Mesimagusa kroonika. Killud 23

Peatükk 23

Mente Materia, teine osa

Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“

 

o.O.o

 

„Haruldus, oled sa ikka kindel, et see on tõsi, mida nad sulle rääkisid?“ küsis Õunarüüp juba kolmandat korda, kui nad kõndisid kahekesi ühe Päikesekaardiväe valvuri järel koobastesse. „Et Mesi on kuidagi Maale sattunud? Vaatamata sellele, et me nägime teda just kümme minutit tagasi koos teiste Ilumärgirüütlitega?“

„Ega ma vist sinust rohkem ei tea. Üks sõduritest tõi mulle teate ja ma olin päris hirmul, kuni mul õnnestus Mesi uuesti üles leida,“ rääkis Haruldus mureliku häälega. „Sõdur teatas, et see mära nimetab ennast Mesimagusaks ja ta oli kindlasti Maal ja ta tuleb koos kapten Harrisega siia. Ma ei kujuta ette, kas ta on lihtsalt segi või kuidagi hajevil noh...“

„Või ta lihtsalt valetab,“ noogutas Õunarüüp. Ta jutt jäi katki, sest üks tagumine kabi komistas lahtise põrandaplaadi taha, ta võpatas ning vaatas valulikul pilgul armi enese küljel. „Võbelus küsis Victorilt olukorra üle järele ja inimene paistis olevat üsna kindel, et kes iganes see mära ka ei ole, ei ole ta ohtlik. Aga ta ei tahtnud ka rääkida, miks ta selles nii kindel on.“

„Igal õigel daamil on saladusi, kuid inimeste juures tundub see olevat lausa kunst. Nende saladustel on veel omakorda järgmised saladused.“ Haruldus tasandas häält, kui nad möödusid sügavamale koobastikku jõudes kahest inimtöölisest. „Arvatavasti võiksime olla õnnelikud, kui inimesed ütlevad, et ta ei kujuta endast ohtu. Pärast seda, mis siin pealinnas juhtus, ei lase nad millelgi sellisel enam korduda.“

„Tõsi ta on,“ vastas Õunarüüp noogutades. „Loodetavasti saame selle mära vähemalt ta perega kokku juhatada. Ta võib väga hirmunud olla. Oled ju lugenud raamatut sellest, mis Videvikusäraga juhtus, kui ta Maal oli. Maa pole praegusel ajal meiesugustele just eriti sõbralik koht.“

Koridor lõppes suure ruumiga. Lagi ja seinad olid värvilistest kristallidest ja keset ruumi oli suur marmorplatvorm. Marmoris jooksid kristalsed mustrid, milles pulseeris valgus, selle kurjakuulutav rütm tekitas mõlemas ponis veidi ärevust.

„Kümme sekundit!“ kuulutas üks maaponi inimeste ehitatud aparaatide juurest ning valguse pulseerimise sagedus platvormi mustrites tõusis. Sähvatused liitusid üheks silmipimestavaks valgussseinaks, sellele järgnes teleportatsiooniga kaasnev paugatus. Kui järelhelendus hajus, ilmusid nähtavale kastide ja konteinerite virnad ja kolm olendit. Esimene oli sünge näoga kapten Harris, kes kõndis kellelegi silma vaatamata platvormilt minema ning hakkas ühe inimesega rääkima. Järgmine oli Tulekärakas, kelle tavapäraselt ülbe nägu paistis täna kuidagi tagasihoidlik. Ja viimane... Ei saanud olla keegi muu, kui Mesimagus.

Kuid samas ei olnud ta see Mesimagus, keda nad teadsid. Ta ei olnud varss, pigem noor mära, välimuse järgi Õunarüübist ja Haruldusest mõni aasta noorem. Pealegi oli tal juba ilumärk ning ta paistis ennast hirmuäratavate, turvistes olendite vahel liialt mugavalt tundvat. Ta silmad libisesid üle koopa ja peatusid kohe ka Õunarüübil ja Haruldusel ning venisid suuremaks, millest võis järeldada, et ta tundis nad ära. „Skaaidi! Tolaarbark!“ hüüdis ta rõõmsalt kabjaga lehvitades.

„Mesimagus? Aga sa oled suureks kasvanud! Mida...“ kokutas Haruldus. Siis mõistis ta, et ta ei saanud uustulnuka sõnadest aru. „Kuidas see võimalik on?“

Tulekärakas astus just kahest märast mööda, aga peatus siis ja kergitas kulmu, kui kuulis jutuajamist. „Oodake. Oodake veidi,“ pomises ta ning pööras siis Mesimagusa poole, kes platvormil seisis. „Kas sa saad aru, mida ma räägin?“

 

o.O.o

 

Mesimagus kallutas Harulduse arusaamatut loba kuuldes pead ja läks Tulekäraka kannul, vaatas üle ta õla ning küsis temalt... Oletatavasti samas keeles: „Mida? Ma ei saanud aru. Mis keel see oli?“

Ennast varjava libalase näkku tõusis tüdinud ilme, ta mõtles pikalt ja tõstis siis kabja näo ette. „Ma ei suuda uskuda, et ma seda varem ei märganud. Vanus tuleb peale,“ pomises ta ja alustas: „Mesi, ma ei sa aru mis põhjusel, aga keel, mida sa kasutad, on inglise keel, üks inimeste paljudest keeltest. Ma ei pannud seda tähele, sest inimesed kasutavad tõlkeaparaate. Equestrialased seda keelt ei oska. Noh peale Videvikusära.“ Seejärel esitas ta ilmselt samasuguse seletuse ka Haruldusele ja Õunarüübile, kes noogutasid, näos üllatus.

Mesimagus raputas pead. „Kuid... see on imelik! Igas maailmas, kuhu ma seni sattunud olen, olen ma kõigiga rahulikult rääkinud. Ega sa nüüd väida, et kõigis maailmades peale Equestria räägitakse inglise keelt?“

Tulekärakas kehitas õlgu. „Äkki tõesti? Sina tead vist sellisest rändamisest rohkem kui mina?“

Mesimagus vaatas Tulekärakat ja teise dimensiooni õe ja Õunarüübi jahmunud nägusid. „Võib-olla toimib maagia hoopis nõnda, et ma hakkan automaatselt rääkima seda keelt, mida kohapeal räägitakse. Ehk et kui sattusin Maale, oli selleks keeleks inglise keel?“ Ta vangutas pead. „Sellest pole siin abi. Kuidas ma nendega siis suhtlema hakkan?“

„Meil on teatud asjakesed, mida me inimestega jagame ja mis aitavad keelebarjäärist üle,“ ütles Tulekärakas ja hüüdis ühte inimest, kes askeldas platvormi peal kastide juures. Inimene võttis vöölt mingi väikese aparaadi ja pakkus seda Mesimagusale. „Kui sa selle endale külge paned, peaksid sa ka kohalikke equestria keeli mõistma,“ ütles Tulekärakas ja seadis lahkuma. „Kui midagi on vaja, siis tule minu juurde, eks?“

Mesimagus vaatas inimeselt saadud märki enda telekineesiväljas ning sättis selle siis laka külge nagu juukseehte. Siis pööras ta enese Harulduse ja Õunarüübi poole ning küsis: „Ee kas nüüd saate minust aru? Kas see asi toimib?“

Haruldus noogutas ning mõõtis teda pilguga. „Töötab küll, kallis, aga mul läheb hetk aega, et sellest kõigest nüüd aru saada.“

Õunarüüp noogutas, kõndis ümber Mesimagusa ja vaatas tema ilumärki, samas Mesimagus märkas armi maaponi küljel ja et ta lonkab ühte tagumist jalga. „On üsna ebatavaline kohata poni, kes mitte ainult ei ole Mesimagusa moodi, vaid on ka sama nimega ja paistab meid tundvat,“ ütles Õunarüüp ja vaatas Mesimagusat altkulmu.

Mesimagus naeris ja ütles: „See on pikk lugu. Kuid kokkuvõttes on see nii: Mina olen Mesimagus, aga teises maailmast, kus asjaolud on natukene erinevad.“ Ta vaatas inimeste poole ning jätkas: „Okei, väga erinevad. Ma jõudsin dimensioonide vahel rännates Maale ja XCOM otsustas mind mu ohutuse huvides siia tuua.“

Haruldus ja Õunarüüp vahetasid paar pilku ja Õunarüüp kehitas õlgu. „Ega ma ei oska tõesti öelda, kas ta ka päriselt tõtt räägib, aga ma tunnen kindlasti, et ta on tema. Ma arvan, et kui ta oleks vaenlane, oleks see juba välja tulnud.“

Mesimagus vaatas oma õde ja õe sõpra ja märkas kohe, et mõlemad märad pole mitte vaid pinges, aga ka väsinud. Harulduse silmade all olid märgatavad kotid, mis olid küll meigiga korralikult ära varjatud ja kuigi Õunarüüp tundus tugev nagu alati, paistis ta õlul olevat koorem, mida tavaliselt ei olnud märgata, isegi mitte siis,  kui ta farmis rasket tööd tegi.

See pani mõtlema teisest Haruldusest ja Õunarüübist, keda ta oli näinud hiljuti ühes teises maailmas, kus oli sõda. Sel ajal ei olnud ta veel sõja tõsidusest õigesti aru saanud, selle nägemine tundus suur koorem, millega ta midagi teha ei osanud. Ta oli endiselt vihane sellest, mis seal juhtus ja kuidas Haruldus oli käitunud, kuid kui ta külastanuks seda maailma nüüd, siis... Ta oleks ehk sellest vähem vihane olnud ja võib-olla poleks ka Octavia surma saanud.

Mesimagus vangutas pead ja rääkis: „Paistab, et paranoia on Maa pealt ka siia levinud...“ Ta tasandas oma häält. „Kas see on tõesti nii halb? Ma kuulsin, et Videvik elas mõndagi üle... Kuidas üldse teistel ponidel on? Kas Tuhatnelja, Õunaõie ja kohaliku minuga on kõik korras? Kuidas teiega on?“

„Enamus ponidest... on veel elus,“ ütles Haruldus pärast kõhklushetke. „Need elajad on paljudele ponidele viga teinud. Cloudsdale ja Ponyville on... läinud. Võbelus ja Zecora said vigastada, kui sattusid kokku koledaimate koletistega, keda kujutleda oskad, Printsess Luna oli sunnitud Vaba Metsa maha põletama, et ükski neist ei pääseks. Roosa andis oma panuse võitluses põlatud EXALT-iga ning sai haavata. Mind ei huvita, kui nad tuleks jutuga, et olid tulnukate poolt ajupestud. Mõned asjad lihtsalt ei kuulu andestamisele.”

Mesimagus noogutas. „Ma nägin Maal mõnda EXALT-i inimest. Väga raske võib olla ära tunda vaenlasi, kui nad näevad sõprade moodi välja...“ Ta vaatas kaht mära, kes hoidsid oma viha vaos. Täiesti mõistetav tunne, eriti, kui nad ei saanud võitlusest osa võtta. „Kas sinuga ongi midagi sellist juhtunud, Õunarüüp? Kas said lahingus vigastada? Ega Suure Venna või Vanaema Smithiga midagi juhtunud ei ole?“

„Või et sa kohtasid neid põrgulisi!?“ vastas Haruldus peaaegu karjudes ja enne, kui Mesimagus vastata jõudis, kattis Haruldus vahemaa. „Ega nad sulle midagi ei teinud? Ega nad sulle haiget teinud? Kallis, sa ei tea, milleks nad suutelised on! Olgu Celestia mulle tunnistajaks, ma ei lase enam ühtki neist sulle ega perele enam lähedale!“ Tema mure kees üle ning ta haaras Mesimagusa tihedasse kallistusse.

Mesimagus rabeles hetke, hakkas siis naerma ja kallistas vastu. „Kõik on korras, õeke,“ sosistas ta. „Nad on kõik kutud. Minuga on kõik korras.“

Õunarüüp tuli lähemale, kui Haruldus viimaks noorema mära lahti lasi, ta toetas kabja sõbralikult Mesimagusa õlale. „Sellisel ajal on perekond tähtsaim asi üldse.“

„Isegi siis, kui see on seotud... kaudselt?“ küsis Mesimagus ettevaatlikult muiates.

„Jah, isegi siis,“ naeris Õunarüüp vastu. „Suure Venna ja vanaemaga on kõik korras, kuid farm on ilmselt metsas nüüdseks.“ Õunarüüp ohkas. „Mina ja Sööst saime haavata, kui koletised Ponyville'i tungisid. Kõik ülejäänud ponid olid aga enne rünnakut sealt läinud, tänu Roosale Pirukale.“

„Roosa tunnetus?“ küsis Mesimagus ja sai vastuseks kaks noogutust. „Videvikusära rääkis mulle, kuidas ta üritas välja uurida, kuidas see töötab.“ Ta vangutas pead ja jätkas: „Ja ma teadsin seda juba enne seda, kui tema jõudis järeldusele, et selle ümber on küsimusi, mis ei saa kunagi vastuseid.“ Mesimagus kõhkles hetke ning küsis: „Kuidas aga mina seda üle elan? See teine, kohalik mina?“

Koopas tõusis tasapisi müra, kui töölised üha rohkem kaste lahti pakkisid ja Haruldus kutsus kaks mära endale järgnema. „Mesi... minu Mesimagusaga on praegu kõik hästi. Ilumärgirüütlid on kõik siin pealinnas ja teevad asju, Astel püüab neid pahandustest eemal hoida. Ja muidugi ka üks noor ja tubli greif teeb suurepärast tööd tagamaks, et nende plaanid oleks ohutud.“

„No hakkab pihta,“ pomises Õunarüüp.

„Ole tasa, Õunarüüp! Sa nagu mõtleks, et vaid mina kujutan seda ette!“ nähvas Haruldus maaponile. „Ma olen üsna kindel, et kõik nad kolm on Kõrgeimasse Küünisesse väheke armunud. Armsaim on muidugi see, et ükski neist kolmest pole ära tabanud, et see üldse toimumas on! Pealegi suudab noor Alvar oma ootamatus ja raskes kogenud sõdalase rollis suurepäraselt toime tulla ja ma ei saa seda pahaks panna, kui tüdrukud tema suhtes end niimoodi tunnevad.“

Õunarüüp pööritas silmi. „Oled sa ikka kindel, et ega sa ise end niimoodi ei tunne, Haruldus?“

Ükssarviku vastus oli vist märksa kiirem ja äkilisem, kui ta kavatsenud oli. „Ära sina keela mulle mu romansse! Pealegi paistab, et tänapäeval on ponide maitse muutunud kuidagi... eriliseks. Videvik on oma partiiga päris armas, Võbelusel on olnud palju üsna südamlikke vestusi selle Victori-nimelise džendelemeniga. Paistab, et inimesed ei suhtu hästi karjapõhistesse suhetesse, seega olen sunnitud võtma seda, mida saan. Mesimagusa romanss on minu jaoks parasjagu ainus, kuna Videvik võttis mult ka minu uue Säravate Südamete sarja raamatu otse kapjade vahelt ära ega ole tagasi toonud.“

Mesimagus itsitas. „Aga sa võiks minna ja Siniverelise Printsiga kohtuda! Ma ei tea, milline poni ta siin maailmas on, kuid ühes teises ilmas oli ta päris lahe vanem vend....“

Harulduse näost käis üle õudusevarjund, kui kuulis sõnu „suur vend“ ja kohe muutus valge ükssarviku nägu tidegaks, kui Õunarüübi naeru kuulis. „Mida sa ütlesid, Õunarüüp? Ma ei kuulnud.“

„Ei öelnd ma midagi,“ vastas maamära ja vaatas kõrvale, suunurgad naerust kõverad.

Mesimagus muheles ning vaatas õde. „Teate, sellest on terve igavik möödas, kui ma viimati sain teie normaalsete versioonidega ringi jalutada. See on päris värskendav.“

„Normaalsete?“ küsis Haruldus äreval häälel. „Mida sa sellega mõteld?“

„Tead  noh,“ vastas Mesimagus. „Normaalsed. Sa isegi vannud Celestia nimel. Selline on lihtsalt normaalne Haruldus, normaalne Õunarüüp ja ka kõik teised ponid. Isegi Videvik, kuigi tal on ilmselt praegu raske.“

Harulduse ilmes vaheldusid kergelt mõned need rollid, mida Mesimagus teistes dimensioonides oli näinud ning siis võttis vanem ükssarvik ennast kokku. „No siis on mul heameel pakkuda seda vähest rahu, kullake. Omalt poolt üritan ma ikkagi aru saada, kuidas sina üldse võimalik oled.“ Nad jõudsid kolmekesi viimaks tunnelist koridori, kus oli näha ponisid, kes omi asju ajasid. „Selles, et sa mu õde oled, ma ei kahtlegi, siin on selline... justkui side... Ma lihtsalt tean, kes sa oled, kuid... minu elu... Mesi, sa oled täiskasvanud mära!“

Mesimagus naeratas veidi iseteadvalt. „Vabanda mind, aga see ei olnud minu valida, kui tulin su elu segama.“

Haruldus pruutsatas. „Pole midagi. Sina oled siin ja mina pean sellega harjuma. Kuhu me lähme?“

„Kuhu ikka...“ Mesimagus vakatas. „Ma ei kujuta ettegi,“ lausus ta viimaks, kui oli hetke mõtelnud. „Esimest korda õige mitme aasta jooksul küsisid nüüd sina seda esimest korda.“ Ta vaatas ümberringi ja paistis nagu eksinud. „Äkki läheks peret ja sõpru vaatama? Äkki kohtuks teistega, kellega ma olen teistes maailmades koos hänginud?“ Ta ohkas ja lausus: „Ja ma tahaks näha Videvikusära, ma tahaks temaga veidi rääkida.“

„Oh kindlasti me korraldame midagi,“ ütles Haruldus ja juhatas Mesimagusa sõdurite kontrollpuntkist edasi kindluse koridoridesse.

 

o.O.o

 

Õunarüüp koputas viisakalt uksele, avas selle ning Mesimagus läks tema järel sisse. See oli elutuba, kaunistatud tuttavate equestrialike motiividega, päeval paistnuks siia läbi avarate akende päikesevalgus, mis pannuks kõik särama. Praegu aga olid kardinad kinni tõmmatud ja rahvas kogunenud keset ruumi voodi ümber.

Vikerkaaresööstu ja Võbelust Mesimagus tundis, aga voodi kõrval seisvat tuima pilguga halli maamära polnud ta veel kunagi kohanud. Esimese hooga ei tundnud Mesimagus ka voodislamajat ära. Roosa tavapärane energia ja elevus olid kadunud, tema uni paistis ebaloomulikult rahulik.

Haruldus pani ukse Mesimagusa ja Õunarüübi järel kinni ning liitus teistega, kes olid voodi ümber kogunenud.

„Tere Haru...“ alustas Vikerkaaresööst ja jäi vakka, kui silmas Mesimagusat. Ta kulmud tõusid kõrgele ning ta küsis: „Mis sa tõmbasid Videviku lohku või? Ja sul on tegelikult veel üks õde, kellest sa meile kõik need aastad sõnagi rääkinud ei ole?“

Mesimagus vaatas Haruldust teeseldud üllatusega. „Kas sa siis ei rääkinudki sõpradele, et olen hüdrakuningaga abielus? Mis sa ootasid siis kutset või?“ naljatles ta ja muigas Vikerkaaresööstule, kuid märkas siis koledaid arme ta tiival. „Vabandust, Vikerkaar, aga ma ei ole mingi salajane õde, olen Mesimagus, aga täiskasvanud.“

„Et seega... Ilumärgirüütlid – ajarändurid?“ küsis Vikerkaaresööst mõistmatul ilmel.

Õunarüüp vangutas pead ja pööritas silmi.

„See on pikk lugu, aga võin öelda, et sa ei pannudki eriti mööda,“ vastas Mesimagus ning lähenes ettevaatlikult voodile ja vaatas Roosat. „On väga imelik näha teda nii rahulikuna.“ Ta libistas pilgu üle teiste ning ta silmad jäid pidama võõral märal, keda ta arstiks pidas. „Temaga on kõik korras, eks?“

„Tal läheb hästi,“ vastas hall mära voodi kõrvalt ja ainsaks reaktsiooniks ta näoilmes oli silmade pilkumine. „Ta on paljutki üle elanud ja vajab lihtsalt puhkust.“

Mesimagus raputas pead ja vaatas teiste poole. „Kuidas ta sai selliseks muutuda? Üldse, kuidas te kõik sellisteks muutusite?“

Nad vahetasid paar kõhklevat pilku ning mära voodi kõrval oli esimene, kes rääkis: „Klaasikildude tekitatud rebendid. Uinutinuialt saadud elektrilöögi põletused. Mitmesugused tugevast hoobist saadud vigastused. Verekaotuse šokk. Ma tapsin need inimesed, kes temale seda tegid. Mitte keegi ei tee minu õele haiget.“ Kõik need asjad luges mära ette ühesugusel monotoonsel häälel, nagu oleks ta ees mingi kaupade nimekiri.

