„Teatan otse ÜRO hoonest New Yorgist, kus diplomaadid on ikka veel vapustatud paljastustest, mille avaldas senaator Golemani komitee. Paistab, et käsil on tihe side diplomaatide ja neid lähetanud valitsuste vahel üle maailma, võtmaks seisukohti tulnuka osas, kes enese väitel on astunud liitu David Bradfordi organisatsiooniga. Mitte kõik ei ole veendunud tulnuka heatahtlikkuses, eeskätt senaator Goleman ja tema toetajad.
Paljud juurdlevad ikka veel iga tema sõna üle, mille ta oma ainsal esinemisel ütles. Ta tunnistas, et on seotud teise omataolisega, kes sattus kogemata Maale, kuid ta ei öelnud, kuidas olend Maale sattus. Tema suur sarnasus müütilisele ükssarvikule on mõne arvates vihje, et selle liigi isendid on Maad varemgi külastanud, seega kauges minevikus. Teised väljendasid jahmatust mainitud „surematu valitseja“ üle ja selle üle, et ta kasutas Golemani vaigistamiseks „maagiat“. See teema algatas suuri arutelusid teemadel oletatavast tõlkeveast kuni usuliste veendumisteni.
Vaid üks asi on praegu kindel. Pärast „Säraturvise“ kadumist kohe pärast intervjuud ja et ka David Bradford pole juba kaks päeva kättesaadav, ootavad inimesed vastuseid ja loodavad, et see ei ole tulnukate uue invasiooni ettekuulutus.
Kui senaator Golemanil taastus kõnevõime, mõistis ta Säraturvise avalikult hukka kui imperialistliku tülinorija ja lubas jätkata XCOM-i ja selle oletatavate tulnukatest käsilaste...“
--
12.02, 29.10.2015, treeningkeskus maapinnal, XCOM-i beeta baas
Matt Harris jälgis loendurit, mis aeglaselt nullile lähenes, ja vaatas samal ajal teisi punkte visiiri ekraanil. Turvisesüsteemid korras, PSI koondab väge, kõik muu roheline, mõtles ta ja vaatas uuesti loendurit. No nüüd, nüüd, no kohe...
Loendur jõudis nullini ja treeningualal kajas kõva sireen. Valgustus kustus, Matti kiivri öönägemisrežiim käivitus ja sõdur tõusis püsti. Üks käsi kaevus küljetaskusse ja võttis sealt kuus väikest volframkuuli. Kohe ilmusid nende tähised ka visiiriekraanile, kui need mentaalse käskluse mõjul ta peost vasaku õla kohale hõljuma tõusid.
„Niisiis, kutid, te teate korraldust,“ teatas Matt meeskonna teistele liikmetele. Ta nägi silmanurgast poolläbipaistvat ringi, mille sees olid vilkuvad täpid, mis tähistasid meeskonnaliikmete asukohti. „Teie esmane ülesanne on koonduda, enne kui Säravaga tegelema hakkame. Kui näed teda üksi olles, tõmbu tagasi ja teata ta asukoht. Selge?“
Raadios kõlas seeria kinnitusi ja Matt hakkas aeglaselt labürindis hiilima. Meenusid udused mälestused linnalahingu treeningutest, mida hüüti „tapamajaks,“ kus kindlustunnet andis M4A1 ta käes. See oli kõige lühem lähivõitluse automaat, see istus ta kätes nagu valatud.
Matt läks ümber nurga ja oli poolel teel järgmise pöördeni, kui ta kõrvu jõudis läbi raadio hüüe ja valang, sellele omakorda Juri Romalovi rohelise signaali muutumine punaseks, [VÄLJAS] tasemele. Nii vara? Kurat võtaks.
