„Ükski plaan ei ela üle kohtumist vaenlasega.“- Helmut von Moltke Vanem
--
12:30, 07.12.2015, koosolekuruum, Canterlot
Nagu kohtumisel kahe päeva eest, oli Säraturvis ka täna Equestria vabade rahvaste kõige vägevamate ja mõjuvõimsaimate kaitsjatega koos. Printsess Luna oli kohal, kuid püsis tagaplaanil ja lasi Säraval rääkida sõjalistel teemadel. Ovan oli kaugemal ja rääkis vaikselt ühe keepi riietunud rajaleidjaga. Kohal olid ka Alvar ja ta mürmidoon ning üks greifikomandör, kelle nimi oli Gaar ja kellega Säraturvis ei olnud seni rääkima juhtunud. Asterion oli enda enesekindla poosi minetanud ja paistis ühtaegu nii vihane kui hirmunud. Koosolekuruumi keskel laius laud, millele oli projekteeritud Applewood, ja laua kõrval seisis Chrysalis, silmad kinni, keskendudes projektsiooni manamisele.
„Luure andmetel on EXALT-i jõud paigutanud märgitud kohtadesse segajatornid, mis peavad kohalike elanike väe maha suruma ja vältima meie teleporteerumist linna,“ rääkis major Fujikawa ja kapten Harris osutas mõnele kohale laua peal. Kuus punkti lõid punaselt särama ning Matt hakkas osutama hoonetele ja kohtadele väljaspool perimeetrit. „Hinnangud pole veel lõplikud, kuid praegu on EXALT-i sõdureid maa peal üle kolmesaja, lisaks nende õhutoetus... ja maapealne mehhaniseeritud tugi.“
Neid on ligi kolm korda rohkem kui inimsõdureid Canterlotis, lisaks need muud ressursid, taipas Säraturvis ja arvestas, et need numbrid võivad veelgi suuremad olla. „Kuidas sai nii palju inimesi ja varustust üldse siia tulla?“ küsis ta ja hõõrus kabjaga meelekohta.
„Praegu teadmata, kuid tõenäoseima oletuse järgi on nad ehitanud vähemalt ühe Kaleidoskoobi kambri, mille kaudu nad seda toovad,“ vastas major Fujikawa, näos kuri grimass. „Kui nad sõltuksid transpordi osas tulnukatest, ei oleks nad arvatavasti toonud siia lahingu- ja dessantkoptereid. Olen sellest kahtlusest arkanistidele rääkinud, kuid neil pole seni õnnestunud tabada hetki, kui EXALT-i Kaleidoskoop siia varustust ja inimesi saadab.“
„Ja kuidas on nende kohalike ressurssidega?“ küsis Alvar ja kõigi pilgud koondusid Asterionile.
Minotaurus tõusis sõrgadele ja rullis lauale pärgamendi. Chrysalis avas korraks silmad, et heita Asterionile vihane pilk, aga minotaurus ei teinud sellest välja ja pani pärgamendi nurkadele raskused, et see sirge püsiks. „See on nukkude ja nukumaja algse kontseptsiooni joonis,“ seletas ta ja näitas tüseda sõrmega kujundit, mis meenutas Applewoodi linna ääres nähtud monstrumit vaid natukene. Seejärel libises sõrm äärmiselt keerulisele koostejoonisele. „Need leiutati kui lõplik lahendus: masin, mis suudab kohanduda kõikides oludes...“
„See „kontseptsioon“ ei paista sisaldavat paljusid elemente, mida Kuninganna Chrysalis meile näitas,“ segas Ovan vahele. Ülejäänud ruumisviibijad noogutasid nõusolevalt, ainult Asterion vaatas sebrale pingsalt otsa.
„See on sellest, et nad kohanduvad sellega, millega nad kokku puutuvad. Näita mõnd Applewoodi pilti,“ mörises minotaurus Chrysalisele, kes vahetaski pilti, olles eelnevalt minotaurusele tigedalt otsa vaadanud. „Kui minu rahvas nende vastu esimest korda võitles, olid nad minu meelest algsele kontseptsioonile sarnasemad. Sõja lõpu ajal kasutasid nad juba suuri kilpe ja faalanksit, mida olid näinud minu vägedel, ning pärast seda, kui nad olid kokku puutunud Kõrgeima Küünise õhujõududega, ilmus neile arbalettide tugi. Esines ka teateid nukkudest, mis kasutasid taevaterasest mõõku, aga tõendeid selle kohta ei ole.“
Alvari ja ta väekomandöri silmad venisid suureks ning nad vahetasid jahmunud pilgu, kuid ei öelnud midagi. Asterion vedas näpuga mööda lehte edasi. „Ei oska küll just palju rääkida, aga nende uute nukkude jalgade ja puusade liikumisulatus tundub olevat suurem, mis annab neile suurema kiiruse ja manööverdamisvõime. Relva kohta ei oska samuti midagi öelda, oletan vaid, et see on mingit sorti kaugtulerelv. Selgelt paistavad padrunisalv ja raud, aga millega see laseb, on esialgu müsteerium.“
„Kuidas sai see juhtuda?“ küsis major Fujikawa, mille peale saal vaikseks jäi. Ta köhatas ja jätkas: „Mõtlen, et kuidas su esivanemad nende üle kontrolli kaotasid? Ja kas sa oskad arvata, kuidas nad tagasi tulid? Mina arvasin, et nad kõik on hävitatud.“
„Nukumaja leiutaja nimi on kõigist patentidest ja dokumentidest kõrvaldatud ning kogu selle põlastusväärse leiutise dokumentatsioon on hävitatud. Ma kardan, et praegu ei tea enam keegi, kuidas see esialgne tõrge tekkis. On ka mõned jutud, mida on ellujääjate peredes põlvest põlve edasi antud. Nukkudel oli väidetavalt püsiprogrammeeritud käsk: Allu oma isandale.“ Asterion vaikis, kogus mõtteid ja jätkas: „Oletati, et konkurent pääses prototüübile ligi ning asendas selle käsuga „ründa ja hävita“, mis lõppes kõigi tapmisega. Mina eriti seda teooriat ei toeta, kuna kõik selle aja tõendid viitavad sellele, et Nukumaja oli kultuurialane projekt, mida toetasid... Kapten Harris, kas teil on midagi öelda?“
Säraturvis vaatas korraks tähtsuselt teist inimest, kelle nägu paistis laual aimuva projektsiooni valguses kummituslik. „Vaid üks küsimus, söör. Kas need nukud kasutavad kusagil oma konstruktsioonis eleeriumi... Noh, ma mõtlen arkaniiti?“
Asterion sügas lõuga ja vaatas pärgamenti enda ees. „Võimalik. Kõik nukkude ja Nukumaja valmistamist käsitlevad dokumendid on kärbitud sinnamaani, et need ei oleks kasutatavad, vältimaks tragöödia kordumist, kuid arkaniit võib selgitada nende tuumade olemust küll.“
Kapten Harris pööras end natuke, et vaadata printsess Lunat. Kuudiarh kissitas veidi silmi, vaatas Mattile otsa ja vangutas kergelt pead.
„Kas teil on mingit siseteavet, mida jagada, kapten?“ küsis Asterion ja jätkas inimese jõllitamist ka siis, kui viimane oli pead raputanud. „Hästi siis. Kui rääkida nende tuumadest, siis tuleb rõhutada seda, et oluline on hävitada nende tuum. Nuku korpus võib puruneda kasvõi tuhat korda, kuid nii kaua, kuni tuum on terve, üritab ta end uuesti üles ehitada. Kui olin oma leitnantidega rääkinud, järeldasime, et Nukumaja on hävitatud, kuid üks nukkudest pääses hävitamisest. See võis Nukumaja jäänused üles otsida ja Nukumaja aastakümnete jooksul taastada, kuid ilma muu teabeta on see vaid tühi oletus.“
„Olen kontakteerunud agentidega, et Nukumaja üles leida. Kui see on leitud, võin selle päikesesse heita,“ teatas Luna ja Asterion noogutas nõustuvalt, kui alikorn talle otsa vaatas.
