„BEAGLE, TÕMBA PAREMALE!“
--
7:50, 30.11.2015, Luna eluruumid, Canterlot
Videvikusära niheles ühe koha peal ja vaatas avarat tuba enese ümber, mida Luna viimasel ajal harva külastas. Igal pool vedelesid näiliselt juhuslikes kohtades raamatud ja pärgamendirullid ja Videvikusära püüdis nende asendit mitte muuta, kuniks kuudiarh saabub. Kuigi mina sellest segadusest aru ei saa, ei tähenda see veel seda, et see Luna jaoks loogiline süsteem ei oleks, mõtles Videvikusära, meenutades enese harjumusi, ja talle tuli meelde, kuidas ta üritas Ilumärgirüütlitele raamatukogu korrastamist õpetada. Ma pole seniajani kõiki raamatuid üles leidnud, mis raamatukogus olema peaks...
Videvikusära märkas liikumist ja see katkestas ta mõtisklused. Keset tuba suurel laual oli kellavärgiga mehhanism ja Videvikusära sai kiiresti aru, mida see endast kujutab. Seadmest ulatusid välja kaks hooba, pikema otsas oli veatult lihvitud topaas, mida valgustas mingi sisemine helendus, teine hoob hoidis täiuslikult ümmargust kivikera, mis tundus neelavat endasse kogu valguse, mis tema lähedale suvatses tulla. Seadme keskel oli kera, mis kujutas kindlasti maailma, sest sellele olid laitmatult graveeritud kontinendid ja ookeanid.
Huvitavam aga oli hunnik detaile, mis sarnanesid nendele, mis olid Equestria planeedisüsteemi mudeli küljes. Nendest detailidest sai kokku panna samasuguse aparaadi, mida Videvikusära just imetlenud oli, aga sellel oli neid hoobi ja objekte oluliselt rohkem. Keskel oli topaas, mis küll ei helendanud, aga sarnanes sellele, mis teise aparaadi küljes kujutas Celestia päikest, selle kõrval oli väike hoob pruunika kiviga. Selle kõrval järgmine hoob, mille küljes oli sinise-roheliseviiruline klaaskuul. Ja selle järel...
Ohhoo! Ta üritab inimeste päikesesüsteemi mudelit ehitada, imestas Videvikusära, kui tundis detailide hulgast ära inimeste maailma tähistava kuuli. Maagiline peab olema ainult topaas, aga kõik muu on lihtsalt hammasrattamehhanism? See on imeline! Ma kindl... Ei, Videvik, ära kaldu teemast kõrvale, kui palju sa ka sellest teada ei tahaks.
Videvikusära mõttelõnga kerimine katkes, sest kambri uksed lükati lahti ja väsinud näoga Printsess Luna astus sisse. Selline nägu oli ta peas vaid hetke, ta muutus kohe erksamaks ja istus noorema alikorni kõrvale. „Tere hommikust, Videvik. Ma saan aru, et sa tahad minuga millestki rääkida?“ Kuigi see kõlas küsimusena, näitas kuudiarhi teadlik ilme, et see oli pigem väide.
„Jah, printsess, ma...“
Sinine kabi tõusis ja peatas Videvikusära jutu. „Ma palun sind, Videvik. Kui me oleme kahekesi, kutsu mind mu tiitli asemel mu nimega. Peale meie ei ole siin ühtki poni. Kui vaja, käsitle minu soovi kui tasu selle eest, et ma su ära kuulan.“
Videvikusära noogutas ja vaatas maha. Kust alustada? Ma ei tahaks ühelegi ponile ega kellelegi probleeme... aga... „Läinud nädalal avastasin, et mu sõpradel on saladus, mida nad mu eest varjavad. See ei tarvitse veel ainult nende saladus olla! Ja ma ei tea, kui kaua see kestnud on! Ma arvan, et mu sõbrad said sellest teada möödunud nädalal, aga ükski poni ei räägi mulle!“ Noorele alikornile hakkas tunduma, et ta sõnad muutuvad seosetuks heietuseks, kui ta niimoodi jätkab. Ta vaikis ja hingas sügavalt kaks korda. Kuni Videvikusära neid hingamisharjutusi tegi, pani Luna ta kõrvale aurava teetassi ja ootas, kuni noorem alikorn rüüpas.
„See on väga tõsine mure, Videvik,“ ütles Luna, kui oli lasknud noorel alikornil maha rahuneda. „Kuigi see asi laheneb ise, pead sa alati meeles pidama, et su sõbrad ei tee sulle kunagi tahtlikult liiga. Peaksid mõtlema ka sellele, et nende otsusel sellest sulle mitte rääkida võib olla teisigi mõjusid.“
„Mis mõttes?“ küsis Videvikusära.
„Sa ütlesid, et see saladus teeb sulle muret, eks? Pakun, et see ei puuduta vaid sind?“ Luna tõstis taas kabja, et Videvikusära pärima ei hakkaks. „Kas on võimalik, et nad pole seda saladust avaldanud sulle selle pärast, et nad kuulsid seda kelleltki kolmandalt tingimusel, et nad edasi ei räägi? Äkki see kolmas läheneb su sõpradele selleks, et kaudselt läheneda hoopis sulle?“
„Ma saan vist sellest aru,“ nurises Videvikusära maha vaadates.
Luna naeratas lahkelt ja noogutas aeglaselt. „Kujutan ette, et Celestiale oleks meeldinud selleteemalist kirja saada, kui olukord oleks teistsugune olnud. Kui keegi poni teeb midagi, mis sulle haiget teeb, on hirmus lihtne arvata, et ta tegi seda teadlikult, et sulle kannatusi valmistada. Ma ei kavatse seda vaidlustada, et võib olla ka neid, kes teevadki teistele tahtlikult liiga, kuid on tõenäoline, et nende tegevus olid tahtmatu ega olnud mõeldud põhjustama neid tagajärgi, mida nad põhjustasid. Kas sa oled sellest oma sõpradega rääkinud?“
Videvikusära oskas vaid marmorpõrandat vahtida. „Ei. Mitte veel. Ma küll püüan, aga ma lihtsalt...“ Ta mõttelõng katkes ja sõnad jäid kurku pidama. Lihtsalt tundub, justkui kõik, mis on tehtud, keerataks tagurpidi ja igaüks salatseks! Inimesed kasutasid minult saadud maagilisi teadmisi nende golemi ja celestia-seda-teab, mille loomiseks veel ja ma ei taha mõelda, mida üritas Chrysalis Mattiga teha, kui nad olid kahekesi. Sellest on möödunud peaaegu nädal ja ükski sõber pole mulle sellest rääkinud!
„Ma näen sinus ebakindlust, Videvik. Ja ma näen seda su unedeski,“ ütles Luna noorema alikorni nägu jälgides. Hetke pärast langes ka Luna pilk marmorpõrandale. „Tunnistan, et minagi tean seda saladust, millest sa räägid, samuti isikut, kes sellega seotud on.“
„MIDA?!“ pahvatas Videvikusära ja ta teetass oleks peaaegu maha kukkunud. Kui paljud seda juba teavad? Kas mina olengi viimane?
