„Kui oled vaenlasest kaugel, siis pane nad uskuma, et oled nende kõrval.“ - Sun Tzu.
11:05, 07.11.2015, XCOM-i paiknemisala. Canterlot
Lana jõudis vaid korra koputada, kui Fujikawa kutsus järsult: „Sisse.“
Tähendab, et ma hilinen, mõtles Lana ohates, avas ukse ja astus kõrgeima ohvitseri tuppa. Yumiko istus suure laua taga, vaatas tahvelarvutit enese käes, laual ta ees olid mõned paberilehed ja rullid equestria pärgamenti. Zhang oli samuti kohal ja istus sirgelt toolil laua ees nagu alati.
„Istuge, seersant,“ ütles Fujikawa pilku tõstmata ja Lana istus kiiresti. Möödus hetk ning major pani arvuti lauale ja pühkis silmi. „Printsess Luna teatas, et ta on Vaba Metsaga lõpetanud. Pegasuste pikne ja ükssarvikute maagia põletasid selle maha ning maapealsed jalaväejõud välistasid krüsaloidide põgenemise piirkonnast. Olen kuramuse õnnelik, et tulnukad ei rünnanud hetkel, kui Equestria üksused hõivatud olid.“
Lana ei öelnud midagi, kuid oli sisimas majoriga nõus. Kummaline, et nad juhust ära ei kasutanud. Tavaliselt ilmuvad nad alati välja, kui selline juhtum aset leiab. Mõttekäik viis süngemate järeldusteni. Äkki ründasid nad kusagil mujal? Või arvasid nad, et krüsaloidide ettesöötmine õnnestub paremini ja neil ei olnud plaane neid üles korjata? Kurat, äkki oli neil mingi muu tagamõte, näiteks et kasutasid krüsaloide, sundimaks meid metsa hävitama. Oh, mis neil tulnukatel ometi mõttes on?
Fujikawa tõmbas käega üle näo ning vaatas väsinud pilguga Lanat. Ta küsis: „Kuidas Victoril läheb?“
„Peavalu on hetkel üle läinud. Kui ta üritab midagi rohkemat kui teleportatsioon lühikese maa taha, on peavalu talumatu,“ võttis Lana kokku. „Ja ta jätkab ka seda equestrialaste vältimist. Ma ei saa teda siinjuures hukka mõista.“ Eriti selle pärast, et mina olin see, kes Videvikusärale ütles, mida „must kood“ tähendab.
Fujikawa poolt kostis pikk ohe ja ta nõjatus toolileenile. „Mitte et ma kapten Harrisest lugu ei peaks, aga ma olen skeptiline otsuse suhtes tuua Victor siia. Ta on ikka poliitiline püssirohutünn, kuigi ta on ainus, kes valdab teleportatsiooni.“ Jällegi käis majori käsi üle silmade ning ta ajas enese taas sirgu. „Nüüd jõudsime järgmise teemani. Kuidas teil teie võimetega läheb? Ja Finchi ja Durandi omadega? On mingeid probleeme või... Kõrvalmõjusid?“ Vaatamata, et küsimus oli esitatud mõlemale sõdurile, peatus Fujikawa pilk Lanal.
„Veel mitte,“ vastas Lana ja ta ärevus tõusis, kui Fujikawa heitis kiire pilgu Zhangi suunas. „Ootate, et ma räägiks enamast kui vaid peavalu? Või sellest, et Zhang on olnud nagu stalker sealtmaalt, kui siia jõudsime? Mida ma täpsemalt otsima peaks?“ Kui kumbki ei vastanud, jooksid tükid omavahel kokku. „Sa mõtled seda, et ma lähen segi ning hakkan inimesi tapma, nagu Matt peaaegu tegi? Tohin ma küsida – Miks? Lähim sellisele seisundile, mida ma eales kogenud olen, oli see hull raev, mida tundsin Maal selle seelikuteema pärast koos Tulekäraka ja Nova Kiirega ning see oli mitu kuud tagasi,“ lõpetas Lana oma mõtte ning naeris ja irvitas, aga küsimus jäi ta meeltesse ikkagi kummitama.
Miks?