See on suurepärane idee, kuid praegusel hetkel on meil pakilisemaid muresid, mõtles Säraturvis pärgamendile veetud jooniseid vaadates. „Kas me teame mingeid nippe, kuidas nukke ükshaaval hävitada?“
„Et nukk lõplikult seisma saada, on vaja hävitada selle tuum,“ ütles Asterion ja näitas joonisel kujutatud masina rinnale. „Kere võid sa lõhkuda tal või kümme korda, aga kuni tuum on töökorras, ehitab ta enese uuesti üles, kohanedes samal ajal vaenlasega. Teie LANC on soomustatud korpusest läbi tulistamiseks väga tõhus, kuid ma ei ole kindel, kas tabamuse vähesest läbimõõdust nende täielikuks seiskamiseks piisab.“
„Kahejalgsed lahingumasinad ja keskkond, kus on palju võimalusi kaaskahjustuste tekkeks,“ pomises Fujikawa ja muljus ninajuurt. „Shen teatas, et uut tüüpi MAG-relvade prototüübid ei valmi enne ühte kuud ja kes teab, kui kaua läheb tootmise käivitamiseni. Seni oleks kaval kasutada spetsialistide paare, kellel on LANC ja plasmarelv... Kas midagi on valesti, kapten?“ küsis jaapanlanna ja see äratas Säraturvise tähelepanu. Major vaatas Matti, kelle nägu oli selline, nagu oleks ta sidrunit hammustanud.
„Ma algul mõtlesin, et nuku relvad on lihtsalt teie laskurite relvade suurendatud mudelid, Asterion, kuid nüüd ei ole ma enam kindel. Kui nende tuumades kasutatakse eleeriumi ja nad töötavad segajatornide läheduses ilma probleemideta, peavad nad selle vastu juba kohastunud olema. Ja kui nad kohanevad ka EXALT-i tehnikaga vähema kui ühe kuuga, võivad nende relvad olla selleks ajaks juba mingid raskelaserid või plasmakahurid,“ ütles Matt ja selle peale olid ka kõigi ülejäänud ruumisviibijate näod hapud. Selle asemel, et selle üle muretseda, küsis kapten Harris: „Kas meil on juba pealtnägijate aruandeid selle kohta, kuidas nende relvad töötavad?“
„Ei,“ urises Chrysalis. „Kõik mu agendid seal linnas kaotasid moonde, kui segajatornid paigaldati, ja sealtmaalt on nad minu tajudest lahutatud. Ma ei ole kindel, et suudaksin linna agente lähetada, kuni need neetud tornid töötavad.“
Rajaleidja, kes Ovani kõrval seisis, lükkas kapuutsi peast, tuues lagedale lühikeseks pöetud musta-valgekirju laka, kus polnud ainsatki ehet. „Ma ei tea, kuidas, aga kõik rajaleidjad, kellel ma käskisin linna siseneda, tapeti kohe, kui nad kohale jõudsid. Nende õhulaevade silmad on liiga teravad, et tavalisel moel kohale hiilida.“
„Ma konsulteerisin ka kapten Tähesööstuga ja kõik agendid, keda me sinna saata üritasime, jäid nende segajatornide pärast nii nõrkadeks, et nad lõpetasid sujuvalt vangilaagris,“ lisas Säraturvis ning jõllitas kuut punkti kaardil. „Kõik on nendes neetud tornides kinni. Kui need maha saaks, saaksime mõistlikult rünnata. Meil on vist ideed nende vastu otsas, välja arvatud täie võimsusega pealetung, kuni need on aktiivsed.“
„Noh, on veel mõned võimalused, kui saame Maalt uut varustust, kuid selleni kulub veel päevi. Mina oodata ei tahaks...“ hakkas Fujikawa rääkima, kuid täiesti uus hääl segas talle vahele.
„Täiesti kindlasti on teil vaja poni, kes võib minna, kuhu tahes, ilma et teda nähtaks!“ Kõik ruumisolijad hüppasod üllatusest (Säraturvis märkas, et ka mürmidoon tagi sama) ja pöörasid suured silmad uue tuttava hääle suunas. „Sellist poni, kes on tõeliselt hea, kui on vaja kiiresti ringi liikuda!“ Seekord kostis hääl Chrysalise kõrvalt, libalaskuninganna vaatas laua alla ja hüppas ulvatades eemale. „Teil on vaja sellist poni nagu mina!“ ütles Roosa Pirukas ülbelt ja astus välja juba Luna tagant, kes ei paistnud enam väga üllatunud olevat.
„See on KINNINE koosolek!“ hüüdis Asterion, keris kiirustades joonised laualt kokku ja pistis peaaegu sündsusetu kiirusega taskusse. „Mida see peaks tähendama?!“
Säraturvis seadis enese kakluse vältimiseks minotauruse ja Roosa Piruka vahele. „Vabandust, Asterion. Tema on üks Elemendikandjatest ja temaga on mõningaid probleeme seoses suletud, lukustatud ja valvatud ustega,“ ütles Säraturvis kiirustades ning heitis ukse juurest saabuvaile ehmunud valvuritele terava pilgu.
Luna tõstis kabja ja valvurid peatusid. Alikorn tõusis, seisis Roosa Piruka ette ja vaatas teda tõsise pilguga, mis pani roosa mära aeglaselt kössi tõmbuma. „Roosa Pirukas, ma tean, et sa ei teeks kunagi midagi sellist ilma veenva põhjuseta. Kas sa saad aru, et sa jääd igasugusest abist väga kaugele, kuni missioon lõppenud ei ole? Sinu... Anne võib vaenlasse tehnoloogia pärast alt vedada. Arvestades sinu kuulsust, võidakse sind seal piinata või avalikult hukata. Kas sa ikka saad aru, kuhu sa minna tahad?“
„Jah, printsess,“ vastas Roosa ja esimest korda oma kokkupuutumiste ajaloos selle märaga nägi Säraturvis, et Roosa ei naerata.
„Kas sa saad aru, et sul võib olla vaja selle missiooni käigus vigastada või tappa vaenlasi? Oled sa valmis kelleltki võtma elu selleks, et päästa ponid, kes on linnas lõksus?“ nõudis Luna. Roosa suunas pilgu maha ja noogutas. „Mulle on vaja suusõnalist vastust, Roosa. Kui sa ei suuda end isegi selleks kokku võtta, et vastata, kuidas sa siis saaksid end kokku võtta selleks, mida teha on vaja?“
„Ma teen, mida vaja, et need tornid kukuksid,“ vastas Roosa. Tema häälest puudus igasugune rõõm.
Printsess Luna jätkas roosa poni vaatamist, aga ta pilk pehmenes. Alikorn võttis väikse paberilehe, kirjutas kiiresti käsu, voltis selle kokku ja pitseeris kinni. „Vii see kapten Laulu kätte. Ta peab tagama, et sa oleksid selleks adekvaatselt ette valmistatud, mis ees ootab.“
Roosa noppis paberi Luna maagiaväljast, pistis selle oma laka lokkidesse, naeratas säravalt ja kappas uste poole. Väljastpoolt kostis paar valvurite arusaamatut hüüatust, kuid edasine jäi kuulmata, sest uksed löödi kinni.
„Printsess... Oled ikka kindel, et see oli arukas otsus? Mitte et ma su otsustes kahtleks, aga...“ üritas Säraturvis öelda.
„Aga sa just kahtlesid neis, kapten,“ ütles printsess Luna vahele ja ta toon ei olnud üldsegi kuri. „Kui mõni poni üldse suudab minna linna, ilma et teda avastataks, siis on see tema. Loodan vaid, et see talle kalliks maksma ei lähe.“
Fujikawa köhatas ja astus lauale lähemale. „Võib-olla suudame pakkuda talle mingitki seljatagust. Kui mitte rohkemat, siis ehk hajutame veidi tähelepanu. Meie mehhad on ehitatud töötama Maa nõrgas maagiaväljas ja Beowulf oli algselt mõeldud töötama akude pealt, mida segajatornid ei häiri. Me võime saata linna Beowulfi, et häirida vajaduse korral nende tähelepanu.“
Säraturvise üllatuseks oli Asterion esimene, kes esitas vastuväite: „Seersant Jenkins seletas üldiselt, kuidas teie mehhad töötavad, ja mulle vihjati, et neid juhivad siit, Canterlotist, mehed ja naised, kellel on Anne. Kui see on nii, siis kas segajatornid signaali ei katkesta?“
„Väga õige, seepärast peame panema Beowulfi juhtima kõige tugevama signaaliga sõduri,“ ütles Fujikawa ja pöördus Harrise poole. Kapten küll aimas, mida küsima hakatakse, ja ta näost paistis ebakindlus. „Kapten, nagu sa tead, on mehhadega seotud ülesanded rangelt vabatahtlikud. Millised stiimulid võiksid veenda seersant Jenkinsit seda vabatahtlikult tegema?“
Ebamugav ilme Matti näost ei kadunud ja ta kratsis lõuga. „Ühe tingimuse võin ma kohe välja öelda. Olete te selle põrgulikult riukaliku LV komplekti laost juba välja kirjutanud?“ Fujikawa silmad venisid suureks ja Harris noogutas.