„Rahune, Videvik. Ma avastasin selle asja alles hiljuti ja rääkisin selle isikuga. Ma arvan, et põhjus, mille pärast ta otsustas sellest su sõpradele rääkida, oli jutuajamine minuga,“ ütles Luna. „Vabandust, et ma sellest sulle rääkinud ei ole, ja ega tegelikult olegi minu asi sellest rääkida. Ma soovitan sul täna kõigi oma sõpradega rääkida, sest nad võivad anda sulle kogu sellest juhtumist väga hea ülevaate, mida mina ilmselt ei suudaks. Kas sa teeksid seda minu pärast, palun?“
„Jah, printsess,“ ütles Videvikusära vaikselt ja Luna võpatas, kui kuulis jälle nime asemel tiitlit.
„Loodan, et kui tõde selgub, annad sa mulle andeks, et selles osalesin. Pea vaid meeles, et igal asjal on alati palju rohkem külgi peale selle ühe, mida sa näed, Videvik,“ ütles Luna ja kõndis uste poole. „Ja palun saada minu poolt Kõrgeimale Küünisele õnnitlused, kui näed teda, eks?“
--
9:00, 30.11.2015, Gryphose pagulaste enklaav, Canterlot
Kaks kullipilguga tunnimeest eskortisid Videvikusära välisperimeetrilt greifide enklaavi keskuse poole. Katustel ja tänavapealsetes kontrollpunktides paistis kümneid täisrelvis sõdureid. Kõik, alates varustust ja toiduaineid müüvatest ponidest kuni paiknemisala teiste põgenikeni ja Videvikusärani välja, pidid igas kontrollpunktis peatuma ja saama loa edasi minna.
Nad võtavad piirkonna valvet ikka väga tõsiselt, mõtles Videvikusära, kui tema greifidest saatjad juhatasid ta suurema majani, mis oli taevarahvast ja nende lapsi täis. Kui tulnukad kasutavad libaponisid ja nähtamatuid koletisi, tuleb veenduda, et ükski poni ei oleks mõni neist. Kuna neil pole selliste asjade tuvastamiseks maagiat, peavad nad seda puudust korvama täiendavate tiivapaaridega õhus.
Noore alikorni mõtisklused katkesid, kui nende teele astus suur greif ega lasknud tal edasi minna. Üks Videvikusära eskortijatest astus edasi ja sosistas midagi suurele greifile. See vaatas väiksemast greifist üle ja Videvikusära avastas end tema kiivri süsimustadesse silmaavadesse jõllitamast. See hetk oli ebameeldivalt pikk. Lõpuks ta kallutas pead ja hakkas mööda koridori edasi astuma.
„Mürmidoon viib teid Kõrgeima Küünise juurde, printsess,“ ütlesid eskortijad ja kummardasid viisakalt, lastes Videvikusäral raudrüüs greifile järgneda. Ainus heli, mida ta nüüd kuulis, olid mürmidooni metallküüniste kilksatused ja tema turvisel rippuva määramata hulga relvade kolin.
Lõpuks jõudsid kõrvu uued helid, viimaks summutasid need ka mürmidooni sammud. Koridoris kajasid naer ja hüüded, mis said kuuluda vaid Ilumärgirüütlitele, nendele lisaks veel kaks häält, mida Videvikusära oli alles hiljuti kuulnud. Esimene kuulus Kõrgeimale Küünisele, ta jagas käske ja naeris nende vahele katkendlikult. Ja see teine...
„Komando, siin Beowulf,“ ütles ilma näota golem ja suunas oma kuldsest klaasist pilgu noorele alikornile...
Neli noort jooksid mööda hoovi ja mängisid palli. Õunaõie äkiline löök saatis palli välkkiirelt üle muru, pall põrkas Tuhatnelja kabjast otse taevasse. Alvar haaras palli otse õhust, tegi pallile hoo lisamiseks kiire salto ja saatis palli otse alla. Mesimagusa maagia kõverdas palli trajektoori nii, et nüüd lendas pall ajutise värava ja seda kaitsva väravavahi poole.
Golem Videvikusära mälestustest küürutas hoovi võlvitud värava ees, ta kobakad jalad seisid laialt ja kolmesõrmelised käed tõusid. Ta näol ei olnud ainsatki inimese ega poni tunnust. Silmade asemel oli kuldne klaasplaat, selle kohal kroomitud sirmid, mis kaitsesid vaadet. Soomustatud pea jälgis lähemale keerlevat palli ja alles siis, kui pall värava läbis, golem reageeris. Metallkäsi haaras palli kotka kiiruse ja täpsusega, seejuures kaldus golem naljakalt ühele jalale balansseerima. Kui ta tasakaalu tagasi sai, saatis ta palli uuesti kilkavate laste poole.
Mäng oleks jätkunud, kui Alvar poleks märganud mürmidooni ja Videvikusära saabumist. Noor greif ütles varssadele paar vaikset sõna ja tuli lähemale. „Minu vabandused, printsess,“ ütles Alvar ametlikult ja kummardas alikornile. „Oli minust äärmiselt ebaviisakas paluda kohtuda ja siis see peaaegu unustada.“
Videvikusära kummardas vastu ja naeratas noorele imperaatorile. „Palun hüüa mind lihtsalt Videvikuks, kui saad. Arvestades selle viivituse põhjust, on see täiesti mõistetav. Need kolm on probleemide põhjustamise poolest üsna tuntud. Ma peaksin olema sulle tänulik, et hoolitsed nende eest ja hoiad neid... ohtudest eemal,“ rääkis Videvikusära sõbralikult, jälgides samal ajal ettevaatlikult golemit, mis püüdis jälle palli ja heitis selle tagasi.
Alvar vaatas Videvikusäraga samas suunas. „Sa võid mulle öelda Alvar, kui sobib. Iga kord, kui keegi ütleb „Kõrgeim Küünis,“ hakkan vaatama, et kus mu isa on... Aga see pole praegu teemaks,“ rääkis Alvar ja juhatas alikorni lühikese trepi poole, mis viis rõdule hoovi ääres. Kui nad olid rõdule jõudnud, rääkis greif edasi: „Golemi nimi on Beowulf, nimetatud iidsel ajal elanud inimeste kangelase järgi. See võib sind üllatada, aga ta jagab meiega me muret seoses kolme varsa ohutusega.“
„Ma ei ole kindel, et sellest aru saan,“ ütles Videvikusära, vaadates pallimängu all hoovis. Sellest on ikka raske aru saada, et varssadega mängib seesama golem, mis peksis rusikatega tulnukaid sodiks, kui ma teda viimati nägin. Matt küll ütles, et neid juhitakse kuidagiviisi eemalt, aga siiski...
