„Hmm... Kas midagi on valesti?“ küsis ükssarvikust valvur, kui Tommy vitraažakna ette pikemaks peatuma jäi. Aknasse olid sepistatud Equestria printsessid, sebra, minotaurus ja inimene, kes istusid ümber laua ja ruumi uksel seisis väike greif. „Kas sul on küsimusi?“
„Jeah,“ vastas Tommy pärast kõhklushetke. „Sa rääkisid, et tulnukad ründasid greife ja see lõppes väga halvasti, aga ma mõtle...“
„Tss!“ tegi valvur.
„Aga mis sai...“
„Tss!“
„Ja millal...“
„Kulla poiss, sedamoodi võid sa selle hea loo puändist ilma jääda,“ ütles ükssarvikust valvur tagajalgele tõustes. Ta sirutas ühe esijala ümber Tommy õlgade ning osutas teisega hiiglaslikule vitraažgaleriile, mis kaugusesse jätkus. „Kui sa loed raamatut, kas sa siis kah lehitsed alustuseks lõpu ette või? Ära vasta. Hea lugu on ühtlasi ka hüva reis loo lõppu. Equestrialased ehitasid selle vitraažgalerii selleks, et sulle jutustada, kuidas kõik juhtus, mitte selleks, et sa siit läbi marsid ja lõppu jääd vahtima. Arusaadav?“
„Vist küll,“ nõustus Tommy ja vaatas veel kord väikest klaasitükkidest greifi. „See lihtsalt kisub pisut kurvaks.“
„Mulle meeldib ikka öelda, et enne koitu on alati kõige pimedam,“ ütles ükssarvik, vabastades Tommy enda haardest. „Tegelikult on sul ilmselt õigus. Minulgi on raske unistada ilusast tulevikust, kui sellised sündmused parasjagu käsil on. Aga kuidas kõlaks miski muu? Kui õige vestaksin mõne loo, mis pole nii sünge?“
--
„Häirimisest räägitakse sageli halvasti, sest see hajutab tähelepanu. Seda viga kasutavad vabandusena need, kel liiga kitsas nägemine. Õige lahingumaagi jaoks pole olemas sellist asja nagu häirimine. Nemad on teadlikud kõigest, mis nende ümber toimub, ja nad panevad asjad tähtsuse järjekorda.“ - Kavalale Ristikule omistatud mõte, mida kasutatakse Equestria kaardiväeükssarvikute väljaõppel.
--
09.30, 10.11.2015, ülemine õu, Canterlot
Jaheda ilma tõttu oli Shaojie Zhangil vabaajariietuse peal kapuutsiga jope. Tegelikult see talle ei meeldinud, kuna meenutas liialt Lana Jenkinsi liiga vaba vabaajariietust, aga jahedus siiski sundis teda. Vähemalt tundis ta oma ülesande üle uhkust. Ning püüdis mitte mõelda selle üle, kui kummaliseks need ülesanded olid keeranud selle kuue kuu jooksul, mil ta XCOM-i teenistuses oli olnud.
Zhang väljus võlvide alt ja astus rõdule, kus ootasid kaks hetkega äratuntavat kuju. Alvar istus käsipuu ääres pingil ja vaatas linna ning ta vaikiv valvur seisis ta kõrval kui kuju. Pilk valvuri kiivris pööras kohe Zhangi suunas ega lahkunud temalt ka siis, kui inimene noorele Kõrgeimale Küünisele kummardus. Oodanud täpselt poolteist sekundit, ajas Zhang end sirgu ning tutvustas ennast: „Kõrgeim Küünis Alvar, mina olen leitnant Shaojie Zhang. Kuna me pole oma rahvast veel sobilikult tutvustanud, on sul ilmselt küsimusi. Olen valmis andma parima, et vastata kõigele, mis teid huvitab.“
Selle tutvustamisringi oli ette kirjutanud Tulekärakas ja nad olid seda mitu korda harjutanud, kui Zhang oli kahelnud enese oskustes ja kartis põhjustada intsidenti. „Jää ise lakooniliseks ja esita avatud küsimusi,“ oli ükssarvik õpetanud. „Sõltumata kultuurist, armastavad kõik rääkida oma rahvast. Kui küsid õigeid küsimusi, ei peagi sa palju rääkima!“
Alvar pööras end inimese poole ning libistas pilku kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudis lõpuks Zhangi ilmetu näoni. „Aga muidugi!“ ütles noor greif kiiresti tõustes ja teisele toolile osutades. „Istu. Kindlasti on sinulgi küsimusi.“
„Jah,“ valetas Zhang, meenutades kiiruga Tulekäraka õpetussõnu. Praegu ma võin teada greifidest rohkem kui nad ise, mõtles Zhang pakutud toolile istudes. Kiire pilk üle rõduääre tuvastas alumises hoovis hulga greife, kus kuus väiksemat neist mängisid mingit sorti kiiret rahvastepalli. Lisame siia lennuvõime ja selle, et pole konkreetseid pooli...
„See on treeningharjutus,“ seletas Alvar, mille peale Zhang noorte greifide uurimise lõpetas. „See, kellel on pall, üritab teisi sellega tabada, samas teised üritavad teda puutuda ja kohe eemale tõmbuda nii, et nad palliga pihta ei saa. Punkte saab tabamuste eest, puudutuste eest, kõrvalepõikamiste ja palli päästmise eest. Kui pall maha kukub, kaotavad kõik oma punktid. See harjutab täpset heitmist igast asendist, kiiret reaktsiooni ja pallita mängijatelt meeskonnatööd. Lõppeks peavad nad töötama ühiselt, vältimaks palli mahakukkumist.“
Zhang jälgis vaikides treeningut teisel pool rõdu. Üks mustade sulgedega greif kraaksatas kurjalt, kui tema puudutamisürituse peatas pallitabamus noka pihta. See põrkas juhuslikus suunas ja pääses maani jõudmisest sellesama mustasulise greifi küüniste läbi, kui ta pallile järele pikeeris. Teda tervitas teiste greifide kiidukoor, kui ta palli taas mängu heitis. Kaks täiskasvanud greifi all sillutisel heitsid ülespoole vaid üksikuid pilke ning rääksisid omavahel. „Ma ei näe kohtunikku. Kes loeb punkte?“ küsis Zhang Alvari poole vaadates.
