„Härrased, valmistuge end kaitsma!“ - Seersant Basil Plumley.
20:20, 22.11.2015, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
„Aitäh, et palusid mul läbi astuda ja teid kõiki külastada, Matt,“ ütles Videvikusära, kui nad koos lossi inimeste piirkonda saabusid. Kaks inimestest valvurit viskasid kulpi, millele Matt vastas samaga, seejärel rääkis ta:
„Pole häda, Videvik. Nüüd on paras aeg kohtuda kõigi Mente Materia liikmetega, kuna keegi neist pole praegu eemal.“ Matt pidi end kohe parandama. „Jah, kui Zhang välja jätta. Tema on praegu greifidega kohtumas. Kõik teised peale tema on siin.“ Ja ka Victor. Kuid seda silda põletame hiljem.
„Kuidas Zhangil läheb?“ küsis Twilight.
„Hästi, nagu ikka,“ vastas Matt südamerahuga. Isegi parematel päevadel on raske mehe näost midagi välja lugeda, aga kui midagi on valesti, siis ta annab alati teada. „Mõelda vaid, ma ei mäleta, kas rääkisin sulle üldse, mis Anne tal on.“ Kui Videvikusära pead raputas, jätkas ta: „Ta nimetab seda „ruumiliseks teadlikkuseks“ ja räägib, et ta on hetkega teadlik kõigest enda ümber, ilma et ta vaataks.“
„Kõlab kasulikult, aga tundub väsitav olevat,“ leidis Videvikusära, kui oli hetke mõelnud.
„Ta ei kasuta seda pidevalt. Zhangil on tavaliselt see väike Reeglimurdja käe peal, kui ta parasjagu lahingus ei viibi,“ rääkis Matt. Nendevaheline jutuajamine lõppes, kuna paar jõudis väikesesse konverentsiruumi, kus mõned inimesed juba ootasid. Major Fujikawa lamaskles väsinud ilmel ühel toolil, tema kõrval istus Anette Durand. Jack Finch istus laua ääres, pokkerimäng käte vahel. Kõik nad tõmbusid virgeks, kui paar ruumi sisenes.
„On tore jälle kohtuda, ehkki meelsamini teeksin seda veidi rahulikumates oludes, printsess,“ ütles Fujikawa kummardades ja teised järgisid ta eeskuju. „Meie Andega inimeste väike ringkond on sellest ajast pisut kasvanud, kui sa viimati meid Maal õpetasid.“
„See on imeline!“ rõõmustas Videvikusära. „Kus mister Romalov on? Ja mister Rodriquez? Ma pole neid näinud... Noh, sealtmaalt, kui viimati Maal olin.“
„Juri valvab positsiooni meie kodumaal, kuid võib-olla tuleb ta hiljem külla,“ ütles Matt ja kõhkles. „Mister Rodriquez aga... pole kahjuks enam meie hulgas.“ Vältimaks seltskonna tuju edasist langemist, vahetas Matt teemat: „Kus Lana on? Sellisele kohtumisele hilinemine ei ole tema moodi.“
Enamus inimestest kehitas õlgu, üksnes Finch rääkis: „Nägin teda, kui ta läks sinu kabinetti, aga see oli mitu tundi tagasi. Sealtmaalt pole ma teda näinud.“
„Videvik, kas saad majori ja teistega algust teha, kuni ma Lana üles otsin?“ pakkus Matt. Kui alikorn noogutas, lahkus Matt seltskonnast ja suundus oma kabinetti. Ma käin seal ruumis harva ja kõik tööd on pooleli, mõtles Matt ja tema meeltesse hakkas imbuma ebameeldiv tundmus. Lana pole veel erilist kättemaksuliigutust teinud. Seda tuleks ennetada, enne kui asjad hullemaks lähevad.
Kabineti uks avanes tasa ning nähtavale tuli hämar ja ilmselt tühi ruum, kus polnud mingit varitsust oodata. Tuled, mis meenutasid elektripirne, kuid töötasid maagia pealt, muutusid tema sisenedes heledamaks. Laud oli lage ja korras, kuna ta kasutas seda harva, kirjatabed ja paberid lebasid riiulil. Ainus üleliigne asi oli Lana, kes rahulikult diivanil magas.
Matt seisis pea minuti, lastes tal magada, ja uuris samal ajal toa põhjalikult läbi. Ta vältis mind pärast viimast kohtumist, seega kavatseb ta midagi... Mis see on? Kus see on? Ta peab olema midagi teinud... „Lana?“ küsis Matt vaikselt diivani poole minnes. „Lana, Videvik tuli visiidile. Lana, oled sa...“
Naine viskus üles, nagu oleks püssipauku kuulnud ning metsikud silmad hüppasid esmalt Mattile, seejärel käisid üle kabineti. Ta silmad olid punased, vorm kortsus ja juuksed sassis. „Matt? Mis kell on? Kurat, sisse olen maganud.“
„On sinuga kõik korras, Lana? Ma pole sind viimasel nädalal eriti näinud,“ küsis Matt ja pidi peaaegu tagasi hüppama, kui Lana mürgist pilku kohtas.
„Miks sa oma väikse sõbra käest ei küsi, kes kogu aeg külge kleebib,“ sisistas Lana.
Nüüd sai Matt aru. „Kelle käest? Tulekäraka käest? Tedagi pole ammu näinud. Kas ta tõesti tüütab sind nii palju?“ küsis Matt käsi kaitseks ette tõstes. „Oled sa temalt üldse palunud, et ta sulle veidi privaatruumi jätaks? Kas sa kardad...“ Oh see polnud õige asi, mida küsida, Matt...
Lana väsinud pilk püsis Matti peal ja ta küsis: „Kas oled proovinud kunagi selliseid väikseid siniseid tablette, mida Viagraks kutsutakse, Matt? Siis sa oleks sul viimaks võimalik lõbutseda, minna ja kuulutada: „Tere, Videvik, ma saan nüüd lõpuks sisse tulla!““ ja silmapilguga muutus Lana pahurast sõimajast temaks endaks, optimistlikuks ja ülbeks. „Ma lihtsalt heitsin pikali ja kaotasin ajataju. Vabandust selle pärast.“
„Lana, on sinuga kõik korras?“ kordas Matt, siiras mure näos. „Mõtlen, et sa võiks päevajagu puhkust võtta. Tegelikult kah, sa ei näe praegu hea välja. Ma tean üht väga head apteekrit, kes võib segada midagi, mis sind magada aitab, kas tahad?“
Lana lasi ennast veidi lõdvemale, kuid enne kui ta vastata jõudis, tuli ruumi veel üks inimene. Ta oli Mattist lühem, tulipunased juuksed olid seotud hobusesabaks ja ta silmad olid erkrohelised. „Tere õhtust kõik pon...“ alustas uustulnuk, komistas ja kukkus käpuli. „Kaks jalga ja ei mingit saba, millega tasakaalu hoida. Kuidas te, inimesed, sellega hakkama saate?“
Matt tundis ta hääle järgi ära. „Tulekärakas?!“ pahvatas kapten. „Mis teed nüüd omast arust?“ Mõtlesin seni, et libalaste võimed piirduvad hobusetaoliste kehakujudega... See on nüüd uus asi, millega turvateenistus tegelema peab hakkama. Pilk Lana suunas ei tuvastanud midagi, kuna seersant oli jälle haihtunud.
„Proovin uusi asju. Ma suudan teemandikoerte kuju võtta ja olen proovinud ka minotauruseks moonduda, seega mõtlesin, et prooviks, kuidas on olla inimene,“ rääkis Tulekärakas põlvili tõustes. „Ärge muretsege, sain ka külalisekaardi kõige vajalikuga ja....“ Jutu katkestas kauge sarvehüüd. See oli kõrge ja puine ning Matt polnud sellist häält kunagi varem kuulnud. „See on.... See on greifide sõjapasun! Meid võidakse rünnata!“ teatas uustulija ja mattus rohelistesse leekidesse. Hetk hiljem leegid hajusid, Tulekärakas oli võtnud harjumuspärase poni kuju ja sööstis kabinetist välja, jättes inimese riided maha vedelema.