Mesimagus noogutas ja lausus: „Ma mõistan... Muidugi ei saa lasta kedagi pereliikmetele kallale tulla.“ Ta ohkas ja vaatas Roosa sidemeid. „Seega tegi seda kõike EXALT? Ma tean, et nad on probleemiks, aga kuidas nad Equestriasse said?“ Ta tõstis pilgu voodist jälle halli mära näkku ning vabandas: „Vabandust, ma vist ei tunne teid veel. Minu nimi on Mesimagus.“

„Maud Pie,“ teatas hall mära voodi kõrvalt.

Vaikus venis ebameeldivalt pikaks, ponid kogusid julgust, et juttu alustada, kuid tõmbusid kössi, kui Maudi pilk neile langes. „Selles osas, kuidas need metsalised siia said, ei ole ma kindel, kas mõni poni seda üldse teabki. Tulnukad tulevat õhulaevadel kusagilt tähtedelt, nagu mulle öeldi. Neil on samuti õhulaevad, aga tavalisemad, vist niimoodi mulle öeldi.“

„See on  on väga imelik, ma mõtlesin, et vaid mina kasutan selliseid imelikke meetodeid...“ pomises Mesimagus, kuid siis jäi ta pilk pidama väiksel kivil, mis lebas öökapi peal voodi kõrval. Mesimagus jõllitas seda, vaatas siis Maudi ja siis jälle kivi. „Ja kes see väike kutt siin on, kes Roosa üle vaatab?“

Maaponi vaatas Mesimagusat samasuguse tuima pilguga, mis oli ta näos juba siis, mil nad ruumi saabusid. Üks hall kabi tõusis ja müksas kergelt kivikest. „Ta nimi on Kamakas. Sa meeldid talle,“ ütles Maud.

„Tere, Kamakas!“ tervitas Mesimagus ja lehvitas kivikese poole kabjaga. „Sina meeldid mulle samuti, sõber! Sa oled kivi kohta päris elav!“

Maudi tuim ilme ei muutunud millimeetritki, ta tõstis teise kabja üles ja näitas veel üht kivikest. „See on ta vend Tom. Neid ei saa kokku lasta. Ma hoian neid tavaliselt eraldi.“

Mesimagus noogutas ja paistis, nagu ta kuulaks kive, ta kõrvad väänlesid igasse suunda. „Jah, see on mõistetav. Kamakas on moondekivim, Tomist paar aastat vanem. Tavaline vendadevaheline hõõrumine, paraja veenmisega rahustab nad maha.“

„See on kõige ogaram jutuajamine, mida ma eales näinud olen,“ sosistas Vikerkaaresööst teistele märadele, kes vastasid talle hämmeldunud noogutustega. Mõistmatus asendus kohe murega, kui Roosa Pirukas liigutas.

„Roosa, kuidas sa end tunned? Kas sa tahad midagi?“ küsis Maud. Nüüd paistis hallis märas palju rohkem elu kui seni pärast külaliste saabumist, ta pühendus täielikult oma õele. „Maud on siin. Ma hoolitsen kõige eest, ütle ainult, mis vaja on.“

Roosa poni silmad venisid pilukile ja pöörasid aeglaselt õe poole. „Vett... palun.“ Ta väsinud pilk haaras nüüd teisi ruumisviibijaid ja ta naeratas nõrgalt. „Kahju... Aga täna ei ole mul peotuju. Ma olen väsinud.“ Roosa Pirukas uinus poolelt lauselt, nõrk naeratus jäi ta näkku pidama.

Maud silitas kabjaga Roosa pead ning hüppas toolilt maha. „Roosa oli tõesti rõõmus, et te külla tulite, kuid ma arvan, et ta tahab praegu magada. Ma ütlen, kui ta üles ärkab ja tal parem on,“ rääkis Maud ja läks seina ääres seisva jooginõu juurde.

„Nonii, tüdrukud,“ ütles Õunarüüp tõustes. „Läheks äkki mõnda teise tuppa?“ Ta pööras pilgu Maudile ja ütles: „Anna aga teada, kui ta meid näha tahab ja ma tuleme jälle külla.“

Vaevalt, et hall mära teiste ponide lahkumist üldse märkaski, kui ta voodi juurde naasis, klaas kapjade vahel. Ta tähelepanu oli jäägitult pühendunud magavale õele.

Seltskond kõndis Õunarüübi järel mööda koridori, Mesimagus juurdles ja meenutas kõike ning püüdis olukorda võrrelda oma kogemustega ning oma õe sõprade teiste versioonidega. Kõige sarnasem tundus see Harruldus siin sellega... Kes tappis Octavia. See mälestus oli ikka veel valus, ta kuulas neid ja hakkas vaikselt aru saama, et tal ei ole ettekujutust, kuidas neid tegelikult mõista.

Tal oli võitluskogemusi ja ta oli kannatanud valu, kuid tal oli alati olnud kodu, kus on ohutu, nii kaua, kui ta mäletas. Isegi see Videvikusära ogar kild oli talle näidanud, et õde on ikka elus. Ta kaotused olid isiklikud ja see kõik oli ainult tema, mitte ühegi teise poni kanda.

Ta oli vaikne, kuni Haruldus peatus ühe ukse ees. „Ma olen üsna kindel, et see on üks nendest ruumidest, mis Säraturvise väitel on vaba,“ ütles ta, piilus ukse vahelt, itsitas siis ning kappas sisse, meelitades teisi järgnema.

See oli veel üks ruum, kus oli üksik voodi, kuid suurimaks erinevuseks oli siin hästivarustatud baar ja mõned mugavad sohvad selle ümber. Klaasi taga paistsid igasuguse kuju ja suurusega pudelid, osa klaase rippus leti kohal, teised olid letil rivis.

Mesimagus traavis kiirelt baari juurde ja hakkas seal sobrama, hõljutas välja mõned pudelid ja metallist segamisnõu. Hiljutised mälestused tahtsid muuta teda hulluks, depressiivseks ja vihaseks. Ja ta teadis selle vastu parimat rohtu: „Nii, kes tahab martiinit šokolaadiga?“

Ruumis valitses piinlik vaikus ja Õunarüüp küsis viimaks: „Haruldus, mida sa oma õele õpetanud oled?“

Vikerkaaresööst turtsatas ja veeres naerdes selili, Haruldus kokutas, püüdes oma osalust Õunarüübi ees eitada ja üritades küsida Mesimagusalt, kus ta alkoholiga tutvust tegi. Lõpuks sai ta sõnad ritta ning küsis: „Mesi, kullake, palun kinnita mulle, et oled vastutusvõimeline täiskasvanu, et võid selliste asjadega tegeleda.“

Mesimagus pilgutas silma ja vastas: „Jah, muidugi olen. Kui meenutada, olin ma koos Tulejutiga... Ja Lennukas oli kah ning Vinüül tuli kampa. Samas Sinivereline Prints valvas, et ma liiale ei läheks... Lõpuks maandusime Galopigaala külaliste hulgas. Esimene kord oli seega siis nende seltskonnas...“

Haruldus hakkas jälle kokutama ja Mesimagus naeris: „Esimest korda jäin ma purju siiski koos teiega, tüdrukud. Vikerkaaresööst oli vaid erandiks, sest varss oli tulemas.“ Mesimagusale vastas täielik vaikus.

„Mis asja?“ Ma pole kindel, kas kuulsin õigesti,“ küsis Vikerkaaresööst.

Mesimagus valmistas martiinit, jahutas segamisnõud oma maagiaga. „No sa ei tohtinud võtta, sest ootasid varssa,“ kordas ta, olles täielikult teadlik sellest, mida ta räägib ning püüdis meeleheitlikult oma nägu sirgena hoida. „Pean ütlema, et sa olid mujetavaldavalt range enda suhtes... Valmistudes emaks saama.“

Vikerkaaresööst proovis mitu korda vastust kokku seada, kuid ei leidnud sõnu. „Ma vist ikka ei saa aru, mis asja sa ajad.“

„Tead, Sööstu, kui kaks poni teineteist armastavad,“ alustas Võbelus, kuid talle segati kohe vahele.

„MA TEAN, KUST VARSAD TULEVAD!“ käratas Vikerkaaresööst ja jõllitas Mesimagusat, püüdes piinlikkust varjata. „Sina! Tee mulle drink ja jätka nende tegemist, kuni aru pähe tagasi tuleb!“

„Koohe!“ kuulutas Mesimagus ning kallas ühte klaasi martiinit. Ta hõljutas mõned pudelid lagedale, külmutas maagia abil veest jääkuubiku, kukutas selle madalasse klaasi ning kallas pudelitest segu, kuni klaas pooltäis sai. „Siin see on. See on kange, kuid huvitav!“ Ta pilgutas õele silma. „Kas tahad kah, Õunarüüp? Võbelusele teen ma midagi sellist, mida õppisin Bitaalias...“ Ta hakkas järgmist segama ja ootas õelt vastust.

Vikerkaaresööst trampis kõhklemata baarileti juurde, vaatas kissis silmadega Mesimagusa poole ning kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku ning pööras ennast siis teiste märade poole. „Ja ei mingit...“ MÜRTS! Lause jäi katki, sest pegasuse pea kukkus kolaki baariletile.

Mesimagus pilgutas silmi, vaatas siis maagiaväljas hõljuvaid pudeleid ning kortsutas Vikerkaaresööstu poole kulmu. „Noh... see juba oli midagi.“ Ta hõljutas Võbelusele ta puuviljakokteili. „Ärge seda kohe korraga alla kummutage.“ Järgmiseks segas ta kokteili Haruldusele ja ühe õunamaitselise ka Õuanrüübile. „Niisiis, tüdrukud, istume maha ja äratame Vikerkaare kah ellu.“

Võbelus võttis vaikselt noogutades oma klaasi ja limpsis ettevaatlikult, teised ponid seadsid ennast pukkidele. Haruldus tundis segu tunnustusest joogi maitsele ning üllatusest selle segaja suhtes, Õunarüüp tõmbas klaasi kohalt sõõmu lõhna, naeratas ning alustas samuti.

Mesimagus läks segama järgmist jooki, kuid kaugele oli näha, et sellesse läks vaid tilk alkoholi, sest  klaas oli eelnevalt mahlaga täidetud. Siis kallas ta Vikerkaaresööstu peale ämbritäie vett.

„SA SOLARIA KÜLMAND KANNIKAS!“ kokutas pegasus ja kukkus pukilt maha. „Ahh? Kus ma olen? Mul pea ähvardab õhku lennata. Ja miks ma märg olen?“ küsis ta kapjadele rabeledes. „Mida te mulle andsite üldse, nii halvasti tundsin ma end viim...“

„See jook oli vaid limpsimiseks, Sööstu,“ ütles Mesimagus ja pakkus talle jooki, mille ta viimasena oli seganud. „Tavaliselt, kui joogis on jääkuubik, tähendab see, et seda ei kallata kõike korraga alla. Aga see kokteil võiks sulle paremini meeldida.“ Ta aitas Vikerkaaresööstu sohvale ning manas ta maagia abil kuivaks, istus seejärel ka ise. „Noh, joome, tüdrukud!“

Nad limpsisid jooke mõned minutid niisama, siis viimaks Vikerkaaresööst küsis: „Nonii, nüüd tahaksin, et sa seletaksid mulle võimalikult arusaadavalt, mis asja sa ennist ajasid.“ Kõigi pilgud nihkusid Vikerkaaresööstult Mesimagusale, kes tegeles oma joogiga.

„Noh ma olen käinud erinevates paralleelmaailmades ja näinud sind paljudes erinevates eluetappides,“ seletas Mesimagus, avas oma taskudimensiooni ning võlus sealt märkmiku välja. Ta võttis selle vahelt pildi ja hõljutas selle Vikerkaaresööstu juurde. „Eks vaata siis ennast ise.“

Vikerkaaresööst vaatas pilti ja pidi peaaegu klaasi maha pillama. „Oh ei,“ lausus ta.

„Noh, Sööstu, see emadus paistab siit pildilt juba päris kaugele,“ muheles Õunarüüp ja jäi ka kohe pegasuse karmi pilgu alla. „Ei, midagi ei ole halvasti, suhkrutükk, ma lihtsalt ei osanud sinust seda oodata,“ lisas Õunarüüp oma klaasi varju tõmbudes.

Mesimagus itsitas. „Kui sellest on abi, siis... Sa olid sellel pildil umbes kolmsada aastat vana. Seal oli hulganisti Õunu kah, Õunarüüp, suuremalt jaolt küll sinu poolt, aga sulle pakkus konkurentsi Võbelus ja tema peika... Suur Vend.“

Kõigi pilgud langesid kohe kahele mainitud märale. „Mis siis?“ küsis Õunarüüp. „Õunad on alati suurtesse peredesse sündinud ja Õuntel ongi alati suured pered. On's see siis üllatav? Aga su mainitud vanus paneb kukalt kratsima. Kolmsada aastat ja sünnitad varsa? See on ennekuulmatu! Ja mida sina siis minu vennaga plaanid, Võbelus?“

Võbelus ei vastanud, ta näolapp oli võtmas pigem Suure Venna punast tooni ja minetamas tema tavapärast kollast. „Ee ei midagi, aitäh?“ küsis ta ning püüdis sohvaga üheks vajuda.

„Nii nagu mina kuulsin,“ ütles Mesimagus sirutades. „Kaheksa varssa. Kaheksa. Samas oli see siiski teine maailm, tüdrukud, aga... Vaadake pilti, te kõik olite seal õnnelikud.“ Ta naerusuu taandus kurbusevarjundi ees, kui ta kabjaga pilti silitas. „Te olite kambaga nii mõndagi näinud, seal olite te surematud... Aga te olite seal koos, igaühe jaoks teist olid seal teised ja see andis mulle lootust, kui mu seiklustik algas. Mul polnud isegi mitte õdesid-vendi, kuni Sinivereline Prints viimaks mind mu õeks võttis.“

Harulduse näole ilmus lahke naeratus. „Rõõm kuulda, et meist sulle seal abi oli, Mesi. See on punkt, kustmaalt sõbrad muutuvad samalähedasteks kui perekond.“ Ta loksutas oma kokteili ja ta naeratus hajus. „See on vist needuseks, mida printsessid peavad kannatama. Elavad kõigist nendest ponidest kauem, kel ei ole ühel ajal tiibu ja sarvi. Ma pole veel kordagi selle üle mõelnud, samas praegu ei ole vist õige aeg selle kohta Videvikult küsida.“

Ta lõpetas oma klaasitäie ning läks järgmist segama, järgmise joogi kuldne värv meenutas seda segu, mille ta oli ennist Vikerkaaresööstule andnud.

„Oota nüüd, Sinivereline?“ küsis Vikerkaaresööst. „Kas me räägime samast täkust? Ta võis küll olla täiesti erinev, kuid see siin maailmas oli galopigaalal Harulduse vastu täielik jobu.“

Haruldus vaatas tigedalt kirju lakaga pegasust. „Kui sa teadsid, et ta on jobu, miks sa siis naersid, kui ma sulle sellest rääkisin?“

„Sest sel hetkel oli see naljakas!“ vastas Vikerkaaresööst, nagu see põhjus õigustaks kõike. „Sel ajal olin ma piisavalt täiskasvanud mära, et aru saada, et ta on nagu väheke jobu, eks? See Sinivereline, kes meil siin on, ei ole selline. Mul õnnestus korra teda Imenoolte üritusel näha. Kui talle silma vaatasin, tundus, nagu vaataksin mõnele Harulduse ponnekeenile otsa.

„Minu ponnekeenidel ei ole ju nägusid...“ alustas Haruldus ja Vikerkaaresööst pööras näo järsult tema poole.

„JUST! Tema peas ei toimu midagi. Silmis noh...“ pegasus niheles ebamugavust tundes. „Mul oli Imenoolte vorm seljas ja tema pilk pani mind tundma, nagu mul oleks seljas vähem kui mitte midagi. See tekitas judinaid.“

Mesimagus kehitas õlgu. „Tal olid rasked ajad.“ Ta ohkas ja jätkas: „Igatahes, jah. Õuduste Kuumära oli nähtus, mida nägin kah tihti. Esimeses maailmas, kus ma teda kohtasin, oli ta nagu kuninganna ning Elemendikandjad ei võidelnud tema vastu. Ta oli Videvikule siivutu kleidi selga pannud ja kaks päeva sõdisid nad minu ja teiste Ilumärgirüütlite vastu... Te tüdrukud ei pidanud lihtsalt temast end segada laskma, sest ta oli kõva vembutaja, seepärast saime loa lossis korralik vembusõda maha pidada. Mind võeti isegi Õuduste Kuumära Andekate Ükssarvikute Kooli sisseastumiskatsetele.“ Ta tõusis püsti ning läks järgmist joogiringi segama, asendas vanad klaasid uute vastu.

„Vembusõda?“ küsis Õunarüüp.

„Õuduste Kuumära Kool?“ lisas Haruldus.

„Paljastavas kleidis Videvikusära?“ pahvatas Vikerkaaresööst ja pudenes naeruhoosga baaripukilt maha. Kui ta märkas, et kõik teised teda pahuralt vahivad, jätkas ta: „No olge nüüd! Kindlasti kujutate teiegi seda ette!“

Mesimagus naeris ning tõmbas raamatu vahelt paberi, millel oli pitsat ja kinnitus selle kohta, et ta on kooli vastu võetud. „Esimesel katsel! Ja jah, see vembusõda... Meie värvisime Õuduste Kuumära magamistoa roosaks, tema aga liimis meie magamistoa mööbli kõik lakke, kui me magasime. Nalja sai palju, aga kui ma kasvasin suuremaks, sain ma aru, et seal oli ka palju vihjeid selle kohta, mis seal oli juhtunud. Eriti selle kohta, kui ta ütles mulle, et Videvikusära maitseb nagu mustikas.“

Naeruhoos põrandal veereval Vikerkaaresööstul paistis tekkivat hingamishäire, Haruldus lausus vaid „Oh heldus“ ning võttis järgmise lonksu. Õunarüüp paistis tundvat piinlikkust, kuna ta nägu tõmbus punaseks. Võbelus suutis vaid kokutada ja maha vaadata.

„Hah ma tahaks Videviku nägu näha, kui ta seda kuuleb,“ naeris Vikerkaaresööst.

Mesimagus noogutas ja ta naerutuju vähenes. „Miks ka mitte... Aga tüdrukud, rääkige, mis temaga lahti on. Maal need inimesed mainisid midagi, et temaga läks halvasti, aga nad ei rääkinud rohkem.“

Haruldus ohkas ja vahetas teistega pilke. „Kui Videvikusära Ebakõla maagiatrikiga haihtus, arvasime me, et ta on igaveseks läinud. Luna ja Celestia nägid mitu kuud vaeva, et välja uurida, kus ta on....“

„Selgus, et ta sadas Maale,“ ütles Õunarüüp pärast vaikushetke. „Seda sa ju tead, et ta oli seal XCOM-is, aga me saime hiljem teada, et temaga tehti seal pikalt mingiseid katseid ja ta oli vangistuses, kui ta seal need sõbrad sai... See vist on parim viis, kuidas seda kirjeldada.“

„Ta ei tohtinud ei toast välja minna ega taevasse vaadata,“ ütles Vikerkaaresööst.

„Ja ei ühtki tuttavat poni ega võimalust meiega suhelda,“ lisas Võbelus.

„Ta sai sealsete sõpradega lähedaseks, nad olid väike grupp inimesi keset baasi, mis oli täis teisi inimesi, kes võinuks teda kohe tulistada, kui nad vaid näinuks teda.“ Haruldus ohkas. „Mõned neist sõpradest said lahingus surma. Ta elas seda raskelt üle... Ja siis tulistas teda üks nendest, keda ta kaitsta üritas.“

„Sellega läks palju aega, kuni tal viimaks parem hakkas,“ rääkis Vikerkaaresööst ja võttis lonksu. „Me... ei mõistnud. Kuidas me pidanukski? Me pole ju kunagi midagi sellist näinud. Roosa võttis seda veel eriti südamesse, kui ta Videvikusära esimest korda pärast seda nägi, väitis ta, et ta pole tegelikult päris tagasi.“

„Viimaks Videvikusära kirjutas, mis temaga juhtus ja... me lugesime seda,“ sosistas Võbelus. „Ma murdusin...“

Haruldus muheles veidi: „Videvikusära palus mult ühte salajast tööd sel ajal... Võõras oli näha teda nii rusutuna.“

Tuba jäi vaikseks, kuulda olid vaid lonksud ja klaaside kolksud vastu lauda.