Ruumis oli pikalt vaikne ja küsimus jäi vastuseta, kuni Fujikawa toetas küünarnukid lauale ja pani peopesad näo ette kokku. „Leitnant Zhang on asjadega kursis ja Hamil samuti. Mida ma teile nüüd räägin, ei tohi siit ruumist väljapoole levida, kapten on muidugi erand.“ Lana noogutas ja ta nägu muutus äkki tõsiseks. „Pärast kapten Harrise... intsidenti on equestrialased veendunud, et element, mida tunneme eleeriumi nime all, suurendab hüppeliselt maagiakasutajate täpsust ja väge. Me juba teame seda ja see on Mente Materia PSI varustuse lahutamatu osa. Mida me aga ei teadnud, on see, et kui võimsus ületab teatud piiri, hakkab loitsumanamise nõrgim lüli läbi põlema.“
„Oletan, et see nõrgim lüli on loitsija ise?“ küsis Lana.
Fujikawa noogutas. „Vähemalt loitsija keha. Teadvus annab Väljast võetavale energiale pidepunkti ja see reageerib eleeriumiga nii, et energiat võetakse palju rohkem kui keha teatud tingimustes kannatada suudaks. Näiteks siinsel planeedil. Tööhüpotees on see, et aju kontrollkeskus saab selle käigus kas lahti ühendatud või kahjustatud. Equestrialastel on lähiminevikust teada kaks juhtumit isikutega, kellel oli kokkupuude siin planeedil leiduvate eleeriumilaadsete elementidega, millel oli võimas energialagi, ning nad kaotasid mõistuse, hakkasid lausa hävitavaid plaane hauduma.“
„Selge,“ alustas Lana, kui oli jutu üle veidi mõelnud. „Saan siis aru, et see on põhjuseks, miks PSI võimendid siin ei tööta. Aga mis seos on sellel minuga?“
„Pärast siia maailma saabumist on iga eleeriumit kasutav aparaat mingil moel tõrkunud, ilmseiks eranditeks vaid meie maagiablokeerijad...“ Fujikawa tõstis üles oma randme, millel oli väike must kellataoline metallist rihmaga aparaat. „Ja sinu proteeskäsi, seersant. Selle tõrgeteta toimimine on muidugi huvitav, kuid muretsema paneb see, et sa juhid seda otse oma mõtetega. Olen kindel, et saad me murest aru.“
Lana avas suu, kuid see, mida ta rääkida tahtis, jäi kurku kinni. Ta vaatas korra oma vasakut kätt, mis tõmbus rusikasse ja läks sirgu ning sellega ei kaasnenud mingeid mõrvarlikke mõtteid. „Ma ütleksin hea meelega, major, mis minuga teisiti on, kuid mitte midagi ei tule praegu meelde. Matt hakkas selle maagiavärgiga tegelema umbes minuga samal ajal. Ma ei kahtle hetkegi inseneride ega equestrialastes pädevuses, kuid kas oleme kindlad, et probleem pole hoopis meie PSI võimendites ja riistvaras?“
Fujikawa vangutas pead. „Nad on selles kindlad. Shen ja Vahlen saatsid Maalt uuendusi ning nad uurivad tulnukate tehnikat, leidmaks põhjusi, miks see neil siin nii hästi töötab. Nad loodavad nädalaga luua prototüübi, mis toimib ilma kõrvalmõjudeta.“ Jaapanlanna nõjatus seljatoele ja laotas käed lauale. „Tegelikult lootsin ma, et kapten Harris nõustub nende loodavat uut seadet katsetama ja nad ehitavad selle ta käeproteesi sisse.“
„Ah ja sina tahad saata mind tema juurde, kui ta ärkab, et ma ta nõusse saaks?“ küsis Lana ja sai vastuseks noogutuse. „Vidi paistab kindel olevat, et ta ärkab varsti. Ega ma talle enne asu anna, kui ta nõus on. Ma oskan seda.“
Fujikawa muheles Lana laia irvet nähes ja heitis siis talle tõsise pilgu. „Tänan, seersant. Ja olen õnnelik, et sul on hea tuju ja sind ei vaeva tapjalikud tungid, kuna meile on määratud kontaktisik, kes hakkab tutvustama teisi rasse, kelle printsess Luna on nõupidamisele kutsunud. Ta peaks saabuma iga hetk.“
Lana kortsutas kulmu ja ta irve haihtus. „Ma pole just kindel, et pihta sain.“ Hetkel, mil ta selle lause ütles, tabas ta ära. „Oota. Oota hetk. Loodetavasti ei ole see kontaktisik see, keda ma mõtlen.“ Hetk hiljem koputati uksele ja sellele järgnes üks ebameeldivamaid tervitusi, mida Lana kujutleda oskas.