„Paar päeva pärast lahingut tuli Beowulf isiklikult minu juurde. Ta rääkis, et Ilumärgirüütlid luusisid ümber inimeste paiknemisala samamoodi, nagu lahingule eelnenud nädalal. See polnud küll tema visiidi põhjus,“ rääkis Alvar ja vaatas hoovile. „Kui neid nähti, nad loomulikult hirmusid ja jooksid ära. Beowulf oli see, kes nad leidis ja tõi tagasi just vahetult enne lahingu algust. Samuti teatas ta, et nad olid selle klaperjahi ajal väga tõsises ohus, sest sattusid kogemata kohta, kuhu olid kuhjatud tulnukatest infiltraatorite poolt linnas mõrvatud ponide laibad. Seepärast nõustusime mina ja Beowulf tegema kõike, mis oskame, et hoida need rüütlid tegevuses ja et nad ei uitaks omapead ringi. Ma ei kahtle selles, et linna valve teeb linna kammides suurepärast tööd, aga... ikkagi ei taha ma, et nad enam millelegi nii ohtlikule nii lähedale satuks.“
Videvikusära vaatas korra noore kuninga poole, siis märkas ta mõõka, mis ta seljale oli seotud. Ma ei kahtle selles üldsegi, et asjad on täpselt nii, nagu ta ütleb. Samuti ei kahtle ma, et ta on valmis kasutama seda mõõka, küüniseid ja oma nokka, kui on vaja neid varssu kaitsta. Kindlasti ei kõhkle ta ka siis minutitki, kui on vaja kedagi tappa.
„Ma loodan, et ma vähendasin su muret, Videvik;“ ütles Alvar, viibates istumispatjadele rõdu ääres. Ta ootas, kuni Videvikusära istet võttis, ja jätkas: „Enne, kui ma küsin, pean hoiatama, et see on minu jaoks isiklik ja privaatne, ning ma oleksin väga tänulik, kui sa seda edasi ei räägiks. Sa võid keelduda vastamast, kui soovid või kui see küsimus tundub sulle liiga raske arutada.“
„Kõik, mida sa räägid, jääb meie vahele,“ ütles Videvikusära ja vaatas ettevaatlikult mürmidooni, kes varitses rõdu ääres.
„Ära tema pärast muretse. Kui keegi siin maailmas üldse saladusi peab, siis see saab olla vaid mürmidoon,“ muheles Alvar ja kohendas ennast. Ta hingas sügavalt ja sulges silmad, et enesekindlust koguda, ning rääkis siis: „Vahetult enne rünnakut nägin ma, kuidas sa teleporteerisid oma sõbrad ja mõned ponid haiglatiiba. Kui keegi neist nõudis sinult, et ta tahab lahingusse appi minna, tegid sa sellise näo, mida ma olen vaid korra elus näinud.“ Noore greifi enesekindlus kahanes ja Videvikusära ees oli jälle väike laps. „Kui tulnukad ründasid mu kodumaad, nägin ma oma venna silmis samasugust pilku, kui ta käskis mul koos teistega põgeneda. See oli viimane kord, kui ma neid elusana nägin. Ma ikka ei tea, mida ta sel hetkel mõtles! Ma olen greif, Kõrgeima Küünise poeg! Lahingud ei hirmuta mind, samuti mitte kuulsusrikas surm!“
Videvik jälgis Alvari ilmet ja tõusvat häält. Kui Videvik oli kindel, et ta oli lõpetanud, vastas ta vaiksel häälel: „Ma arvan, et sa tead juba vastust, Alvar. Kui sa rääkisid, et sa tahad kaitsta neid kolme varssa, mida sa siis mõtled? Mida sa tunned?“
Greifi ilme muutus uudishimulikust mõtlikuks. Ta kaalus natuke ja vastas: „Ettevaatlikkust ja otsustavust. Nad on liiga süütud ja hellad, et kogeda hirmsaid asju, mida sõda kaasa toob. See võib kõlada minu poolt egoistlikult, kuid ma ei taha, et nad kaotaks need omadused. Minu meelest oleks see tragöödia, kui nad oleks sunnitud sellega kokku puutuma.“
Videvikusära noogutas ja tõstatas järgmise küsimuse: „Olen täiesti kindel, et nad ei kõhkleks appi tulemast ja aitamast nii hästi kui oskavad, kui järgmine rünnak tuleb.“
„Ei, kindlasti mitte!“ teatas Alvar ja vaatas ehmunud näoga Videvikusärale otsa. „Need koletised pole lapsemäng, olen valmis enne surema kui laksma neil sellisesse ohtu sattuda!“
„Ja ma olen kindel, et täpselt sedasama mõtlesid su vennad, kui sa neid viimast korda nägid, Alvar,“ ütles Videvikusära kurvalt. Noore greifi silmad venisid suureks, kui ta lõpuks aru sai. Ta üritas mitu korda rääkida, kuid sõnad ei tulnud kurgust välja ja ta jäi vaikseks. Nad vaatasid tükk aega, kuidas varsad palli mängisid, ja Videvikusära rääkis uuesti: „Sa ütlesid, et sul on ka teisi küsimusi, eks?“
„Jah, oli küll. Kui mu isa... Kui ma tõusin Kõrgeimaks Küüniseks, hakkasid greifid minusse teistmoodi suhtuma. See oli oodatav, et minu seisus muudab nende suhtumist, samas oli see üsna mõeldamatu, et sellisele positsioonile võiksin tõusta mina.“ Alvar vaikis ja paistis järgmisi sõnu hoolega kaaluvat. „Mu sõbrad... mu pesakaaslased, kellega koos ma kasvasin ja treenisin, hakkasid kõik mind kohtlema nagu Kõrgeimat Küünist. Nad ei suhtu enam minusse nagu Alvarisse. Aga sinu sõbrad suhtuvad sinusse ikka nagu sõpra, mitte kui valitsejasse, kui printsessi, Videvik. Ma ei tea... Kuidas saaks taas nii, et mu sõbrad kohtleksid mind samamoodi nagu vanasti.“
Vaatamata kogu tema peale langenud vastutusele, on Alvar ikkagi südames laps, mõtles Videvikusära ja jälgis, kuidas noor greif üritas hoida kuninglikku poosi, hoolimata ebakindlast näoilmest. Ta on selle koorma all siiski hästi hakkama saanud, kuid tahab, et osa ta vanast elust jääks endiseks. Ei saa ju talle seda ette heita. „Ma ei ole küll kindel, et see on abiks, kuid su seisus ju ei tähenda, et sa ei saaks nendega asju selgeks rääkida. Kui sa ei pahanda mu küsimust – kas su isal oli lähedasi sõpru?“
„Vaid Küünised, kes temaga teenisid.“
Ja nad kõik on surnud... „Kuidas nad sinu isasse suhtusid?“ küsis Videvikusära, püüdes vestlust kurvast teemast välja tüürida.
