„Ahelaist, mis paneme endale, ei ole kunagi kerge vabaneda. Süütundega tugevdatud ahelad on raskeimad.“ - Tähepöörise Habemik
19:27, 02.11.2015, valmisolekuruum, Canterlot
Victor Spiegel ei olnud eriti usklik inimene, enamuse ajast, mille ta kirikutes oli veetnud, oli ta pühendanud meeleheitlikele pingutustele mitte magama jääda. Tema aeg õhuvägedes ei olnud seda palju muutnud, kuna ta oli maailmas sedavõrd palju õudust näinud (täpsemini vaadelnud seda taevast) veendumaks, et lahke ja armastav Jumal ei saa lasta sellistel asjadel jätkuda. Viimastel kuudel oli Victor hakanud uskuma, et Jumal on küll olemas, aga Ta ei ole armastavam ja lahkem marakratist, kes sipelgapesa juures, luup käes, sipelgaid piinab.
„Ee... mister Spiegel?“ küsis ta kõrval kollane roosa lakaga pegasus. Poni pilk langes põrandale, kui inimene teda vaatas, ja ta hääl kuhtus sosinaks. „Ma just mõtlesin, et sa tundsid Videvikusära, kui ta oli sinu maailmas. Sul on sama eraldusmärk kui mister Harrisel, mister Zhangil ja miss Jenkinsil, nii et ma lihtsalt...“ jätkas – Võbelus, meenus Victorile ta dokumentidest – oma juttu, vaatamata sellele, et ta hääl oli liiga tasane, et see valmisolekuala saginas üldse kuuldav oleks.
„Ma ei tundnud teda. Ma liitusin kapten Harrise üksusega pärast seda, kui ta oli kodumaale läinud,“ ütles Victor, hoides häält vägisi neutraalsena, ja ta põrnitses Mente Materia lillat vappi, mis ta koorikturvise käist ehtis. Ma ju ei valeta otseselt, vabandas ta iseenda ees hääletult. Paus nende kahe vahel venis üha ebamugavaks, Võbelus otsis meeleheitlikult tühimiku täiteks vestlusteemat ja Victor koondas kõik oma mõtted lootusetusse soovi, et viimased kuus kuud oleks vaid halb unenägu.
„Videvik rääkis meile veidi teie maailmast,“ ütles arglik pegasus. „On seal tõesti nii hull?“
„Seal on hullem,“ vastas Victor peaaegu viivitamata ja ta vaatas püüdlikult mujale, et mitte näha Võbeluse reaktsiooni. Tubli töö, Victor, andsid kutsikale jalaga. Oled nüüd kõva mees või?
Jutt jäi katki, kui nende juurde saabus kolmas olend. Kehalt oli ta equestrialase moodi, kuid ta oli raske pruuni keebi varjus. Ta relv oli sisse pakitud, kuju järgi oli see kindlasti mingit sorti piik või oda. Uustulnuka nägu oli kapuutsi varjus, musta- ja hallitriibuline kabi oli ümber oda sellise lihtsusega, nagu hoiaks ta pliiatsit.
Sebrad, ükssarvikud ja pegasused, mõtles Victor ning tal õnnestus oma grimassi vaid osaliselt varjata. Ei maksa neid ohututeks või abituteks pidada. Oda üle võib küll irvitada, kuid see ei muuda fakti, et see sebra rassist vabatahtlik, kes Maale oli tulnud, muutis samasuguse dušikardinapuu abil mutoone abituteks raevu- ja maharaiutud jäsemete hunnikuteks.
Keebiga sebra kummardus Võbeluse poole ja rääkis madalal toonil: „Tänan su abi eest, miss Võbelus. Mu õpilased on kaua aega ära olnud ja ma kardan, et nende hilinemise põhjus on üsna selge. Kui meil õnnestuks nad leida ja päästa, oleksin tänulik, kuid meie peaeesmärgiks jääb ikka meie kodanik seal metsas.“
Võbelus noogutas ja rääkis: „On rõõm abiks olla. Õunarüübi ja Videvikusära kõrval olen ma kolmas poni, kes teab kõige paremini teed Zecora kodu juurde. Pealegi tean ma sealtkandi loomi, nemad saavad meid su sõprade otsimisel aidata!“ Elevust jätkus tal vaid viivuks ning ta jätkas kogeledes: „Ee, kui sa pahaks ei pane, kas ma võiksin su nime küsida?“
Keebiga olend vaikis mõnda aega ja vastas: „Mul ei ole nime, mida tahaksin välja öelda, seega hüüa mind Vaatlejaks.“ Vaatleja kapuuts pööras Victori poole ja endine lendur ootas juba, et selle all hõõguvad tigedad silmad. „Olen kuulnud kuulujutte printsess Sära müstilistest sõpradest, kellega ta tutvus, kui... oli ära. Tänan sind, et saad appi tulla.“
Pole ma ei vabatahtlik ega Videviku sõber, mõtles Victor kibedusega ja püüdis süngeid mõtteid maha suruda. Selmet sellest edasi mõelda, eksida ja midagi poliitiliselt ebasobivat öelda, vahetas ta teemat. „Koosolekul öeldi, et see on kiire sinna-ja-tagasi operatsioon, et keegi metsast ära tuua, eks?“ Mõlemad mitteinimesed noogutasid. „On teil ikka kogemusi lahingutest koos inimestega?“ Vaatleja noogutas ja Võbelus vangutas pead. „Mul on vaja otsenähtavust ja mu relv tapab kõik, mis minu ja sihtmärgi vahele jääb. Kui hüüan „pikali", siis peate maha heitma, kuniks oht on möödas. Saite aru?“
Victori äkiline toon pani Võbeluse kössitama ja kõrvale vaatama, kuid ta siiski noogutas, andes sellega mõista, et sai juhistest aru. „Ma tõesti ei usu, et me satume seal ohtu, kui mina kaasas olen, mister Spiegel. Enamik metsloomadest teavad mind ja ma saan neile mõista anda, et nad eemale hoiaks,“ pakkus pegasus alandlikult.