„Lllllleedid ja Zhang,“ venitas Tulekärakas esimest sõna nii pikalt, et Lanal oli ebamugav ja ruumisviibivat meesterahvast mainis ta justkui vaid takkajärele. „Mulle öeldi, et teil kõigil võib olla küsimusi seoses eelseisva nõupidamisega. Mida ma siis teie heaks teha saan?“ Hall ükssarvik viskas pead, et heita oma erkoranž lakk näo ühe külje peale, ja andis Lanale pilguga mõista, et iga sõna, mis ta ütles, oli põhjalikult kaalutletud.
„Sul on õigus, spetsialist,“ ütles Fujikawa ja nii tema toon kui auastme mainimine oli piisav, et tõmmata Tulekäraka ekslev pilk enese peale. „Me loodame teiste tähtsate osapoolte kultuuri kohta rohkem teada saada. See on kõigi huvides, et nõupidamine läheks ladusalt, ja me ei tahaks mingi sotsiaal-kultuurilise fopaaga seda läbi kukutada.“
„Täiesti asjalik mure!“ nõustus Tulekärakas ja kiire telekineetiline tõuge kiilus kolmanda tooli Lana ja Zhangi toolide vahele. Kui mees ka ebamugavust tundis, ei näidanud ta seda välja. Lana seevastu niheles oma toolil nii kaugele, kui sai. Tulekärakas ei paistnud liikumist märkavat ning ta hüppas oma toolile ja jätkas: „Nõukogu kohtumisele oodatakse viit osapoolt, kui teid mitte arvestada. Esimene ja teine pole mureks, kuna nii printsess Luna kui printsess Cadance on mõlemad juba kindlalt liidus.
Orthos esindab Zebrica Liitu ja minu teada on ta juba siin, Canterlotis. Ta rääkis pikalt Zecoraga ning ärge üllatuge, kui ta teid oma tütre päästmise eest tänama tuleb.“ Tulekäraka naeratus laienes ja samal ajal laienesid ka Fujikawa silmad. „Tavaliselt on nende liidul kombeks olla sellistel kohtumistel nagu kõrvaltvaataja. Nad peaaegu alati vaikivad ning kuulavad kõik osapooled ära. Nad on viisakad ega sega vahele, kui just rasket hädaolukorda pole. Ma aga kaldun arvama, et seekord nad rikuvad seda traditsiooni ja avaldavad toetust juba nõupidamisruumi uste juures, eriti kui Orthos ise kuuleb, mis toimumas on.“
„Sa maalisid päris optimistliku pildi,“ täheldas Zhang. „Oletan, et ülejäänud osapooled on märksa keerulisemad.“
„Õigus. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see võiks jääda vaid Equestria, Kristallimpeeriumi ja Zebrica vahele,“ ohkas Tulekärakas. „Suurim takistus on Asterion, Minoni esindaja. Enamik minotaurusi, kes külastavad Equestriat, võtavad nime, mis sobitub kohalike traditsioonidega. Kui nad külastavad Gryphost, võivad nad võtta nime nagu Andolf või Greta. Equestrias võib see nimi olla näiteks Kõvakäsi või Raudtahe. Asjaolu, et Asterion ei taha selle nimevõtmisega tegeleda, võib tähendada, et ta võib aruteludes hakata lausa küünte ja hammastega suhtlema.“
Fujikawa pühkis käega üle näo – see hakkas tal juba harjumuseks muutuma. „Seega on ta nagu Goleman.“
„Ei,“ vastas Tulekärakas kohe. „Goleman on tohman, kes tegutseb isikliku kasu nimel. Asterion ja enamik minotaurustest näevad vaidlustes võimalust mitte ainult testida teema tähtsust, vaid ka võimalust mõõta, kui tugevalt vastaspool oma seisukohtades kinni on. Diplomaatilises korpuses levib naljand, et „tere hommikust“ ei ole minotauruse jaoks mitte tervitus, vaid algava päeva vaidluste teema. Ma pole küll ise näinud vaidlust teemal, kas hommik on päriselt hea või halb, kuid minu kogemuste põhjal on see nali üsna tabav.“
„Diplomaatiline korpus? Ma mõtlesin seni, et oled kaardiväe maag?“ küsis Lana ja kahetses seda kohe, kui Tulekärakas tema vastu nõjatus ning talle enda arust oma võluvaima naeratuse esitas.
