Sa oled kulumaterjal, ei enamat. Kui tahad, et sind käsitletaks millegi enamana, pead selle suhtumise välja teenima.
10:00, 20.12.2015, koosolekuruum, Canterlot
Väita, et Luna pole elus kordagi hirmu tundnud, ei oleks õige. Pärast seda, kui Elemendid ta vabastasid, oli teda alati saatnud kerge ärevus, kui tal oli vaja teiste ponidega suhelda. Tänu tema õe kalduvusele talvepühade ajal lolle üllatusi teha oli talle külge hakanud viga, mida võib pidada kergeks foobiaks paberisse pakitud esemete suhtes. Ja just hiljuti, kui Videvikusära Ebakõla mahhinatsioonide käigus haihtus, oli Luna teadlikult hoidunud mõtlemast sellest, milliseid õudusi noor ükssarvik üle võis elada.
Ent ükski nendest elamustest ei olnud võrreldav selle hirmu ja õudusega, mida ta tundis siis, kui libalased talle seda viimast luureinfot esitasid. Ükski Luna varasematest hirmudest polnud võrreldav sellega, mis temas arenema hakkas siis, kui selle „windigo“ olemus teatavaks sai. Ei olnud enam tähtis, mitu sajandit veel mööda võis minna, aga Luna oli kindel, et edaspidi iga kord, kui ta uinudes silmad suleb, näeb ta tulnukate masinavärgi vahelt paistvat Cadance’i anuvat ja valu täis nägu.
„Ma olen kõik senised tulnukate toimikud üle vaadanud,“ ütles sebrade esindaja Ovan, tõmmates sellega Luna mõtted tagasi koosolekule tema ümber. „Ma ei mäleta, et seni oleks kohatud sektoidi, mis selle isendiga sarnaneks. Mul on raske uskuda, et sedalaadi elukad oleksid suutelised alistama alikorni.“
Kogunenud juhtide pead pöörasid kahe koosolekust osavõtva inimese poole. Kõrgeim Küünis Alvar käitus kummaliselt rahutult, ta vaatas vaheldumisi inimesi, siis ruumi keskel hõljuvat pilti viimasest illusioonist ja ruumi uksi. Öökaardiväe kapten Tähesööst istus Säraturvise kohal, ta oli määratud Säraturvise asemele operatsiooni strateegiliseks komandöriks. Ka Asterioni koht oli tühi, tema puudumise põhjus ei olnud veel selge.
„Me oleme mõnda aega oletanud, et tulnukad on suutelised sektoidide füüsikalisi karakteristikuid moondama sobivaks ükskõik millise rolli jaoks, mida neil parasjagu vaja on,“ rääkis Van Doorn, vaadates neutraalse pilguga pilti sektoidist, mille seljast turritas välja kimp metallist jäsemeid. „Maal oleme me kohanud sektoide, kelle mentaalseid võimeid on olulisel määral suurendatud ja ka selliseid, kes on juhtmetega ühendatud meie mehhasid meenutavatesse lahingumasinatesse. Praegu me oletame, et selliseid „ämbliksektoide“ kasutavad tulnukad selleks, et moondada ja muuta teisi olendeid selleks, mida me viimasel ajal lahingutes näinud oleme. Ilmselt ei ole meil salvestusi sellistest sektoididest selle pärast, et Maal ei leidu liike, mis vääriksid sellist ümberopereerimise vaeva.“
Tähesööst köhatas ja kummardus lähemale, silmad suured, ja rääkis: „Ma ei kahtle teie järeldustes, kuid siin tõuseb uus küsimus: kas nende siinviibimine tähendab seda, et nad kavatsevad niimoodi teha kõikide olenditega siin planeedil?“
Küsimusele järgnes hirmuäratav vaikus, mille katkestas viimaks naine Van Doorni kõrval. „Ei, me ei usu sellesse plaani,“ ütles major Renfeld. Ruumist käis läbi kollektiivne kergendusohe ja naine jätkas: „Luure usub, et tulnukad valivad liike ja isendeid ja koguvad neile sobivad kokku. Paistab, et greifid sobivad neile nende füüsiliste võimete ja distsipliini pärast, samuti ka alikornid nende maagiaväe pärast. Kui organiseeritud vastupanu on murtud, siis tulnukad ilmselt korjavad kõigist liikidest näidised, et nendega katsetada. Need, kes kõlbavad, assimileeritakse, need kes ei kõlba, need hävitatakse.“
Õõvastavast oletusest tärkas ruumisviibijate nägudes kasvav hirm. Luna lõi kabja vastu põrandat. „Selline oletus vaid rõhutab selle operatsiooni tähtsust,“ ütles ta rangelt ja vaatas igale ruumisviibijale silma. „Praegu näen ma sellel operatsioonil kolme peamist takistust. Tirek, eeterlik Damocles ja windigo. Mida me saaksime teha, et kõrvaldada lahingust Tirek?“
„Ta on kuue snaipriüksuse peasihtmärk, normaalolukorras ütleksin, et sellest piisaks, aga tema jokkeriks on maagia,“ vastas Renfeld kohe ja sügas lõuga. „Ma olen ise oma üksusega väljas ja meil on mõned segajagranaadid, mis pärinevad EXALT-i käest.“
Ovan tõstis omalt poolt tuju: „Minu parim alkeemik tegeleb praegu võimalike vahenditega. See Tirek võib omastada maagiat, mida vastava võimega olendid vahendavad, kuid maailma alkeemiline naturaalne maagia võib olla tema manipulatsioonide suhtes immuunne. Meie eesmärk on muuta ta väetuks või vähemalt nõrgestada sellisel määral, et konventsionaalsed vahendid muutuks tema vastu mõjusaks.“
„Käsk hoiduda kaardiväel iga hinna eest võitlemast Tirekiga jääb jõusse,“ ütles Tähesööst abitult õlgu kehitades. „Iga poni, kellelt ta maagia omastab, muudab tema väge suuremaks, mina ei tahaks oma panust tema vägevusse lisada.“
„Kahjuks on see õige otsus,“ nõustus Luna ja noogutas. „Tirek pole operatsiooni peaeesmärk, aga tema kohalolu piirab meie võimalusi oluliselt. Kohe, kui tema oht likvideeritakse, saadetakse suuremad üksused välja. Millised on meie plaanid Damoclese vastu?“
Van Doorn rääkis järgmisena ja kellelgi ei jäänud märkamata pahur ilme Renfeldi näos, kui kolonel rääkis: „Jõududele, kes on määratud tegelema Tirekiga, on järgmiseks sihtmärgiks Damocles. Aga kui see eeterlik on midagi samasugust, mida me Maal oleme näinud, ei tarvitse sellest abi olla. Ma määran selle vastase Mente Materia spetsialistide peasihtmärgiks. Kui neil õnnestub talle lähedale saada, on neil häid võimalusi temast jagu saada.“
Arutelu võimalike probleemide ümber jätkus, eeterlik lahinguväljal pani kõiki muretsema. Luna pilk peatus taas Alvaril. Noorel greifil oli olnud kaaslaseks greifide leegionide üks ellujäänud kindralitest, kuid kogenud ohvitser oli vabandanud ja kohtumiselt kiiruga lahkunud. Arvestades, et operatsiooni õnnestudes võidakse Alvari kodumaa tagasi vallutada ja vangistatud greifid vabastada, oli Kõrgeima Küünise ebakindlus Luna jaoks... Murettekitav.
Koputus uksele peatas käimasoleva vestluse ja kõigi silmad pöörasid naasva greifikindrali poole. Kindrali järel saabus veel üks greif, kes oli nokast sabani musta keebi varjus. Ainus kehaosa, mis uustulija keebi alt paistis, oli üksik räsitud käpp, mis toetus lühikesele sauale. Sau oli lihtsast puust, aga Luna pilk jäi pidama punasel kalliskivil selle ülaosas ja kullast leekidel, mis juveeli kinni hoidsid.
„Palun vabandust,“ rääkis viimaks Alvar, kui saabunud greifid ruumi keskele jõudsid. „Kas oleks võimalik nihutada illusiooni tagasi sellesse hetke, kus libalasest spioon Low Peaki jõudis?“
Luna noogutas ja nihutas illusiooni soovitud ajahetkele. Tundub kuidagi imelik soov olevat, kuid küllap on sellel oma põhjus, mõtles ta, kui pilt peatus. Kolm greifi hakkasid kohe närviliselt sosistama, Alvar näitas pildil ühte punkti. Kuuprintsessi silmad jälgisid noore greifi küünist ja ta pilgutas silmi, kui märkas viimaks selle sagimise põhjust.