Noor greif kallutas üllatunult pead. „Nad ise loevad oma punkte. Need pojad on treeninud koos hetkest, mil nad lendama õppisid, ja tavade järgi teevad nad seda seni, kuni on piisavalt vanad, et minna Küüniseid teenima. Punktid ei kogune ju lõpuks mitte nende endi oskustest eraldi, vaid igaühe oskusest kasutada oma tugevaid ja nõrku külgi.“ Alvar osutas samale mustasulisele greifile, kes oli selleks hetkeks seadnud enese samasugusesse olukorda, kus ta enne pihta oli saanud, kuid seekord õnnestus tal pall püüda ja tagasi visata. „Punkte ei loeta siin võitja selgitamiseks nagu ponide mängudes. Punktid näitavad greifile hoopis seda, mida ta peab rohkem harjutama.“
Pallimäng muutus üha kiiremaks, edasi-tagasi heited selles greifipöörises muutusid üha äkilisemaks. Igat põiget, puudutust ja pallipäästmist saatis üha valjem rõõmukisa. Alvar oli tooliservale nihkunud ja jälgis mängu suurte silmadega. Kas ta silmis on igatsus? mõtles Zhang, aga järgmisel hetkel tabas ta ära. See on kadedus. „Äkki tahad nendega liituda? Nad paistavad olevat sinuvanused,“ pakkus Zhang.
Alvari ilme muutus kohe pahuraks ja seejärel manas ta näkku neutraalse ilme. „Mina olen nüüd Kõrgeim Küünis. Mul on tähtsamaid asju ajada kui sellistes trennides osaleda.“ Alvar tõmbus eemale ja pööras kukla Zhangi poole.
Kui kumbki enam midagi ei öelnud ja Alvar asendit ei muutnud, luges Zhang kohtumise lõppenuks. Ta tõusis, kummardas ja lahkus.
--
Alvar lasi Zhangil lahkuda ja kahetses seda otsekohe. Tahtsin temalt nii palju küsida ta rahva kohta, kuid mina läksin lihtsa küsimuse pärast turri, kahetses noor greif. Teine asi, mis talle selle küsimuse juures ei meeldinud, oli tõde. Zhang ei ole süüdi, sest ta ei saanud kuidagi teada, et ma olin juba tahtnud sellest mängust osa võtta.
Alvari meeltesse tõusis kibedus, kui ta vaatas oma küüniseid. Need olid süsihallid, nagu ka ta karv ja suled, ilmselt oli ta need toonid pärinud oma isalt. See pärandus polnud Alvari elu ühelgi viisil mõjutanud enne kui nädal tagasi. Ta oli Kõrgeima Küünise järjekorras kuue vanema õe-venna järel seitsmes. Kõige rohkem ootas Alvar tõusu Küüniseks mõne oma vanema õe või venna käsu all, kui keegi neist kunagi Kõrgeimaks Küüniseks tõuseb. Ta mõtles, et teenib auga Kõrgeimat Küünist, kuni langeb vanaduse või vaenlase relva läbi.
Siis tulid tulnukad ja Alvar viidi ühe isa mürmidooni poolt minema, kui kaks vanemat venda langesid heitluses mingi metallist kalaga, mis uimedest tuld sülgas. Sealtmaalt oli kõik teistmoodi.
Kibedus kasvas veelgi, kui ta vaatas jälle kärmet pallimängu. Nad olid olnud tema trennikaaslased, nagu tema õed ja vennad, kuigi nad polnud temaga vere läbi seotud. Kõik nad olid õnnelikud, kui kuulsid, et grupp on elus ja High Peaki põrgust tulema saanud. Aga kohe, kui ta sõbrad Alvari staatusest teada said, muutusid nad kõik kaugeks. Iga kord, kui Alvar üritas treeningutega liituda, toimusid vaid nõrgad pallivahetused, mis oli hale vari sellest, mis treeningul praegu toimus. Halvim oli see, et nüüd kohtlesid nad Alvarit nagu mingit habrast klaaskuju, mis võib väiksestki ärritusest puruneda. Vähemalt kohtlesid nad teda nii, nagu nende meelest Kõrgeimat Küünist kohtlema peab, kõige lugupidamise ja austusavaldustega ja kannatasid tema kapriise.
See ajas vihale.
Kas nad siis ei näe, et ma olen seesama Alvar, kes ma olin enne seda, kui see kõik juhtus? Miks me ei võiks jääda nii, nagu me alati oleme olnud, mõtles Alvar omaette ja heitis pilke mürmidooni poole, kes seisis ta kõrval nagu kuju. Vanem greif vaid vaatas alla noorema poole ja kallutas oma kiivris pead küljele. Alvar vaatas eemale ja urises. Ta on sama väljendusrikas nagu iga teinegi mürmidoon. „Mida nüüd tegema peab?“ Peakallutus. „Milline mu isa oli?“ Peakallutus. „Kui kiiresti lendab pääsuke?“ Peakallutus.
Alvar ohkas ja pühkis need mõttetud mõtted peast. Ta ajas kaela sirgu, pani ühe käpa üle teise ja jäljendas isa poosi, mida ta mõne pildi pealt näinud oli. Alvar pidi välja nägema kuninglik ja väärikas, et oma tiitel välja kanda, isegi, kui ta mõtiskles, kuidas vabandada inimese Zhangi ees, et see vestlus nii ebaviisakalt lõppes. Äkki läheks ja räägiks selle oranžilakalise ükssarvikuga, kuidas...
„Ettevaatust!“
Vaatamata puhkeasendile, viskus Alvar üles ja pöördus hoiatuse poole ning teda tabas näkku kummist pall. Pahura kraaksatusega libises ta, selg ees, toolilt alla, aga siis võtsid instinktid ta üle. Refleks pani ta silmad korraks sulguma, kuid need avanesid kohe uuesti ja lukustusid pallile, mis lendas üle tema ja ähvardas kaugemal marmorpõrandale langeda. Ta keha liikus reflektoorselt, üks tagakäpp lõi vastu põrandat ja pööras ta sellisesse suunda, et ta sai pallile järele söösta. Hüpe ja libisemine mööda poleeritud kivi ning väljasirutatud küünised püüdsid palli viimasel hetkel.
Hetkeks mõtles Alvar, et palli viskas keegi ta endistest kambakaaslastest, kuid see mõte hajus, kui ta vaatas eset oma küüniste vahel. Kahtlemata oli see pall, kuid märksa suurem kui see, millistega tema tuttav oli. Pealegi oli selles vaid õhk, erinevalt greifide treeningpallidest, milles oli vesi või liiv.
Järgmiseks mõtles Alvar mürmidoonist, kes pidanuks teda kaitsma, kuid soomusgreif ei olnud palli tõrjumiseks midagi teinud. Ta heitis mürmidoonile terava pilgu, viimane aga kallutas vaid pead. Seda žesti tegi ta siiski hoopis kahe galopeeriva väikse equestrialase poole, kes mürmidooni nähes kapjade libisedes peatusid.
Kaks varssa vahtisid nõutult vanemat greifi, kuid olukord muutus, kui nähtavale kõndis roheliste ogadega lilla draakonipoeg. „Tüdrukud,“ puhises draakon hingeldades, „kui te toas nii kõvasti palli lööte, võite midagi ära lõhkuda või kellelegi haiget teha.“
„Te peaksite kõvasti vaeva nägema, et sellise palliga greifile haiget teha,“ vastas Alvar nii neutraalselt kui oskas. Hetke mõtles ta, et kisub palli hoiatuseks oma küünistega ribadeks, kuid peaaegu unustatud mälestus peatas ta.