„Zhang, kammi Särava asukoht välja ja teata,“ käskis Matt järgmise nurga taha pöördudes ja ta nägi tuttavat figuuri. „Finch, olen su selja taga.“
Jacki turvises kogu ei reageerinud, enne kui Matt ta õlale patsutas. „Vaikne kõik, boss.“ Ta tõusis põlvilt püsti, hoidis automaadi rauda koridori suunas ning küsis: „Kas Zhang on märgi leidnud?“
Enne kui Matt vastata jõudis, tuli raadio kaudu teade: „Harris, Jenkins siin. Olen koos Victoriga ja lähme sinna, kus Juri välja kukkus... Oota... Oli õnne teda näha, aga ta liigub kiiresti. Ma just nägin teda läbimas koridori, mis on meie koridoriga paralleelne.“
Hetkeks ilmus Matti visiiriekraanile kollane punkt ja ta ei suutnud hoiduda kergest naeratusest. „Tubli, Jenkins. Seal põhja suunas on ruum, kuhu viib sinu koridor, ja ka tema tee peaks sinna viima. Mina ja Finch tuleme nüüd kiiresti sinu juurde ja võtame varitsusse.“ Lana ja Victor kinnitasid käske ja Matt pistis märgitud koha suunas jooksu, Finch tihedalt kannul.
„Kontakt paremal,“ teatas Victor ja automaadivalang kuulutas Matti plaani läbikukkumist. Kõlas veel paar lasku ja Victori punkt läks rohelisest punaseks. Taas ilmus ekraanile kollane ring ja Lanat tähistav punkt hakkas sellele järgnema.
„Sorry, boss, Victor saadi vahekäigus kätte. Loodan, et sina ja Finch olete valmis, sest teile tullakse külla, Särav jookseb täiega teie suunas,“ teatas Lana hingeldades, mis vihjas jooksmisele. „Mul on müürilill peal ja jooksen ta järel. Kui ta peaks aeglustama, on ta mul peos.“
„Vastu võetud. Finch, võta paremale ja varju kohe, kui jõuame tühja ruumini,“ käskis Matt, kui nad mööda koridori varitsuskoha poole jooksid. Finch eraldus ja võttis koha ühe betoonist tugisamba varjus, Matt tõmbus kastide taha ruumi keskel. Kui kollane ring sissepääsule ilmus, viskas ta suitsugranaadi. Matti kiivriekraan lukustus heidetud granaadile ja kerge maagiatugi kandis selle ruumi teise otsa just siis, kui Säraturvis nähtavale tuli.
Ükssarvik ei olnud kaugeltki hajevil. Granaat peatus õhus ja telekineesiväljas hõljuv mõõk lõi selle alla jõuga, mis granaadi pooleks lõi. Nagu Matt oodanud oli, tuli kogu suits granaadist löögihetkel välja ja ta sööstis edasi, lootes halvale nähtavusele.
Sööst suitsukatte all ei kestnud kaua, kuna Säraturvis näitas oma maagilisi oskusi suitsuhajutamise alal ja Matt vandus. Vägisõna jäi aga kurku pidama, kui ta visiiriekraanile ilmus Lana identifitseerimismärk, mis tungis läbi suitsu ja üritas Säraturvist tagant rünnata.
Ainus märk, et ükssarvik oli rünnakust teadlik, oli ta kõrva väändumine tahapoole, misjärel teine mõõk vehkis ta selja tagant läbi. Matt ei näinud, mis juhtus, aga Lana värvikas sõim ja tema märgi värvumine punaseks vihjasid selgelt, et ta plaani teinegi aste oli läbi kukkunud. Isegi Finchi täisautomaattuli polnud Säraturvise aeglustamiseks piisav, kolmas mõõk hõljus kuulide teele ja kõikus hirmsasti, pekstes saabuvad kuulid laiali. Ükssarviku silmad olid küll prillide varjus, aga kahtlemata olid need lukustunud Mattile. Kaks mõõka sööstsid inimese poole.
Matti tähtsaima võime aktiveerumisega oli ajakulg aeglustunud. Ta oli näinud, et Säraturvise tõmblev mõõk ei peatanud Finchi laske heast õnnest. Mõõga iga pööre peatas iga kuuli eraldi, ilma et ükssarvik nende poole üldse vaadanud oleks. Seda oli küll põnev jälgida, kuid Matti tähelepanu koondus nüüd kahele temale lähenevale telekineetilisele mõõgale. Üks keeras enese püsti ja pöörles oma pikitelje ümber ning teine keeras tapva löögi tarbeks horisontaalselt vöö kõrgusele. Mõlemad mõõgad pöörasid nüüd oma lapikud küljed ette ja Matt nägi tuttavat viinapuuväätide ja ristikulehtedega graveeringut, mis kattis terasid täies pikkuses.