Kõikide kirjelduste järgi oli heitlus greifipealinna pärast olnud verine põrgu. Kui Alvar oli Canterlotti jõudnud, oli ta seda lahingut vaid pealiskaudselt maininud ja mitte ükski poni ei olnud temalt üksikasju pärinud. Kõigi allikate põhjal oli esimene leegion täielikult põrmustatud ja teine leegion oli laiali pudenenud võitluses, mis oli andnud kolmandale ja neljandale nii palju aega, et nad jõuaks põgeneda ja kaasa võtta nii palju tsiviile, kui võimalik. Aga üks greifide sõjajõud oli veel selles lahingus võidelnud ja ka Luna vakatas, kui nende saatus selgeks sai.
Low Peakist olid alles vaid põlenud ja sulanud varemed ning laibad tänavail. Vereorgiast jäänud jäljed muutusid linnakeskusele lähenedes üha tihedamaks ja tipnesid suure tulnuka- ja greifilaipade hunnikuga. Võika vaatepildi keskel, lagunevate kehaosade ja vedelemajäänud relvade vahel paistis ka greifide raudrüüd, mis ei olnud kaotanud oma läiget, vaatamata ajale, ilmastikule ja heitlusele.
Stseen, millele Alvar osutas, oli olnud mürmidoonide viimane positsioon.
„Vabandan veelkord vahelesegamise pärast,“ ütles Alvar oma kohale naastes, jutuajamine mustas keebis greifiga oli lõppenud ja ta tudises oma iseäraliku saua najal eemale. Alvar võttis valvelseisangu ja vaatas teistele ruumisviibijatele otsa. „Mulle saabus uudiseid nendest, kes on veel Gryphosesse jäänud. Kolmandat ja Neljandat Leegioni juhatanud Küünised varjavad end maa all pealinna kõrval ja võivad rünnata koos meiega kohe, kui teatame.“ Noore greifi silmad peatusid inimestel ja ta tõmbus veidike kössi. „Ma vist pean paluma sellel operatsioonil leitnant Zhangi teeneid. Tema võimeid võib olla täiendavate üksuste lahingussesaatmise juures vaja.“
Van Doorn vahetas korra Renfeldiga pilgu ja noogutas siis. „Ma olen kindel, et me saame teie soovi täita,“ ütles kolonel ja noogutas.
„Tänan teid selle eest,“ vastas Alvar tänulikult, kuid ta tänutunne sai veidi rikutud, kui ta märkas Renfeldi näoilmet. Kõrgeim Küünis oleks äärepealt samasuguse pilguga vastanud, kui kindral ta kõrval poleks köhatanud. Nad sosistasid veidi omavahel ja siis astus Kõrgeim Küünis oma istmelt alla. „Vabandame nende vahelesegamiste pärast. Mind jääb sellel kohtumisel asendama kindral,“ rääkis Alvar, vaatas korra Asterioni tühja tooli ning kõndis ukse poole. Mustas keebis greif, kes oli veidi eemal seisnud, kõndis Kõrgeima Küünise järel välja.
Ruumis jäi vaikseks, siis köhis Ovan hääle puhtaks. „Siis on meile jäänud veel vaid üks suurem oht, millega me võime kokku sattuda, eks?“
„Vägagi tõsi,“ kinnitas Luna ja illusioonipilt peatus taas tulnukate masinate vahelt paistval Printsess Cadance hirmunud näol. „Kui kordub samasugune stsenaarium, nagu esimesel kohtumisel selle windigoga, siis võib see osutuda nendest kolmest ohust kõige ohtlikumaks. Me... Me oleme valmistunud selleks, mida tuleb teha, et see oht ellimineerida ja pärast pikki arutelusid tundus meile, et meil on ainult üks lahendus, mida vastumeetmena proovida võiks...“
--
12:30, Asterioni kabinet, minotauruste laager, Canterlot
Nonii, see vist seletab seda, kuhu kõik minotaurused kadunud on, mõtles Tulekärakas, möödudes sissepääsu valvavatest kahest turvistes valvurist. Kohe pärast suuri paarisuksi ilmus nähtavale hoov, kuhu olid laotud kastide ja varustuse read. Transporditöölisi juhatasid mingid ülemused ja varustust toodi muudkui lisaks. Ma pole eilsest saadik näinud ainsatki minotaurust peale nende, kes kahurite juures on ja paistab, et mitte ükski neist ei valmistu tulevaseks operatsiooniks. Mis siin toimub?
„Asterion ootab sind,“ öeldi Tulekärakale. Ta kõrvale oli ilmunud üks minotaurus, kes osutas koridorile enda taga. „Ma juhatan su nüüd tema juurde.“
Jalutuskäik oli vaikne ja õnneks lühike. Minotaurus ei rääkinud sõnagi, kuid temast kiirgas pööritav segu segadusest, raevust ja abitusest. Tulekäraka päästsid selle tajumisest teised emotsioonid, mis pärinesid tuttavamatelt isikutelt. Ah et siin on veel Printsess Videvikusära ja kapten Harris. Need emotsioonid on väga värskendavad pärast seda, millega olen pidanud kahel viimasel päeval kokku puutuma. Olla samas ruumis Säraturvisega, kes on tõe teada saanud, ei olnud nauditav. Kui mõelda Videvikusärast, siis ma täitsa mõistan Säraturvist, et ta otsustas oma õele Cadance’ist mitte rääkida. Videvikusära võinuks siis midagi ootamatut ja äkilist teha... Ilmnes veel kolmas, võõram emotsioonidesegu enesekindlusest, närvilisusest ja kannatamatusest. Kui tal olnuks mõni minut aega mõelda, jõudnuks ta nende emotsioonide allika välja mõelda, kuid ukse juures valvav mürmidoon andis sellele mõistatusele vastuse ette. Ah et Alvar. Jagan tema emotsioone, aga miks ta siin on? Ei...Üleüldse, miks nad kõik praegu siin on?
Tulekäraka peas hakkas maad võtma paranoia, kuid ta hoidus seda oma saatjale välja näitamast. Talle avati uks ja ta juhatati kabinetti. „No tere, huvitav teid kõiki siin kohata,“ tervitas ta neid kolme, nagu ta poleks nende kohalolust enne ukse avanemist midagi teadnud. „Ma arvan, et te kõik olete kogunenud siia, sest Asterionil on tõsine asi käsil?“
„Kas minotaurused teevad kunagi midagi, mis ei oleks tõsine?“ küsis Alvar. Ta nägu oli täiesti sirge ja sealt ei paistnud teragi huumorit. Tema emotsioonidesse tekkis segadus, kui Matt, Videvikusära ja Tulekärakas naerda turtsatasid. „Mida? Kas ültesin midagi valesti?“
„Ära selle pärast muretse,“ vastas Matt kähku, püüdes naeru oma näost välja siluda. „Kas keegi teist teab, miks me siin oleme?“
„Täpselt ei tea, kuid see pole seltskondlik üritus,“ vastas Videvikusära ja vaatas kirja enese kõrval. „Kui ma veel koolis käisin, laskis Printsess Celestia mul korrastada teistelt rahvastelt pärit vanemat korrespondentsi. Ainsad korrad, mil ma olen näinud, et minotaurused kirjutavad viisakaid kirju, on juhtunud siis, kui neil on midagi vaja läinud.“ Videvikusära kulmud tõmbusid pahuralt kipra. „Isegi Printsess Celestiale saadetud kirjad olid neil tavaliselt üsna ebaviisakad.“
Ahsoo, tubli, Printsess, punkt sulle, mõtles Tulekärakas ja aplodeeris mõttes Videvikusärale. Ma suudan üsna hästi lugeda enamiku rasside kehakeelt, aga selle väikse nüansi peale pole ma ise tulnudki. „Seega ma saan aru, et meil ei ole aimugi, mis toimumas on?“
Asterioni saabumine tema kabinetti peatas Tulekäraka mõtisklused. Minotaurus valitses hoolega oma emotsiooni ja ilmet ja sulges ukse enda taga. „Pean vabandust paluma, et teid praegu niimoodi oma asjade juurest ära kutsusin, aga meil on hädaolukord,“ rääkis Asterion. Tulekäraka jaoks, kes oli harjunud minotauruse järsu ja bravuurika tooniga, oli tema praegune tasane hääl väga imelik. Ta võttis mantli varjust kirjarulli ning pakkus seda Videvikusärale. „Printsess, kas võiksite selle teistele ette lugeda?“