„Need, kellega ta seal sõbrunes,“ ütles viimaks Vikerkaaresööst, „muutusid väga lähedasteks. Nad olid kaua aega tema ainus lohutus ja lootus... Siis nägi ta, kuidas üks ta parim sõber suri... Teine sai surma siin ja Videvikusära... ei suuda sellest üle saada.“

Mesimagus neelatas ja lausus: „Vaat nüüd tahaksin ma küll midagi kangemat.“

 

o.O.o

 

Koputus uksele ja seltskond hakkas pahuralt urisema, kui nad järjest teadvusele tulid. „Mesi, kas sa oled siin?“ küsis ukse tagant summutatud hääl. „Kas Elemendikandjad on sinuga? Maud ütles, et te olite kuhugi siiapoole liikunud.“ Uks avanes aeglaselt ja nähtavale ilmus Tulekärakas. Ruumi ja seltskonna seisukord pani libalase kulmu kergitama. „Tõsiselt või?“

Mesimagus haigutas ja ringutas. „Oi, Tulekärakas, tore et liitusid meiega.“ Siis vaatas ta akna poole. „Uus päev. Mis sind siia tõi?“

Tulekärakas tuli tuppa. Võbelus ja Vikerkaaresööst magasid sügavalt sohvadel, Haruldus ja Õunarüüp hakkasid ennast liigutama. „Kõva pidu oli, jah?“

„Ai-ai, ma kutsun järgmine kord sinu kah, Tulekärakas,“ ütles Mesimagus, veeretas enese sohvalt maha ja pühkis õlgadega vastu libalase õlgu. Paistis, nagu poleks joodud vägijoogid Mesimagusale mõju avaldanud.

„Jätan vahele, aitäh,“ vastas ennast varjav libalane ja vaatas kahtleval pilgul pudeleid. „Joove raskendab moonde hoidmist ja ma ei tunne ennast hästi, kui kitiin paistab.“ Ta pilk vajus korraks maha, aga siis muutus ta jälle veidi rõõmsamaks ja küsis: „Sa rääkisid, et tahad veel mõnda poni näha ja ma sain aru, et sa ei räägi ainult Elemendikandjatest?“

„Jah! Ma tahtsin näha, kas ka siin on mõned mu sõbrad, keda ma oma rännakutel kohtasin ja tahaks teada, kuidas neil läheb. Kas sa tead midagi Octavia Philharmonicast? Või Vinüülikraapsust? Kuidas Fleur De Lis elab? Lüüra Südamekeel? Bon-Bon?“ Ta muigas. „Nad ei tarvitse mind tunda, kuid ma tahaks ikkagi kindel olla, et neil läheb hästi. Äkki saan Ilumärgirüütlitega samuti kokku?“

Haruldus oli esimene, kes liigutama hakkas, ta vedas kabjaga läbi laka, püüdes seda siledamaks saada. „Kindlasti saame me ka Ilumärgirüütlitega kokku.“ Ta varjas küll suu kabjaga, kuid kõik kuulsid vaikset röhitsust. „Mul vist läheb veidi aega, kuni ma klaariks saan,“ nentis Haruldus häbelikult. „Äkki leiate selleks ajaks mingit tegevust?“

„Me vist võiks minna otsima neid ponisid, keda sa nimetasid, Mesi,“ vastas Tulekärakas. „Mõni sinu loetud nimedest on mulle tuttav, kuid ma ei tea täpselt, kus nad siin pealinnas elavad.“

Mesimagus kehitas õlgu. „Ma võin oodata. Oleks rõõmustav kuulda, et nendega on korras... Arvestades olusid, on muidugi hea teada, et sõbrad on terved. Praegu aga,“ ta libistas pilgu üle uniste märade, „ma lähen jalutan veidi ringi, kuni teie, tüdrukud... taastute?“

Ta vaatas siis Tulekärakat ja hakkas astuma. „Sinu järel, hea sõber! Las sülemid surevad välja ja kuningriigid langegu kaosesse!“

Naljand pani Tulekäraka kulmu kergitama, kui ta enese Mesimagusa ette käima seadis. „Ma mõistan, et sul on su reisidest minu rassiga mõningasi kogemusi, kuid ära parem seda kuuluta. Kuigi me oleme sõjalises liidus, ei ole Emake Kalleim ja mu sugulased siin pealinnas eriti populaarsed.“

„Ponid võiks õppida rahulikult võtma,“ ütles Mesimagus. „Mul on sinu emaga päris halbu kogemusi.“ Ta hääl jäi seda öeldes vaiksemaks. „Aga ma õppisin piisavalt kiiresti ära, et mitte igal pool, kuhu ma läksin, olnuks ta lapsed hirmul või suutmatud omi eesmärke realiseerima või ei väärinud rahu... Ma poleks kunagi selle peale ise tulnud, kuid see mära, kes esimesena aitas mul toime tulla... minu looga ja pärast väga ehmatavat kogemust... oli sinu moodi.“ Ta naeratas kergelt. „Tal oli häälega kogu aeg üks jama, vahest oli see normaalne, teine kord liiga kõrge või madal... See oli naljakas.“ Ta ohkas. „Ma vist tahan öelda seda, et hirm ja usaldamatus on meil küll välja teenitud, kuid me võime selliseid minevikuasju käsitleda tugipunktidena, millest edasi areneda.“

„Perekond allub Emakesele Kalleimale ja tema kasutab mu sugulasi oma eesmärkide nimel. Vaid üksikud helged mu soost omavad piisavalt individuaalsust, et suuta välja murda ning tahet see ära teha,“ rääkis Tulekärakas. „Ma vist saan aru, et miks. Üksindus mõjub hirmutavalt, kui sa oled kogu elu pere juures elanud.“

Mesimagus muheles. „Sa pidid olema mingi spioon või sõdalane, iseseisvus sellises ühiskonnas ei ole kerge asi...“ Ta vaatas Tulekärakat. „Äkki me polegi nii erinevad.“

„Mõningased sarnasused ei pane mind üllatama,“ ütles Tulekärakas, kui nad järgmisse koridori jõudsid. Üht avatud ust valvasid mustas turvises sõdalased ja ennast varjav libalane kiirendas kapakut. „Ja sinu oletus mu rolli kohta osutus tõeseks. Emake Kalleim käskis mul leida ja hinnata pere sihtmärke...“

Mesimagus aga aeglustas kapakut. „Oota, käime printsessi juures ära! Saal on avatud ja ma ei märganud, et teisi ponisid ees oleks olnud! Tule!“

Seda kuuldes pidi Tulekärakas peaaegu komistama ja ta galopeeris Mesimagusa juurde. „Printsess Celestia on üsna hõivatud ja meil on mõndagi varjata. Kas mäletad, kui me rääkisime Alikorni Amuletist? Ma mõtlesin teha katseid sinu maagiaoskustega...“ lobises ta, püüdes Mesimagusat troonisaalist eemale tüürida. Mesimagus kehitas õlgu ja sammus joonelt troonisaali poole. „Ära jama, Celestial oli alati aega, et...“ Ta peatus troonisaali uksel ning ta silmad venisid suureks. „Oota, see on...“

Tulekäraka katsed Mesimagusat troonisaalist eemale juhtida muutusid füüsiliseks, ta müksis ükssarvikumära troonisaalist koridori tagasi. „Mitte sõnagi!“ sosistas ta ja osutas koridorile. Tema paluv hääl muutus karmimaks ja seda varjutas hirm. „Me räägime sellest omavahel, aga mitte siin.“

Mesimagus kergitas kulmu, pani suu kinni ning naeratas nõustuvalt, pööras siis ringi ning järgnes Tulekärakale. Nad traavisid mitu minutit, kuni Mesimagus ohkas, veendudes, et lähikonnas inimesi ega ponisid ei ole. „Hästi, seega ei ole kõik nii kuis paistab,“ ütles ta peenelt. „Meil on ühine mure või? Sest ma nägin seda seal? See ei ole hea.“

Tulekärakas vaikis ja juhatas Mesimagusat mööda koridore kaugemale, kuni nad jõudsid suure koopaväravani. Seda valvasid kaks kuldses turvises maaponi ja nad tõmbusid pingule, kui Tulekärakas ja Mesimagus neile lähenesid. „Arkanist Tulekärakas ja üks loaga külaline. Meie sisenemiseluba peab olema toimikus kirjas,“ ütles ennast varjav libalane, kui oli täpselt kolme kehapikkuse kaugusel peatunud.

Üks valvuritest astus külg ees poodiumile, et lugeda toimikut ja teine seisis valvel, kuni esimene viimaks noogutas ja vastas: „Lubatud on viibida koopas veerand tundi,“ ütles ta. „Te ei tohi midagi puutuda ega kaasa võtta.“ Üks kabi vajutas näiliselt suvalisele kohale ukse kõrval ning nõrk maagiakuma tõmbas ukse lahti. Tulekärakas traavis valvurite vahelt läbi ja andis Mesimagusale pilguga märku. Kui ükssarvik uksest läbi astus, hakkas massiivne uks sulguma. Kui uks oli lukustunud, vallandas Tulekärakas käriseva ohke. „See läks napilt. Liiga napilt. Kahtlen küll selles, kas Emake Kalleim oli sinusuguse poni ilmumiseks valmis, kuid ilmselt ta oli.“

„Mitte üks poni ei oota Mesimagusat teisest dimensioonist,“ nentis Mesimagus. „Aga... Kuidas see juhtus? Kas kuninganna on Celestia kukutanud? Kas teised teavad sellest?“

„Printsess Luna on Emakesest Kalleimast teadlik, samuti ka Canterloti sõjaliidu teised juhid,“ ütles Tulekärakas, istus ja muljus kabjaga meelekohta. „Printsess Celestia... kaotas Canterloti esimese lahingu käigus meelemärkuse ja teise rünnaku ajal julgustas Emake Kalleim kaitsjaid, kehastades enese Celestiaks. Ma arvan, et ta otsib võimalusi vabaneda vaenlase staatusest pärast seda fiaskot Cadance ja Säraturvise pulmas ja ta kasutas tulnukate rünnakuid, et liitu pugeda. Pealegi ei saanud Printsess Luna oma „õde“ rünnata kohe pärast tulnukate rünnakuid ilma, et sellega kaasnenuks keerulisi tagajärgi.“

„Mõistan,“ nentis Mesimagus. „Chrysalise klassikaline käitumine.“ Ta naeris ja jätkas: „Kuid sa võiks olla rõõmus, et ta vähemalt üritab... Teised Chrysalised, keda näinud olen, ei olnud nii hoolivad ja see ei lõppenud hästi. Ei perekondadele ega neile endile.“ Ta ohkas. „Ma ei oskagi kohe öelda, mida ma nüüd selle peale tunnen....“ Ta tõstis kabja, kui nägi Tulekäraka ilmet. „Ma ei oska öelda muud, kui seda, et kõik see on väga ootamatu. Kas ma peaks kaasa mängima ja kujutlema, et ta on Celestia, kui ma peaksin temaga rääkima sattuma? Või äkki sa teatad talle, et ma tean seda?“

Kabi libises ringiratast mööda Tulekäraka meelekohta ja ta nohises pahuralt. „See on täiesti klassikaline Chrysalise manööver. Kõik mängu ja peaauhind kätte. Kui ta välja veab, saab ta ilmselt siinse maailma ja Maa valitsejate tänu osaliseks. Kui ta aga end lõhki mängib, võib ta liidu lagundada ja meid kõiki hukatusse viia. Ideaalis tahaks ma sind hoida temast nii kaugel, kui võimalik, sest ma ei taha teada, mida ta võib teha üritada, kui ta teada saab, mis su peas varjul on. Ma ei teagi, kuidas seda rõhutada, kui tähtis on seda salajas hoida, sest Emakese Kalleima kohalolu on vaid pool probleemist. Me koos Printsess Lunaga oleme teinud, mida suudame, et luua alus võimalikule avalikukstulemisele, et Emake Kalleim teeb koostööd, kuid ponid võivad sattuda paanikasse, kui hakkavad arvama, et kõik kohad on libalasi täis. Okei, teisi libalasi.“

Mesimagus pomises midagi ja kehitas õlgu.

Tulekärakas ohkas. „Nii, aga nüüd peame rääkima millestki, kasutama ära olukorda, kus mitte ükski poni ei saa meid kuulata.“ Ta vaatas Mesimagusat range näoga. „Mis on see põhjus, et sa nii julgelt ennast näitad? Kuulutad ponidele. Räägid oma elulugu.“ Ta astus Mesimagusale lähemale, pannes ükssarviku veidi taganema. „Ma ei ole loll, Mesi, ma näen, kuidas sa liigud. Kui vaikselt sa liigud, kuidas sa alateadlikult kõike seda teed. Näen, kuidas sa hindad ümbritsevat, hindad asjade kasulikkust ja kogud teavet. Ise veel tunnistasid, et sind on ka spiooniks treenitud. Sa tead saladuste hinda ja vajalikkust. Sa tead elu hinda ja ikka sa lobised kaotustest ja sellest, mida üle oled elanud ja kuidas sa sellest üle oled... Millest sa siiski ei ole üle.“

Mesimagus tõmbus kössi ja lausus: „Ma...“

„Pole sul vaja mulle rääkida, kuidas sa asju varjad, kuid see, mida sa teed pärast siia saabumist, on... liig,“ katkestas Tulekärakas. „Need märad seal ruumis, kes taastuvad pärast seda, kui üritasid sinuga võidu juua, hakkasid sinust juba hoolima... Peale selle kõige muu, mis toimumas on. Sa võiks nendega ükski kord aus olla, mitte käituda nagu armetu kannataja, mis ei kuulu sinu olemuse juurde. Muidugi on sul kogemusi ja oled paljutki üle elanud, aga sa ei pea kogu ennast esile tõstma...“ Ta vaatas kurjalt Mesimagusat. „Miks sa seda teed?“

Mesimagus värises ja vältis pilku. „Ma ei tea, mis asja sa ajad.“

„Tead küll,“ urises Tulekärakas. „Kohe, kui mind nägid, rääkisid sa libalaste asjadest ja poliitikast, mida ma kunagi varem tähele polnud pannud enne, kui sina selle teemaks võtsid. Nägid Sheni ja kohe rääkisid loitsumaatriksitest ja maagiateooriast. Moiraga rääkisid saksa keeles. Milleks sul esineda on vaja?“

„Sest ma tahan ponidele meeldida!“ nähvas Mesimagus ja vaatas Tulekärakale otsa. „Sest selle varjus,“ ta osutas kabjaga enesele, „olen ma koletis! Sest ma ei saa enam iialgi koju ja mul on vaid piiratud aeg teha teistele selgeks, et ma ei ole vaenulik ja ma tahan aidata!“

Tulekärakas ohkas. „Mesi, ma saan aru, mis toimub. Aga sa ei ole enam väike varss. Sa ei saa võluda ponisid üllatava tarkusega või veenmisega, et sa ei ole nende Mesimagus või koletis. Ei ole kellelegi vaja muljet avaldada, kellelgi ei ole vaja sinust kõike teada, et sind usaldama hakata. Niimoodi võiksid sa juba trükkida välja kokkuvõtte ja jagada igale ponile, kes ette jääb.“

„Aga mis siis... kui nad ei usalda mind?“ küsis Mesimagus haledal häälel.

„Siis nad ei usalda lihtsalt. Sa ei saa elada selle nimel, et kõik ponid hakkaksid sind kohe usladama. See, kes sa oled, olgu neile endile avastada – või mitte avastada – nende omal initsiatiivil.“ Ta mõtles hetke ja jätkas: „Või ka sinu initsiatiivil, aga mitte seepärast, et sa seda meelehelitlikult jagada tahad, vaid seepärast, et sa tahad, et nad sind tunneksid.“

Mesimagus vaikis ning Tulekärakas hingas sügavalt sisse. „Tule parem, ma näitan seda, milleks me siia tulime ja mõtle kuuldu üle ise järele.

See koht on koobas, kus Printsess Celestia ja Printsess Luna hoiavad võluesemeid ja maagilisi objekte, mida nad on oma võimuaastate jooksul kogunud,“ vahetas Tulekärakas teemat. „Kõik asjad siin on liiga ohtlikud selleks, et hoida muuseumides, et neid ei saaks kasutada halva tegemiseks või et neist kogemata kahju ei sünniks või et mõni poni neid teadmatusest valesti kasutada saaks.“

Ennast varjav libalane osutas kabjaga hämara ruumi poole ning seintel süttisid lambid, tuues nähtavale riiulid ja kapid seinte ääres ja keset ruumi. Tulekärakas hakkas üht vahekäiku mööda edasi traavima, hoides riiulitest ja laudadest kehapikkuse kaugusele. „Kui järele tuled, siis ma näitan sulle midagi. Ja järgi valvurponi käsku: ära tee midagi, tule vaid mulle järele. Vale loits võib kogu ruumi hävitada.“

Mesimagusa silmad läksid Tulekäraka sõnu kuuldes suureks, ta vaatas ümbrust hoolsamalt ja püüdis ümbritsevaid loitsumaatrikseid tajuda. Ta silmad suurenesid veelgi, kui ta asjast aru hakkas saama. Ta vaatas maatriksite suundi, et leida enda oletustele kinnitust ja tema õuduseks osutus see tõeseks. „Ma kardaksin seda vähem kui mind teleporditaks otse päikese pinnale kui seda, kui manaksin siin sobimatu loitsu...“

„See on siin turvalahenduseks selle vastu, et seda kohta ei avastataks või et siit midagi ei varastataks ega kuritarvitataks,“ rääkis Tulekärakas. Tema olekus ei paistnud rohkem muret kui juhuslikul kunstimüüjal, kes räägib oma poe turvasüsteemist. Nad möödusid mõnest pealtnäha ilma väeta asjast, nende hulgas olid ka laia äärega kübar ja kuljustega jalavõru. „Mitte keegi peale printsesside ei ole teadlik kõigest, mis siin leidub ja arvatavasti on niimoodi kõigile parem.“

Mesimagus hingas sügavalt sisse ja tuli Tulekärakale järele, üritades hoiduda kõigist maagialainetest, mida ta tajus. „H-hästi siis,“ köhis ta kõri puhtaks. „Mida sa mulle näidata tahad?“

Tulekärakas vaikis ja nad möödusid veel mõnest võluesemest ja peatusid viimaks ühe klaasiga laeka ees. Laekas lebasid neli telekineetilist mõõka, mis olid otsast otsani ronitaime motiive täis graveeritud ja laeka keskel paistis tuttavlik Alikorni Amulett. „Kas sa mäletad, mida me Maal rääkisime?“ küsis Tulekärakas ettevaatlikult laekasse vaadates. „Sa rääkisid erinevustest nende amulettide vahel, millega sa tutvusid oma reiside ajal. Pealegi rääkisid sa midagi erinevate asjade – näiteks kivide ja vee – „isikuomadustest.“ Mind hivitab, mida sa oskaksid öelda selle amuleti kohta siin.“

Mesimagus kortsutas kulmu ning tuli amuletile lähemale, kuid ei puutunud seda. Ta pilgutas silmi ja avas oma tunnetuse, et kuulda sosinaid enda ümber. Tema vari lausus arusaamatuid saladusi, metall siin ruumis oli vaikne ja kindel. Nüüd tajus ta mingit mõtet ja ta püüdis tähelepanu amuletile koondada. „See siin ei räägi midag...“ ta katkestas. Mingi sosin oli siiski tajutav.

apa nad

Ta peatus ja kallutas pead ning lausus: „Ootand veidi, siin on midagi...“

Tapa nad!