Ma vist tean, kuidas sa Finchi kuulid blokeerisid, Särav, mõtles Matt ja ta naeratanuks, kui ta keha ja ümbritsev maailm polnuks seda pidurdanud. Ulatuslikud uuringud neil harvadel kordadel, kui tal õnnestus aja aeglustamise võimet laboris esile kutsuda, näitasid, et aega see ei mõjutanud, aga ta mõistus kiirenes hüppeliselt. Laias laastus tähendas see seda, et ta keha liikumine oli pidurdatud tavalise ajakulgemise piires, mis takistas Mattil teha inimesele võimatuid sööste ja hüppeid, kuid see ei seganud teda kasutamast oma teisi eskootilisi võimeid.
Peast käis läbi tuim valu, kui Matt andis volframkuulidele enda kõrval mentaalsed korraldused. Kaks kuuli ründasid esimest mõõka ja järgmised kaks teist mõõka. Viimased kaks läksid aga Säraturvise suunas. Kui mu teooria paika peab...
Ajakulg hüppas ette hoiatamata normaalsele kiirusele tagasi. Matti improviseeritud kaitse ei löönud Säraturvise mõõku oma kursilt küll märkimisväärselt kõrvale, kuid siiski piisavalt, nii et mõõgad lendasid inimest puutumata mööda. Matti vasturünnak jätkus, kaks allesjäänud kuuli lendasid teineteise järel ükssarviku suunas, nagu automaadist tulistatud. Nagu Finchi kuulid, olnuks ka Matti kuulid kergesti tõrjutavad, kuid terav silm võis märgata ükssarviku näos üllatust. Igasugune võidukas ilme haihtus, jalad kadusid alt ja Säraturvis võttis mõõgad tagasi.
Pool sekundit hiljem kõlas sireen ja treeninguruumi tuled süttisid. „Treeningu lõpp, kinnitatud Säraturvise tabamine Matti poolt. Tubli töö, inimesed,“ teatas kõlarites major Fujikawa hääl.
Matt naeratas, võttis kiivri maha ja tõusis aeglaselt. Finchi väljasirutatud käsi aitas ta jalgele. „Tänud. Titaanturvis on hea varustus, kuid ikka tunnen end teinekord nagu kilpkonn selili,“ ütles ta. Finch muheles ja võttis samuti kiivri peast. Enamik selle näoklaasist oli mustaks toonitud, kuid erinevalt Mattist oli inglise sõdur lisanud ilmetule kiivrile kurja kolba maalingud.
„Hea, et saime lõpuks ka võidu kontosse,“ naeris Finch. „Kuigi ühest asjast ma aru ei saa. Panin tema pihta ikka täiega, aga ta isegi ei vaadanud minu poole. Ta vaatas sind, aga pooled mõõgad hõljusid minu vastu.“ Ta hääletoon vaibus sosinaks ja ta küsis: „Kas sa ärritad millegagi Säravat, söör? Ta on alati neil treeningutel rohkem nagu sinule keskendunud.“
„Noh, ma olen Vidi õpilane number üks. Äkki katsetab minu abil oma õe õpetuse taset?“ valetas Matt ja Finchi kehitus oli piisav märk sellest, et Finch jäi seletusega rahule.
„Suurepärane töö, kapten Harris,“ õnnitles Säraturvis siira või pigem pingutatud naeratusega. Maagiasähvatus langetas prillid ta näost kaelale, kus need vastu mattmusta turvist kolisesid. „Kõik käis väga kähku, aga ma oletan, et kaks sinu telekineetilistest kuulidest hargnesid vahetult eri suundades, enne kui püüda üritasin? Ühe sain kätte, aga teine tuli pihta.“ Säraturvis keeras külje ette ja näitas hetkeks kriimu oma turvisel, siis kadus see nelja mõõga varju, kui need ta külgedele tuppedesse libisesid.