„Ära püüa vaenlasi ise tekitada, väike Küünis, vaenlased tulevad niisamagi. Liitlased on palju paremad.“
Alvar vaatas veel korra palli ning heitis selle varssade ja draakonipoja poole tagasi. Pole kohane käituda nii madalalt, mõtles ta ja läks rõdu äärde tagasi. Mina olen nüüd Kõrgeim Küünis. Sellised tühised asjad ei tohiks olla minu asi.
„Kas mängime?“
Alvar ei osanud arvata, et küsimus esitati temale, kuni heitis pilgu kolme mittegreifi suunas. Küsijaks osutus lillaka lakaga oranž pegasus, kes pingutas Alvarile naeratada ja mürmidooni juuresolekut eirata.
Pegasus tõmbus Kõrgeima Küünise uuriva pilgu all pisut kössi ja jätkas: „N... noh, sa tundusid siin üleval kuidagi üksildane, kui sul pole kellegagi mängida.“ Varss vaatas korraks mürmidooni poole ja see kallutas pead. „Mu nimi on Tuhatnelja ja nemad on mu sõbrad Õunaõis ja Astel,“ tutvustas ta teist varssa ja draakonipoega.
„Ma olen...“ hakkas Alvar reflektoorselt kuulutama, kuid tiitel „Kõrgeim Küünis“ jäi kurku pidama. Kohe, kui sa need sõnad ütled, oled sa nende jaoks Kõrgeim Küünis ja ei midagi muud, mõtles Alvar ja tutvustas end teistmoodi. „Alvar. Mu nimi on Alvar.“
„Tore tutvuda, Alvar! Kes su sõber on? Mis ta nimi on?“ küsis Tuhatnelja mürmidooni poole vaadates.
„Ei, ta ei... Ta on...“
„Ohhoo, salaagent?! Seepärast ei tea tema nime mitte ükski poni?“ hüüatas Õunaõis.
„Muidugi, ta on ju üleni võluturvises!“ täpsustas Tuhatnelja.
„Olen kindel, et ta ei tutvusta end kunagi,“ nentis Astel surmtõsise näoga.
Alvar ei osanud ühelegi oletusele mõistlikku vastust leida ja vaatas küsivalt mürmidooni poole. Viimane aitas teda vaid peakallutamisega. „Jah,“ ütles Alvar viimaks, millega vallandus kahe varsa vahel uus debatt. Astel pühkis tüdinult käpaga üle näo.
Tuline debatt katkes siis, kui kolmas varss – sedakorda ükssarvik – kõrvalkoridorist välja sööstis, hing paelaga kaelas. „Tüdrukud! Tüdrukud! See on õudne!“ ütles ta kohe, kui rääkida sai. „Printsess Videvik on ajupestud!“
Enne kui Alvar kõhelda või protestida jõudis, haarasid kolm varssa ta kaasa ning mürmidoon ja Astel kõndisid neile järele. Kümne minuti pärast roomas nende grupp heki taga, mis piiras üht lossi paljudest rõduaedadest. Mürmidoon järgnes neile, kuid ei kavatsenud end kuidagi varjata. Ta kiivris pea kõrgus üle hekkide ja kammis ümbruskonda.
Nende uurimisobjekt oli teisel pool, kus ühel rõdul istusid printsess Videvikusära ja ratastoolis inimene. Alikornil oli sall kaelas ja kleit seljas ning sel teisel olid samasugused riided nagu Zhangil. Vaid üks oluline detail, mida Alvar tähele pani, oli see, et inimese dressi vasak käis oli täidetud vaid küünarnukini.
„Haruldus rääkis mulle, kui palju Printsess Videvik selle inimesega aega veedab. Ma olen neid juba mitu päeva jälginud ja see on täitsa tõsi! Ükskõik, mida see Videvikult küsib, Videvik toob selle kohe,“ jutustas end kiiruga tutvustanud Mesimagus. „Kui inimene teda ei vaata, siis Printsess Videvik vahib ta nägu ja veel punastab kah! Ta kindlasti üritab sellest kurjast mõistusekontrollist hoiduda! Pealegi ma kuulsin, et see inimene on ühe salaorganisatsiooni juht, mille nimi oli... midagi, mis hakkas X-iga. Kui see pole kuri, siis mina ei tea, mis veel kuri võiks olla!“
„Tüdrukud, kas teile ei tundu, et see kõik on rohkem nagu mingist koomiksiraamatust?“ küsis Astel aeglasel, surmtõsisel häälel.
„Muidugi mitte! Aga me pole temale veel õiget kaabaka nime pannud!“ kuulutas Mesimagus. „Kuna mina olin esimene, kes selle vandenõu paljastas, annan talle nimeks Mister X!“
„See on nii igav. Kuidas oleks Õel X?“ pakkus Tuhatnelja.
Õunaõis raputas pead. „Ma kardan, et see on juba pandud. Minu arvates on parim Doktor X!“
„Te olete täiesti ilmse võimaluse tähele panemata jätnud, tüdrukud,“ ütles neljas hääl otse nende tagant.
Kolm varssa karjatasid ja viskusid ringi ning Alvar pöörles kohapeal, et tegeleda nuhiga, keda ta ei olnud märganud. Lohakas! Sa pead teadma, mis ümberringi toimub, tibu sihukene, kirus Alvar ennast ja heitis kiire pilgu mürmidooni poole, kes tegi midagi hirmuäratavat.
Nii, nagu noorem greif oli reflektoorselt ootamatu seltskonnalisa poole pööranud, oli teinud seda ka mürmidoon. Kiiver oli pööranud ja lukustunud uustulnuka peale, valvelseisang oli pöörde pealt asendunud rünnakupoosiga ning küünised olid murusse kaevunud. Hetk hiljem taastas soomusgreif oma hariliku valvelseisangu.
Mürmidoonid ei saa minetada valvsust! Nad näevad kõike, nad kuulevad kõike! Alvar ültes seda peaaegu valjult, jäljendas ihukaitsja poosi ning vaatas uustulnukat omast arust tapva pilguga. See oli inimene, lühem kui Zhang ja õlgadest palju kitsam. Ronkmustad juuksed olid kukla taha seotud ning greife ja equestrialasi vaatas rõõmsameelne sinine silmapaar.
„Hei, miss Jenkins!“ ütles Astel käppa lehvitades. „Loodame, et me ei sega siin midagi. Plikadel on siin lõbus, aga kui soovite, võime mujale mängima minna.“
„Astel! See ei ole mäng, see on tõsine uurimine!“ ütles Mesimagus paaniliselt ja vaatas Astelt. „Sa suhtled selle kurja X-organisatsiooni käsilasega liiga vabalt. Kas sina oled kah spioon? Kas sinugi küünis on Videviku ajupesus mängus!?“
„Lubage, ma selgitan,“ segas inimene – Jenkins – vahele ja tõstis ühe vasaku käe sõrme. „Kui Astel teeb kurja X-organisatsiooniga koostööd, on ta topeltspioon, kuna tema luurab teid ja teie meid. Pealegi ainus, kes sai selle loitsu Videvikusärale panna, on Videvik ise. See on sedasorti loits, mille panevad kõik noored tüdrukud enesele vähemalt korra elus.“
„Me ei lange iialgi su kurjade plaanide võrku!“ kuulutas Õunaõis vapralt.