Mesimagus hüppas tagasi, suured silmad täis ärevust. „Millest need asjad tehtud on?!“

„Selle elemendi avastas esimesena Kaval Ristik ja kroonikate põhjal keelas Printsess Celestia selle kasutamise kohe,“ ütles Tulekärakas. Ta ei olnud laekale lähenenud tolligi ja ta silmad olid lukustunud laekale, nagu ta kardaks, et see hüppab talle igal hetkel kallale. „Ristik nimetas seda arkaniidiks ja tulnukad kasutavad seda laialdaselt igas asjas, mille nad ehitavad. Seda on nende relvades, laevades ja ka implantaatides, mille nad oma sõdurite peadesse opereerivad... Ma oletan, et see siin ei sarnane ühegi sellise amuletiga, mida sa juba näinud oled?“

Mesimagus vangutas pead. „See asi... Selles on kavatsus. See on tugev ja tahab tappa. Kõike, nii elavat kui elutut.“ Isegi praegu tajus Mesimagus seda sosinat. „See hääl on sünge. Nõudlik. Kui mõni poni või keegi neid kasutada võtaks, ei lõppeks see hästi.“

„Seda ma kartsingi. Inimesed arvasid, et terve mõistuse kaotamine tuleneb sellest, et eleeriumi vahendatud energia koormab aju üle. Minu arvates on see vaid üks täiendav tõend selle kohta, et siin on veel märksa süngemad jõud mängus.“ Tulekärakas osutas kabjaga ukse poole ning nad hakkasid laekast eemale, väljapääsu poole kõndima. „Kas oled kunagi midagi sellist näinud? Või on sul teooriaid?“

Mesimagus vangutas pead. „Ma ei ole midagi sellist kogenud. Ei mingit elementi, mis sunnib sind tapma. Olen näinud neetud esemeid, mis võisid su isiksust mõjutada, kuid nendes olid spetsiifilised loitsud, mitte lihtsalt sund, mis kiirgub esemest endast.“ Ta vaatas Tulekärakale otsa. „Kui inimesed seda kasutama peaks, on reaalne oht, et nad kannatavad tagajärgede all ja neid ei saa enam ka aidata.“

Tulekärakas noogutas. „Pärast kapten Harrise juhtumit keelas Printsess Luna kõik eleeriumiga töötavad seadmed kuni nad pole leidnud viisi piirata väge nii, nagu tulnukad oma tehnoloogias teevad. See ei kehtinud seadmetele, mida inimesed kasutasid Maal oma võimete täiustamiseks. Printsess oli kindel selles, et sihukesed seadmed siin maailmas ei ole lubatud ja neid ei tohi kasutada. Sealtmaalt ei ole intsidente enam olnud, inimesed leiutasid ka lahenduse, kuidas piirata eleerimi väge nende tehnoloogias ja seadmetes.“

Mesimagus surus hambad kokku, vaatas amulette viimast korda ning läks Tulekäraka järel väljapääsule. „Oled sa ikka kindel, et tulnukad valitsevad eleeriumi väge? Mina väga ei ole.“

„See on järgmine asi, mille üle arkanistid vaidlevad. Inimestel pole veel õnnestunud ühtki tulnukate juhti elusalt kinni võtta, kuid nad on teinud katseid ühe laiba peal. See laip, mille nad leidsid, oli mitutuhat aastat vana ja tal ei olnud mitte ühtegi implantaati erinevalt alamatest liikidest tulnukatel, millel implantaadid kehas olid,“ rääkis Tulekärakas ja koputas uksele kaks korda. „Väärib märkimist, et nad valitsevad nii palju maagiat, et suudavad printsessidega võidelda.“

Mesimagus ohkas ja lausus: „Mulle tundub, et kui siinne Equestria olnuks sõjaks paremini valmis, võinuks see kõik vähem traagiline olla. Ponid võivad olla väga, väga hirmuäratavad.“

Tulekärakas hoidis tagasi võpatuse, kui uks aglaselt avanema hakkas. „Ma ei usu, et oleksime suutnud selleks valmis olla. Kui sa lähed nüüd Ilumärgirüütleid vaatama, siis ma mõistan, et miks. Aga läheks praegu ja vaataks, kas Haruldus on juba piisavalt vormis, et sind nende pättide juurde juhatada?“

„Hei,“ tonksas Mesimagus õlaga Tulekärakat. „Mina olen ju samuti Ilumärgirüütel!“

Libalane naeris närviliselt. „Ma ei tea, kas sa siinseid Ilumärgirrüütleid tunned.“

 

o.O.o

 

„Mesi, see on keeruline,“ ütles Haruldus, kui ta koos Mesimagusaga mööda Canterloti rahvarohkeid tänavaid kõndis. „Ma ei tea, mida me minu Mesimagusale sinu kohta rääkida võiks. Me oleme nii kaua vaid kahekesi elanud ja ma pole kindel, kas suudan talle usutavalt väita, et sa oled sugulane, keda pole kaua nähtud.“

„Äkki ütled talle, et ma olen tema ise kaugest tulevikudüstoopiast?“ pakkus Mesimagus naeruga pooleks, mõeldes samal ajal Tulekäraka sõnade üle. „Igal korral, kui ma olen püüdnud olla keegi teine, on ta asja alati ära tabanud.“

„Kas tõesti? Ma vist arvan, et see juhtub siis, kui tal parasjagu helge hetk on,“ arutles Haruldus ja nad keerasid ümber nurga. Rahvahulki siin kõrvaltänavas enam ei olnud, siin valvasid kaks kerges turvises greifi, kes lähenevate märade ees tee sulgesid. „Tere hommikust, Halfast, rabad tööd teha, nagu ma näen?“

„Käes on pärastlõuna. Rääkige asjast,“ ütles parempoolne greif. Tema hääletoonis polnud naljast märkigi.

„Peate te alati seda küsima,“ vingus Haruldus haavunult. „Iga kord, kui ma siin käin, ma arvan, et peaksite mu ära tundma.“ Greif ei vastanud, vaatas vaid märasid enda ees ning Haruldus puhises pahuralt. „Mu nimi on Haruldus ja mul on kaasas sõber, kes tahab näha minu õde, Mesimagusat. Ta on parasjagu Kõrgeimal Küünisel Alvaril külas.“

Teine greif astus väravast sisse, sosistas seal kellegagi paar kiiret sõna ning naasis ponide teele. „Teie eesmärgist on teavitatud ja teil on õigus külastada Kõrgeima Küünise residentsi. Kui teid nähakse mujal enklaavis, eskorditakse teid välja,“ ütles valvur järsult ja noogutas, mõlemad greifid tõmbusid tagasi oma valvepostidele, vabastades tee greifide paiknemiskohta.

„Naljakas,“ nentis Mesimagus, vaatas korra valvureid, tegemata välja nende karmist pilgust ning läks Haruldusele järele. „Ehk siis kohustuslik sõjaväeteenistus? Nad on vist kõik lahinguvalmis.“ Ta märkas, kui tõsiselt võtavad noored greifid oma mänge ja kui kahtlevalt ja resoluutselt vanemad greifid neid vaatasid, kui nad möödusid. „On raske ette kujutada nii võimast rassi sellises olukorras...“

„Täpselt ma ei oska rääkida, kuid Vikerkaaresööstul on õnnestunud mõnede põgenikega rääkida,“ sosistas Haruldus. „Gryphosele tungiti kallale ja see vallutati ühe ööga. Pealinna kaitsesid Kõrgeima Küünise parimad sõdalased, kuid sellest ei aidanud. Sööst rääkis, et sõduritest pääses eluga iga viies ja üle piiri põgenes vähem kui pool elanikkonnast. Ja enamik neist on praegu siin.“

Järgmine greifidest valvurite paar sulges nende tee ja vestlus nendega kordus peaaegu sõna-sõnalt. Kui nad said loa kontrollpostist mööduda, Haruldus jätkas: „Kui Canterlotti teist korda rünnati, oleks Kõrgeim Küünis peaaegu tapetud, seepärast ei suuda mina neile nende ranget valvet kohe kuidagi pahaks panna. Nende valitseja on praegu Alvar, kes on nende kuningliku liini viimane pärija.“

„Ohhoo,“ tegi Mesimagus. „Seega siinne Mesi on kuningaga sõber ja tõuseb siin maailmas muudkui kõrgemale. Ja nii noorena!“ Ta naeris ja jätkas: „Räägi, mitu pruuutkleidi disaini su mõtteis juba liigub?“ Haruldus üritas soliidseks jääda, kuid tal ei õnnestunud muiet maha suruda. „Eh minu arust on ta selliste asjade jaoks pisut noorevõitu. Pealegi oleks tal vaja mõista, kuidas sellised formaalsused ja elukorraldus käib.“

„Seega...“ noris Mesimagus, „kümme? Kaksteist?“

Haruldus näis solvuvat. „Kindlasti mitte! Sinu pakutud arv ei sobi minu seisuses märale. Mina piirdun kaheksaga.“ Ta eelistas mitte vaadata, kuidas Mesimagusa kulm kerkis. „Vähemalt mitte praegu.“

Mesimagus itsitas. „Ma võin sulle modelliks tulla, et häid mõõte võtta,“ noris ta. „Lord Alvar on ilmselt soliidne greif ja kui mu siinne mina on minu moodi, julgen ma väita, et vaatasin täkkusid juba üsna varases nooruses. Kuigi ma sel korral tegelikke samme ei astunud.“ Ta naeris edasi. „Noh mu esimene armastus oli minust vanem ja minu arust oli sul temaga teatud probleeme.“

„Kas tõesti?“ küsis Haruldus ja ehmus, kui aru sai. „Kui sa räägid, et sinu esimene armastus oli Sinivereline Prints, lükkan ma ta tagasi kui rämpsu.“

Mesimagus peatus ja norsatas väga ebadaamilikult. Norsatas veel. Ja pahvatas naerma, otsides tuge Harulduselt, kes ei osanud olukorraga midagi peale hakata. Mesimagus naeris nii, et tal tekkis hingamisega raskusi. Tta ei teinud sellest välja, et neid vahiti, ta vajus põlvedele ning toetus Haruldusele, et mitte külili kukkuda.

„Kas ma võin sellisest reaktsioonist järeldada, et mu oletus oli ekslik?“ küsis Haruldus, püüdes äraolevalt lehvitada silmapaaridele, mille pilgud Mesimagusa naer nende peale oli meelitanud. „Kindlasti oled sa juba piisavalt vana, et... osata tema mainet hinnata. Pealegi õpetas ta sulle likööride segamist rohkemgi asju, mis sinuvanusele märale minu arust sobilik võiks olla.“

Mesimagus norsatas ja tõusis aegamisi jalule. „Haha, vabandust. Tema kaitseks ütlen ma, et ta õpetas mulle viisakaid kombeid, ajalugu ja kõrgklassi tähtsust, peale selle ka terve posu loitse. Aga ei, tema ei olnud minu esimene armastus.“ Ta irvitas ja vaatas õele otsa. „Mu esimene armastus oli täkk, kelle nimeks oli Ehahiilgus.“ Haruldus ei vastanud ja Mesimagusa muie laienes. „Ega ma sulle ei rääkinud maailmast, kus sood olid vahetuses? Tema oli Videvikusära ekvivalent. Aga ta oli täkk.“

Mesimagus peaaegu kuulis, kuidas õe aju ragises, kui ta seoseid otsis. „Las ma oletan,“ lausus Haruldus, Mesimagusa irve asendus ehmatusega. „Ta susis oma kavatsusi mõnesaja lehekülje igava ajalooteksti varjus?“

„Haruldus!“ hüüatas Mesimagus, etendades ahmimist. „Ma olin siis varss! Ma ei mõtelnud sel ajal sellistest asjadest! Ma vaid unistasin temast... Ta oli nii tark oma raamatute keskel.“

Nad jõudsid itsitades tänava lõppu, kus oli suur maja, mille ust valvas järgmine valvuripaar.

Enne, kui nad sõnagi lausuda jõudsid, ilmus majast nähtavale üks oluliselt suurem greif. Erinevalt greifisõdalastest, keda nad seni kontrollpostides kohanud olid, oli see isend pealaest sabaotsani turvises, mis koosnes nii soomusplaatisest kui rõngastest. Igale poole ta külge, kust mugav haarata oli, oli seotud hulk relvi ja ka tema käpad olid läikivast terasest kinnastes. Pea oli üleni kiivri varjus ja silmaavad olid nagu kaks musta tühimikku, mis esmalt peatusid Harulduse, siis Mesimagusa peal.

„Tere päevast, mürmidoon. Mu nimi on Haruldus ja tulin siia õde ja ta sõpru vaatama,“ ütles tumelilla lakaga ükssarvik, üritamata alustada pikemat vestlust.

Suur greif vaatas mitu sekundit Mesimagusat, heitis korra pilgu uuesti Haruldusele. Ta kallutas pead, pööras ümber ning kõndis vaikides majja. Ust turvanud sõdurid astusid kõrvale ning lasid Mesimagusa ja Harulduse majja.

„Hmm,“ lausus Mesimagus. „Tema on selline, kellega eriti tülli ei tahaks minna.“ Ta hoidis silmi greifil enda ees ega teinud välja sellest, kas keegi teda pealt võis kuulda. „Ja vaata seda rüüd. See on fantastiline! Võib väita, et relvad on kvaliteetseimast terasest! Ja kas sa selle maagiat tajud? See, kes selle kunagi lõi, teadis palju rohkem, kui nende oma sepad! Haruldus, see greif on midagi enamat kui sõdalane. Tavalisel sõdalasel ei sobiks kanda sellist varustust!“

„Kas tõesti?“ küsis Haruldus ärevalt naerdes. „Vikerkaaresööst rääkis, et selliseid greife nimetatakse „mürmidoonideks“ ja see on nende kultuuris äärmiselt tähtis tiitel.“ Harulduse ärevus asendus peatselt vallatu naeratusega. „Tead, kullake, meelitus on esimene samm teel täku südamesse. Kindlasti ta juba punastab seal kiivri all. Miks sa rohkem ei räägi sellest, kui fantastiline tema rüü on?“

Mesimagus pilgutas korra silmi ning suunas pilgu õelt turvises greifile. „Sa... tahad öelda, et ta võib olla huvitatud?“

Nali lahtus Harulduse näost, samas naeratus jäi alles. „Oh, kahju, kallis. Vikerkaar rääkis, et nad on rohkem pühendunud oma rahvale ja nii edasi. Pealegi ma proovisin, aga mind lükati tagasi. Ei saand ma temalt sõnakestki kätte.“ Haruldus lõpetas lause mossituse ja ärritunud pilguga.

„Äkki sa üritasid vale teemaga,“ pakkus Mesimagus. „Mis sa arvaksid, kui ma näitaks talle oma...“

„Sul oleks ehk õnne, kui prooviksid seda kusagil mujal, Mesi. Vikerkaaresööst rääkis veel, et mürmidoonid ei räägigi. Mitte kunagi. Nojah, seda ütles ta pärast seda, kui oli taastunud naeruhoost, mis hakkas pihta siis, kui ma ütlesin talle, mille pärast ma seda küsin,“ kurtis Haruldus. „Küll ma kord Sööstule kätte maksan...“

Mesimagus naeris: „Kujuta nüüd seda ette. Mesi ja Haruldus. Armunud tugevasse salapärasesse ja vaiksesse võõrasse, kes kannab rüüd.“

Õed jõudsid veidi veel naeru kihistada, kuid Mesimagusat segas heli, mida ta suurepäraselt tundis, kuid mida ta polnud ammu kuulnud. See oli seikluse hääl.

Treenimata kõrvade jaoks oli see kolme varsa kisa, Mesimagusa jaoks kõlas see nagu kojujõudmine. Sobimatud olid vaid rasked sammud ja need helid lähenesid.

Mürmidoon peatus ja astus kõrvale hetkel, kui häälte allikas nurga tagant välja pööras. Mööda koridori jooksis nende poole musta, punase ja valgekirju golem, mis meenutas seda, mida Mesimagus Maal näinud oli, kuid sellel polnud pakse soomuseid ja relvi, mida Maal kohatud masin kandis. See, mida see siin kandis, olid hoopis Ilumärgirüütlid, kes olid elu hinnaga masina õlgadele kinnitatud relssidesse klammerdunud. Golem peatus ja libastus veidi põrandal, tema tagant ilmus nähtavale noor hallide sulgedega greif.

Kuigi greif hingeldas, tõmbus ta valvelseisangusse, kui nägi mürmidooni ja kaht mära. „Tere päevast, miss Haruldus. Ilmselt tulid oma õde vaatama?“ küsis greif ja kohendas mõõka oma seljal. Tema kollakad silmad peatusid teisel Mesimagusal ja ta kergitas kulmu. „Kes on sinu kaaslane?“

Mesimagus kummardas. „Minu nimi on Mesimagus, Kõrgeim Küünis,“ ütles ta, hoides nägu sirgena ja jälgides teise enda reaktsiooni. „On suur au teiega tutvuda.“

Kahtlev pilk Alvari näost ei kadunud, ta pööras pilgu kergelt kõrvale. „Mesi, ilmselt sa sooritasid ajarännu ja tulid meile tulevikust külla. Või sinu pahatahtlik teisik põgenes X-organisatsioonist ja tahab sinuga rääkida. Või on ta nüüd EXALT-i agent?“

Mesimagus naeratas oma pahvikslöödud dimensiooniteisikule ja tõstis kabja. „Tule minuga, uurime välja, kuhu Fleur de Lis šokolaadi peitis. Me võime saavutada... võitmatse!“

„Me ei pühendu iial sinu kurjadesse plaanidesse varastada šokolaadi!“ kuulutas noorem Mesimagus golemi õlalt. Teised Ilumärgirüütlid noogutasid heakskiitvalt.

„Tore,“ vastas Mesimagus pühalikult noogutades. „On tore näha, et Ilumärgirüütlid on endiselt õigluse peal väljas. Te sooritasite mu katse edukalt.“ Ta naeratas varssadele ja jätkas: „Ärge öelge nüüd, et Ilumärgirüütlid on sedavõrd muutunud, et on hakanud kõiki teisi ponisid kahtlustama?“

„X-organisatsiooni inimesed kontrollivad kõikide ponide meeli!“ ütles väike Mesimagus.

„Kõik Elemendikandjad on nende väe võrku langenud!“ lisas Õunaõis.

„Ainult meie näeme, millist ohtu nad endast kujutavad!“ kuulutas Tuhatnelja.

„Ja me võitleme nende vastu iga päev,“ lausus Alvar tüdinult.

„Võta end nüüd kokku!“ hüüdis Mesimagus golemi turjalt. „Sa peaks olema entusiastlikum, Alvar, või mitte ükski poni ei võta meid enam tõsiselt!“

„Eks ma proovi siis rohkem pühenduda teie kangelaslikule võitlusele, oo sina hiilgav juht,“ vastas Alvar kummardusega.

Mesimagus naeris. „Selleks läheb veidi aega, et koguda nii palju Ilumärgirüütli energiat, et võidelda kurjuse jõududega!“ kuulutas Mesimagus teesklusega. „Aga kust te võtate, et Elemendikandjad on X-organisatsiooni mõju all? Eile ma seda veel ei teadnud.“

„Videvikusära!“ kuulutas väiksem Mesimagus. „Tema oli esimene, kes langes nende kurjade mõistusetrikkide kütkeisse! Järgmised olid Võbelus ja Õunarüüp! Kõik nad on hakanud imelikult käituma! Vikerkaaresööst ja Haruldus ei võta meid tõsiselt ja on vaid ajaküsimus, millal ka nemad selle vandenõu alla langevad!“

Mesimagusa silmad venisid suureks. „Haruldus... Ei! Ta ei tohi! Kui... Ega see müstiline X-organisatsioon riideid kasuta? Kui nad kasutavad, siis on meiega kõik!“ Ta vaatas üle õla oma õele silma. „Ära karda! Ma kaitsen teda, Haruldusega ei juhtu midagi, kuni Mesimagus, õigluse eest seisja, on siin!“

Haruldus polnud kogu vestluse ajal sõnagi lausunud. Ta pingutas, et hoida nägu sirgena ja mitte naerma hakata. „Kiusatusele õmmelda nii paljudele soovijatele riideid... on rakse vastu seista!“ ütles ta, kui oli ennast kogunud.

„Tõepoolest, kallis õde,“ ütles Mesimagus tähtsalt. „Kuid sa tead isegi, et sa pead sellisele kiusatusele vastu seisma! Kui sa seda ei tee, siis lõpuks õmbled sa tervele pataljonile vorme, millel on palju taskuid ja erinevaid variatsioone! Rääkimata veel barettidest! Ja neid kaunistavatest kalliskividest!“ rääkis Mesimagus. „Ja veel vormimütsid. Ühelgi salaorganisatsioonil ei tohiks olla vorme ilma barettide või vormimütsideta.“

„See on tõsi! Mõelge vaid kõigile nendele kaunistustele ja värvilahendustele, mida ma luua suudaks!“ hüüdis Haruldus. Paisits, et kurjad jõud murdsid ta, ta minestas ja langes sohvale, mis ilmus ta alla just sel hetkel, et teda põrandale kukkumast püüda.