„Austusega! Tema poole pöörduti alati tiitliga ja kõik tema korraldused olid ainult impeeriumi heaks.“ Ta alustas oma vastust kõva häälega, kuid see hääl tasanes kiiresti, kui Alvar lause lõpuni jõudis. „Niimoodi suhtutakse ka minusse praegu. Austusega, nagu alamad Kõrgeimasse Küünisesse. Ma ei taha, et minu sõbrad niimoodi teevad.“
„Ma ei kahtle, et see positsioon väärib austust. See on osa kultuurist,“ märkis Videvikusära. Kui Alvar teda kahtleva pilguga vaatas, ta jätkas: „Sa kirjeldasid oma isa... üsna üksildasena. Ta oli teeninud austuse, kuid eraldatud enamusest oma rahvast. See võib olla raske, aga sa peaksid säilitama sidemeid oma vanade sõpradega. Nad on noored ega pruugi mõista, et teevad sulle liiga, kui kohtlevad sind nii, nagu nad teavad end kohustatud olevat. Kui nad kasvavad suuremaks, saavad nad aru, et sa oled ikka sama greif, vaatamata kõrgele tiitlile. Seni aga pead sa seda tegema.“
Alvar mõtles alikorni sõnade üle järele. „Aitäh, Videvik, selle nõuande eest. Tundub, et üks asi, mida ma iga päev tajun, on see, et ma ei tea nii paljusid asju. See on... häiriv.“
Videvikusära vastas rahustava naeratusega. „Tähepöörise Habemik on öelnud: tarkuse märk on see, kui sa saad aru, et sa ei tea kõike, lolluse märgiks on see, kui sa arvad end kõike teadvat. Mul on olnud õnne õppida viimastel aastatel sõprust ja mul on rõõm jagada seda, mida ma olen õppinud. Sõprussuhete säilitamine on nagu lihaste või oskuste harjutamine ja tasemel hoidmine. See on raske töö ja seda on vaja teha. Kui sa selle unustad, see nõrgeneb ja võib alt vedada just siis, kui sul seda kõige rohkem vaja on.“
„Väga hea võrdlus,“ noogutas Alvar ja kõhkles hetke. „Pean tunnistama, et mul on kõigi asjadega palju vähem kogemusi kui sul, kuid kui sul midagi minult või minu rahvalt vaja läheb, siis sa pead vaid...“
„ETTEVAATUST!“
Kas tänu oskustele või õnnele lendas Ilumärgirüütlite pall muljetavaldava kiirusega üle rõduääre, põrkas vastu uksepiita ja otse Alvari poole. Alvar kraaksatas korra ja viskus padjalt üles. Üks käpp tõusis võidukalt, pall küüniste vahel ja Alvar hüüdis: „Tüdrukud! Mitmendat korda te seda juba teete ja vabandate pärast, et see oli õnnetus?“
Videvikusära oli sunnitud itsitamist tagasi hoidma, kui kuulis kõiki kolme varssa all hoovis naermas. Alvar heitis alikornile vabandava pilgu, viimane lehvitas kabjaga ja noor greif lendas mängima. Ma võin võtta vastu sinu pakkumise vestelda, aga mitte täna. Ma pean kohtuma veel ühe sõbraga, mõtles Videvikusära, lastes ennast greifide paiknemisalalt välja eskortida.
--
12:30, 30.11.2015, prügimägi Canterloti linna ääres
Canterloti teisele lahingule järgnev päev tõi valguse kätte tohutu hulga tulnukate laevu, mis olid hävitatud ja kukkunud Säraturvise kaitsevälja pealt Canterloti mäe ümber maha. Inimesed nimetasid laevajäänuste hunnikuid laibaväljaks, equestrialased kasutasid linna ümbritsevast uudsest perimeetrist rääkides vähem julma väljendit „prügimägi.“ Kohe, kui linn oli sinna jäänud tulnukatest puhastatud, läksid sõdurid välja prügivallile, et likvideerida kõik ellujäänud, mis kujutasid linnale või linna pürgivatele pagulastevooludele ohtu.
Ja kohe, kui prügivall ohutuks kuulutati, hajusid inimeste uudishimu (või nagu halvakspanijad ütlesid – ahnuse) märgina üle selle XCOM-i insenerid, et tuua vrakkidest ära kõik, mille nad kätte said.
Üht nendest inseneridest lootis Videvikusära väga näha, kui ta sisenes ühte ajutisse rajatisse ja traavis suurema inimestegrupi poole. Igale poole oli laotatud presenti, presendist olid ka mõned ajutised telgid ja presendile oli laotatud laevadelt toodud asjad, mille paiknemine tundus küll loogiline, aga alikorn sellest aru ei saanud. Igal pool töötas tööriietes inimesi, ümbrust valvasid mõned turvistes sõdurid.
„Rüüstajad sihukesed,“ pomises hääl Videvikusära tagant ja ta ei suutnud hoiduda tungist vaadata üle õla, et näha ütlejat. Ta kõrval seisis Päikesekaardiväe pegasusetäkk, kes oli vähemalt niigi viisakas, et püüdis mitte välja näidata vastikust tema ümber toimuva suhtes. Ta üritas seda veel rohkem, kui tähele pani, et Videvikusära jälgis teda.
„Kas on probleeme?“ küsis Videvikusära pingutatud magusa häälega, kuigi teravus ta pilgust ei kadunud.
„Minu arust ei ole õige seda prügivalli rüüstada. See on nüüd suur ühisahud,“ rääkis valvur ja vaatas pahural pilgul läbi akna suuremat hoonet, kuhu viidi tulnukate laibad.
Videvikusära vastus oli äkilisem kui ta mõelnud oli: „Kui sa ei saa oma pahameelt varjatud, peaksid äkki kindlusesse tagasi minema.“
„Kahju, printsess, aga kapten Säraturvis käskis mul...“
„Ma ei öelnud, et sul oleks valikuvõimalust,“ nähvas Videvikusära ja kaardiväelane haihtus lilla sähvatuse saatel. Saan nüüd Säravalt pragada, kui tagasi lähen, mõtles ta pahuralt, kui suures telgis edasi kõndis. Mõned insenerid peatusid ja vaatasid teda, kui ta möödus, ning jätkasid seejärel oma toimetustega.