„Ma eelistan valmistuda halvimaks,“ vastas Victor hapult. Koorikturvis ja laser ei olnud kaugeltki see, mida ta soovinuks. „Peame minema saabumisalale. Mida varem me läheme, seda varem saame tagasi.“ Teekond valmisolekualalt saabumisalale kestis vähem kui minuti ja Victor vaatas omapärast transpordivahendit.
Kaariku juures seisis kaks pegasust, see tähendas, et nemad viivadki neid sihtkohta. Victor tundis seersant Jenkinsile kaasa ja mõistis teda. Ei mingeid tõusu- ega juhtimisteenindajaid, ei mingeid turvarihmu ega kaitsevahendeid peale käsipuude ning veojõud tuleb müütiliselt olendilt, mõtles ta omaette. Paistab, et seersant Jenkinsil oli sellist imelikku asjandust nähes hirmuks rohkem põhjust kui ma arvasin. Vähemalt paistab üks pegasustest Maa veteran olevat.
„Hei, kapral Spiegel!“ tervitas mustas turvises pegasus ja lehvitas kapja ning Victor nägi sõrgatsisoomuse kinnitustes kaht ülestõstetavat küünist, kus muidu oli olnud plasmapüstol, mida equestria veteranid Maal kasutanud olid. „Ma tõusen grupi vaatlejaks, ehkki ma pole kindel, kas minust kasu on, sest Vaba Metsa puud on väga tihedad.“
Victorile meenusid pegasuse hall karv ja rahulik naeratus ning ta nägi vaeva, et tema nime meelde tuletada. „Oleks parem küll, kui keegi vaatleb, selmet taevas üldse silmi ei oleks. Kes bussi juhib?“ küsis Victor ja vaatas suuremat pegasust, kes oli juba kaariku ette rakendatud.
„Risttuul,“ tutvustas end equestrialane pahuralt ja noogutas peaga väiksema liigikaaslase suunas. „Ei ole ma selle pambuga sugulane. Ma viin teid metsa äärde ja panen maha, aga ma ei ole maas kauem kui vaja. Arvestades selle kolaga, mis mu küljes on, ma parem ootan õhus, mitte maa peal, et mõni maapealne jurakas mind sööma ei tuleks.“
Kuigi pegasus tundus pahur, Victor naeratas. „Pidin just sama soovitama. On meeldiv teada, et esiistmel on keegi arukam, kel tagasipilet varuks,“ ütles ta, pani kiivri pähe ning pöördus Vaatleja ja Võbeluse poole. Victor võttis välja kaks equestrialastele kohandatud raadiodjaama ja seletas: „Nendega peame sidet nii omavahel kui ka õhutoetusega ning need näitavad mulle ja Vastutuulele ka teie asukohta. Kas on veel küsimusi?“
Küsimusi ei olnud, pärast kiiret raadiosidekontrolli ronis kolmik kaarikusse ja kaarik tõusis õhtutaevasse.
--
Kui Victor nägi kaariku alt möödumas väikse linna põlenud varemeid, pidi ta käega otsaette lööma. „Vastutuul, Spiegel siin. Kas pärast meie äratulekut on seal märgatud vaenlase tegevust?“ Lollid vead viivad surma. Sina kardad, et karu sööb su metsas ära, aga unustad reaalse ohu, mis pole sealkandis välistatud.
„Kohalikud teatasid võimalikust tulnukate laeva madallennust üle metsa, kuid see pole kinnitust leidnud. Ainus strateegiline objekt seal on Harmooniapuu, kuid kohalkäinud Rändajad teatasid, et selle koobas on sulgunud. Praegu pääsevad sellele ligi vaid printsessid,“ vastas Vastutuul ja Victoril läks veidi aega, et pegasus õhtutaeva taustalt üles leida. Isegi tema kiivri hämarasnägemise võimendus ei aidanud.