„Kui te tõesti vastu tahate panna, siis peaksite ju teadma, et ainus viis meie kurjade vägede vastu on katta oma pealagi fooliumiga,“ ütles Jenkins tõsisel häälel. Ta suunurgad tõmblesid, kui kolm varssa minema sööstsid, pead täis mõtteid, kuidas uusi fooiumkiivreid teha. Astel ohkas, lehvitas ja jooksis neile järele. Alvar ei teadnud inimestest kuigi palju ega osanud nende emotsioone lugeda, kuid ta oli üsna kindel, et näeb inimese silmis vallatust, kui see vaatas midagi, mis oli kahe greifi taga. „Ahhaa, seal on veel üks probleem.“
Alvar pööras esimese hooga pilgu inimesega samasse suunda, kuid taastas enesevalitsuse ja pööras pilgu taas Jenkinsi poole. Inimene oli haihtunud, nagu poleks teda siin olnudki. Ta vaatas korra mürmidooni suunas, kuid vastuseks ei tulnudki harjumuspärast peakallutamist, selle asemel pöördus vanema greifi pea aeglaselt põõsa suunas, kust turritas kahvatusinise- ja valgekirju saba välja. Siis õõsas rappus ägedalt ning lüürakujulise ilumärgiga ükssarvik jooksis karjudes põõsast lossi koridoride poole.
Noor greif kergitas kulmu, kui nägi nüüd Jenkinsi-nimelist inimest põõsa kõrval, kust ükssarvik just põgenenud oli, endal lollakas naeratus näol. Siis kõndis ta minema ja seisis ratastoolis inimese taha. Alvari silmad hakkasid kipitama, ta ei suutnud neid lahti hoida ja pilgutas korra silmi. Kui ta silmad avas, oli Jenkins jälle haihtunud.
„Kuidas ta seda teeb?“ küsis Alvar ja vaatas mürmidooni poole. Vastuseks oli vaikne peakallutus ning noor greif kattis näo käpaga häbist, et oli oodanud muusugust vastust.
--
Matt andis endast parima, et mitte välja näidata piinlikkust selle tähelepanu pärast, mille osaliseks nad koos Videvikusäraga said, kui nad läksid ühte Canterloti lossi rõduaeda. Tundub kuidagi imelik, et ta minu eest niimoodi hoolitseb, aga paistab, et see mõjub talle hästi, mõtles Matt, püüdes mitte meelde tuletada, millises olukorras oli Videvikusära hiljuti olnud. Ta taunis seda mõtet, kui nad peatusid ja Videvikusära ta kõrvale pingile istus. Ta rääkis, et tal on palju sõpru. Tahan vaid, et nad kõik vahtimise lõpetaksid.
Põõsast aimuvad kollased silmad ja hele sinakasroheline karvastik jutustasid teistlaadi tähelepanust, mille alla inimesed olid sattunud, kui nad Canterlotti saabusid. Kui esialgne hirm ja võõrastus lahtus, tekkis Canterloti elanikel ettevaatlik uudushimu. Harva oli see pigem agressiivne kui ettevaatlik. Põõsas passiv ükssarvik oli Lyra Südamekeel, meenus Mattile hiljutistelt koosolekutelt, ja tal oli salapärane oskus imbuda läbi XCOM-i paiknemisala range valve. Tema sissetungid olid enamasti ohutud, kui jätta välja lugu ühe inseneriga, kes voodist kukkudes põrutada sai, kui üles ärgates ehmus Lyrast, kes teda voodi kõrval jõllitas.
Printsess Videvikusära oli pidanud andma korralduse lõpetada loata sisenemine inimeste paiknemisalale, kuid see ei seganud Lyral luuramast inimesi, kes paiknemisalalt väljas käisid.
„Kas midagi on valesti?“ küsis Videvikusära Matti mõtlikku ilmet märgates. „Kuidas sa end tunned?“
„Hästi, Videvik. Kõik on korras,“ rahustas Matt. Pisut jahe on ja olematu vasak käsi valutab. Ei saa seda ju talle öelda, siis muretseb ta enese surnuks. „Mis koht see on? Talv läheneb ja ma mõtlesin, et lehed peaksid praegu langema,“ rääkis Matt, teades täpselt, mis nüüd tuleb.
„See on suveaed,“ alustas Videvikusära ja võttis loengupidamise ette. „Printsess Celestia töötas aastaid koos mõne maaponiga, kuni neil õnnestus külvata taimeliigid, mis on aastaringi haljad.“ Noorukese alikorni ilmesse lisandus veidi kõhklust, kui ta jätkas: „Loomulikult oli see suur saavutus, aga kui ma küsisin printsess Celestialt, mis teda selleks inspireeris, ütles ta, et temale talv eriti ei meeldi. Ta paistis sellest kurvastuvat ja seepärast pole ma temalt rohkem küsinud.“ Järgnes kohmetu vaikus ja Videvikusära silus vaikides kleidi äärist.
Jenkins, raisk, mõtles Matt, kui talle meenus tema viimane vestlus tema alluvaga. Kui Matt oli viimaks märganud, et Videvikusära ei käinud enam kunagi kusagil ilma riieteta ja paistis end ebamugavalt tundvat, kui keegi tema kaasmaalastest oli temast vähem riides, oli Matt küsinud Lanalt, et milles asi on. Lana oli siis jutustanud oma „abivalmil“ maneeril, et Videvikusära oli uurinud inimeste kultuurinorme ja oli Matti pärast muretsenud. Samuti oli ta mõistnud, et oli „kaks kuud alasti vangis istunud,“ kui Lanat tsiteerida.
Keskendu, Harris! Kättemaksu plaani hiljem, kirus Matt ennast ja puuris käe kohmetult ühte oma taskusse. „Videvik, mul on midagi, mille pidime sulle üle andma, kuid kõik need hiljutised sündmused on seda muudkui edasi lükanud,“ rääkis ta, kui otsitava asja kätte sai. See oli rahakotisuurune puust laegas, mille kaanel olid hinged ja kaanele oli graveeritud XCOM-i embleem. Mõningase pingutusega sai Matt kaane lahti ja esitles laeka sisu Videvikusärale.
Laekas oli samasugune medal, mille nii Matt kui Lana välja olid teeninud, see au oli osaks langenud ka Videvikusärale. Medali esiküljele oli valatud suletud kindlusevärava ja kahe vahitorni bareljeef ja selle äärel kulges ladinakeelne kiri „NON ERIT TRANSIENS“. Kaane siseküljel oli väike metalltahvel, mida Matt võis lausa peast kaasa tsiteerida, kui Videvikusära neid sõnu luges.
