„Surnute elu jätkub elavate mälestustes.“
Marcus Tullius Cicero
--
11:20, 03.12.2015, Kristallmäestik
Mäed, mis moodustasid Kristallimpeeriumi põhja- ja läänepiiri, pidid kannatama palju rohkem metsikut ilma kui Canterlot ja selle ümbrus. Mitte ainuski keskpäeva päikesekiir ei läbistanud madalate hallide pilvede blokaadi. Maa oli kaetud lumevaibaga ja iga minutiga sadas seda juurde. Ei külm ega lumi takistanud liitlasi tegemast seda, mis oli vaja teha.
Taevas patrullis pegasustepaar, leidmaks märke nii pääsenutest kui vaenlastest, mis eelmiste kammimiste käigus kahe silma vahele olid jäänud, ja nende ettekanded uutest avastustest kaugemal mäestikus saabusid pidevalt. Tulnukatega tegelesid kärmelt ja armutult raskes turvises greifide ja pegasuste üksused, kes kasutasid oma lennuvõime suuri eeliseid. Ponid aga juhatati maapealsete sõbralike üksuste juurde ja sealt edasi turvalisemale maale.
Mäejalamile oli püstitatud ajutine linnus, selle mullast ja kividest vallid olid tugevdatud maaponide maagia abil. Eri rassidest patrullid valvasid perimeetrit. Pidev lendavate kaubakaarikute vool tõi varustust ja sõdureid juurde ning viis ära Kristallimpeeriumi põgenikke.
Mäejalamil ründasid kaevandusekspertide juhatusel minotauruste ja teemandikoerte vahetused koopavaringut. Enne iga kivitüki eemaldamist tuli lage ja seinu toestada, vältimaks uusi varinguid. Töö oli süstemaatiline ja aeglane, iga lohakas liigutus võis põhjustada katastroofi ja vigastada teed puhastavaid töölisi.
Kogu piirkond oli kontrollitud kaose stiilinäide ja selle keskel oli üksainus rahulik punkt. Säraturvis seisis valvel nagu kivikuju, trotsides tuisku, silmad ainiti koopasissepääsul. Tema musta turvise plaadid korjasid aegamisi härmatist ning kasuka katmata kohtadel, lakas ja sabas kasvasid ja külmusid sulalume purikad. Ta silmi varjasid prillid, mida oli viimati puhastatud väga ammu ja hoidsid illusiooni, et ta ootab uudiseid rahulikult.
Ta ei reageernud, kui greifide turvatud kaarik läheduses maandus ja Alvar sellelt maha astus. Temale järgnes mürmidoon ning nende taga tulid leitnant Zhang ja veel üks inimene. Leitnant oli mässitud talveriietesse ja ta suu ees oli mask, maskist algav voolik oli ühendatud hapnikuballooniga. Vaatamata parimatele pingutustele end sirgeks ajada, oli ta sunnitud otsima tuge teiselt inimeselt ta kõrval. Nad rügasid läbi lume koopa sissepääsu poole ja jõudsid viimaks lagedamasse tööpiirkonda. Alvar ja mürmidoon peatusid Säraturvise kõrval ja nende kolme vahel venis ebameeldiv vaikus, kui ükssarvik ei liigutanud saabunute suunas kõrvagi.
„Palun vabandust hilise saabumise pärast, kapten,“ alustas Alvar. Kuna vastust ei tulnud, ta jätkas: „Kui meid informeeriti printsessi viimsest võitlusest, palusin leitnant Zhangilt abi. Tema võimed võivad kaevureid suuresti aidata... printsessi leidmisel.
Säraturvis ei öelnud vastuseks midagi ja Alvar pidi mõtlema, kuidas vaikust täita. „Noh... Me nägime laskudes, milliseid jõude tulnukad siia saatnud olid. Nägin palju maagiaga tapetud vaenlasi ja vaenlase õhulaeva vrakki ja osaliselt lummemattunud jälgi. Printsess Cadance võitles oma viimast võitlust suurejooneliselt, see on lõpp, mille üle iga greif...“ Noor Kõrgeim Küünis jäi vakka, kuna tundis, kuidas mürmidooni küünis ta seljale koputas ning ta vaatas üle õla. Tavapärase peakallutamise asemel vana greif vangutas seda aeglaselt.