Matt reageeris sellele silmapilkselt, kuid peatus Videvikusära juurde jõudes. Ta tahtis teda hoiatada või soovitada tal kabinetti varjuda, aga ta sõnad jäid kurku pidama.
Videvikusära oli muutunud. Näos, kus Matt oli harjunud nägema hirmu ja peataolekut, ei paistnud enam mitte midagi sellist. „Ma tean, kus ma pean olema,“ ütles ta ja haihtus lillas sähvatuses.
--
Greifide enklaavi poolt kostsid nende sõjasarvede hüüud, neile vastasid equestrialaste vaskpillide hääled ja minotauruste ohusireenid. Losside koridorid kubisesid kaardiväe täkkudest ja märadest, aga kõik nad andsid otsekohe teed Alvarile ja ta mürmidoonile, kes tassisid teadvusetut Zhangi haiglatiiva poole.
Inimese hingetõmbed muutusid katkendlikeks ja vaevaliseks, kui ta toodi kanderaamil ukse kõrvale, kus üks ükssarvik neile vastu tõttas. „Mis juhtus?“ küsis arst, hakates Zhangi uurima.
„Equestrialase moodi infiltraatori mürk,“ teatas Alvar kiiresti. „See ei olnud libalane. Kahtlustan, et see oli sissetungijatega seotud.“ Arst ei pööranud enam greifile tähelepanu ning hakkas kokkujooksnud arstidele ja õdedele käske jagama.
Alvar tahtis küll veenduda, et Zhangi ravitakse nii, kuidas vaja, aga tema tähelepanu äratasid mitu lillakat sähvatust värava lähedal. Kohe tundis ta ära Elemendikandjad, kuid tumesinine ükssarvikutäkk ja lillakirju lakaga valge mära olid tema jaoks võõrad. Grupi keskel olid ka kolm ilumärgirüütlit ja draakon Astel. Karja eesotsas oli printsess Videvikusära.
„Nüüd olete kõik siin, kuni mina tagasi tulen. Väljas ei ole enam ohutu,“ rääkis alikorn kiiruga ja sättis haiglatiivast lahkuma.
„Ja ütled nüüd, et me jääme lihtsalt siia peitu?“ ütles Vikerkaaresööst peaaegu karjudes, hääles üllatus ja solvumine. „Ma ei saa seda teha, Videvik! Cloudsdale'i pärast, Ponyville'i pärast, Vaba Metsa pärast!“
„Me ei ole sõdurid, Sööstu!“ protestis Õunarüüp.
„Aga me ei ole ka mingid klaaskujukesed,“ kuulutas Haruldus kabjaga maha lüües.
Võbelus aga heitis maha ja kattis pea kapjadega. „Nad on tühjad... Tühjad,“ hakkas ta sosistama ja Roosa Pirukas silitas lohutavalt ta turja.
Stseen rabas Alvarit kui hoomamatu sürreaalsus, Õunarüüp hakkas Vikerkaaresööstuga vaidlema ning Elemendikandjad hakkasid vastasleeridesse kogunema. Miks sa ei käse oma liitlastel rünnakule minna, et nende rahvast kaitsta, küsis endalt noor greif, aga siis nägi ta pilku Videvikusära silmis ja tardus. Sellist pilku oli ta näinud vaid kaks korda elus. Esimest korda oma venna silmis, kui ta käskis High Peakist taganeda. Viimast korda oma ema silmis, kui ta võttis koha mürmidoonide kõrval enne meeleheitlikku viimast kaitselahingut, et teised saaksid vastu tahtmist põgeneda.
Mida teeks üks greif sellises olukorras, mõtiskles Alvar edasi ja läks Videvikusärale appi. „Teie printsess vajab teid siin,“ ütles ta grupile lähenedes ja kõigi pilgud pöördusid tema poole. „Haavatud ja noored ei suuda end kaitsta ning see vaenlane ei jäta võimalust kasutamata, kui siia satub.“ Need sõnad tundusid Alvarile mõistlikena. Ta vaatas korra printsessi poole ning märkas ta näos uusi emotsioone, mis olid kergesti äratuntavad: tänu ja lugupidamine. Pean temaga pärast sõda rääkima, äkki aitab ta mul aru saada, mida see pilk tähendas ja miks ta sõpradele sellised käsud andis.
Vikerkaaresööstu raev lahtus, kui ta pilgu korraks Tuhatnelja ja teiste ilumärgirüütlite poole pööras. „Jaah okei,“ nõustus ta õhku tõustes. Ta tõusis sarikate vahele, vormis sinna sünge musta pilve ja sättis enese nende peale jahikulli moel valvesse, pilk haiglatiiva väravatel.
Kui Videvikusära lilla sähvatuse saatel haihtus, pöördus Alvar mürmidooni ja kahe greif-sõdalase poole, kes mürmidooni kõrval seisid. Ma ei tea, miks equestrialane hoiab sõpru vastu tahtmist võitlusesse minemast, aga mina oma hõimlasi tagasi ei hoia. „Teie kolm lähete ja liitute linna kaitsjatega. Minge nüüd!“ käskis Alvar, koondades nii palju enesekindlust, kui suutis.
Ta eeldas, et kolm vanemat greifi kuuletuvad talle, kuid ükski greif ei liikunud. „Kuhu sina jääd, sir ?“ küsis üks neist ebakindlal toonil.
„Jään siia. Leitnant Zhang päästis mu elu. Pean tagama, et teda ei tapetaks, kui ta ei saa ennast ise kaitsta,“ ütles Alvar pärast hetkelist kõhklust. „Minge, ma andsin teile käsu.“ Kumbki greifisõduritest ei osanud muud teha kui vaadata korra mürmidooni poole, kes polnud nende saabumisest saati oma pilku ukseavalt kõrvale pööranud.
Alvari väikse keha kõik lihased tõmbusid pingule, kui sai aru, mis toimumas on. „Kas ma polegi teie Kõrgeim Küünis? Kõiki sõdureid on linna kaitsel vaja ja mina teie kaitset ei vaja. Ma käskisin teil linna kaitsesse appi minna. Kuulake käsku ja alluge!“
Mürmidooni kiiver pööras järsult Alvari poole ja noor greif kohtas kõige hirmuäratavamat pilku, mida ta oma lühikese elu jooksul näinud oli. Mõlemad vähemad sõdurid astusid kõrvale, kui mürmidoon Kõrgeima Küünise juurde astus, ja nad keerasid pilgu ära, kui mõõk tupest tõmmati.
Alvari kiituseks ta ei värisenud selle pilgu all ning vaatas mürmidoonile silma ega hakanud mõõka ega küüniseid jälgima. Kas kirjutasin enda surmaotsusele alla? küsis väike hääl kuskil Alvari kuklas. Mürmidoon tapab Kõrgeima Küünise vaid siis, kui ta tegu on nii vääritu, et see ohustab Impeeriumi. Greif ajas kaela sirgeks ja hoidis hinge kinni, aga ei rebinud pilku vanema greifi silmist.
Sõna lausumata pööras mürmidoon tera kõrvale ja pakkus selle käepidet Alvarile. Siis nende silmside katkes, noorem greif vaatas pakutavat relva ja võttis selle vastu. Kohe, kui Alvar mõõga tõstis, viskus mürmidoon ringi ja sööstis haiglatiivast välja. Teised kaks sõdurit kummardasid kiiresti ja järgnesid hetk hiljem. Marmorisse jäid vaid mürmidooni küüniste jäljed.
Vahejuhtumi tähtsus jõudis Alvarini siis, kui ta uuris relva, mis ta kätte anti. Mõõk oli ühe teraga ja peaaegu sirge, vaid tipp oli veidi kaares. Kogu tera oli kaetud keerulisimate kaunistustega, mida Alvar kunagi näinud oli, ja kui neile valgus langes, paistsid kaunistused helendavat.
Tänan teid usalduse eest, mille olete mulle andnud, mõtles Alvar omaette, lastes mõõgal oma paremale õlale ja seljale langeda. Ta sättis enese haiglatiiva sissepääsu valvama. Nüüd pean tõestama, et ma olen seda väärt.