Harmooniapuu, Harmooniaelementide allikas ja nende kaitsevõime alustala nende ohtude vastu, mis neid hiljaaegu ähvardasid, mõtiskles Victor. Huvitav, kuidas see moraalile mõjub, kui teie trumpkaart ei taha sõjas osaleda? Ja kui metsas on Rändajate laagrid, milleks veel meid vaja on? „Oletan, et ka Rändajad on metsaga tuttavad. Kas nad on võtnud ühendust, et aidata VIP-i otsida?“
Vastutuule vastus lasi end veidi oodata. „Enamik Rändajate laagritest siin metsas jäid tühjaks, kui printsessid kõik relvile kutsusid. Vähesed allesjäänud laagrid taheti koondada lähimate linnade kaitsesse, kuid see kukkus läbi. Üks Rändajate juht läks koos mõne sebraga eile õhtul välja, kuid sealtmaalt pole nendega kontakti olnud.“
Kurat võtaks. „Ega seal metsas pole midagi, mis võiks sisenejaile eriti ohtlik olla? Ma ei usu, et igaüks, kes metsa läheb, lihtsalt eksib ära.“
Vastutuul naeris teravalt: „Ohutute asjade nimekiri oleks ohtlike nimekirjast lühem. Kimäärid, hüdrad, basiliskid...“ Müütiliste olendite loend kestis ligi minuti, alles siis jõudis pegasus jutu mõtteni. „Olge ettevaatlikud ja vaadake, kuhu astute. Taimed on seal ka isemoodi, kui näete siniseid lilli, siis hoiduge neist kui katkust.“
„Kurat jah,“ urises Risttuul. „Ma puutusin korra üht seda sinist lille ja ma ei lennanud nädal aega.“
„Pean seda meeles. Kui tõenäoline on metsloomarünnak?“ küsis Victor, surudes maha nägemusi koledatest koletistest selles paksus laanes, mis just nähtavusulatusse ilmus.
„Ei ole tõenäoline, kuni neid ei ärritata,“ ütles Võbelus ja seekord oli kindlustunne tema hääles nii suur, et Victor üllatus. „Nad ei oska näha inimest saagina ja nad hoiduvad teist, kuni te neid ei ohusta või ei tungi nende territooriumile. Ma tean, kus nende pesad asuvad, seega oskan hoiduda enamikest olenditest, kes metsas elavad. Ja kui kokku satume, siis ma tegelen olukorraga.“
Ei usu kohe kuidagi, et kenasti paludes võib kihvadest ja küünistest pääseda, Võbelus, mõtles Victor ning pidi selle peaaegu välja ütlema. Kas ühest mõnitusest tunnis on veel vähe, Victor, kirus ta ennast ning vahetas teemat. „Risttuul! Saabumisaeg?“
„Puutume maad poole minuti pärast,“ teatas suurem pegasus. „Ärge molutage, kui all oleme. See mets tekitab minus judinaid ja ma tahan juba viis sekundit pärast mulla puutumist õhus olla. Signaliseerige kohe, kui olete metsa ääres tagasi ja äralennuks valmis, ma pikeerin kohe teile järele.“
„Vastu võetud,“ ütles Victor, tehes oma varustusele harjumuspärast ülevaatust. Kolm kõverikku patareid laseri jaoks olid ta vöö ümber taskutes, neljas juba relva küljes. Laserpüstol ja kaks väiksemat patareid olid paremal reiel kabuuris. Suitsu- ja kildgranaat kuulusid samuti lahinguvarustuse hulka. Major Fujikawa arvas, et teen nalja, kui lähen sellise varustusega metsa jalutama. Ma aga mõtlesin, et tema teeb nalja, kui palus mul minna metsa millegi vähemaga.
Victori tähelepanu naasis praegusesse hetke, mil kaarik võpatas ja Vaatleja hüppas maha. Inimene järgnes temale viivitamata ja suunas relva puude poole. Võbelus hüppas viimasena ja kaarik oli sekundi möödudes juba õhus. Nägemata otsest ohtu, tõmbus Victor sirgu ja vaatas ümbrust.
„Ee... mister Spiegel? Me vist peame minema,“ ütles Võbelus, kui Victor oli juba terve minuti paigal passinud.
„Jah, lähme,“ nõustus Victor ja läks kahe equestrialase järel metsa. Asukoha põhjalik meeldejätmine võiks jätta meile kiire põgenemistee, oleks mul vaid PSI võimendi. Huvitav, mis saaks, kui kasutaksin oma Annet ilma võimendi ja täpsustava elektroonikata?
--
Esimesed kümme minutit metsas olid Victori närvide jaoks liiga vaiksed. Ta oodanuks mingeidki öise metsa hääli. Öised linnud või öökullid, kõlvanuks ka mõne suurema looma mörin või ragin, kui ta läbi võsa rühib. Selle asemel oli aga pea täielik vaikus. Ainsaiks helideks olid vaid nende sammud ja hilissügisese tuule kauge vingumine.