„Võrreldamatu julguse ja vapruse eest Inimkonna viimasel kaitseliinil, 22. mai õhtul 2015. Planeet Maa võlgneb Videvikusärale tänu, mille suurust ei ole võimalik mõõta,“ luges ta. Matt märkas ta hääles värinat, sest see tuletas need sündmused alikornile kahtlemata meelde. „Ma ei usu, et olen selle ära teeninud,“ pomises Videvikusära auraha tagasi lükates.
Matti esimene mõte oli väita kindla sõnaga, et ta vääris seda, kuid Matt kõhkles. Teda ei huvita medalite hiilgus ega võidetud vaenlaste hulk. Tema muretseb sõprade pärast ja mitte kõik neist ei pääsenud sellest põrgust eluga. „Mõistan sind, Videvik. On raske tunda end kangelasena kõigi nende inimeste kõrval, kes surma said, kuid sajad ja tuhanded inimesed jäid tänu sinule ellu. Sa ei pea olema veendunud, et sa väärid seda, aga minu arust oled sa selle välja teeninud.“ Ta pani medali alikorni kõrvale pingile, viimane aga lihtsalt vaatas seda.
„Nelisada seitseteist,“ ütles Videvikusära ja vaatas Matti. „Ma muutsin nelisada seitseteist tulnukat kiviks ja ma ei arvesta neid, kes surid siis, kui ma nende laevad taevast alla lõin. Ma ei transmuteerinud nende liha ja luud kiviks nii, nagu me neil katsetustel tegime. Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, kuid nende moondumist ei juhtinud mitte mingisugune maagiline signaal. See kõik on pöördumatu. Ma ei saa seda medalit vastu võtta, kui mu kapjadel on enam kui neljasaja elusolendi veri. Ma mõtlesin, et ma suudan sellest üle saada, kuid ikkagi tuleb see alati mu juurde tagasi. Ma tapsin nad, Matt, ma tapsin nad kõik.“
Sa tapsid nad kõik.
Matt surus maha võpatuse, kui see painaja talle taas meenus. Tahaksin niiväga Videvikusärale rääkida, et nad kõik olid koletised ja ta ei tohiks neid tappes muret tunda. Kui ta sellise järelduseni jõuaks, muutuks ta selles sõjas äärmiselt kasulikuks, aga mis see Videvikusärale maksma võib minna?
„Meie maal elas üks sõdur, kes võitles seitsekümmend aastat tagasi suures sõjas,“ alustas Matt pärast vaikust. „Ta oli igas mõttes suur kangelane. Mõningatel andmetel tappis ta lahinguis sadu vaenlase sõdureid. Pealegi teenis ta oma vapruse eest kõik võimalikud medalid. Ta oli sõdurina kuldaväärt mees. Aga mida paljud inimesed ei mõistnud, oli see, et sõjas juhtunu painas teda. Ta oli hoiatuseks ja näiteks, et inimesed, kes selliseid asju üle on elanud, peavad saama vajalikku abi. Nad on inimesed, kes on teinud selle nimel metsikusi, et teised inimesed saaks rahus magada.“ Matt vaikis veidi, pani käe Videvikusära seljale ja teda tabas ootamatu mõte. Kas siin maailmas üldse teatakse, mis on posttraumaatiline stressihäire ja kuidas seda ravitakse?
„Sa tegid, mida sa tegema pidid, Videvik. Keegi ei pane sulle seda pahaks. See, et see sulle haiget teeb, on tegelikult hea märk,“ jätkas Matt ja Videvikusära vaatas teda küsivalt. „Sa saaksid koletis olla ainult siis, kui teiste elud sulle korda ei läheks. See, et sa end nüüd selle pärast halvasti tunned, tähendab seda, et sa oled ikkagi hea poni.“ Matt sasis ta lakka ja püüdis mitte märgata, kuidas mure Videvikusära näos piinliku punaga asendus. „Kui see kõik läbi saab, lähen ma koju ja räägin mõne armeeaegse sõbraga. Ma tean inimesi, kes oskavad selliste murede korral aidata. Nad võivad ka sind aidata.“ Ja mind muidugi kah, mõtles Matt lõppu.
Videvikusära noogutas ja vaatas jälle medali poole, uuris siis lähemalt. „Mida need sõnad tähendavad? Tähed on samad, kuid see ei ole inglise keel,“ küsis Videvikusära, vahetades teemat nagu uppuja, kes päästerõnga järele haarab. „Ma olen veel näinud sellist keelt, millest ma aru pole saanud. Lana ülikonnal oli väike embleem, millel oli teistsugune kiri. „Spiritus Ex Machina“ vist,“ meenutas ta arusaamatuid sõnu. „Mis keel see on?“
„See on ladina keel, aga ma ei oska seda. Moto sel medalil tähendab „Keegi ei pääse läbi,“ mis omakorda on tsitaat ühest raamatusarjast, mis võib sulle meeldida. Mis aga Lana embleemil on, ma vist ei tea,“ seletas Matt, tundes vale pärast häbi. Ta just rääkis värvikalt, mida ta selle pärast tunneb, ja mina see mees ei tahaks olla, kes talle räägib, mida tema andide varal loodud on. „Tont masinas“, no muidugi. Ta vaatas Videvikusära poole ja kuna poni vaid vaatas medalit, hakkas Matt kätt selle poole sirutama. „Kui tahad, me hoiame seda enda käes. Me kõik oleme nõus, et sa teenisid selle välja, Vidi, kuid ma pidanuks põhjalikumalt selle üle mõtlema, mida sa seda medalit nähes tunda võiksid.“
„Ei-ei,“ vastas Videvikusära, lõi laeka kaane kabjaga kinni ning libistas laeka oma sadulkotti. „See lihtsalt tuletas üht-teist meelde...“
Videvikusära vaikis nukralt ja Matt vaatas teda mõtliku pilguga. „Kas sa oled viimasel ajal oma sõpradega rääkinud? Ma olen kogu selle abi eest väga tänulik, aga ma mõtlesin, et sa...“
„Kõik on korras!“ ütles Videvikusära. „See kõik möödub nagu vesi silla all ja ma ei taha neid jälle samade asjade pärast muretsema panna.“
Matti hoolitsev pilk ei muutunud. „Olen kindel, et nad andsid parima, kui sind pärast koju jõudmist aitasid. Kuid nemad omakorda võivad vajada nüüd sind. Nende rahulik elu on selle kõige pärast otsas. Sina elasid kohutavaid asju üle ja oled nüüd tugevam. Ma arvan, et nüüd on neil omakorda sinu tuge vaja.“
„Aga ratastool? Ega sul raske liikuda ole?“ küsis Videvikusära, kui oli hetke mõtelnud. Tema näost ja häälest oli aimata, et Matti jutt oli ta tõsiselt mõtlema pannud.
