00:12, 21.12.2015, pealinna saared, Minon
„Pataljonid on juba komplekteeritud ja teele saadetud...“
„Väidate, et kaks EXALT-i õhulaeva on maas? Kas on kellelgi ettekujutust, kui palju neid üldse olla võib?“
„Kui vaenlase abijõud kohal olid, siis nad ka teavad juba, et olete põgenenud. Kindlasti nad tugevdavad nüüd oma kaitset...“
Koolibri reisijatesalong oli tuubil täis minotaurusi, kes laadisid relvi ja kontrollisid varustust või käisid ümber maagia abil projekteeritud kaardi, kus paistis hajus saarteahel, mis moodustas Minoni riigi. Pildi kõrval seisis kapten Laul, tema kõrval Tulekärakas ja Matt, kes vahendas sündmuste kulgu raadiokomplekti abil Canterlotti. Asterion seisis kaardi ees, osutas mõnele saarele kaardil ning vaatas siis hävitaval pilgul Asvarioni. Noorem minotaurus hoidis ühe käega külmakotti oma näo vastas, tõstis teise käe ja osutas saarestikus ühele konkreetsele saarele.
Ja Videvikusära istus nüüd sellest segadusest eemal, ees piloodiistmel, mis oli hetkel vaba, eemal aruteludest lennumasina salongis. Ühest küljest mulle ei meeldi, kui nad plaanivad midagi suurt ja mina ei aita. Teisest küljest on nad kõik spetsialistid. Tuhandete minotauruste lähetamine läbi õhu ja mööda vett sellise ohtliku vaenlase vastu on oluliselt keerukam kui talvekoristuse organiseerimine, mõtles Videvikusära ja pööras pilgu teisele olendile laeva kabiinis. Vähemalt ei ole ma siin üksi. „Alvar, ma mõtlesin, et sinagi võinuks osaleda selles arutelus, mitte niisama passida.“
„Minotauruste lahingutaktika ei ole greifide doktriiniga piisavalt sarnane, et mina suudaks neile häid soovitusi jagada ja ma ei tahaks endale rohkem tüli tekitada, kui mul juba kaela peal on,“ vastas noor greif ja vaatas Videvikusärale nukra pilguga otsa. „Ma olen kindel, et minu tegevus Asterioni kodusaarel antakse mulle andeks, kuna selles olukorras muid võimalusi ei olnud, kuid mürmidoon ei ole meelitatud sellest, et ma olin ilma tema kaitseta sedavõrd eluohtlikus situatsioonis. Traditsioonide kohaselt on mürmidoon Kõrgeima Küünise kõrval selleks, et kaitsta hädaohu korral tema elu.“
Videvikusära ehmus deja vu tundest, kui nägi, et Alvar oli seda rääkides peaaegu paanika äärel. Päikese nimel, ta räägib praegu täpselt nagu mina, kui ma olin noorem ja parandasin koolis ühe professori juttu. „Sa ju ütlesid, et tegid seda, mida olukord nõudis. Mitte keegi ju meist ei oodanud, et sattume sellisesse ohtu. Miks peaks mürmidoon seda pahaks panema?“
„Mürmidoon ei pane midagi pahaks, aga ma kardan, et ta paneb mu kandelinasse ja tassib mind kogu ülejäänud elu kaelas, et välistada sellise asja kordumine,“ vastas Alvar. Noor greif värises silmnähtavalt.
Kujutluspilt Alvarist, kes ripub kandelinaga mürmidooni kaelas nagu paharetist varss mära seljal, vallandas Videvikusära suult summutatud itsituse. Tema õnneks oli noor greif liiga ärevil ega pannud seda tähele. Lõbutunne lahtus kiiresti ja Videvikusära pööras end uuesti sõjanõu pidajate poole.
„Nad on valmis rünnakuks mere poolt,“ ütles üks minotaurus käega kaardile osutades. „Kui nukumaja ja EXALT on seal, siis võitlevad nad iga tolli pärast, sellest saab suur tapatalgu.“
„Me ei kavatse kõiki resursse rannale suunata. Meil on ka õhulaevad, miks ei võiks me kasutada neid ja korraldada kahelainelise rünnaku?“ küsis teine.
Matt vangutas pead. „EXALT-il on ilmselt varajase hoiatuse süsteemid ja kogu saar võib olla jaotatud kolmekordse A kujuliste laskesektorite puntraks. Me oleme näinud, kui kiiresti suudavad nukud oma relvastust keset lahingut muuta, nad kõmmutavad lähenevad lennumasinad lihtsalt puruks.“
„See siis tähendab veresauna nii taevas kui maal. Keeldun mõlemast variandist,“ teatas üks hallipoolne minotaurus ja vangutas pead. Ta küsis seejärel kapten Laulult: „Ega teil, ponidel, pole võimekust lähetada üksusi otse lahinguväljale? Kui vaid saaksime sõrad kindlale maale, saaksime neid suruda vähemalt...“
„Kui kandsin olukorrast Canterlotile ette, palusin ma abijõude. Nende ametlikuks vastuseks oli käsk hoida positsiooni, kuni käsilolev operatsioon läbi saab,“ vastas maaponi karmil toonil, tema järsud sõnad ja kissis silmad andsid märku, et temale antud käsk ei kuulu vaidlustamisele.
Pahur naer meelitas kõigi pilgud järgmisele minotaurusele, kes kaardi kõrval seisis. „Kas see polnud siis oodatav? Nende kodumaa kaitsmiseks kuluvad alati minotauruste relvad ja elud ära, aga kui miski meid ohustab, oleme üksi. Äkki Asvarioni eelnõu polekski...“
Edasine jutt aga uppus minotauruste ja ponide vastastikkuse karjumise varju.
Igasugused rõõmsamad emotsioonid, mida Videvikusära pärast Alvariga rääkimist oli tundnud, haihtusid, kui ta vaatas reisjatesalongis arenevat kaost. Me ei saavuta mitte midagi, kui me selliseid asju minevikku ei jäta. Minotaurustel on vaja teada, et printsessid on nendega, aga kui kapten Laulu raport on tõene, siis pole enam midagi päästa! Videvikusära kõrvad vajusid lidusse ja silmad kinni, ta proovis meeleheitlikult mingitki lahendust välja mõelda. Kui ta selle välja mõtles, ei suutnud ta hoiduda kabjaga otsaette löömast. „Vabandage!“ karjus Videvikusära, kuid seda polnud minotauruste basside ja baritonide varjust kuuldagi. Ta proovis mõned korrad veel, aga sellest polnud tolku. Kuna muud enam üle ei jäänud, pidi ta maagia loitma. „VAIKUST!“
Maagia abil võimendatud hüüatus pani lähima minotauruse kössi tõmbuma ja Alvar vaatas alikorni suurte, jahmunud silmadega. Saabus vaikus ja kõigi silmad olid nüüd Videvikusäral. „Ma saan aru, et olukord on raske, aga teineteise peale karjumine ei lahenda te probleemi. Saan ka sellest aru, et see valmistab pettumust, et Canterlot praegu aidata ei saa. Ilmselt on ka nemad seal silmitsi samasuguse ränga asjaga nagu meie siin,“ ütles Videvikusära püsti tõustes. Ta vaatas silma minotaurustele, kes kõige kõvemini karjunud olid ja jätkas: „Millega te arvestada võite, on see, et mina olen siin ja valmis aitama kõigega, mis on minu võimuses. Kui te seda veel ei tea, siis teleportatsiooniloitsud on asi, mida ma suudan teha kinnisilmi.“
Minotauruste vahel puhkes entusiastlik pomin, pinevil pilgud käisid teineteise nägude ja kaardil paistvate saarte vahet. See hallinev minotaurus, kes esimesena teleportatsiooni teemaks oli võtnud, oli ka esimene, kes suu lahti tegi. „Palun vabandust, et me teie ja teie oskustega ei arvestanud, Printsess,“ ütles ta ja sügas lõuga. „Parandage mind, kui mul õigus ei ole, kuid ilma maagiliste maatriksiteta Canterlotis on väga raske teleportida midagi kohtadesse, mida te ei tunne. Kui te pole täpne, võime me lõpetada kas õhus, meres või koguni maa all...“
„Sa võid teleportida hoopis Koolibri!“ soovitas Taevavälk relvaruumi ukse vahelt. „Kui me loobime reisijatesalongist kõik mittevajaliku välja, mahutame me siia kiireks lähetuseks vähemalt kakskümmend teie sõdalast ja meie Ehakaardi üksuse. Kui Printsess Videvikusära suudab meid teleportida madalale saare kohale, hoidume me nende eelhoiatussüsteemidest ja ründame neid, võimaldades teistel õhulaevadel ohutult saabuda. Pealegi pole Koolibri mingi niisama laev. Ta on kiire, soomustatud ja tal on relvastus, millega suudame lähetatud sõdureid õhust katta.“
Ruumis levis jälle pomin ja nii mõnigi silmapaar vaatas vahepeal Videvikusära poole.
„Ma teen seda!“ teatas Videvikusära enesekindlalt noogutades ja ta pea juba jahvatas maagiamaatrikseid, numbreid, Equestria õhulaeva mõõtmeid ja muid telepordiks vajalikke andmeid. Tema polnud ainus, kes tegutses, minotauruste vahel käis kärme asjalik debatt selle üle, kes ja kuidas selles pikselöögi moodi operatsioonis osaleb. Ainsad, kes debatist osa ei võtnud, olid Matt ja kapten Laul, kes tulid kabiini poole, Videvikusära juurde.
