„Inimesed räägivad teinekord inimese „loomalikust“ julmusest, kuid see on loomade jaoks äärmiselt ebaõiglane ja solvav. Ükski loom ei suuda kunagi olla nii julm kui inimene, nii peenelt, nii kunstiliselt julm.“ (Fjodor Dostojevski)
11:00, 17.11.2015, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Hingamise rahulikuna hoidmine nõudis suurt pingutust, kui Matt operatsioonisaali jõudis. Operatsioonilaud oli selline, nagu ta olema pidi, kuigi need elektroonika, andurite ja seadmemoodulite virnad mõjusid siinses ruumis kohatuna. Nähes laiu kinnitusrihmu operatsioonilaua küljes, ei suutnud ta enam ärevust maha suruda.
„Ära muretse,“ ütles Hamil Matti taha tulles. Ta ilme ei olnud kuigi julgustav. „Kui paigaldatakse sellist proteesi, siis süstitakse sulle rahusteid või pannakse koguni narkoos, kuni protseduur läbi saab. Kuna täna katsetame Vahleni ja Sheni leiutatud regulaatoreid, ei ole need meetmed teemaks. Rihmad on selleks, et sind operatsiooni ajaks fikseerida.“
Rohkem nagu selleks, et ma kõiki maha ei tapaks, kui regulaator ei tööta. „Aru saadud,“ ütles Matt, püüdes mitte vaadata oma vasaku käe könti. Kahe viimase päeva jooksul olid nad paigaldanud sinna hulga seadmeid, mille külge protees ühendada ja et käsi lahingu ajal otsast ei tuleks. Kurikuulus regulaator oli ehitatud käe sisse ja käsi pidi funktsionaalsuselt sarnanema Lana omale... Aga ilma kõrvalmõjudeta.
Üks tehnikutest tuli Matti juurde ja käskis tal pikali heita. Kogu ta tahtejõud koondus rahuliku hingamise tagamisele, kui ta kannad, piht, parem käsi ja õlad kinni seoti. Lihtsalt hinga. Need inimesed mu ümber on oma ala asjatundjad, seega pole millegi üle muretseda. Mitte millegi üle.
„Kapten Harris?“ küsis Hamil kuskilt eemalt. „Protees on kohal ja me hakkame seda paigaldama. Kui see on paigaldatud, hakkab see suthlema su meeltega ja sa võid tunda mõningast valu. Kohe, kui see on läbi, alustame katsetega, tuvastamaks regulaatori negatiivseid mõjusid.“
„Millised on teie vastumeetmed negatiivsele mõjule, vältimaks vigastusi ümbritsevatele inimestele?“ küsis Matt, proovides mitte meenutada, kui lähedal ta oli Lana tapmisele. Võta end kokku. Hinga. Hinga.
„Meil on selle operatsioonilaua ümber reeglimurdja ahel. Kui halvim stsenaarium end ilmutama peaks, surume maagia maha ja lahutame selle su küljest.“
Kurat võtaks, ma ei suuda hüsteeriat vältida, mõtles Matt, kui ta hingamine viimaks rahunes. Mitte keegi neist ei kujuta ettegi, kui halvaks asi keerata võib. Samas, kui nad on nii ettenägelikud, et tegid reeglimurdja ahela ümber operatsioonilaua, äkki see ikka leevendab midagi? Kes teab? Äkki mingeid probleeme ei ilmnegi.
„Proteesi paigaldamine algab kümne sekundi pärast. Ole valmis, kapten.“
Matt sai vaid viivu rahulikult hingata, siis see algas. Fantoomkäe tuim valu haaras ta käe õlast kuni mitteeksisteerivate sõrmetippudeni. Iga toll ta käest oli ühel ajal justkui maha lõigatud, laiaks löödud ja põletatud, Matti mõistuse loomalik pool rebis rihmu, samas ratsionaalne mõistus üritas teda rahustada. Ja justnagu oleks lülitit vajutatud, langes Matt lõdvestunult lauale.
„Paigaldamine on lõpetatud,“ teatas Hamil kusagilt Matti tagant. „Oled nüüd proteesiga ühendatud. Ilmselt oled nüüd mõnda aega pisut kohmakas, kuna su keha oli harjunud tasakaaluga olukorras, kus sul käsi puudus, pealegi pead õppima taas asju haarama, sest sul puudub veel selge tunnetus. Nüüd aga hakkame katsetama ja otsima kõike, mis on ebatavaline. Kapten, kas liigutaksid oma nimetissõrme?“
Hinga sisse, hinga välja, ütles Matt iseendale. See on vaid katse ja ohutusmeetmed on rakendatud. Pealegi on see vaid proteeskäsi, mitte PSI aparaat. Midagi ei lähe valesti. Hinga sisse, hinga välja. Ta vaatas proteeskätt, mis oli nüüd ta keha külge liidetud, ja koondas tähelepanu nimetissõrmele. Külm higi jooksis ta kulmudesse, ta ootas, et iga hetk...
„Väga hea, kapten,“ teatas Hamil. „Kas saad ka teisi sõrmi liigutada, ükshaaval? Suurepärane! Kuidas tunne on? Tulenevalt vigastuse iseloomust on oodata veel mõningasi fantoomvalusid, kuid valusööstud ja valulikud liigutused peaksid nüüd kõik läbi olema.“ Insener käis Matti vasaku käe mingi skanneriga üle ja vabastas viimaks rihmad. „Energiatarve on optimaalne ja ma ei tuvasta mingeid kõrvalekaldeid. Proovi seda nüüd liigutada.“
Matt tegi, mida paluti, ja tõstis aeglaselt käe oma näo ette. See oli samasugune nagu Lana oma, tumehall ja ilma mingite kaunistusteta, vaid tumedad ja pehmed padjandid, mis moodustasid peopesa ja millega olid sõrmed seespoolt pehmendatud. Ta pigistas käe rusikasse, sõrmed kõverdusid ilma ühegi helita, mida Matt oli oodanud. Käsi pöördus ja sirutus täiesti helitult ning Matt oskas sellist seadet vaadates vaid imestada, eriti seda, et ta ei näinud mingeid mehhanisme, mis kätt liigutama pidanuks.
„Arvatavasti võime siis õnnestumise ära märkida, eks?“ küsis Hamil, kui Matt laualt tõusma hakkas. „Ideaalis tahaksin teha mõned katsetused ka ilma regulaatorita, aga...“
„Ei,“ kuulutas Matt, vaadates inseneri nagu hullu. „Mitte mingil juhul.“
„Täiesti mõistetav. Me tegime veidi väiksema mastaabiga katsed, kasutades uuendusi veidi tavalisemate riistade juures, ja teatan rõõmuga, et prototüübid hakkasid kõik tööle. Kui kõik hästi läheb, saame mehhad vähema kui nädalaga töökorda ja kohe pärast seda saame ka muu varustuse tööle. Aga jällegi – kui tunned vähimatki kõrvalmõju, tule viivitamata minu juurde. Äkki on sul abi vaja...“ hakkas Hamil küsima, kuid peatus, kui nägi, et Matt ajas juba haiglapidžaama seljast ja tõmbas oma vabaajavormi selga.