„Näete nüüd,“ ütles Mesimagus Ilumärgirüütlitele. „Me peame olema valvsad. Kui me just millegi muuga ei tegele.“ Ta vaatas Tuhatnelja ja Õunaõie poole. „Kas oskate öelda, kuidas ma saaks pühendunult Ilumärgirüütleid teenida?“ Ta naeris ja jätkas: „Viimasest sellisest seiklusest on omajagu aega möödas, kuid kindlasti tuleb see meelde nagu jalgrattasõit.“

 

o.O.o

 

„Niisiis, tüdrukud, peame vist hiilima nii, nagu viimasel korral,“ teatas väike Mesimagus varssadele ning pöördus siis suurema Mesimagusa poole. „Zecora rääkis, et tal kulub nende asjade kogumiseks mõni päev aega, mis meid aidata võivad. Aga X-organisatsiooni agente on igal pool, olgem siis ettevaatlikud.“

Mesimagus noogutas ja pomises: „Zecora üles peame me leidma, või peame plaanid üle parda heitma.“ Ta naeris varssade hämmastunud pilke kohates ja jätkas: „Et see sebra meist, vaestest, veits hooliks, äkki temaga juttu teha prooviks?“

Tuhatnelja pruutsatas. „See on juba liig.“

Mesimagus naeris ja rääkis: „Tõsi jah, aga ma oletan, et kui me tahame vältida X-organisatsiooni agente, peame liikuma vargsi. Ja meil on vaja teada, kuidas see koht välja näeb, kuhu me läheme. Kas te olete varem seal käinud?“

„Jah! Me oleme Zecoral külas käinud küll ja saame vähimagi takistuseta nii sisse kui välja!“ vastas väike Mesimagus ja osutas suurele majale, mille varjus nad parasjagu seisid. Väliselt oli selle arhitektuur Canterloti stiilis,  aga ülemiste korruste kõrgusel ja paraadukse ümber rippusid võõrad vimplid ja lipud. Ust valvas keegi, kelle keha varjas keep ja ta õlale toetus oda. Muidu ta olnuks nagu kuju, kuid keebis pea pööras rahulikult ja jälgis ümbrust. Väike Mesimagus jätkas oma plaani konksude selgitamist, märkamata, et valvur vaatas pikemalt varssasid ja jätkas siis ümbruse kammimist.

„Hmm,“ noogutas Mesimagus. „Paistab, et te kolm olete juba harjutanud vargsi liikumist! Tublid olete! Kuid seekord peame olema eriti ettevaatlikud. Kui Zecora meid aitab ja mõni spioon seda jälgib, siis läheb see missioon kindlasti luhta.“ Ta pingutas end, et tõsine välja näha. „Niisiis, kust alustame?“

„Kõrvaltänava aknast! Sealt saab mingisesse esimese korruse kabinetti ja sealt edasi hiilime Zecora tuppa,“ rääkis Tuhatnelja rõõmsalt. „Selle järgi, kui palju sebrasid sealt uksest sisse ja välja käib, on see maja seest üsna tühi.“

Mesimagus noogutas jälle. „Aga see on ju suur maja, äkki on nad suuremalt jaolt kuskil muus kohas? See teeb meie ülesande märksa lihtsamaks. Lähme sisse! Näidake teed.“

Väike Mesimagus noogutas vastu ja juhatas nad kõrvaltänavasse, millest ta just rääkinud oli. Kõnealune aken oli jahedale talveilmale vaatamata irvakil. Ilumärgirüütlitel ei olnud raske akent avada ja tasakesi majja hiilida. Nii nagu Tuhatnelja oli öelnud, oli siin kabinet, kus oli kaks kirjutuslauda ja hulk pärgamendirulle.

Mesimagus vangutas pead ja pilgutas silmi. Laual auras alles teetass ja tuba polnud maha jahtunud, kuigi aken oli irvakil. Valvur ukse juures paistis päris pädev olevat ja kindlasti ta otsis kahtlasi kohti ning sellise ilmselge sissepääsutee oleks ta kindlasti otsekohe avastanud. Mesimagus tundis seesmiselt, mis toimumas on ja ta eelistas sellega kaasa minna. Ta näitas nagu vaataks hoolega ringi, et leida häid ja halbu peidukohti ning kandis Ilumärgirüütlitele ette: „Õhk on puhas.“

Õunaõis võttis esimese positsiooni ja juhatas nad kabineti ukseni. Pärast mõningast kuulamist lükkas ta ukse irvakile ja piilus koridori. Nähes, et koridoris kedagi ei ole, lükkas ta ukse nii palju lahti, et teised läbi mahuksid. Koridoris olid mõned vaibad ja seinavaibad ja nii nagu kabinetis, ei paistnud siingi ainsatki hingelist.

Mesmagus libistas end hääletult koridori ja uuris ümbrust põhjalikult. Üks seinavaip kiikus veidi, nagu puhuks sellele tuul aga selle taga ei olnud ei ponile ega sebrale ruumi varjuda. Mis tähendas...

Mesimagus jälgis, et varssade tähelepanu oleks mujal ning vaatas ülespoole. Ta langetas pilgu, hoidudes muigest ning järgnes varssadele. „Niisiis, Zecora tuba on lähedal?“ sosistas ta. „Mis te, tüdrukud, arvate, kas tal oli piisavalt aega, et need asjad ära teha, mida tahtsite?“ Väike Mesimagus kehitas õlgu ja vastas: „Ta ütles mõned päevad tagasi, et me saame, mida vaja. Mõned päevad on sellest nüüd möödas, seega...“

„Ahhaa,“ lausus Mesimagus ning järgnes varssadele, kes enesekindlalt oma eesmärgi poole liikusid. Nad peatusid nurkade juures ja piilusid, varjusid vahel laudade alla, tõmmates sellega endale rohkem tähelepanu, kui siis kui nad olnuks Roosa Piruka Harmooniaelementide kleitides ning marssinuks keset koridori. Mesimagus muidugi tegi kõik kaasa ja see tundus nii jabur, et ta peaaegu tundis, kuidas teda jälgivad silmad jahmatusest pöörlevad. Ta peatus korraks ja lehvitas neile.

Lõpuks, kui neil oli läinud kolm korda rohkem aega, kui pidanuks, seisid nad puust ukse juures. „Kas see on õige uks?“ küsis Mesimagus.

„Kes on see, keda mina kuulen, kas see on see, kes eikusagilt tuleb?“ küsis tuttav hääl ukse tagant, uks avanes aegamisi ja nad nägid väsinud ilmega Zecorat. Naeratus ta näos asendus üllatusega, kui ta nägi suuremat Mesiagusat. „Ma kardan uskuda seda, mida mina näen, kuid üsna reaalne sa välja näed. Ma tunnen, et väga-väga kaugelt sa tuled ja väga huvitavat lugu sinult ma kuulen. Vanem Mesi.“

Mesimagus naeratas ja vastas: „Ja ka pikka lugu! Kuid alati on sind tore näha, Zecora.“ Ta osutas ilumärgirüütlitele. „Mu kaasteelised rääkisid, et sa valmistavat midagi nende tarbeks?“

Zecora noogutas varssade poole. „Et murda organisatsioon, selle torn, vägev, on vaja teil asju, mis on täis väge.“

Tuhatnelja vastas kulmu kortsutades: „Aga neil ei ole mingit torni!“

Mesimagus patsutas varsa pealage ning seletas: „See on metafoor, Tuhatnelja. Kui vanemaks saad, siis mõistad.“ Siis aga ta ulvatas, kui Tuhatnelja teda õla pihta lõi.

Zecora naeris ja tõmbus tagasi, võimaldamaks neil neljal tema tuppa tulla. Kuigi nad olid Canterlotis, mitte Vabas Metsas, oli Zecora tuba ikkagi niimoodi sisustatud, et selle omaniku võis ära arvata ilma, et ta kohal olnuks. Riiulid olid täis iidseid raamatuid, salapärase sisuga pudeleid ja muid veidraid vahendeid, mille ülesannet võis Mesimagus vaid oletada.

„Olge ettevaatlikud, kui kasutate neid, sest suurem vägi on tulemas neist,“ ütles Zecora ja juhatas nad seina äärde laua juurde ja tõstis ära lina laual labavatelt asjadelt.

Laual olid kolm kaelarõngast, igaüks peenelt ja kabjatsi puust nikerdatud. Esimene oli ilmselt Tuhatnelja jaoks, seda ümbritses suline tiib ja keskkohta ehtis ratas. Teine oli Õunaõie oma, seda kaunistas ilus lehtedega ronitaime motiiv ja keskkohas oli õun. Ja viimane kaelarõngas...

Selle pinda kaunistasid sirged jooned, mis ristusid, moodustades teravaid nurki, mis juhatasid oma korda pilgu selle keskkohale, kus Mesimagus nägi omaenda ilumärgi täpset koopiat.

„Zecora, kust sa selle motiivi võtsid?“ küsis ta, suutamata rebida pilku sümbolilt, mida ei saanud enne tema siiasaabumist siin universumis eksisteerida.

„Sümbolitel on väga suur vägi, me kõik seda teame, et see on tõsi,“ rääkis sebra ja vaatas suurele Mesimagusale otsa. „Kahe ehte kujud ilmutasid end unelt, kuid viimase kuju on pärit vist sinult.“ Mesimagus pilgutas silmi ja lausus: „See on võimatu!“ Ta vaatas uuesti kaelaehet ning jätkas: „Poleks eluilmas uskunud... Kuidas sa seda ette näha võisid?“

„Kui ära kaotasin end une sees, ütlesin endale, et see pole see,“ vastas Zecora pead vangutades. „Kuid polnud minu hääl ainus, mis vastas, ma ennast seal nägin, kes kui suitsu seest astus.“

„Sa ütled, et nägid unes iseennast?“

Zecora noogutas, vaatas peeglisse ja sealtkaudu Mesimagusale otsa. „Meil saladusi on jagada teiste hingedega ja osad neist sarnanevad meiega endiga. Teine mina vaatas ehmunud märasid, vähesed temale läheneda julgesid.“ Ta vaatas suurt Mesimagusat nüüd otse. „Ta ütles, et Mesimagus läks kaduma kosmosesse ja teised on pühendanud end tema otsimisse. Me jutuajamine oli küll lühike, kuid mällu mul jäi see pildike üürike.“

Mesimagusa silmad venisid suureks. „Kas nad otsivad mind?“

Zecora noogutas ega lisanud midagi.

„See on fantastiline!“ hüüdis Tuhatnelja, olles justkui unustanud, et nad on siia salaja hiilinud. Hetkegi viivitamata viskusid Ilumärgirüütlid oma ehete manu ning kohe olid need neil ka kaelas. „Suur tänu, Zecora!“

„Muidugi, aitäh, Zecora,“ vastas Õunaõis ja vaatas naeratades puidust nikerdatud kasvusid ja õuna. „Kuidas me need tööle saame? Ega selleks mingit spetsiaalset poosi ei pea võtma, et vägi vabastada?“

„Poosid oleks liiga lihtsad, siin on kindlasti salasõna vaja,“ arvas väike Mesimagus. „Nagu näiteks... Imevarssade vägi, avane!“

„Ei-ei-ei, ma mõtlesin parema välja! Koos me väega oleme me Ilumärgikaptenid!“ pakkus Tuhatnelja.

„Ee kas see mõjutab aega?“ Õunaõis pigem ütles kui küsis.

„Et amuleti väge mõista,“ ütles Zecora, „peate kannatlikkuse olemust mõistma.“

„Mida?“ küsis Tuhatnelja hetk hiljem.

„Ta tahab öelda, et endas selgusele jõudmiseks on vaja rahu ja aega,“ ütles Mesimagus. „Lähme, tüdrukud, proovime neid... seal väljas.“

Kui varsad toast välja hakkasid marssima, peatusid Mesimagusa silmad Zecoral ja läikisid pisaraist. „Nad otsivad mind, eks?“

Sebra naeratas ja noogutas. „Otsivad küll.“

 

o.O.o

 

Kogu tee tagasi greifide enklaavi oli Mesimagus vaikne ja mõtlik. Ta käis Ilumärgirüütliega sama sammu, peatus, kui vaja, lömitas varju, kui valvurid vaatasid. Jälgis nendega koos inimesi, kes olid nende kohalolust ilmselgelt teadlikud. Viimaks ta nägi nende sihtkohta, kus Alvar varssade valvamise üle võttis.

Mõtted olid tal aga hoopis mujal.

Nad teavad, et ma olen elus ja nad otsivad mind! mõtles ta juba vähemalt kaheteistkümnendat korda. Kas nad võisid seda teada saada siis, kui see hullu Videvikusära kild oma peegliga mulle Haruldust näitas? Ta peatus, lasi Ilumärgirüütlitel kaugemale minna ning raputas pead. Mis siis, kui see ei olnud ainus kord? Mis siis, kui nad suudavad näha, mis minuga juhtub? Mis siis, kui nad üritavad minuga ühendust võtta, aga mina ei ole suuteline neid kuulma?

Ma olen alati mõelnud... Eeldanud, et nad arvavad, et olen surnud. Ja nüüd oli siin täiesti kindel tõend sellest, et nad teavad, et ta olen elus. Sest nad on näinud minu ilumärki. Et nad on jõudnud multiversumisse. Zecora oli olnud Harulduse juures, kui nad läbi selle peegli teineteist nägid. Äkki on ka Haruldus suuteline une ajal käima läbi ruumide ja aegade, et teda leida? Kas seda teevad vaid nemad? Äkki... ka printsessid on appi tulnud. Ja Elemendikandjad. Astel. Tuhatnelja. Õunaõis... Äkki nad püüavad... ja tema pole kordagi mõelnud, et nad teavad sellest.

Mida... mida Haruldus mulle ütleks, kui ta mind sellisena näeks? Tunneks ta mu ära? mõtles Mesimagus, üritades oma tunnetes selgusele jõuda. Ta peaaegu kuulis, kuidas Haruldus räägib temaga. Ta võib öelda: „Tere tulemast tagasi, Mesimagus!“

Tema hääl võiks olla rõõmus ja elev, sest ta teab, et õega on kõik korras ja ta on tervena tagasi tulnud.

„Mesimagus?“

Mesimagus pilgutas silmi ja nägi Haruldust, kes seisis Ilumärgirüütlite ja valvurite kõrval ning vaatas murelikult. „Kas kõik on korras, kallis?“

„Ma...“ kokutas Mesimagus. „Ah noh jah... ma olin pisut hajevil.“

Haruldus vaatas õele silma ning küsis viimaks: „Kas see seiklemine oli samamoodi lahe, nagu sul meeles on?“ küsis ta naeratades.

„Oli küll,“ muheles Mesimagus. „Kuigi... Ühe õige seiklusega pidanuks kaasnema rohkem tagajärgi. Loss võinuks põlema minna, või oleks mõni minotaurus katapuldiga taevasse lastud ja ta oleks sarvedega õhulaeva purustanud.“

Haruldus küll naeris viisakusest, aga ta silmist paistis ärevus. „Kas see on tagantjärele tarkus, mida ma praegu kuulen, või te alati teadsite, et teie seiklustega kipub tagajärgi kaasnema?“

Mesimagus naeris. „Me kunagi ei teadnud, kui halvad tegelikult meie mõtted olid, kuni paratamatu juhtuma polnud hakanud.“ Ta naeris häbelikult. „Hiljem hakkasime pisut rohkem mõtlema, siis tavaliselt üks meist jagas ära, et mõte pole hea ning kohe said ka ülejäänud kaks asjast aru.“

„No vähemalt, kui ma sinuga nüüd veidi aega veedan, sa aitad mul paremini ette näha, mille peale meie Mesi tuleb ja milliste asjade peale Ilumärgirüütlid tulla võivad,“ leidis Haruldus ning muigas vallatult. „Ma olen märganud, et ta on sealtmaalt ennast rohkem kokku hakanud võtma, kui nende kambaga liitus Kõrgeim Küünis. Näeksid sa vaid, kuidas ta kuulab kõike, mida Alvar sõjandusest ja taktikast räägib.“

„EI, EI KUULA!“ kriiskas väike Mesimagus vastu. „Alvar on väga lahe ja kohtleb meid kui täiskasvanuid! Ta on vapper! Ja ta ei ütle kunagi, et me plaanid on totrad või miskit. Ja ta... On...“ Ükssarvikuvarss hakkas kokutama ja vaikis ning tahtis põrandasse vajuda, kui Harulduse naeratus laiemaks venis.

„Ta on ilus,“ noogutas suur Mesimagus Haruldusele kaasa. „Soliidne ja enesekindel juht!“ lisas ta, tundes peaaegu nagu omaenese ihul, kui ebamugavalt tema siinse dimensiooni ekvivalent ennast tunneb. „Kuulsin, et ta valvas tervet haiglatiiba... See ei ole vaid vaprus. See on lausa austustvääriv. Pole mingi ime, et Mesi kuulab teda.“

Vestluse ajal värvus väike Mesimagus näost üha punasemaks ning vaatas kohti, kuhu varjuda. Haruldus, kes teda armastava õena hästi tundis, vajutas viimasele nupule. „Oota, sa rääkisid, et võid olla mulle modelliks, kui ma teatud rõivaid hakkan tegema, eks?“ küsis ta suurelt Mesimagusalt. „Ei saa ju ometi lubada, et mu kallis õde näeb kuninglikul laulatusel välja vähem kui täiesti lummav, mis?“

Mesimagus tonksas mõtlikult kabjaga lõuga. „Ei, me vist ei suuda. Sellest võib saada kohutavaim asi üldse! Selle ebaõnnestumine oleks suisa kriminaalne. Ma kindlasti tulen selle tegemisele appi. Ta kindlasti ei tohi tema majesteedi kõrval olla midagi muud kui täiuslik. Vähem oleks... Andestamatu.“

„Kapsad olete!“ vingus väike Mesimagus, pööras ringi ja sööstis minema.

„Mesi tahab ilmselt piimakokteili,“ lausus suur Mesimagus muheledes. „Loodame, et me liiga kaugele ei läinud.“

„Taeva päralt – ei. Me ajame Õunarüübiga sellist juttu juba nädal aega, kui Mesi läheduses on ja        praegu me puudutasime teemat vaid pindmiselt,“ ütles Haruldus lähemale tulles. „Kui aus olla, siis mulle tundub, et see meeldib talle. Kui mitte, siis oleks nende seiklemised ja selle tagajärjed ka minu elamisest orkaanina üle käinud,“ sosistas Haruldus.

„Sa tunned mind ikka nii hästi,“ noris Mesimagus muiates. Ta vangutas pead ja vaatas õele otsa. „Aitäh, et lasid mul nendega seigelda. See... avardas mu teadmisi. Et kui vähe me teadsime siis nii paljudest asjadest. Aga tead, ma pole kunagi mõelnud, et mõni neist tegudest võinuks tegemata jääda.“

„Oletatavasti on see ikka päris haruldane võimalus kogeda omaenda noorust mitte iseendana, vaid väljastpoolt vaadates,“ lausus Haruldus, vaadates sinna suunda, kuhu väike Mesimagus jooksnud oli. „Enne, kui me Ilumärgirüütlitega kokku saime, sa ütlesid, et tahaksid veel mõne poniga kokku saada? Tuleb tunnistada, et ma ei kujuta ette, kaua nende leidmine aega võib võtta, kuid ikkagi võime me neid otsima minna.“

Mesimagus noogutas ja ütles: „Ma ei tea, kui kaua ma siin olen. Võib-olla mõned päevad. Võib-olla kuu. Kindlasti meil on aega, aga... Kuidas Videvikul läheb? Kõik ponid paistavad tema pärast mures olevat, aga ma pole teda veel näinud.“

Haruldus vajus aegamisi näost ära ja nad vaikisid pikalt, kuni Haruldus viimaks rääkis: „Videvikusära... püüab üle saada sellest, mis temaga juhtunud on. Kui teda näha tahad, võin ma sind juhatada. Lihtsalt... ära ole üllatunud, kui ta pole sellises tujus, et sinuga rääkida tahaks. Eks?“

Mesimagus noogutas. „Saan aru.“ Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas Haruldusele silma. „Ma tahan teda näha... ta oli minu õpetaja. Ei olnud ühtki maailma, kus ma käisin, kus ta mind ei aidanuks ja ma võiks vähemalt proovida... Isegi kui minust lõpuks abi ei ole.“

Haruldus noogutas kõheldes ja suundus kindluse koridoridesse. Nende vahel lasus mitu minutit ebameeldiv vaikus kuni vanem ükssarvik viimaks rääkis: „Ilmselt sa tead Videvikusära kalduvusest perfektsionismile. Nagu ma ütlesin, võttis ta viimaseid sündmusi üsna tõsiselt ja ma arvan, et ta üritab välja mõelda, kustmaalt asjad valesti hakkasid minema.“

Nad peatusid suurte uste ees, mida valvas mustas turvises täkk. Haruldus noogutas valvurile ja valvur noogutas vastu. „See ruum on memoratoorium, see võimaldab seal viibijal  käia uuesti oma mälestustes. Kui tahad Videvikuga rääkida, pead minema sinna,“ seletas Haruldus ja näksas kõheldes huult. „Kui sa näed midagi, mis muudab su meelt tahtmises rääkida Videvikusäraga, ei paneks keegi seda pahaks. Mesi, ole lihtsalt valmis.“

Mesimagus noogutas ja kõhkles ukse ees ning vaatas Haruldust. „Ta on tugev. Igas olukorras. Ta veab välja,“ lausus ta ja astus ruumi. Uks selja taga sulgus klõpsatades ning noor mära jäi pimedusse.

Sa tapsid nad.