Miks nendele inimestele need lühendid nii hirmsasti meeldivad, mõtles Säraturvis ja kiire pilk üle ruumisviibijate nägude kinnitas, et see küsimus vaevas kõiki, kes ei olnud inimesed.
--
14:00, 07.12.2015, söökla, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Kui sellest seal rääkisin, tundsin end päris kindlalt, aga nüüd enam mitte, mõtles Matt ja vaatas tahvelarvutist missiooni andmeid. Ma tean, et Roosal on Luna kindel toetus, kuid kui Beowulf teda ei julgestaks, võib missioon suurde ohtu sattuda. Rääkimata veel sellest, et üks Videviku sõpradest võib surma saada.
Matt ohkas ja kinnitas arvuti enda käe alla. Ja seda ohtu, et Lana keeldub, arvestatakse liiga vähe. Olen juba oma tund aega mõelnud välja veenvaid nippe, kuidas teda sellesse rolli meelitada, ja seejärel, kuidas teda vabatahtlikkusele sundida. Esimene äparduks ja teine mõjuks vastupidi. Pealegi pole mul aega temaga läbirääkimisi pidada... Matt kratsis pahuralt pead ja läks söögisaali nurka. See koht oli peaaegu nagu mahajäetud, vaid üks imelik tehnik nautis seal suupisteid ja Lana istus tagurpidi akna all toolil. Noh, läheb lahti... „Hei, Lana...“
Matt kangestus, kui naine näo tema poole pööras. Ta oli oodanud mõnda tema üleolevat irvet või vähemalt väsinud või tülpinud nägu, mis viimasel ajal nii tavaline oli olnud. Lana näos ei paistnud... mitte midagi. Ta vaatas Matti kauge pilguga ja ta näkku ei tekkinud ka siis mingit ilmet, kui ta küsis: „Mida? Kas sa oled siin juba kaua? Ma ei märganud sind.“
„Lana, ma tean, et sa üritad rabada igat lahingutundi, mis aga saadaval on, aga minu arust oleks sul aeg veidikeseks aeg maha võtta. Ma saan võimaldada seda aega pärast järgmist operatsiooni... Äkki käid kodus pere juures ära?“ pakkus Matt. Kui Lana kohe ei vastanud, Matt jätkas: „Sa ju tead, et sa võid alati tulla minu juurde, kui miski häirib sind. Ma olen ju su sõber, sa võid mind usaldada.“
Vastuseks sulges naine silmad ja pühkis käega üle näo. „Mul on kahju, Matt. Selle kõige pärast, mis Maal juhtus. Ma mõtlesin, et ajasin õiget asja, aga arvan, et tegin valesti, et sulle ei rääkinud. Või oleksin eksinud hoopis siis, kui oleksin seda algul teinud? Ma ei teagi enam.“
Misasja, mõtles Matt ja astus sammu kaugemale. Seni oli Lana seda kõike raevukalt kaitsnud, mida ta temale ja Videvikusärale Maal teinud oli. Ma tean, et vigastus raputas ta meeli, aga kindlasti mitte nii hullusti. Mis toimub? Matt naeratas rahutult ja küsis: „Kes sa oled ja mida sa tegid Lana Jenkinsiga?“
„Mine sa ka persse,“ vastas naine ja ohkas. Matt naeris.
„See kõlab juba tuttavamalt. Ma juba muretsesin, et mõni libalane on su välja vahetanud,“ ütles Matt. Ta vaatas arvutit enda käes ega märganud, kuidas Lana ta sõnade pärast võpatas. „Okei, ma ei tea, mida sa selle eest tahad, aga olen valmis kõigeks, kui sa mulle teene teed.“
„Oh, mida...“ alustas Lana ja võttis Matti pakutud arvuti. „Oled sa ka värdjas.“
Matt ajas käed püsti ja rääkis: „Ma ei saa sind käskida seda teha. Saan vaid näidata missiooni käske ja pakkuda sinule seal kohta. Kui sellest vähe on, saaksin vist missioonijärgse taastumisaja lahingutundide hulka arvata.“
„Ja mis siis juhtub, kui ma keeldun?“
„Morikawa nõustus proovima, kuid tema signaali tugevus on napilt üle poole sinu omast,“ rääkis Matt hapu näoga. „Me ei ole kindlad, et meil õnnestub teda sinna tandrile edukalt lähetada. Arvestades tema signaali tugevust ja suhet segajatornide nähtud võimsusega... on äärmiselt tõenäoline, et side katkeb. Sa ju tead, mida see Morikawale tähendada võib.“
„Muidugi ma tean, mida see tähendada võib!“ vastas Lana järsult. Ta surus silmad kinni, imes huult ning rääkis siis: „Kas LV komplekt on missiooni varustuses ikka olemas?“ Kui Matt naeratas ja noogutas, andis Lana arvuti tagasi. „Leppisime kokku, aga on veel üks asi, mida minu heaks tegema pead.“
Matti naeratus asendus ehmatusega.
--
16:40, 07.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot
Ma ei tohtinuks olla üllatunud, et kui printsess hakkas otsima vabatahtlikke ülesannetele, siis astusid tüdrukud ette, mõtles Videvikusära mööda koridore traavides. Tore, et vähemalt Võbelus puhkab, sest arstid ütlesid, et ta seljahädad on viimasel ajal ägenenud. Videvikusära tuju langes, kui meenutas külaskäiku pegasuse juurde. Kui aga võimalus avaneb, annan kuningliku käsu põletada kõik „Abistavate käte“ eksemplarid. Võbelus luges seda voodis ega suutnud lausetki lugeda ilma, et ta kogelenuks, ta suutis tiibu vaid vaevu koos hoida.
Laiad koridorid olid varustusekolonnidest ja vastassuunas liikuvatest tühjadest kärudest umbes. Esimene sõber, keda ta koridoris nägi, oli Õunarüüp, kes käis Suure Venna järel. Mõlemi taha olid rakendatud raudkärud, mille peale oli laotud poole rohkem varustust kui ülejäänud vankritele selles kolonnis. „Oh, hei, Videvik!“ pingutas oranž mära. „Ma ei taha olla ebaviisakas, aga kui rääkida tahad, peame seda käigu pealt tegema. Me ei saa kolonni kinni pidada.“
„Loomulikult,“ vastas Videvikusära ja seadis sammud sõbra kõrvale. Ta köhatas, hingas sisse ja küsis siis: „Noh... Ma tean, et kõik ponid on tänulikud selle abi eest, mida sa koos vennaga neile pakud. Kas see... on see ikka kõik, mida tegema hakkate?“
Õde-venda Õunad jõudsid valmisolekuruumi ja tõmbasid oma kärud kasvavate varustusevirnade kõrvale. Tööliste kamp tuli kohe kärude juurde, kuid peatusid, kui Videvikusära kõik telekineesi väel nende ette maha laadis. Kui laoülem viipas ponid liikuma, ohkas Õunarüüp: „Vidi, ma hindan seda kõike, mida sa siin teed, kuid on mõned asjad, mis tuleb sirgeks rääkida. Esiteks, nagu meie, Õunad armastame öelda: liiga palju farmereid ühe põllu peal tekitavad segaduse. Kui kardad, et mina või Suur läheme välja lahingusse, siis ei pea sa kartma. Meiegi tahaksime panustada, aga me teame oma piire.“
„On rahustav kuuld...“
„Ma pole lõpetanud, suhkrutükk,“ ütles Õunarüüp ja vaatas Videvikusära teravalt. „Ma tean, et sa tahad head, ja sul on muretsemiseks täielik õigus. Aga mina ja teised oleme täiskasvanud märad. Me mõistame riske. Aga see, et sa muretsed, teeb su heaks sõbraks, Vidi. Halb oleks asi siis, kui sa ei muretseks, onju?“ ütles Õunarüüp ja peatus korraks, et patsutada kabjaga alikorni õlga. „Proovi lihtsalt rahulikult võtta, kui Roosa ja Vikerkaaresööstuga rääkima lähed. Eks?“ Õunarüüp osutas pilguga üle Videvikusära õla ja traavis vennale järele, et järgmine koorem tuua.