„Oh, ma lähen sinna, kus mind vaja on. Ma olen polüglott ja saan minna, kuhu tahan, ilma et mul tõlkijat vaja oleks, kui olen kohalikku keelt vaid veidi kuulnud. Ja mulle meeldib leida sõpru sealt, kus ma käin,“ rääkis ükssarvik, jätkates Lana vastas lösutamist.
Vales paadis niheled, jobu, mõtles Lana, vastas ebamugava naeratusega, libistades end tooliäärel nii kaugele, et veel maha ei kukkunud. Lana päästis Fujikawa köhatus, mille peale Tulekärakas oma toolile tagasi tõmbus.
„Igatahes on meil oodata iga pisiasja ümber Asterioni vaidlemist. Väitlusteema on vaid pool sellest, mis oluline on. See, kuidas sa reageerid, võib mõjutada lõplikke otsuseid. Püsige rahulikult, kui räägite, ärge kunagi tõstke häält, isegi kui tema tõstab, ja püsige teemas,“ rääkis Tulekärakas ning lõi iga soovituse juures kapju kokku.
Fujikawa tegeles märkmete kirjutamisega, aga peatus ja vaatas üles. „Lihtsalt huvi pärast. Kas Säraturvis on kunagi juhtunud minotaurusega vaidlema?“
Ükssarviku tähtis poos vääratas veidi ja ta naeratas häbelikult. „Ah, heal kaptenil on paar korda juhtunud jah. Ma arvan, et kui ta nõustus senaator Golemaniga rääkima, ootas ta samasugust elamust. Kapten Turvis suudab oma temperamenti hästi valitseda, aga ma võin teile öelda, et temas möllas äike, enne kui ta Golemani vaigistas. Siinkohal sobiks ehk vabandust paluda.“
Fujikawa kehitas vaid õlgu ning lõpetas märkmed. „Midagi olulist veel minotauruste kohta?“
„Nad on pärit saareahelast suure mere tagant ja tehnoloogia poolest on nad siin planeedil ilmselt inimestele kõige lähemal,“ seletas Tulekärakas innukalt. „Neil on algelised raadiosüsteemid ja ma olen kuulnud nende katsetustest õhulaevadega. Nende kasuks räägib ka see, et enamik nende linnadest on maa-alused labürindid. Kui tulnukad peaksid neid ründama, leiaksid nad mahajäetud maapealsed rajatised ja maa-alused käigud, mida iga kümne kehapikkuse tagant kaitsevad eliithopliidid. Ning kui palju neil kellavärgiga surmalõkse võib olla, pole mõtet lugedagi.
Ka isiklikul tasemel tuleb usaldust võita.“ Tulekärakas kõhkles ja jätkas: „Kas teie hulgas mängurit leidub? Hasartmängu mängijat? Ükskõik millist?“ Ükssarvik vajus jälle Lana vastu. „Pea seda meeles, ära kunagi oma kaardipakki maha jäta.“
Tahtlikult või mitte, päästis Lana seekord Zhang. Ta ütles lihtsalt: „Finch.“
„Finch?“ küsisTulekärakas, naasis oma toolile ja heitis hiinlasele kahtleva pilgu. „Kas see pole mitte see, kes kogu aeg oma tasku-kaardimänguaparaadile kaotab? Entusiasm on küll tervitatav, kuid minotaurused hindavad väljakutseid, mitte kerget võitu, ja eriti ei meeldi neile luuserid.“
„Jack Finch on tõesti parim valik,“ noogutas Fujikawa. Kui Tulekärakas uskumatu pilgu tema poole pööras, siis jaapanlanna jätkas: „See, et sa oled teda näinud muudkui oma taskupokkerimängule kaotamas, ei tähenda veel, et ta ei suuda võita. Kaardimängud elusate mängijatega seisnevad paljuski teiste mängijate ilmete lugemises ja tundmises ja seda võimalust Finchil oma väikese aparaadi vastu ei ole.“
Lana vaatas tähendusrikkalt üle Tulekäraka pea Zhangile silma ega olnud üllatunud, et hiinlane vastas samasuguse pilguga. Fujikawa kasuks võis öelda, et ta on tõeliselt osav, kui asju oli vaja kinni mätsida. Nüüd peame vaid kindlad olema, et Jack meie särke ja püksirihmu maha ei mängiks.