Päras paari äpardunud algust ja ettevaatlikku liigutust oli Matt taas mugavais riideis. Ta suutis isegi saapad jalga tõmmata ja hakkas paelu siduma, kinnitamaks, et see ei ole raske, kuigi ta polnud veel proteesiga harjunud. „Kas see vastab su küsimusele?“ küsis Matt tõustes ja käsi laiutades. Kui ta käsi ettepoole sirutas, kajas operatsioonisaalis KÄRR, kuna särk oli kuskilt proteesi taha haakunud. No nüüd ma saan aru, miks Lana niimoodi riides käib.
„Ilmselt küll,“ muheles Hamil, pöördudes mõõteaparatuuri juurde. „Ma ei hoia sind rohkem kinni, kapten. Lihtsalt anna teada, kui probleeme peaks ilmnema.“
Matt tundis kergendust, kui haiglaalalt välja kõndis. Ta kohtas Zhangi, kes teda ootas. Pean selle tapakihu kuidagi unustama, mõtles Matt alluva poole pöördudes. „Leitnant, kas uudiseid on?“
„Oleme 80 protsendi tõhususe peal. Personali ja varustuse kaod on XCOM-i kohta suhteliselt madalad, kuid kohalikud jõud on kõvasti räsida saanud,“ ütles Zhang. Lauset lõpetades ta meeleolu langes. „Gryphose põgenikke voorib muudkui üle piiri juurde. Umbes pooled neist on võitlusvõimelised ja enam-vähem kõik on valmis abistama, kuidas vähegi oskavad. Lisa kohalikesse relvajõududesse on igati teretulnud, kuid see on hale vari sellest, mida vaja oleks.“
„Saan aru. Mida Minonist kuulda on?“
„Minotauruste saarestik on meid pea täielikult eiranud, vaid Asterionil oli otsusekindlust tuua siia mõned oma eliitsõdurid ja mõningast... eksootilist relvastust, et Canterlotti kaitsta.“ Matt vaatas imestunult üle õla, kui Zhang jätkas: „Nad on ehitanud mingit sorti kahuri, mis suudab kahjustada vaenlaste laeva. Üks ja ainus raport tulnukate tegutsemisest Minoni saarestiku lähistel toimus ajal, kui eelmainitud relv toodi laost ja pakiti katsetamiseks lahti. Katse osutus edukaks, tulnukate laev tulistati alla, jäänused kukkusid merre. Kui nad olid näinud natuke videoid meie Skyrangeritest ja hävitajatest, oli Asterion veendunud, et nende insenerid suudavad luua sellise rolli jaoks õhulaevastiku, kuigi ma.... pole väga kindel, kas nende õhulaevad sobiksid vägede transpordiks.“
Justkui vihjeks hakkas lossi koridore raputama madal müra. Matt vaatas ühest aknast välja ja nägi lossile lähenemas koledaimat õhusõidukit, mida ta kunagi näinud oli. See oli kohmakas metallmonstrum, külgedel kaks sibulakujulist mootorit, mis purskasid tuld ja suitsu, kui masin hirmuäratava kiirusega laskus. Viimasel hetkel pandi mootoritele tagurpidikäik ja õhulaev hakkas laskuma poole aeglasemalt, umbes nagu kukkuv kivi. Just enne purukskukkumist lõid leegid mootoreist allapoole välja. Sellest tõukejõust hoolimata saatsid õhulaeva puudet maaga kõva kolakas ja maavärin.
„Suurepärane!“ hüüdis üks minotaurus, kes kõrvalolevast majast välja oli astunud, kui laadimisluuk laskus (pigemini kukkus) maandumisplatsi kivisillutisele. „Pehmeim maandumine, mida täna näinud olen!“
„Ma vist mõistan sind,“ ütles Matt tuimal ilmel aknast eemale astudes. Ta hakkas just järgmist sammu astuma, kuid peatus äkki, kui nägi esimesi olendeid, kes rambilt maha astusid. Kaks kitse, kohmakad raadioaparaadid peade küljes, jagasid korraldusi ja kõndisid teiste ees, neile järgnes rivi minotaurusi ja lõpuks kolm olendit, kes olid umbkaudu inimeste proportsioonidega, kuid koera nägudega. Kui kerge on unustada, et siin maailmas on nii palju erinevaid rasse. Nüüd kogunevad nad kõik siia ja pikemas perspektiivis on see kõigile hea, mõtles Matt, kui kõndis koridori mööda edasi. „Kuidas me siis vägesid lähetama hakkame? Ma tean, et equestrialastel on mõned õhulaevad, kuid neid on vähe ja vaid üks on piisavalt kiire, et olla tõhus.“
„Printsess Luna ja arkanistid suudavad vägesid teleportida,“ ütles Zhang. „Sain veel aru, et ka printsess Videvik saab selles osaleda, kuna sa ei vaja enam kogu tema tähelepanu.“
Matt vaatas korra umbusklikult üle õla ja nägi Zhangi näos tema tavalist ilmetut ilmet. „Kas Lana ütles seda sulle?“
„Ma pole täna seersant Jenkinsiga rääkinud, aga ma arvan, et ta tahab vist rääkida sinuga oma uurimistööst,“ vastas Zhang tuimalt nagu alati.
Ma ei ole siiski kindel, et Zhangi sõnade taga Lana nalja ei ole, kuid ma vist pean talle rääkima, mida printsess Luna mulle selle uurimise kohta rääkis, mõtles Matt noogutades. Siis tuli talle meelde järgmine küsimus: „Kus Ebakõla kogu selle aja viibinud on? Ma mõtlesin, et ta peaks igasuguseid ebameeldivusi põhjustama, aga ma pole midagi kuulnud.“
Zhangi hääl muutus vaiksemaks ja nad peatusid poolelt sammult. „Teavet on vähe, kuid ma olen kuulnud, et Ebakõla on hõivanud kambrid selle ruumi ümber, kus printsess Celestiat ravitakse, ja ta püsib seal, vaatamata equestrialaste parimatele pingutustele teda sealt ära ajada. Meid lohutab vaid see, et ta pole teinud veel katset tungida printsessi tuppa.“
„Kas equestrialastel on mingeidki toimivaid meetmeid juhuks, kui ta vaenulikuks peaks pöörama?“ küsis Matt ja ohkas, kui nägi, kuidas Zhang pead raputas. „Tühi sellega siis. Üks probleem korraga,“ ütles ta edasi astudes. Nad möödusid kahest inimesest valvurist ja kahest Equestria valvurist ning jõudsid XCOM-i paiknemisalale. Matti üllatuseks ootas neid Videvikusära asemel ükssarvik, kelles ta Harulduse ära tundis.