Videvikusära vaatas samasse suunda ja nägi, et kaks Õunarüübi mainitud poni rääkisid kapten Laulu ja inimesest inseneriga, kelle nimi oli Hamil. Mõlemal märal oli seljas must ülikond ning üks võimas ja tüse täkk pani mingeid esemeid Roosa Piruka sadulakottidesse, mida inimesest insener eelnevalt ükshaaval peoponile näitas. Vikerkaaresööst märkas Videvikusära, lehvitas alikornile ning tuli talle vastu. „Tere, Videvik! Tuled appi, mis? Ilmselt telepordid meid kohale, kui aeg saabub?“ küsis pegasus.
„Tegelikult tulin teid mõlemaid vaatama,“ vastas Videvikusära ja pingutas naeratada. „Ma sain natuke Õunarüübiga rääkida ja ma tahan olla kindel, et te mõlemad...“
„Ole nüüd, Videvik, meiega on kõik korras,“ ohkas Vikerkaaresööst. „Printsess Luna nõuab Applewoodi kohale hiiglaslikku pilvevalli. Ilmselt tänu minu mainele palus ta mul juhatada ilmameeskondi, et ööga selle pehme värgi ära teeksime. See on väljakutse!“ Vikerkaaresööst naeratas võidukalt, tõmbas kapuutsi pähe ja pani lenduriprillid ette. Ta patsutas julgustavalt Videvikusära õlale, traavis pegasustekarja juurde ja rääkis: „Niisiis, sälud! Meil on põhjalik töö vaja ära teha! Meil on vaja kõige tihedamaid ja mustemaid pilvi, mida teha suudame, aga mitte mingit sadu! Kui näen vaid ühtki lumehelvest, siis...“
Ülejäänud Vikerkaaresööstu õpetussõnad kadusid valmisolekuruumi üldise sagina varju, kui Videvikusära läks oma viimase sõbra juurde. Kapten Laul ja Hamil tõmbusid lähenevat alikorni nähes eemale, et omaette rääkida ja lasta ponidel omavahel olla. „Roosa, ära nüüd mind valesti mõista... Aga mida sa tegema lähed? Sööst tegeleb ilmaga, Õunarüüp tegeleb transpordiga ja Haruldus teeb midagi inimeste turvistega. Mida...“
„Printsess Luna tahab teatud poni eesliinile hiilima, et ta lükkaks ümber paar torni, mille pahadikud üles panid. Panen pisi-pommi, üki-kaki-kommi!“ ütles Roosa Pirukas ja tema sassis lakk kadus kui imeväel ülikonna musta kapuutsi alla. Ta tõmbas kaitseprillide kummirihma üle pea ja klaasid silme ette.
Roosa, mida sa teed?! Need koletised võivad su ära tappa! Nende vastu ei saa peokahuri ja konfettidega! Sa peaksid jääma siia, kus on ohutu, tahtis Videvikusära karjuda ja ilmselt paistsid ta mõtted ta näost välja, sest hetk hiljem leidis ta enese roosa peoponi tihkest kallistusest.
„Aitäh, et muretsed, Videvik, aga sa tead, et minuga on kõik korras,“ ütles Roosa ja naeratas laialt. „Kas sina tead, milline poni võib hästi vaikselt minna, kuhu vaid tahab? Mina olen tõesti parim valik!“ Ta tuju ja ilme langesid pisut. „Pealegi ma tunnen, et kõik ponid muutuksid kurvaks, kui ma ei oleks vabatahtlik. Kui ma lähen, siis oled sina kurb enne, kui mina olen läinud. Nii et ole nüüd kurb ära, eks, Videvik?“
Videvikusära kallistas vastu ja see lihtne liigutus aitas tal veidi leevendada seda pinget, mida ta tundis. „Vabanda, et ma muretsen nii palju, Roosa. Sinuga läheb kõik korda, onju? Ja su roosatunnetus ütleb sulle, kuidas see läbi teha? Eks?“
Peoponi naeratus venis kõrvuni, kui ponid teineteisest eraldusid. „Ole nüüd, Videvik! Miks sa küsid üldse? Nüüd, kui sa lähed teisi sõpru vaatama, on sul vaja relva, et ennast kaitsta,“ ütles Roosa Pirukas ja võttis midagi oma sadulkotist. Ta pööras pea uuesti Videvikusära poole ja näitas... Ilmastikukindlat vildikat. „Usu mind, seda on sul teatud hetkel vaja. Nüüd aga kappa inimestest sõprade juurde head teed soovima. Äkki peaksid Mattile õnnemusi andma!“
„Meie vahel ei ole midagi!“ eitas Videvikusära reflektoorselt ja haaras kohmakalt vildika, mille Roosa tema poole oli visanud.
„Veel ei ole,“ vastas Roosa ja hetkega, mil Videvikusäral õnnestus vildikas kätte saada, oli peomära juba läinud.
--
17:30, 07.12.2015, mehhade hoolduspunkt, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
„Ma mõtlesin, et sa oled libalane.“
„Pea kõik ponid mõtlevad, et me oleme mingid emotsionaalselt vigased väikesed koletised.“
Lana Jenkins pigistas lõuad kokku ja peitis näo peopesadesse.
Millal sa viimati tundsid midagi päriselt, küsis temalt vaikne sünge hääl. Sa teed omal moel kõike, et olla kindel, et kõik su ümber oleks „õnnelikud“. Miks? Sa pingutasid, et Matt ja Videvikusära leiaksid midagi erilist. Miks? Sa ei suutnud vastu panna tungile aidata Tulekärakat, kui ta vihane oli. MIKS?
„Ma mõtlesin, et sa oled libalane.“
„Pea kõik ponid mõtlevad, et me oleme mingid emotsionaalselt vigased väikesed koletised.“
Ja kõik selle põhjustas üks isik, kes murdis illusiooni, mille olid enesele püstitanud, jätkas hääl, mille sõnad söövitasid ta mõistust nagu hape. Üks isik tundis su vastu huvi, sa ehmusid ja jooksid ära. Sa ütlesid endale, et see on töö pärast või liigerinevuse pärast, aga tegelikult sa tead tõde. Sa oled katki. Sa ei vääri pingutusi, et sinuga tutvutaks ja kuniks mitte keegi seda ei tea ja su seepärast maha jätab, jääd sa ka iseendale valetama. Seega jätka oma lollakaid utsitamisi ja tunne end hästi, kui kõik mõtlevad sinust seda, mida tahavad.
Kuid nüüd sa tead, mis valesti on. Sa ei saa seda enam eirata.
„Kas on probleeme, seersant?“
Ta lasi käed näo eest aeglaselt alla ja nägi, et Beowulf seisab ta ees. Mehha pea oli alateadlikust uudishimužestist veidi kaldus. Masin oskab rohkem siiraid emotsioone väljendada kui sina, mõtles Lana omaette. Kuidas võiks normaalne inimene reageerida, kui tuttav küsib isikliku küsimuse? Ei, see ei ole isiklik küsimus, see on tööalane küsimus. Ta on töökaaslane ja on töö pärast mures. Eks?