--
Matt pidi Finchi peaaegu pikali jooksma, kui tormas XCOM-i paiknemisala valmisolekuruumi. Ruum oli otsast otsani inimesi täis, kokku olid kogunenud kõik, kes oskasid relvi käsitseda, kõik nad valmistusid lahinguks. „Niisiis, kuulake!“ hüüdis ta, pälvides kõigi tähelepanu. „Pealinnale lähenevad vaenlase laevad, arv on teadmata! Säraturvis ja mõned tema eliitsõdurid lähevad kesktorni, et linna kohale kaitseväli manada. Kui meil on õnne, saame laevastiku pooleks. Printsess Luna oma pegasustega tegeleb laevastikuga väljaspool kaitsevälja. Asterioni kahurimeeskonnad annavad parima, et hävitada laevu seespool kaitsevälja. Meie jaguneme nelja gruppi ja toetame linna kaitsjaid.
Grupp Able koosneb Esimesest ja Teisest Löögirühmast, nendele lisaks mina, Spiegel ja Finch. Läheme kirdesse minotauruste kahuripositsiooni kaitsma. Grupi Bravo moodustavad Kolmas ja Neljas Löögirühm, nendega liituvad Jenkins ja Durand. Bravo läheb kaitsma kahuripositsiooni edelas. Grupi Charlie moodustab Viies Löögirühm, teie võtke kaitsepositsioonid Kesktorni juures ja hoidke vaenlased Säraturvisest eemal. Ülejäänud personal jääb lossi reservi, toetate vajaduse korral equestrialasi. Kas on küsimusi?“
„Kas Lunal ja ta pegasustel väljaspool kaitsevälja on okei olla?“ küsis Victor murelikul häälel.
„Nad püüavad siduda ja hävitada vaenlasi väljaspool kaitsevälja. Säraturvise kaitseväli ei kata kogu linna, see sunnib vaenlase laevu laskuma välja äärt pidi madalale, et oma sõdureid maa peale saata, sel ajal on nad maapealsetele relvadele paremini tabatavad ja pealegi on neil raskem sel ajal maapinda tulistada.“
Järgmisena küsis Patrick Carlock: „Kas oodata on ka mehhade tuge?“
„Raskekaallased tulevad varsti sõtta,“ ütles Matt ja kui rohkem küsimusi ei esitatud, jätkas ta: „Enamik tsiviile on oma kodus, kuid vaadake hoolega märke. Minotauruste hopliidid kaitsevad kahurimeeskondi ja viimne kui greif, kes relva kannab, võitleb oma enklaavis. Kui küsimusi pole, siis Able ja Bravo lähevad nii kiiresti kui võimalik. Liikugem!“
Ruumis puhkes kohe kärme tegutsemine, Matt keskendus oma varustusele. Laseriautomaat ja püstol ootasid, kõrval pool tosinat patareid ja salve. Siis vaatas ta oma koorikturvist. Tähelepanu äratas kõrvetusjälg vasakul pool rinnaplaati ja Matt avastas õudusega, et see on seesama turvis, mida ta kandis kolme nädala eest, kui ta peaaegu... peaaegu...
Keskendu, Matt, ütles ta endale, kui rinnaplaadi korralikult paika sättis. Parema käe turviseelementide paigaldamine oli raskendatud, kuna vasak käsi hakkas kergelt värisema. Keskendu, ütles Matt taas iseendale, vaadates oma proteeskätt, aga värin vaid suurenes sellest. Sa ei saa sellest lahingust kõrvale hoida, Matt! Sa pead end kontrollima, muidu sa...
„Tapad nad kõik?“
Küsimus põhjustas Matti selgroos judinaid ja ta pöördus järsult ümber, et rääkijat näha. Ruum ta taga oli endine, kamraadid seadsid ja kontrollisid oma varustust, ainus erinevus oli see, et nad kõik olid paigale kangestunud, nagu oleks see kõik ruumiline foto.
„Mõningane ärevus on täiesti mõistetav,“ ütles hääl. Jälle Mati tagant. „Sa oled suutnud need mustad tungid palju kaugemale suruda, kui surelik vaim üldjuhul suudab. Ausalt öeldes avaldab see muljet, et sa ei ole selle pärast veel hullumaja pehmete seinte vahele jõudnud.“
See hääl kõlab tuttavalt... Kes see on? Matt hakkas end aeglaselt pöörama, kuid tema primitiivne loomalik pool hoidis teda paigal ja ta instinktid karjusid, et ta ei taha teada, kes ta taga on.
„Pole praegu oluline, kes ma olen. Oluline on see, mida ma sinu heaks teha saan. Teie, inimesed, olete päris nutikad selliseid hääli maha surudes, kuid mulle tundub, et sa vajad rohkemat. Seega, kuidas oleks, kui ma pühin need su peast jäädavalt? See pole muide esimene kord, mil ma seda teen.“
Möödus hetk vaikust ja hääl jätkas: „Ah, tegelikult see hääl sind ei häirigi. Sind vaevab hoopis hirm. Hirm, et kaotad enesevalitsuse ja teed kellelegi viga ning pärast seda vääriksidki tõsimeeli hüüdnime Lihunik.“ Seda nime kuuldes ei suutnud Matt võpatust maha suruda. „Hästi siis, saad selle kõva allahindlusega, söör! Võtan su hirmu ka ära, aga vastutasuks pead sa minu heaks midagi tegema.“
Väike kogus sarkasmi tõusis Matti mõtteisse. Las ma oletan. Kindlasti tahad sa tahad odava, odava hinnaga minu hinge?
„Mis teil, inimestel, ometi kogu aeg nende hingedega on?! Ei, kapten Harris, ei! Kõik, mida ma tahan, on see, et sa ütleksid õigel ajal õigeid sõnu. Ah jah, ja sõrmenips on kah ilus žest.“
Matt tundis, et miski haaras teda õlgadest ja hakkas kiiresti talle kõrva sosistama. Mida kauem sosinad kestsid, seda suuremaks ta silmad läksid ja ärevus asendus raevuga. Kui ta õlad haardest vabanesid, viskus ta ringi ja sisistas „Sa kuradi hoorapoeg...“
„Mida, kapten?“ küsis Victor aeglaselt kössi tõmbudes, arvates, et see käis tema kohta. „Kas midagi on valesti?“
Matt pilgutas silmi ja vaatas ruumis ringi. Ütlesin ma midagi? Miks on mul tunne, et tahaksin kedagi kägistada, küsis ta iseendalt ega saanud lahti ebameeldivast tundest, et unustas midagi väga olulist. Mõtlen selle üle hiljem. Pealinna kaitse on tähtsam. „Ah, ei midagi, kapral. Grupp Able, liigume!“ hüüdis Matt, võttis relvad ja läks väljapääsu poole.
Hirm ja ärevus, mis teda seni jälitanud olid, ei andnud enam kuskil näole.
--
Kui printsess Luna oma kiiruga visatud linnakaitseplaani välja käis, siis algul kaardiväelased protestisid. Ellujäänud Imenooled ja nende juhitud ilmameeskonnad pidid moodustama vaid ringi, hoidmaks ära tulnukate hajumise liialt laiale alale, et suunata enamus tulnukate laevadest tema vastu võitlema.
See oli tõesti kohutav kogus tulejõudu ja tehnikat, fakt, mida tema väikesed ponid arvasid teda mitte teadvat. See oletus tegi talle nalja, aga ta meenutas neile viisakalt, et tema ise ongi jõud ja vägi. Ainus asi, mis pannuks kuudiarhi muretsema, olnuks elava eeterliku ilmumine, kuid ta meeled ei tuvastanud ühestki orbiidilt laskuvast laevast ühtki sellist hirmsat olendit.
Kolm hävitaja-klassi laeva laskusid linna õhuruumi esimestena, nende kiiluvees järgnesid paar suuremat laeva ja siis lõks langes. Linna kohal sähvatas ere valgus, mis venis üle terve linna ja muutus kaitseväljaks. Laevastiku esimesed elemendid olidki pealaevastikust eraldatud ja pealaevastik ei näinud enam linna sisse. Ilmameeskonnad ilmusid oma positsioonidele ja Luna hakkas tegutsema.