„Muidugi,“ vastas poni kohe ning haaras pärgamendi Asterioni käest enda maagiavälja. Kiri rullus lahti ja ta hakkas lugema. Ta pahur hääletoon muutus kiiresti jahmatuseks. „Asterion, see kehtib kirjutamishetkest. Sa pead katkestama kõik operatsioonid Canterlotis, nii toetavad kui otsesed. Konsensusnõukogu võtab hääletusele otsuse... Kas edaspidine osalemine selles sõjas on Minoni huvides?! Mida see peaks tähendama?!“
Asterioni rahulik näolapp murdus viimaks ja ta paljastas hambad. „Pärast seda, kui noor Alvar sai Gryphosest uudiseid, saatsin Nõukogule tõsise sõnastusega kirja, et kõigi huvides tuleb selles sõjas võidelda kasvõi viimse sõdalaseni. Ma arvasin, et asi saab sellega lahendatud, kuid paistab, et mu lollakas vend on suutnud selle küsimuse kuidagi hääletusele saata! Ma ei kujuta ette, mida see tohman endast mõtleb, aga niisama poleks ta midagi seesugust ette võtnud, ta käises peab olema puhtast plaatinast trumpäss varuks.“
„Liit peab olema ühtne,“ ütles Alvar ja tema kohmetu poos asendus tema isa jäljendava uhke valvelseisanguga. „Kui me kaotame ühtsuse, siis sissetungijad nopivad meie rahvad ükshaaval ära nii, nagu nad minu omaga juba tegid. Sellel ei saa lasta juhtuda.“
Täpselt nii palju, kui Alvari poosis paistis otsustavust, näitas Matti kehakeel ebakindlust. „Olen teiega nõus, Kõrgeim Küünis, kuid kuni meil ei ole kindlaid tõendeid, et tulnukad mõjutavad Minonit või sekkuvad seal, ei saa XCOM rünnata. Meie organisatsiooni peaülesanne on kaitsta liidu kõiki rahvaid välise ohu eest, mitte kõrvaldada poliitikuid, kellel on teistsugune arvamus. Ma võin nõustuda, et sellised otsused on lollid ja enesetapjalikud, kuid olen kindel, et Van Doorn ei anna rohelist tuld operatsioonidele, millel on poliitiline eesmärk.“
Asterion tõstis ühe tüseda käe püsti ning vaatas kogunenud olenditele silma. „Ma ei ole teid kutsunud siia kui oma organisatsioonide ametlikke esindajaid. Ma kutsusin teid isiklikult teie kogemuste pärast nende koletistega, et paluda teilt abi. Printsess Videvik, sina oled esimene siit planeedilt, kes on neid sissetungijaid näinud ja elanud üle kaks kohtumist nende liidritega. Kõrgeim Küünis Alvar, teie isa oli minu perekonna väga austatud sõber ja sina olid rünnaku ajal Gryphoses. Kapten Harris, sina oled võidelnud tulnukatega kauem kui meie keegi, sul on kogemusi nii meie kui teie maailmast.“
Asterion vaatas igaühele otsa, lootes kindlasti neid rahustada, et minna järgmise punkti juurde, kuid iga tema sõna sütitas vaid negatiivseid emotsioone. Tulekärakas tajus Videvikusära poolt peaaegu paanikat, Alvarile meenusid valusad mälestused, Mattist kiirgas põhjatu süütunne, kui tema võitlusteed kiideti. Libalane hakkas juba küsima, milleks teda kutsuti, aga Asterion jõudis temast ette.
„Nii nagu Printsess Videvikusära ja kapten Harris, oled sinagi tulnukatega võidelnud mõlemas maailmas ja kindlasti on sul mõningane ülevaade sellest, mida meil kellelgi ei ole. Mida nad tunnevad. Me näeme selgelt nende koletislikku olemust, kui nad sõdivad, kuid sina oled ainus, kes saaks meile öelda, mis hirmsad emotsioonid neid valitsevad,“ sõnas Asterion.
Sellega on meil suur probleem. Sissetungijad ei tunne mitte midagi, mõtles Tulekärakas, ta meenutas oma kokkupuuteid tulnukatega, kus ta üritas nende emotsioone tajuda. Ei olnud neil ei raevu, õigustusi oma tegudele, isegi mitte naudingut sellest vägivallast. Nad käitusid nagu libalastöölised, täitsid vaid matriarhi käsku ilma, et neil oma tegudest isegi arvamust oleks. „Me siis peame Nõukogule omad ettepanekud saatma? Ma ei usu, et kellelgi meist oleks kuude viisi aega, et vaielda selle eelnõu iga punkti üle.“
„Meil on ainult üks viis, kuidas see lahendada sellise kiirusega, et me elama jääme,“ vastas Asterion, vaevumata Nõukogu otsustuskiiruse üle mõtlemagi. „Me lähme mu venna juurde ja teeme sellele lollile mõned asjad selgeks. Kui me suudame teda veenda oma eelnuõd Nõukogust tagasi võtma, siis laheneb see asi päris kähku. Olen juba mõnele sellest plaanist rääkinud, nad on nõus väikse reisiga, et minna ja see küsimus juba eos ära lahendada. Kui me venitame, võib eelnõu jõuda Nõukogusse. Kui see peaks juhtuma, jääb meie sõjaline abi selle debati taha toppama ega ole enam oluline.“
Tulekärakas vahetas Matti ja Alvariga pilke, kuid hoopis Videvikusära oli see, kes küsis kõige olulisema küsimuse. „Mis juthtub siis, kui me küll räägime su vennaga, aga meie argumendid ei veena teda?“
Asterioni nägu tõmbus krimpsu ja ta ristas käed rinnale. „Siis jääte mõneks ajaks üksi minu külalislahkust nautima ja mina jätkan debatti selle idikaga vähemverbaalsel teel.“ Möödus hetk vaikust ja ta jätkas: „Ma lasen teil nüüd minna vajalikke ettevalmistusi tegema. Me läheme täna õhtul.“
--
18:00, Päikesekoobas, Canterlot
„Kapten Säraturvis, sa oled teadlik vaenlasest, mida võime lähenevas lahingus kohata,“ oli Printsess Luna süngel toonil öelnud. „Kui sissetungijad on Printsess Cadance’i tõesti moondanud üheks oma koletistest, siis on see selle maailma jaoks üheks suurimaks ohuallikaks. Kui selle sees on veel säilinud väiksemgi säde printsessist, kes ta kunagi oli, siis oled sina ainus poni, kes suudab teda peatada. Selles lahingus saab olema sinu ülesandeks ta vabastada. Kas ühel... Või teisel viisil.“
Mälestus viimasest jutuajamisest Lunaga kummitas Säraturvist samamoodi nagu pilt tulnukate masinate keskele aheldatud Cadance’ist, kui ta istus Päikesekoopa ukse vastas. Eelseisva lahingu ettevalmistuste raames oli Luna andnud Säraturvisele loa võtta koopast üks ese, millest võis tema erimissioonil abi olla. Kui ta oli koopast lahkunud ja ukse enda järel sulgenud, oli Luna käskinud valvuritel lahkuda, et anda Säraturvisele rahulikku mõtlemisaega selle üle, mida ta varsti võib-olla tegema peab.
Ja nii oli Säraturvis jäänud üksi kahe kohutava koormaga: sellega mis juhtus ja sellega, mis peatselt juhtub. Ja viimse mälestusega oma abikaasast: Kristallsüdamega.
Säraturvise igasugused lootused leida mõni varjatud sõnum või vägi, mis võiks eelseisvas lahingus aidata, osutusid enneaegseteks. Cadance’i väe viimased riismed olid Kristallsüdamest hajunud koos tema viimase teatega ja nüüd ei olnud see midagi muud kui vaid tühi kristall. Kristallsüda reageerib emotsioonidele... Pean vaid keskenduma, mõtles Säraturvis ja pani kabja uuesti südame keskele. Ta sulges silmad ning püüdis mõelda hetkele, kui ta esmakordselt kuulis, et Cadance’it rünnati, siis sellele teatele, mille alikorn oli Kristallsüdamesse jätnud, siis sellele illusioonipildile elutute masinate vahele kiilutud Cadance’ist...
Säraturvis lõi silmad lahti ja tõmbas kabja ära. Kristallsüda oli ikka samasugune nagu siis, kui ta selle koopast võttis, kristallis ei olnud mingit maagiat ega sisemist helendust. Ma pean seda suutma... Ma pean keskenduma! Ma saan selle tööle! Ma pean selle tööle saama, vandus ta iseendale ja pani kabja tagasi Kristallsüdamele, et uuesti üritada.