„Vabandust, Be... Morikawa,“ ütles Lana ja võlus naeratuse näole. „Ma tõesti ei oodanud seda.“
„Pean ütlema, et mina ootasin seda kaua. Kas tead, kui palju aega on möödunud sellest, kui naine viimati mu keha tahtis?“ küsis Beowulf ja tõmbus veidi tagasi, kui Lana tuima pilguga ta kuldset kiivriklaasi vaatas. „Vaata neid terasest relvi! Ma ei pane pahaks, kui sa minu pärast oma ürginstinktidele allud, kuid pean hoiatama, et olen pisut roostes...“ Mehha vaikis, kui nägi, et Lana näoilme ei muutu. „Oh, sa pead ikka puhta mures olema, kui ükski neist kildudest sind muigama ei pane. Ma mõtlesin seda väikest nalja mitu kuud välja.“
„Kahju, et ma tuju rikun,“ vabandas Lana ja manas viimaks kerge naeratuse näole. „Kas sa ei muretse üldse? See pinge, mille süsteem sulle paneb, võib su tappa.“
„Põhimõtteliselt süsteem just vabastab mu mõistuse sellest pingest. Hetkel, mil mind mehha süsteemidest lahti ühendatakse, peab mu mõistus mu reaalse kehaga tegelema,“ rääkis Morikawa. Masina õlad tõusid kehitades ülespoole. „Ma valetaksin, kui väidaksin, et see asi ei hirmuta mind. Võimalus, et ma suren siis, kui mind ühendatakse lahti siin, Canterlotis, on väiksem kui siis, kui mind peaks ootamatult lahutatama süsteemist Applewoodis. Arvestades, et ma pidanuks surema juba mitu kuud tagasi, olen ma õppinud selliseid ennustusi mitte südamesse võtma.“
„Seersant, me oleme sinu jaoks valmis. Morikawa, palun mine hooldusjaama,“ ütles üks arst möödudes ja nad järgnesid talle kõrvalruumi. Mehha eraldus neist, kui nad möödusid hoolduspuuridest, kus seisid Edelweiss ja Gespenst. Üks pirakas teraskäsi tõusis ja näitas Lanale püstist pöialt, seejärel kadus punane masin sulguva ukse varju. Läbinud järgmise koridori, jõudis Lana ruumi, kus olid haiglavoodid ja eralduskardinad. Arst tõmbas ümber Lana valitud vaba voodi eralduskardina ja andis naisele tahvelarvuti. „Seersant, me peame teie proteeskäe ära võtma, enne kui alustame,“ juhatas arst.
Lana võttis aeglaselt dressipluusi seljast, voltis hoolega kokku ja pani enda kõrvale. Ta vaatas tühjusse, parem käsi libises vastaspoole õla ühenduste juurde. Ta andis endast parima, et mitte kuulda eralduskardina tagant kostvat arstide sagimist, kui Beowulf välja lülitati ja Morikava teadvus ta tegelikku kehasse tagasi suunati. Lana tundis enese olematus käes valusööstu, kui lahutas viimase ühenduse, mis ühendas proteesi ta kehaga. Protees seiskus, Lana keeras seda, võttis õla küljest ära ning asetas dressipluusi kõrvale.
Arst ütles talle midagi, aga ta vaevu kuulis seda, kui ta end kanderaamile välja sirutas ja hambakaitsmed suhu libistas. Seade ta peatsis hakkas aeglaselt tööle, kiiver pandi talle pähe ja see kattis ta silmad. Ümber ta õlgade, vöö, randme ja kandade pinguldusid kinnitusrihmad ning arst ütles: „Seersant, meie oleme valmis, kui sina samuti valmis oled.“
„Tehke ära,“ sisistas Lana läbi hambakaitsme, arst noogutas ja tõmbas klapid talle silme ette. Ta püüdis rahulikult hingata ja see oli kõik, mida ta teha sai, et hoida end rahulikuna selle ees, mis tulemas oli.
Väheste hinnaliste Andega invaliidide võime hõlmata tühimikke nende kaotatud kehaosade kohal oli põhjalikult salvestatud ja mõõdetud. See oli uurimissuund, mida juhatas doktor Shen, et luua kaugjuhitavad relvaplatvormid, mida juhivad needsamad Andega isikud, kuid nad avastasid, et nende juhtide allesolevad kehaosad häirisid masina juhtimise signaali nii palju, et see lahendus ei olnud kasutatav.
Järgnes loogiline samm: veenda teadvust, et keha ei eksisteeri enam.
Lana sõrmedest ja varvastest hakkas levima põletav valu ning ta keha hoidvad rihmad pinguldusid alateadlikust põgenemistungist. See toimub vaid mu peas, see toimub vaid mu peas, see toimub vaid mu peas, kordas Lana nagu mantrat, kuid loomalik ellujäämiskihk pani ta läbi hambakaitsmete karjuma. Tema vaevlemisest hoolimata levis valu üle randmete ja kandade. Üsna pea ei tundnud ta enam oma käsi ja jalgu ning need jäid lõdvaks. Ta karjus edasi, kohutav agoonia levis puusadeni ja sealt edasi üle keha. Ta tõmblemised lõppesid siis, kui valu jõudis rindu ning levis sealt kaela ja peani.
Kas surm ongi selline? Igavene külm olematus? Kui palju aega on kulunud? Minuteid? Tunde? Päevi? Valu hajus tasapisi, lõppes ka kõik muu tunnetus. Hea, et Matt nõustus sellega, mida ma tahtsin, aga ma pidanuks veelgi rohkem nõudma. Naist tabas kerge kahetsusepuhang, kuid siis tundis ta huvitavat deja vu’d. Miski kogu selle asja juures on väga tuttav. Mõtisklen surma üle ja kahetsen kasutamata võimalusi, ise olen kanderaamil, ümbritsetuna arstidest. Hmm, see hääl kõlab väga tuttavalt. Ega... Ilma vähimagi hoiatuseta hakkas Lana taas nägema ja kuulma. Pärast seda täielikku tundetust, mis oleks justkui ajastuid kestnud, ei olnud tema reaktsioon ootamatu.
Lana karjus ja üritas kätt silmipimestava valguse ette tõsta. Ta käed olid aga halvatud ega reageerinud ta tahtele ja hetke pärast meenus talle, kus ta oli. Kui ta olnuks oma tegelikus kehas, pilgutanuks ta silmi ja üritanuks ümbritsevat vaadata. Keha, mille sees ta nüüd oli, reageeris nendele impulssidele ja teda ümbritsev pilt läks teravaks.
„Peakaamera autoregulatsioon läks paika, heli kalibreerub sobivatesse parameetritesse,“ ütles hääl Lana kõrvalt. Arst, kes oli ta masinasse pannud, ilmus ta vaatevälja ja kummardus nii lähedale, et seda võinuks pidada Lana isikliku ruumi riiveks. „Seersant, kas kuuled mind?“
„Hästi kuulen, persevest,“ vastas Lana ja pani tähele, et see hääl, millega ta vastas, ei olnud tema oma. See oli täiesti sünteetiline hääl, kuid piisavalt kõrge, et kuuluda naisterahvale.
„Suurepärane!“ ütles arst ja tõstis käe. „Nüüd hakkame reflekse ja signaali tugevust kontrollima. Proovi hoida mu kätt oma vaatevälja keskel." Arst liigutas kätt vasakule-paremale ja Lanal oli kerge seda pilguga jälgida. Seejärel liikus käsi kiiresti diagonaalis ja üles-alla ning ta vaatas tehniku poole, kes asus väljaspool Lana vaatevälja. „Suurepärane, täpselt vajalikes parameetrites. Laseme nüüd haaratsid lahti ja sa tunned ilmselt mõningasi koordinat...“
Kõlaki.
See, mis Lana keha püsti hoidis, vabastas ta ja ta kaldus ettepoole. Ta hüppas reflektoorselt ettepoole, et vältida kukkumist, ja metallist käed sirutusid ettepoole, kaitsmaks teda läheneva põranda eest. Kui ta tasakaalu tagasi sai ja rahulikult seisis, ilmusid ta vaatevälja servale ikoonid. No see on juba uudne kogemus, mõtles Lana hapult, kui märkas, et on kõigist ruumisolevatest inimestest tubli kaks jalga pikem.
„Nüüd peaks aktiveeruma sihtimissüsteemid, seersant,“ teatas arst ja tema sõnade kinnituseks liikusid ikoonid tuttavatesse kohtadesse nii, nagu need olid olnud Lana titaanturvise kiivriekraanil.