„Ma pole kunagi kahelnud selles, et Celestial oli põhjust sind oma õpilaseks valida,“ ütles kapten Laul, noogutas lugupidavalt ja jätkas vaiksemal toonil: „Aga hoopis teine asi on näha neid põhjuseid oma silmaga. Olen kindel, et minotaurused suudavad vallutada selle saare, kus on nukumaja, aga selleks kulub kindlasti palju elavjõudu ja neile jääb sellest kibe tunne, et me rohkem abi ei saa pakkuda. Sa oled juba näidanud neile, et me aitame ja oleme nende elusid päästnud.“
Videvikusära võttis komplimendi lugupidava kummardusega vastu. „On rõõm teada, et olen täitnud teie ootused, kapten, ja teile alluvad ponid on oma reputatsiooni auga välja teeninud. Taevavälgu idee on hea, sest palju kergem on manada telepordiväli ümber hõljuva õhulaeva kui tekitada hulk eraldi välju maapinnale, eriti veel nii kauge teleportatsiooni jaoks. Pardalt saan ma pärast täpsust veelgi suurend...“
„Pardalt?“ kordas kapten Laul jahmunult. „Printsess, minu peamine ülesanne selle reisi juures on tagada teie ohutus ja hoida teid väljaspool ohte. Ma ei saa teid rahuliku südamega lubada lahinguväljale, isegi mitte Koolibri pardal.“
„Pean siinkohal nõustuma. Kui Asvarionil on õigus, siis on sellel saarel nii EXALT kui nukumaja ja ka Vide ilmub kindlasti välja, jahtima nii sind kui mind,“ ütles Matt ja manas näole pingutatud naeratuse. Ta võttis automaadi paremast käest vasakusse ja sirutas paremat kätt, et Videvikusära pead silitada, kuid talitses ennast. „Kui jääd siia, ei sa saa viga.“
Eelmise vaidluse lahendamisest jäänud rahulolutunne murenes, kui Videvikusära vaatas esmalt Mattile otsa, siis kapten Laulu, siis jälle Matti. Nad ei kavatse lubada mul aidata nii hästi, kui ma saan, mõtles ta ning teda tabas järgmine kohutav mõte. Nad tahavad, et ma jääks siia ohutusse kohta mitte midagi tegema vaid selle pärast, et ma ei saaks viga?! Ma kord juba jäin ohutusse kohta ega teinud midagi ja Lana sai seepärast surma! Roosa sai seepärast vigastada! Ma ei lase sellel uuesti juhtuda! Tema viha võimendas tema otsusekindlust. „Tänan arvamuste ja soovituste eest, kaptenid,“ vastas Videvikusära, püüdes meenutada Celestia tooni, kui ta ametlikke asju ajas. Ta vaatas vargsi Alvarit. „Kõrgeim Küünis, teie saate tõendada, et nemad mõlemad on teinud seda, mis on mind kaitstes nende kohus, aga mina kasutan keeldumiseks oma printsessiautoriteeti. Kui peaks juhtuma halvim, ei ole nemad minu tegude ja otsuste eest vastutavad.“
Alvari keha tõmbus Videvikusära häält kuuldes pingule, ta tõstis pea uhkelt püsti ja vastas: „Olen näinud teie jutuajamist teie ihukaitsega oma silmaga, printsess. Kui ma peaks ilma teieta tagasi pöörduma, ütlen teie soovitu edasi.“ Noore greifi sõnad kõlasid nagu mingit sorti reglament ja Videvikusära kahtlustas, et ka noor greif jäljendab kedagi austusväärset samamoodi nagu tema oli just Celestiat jäljendanud.
Matti ja kapten Laulu näoilmed kõikusid pettumuse ja viha vahel, kuid kõik üllatusid, kui Tulekärakas hääle puhtaks köhis. Ennast varjav libalane astus Matti tagant välja, näol naeratus, mis paistis praeguses pingelises olukorras kohatu. „Ma ei mõelnud vahele segada, kuid mul võib olla lahendus, mis võiks printsessile paremat kaitset pakkuda ilma, et keegi sellest suuremasse ohtu sattuks. Tuleb küll tunnistada, et teie jaoks, Printsess, on see veidi ebameeldiv.“
„Kuidas siis nii?“ küsis Videvikusära, kergitades kulmu.
„Seletan, kui valmis oleme,“ vastas Tulekärakas irvitades. „Alustuseks pead lahti riietuma.“
Ja nüüd kartis Videvikusära Tulekäraka plaani rohkem kui vaenlasi, kes saarel ootasid.
--
2:00, 21.12.2015, Low Peak, Gryphos
Laskuva kaariku ümber rahulikult langevad lumehelbed ja puutumata lumekiht maas klappisid Zhangi arusaamaga mõistest „talvine imedemaa.“ Rahulik maastik aga tundus kohatu selle raskerelvade kõue taustal, mis kajas High Peakist, kus kohtusid suured vaenuväed. Eelistanuks aidata Alvarit, ma kahtlen neis prioriteetides ja selles ülesandes, kuhu mind suunati, mõtles Zhang, vaadates neid väheseid teisi olendeid, kellega ta koos oli.
Esimene neist oli mürmidoon. Kummaline oli see, et terassoomuse ja relvadega kaetud ihukaitsja vedas nende kaarikut, mitte ei osalenud lahingus. Teine olend oli samuti greif, see musta keebi ja sauaga. Kui Zhang oli küsinud, mis on nende ülesanne, oli mürmidoon vaid pead kallutanud ja keebiga greif oli tõstnud sõrme ja näidanud žesti, mis ilmselgelt nõudis vaikimist.
Maandumine oli seevastu kaugel vaiksest. Lume krõmpsatusele, mis kaasnes rataste laskumisega lumme, järgnes põntsatus, kui kaarik veeres millestki üle, mida polnud lume alt näha. Viimaks nad peatusid ja Zhang ei raisanud hetkegi, ta vaatas ümbruskonna hoolega üle. Siin ei ole midagi. Miks käskis Alvar mürmidoonil tulla siia, kus pole ühtki olulist eesmärki, mõtiskles Zhang, sulges silmad ja kasutas oma Annet. See Anne tajus läbi majade ja lume ja otsis selle abil oletatavaid ründajaid või muid asju, mille pärast nad siia saabusid. Ta tajus vaid lagunenud laipu ja tühje maju. Alvar palus mul tulla siia ja nõudis mult saladuse vannet. Ta ütles, et greifid ei tarvitse seda mõista, aga mina mõistan. Ma ei saa millestki aru. „Plats on lage,“ teatas Zhang ja tuli kaariku juurde tagasi.
Mürmidoon vabastas end kaariku rakmeist, mis ei olnud tema keha ümbritsevast turvisest ja relvade metsast tulenevalt kerge ülesanne, ja sirutas ühe käpa, et teine greif kaarikult maha aidata. Keebiga greif tudises edasi, toetudes raskelt sauale ja peatus viimaks keset teed. Sau tõusis aeglaselt ja võbeledes taeva poole ning siis äkki rammis greif selle maasse, nii et raksatus kaugele kajas.
Ta ei tohtinuks seda teha. Isegi vintpüssi lask polnuks niimoodi kajanud, mõtles Zhang, kui raksatuse kaja hüljatud linna majade vahel hajus ja nii mõneltki katuselt lumi alla libises. Zhangi edasised mõtisklused katkestas keebiga greifi hääl.
„Tõuske...“ sisistas ta seda sõna häälega, nagu tõmmataks mõõka tupest ja sau käis järjekordse raksatusega vastu maad. „High Peak on sissetungijate käes, Kõrgeima Küünise veri niisutab maad, teie vandetõotus on täitmata.“ RAKS. „Greifi rahvas kaitses tibusid, vaenlane tahab meid hävitada, teie vandetõotus on täitmata.“ RAKS. „Talv saabub, ellujäänud vajavad teie abi, teie vandetõotus on täitmata!“ RAKS.
Keebiga greifi sõnumine algas sosinast, mida Zhangi kõrvad vaevu kuulsid ja paisus üha valjemaks. See on maagia. See peab olema maagia. Aga see pole midagi seesugust nagu Videvikusäral või teistel Canterloti ükssarvikutel. See tundub võõras, mõtles Zhang, kui sau jälle vastu maad raksatas. Ka iga löök kajas kõvemini ja ta haaras instinktiivselt automaadi, kui midagi lume all liikuma hakkas.
Nüüd haaras keebis greif sauast mõlema käpaga, tõstis selle kõrgele pea kohele ja kisendas: „Teie vandetõotus on täitmata ja uus õige Kõrgeim Küünis käseb teid! Tõuske ja võidelge veel kord!“ Punane kalliskivi ta saua otsas lõi vihaselt hõõguma, kui sau taas maasse löödi. Mööda saua kulgesid allapoole energialahendused, mis hajusid mööda maad laiali lumiste mütakate poole ja jõnksatasid, kui nendest möödusid. Ja siis, kui saua omanik käskis, tulid lume alt nähtavale mürmidoonid.
Soomuste tükid kolisesid ja libisesid üle lumise tee ja ühinesid teineteisega, mõlkis soomusplaatidest ja metalsetest küünistest kuni greifi näoga kiivriteni välja. Teineteise järel eraldusid erinevad turviseosad külmunud laialipillutatud ja purustatud laipade ümbert ja ühinesid teineteisega ja üksteise järel astusid massiivsed mürmidoonid ritta, kuni ainsa pealinna tapatalgust pääsenud mürmidooni vastas seisis üheksa samasugust.
Üheksa kallutasid pead ja üks vastas noogutusega.
Välgukiirusel tõmbas taevaterasest turvises mürmidoon kaks mõõka ja lõi need, tera ees, maasse. Järgmiseks võttis ta seljast hellebardi, järgmiseks veel kaks mõõka, nende järel veel ühe relvakomplekti. Iga relva järele, mille ta välja võttis ja maasse viskas, viskus üks mürmidoon, haaras selle käppadesse ja sööstis taevasse. Kui viimane relv ära sai antud, tõusid kõik kümme mürmidooni pilvedesse ja võtsid suuna lahinguväljale...