Kas teadmatuse või kehva plaanimisoskuse tõttu olid tulnukad otsustanud rünnata mitu tundi pärast seda, kui Celestia päike oli horisondi taha laskunud. Säraturvise kaitseväli vaid suurendas pimedust linna kohal. Just sel ajal oli Luna kõige võimsam.
Luna oli lootnud, et neid võinuks kaitsevälja alla jääda rohkemgi, kuna väljapoole jäänud laevad olid temagi väe jaoks väljakutseks. Kahetsemise aeg oli läbi, nüüd tuli sissetungijatele nende vigu tutvustada ja nende üle kohut mõista.
--
„Komando, siin Charlie. Seespool välja on viis laeva,“ kuulis Säraturvis läbi raadio häält, mis kuulus hallipäisele inimesele, leitnant Kalaninile. Ta häälde tõusis ärevust, kui ta jätkas: „Nad võtsid suuna kesktornile. Vajame kohe tuletoetust.“
Möödus hetk ja Fujikawa vastas: „Vastu võetud, Charlie. Kahurimeeskonnad on nelja minuti pärast valmis.“
Kalanini näoilme oli hääle järgi selgesti aimatav, kuigi seda polnud näha. „Aru saadud, komando. Tulistage nii kiiresti, kui saate, oht on lähedal. Kui nad jõuavad sõdurid maapinnale lähetada, vajame abiõjude. Charlie väljas.“ Inimene pööras näo Säraturvise poole. „Kapten Turvis, vaenlased on...“
„Ma kuulsin,“ segas Säraturvis Kalaninile vahele. „Kui ma siit lahkun, siis linna kaitseväli hajub. Tee kõik, mis on su võimsuses, et vastu pidada, kuni abijõud saabuvad.“ Inimene ei lasknud end vahelesegamisest häirida ja hakkas oma väheldasele üksusele käsklusi haukuma.
Arcanumi Torn, Canterloti keskne sammas, oli juba üle tuhande aasta ükssarvikute loitse võimendanud. See oli sisustatud tuhande aasta jooksul kogunenud mitmesuguste luksuslike ja maagiliste esemetega. Vähem kui poole minutiga oli kõik, mis polnud kinni naelutatud, kuhjatud ümber ruumi ja neist olid moodustatud kaitsepositsioonid. Nende kiirus on küll muljetavaldav, kuid see on viimane kaitseliin minu ja ründajate vahel, mõtles Säraturvis nägu krimpsutades. Kui nad torni lihtsalt ei hävitaks.
„Leitnant! Nad on...“ hüüdis üks inimestest suure akna juures ja aken plahvatas rohelises leegikeras. Lööklaine oleks Säraturvise jalult niitnud, kui ta kõrval polnuks kiire mõtlemisega valvurit. Ilmus kerajas kaitseväli, mis blokeeris põhiosa nii sellest plahvatusest kui ka teisest ja kolmandast, mis torni raputasid. Kamber sai hetkega täis suitsu ja tolmu, ent siis lõpetasid laevad tulistamise. Pimeduses sähvatas seeria siniseid välke, millele järgnes kohe plasmatuli inimeste positsioonide pihta.
„Komando, Charlie võitleb raskemutoonidega! Vajame kohe...“ hüüdis Kalanin, andes oma laseriautomaadist tuld, kuid ta jutu katkestas plasmalaeng, mis tuhastas enamiku ta rinnast. Tulistaja tammus läbi suitsu ja tule ning Säraturvis tundis seda olendit piisavalt, et leitnandi raadioteade lõpetada.
„Komando, Säraturvis siin. Arcanumi Tornis on eliitmutoonid, neid juhib välikomandör,“ teatas ükssarvik oma raadio kaudu, kui nägi valges turvises mutooni. „Hoiame positsiooni, kuni suudame.“
Komandörmutoon tammus vastupanu kohtamata läbi suitsu ning tuli Säraturvise ja ta valvuri suunas. Ta kiiver oli otse saagile lukustunud ning lihastes käsi haaras plasmapüstoli. Püstol tõusis ja tulistas mitu korda Säraturvist kaitsvat kaitsevälja. Inimesed tõusid varjust ja tulistasid valget soomust, kuid laserid ei võtnud sellest läbi ja teised mutoonid avasid vastutule.
Hetkel, mil kaitseväli kustus, ükssarvik Säraturvise kõrvalt sööstis. See oli klassikaline rünnakumanööver, täkk pöördus hüppe ajal esijalgadel ja lõi tagajalgadega, kasutades lisaks jalgade jõule ka liikumise hoogu. Välikomandör oli kiirem, ta vaba käsi haaras ühe ükssarviku tagajala otse löögi pealt ja ta viskas poni aknast välja. Kuna rohkem ponisid Säraturvise kõrval ei olnud, pöördus välikomandör Säraturvise poole ja haaras noa.
Siis aga ilmus Tema.
Lilla sähvatus peaaegu pimestas Säraturvise ja kui ta nägemine taastus, oli uus kaitseväli üleval. See surus tulnukad ruumi äärtesse, aga ei puutunud ruumi kaitsjaid. Ükssarvik võinuks jälgida tulnukatest ründajaid või siis vähemalt oma täkkusid, kuid ta ei suutnud rebida pilku vaatepildilt enda ees.
Kes on see mära ja mida ta on teinud minu õega, mõtiskles Säraturvis. Mu õde on närviline, armas ja õrn. See mära aga... on kui terasest.
„Teie. Ei. Pääse. Läbi.“ lausus Videvikusära, kui tulnukad tema ootamatust ilmumisest taastusid. Energia hõljus lainetena temast ta kaitseväljale, mis seisis ta venna ja tulnukate vahel. Ta ei vaadanud Säraturvise poolegi, sättis vaid jalgu laiemalt toetama ja vahendas veel rohkem väge oma kaitseväljale. Mutoonid litsuti kaugemale ja kaugemale, kuid kaitsevälja laiemaksvenimine peatus, kui mutoonide selja taha rõdu ääreni jäi vaid tosina jala jagu ruumi. Välikomandör sirutas üht kindas kätt ja kraapis üle kaitsevälja pinna ning pööras pilgu printsessile. Ta pani püstoli kabuuri, haaras plasmaautomaadi ja kõik mutoonid avasid printsessi kaitsevälja pihta tule.
Miks Videvik neid tornist alla ei lükka? Kardab ikka elusolendeid tappa? Säraturvis libistas mõtliku pilgu üle laotuse ümber torni. Tulnukad ei saa laevade pealt tulistada, kuni nende eliitmutoonid ja komandör siin on. Väga kiire mõtlemine, eriti Videvikusära kohta.
Ja just siis teatas raadio täpselt seda, mida Säraturvis kuulda oli lootnud: „Säraturvis, olge hoiatatud, Valmistuge suurtükituletoetuseks. Oht lähedal...“
--
Samamoodi, nagu oma esimesel õhulennul Equestria kohal, hoidis ka praegu Lana kaariku äärest kramplikult kinni. Majad möödusid nende alt hirmkiiresti ja kaks kaarikut laskusid kähku minotauruste kahuripositsiooni juurde.
Positsioon oli peidetud Canterloti äärelinnale omaste madalate majade vahele ja sellel oli kolm kahurit. Relvad ise meenutasid Lanale iidseid saksa 88-millimeetriseid FLAK-e, mida ta oli ainult ajalookanalil näinud. Hoonest, mis oli ilmselt moonalaoks saanud, jooksis välja mustas turvises minotaurus ja tõi kahuritele moona ning relvameeskonnad hakkasid raudu üles tõstma.
„Ascalon, Bravo siin,“ karjus raadios leitnant Colsoni hääl, kui kahe kaariku rattad munakiviteed puutusid, ja Lana hüppas päästvale kindlale maapinnale. „Maandusime teie positsioonist ida poole ja võtame poole minuti jooksul kaitsepositsioonid sisse.“
„SUUREPÄRANE!“ kostis vastus, mis oli kas minotauruste raadiotehnika kalibreerimise veast või kahuripositsiooni komandöri teadmatusest liialt vali.
Oh, ta on vist puhta kurt, järeldas Lana, kui ta kuulis neid kärkivaid käsklusi isegi siis ja ilma raadiota, kui nad jooksid enda positsiooni suunas.