„Kapten Harris!“ hüüdis mära naeratades ja kabjaga lehvitades. „Kui sa pühendaksid nüüd mulle veidi vaba aega, oleksin väga tänulik!“
Matt noogutas Zhangile, andmaks mõista, et hiinlane on vaba, ja kõndis ükssarviku juurde. Mida ma siis temast mäletan... Lahkuseelement, mingi õmblusäri omanik. Mõlemad vanemad on elus, väike õde samuti. Hetkel, mil Matti mõttelõng lõppes, meenus talle nädalatagune jutt Lanaga. Ta ei suutnud märkamata jätta, et ükssarvikul ta ees oli ainsaks riietusesemeks vaid lilla sall, mis sobitus tema lakaga. Kurat, Jenkins, sa veel saad selle eest. „Kuidas ma saan aidata, miss Haruldus?“
„Ma arvan, et üsna palju, kapten,“ ütles ükssarvik. Matt nägi enda õuduseks meelitavat naeratust ja poni pilgutas Matti poole ripsmeid. „Kõigepealt tahan sind õnnitleda kiire paranemise pärast. Iga Videviku sõber on ka minu sõber ning ma tunnen ennast topeltvõlglasena selle eest, et sina ja su kamraadid päästsid sellisel hulgal süütuid elusid, minu väikese õe ja ta sõbrad nende hulgas. Poleks see vaid sulle nii kalliks maksma läinud.“ Ta pilk libises Matti vasakule käele, kuid hüppas kohe ta näo peale tagasi.
Matt vaatas korraks proteesi poole. „See hind ei ole siiski nii suur võrreldes eludega, mida see maksma võinuks minna,“ nentis Matt ausalt. „Kas on veel midagi?“
„Tulin sult teenet paluma, kapten. Ma kasutan vaba aega, et üht-teist luua, ja sa võiksid selle juures väga abiks olla. Pealegi annaks see sulle võimaluse vabaneda sellest kohutavast vormirõivastusest.“ Harulduse kasvav naeratus oli Matti jaoks kõike muud kui rahustav.
Enne kui ta jõudis vabandada, leidis ta just paraja patuoina, kellele see üha ebamugavamaks muutuv vestlus kaela määrida. „Mul vist ei ole täna piisavalt vaba aega, kuid seersant Jenkins on kindlasti rõõmus, kui saab abiks olla,“ ütles Matt just nii kõvasti, et lähenev Lana seda kuuleks.
„Matt, me peame rääkima. Ja kohe, kui võimalik,“ ütles Lana vaikselt ja noogutas viisakalt Harulduse poole. Tõsidus tema hääles pannuks Matti vakatama, kui ta polnuks kindel, et Lana oli see, kes käsiloleva stseeni organiseerinud oli.
„Meie jutuajamine võib kindlasti viibida, Lana. Aga praegu vajab su abi hoopis Haruldus,“ vastas Matt pingutatud naeratusega.
„Oh, see on suurepärane! Suurepärane lausa teie mõlema jaoks!“ kuulutas Haruldus.
„Kui on vaja kahte inimest, siis ma leian kellegi enda asemele,“ ütles Matt ja märkas parimat ohvrit. „Hei, Finch! Mäletad ju, et sa oled mulle teene võlgu?“
--
Matt, vannun jumala nimel, et ma veel näitan sulle, et mind selle... Vahukommi kätte jätsid. Vähemalt on mul kaaslane minu hädas, mõtles Lana, sundides naeratust enese näole. Jack Finch seisis selle avara ruumi teises otsas, kus Haruldus nähtavasti oma pealinna õmblustöökoda pidas. Mõlemad inimesed nõudsid endale sirmi, mille taga riideid vahetada, kui nad said teada, mida nad üle peavad elama.
„Ma ikka lootsin, et sa koos kapten Harrisega tuled,“ kaebas Haruldus, vedades telekineesi abil mõõdulinti mööda Lana keha. „Mitte et ma su teenetest keelduda tahaksin, mister Finch, kuid ma lootsin Videviku lähimate inimsõpradega natuke rääkida.“
„Pole probleemi, rõõm abiks olla,“ ütles Finch sirmi tagant ja Lana oli üsna kindel, et britt poetas Matti aadressil ka mõned ebaviisakamad sõnad, kuid need olid liialt vaiksed ja Lana ei kuulnud neid.
„Suurepärane,“ ütles Haruldus, märkamata oma ohvrite vastumeelsust. „Nagu te ehk teate, annan mina endast parima, luues parimaid rõivaid, mida kõik ponid kogu Equestrias kanda võivad, kuid mul pole veel kunagi olnud võimalust luua riideid kahejalgsetele. See väljakutse on lihtsalt nauding.“ Ükssarvik jättis mõõdulindi ja läks ruumi keskele. „Esimeseks sammuks on valida kangas ja värv. Ma mõtlen, et teile kummalegi sobiks suurepäraselt punan...“
„Ei!“ hüüatasid Lana ja Jack kooris ning ruum jäi mõneks ajaks vaikseks.
„Ee... hästi, ikka kliendil on alati esimesena õigus valida, eks,“ ütles Haruldus viimaks. „Pean mainima, et oli üsna üllatav... kuulda nii resoluutset eitust. Kas tohin küsida, mis teil selle värvi vastu on? Ma olen kindel, et see oleks hea värv vesti või särgi jaoks.“
„Ebausk,“ ütles Jack.
„Isiklik eelistus,“ lisas Lana.
„No siis ei oska ma siinkohal aidata,“ alistus Haruldus ohates. „Äkki passib kena helelilla?“ küsis ta lootusrikkalt. Nähes Lana umbusklikku pilku, ta ohkas. Kuid vaikus ei kestnud kaua, ta vaatles hetke naise keha, naeratas ja hüüatas: „Idee!“
Kui Harulduse pilk temast ära pööras, vajus Lana võltsnaeratus kurjaks irveks. „Haruldus, ma vist mõistan, miks sa Mattiga rääkida tahad. Iga tüdruk tahab ikka uusi sõpru leida, onju. Aga ma ei saa hästi aru, milleks mind siin vaja on.“
„Nii sina kui kapten Harris olete Videviku sõbrad. Miks peaks ma tahtma sinu asemel temaga rääkida?“ küsis Haruldus hajameelselt, jalutas ruumis ringi ja haaras telekineesiga mitmesuguseid riistu, mida Lana vaevu ära tundis.