...jättes Zhangi maapinnale, võimaluseta järgneda. Ta rebis silmad mürmidoonide vaatemängult lahti, et vaadata keebis grefi ja nägi, et sau oli selle koha peal püsti, kuhu see viimati löödi ja greif lebas selle kõrval maas.
„Komando, siin Zhang,“ ütles ta raadiosse ja jooksis lebava greifi juurde. Ta kõhkles hetke ja tõmbas siis keebi kapuutsi tagasi, et greifi olukorda kontrollida, kuid võpatas, kui nähtavale tuli vaid kuivetunud nahk. Zhang tõmbas kapuutsi tagasi ja haaras saua, et taganeda varjulisemasse kohta. Ta astus pool sammu ja sai aru, et sau ei tule enam maa seest välja.
„Zhang, siin komando. Jätkake.“
„Minu ülesande teine pool on täidetud. Low Peaki greifide abivägi saabub lahingusse,“ ütles Zhang ja vahtis saua. Enamus sellest tundus olevat kaunistamata lihtne puu, aga kalliskivi, mis oli hõõgunud, oli täielikult kustunud. Ma... Vist mõistan, miks Alvar tahtis, et mina oleksin siin, mitte keegi tema rahva esindajatest. Nii palju, kui mina greifidest tean, võib minna siin madinaks, kui nad teada saavad, mis siin juhtus. Kõrgeimal Küünisel oli vaja kedagi usaldusväärset seda kohta valvama, kuni võitlus läbi on. „Ma ei saa lahkuda oma praegusest asukohast ilma käsilolevat operatsiooni ohtu seadmata. Teatage greifidest sõduritele minu asukoht kohe, kui on võimalik.“
--
2:00, 21.12.2015, High Peak, Gryphos
Öötaevas oli nagu värvidemäng, kui liitlasväed ründasid linna mäe otsas, tulistades kiiri, plasmalaenguid, sakilisi välke ja igas värvitoonis maagiat. Vastusteks tulid hävitavad plasmavalangud ja sektopoodi peakahuri silmipimestavad välgatused. Taplus muutus meeletuks, kui greifide viimased leegionid täitsid taeva terase ja küünistega ning neid toetasid Canterloti sõjajõud õhulaevadega.
Kõik jookseb plaanipäraselt, meenutas Säraturvis, traavides oma grupiga kaasa. Grupi ees astus golem Beowulf nagu raskes soomuses ramm, mis pidi oletatava vaenlase rünnaku peajõu enda kanda võtma. Vahetult masina kannul käisid leitnant Romalov ja Fariqi kaksikute meespool, nende taga omakorda Säraturvis, kes pidi grupi keskmes paiknema. Ma ei pruugi olla maagias nii tugev kui Videvik või libalane, kuid ma suudan seda gruppi avastamisest säästa, kuni jõuame Cadance’ini... Ja teiste eesmärkideni.
Säraturvise sabas sammus naisterahvas, kes oli tutvustanud ennast major Renfeldina ja tema taga veel kuus sõdurit, keda ükssarvikutäkk ei tundnud. Veel kümmekond sõdurit oli lahinguretke alguses juurde teleporditud, kuid nemad olid hargnenud paaridesse ja tontide kombel kõrvaltänavaisse hiilima hajunud. Paganama Tirek ja Tartaros! Major Renfeldil on küll õigus, et inimesed on sellises olukorras parimad, kui on oht, et maagia varastatakse ära, kuid ikkagi oleksin ma rõõmsam, kui mind kataksid ponid. Isegi, kui minu ülesanne on seda gruppi avastamise eest varjata, olen ma siin nagu viies jalg.
Grupp peatus aeglaselt ja kogunes punti, kui Beowulf aeglustus ja peatus. Golemi kõrvalt piiludes paistis väiksem ajaviitekoht või mingi väljak, kus vedelesid vankrid ja muu kola, mille greifid olid linnast taandudes maha jätnud. Vaenlasest pole märkigi, aga...
„Meil ei ole aega luusida mööda väljaku ääri,“ teatas Renfeld, kui oli tutvunud sellega, mis oli nende ees. „Beowulf, sina oled esimene. Jookse üle nii kiiresti, kui saad. Kui ei tulistata, siis ületame platsi paarikaupa. Arusaadav?“
Beowulf vastas noogutusega, pööras ringi ning läks väljaku äärele. Hetke pärast sööstis golem pikkade sammudega väljakule. Möödusid mõned pingelised sekundid, mil kõigi silmad ekslesid mööda katuseid ja aknaid, otsides oletatavaid ründajaid, aga rünnakut ei toimunud. Golem aeglustus jooksult sammule, jõudis järgmisele kõrvaltänavale ning tõstis käe, signaliseerimaks järgmist gruppi.
„Romalov, Särav, teie olete järgmised,“ ütles Renfeld, kes varjas ennast müüri varjus, relv tulistamisvalmis.
„Mis sa arvad, kapten? Kas teeme võidu?“ küsis Romalov, kui nad väljaku äärele lähenesid. Nali tema hääles tundus tänu tema pealuupildiga kaunistatud kiivrile õõvastav.
Ainsaks emotsiooniväljendamise võimaluseks oli Säraturvisel kulmukergitamine, kuna ta silmad olid kaitseprillide taga. Katsud mu mõtteid mujal hoida, jah? „Äkki peaksime...“ Aga enne, kui Säraturvis lause lõpetada jõudis, sööstis inimene juba väljakule. Ükssarvik tõmbas jalad stardivalmilt kõveraks, kabjad leidsid kindla kivipinna ja ta sööstis inimesele järele.
See lühike viivitus päästis ta elu.
Väljaku kohal sähvatas maagiasäde, mis venis portaaliks, mis oli peaaegu samasuur nagu väljak ise, portaalist laskus tumeda karva ja valge sabaga tohutu hobusekeha. Poni kaela ja pea asemel oli musklis kätega inimese omale sarnanev torso, kaetud osaliselt valge habemega, krooniks vihane punane nägu ja kumerad sarved. Maapind võpatas, kui uustulnukas maandus ja võpatas korra veel, kui Tirek möirgas: „ÜLLATUS!“
Romalovi jooks muutus libisemiseks, kui ta peatuda üritas, ta oli kentauri massiivse ja välkkiire käe jaoks kerge saak, Tirek rabas ta pihku. Kuulda oli metallikriginat ja Romalov tõsteti nähtava vaevata maast üles. Beowulf tormas väljaku vastasküljelt majade vahelt lagedale ja tõstis relva, kuid teda tabas rinda sõrg, mis oli peaaegu mehha enese suurune ja see lennutas mehha ettejäänud maja teise korruse aknast sisse. Säraturvis ei osanud muud teha, kui püüda väljakul vedeleva kola ja vankrite vahele varjuda ja hoiduda laiakstrampimisest.
„Need ongi need ägedad inimesed, keda Vanemad nii tähtsaiks peavad või?“ müristas Tirek, vaadates major Renfeldi ja ta kaaslaste poole, kes olid varju tõmbunud. Ta kõrist kõmises piksehäälne naer ja ta tulistas üle tänava lõõskava maagiakiire, mis pani kivi sulama. Vaid üks punkt jäi sellest puutumata.
Kõrvalolevasse majja varjumise asemel oli Fariq paigale jäänud. Ta vasak käsi oli püsti, et vahendada mingit sorti maagiat, kuid loits polnud teda täielikult kaitsnud. Tema turvisest tõusis auru, väljasirutatud käe soomuskate oli sulanud. Ta püüdis tõsta relva, kuid tema jalge all avanes portaal...
Ja ta kukkus Tireki teise kätte.
„Hädine, mõnel varsalgi on tugevam maagia,“ naeris Tirek, tulistades Fariqi pihta väiksema maagiakiire. Inimene karjus ja üritas Tireki haardest välja rabeleda, aga ta heideti lihtsalt minema. „Hädine, kuid sellist potentsiaali saab arendada. Ahha, nad tahavad teid kasutada nagu elavjõudu, et arendada teid sellisteks, nagu neile vaja on...“
Renfeld ja üks teine inimene astusid varjust välja, et heita granaadid, aga Tirek juba liikus. Käsi, mis hoidis Romalovit, välkus pöörase kiirusega, tabas mõlemat lõhkekeha ja lennutas need silmapiiri taha. „Maagiavastaseid relvi kasutada on küll kaval, kuid see teid ei päästa!“Tirek tulistas jälle oma maagiakiirega ning väljaku ääres oli üks maja vähem. „Te mõtlete, et teie...“
Väljaku äärest kostis relvatärinat, kuid tapvad projektiilid ja kiired kaldusid enne Tirekini jõudmist kõrvale. Kentaur tulistas vastu nagu varem, järgmine maja muutus maagiaplahvatuses tuhaks ja rusudeks. „On mõttetu...“
Üle väljaku kõlasid snaiprirelvade kõvemad kärgatused, nende raskemad kuulid läbisid Tireki kaitsevälja paremini ning üks neist riivas tema sarve. „LÕPETAGE SEGAMINE!“ möirgas ta ning pühkis tubli kümme sekundit maagiakiirega üle linna. „Teie relvad ei tee mulle midagi! Kui ka teeksid, häviksite te ikka samal moel nagu teiste Vanemate ees.“
See vanker, mille taga Säraturvis end varjanud oli, oli Tireki tulest puutumata jäänud ja ükssarvik oli hakanud kasutama võimalust, et paikneda kentauri ründamiseks talle lähemale... Aga kuulis siis koletise lause lõppu. Teiste Vanemate ees? Kas Tirek on tõesti nii ülbeks läinud, et on end nende hulka arvanud, mõtles Säraturvis jahmunult. Tema ehmatuseks vastas Tirek tema eest ise, jätmata võimalusi arvata teisiti.