Vaatevälja ülaääres oli nurgakraade näitav kompass, selle kõrval vasakul poolläbipaistev ring ja paremal roheliselt vilkuv „100%“. Vaatevälja külgedel olid kineetilise löögi moodulite diagrammid ja külgemonteeritud kaugtulerelvade andmed. Ta tõstis parema käe oma vaatevälja, et vaadata külgeühendatud varustust, ja ta oleks naeratanud, kui ta nägu oleks seda võimaldanud. Ohhoo, nad ei vedanudki alt, võlusidki LV komplekti ja konfiguratsiooni välja, mõtles Lana, kui nägi, et käe alla on monteeritud gatlingi kuulipilduja M134.
Tavaliste püsside tegumoega mehhade relvad seoksid liialt mu käsi, see siis seletab, miks relv on käe alla paigaldatud. Padrunilint tuleb trumlist mu parema õla tagant... Ja kuna vasaku käe küljes on vaid telekineetilise löögi moodul, siis on raskelaser just vasaku õla taga. Kuigi see kogemus oli kohutav, saan ma sellest ilmselt lõbu tunda. Ta vaatas korra uuesti arsti poole ja nüüd tundis ta mehe ära.
„Nüüd proovi astuda...“
„Benson!“ kuulutas Lana edasi astudes. Arst vaatas teda kahtleva pilguga ja kõik teised siin ruumis uudishimulikult. „Ma teadsin, et olen su häält kuskil kuulnud, kuid meeldetuletamisega läks veidi aega. Sa oled arst, kes kuulutas mu ükskord surnuks!“ Arsti näost paistis algul meeleheide ja siis hämmeldus. „Ära karda, ma ei pea vimma. Meie töö juures peame meie olema palju tähelepanelikumad ja põhjalikumad, et olla kindlad, et rahvas, kellega tegeleme, oleks tõesti surnud. Ma arvan, et arstid on selliste juhtumite juures veidi leebemad.“
Doktor Bensoni hääl oli palju vähem ametlik. „Hästi, paistab, et sul läheb hästi, seersant. Ma ei näe tõrkeid ega mootoriprobleeme. Äkki sa liigutaksid, et saaksime olla kindlad, et probleeme ei ole? Pealegi on su juures külaline, kes tahab sinuga rääkida.“
Külaline? Kes see olla võiks, mõtles Lana ja kehitas õlgu. Ta astus sammu edasi, kuid peatus ja pööras enese Bensoni poole. „Kuidas Morikawal läheb?“
„Ta on stabiilne, kuid ohtlikus seisus. Ta langes peaaegu šokki, kui Beowulf lahti ühendati. Ta on operatsiooni lõpuni intensiivravi all, kuni mehha talle tagasi tuuakse,“ rääkis Benson. „Sa peaksid kiirustama, minu teada toimub lähetamine lähima tunni jooksul.“
Lana noogutas ja kõndis mehhade hooldusruumist välja. Harjumatu oli käia koridorides, kust ta just tulnud oli, kui tema silmad olid nüüd äkki ligi meeter maad kõrgemal kui tavaliselt. Üks arstidest hoidis talle ust lahti, kui ta palatisse jõudis, ja ta noogutas tänutäheks. Aga külalist nähes ei osanud ta enam midagi öelda.
Pingil ta voodi jalutsis istus Videvikusära, ümber tume rüü, mis tema juures üha tavalisem tundus. Mure poni näos paistis juba kaugelt. Ta sirutas ühe kabja Lana käe peale, kuid tõmbas selle kiiresti tagasi, kui lähenevat mehhat märkas. „Mister Beowulf, ma ei märganudki, kui sisse tulid,“ ütles ta viisakalt.
„Praegu olen ma miss Beowulf,“ naljatles Lana, mille peale alikorn teda jahmunult vaatas. „Lana on praegu siin. Füüsiliselt leban ma siin voodis, kuid mu mõistus on siin,“ lisas Lana ja osutas terassõrmega mehha pea suunas.
„Ah, saan aru,“ ütles Videvikusära ja näris huult, vaadates vaheldumisi mehhat ja voodislamajat. „Matt seletas mulle veidi, kuidas need masinad töötavad, kuid minule tundub see ikka päris hullumeelne. Kui ma olin Maal, ma teadsin, et inimesed kasutavad ellujäämiseks minult saadud teadmisi... Aga ma ei osanud uneski arvata, et see millegi sellisega lõppeda võiks.“
Nad valetasid Videvikule. Täpselt nii, nagu sinagi.
Hääl, mis seda Lanale ta peas ütles, oli tema oma, kuid see oli sünge ja terav. Süütunde väljendumine tema näoilmes ei olnud küll võimalik, aga ta ei suutnud hoiduda tungist vaadata kõrvale. Ta üritas vastata või teemat vahetada, kuid siis see mõte, mida ta eirata üritas, hakkas ta peas torkima nagu pind. Videvikusärale oli vaja midagi, mis juhiks ta mõtted olukorra süngest reaalsusest kõrvale, kuid kas minust oli õige panna ta Matti armuma? See leevendas Videvikusära jaoks olukorda ja võin väita, et muutis mõlemad kindlasti õnnelikumaks...
SA EI SAANUD TEADA, ET SEE NIIMOODI LÕPEB. Ära õigusta oma minevikutegusid olevikutulemustega, ütles sünge hääl ta peas. Mõtle! Mida teevad normaalsed inimesed, kui nad on teisele midagi halba teinud?
„Videvik,“ alustas Lana. „Ma... ma kardan, et ma olen teinud midagi väga halba.“
Alikorn suunas pilgu voodis lebavalt Lanalt Lanale masinas ja ta avali silmad vihjasid hirmule. „Mis viga on, Lana? Ma ei tea, kas ma oskan midagi selleks teha, et asjad joonde saaksid, aga ma olen su sõber. Ma vähemalt kuulan, kui sa rääkida tahad.“
Lana ei suutnud seda ausat pilku vaadata. Mida ma peaksin selle pärast tundma? Süüd? Kahetsust? Kas ta arvaks asjast niimoodi ka pärast seda, kui tõe talle ära räägin? Kui ta oli tunnistanud endale, mida ta täpselt teinud oli, tundis Lana sellist hirmu, mida ta kunagi varem tundnud ei olnud.
„Videvik... Kas on õige kellelegi selle pärast valetada, et ta tunneks end pärast seda paremini? Kui see puudutab ka teisi, kes võivad olla seotud ja seepärast solvuda?“
Videvikusära kortsutas kulmu ja vaatas mõtlikult maha. Ta puudutas kabjaga lõuga ja mõtles. „See on... raske küsimus. Kui see kedagi aitas, siis on su süda õige koha peal. Kuid teisest küljest, kui vale on seotud ka teistega ilma neilt luba küsimata, ei saa ma öelda, et see oli õige tegu.“ Videvikusära vaatas uuesti Lanat ja ta pilk pehmenes. „Kas see ongi see, mis sul viimasel ajal kripeldab? Ma tean, et sa üritad minu läheduses käituda nii nagu tavaliselt, aga ma ei ole pime. Ma hoian seda salajas, kui sa ei taha, et keegi teine teada saaks.“
Kui Lana olnuks veel oma luust ja lihast kehas, andnuks ta Videvikusärale parima kallistuse, mis võimalik. „Ma...“
TA HAKKAB SIND IGAVESTI VIHKAMA, SA HAIGE VÄRDJAS!
Lana keha tõmbus kanderaamil pingesse ja hakkas tõmblema, jälgimisaparatuur seina ääres hakkas piiksuma. Videvikusära tõusis jalule ja hüüdis ärevalt arste. Lähim doktor läks jälgimisaparatuuri juurde ja järgmine torkas Lana kätte süstla. Mõne aja pärast tõmblused lakkasid.
„Lana, kas kõik on korras?“ küsis Videvikusära, tõstes pilgu kanderaamilt masinale, mis ta kõrval seisis.
„Täiesti korras,“ ütles Lana ja tõstis käe, et käega lüüa, kuid see seiskus. Siis käsi värises veidi, vabises nagu leht ja langes alla. „Äkki räägime sellest hiljem. Nüüd aga arvan, et tahan küsida seda. Mis tunne see on, kui Matt su kõrva sügab?“ Ta üritas matkida oma norivat hääletooni, kuid häälesüntesaator ei võimaldanud seda. Ta kuulis enda kuklas omaenda häält ütlemas ühtainsat sõna: Argpüks.