„Nii see oli,“ kinnitas Matt. „Kui nägin, et sa peatasid laske, ilma et nende poole vaataksid, hakkasin mõtlema, kuidas sa seda tegid. Sa kasutasid kerget kaitsevälja, mis teatas saabuvatest kuulidest ja võimaldas sul neid mõõkadega tõrjuda, eks? Mu teine telekineetiline kuul saabus esimese varjus ja püüdis sellest väljast läbi hiilida.“
Säraturvis noogutas ja Mattile tundus, et ta nägi ükssarviku silmis korraks respekti virvendust. „Oli tegelikult kolm välja. Üks teatas, et miski tuleb, kuid see ei andnud suunda ega kiirust. Sinu kuulid, isegi kummikuulid, liiguvad liiga kiiresti, et neid füüsiliselt näha, seepärast oli mu väljal mitu kihti, et hankida piisavalt andmeid ja valida sobiv kaitsevariant. Ma märkasin su teist kuuli alles kolmanda välja abil.“
Finch sügas lõuga ja küsis: „Miks sa kerajat välja ei kasuta? See tundub olevat lihtsam ja veatõenäosus on väiksem.“
„Tõesti, nii see on, kerajas kaitseväli annaks igas olukorras parema kaitse, kuid selle energiatarve on liiga suur, et blokeerida pikemat aega pidevat tuld. Isegi suunatud kaitseväli raiskab rohkem energiat kui need nõrgad väljad ja füüsiliste objektide telekineetiline liigutamine tule blokeerimiseks. See on nagu tõhususe kompromiss. Ristikulehed oleks lahinguväljal energiasäästuks kindlasti abiks, kuid vaenlase plasma blokeerimiseks ei ole nad head,“ seletas Säraturvis ja Matt pidi muiet maha suruma.
Ei imestaks, kui nende vanemad on samasugused, mõtles Matt omaette. Ta on nii Vidi moodi, kui asju seletama hakkab. Ta hakkas just rääkima, kui tõreda näoga Lana ruumi marssis.
„Tahaksin teada, kuidas jumala pärast sa mind enda taga tunnetasid? Ma pole kogu selles maagiavärgis eriti kõva, aga müürililles olen ma tegija. Sa ei tohtinuks olla suuteline mind avastama,“ sõimas Lana.
„Pead kapten Harrist süüdistama,“ irvitas Säraturvis. „Kui ma ajasin suitsu laiali, tundsin kerget survet, kui sa väljast läbi tungisid. Kuna su suund ja kiirus olid muutumatud, oli sind üsna lihtne mängust välja lüüa.“ Kui nurga tagant saabus Victor, kiiver kaenlas, tõstis Säraturvis kõrvad kikki. „Pean ka sulle komplimendi ütlema, Victor. Kui sa teleporteerisid sulle suunatud mõõga minu taha, pidi see mind peaaegu tabama. Vaatan, et su kiirus ja täpsus arenevad igal treeningul.“
„Tänan, söör,“ ütles Victor erilise entusiasmita ja hoidis pilku Säraturvise näost eemal. Siis saabus treeningalale teenindav personal.
Välimeedikud vaatasid nad kõik üle, Juri komberdas Zhangi õla najal kohale. Ta kiivril oli ämblikuvõrgu sarnane mõramuster ja haavast ta otsa eest tilkus verd. „Kõik on korras, olen terve,“ ütles Juri, üritades meedikuid eemale lehvitada. Ühe sideme ja süstla ilumärgiga roosa ükssarviku terav pilk pani vene karu naerma ja ta võttis meediku abi vastu. „Ma kükitasin siis, kui pidanuks hüppama,“ teatas ta ja tõmbles, kui ükssarvik ta haava üsna jõuliselt puhastas ja sidus.