„Kapten?“
Säraturvis pidi ehmatusest peaaegu hüppama, siis tundis ta hääle ära. „Jah, seersant? Kas on põhjust segada?“ küsis ta, hääles viha. Ta pööras ennast valvuri poole, ent märkas siis, et valvur ei ole üksi. Säraturvis ajas end sirgu ja kummardas viisakalt. „Palun vabandust, miss... Zecora? Meil ei ole viimasel ajal just kerge olnud.“
„Ära sina vabandusi palu, ma juba adun, et su vaimul on valus,“ ütles sebra ja kummardas, kui valvur oli lahkunud. Ta libistas oma sadulkotid maha ning hakkas neist väikseid esemeid välja võtma. „Teel su ees on palju takistusi, kuid nende vastu on õigeid abinõusid. Mu isa tahtis, et me saatus poleks ärev ja siin on asjad, mille mõju on vägev. Vaba Metsa needus on tugev nagu raev, kuid kasuta aint siis, kui on kõige rängem vaev. Rohkem vist see tegu seda rada ei käi, sest et mina kardan seda, et viimne õis see näis,“ rääkis ta ja lükkas ettepoole väikese klaaskera, mille sisemust varjas suitsune hägu.
Ma ei saa aru, kuidas alkeemikute segud toimivad, kuid ma tean, et need toimivad. Veel oleks vaja midagi, mis mõtteid mujale juhiks, mõtles Säraturvis noogutades. Hägune klaaskera hõljus ühte tema lahingurihma taskusse. „Olen kindel, et see muudab paljutki, kui ma seda kasutan,“ ütles Säraturvis ja pööras uuesti Zecora poole. „Kas midagi oli veel?“
Sebra ei vastanud kohe, ta pilk langes Kristallsüdamele, mis Säraturvise kõrval lebas. „Võtad selle lahingusse põhjusel, mis mis sünge? Siis me peame muretsema, miks see pole helge.“
„Lugude vestmisest abi ei ole, sa tead,“ ütles Säraturvis, ohkas ja vaatas võlueset enda kõrval. „Kui see oli Cadance’i omanduses, see säras. Ma ei usu, et ma suudaks selle hiilgusest murdosagi taastada. See reageeris emotsioonidele, mis talle kõige kallimad olid... Ja ma ei suuda neid esile manada.“
„Süngetel aegadel on raske sundida õnnelikkusel ennast ilmutama,“ lausus Zecora omaette, tema juttu saatis klaaspudelikeste kilin, kui ta oma sadulkotis otsis. „Praegusel ajal pole tõesti palju neid lahendusi, mida ma pakkuda saaks. Ma palun, et sa meenutaks hetke, mil ta ütles esimest korda „ma armastan sind,“ tee seda nii hästi, kui saad.“
Säraturvis oli kogu selle aja vaadanud Kristallsüdant, nüüd avastas ta ootamatult, et ta on Zecoraga peaaegu koonupidi koos. Sebra ootamatu lähedus sundis täkku kiiresti taganema ja järsult sisse hingama. Päikesekoopa harvakülastatava läppunud õhu asemel tungis ta sõõrmeisse... Kuslapuu magus hõng ja kevadise vihma ning rohu lõhn. Ühe südantlõhestava hetke oli Säraturvis mäeküljel ei kellegi muu kui Cadance’iga, mära näos paistis piinlikkus ja hirm, kui need kolm sõna üle ta huulte libisesid. Säraturvise süda ähvardas sel hetkel plahvatada.
See hetk hajus ta silme ees aegamisi nagu loojuva päikese valgus.
Möödunud oli juba üle minuti, kui Säraturvis viimaks märkas, et ta vahib tuimalt Zecorale näkku. Sebra oli tema isiklikust ruumist eemale taganenud, väike lilla pudelikene kapjade vahel. „Vabandust, et ärgitasin mälestuse täis ängi, kuid selle rohu vägi on üliväga vänge.“
Teistsugustes oludes oleks Säraturvis pidanud sellist asja kõige hirmsamaks solvanguks ja tormanud ruumist välja. Ta tahtis olla Zecora peale vihane või solvunud, kuid Cadance’i sõnad, mida ta just kuulis, peatasid ta. Vaatamata kogu sellele kaotusevalule ja meeleheitele, pidi Säraturvis meeles pidama, et ta ei tohi lasta sellel end juhtida. Mälestuse kõditav õndsus ja kogu see lootus, mida ta sel ajal tundnud oli, tuli talle meelde ja ta klammerdus sellesse nagu uppuv poni oma päästja külge. Mõne minuti pärast suutis Säraturvis manada vaid ühe sõna: „Miks?“
„Kunagi olid sa tugev, maailma tipus hoos, nüüd aga näed vaeva, et hoida oma meelekindlust kuidagi koos,“ rääkis Zecora, lahke naeratus näol. „Igas lahingus on vaja kallima päästmiseks tugevust, kuid tegelik tugevus on vältida hirmu.“
Zecora sõnad ja mälestus Cadance’ist lummasid Säraturvist sellisel määral, et ta ei pannud tähelegi, millal Zecora lahkus. Ma pean päästma oma abikaasa, mõtles Säraturvis, sulges silmad ja pani kabja taas Kristallsüdamele. Ei, see ei ole õige. Ma lähen ja päästan oma Cadance’i, maksku see mis maksab.“
Kristallsüda Säraturvise kabja all hakkas aeglaselt hõõguma.
--
18:30, 20.12.2015, Läänemere kohal
Vaatamata olukorra tõsidusele säras Videvikusära nagu väike varss, kui ta püüdis ühtaegu õhulaeva aknast välja vaadata ja uurida lennumasina igat detaili, mis nähtaval oli. Istuksin nagu väiksel tulevikusaarel, mõtles ta, kui ta pilk peatus pegasusemäral piloodiistmel. Ma olen kuulnud küll, et Taevavälk on suurepärane leiutaja, kuid see sõna on vaid pinnavirvendus. Kindlasti on ta masinaehituses samatugev kui mina olen maagias...
„Käigumootorid... Läks,“ teatas pegasus ja õhulaeva keret läbis kerge värin. Osavad kabjad käisid mööda kange ja nuppe nagu muusikul, kes mängib peent ja keerulist pilli, sellele järgnes laeva tagaosast kostev summutatud mürin. Võimsuse tõusuga kaasnenud häire maagiaväljas äratas Videvikusära tähelepanu sellisel määral, et ta ei pannud tähele, mida Taevavälk järgmiseks ütles. Siis äkki müra kadus, alles jäi tuule vilin ümber kabiini. „Palju õnne, reisijad, ületasime just helibarjääri. Peaksime jõudma Minoni saarestiku kohale umbes kahekümne minuti pärast,“ teatas Taevavälk ja naeratas uhkelt üle õla.
Asterion nohises reisijatesalongi tagaistmel, üritades välja näha võimalikult pahur, ta hoidis ennast kühmus, et sarved salongi lage ei kriimustaks. Kehahoiak aga ei suutnud varjata elevust ta silmis. „Minonil kulus neli põlvkonda selleks, et luua ilma tiivikuta mootor, mis oleks piisavalt töökindel ja võimas, et seda lennumasinate juures kasutada saaks. Mingine pegasus aga nägi selliseid mootoreid vaid kaks nädalat ja ehitas poole võimsama ega jätnud ohutustki tähelepanuta. Häbi peaks sul olema, Taevavälk, et sa sündisid ilma käte ja sarvedeta. Sa oleks jõudnud väga kaugele.“
„Siin ei ole ju ainult mootorid, eks?“ küsis Videvikusära pigem iseendalt ning osutas kabjaga kabiini laiade akende ees laiuvale õhtutaevale. „Sul on mingi maagiline projektsioon laeva ees ja sellel on kaks kihti?“ Ta kortsutas nina ja püüdis oma tunnetusega laeva ninaesist kammida. „Esimene on nagu kooniline kaitseväli, teine kiht... Ahhaa, aru sain! Kaitseväli parandab aerodünaamikat ja teise loitsu efektid veavad õhulaeva tegelikult selle koonuse järellaines edasi! Geniaalne!“
Taevavälk vaatas üle õla ja naeratas kõigi säravate hammastega. „Täiesti õige, printsess! Maal veedetud aeg andis mulle hulga ideid, kuidas ma oma väikest Koolibrid edasi arendada,“ rääkis ta ja silitas õrnalt juhtimispulti. „Uued mootorid on küll samm edasi võrreldes sellega, mis mul siin varem oli, aga pusle viimane tükk oli ikkagi see maagiaprojektor seal ninas, millest sa just rääkisid.“
„Laeval on veel mingid projektorid. Mida need teevad?“ küsis Videvikusära, kelle uudishimu tahtis talle augu ajusse põletada. Inimesedki kombineerivad maagiat oma tehnoloogiaga, kuid alati panevad nad rõhu asjadele, millega nad juba tuttavad on, eelistades seda nende jaoks senitundmatule maagiale. Seda on raske ette kujutada, millises suunas areneb mõni poni, nagu näiteks Taevavälk, kes on kasvanud üles oludes, kus tähtsaim asi oli maagia.