Üllatuseks endalegi suutis Matt rahustavat naeratust pidada ja häält rahulikuna hoida, kui vastas:„Ahh, Lana kindlasti luusib siin kuskil, eks ma tüütan sellega siis teda,“ ütles ta ja andis endast parima, et mitte välja teha Lyrast, kes põgenes oma peidupõõsast, nagu ajaks koletis teda taga.
„Hästi siis. Aga kui sa tunned mingit valu võis sul on midagi vaja, ütle aga valvuritele ja nad otsivad mu kohe üles,“ ütles Videvikusära pingilt maha hüpates. Ta läks ukse poole, lehvitas Mattile ning lahkus aiast.
Matt ohkas raskelt ja vajus ratastooli seljatoele. „Lana, sa oled mu selja taga, onju?“
„Jepp,“ tuli oodatav vastus.
„Ja ilmselt passisid siin kogu selle aja?“ küsis Matt teravalt.
„Ah ei. Ma tegelesin perimeetril patrullimisega ja ajasin tavalised kahtlusalused minema.“
„Ahjahh,“ nõustus Matt tuima häälega. Ta kujutles vallatut muiet, mis Lana nägu kindlasti praegu ehtis. Rohkem ta midagi öelda ei jõudnud, sest kõht korises kõvasti ja Matt urises. Võinuks Vidilt süüagi küsida, enne kui ta ära läks. Kurat, võinuks kasvõi...
Hetkel, mil see mõte ta pähe tuli, tundis ta süles äkki raskust. Raskuse tekitas kandik, millel oli taldrik auravate šokolaadiküpsistega, sekund hiljem tabas teda nende küpsiste lõhn, see omakorda vallandas uue kõhukorina. Ta tõstis pilgu kõrgemale, et näha kandiku toojat, ja nägi roosat poni, kes vaatas üle rõduääre.
„Oled juba söödetud,“ ütles Roosa Pirukas süngelt ja osutas tema poole kabjaga, naeratas siis laialt ja kukkus vaateväljast välja.
„Lana?“
„Jah?“
„Ega selle rõdu taga ole tühjus ja viiskümmend jalga kukkumist munakivisillutiseni all tänaval?“
„Vist küll.“
„Kas selle maaponi pärast peaks muret tundma, kes just sealt alla kukkus?“
„Selle konkreetse maaponi pärast mitte.“
„Ah, ma just mõtlesin...“
„Aga praegu läheneb sissetungija tüürpoordist.“
Matt vaatas paremale ja nägi lähenevat ükssarvikumära. Hetk hiljem nägi ta Lanat uustulnuka taha ilmumas. Nad peatusid väljaspool kuuldeulatust ja ta nägi, kuidas ükssarvik võttis pliiatsi ja märkmiku. Lana paistis olevat sattunud küsimusterahe alla ja Matt kergitas alluva kehakeelt nähes kulmu. Lana ilme oli rahulik, siis pinges, siis võitlusvalmis ja lõpuks šokis, kui ükssarvik tema juurest ära tuli.
„Kas saan kuidagi aidata?“ küsis Matt ettevaatlikult, kui oli märganud, kui jahmunult Lana seda mära, eriti ta puusamärki vaatas. Seal olid kolm põlevat küsimärki ja Matt jõudis ebakindlale järeldusele, et see on mingit sorti ajakirjanik.
„Oh, aitate niikuinii, plaanite te seda või mitte,“ ütles mära kiiresti ja keeras märkmikus uue lehe ette. „Printsess Luna on teinud suurepärast tööd, tutvustades inimesi Equestriale ja ülejäänud maailmale, kuid palju tuntakse huvi teie vastu ka isiklikul tasandil. Inimesed, kellega Videvikusära maal tutvus, on veel eriti kuum teema. Kas olete nõus mõnele küsimusele vastama?“
„Noh...“
„Suurepärane!“ ütles mära. „Su täisnimi on Matthew Patrick Harris ja su auaste on kapten, jah?“
„Täiesti õige...“
„Enne tööd XCOM-is teenisite kaprali auastmes oma maa armees. Kas ma võin küsida, miks liitusite XCOM-iga?“
„Ei kommenteeri.“
Sellele järgnenud noogutus mära poolt oli ainus puhkushetk enne järgnevat küsimustetormi. „Enne sõjaväkke astumist elasid perega kohas nimega Iowa, mis on rikas põllumajanduspiirkond, jah?“
„Õigus.“
„Sa töötasid osalise tööajaga farmis, kus harrastatakse vanaaegset tööstiili. Täpsemini, sa aitasid farmi loomade eest hoolitseda. Kas on tõsi, et sa kasutasid hobuseid, et nende seljas ratsutades noortele naistele muljet avaldada?“
„Ee... mida?“ Matt oleks peaaegu vastanud jaatavalt. Põhimõtteliselt oli see ju õige. Matti pani imestama see, et ta ei olnud kunagi kellelegi selle töö sellisest tagamõttest rääkinud. „Kust sa seda veel võtad?“
„Need olidki kõik mu küsimused. Tänan, et aega leidsid, kapten!“ ütles mära, pööras ringi, kõndis ehmunud Jenkinsist mööda ja kadus lossi koridori.
Lana hingas sügavalt ja kummardus Matti poole. „Me peame teda jälgima, ma pole kindel, kas ta on see, kellena ta paistab,“ sosistas ta.
„Mis mõttes? Mind häirisid rohkem need küsimused. Kui ta suudab juba minu minevikust sihukesi asju välja kaevata, võib ta olla suuteline tuhnima välja kõike, mida tahab,“ vastas Matt. Ta vaatas Lana poole ja nägi, kuidas naine pead raputab.
„Kas nägid ta puusamärke? Kolme küsimärki? Tulekärakal on samasugune märk,“ ütles Lana ja vaatas üle õla, nagu ootaks, et kõnealune täkk ilmub kohe nähtavale, kui ta nime öeldakse.
Matti näkku tõusis mõtlik ilme. „See pole siin just ebatavaline, et equestrialased samu märke jagavad. Nende kolme päeva jooksul, mil ma ärkvel olen olnud, olen näinud vähemalt tosinat pegasust, maaponi ja ükssarvikut, kelle puusal on liivakell.“
„Aga vaata märki ennast!“ ütles Lana ärevalt. „Kuidas saavad equestrialased kanda märke, mis pärinevad keelest, mida nad teavad vaid pool aastat?“
Matti seljast käis judin läbi, kui see talle pärale jõudis. Kuradi oluline asi, kuidas ma seda varem ei märganud? Kurat võtaks. „Lana, otsi see ükssarvik üles ja kupata minu juurde tagasi. Kui näed mõnd valvurit, anna teada, et kapten Harris tahab kohe rääkida major Fujikawa ja printsess Lunaga.“
„Saab tehtud, boss,“ vastas Lana kärmelt. Tema hääle kaugenemine andis mõista, et naine tormas käsku täitma.