„Oh,“ ütles Lana pärast pingutatud pausi ja püüdis väljendada piinlikkust, nagu tahaks teemat vältida. „Noh, kui teemaks pole see asi, eks ma tegin vist liiga tõtakaid järeldusi. Ära pane tähele.“ Nii nagu oma ilmesse, üritas ta ka oma hääletooni punuda muljet, et ta tahtis rääkida millestki, aga ei võinud.
Ümber pöörduva Harulduse näoilme kinnitas Lanale, et ükssarvik oli sööda alla neelanud. „Oih? Kas me peame millegi pärast muret tundma?“
„Ei, üldsegi mitte! Matt on tõesti lahe kutt!“
„Oleks raske seda mitte uskuda, kui arvestada, kui palju ta meile head on teinud selle lühikese ajaga, mil ta siin on olnud,“ leidis Haruldus. Kogu ta tähelepanu oli nüüd Lanal ja ta püüdis välja mõelda, millele Lana vihjas.
„Mhmh,“ nõustus Lana, vaatas kõrvale ja pomises just nii vaikselt, et Haruldus vaevu kuulis: „Ta tegi ka Videvikule palju head, kui ta Maal oli.“
„Oh?“ küsis Harulkdus kulme kergitades ja Lana peaaegu nägi lampi ta pea kohal süttimas. „Oih, ahh, mõtled sa...“
„Ma ei tohiks siiski nende selja taga sihukesi asju rääkida,“ ütles Lana kahetseval häälel ja nägi, kuidas tema vastamatajätmine kinnitas järeldusi, millisteni Haruldus jõudis. Vaatame, Matt, kas oled siis kah nii kõva mees, kui see ringiga sinuni jõuab, mõtles ta ja valitses hoolega oma näoilmeid, et ta oma kavatsusi ei reedaks.
--
Tundus, et selleks kulus tunde, kuni Lanal õnnestus pääseda Harulduse katsetest talle seelik selga saada. Kui ükssarvik viimaks alistus ja veendus, et Lana selle plaaniga kaasa ei tule, kohandas Lana tema jooniseid millekski, mis meenutasid mingit idamaist kimonot, mis meenusid talle ajast, kui ta üritas veel tavalise tüdrukuna üles kasvada.
Ma ei saa seda edasi lükata, mõtles Lana pingsalt ja pöördus Harulduse kapriiside teise ohvri poole. „Finch, tule minuga. Mul on tõsine mure ja mul on vaja seljatagust.“
Finch hindas korraks tõsidust Lana toonis ning noogutas ja astus talle järele. „Kas tohin küsida, mida me teeme ja miks me esmalt kapten Harrise poole ei pöördu?“
„Matt on asjast teadlik,“ vastas Lana lühidalt. Finch ei pea sellest rohkem teadma. Veetsin Tulekäraka sabas mitu päeva kinnitamaks, mis ta on, ja kui Matt otsustab jobu olla, tegelen sellega ise, mõtles Lana. Kui Lana tuttavat pegasust märkas, tõstis ta käe ja lehvitas. „Vastutuul! On sul paar minutit aega? Me siin Jackiga tegeleme asjaga, millega on tõesti kiire.“
Vastutuul oli kindlasti vaba ja ta ei olnud ka häirevalmis, kuna tal ei olnud turvist seljas. Ta ruttas kahele inimesele järele. „Mis toimub, Lana? Nii sina kui Finch paistsite just sekundi eest nii tõsised välja.“
„Loodetavasti mitte midagi,“ ütles Lana. „Trehvasime just mõningaid punkte seoses turvaprobleemidega. Ilmselt ei lähe sellega kaua.“ Aga kui asi kaldub halvima stsenaariumi poole, kuluks kampa paar ametlikku equestrialast ära, mõtles ta sõnatult, kui kolmik lossi tsiviilalalt lahkus ja läks Equestria Kaardiväe kõrgemate ohvitseride alale. Lana ja Finch nägid küll paari kahtlevat pilku, kuid keegi ei seganud neid, kuni nad Tulekäraka kabinetini jõudsid. „Kui te kahekesi ukse taga ootaksite, oleks hea küll. Ma ei kavatse olla seal kauem kui minuti,“ ütles Lana kiiresti ning astus kabinetti ja sulges ukse.
„Mhh? Miss Jenkins!“ hüüatas Tulekärakas ja ta näkku tõusis võluv naeratus. „Oleksin visiidi üle väga rõõmus, aga ma olen praegu jubedalt hõivatud.“ Ta osutas kabjaga paberivirnadele enda ees laual. Laud ise tundus olevat stiili ja suuruse poolest pigem söögilaud, kuid see ei seganud ükssarvikut seda töölauana kasutamast. „Aga ma pühendan siiski sulle natuke aega, sest see paberitöö on kohutavalt tüütu.“
Lana istus laua otsa juurde toolile, kuid ei nõjatunud leenile ega lasknud end lõdvaks. „Ma tean, mis asi sa oled,“ ütles ta Tulekärakale otsa vaadates.
„Ehh?“ kergitas ükssarvik kulmu. „No ära hoia mind teadmatuses. Mis ma siis olen?“
„Libalane.“
Pikka aega ei tulnud Tulekäraka poolt mingit reaktsiooni, viimaks kallutas ta arusaamatult pead. „No see on midagi uut. Mind on igasugusteks asjadeks sõimatud, aga mitte kunagi selleks. Kuidas sa selle peale tulid?“
„Su ilumärk on kunstlik, seal on kirjavahemärgid keelest, millega Equestria kultuur pole kunagi kokku puutunud,“ rääkis Lana tõsiselt ja sättis jalgu, et vajadusel söösta, jälgides kahtlusalust libalast.
Tulekärakas vastas hoopis ootamatu naeruga. „Saan aru, et teiste kahtlustamine on teie liigi olemuses sees, ja siinkohal pean ka nõustuma, et mu märgid on üsna ebatavalised. Pean vist sulle meenutama veel kahte mära siin Canterlotis, kelle ilumärgid on väga sarnased teie maailma muusikasümbolitega.“ Ta naer lahtus ja ta vaatas Lanat heasüdamliku pilguga. „Kindlasti on sul veel tõendeid.“
Oli raske mitte vanduda või näidata ebakindluse märke. Mul pole aimugi, kuidas siin veel selliseid kummastavaid märke võib kohata, kuid miski ei seleta seda, mida ma paari päeva eest nägin. „Nädal tagasi käis üks samasuguste märkidega reporter küsimas Mattilt ja minult asju, millest ta ei oleks tohtinud teada. Ma jälitasin seda reporterit ning ühel hetkel ta hajus ja sina tekkisid asemele. Kuidas see juhtus?“
Veel üks hetk vaikust möödus ning Lana hakkas juba rääkima, kui Tulekärakas ohkas. „Noh, hästi. Ilmselt oled sa siis selle välja tuhninud, eks? Mul on nüüd vist vaid üks valik,“ ütles ta, lükkas paberid eemale ja hüppas lauale.