Pean küll tunnistama, et ma ei ole mingi loodusemees ega midagi, kuid midagi on siin valesti, ma ütleksin, mõtles Victor grupi sabas käies. Aeg-ajalt kas Võbelus või Vaatleja peatas grupi, et uurida ümbrust. Mõnikord nad küsisid inimeselt arvamust, aga ta vaid noogutas näitamaks, et ta kuulas. Siis osutasid nad sasitud taimedele, karvatuustidele ja tumedatele jälgedele mullal, mis võis olla veri. Keegi oli siin võidelnud.
Järgmised kümme minutit möödusid täielikus vaikuses, kui nad mööda rada edasi kõndisid, kuni Vaatleja nad peatas, et uurida maad enda kapjade ees. „Siin ja siin on kabjajäljed,“ osutas sebra peaaegu eristumatutele laikudele mullal. „Ma tean neid raudu, need on mu õpilaste jäljed. Viimane kuulub Rändajale, kes neid juhtis. Jälgede vahekaugus näitab, et nad kiirustasid. Neid aga jälitas see, kes jättis need jäljed.“
Kuidas põrgu päralt ta näeb neid, mõtles Victor. Mul on kiivris hämaravõimendus, aga mina näen ikka vaid paljast mulda. Kui Võbelus ettepoole jälgi uurima astus, märkas viimaks ka Victor neid viimaseid jälgi, millele Vaatleja osutanud oli.
„Need ei kuulu ühelegi olendile, keda mina metsas näinud olen,“ ütles Võbelus kahtlevalt. „Enamik kõnnib käppadel või küünistel, jäljest on alati näha iga jäseme varvaste arv ja sügavuse järgi saab aimata ka olendi suurust ja kaalu. Need jäljed aga meenutavad seda, mida võid näha puukoorel, kus kimäär on küüsi teritanud.“ Tõesti, jäljed sarnanesid kriimustustele mullapinnas ega olnud raskelt vajutatud, nagu Võbelus oli rääkinud.
„Peaksime kiirustama. See, kelle jäljed need on, võib veel siin olla ja ma ei taha teda kohata,“ ütles Victor end sirgu ajades. „Vastutuul, oled sa kuuldel?“
„Kuuldel, Spiegel. Mis on?“
„Kas näed mingeid korrapäratusi metsas meie asukoha ümber? Midagi, mida võiks kiskja tekitada?“ küsis Victor.
„Negatiivne, Spiegel. Kuid ma näen sinust lõunas viusid. See ei ole su rajast kaugel, seega võid järele vaadata,“ vastas Vastutuul. Ta kõhkles hetke ja jätkas: „Tegelikult on nad seal keerelnud juba sealtmaalt, kui ma vaatlema tõusin, ja see tundub kahtlane. Ma ei oska nüüd paremini öelda, aga tundub, et nad kiibitseks justkui saaki, aga nad ei saa selle järele laskuda.“
„Vastu võetud, Vastutuul. Pea silmad lahti,“ ütles Victor ja pöördus teiste poole.
„Viud võivad keerelda seal sellepärast, et seal võib olla poni, kes on väga viga saanud! Me peame kohe sinna minema!“ ütles Võbelus kiiresti. Igasugune kõhklus ta olekust oli kohe läinud, kui ta tundis, et keegi sõpradest võis olla vigastatud. Ta pööras ja kappas kõhklemata näidatud suunas. Vaatleja reaktsioon oli pragmaatilisem, ta kõrvaldas enne oma odalt riidekatte, kui ta pegasusele järgi kappas. Victor sattus jälle grupi sappa ja seadis laseri poolautomaatsest täisautomaadi peale.
Möödusid mõned minutid, kui nad mööda raskemat rada kulgesid. Mida kaugemale nad läksid, seda rohkem võitluse jälgi nad nägid, siin-seal paistis murdunud oksi, lömastatud taimi ja üha rohkem vereplekke. Võbeluse summutatud karjatus andis mõista, et ta oli leidnud enamat kui paljaid jälgi. Raja ääres vedeles sulgi ja küljestrebitud pegasusetiib ning Võbelus püüdis seda mitte vaadata. Vaatleja uuris seda külma rahuga, mis näitas tema veriste tapluste kogemuste mahtu.
Victori meeli ei köitnud küljestrebitud tiib, küll aga mets ta ümber, kust ta ootas... ükskõik mida, mis sealt nende poole võiks karata. Kuid mets ei olnud nii lahke, et ta ootustele vastu tulla. Pikka aega kuulis Victor vaid enda südame tagumist. Victori üllatuseks oli Võbelus see, kes vaikuse katkestas.
„Okei, okei,“ pomises pegasus ja vaatas viimaks rebitud tiiba ilma silmnähtava pingutuseta. „Tiiva kaotamine ei ole veel surmav ja siin pole piisavalt verd, et arvata, et poni on surnud. Veri siin ei ole täielikult kuivanud, seega on ta praegu hädas. Me peame ta leidma või vähemalt ta ... laiba, et kindel olla.“
„Kas kuulsid seda, Vastutuul?“ küsis Victor, tahtmata rebida silmi metsalt, et vaadata Võbeluse seisundit.