Äkki olnuks tark lasta Lanal enne mind veeretada kellegi juurde, kes mind aidata võiks, mõtles Matt ja ohkas, vaadates jahtuvaid küpsiseid enda süles. Ta võttis ühe, näris seda pikalt ja nautis maitset. Need on küll suurepärased, kuid ma tapaks praegu kellegi liha pärast ära. Äkki saaks värsket peekoni-juustuburgerit. Ma peaaegu tunnen selle lõhna.
...põleva liha lõhn muutis hetke imeliseks.
Matt pigistas lõuad kokku, pani pooliku küpsise kandikule ja hoidus vaatamast oma vasaku käe suunas. Kõik näljamõtted olid kui luuaga pühitud ning ta püüdis meeleheitlikult juhtunut mitte meelde tuletada.
--
Alates hetkest, mil Videvikusära aiast lahkus, tundis ta üha rohkem, kui asjalik Matti soovitus oli. Ma ei ole tõesti sõprade juures käinud, kuna Mattil oli abi vaja. Ma ei mõelnud hetkegi, et peaksin sõpradega rääkima minema, sest Matt aitab nüüd mind. Ma ei mõelnud hetkegi, et neil võib mind vaja olla, mõtles ta ja tuju läks süngemaks. Halb sõber oled, Videvikusära.
Videvikusära veeretas neid süngeid mõtteid, kuni jõudis lossi sellesse tiiba, mis oli tasapisi haiglatiivaks kujunemas. Ta käis läbi koridoride, kuni leidis ukse, mida otsis. Toas oli kuus voodit, kolm neist puutumata, üks hõivatud ja ülejäänutes oli keegi maganud. Võbelus oli sügavale voodisse tõmbunud ja Haruldus istus ta kõrval. Sidemeisse mässitud Vikerkaaresööst ja Õunarüüp istusid voodi jalutsis.
Videvikusära mõtles pikalt, kas astuda tagasi ja kaduda, et mitte häirida vaikelu, kuid Võbelus märkas teda, enne kui ta põgeneda jõudis. Haruldus märkas pegasuse silmi ja vaatas nendega samasse suunda ning kohe tegid seda ka ülejäänud. Taganemisteed enam ei olnud ja Videvikusära kõndis voodi juurde.
Võbelus oli hiljuti nutnud, kuna ta põsed olid rähmased ja märjad, aga hetkel uusi pisaraid ei ilmunud ja ta rääkis: „Nendes ei olnud midagi! Mitte midagi! Kõik loomad seal metsas rääkisid minuga, vähemalt silmadest oli näha, mida nad tahavad või kavatsevad. Kuid nendes... asjades ei olnud midagi! Kõik, mida nad tahtsid, oli teha kõigile haiget ja ei midagi muud! Kuidas saab miski olla nii... nii...“
„Julm, kullake?“ küsis Haruldus Võbeluse pead silitades. „Ma tõesti ei tea.“
„Ei! Julmus on teadlik valik, mida olend peab suutma eristada! Aga nendes asjades ei olnud mitte midagi sellist! Mitte kui midagi!“ karjus Võbelus ja ta kõnevõime uppus uude nutuhoogu. Haruldus ei osanud teha muud, kui sõpra kallistada ja pakkuda õlga, mille najal nutta.
Õunarüüp vaatas Videvikusärale silma ning vihjas pilguga toa teise nurga poole. Nad kõndisid eemale ja Vikerkaaresööst tuli neile järele. „Ta on eilsest saati selline, kui ta teadvusele tuli, ja see on kõik, mida ta räägib, kui küsime temalt, mida ta nägi. Ma ei tea, mis temaga Vabas Metsas juhtus, ja ausalt öeldes väga ei tahaks kah. Ma vist läheksin vihaseks, kui teada saaksin.“
„Krüsaloidid,“ lausus Videvikusära ja mõlemad märad vaatasid talle küsivalt otsa. „Teil on õigus. Te tõesti ei taha seda teada.“
„Need elukad on väga kurjad ja ma olen sada kakskümmend protsenti kindel, et ükski poni ei kahtle selles, aga...“ alustas Vikerkaaresööst ning vaatas oma kapju. „Videvik, kui palju neid inimesi üldse usaldada maksab? Ma mõtlen nagu et päriselt usaldada? Ma tean, et nad tulid meile appi, aga ma ei tea, kas nad on ikka nii head, nagu nad räägivad.“
Enne kui Videvikusära vastata jõudis, pahvatas Vikerkaaresööst: „Sind polnud seal, Videvik! Jah, see inimene päästis mu elu, kuid ta oli keset verd ja laipu ja kui see õhulaev plahvatas, ta naeris nii, nagu oleks loteriis peavõidu saanud! Midagi on selle tüübiga valesti.“
„Pean Sööstuga nõustuma,“ lisas Õunarüüp. „Mäletad toda miss Jenkinsit, kes järgmisel päeval külas käis?“
„See oli lahe,“ kiitis sinine pegasus õhinal naeratades. „Nad hõivasid tulnukate õhulaeva nagu taevapiraadid!“
„Ja kas sa seda mäletad, mida ta oma isa kohta ütles?“ küsis Õunarüüp vastumeelselt ja tema näkku tõusis süütunne, kui ta vaatas, kuidas Vikerkaaresööstu hea tuju lahtus. „Ma räägin küll vaid kõhutunde põhjal, aga ta ei olnud selle loo juures päris aus. Olen kindel, et ta rääkis tõtt, kui rääkis, et isa on surnud, kuid kui miss Jenkins rääkis sellest, kuidas see kõik juhtus, siis minul hakkasid kõik häirekellad lööma. Ta hoidus sellest rääkimast ja võttis selle pärast tolle õhupiraatluse jutustuse ette.“
Lana isa on surnud? Videvikusära kergitas jahmunult kulme ja meenutas oma jutuajamisi selle naisega. Seni oli ta oletanud, et isa lihtsalt ei elanud pere juures, oli lihtsalt lahku läinud. Ta pidi võpatuse maha suruma, kui avastas, kui tundetu ta võis Lana suhtes olla, kui saatis ta Vikerkaaresööstuga rääkima. „Tüdrukud, ma arvan, et Lana võis tunda kimbatust sellest, mis ta teile rääkis. Ma isegi ei teadnud, et ta isa on surnud, sina alles nüüd ütlesid seda mulle, Õunarüüp. Mida ma aga tean, on see, et Lana armastab oma perekonda palavalt ja ilmselt tegi sellest rääkimine talle väga haiget.“
„M-ma pean sellega nõustuma,“ kokutas Vikerkaaresööst maha vaadates.