Rohkem nad vestelda ei üritanud ning vaatasid, kuidas Zhang jõudis koopasuu juurde ja peatus. Kaevajad katkestasid töö ja jälgisid inimest. Mõne minuti pärast pöördus Zhang koos abilisega ringi ja nad tulid tuldud teed tagasi. Kaevajad vaatasid veel korra koopasuud ja töötasid edasi.
„Kapten,“ ütles Zhang Säraturvisele ja andis endast parima, et valvelseisangut hoida. Ta näos paistis väsimus ja hingamine oli vaevaline, siiski vaatas ta ükssarvikule otse silma ja jätkas: „Koopa sissepääsu lähikonnas on plasmapõletusi, aga koopas sees neid ei ole. Kahtlustan, et Cadance manas koopasuhu kaitsevälja, et end kaitsta. Tulnukate laibad koopas näitavad, et koobas varises, kui kaitseväli kustus.“ Hapnikumask tõmbus läbipaistvast uduseks, kui ta hingas. „Ma ei näe selle prahi sees kaugemale kui viiskümmend jalga, kuna kristallistruktuurid neis kaljudes paistavad tekitavat häireid. Praegu ei saa ma öelda, kas printsess Cadance on koopas, ega seda, mis seisukorras ta on.“
„Tänan pingutuse eest, leitnant,“ vastas Säraturvis järsult, pööras ringi ja marssis kaardiväeponide väikese grupi poole, kes ootasid kaarikute maandumiskoha kõrval. Ta kas ei kuulnud või lihtsalt eiras Zhangi ja Alvari kaastundeavaldusi. Ta andis ootavatele ükssarvikutele paar korraldust ja teleporteerus tuulisest mäestikust minema.
--
13:07, 03.12.2015, Canterloti troonisaal
Kuldses turvises Päikesekaardi sõdurid olid mööda koridori troonisaali poole marssivale Säraturvise kõrval karjuvaks kontrastiks. Kõik nad võtsid tema möödudes valvelseisangu, kuid ükski ei julgenud kõnetada kaptenit, kes marssis otse troonisaali uste juurde ja lõi need lahti.
Printsess Luna istus troonil, ümber väike Päikesekaardiväe vahtkond ja kaugemal oli suurem kari palvekirja asjus. Tasane jutukõmin vaikis kohe, kui Säraturvis lähenes, ning külastajad andsid talle küsimata teed. Luna vaatas lähenevat ükssarvikut mureliku pilguga ja pöördus uuesti poni poole, kellega ta rääkinud oli: „Vabandan ebamugavuste pärast teie kõigi ees. Kiire asi tuli vahele, kapten Turvisel on vaja mõndagi rääkida.“ Ta viipas ka eskordile, et need ruumist lahkuks.
Kui uksed viimase poni taga sulgusid, küsis Säraturvis kohe: „Kus petis on?“
„Kuninganna Chrysalist ei ole siin ja ta ei tule ka lähiajal,“ ütles Luna külmalt. „Ma tunnen teie vastu suurt austust, kapten, seega palun ma teilt viisakalt, et sa ei hakkaks teda otsima. Kui ma pean seda käskima, siis ei saa ma su järgnevatele küsimustele vastata.“
Säraturvis ei vastanud, kuid ta poos ja kokkusurutud lõuad rääkisid enda eest.
„Ma tean, mida sa mõtled, kapten, ja kohe, kui saime su abikaasa saatusest teada, võtsin ma Chrysalise ette,“ rääkis Luna ja ohkas, kui Säraturvis sellele ei reageerinud. „Printsess Cadance lahkus Kristallimpeeriumisse enne, kui me Chrysalisega liidu sõlmisime, ja ta oli arusaadaval põhjusel mures, sest kui ta oleks mõne libalase enne liidulepingut sinu abikaasa kõrvale sokutanud, oleks see algatanud mõistetava, kuid õnnetu vastasseisu.“
Nii nagu enne, ei muutunud Säraturvise ilme sedagi juttu kuuldes.
Printsess Luna silmad tõmbusid vidukile, kui kapten vaikimist jätkas. „Kuigi need sündmused on kahetsusväärsed, ei saa ma lubada ebakõlasid meie liidus. Ma vannun, et selle teo toimepanijad saavad vastava karistuse, kuid kui sina hakkad meie liitu isikliku vimma pärast nõrgestama, ei jäta sa mulle muud võimalust, kui vabastada sind teenistusest ja mõista konflikti lõpuni koduaresti. Ma ei taha seda teha, kuid ma teen, kui sa mind selleks sunnid. Kas on arusaadav?“
„Täielikult, printsess,“ ütles Säraturvis mehaaniliselt.