Küsimus ja Videvikusära elevus olid Taevavälgus ebamugavust tekitanud. „Ah need teevad jah noh... Asju. Kohtadele ja teistele asjadele.“ Videvikusära ei saanud aru ja pegasus pööras end uuesti instrumentide poole. „Hästi. Tead, tegelikult on see põhimõtteliselt sõjalaev. Ja sõjalaeval on tavaliselt relvad.“
Videvikusära sai aru ja ta elevus lahtus. „Ahah, saan aru. Loodan, et need on tõhusad,“ ütles alikorn ja kahetses, et ta seda üldse küsis. Ma tean, et need on vajalikud, ja need võivad me elu päästa... Kuid mulle see ei meeldi. Ma tahaks, et maagia jääks vaid selleks, et rahvaste elu paremaks teha. Loodan, et tema mõtleb oma leiutistest samamoodi. Ta vaatas korraks Taevavälku ja märkas, et pegasus on kurvalt kühmus. Sellest paistis, et ta mõtlebki samamoodi.
Videvikusära äratas ta mõtteist üles kerge puuudutus ta külje vastas ja ta vaatas kõrvalistuja poole. Ta külje vastas oli käinud Matti jalg, mees oli selle kohe ära tõmmanud, kui ta Videvikusära puutunud oli. „See pole küll oluline küsimus, kuid see on päris põnev. Kas sa lendad oma elus esimest korda?“ küsis Matt ja täpsustas kohe: „Noh ma mõtlen, et mitte omal tiivul?“
„Ponyville’is oli kuumaõhupall, millega ma vahest koos Astlaga reisisin,“ rääkis Videvikusära. Ta silmad langesid Mattile ja ta märkas, et mehe käsi võpatas.. Oleks tore, kui ta jälle mu pead ja kõrvu silitaks, kuid viimasel ajal käitub Matt kuidagi imelikult, kui see teemaks tuleb. Ta tuletab mulle meelde Säraturvist, kui ta esimesi kordi Cadance’iga kohtus. Mälestus, kuidas tema tugev ja kange vend teismeeas vaevles, pani Videvikusära totralt naeratama. Mitte ehk päris Säraturvise moodi. Ma ei kujuta ette, et Matt võiks selle pärast niimoodi käituda, et ta ei tea, mida teha järgmiseks... Rumalale mõttele järgnes loogiline küsimus. Kas ta üldse teab, mida järgmiseks teha? Ja ma pole sellest veel isegi Haruldusega rääkinud! Küsimus kerkis küsimuse järel ja see pööris läks üha hullemaks. Ei aidanud ka teadlik muie vastaspingil istuva Tulekäraka näol.
Selle üle mõtisklemisest ei ole praeguses olukorras abi, Videvik, mõtles ta ja surus maha pahura ohke. See ei seganud teda kergelt vastu Matti nõjatumast, kui ta hakkas teisi muremõtteid veeretama. Ma tean, et mingisugune suur rünnak on tulemas, Säraturvis käitus väga imelikult, kui ta mulle seda rääkis. Tavaliselt ta mulle ei räägi eriti, kuidas ja millal ta sõjas käib. Miks ta siis seekord teisiti käitus? Ta ütles, et see on tähtis, aga ei täpsustanud, mis mõttes.Loodan vaid, et ta ei tee midagi rumalat ega vigasta ennast. Cadance ei tahaks seda.
„Ma mõtlesin, et sa kannad seekord ühte seda „titaan“ tüüpi rüüd, kapten,“ ütles Alvar, katkestades salongi haaranud hubase vaikuse. „Sinu praeguse turvise kaitseefektiivsus ei tundu olevat sellisel tasemel nagu sinu kamraadide omadel, millega nad lahingus käivad.“
„Titaanturvise mahavõtmiseks ja selgapanemiseks on vaja kahe inimese abi ja ma kardan, et selle energiaallikas ei peaks reisi lõpuni vastu. Kui aku tühjaks saab, siis pole sellest turvisest kasu. Eks nõrgem turvis paneb veidi muretsema küll, aga ikkagi on sellest rohkem abi kui tavalisest vormist,“ seletas Matt ja silitas vasaku käega Alvari kingitud mõõka. „Ma arvan, et meil pole muud vaja teha, kui veenda Asterioni venda, et meil on tõsi taga.“
„Kui kohtumine muutub füüsiliseks, siis me sekkume,“ teatas Teraslaul, suur ja roheline täkk, kellel oli Päikesekaardi turvis seljas. Erinevalt teistest reisijatest ja mustas turvises Tulekärakast, olid kapten Laul ja ponid tema ümber kõik turvistes ja relvastatud, nagu läheksid sõtta. „Me ootame Koolibri pardal ja tegutseme, kui vastava signaali saame.“
Pegasus, kelle nime Videvikusära oli unustanud, köhatas ja noogutas Alvarile: „Kui te pahaks ei pane, siis ma küsiksin: kus on teie mürmidoon? Olen kuulnud, et need ei lahku Kõrgeima Küünise kõrvalt kunagi, kui Kõrgeim Küünis on väljaspool High Peaki. Või on minu teadmised valed?“ Pegasuse häälel oli kummaline aktsent, mille päritolu Videvikusära ei teadnud.
Küsimust kuuldes kohendas Alvar end sirgemalt istuma. „Mürmidooni esimene kohustus on kaitsta greife kui rahvast. Kuigi ta peaks olema minu juures, on minu ihukaitsjal täita kohustus Low Peakis.“ Noor greif kohendas end veidi ja haaras mõõgakäepidemest. „Ma oskan ennast ka ise kaitsta, kui vajadus peaks tekkima.“
„Ja sa ei peagi ennast kaitsma,“ teatas Asterion, tema varasem kössis kehahoid oli uhkeks ja sirgeks muutunud. Ta lõi turvistes ponide suunas üleolevalt käega. „Ma ei saa aru, miks Printsess Luna käskis teil oma aega raisata. Ma olen meelitatud selle kauni õhulaevaga lendamisest (piloot ees naeratas uhkelt ja Asterion tõstis kaks näppu) kuid printsessi poolt oli raiskamine saata teid selle tühise probleemi lahendamisele kaasa. Te soojendate vaid pinke.“
„Kuna teiega on Printsess Videvikusära ja Kõrgeim Küünis Alvar, otsustas Printsess Luna tagada abinõu ka halvima stsenaariumi jaoks,“ seletas kapten Laul rahulikult.
„Havim stsenaarium? Halvima stsenaariumi korral käitub mu vend nagu õhku täis lehm ja ma pean tema mõtlemist muutma karmimal viisil.“ Kui teised minotaurusele tuima pilguga otsa vaatasid, siis ta ohkas dramaatiliselt. „Mu vend on aastaid minu varjus olnud ja otsinud võimalusi sellest olukorrast välja tulla. See on tähelepanuvajadus, ta on ikkagi otsast otsani minotaurus. Aga kõigi siinolijate argumentide toel me suudame teda veenda, et ta idee on loll.“
„Ja mis saab siis, kui ta tegevusel on head põhjendused ja ta keeldub asja katki jätmast?“ küsis Tulekärakas.
Asterion vaatas oma kätt, mis rusikasse tõmbus. „Ma arvan, et tal saab olema raske esitada oma eelnõud Konsensusnõukogu ees segilöödud lõustaga.“
Kabiini poolt kostis tasane signaal ja Taevavälk segas arutelule vahele: „Läheneme Minoni saarestiku välisperimeetrile. Saame maanduda ühe minuti jooksul. Ma ei tahaks maapinna lähedal hõljuda, sest loodest puhub üsna ebameeldiv pagi.“
Ma ka loodani, et veename Asterioni venda ilma, et mingeid jamasid tuleks, mõtles Videvikusära, kui jutuajamine maandumise ootuses katkes. Laskuvat õhulaeva raputasid kergelt turbulentsid, mis ei aidanud Videvikusäral rahuneda. Ma pole eales Säraturvisega niimoodi vaidlema läinud, et löömaks oleks läinud. Aga nad on ju minotaurused. Äkki on see nende puhul normaalne? Selle kummastava mõtte varjutas kiiresti judinaidtekitav meenutus. Tema veenmiseks pean ma rääkima talle...