Lana pingutas jalgu ja haaras vasaku käega tooli äärest. Ta oli valmis tooliga lajatama, et saada aega appi hüüda...
„Ma lihtsalt võrgutan su vaikseks,“ lõpetas Tulekärakas naeratades ja sammus aeglaselt mööda lauda Lana poole.
Misasja, mõtles ta ning kõik ta kinnipidamis- ja enesekaitseplaanid peatusid. Lana oli valmistunud kakluseks või koguni tapluseks, kuid Tulekäraka totter lause ajas ta täielikult rööpast välja. Selle ajaga, kui ta veidigi taastuda jõudis, oli vaenlane juba poole laua peale jõudnud ja vaid üks asi torkas Lanale pähe. „Et sa teaksid, mehed mind ei huvita, eks!?“ Kurat võtaks, Jenkins, pidi ta lisama, aga ainult situatsiooni tõsidus ei võimaldanud tal käega otsaette laksata.
„Ah? Noh, see siis seletab ka su varasemat käitumist. Siiski, kas sa tõesti arvad, et midagi nii triviaalset võiks mind peatada?“ küsis Tulekärakas nõrga naeratuse ja poolavatud silmadega ning tõstis hääle paar oktavit kõrgemale. Lana õuduseks haarasid Tulekäraka keha õrnad rohelised leegid ning ta rindkere tõmbus sihvakamaks, jalad õrnemaks ja näokuju muutus selliseks, nagu Lana oli harjunud nägema naissoost equestrialaste juures.
Hetk hiljem tõmbus Lana tagasi nii sügavale oma tooli kui suutis, sest Tulekärakas oli peaaegu temani jõudnud. Ta üritas koguda võitluseks enesekindlust, kuid iga pilk, mille libalane Lanale heitis, pani ta end tundma jänesena hundi ees. See omakorda tuletas meelde ema kauged hoiatused, et kõik poisid on hundid, ja kuidas isa karjus, kui avastas, et Lana üht tüdrukut armastab. Lana arvas, et on kõigeks valmis, kuid iga samm, mille libalane astus, tekitas selgroos judinaid ja nullis tahtejõu. Tulekärakas oli nüüd juba lähemal kui kehapikkus ja ta näost paistis vaid nälg...
Ja just siis avanes kabineti uks. „Lana, see on võtnud juba rohkem kui...“ hakkas Finch ütlema, kuid nägi avanevat stseeni. „Eh, ma tulen hiljem tagasi,“ ütles inglane ukseavast taandudes.
„Ta ei ole see, mis ta paistab!“ pahvatas Lana ning sööstis toolist välja ja läbi ukse koridori.
„Ma ei ole nõus! See on täpselt see, mis paistab!“ ütles nüüd ükssarvikumära Tulekärakas laua pealt ega teinud saagi jälitamiseks midagi. Lana nägi veel sulguva ukse vahelt, kuidas ta rõõmsalt kabjaga lehvitas.
„Kaome nüüd minema,“ sosistas Lana ning Finch ja Vastutuul järgnesid talle. „Pean kohe kapten Harrisega kohtuma. Ja kui sina, Finch, midagigi Mattile sellest räägid, räägin kõigile su 34. reeglist Maal.“
Inglane kokutas ja ohkis ning üritas mitu korda juttu alustada, kuid Vastutuul lõikas vahele: „Oot, ma ei saanud aru. Kes see mära oli? Paistis Tulekäraka moodi. Ja mis see 34. reegel on?“
„See oligi Tulekärakas,“ ütles Lana ümber nurga keerates, ent hüppas jänese kombel tagasi, kui kõnealune mära ootamatult grupi teele ilmus.
„Eks see ole pisut segane jah,“ ohkas Tulekärakas ja vaatas aknast välja. „Emake Kalleim (Kallis ema?) oli paras sugumära ja tal oli raske meie kõigi nimesid meeles pidada. Seega kõik varsad, kes minu moodi välja nägid, said nimeks Tulekärakas. Ja see 34. reegel...“ Ta peatus ja vaatas korra tagasi, aga Lana oli haihtunud. „Pähh, ma unustasin, et ta oskab sellist asja. Aga see teeb tema tagaajamise palju nauditavamaks,“ lõpetas Tulekärakas ja traavis mööda koridori eemale, jättes põhjalikult segadusse sattunud Vastutuule ja Finchi teineteist jõllitama.
--
Victori veedetud aeg Equestrias, mil ta kohalike silma alla sattus, oli pidev ebameeldivate hetkede jada. Ma eelistaksin sellele kasvõi taplusi tulnukatega, mõtles ta nukralt. Tulistada kedagi või saada ise pihta on tunduvalt lihtsam variant. Need equestrialased aga... Ma ei saa öelda, et nad tahaksid midagi nii hirmsasti teada saada, aga ikka kipuvad nad vestlusi tüürima nii ebamugavatele teemadele kui võimalik.
„Mul on üks greifist sõber, aga ma pole kunagi temalt küsinud,“ alustas pegasus, kel nimeks Vikerkaaresööst. „Mis tunne on süüa liha? Kuidas ta maitse ja koostis tundub? Keegi meist ei söö seda, aga ikkagi on see huvitav.“
„See, noh,“ alustas Victor Õunarüübi poole kiigates. Maaponi oli alati temale juhuslikuks liitlaseks olnud, kui Victori vestlused ebameeldivatele teemadele kaldusid. Aga kerge iiveldus poni näos oli selge märk sellest, et seekord maamära poolt abi tulemas ei olnud. Pilk Võbeluse suunas aga tuvastas, et argliku pegasuse olekus on üllatav annus rahu. See ehk on ka mõistetav. Ta tegelevat ju igasuguste loomadega. On üsna selge, et ta hoole all käib ka lihasööjaid loomi.
„No mis siis asja uba on?“ pressis Vikerkaaresööst peale. Ta sirutas end ettepoole nii palju kui sidemed võimaldasid.
„Uba,“ improviseeris Victor. „See maitseb nagu uba.“
„Ei usu, valetad niikuinii! Õunarüüp, kindlasti ta valetab jälle, eks?“ süüdistas Vikerkaaresööst ja pööras maaponi poole lootusrikka pilgu.
„K-kas me ei vahetaks äkki teemat?“ vastas Õunarüüp kiiresti ja ta pilk eksles mööda tuba, vältides Victorit. „Ei ole nagu sobilik sellisest asjast rääkida.“
Victor hakkas just Õunarüüpi kiitvat sõna poetama, kuid palatisse tuli üks ükssarvikust haiglaõde. Vikerkaaresööstu ebameeldiv vestlusteema lõppes sellega, kui õde ütles: „Ei tahaks küll vahele segada, aga tüdrukud, kas te ei tuleks korra minu järel? Piiriäärsete kõnnumaade küladest tuleb peaaegu pidev põgenikevool ja nende hulgas saabus ka kaks väikest varssa, kes läksid nii elevile, kui kuulsid, et saavad Elemendikandjatega rääkida. Neil, noh... pole viimased päevad just kerged olnud.“ Õe hääl ja tuju langesid, kui lause viimaseid sõnu ütles.