„Vanemad vangistasid mu ühes tähtsusetus väikses piirilinnas, mida teil ei õnnestunud kaitsta. Kui ma kohtusin ühe Vanemaga, ma andsin tappa ja... Ma õppsin,“ seletas Tirek pealtnäha tühjale ümbrusele. Ta laiutas dramaatiliselt käsi ja paistis kas olevat unustanud, et Romalov on endiselt tal peos või ta lihtsalt ei pööranud sellele tähelepanu. „Need olendid, keda teie nimetate „eeterlikeks,“ ei ole lihtsad luust ja lihast olendid. Nemad arvavad, et nende füüsilised kehad on vaid lihast ja luust ülikonnad, millega oma kehatut energiat selle maailmaga suhtestada. Kui ma ühelt maagia röövisin, tuli mulle pealekauba ka olend, kes seda maagiat valitses.“
Jälle kõmises platsil Tireki sünge piksenaer. „Nii see ongi, mu väiksed inimesed. Mina olen nüüd eeterlik. Ma tajun, mida te plaanite, ma tajun teie hirmu. Aga mu enda ja Vanemate väe vastu ei ole teil midagi, mis suudaks peatada mind seda maailma tuhaks muutmast.“
„Romalov siin, ma sain ühe käe peaaegu vabaks,“ kostis raadiosidest sõduri hääl ja Säraturvis tardus paigale ning piilus üle vankri, mis teda varjas. Seda oli küll raske jälgida, sest Tirek laiutas käsi, kuid Säraturvis nägi, et Romalovi kiiver pöörleb ehk et mees vaatleb ümbrust. „Kui annan signaali, pead sa ründama.“
„Vastu võetud, Romalov,“ sosistas Renfeld vastu. Ta häälest kõlas pingutus. „Milline on signaal?“
„Mis nüüd toimub? Mingit skeemi punute või?“ küsis Tirek ja ta sarviline pea pöörles igas suunas, püüdes leida oletatavaid ründajaid. Ta peatus ja vaatas oma rusikat just hetkel, mil Romalov ühe oma kätest vabaks sikutas. Inimese käsi tõmbus rusikasse ja lajatas otse vastu Tireki pöidlanukki.
Kajas jämeda oksa murdumise heli, sellele järgnes kohe Tireki kõrvulukustav karje. Romalov libises ta käest välja, kuid teda tabas Tireki teine käsi, mis lennutas vene karu väljaku teise äärde. Kostis ka relvade turmtuli, mis aga vaikis kohe, kui nende suunas raevunud kentauri maagiakiir paiskus. Säraturvis oli just varjust välja tõusnud, telekineetilised mõõgad löögivalmis, kui maagialaeng otse tema poole sööstis.
Säraturvise kaitsemaagia oli kindlasti tugevaim võimalikest, isegi tema kiirugamanatud väli ületas vähemate ükssarvikute välju terve suurusjärguga ka siis, kui neil oli olnud aega end selle manamiseks ette valmistada. Sellegi poolest päästis see vaevu ükssarvikul aurustumast, turviste poolt kaitsmata saba ja lakk kõrbesid ära, kolm neljast mõõgast vedelesid sulanud räbuna maas. Kuumuse tekitatud valu ja ootamatu rünnaku ehmatus sundisid teda maha varisema ja valu käes kerra tõmbuma ning ootama kogu selle müra lõppu.
Ma armastan sind, Säraturvis.
Ta pigistas hambad kokku ja seadis ühe kabja maa peale, siis seadis järgmise kabja enda alla. See... Ei ole midagi. Ei midagi . Ma ei löö sellest põnnama, ütles Säraturvis endale, vaatas ülespoole ja nägi Tirekit tema poole tormamas. Peaaegu kogu ükssarviku jõud ja tahe oli koondunud tema jalulhoidmiseks, et ta uuesti maha ei variseks, aga seda jäi veidi ülegi, et midagi plaanisarnast välja mõelda. Niisiis, Tirek teab, mida me teeme, enne, kui me seda teeme? Aga kuidas ta reageerib siis, kui isegi meie ei tea, mis juhtuma hakkab? Nõrgast telekineesist oli küllalt, et haarata räsitud paunast üks ese ja heita see Tireki pihta.
Hetkel, mil ese Säraturvise maagiaväljast vabanes, viskus Tirek ringi ja haaras selle vasakusse pihku. “Lollakas! Ma ju ütlesin, et tavalised abinõud mind ei võta!“ hüüdis ta ülbelt, muigas põlastavalt ja pigistas rusika kokku. Läbi Tireki naeru kostis klaasi purunemise hääl ja kentaur jõllitas nüüd Säraturvist. „Ilmselt on ka Cadance seda märganud, et sa arvad end suutvat rohkem kui sa võimeline oled. Minu võitmises on sul õnne samapalju, kui oma abikaasa kaitsmises, Säraturvis...“ Kentauri parastamine jäi katki, kui ta vaatas uudishimulikult oma rusikat. Pirakad sõrmed hargnesid laiali ja Tireki näkku tõusis õudus. Ta vehkis vasaku käega, nagu oleks selle külge midagi kinni kleepunud.
Käest lendasid laiali tumeda klaasi killud ja üksik mürginalja õis, mis paistis nii värske, nagu oleks see äsja Vabast Metsast korjatud. Tireki karjed ja hala muutusid iga hetkega vaiksemaks ja tema hiiglaslik keha kahanes kiiresti. Lihaselised käed närtsisid ja uhked lüürakujulised sarved tõmbusid koomale, kuni neist jäid vaid müksud koletise meelekohtadesse. Aknaidväristavast kõuekõlaga häälest jäi alles vaid hale ägin, kui Säraturvis talle lähemale lonkas.
„Palun... Mind on eksitatud! Nad... Nad valitsesid minu tahet! Mul ei olnud valikut!“ anus Tirek, kes oli olnud kord suur ja vägev. Ta pöördus kohapeal ringi, et põgeneda, aga ta teele tõusid inimeste tontlikud vormid. „Palun halastage mulle!“
„Ka sa mu abikaasale halastasid?“
Need sõnad kajasid väljakul kui automaadivalang ja Tirek jõudis vaid käed kaitseks risti tõsta, kui Säraturvise kabjad temani jõudsid. Luude ragin kuulutas Tireki lootusetu võitluse lõppu ja kentaur veeres verise koonlana inimestest sõdurite jalge ette. „Palun...“ ägises Tirek, püüdes tõsta kaitseks kätt, mis polnud veel murdunud, kuid tema anumist ei kuulatud. Major Renfeld võttis vöölt omapärase hõbedase püstoli ja vajutas päästikut. Relvast sähvatas välk, Tireki räsitud keha tõmbus korra pingule ja jäi siis paigale.
„Komndo, siin Renfeld. Eesmärk number kaks neutraliseeritud ja vangistatud,“ teatas ta ja pani relva kabuuri tagasi. Nii nagu Säraturvis, paisitis ka major olevat napilt pääsenud kentauri maagias surnukspõlemisest, tema turvise vasaku poole pind oli sulanud. Ta häälgi oli valust kange, kui ta nõjatus lähedalvedeleva vankri najale. „Võite jätkata rünnakutega sügavamal linnas. Palun minu asukohta arsti- ja päästemeeskondi haavatute järele.“
Renfeld vajus aeglaselt külili, Säraturvis häälitses ärevalt. Kui ta turvises kere vastu platsi munakivisillutist põrkas, tuli talle meelde, kes parasjagu maha vajub. Ma pean jalule saama. Mul on töö teha. Kuigi vaim oli valmis, ei tulnud keha järele.
„Kiiresti arste minu asukohta, kapten Turvis on maas!“ hüüdis Renfeld ja rabeles käpuli ükssarvikutäku juurde. Naine oli vahepeal kiivri peast võtnud. Pool ta nägu oli punaseks põlenud, see vaid kinnitas Säraturvise oletusi majori vigastuste kohta. „Meedikud siia! Kohe!“
„Tervendavad kristallid... Külgmises taskus,“ ägises Säraturvis ja hingas korisedes. Peatselt tõusis ta ümber häälte kakofoonia, mille kestus tundus igavikuna, viimaks tundis ta, kuidas tervendava maagia jahedus temast üle käis. Ma juba tunnen seda šoki- ja põletusevastast ravi, tunni pärast olen nagu uus, mõtles Säraturvis, aga ta teadis, et aeg oli asi, mida tal ei ole kulutada.
Kõlas teleportatsioonipauk ja väljak täitus equestrialaste ja inimeste massiga, vähesed ellujäänud, kes olid üle elanud võitluse Tirekiga, hakkasid majade vahelt välja ilmuma. Romalov lonkas välja majast, kuhu ta oli visatud ja läks Fariqi vaatama, väljaku teisest äärest lonkas lähemale tugevasti vigastatud Beowulf.
Kolm punase risti märgiga ükssarvikut tormasid Säraturvise poole, kes üritas jalule tõsusta. „Kapten, ärge liigutage! Tervendav kristall on teid stabiliseerinud, aga te riskite kestvate vigastustega, kui liigutate,“ ütles üks neist ja üritas kapja kapteni õlale suruda.
Säraturvis pööras vihase näo arsti poole ja nõudis: „Manage oma kiireimad tervendusloitsud. Valuvaigistid kah. Püsivad vigastused mind ei huvita, ma pean kestma vaid nii kaua, et oma ülesande lõpetatud saan.“
„Söör, ma ei tahaks...“
„Valvel!“ ütles Säraturvis, püüdes teha oma parimat sõjaväeinstruktori häält ja kõik ponid, kes teda kuulsid, vaatasid tema poole. „Selle operatsiooni õnnestumine ripub selle taga, et mina pean olema õigel ajal õiges kohas. Muu ei ole oluline.“ Tervendaja hakkas jälle vaidlema, aga Säraturvis lõi kabjaga vastu sillutist. „Muu ei ole oluline! Kas on selge?“
„Aru saadud, söör,“ vastas tervendaja ja manas seeria tervendavaid ja tugevdavaid loitse.
