16:45, 26.10.2015, Washington
David Bradford pidas end väga kannatlikuks inimeseks. Igaüks tema töökohal pidi kannatlik olema. Iga sõjaväejuht, kes leiab vabandusi mõtlematule kiirustamisele, sillutab alluvate laipadega teed errusaatmisele. Kus lollid tormavad sisse, oli Bradford õppinud ootama. Aga tema kannatlikkus lähenes oma piirile, kui ta leidis end oma isiklikust põrgust. Mõnikord Bradford kirus neid asjaolusid, mis talle tema ettenägemisvõime andsid... Kuni ta hakkas enese Annet oma lõbuks kuritarvitama.
--
„See on väga hea küsimus, senaator Goleman. Palun võimaldage mul vastata,“ katkestas Bradford komitee ülekaalulist juhti. Enne kui vastus tulla sai, viskus Bradford püsti ja saatis oma tooli lendu. Ta heide oli täpne ning tool tabas täpselt Golemani ja pudenes pilbasteks.
Ruumi täitsid šoki- ja raevukarjed ning turvameeskond tormas Bradfordi kinni võtma, aga ruumis kõlas naer. Kõik ruumisolijad peatusid ja nende pilgud olid langesid Golemanile. Kui kõverad prillid ja mõned rebendid ta kallil ülikonnal välja jätta, ei paistnud mitte kusagilt, et tema pihta oleks mööbliese puruks löödud. Tema üleolev irve oli asendunud kurja irvega.
„Päris peenelt paned, komandör Bradford,“ ütles Goleman, mainides esimest korda oma oponendi auastet. „Tegelikult oleme mõlemad teoinimesed ja meile ei passi selline poliitmöla.“ Ta kehitas oma pintsaku maha ja viskas lähimale bürkoraadile vastu nägemist, avas käisenööbid ja lasi lipsu lõdvemaks. „Üle viskab see kõik. Vittu need valimised, persse see Esindajatekoda ja Senat! Persse see president! Persse see bürokraatia ja eriti see komitee!“
Senaatori sõim moondus möirgamiseks ja ta hakkas aeglaselt moonduma. Rasv, mis võdises ümber ta vöö kui ujumisrõngas, hakkas hajuma ta ülejäänud kehale. Ta särk ja viigipüksid täitusid lõhkemiseni teraskõvade musklitega, iga tema liigutusega võisid nüüd õmblused rebeneda. Endisel pekisel kaelal tuikasid nüüd kuldselt helendavad sooned ja ta heitis Bradfordile kurja pilgu. Ta lõi parema jalaga raskest puidust konverentsilaua oma vastase suunas lendu ja tormas ise järele.
Bradford kükitas nii, et laud lendas temast üle, ja ta ei tahtnud teada, mis juhtunuks, kui see talle pihta tulnuks. Mõned inimesed, kes olid tema taga, karjusid valust, kuna olid jäänud laua alla. Õnn oli siiski temaga, sest ta märkas püstolit, mille üks lendava mööbliga pihta saanud turvamees maha oli pillanud. Ta viskus relva poole, kuid senaator oli ebainimlikult kiire. Üks lihaseline käsi haaras ta väljasirutatud käsivarre ja rebis Bradfordi nii kergesti õhku, nagu Bradford oleks tõstnud enda vormipintsakut. „Kuidas see on võimalik?“ ahmis Bradford õhku.
Goleman vastas muigega ja tõmbas vaba käe rusikasse. „See on mutageen, poja!“ ütles ta ja rusikas lähenes...
„Mister Bradford, kas ma pean küsimust kordama?“ küsis Goleman vinguval ninahäälel ja kõõritas läbi oma prilliklaaside. „Kas tüütan sind, söör? Või pole ma piisavalt tähtis, et su tähelepanu äratada?“
Bradford jõi pika sõõmu vett, enne kui ta end rääkimiseks piisavalt kogunud oli. „Vabandust, senaator. Palun jätkake.“