Hääl oli süüdistav, täis viha ja kajas justkui igalt poolt. Kõige jubedam oli see, et see oli kahtlemata Videvikusära hääl.

Sa tapsid nad kõik.

Pimedus asendus välkude ja põlevate majadega, kolm inimest – mees, naine ja laps – jooksid mööda kõrvaltänavat. Mesimagusat hoiatas kitiiniklõbin betoonil ja mingi koletislik olend jooksis mehe pikali ja kiskus lõhki. Naine röökis meeleheitlikult, koletis sööstis kohe temani ja kiskus ta samuti lõhki. Jäi veel laps, aga mitte kauaks, sest koletis kordas oma metsikust kolmandat korda.

Mul on nii kahju...

Vaade hüppas äkki ruumi, mis ei erinenud eriti nendest, kus Mesimagus käis, kui ta Maal oli. Selles ruumis paistsid doktor Vahlen ja veel kaks inimest. Mees ukse juures naeratas lohutavalt ja vajutas avamisnuppu ja esimeses nägemuses kohatud koletis tormas uksest sisse ja ribastas ta. Koletisele järgnes mustas turvises gigantne mutoon, tõstis relva ja tulistas teise inimese tuhaks. Doktor Vahlen karjus ja ründas, kuid hiiglaslik käsi lajatas ta vastu terve seina suurust peeglit, mille äärde ta verisena vedelema jäi.

Sa tapsid nad, sest sa otsustasid mitte midagi teha.

„Mul on kahju, ma lihtsalt... ei...“ vastas teine hääl, mis oli süüst ja meeleheitest katkemas.

Siis tapsid sa nemad, kuna kaotasid enesevalitsemise.

„Mul ei olnud valikut!“

Sähvatuste saatel vahetusid hämaruses stseenid. Putukataoline koletis löödi kõrvaltänaval maagiaga laiaks. Lillakad maagialained muutsid tulnukatest koletisi kivikujudeks, mida Mesimagus Maal näinud oli. Tulnukate õhulaev hävis plahvatuste saatel Maa taevas. Kindlameelse pilguga inimene tulistas midagi, kuid siis heitis miski ta minema. Teine inimene litsuti telekineesi jõul peaaegu laiaks, samal ajal Videvikusära hääl karjus, mida kõike ta oli teinud.

Sul on õigus, sul tõesti ei ole valikut. Tapmine on see, milles sa osav oled. Vaid tapmine ongi see, mida sa oskad. Sa lihtsalt pole seda mõistnud veel...

„Ei...“

Vaatepilt viskus haiglapalati sarnasesse ruumi, mis oli täis elektroonikaseadmeid. Voodite ümber oli üle kümne arsti, aparaatidest kostis alarmisignaale. Videvikusära pilk oli lukustunud ühele voodile. Voodis viskles ühe käega inimnaine, doktorid toimetasid ta ümber paaniliselt ja siis naise keha lõtvus.

Sul on vaja vaid seda tunnistada. See on sinu eriline anne, Videvik.

„Mul on nii kahju!“

Mesimagusa kõrvad tõmblesid, sest see viimane sõna ei tulnud kusagilt illusiooni seest, vaid ainsalt elusolendilt, kes peale tema siin ruumis viibis. Ta polnud ruumis valitsevat kaost märganud, samuti ka olendit, kes selle keskel istus. Videvikusära jälgis stseene enese ümber, ta oli end teki sisse mässinud ja mingi pehme kaisuloom oli ta kapjade vahel. Kui stseenid vahetusid, ta võpatas ja tõmbus kössi, kuid ei suutnud mujale vaadata.

Mesimagus kõndis mälestustest läbi ja jõudis Videvikusära kõrvale. Ta istus alikorni kõrvale ja sirutas esijala ettevaatlikult ümber ta keha. „Su hääled... need valetavad. See ei ole sinu eriline anne, Videvik.“

Mälestuste illusioonid pudenesid ja hajusid ja Videvikusära pööras pilgu Mesimagusale. Ta silmad tõmblesid ja selginesid, kui ruumi valgustus muutus aeglaselt eredamaks.

„Sa... Ei saa olla ehtne. Kui sa teaksid tõde, ei saaks sa seda öelda. Sa ei saa olla ehtne,“ lausus Videvikusära oma kaisunukku kallistades ja silmi sulgedes.

Mesimagus vangutas pead ja kallistas Videvikusära kõvemini. „Muidugi olen ma ehtne, Videvik. Ma vaid ütlen sulle, et nii see ei ole, see ei ole see, mis sa oled.“ Ta osutas kabjaga tühjale ruumile. „Sellised mälestused peaks näitama just seda, mis ei ole tõde. Enesekaitse ja... niisama tapmise vahel on suur erinevus. Ma tean seda. Ja ma tunnen sind. Sa piinad ennast asjadega, mis ei olnud sinu otsustada.“

„Aga... Nad said kõik minu pärast surma!“ karjus Videviksuära. „Kui ma olnuks kiirem ja nutikam, päästnuks ma nad kõik!“

Ruumis kajas teise, vanema Videvikusära hääl ja ilmus illusioon, kus paistis vanemaealisem Videvikusära, kes oli endiselt ükssarvik, ta ümber olid ta sõbrad ja nad laulsid kooris kantrilaulu.

 

--

 

„Kabjaosavus,“ ütles nüüd noorem Videviksuära, kes oli vanuselt lähemal sellele, kes Mesimagusa kaisus praegu oli. Ta kummardus lähemale ja kordas „Ka-bja-o-sa-vus.“

„Kabosv...“ kordas varsahääl. „Ma ei õpi seda iialgi ära!“

„Õpid küll, Mesimagus, oota, ma toon sulle teed.“

 

--

 

Järgmise illusiooniga ilmus järgmine Videvikusära, kes uuris keerulist paberkonstruktsiooni, mis ta pea kohal hõljus. „Tuleb nentida, et lihtsam on otsida raamatust loitsu, kuidas võluda hiiri hobusteks.“

„Ja pareminigi kui see poni, kes selle lõi?“ sosistas Mesimagusa hääl. „Ta andis vaid neli tundi aega, et mõistatus lahendada.“ Videvikusära illusioon võpatas ja langes minestusse. „Sinivereline?!“ hüüatas Mesimagus murelikult. „Ma kardan, et ma tegin ta katki!“

 

--

 

Järgmiseks ilmus teistsugune Videvikusära. Ta oli kõrgem, lausa printsessilik, kiirgas väge ja kummalisi energiaid. Pealegi oli ta silmnähtavalt purjus.

Mesimagusa hääl kõlas nüüd tühjusest nende ümber: „Sa ütled, et... Sina ja mu õde on tegelikult... Sa magasid temaga või?“

„Ei noh mitte päris...“ vastas Videvikusära illusioon, kellest paistis veidi piinlikkust. „Magamist tegelikult ei toimunudki, see asi toimus hoopis... Keset tantsusaali.“

 

--

 

Videvikusära jälgis stseene ta ümber, nägu täis mõistmatut segadust. „Mis see kõik on? Ma ei mäleta mitte ühtegi neist.“ Siis vaatas ta Mesimagusat. „Kes oled sina? Mis sa selline oled üldse?“

Mesimagus naeratas. „Ma olen sinu õpilane. Mesimagus.“

Meeleheide ja lein kahanesid Videvikusära pilgus ning asemele ilmus uudishimu ja teadmistejanu, millega Mesimagus liigagi tuttav oli. See pilk kestis üle minuti, kõikudes meeleheite ja uudishimu vahel, siis viimaks ta rääkis. „Ajaränd? Ei, ei, sellega ei kogu mälestusi ja need olid liiga detailsed, et olla välja mõeldud. Dimensioonidevaheline rändamine? Paralleelmaailmad?“ pomises ta ja ta silmad libisesid uutele illusioonidele nende ümber.

Mesimagus naeratas ja kiitis: „Tubli! Sa ei kujuta ettegi, kui palju olen ma pidanud ponidele selgitama, et ma tulen teisest dimensioonist!“ Ta muheles: „Aga Videvik... Selliste asjade kuulamine ja vaatamine siin ruumis ei tee ühelegi ponile head.“

Mesimagusa rääkimise ajal hajusid pildid Videvikusärast, järgmised stseenid vaheldusid kiiresti.

Suur hundilaadne koletis ründas varssa, kuid läbi koletise keha tungis ootamatult jääpurikas.

Suur koobas varises ümber Mesimagusa, Õunaõie ja Tuhatnelja, kes võitlesid suure draakoniga.

Zombisarnane poni lõi kaitseülikonda riietunud varsa surmava jõuga vastu seina, pimedas välkusid kiired, lendasid teemandid, paistis hall karvkate, kostis vaevalist hingeldamist ja pritsis verd.

Kummalist värvi libalased võitlesid meeleheitlikult turvistes ponidega, Mesimagus võitles iseenda vastu... Vaatepildid jätkusid mõned sekundid kuni jõudsid mustast ja läikivast kivist koridorideni, mis paisitis kurjakuulutavam kui kõik varasem.

Mesimagus vabises silmnähtavalt ja püüdis mitte mõelda ja sai illusiooni minema just siis, kui paistma hakkas suur kahejalgne olend.

Videvikusära silmad salvestasid vaatepildid nii kiiresti, kui need ilmusid. Ta sulges silmad ja tundus  sügavamale tekisse tõmbuvat, justkui üritades vaatepiltide eest põgeneda. „Miks sellised asjad juhtuvad? Kas oleme me midagi sellist ära teeninud? Kumbki meist poleks tohtinud selliste valikute ette sattuda. Me ei ole ju seda ära teeninud, onju?“ Viimane küsimus oli anumine ja Videvikusära vaatas Mesimagusat.

Mesimagus vangutas pead. „Sa ise ütlesid mulle teistes maailmades, et mõnikord me peame püsima jääma... Me ei tapa kedagi naudingu pärast ja kuni me leiame muid mooduseid, kuidas end kaitsta, võiksime me rääkida ja lahendada asju rahumeelselt. Need hundisarnased koletised ei suutnud muud kui tappa. Nad purustasid perekondi, jälitasid süütuid... Tapsid lihtsalt selle pärast, et poni sattus nende teele, kuigi mõni neist ilmutas isegi midagi mõtlemisesarnast. Kui sa sellise peale sattusid, pidid lihtsalt meeleheitlikumalt võitlema, et eluga pääseda.“

Ta ohkas. „Leidub mõistusi, mis ei hooli. Nad naudivad meie kannatusi, sest meie moraalitunnetus on neile samamoodi võõras ja arusaamatu, kui nende julmus ja empaatia puudumine on mõistetamatu meile.“

Mesimagus vaikis mõnda aega ja kallistas Videvikusära kõvasti. „Isegi kui meile on jäänud vaid üks valik, aga me ei tee seda, võivad surra need, keda armastame, sest me ei teinud midagi. Ja minule tundub, et kuni me ei tapa kedagi vaid selle pärast, et me oskame seda teha või et me lihtsalt ei võta teisi võimalusi kaaluda, ei ole me sellised nagu nemad. Ja meil on veel lootust.“

Videvikusära judises Mesimagusa kaisus, heitis siis teki eemale ning vastas äkilise kallistusega. Ta alustas mitu korda juttu, kuid ei leidnud sõnu. Ta kallistas esijalgade ja tiibadega...

Misasja? Tiibadega?

Mesimagus pilgutas jahmunult silmi, siis jõudis talle vaatepilt aegamisi pärale. Videvikusära kallistus oli liiga meeleheitlik, et teda tiibade vaatamise pärast eemale tõugata, ehkki ta tahtis väga neid näha. Mesimagus jättis uudishimu rahuldamise pärastiseks ja jätkas Videvikusära kaisutamist. Praegu polnud see hetk selline, mil ehmuda sellest, et Videvikusära on alikorn.

Noh vähemalt mitte liiga häälekalt.

Aga üks teine asi pani ta vakatama. See oli kaisunukk, mida Videvikusära hoidis. Mesimagus vaatas seda ja ütles enne, kui mõtles: „Oota, see on ju inimnukk?“ Ta vaikis ja meenutas, mida Haruldus talle rääkinud oli. Mis see nüüd oligi?

Kui Mesimagus süvenes mälestustesse pealtkuuldud vestlusest, hakkasid ruumis ka pildid liikuma.

„Ära keela mulle romantikat!“ nähvas Haruldus Õunarüübile, samas ta hääles polnud teragi viha. „Pealegi kipub ponide maitse viimasel ajal... eksootiliseks muutuma. Videvik on oma partiiga päris armas, Võbelusel on olnud palju südamlikke vestlusi selle Victori-nimelise džentelmeniga. Tundub, et inimesed ei pea karjaprintsiibist lugu, seega olen sunnitud võtma seda, mida saan. Mesimagusa romanss on ainus, mis mulle on jäänud ja Videvik rabas mu kapjadest viimase Sädelevate Südamete raamatu ega ole tagasi toonud.“

„Ohh,“ ütles Mesimagus. „Või et sellest siis Haruldus rääkiski.“ Ta kortsutas kulmu ning jätkas: „Nüüd mulle tundub, et see näeb üsnagi Matti moodi välja.“

„Mid... Ei, see ei ole nii!“ vastas Videvikusära kärmelt ja vaatas nukku. „Miks sa väidad, et see Matti moodi on?“ Enne, kui ta vastuväite esitatudki sai, illusioonid nende ümber muutusid.

„Matt?“ küsis Videvikusära hääl ja hämus ilmus nähtavale inimene, kellest jutt. Kui Mesimagusale oli mees paistnud kui sünguse ja tõreduse kuri sammas, siis selles stseenis paistis temast mure ja hirm, kui ta Videvikusära voodi kõrval istus. Ta sirutas käe välja, kui Videvikusära palus: „Kas saaksid mu kõrva sügada... Palun?“

„Ei, lõpeta!“ hüüdis Videvikusära ruumile ja vaatas Mesimagusale otsa. „See ei ole nii, nagu paistab!“

Ta käed on nii soojad ja tundus nagu...

Ette hoiatamata teleportis Videvikusära nad mõlemad ruumist välja koridori. Ta nägu oli tulipunane ja ta hingeldas raskelt. „Sa ei näinud seal mitte midagi. Kui sa ütled midagi muud, pagendan ma su otse kuu peale!“ ähvardas helelilla alikorn, aga tema hõõguv puna murendas tugevalt tema enesekindlust.

Haruldus ja valvur hakkasid neile lähemale tulema, kuid Mesimagusa vihjav pilk sundis ta paigale. Valge ükssarvik tammus veidi, pööras siis enese valvuri poole ning hakkas tühja juttu ajama, et tema tähelepanu hajutada.

Mesimagus kaalus, kuidas jätkata ja vaatas Videvikusära hindavalt. „Niisiis,“ ütles ta norival häälel ja naeris, kui Videvikusära pingule tõmbus. „Tiivad, mis? Ma näen sind alikornina esimest korda.“

Ta muheles kui nägi, et Videvikusära rahuneb vähehaaval maha, aga ta ei suutnud norimistungile vastu panna. „Pealegi, sa ei pea seda häbenema, kui keegi sulle meeldib ja kui sa tahad, võime minna ja rääkida sellest...“

Videvikusära ilmest paistis kolm osa piinlikkust, kaks osa eitust ja üks väike erutav osakene vihjas sellele, et idee meeldib talle. Ta avas mitu korda suu, et rääkida, kuid ei jõudnud otsusele, millest rääkida ning järgnes talle vaikides. Mesimagusale tundus, et Videvikusära näeb juba palju parem välja, kui see piinatud roju, kelle ta just memoratooriumist leidnud oli.

Nad jõudsid kümmekond sammu astuda, aga siis Videvikusära kangestus ja teleporteerus minema. Sekundi pärast teleporteerus ta tagasi ning tema taga telekineesiväljas hõljusid ta tekk ja kaisunukk. „Ei sõnakestki,“ ähvardas noor alikorn uuesti.

Mesimagusal ei õnnestunud käsku kuigi kaua järgida, peatselt tõusis ta näkku taas nali ja ta lausus: „Kui tore on olla noor ja armunud.“

„HEI!“

 

o.O.o

 

Kerge olnuks arvata, et Videvikusära kambrid olid osa Canterloti laoruumidest. Igal tasasel pinnal oli raamatuid, paberirulle ja pabereid, nende temaatika varieerus maagiaajaloost etiketini. Silma hakkas virn pehmekaanelisi raamatuid, mis pidid olema head, kui hinnata kulunud kaante ja hiirekõrvadeks väändunud lehenurkade järgi.

Mesimagus hõljutas uudishimu pärast pealmise enda juurde ja nägi kaanel kubistlikku pilti ühest inimpoisist. „Harry Potter ja tarkade kivi. Pole seda kunagi lugenud.“

„See on inimeste raamat, Charles andis selle mulle, kui ma olin Maal,“ seletas Videvikusära. „Enne, kui mina sinna jõudsin, olid inimestel maagiast vaid legendid ja pärimused. See raamat jutustab ühest inimpoisist, kes avastas, et ta on võlurite poeg ja hakkas õppima, kuidas oma annet kasutada.“ Videvikusära hüppas sohvale ning pani kaisunuku ja teki ettevaatlikult enda kõrvale. „Ma tegelesin parasjagu selle tõlkimisega equestria keelde, kui need asjad siin kõik juhtuma hakkasid.“

„Et siis laps, kes kisti välja tavalisest maailmast ja heideti välja omast elemendist, mis?“ küsis Mesimagus lõbusalt. „Kõlab väga tuttavalt.“ Ta naeratas Videvikusärale ja vaatas ümbrust. „Mulle meeldib see, mis kuidas sa selle koha sisustanud oled, see tuletab raamatukogu meelde.“ Ta libistas pilgu üle riiulite ja küsis: „Kas sul on ka „Kineetilised väljad: lihtsast prismaatiliseni?““

Videvikusära vaatas tuimalt ja pöördus siis raamatute poole. „Nimi kõlab tuttavalt,“ pomises alikorn  omaette, võttis raamatu ja vastas: „Ei ole vist täpselt seda eksemplari. Lähim, mille ma leidsin, on „Juhatus väljadesse: kineetilistest põhjalikeni.“ Sirvi seda, äkki on see nimeerinevus maailmade erinevuse kiiks?“

Mesimagus kehitas õlgu ja istus voodisse. „Kõik on korras, ma mälu järgi meenutasin. Tead, see oli esimene raamat, mille sa mulle õppimiseks andsid ja kui ma seda esimest korda nägin, tundus see nii suur! Ma mõtlesin, et oma elueaga jõuan ma seda lugedes vaid poole peale.“ Mesimagus itsitas. „Ma olen selle kolm korda läbi lugenud.“

Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. „Ma arrmastan seda. Raamatukaante lohutav hingus, lehtede sahin... Ma igatsen seda. Ma tõesti igatsen olla su õpilane.“

Videvikusära tuju langes veidi ja ta vastas: „Sa ei pääse minevikku tagasi, ükskõik, kuidas sa ka ei taha.“ Ta tõmbas teki ja kaisunuku endale lähemale.