Alikorn hoidis veel mõnda aega karmi pilku, kuid viimaks see pehmenes. „Seega oled sa vaba ja võta vastu minu kaastunne, kapten. Pean tunnistama, et ma ei saanud printsess Cadance'iga selle lühikese aja jooksul nii tuttavaks kui tahtsin, kuid ta oli öötaeva üks säravaimaid tähti.“
Troonisaali naasis vaikus. Mõne aja möödudes kõlasid seal vaid Säravturvise kabjad, kui ta marssis tuldud teed tagasi.
--
14:00, 03.12.2015, Kristallimpeeriumi põgenikelaager, Canterlot
Nii nagu ootamatud põgenikud Gryphoselt olid ühte piirkonda kogunenud, hoidsid ka Kristallimpeeriumi põgenikud ühte. Erinevalt tiivulistest kiskjatest, kes olid oma kommuuni kõrgematesse hoonetesse sisse seadnud, olid kristallponid oma laagri üles löönud ühte suuremasse parki kindluse külje all. Nii kuidas põgenike arv seal kasvas, lisandus sinna muudkui uusi telke ja varjualuseid ning sajad Canterloti elanikud pühendasid põgenike aitamisele palju aega ja jõudu.
Õnnetutele kristallponidele oli see ootamatu hool pärast selliseid kaotusi äärmiselt meeldiv. Pealinna elanikel ei olnud midagi raskel ajal hätta sattunud suguvendade aitamise vastu. Mõlemaid pooli ühendas mure hädasolevate kaaslaste pärast ja aeglaselt hõõguv viha olendite vastu, kes nende metsikuste eest vastutasid.
Praegusel hetkel oli selle emotsiooni ehedaim esindaja parki marssiv Säraturvis.
Üsna pea märkas üks abistav poni saabujat ja tema hoiatav sosin katkestas kogu laagris jutupomina. Vaikus kestis pea minuti, ainsaks hääleks vaid pargis kajavad Säraturvise sammud. Kõik kristallponid, kes Säraturvist märkasid, kas kummardasid või suunasid pilgud lugupidavalt maa poole. Canterloti kohalikud ponid ja abistavad kaardiväelased tardusid korraks ja jätkasid oma tööd nii vaikselt kui võimalik.
See kestis, kuni Säraturvis jõudis laagri keskele, kus oli väike grupp sõdureid, kes juhatasid saabuvaid põgenikke. Enamus neist olid kuldses turvises päikesekaardiväelased, kuus aga olid mustas turvises Maa veteranid. Neid juhatas leitnandimärgiga pegasus, kellel olid turvise küljel põletusjäljed, siis aga märkas ta saabuvat kaptenit. Leitnandi näost käis üle murevarjund, seejärel võttis ta ennast kokku, et oma ülemusega kohtuda.
„Leitnant,“ alustas Säraturvis vaikselt ja jätkas, võimaldamata alluval vastata: „Sa pead mulle selgitama, miks sa ei täitnud mu korraldusi.“
Leitnant tõmbus pingule ja rääkis: „Kui avastasime, et raudtee impeeriumisse on lõhutud, otsustas princess Cadance jätkata jala, mitte jääda rongi. Ma nõustusin tema otsusega ja me jätkasime teed põhja poole. Selle rännaku ajal kohtasime ponisid, kes olid pääsenud rünnakutest ümbruskonna asustuskeskustele. Printsess Cadance andis meile korralduse katta tsivilistide põgenemist ja ta läks ise tulnukate vastu. Kui puhkes lahing, jätsid tulnukad oma rünnakud ja koondasid kõik oma jõud printsessi vastu.“
Leitnant kõhkles jälle ja kogus end uuesti. „Ma otsustasin alluda printsessi korraldustele eskortida tsivilistid ohutusse kohta ja seejärel rünnata sissetungijaid. Kahjuks otsustas Tirek jälitada neid, kes ei võitle, ja neil ei olnud võimalusi ilma meie abita pääseda, seega me hoidsime teda nii kaua tagasi kui suutsime.“ Möödus peaaegu minut, mille jooksul leitnant proovis kapteni pilgu all mitte kössi vajuda. „Kapten... Tahaksin avaldada sügavat kaastunnet teie kaotuse pärast. Printsess...“
„MINU ABIKAASA!“ möiratas Säraturvis, tõmmates enda peale hulga ehmunud pilke nii sõduritelt kui kristallponidelt. Ta astus leitnandile sammu lähedale ja jätkas kärkimist: „Ma andsin sulle vaid ühe korralduse! ÜHE KORRALDUSE! Kaitsta minu abikaasat! Leitnant, sa ei allunud sellele korraldusele ja nüüd on ta SURNUD!“
Pärast seda röögatust nihkus Säraturvis leitnandie lähemale ega kavatsenud peatuda. Ta kõrvad olid lidus ja lõuad pingul, üks kabi tõusis juba üles, kuid kukkus raskelt munakivisillutisele tagasi. Lisamata sõnagi, pööras ta ringi ja trampis pargist minema.