„Jah,“ vastas Vastutuul rahutul toonil. „Vaid veidi kaugemal on see, mille kohal viud tiirlevad. Ei ole küll näinud märke koletistest sinu piirkonnas, aga ma ei ole kindel, kuna ei näe puude alla. Püüan vaadata nii hoolsalt, kui saan.“
Kolmik läks mõned minutid sasitud taimede järgi edasi, kuni leidsid viimaks kadunud Rajaleidjad ja nende Rändajast saatja. Kehad olid sedavõrd puruks hekseldatud, et Victor ei adunud, kui palju neid siin väiksel lagendikul surma oli saanud. Ta pidi tänama oma kiivri õhufiltreid, kui nägi, kuidas Vaatleja ja Võbelus tagasi tõmbusid, kui vaatepilti nägid.
„Mis võis seda teha?“ mõtles Victor valjult, üritades oma häält rahulikuna hoida.
Victori üllatuseks tuli vastus Võbeluselt: „Ke-kehade olukord viitab koletise rünnakule, kuid siin pole jälgi s-söömisest. Nad on lihtsalt tapetud ja s-siia jäetud. Kui viud ei taha tulla... Noh, kui raipesööjaid pole tulnud, võib see tähendada, et koletis on siin lähedal ja hirmutab neid.“ Pegasus rebis silmad veriselt lagalt ja heitis Vaatlejale ja Victorile anuva pilgu. „Me peame Zecora kohe üles leidma!“
Ta on tugevam kui ma arvata oskasin, nentis Victor kadedusega, kui nägi, kui palju Võbelus pingutas, kui ta olukorra kokku võttis. See hetk möödus, kui pegasus pöördus ja põõsastesse sööstis, Vaatleja tema kannul. Liiga kiiresti, et Victor jõudnuks sammu pidada. „Oodake, ärge tormake pimesi! Ise ütlesid, et koletis on kuskil siinsamas!“ hüüdis Victor, üritades neile järele jõuda.
Identifitseerimismärgid visiiriekraanil olid ainsad, mille järgi Victor orienteerus, kui ta haavatud elevandi kombel läbi põõsaste sööstis. Ta ei kujutanud ette, kui palju aega sellega läks, kuid adrenaliinist erksatele meeltele tundus, nagu oleks möödunud tunde, kuni ta lõpuks neile järele jõudis. Kui siin kuskil on mingi koletis, siis nüüd ta kindlasti teab, et oleme siin. See Zecora olgu parem siin või meie missiooniga on kööga.
Mõlemad equestrialased olid peatunud järgmisel väiksel lagendikul vana jändriku puu juures. Puutüves oli ukseava ja kaks väikest akent kahel pool ust. Kui Victor lähemale jõudis, nägi ta kriimustusi ja laaste ümber ukseava ning ukse tükid olid ruumis sees. Võbelus ja Vaatleja uurisid onnis ringi, esimene paistis olevat segaduses ja teine pööras tähelepanu aknale ruumi teises seinas. Aken oli täiesti puruks ning Victor ei olnud küll kindel, kuid ta arvas end nägevat aknaraami äärtel musta ja valge karva tutte ja verejälgi.
Yoda onn, mõtles Victor sisustust vaadeldes. Detailides muidugi erinev, kuid ikkagi ehe Yoda onn. See Zecora pidi elama kui müstiline erak, kui ta näeks veel kääbuse moodi välja ja räägiks naljakalt, olekski ta ehe Yoda.
PRAKS.
Oksa murdumine oli küll vaikne ja kauge, kuid mõjus nagu granaadiplahvatus. Victor pööras end välkkiirelt ringi ja tõstis laseri heli poole, kuid isegi oma hämara valguse võimendusega nägi Victor vaid puid. Vaatamata sellele, et liikumist ei olnud näha, hoidis ta end jätkuvalt valvel ja automaati laskevalmis, pööras siis pead vasakule...
PRAKS
Üks väiksem põõsatutt liikus, nendest tuigerdas läbi midagi suurt, mis Victori silmad kohe enesele tõmbas. „Kontakt meie positsiooni suunas,“ sosistas Victor, säilitades asendi, kuid ei tulistanud, kui müraallikas lagedale tuikus.
See oli olnud kunagi karu. Kui ta kahel jalal seisis, oli Victor ta kõrval kui kääbus, kuid suurus ei olnud praegust olukorda arvestades oluline. Kogu ta kasukas oli täis verd ja liga. Hinnates avali haavu, võis arvata, et ta oli vähemalt poole oma verest kaotanud. Surnud, klaasistunud silmad olid lukustatud inimesele ja ta tuikus madala urina saatel Victori suunas.
Victori sõrm libises päästikule ning ta oli just karu pea kirbule võtnud, kuid onnist selja tagant sööstis välja Võbelus ja sattus otse tulejoonele.