Väljaku keskel kärkis üks Printsess Luna öökaardiväelane käsklusi ja tema ümber kogunes kümmekond erinevatest rassidest sõdurit. „Kapten Turvis? Mina olen spetsialist Kesköö,“ tutvustas ennast nahksete tiibadega mära. „Kuna Tirek on mängust väljas, andis Printsess Luna kapten Tähesööstule vaba voli lähetada kõik löögirühmad High Peaki, et sundida tulnukaid windigot lagedale tooma. Me eskordime su tulnukate rajatise juurde, et sa saaksid oma ülesande lõpule viia.“
Säraturvis vedas end viimaks jalule, et pöörduda abijõudude poole, kuid Renfeld astus ette ja ennetas teda. „Liigume täisjõududega tulnukate rajatise poole. Kinnitatud on eeterlik Damoclese osalemine lahingus.“
--
2:00, 21.12.2015, nimeta saar, Minon
Mussoonvihma valingutes minotauruste saarestiku kohal oli tekkinud väike paus, kuid paksudest pilvedest ei tunginud läbi ainsatki kuuvalguse kiirt. Ainsaks valguseks siin saarel oli ringipatrullivate nukkude silmade punased vilgatused ja mandri pool silmapiiril värelev relvatule ja plahvatuste kuma.
Taevas süttis veel üks valgusallikas ja tõmbas enda peale kümnete allolevate kaitsjate tähelepanu. Säde paisus suureks helelillaks sähvatuseks ja kui teleportatsiooni järelhelendus hajus, ilmus nähtavale Koolibri. Lennumasina külgmistest projektoritest sähvatasid välgud ja nukud tõmbasid need enda pihta nagu piksevardad. Välgud lõid ühest nukust teise nagu nad oleks pikas vooluahelas ja pärast turmtule lõppu oli maapind täis läbipõlenud lahingumasinaid. Koolibri ramp laskus ja jäi paari tolli kõrgusele hõljuma, sealt tormas välja mustades turvistes minotauruste üksus, saadetuna kapten Laulust ja Ehakaardist. Matt ja Videvikusära astusid maapinnale viimastena.
„Asterion ja ta rühm tegelevad maapealse elemendiga, tagamaks saabuvate abijõudude ohutus, Ehakaart liitub kapten Harrise ja Printsess Videvikuga, et hävitada nukumaja!“ hüüdis kapten Laul nii kõvasti, et kogu saar võis kuulda. Tema hääletoon oli sünge, näoilmet polnud kiivri varjust näha. „Liikuge!“
See on päris nutikas plaan, Tulekärakas, aga ma kardan, et sa hindad mõne asjassepuutuva käitumisoskusi üle, mõtles Matt Ehakaardi grupi kõrval joostes. Minotaurused olid juba oma teed läinud, mootorimüra selja tagant andis märku, et Koolibri tõusis taas taevasse. Ma mäletan, et sel nähtusel oli nimi, kui kompromiss on leitud, aga kõik pooled pole tingimustega rahul...
„Kas on probleeme, kallis?“
Matt judistas ennast, kui ta vaatas Videvikusära enese kõrval. Poni näos oli veetlev naeratus, aga silmis pigem naer. „Ei, me peame liikuma,“ pomises Matt, jätkates kapten Laulu üksuse kannul väikse rajatise suunas, mis paistis eespool mäeküljel. Kui Tulekäraka plaan ka täielikult ei toimi, on vähemalt Videvikusära suhteliselt ohutus olukorras. Peame vaid pöidlad pihku võtma ja lootma, et see plaan väga lörri ei lähe.
Üks Laulu sõduritest, sebra, kelle nime Matt oli unustanud, seadis end ukse juurde ja lõi takka üles. Uks lendas hingedelt minema ja kukkus kolinal tühja trepikotta. Kuna sellele teole ei järgnenud vaenlase tuld ja hüüdeid, tormas üksus minotauruste kindluse sügavustesse.
Seinad olid puhtalt kivist välja raiutud ja sammal nendel näitas seda, et siin polnud aastaid käidud. Ainus märk sellest, et keegi on kusagil tunnelites, olid elektrilambid seinte ääres põranda lähedal. Ainsaks heliks olid siin nende sammud, kuni nad jõudsid järgmise ukseni. Sebra pani kabja ettevaatlikult vastu ust ja pööras siis ümber. „Teiselt poolt on kuulda raskeid samme, ma arvan, et seal on vaenlased. Olge valmis.“
Seegi uks lendas sebra hoobist hingedelt ning Ehakaardivägi tormas järgmisse ruumi. Üks nukk oli olnud ukse lähedal, teda tabas ühe ükssarviku külmutav kiir ja ta pudenes kildudeks, kui pegasused teda lõid.
Järgmises ruumis vastutulnud nukule tegi Matti LANC augu keset keret, kuid lask läks ilmselt tuumast mööda, sest mehha jätkas edasitungi. Teine lask läbistas rinna, kolmas tabas veidi vasakult ja alles neljas, mis tabas allapoole kaela, avaldas mõju. Nukk kukkus maha, tekitades heli, mis kõlas nagu õnnetus kirikukellade valukojas.
„Asterion, annan teada, siseneme alumistele korrustele...“ teatas Matt raadio teel, aga värelus silmanurgas haaras ta tähelepanu. Ta tõstis relva üles ja sihtis tühja koridori. Ma olin veendunud, et ainsad vaenlased on siin nukud, kui me järgmisse sektsiooni murdsime. Teda haaras ebameeldiv deja vu tunne enne, kui ta välja mõtles, mis see värelus olla võis. „Kapten Laul, nägin tõenäoliselt vaenlast, kes on meie eesmärgiks. Alustan teise faasiga,“ pomises ta vaikselt, märkis kiivriekraanil punkti ning hüüdis: „Vaenlane, koridori lõpus! Mina jälitan!“
„Oota, ära mine üksi, sind võidakse ära lõigata!“ hüüdis Laul vastu ja liiga kõvasti, sest Matt oli temast vaid paarkümmend jalga eespool. Kui ta keeras koos Videvikusäraga ümber järgmise nurga, kõlas raadios Laulu sosin: „Teata meile, kui midagi vaja on. Pean teid mõlemat vastutavaks printsessi ohutuse eest!“
Matt kinnitas käsku ja tõstis relva, aga nägi järgmisel hargnemiskohal vaid virvendust. Ma tean seda. Täpselt nagu Applewoodis, ta neelas sööda alla! Mattist käis läbi väike ärevus, kui nägi, et Tulekäraka plaan tundus töötavat ja ta järgmise nurgani jooksis. Tuttav virvendus kadus jälle järgmise nurga taha, ahvatledes teda liitlastest kaugemale. Paraku seekord ma tean, mis toimuma hakkab... Ta pööras ümber nurga ning nägi lühikest koridori ja ust selle lõpus. Ta tormas koos Videvikusäraga ukse juurde.
„See, mida me otsime, on teisel pool ust, Matt. Ta on üksi, aga ole valmis,“ ütles Videvikusära. Poni näos polnud enam jälgegi hiljutisest naljatujust.
Läheb siis lahti, mõtles Matt välja hingates ja ta lükkas ukse lahti. Vaatamata ta valmisolekule, ei kajanud hüüdeid ega relvatärinat, nad ei näinud mingit liikumist, kui nad kahekesi ruumi astusid. Laia koridori ääri täitis varustus, mis oli kindlasti inimeste looming ja Maalt toodud, kõikjal paistis kiirustamise jälgi. Tühjad relvanagid, üks laskemoonakast on külili ja pooltühi? Kus iganes ka EXALT ei ole, on nad siit läinud ja neil on olnud kiire.
Märganud hämaras nurgas liikumist, sihtis ta relvaga, kuid kasutas siis oma ebatavalisemaid võimeid, kui ta enda suunas visatud asja ära tundis. „Segaja!“ hüüdis ta ja lajatas granaadi telekineesi väel vastu seina puruks.
Järgmiseks heliks olid teravamad paugatused, mis kajasid kaugemalt koridorist, mis oli laoks muudetud. „Braavo,“ kiitis Vide plaksutades. „Kuna sa taas sama sööda alla neelasid, olin ka peaaegu kindel, et võtan su jälle sama nipiga kinni. Pealegi pole sinul minu valutaluvust, nagu meie viimasel kohtumisel selgeks sai. Samas ma teadsin, et sa tuled millegi kavalamaga välja.“ Nagu Applewoodiski, oli EXALT-i agendil seljas tume vorm ja killuvest selle peal, õlarihmadel laskemoonataskud ja mitmesugused granaadid. Ainsad nähtavad relvad olid tal püstol jala peal kabuuris ja nuga õla lähedal tupes.
Matt haaras reflektoorselt oma LANC-i ja sihtis Vide irvitavat nägu. Tal jäi vaid murdsekund tulistamisest puudu, kui möire selja tagant pidi ta peaaegu pikali lööma.