„Pööre paremale, nelikümmend kraadi! Tõste kakskümmend kraadi! Sihtida sihtmärke õhus!“ möirgas komandör ja Lana nägi isegi läbi pimeduse, kuidas kahurite rauad pöördusid lossi poole, mille kohal hõljusid viis laeva. „Täislaeng, lukk peale, kaitseriiv maha! Kõik meeskonnad! TULD!“
Lana rohkem tundis kui kuulis neid laske, sest tema kiiver vaigistas välismüra. Pea kõik aknad siin kvartalis purunesid ja rohkem kui mõned Bravo grupi liikmetest komistasid, kui maapind hüppas. Vaatamata tähtsale ülesandele, pöörasid inimesed ikka päid ning vaatasid, kuidas mürsud üle linna lendasid ja tulnukate formatsioonis lõhkesid. Üks laevadest – Lana ei näinud nii kaugelt, mis klassi oma – viskus kõrvale ja plahvatas. Laevade formatsioon hajus ja inimesed lisasid kiirust, kui märkasid, et kaks laeva tulevad nende positsiooni poole.
„Võtta uus sihtmärk, hävitaja klass!“ möirgas Ascalon ja kahurite rauad pöördusid lähenevate laevade poole. „Lukud kinni! Kogupauk minu märguandel!“ hüüdis minotaurus kahurimeeskondadele ja maailma väristas järgmine kolme kahuri kogupauk. Hävitaja hakkas just lendajaid välja saatma, kuid pea kõik hõljuvad tulnukad hukkusid, kui esimene mürsk plahvatas. Hävitaja viskus küljele, vältimaks halvimat, kui esimene ja teine mürsk lõhkesid, kuid kas õnnest või meeskonna oskusest tabas kolmas laeva keskosa. Laeva külg purunes ja see kukkus alla nagu kivi.
Lana oleks võib-olla hõisanud, kui ta ei oleks märganud liikumist teise laeva ümber, mis ikka veel lähenes. „Jälgige küberdiske ja paistab, et nad saadavad oma sõdurid maa peale,“ teatas ta, kui oli näinud nelja hõbedast ketast nende poole sööstmas ning märkas siniseid välke laeva ja maapinna vahel.
Ööd lõikasid lähenevate robotvaenlaste suunas tulistatud veripunased laserikiired. Need pöördusid kiirelt, voltisid end lahinguasendisse ning avasid inimeste ja minotaurustest kahurimeeskondade suunas turmtule. Ascaloni käske polnud küll lahingumöllus kuulda, kuid meeskonnad hoidsid distsipliini ka vaenlase tule all ja järjekordne mürisev kogupauk rebis raider-klassi tulnukalaeva tükkideks.
Vaatamata emalaeva kaotamisele, pressisid küberdiskid peale. Küljelt küljele viskudes õnnestus neil enamusest laserikiirtest pääseda, kuid mitte kauaks. Esimene robotvaenlane langes, kui õnnelik lask tabas ühte tema stabilisaatori liigendit ja lõikas tüürpinna maha, muutes masina järgmiste laskude jaoks kergeks saagiks. Teine purunes kahurimeeskondade käsirelvade kuulirahes, kui need jätsid kahurid ning asusid kaitsesse. Kaks viimast jätkasid edasitungi ning Lana tundis õudust, kui üks neist kasutas saba, et haarata oma sisemisest pidemest granaadid ja need lendu saata. Üks granaat jõudis esimese kahurini ja plahvatas, pannes minotauruste moona võimsa tulevärgi saatel detoneeruma.
Teine küberdisk järgnes esimesele ja heitis samuti granaadi, kuid temaga läks teisiti. Majade vahelt sööstis kohale ebamäärane värelus, haaras õhust lõhkekeha ja saatis viskaja poole tagasi. Küberdisk elas plahvatuse üle, kuid temasse tungisid kaks Lana käsivarre pikkust hõõguvat varrast ja sekund hiljem küberdisk plahvatas.
Esimene küberdisk, mis oli üritanud seda värelust jälitada, pöördus maapealsete vaenlaste kallale tagasi. Kümned greifid, kel relvadeks suured ammud ja terasnooled, häirisid küberdiski nii palju, et virvendus sai uuesti rünnata. Ainus asi, mida Lana selles virvenduses näha jõudis, oli helendav odaots selle hämu ees.
Küberdisk tundus olevat ohust teadlik ja hakkas pöörduma, kuid oda läbistas ta külje. Odaots tuli robotvaenlase teisest küljest välja ning virvendava objekti kaal ja raske kahjustus kukutasid küberdiski tänavale, kus see plahvatas. Virvendus, milles Lana nüüd Alvari mürmidooni ära tundis, kõndis tulest välja, nagu polnuks see tema jaoks kuumem kui soe suvetuul. Oda jäi küberdiski vraki sisse püsti nagu lühikese heitluse sünge mälestusmärk.
„Komando, siin Bravo!“ ütles Colson, tõusis oma barrikaadi tagant ja uuris purustusi. „Meie positsiooni läheduses tulistati alla kaks tulnukate laeva. Piirkonnas liiguvad greifide üksused ja läheduses on maandunud teadmata arv tulnukate sõdalasi. Meil võib vaja olla... Türa!“ Ettekande katkestas plasmalaeng, mis tuli kusagilt pimedusest majade vahelt ja tabas seina otse Colsoni pea kõrval ning ohvitser tõmbus kohe varju tagasi. „Tulnukate maaväed tulevad me positsiooni ründama! Colson väljas! Jenkins, Durand, jookske ümber maja ja kupatage nad lagedale!“
„Liigume!“ vastas Lana ning aktiveeris oma enimkasutatud (ja tõttöelda kõige enam kuritarvitatud) võime. Ta sööstis varjust välja ja otse kaose keskele. Üle tänava välkusid laserikiired, mis püüdsid tabada pimeduses varjava plasmatule allikat, ja greifid kasutasid oma tiibade eelist, et keerelda lahinguvälja kohal. Vaenlase positsioonidele sadas nende ambudest peaaegu pidev rahe hõõguvaid nooli, mis jällegi reetsid greifide asukoha nagu trasseerivad kuulid. Kuid kohe, kui plasmat taeva poole hakkas lendama, greifid hajusid, regrupeerusid teisele positsioonile ja jätkasid pommitamist.
Hetkel, mil plasmalaeng Colsoni suunas tulistati, mürmidoon pöördus, rebis oma oda viimasest ohvrist välja ning heitis pimedusse. Endiselt hõõguv odaots kadus pimedusse, mürmidoon kohe selle järel ja sellest suunast lähtuv plasmatuli lõppes täielikult.
Lana jõudis kõrvaltänavale ning leidis mutooni, kes oli odaga majaseinale naelutatud ja üritas abitult oda enese rinnast välja tirida. Lask pähe lõpetas ta tõmblemise ja Lana hakkas minema mööda laibarida, mille moodustasid õnnetud, kes ei olnud mürmidooni eest põgeneda suutnud.
Tea, kuidas teiste kahurite juures läheb, mõtles Lana, hüpates üle ilma peata berserki laiba. Matt ja Tulekärakas on küll värdjad, aga ma loodan, et nad pääsevad sellest eluga...
Lana oli liiga mõtteisse vajunud ja jälgis lahingut õhus. Ta ei märganud, et mõnel tulnukal, kellest ta üle astus, olid haavad, mis ei klappinud mitte ühegi relvaga, mida mürmidoon või teised lähikonnas võitlevad sõdurid kasutasid.
--
Matti laseriautomaadi raud oli juba kirsipunane, kui ta tulistas täisautomaatrežiimil mehhatoidi pihta, mis juhtis tormijooksu Matti kindlustatud positsiooni suunas. Küberneetilise vaenlase kaitseväli pidas vastu koherentsele kiirgusele, mis teda tabas. Tõhusamaks osutus hoopis metallist laternapost, mille üks ükssarvik ta läheduses telekineesi abil maast välja tõmbas ja lendu saatis. See rebestas mehhatoidi jalad ja pani selle kukkuma. Turmtuli, mille tipuks oli rakett Finchi raketiheitjast, pani kaitsevälja lõpuks virvendama ja kustuma.