Säraturvise entusiasm rauges äkki tugevalt, ta näkku tõusis tuim ilme, mida Matt oli õppinud seostama halbade uudistega. „Tore, et saime nii palju neid harjutusi teha,“ alustas ta kahetsusega oma hääles. „Te kõik olete üsna palju õppinud...“
Matt Märkas Lana ja Zhangi silmis murelikku pilku. „Aiman, et miskit on lahti,“ ütles ta ja Säraturvise stoiline rahu vääratas kergelt. See kinnitas nende oletust.
„No ole’nd nüüd,“ ütles Lana rõõmsal toonil. „Võtad seda Golemaniga kohtumist liiga tõsiselt. Rääkigu poliitikud, mida tahes, kõik, kel on vähegi aru peas, teavad, et senaator liialdab laialt pärast seda, kui ta läinud aastal tagasi valiti. Kuulsin, et Peter van Doorn ja mõned teised armeejuhid varsti avalikustavad selle, kui palju sina ja su alluvad meid aidanud on.“ Kui Säraturvis kohe aru ei saanud, jätkas Lana: „Van Doorn? See on see kindral, kelle me kaks kuud tagasi Los Angeleses sealt viaduktilt päästsime.“
„Ahjaa, tuli meelde,“ ütles Säraturvis pärast kõhklushetke. „Hiljutised sündmused aga häirivad mind. Tundub juba, et ainsad hetked, mil ma saan millegi muu üle mõelda, on need treeningud ja hetked, kui oleme operatsioonil.“ Kui ta märkas inimeste nägudes muret, ta sulges silmad ja ohkas. „Kõigile küsimustele vastan ma täna õhtul.“ Lisamata sõnagi, pööras ta ringi ja lahkus treeningualalt, jättes inimesed murelikke pilke vahetama.
--
17.11, 29.10,2015, XCOM-i beeta baas, söökla
„Kuhu nad kõik läksid? Ma pole Säravat ja ta ponisid treeningust saati näinud,“ sosistas Lana murelikult ettepoole kummardudes. „Nad ei ole nii pahurad olnud sellest ajast saati, kui siia tulid, ja see oli mitu kuud tagasi.“
Matt noogutas, võttis järgmise suutäie ning juurdles vaikides, proovides aru saada, miks Säraturvis oli niimoodi käitunud ja kuhu teised equestrialased kadunud on. Särav oli alati käitunud nagu kord ja kohus ja alati tulnud pärast trenni alla sööklasse. On nad üldse enam baasis? See mõte viis järgmise küsimuseni. Kuhu nad võisid minna, kui neid enam siin ei ole? Ümberringi on miilide raadiuses kõnnumaa. Nad saaksid seal meist paremini hakkama küll, aga ikkagi, miks nad peaksid? Ainsad muud laadi võimalused baasist lahkuda on kas Skyrangerid või...
„Zhang, kas tead Kaleidoskoobi graafikuid?“ küsis Matt nii ükskõikselt, kui oskas.
„Ei tea täpseid aegu, kuid tänaseks oli aktiveerimine plaanitud küll,“ vastas Zhang selgelt ja tema ilme ei reetnud midagi, kuid hetkeline paus söögi mälumises reetis fakti, et ta on tulnud Mattiga samale järeldusele.
Lanagi jõudis sellele järeldusele ja rääkis uuesti. „Arvate, et läksid koju? Imelik, et nad ei öelnud isegi head aega. Mõtlete, et... Äkki järeldasid, et nad on oma kohustuse täitnud? Ma saan ilmselt neist aru, on ju täitsa loogiline olla vastumeelne riskida siin kümnete enda eludega lihtsalt selle pärast, et meie päästsime ühe nende elu.“ Ehkki ta rääkis lause lõpuni, oli jutu lõpus aimata, et Lana ei uskunud isegi, mida ta suust välja ajab. „Mis te arvate, äkki on nende lahkumise põhjuseks eriolukord ja ohvitseride koosolek?“ Kui Matt ja Zhang talle pingsalt otsa vaatasid, ajas ta tagasi: „Ma mõtlen... noh, ohvitseride kohtumine? Need on salastatud ja ma ei saa neist midagi teada.“
„Oodake siin, ma tulen kohe tagasi,“ ütles Matt tõustes ja läks teiste laudade poole. Kuigi siin ei olnud ametlikku korraldust, mis reguleeriks, kes millise laua taga sööb, kogunesid löögirühmad alati samade laudade ümber, samuti insenerid ja teadlased. Ehkki Skyrangerite ja hävitajate piloodid eirasid teineteist, valisid nad ikka kõrvutiasuvad lauad. Viimases lauas olid alati Matti spetsialistid ja selle laua kohta öeldi sageli „tontide laud“, kui ütlejad arvasid, et Matt ei kuule neid.