Tulnukast, mis põrutas Videvikusära kõigist barjääriloitsudest niimoodi läbi, nagu poleks neid olnudki. Võimsaim mentaalse kaitse väli, mida ta manada oli suutnud, oli kustunud kohe, kui vastane mõtles kahest lihtsast sõnast: ülim tipp...
Videvikusära tegi ühe ahhetava hingetõmbe, siis tundis ta enda turjal Matti kätt. Ta vaatas korra inimesele otsa ning nägi õrna naeratust. Matti käe lohutav mudimine rahustas alikorni mõtted maha. Neid ei ole siin. Nad ei ründa mind rohkem. Ma pean sellest juhtumist vaid korra rääkima ega pea edaspidi enam kunagi seda teemat puudutama. Ma suudan seda.
„Kapten Harris, spetsialist Tulekärakas,“ ütles Teraslaul, kui Asterion ja ta külalised istmeilt tõusid. „Me tõuseme ranniku lähedale taevasse positsioonile, kui te maha olete läinud. Oleme valmis saabuma kolmekümne sekundi jooksul. Kui sattute ohtu, kasutage raadiojaamu.“
Asterion naeris üleolevalt ja marssis mööda reisijatesalongi vahekäiku rambi poole. Teised rivistusid ta taha, ramp laskus ja Videvikusära kõrvad tõmbusid õuest kostva müra pärast kohe lidusse. Mahalangenud rambi taga paistis hoolitsetud aed ja siseõu, puud ja lehestik olid tormist kaares. Videvikusära traavis Matti ja Asterioni taga ning vaatas ka süsimusta õhtutaevast. Mööduvate tormipilvede vahelt ei paistnud ainsatki tähte.
„Elumaja on seal, me peame kiirustama, muidu peame varsti ujuma,“ möirgas Asterion üle taevasse tõusva Koolibri mootorite müra.
Maja, millele Asterion osutas, oli hoovi poolitava munakivitee lõpus, maja fassaadi kaunistasid veatult lõigatud kivist ja marmorist sambad ja tahvlid. Teerada ääristasid kujud ja büstid, mis tundusid hämaruses õudsad, iga järgmine eelmisest hirmuäratavam. Valvureid ega teenreid välja ei ilmunud, Asterion kas ei teinud sellest välja või ei märganud, lajatas vaid sõraga keset ust.
„ASVARION!“ möirgas minotaurus nii kõvasti, et see kajas üle kahte lehte lendavate uste kolina. „Vea oma pekine perse kohe siia!“
Videvikusära vaatas murelikult Tulekärakale otsa, libalane kehitas vaid õlgu ja pööritas silmi. On see nüüd minotauruste puhul normaalne või on draama vähe suurem kui tavaliselt? Ta pilk libises üle uste, siis äkki oli ta sunnitud uudishimust kohe uuesti vaatama. Uks polnud Asterioni jalahoobist kannatada saanud, löögikohas oli paljunäinud raudplaat, milles paistis neid sõrajälgi juba üksjagu palju olevat. Selle uurimine jäi aga pooleli, kuna nende eesmärk ilmus nähtavale.
„Pead sa siis kohe karjuma, vennas?“ küsis viisakas hääl saali ühe nurga poolt. Hääle omanik oli värvilt kuni riietuseni nagu vanema minotauruse koopia, kuid palju väiksem. Ta istus akna ääres pingil, pani raamatu kokku ja heitis saabunutele uudishimuliku pilgu. „Mida võlgnen ma teile teie meeldiva seltskonna eest meie kenal õhtupoolikul?“
Asterion ohkas ja trampis väiksema minotauruse juurde. „See on hoopis õudne õhtu. Kui sa veel tähele ei ole pannud, möllab väljas praeguse aastaaja kohta ebatavaline maru, mis võib taimed minema pühkida.“
Asvarion ohkas ja pani raamatu käest ning vaatas aknast välja. „Pean vist siinkohal sinuga nõustuma. Samas pean nentima, et see oli vägev õhulaev, millega te tulite. Paistab, et selle põhikonstruktsioon sarananeb nendele kiiretele masinatele, milliseid Equestrial mõni üksik kasutuses on, aga seda on kõvasti edasi arendatud. Eheda ilu ja funktsionaalsuse sümbioos, onju?“
„Lõpeta keerutamine. Sa tead, miks me siin oleme,“ ütles Asterion järsult.
„Hea küll siis. Ikka ja alati ainult asjast, tühja juttu sinuga ju ei aja. Kas oled vähemalt nõus väikse viivitusega, et minna kohta, kus oleks mugavam aru pidada?“ küsis Asvarion ja tõusis. Ta ei vaadanud silma ei Asterionile ega ka külalistele, kes talle järgnesid.
„Nad elavad ilmselt maa all,“ sosistas Tulekärakas Videvikusärale, kui nad kõik hallist lahkusid ja trepist laskuma hakkasid. Ennast varjava libalase prillidega varjatud pilk pööras Videvikusära poole ning ta naeratas. „Mõtlesid ju, et kus meeskond on? Minotaurused ehitavad maju alla- mitte ülespoole. Asvarion ilmselt teadis, et vend tuleb külla ning ootas teda ülemisel korrusel.“
Nojah, saan vist aru. Kui sul pole piisavalt palju maad, kuhu ehitada, siis ehitad selles suunas, kuhu oskad ehitada, mõtles Videvikusära, kui grupp läbis järgmise ukseava. Temas kasvas ärevus ja ta pidi Asterionile peaaegu otsa kõndima, kui nad korraks peatusid, sest Asvarion võttis jaki maha ja sirutas end, et riie topeltuste kõrvale nagisse panna. Vabandus oli tal juba keele peal, aga paistis, et mitte keegi neist ei olnud tema kohmakaid samme märganud, kui Asvarion nad tuppa juhatas. Pead olema tähelepanelik, sa rumal sälg! Kui sa pole piisavalt veenev, lahkub Minon sõjaliidust! Kui see juhtub...
Viimasena saabus tuppa Alvar, tema küüniste klõbina varjutas aeglaselt sulguv uks. Videvikusära vaatas instinktiivselt üle õla nägemaks, kes ukse kinni pani ja kangestus paigale.
Kui Asvarion oli ukse juures peatunud, et oma jakk nagisse panna, ei pannud ta seda ukse varjus olevasse nagisse. Ta oli andnud selle nukule. Teine samasugune mehha seisis ukse teise poole taga.
Tulekärakas reageeris sekund hiljem, ta hüüdis „Kontakt eespool!“ ning hüppas Videvikusära ette.
„Paigal!“ kostis järgmine hüüd Alvari nokast. Noor greif tõmbus maadligi nagu rünnakuks valmistuv kass, ajas tiivad laiali ja lükkas käpa mõõga pidemerõngasse, kuid ei rünnanud, vaid jälgis masinaid kahel pool ust.
Alvari korraldus ainult suurendas Videvikusära segadust, kui ta mõtlemine jõudis esialgsele hirmule järele ja ta vaatas nukke detailsemalt. Asvarioni kuub rippus üle ühe nuku käel ja mehha sarvedes rippus veel teisigi riideesemeid. Absurdi lisas vaatepildile virn mütse, mis olid nukule lohakalt pähe laotud. Kumbki masin ei olnud oma kohalt ukse kõrval sammugi liikunud.
„No nüüd tundub mulle, et minu suur üllatus on pisut rikutud,“ ütles Asvarion ja ohkas. Ta hingas sisse ja avas suu, et rääkida, kuid mõte rääkida kadus, kui Asterion ta kohale kõrgus ja teda tigedalt vaatas.