„EXALT Vide! Olete seaduslikult arreteeritud teie kuritegude eest! Te kas alistute või surete siin ja praegu!“ kõlas Videvikusära võimendatud hääl, mis oli nii tugev, et midagi ümberringi vedelevas varustuses varises. Matt vaatas korra poni poole ja nägi, et ta silmad olid kissi tõmbunud ja lõuad kokku pressitud. Loits, mis ta häält oli võimendanud, kustus ja ta kohendas jalgade asendit. „Palun, hakka vastu...“
„Noh see on päris ehmatav areng,“ leidis Vide sellisel toonil, nagu oleks teda ähvardav surmaoht tähtsusetu nagu seebiooperi stseen. „Kui sind viimast korda nägin, suutsid sa vaid nurka peitu pugeda ja nutta, kui su sõbrad su elu eest võitlesid ja surid.“
Videvikusära poolt kostis väga ebaponilik urin, Matt vaatas teda korraks, aga pööras pilgu uuesti Videle. „Tal on õigus. Sul on tõesti ainult üks võimalus. Nii see on,“ vastas Matt ja Vide üritas Mattile näkku irvitada. Sa ülbe värdjas, küll ma su irve su näost minema pühin.
„Kuna meie ülesanne siin tandril saab kohe läbi, pean ma vist teie armulikust pakkumisest keelduma,“ vastas Vide kurvalt ohates. „Sobilik oleks teid vist ka õnnitleda. Nukumaja asukoha ja meie liitlaste baasi tuvastamine on teile strateegiline võit.“ Nukrus asendus Vide näos taas irvega ja ta võttis noa tupest. „Taktikalises mõttes olete te aga fataalse vea teinud. Nüüd te surete mõlemad.“
Mida kuradit? Mõtleb kolmekümne jala pealt noaga rünnata? Isegi täiustatud refleksidega ei põika LANC-i kiire eest ära, sest see lask on hetkeline ega oma kiirust, mõtles Matt ja jälgis Vide nägu, kui mees laskus põranda lähedale ja võttis võidujooksu stardiasendi.
„Isiklikud märkmed, doktor Moira Vahlen,“ tsiteeris Vide, naeratus näol. „On peaaegu kindel, et Videvikusära saabumine Maale ja tema kokkupuutumine erinevate inimestega põhjustas vähemalt kaudselt nende inimeste „Ande“ avaldumise. Kapten Matthew Harris oli täpselt Videvikusära taga, kui Videvikusära kasutas enese kaitsmiseks telekineesi ja Elaine Jenkins kasutas korduvalt „Müürilille“ loitsu. Ma ei usu, et Videvikusära need Anded tahtlikult aktiveeris, pigem arvan ma, et see tuli temaga kokkupuutumisest...“
Mille kuradi pärast ta Vahleni raportit tsiteerib? Ilmselt ta varastas selle, kui ta XCOM-i baasis käis, aga see ei tundu praegu kohane... Kõik need infokillud, mida Vide tükkhaaval poetas, said Matti peas kokku ja ta tulistas. Matti kasvavaks õuduseks välkus kiir Videst läbi, nagu olnuks ta vaid illusioon udus. Need värelevad liikumised siin ja Applewoodis, tema jutt ta valutaluvusest ja Vahleni raport... Tal on Anne!“
Vide illusioon sööstis ebainimliku kiirusega edasi ega lasknud ennast kolmest LANC-i kiirest segada, need käisid tema keskkohast läbi nagu õhust. Matt küll valmistus, aga oodatav hoop tabas teda hoopis küljelt ja paiskas pikali. Ta kaotas kukkudes automaadi, nähtamatu jõud heitis selle ruumi teise otsa.
„Nii-nii, jätkame parem vana aja sõjameeste moodi,“ itsitas Vide, ilmus Matti ees nähtavale ja keerutas noaga. „Võta mõõk, Lihunik. Vaatame, kuidas sa veritsed.“
Matti pead läbis vihasööst, ta tõusis ühele põlvele, haaras greifimõõga ja lajatas tõusmise pealt. Mõõk käis Videst takistusteta läbi ega tekitanud illusioonis häireid. „Mis see siis nüüd on? Ise kutsud duellile, aga oled nii arg, et ei näita ennast?“ nõudis Matt.
„Meenuta möödunut, mister Harris. Mis see sõjapidamine ikka muud on kui pettus ja noahoobid pimedusest. Lugusid aust ja kangelaslikkusest kirjutavad võitjad pärast seda, kui kõik asjaosalised on surnud,“ naeris Vide. Ta hääl kajas kõigist suundadest.
Persse raisk, kurat raisk, kirus Matt jalule tõustes ja vaatas korraks Videvikusära poole. Kas käime nüüd trumbi välja? Kui me seda teeme ja Vide ründab esimesena, võib Videvik saada vigastada või surma. Ei. Mitte veel. Ma pean välja mõtlema, kuidas teda näha... Kuutagune mälestus süütas Mattis lootusesädeme. Kui see töötab, võlgneb Säraturvis mulle tänu, mõtles ta, võttis vöölt suitsugranaadi, tõmbas splindi välja ja viskas enese jalge ette.
Ruumis kajas Vide peaaegu hüsteeriline naer. „Mis asja, ega sa selle varjus põgeneda mõtle? Ma ei lase!“ Nähtavale ilmus järgmine Vide illusioon, see sööstis edasi... Kuid ta tuli läbi suitsu ilma, et suits keerlema oleks hakanud. Aga raske oli märkamata jätta tühja kohta, mis sööstis hoopis teisest suunast läbi suitsu otse Matti poole.
Järgnes kärme mõõgahoop, mis tabas mingit takistust ja Matti kõrval ilmus nähtavale Vide, näos ehmatus ja käes nuga, mille tera oli käepideme joonelt maha raiutud. Mõõk tegi teise ringi ja Vide pidi peaaegu silda viskama, et mitte näost ilma jääda. Kuna vastane oli hetkel tasakaalust väljas, oli Mattil aega mõõk kahte kätte haarata ja ta võttis hoogu hoobiks, mis võinuks Vide pealaest jalgevaheni pooleks raiuda.
Laks!
Mõõk peatus Vide peast tolli kaugusel, tera oli kõvasti Vide käes kinni. „Sind ja su trikke, mister Harris,“ urises ta. Ta peost tilkus ta vormile verd ja lahke naeratus ta näol oli asendunud vihagrimassiga. „Ma olen sinust üle! Mind ei võideta suitsugranaadi ja mõõgaga, millega vehkleb tavaline inimene!“
Matti ehmatuseks ja hirmuks suruti teda tahapoole, kuigi Vide jalgade asend polnud kuigi kindel ja ka mõõgatera pihuhaare ei saanud olla tugev. Ta tõsteti peaaegu õhku ja siis hakkas aeg Matti jaoks aeglustuma. Matt märkas, et mingi sädelev ese on nende vahele langemas. See on... Vide noa tera. Ilmselt saatsin selle lae poole lendu, kui tema esimest lööki pareerisin. Hästi siis. Minu mõõgast ta seekord ei lange, mõtles Matt kiiruga, haaras metallitükki telekineesivälja ja lajatas selle noa endise omaniku poole.
Hoop ei tabanud korralikult, katkine tera lõi lapiti vastu Vide rinda. Ent hoobil piisavalt jõudu, et saata Vide Mattist eemale ja ta pidi peaaegu kokku põrkama Videvikusäraga, kes võitlust pealt vaatas. Vide sirutas üht verist kätt ja haaras Videvikusära kabjast, kui ta üle selja veeres. „Nonii, mäng on läbi!“ kuulutas Vide, libistas ühe käe Videvikusära kaela ümber ja haaras teise kätte püstoli. „Sina seisad nüüd täpselt seal ja ma lasen su maha, või ma väänan su kallil Printsess Videvikusäral pea otsast!“ Ta tõstis käe, et sihtida... Kuid peatus, kui tema pantvang väänles sellises suunas, mis ei saanud võimalik olla. Ta vaatas allapoole ning nägi, et Videvikusära pea oli pöördunud tagurpidi ja poni suul oli irve, täis teravaid kihvu.
Poni koonu haarasid rohelised leegid ja ta pähe kasvasid krokodilli lõuad, mis lõid raksudes ümber Vide väljasirutatud käe. Laskmata ennast koledast vigastusest häirida, lasi Vide „Videvikusära“ kohe lahti ja lõi eemale. Ennast varjav Tulekärakas moondus lennu pealt, Videvikusäralt laenatud kleit rebenes, lillakas karv moondus mustaks kitiiniks ja kapjade asemele ilmusid krabisõrad. Krokodilli pea lühenes ja laienes ning asendus põderkrüsaloidi huulteta, kuid hambulise naeratusega. Vaatepildi muutis koledamaks see, et Vide küljesthammustatud käsi rippus ikka veel nende hammaste vahel. Tulekärakas viskus kohe Vide poole, kui ta jalad kindlat toetuspunkti tabasid, sirutas sõrgu ja ajas verised lõuad laiali.
Vide reageeris kiiresti, ta võttis allesjäänud käega vöölt šokigranaadi. Matt tõstis käe varjuks silme ette ja tema kõrvu kaitses kiiver, aga Tulekäraka silmadel polnud praegu laugusid. Libalase sööst muutus koperdamiseks ning ta kukkus, Vide põgenes koridori teise seina ukse poole. Ta oli juba turvaliselt kümne meetri kaugusel, aga siis haardus ta lillakasse energiavälja ja tõusis õhku.
„EXALT Vide, nüüd oled sa minu meelevallas,“ ütles tegelik Videvikusära, kustutas enese illusiooniloitsu ja astus Videle lähemale. Tema sammukaja suurendas Tulekärakalt laenatud turvis, tema raevukas pilk oli libalase kaitseprillide all varjus. „Alistu ja me ei vigasta sind rohkem enne kohtuprotsessi.“
Vide naer kõlas peaaegu mõnitavalt. „Need siis ongi kõik sinu trikid, preili Sära? Mulle tundus, et mister Harris oli liiga enesekindel, kui tsivilist oli siin nii lähedal. Kahju, et sa varem oma kavalaid trikke ei kasutanud, siis sinu kallid sõbrad poleks sedasi kannatanud. Ära unusta, Videvik, kui sa oleks järginud minu soovitust, mis ma sulle siis andsin, kui me esmakordselt kohtusime, siis poleks Equestria...“ parastamine katkes, sest Videvikusära lajatas Vide telekineesi väel vastu kivipõrandat.