„Pole paha mõte,“ nõustus Õunarüüp tõustes ja ringutades ning ta vaatas naeratavat Võbelust ja pahurat Vikerkaaresööstu. „No ära olen'd selline, Sööstu. Mis ajast sa fännidega kohtuda ei taha?“
Kirju lakaga pegasuse näkku tõusis tubli annus uhkust ja ülbust ning temagi tõusis jalule. „No siinkohal ei saa ma vastu vaielda. Tuled kah, Võbelus?“ Kui teinegi pegasus noogutas ja teiste Elemendikandjatega liitus, pööras Vikerkaaresööst näo uuesti Victori poole, lõbus pilk silmis. „Ära sa arvagi, et ma selle unustan! Küll sa välja räägid!“
„Eks pean meeles,“ vastas Victor murelikult, tõusis ja kõndis märade järel ruumist välja. Kolmik kõndis õe järel lossi haiglapiirkonna privaattiivast lahtisesse ruumi, kus käis hulgi igasuguseid rasse kergemat arstiabi saamas. Victor mõtles minna tagasi kasarmusse, aga ta tundis ikka veel kergendust vestlusest Elemendikandjatega. Mis siis, et teemad olid kohati imelikud. Läheks ehk nendega ja vaataks, äkki saan kuskil abi pakkuda, mõtles ta ja järgnes ponidele.
Mainitud varsad olid ümbritsetud murelikest täiskasvanuist, kes tõid pea pideva vooluna süüa ja vett, et varsad saaksid kosuda. Ponide müür lahknes kolme Elemendikandja ees ning varssade näod lõid särama. „Tema on... Tema on...“ ütles üks teisele kabjaga vehkides, kui nad Elemendikandjad ära tundsid ja enne kui nende pilk Victorini jõudis.
Kuni selle hetkeni oli Victor arvanud, et ta saab lastega hakkama, et ta saab isegi equestria lastega hakkama. Ta oli vahepeal kolme varsa rõõmuks foolimmütsigi pähe pannud, kuna need olid veendunud, et ta manipuleerib Võbeluse, Vikerkaaresööstu ja Õunarüübi mõistusega. Nende kolme varsaga oli tal pea igal päeval sekeldusi olnud ja ta oli kindel, et tal on selliste varssadega juba piisavalt kogemusi. Victor tõstis just käe, et neile lehvitada, kuid nende reaktsioon ei olnud ootuspärane.
Varsad pillasid söögid-joogid maha ja pistsid röökima. Nad rabelesid toolidelt maha ja rammisid abitult täiskasvanud ponide müüri. Ponid hoidsid neid küll paigal, kuid varsad trügisid kõigest väest ja vahtisid Victorit sellise hirmu täis pilguga, mis mehe paigale naelutas. Igasugused lootused varssadega sõbrustamisest luhtusid, nad jätkasid kisamist, vaatamata täiskasvanud ponide rahustamiskatsetele. Nutt lõppes alles siis, kui ükssarvikust õde pani loitsu ja varsad hetkega magama jäid.
Järgnes lühike sagimine ja jutupomin, varsad hõljutati õe poolt privaatruumi ning Victor ja kolm Elemendikandjat jäid mõtlema, mis ometi sellise kabuhirmu põhjuseks võis olla.
--
Matt ei olnud selline mees, kes oleks uskunud karmasse või üleloomulikesse jõududesse. Kuni ta liitus XCOM-iga ja kohtus Videvikusäraga. Sellest ajast, kui ta Equestriasse oli saabunud, oli ta hakanud uskuma, et ikkagi on olemas sellised jõud, mis inimeste tahtele ei allu. Kui aga tema kabinetti sööstis Lana samal ajal, kui tema rääkis kellegi teisega, tundis Matt, et asjad lähevad viimaks õiget rada. „Tere päevast, Lana. Me just rääkisime sinust,“ ütles ta ja osutas Tulekärakale, kes lehvitas rõõmsalt.
Lana võpatas ja jõllitas. „Kapten, ma pean rääkima. Privaatselt.“
„Pole vaja ametlikuks minna, seersant. Tulekärakas jõudis juba olukorda selgitada,“ ütles Matt käsi kokku lüües. Ta surus maha võpatuse, kui metallist sõrmed luust ja lihast vastassõrmedega valusalt kokku lõid, kuid palju raskem oli vältida kuratlikku irvet, millega ta Lanat tahtis kostitada. „Kuna Tulekärakas on põhimõtteliselt tsiviiltöövõtja, kes töötab printsesside alluvuses, aga ei ole nende otsene agent, ei keela XCOM-i määrused selliseid suhteid, seega võite rahus sellega kahekesi jätkata.“
Esimest korda elus nägi Matt, kuidas Lana tõmbus seosetu pomina saatel tagasi, ta hirmu täis pilk käis vaheldumisi kapteni rahuliku näo ja Tulekäraka vahet, kes rõõmsalt kabjaga lehvitas. „See pole nali, Matt! Tulekärakas on libalane!“ sisistas ta viimaks, süüdistav pilk silmis.
„Muidugi. Mis siis?“ küsis Matt.
Lana vahtis Matti viis sekundit ja ta lõualihased pinguldusid. „Sa teadsid?“
„Ütlesin sulle ju, et ma rääkisin printsess Lunale su kahtlustest ning tema arvas, et viisakas oleks seda siis minu ja major Fujikawaga jagada. Paraku polnud meil luba selle jagamiseks alamatele ohvitseridele, kuna Tulekäraka teenused printsessile võivad sattuda ohtu, kui see asi avalikuks tuleb.“ Matt andis endast parima, et pidada näol rahustavat naeratust, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Paistab, et Tulekärakas on viimasel ajal sinust üsna sisse võetud, sest major Fujikawa rääkis, et temal on Tulekärakaga olnud vaid ametlikud jutuajamised nii palju, kui nad koos on töötanud. Anette kinnitas kah sama, kui küsisin temalt. See on siis ainult teie omavaheline asi ja las ta olla edasi.“
„Oh, lõpeta, ma juba punastan,“ kihistas Tulekärakas Matti poole. „Selle eest sa veel saad!“ urises Lana ja jooksis kabinetist välja.