Esimese Löögirühma laud oli elav nagu alati, kõik naersid jälle ühe Robert Sachsi uskumatu jutustuse üle. Matti saabudes laudkond rahunes, siis alustas teisel pool lauda istuv Sachs lauas istuvate uute nägude rõõmuks järgmise looga. „See siin, posid-tüdrukud, on kapten Matt Harris. Ta tapab tulnukaid mõttejõuga.“ Kollanokkade nägudes oli umbusk ja segadus, sest enamikul oli vähemalt üks missioon selja taga ja nad olid olnud oma silmaga näinud, milleks ükssarvik sõjas suuteline on, kuid vähesed olid näinud kapten Harrist lahingus. Jahmatuse puudumine lausaolevate veteranide nägudes muutis nooremad mitteuskujad vaiksemaks kui ükskõik milline käsk, mida Matt võinuks neile öelda.
„Ma ei tahtnud teid segada, aga ma tahan leitnandiga rääkida,“ ütles Matt kummardudes ning Patrick Carlock, endine sõjaväeinsener, tõusis ja tuli Matti juurde. „See kohtumine, mis tulemas on... Ma kardan vist, et tean, mis teemaks tuleb,“ sosistas ta piisavalt kõvasti, et üle üldise sööklakära kuulda oleks. „Kui halvim stsenaarium tõeks peaks osutuma, kas võin su enda alluvaks lugeda?“
„Kas see on käsk?“ küsis Patrick.
„Ei, ei ole. Ma ei käsuta enam Esimest Löögirühma, nüüd on see sinu ülesanne,“ ütles Matt, püüdes tasandada pinget, mida jutuajamine tekitas. „Kui kohtumise teemaks tuleb halvim stsenaarium, siis teate niikuinii, mida ma palun.“
Patrick heitis Mattile kahtleva pilgu ja noogutas. „Ma usaldan su käsku, Matt. Aga saad nüüd ikka aru, et ma mõtlen nüüd sellest kogu söömaaja, eks?“ muheles noorem ohvitser ja küsis viimaks: „Kas on veel midagi?“
„Ei, see on kõik,“ vastas Matt ja vaatas, kuidas Patrick rühma juurde tagasi läks. Ma tõesti loodan, et see ei ole halvim stsenaarium, mõtles ta ja naasis kaaslaste kõrvale einet lõpetama.
--
18.00, 29.10.2015, XCOM-i beeta baasi koosolekuruum
Tasane pomin koosolekuruumis vaibus, kõik löögirühmade komandörid ja nende alluvad istusid ja vaikisid. Kõik märkasid ka tühje toole, kus tavaliselt olid istunud nende equestrialastest kolleegid. Mitu minutit käisid silmast silma murelikud pilguid, siis kõndis ruumi komandör Bradford, major Fujikawa ja Säraturvis kõrvuti tema kannul.
Bradfordi tuttav Pilk oli ta näos olemas, kuigi pisut tuhm, Säraturvise nägu oli püüdlikult ilmetu. Ükssarviku seljas oli tema kodune punane vorm ja Ristikulehed olid tuppedes ta külgedel. Fujikawa oli tema taga.
Matt tõusis koos teiste ohvitseridega ja andis au ning komandör Bradford kõndis mööda vahekäiku ruumi keskele. Säraturvis ei vaadanud kõrvale, ta hoidis silmi otse, kuni peatus Bradfordi kõrval. Bradford vastas auandmistele ja kõik võisid istuda.