Videvikusära pea hoidis Vide keha sihikul, ta peksis seda vastu lage ja seinu, siis jälle vastu põrandat. „ALISTU!“ karjus ta ja hakkas Vide-d vastu põrandat peksma.
„Videvik,“ ütles Matt rahustavalt ja tuli alikornile lähemale. „Videvik, kõik on korras, me saime ta kätte. Ta on meil käes ega lähe enam ära.“ Ta sirutas käe välja ja pani peo Videvikusära pea peale. Möödus ligi minut, kuni Videvikusära viimaks Vide põrandale asetas.
Millegi metalse kolisemine põrandal oli esimene hoiatus sellest, et midagi on tähele panemata jäänud ja Vide korisev naer vaid kinnitas seda. Mees sai liigutada vaid oma sõrmi, aga sõrme ümber oli granaadi splint.
Kus granaat on? Ma ei saa seda minema lüüa, kui ma ei näe seda, mõtles Matt paaniliselt. Sekund venis igavikuks, kui ta ära tabas, et tal on vaid üks võimalus. Ta tõmbas Videvikusära pikali ja heitis talle peale. Kahju, Videvik, kuid see on kõik, mis ma teha saan, mõtles Matt, tema kahetsust juhtunu pärast leevendas vaid teadmine, et vähemalt Videvikusära pääseb Vide viimasest trikist eluga.
Plahvatus kurdistas Matti kõrvu ja ta pigistas hambad kokku. Möödus hetk. Siis teine. Siis järgmine. Ta vaatas kõrvale ning nägi, et Vide viimane liigutus oli moonutanud ta veriseks tombuks põrandal.
„Ma tean! Ma tean, et armastus võib õitseda ka lahinguväljal, kuid see on juba totter! Äkki ootaksite nii kaua, kuni lahinguoperatsioon läbi saab!“ hüüdis Tulekärakas. Ta oli taas poni kuju võtnud ja pidi ääre pealt kukkuma, kui komistas Vide käe otsa, mille ta just mehe küljest ära oli hammustanud.
„Praegu pole naljaaeg, Tulekärakas,“ nähvas Matt vastu, tõusis jalule ja vaatas oma turvise üle. Ei mingit valu. Verd pole kuskil. Vedas jälle. Kergendustunne jäi lühikeseks, kui ta vaatas Videvikusära, kes tundus olevat ehmunud ja hirmul.
„MIDA?“ hüüdis Tulekärakas vastu. Matt vaatas teda ning märkas, et ta silmaavad olid koomale tõmbunud ja kõrvad tõmblesid igasse suunda.
Ta on ikka veel šokigranaadist pime ja kurt, muidugi ta ei kuule mind, mõtles Matt ja üritas naeru pidada. Oleme pääsenud! Kuigi Vide keeras sitta, me võitsime!
Uks, mille kaudu nad kolmekesi olid saabunud, lendas avali ja kaks kapten Laulu öökaardiväelast tormasid sisse, relvad õieli. „Kas on vigastatuid?“ küsis ükssarvik, pegasuse kiivris pea pilk peatus verisel käel Tulekäraka taga põrandal.
„Kas saite ta kätte, söör?“ küsis pegasus, kes hoidis end ründeasendis ja sihtis koridori tagumist ust. „Kas saame kinnitada Vide tabamist?“
Matt noogutas alustuseks ja püüdis oma naeru valitseda. Jumala pärast, kui nad näevad sind sellise verelaga kõrval naermas, hakkavad nemadki mind Lihunikuks hüüdma. „Kinnitatud. Vide on neutraliseeritud,“ ütles ta viimaks ja osutas verisele käntsakale ta selja taga.
„Ma vist ei mõista teid, söör.“
„Ta keha on siin...“ ütles Matt selja taha vaadates ja ta sõnad jäid kurku kinni. Verised jäänused olid kadunud, nagu neid ei oleks siin olnudki, vaid vererida viis koridori teise ukseni. „No persse, kurat!“
--
3:04, 21.12.2015, High Peak, Gryphos
Eeterlik Damoclese ilmumine oli asi, mida liitlasväed käimasoleva operatsiooni käigus kõige enam kartsid. Raudsed ja enesekindlad võitlejad kangestusid ja murdusid ta pilgu all, kui ta kulges mööda lahinguvälja, saadetuna valges turvises mutoonist tentsikust. Vähestest paanilistest rünnakutest kujutasid ohtu vaid üksikud. Lasud, mis võinuks eeterlikku tabada, neeldusid portaalidesse ja peegeldusid tulistajate suunas tagasi, tekitades ründajate ridades täiendavat segadust. Tema leviteerivad plasmarelvad hõljusid ta ümber nagu herilased pesa ümber, sülitades kiiri kõige pihta, mis läheneda üritas. Vaatamata senisele edule tundus, et pealetung jääb üheainsa vaenlase taha toppama.
Kuid Tirek oli maas. Kõik abiväed olid koondunud pealetungi toetama.
Öötaevast lõhestas meteoriit, mis langes meeletu kiirusega eeterliku suunas, kuid eeterlik oli kiirem. Üks portaal neelas eeterliku just enne plahvatust ja teleportis eeterliku sõjavälja teise otsa, meteoriidi langemiskohast turvalisse kaugusesse. Kõik Damoclese plsamakahurid võtsid meteoriidikraatri sihikule ja ootasid. Tulnukate juht oli liitunud oma tentsiku ja teistega, kes tulistasid taganevaid Equestria vägesid.
Kraatri tulisest lõõsast tõusis mustas soomuses kabi, sellele järgnes teine ning nähtavale tõusis Printsess Luna ja kõndis oma vaenlasele vastu. Ta taga hõljus kalaparvena pilv telekineetilisi mõõku, terad vaenlase poole.
Tipmine isend... Vangistamine on raske... Damoclese mõttejõud rihveldas Luna mentaalse kaitse barjääre nagu liivapaber. Eeterliku taga avanes kümmekond portaali, kust ilmus veel hulk hõljuvaid plasmakahureid. Raske... Aga mitte võimatu...
Luna kissitas vaid silmi ning kõik kaheksa tera katsid distantsi üle väljaku vaid silmapilguga. Damoclese poolt oli tunda mentaalset mühatust, ta avas kaheksa portaali ning saatis terad Luna pihta tagasi. Kuuprintsess kergitas kulmu, manas oma portaaliloitsud ning muutis uuesti terade lennusuunda. Mõõgad käisid kümmekond korda edasi-tagasi, siis hakkas Luna avama oma portaale Damoclese omade ees ja taga.
Kõhnad käed tõusid ja manasid sädeleva kaitsevälja, mis peegeldasid mõõgad eemale enne, kui need eeterlikuni jõudsid. Hõljuvad kahurid liitusid lahinguga, avasid Luna pihta turmtule, aga alikorn teleportis valges turvises mutooni enda ette. Eliitmutooni turvis kestis vaid veerand sekundit ja tulnukas selle varjus veel vähem, selle hetkega jõudis Luna end platsi kohale taevasse teleportida. Damoclese suunas lahvatas laeng tulist maagiat, aga eeterlik kordas oma portaalitrikki ja pääses ka sellest tabamusest. Damoclese hõljuvad relvad pöörasid rauad nüüd taeva poole, kuid vähem kui pooled jõudsid neist tulistada, sest Luna telekineetilised mõõgad ründasid neid. Need hõljuvad kahurid, mis terveks jäid, pidid nüüd tulistama mõõku ja hoiduma mõõkade teelt.
Kuna nende relvad olid nüüd vastastikku hõivatud, pidid kaks väepealikku nüüd otse kohtuma.
Nagu enamikes võitlustes, sai otsustavaks kogemus ja tehnika. Nagu paljude võitluste puhul, sai siingi otsustavaks üksainuke viga.
Luna järgmiseks rünnakuks oli nõrgemate maagiakiirte rahe, mis sadas Damoclese ümber, aga see oli vaid häirimiseks, et hajutada Damoclese tähelepanu, pääsemaks eeterlikule piisavalt lähedale. Lunat tabas gravitatsiooniväli, mis haaras ta lennult, surus maa peale ja sundis paigale ega lasknud liikuda. Vastuhakk võib põhjustada isendi vigastadasaamist... Mis ei ole soovitatav... tagus Damocles jälle Luna mentaalse kaitse barjääre ja tuli lähemale. Ilmselt oli tulnukal sajanditepikkune kogemus vähemaid liike sellisel moel alistada, seega oli võitluse selline lõpp tema jaoks oodatav.
Printsess Lunal oli seevastu üle tuhande aasta kogemusi, mida ta oli võtnud unedest. Oli äärmiselt lihtne välja mõelda, mida tema vaenlane ootas juhtuvat, veel lihtsam oli Damoclesele näidata seda, mida ta tahtis näha.
Üks soomustatud kabi tõusis ja tabas rängalt Damoclese rindkeret, iidsed haprad roided pudenesid tolmuks. Eeterlik põrkus hoobist selili, kõik neli kätt haarasid ümber sodikslöödud rinnakorvi. Hetk hiljem hakkas tulnuka keha kontrolli kaotanud maagiaväe all tõmblema ja hõõguma. Lõpuks jäid temast järele vaid kõhetu keha jäänused ja mustakspõlenud kiiver.
Kogu heitlus oli kestnud alla kümne sekundi.