Ta samm kiirenes traaviks, kui kuulis üldise kära seest tuttavat häält. Vajalikku inimest oli kerge eristada, sest peaaegu kiilas pea, hallinevad juuksed ja kortsud ta näos näitasid, et ta on ümbritsevatest inimestest vähemalt kakskümmend aastat vanem. Ta nägu läks särama, kui Videvikusära ta nime hüüdis. „Mister Shen!“
„Videvik!“ naeratas vana insener laialt, kui oli näo läheneva alikorni poole pööranud. Ta andis tahvelarvuti ühele töölisele enda kõrval ja kõndis Videvikusärale vastu. „Anna mulle andeks, et mul pole olnud mahti sulle külla tulla. Siin on nii palju tööd. Kuidas sul läheb?“
„Hästi, tänan küsimast, Charles,“ vastas Videvikusära ja vaatas töötavaid inimesi enda ümber. „Kas leiad minuti, et rääkida? Privaatselt?“
Sheni näkku ilmus märk murest ja ta osutas väikese laua poole, mis oli suuremast töötegemisest veidi eemal. „Kahju küll, aga see on privaatseim koht, mis mul hetkel pakkuda on. Ma ei öelnud enne, aga sa tundud väsinud olevat, Videvik. Kujutan ette, et printsessiks olemine on praegu üsna stressirohke?“
„See oli veidi šokeeriv, aga teised on olnud väga toetavad,“ vastas Videvikusära, vaatas tagasi ja laiutas üht tiiba. „Mu vend tahaks mind ihukaitsjate alla ära matta, kui ma kindlusest lahkun, see on enam kui ärritav. Peaksin vist Cadance'ilt küsima, kuidas tema Säraturvise lämmatava kaitsetahtega hakkama saab.“
Shen kuulas ja muheles. „See on jah paras koorem, kui pere on liiga hooliv. Cadance on siis sinu vennanaine, jah?“ Kui Videvikusära noogutas ega lisanud midagi, võttis insener laua taga istet ja vaatas pikalt alikorni. „Mulle meeldib võimalus rääkida sama palju kui igale teiselegi, kuid mu instinktid ütlevad, et sa tulid siia millegi muu pärast. Kas mul on õigus?“
Videvikusära noogutas uuesti, näris huult ja kogus enesekindlust, et rääkima hakata. Pärast paari ebaõnnestunud katset ja poolikuid sõnu rääkis ta viimaks: „Kui ma olin maal, näitasid sa mulle mõningaid asju, mille olite loonud, kasutades minult saadud teavet...“
„Mäletan küll,“ noogutas Shen. „Need olid mõned turvisesüsteemid ja EA generaator, mis...“
„Aga see ei olnud kõik, onju?“
Hea tuju inseneri silmadest lahtus aeglaselt ja ta vajus toolile. „Jah. See ei olnud kõik,“ tunnistas Shen. „Sina ja su rahvas võiks teada, kui loominguline võib inimkond vajadusel olla. Sa juhatasid meid täiesti uuetele teadusaladele, mille kaudu uurida maailma toimimist ja kuidas tulnukate vastu võidelda. Meie rasside ellujäämine võib tulevikus meie tegusid küll õigustada, kuid mina tunnen isiklikku vastutust selle eest, et olen meie sõprust niimoodi kuritarvitanud, et pole rääkinud teile päris kõigest sellest, mida oleme loonud.“
Videvikusära pea vajus norgu, kui tema hirmud olid kinnitust leidnud. Mis siis, et kaudselt, aga ikkagi on mu kapjadel veel rohkem verd. Ma jagasin neile kõiki teadmisi, mida neil kõigi nende relvade ja turviste tegemiseks vaja läks, sest Lana vigastadasaamine hirmutas mind. Üks mõte alikorni peas läks lõpmatule ringile. Aga... kui ma ei oleks neile seda teavet jaganud, oleks veel rohkem inimesi surma saanud! Matt ei oleks vigastada saanud... Aga Lana jäänuks invaliidiks, kui ma poleks temale kätt konstrueerinud. Milline valik on õige? Milline vale?
„Kas sa nüüd kahetsed seda, kui tõe teada said?“ küsis Shen õrnalt, aga see küsimus tabas ikkagi nagu rusikahoop.
„Ei. Ei kahetse,“ ütles viimaks Videvikusära ja vaatas maha. Ma tegin seda vaid selleks, et aidata Lanat ja oma teisi maalastest sõpru. Ma ei suuda kahetseda seda, kui olen aidanud kedagi, kel seda vaja on olnud. „Ma lihtsalt... tahan, et tulnukad ära läheksid. Ma ei taha enam kedagi tappa, aga ma ei taha ka, et mu sõbrad rohkem viga saaks.“
„Sa ei ole ainus, kes seda tahaks, Videvik,“ ütles Shen, põlvitas poni kõrvale ja patsutas rahustavalt ta õlga. See lihtne puudutus vallandas justkui tormi, vana insener leidis end kohe tihedast kallistusest. „Sa ei ole ainus, kes seda tahaks,“ kordas Shen ja kallistas vastu.
Pärast kallistust tundis Videvikusära end palju paremini, hoolimata kõigist ebamugavatest küsimustest, mis vestluse käigus tekkisid. Ma ei oleks tohtinud vist sellest kõigest teada saada. Ma lihtsalt tahtsin temalt seda kuulda, mõtles Videvikusära inseneri vaadates. Shen hakkas tööpiirkonnast välja kõndima, Videvikusära kannul, ning pidi äärepealt Matti ja Lanaga kokku põrkama. Mõlemal olid turvised seljas, kiiver ühes ja relv teises käes.
„Kolmanda markerini on kõik vrakid puhastatud, seega saate koristama hakata,“ raporteeris Matt ametlikult, siis langes ta pilk Videvikusära peale ja ta naeratas. „Ma pidanuks seda aimama, et sa lõpuks siia jõuad, Vidi. Shen on siin silmini töösse uppunud, aga tal oli plaan kohe külla tulla, kui aga saab.“
„Ma vist pean minema,“ ütles Lana mitte just eriti vabandava naeratusega ja vaatas Matti.
Matt vastas kõhedusttekitavalt sarnase naeratusega: „Ilmselt jah. Ma vist nägin kusagil väljas Tulekärakat, ta otsis sind.“
Lana näost käis üle mitu veidrat ilmet, viimaks ta naeratas pingutatult ja hakkas ruumist välja marssima. Lahtilendav uks pidi ta peaaegu pikali lööma ja Videvikusära ümber kogunenud inimeste poole galopeeris Säraturvis.
Kas ta ... jooksis terve tee siia, kuna ma teleportisin ihukaitsja kindlusse tagasi, mõtles Videvikusära, tundes korraga nii kiindumust kui pahameelt. „Särav...“
„Oh, tere, Videvik,“ ütles Säraturvis hingeldamise vahele, nagu näeks ta teda esimest korda. Kohe, kui ta hingamine rahunes, pöördus ta Matti poole: „Ma tulin sind hoiatama, Matt. Ma just lugesin Päikesekaardiväe ohvitseride uuendatud loendit ja nägin nime, mida ma ei osanud oodata. Kui ta on uuesti rivisse arvatud, siis...“
„Tere päevast, kaptenid ja printsess,“ kostis tööpiirkonna sissepääsult tervitus. Tervitajaks oli sinise laka ja sabaga sinine ükssarvikutäkk ning kuigi ta ilumärk oli turvise all peidus, tundis Videvikusära kiiresti oma isa ära. „Mina olen kapten Öövalgus, endine reservväelane, nüüd siis taas teenistuses.“ Ta merevaigukarva silmade pilk libises üle tööliste ja ruumisviibijate ning peatus viimaks Säraturvisel. „Kapten, sa lõõtsutad. Kas oli mingi eriolukord?“
„Oh, jah,“ kokutas Säraturvis ja vaatas pahuralt Videvikusära poole. „Paistab, et printsess Videvik on väljaspool kindlust oma ihukaitsest lahku läinud, seega pidasin paremaks tulla talle kaaslaseks, kuni ta tagasi läheb.“
„Ja see on kõik?“ küsis Öövalgus ja vaatas oma lapsi etteheitva pilguga. Seejärel astus ta Matti ette ja rääkis: „Me kohtume ilmselt esimest korda, kapten Harris. Tahan isiklikult tänada sind kõige selle eest, mida sa siin teinud oled ja mida sa tegid Maal. Ma tean, et Videvik saab ka ise enamasti hakkama, kuid ma olen rõõmus, et mu tütar omale nii hea sõbra leidis, kui ta ära oli.“
Videvikusära poosi hakkas häirima ärevus, tal oli kohutav kiusatus teleportida siit kas ennast, Matti või Öövalgust kujunevast katastroofist kuhugi minema.