Miski ütleb mulle, et ma võiksin kunagi siin juhtunu pärast veidi kahetsust tunda, aga kättemaksust võib natukene ikka rõõmu tunda, mõtles Matt ohates. Ta vaatas Tulekäraka poole ja küsis: „Kas midagi oli veel?“
„See oli kõik, kapten,“ vastas Tulekärakas toolilt maha hüpates. „Pean veel kord vabandust paluma, et ma kaks kuud niimoodi petsin. Printsessid aga arvasid, et see on vajalik, ja ma kaldun nõustuma.“ Libalane kõhkles hetke ja jätkas: „Kapten, kui tunned, et ma nagu jälitaks, siis andesta mulle. Lana oli... Ah, tühiasi. Pole minu asi.“
„Enne, kui lähed, tahan sult üht asja küsida,“ ütles Matt. „Kui sa esinesid läinud nädalal reporterina ja küsisid minult neid küsimusi, miks sa oma saladusega niimoodi riskisid?“
Tulekärakas naeratas rõõmsalt ja vastas: „Ma olen iga kord Printsess Videvikusära jälginud, kui ta sinuga rääkida üritab. Ma mõtlesin, et annaksin talle pisut nõu, kui sinust rohkem teaksin, kuid see polnud hea mõte. Vaene Videvik võib siis valesid järeldusi teha, kui ma ütleksin talle, et sa ratsutasid hobuste seljas, et naisterahvastele muljet avaldada.“
Enne kui Matt sellele vastata jõudis, avanes uks ja nähtavale ilmus neli karmi näoga täisrelvis equestrialast, major Fujikawa nende taga. „Kapten, arkanist,“ ütles jaapanlanna, näos selline pinge, mis Matti kohe ärevile ajas. „Printsess Luna nõuab meid kohe praegu enda juurde.“
Mis toimub, mõtles Matt tõustes ja kabinetist välja astudes. Tulekärakas sättis end kahe inimese kõrvale käima ja grupp marssis lossi inimeste paiknemisalalt minema. Equestria sõdurid hargnesid paarideks nii, et kaks neist marssisid grupi ees ja kaks taga ning nad ei vahetanud omavahel sõnagi. Matt kiikas korra Fujikawa poole, kuid kerge pearaputus välistas kõik küsimused, mis Mattile pähe olid tõusnud.
Esimesed valvurid võtsid kohad kahel pool suuri paarisuksi. Uksed avanesid iseenesest, võimaldamaks Mattil, Fujikawal ja Tulekärakal siseneda. Säraturvis, Teraslaul ja Tähesööst olid juba kohal, neile lisaks veel kolm Equestria kaardiväe kaptenit. Seltskond vaatas hetke teineteist ja kambri keskele teleporteerus Printsess Luna.
„Valvurid, sulgege ruum, kuni ma teid kutsun. Ükski sisenemine ega lahkumine ei ole lubatud. Kes aga püüab seda teha või menetlust pealt kuulata, saavad kohe süüdistuse riigireetmises,“ teatas Luna, kelle hääle kalkus oli peaaegu kurdistav. Valvurid noogutasid ja sulgesid uksed ning Luna pöördus kaptenite poole. „Ma teen seda küll suure vastumeelsusega, kuid ma nõuan teilt saladusloitsu. Mitte ükski asi, mida ma teile siin näitan, ei tohi siit ruumist välja jõuda. Ma ei saa riskida sellega, et need uudised laiali levivad.“
Saladusloitsu? Maagilist sundi saladust varjata? Mida ometi, jumala nimel, selline asi tagada võib, mõtles Matt Fujikawa poole vaadates. Ta nägi naise silmis samasugust annust segadust.
„Printsess, me saa...“ alustas Fuikawa, kuid Luna peatas ta. „Ei, major, seda pole vaja. Selles ei kahtle ma sekunditki, et inimesed suudavad selle asja salajas hoida.“
Need sõnad ja toon, millega need välja öeldi, panid Matti peas kõik häirekellad tööle. Teine pilk Fujikawa suunas kinnitas, et naine jagas sama tunnet. Millest ta rääkima hakkab? On see miski, mida me tema arvates varjame? See mõttekäik keris lagedale selliste võimaluste ebameeldivalt pika loendi. Äkki sai ta teada, mida me vangidega teeme? Või mida me peaaegu Videvikusäraga tegime? Millele ta vihjab? Enne, kui Matt printsessilt küsida jõudis, tuhmus ruumi valgustus ja Luna astus ruumi keskele.
„Viimase kahe nädala jooksul ei ole ma suutnud tabada paljude ponide unesid, kes elavad Equestria piiride lähedal väikestes kogukondades. Algul mõtlesin ma, et tulnukad pühkisid need maalt, kuid nüüd sain ma teada, et asi ei ole selles,“ rääkis Luna, hoidudes rõhutatult Fujikawa ja Matti poole vaatamast. „Kaks väikest varssa, kel nimeks Luigelaul ja Linnulaul, päästeti ühe meie üksuse poolt ja toodi Canterlotti. Varsti pärast seda pidid hooldustöötajad neid rahustama ja ma suutsin välja peilida selle, mis neid painas.“ Luna sarvest sähvatas valgus ning hämar ruum kadus ruumisviibijate silmist.
--
„Emme, ma olen väsinud,“ kaebas Luigelaul ja tal oli raske koondada niigi palju jõudu, et ümbritsevat küla vaadata. Kümned ponid tuikusid neist mööda, nagu oleks neil midagi rasket kapjade küljes. Isegi küla ise paistis pleekinud ja kulunud, erksate värvide ja kaunistuste asemel olid kahvatud ja tuimad toonid.
Ükssarvik Luigelaulu kõrval pingutas varsale naeratada. „Ma tean, kallike. Me oleme kõik väsinud, aga me peame seda tegema, et asjad halvemaks ei läheks. Anna endast parim, eks?“
Mära ja varss liitusid ponidevooluga, mis suundus linnaväljakule. Silmapaistvaim asi sel väljakul oli ehitis, mida nad nimetasid Torniks. See oli üleni metallist ja sel polnud ühtki ponide kaunile arhitektuurile omast tunnust. See oli oma kaheksa jalga kõrge, täisnurkne ja musta värvi, oranž triip keskel. Ja isemoodi vintis seade oli selle neetud asja otsas. Iga poni ütles, et see on neetud, ja needus takistas neid maagiat kasutamast. Ükski poni ei saanud väsimuse pärast sellele ligigi minna. Koguni õhk selle torni ümber tundus hall ja läppunud.
„Ei...“ kuulis Matt Fujikawa sosinat ja ta oli sunnitud temaga nõustama, kui adus, milleks see torn mõeldud oli. Ta vaatas majoriga samas suunas ning ta lõuad tõmbusid kokku, kui mälestused jätkusid ja kinnitasid Matti halvimat hirmu.