„Mida sa teinud oled, vend?“ küsis vanem minotaurus, hääles raev, mida ta näis vaevu valitsevat. „Mida sa teinud oled?“
„Ma ei otsi võimalusi mitte ainult meie rahva päästmiseks, Asterion, vaid ka jõukamaks tulevikuks,“ vastas Asvarion. „Sa oled meid juba üksjagu saatnud kaotajapoolele võitlema ja nad kaotavad, siinkohal pole mõtet vaielda. Koos uute sõpradega õppisin ma selgeks, kuidas päästa Lõplik Leiutis ja kavatsen kindlustada tulevikku sel ajal kui sina klammerdud mineviku külge.“
„Sinu uued sõbrad?“ möirgas Asterion ja astus sammu edasi, sundides vähemat minotaurust tagasi astuma. „Kas sul on mingitki ettekujutust, milleks need asjad võimelised on?“
„On sul mingitki ettekujutust sellest, mida sinu sõbrad juba teinud on?“ Ta osutas ühe käega Alvari poole. „Sa nägid nendest greifidest piraatidest samu teateid, mis minagi. Kõrgeim Küünis Gerhard lõi nad maha selle eest, et nende juht keeldus ausast duellist karavani saatjaskonna juhiga, mitte karavani ründamise ja röövimise eest! Kui palju aega veel kulunud oleks, kuni greifid oleks kogu maailmale sõja kuulutanud?“
Alvar ei vastanud vaid pööras pea aeglaselt noore minotauruse poole. Ta ei lasknud mõõgakäepidet lahti ja vaatas Asvarioniga tõtt, kuni minotaurus silmad viimaks ära pööras.
Järgmine üleolev käevibutus käis Printsess Videvikusära ja Tulekäraka suunas. „Nagu oleks equestrialastest üleilmsete ohtude vastu rohkem asja. Kui palju me oleme viimastel kümnenditel olnud silmitsi ohtudega, mis võinuks viia väljasuremiseni, sest armuline ja tark Celestia on korduvalt keeldunud likvideerimast ohuallikat, mis pärineb minevikust?“
Teda kontrollitakse. See seletab kõik. Ta on siin nagu kolmas nukk, seepärast ta sellist juttu ajabki, järeldas Videvikusära ja aktiveeris maagia, et saada oma oletusele kinnitust. Mõistusekontrolliks on vaja maagilist ühendust kontrollija ja kontrollitava vahel. Isegi kui see on anonüümne sugestioon, peab ka sellest märke olema... Kuid seda pole! Siin pole midagi sellist! Videvikusäras tõusis õudus, kui ta vaatas Asvarioni hooplemist. Tema mõistust ei juhita. Ta tõsimeeli usubki seda, mida ta räägib ja ta ei kavatse meelt muuta.
„Libalased? Needsamad, kes üritasid printsesse riigipöördega võimult kõrvaldada? Draakonid, kes vaataks rahumeeli pealt, kuidas maailm põleb, kaitstes vaid oma säravaid aardeid?“ jätkas noor minotaurus ülbelt. „Ja ei maksa unustada ka inimesi, kes selle sõja meie õuele tõid. Kahe tuhande aasta sees ei ole olnud hetke, kus inimesed poleks orjuse, resursside ja jumalate pärast teineteist tapnud. Miks keegi ei küsi kapten Harriselt täpsemini, mis Basras juhtus, et teada saada, kui heatahtlik inimkond tegelikult on?“
Matti nägu oli kogu seda sõnavalingut kuuldes üha süngemaks muutunud, kuid ta tõmbus pingule, kui Asvarion tema isiku teemaks võttis. „Kuidas sa saad seda teada? Kes rääkis sulle Basrast?“
Minotauruse ülbe nägu vääratas kergest üllatusest. „Sa oled aeglasem kui mulle räägiti. Ma kuulsin seda selleltsamalt isikult, kes õpetas mulle, kuidas nukud taas kontrolli alla saada. Usutavasti tunnete teie teda Vide nime all.“
„Vide?“ Tulekärakas pigem vandus kui ütles seda nime ja viskus kärmelt ringi. „Tema on tagaotsitud kurjategija nii Maal kui siin maailmas, teda süüdistatakse õõvastavates...“
„Tema on süüdi täpselt samasugustes kuritegudes nagu teiegi: ta on teinud seda, mis on tema arvates tema maailma päästmiseks õige,“ segas Asvarion Tulekärakale vahele nagu lapsevanem, kes kurjustab oma järglasega. „Ta on minuga palju aega veetnud ja rääkinud, kuidas tulnukad plaanivad meie ja tema maailma aidata. Igaüks, kes meiega liitub, saab vastavalt premeeritud ja selleks on veel aega.“ Ta hääletoon muutus veidi rahulikumaks ja ta tõstis ühe käe. „Teil ei ole häbi tunnistada, et osalete konfliktis valel poolel, aga seal ei ole tõesti midagi, mille külge klammerduda maksaks.“
Videvikusära meeltesse tulvas külmus, rabe ja jäine. Asvarion üritab meid veenda, et tema on õigel poolel? Pärast seda kõike üritab ta meile väita, et Vide on oma südames väljas üllaste eesmärkide nimel? See on... See..
Toas levis jahmunud vaikus, Asterion oli esimene, kes reageeris. Ta sööstis möirates, rusikad õieli ettepoole, kuid Videvikusära maagiaväli peatas ta. Suurem minotaurus pingutas end alikorni poole pöörata ja jõllitas süüdistava pilguga, aga märkas siis ka poni silmis samasugust annust viha.
„Asvarion, ma tahaks teiega rääkida. Privaatselt,“ ütles Videvikusära ning tõstis pilgu, mis võinuks sulatada kivi. „Ilma sinu nukkudeta, ainult meie kahekesi.“ Ta pilk libises üle teiste ruumisviibijate, kes üritasid vastu väita, kuid nende hääl ei kõlanud.
Asvarioni auks ta taastus ehmatusest kiiresti, irvitas vennale ja osutas järgmisele uksele toa vastasseinas. „Siitkaudu, printsess,“ ütles ta, avas ukse ja läks Videvikusära järel järgmisse ruumi. Kohe, kui uks sulgus, hakkas minotaurus rääkima, kuid talle segati kohe vahele.
„Minoni Asvarion,“ ütles Videvikusära järsult ja hoidis pead kõrgel ja tulist pilku minotauruse silmis. „Sa oled tunnistanud koostööd Greifiimpeeriumi, Equestria Printsesside ja Maa ühendarmee ja sinu enda rahva esindajate ühise vaenlasega. Ma ei tea, millise karistuse saab selle eest Minonil, kuid kui Alvar peaks seda otsustama, kaotaksid sa pea. Kapten Harris kas laseks su maha või pooks üles. Printsessid võivad oma piiritus headuses ja halastuses sind pagendada või koguni sulle andestada.“
„Printsess, ma saan aru, et teie isiklikud kogemused võivad teie hinnanguid mõjutada, aga te annate oma emotsioonidele...“
„Ma valitsen oma emotsioone suurepäraselt ja te peaks selle eest tänulik olema!“ käratas Videvikusära, kuigi kontroll ta emotsioonide üle kahanes. „Kui ma ei kontrolliks oma emotsioone, lasknuks ma su vennal su maha lüüa või oleks ma seda ise teinud!“ Ta tõmbas kopsud uuesti õhku täis, et karjumisega jätkata, kuid hingas siis pikalt välja. Hinga sisse, hinga välja, Videvik. Sa kutsusid ta põhjusega nelja silma alla rääkima. „Ma nägin pealt, kuidas sinu hea sõbra Vide saadetud spioon mu sõbra tappis. Vide ise üritas mind tappa Maal pelgalt selle pärast, et jäin talle ette. Sul on ainult üks asi, mida sa saaksid teha, et sellest eluga välja tulla ja elada nii kaua, et näha kas andestust või pagendust.“
Kohe, kui Videvikusära aru sai, et Asvarionit lihtsate sõnadega ei mõjuta, paistis, et ka minotaurus tuli samale järeldusele, sest ta näoilmest paistis mõningast lootusetust. „Konsensusnõukogu ei vaata kõrvalt, kui hageja on nende nõusolekuta röövitud.“
„Sinu Konsensusnukogu pole sulle enam oluline, kui arvestada, et vähemalt kaks minu kaaslastest ei lase sul elusalt siit lahkuda ja mul oli tõsine kiusatus lasta neil sinuga teha, mis nad tahavad,“ sisistas Videvikusära sadukotte maha pannes. Kõik asjad, mille pärast ta viimastel päevadel ja tundidel muretses, olid meelest läinud. Ka kõik moraalsed dilemmad tema põhjustatud surmadest olid unustatud peale selle ühe: kuidas Lana keha abitult tõmbles ja Videvikusära ei saanud muud teha kui pealt vaadata. Ma ei saa temaga juhtunut tagasi pöörata, aga ehk mul õnnestub trikk, millega veenda seda idiooti, et tema sõbrad ei ole sellised, nagu talle paistab.
Sadulkotist hõljusid välja paber ja pliiats, pliiats käis meeletu kiirusega üle paberi. „Asvarion, sa loed ja jätad selle meelde ja kui me sinna tuppa tagasi läheme, loed sa selle seal sõna sõnalt ette. Igasugune kõrvalekalle sellest sõnastusest ja minu slimapilgutuse peale teevad mu kaaslased sinuga, mis tahavad,“ teatas Videvikusära ja surus paberitüki minotaurusele peaaegu näkku.