„Sa olid seal!?“ karjatas Videvikusära, ta nägu tõmbus punaseks, aga siis ta naeratas. „Ei, sa ei hakka mind kiusama, kuni sa siin oled, Lana Jenkins! Nüüd, kui mul on see!“ Ta tuhnis veidi oma sadulkottides ja naeratas kurjalt. Ta maagiaväljas hõljus must vildikas.
„Ahh, mis see on?“ vastas Lana ja astus sammu tagasi, kui aru sai. „Ei, sa ei julgeks.“
„Ei julgeks? Sul pole mingit võimalust end kaitsta. Oled nüüd minu halastuse all!“ kõkutas Videvikusära ning vildikas hõljus Lana teadvuseta näo juurde. „Pead nüüd hoolikalt oma sõnu valima!“
„Vandaalitsemine mehha juhi keha kallal on seadusevastane! See on seaduses kirjas!“ protestis Lana.
„Mina olen printsess! Mina teen seadusi!“ vastas Videvikusära ja nüüd jõllitasid nad teineteist ligi terve minuti. Pingeline seis lõppes sellega, et Videvikusära hakkas itsitama ja pani vildika voodi kõrvale lauale.
Lana ohe kõlas sünteetilisemalt kui ta tahtnuks. „Palun vabandust, et ma sind nii palju kiusanud olen, Vidi. See on sellest... Sind on nii kerge kiusata ja sa oled siis nii nunnu,“ ütles ta ja tõstis käed, kui Videvikusära uuesti vildika haaras. „Nüüd on vist sobiv aeg sinult teenet paluda. Ma tean, et sa tahad teha kõike, et meid aidata... Kuid kas sa oleksid siin, kuni töö saab tehtud? Mulle ei meeldi mõte lebada siin, ilma et keegi, keda ma usaldan, ei valvaks. Kas teeksid seda minu heaks? Palun?“
Videvikusära vaatas voodit, siis Lanat ja noogutas. „Oleks rõõm abiks olla. See on vähim, mida ma saan teha samal ajal, kui teie riskite seal oma eludega. Aga olge seal ettevaatlikud, eks?“
Lana noogutas ja edasi nad rääkida enam ei jõudnud, sest üldteadustuses kõlas: „Seersant Jenkins, palun tulla valmisolekuruumi.“
„Juba? Ma mõtlesin, et mul on rohkem aega,“ ütles Lana ja vaatas seinakella. Tema üllatuseks oli kell tiksunud üle üheteistkümne. Kui palju selleks aega kulus, et mind Beowulfi sisse suunata? Benson unustas vist öelda. Lana pöördus lahkuma, kuid peatus ja vaatas üle oma metallist õla. „Ma pean vist minema, Videvik. Kas tuled arsenalini kaasa? Matt on kindlasti kusagil seal, siis saan jälle teie kallal nokkida.“
„Niimoodi on sul üles ärgates mustad vuntsid näos, Lana Jenkins,“ urises Videvikusära, aga hüppas pingilt maha ja sättis end mehha kõrvale kõndima.
--
23:00, 07.12.2015, koosolekuruum, Canterlot
„... kuigi nad näevad inimeste moodi välja, kardan ma, et nad ei ole enam seda. Nad võitlevad julmalt ja kiirelt, nad ei anna ega palu armu. Nii kahju kui sellest ka ei ole, sarnanevad nad nüüd rohkem tulnukatele kui nende oma liigile,“ lõpetas Matt oma kokkuvõtte ning näitas kaardiväe eskadrilliülematele, greifide lennutiivakomandöridele ja minotauruste ohvitseridele ekraanil paistvaid EXALT-i sõdurieid.
„Kas neid ei saa päästa?“ küsis üks noorem maaponi ja mõned equestrialased pöörasid lootusrikka pilgu poodiumi poole.
Printsess Lunal on õigus, tema rahvas ei taha nõustuda sellega, et see on lootusetu. „Kahjuks ei ole see vist võimalik. Tulnukad on Maalt röövinud tuhandeid inimesi ja arvatakse, et need, kes teenivad EXALT-i, nende vaba tahe on maha surutud ja kehad on võimsamaks muudetud.“ Matt ohkas ja tegi pahura näo. „Kui ma koos major Fujikawaga esimest korda EXALT-i üksusi kohtasin, siis üks neist, kes ellu jäi, otsustas end granaadiga tappa, et mitte vangi langeda. Me pidime plahvatuses peaaegu surma saama. Inimestena on nad sealtmaalt surnud, millal tulnukad nad üle on võtnud. Nüüd ei erine nad mutoonidest ega sektoididest.“
Sõna võtnud poni jäi vaikseks ja vaatas maha, sama tegid paljud teisedki equestrialased. Nad tahtsid uskuda, et neid saab päästa ja et nad ei tee seda vabal tahtel. Luna oli öelnud, et nad võivad kõhelda, kui nad kohtuvad vaenlasega, kes ei ole selles ise süüdi, vaid on halbade jõudude kontrolli all, järeldas Matt ja krigistas selle vale pärast hambaid. EXALT-i sõdurite kujutamine tulnukate juhitavate ajudeta marionettidena oli kahest halvast vähem halb. Ma ei taha neile seletada, miks võiksid inimesed raha eest vabatahtlikult meie vastu sõdida.
Matt laskis ruumisolijatel tema sõnade üle veidi mõelda ja jätkas: „Paraku ei ole EXALT Applewoodis üksi. Neid toetab praegu soomusvägi, mida oskab paremini kirjeldada Asterion.“ Ta osutas minotauruste juhile, ootas, kuni Asterion tema asemel poodiumile tõusis, ja läks siis oma varustuse järele.
Tahaksin kangesti enne minekut kerge uinaku teha, aga mul on ebamäärane tunne, et pean varustuse üle vaatama, mõtles Matt, marssides koridore mööda XCOM-i paiknemisalale. Ta pööras ümber paari nurga ning jõudis arsenali ja kangestus. Kas ma hakkan juba Bradfordi moodi selgeltnägijaks muutuma? Mul polnud ju ainsatki veenvat põhjust tunda, et pean oma varustuse üle vaatama, mõtles Matt ja ta silm tõmbles.
„Ma olin algul täitsa elevil võimalusest lisada teie turvistele veidi ilu,“ ütles valge ükssarvik, kel nimeks Haruldus ja kes traavis parasjagu turviste kandurite vahelt välja. „Kuigi ma pean tunnistama, et olin pisut pettunud teie kehtestatud piirangute pärast.“
„Meil, jah, on asju, mille üle me ei vaidle, nagu näiteks funktsionaalsus ja kaal, kuid pean nentima, et su töö avaldab muljet,“ vastas Fujikawa, kes märkas siis Matti ja pöördus tema poole. „Ahhaa, ma oletan, et sinu osa koosoleku ettekandes on lõppenud?“ Ta nägu muutus uudishimulikuks, kui Matt kohe ei vastanud. „Kas midagi on valesti?“
„Ma tean, et meil oli plaan loobuda mustadest turvistest, et meid oleks silma järgi kergem EXALT-i sõduritest eristada,“ ütles Matt aeglaselt, hoidudes vaevu käega otsaette löömast. „Küll aga tahaksin teada, miks titaanturvised nüüd välja näevad nagu Power Rangersi kostüümid?“
„Mis Power Rangersi?“ küsis Haruldus.