Mesimagus vangutas pead ja avas silmad. „Hei Videvik, ära kurvasta... Tahad ma ütlen sulle midagi. Jah, me ei saa muuta minevikku, kuid kas sa tead, kui lahe multiversum on?“ ta silmad särasid ja naeratus venis laiemaks. „Ma igatsesin küll minevikku, samas oli mul nii palju võimalusi õppida sinult ja paljudelt teistelt. Ühel päeval ma nuputan välja, kuidas seda värki valitseda ja ma tulen tagasi ning räägin, kui palju ma sinult veel õppida sain!“

Alikorni näole tõusis õrn naeratus, siis venisid ta silmad suureks. „Loitsud! Just loitsud! Ma ei tea, kas sinul sellest abi on, aga mu sõbrad Maal...“ Videvikusära peatus poolel lausel ja sulges silmad. Ta hingas sügavalt ja jätkas: „On üks loits, mis võib sulle ära kuluda, Mesi, kui sa tahad märkamatuks jääda. Üks sõber... Üks väga hea sõber oli selle loitsu meister ja ma loodan, et sinagi saad sellest kasu.“

Mesimagusa silmad venisid suureks. „Uus loits? Muidugi!“ Ta keksis Videvikusära ümber nagu suhkrulaksu all Roosa Pirukas. „Muidugi!“ hüüatas ta ning peatus Videvikusära ees. „Loitsud mulle meeldivad!“ Ta köhis kõri puhtaks. „Ja siis saad seda kasutada, kui istume ja räägime täkk-sõpradest.“

Videvikusära viskas Mesimagusale padjaga vastu pead ja ütles: „Sa oled täpselt nagu Haruldus.“

Mesimagus kannatas padjatabamuse stoiliselt välja. „Võib-olla,“ muigas ta ning heitis oma lakka nii, nagu Fleur de Lis talle õpetanud oli ning kohendas oma poosi. „Mitte päris nii, nagu teised Haruldused... Vähemalt ei loe ma armastusromaane.“

Videvikusära vaatas tuima näoga ja hõljutas telekineesiga oma lauale paberilehe ja kirjatarbed. Paberile ilmusid kiiresti keerulised mustrid ja ta rääkis: „Ma arvan, et Haruldus sai gaalal pisut haiget. Nüüd ta käib ja tüütab kõiki ja pärib meie suhete kohta ja ostab neid totraid raamatuid.“

„Tead,“ rääkis Mesimagus. „Ma käisin universumis, kus Haruldus oli Siniverelisega abielus.“ Ta kallutas pead. „Samas sa just rääkisid... Kuulsin siin, et liikvel on raamatuseeria alikornidest ja inimestest...“ Ta pilgutas silmi ja ta naeratus venis laiemaks. „Oh. Ahah, saan aru. Ma siis ei peagi sinult midagi küsima, pean vaid raamatut lugema! Suurepärane, Videvik!“

„Kindlasti mitte!“ nähvas Videvikusära. „Ja ema ütles, et tema lõpetab kirjutamise vaid siis, kui kuninglik käsk nõuab. Ja mina ei saa anda kuninglikku käsku ilma, et mõni poni ei küsi, mille pärast!“

„Inimese nahk tundub üsna tundlik olevat,“ arutles Mesimagus, teeseldes nagu ta ei kuulaks Videvikusära. „Huvitav, kuidas see sulgede vastas tunduda võiks. Ilmselt mõnus... Sulgede võbelemine, soe hingeõhk, siidine karv... Milleks, kindlasti kasutad sarve...“

Järgmine asi, millega Videvikusära Mesimagusat viskas, oli paber, mille peale ta just miskit kirjutanud oli ja see saabus lapiti Mesimagusale näkku. „Loitsu nimi on Müürilill,“ seletas ta teravalt, endal nägu punane peas. „Selle põhimik pärineb tahan-vajan-loitsult, aga töötab pahempidi ehk et tähelepanu tõmbamise asemel see just hajutab tähelepanu. Ma ei tea, millisel moel sind loitsima on õpetatud, kas kirja järgi või mana hüpnootilisuse järgi, seega joonestasin sulle selle põhimaatriksi. Kui sa selle mustri järgi maagiat hakkad manama, peaks sellega vastav efekt kaasnema. Proovi järgi. See mõjub ainult elavatele olenditele.“

Mesimagus luges seda ja noogutas. „See on päris hea loits, Videvik! Kindlasti asjalikum kui suvaline tähelepanuhajutamise loits.“ Ta uuris mustreid lähemalt. „Ja see paistab omal jõul veel päris kaua püsivat! Ma ei näe siin täiendavaid muutujaid, mille abil seda teiste peale manada.... Aga sa peaksid suutma selle muuta selliseks, et mõjub elututele asjadele samuti.“ Ta leviteeris veel ühe paberi ja pliiatsi ning istus Videvikusära kõrvale. „Näed, kui lisada siia täiendavad vektorid eeldusel, et loits ei liigu, võib illusiooni mõju avalduda kõikidel tasanditel – isegi maagilisele kammimisele vastab see: seda ei ole siin!“

Videvikusära jälgis tähelepanelikult, kuidas Mesimagus oma mõtteid paberile pani, siis kallutas ükssarvik pead ja küsis: „See on küll nutikas lahendus, aga kui juba nii kaugele minna, miks mitte kasutada lihtsat nähtamatuseloitsu?“ Videvikusära naeris häbelikult. „Tegelikult ma tegin Müürilille selleks, et hoida inimesi väljaspool ohtu. Täielik nähtamatus oleks mõjunud ühtemoodi nii neile endile kui vaenlasele, pealegi, kui see katkeb, siis ongi kõik. Nagu sa ütlesid, olen ma maatrikseid veidi parandanud nii, et ta iseenesest taastuks, kui vaatleja loitsualuse asjaga silmsideme katkestab. Pealegi on inimesed leiutanud sedalaadi maagiliste kamuflaažide tuvastamiseks üsna loomingulisi lahendusi.“

„Hmm,“ tegi Mesimagus ja tonksas kabjaga lõuga. „Selle pärast sa siis ei leia kohta, kuhu oma inimsõbra eest peitu minna? Kuidas teda nimetadagi? „Täkksõber“ pole ju täpne.“

Videvikusära mõtlik näoilme asendus piinlikkusega. „Kas sa ei kavatse lõpetada? Ega ju?“ Ta ohkas, laiutas kapju ning ütles: „Olgu siis, küsi oma küsimused, aga arvesta sellega, et võin su Kuule pagendada.“

Mesimagus naeratas magusalt. „Jah ja mul on pilt, millel sa tantsid kõhutantsu, see võib siin maailmas mõnele muljet avaldada. Aga ähvardusi me ju ei karda, onju?“ Ta irvitas hetke ja naeratas seejärel siiralt. „Tegelikult kah, Videvik, sa ei pea seepärast piinlikkust tundma. Kui tahad, võime me rääkida ja ma luban, et kõik jääb meie vahele ja ma ei räägi sellest kellelegi. Roosa Vanne.“

„Kui rääkida asjadest, mida isegi printsessid kardavad, siis Roosa Vanne kuulub kindlasti nende hulka,“ naeris Videvikusära.

„Aga räägi siis natuke, miks sa talle meeldid,“ ütles Mesimagus. „Ma tihtipeale mõtlen, millist tüüpi persoon tuleks sinuga kohtama. Ma poleks ealeski arvanud, et selleks võiks osutuda sõdur.“

Möödus minut, Videvikusära kaalus vastust. „Noh kui ma Maale sattusin, trehvasin päris halba kohta. Ma nägin, kuidas kolm inimest surid minu ees ja kohe pidin ma ise kah tapma, et enda elu päästa. Ühel hetkel olin ma Ponyville'is ja tegin sõpradega tavalisi asju ja järgmisel hetkel oli mu kapjadel veri, sest sattusin paanikasse. Matt mõistis suurepäraselt seda, mis oli juhtunud ja minu arvates oli see täiesti arusaadav arvestades sellega, mida tema oli üle elanud. Siis Lana ütles, et ma olen Matti arvates armas, siis me otsustasime jääda lihtsalt sõpradeks kuniks olud rahunevad, siis ründasid tulnukad Equestriat ja inimesed tulid appi. Matt on kogu selle aja olnud minu vastu väga viisakas ja nüüd ma jään vait.“ Videvikusära kiire meenutus katkes järsult ja ta püherdas enese teki sisse. Paistis, et ta tahab sohvasse jäägitult ära hajuda.

Mesimagus kallistas Videvikusära ja laskis tal oma embuses rahuneda. „See kõik on okei, Videvik,“ sosistas ta. „Sa oled palju üle elanud ja see pisike õnnetunne, mille sa oled leidnud... Sa pead seda hoidma... Sa vist ise ei kujuta ettegi, kui vapper sa oled olnud, kui tugev sa oled olnud.“ Ta loksutas kergelt sõbra õlgu. „Võib-olla sa ise küll ei tunne seda, aga sa väärid seda õnne, täiesti tõsiselt.“

„Asi pole selles, et ma ei arvaks, et ma seda vääriksin, vaid selles, et ma tõesti ei tea, mida teha,“ vastas Videvikusära kiiruga, kuid ei üritanud Mesimagusa kallistusest välja tõmbuda. „On hetki, kus mulle tundub, et ta unustab, et ma ei ole inimene ja ta paistab sellest erinevusest ehmuvat. Enne equestrialaste... Ja ilmselt ka tulnukate nägemist olid inimesed oma maailma ainus mõistuslik liik, seepärast ma tõesti ei tea, kuidas temaga sellele teemale läheneda. Ma olen palju lugenud nende ajaloost ja vähem kui sada aastat tagasi olid neil nii ranged seadused, mis keelasid koguni erineva nahavärviga inimestel abielluda! Nad on küll minevikust kaugenenud... Ohh,  ma kaldun jälle teemast välja!“

Mesimagus pilgutas silmi. „Ah sellest ei osanud ma mõeldagi. Aga kui see, et sa inimene ei ole,  oleks tema jaoks tõesti probleem olnud, ma ei usu, et ta unustanuks, et sa ei ole inimene. Kui nende ühiskonnakord tõesti nii range oleks, nagu sa rääkisid, siis minu arust oleks ta sel teemal kindlasti palju kinnisem.“ Ta ohkas. „Ma ei tea, Videvik, see tundub päris keeruline olevat, aga tema ilmselt mõtleb sellele samuti ja selle eest põgenemisest ei tarvitse abi olla.“

Ta silitas Videvikusära selga ja tundis, et see tõmbub pingule. „Ma ei mõtle, et sa peaks nüüd jooksma ja talle oma tundeid kuulutama. Ma nägin teda põgusalt ja ta nägi selline välja, et ta vajab kohe kedagi enda kõrvale ja kui sa kord juba tema lähedal oled, äkki õnnestub temalgi oma tunnetes selgusele jõuda?“

„See ei ole päris nii, et ma jooksen ta eest ära. Kui me oleme koos, on ta pea alati õnnelik ja puhkab välja, samas hoiab ta tagasi. Noh umbes nii, nagu kui sa pillad midagi ahju ja kabi sattub tulele liiga lähedale, saad aru?“ seletas Videvikusära ja langetas pilgu, jätkates: „Tegelikult ei peaks ma selle pärast praegu muretsema. Me mõlemad kaotasime sõbra ja tal ei ole praegu kelleltgi tuge leida. Ma peaks ikka proovima olla tema sõber, eks?“

Mesimagus näris huult. „Ma pole päris kindel, kas sa peaks üritama, kuid minu arust vähemalt praegu vajab ta otsekohe tuge. Ja kuna te olete lähedased, sobid sa selleks talle hästi.“ Ta märkas, et Videvikusära tuju langeb taas ja ta otsustas teda hajevile ajada. „Kas ta teab, et noh... Sa oled temast huvitatud?“

„No... Ma arvan, et teab küll,“ kokutas Videvikusära ja vaatas süüdlaslikult kõrvale. „Ma lasin Tulekärakal pisut vaadelda ja ta ütles, et midagi temas toimub. Lana andis mulle samuti palju julgust. Ja siis ükskord tõstis üks valvur selle teemaks, kuidas me teineteisega käitume ja... Matt ütles talle paljugi asjalikku.“

Mesimagus kallutas segadust tundes pead. „Oota... Mida see valvur ütles?“

„Ta noh ütles, et Matt hoidku ennast ja oma käsi eemal, sest mina olen printsess ja selline käitumine ei sobi isikule, kes „on minu seisusest nii palju madalamas seisuses,““ ütles Videvikusära tuimalt. „Ma pidin peaaegu ligemale tulema ja talle näitama, kui palju ta ise minu seisusest madalamal on,“ lisas alikorn pahura urinaga.

Mesimagus vangutas pead ja lausus: „Videvik, ma tean, et ma ei ole printsess, kuid usu mind. Ma olen liikunud palju printsesside ja sõdurite juures. Seega on mul õigus öelda seda, mida ma praegu soovitan: sa pidanuks sekkuma ja jobu paika panema. Tema oli valvur. Üks valvuritest, ei sõber ega nõuandja ega keegi muu poni, kelle arvamus oluline võiks olla. Arvestades sinu seisust ja diplomaatilist olukorda, mis võinuks sellisest arvamusest tõusta. Ma loodan, et see polnud su valvurite pealik ja tõesti, talle tuleks meenutada distsipliini, arvestades, et ta ei rääkinud vaid sinu sõbraga, vaid endast kõrgema auastmega ohvitseriga, kes pealegi veel kuulub liitlaste kilda, kes aitab õudseid vaenlasi eemal hoida.“ Ta nohises hukkamõistvalt.

„Ei, ma olin juba vahele minemas, kuid Matt jõudis ette ja ma kangestusin, kui tema rääkis. Ma otsustasin mitte vahele segada,“ ütles Videvikusära kergelt naeratades ja täpsustas siis: „Sel ajal ei olnud Matt komandör ja kõnealune valvur on olnud paras tüütus, kui järele mõelda. Huvitav, kas Särav lubaks mul valvuri teisega asendada.“

Mesimagus vangutas pead. „See on üks viis asi lahendada, aga sina oled ikkagi ülemus ja minu arust, kui see valvur edaspidigi teile niimoodi probleeme tekitab, peaksid sa lihtsalt oma seisust kasutama ja temast vabanema. Sinu suhted, ükskõik millised või ükskõik milliste tagajärgedega ei ole tema asi ja temast on ebaprofesionaalne oma nina sinu ellu toppida. Talle kuluks ära meeldetuletus sinu suust, et milline on tema koht,“ ja ta hingas sügavalt sisse. „Olgu. Mulle tundus, et sul tuleb midagi teha, aga samas ei ole minu asi kedagi teist tagant tõugata. Lihtsalt mõtle sellele, eks? Aga räägiks tegelt millestki lõbusamast. Millal sa viimati sõpradega aega veeta said?“

Videvikusära tõstis kabja suule ja lausus: „Ammu. Tegelikult päris ammu. Kõige selle juures, mis juhtunud on ja et ponid vigastada said... Vähemalt kuu aega tagasi.“

„Aga miks me ei võiks siis kokku saada?“ pakkus Mesimagus. „Matti asjadega ei saa sa niikuinii üleöö selgusele ja ma pakuks, et sul on sellest paljugi mõelda, onju? Ma veel lubasin väikse Mesi ja ta Ilumärgirüütlitega mängida.“

„See kõlab küll lõbusalt,“ nõustus Videvikusära, tõusis sohval püsti ning sirutas ennast. „Kuhu siis minna?“

Enne, kui Mesimagus vastata jõudis, kostis koputus. „Videvik? Mesi?“ küsis Haruldus ukse tagant koridorist. „Kui te valmis olete, ma kogusin teised kokku, nad tahtsid kindlad olla, et teiega on kõik korras.“

„Ah, oh uks ei tohiks lukus olla!“ hüüdis Videvikusära, üritades sohvalt maha hüpata. Paraku takerdus üks kabi tekisse ja ta kukkus Mesimagusa poole. 

Mesimagus üritas Videvikusära püüda ja haaras temast esijalgadega, kuid nad veeresid põrandale nii, et Mesimagus jäi selili maha, jalad ümber Videvikusära, kes oli kukkumise pehmendamiseks tiivad välja sirutanud. Nende ninad jäid teineteisest vaid napi tolli kaugusele.

Haruldus lükkas just siis ukse lahti ning astus naeratades tuppa. „Videvik! Ma loodan, et...“ Ta silmad venisid suureks ja ta astus pool sammu tagasi. „Videvik! See on minu õde! Ja mida Matt veel mõtleks... See on... Halvim. Asi. Üldse.“

Saabus Harulduse sohva, mis niitis teised ponid ta selja taga jalgelt ja püüdis Harulduse just siis, kui ta hakkas minestunult maha kukkuma.

Mesimagus vangutas nukralt pead. „Miks temaga alati just niimoodi juhtub?“

 

o.O.o

 

Mesimagus libistas poognat üle keelte, ta pea kõikus muusika ja emotsioonide taktis kaasa. See ei olnud aeglane lugu, nagu ta kuulajad oodanud olid, takt oli kiire ja seikluslik, sisaldades rahulikumaid ja lootusrikkamaid hetki, mis aga kiiremas rütmis jälle hajusid.

Pala lõppes säravate ja kiirete taktidega ning Mesimagus kummardas.

Vaikuse täitis otsekohe aplaus, aplodeerijate vähesuse kompenseeris nende elevus. „Lihtsalt imetlusväärne!“ hüüdis Haruldus üle müra, ülejäänud Elemendikandjad noogutasid nõustuvalt. „Mis selle loo nimi oli, Mesi?“

Mesimagus muigas: „Ood Kuuimperaatorile.“

„Ma loodan, et kui minu Mesimagus sellest seiklemisest välja kasvab, võtab ta ehk samuti tšello. Kui ta kasutaks poolegi sellest energiast, millega ta tagajärgi põhjustab, millekski muuks, oleks ta imevarss!“ kuulutas Haruldus rõõmsalt.

Õunarüüp naeris ja lisas: „Kujutan enne, kui Tuhat ja Õunaõis sama teeks. Mõningane järelevalve kuluks samuti ära. Meil ei ole ehk vaja nende viimast kontserti korrata.“

„Või et sulle ei meeldinud me kontsert?“ mossitas Mesimagus. „Me võitsime koguni komöödiaauhinna.“

„See oleks olnud muljetavaldav, kui oleks õnnestunud see, mida sa tüdrukutega teha lootsid,“ lausus Õunarüüp tuimalt ning vaatas pikalt Mesimagusat. „Kui kaua sa siin oled üldse? Mulle tundub, et sa oled vist siin ainus poni, keda nood kolm üldse kuulda võiks võtta.“

Mesimagus kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma olin kaks nädalat libalaste juures, aga Siniverelisega olin kaks aastat. Ei ole sellist... Maagilist võlueset, mis viiks mind koju, seekord ei ole see üldse minu otsustada.“ Ta vaatas Õunarüüpi mõtliku pilguga. „Kuid tunnistan, et see oleks armas, kui väike Mesi, Tuhatnelja ja Õunaõis oskaks koos pille mängida, sa ilmselt tead paremini kui mõtled, et ma võin osata neid sellele teele suunata.“

„Ma arvan, et sa pakud ennast veidi odavalt,“ ütles Võbelus, kes tõmbus kergelt kössi, kui ta end teiste pilkude alt leidis. „Ma pole sind Ilumärgirüütlitega koos veel näinud, kuid ma kardan, et nad õpivad sinult mõndagi. Ma ei mõtle kedagi solvata, aga  ma mõtlen, et sa oled nende jaoks piisavalt lahe, et olla eeskujuks. Pealegi oled piisavalt vastutusvõimeline ja suudad head eeskuju näidata. Ma kardan, et Haruldusel, Õunarüübil ja Vikerkaaresööstul pole selliste omaduste kogumit ja... Nüüd ma jään vait.“

„Oh jah, muidugi ma olen lahe!“ kuulutas kirju lakaga pegasus, aga siis jõudis temani Võbeluse jutu teine pool. „Oota nüüd, ma olen vastutusvõimeline kah! Lausa hämmastavalt vastutusvõimeline! Ma võin näidata Tuhatneljale, kuidas teha täiskiiruselt immelmann ja kaotada jälitav poni jäädavalt su sabast!“

Videvikusära kortsutas kulmu ja avas suu, et rääkida, kuid Vikerkaaresööst jätkas: „Sest see on lahedaim viis kaotada jälitaja, vat nii!“ Kuid siis ta entusiasm langes, kui teised teda vaatasid, pegasus urises pahuralt ja jättis teema katki.

„See kõlab... ekstreemselt,“ lausus Mesimagus. „Ja see on vist asi, mida ta peaks õppima aastaid, kui tahame, et ta ei murraks tiiba või et temaga ei juhtuks midagi hullemat... Tuhatnelja tõesti ilmetleb sind. Nii siin kui kõigis teistes dimensioonides. Sa pead olema sellega ettevaatlik, mida sa sellele varsale ütled, sa ei ole talle niisama kangelane, sa oled tema eeskuju.“

„Võbeluse sõnadel on kaalu, tuleb tunnistada. Ma ei usu, et mul meeldiks kaotada keskpärasusele. Vastutusvõimeliste ponide kategoorias, ma mõtlen,“ ütles Haruldus ja mühatas, vaadates Õunarüübi poole.

Maaponi märkas seda ja ta koon tõmbus kortsu, nagu oleks ta midagi haput maitsnud. „Õunapuuaed ei kasva iseenesest ja ma saan aru küll, et see ei ole glamuurne, kui kabjad saavad tegelikku tööd tehes mullaseks.“ Harulduse kallal norimine katkes ja Õunarüüp ohkas nukralt. „Aias ootab kõva hunnik tööd, kui selle tulnukavärgiga ühele poole saab. Vanaemal oli õigus, et saab istutada uued puud ja farmi uuesti üles ehitada, aga... See ei ole kerge. Ma ei usu, et mõni poni seal pärast meie lahkumist üldse käinud on.“

„Oh ei, ma ei tahtnud öelda, et keegi teist igav oleks,“ ütles Mesimagus ja vaatas ükssarvikut ja maaponi kindlameelselt. „Te olete liiga lähedased ja liiga tuttavad. Kindlasti kuulab Õunaõis Haruldust rohkem kui Õunarüüpi ja väike Mesimagus vaatab rohkem Õunarüübi poole.“ Ta vaatas Võbelust ja naeratas. „See on üks nendest õppetundidest, mille ma sain siis, kui me sinu juures magasime, Võbelus.“

„See on tõesti hea mõte,“ noogutas Videvikusära. „Kui nende järele vaatavad väga erinevad ponid, võivad nad sellest väärt kogemusi saada. Samuti võivad nad õppida natuke teie kohustustest.“ Alikorn vaatas Õunarüüpi ja Haruldust, kes noogutasid nõustuvalt.