Asvarion vaatas paberit kahtleval pilgul. „Printsess, see on üsna kaval, aga ei toimi. Aga ma võin kaasa mängida, et näidata, kui kohatu teie viha on,“ ütles ta ja ohkas dramaatiliselt. Ta voltis paberilehe kokku, andis Videvikusärale tagasi ning lükkas koosoelkuruumi uksed lahti. „Pean ütlema, et esitasite väga veenva argumendi, Printsess! Mul ei olnud aimugi, kui hirmus mees on Vide. Ma langesin peaaegu nukkude lõksu! Ma lammutan nad kohe!“
Videvikusära ei teinud ruumisviibijate ehmunud nägudest välja, tema pilk oli naelutatud kahele nukule ruumi teise seina ääres. Mõlemad hakkasid kohe liikuma, kui Asvarion need sõnad ütles. Ta vaatas korra noorema minotauruse nägu, mis oli üha ülbem ja ta tundis, et olukord läheb üha hullemaks. Sa sunnik! Ta ütles sellised sõnad ja nukud peavad teda selle eest ründama! Kindlasti pidi see...
Mõlemad nukud kriiskasid kõrvulukustavalt ja sööstsid.
Asterion viskus ringi ja ristas rusikad ja käsivarred võitluspoosi, Tulekärakas pöördus samuti ringi ning pilv kuldmünte tõusis ühest ta taskust tema kõrvale hõljuma. Matti käed langesid puusale mõõgakäepidemele ja ta hakkas seda tupest välja vedama. Kõik see oli kohutavalt aeglane võrreldes sellega, mida tegi Alvar.
Noor greif viskus paigalt nagu välk, mõõk löögivalmilt käppade vahel. Parempoolne nukk jõudis teha vaid ühe sammu ja ta jalad lõigati kandadelt maha, kui Alvar temast põranda ligidal möödus. Alvar pöördus põrandal libisedes enne tagumise seinani jõudmist tagurpidi ning kasutas seinaäärt äratõukeks, et heita ennast poolviltu lae poole. Taevaterasest mõõk poolitas vigase nuku õlast puusani, kui Alvar tema kohalt üle lendas. Noore greifi käpad käisid järgmiseks äratõukeks vastu üht lage toetavat sammast hetkel, kui teine nukk tema poole pööras. Hetk hiljem oli nukk peast jalgevaheni pooleks raiutud ja Alvar maandus kolme käpa peale. Selleks hetkeks, kui nuku mõlemad pooled kolinal maha kukkusid, oli Alvar juba mõõga tuppe tagasi pannud.
„Kapten Laul, siin kapten Harris,“ ütles Matt raadiosse, püüdes mitte ahhetada Alvari esitlust nähes. „Kinnitatud on nukkude olemasolu saarel, arv teadmata. Vigastatuid hetkel ei ole, kuid me peame taganema ja Asterioni venna kaasa võtma. Ma mõtlen et... Kurat võtaks.“ Ta pööras näo vabiseva Asvarioni poole, ta silmad tõmbusid vidukile ja lõualihased pingule. „Kas sa teatasid Videle meie saabumisest?“
„Ta tahtis, et teavitaksin teda igasugusest liiklusest siin saarel,“ vastas Asvarion, pilk nukkude jäänustel. „Tundus, et see oli vaid soov, arvestades meie tulevi...“
Asterioni paremsirge lõi ta venna nokauti. Sama kärmesti, kui hoop oli tulnud, oli Asvarioni oimetu kogu ta venna õlule vinnatud. „Pakun, et neid on siia rohkem oodata?“ küsis Asterion, või pigemini ta nentis seda.
Tulekäraka ja Matti identsed vihased näoilmed kinnitasid seda oletust. „Taevavälk teatab kolme lennumasina lähenemisest meie positsioonile, vaatamata tormile. Välimus vastab Osprey kirjeldustele, mis tähendab, et minuti jooksul on siin 40 EXALT-i sõdurit pluss määramata arv nukke, mis juba saarel on,“ võttis Matt kokku ja vaatas pahuralt oma mõõka. „Sul pole vaja automaati, nad ütlesid. Sa lähed vaid läbirääkimistele, nad rääkisid...“
„Nii või teisiti oleme me surnud, kui siia jääme,“ porises Tulekärakas. „Printsess, kas sa oled suuteline meid kõiki teleportima vähemalt kaks korda ja kiiresti, kusjuures teine sihtkoht on liikuv?“ Kui Videvikusära noogutas nõustuvalt, vajutas Tulekärakas kabjaga raadiojaamale. „Kapten Laul, siin Tulekärakas. Kas Koolibri on võimeline sooritama „heida ja raba“ ülelendu maandumispiirkonnast? Ahah, aru saadud. Hoiatage viis sekundit ette, kui lähenete piirkonnale.“
„Heida ja raba? Kas see pole see, mida teevad postitõllad kiirsaadetistega?“ küsis Alvar kaaslaste juurde tulles. Ta ei vabastanud paremat esikäppa mõõgakäepidemelt ja ta liikus kolmel käpal hüpeldes, hoides tiibade abil tasakaalu.
Tulekärakas noogutas ja vaatas Videvikusärale tõsiselt otsa. „Printsess, kui ma annan märku, tahan ma, et sa telepordiks meid kõiki sinna eeskotta, mille kaudu me saabusime. Sealt pead sa meid teleportima Koolibri pardale, kui see üle lendab. Said aru?“
„Täielikult. Ma suudan seda,“ ütles Videvikusära ja teised koondusid tema ümber. Naljakas. Kui see oleks Printsess Celestia antud kontrolltöö, oleksin ma närvis. Mõte, et elan edaspidi teadmisega, et olen tema ees läbi kukkunud, tundub hirmutavam kui need elajad, kes meid tapavad, kui see liigutus mul korda ei lähe. Loitsumuster oli ta peas juba valmis ning ta vaatas veel üle, et teised oleks talle piisavalt lähedal, et neid korraga teleportida. Ta kõrvad tõmblesid, kui koridori poolt jõudsid nende kõrvu metallist jalgade krigisevad sammud.
„Üks, kaks ja korraga!“
Lillakas sähvatus ja vaakumipauk hajutas koosolekuruumi ja asendas avara eeskojaga, millest nad vähem kui pool tundi tagasi läbi olid kõndinud, kuid olukord õues oli drastiliselt muutunud. Vihm sadas raskete valingutena ja taevas sähvisid välgud, aga ähvardavama vaatepildi moodustasid õue kohal hõljuvad kolm võõrast lennumasinat ja kümned mustades turvistes sõdurid nende all maas.
Vaatamata kõigele muule lukustusid Videvikusära silmad kohe mehele, kes kõndis mööda rada otse nende poole. Kuigi vihmast ja tormist oli väga raske läbi vaadata, nägi Videvikusära ikkagi neid prille ja malbet naeratust.
Hetk hiljem haaras Videvikusära ja teiste tähelepanu saabuv Koolibri. Lennumasin lendas madalalt ja avas eesmise kaitsevälja, millega ta esimese EXALT-i lennumasina kohe taevast alla rammis. Koolibri külgedelt sähvatasid kaks välku ja ka teine paigalhõljunud Osprey kukkus alla. Siis Equestria õhulaev pöördus kohapeal, laadimisramp avanes ja...
POP
Videvikusära oli kõik kaaslased turvaliselt õhulaeva sisemusse teleportinud.
„Ramp sulgub! Anna gaasi, Taevavälk!“ hüüdis kapten Laul ja Videvikusära rabas kabjaga lähimast toolijalast, et mitte lasta kiirendusel ennast salongi tagaossa veeretada. Möödus ligi minut, kuni Videvikusära veendus, et nad lendavad turvaliselt minema. Paistis, et keegi teistest ei olnud millestki haarata jõudnud ja nüüd olid Asterion, ta vend, Tulekärakas, Alvar ja Matt suures külakuhjas reisijatesalongi tagaseinas, kõik üritasid end teineteise alt lahti harutada ja seejärel püsti tõusta.
Kogu reisi vältel oli Videvikusära haaratud vaheldumisi rahutusest, hirmust, vihast ja erutusest, kuid kui ta nägi, et kõik olid ilma vigastamata minema pääsenud, tabas teda uus emotsioon: kõditav rahulolu. Kõik pääsesid. Ära tegime, mõtles ta ja vaatamata ohule, mis ikka veel neid saatis, puhkes ta naerma.