„Komando, siin Able!“ hüüdis Matt raadiosse, libistas järgmise patarei oma automaadi külge ja laskis relval jahtuda. Ta avas suu, et rääkida, kuid kõhkles, kui kahuripatarei ta taga avas tule kaugete tulnukalaevade pihta, mis olid viimaks leidnud tee ümber kaitsevälja, et linna kohale tulla. „Kahuripatarei kirdes saab maavägedelt kõvasti pihta. Hoiame positsiooni, kuni suudame.“
Matt oli sunnitud rohelise mutooni poolt lähtuva plasmatule eest varju tõmbuma, kuid ta kõrvu jõudis tuttavliku hääle poolt hüütud teate lõpp: „... jätta kahurid ja rünnata!“
Kuskilt ülaltpoolt kostis seeria kärakaid minotauruste käsirelvadest ja Matt tundis kerget maavärinat, kui kolm hopliiti hüppasid katustelt alla ja sööstsid tulnukate positsioonide poole. Kõik kolm olid peast varvasteni massiivses mustadest plaatidest turvistes, ühes käes suur ümmargune kilp ja teises ühe teraga kirves.
Tulnukad pidid jagama Matti esialgset jahmatust, kui selliseid relvi nägid, sest mutoon tulistas läheneva minotauruse pihta vaid ühe plasmalaengu, mis tavaliselt oleks inimeselt pea otsast viinud, jätkates seejärel teiste vaenlaste tulistamist. Mutoon ei olnud sugugi valmis selleks, et minotauruse kilp lihtsalt neelas plasma ega läbinud seda. Tulnukas pööras end, et uuesti tulistada, kuid suitsev kilp lõi ta plasmaautomaadi kõrvale ja kirves tabas teda pähe sellise heliga, nagu oleks pesapallikurikaga kõrvitsat löödud. See liigutus kordus veel kaks korda, kuni hopliit kohtas väärilist vastast.
Majade varjust sööstis välja üks berserk ja tegi hopliidi suunas pika hüppe, rusikad ees. Minotaurus hüppas tahapoole, astus sammu ja lajatas kilbiga. Hoop tabas tulnukat otse kiivrisse, kui ta püüdis pärast hüpet tasakaalu taastada, tabamus pani ta tagasi koperdama ja sel hetkel oli ta minotauruse kirve ees täiesti kaitsetu, kui viimane oma tapatööd korrata üritas.
Berserki kiiver oli liiga kõva. Hopliit tõmbas kohe relva tagasi ja tõstis kilbi, kaitsmaks ennast tulnuka löögiseeria eest. Minotauruse järgmine hoop tuli altpoolt ja üritas tabada turvise nõrgemat kohta kaenla all. Tulnukas oli kiirem ja tõmbas käe vastu keha, väänates sellega kirve ta omaniku käest välja, ning pareeris kohe ka järgmise kilbihoobi, rabades sellegi omaniku käest ära.
Vasaksirge, mis muidu purustanuks luud, tabas hopliidi kiivrit ja lõi selle mõlki, hopliit tuikus sellest veidi tahapoole. Berserk sööstis kohe ka edasi, aga hopliit kiskus tal kiivri peast ja lõi teda sellega. Sel hetkel berserk ei näinud midagi ja minotaurus tegi liigutuse, mis meenutas mingisugust džuudo heidet. Pärast seda oli berserk selili ja minotauruse soomuskindas käed haardusid ümber ta kaela. Matt kuulis tulnuka kaelaluu murdumist teiselepoole tänavat, aga enam üllatas teda see, kui ta hopliidi ära tundis.
„Kahurimeeskonnad, tagasi kohtadele ja valmistuge tulistama!“ kamandas Asterion kõval häälel ning sülitas suutäie verd oma viimase ohvri peale, haaras siis oma kilbi ja kirve. Kohe, kui relvad löögivalmis olid, läks ta lahingukära järgi kaugemale majade vahele, Matt ja kari juhuslikke equestrialasi jooksid talle järele.
Just siis, kui nende üksus lähenes vaenlase tiivale, osutas üks equestrialane taevasse ja hüüdis: „Celestia on siin! Celestia tuleb kaitsele!“ Pea kõik silmapaarid vaatasid osutatud suunas ja nägid päikesediarhi üle lendamas.
„Võidelge!“ käskis ta, hõljudes lahinguvälja kohal. „Teie kodud ja perekonnad vajavad teid! Equestria vajab teid! Võidelge!“ Selle mõju oli peaaegu silmapilkne ja dramaatiline: Maa veteranide juhitud equestrialased tegid tulnukate positsioonidele peaaegu enesetapjaliku pealetungi. Mõned neist hukkusid plasmatules, kuid ülejäänud tormasid peatumatult läbi kõigist kaitseliinidest, mida tulnukad seada üritasid.
Mattil jäi edasise tapluse jälgimine pooleli, kuna ta kuulis läbi lahingukära veel üht tuttavat heli. Ta oli selle heli peaaegu unustanud, sest teenistus USA armees oli ta selle tuima põrina suhtes immuunseks muutnud. Equestrias seevastu mõjus selline heli nagu pind päkas ja see võis tähendada ainult üht asja.
„Komando, Harris siin,“ ütles Matt läbi turvakanali. „Olge hoiatatud, võimalik on EXALT-i infiltreerumine lahingusse, helikopteri toetusega...“
Kui Matt oleks Celestia jälgimist jätkanud, oleks ta ka näinud, kuidas kaks lendajat üritasid päikesediarhi rünnata, aga koletised lõigati rohelise kiirega puhtalt pooleks.
--
Kaitsjate teadmata lendas kümnekonna jala kõrgusel maapinnast Canterloti poole helikopter MH6. See lähenes mäeveerule, tõusis vaevalt äärelinna katuste kohale ja kaldus siis täiel kiirusel lossi poole. MH6-t ei jälitanud ainuski valguskiir ja mööduva tiiviku heli kuulsid üle lahingukära vaid üksikud equestrialased.
Lennumasin tõusis lossi välismüüri ääre taga kõrgemale ja jäi ühe laia rõdu äärde hõljuma, selle astmelaualt hüppasid rõdule pool tosinat mustas rüüs kuju ja jooksid lossi sisemusse. Helikopter eemaldus rõdust ja kadus öhe.
--
Videvikusära kasukasse tõusis higi, kui ta pingutas hoida kaitsevälja, mis kattis pääsenuid Arcanumi Tornis. Tulnukad kõmmutasid ta välja pihta lasu lasu järel ja võtsid selle murdmiseks kätte raskemad relvad. Tundus, nagu kestnuks see tunde. Vaatamata parimatele pingutustele, tõmbus väli koomale ja kattis nüüd vaevalt pääsenud sõdureid.
Sa suudad, seda Videvik! Iga poni, kes veel suudab, see võitleb. Sa pead oma venda kaitsma, mõtles ta, vahendades manasse üha rohkem energiat. Sa ei suutnud midagi teha, kui koletised esimest korda siia tulid! Võbelus pidi peaaegu surma saama, sest sina olid omaenese varju kartmises liialt kinni!
Palju kergem olnuks tulnukad tornist alla lükata ja siis nende laevad alla lüüa, nagu vanasti tehtud sai, sosistas talle vaikne sünge kahtlusehääl, kuid see kadus kiiresti. Isegi nii raskes olukorras ei suutnud Videvikusära ennast jälle kedagi tapma sundida.
Isegi kui see päästab su venna elu? Ja su vanemate elu? See oleks nii lihtne...
„Videvik! Hoia natuke veel!“ hüüdis Säraturvis üle plasmarelvade müra. „Kohe tuleb abi!“
Videvikusära surus hambad kokku ja andis välja ülevalhoidmiseks parima, kuid kaitseväli kuhtus lausa silmnähtavalt. Ta võttis endast viimast, kuid loits hakkas järele andma. Ta tahtis öelda midagi, midagigi oma vennale enne lõppu, kuid sõnad ei tulnud ta huulilt, kui üks tulnukas tõstis raskeblasteri õlale ja sihtis teda.