Kui kõik olid istunud, astus Bradford ettepoole ja rääkis: „Esmalt tuleb kõigile löögirühmadele viimaste kuude suurepärase töö eest õnne soovida. Juunis nägime tulnukate rünnakute suuremat eskaleerumist, kuid nüüd on nende aktiivsus raugenud tasemeni, mida nägime viimati jaanuaris. Esimese hooga mõtlesime, et see tuleneb meie kangest vastupanust, kuid see oletus võis osutuda ennatlikuks.“
Bradford astus tagasi ja Säraturvis ettepoole. Ristikulehed tõusid tupest ja hõljusid ruumi eri nurkadesse. Enne, kui keegi küsida jõudis, lõid neli külmrelva helendama ja koosolekuruumi tühjad seinad asendusid peatunud illusiooniga lahinguväljast. Õhtutaevas hõljus kolm tulnukate laeva ja soomustatud mutoonide üksus tulistas vastaste pihta. Matti tähelepanu äratas valges rüüs eeterlik, kes seisis rahulikult keset kaost.
Sa perse küll, mõtles Matt ja meenutas alateadlikult oma teadvuse varjestamise harjutusi, proovides mitte mõelda nendest harvadest juhtumitest, mil XCOM oli seda tüüpi tulnukatega kokku puutunud. Esimene kord lõppes terve löögirühma hukuga. Teisel korral juhtunuks sama, kui Skyrangerid ja hävitajad poleks taevast turmtuld andnud. Kus see juhtus? Vähemalt viimase kahe kuu seest ei meenu mulle ainsatki operatsiooni, kus neid nähtud oleks, mõtles Matt ja kammis oma mälu, leidmaks väimaidki vihjeid. Aga siis vaatas ta, mis mutoonide ümber on.
Lahing paistis toimuvat hekkidega aias, mis oli peaaegu täielikult põlenud. Ümbruskonnas paistsid valgest kivist tornid, tippudes lipud päikese ja kuu sümboolikaga. Väheldased ükssarvikute üksused tulistasid maagiat, kuid paistsid olevat mutoonide ja kosmoselaevade tule poolt maha surutud.
„See pilt pärineb ühe kuningliku kaardiväelase mälust, kes praegu paikneb Canterlotis,“ seletas Säraturvis. Matt tundis ükssarvikut piisavalt, et teada, kuidas ta praegu pingutas, et hääletooni neutraalsena hoida. Pilt hakkas hajuma ja Säraturvis jätkas: „See vaade pärineb ühe pääsenud ilmameeskonna liikmelt Cloudsdale’ist.“ Nähtavale ilmus miski, mis olnuks muinasjutuline pilvedest linn, kui seal ei olnuks plasmavälkude rahet, auke ja purustusi. Keset vaadet domineeris formatsioon neljast hävitajast ja lahingulaevast selle keskel ning Matt nägi kümneid lendajaid ja küberdiske, mis pegasustega võitlesid.
Vaikus ruumis tundus kõrvulukustav, kui need vaated inimeste teadvust tabasid, ja Matt vaatas korra Patricku poole. Esimese Löögirühma juhi nägu oli valge ja Mattil ei olnud raske aimata, millest mees mõtleb. See on teie halvim stsenaarium, eks ju?