Teine silmatorkav uuendus külaväljaku peal oli väike platvorm linnahalli kõrval ja olendid, kes sellel seisid. Ema hüüab neid inimesteks ja mõned nendest seisid veel külaväljaku ümber rivis. Kõik nad olid tumedais mantleis, mis ulatusid peaaegu maani, ja nende kätes olid mustast metallist riistad. Luigelaulu hirmutasid inimeste juures enim nende näokatted. Tumedad prillid kahvatul karvutul nahal meenutasid pealuid, samas teised varjasid nägusid mustade ja oranžide maskide või sallide taha.
„Palun tähelepanu!“ kõlas poodiumilt kummalise aktsendiga hääl. “Mul on teile suurepäraseid uudiseid, kuid enne, kui ma selleni jõuan, oleks sobilik end tutvustada. Võite mind hüüda mister Videks.“ Rääkijal olid samuti prillid, kuid tänu klaaridele prilliklaasidele oli ta nägu vähem ähvardav. Naeratus tema näol olnuks koguni võluv, kui Luigelaulu ema nii hirmul poleks olnud.
„Mul on uhke tunne teile kõigile teatada, et olete vabanenud türanniast, mis on teid tuhat aastat rõhunud,“ ütles Vide rõõmsalt ja lavale tõusis teine inimene, kes heitis Vide kõrvale raske koti. „Liiga kaua on teie rahvas vaevelnud Celestia raudse kabja all ja ta on hoidnud teid tõusmast teie õiglasesse seisusesse. Aga kolme nädala eest löödi ta maha! Te olete kõik vabad valima oma rahva saatust ja ma loodan, et te valite targalt.“
Ponikarjas levis šokivärin ja sosin, kui nad Printsess Celestia saatusest kuulsid. Üks inimestest avas koti ja nähtavale tuli rängalt läbipekstud täkk, kellel oli puusal päikese ja kilbi ilumärk. „See on kapten Kilbileek, kes juhtis siin piirkonnas printsessi okupatsioonijõude,“ ütles Vide täku suunas naeratades. „Kapten, kas sa ikka kavatsed veel seista progressi teel ees ja klammerduda surnud türanni võimu külge?“
Videle vastati vihase pilguga ning Kilbileek vaatas ponikarja poole ja hüüdis: „Ta elab! Printsessid juhivad Canterloti kaitsmist sissetungijate eest! Ärge kartke, see on...“
RAKS
Kari tõmbus õudusest tagasi, kui Kilbileegi pea plahvatas keeva hakkliha ja kõrbenud laka pilveks. Luigelaul üritas avaneva õuduse eest nägu peita ja varju tõmbuda, kuid ta ei suutnud pilku Videlt ära tõmmata.
„Endine kapten valis oma saatuse... valesti,“ ütles inimene põlglikult, vaadates oma relva. Vide pani selle kabuuri ja pöördus nüüd pelgliku karja poole. „Need, kes klammerduvad vana türannia külge, on uuele korrale takistuseks. Minu tööks on nende takistuste kõrvaldamine. Nüüd aga loodan ma...“
„Mõrvar! Koletis!“ karjus üks mära karja hulgast. „Tal oli abikaasa! Tal olid varsad! Kuidas sa võisid midagi sellist teha?! Kui see on osa sinu uuest korrast, siis minul pole sellega mingit pistmist!“ Vähema kui sekundi jooksul liitus temaga teine hääl, siis kolmas ja neljaski.
Vide rahustav naeratus hajus sedamööda, kuidas hirm karjas asendus raevu ja nördimusega. Inimesed vahetasid rahutuid pilke ning väljakule lähenes kole müra ja nähtavale ilmus õhulaev, mis jäi torni kõrvale hõljuma. „Hästi siis. Nii nagu kapten oli hoiatuseks teile, saate teie hoiatuseks teistele,“ ütles Vide ja kummardus lähima inimese suunas.“Hajutage see kari. Ärge olge hellad,“ ütles ta, hüppas siis torni katusele ja sealt õhulaeva, mis seejärel taevasse tõusis.
Inimesed vahetasid pilke ning see, kes oli Videga rääkinud, kummardus vöölt nuia haarama, ent siis purunes ta pea vastas ponikarjast heidetud savipott. Ta vaarus hetke, pööras siis relva karja suunas, röökis „Tuli vabaks!“ ja tulistas karja sekka.
Vihased hüüud asendusid hädakisaga, kui ülejäänudki inimesed tule avasid. Veripunased kiired tapsid mõned ponid, teised üritasid paanikas põgeneda. Luigelaul klammerdus ema külge, kes koos pääsenutega eemale galopeeris. Poni, kes ema kõrval kappas, komistas ja kukkus, kui temalt jalg alt tulistati, tema karjumise katkestas järgmine raksatus inimese relvast.
Karja põgenemine jäi pooleli, kui kaks inimest jooksid mööda katuseid ja tulistasid sealt karja esimesi ponisid. Ema varjus kahe maja vahele, püüdes veresaunast põgeneda. Turvalisuse hetk oli lühike ja emme sööstis kodu suunas. „Kõik on korras, Luigelaul, me oleme kohe kodus,“ ähkis ta, jätkates galoppi tuttava kojaukse suunas. Ta avas selle kiire löögiga ning nad olid turvaliselt toas.
„Emme? Mis toimub? Ma kardan,“ küsis Linnulaul oma voodist, kui ema ukse kinni lõi.
„Plikad, peate kohe voodi alla minema ja ärge tehke ainsatki häält,“ käskis ema ning Luigelaul aitas enda väikeõel peidukohta pugeda. Vähem kui sekund hiljem lendas uks hingedelt. Ema pöördus ukse poole ning anus: „Ei, palun, ma ei...“
RAKS-RAKS
Ema langes põrandale ja Luigelaul tegi kõik, et mitte karjuda. Linnulaul hakkas nutma ja Luigelaul kallistas teda kõvasti, kui kaks saabast ema keha kõrval peatusid.
„Siin on puhas,“ teatas inimese hääl ja käskis: „Vaadake voodi alla.“
Luigelaulu haaras õõv, kui järgmine saapapaar voodi poole sammus. Üks jalg laskus põlvili ja äkki vaatas Luigelaul ühele inimesele otsa. Teda eristasid teistest inimestest tumedam nahk ja pikad kukla taha seotud juuksed ning ta vaatas hetke kahte õde. „Puhas,“ ütles ta ja tõusus püsti ning inimesed lahkusid Laulude kodust.
--
Mälestus lõppes äkki ja Luna pöördus kahe kohaloleva inimese poole. „Major. Kapten,“ ütles ta vaikselt. Ta hääl oli katkev, aga kõlas samas nii, nagu kuuluks kellelegi, kel on raevuka jumala viha ja vägi ja seda hoidis plahvatamast vaid diplomaatiline viisakus.
„Te selgitate seda mulle siin ja kohe.“