Ruumis kõmatas senikuulmatu möire ja blasterit hoidnud tulnukas lendas tükkideks. Ümber Videvikusära kaitsevälja hakkas mutoonide pihta välkuma punaste ja lillade kiirte turmtuli. Mutoonid püüdisd oma relvi veel uue ründaja poole keerata. Nad jõudsidki ehk paar lasku teha, aga siis jooksis ehmunud alikornist mingine mürakas mööda. Golem!
See oli suur punase-, musta- ja valgekirju masin, soomustatud peast kobakate jalgadeni. Esimene mutoon löödi möödaminnes õlaga pikali, järgmist tabas välkkiire tagantkäehoop, mis ta tornist alla lennutas, ja kahe jooksusammuga oli golem juba üksust juhtinud valges turvises mutooni juures. Teraskäsi sirutus hoovõtuks tahapoole ja – Videvikusära üllatuseks – ilmus rusikakolaka ümber loitsuväli. Ta jõudis veel tuvastada, et loits oli olemuselt telekineetiline, kui rusikas ettepoole sööstis ja mutooni rinda tabas. Loits aktiveerus ning mutoonikujuline turvisejäänuste, luude ja lihapuru pilv lendas öhe.
Videvikusära sai viimaks oma pilgu golemilt ära tõmmatud ja nägi, et Arcanumi Torni jõudsid veel kaks sellist. Teine oli rohelise- ja hallikirju ning temagi kandis esimese eeskujul relva, millel vöölt jooksis lint suurde trumlisse ta õla taga. Viimasel – valge- ja sinisekirjul – oli veider kahe rauaga relv, üks raud üleval ja teine all. Alikorni hinges tõusis õud, kui kõik kolm ilmetu näoga pead tema poole pöörasid.
„Komando, Beowulf siin,“ ütles punane monotoonselt ja inglise keeles. „Torniruum hõivatud, Sära ja Turvis on siin. Meil on kaotusi ja soovitame sündmuskohale kiiret meditsiiniabi.“ Järgnes paus. „Aru saadud. Mina ja Gespenst naaseme kahuripatareide kaitsesse. Edelweiss jääb torni kaitsma.“ Rohkem sõnagi lausumata hüppasid roheline ja punane golem tulnukate poolt seina tulistatud august välja ja kadusid silmist ning sinise- ja valgekirju suunas oma relva august välja.
Videvikusära lasi kaitseväljal kustuda ja varises põrandale. Pooleldi põhjustas selle kurnatus, mida ta tundis, kuid ülejäänu tuli sellest, mida ta nägi. Ta tundis ära loitsu, mida golem oli mutoonikomandöri purustamiseks kasutanud. Seda oli kõvasti modifitseeritud, kuid siin ei olnud kahtlust: see oli üks nendest, mille tema oli inimestele kuue kuu eest usaldanud.
--
Pea kõik ponid, kel oli lahingukogemust, olid lossi kaitses või väljas linna peal sissetungijatega võitlemas, kuid neli vabatahtlikku olid otsustanud seista lossis ja kaitsta diarhide eraruume. Luna kamber oli tühi, seal olid vaid iidsed esemed, mida ta pika elu jooksul kogunud oli, kuid valvurid teadsid, et nemad on viimne kaitseliin linna ründajate ja päikesediarhi vahel. Kõik neli olid mustas turvises Maa veteranid ja nad reageerisid rünnakule kohe.
„GRANAAT!“ hüüdis ükssarvik, kui nurga tagant lendasid põrandale kaks silinderjat asja. Ükssarviku kaitseväli kattis kohe nii tema kui ülejäänud valvurid ja pegasus ning kaks maaponi lömitasid plahvatust oodates maha. Esimene oli šokigranaat, mis täitis ruumi valusa välkumise ja kärinaga. Teine oli vaikne, tegi vaid klõpsu.
Ükssarviku kaitseväli kustus kohe ja neli poni kukkusid kisades põrandale. Valu oli nii suur, et nad ei suutnud isegi silmi avada, kui neli mustas turvises inimest jooksid üle nende kuninglikesse tubadesse.
„Mis müra see on? Hei, teid pole lubatud...“
RAKS-RAKS!
Arst, kes valvas Celestia magamistuba väljastpoolt, ei jõudnud lõpetada, kui kaks laserikiirt ta tapsid. Meditsiinimeeskonnas puhkes kaos, nad üritasid osutada mingit vastupanu või end ründajate eest kaitsta, kuid miski ei takistanud mustas turvistes inimesi löömast Celestia magamistoa uksi laiali...
Ja leidmast ennast ootevalmis neljatärnirestoranist.
„Ei, ma pean vabandama, härrased. Me oleme täielikult broneeritud ega saa sisse lasta neid, kes pole kohti eelnevalt kinni pannud,“ ütles Ebakõla, vaadates saabujaid. Ta kohendas greifiküünisega oma laitmatut kelnerifrakki ja pakkus: „Äkki tuleksite tagasi järgmisel aastal?“
RAKS!
Tüdinud ilme ei kadunud Ebakõla näost, kui ta pea korraks pooldus, et laserikiir puutumatult läbi lasta. „Kas sa tõsimeeli mõtlesid, et sellest on tolku?“ küsis ta kulmu kergitades.
Ründajad ei raisanud hetkegi ja heitsid Ebakõla poole järgmised kaks silindrikujulist granaati.
„EI, MITTE NEID!“ möiratas kaosevaim ja mõlemad granaadid haihtusid ta sõrmenipsust. Järgmise sõrmenipsu järel lendas ta selg ees läbi uste, mis olid tema taga.
Ründajad jooksid teda taga ajama... Leides end järgmisest ruumist, mis oli eelmise koopia, ühesugused uksed kummaski seinas. Läbijooksmine kordus veel kaks korda, kuni nad peatusid, pöördusid ringi ja hakkasid tuldud teed tagasi jooksma.
Nende taha jäi lõputu ustejada, siis vaatasid nad ümbrust ja leidsid, et ka seinad, lagi ja põrand olid asendunud ustega. Kõlas järgmine sõrmenips ja uksed avanesid. Ründajad kukkusid pimedusse.
--
Tulnukad võivad küll arvata, et on targad, kuid need libaponid on ehe ebaõnnestumine. Kõik liigesed on valesti, rääkimata silmadest ja karvkattest, mõtles Tulekärakas, kui mõned sellised vaenlased ta peidukoha poole tormasid. Pealegi on nende pead täiesti tühjad. Ei mingit hirmu, viha ega armastust. Emotsioone pole neil rohkem kui potilillel.
Veel kaks infiltraatorit jooksid ta peidukoha alt läbi ja kui viimane saabus, siis libalane pikeeris. Ta ajas oda õieli ja kasutas löögijõu võimendamiseks enda massi. Rünnaku tulemusena oli tulnukas puhtalt läbi torgatud ja odaga põranda külge naelutatud. Kaks, kes just mööda olid jooksnud, peatusid ja pöördusid, et rünnata, kuid Tulekärakas lasi enda telekineetilise relva käiku. Kaks kuldmünti lendasid kui välgud ja tungisid libaequestrialaste peadesse ning nad kukkusid, tegemata piuksugi. Libalane ei raisanud võidu üle rõõmustamiseks aega, sest kuulis kaugemal koridoris veel võitlushääli.
Koridoris märatses berserk-mutoon. Üks infiltraator oli juba purustatud sodina põrandal, berserk haaras just järgmise ning peksis oma väetit ohvrit vastu seinu ja põrandat. Kolmas libaponi avas oma hambulise suu ja sülitas mutooni poole mürki, kuid ta löödi eelmise libaponi laibaga pikali. Berserk sööstis kohe gorilla kombel edasi, tõstis mõlemad rusikad ja tagus nendega, kuni ka viimane vastane oli mööda põrandat puruks pekstud.
Oh ei, mõtles Tulekärakas, kui aru sai, mis toimus. Berserk pöördus kähku ümber ja vaatas korraks Tulekärakale otsa. Seejärel hüppas ta läbi akna öhe. Tulekärakas galopeeris akna juurde vaatama, aga „tulnukas“ oli juba kadunud.