Õunarüüp näris huult ja rääkis edasi: „Asi polnud selles, Vidi. Alati, kui ta naeratab, ta valetab. Iga naeratus, mis ta näol oli, kui meil külas käis, oli võlts. Ja sellest ei paistnud temas mitte mingit süütunnet. Ja üleüldse, ma pole kindel, kas ta ise teabki enam, et ta naeratab. Selle naeratuse taga pole kübetki õnnetunnet.“
„Tüdrukud, ärge unustage üht täiesti vastupidist näidet,“ sosistas Haruldus teiste juurde tulles. Ta vaatas korraks Võbeluse poole, kes oli end piisavalt tühjaks nutnud, et sügavasse unne suikuda. „Üks inimene käib pärast seda jubedat Vaba Metsa missiooni iga päev Võbeluse juures. Ma olen üsna kindel, et see on seesama inimene, kellega ta seal metsas käis, ja iga poni näeb selgelt, millise süükoorma all ta juhtunu pärast vaevleb.“
„Noh, see on see,“ rääkis Õunarüüp ebaleval toonil. „Ma tunnen end veidi ebaviisakalt, kuna mul on probleeme inimeste nimede meelespidamisega. Mis ta nimi oligi?“
„Peegel? Tiigel? Midagi sellist,“ kehitas Vikerkaaresööst õlgu nii palju kui sidemed lasid. „Kas sa tead, et ta juhtis inimeste õhulaeva, kui võitles tulnukatega? See oli nii lahe! Ta rääkis sellest mulle veidi ja minu arust on ta ikka kõva mees küll.“ Sinine pegasus vaatas hetke vestluskaaslastele säravsilmi otsa, aga siis langes ta pilk uuesti maha. „Noh, nüüd, kui olete kõik siin, peaksin ma ehk vabandama selle käitumise pärast, kui me siia lossi saabusime. Ma mõtlesin, et kõik on kadunud, ja eks selline asi viib iga poni endast pisut välja.“
„Pisut?“ küsis Õunarüüp temale omase rõõmsa sarkasmiga ja tonksas Vikerkaaresööstuga õlgu kokku. „Vabandused vastu võetud, Sööstu. Kallistaks kah, aga need sidemed segavad.“ Ponid muhelesid veidi ning surusid õlad ja küljed korraks kokku, asendades sellega võimatut grupikallistust. „Kui sa kunagi rääkida tahad, võid alati meile loota.“
„Aitäh,“ vastas Vikerkaaresööst ja vaatas kiirelt ülejäänud ponidele silma. Ta ei suutnud silmsidet pidada. „Ma... ei tea, kas ma suudan sellest praegu rääkida. Pean end lihtsalt tegevuses hoidma, eks?“ Ta vaatas jälle üles, võltsnaeratus näol. Ehkki näoilme polnud siiras, oli pingutus selle manamiseks siiras ja Videvikusära arvas, et see on hea märk.
„Aga seoses nende inimestega. Mul on täiuslik plaan, kuidas nende tegelik olemus välja peilida,“ ütles Haruldus kelmika naeratusega. „Videvik, ütle mulle, kui su hea sõber Matthew enam su abi ei vaja, sest teda on mul selle plaani juures tarvis. Neist laiadest õlgadest oleks abi, samuti muudest asjadest.“
Ja hetkega olid Videvikusära mõtted ja mured, et äkki tema uued sõbrad vanadele ei meeldi, pöördunud pea peale. Mida??? Haruldus! Mis asja??? Ma ei kujuta veel ettegi, mida nende tunnetega peale hakata, ja tema juba hakkab pihta? „Mida täpsemalt sa plaanid, Haruldus?“ küsis alikorn, püüdes mitte liiga elavalt ette kujutada, mis vastus teda ootab.
„Tasa-tasa, Videvik, daam ei jaga oma saladusi kunagi enne, kui ta valmis ei ole... Videvik, on sinuga kõik korras?“ küsis Haruldus. Ta hääl muutus rõõmsast murelikuks. „Sa nagu punastaks ja sa hingeldad. Äkki oled sellest jahedast ilmast nohu saanud? Ma kutsun kohe arsti, sest sellist asja tuleb kohe ravima hakata.“ Haruldus astus sammu, kuid uks avanes. „Ah, mister Spiegel! Me just rääkisime...“
PRÕMM
Enne kui Videvikusära ümber pöörata ja saabujat vaadata jõudis, tõmmati uks kinni.
„Noh, hästi,“ ütles Haruldus hämmeldunult. „See oli kuidagi ootamatu. Ta vaatas korra tuppa ja tema nägu oli selline, nagu oleks tonti näinud. Äkki ta unustas midagi tähtsat? Oleks kurb, kui ta ei saaks täna Võbelusega rääkida. Ma olen nii mures, ta on sellest kõigest ikka nii šokis...“
Videvikusära peaaegu ei kuulnudki valge ükssarvikumära juttu, tema meeltesse tõusis ebameeldiv kahtlus, mida ta oli püüdnud vältida. Aga selle kahtluse varjutasid nüüd plaanid, kuidas Harulduse kabjad Mattist eemal hoida.
--
Lana leidis üsna kiiresti ühe valvuri, kellele Matti nõudmine edastada, ja ta läks oma saaki jälitama. „Ajakirjanik“ traavis rahulikult läbi lossi, ilmutamata väimatki märki sellest, et ta jälitamist märkaks. Mitte et Lana enda kohalolust ainsatki vihjet andnuks.
Ma pole küll sellistes asjades just terav, mida Matt oskab, aga ühes asjas olen ma kõvem ja see on Müürilill, mõtles Lana naeratades, rutates võimatute puusamärkidega ükssarvikumära kannul. Seni polnud poni midagi kahtlast teinud ja valvurid ei teinud temast välja, kui ta lossist väljus ja linna läks. Tavaliselt meid linna ei lubata, aga kui mu kahtlused õigeks osutuvad, on tegu palju suurema turvariskiga kui tühine inimesi vahtiv Lyra.
Mära kappas mööda tänavaid alla linna ja peatus pagariputka juures, mis asus ühe turuplatsi ääres. Äri käis, kuigi ilm oli jahe. Lana jälgimisalune vaatas pagari pakutavat kaupa ja üks pagariabiline tõttas koos kandikutäie auravate küpsistega lagedale. Kuldmündid vahetasid omanikku ja mära jalutas minema, kaasas kotitäis isuäratavalt lõhnavaid küpsiseid.
Lana peatus ja tõmbas sõõmu pagariäri lõhnu, aga ta sihtmärk kadus ponikarja sekka ära. Kurat võtaks, mõtles ta ja jooksis koha suunas, kus ta mära viimati nägi, aga ei leidnud temast jälgegi. Ta pidi peaaegu loobma, ent kuulis eemalt tuttavat häält. Hääl ise polnud oluline, kuid Lana oli teinud endale eesmärgiks hoiduda selle hääle omanikust igal võimalusel eemale. Ta tegi paar ettevaatlikku sammu putka nurgani ning nähtavale ilmus väiksem plats, kus väike kari varssu kogunes ükssarvikutäku juurde.
„Hea küll, ponikesed! Mul on küllalt neid küpsiseid, igaühele jagub,“ kuulutas Tulekärakas säravalt naeratades ja ta maagia hõljutas igale varsale küpsise kotikesest, mis vaevalt minutijagu varem oli olnud „ajakirjaniku“ käes.