Matt oli kogu vestluse jooksul väljendanud vaid viisakat huvi. Ta hoiak püsis rahulik, kui jutuajamine pühendus konkreetselt temale, silmade kerge suurenemine reetis üllatust, kui Öövalgus avaldas enda suguluse teiste ponidega siin ruumis. „Oli meeldiv teiega kohtuda, härra. Kui ta oli Maal, rääkis ta alati, kui tähtis on talle perekond,“ ütles Matt naeratades.
Tööpiirkonnast lahkuv Öövalgus turtsatas naerda: „Kehv valetaja oled, kapten. See meeldib mulle. Selleks kulus kaks aastat ja selleks oli vaja pulmakutset, et ta räägiks oma sõpradele, et tal on vend!“ Ta vaatas üle õla ja noogutas Matti endale järgnema. Matt suundus kuulekalt Equestria kapteni kannule. Nad jätkasid rääkimist ka siis, kui telk selja taha jäi.
„Kas see juhtus päriselt?“ küsis pahvikslöödud Videvikusära oma vennalt.
Säraturvise pilgust paistis samasugune üllatus. „Juhtus vist jah.“
„Kas teile ei tundunud Matt... kuidagi imelik?“ küsis Shen valjult, mille peale mõlemad ponid pidid peaaegu õhku hüppama. „No ta tundus tõesti kuidagi... Ahh, äkki ma kujutan liialt ette. Oli tore näha, Videvik, ja kohtuda ka su pereliikmetega. Ma üritan hiljem õhtul läbi tulla, kui tööd vähem on, eks?“
Videvikusära noogutas hajameelselt, püüdes mitte ette kujutada, milliseid piinlikke lugusid ta isa Mattile rääkida võib. Ta oli just uksest väljumas, kui Säraturvis hüüdis: „Videvik, kus su ihukaitse on?!“
--
3:00, 30.11.2015, Haiglatiib, Canterlot
Videvikusära näris huult ja kõndis Võbeluse palati ukse ees edasi-tagasi. Ta kuulis läbi ukse hääli, ja tundus, et kõik Elemendikandjad olid koha, kui ta kõrvad ei eksinud. Rahune lihtsalt maha, Videvik, rahune maha. Mõtle sellele, mida Luna ütles. Peatu, hinga sisse ja tee, mida vaja. Alikorn hingas sisse ja aeglaselt välja. Üks kabi tõusis ja enne, kui ta ümber jõudis mõelda, koputas see õrnalt uksele.
„Palun tule sisse,“ kostis teiselt poolt Võbeluse hääl ja Videvikusära läks palatisse. Võbelus istus akna ääres ratastoolil ning ülejäänud Elemendikandjad olid sättinud ennast sohvadele ja pehmetele toolidele ta ümber. Ka Astel oli palatis ja kirjutas midagi Võbeluse voodi kõrval laual, aga pani Videvikusära nähes kohe pliiatsi ära.
„Tere õhtust, ponid,“ tervitas Videvikusära, üritades enese häält rahulikuna hoida. Hoopis raskem oli sõpradele silma vaadata ning ta tundis, kuidas ta enesekindlust hakkas murendama tung ruumist välja joosta ja kaduda. „Ma... ma arvan, et te ei tea, miks ma tahtsin teiega siin kokku saada...“
„Põhjust polegi vaja, Videvik! Sellest on ju igavik möödas, kui me viimati omavahel rääkida saime, ilma et mingi kohutav oht peade kohal oleks,“ vastas Haruldus esimesena.
Videvikusära tundis, et pinge ta teadvuses leeveneb pisut, ja ta tahtis rääkida kõigest muust peale selle, millest vaja oli. Ta naeris närviliselt ja avas suu, et rääkida.
„Ta nimi on Victor Spiegel,“ segas Roosa Pirukas vahele, mille peale Videvik pidi äärepealt keelde hammustama, kui ta suu kinni lõi ja ülejäänud Elemendikandjad ahhetasid.
„Roosa! Sa lubasid saladust pidada!“ hüüatas Õunarüüp, tõusis jalule ja vaatas pingsalt roosat poni.
Roosa vastas ta pilgule vaid kulmukergitusega. „Meie teame Victorist. Videvik teab, et ta oli siin. Tema teadis, et me teame, ja kutsus meid siia kokku. Ja mina tean, et tema teab, seega pole see enam saladus, eks?“
„Miks siis ükski poni pole sellest mulle veel rääkinud?“ küsis Videvikusära ja ärevus hakkas naasma. Tühja mu sõpradest. Miks Victor üldse koos inimestega siia tuli? Miks Matt ja Lana lasid tal ilma minult küsimata üldse siia tulla?
Kõik Elemendikandjad, välja arvatud Võbelus, vaatasid süüdlaslikult kõrvale. „Videvik, ma tean, kui raske on vaadata sellist olukorda kellegi teise pilguga. Sa said peaaegu surma, mitte keegi ei saa sulle su tundeid pahaks panna.“ Kollane pegasus vaatas teisi Elemendikandjaid, kes kõik noogutasid. Astel tuli laua äärest ära ja pani käpa lohutavalt Videvikusära jalale, mille peale Videvikusära pidi peaaegu murduma.
„Videvik, kas sul on sellest midagi meeles, mis juhtus pärast seda, kui sa viga said?“ küsis Haruldus ettevaatlikult.
„Matt,“ palus Videvikusära nõrgal häälel. „Kas sa saaksid... palun, mu kõrvu sügada?“
„Noh... Ma peamiselt magasin ja ärkasin pärast Canterlotis,“ vastas Videvikusära, kaaludes sõpradele valetamise süütunnet ja selle mälestusekillu soojust.
„Ma pidin nendest põhjustest arusaamiseks oma pea vinti mõtlema. Victor rääkis, et inimesed kartsid, et me ründame inimesi selle pärast, mis sinuga juhtus. Inimesed rääksid Victorile, et hoidsid teda kinni, et rahu sõlmimiseks meile üle anda, kui peaksime tulema kätte maksma,“ rääkis Õunarüüp ja ta suu tõmbus krimpsu, sest need sõnad olid kibedad. „Kui printsess Luna käis Maal ja uuris, kuidas me inimestele abi võiksime pakkuda, ütlesid nad Victorile, et ta suu peaks, et muidu võivad asjad halvaks minna.“
„Ma ei ole kindel, kas seda saaks neile pahaks panna,“ ütles Vikerkaaresööst, vältides teiste Elemendikandjate pilke, mis tema peale koondusid. „Ma korrastasin parasjagu hommikust ilma, kui nad su tagasi tõid, Videvik. Ma pidin oma suled ära kõrvetama, kui Celestia minust mööda kihutas nagu tulekera ja sööstis sinu järele. Sihuke tervitus hirmutaks iga poni, eriti pärast seda, mida Victor tegi.“
„Vikerkaaresööst...“ ütles Võbelus ja hoiatas teda terava pilguga.