„Tulekärakas kõigile üksustele. Kaitske kuninglikke ruume, vaenlaste infiltreerumise oht!“ teatas ta raadio teel ja sööstis treppide poole. Nagu teisedki Maa veteranid, oli temagi mustas „draakonisoomuste“ turvises, mis oli koorikturvise equestria ekvivalent sarnaste soomusplaatide ja raadiokomplektiga. Ainsaks erinevuseks võrreldes Maal veedetud ajaga oli kuldmüntide pilv, mida ta kasutas tavaliste telekineetiliste mõõkade asemel.
Libalane ei saanud raisata aega, et meenutada seda ahnet raudtee-ettevõtjast paruniprouat, kellelt ta mündid välja pettis ja kes oli veel ka väga meelas. Olukord oli liiga pinev, et puhata. TEMA on kohal. Ta peab Celestia valvureid viivitamatult hoiatama!
Kui Tulekärakas läbi koridoride jooksis, kogunes ta taha üha rohkem sõdureid. Temast paremale ilmus üks sebrast rajaleidja, kes ennast maskeerivale libalasele liiga läbinägevaid pilke heitis. Vasakule ilmus kaks suurte ambudega greifi, nende järel kappas kapten Laul ja paar equestria eriüksuslast, nende taha ilmus veel kolm XCOM-i sõdurit.
Ei! Liiga hilja! Tulekärakas jõudis ümber nurga kuninglike ruumide juurde. Kõik neli valvurit olid elus, kuid teadvusetud ja õed, kes pidanuks päikesediarhi eest hoolitsema, lohistasid haavatuid siseruumidesse. Küsimus, miks nad niimoodi tegutsevad, sai vastuse hetk hiljem, kui libalane tundis maagiaväljas tõmmet, kui ta ustele lähemale jõudis.Üha raskem ja raskem oli säilitada moondatud kuju, kui ta nägi põrandal asja, mis meenutas granaati. Kogu tema maagia kadus, kui ta pani kabja selle põrgumasina peale.
„Koridor sulgeda! Ilma minu loata ei saabu ega lahku mitte keegi!“ kamandas kapten Laul ja heitis Tulekärakale äreva pilgu. Libalane kummardus kiiresti ja paar sisenes kuninglikesse ruumidesse. Peale haavatud valvurite, närviliste arstide ja linaga kaetud laiba ei olnud siin midagi kohatut peale Ebakõla, kes oli ruumi tagaseina ääres. Kapten Laul astus lähima õe juurde ja küsis: „Kas Celestiaga on kõik korras? Mis juhtus?“
Õde pidi peaaegu uuesti nutma puhkema, kui ta vaatas linaga kaetud poni poole. Alles rahustav kabi ta turjal tõi ta šokist niimoodi välja, et ta suutis rääkida. „Nad tapsid ta. Ta lihtsalt seisis seal,“ vastas ta tuimalt. „Ma mõtlesin, et nad on meie sõbrad!“ Ta ei suutnud end kauem valitseda ja puhkes nutma. Kapten Laul jätkas õe selja silitamist ja heitis terava pilgu esmalt Tulekäraka, siis Ebakõla poole.
Kaosevaim istus tugitoolis ja kogu ta tähelepanu oli koondunud käsipeeglile ta küüniste vahel. Ta ei teinud lähenevast Tulekärakast välja ega vaadanud ta poolegi, kuni ta küsis: „Ebakõla, mis siin juhtus? Kus ründajad on?“
„Kas need tahumatud jõmmid? Neid mõtled või,“ ütles Ebakõla, vaikis hetkeks ja pani endale ebaproportsionaalselt suured päikeseprillid ette. „Vali kolmas uks. Ja neljas, viies ja kuues!“ Iga numbri järel tekkis ta näole järgmine prillipaar ja peeglist kostis karjeid, kui ta seda järsult raputas.
„Meil pole su mõistatusmängude jaoks aega, Ebakõla,“ nähvas Tulekärakas. „Kus nad on?“
Kogu lõbus tuju haihtus kaosevaimu näost, kui ta viimaks Tulekärakale otsa vaatas. „Nii rahutult peale pressides ei saavuta sa mitte midagi head, mu väike libadik,“ sosistas Ebakõla. Kui Tulekärakas järgmiste korralduste andmiseks suu avas, segas Ebakõla vahele: „HÄSTI! Olgu nii! Võtke mu asjad! Mind ei huvita! Tea lihtsalt, et tagajärjed on sinu peas!“ Lisamata sõnagi, viskas ta peegli õhku ja see kukkus ruumi keskele puruks.
Kohe, kui peegel purunes, ilmus põrandale ka neli inimlaipa.
„Sa sinine taevas, mis see veel nüüd on?!“ karjatas üks greifidest.
„Mida sitta!“ lisas üks inimestest.
„Vaikust! Te kõik olete vandunud hoida saladust ja seadus keelab teil avaldada, mida te siin nägite. Selle vastu eksimine on võrdne riigireetmisega sõjaajal,“ kuulutas kapten Laul. Ta vaatas korra laipu, seejärel käis ta pilk üle teiste ruumisviibijate. „Major Fujikawa ja kapten Turvis liinile võtta! Need ei ole libalased.“
Sellest, et nemad pole libalased, ei järeldu veel, et neid ei olegi siin, mõtles Tulekärakas. Kui ründajad pole TEMAGA, kus siis TEMA on?
--
Matt oli pea igatepidi läbi, kui ta sörkis tagasi lossiväravate suunas. Laseriautomaadi akust oli alla poole alles ja püstolis oli viimane pide. Volframkuulid, mida ta telekineesiga kasutanud oli, olid kõik purunenud ja jäänud kahuripositsioone kaitstes erinevate tulnukate laipadesse. Tänaõhtune harjumuspäratult pöörane maagiakasutamine oli tekitanud kuklasse tuima peavalu. Matt polnud ainus, kes kannatas, kõigil – minotaurustest kahurimeestest kuni veriste equestrialasteni – oli silmis ühtemoodi tuim ja hajevil pilk.
Säraturvis tunneb kindlasti praegu sama, mõtles Matt, surudes maha kiusatust muheleda. Kaitseväli oli üle linna nagu vihmavari ja oli oma töö teinud: ükski väljapoole jäänud laevadest ei saanud vägesid maa peale saata ega linna tulistada. Matt ei kujutanud ette, kui palju laevu lahingus hävitati, kuid ta oli näinud laevarusude masse, mis libisesid mööda kaitsevälja välist pinda alla ja kukkusid mäejalamile. Kujutan ette, kui õnnelikud on Shen ja ta insenerid, kui pääsevad pärast sellesse prügivalli tuhnima...
„Able, Komando siin,“ teatas Fujikawa läbi erakanali.
„Able kuuldel, jätka,“ vastas Matt ja pani kiivri pähe, et teised vestlust pealt ei kuuleks.
„Able, koondage kõik saadaolevad jõud ja suunduge viivitamata trooniruumi,“ käskis major ja Matt mõistis, mis toimumas on, kui kuulis pinget majori hääles.
„Vastu võetud, Komando. Kuidas olukord on?“
„Hetkel teadmata. Equestrialased koondavad kogu lossis liikuvat väge trooniruumi ümber, aga nad pole rohkemat rääkinud.“
„EXALT?“
„Sulle on öeldud, mida teha, Able. Komando väljas.“
Jutu kiire lõpp rõhutas Mattile olukorra tõsidust piisavalt ning ta pöördus kohe Able'i ellujäänud liikmete poole. „Finch ja Spiegel, minuga!“
Kolmik ei suutnud enam täie hooga joosta, kuid nad jõudsid lossi siiski üsna kiiresti. Trooniruumi suunduvad koridorid olid igat liiki sõduritest ummistatud ja nemadki ei paistnud Mattist rohkem teadvat. Lõpuks trügis ta ümber nurga ja jõudis trooniruumi.
Celestia istus troonil ja kümmekond raudrüüs ükssarvikut olid seinte ääres rivis. Ta naeratas õndsalt kolmele inimesele. „Ja viimaks on mul võimalus rääkida Videviku sõpradega. Mul on hea meel, et saite tulla.“
Enne, kui Matt vastata jõudis, sööstis ruumi Säraturvis koos kamba equestria sõduritega ja hüüdis: „Tagasi, kapten! See ei ole Celestia!“
Alikorn trooni peal naeratas edasi, kuid ta silmis polnud enam raasugi soojust.