„PIKALI! KOHE!“ möirgas Victor ning hoidis relva valmis. Karu oli suur sihtmärk ja pegasus ta ees üsna väike, tavaolukorras olnuks ta kindel, et suudab tapva lasu poni tabamata ära teha. Isegi riivavast lasust oleks karu segamiseks aidanud. Victor oli sellest kõigest täiesti teadlik ning kindel selles, et sihib olukorra lahendamiseks piisavalt hästi, kuid ta päästikusõrm lihtsalt ei kuulanud sõna, kuni Võbelus relva ees oli.
Justkui selle kuudetaguse hirmsa hetke kaja, pöördus Võbeluse nägu Victori poole. Kuid selle valu täis pilgu asemel, mis küsis lihtsalt „miks?“ oli vihane altkulmu pilk. „Jäta kohe järele! Kas sa ei näe, et ta on viga saanud? Ta ilmselt võitles metsas millegagi! Kas sa ei võiks...“ Pegasuse jutt jäi katki, kui karu malakataoline käpp välkus ning Võbelus lendu paiskus. See lend lõppes Zecora majaesist piiravate puude tüvedes.
„Lahingukontakt!“ karjus Victor ja tulistas karu pihta kolmelasulise seeria. Pulstunud karv vaid suitses ja karu jätkas inimese suunas astumist, mille peale seadis Victor relva täisautomaadile. Karu tabas tapvate kiirte rahe ning üks õnnelik tabamus tuli talle näkku, pannes ta maha kukkuma. Igasugune rahutunne Victorist aga kadus, kui ta nägi, et midagi hakkas surnud karu sees liigutama.
Kostis ilget lihaludinat ja luude raginat ning karv karu õla tagant tõusis ülespoole. Kaks kitiinist küünist tõusid läbi karu naha ja suur putukalaadne koletis puges karu laibast välja. Kaks hõõguvat silma lukustusid Victori peale ja see sööstis neljal mõõgataolistel jalal edasi. Ajas verised küünised laiali ja ulgus.
Ulg katkes, kui Victor tulistas. Muist kiiri läks mööda ja kadus metsa, kuid ülejäänud tabasid. Kolm kiirt jätsid koletise rinnale kraatrid, kaks tabasid õlga ning eemaldasid jäseme ja kaks aurustasid koletise pea.
„Vastutuul! Võta kohe staap liinile! Kinnitatud krüsaloidide olemasolu metsas!“ karjus Victor, viskas tühja patarei minema ja haaras taskust järgmise. Vastutuule vastus jäi kuulmata, kuna karukorjus niheles taas ning kaks koletist rebestasid end sellest välja ja sööstsid kallale. Loendamatud sajatused käisid läbi Victori pea, kui ta rabeles relva laadida ja patarei käte vahelt maha libises. Kui ta patarei uuesti pihku sai, möödus temast pruun välk ja Vaatleja tormas võitlusse.
Vaatleja keep lendas laiali ja maandus esimese krüsaloidi ümber ning sebra hüppas õhku. Ta tagajalad tabasid keebist pimestatud koletist, ta hüppas sealt veel kõrgemale ja langes, oda õieli, tagumise krüsaloidi peale. Relv käis koletisest puhtalt läbi ja naelutas ta maa külge. Eesmine tulnukas aga rebis sel ajal keebi enda silmilt ribadeks ja sööstis sebrat jälitama. Vaatleja vaatas vaid korraks teise krüsaloidi poole, kui hüppas oma oda otsale ja painutas oma raskusega selle vart. Kohe, kui ta kabjad maad puutusid, lasi ta odavarre lahti, see viskus uuesti sirgu ja tabas teist krüsaloidi sellise hooga vastu nägu, et koletis lendas tüki maad tagasi. Ta üritas taas jalule kohmerdada, kuid suri Victori täpselt sihitud laserikiire tabamusest.
„Spiegel, Komando siin,“ kostis Fujikawa pinges hääl ta kiivris. „Kinnita krüsaloidide olemasolu.“
„Kinnitatud, metsas on krüsaloidid ja sombid. Eelmine üksus on langenud ja meie tsivilistist teejuht on haavatud. VIP-ist pole jälgegi. Taotlen luba taanduda,“ põristas Victor laipu kontrollides ning Võbelust uurides. Hirmunud pegasus lösutas puude vilus, pärani silmad karukorjusel. Ka Vaatleja tuli ta juurde, aga ikka jälgis ta vaid surnud karu.
Hetke möödudes kandis Fujikawa kiiresti ette: „Taandumine lubatud, Spiegel. Luna koondab vahendeid metsa ümberpiiramiseks ja hävitamiseks. Su uus ülesanne on toimetada tsivilist viivitamata välja kohtumispaika. Õnn kaasa, staap lõpetab.“
Victor astus kahele equestrialasele lähemale ja põlvitas. „Me peame minema,“ ütles ta Vaatlejale, kes Võbeluse vigastusi uuris. „Kas ta on liikumiseks valmis?“
Vaatleja pööras pead ja vaatas Victorit murelike silmadega. „Ma kardan, et tõsisemad haavad on need, mida me ei näe. Et ta neist üldse paraneda saaks, peame siit kohe lahkuma.“ Victor hakkas tõusma, aga Vaatleja jätkas: „Sa pead teda kandma. Ta ei suuda ise käia.“
Korraks tundis ta kerget vastumeelsust, kuid talle meenus mahavariseva väikse lilla ükssarviku valu täis pilk. Sõnalausumata heitis Victor automaadi selja peale ning tiris pegasuse vasakule õlale. Paremasse kätte haaras ta püstoli. Inimene tõusis koos oma koormaga ja hakkas just rääkima, kuid kuulis ulgumist, mis oli tuule kohta liialt näljane ja vali.