--
20:37, 03.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot
Löögirühmade valmisolekuruumis oli hulk sõdureid, kõik nad üritasid puhata, kuidas oskasid. Enamuse nendest moodustas kolm võrdselt jaotunud ponirassi, sellele järgnes parv greife, siis mõned inimesed ja kõige vähem oli minotauruseid ja sebrasid. Enamik neist lihtsalt istus väikestes gruppides ja rääkis või mängis lihtsaid mänge, oodates kutset missioonile.
Kõik nad hoidusid Säraturvisest eemale.
Kaardiväekapten istus pingil, mis oli kaarikute maandumisväljakule ja teleportatsioonialale kõige lähemal, prillidetagune pilk tuimalt müüri peal tema vastas. Neli tera istusid tuppedes ta külgedel ning tema turvis oli mitu korda kontrollitud ja üle kontrollitud. Hetkel, mil oleks antud häire, olnuks Säraturvis esimene sõdur, kes lahingusse tormab.
Tema suurim mure oli aga see, et tulnukad ei tahtnud temale vastu tulla. Ta oli juba ligi kuus tundi istunud ühe koha peal, oodates võimalust lahingusse minna. Talle oli vaja tulnukaid, et neid rünnata, talle oli vaja sobilikku sihtmärki, mille peal oma viha ja kaotusevalu välja elada. Tal oli vaja seda, et kuidagigi sellest vabaneda...
Säraturvis pääses viimaks nendest järjest süngematest mõtetest, kui kapten Harris tema kõrvale istus. Tükk aega ei öelnud kumbki sõnagi, justkui ei tunnistanuks nad teineteise kohalolu. „Kapten Turvis,“ ütles Matt viimaks. Temagi pilk oli naelutatud seinale nende vastas, ta kopeeris ükssarviku poosi.
„Kapten Harris.“ Vastus ei olnud selline, mis ärgitaks vestlust.
Möödus veel vaikust, kuni inimene viimaks ohkas. „Ma ei hakka meie aega raiskama kaastundeavaldustele, oled neid minutagi piisavalt kuulnud,“ rääkis Matt aeglaselt ja vaikis, kui Säraturvise vasak kõrv tõmbles. „Aga minu arust unustad sa selle, et sa pole ainus isik, kes on kaotanud kellegi lähedase.“
„Pole mulle sinu loengut vaja mu abikaasa kaotuse kohta,“ nähvas Säraturvis.
„Aga kuidas Videvikuga on?“
See küsimus katkestas järgmise terava ütluse, mida Säraturvis parasjagu välja mõtles. „Tal on sõbrad. Nemad aitavad ta sellest läbi,“ lausus ta viimaks ning urises: „Pealegi on temal sina.“
„Sul on õigus, nad aitavad nii hästi, kui oskavad. Ent ta vajab sindki. Tema sõbrad võivad talle kaasa tunda, kuid sina tundsid Cadance'i sama kaua kui temagi. Sina kaotasid abikaasa, aga Videvik kaotas lähedase, kes oli peaaegu nagu ta õde,“ rääkis Matt aeglaselt ja ettevaatlikult. Vaikus taastus taas ning Matt ohkas uuesti. „Kapten Turvis,“ ütles ta nüüd ametlikul häälel. „Printsess nõuab su kohalolu Päikesekoopas. Pead talle viivitamatult ette kandma.“
Käsk pani täku viimaks reageerima, ta pöördas pead, et vaadata Matti. Inimene ei liigutanud tolligi ega vaadanud Säraturvisele otsa. Kuna täiendavaid selgitusi ei tulnud, tõusis täkk jalule ja marssis valmisolekuruumist minema.