„Hei, mina ka!” lisas Vikerkaaresööst entusiastlikult ja kui ta märkas, et keegi talle silma ei vaadanud, ajas ta kabjad püsti. „No olege nüüd! Immelmann! S-kujuline põige! Üle selja rullumine! Mul on talle palju õpetada!”

„Muidugi on, Vikerkaar,” ütles Võbelus viimaks, et lohutada sõpra, kes urises pahuralt edasi.

Mesimagus vaatas Võbeluse poole ja ütles: „Noh mida iganes te plaanite neile õpetada, tüdrukud, on see on kindlasti neile nende talendi avastamisel tähtis ja olulisem sellest, kui ma proovin neis tekitada huvi muusika vastu. Ma ei tea sedagi, kas neile meeldib see, mida ma mängin.”

Koputus uksele katkestas vestluse ja Elemendikandjad naeratasid teineteisele, kui kuulsid läbi ukse kõnealuste varssade hääli. Üllatuseks oli kuulda ka Tulekäraka häält. „Ilumärgitüütlite vanglagäng, kannan ette,” ütles ta ametlikul toonil läbi ukse.

„Me ei ole vangid!” „Me ei teinud midagi halba!” „Ja see sein oli juba siis katki, kui me sinna jõudsime!”

Videvikusära muheles ja ütles: „Uks on avatud, võite kahtlustatavad meile üle anda.”

Uks avanes ning kolm varssa kappasid sisse, Tulekärakas jäi koridori ootama. „Tore näha, et tunnete end paremini, printsess. Kui aga midagi vaja on, anna ainult teada,” pakkus ta ja sulges ukse.

„Hei tüdrukud,” naeratas Mesimagus. „Kas tahate midagi lahedat kuulata?”

Kõik varsad hoidusid muusikariistadest eemale, vaid väike Mesimagus tundis nende vastu veidi huvi. „Kas sa mängisid enne? Me kuulsime läbi ukse, aga...” Ükssarvikuvarss vaikis, kui Tuhatnelja ja Õunaõis teda küünarnukkidega tonksasid. „Ee ma tahtsin öelda, et muusika kostis koridori välja ja ma kuulsin seda. See kõlas tõesti hästi!”

„Mul olid väga head õpetajad!” vastas Mesimagus punastades. „Loodetavasti järgmine pala meeldib teile samuti.”

Mesimagus hakkas energiliselt mängima. See oli eelnevast hoopis teistsugune lugu, palju kiirem ja heli justkui lainetas madalate ja kõrgete nootide vahel, tempo oli mänguline ja paistis kolme varssa võluvat. Poogna viimane tõmme oli pikk ja kõrge ning hääbus vaikusesse, Mesimagus hingas sügavalt ja kummardas.

Mesimagusa kõrvu rabas mürisev aplaus, see sundis teda kössi tõmbuma ja kõrvu kinni katma. Ta kiskus silma lahti, et vaadata, kuidas tema väikesearvuline publik sellist müra suutis tekitada ning nägi, et kõik ponid olid paigale tardunud nagu kujud. Hoopis aeg oli seisma jäänud.

„Braavo, braavo!” kostis Mesimagusa tagant tuttav hääl. Ta viskus ümber ja nägi Ebakõla, kes plaksutas metsikult, näos lai irve. „Lugu ja esitus olid lihtsalt võrratud!” lisas ta ning astus lähemale. Ta lõpetas plaksutamise ja viskas käed seljale ning müra katkes jalamaid. „Mul ei olnud aimugi, mida sinult oodata, kui sa siia tulid, Mesimagus, aga ma pean nentima, et ma ei ole pettunud.”

„Ebakõla?!” ahhetas Mesimagus tagasi tõmbudes. „Kuidas? Miks?” Ta laskus neljale jalale, hõljutas tšello ja poogna lauale ning võttis ründepoosi. „Kuidas sa vabaks said? Ja mida sa selle all mõtlesid, et ei osanud minust midagi oodata? Kas sa teadsid, et ma saabun siia?”

Ebakõla irvitas edasi ja tõstis näpu, sundimaks Mesimagusat vaikima. „Mesimagus, kas Videvik siis ei õpetanud sulle, kuidas lugusid räägitakse? Sina küsid asju mis juhtuvad loo lõpus, kui peaksid hoopis küsima, kuidas me nii kaugele jõudsime. Niisiis, ilma vihjeteta küsimused! Esiteks plaanipidamine, siis eneseanalüüs ja – jah.” Kaosevaim vaikis ja köhis, kuni ta suust lendas välja kõverate jalgadega baaripukk. Ta väänas selle möödaminnes sirgeks ning pani Mesimagusa ette püsti. „Nüüd aga ma loodan, et sa küsid minult õigeid küsimusi, et me saaksime edasi minna. Või ma ei saa sind aidata.”

„Kas peaksin su hävitama, muutes sind kristalliks või võileivaks?”

Ebakõla kulm kerkis sellest ähvardusest nii kõrgele, et pidi ta peast juba eralduma. „Ah jah, ta ütles, et sa võid vaenulik olla, kuid seda ma ei osanud oodata. Ma võiks muutuda võileivaks. Mahlaseks võileivaks. Ambroosia nüansiga, selliseks, mis sobiks kuninglikule lauale!”

Mesimagus urises ning jälgis kaosevaimu. „Tead ju küll, et tegelikult ma ei saa sind võileivaks muuta. See tekitaks ponidel vaid kõhuvalu.” Mesimagus sulges silmad ja hingas sügavalt, et maha rahuneda... Ja lõi silmad uuesti lahti. „Ootan’d veidi... Millisest võileivast sa rääkisid?” Ta kulm hakkas tõmblema. „Ah. Ahah. Ahjaa. See olid sina! Kas sa kujutad ette, kui hullusti ma selle nalja pärast ehmatasin?!”

„Oluliselt vähem kui Videvikusära, kui ta ärgates enda seljast tiivad leidis, kui mu mälu ei peta. Vaeseke minestas kohe, kui neid märkas,” vastas Ebakõla käega lüües. „Pealegi, mis see väike ebamugavus ja füüsiline moondumine ikka oli selle vältimatu surma kõrval, kui sa nende libalaste juures olid?”

„Ma pidin neid söötma! Suust suhu! Tervet hulka vaklasid!” karjatas Mesimagus peaaegu samasuguse hääletooniga nagu Haruldus.

„Teiseks võimaluseks olnuks sul saada söödetud nendele lihasööjatele tõukudele, saad ju aru?” Ebakõla muigas, nagu olnuks selline stsenaarium niisama tühine nagu ilumärgilööve. Siis aga kadus ta näost nali ära. „Sa ei küsinud õigeid küsimus, Mesi, kallis. Õige küsimus pidanuks olem...”

„Peekon on maitsev ja see on liha,” pomises Mesimagus ja vaatas Ebakõlale otsa. „Olgu siis, ma hammustasin seda tõesti. Kuidas sa teadsid, et ma saabun sellesse maailma? Ja kes see ütles sulle, et ma võin vaenulikult käituda?”

„Sinu esimesele küsimusele peaaegu vastas su teine küsimus, aga ma annan andeks. Kuigi ma ei andesta sulle sinu ähvardusi, samuti ka järjekindlusetust. Mind on ähvardanud pea kõik ohud, mida sa ette oskad kujutada ja mulle meeldiks pigem olla võileib. Elustiili muutus ja nii edasi,” pomises Ebakõla, aga muutus seejärel erksaks. „Nagu selliseks, kes tahab üht lugu kuulda...”

Naks.

Ebakõla sõrmenips kuulutas reaalsuse muutumist nende ümber. Kõik purunes  nende ümber ning asendus musta kosmosega. „On palju teooriaid, kuidas reaalsus tekkis, alates kõikvõimsa jumala loomingust kuni teiste reaalsuste ja võimalikkuste jääkide rahuliku kuhjumise ja õnnestumiseni.”

Ebakõla taha tekkisid valguslaigud, mis lähenesid aegamisi teineteisele. Ta jätkas: „Tõttöelda ma ei teadnud, kuhu ja kuidas see reaalsus tekkib, kuid ma teadsin arhitekte, kes seda hooldavad. Nad ei ole jumalad, kuna neil ei ole moraalset autoriteeti peale selle, et mitte kellelgi teisel ei ole võrreldavat väge, et neile vastu hakata ja nemad tõid... Reaalsusesse korra.” Valguslaigud moondusid printsesside tuttavlikeks vormideks.

„Alikornid?” lausus Mesimagus.

„Alikornid? Mis asja? Nad ei näinud üldse niimoodi...” hakkas Ebakõla vastama, pööras siis ringi ja kratsis lõuga. „Ahah. Niimoodi siis paistavad nad sinule? Milline neist siis sinu arvates Celestia on?” Mesimagus osutas kabjaga keskmisele, Ebakõla hakkas naerma, tekitas enda kätte musta markeri ning sodis päikesediarhi näkku vuntsid ja kulmud. „Kuhu ma nüüd jäingi... Ahhaa, arhitektid.

Arhitekte on nimetatud nende igavike kestel, mil nad eksisteerinud on, paljude nimedega. Arhitektideks, nagu ma ütlesin. Siis olid nemad rändurid, iidsed, mõtlikud, teised, eeterlikud ja veel uitajad, vanad vusserdised, kes võinuks oma asjade juurde jääda... Ee ma kaldun kõrvale! Nagu ma rääkisin, tõid nemad reaalsusesse korra. Energia ja mateeria koondusid kuni moodustusid tähed ja planeedid ja kui need olid selleks valmis, hakkasid nad elu looma. Kõige selle mõte oli hoida korda ja kõik, mis seda eesmärki ei täitnud, kas muudeti ümber või likvideeriti.” Ebakõla taha ilmusid vaated mõistuseta olenditest, kes siblisid nagu sipelgad ja hoidsid töös planeedisuuruseid masinaid, seejärel ilmusid pildid mõnest sellisest planeedist, mis meenutasid Equestriat, need võeti kohe luubi alla.

Nii nagu need vaated ilmunud olid, nad ka kadusid ning jätsid Ebakõla ja Mesimagusa taas pimedusse. „See kestis miljoneid aastaid kuni üks arkitektidest leidis midagi... Mida ei tohtinuks eksisteerida.” Ebakõla avas käpa ja nähtavale ilmus pilt ühest Mesimagusa otsitavatest Videvikusära kildudest. „See on osa olendist, kes on sündinud väljaspool arhitektide korda, olendist, kellel on suur vägi. Sellise olendi olemasolu oli täiesti võimatu arhitektide jaoks, kes teadsid täiesti kindlalt, et ilma nende korra ja hooleta peaks universum kaosesse langema ja hääbuma. Ükski olend ei saanuks selliseks areneda... Aga siin tema on.”

„See on üks Videvikusära kildudest!” ahhetas Mesimagus, vaadates jahmunult illusiooni Ebakõla peopesa kohal. „Aga... Kui sa ei valeta, pidi see juhtuma miljardeid aastaid tagasi! Kui kaugele ma ta siis ajas ja ruumis saatnud olen?!”

„See on selle loo algus, mitte lõpp,” naeratas Ebakõla ning pilt kristallist haihtus. „Arhitekt, kes selle killu leidis, teadis, et ta pidanuks sellest anomaaliast ette kandma, et ta pidanuks selle reaalsusekangast kustutama nagu kõik muu, mis tema ja ta vendade loominguga ei sobi. Aga see muutis arhitekti kohutavalt uudishimulikuks. Ta hakkas killuga rääkima ja kild vastas talle. Ta jutustas arhitektile oma elust väikeses maailmas, mida nimetatakse Equestriaks, väikesest linnast nimega Ponyville ja kontseptsioonist, mis oli arhitektide jaoks samamoodi võimatu nagu selle killu olemasolu: ta rääkis harmooniast. Mitte kaose ja korra mustvalgest vastandumisest vaid tasakaalust nende vahel ja mida sellega saavutada võib.

Seejärel otsustas arhitekt korraldada... ühe katse. See väike maailm oli kaugel ja ta vennad ei pannud seda tähele, ta otsustas sealsed olendid lahutada süsteemist, mis neid kõiki kontrollis.” Pimedusse tekkis pilt uuest maailmast, mis oli täis samasuguseid mõistuseta olendeid, nagu Mesimagus ennist näinud oli. Aga üks neist katkestas töö ja vaatas taevasse. Aeg kiirenes ning rohmakad majad ja linnad arenesid ilusateks. Ilmus kunst, see muutus, kadus, tekkis uuesti, samamoodi ka kunstipärasem arhitektuur. Ja siis see kõik hävis tohutus tulekeras.

Mesimagus ahhetas õuduses ja nõudis pilguga Ebakõlalt selgitust. Kaosevaim ei olnud oma asendit muutnud, aga ta hullumeelsed silmad olid muutunud hirmuäratavateks.

„Oli vaid aja küsimus, millal arhitekti vennad „tõrkuva” maailma leidsid, sellised maailmad põletati paljaks, et suurema süsteemi terviklikkust säilitada.” Ta häälest oli igasugune rõõm kadunud. „Pärast tuhandeid aastaid vaatamist, kuidas üks rass elas ja arenes omaenda briljantse mõistuse väel ilma, et keegi neid natukenegi aidanud ega juhtinud oleks... Nad hävitati, sest nad ei vastanud ootustele. Sel hetkel see arhitekt mõistis tõde. See, mida tema ja ta vennad seni toimetanud olid, oli lugematute miljardite isiksuste ignoreerimine, andmata võimalust neil areneda ja elada ise. See oli küll absoluutne kord, aga samas ka selline kurjus, mille mastaape polnud universumis seni nähtud.”

Ebakõla avas taas käpa ja tõi nähtavale pildi lillast kristallikillust. Ta vaatas seda ja jutustas edasi: „Siis otsustas ta teha selle killuga diili. See laenas arhitektile väge ajada eemale tema vennad ja nende türannia. See oli lahing, millist pole universumis iial nähtud, nende kaitse langes, nad võitsid arhitekte ning sulgesid nad surnud maailma. Nüüd suudavad nad veel vaid sosistada magusaid mõttetusi selle sodi seest, mis oli kunagi olnud nende vägev impeerium.”

„Aga mis siis sellest kõnealusest arhitektist sai?” küsis Mesimagus. „Ja milles seisnes tema diil selle Videvikusära killuga?”

„Vaat need, kallis Mesimagus, olid juba õiged küsimused.” Ebakõla naeratus venis nii laiaks, et mahtus vaevu ta näkku ära, aga kui Mesimagus silmi pilgutas, oli ta nägu jälle tavaline. „Arhitekti pool selles diilis oli vaadata ja oodata. Kild rääkis arhitektile palju asju ühest varsast, kes korjab kõiki reaalsusi pidi rännates kilde nagu leivapuru. Kild ütles arhitektile, et ta tahab lõõgastuda, olla pere juures, leida koha, kus ta saaks puhata kõigist nendest aastatest, mille ta oma otsingutega oli veetnud. Kild nõudis arhitektilt välja lubaduse võimaldada sellele varsale neid asju nii hästi, kui ta suudab ja näidata talle kõike, mis ees ootab. Varsal võib olla vaja teada, mis teda ees ootab.”

Mesimagus vaatas Ebakõla mõned hetked, siis venisid ta silmad nii suureks, kui võimalik. „SINA? Sina oled see arhitekt või? Sa tegid Videvikusära killuga diili selleks, et minu eest hoolitseda? Kas sina oled selle taga, et mina ekslen dimensioonist dimensiooni ega leia enam kilde?”

Kui mära asjast aru sai, hakkas Ebakõla vappudes naerma. „Kas sa kujutad ette, kui hea tunne on jagada saladust, mida oled varjanud miljardeid aastaid? MILJARDEID! Ja kõik, mis ta ütles, osutus tõeks! Kohe kivi langes südamelt!” Ebakõla rahunes ja sirutas ennast. „Olen küll suur ja vägev ja ma võiks kõik hea ka enda arvele kanda, aga ma vist ei saa. Meie lepingus oli ka see, et kild aitas mul liikuda olemasolevate reaalsuste vahel, et aidata, kui aga saame.”

Mesimagus urises pahuralt. „Miks ma enam purju ei jää? Kogu see jama lausa nõuab seda, et ma korralikult ära vajuks ja räägiksin sõpradele lõpmatult, kui väga ma neid armastan.” Ta vangutas pead. „Kas ei oleks võimalik nii teha, et sa lihtsalt aitad mul Videvikusära killud kokku otsida ja saata meid koju tagasi?”

Ebakõla hulludesse silmadesse ilmus kaasatundev pilk. „Ma vist ikka ei saa sind niimoodi aidata, Mesimagus. Kui ma aru sain, millist kurjust mu vennad sepitsevad, vandusin ma endale, et ma ei jäta ühtki sellist olendit väljakutsest ilma, kelle puhul ma tean, et ta saab hakkama.” Ta tõstis käpa, et talle vahele ei segataks. „Hetkel ma segan vahele nii hobikorras, ma võin etturile või paarile vägegi anda, kui vaja, aga sinu heaks ma ei saa seda teha. Selle välistab minu enda antud vanne. Pealegi lubasin ka Videvikusärale, et ma ei sega vahele.” Ebakõla muheles ja jätkas: „Pealegi mu vägi pole kaugeltki nii suur kui võiks. See, mille Videvikusära mulle laenas, on peaaegu otsas.”

Mesimagus ohkas ja raputas pead. „See on siis ka põhjus, miks ma nägin BonBoni maailmas iseennast järvest välja ronimas enne, kui selle seikluse see osa algas.” Ta õlad vajusid kössi ja ta ohkas väsinult. „Ma tean, mida sa sellega mõtlesid, kui ütlesid, et ma sellega hakkama saan, Ebakõla, aga ma olen sellest kõigest nii väsinud. Tahaks vaid, et see seiklus lõppeks hästi.”

„Kui väga ma tahaks ka öelda, et see kõik lõppeb päikesepaiste ja vikerkaartega... Ma ei saa,” ütles Ebakõla tähtsalt. „See oleks spoiler! Praegu aga võta omale aega puhata. Põhjusta koos oma sõpradega tagajärgi! Räägi rohkem Videviku ja Haruldusega täkkudest. Kindlasti kohtad ka neid näkaseid tulnukaid, kui harjutada tahad!”

Mesimagus muheles ja naeratas talle. „Tead, ma arvan, et teisel minul oli täitsa õigus: sa ei ole üldsegi nii halb, kui räägitakse. Ma poleks eales arvanud, et ma neid sõnu ütlen, aga... Oli väga meeldiv sinuga viimaks kohtuda, Ebakõla.”

Ebakõla näost kadus tema tavapärane ogar ilme ja ta vaatas kõrvale. „See on vist esimene kord, kui keegi mulle niimoodi ütleb. Huvitav, kas ta teadis, et sa ütled seda... Ükskõik kes!” Ja ogar ilme oli Ebakõla näos tagasi. „Videvikusära siiski tahtis, et annaks sulle edasiseks mõne abistava vihje. Õppetükkide omandamise võtmeks on see: ole valvas, kui seilad läbi tormi majaka poole.”

„Mida täpselt sa sellega mõtled?”

„Pole minu asi!” irvitas Ebakõla ja tegi sõrmenipsu. Ümbritsevad stseenid ja kaosevaim haihtusid ja asemele tekkis Videvikusära tuba ning tuttavad ponid.

„See oli lahe!” hüüdsid Ilumärgirüütlid kooris, vanemad märad naeratasid ja lõid kapju kokku.

Mesimagus koperdas veidi tahapoole, olles ovatsioonidest üllatunud. „Ah noh jah! Aitäh teile!” naeratas ta Ilumärgirüütlitele. „Niisiis tüdrukud, kas tahaksite õppida muusikat? Kui me leiaks mõned pillid, saaks ma õpitut pisut teile edasi jagada. Kuigi ma ise kah alles õpin.”

„Mesi, ma saan aru, et tagasihoidlikkus on voorus, aga minu arust oled sa selle pilliga päris meisterlik,” ütles Videvikusära, Haruldus ta kõrval noogutas kiitvalt kaasa. „Ma katsun uurida, kust siin pealinnas mõnest koolist pille saab laenata.”

„Aitäh, Videvik,” vastas Mesimagus ja naeratas kiitust kuuldes. „Meil koos Ilumärgirüütlitega oleks ehk tore proovida.” Ta libistas pilgu üle ümbritsevate nägude. „Kuidas oleks järgmise looga?” küsis ta ning hõljutas tšello enda juurde.