„Spiegel, Siin Vastutuul! Soovitan kiirelt kaduda, sest näen sagimist sinust lõunas ja idas. Puud küll varjavad, aga olen kindel, et minuti jooksul upud sa krüsaloididesse.“
„Vastu võetud! Kaome!“ karjus Victor ja jooksis tagasi põhja poole, Vaatleja ta ees. Sebrat see hetk ei aeglustanud, mil ta sujuva liigutusega oma oda maast ja krüsaloidist välja tõmbas ja ta Victori ette sööstis.
Nad ei jõudnud minutitki joosta, enne kui üks krüsaloid raja kohalt puuoksalt neile ette sadas. Rünnaku tõrjus Vaatleja odapära, kui ta koletise kõrvale lõi, võimaldades inimesel oma kandamiga mööda joosta. Oleks see vaid mu kujutlusvõime, mõtles Victor, kui kuulis oma selja taga tubli kümne krüsaloidi kitiiniklõbinat. Ta koondas viimse kui jõu oma jooksmisse ja peaaegu komistas, kui Vaatleja enese ühe kabja peal pööreldes ringi viskas ja maadligi tõmbus. Victor läks jooksult üle kõrgele hüppele, lendas üle lömitava sebra ja ta küsimata mõttele „miks?“ tuli hetk hiljem ka vastus.
„Ära vaata tagasi, põgene!“ kamandas Vaatleja ja Victor ei vaadanud üle õla. Hetke pärast kostis krüsaloidide ulgumist ja kitiiniklõbinat ning raksatusi, kui oda tulnukate välisskelette läbistas. Heitlus oli liiga lühike ja krüsaloidide jälitustegevus jätkus liialt kiiresti, et igasugune jalgsi põgenemine võimalik oleks.
Seega üritas Victor põgeneda teise nipiga. Joostes läbi metsa ja põigeldes kõrvale takistustest, üritas ta meenutada maandumispiirkonda, kus nad kaarikust välja olid hüpanud. Vaatamata jõupingutustele, ei suutnud ta seda kohta nii hästi meenutada, et oma erilist Annet aktiveerida. See oli mingi kuradi heinane küngas metsa ääres. Seal ei olnud midagi erilist, mis meelde jäänuks. Täiesti ilmetu koht, erinevalt Zecora hütist... Kohe meenus talle hetkeline vaatepilt nende eesmärgi kodust, kummuli pada, katkine aken ja suguharu maskid seintel...
... ning Victor peaaegu kukkus, tundes, nagu tunginuks jääpurikas läbi ta kolba, kui ta enese ja Võbeluse mahajäetud onni teleportis. Pool sekundit hiljem ta komistas, kui saapa alla potikild jäi ning ta kukkus näoli. Võbelus veeres ta õlalt ja peatus kellegi mustade kapjade ees.
Ruumis ukse ees seisis sebra, oletatavasti Zecora ise. Ta oli kindlasti ka paremaid päevi näinud. Kere ja puusade ümber olid kiiruga mässitud sidemed ja paistis, et ta hoidus ühele tagajalale toetumast. Victor lõpetas vahtimise ja sulges silmad, et üritada peavalust lahti saada. Jumal, kus alles lõhub. Pidin peaaegu insuldi saama. Pole võimalik, et keegi võiks sellises olukorras riimides rääkida. Victori mõttelõng katkes, ta tundis suus vere maitset. Ta võttis kiivri maha ning pühkis käega üle nina ja suu. Verine? Millal see veel juhtus? Pole oluline. Praegu peab hakkama positsiooni kindlustama.
Inimene ajas end jalule ega teinud riimispomisevast sebrast välja, arvates ikka veel, et tegu on hallutsinatsiooniga. Selleks ei kulunud palju vaeva ja jõudu, et rauast pada ukseavasse kiiluda. Ainus koht, kust krüsaloid võis veel sisse pugeda, oli tagumine aken ning Victor irvitas ja lõi oma kiivri aknaavasse, keeras seejärel pingi püsti ning põlvitas selle kõrvale. Palju sellest sissepääsude blokeerimisest tolku on? See onn on ju puust. Krüsaloididel läheb selle purukskiskumiseks vaid minut.