Fujikawa muheles ning heitis oma alluvale kavala pilgu. „Pole hullu, kallis. Ma arvan, et kapten Harris ei hinda sinu elegantset värvivalikut. Ja tal on tõsi taga, meil oli vaja vaid seda, et me ei näeks vaenlase moodi välja.“
Okei, eks ma siis hüppa sinu eest dzotile, et see asi korda ajada, mõtles Matt, kui majori pilgust aru sai. „Täpselt nii. Ma täitsa tajun selle valge ja kuldse värviskeemi loogikat, kuid kõik peale selle on liiast,“ ütles Matt ja heitis tema ees laiuvale värvimöllule skeptilise pilgu. Haruldus küll vaatas talle pisarsilmi otsa, kuid ikkagi vangutas Matt pead ja ütles: „Ei.“
„Ahah, hästi! Surute mu loovust maha! Mind ei huvita!“ nähvas ükssarvik ja ta vesiste silmade pilk asendus nördimusega. Ta sarv sähvatas ja titaanturviste kirev värvivalik lahtus rahulikumaks. Turviste kõrvale pakitud siseülikonnad jäid mustadeks ja turviste soomusplaadid muutusid säravvalgeteks. Kiivrite suitsumustad klaasid muutusid kuldseteks. „Kunagi ei lase ma kellelgi öelda, et ma teen midagi poolikult... Isegi kui mu mõttelendu niimoodi piiratakse.“
Fujikawa ja Matt vahetasid pilke ning major noogutas kergelt. „See on juba parem,“ ütles Matt tunnustaval ilmel ühe turvise rinnaplaati silitades. „Millal sa ülejäänud turvised üle jõuad käia?“
„Kas sa ei tea, kellega sa räägid, kallis?“ nähvas Haruldus. „Mina jõuan kõik turvised üle käia vähema kui tunniga ja see maagia püsib neil terve päeva peal.“
„Kui saate, tehke minu turvis ära nii kiiresti, kui võimalik,“ hakkas Matt ütlema, kuid vaikis, kui nägi, kuidas Haruldus kabjaga suud varjas ja Fujikawa muigas. „See on ju minu turvis, eks? Sa katsetasid seda Power Rangersi värviskeemi minu turvisel?“ Ta ohkas ja lehvitas paarile, et nad lahkuks. „Okei, korras. Minge tegelege teiste turvistega.“
Matt ootas, kuni ükssarvik ja jaapanlanna lahkusid, vabastas ennast mundrist ja tõmbas titaanturvise siseülikonna selga. Siin on vist mingi psühholoogiline nüanss, et mitte näidata teistele arme ja põletusi, mõtles ta endamisi. Järgmiseks paigaldas ta metallsaapad ja jalgade soomused, seejärel soomuskindad ja õlakaitsed. Selja- ja rinnaplaadid rippusid veel hooldusrakisel ja kui ta nupule vajutas, tõusis rinnaplaat üles. Matt pani turvisekomplekti selga ja vajutas teisele nupule. Rinnaplaat langes tagasi alla ja lukustus ümber ta torso. Kui see lõplikult paigas oli, ühinesid turvisesse ehitatud mehhanismid ta jalgade ja käte soomusplaatidega. Kui kõik süsteemid saavutasid normvõimsuse, vabanes ta sujuva klõpsatuse saatel rakise küljest.
Võitmatusele lähim lahendus, mille me leiutanud oleme. Loodan vaid, et sellest piisab, mõtles Matt kiivrit võttes. Ta jõudis just XCOM-i paiknemisalalt välja astuda, kui pidi peaaegu otsa jooksma Alvarile ja kolmele varsale, kelle nimed talle hetkel meelde ei tulnud. Mürmidoon varjutas neid kõiki, nagu alati. „Kas saan millegagi aidata, teie kõrgus?“ küsis Matt noorelt greifilt.
„Ei, kapten. Ma tulin sulle appi, kuniks sind välja saadetakse,“ ütles Alvar ja pakkus Mattile pakki. Kuna see oli mässitud paksu riidesse, ei olnud võimalik paki sisu aimata seni, kuni noor greif selle lahti harutas ja tupes mõõga lagedale tõi. „Alguses ma pakkusin seda leitnant Zhangile, tunnustamaks ta vaprust rünnaku ajal Canterlotis, kuid ta keeldus. Kui ma õieti mäletan, siis ta vastus: „Kui vaenlane on nii lähedale saanud, et ma saan kasutada mõõka, siis mina ei ole oma tööd hästi teinud.“ Siis soovitas ta anda selle tema asemel sulle.“
„Tänan pakkumast, söör, kuid ma pole kindel...“
„See pole tavaline mõõk, kapten. See on taevaterasest mõõk, see purustab iga soomuse, mis ta teele jääb,“ ütles Alvar, kummardus ettepoole ja sosistas: „Ja ma arvan, et üleni metallist vaenlaste vastu on sellest palju abi.“
Okei, sel juhul pole see kink vaid tseremoniaalne ehe, vaid kasutatav varustus... Kuid ma loodan, et ei solva neid kultuuriliselt, kui kasutan seda nagu pesapallikurikat. Mida tean mina mõõkadest? Matt võttis pakutud relva enda kätele ja avastas, et seda on kerge ja lihtne käsitleda. Siiski pidi ta meeles pidama, et peab alustuseks veidi harjutama, et mitte liialdada ega takerduda sellega riietesse või põhjustada muid äpardusi.
„Tänan, isand. Ma arvan, et see võib osutuda õigel hetkel äärmiselt vajalikuks.“
„Alvar, miks sa annad vaenlasele relva?“ protestis maaponi varss, mille peale Alvari näkku piinlikkus tõusis ja Matt kulmu kergitas. Selgituse väljamõtlemisest päästsid neid lähenevad Videvikusära ja Beowulf.
„Alvar kinkis Mattile maagilise mõõga, et ta saaks võidelda meie tõelise vaenlasega, kuritegeliku organisatsiooniga, mille nimeks on EXALT,“ liitus Beowulf jutuajamisega. Mehha viskas Mattile kohmakalt kulpi ning Mattil oli kohe selge, kes seda juhib.
„Miks su hääl nii naljakas on, mister Beowulf?“ küsis pegasusevarss.
„Ma olen miss Beowulf, suurem õde,“ vastas mehha.
Viimasena rääkis ükssarvikuvarss ja kortsutas kulmu: „Sul ja su vennal on sama nimi?“
„Just. Meie vanematel oli vähe fantaasiat.“
„Jäta nüüd,“ lõi maaponi varss kabjaga maha. „Beowulf on golem ja golemitel ei saa olla lapsi! Kuidas teil kahel saavad siis vanemad olla?“
„Nad olid väga järjekindlad.“
Beowulfi ja varssade vaheline vaidlus kestis üle minuti. Videvikusära kappas Matti kõrvale ja surus vaevu maha naeru, mida varssade ja Beowulfi kuumenev debatt põhjustas. „Paistab, et Lana tunneb end pisut paremini,“ leidis alikorn.
„Paistab jah. Ta ei öelnud mulle täpselt, mis halvasti oli. Kas ta sulle ei öelnud midagi? Ta... ta vabandas minu ees, sellist asja pole kunagi varem juhtunud,“ ütles Matt ja temas tõusis taas päeva algul kogetud mure, vastukaaluks lohutusele, mida ta tundis, kui nägi Lanat varssade kallal norimas. See ebamugav tunne muutus tinatükiks ta rinnus, kui ta mõistis, mille pärast Lana vabandust palus.
Videvikusära vangutas pead. „Ta ei rääkinud palju, aga ma vist ei saa sellest rääkida, mis ta mulle ütles.“ Poni vaatas Mattile otsa ja kortsutas kulmu. „Kas midagi on halvasti? Sinuga, ma mõtlen. Sa tundud närviline.“
„Lihtsalt operatsioonieelne ärevus. Ma pean nüüd valmisolekuruumi minema. Ma tean, et aega pole, aga ma soovitan veidi magada, kui võimalik. Homme tuleb tihe päev,“ ütles Matt ja naeratas Videvikusärale. „Näeme siis, kui asjad rahunevad, eks?“
„Okei, õnn kaasa,“ vastas Videvikusära kabjaga lehvitades.
Matt ootas, kuni mära lahkus, ja vaatas siis kahtleval pilgul mõõka enese kätel. Ilmselt pole seda mul vaja, kuid vähemalt korra peaksin ma seda lahingus siiski kandma. Alvari rahvas ilmselt tunnustaks seda. Nüüd aga pean valvama, et Lana ei rikuks noorsugu rohkem kui ta seda juba teinud on. Ta vaatas seinakella. Vaid kuus tundi lähetuseni, kui kõik läheb plaanipäraselt. Siis lähevad asjad väga huvitavaks.