--
21:00, 03.12.2015, Päikesekoobas, Canterlot
Canterloti kindluses oli nii palju näitusesaale ja vitriine, et enamik muuseume kahvatusid selle kõige kõrval, sest printsessid olid oma pika valitsusaja jooksul palju asju kogunud. Enamik avalikest ruumidest olid sisustatud kunsti ja esemetega, millel oli suur kultuuriline või esteetiline väärtus. Väike osa ruumidest olid printsesside eraruumid ja mõni neist oli seinast seinani täis nipsasjakesi, millel oli vaid sentimentaalne väärtus.
Päikesekoobas ei kuulunud kumbagi kategooriasse. Kõiki esemeid, mis väärisid kohta siin, peeti liiga võimsateks või ohtlikeks, et hoida neid kusagil, kus nad ponisid ahvatleda võiks. Säraturvis oli käinud siin vaid kaks korda. Esimesel korral oli ta siin Luna nõudmisel ja võttis Ristikulehed, kui nad esimest korda inimeste juurde läksid. Teine kord oli siis, kui ta need pärast naasmist tagasi pani.
Oli ütlematagi selge, et koopasse sisenemise õigust omasid vaid väga vähesed ponid, ja Säraturvis tõmbus enesestmõistetavalt pingule, kui nägi tervelt kolme poni, kelle valvurid sisse olid lasknud. Videvikusamet rippus raskelt Öövalguse kaelas, ta pisarais silmad pöördusid läheneva poja poole. Ta hingas sisse, et poega hüüda, kuid vaikis, sest abikaasa tõmbas teda endale lähemale. Vanema täku näos oli tuim ilme, kui abikaasa ta rinnal nuttis. Kuigi Säraturvise silmad olid prillide varjus, ei suutnud täkk oma isale silma vaadata.
Viimane poni siin ruumis oli Videvikusära. Ta õlgade ümber oli kulunud tekk ja ta tegi ennastsalgavat tööd, et hoida tagasi pisaraid, kui ta põranda poole vaatas. Säraturvis vaatas samas suunas ja nägi, et õe kabja all on...
„Kahju küll, aga mul on kohustusi,“ ütles Säraturvis kähku ja pööras ringi, et pere juurest minema marssida. Mõtled, et olid kaval, Harris, kui ei täpsustanud, milline printsess käsu andis? Pean seda meeles...
„Poeg...“ „Särav, palun peatu,“ kostsid vanemate sõnad kurtidele kõrvadele, kui ta hakkas...
„SÄRATURVIS, ÄRA MÕTLEGI! MITTE AINSAT SAMMU!“
Hüüd pani ta peatuma, selle hääle vihane ja leinav toon põhjustas kõhkluse. Ta vaatas üle õla ja nägi õe silmis sellist pilku, mis oleks vähemad olendid kössi surunud.
„Särav, kui sa sellest uksest välja kõnnid... Kui sa kohe siia ei tule, siis ei taha ma sind enam kunagi näha,“ ütles Videvikusära väriseval häälel. Kuigi hääl vääratas, kandis tema otsusekindlust tema järeleandmatu pilk.
Ta tahtis minna. Päikese nimel, kui väga ta tahtis. Kas olen valmis loobuma perekonnast, et välitida seda, mis mind ootab? Säraturvis pigistas hambad kokku ja pööras enese taas nende poole. Kes oled sina ja mida sa oled teinud Videvikusäraga, küsis ta endalt ja tundis nõrka deja vu'd, kui nägi oma õde selles valguses. Ta tundis viimse kui karvani tungi peatuda ja minema joosta, et leida midagi, mille peale frustratsioon välja elada. Hoolimata sellest, sundis Säraturvis end kõndima ponide ja selle asja juurde, mis nende keskel põrandal oli.
Videvikusära kõrval lebas Kristallsüda, täiuslik ja kriimustamata, vaatamata nendele vintsutustele, mille tagajärjel ta Canterlotti toodi. Kui Cadance... Kui see maagiline kristall kuulus tema abikaasale, oli see maagiast ja väest säranud, kuid nüüd hõõgus selles vaid nõrk tuluke. Säraturvis sirutas aeglaselt väriseva kabja ja pani selle Kristallsüdame keskele.