„Kas mul pole õigus? Ta ütles, et ta oli hirmul ja et ta tunneb süüd, aga see ei muuda fakti, et ta tulistas Videvikusära!“ vastas Vikerkaaresööst. „Kui Celestia oleks kogunud Päikesekaardi ja sisse tunginud, oleks loogiline, et teda oleks patuoinaks kasutatud.“
Võbeluse pilk muutus kurjemaks. „Vikerkaaresööst!“
„Ma ei ütle, et see on õige! Ma ei ole öelnud, et see valik oleks mulle meeldinud või et ma sellega nõus oleksin!“ karjatas Vikerkaaresööst.
„TÜDRUKUD!“ katkestas vaidluse hüüatus, mis tuli sellisest suust, kust keegi oodata ei osanud. „Ma võin küll eksida, aga miski ütleb mulle, et seda vaidlust te juba olete vaielnud,“ ütles Astel, vaatas järgemööda ümbritsevatele märadele otsa ja pööras siis Videvikusära poole. „Enne kui te edasi vaidlete, võlgnete minu arust Videvikusärale seletuse, miks te temale ei ole rääkinud.“
Märad vahetasid närvilisi pilke ja lõpuks peatusid kõigi silmad Võbelusel. Ta ohkas aeglaselt ja rääkis: „Pärast seda, kui ma vigastada sain, on Victor minu juures palju aega veetnud. Ta päästis minu elu ja Zecora oma ning tahab olla kindel, et ma paranen. Kui ma rääkisin talle, et ei saa painajate pärast magada, ütles ta mulle, et temal on sama mure. See, mis temal sinuga juhtus, jälitab teda sama hullusti kui see, mis minuga Vabas Metsas juhtus.“
Suits tungis ninna. Koletis kiskus kolm inimest lõhki. Küünised kribisesid betoonil ja vedasid ta poole kirjeldamatut õudust. „HOIA EEMALE!“ Videvikusära enese painajalikud mälestused panid alikorni peaaegu võpatama, ta ei suutnud Võbeluse jutule vahele segada.
„Põhjus, miks me sulle ei rääkinud, oli see, et tal oli väga raske mulle rääkida, mis teda vaevab, ja veel raskem oli tal seda rääkida teistele. Sa oled minu sõber, Videvik, aga Victor on samuti mu sõber,“ ütles Võbelus alikornile silma vaadates. „Ta ütles meile, et tahab lõpuks ka sinuga rääkida, aga minu arust see mõte hirmutab teda. Ma loodan, et sa annad meile andeks, et me ei rääkinud kohe, kui teada saime, Videvik. Ma lihtsalt ei tahtnud, et keegi haiget saaks.“
„Ma kardan, et tal on õigus, suhkrutükk. Võin kinnitada, et meile rääkimine nõudis temalt ikka suurt pingutust,“ ütles Õunarüüp, aga ta kissitas silmi, kui jätkas: „Aga mulle tundus, et üht-teist ta ikka ilustas neist asjust, mida ta meile rääkis, aga mul ei ole aimu, mida ta varjas.“
Kui maaponi rääkis, tõusis Haruldus püsti ja tuli Videvikusära kõrvale. „Me tunneme end kohutavalt, et seda sinu eest varjasime. Kas sa suudad meile andestada?“ küsis ta.
Kogu nende jutus on mõte sees, kuid ikkagi tegi see haiget, et nad mulle ei rääkinud, mõtles Videvikusära. Vaatamata valule südames, oli tal raske vastu panna tungile neile otsemaid andestada. Kas ma oleksin hirmus poni, kui ma neile andeks ei annaks? Miks ei ole kõik nii lihtne nagu vanasti? Vaatamata oma ebalusele, ta noogutas Haruldusele, kuid vaikis.
„Aitäh, Videvik,“ ütles Haruldus ja pani kabja lohutavalt oma sõbra õlale. „Nüüd aga... Ma loodan, et see ei tundu liigse pärimisena, aga mul on midagi, mida ma tahtsinu sinult juba natuke aega tagasi küsida.“
„No ja läheb lahti. Haruldus on selle uue raamatu omale puhta pähe võtnud,“ pööritas Õunarüüp silmi.
Vikerkaaresööst pahvatas naerda: „Täpselt! Need raamatud on märadele, kes ei leia täkkusid.“
Harulduse pilk oli nugaterav, kui ta Vikerkaaresööstu vaatas. „Sulle peaks siis nad ju eriti meeldima, kullake?“ Kui pegasuse naer muutus mossitamiseks, naeris ükssarvik ülbelt: „Ja lihtsalt teadmiseks, ma kohtasin seda mahlast uudist veel enne sarja viimase raamatu ilmumist. See ei ole vaid minu fantaasia vili.“
„Millest te räägite?“ küsis Videvikusära ja tundis kriipivat eelaimust, et ta peaks võimalikult kiiresti põgenema.
Moeponi näkku tõusis särav naeratus ja ta pööras näo Videvikusära poole. „Kuu alguses oli mul võimalus teha mõned mõõtmised ja ma sain kaks inimest appi. Mäletad, onju? Mister Finch ja miss Jenkins aitasid mind palju. Kui tööd tegin, oli mul ka hariv vestlus su hea sõbra kapten Harrisega.“
„Ega see see tüüp olnud, kes pool Ponyiville'i õhku lasi?“ küsis Õunarüüp, kulmud kaares.
„Minu arust oli jah, Õunarüüp. Temaga on midagi väga valesti,“ ütles Vikerkaaresööst Videvikusärale silma vaadates.
„Ta ei ole selline! Maal oli ta tõeliselt kena ja ta on hea inimene, kel tuli teha väga raskeid otsuseid! Ma tean ka, et ta oli Ponyville'i lahingu ajal hirmul ja ta polnud siis tema ise, aga ta oli alati minuga kena, kui olime kahekesi...“
Viimane asi, mida Videvikusära enne uinumist tundis, oli see hurmav tunne, kui Matti sõrmed ta kõrvu silitasid...
„... JA MITTE MIDAGI EI JUHTUNUD!“ pahvatas Videvikusära välja, ta nägu läks üha punasemaks ja sellest käisid igasugused emotsioonid üle. Ta jäi vait, kui märkas sõprade nägudes muigeid ja Haruldus hoidis vaevu naeru tagasi. „Mida te kõik naerate?!“
„Minu arust on printsess liiga pirtsakas,“ naeris Õunarüüp.
„Ja mida ta just ütles... kõlab peaaegu sõna-sõnalt nii, nagu raamatus kirjas,“ rääkis Haruldus, hoides hoolega naeru tagasi. „See on lihtsalt nii armas.“
Videvikusära tahtis pahvatada uue joru eitusi, kuid siis tuli talle meelde. Mingi romantiline raamat, mis on seotud kuidagi hiljutiste sündmustega, ja dialoogid, mis sarnanevad minu jutuga? Palun-palun-palun, et see ei oleks nii, nagu arvan... „Kus see raamat on? Näidake mulle!“ käskis Videvikusära, ta maagia haaras seina äärest Harulduse sadulkotid ja keeras need kummuli.