„Damocles on maas!“ hüüdis Luna taas lendu tõustes. „Regrupeeruda ja edasi tungida! Paljud süütud elud on kaalul!“
--
3:05, 21.12.2015, High Peak, Gryphos
Eeterlik Damoclese ilmumine ja hävitustöö oli pealetungioperatsiooni pidurdanud. Sõdurid, kes olid eeterlikule lähemale sattunud, taganesid paanikas, tulnukad kannul, kuid sõdalaste jookmissuund oli pärast Luna ootamatut ilmumist muutunud. Liitlasjõud kogusid meelekindlust ja vahetasid kaitse rünnaku vastu.
Võitlus külgpositsioonidel ei olnud nii dramaatilisi pöördeid läbi teinud, liitlased said vaid täiendavat julgust, kui kuulsid Luna mürisevat häält, mis teatas võidust Damoclese üle. Enamikul neist vägedest oli üldine ülesanne, otsida ja hävitada kõik vaenlased, keda nad näevad. See ei kehtinud vaid ühele väikesele grupile, kelle missioon oli väga spetsiifiline.
Victor roomas ühe maja nurga juurde ja piilus ümber selle. Neli mehhatoidi ja kaks sektopoodi on nendel treppidel, mis viivad tulnukate rajatisse. On vast pähkel... „Kutid, kas te näete seda?“ küsis Victor ja uuendas taktikalist kaarti, lisades sellele täiendavaid markereid, mis vaenlasi tähistasid. Ta vaatas üle õla enda taha kogunenud sõdureid. Meil ei ole sellise soomusväe vastu meetmeid... Kuid tundub, et Säraturvis ei kavatse probleemi tunnistada.
Väita, et kaardiväekapten oli näinud ka paremaid päevi, oli absurdne ilustamine. Ta nägu ja kaela katsid põletushaavad, lakast ja karvkattest oli alles vaid turris tahm. Kaitseprillid, mis kuulusid tal tavalise varustuse hulka, olid kadunud, nähtaval oli pilk, mis oleks igaühe eemale hirmutanud.
„Komando, siin Finch,“ sosistas Jack raadiosse, kui tal avanes võimalus vaenlasi vaadata. „Oleme sissepääsu lähedal, kuid seda valvab soomusvägi. Oleksime mõningase toetuse eest praegu üsna tänulikud.“
„Vastu võetud, Finch, greifide kontingent saabub viie sekundi jooksul.“
Esimene rünnak, mis platsi tabas, ei sisaldanud plasmat, laserkiiri ega maagiat. See oli hellebard, millest paistis öötaeva taustal vaid tera helendav tipp, see läbistas ühe sektopoodi soomuse nagu nool. Masina poolt kostis metallikriginat, kui see paigalt võttis, teised pöörasid oma kahurid taeva poole, et pikeerivaid ründajaid tulistada.
Mürmidoonid laskusid vaikselt nagu surm. Nende formatsioon hargnes paaridesse, mis vonklesid taevasse tulistatud plasmalaengute vahel. Terveksjäänud sektopood, sammuv tank, mis oli seni kõik XCOM-i üksused taganema sundinud, piirati sisse nagu suurem saakloom, kes on huntide kätte jäänud. Sektopood üritas kiiresti lendavate greifide vastu kasutada ka peakahurit, kuid vajus külje peale, kui üks mürmidoon tal parema jala kanna pealt maha raius. Teine jalg kaevus maasse, et masinat stabiliseerida, kuid masin seiskus, kui teine mürmidoon mõõgaga tema kaameratest läbi raius.
Mehhatoidid osutusid kahe mürmidooni mõõgahoopidele raskemaks vastaseks, sest neil olid kaitseväljad. Nende kahuritest lähtus turmtuli, mis täitis taeva rohelise lõõmava surmaga. Aga mürmidoonid olid ka nende kahurite jaoks liiga kiired märgid ning see oli vaid ajaküsimus, millal masinate kaitseväljad kustuvad. Kaua polnud vaja oodata.
Tulnukate koopa uste vahele ilmus valges turvises mutoon ja vaatas lahingut. Selle asemel, et võitlusse sekkuda, pööras ta ümber ja sirutas kätt millegi poole, mis oli seinal. Tema liigutuse mõte sai selgeks siis, kui uksed hakkasid sulguma. Erinevalt sädelevatest energiaväljadest, mis olid tavaliselt nende kosmoselaevade usteks, olid need uksed siin raskest metallist ja väga paksud.
„Nad panevad värava kinni! Me peame kohe minema!“ karjus Säraturvis, tõusis varjust, tegemata kaasvõitlejate protestist välja.
Victor hindas kaugust, Säraturvise kiirust ja uste liikumise kiirust ning kortsutas nägu. Ta ei jõua sinna ja midagi vähemat kui punkripurustaja neist ustest jagu ei saa. Tal on minu abi vaja... “Ma viin Särava usteni!“ hüüdis Victor, tuli varjust välja ja aktiveeris oma Ande. Teda tervitas iiveldus ja tuim peavalu, kui ta jooksva täku kõrvale teleporteerus ja võpatas valust, kui ta täku kere ümbert kinni haaras. Järgmine teleportatsioon heitis nad otse sulguvate uste taha. Mutoon, kes uste lülitit oli vajutanud, haaras relva, kuid Victor teleporteerus taas järgmisse koridori, mis talle briifingul nähtud illusioonilt hästi meelde oli jäänud. Hoolimata pimestavast valust, mida tema Anne talle tekitas, ei võtnud tal selle koha meeldetuletamine kaua aega, kus windigot hoiti.
Täpselt nii, nagu ta briifingust mäletas, oli windigo soomuskorpus avatud. Selle sisemust täitsid mehhanismid ja torud, Printsess Cadance’ist paistis ainult nägu. Ta nina oli mingi metallmaski varjus ja silmad olid hirmust pärani, kui ta sissetungijad ära tundis. Ja samamoodi nagu tulnukate rajatise peauksed, hakkasid sulguma ka windigo soomusluugid.
Kuid nad ei olnud siin üksi. Kui Victor jalule tõusis, tabas tema kõhtu turvises jalg, ta lendas saadud hoobist vastu metallist seina. Ründaja – järgmine mutoon – asus Säraturvise kallale, kuid peatus, kui tema õlga tabas kiir Victori laserist.
„Mine! Mine nüüd!“ röökis Victor Säraturvisele ja pilt ta ees hakkas virvendama, nii teleporteerumistest saadud peavalust kui kõhtu tabanud hoobist. Ta seadis laseri valangute peale ja vajutas päästiku alla, kui tulnukas tema poole sööstis. Laserautomaat löödi kõrvale ja mutooni võimas käsi haaras Victori parema käe ning tõstis sõduri jõmmtulnuka silmade kõrgusele. Tulnukas jõudis veel vöö pealt hammastega noa võtta, kuid uued hüüded meelitasid nüüd mõlemi pilgud windigo poole.
„CADANCE!“ hüüdis Säraturvis ja kappas windigo juurde. Ta viskus külili, lasi enese veerema ja vabastas enda seljast paki. Ta heitis selle kõigest jõust lendu, lisades sellele kiirust ka enese rullumisest. Pakkepaber libises lennu peal selle eseme pealt maha ning nähtavale ilmus Kristallsüda, mille lend lõppes täpselt sulguvate metallluukide vahel.
Kristallsüdame teravik oli just avause läbinud, kui kristall luukide vahele kinni jäi ja mehanismid kinni kiilus... Seda vaid hetkeks. Kristallsüdamesse tekkisid mõrad ja hetk hiljem see purunes. Tundmatu energia, mis võluesemesse kätketud oli, vabanes ja heitis windigo kummuli põrandale. Sekundi pärast lendas osa soomusplaatidest minema ja avausest paiskus välja ere valguskeeris. Valgus oli peaaegu silmipimestav, kuid nendes oli aimata laiutavate tiibade siluetti.
Sel hetkel teadis Victor, et ta suudab kõike. Ta tundis ennast samamoodi nagu siis, kui ta akadeemia lõpetas. Samamoodi oli ta ennast tundnud veel siis, kui oli esimest korda hävitaja kabiinis ja tunnetas järelpõleti kiirendust. Sellist tunnet oli tundnud ta ka siis, kui tulistas Rahvuskaardi ridades lennates alla ühe esimestest UFO-dest, mis Maad ründasid. Samamoodi oli ta ennast tundnud veel siis, kui vanemad ütlesid talle esimest korda, et nad on tema üle uhked ja samuti ka siis, kui ta avastas, et ta armastab kedagi, kes armastab teda vastu. Praegusel hetkel ei saanud mitte miski teda takistada.
Mutoonile oli selle valguse mõju täiesti teistsugune. Sel hetkel lasi ta Victori käe lahti, pillas noa maha ja jooksis kisades minema.
„Komando, Spiegel siin. Meie ülesanne on täielikult õnnestunud,“ teatas Victor, hoidudes vaevu juubeldamast ja korjas oma laserautomaadi üles. Selle järgi, mis raadiost on kuulda, pole mina ainus, kes tunneb, et maailm on meile täielikult valla... Aga tähistamisega tuleb veel oodata. Ma pean ukse lahti saama, et me saaks rajatise vallutada. Ta tõstis automaadi õlale, vahetas patarei välja ning hakkas tagasi sissepääsu poole minema.
--
Kui Victor oli lahkunud, lonkas Säraturvis windigo purunenud korpuse juurde. Ta ei vaadanud koletislikke mehhanisme, mis abikaasa ümbert laiali olid rebenenud ega ka koledaid arme Cadance’i kehal. Samuti ka mitte puuduvaid kehaosi, mille tulnukad olid jõhkralt temalt võtnud. Ta hoidis silmi armsama silmadel ja silitas kabjaga ta põske. „Ma ei lähe enam kunagi su juurest ära, Cadance. Sa oled nüüd päästetud.“
Cadance ei vastanud, ta suutis vaid nutta.