Kindluse keldrikorruste hämarad koridorid haihtusid. Säraturvise ümber laiusid väljad, igas suunas lainetas pikk rohi nii kaugele kui silm nägi. Taevas ei olnud ainsatki pilve, mis takistanuks pärastlõunapäikese kiiri, kuid taevakeha kuumust leevendas kerge tuul. See oli mõnusaim koht, millest ponid unistada võisid.
„Säraturvis.“
Täkk pöörles kohapeal, et leida hääle allikat. „Cadance! CADANCE!“ karjus ta, kuid ei näinud peale enda ainsatki poni.
„Kui sa oled siin, Särav, siis on juhtunud kõige hullem,“ ütles hääl, mis kostis samal ajal igalt poolt ja ei kusagilt. Hääl jätkas kahetseval toonil: „Mul on nii kahju. Mul on nii kahju, et sina oled see, kes üksi jäi. Ma olin alati arvanud, et meil pidanuks see olukord olema vastupidine.“
„Kus sa oled? Ma leian su ja päästan ära! Mul on vaja vaid teada, kus sa oled!“ hüüdis Säraturvis ja hakkas täie hooga üle rohumaa jooksma. Ta süda tagus ja jalad hakkasid kihutamisest tulitama. Need ebamugavused olid väikesed ja ta ei hoolinud nendest. „Kus sa oled? Palun! Cadance!“
„Mul on kahju, Säraturvis,“ ütles hääl. „Ma ei ole see Cadance, keda sa otsid. Kui ohu suurus selgeks sai, siis lõi Cadance minu, et ma ütleksin neile, kes jäid, seda, mida vaja. Ma olen tema armastuse kaja... ning tema viimane tahe ja testament.“
Säraturvis jätkas jooksu ja päike hakkas aeglaselt loojuma. Jalad andsid viimaks järele ja ta varises maha. Ta süda käskis joosta, aga keha ei tulnud järele. Ta koondas oma jõu, tõmbas kabjad enese alla ja varises uuesti maha. Ta lõpetas rabelemise alles siis, kui ta kohale ilmus tuttavlik vari.
Loojuva päikese kiired särasid ümber Cadance'i, kes vaatas, kuidas Säraturvis ta poole üritas roomata. „Minu Säravturvis, alati nii kange,“ ütles ta, silmad pisaraid täis. „Särav, minu suurim soov oli olla koos sinuga nii kaua kui saatus laseb. Ma tean, et mälestus minust on sulle kallis su päevade lõpuni, kuid nüüd pead sa tunnistama, et väärid rohkemat kui mina.“
Säraturvis jätkas roomamist ja komberdamist ning kukkus särava figuuri ette maha. „Sul ei ole õigus, Cadance. Sa oled rohkem kui ma kunagi väärinud olen. Palun... Ära mine!“
Ta abikaasa näkku ilmus nõrk naeratus, kuigi pisarad jooksid ta silmist. „Ma olen nüüd vaid mälestus, Särav. Sa väärid kedagi, keda hoida. Su süda on liiga tugev, et hoida vaid mälestusi, sa pead leidma kellegi poni, kes aitaks sul paraneda.“ Ta kummardus nii lähedale, et nende ninade vahele jäi vaid mõni toll. „Mul on sinu tarvis veel kingitus. Hüvasti, mu Säraturvis.“
Täkk vaatas üles... ja nägi vaid koopa lage. Lõputud väljad ja kujutlus Cadance'ist olid kadunud nagu meeldiv unenägu. Säraturvis tõstis kabja üles ja vaatas Kristallsüdant. Tal jäi hing kurku kinni, kui Cadance'i maagia viimane säde kristalli seest hajus.
Ta turvises kabi tõusis äkitselt ja tal oli kange tahtmine lüüa Kristallsüdant täie jõuga... Kuid viha oli kadunud. Tuli oli kadunud. Raev. Süütunne. Säravturvise jaoks oli jäänud vaid see tõsiasi, mis oli juhtunud tema Cadance'iga. Ta tõstetud kabi võbeles õhus ja tõmbas viimaks prillid eest. Vaid tema uhkus hoidis tema valvel poosi, kuid see kadus, kui Videvikusära ta kallistusse haaras ja õla najal nuttis nuuksus. Ta embas vastu ja nuttis.