Kui ta oli ainsad sissepääsud nii hästi sulgenud, kui oskas, läks Victor ruumi keskele. Ta ei vaadanud ei liikumatut Võbelust ega Zecorat, kes otsis riiulitelt mõned asjad ja viis pegasuse juurde. Ta pööras paar kummuliaetud pinki jalgele. Kõrvas kajasid Vastutuule segased küsimused, aga see muutus arusaamatuks lobaks, kui Victor tõlkeseadme kaelast võttis ja pingile pani, ise istus aga teisele.
„Staap, siin kapral Victor Spiegel,“ alustas ta, harutas taskuist välja automaadi patareid ja sättis need pingile ritta. Ka laserpüstol ja selle patareid rändasid pingile ritta. „Vaatleja on langenud. Olen leidnud VIP-i, kuid nii tema kui ka tsivilistist teejuht on haavatud. Me oleme barrikadeerinud VIP-i elamise, kuid siit ei ole võimalusi lahkuda.“ Victor ohkas kärinal ning jätkas: „Teatan Mustast Koodist selle operatsiooni kohta. Spiegel lõpetab.“ Sõnagi jätkamata võttis ta raadioaparaadi kõrva äärest ning pani lauale.
Aknaklaase sissepääsu kõrval väristas krüsaloidide madal ulg ja Victor võttis automaadi seljalt õlale. Ta vaatas püstolit enda ees, siis pegasust ja sebrat. Zecora oli leidnud kuskilt mingeid sidemeid ning kerinud neid ümber Võbeluse kere ning paitas nüüd pegasuse lakka, pomisedes õrnalt mingit hällilaulu.
Nad ei vääri seda, mis nendega nüüd juhtub, mõtles Victor, ja ta silmad peatusid jälle püstolil. Ma teeksin seda kiiresti ja valutult ning nad ei saaks kunagi teada, mida need elukad nende laipadega teevad. Vaid kolm lasku ja me kõik oleme vabad. Hetkel, mil see mõte ta pähe tõusis, kõlas ta peas hääl, mis oli kummitanud teda maikuust saati.
Valmis veel rohkem süütuid loomi tulistama? Kes meist siin on koletis?
Üks akendest purunes, kui esimene krüsaloid Zecora hüti juurde jõudis. Küünised, mis olid piisavalt tugevad, rebimaks liha luudelt, kiskusid aknaraami eest ning hakkasid ava suuremaks lõhkuma, kuid üritus jäi pooleli, kui avaust tabas Victori valang. Järgmine krüsaloid tuli eelmise asemele ning suri samal moel. Kolmas suri läbipugemise katse käigus ning Victorit tabas hetkeks võigas rahulolu, kui olendi laip sissepääsu sulges.
Tühi patarei sadas põrandale ja värske klõpsatas oma kohale just õigel ajal, et tulistada küüniste pihta, mis tungisid paja ja uksepiida vahele. Järgmised lasud tabasid teist akent, mille taha oli tõusnud uus sihtmärk. Järgmine krüsaloid kiskus liigikaaslase laiba esimese akna eest ribadeks ning hakkas seina eest rebima. Ebaõnnestunud lask raius temalt ühe sipleva küünise küljest ning Victor tammus tahapoole, et mitte kitiinijäänustega pihta saada. Üks jalg jäi pingijala taha kinni, pink läks ümber ja hoolega rittalaotud varustus pudenes põrandale laiali.
Vaid selle äparduse tõttu sai Victor mingigi hoiatuse selle kohta, mis järgmiseks tuli.
Ta raadiojaam kukkus põrandale tema kõrvale ja ta kuulis sealt vaid sõnu „Pääste saabub“, kui see saabuski. Victori silmi pimestas lillakas sähvatus ja ta vaatas kasvava hirmuga, kuidas lilla valgus kadus ja nähtavale ilmus printsess Videvikusära. Järgmise sähvatusega Zecora onn haihtus ja asendus saabumisalaga Canterlotis. Verdtarretavad ulgumised ja krüsaloidide küünised aknaavades olid läinud ning asendunud platsiga, kust pegasused õhku tõusid ja lõunasse suundusid.
Videvikusära oli tagumikuga Victori suunas ning ta hoidis end Võbeluse ja Zecora lähedusse, ehkki ka mõned haiglaikitlites equestrialased kiirustasid neid vaatama. Ma pean kaduma, ma ei taha, et ta mind ära tunneks, mõtles Victor ebakindlalt jalule tõustes ja minekule pöördudes, surudes alla tungi ummisjalu ära joosta. Equestrialaste hääled olid ta jaoks praegu arusaamatu lalin, kuid nendest eristus üks hääl ja see rääkis selges inglise keeles.
„Ma tänan sind väga. Ma ei taha mõeldagi, mis võinuks juhtuda, kui sind ei olnuks seal mu sõpru päästmas,“ ütles Videvikusära ja siirus tema hääles keeras Victori hingevalule veel vinti peale. Möödus kõhkluse hetk ja alikorn küsis: „Vabandust, mister, aga ma ei kuulnud su nime.“
„Ei, printsess, ei kuulnud jah,“ vastas Victor ja kõndis minema nii kiiresti kui julges.