Enamik asjust, mis päevavalgele tuli, oli see, mida ühe ükssarviku kotist oodata võis: peegel, lakahari, väike rahakott, muu tilulilu ja... kõvakaaneline raamat. Videvikusära telekinees rabas kirjandusüllitise lähemale ja tema suurim hirm osutus tõeks. Kaanel ilutsesid üsna kirgliku ilmega alikorn ja olend, mis sai olla vaid inimene. Selleks hetkeks vappus raamat ta telekineesiväljas juba nii palju, et ta ei suutnud pealkirja lugeda. Aga autori nime tundis ta korrapealt ära.
Võbeluse palat haihtus lilla sähvatusega ja asendus hoolitsetud elutoaga, kus oli kulunud mööbel ja seintel tuttavate ükssarvikute perepildid. „EMA!“ räuskas Videvikusära kopsud tühjaks. „TULE SIIA JA SELETA SEDA MULLE!“
„Pole vaja karjuda, Videvik,“ vastas hääl kõrvaltoast. „Kui tulnukad jälle ründavad, siis mine ütle neile, et nad ootaks. Ma pidin peaaegu tähtaja mööda laskma ja kirjastajad nõuavad järge nii kiiresti kui saan, sest mu viimane raamat müüs nii hästi!“ Valge, valge-ja lillatriibulise lakaga ükssarvik traavis lagedale ning mõõtis vanemliku pilguga Videvikusära. „Mis on nii tähtis, et oodata ei kannata?“
„See!“ karjus Videvikusära ja pidi Harulduse raamatuga emale peaaegu vastu pead virutama. „Seleta ära!“
„See on raamat, kullake. Ma kirjutan neid, sest see on meeldiv viis aega veeta ja elu luua,“ rääkis Videvikusamet aeglaselt. „See ongi tegelikult see viimane, mille välja andsin. Kas oled viimaks kogunud julgust osta üks ja lugeda? Sa oled juba selles eas ja...“
„EI!“ nähvas noorem Videvik ja koputas raamatu kaanele. „Tahan, et sa selgitaksid, miks sa kirjutad raamatuid minust ja... ja...“ Ta ei suutnud lauset lõpetada ning jäi kabjaga raamatukaant koputama, et näidata, mida ta mõtleb.
Samet kallutas pead ja kergitas kulme. „Aga ma ei kirjuta ju sinust, Vidi. Tegelikult ma küsisin Cadance'ilt, kas ma võin teda peategelase füüsilise eeskujuna kasutada. Tema on samuti minu raamatute suur fänn...“
Videvikusära vaatas uuesti raamatu kaant. Nagu Samet oli öelnud, oli alikorn raamatukaanel rohkem roosa kui lilla. Kunstnik oli välimust sellisel määral moonutanud, et ükski poni ei oleks pilti ühegi reaalse poniga seostada suutnud, kuid Videvikusära jaoks oli siin sarnasusi piisavalt. Kas tegin tõesti ennatlikke järeldusi? Ja lasin sõpradel end niimoodi kiusata...
„Oot-oot,“ peatus Samet poolelt lauselt ja heitis tütrele kahtlustava pilgu. „Viimati käitusid sa nii, kui ma andsin välja oma Raamatutarga seeriat. Sa olid siis teismeline ja olid armunud...“ Vanema ükssarviku silmis sähvatas mõistmise tuluke ja see vaid kasvatas Videvikusära õudsat tunnet, et ta ema teab. „Vidi, kullake, kas sa...“
„AAH!“ karjatas Videvikusära, heitis raamatu maagia jõul lae poole ja teleporteerus Võbeluse palatisse tagasi. „Mitte üht sõna!“ puhises ta punastades. Paistis, et keegi ei kavatsenud enam ta kallal ilkuda, ta vaatas teisi märasid ja märkas siis Astelt.
Astla käes oli pärgamendirull ja ta pakkus seda Videvikusärale. „See on Printsess Cadance'ilt ja adresseeritud sulle,“ ütles Astel.
Luban sulle, Cadance, kui sina kavatsed samamoodi kirja teel ilkuda, siis sa kahetsed seda päeva! Videvikusära rullis kirja lahti ja hakkas lugema.
„Videvik, mul ei ole palju aega ja vabandan ette selle eest, mida see kiri sulle teeb. Olnuks mul teisi võimalusi, oleksin ma neid kasutanud, et säästa sind sellest, et loed seda esimesena. Kristallimpeeriumi raudteeliin oli Canterlotist mõne maa kaugusel lõhutud ja me pidime koos saatjaskonnaga jätkama jalgsi. Kahtlustan, et see oli tulnukate plaan, et meid niimoodi eraldada, et me ei saaks rünnaku korral end vastavalt kaitsta. Me kohtusime hulga Kristallimpeeriumi ponidega, kes rääkisid massilistest rünnakutest Kristallimpeeriumis.
Neid juhib kentaur, kellega ma näost näkku kohtuda ei julge. Tal on mingisugune võime varastada maagilist väge ning ta on muutnud paljud mu ihukaitsjad jõuetuks ja jätnud nad maagiata. On ülimalt vajalik, et sa teataksid sellest ohust printsess Lunale ja Säraturvisele, sest see oht on peatumatu, kui kavatseb tulnukate käsul rünnata. Otsustasin jääda peibutiseks, et võimaldada oma väikestel ponidel põgeneda, kuid ma kardan, et alahindasin seda kentauri ja ta liitlasi. Arvestades mu peidukohta, on mul aega kirjutada vaid see kiri, aga mitte eriti pikalt, sest ma kuulen neid lähenemas. See on minutite küsimus, millal nad minuni jõuavad.
Mul on raske seda kirjutada, kuid kui sa selle lugemise lõpetanud oled, olen mina ilmselt juba surnud.
Ma tean, kui palju ma sulle tähendan, Videvik, nii et ma tean, kui raske see sulle on. Palun otsi lohutust oma sõpradelt ja sellelt salapäraselt inimeselt, kellest ei sina ega Säraturvis mulle kunagi ei rääkinud. Leina mind, aga ära lase sel kaotusel teha su südant kaledaks ega muuta sind kurjaks ja kibestunud märaks.
Ja palun räägi Säraturvisele, et tema oli parim asi, mis minuga eales juhtunud on. Ma ei kahetse ühtki hetke koos temaga ja ma pean tema armastust kalleimaks asjaks, mis maailmal mulle pakkuda on olnud. Palun ära lase minul olla viimane mära, keda ta armastas. Ma ei taha, et ta ülejäänud elu vaid oma kaotust leinaks. Äkki räägid leitnant Fuijkawale, kui kõik on rahunenud? Ma arvan, et see võib olla Säravturvisele hea, kui tal oleks keegi, kellega ta ka sõjandusest rääkida saaks.
Mul on nii kahju, et just sina oled see, kes selle kirja sai, aga ma tean, et sa suudad teha seda, mis vaja. Hüvasti, Vidi.“
„Videvik, mis viga on?“ Hüüe tõmbas alikorni pisarais silmade pilgu kirjalt ta murelike sõprade nägudele, siis Astlale. Draakonipoiss tõstis küünise üles, siis purskus ta suust suurem tulekeeris, millest kukkus ta haardesse mingi suurem ese ja tuli hajus. „Videvik... Miks see siin on?“ küsis Astel vaikselt ja vaatas Kristallsüdant enda käppade vahel.