„Mõlemad mälestused on umbes kaks päeva vanad,“ jätkas Säraturvis. „Ligi kümme tuhat on surma saanud ning Cloudsdale on suuremas osas purustatud ja hajunud. Lõime tulnukad tagasi, kuid me pole kindlad, kas suudame sellises mõõdus rünnakut teist korda tõrjuda.“
„Kuidas te üldse suutsite sellise rünnaku tagasi lüüa?“ küsis keegi, aga Matt oli õudusest sedavõrd rabatud, et ei tundnud rääkijat ära. „Isegi meil olnuks keeruline sellist lahingut võita.“
„Ilmameeskonnad suutsid ühe eskordilaeva hävitada, enne kui printsess Luna ja ta ihukaitsjad saabusid. Kui ihukaitse tegeles vähemate vaenlastega, siis Luna lammutas lahingulaeva ja kaks eskortijat. Viimane eskordilaev põgenes lahingust.“ Stseen hakkas liikuma ja näitas, kuidas Luna vähema kui sekundi jooksul lahingulaeva purustas, kuid enne kui inimesed jõudsid mõtlema hakata, millist energiahulka selliseks teoks vaja oli, nihkus vaade taas Canterlotti. Päikeseprintsess kogu oma kohutava hiilgusega tegeles mutoonide ja eeterlikuga. „Celestia kaitses pealinna ja pagendas tulnukad tükkis laevadega päikesele, kuid sai selle käigus raskelt vigastada.“
Säraturvis proovis küll jätkata, kuid sõnad jäid kurku kinni. Aga keegi ei märganud seda. Enamik XCOM-i personalist olid kuulnud, millist väge Celestia ja Luna valitsevad, kuid enamik oletas, et see on religioosne hiilgus, mida alamad oma printsessidele omistavad. Isegi Mattil oli nende kirjelduste suhtes kahtlusi, aga kui ta oli näinud, kuidas lahingulaev hetkega ära viilutati, pidi ta oma hinnanguid revideerima hakkama. Särav küll ei öelnud täpselt, kuidas Celestia vigastada sai, kuid ainuüksi fakt, et ta nullis kümneid mutoone, eeterliku ja kolm kosmoselaeva korraga, oli rabav.
Kui oli selge, et Säraturvis rohkem ei räägi, astus major Fujikawa ette ja köhis hääle puhtaks. „Arutasime kõigi osapooltega võimalikke samme ja jõudsime otsusele. Tulenevalt tulnukate vähesest aktiivsusest Maal ja kombineerituna paljude riikide suure toetusega meie tegevusele, andis komandör Bradford mulle ülesande formeerida ekspeditsioonijõud, mis läheb equestrialaste ja nende liitlaste kaitset toetama. Oleme siinse maailma kaitsmises saavutanud märkimisväärse progressi, kuid oleme teadlikud, et arvestatav hulk võitlejaid tahab jääda oma kodu kaitsma. Seega on see ülesanne vabatahtlikele. Järgmine Kaleidoskoobi aktiveerimine toimub kahe päeva pärast, seega on teil aega otsustada, kes on valmis osalema.“
Matt tõusis kohe, kui major oli lõpetanud, ja tõmbas kõigi pilgud enesele. „Komandör, major, kapten,“ ütles ta koosolekut juhatavatele ohvitseridele. „Ma tunnen oma spetsialiste väga hästi ja juba tean, kuidas nad vastavad. Mente Materia üksus osaleb missioonil.“ Mente Materia tuumik koosnes Mattist, Zhangist, Lanast ja Jurist, neil kõigil oli au tunda Videvikusära isiklikult, kui ta oli Maal, ning nad olid valmis viivitamatult equestrialastele appi minema. Üksuse uustulnukatel oli kohanemisega rohkem aega läinud, kuid olid oma grupi mitteinimestest veteranidega väga rahul olnud. Ta teadis, kuidas nad sellisele uudisele reageerida võiksid. Noh, kõik peale ühe, kuid tema pole olukorras, kus ta saaks keelduda, mõtles Matt omaette, aga ta mõttelõng katkes, kui Patrick püsti tõusis.
„Mulle ei meeldi mõte, et Säraturvise rahvas langes rünnaku alla selle pärast, et nad aitasid meid. Niisiis, Esimene Löögirühm liitub,“ teatas Patrick teraskindlal häälel. Robert Sachs, tema teine käsualune, noogutas ja seisis ta kõrvale. Kui Patrick tõusis, hakkasid teisedki löögirühmade juhid liigutama, kuni lõpuks olid kõik sõdurid ruumis püsti tõusnud. Major Fujikawa naeratas kergelt, Säraturvis oli lihtsalt lummatud ja kõik nad vaatasid Bradfordi poole nägudega, mis peaaegu karjusid: „Sa ju teadsid, et see juhtub!“
Kui ka Bradford neid näoilmeid märkas, ta ei reageerinud nendele, astus ette ja teatas: „Ülesande juhendid on varsti saadaval. Kui rohkem küsimusi ei ole, olete vabad.“