„Jah, teil on täitsa õigus,“ nõustus Tulekärakas. „Noh, nüüd peaksime jõudma selle kohtumise viimase osapoole juurde, kes võivad osaleda.“
„Kes võivad osaleda?“ küsis Fujikawa kulmu kergitades.
„Me pole Gryphoselt vastust saanud, kas nad osalevad või ei. See on kummaline, kuna neil ei ole kombeks venitada ega lollitada.“ Tulekäraka näoilmest käis hetkeks üle murevari. „Ma arvan, et greifid on inimestele veidi tuttavlikumad. Väga militaarne riigikord, igale kodanikule on kohustuslik mitmeaastane sõjaväeteenistus, alles siis võivad nad hakata oma elu elama. Mõned on koorunud sõjaväelistesse dünastiatesse, mis võivad olla sajandeid, kui mitte tuhandeid aastaid vanad.“
„Kummaline, et selline kultuur on siin välja arenenud. Milleks on vaja siin sellist kultuuri, kui siin ei ole vaenlasi, kellega võidelda?“ küsis Zhang. Kui kõigi pilgud tema peale pöörasid, jätkas ta: „Ma pole küll ajaloolane, aga olen üsna kindel, et sõjaväeline kultuur hävitab peatselt iseenda, kui neil pole kaalukat vastast.“
„Oh, nad võitlevadki muudkui teineteise vastu, kuid kõik see on väga rituaalne ja samuti osa nende traditsioonidest, mis on üle tuhande aasta vanad,“ vastas Tulekärakas kiiresti. „Nad olid just need, mida te ette kujutate, sõjakas barbarite rass, kes tahtsid maailma jõuga vallutada. Selle käigus tabas neid suur õnnetus ja neil puhkes kodusõda. Nad ühinesid taas impeeriumiks alles siis, kui nad leppisid kokku seadused, et asju kontrolli all hoida.“
Loeng kestis veel mitu minutit ja Lana tegi avastuse. Tulekärakas tegelikult naudib seda ajaloo- ja kultuuriteemat. Mina mõtlesin, et kasutab seda vaid selleks, et mööda ilma ringi hoorata.
„Me kaldume teemast välja!“ võttis Tulekärakas end kokku ja heitis Lana suunas bravuurse naeratuse. „Katastroofi või ühise ohu korral kutsutakse iga greif Impeeriumi teenistusse. Kui keegi ajab sellises olukorras oma klanni kasu taga, ootab teda karm karistus. Kui saabuma peaks Kõrgeima Küünise emissar ja ta esineb Imperaatori enese nimel, võite saada mitme miljoni greifi toetuse ja kogu tema rahvas on valmis võitlema. Probleemiks on vaid veenda emissari, et asi on nii tähtis.“
Tulekärakas vaikis hetke ja kui keegi teine sõna ei võtnud, ta jätkas: „Kui läheb arutlemiseks, siis nad ilmselt lasevad teistel rääkida. Aga kui nad märkavad mingitki loogika ja põhjuste vastuolu, hakkavad nad küsima ega jäta teemat enne, kui on rahule jäänud. Greifide kuuldes valige hoolikalt sõnu. Kui emissar on otsuse teinud, siis ta lihtsalt lõpetab kuulamise.“
„Kuidas greifid isiklikul tasemel on?“
„Nad austavad oma ala meistreid. Peamiselt nad küll rõhuvad võitlusoskustele ja muule seesugusele, aga austavad isegi pagarit, kui tema tase seda väärib. Kultuuriliselt nad tähtsustavad ka suurust ja vanust, vanad greifid on nende tarkusest ja kogemusest tulenevalt alati kõrgetel postitsioonidel. Nad on uhked ka armide üle, sest need jutustavad sõjakogemustest,“ rääkis Tulekärakas ja vaatas korraks Zhangi poole.
Fujikawa tabas selle mõtte ära, kuid enne, kui ta midagi öelda jõudis, nõustus Zhang, kehitades kergelt õlgu: „Ma võin püüda emissariga rääkida, kui võimalus tuleb.“
Jutuajamise katkestas koputus uksele. „Proua, me just saime printsess Lunalt teate. Kapten Harris tuli teadvusele,“ kostis ukse tagant.
„Suurepärane. Jenkins, mine teda vaatama, ja tee nii, nagu me rääkisime,“ käskis Fujikawa ettevaatlikult, hoidudes mainimast, millest nad rääkisid.
„Oh, ma tulen kaasa!“ hüüdis Tulekärakas maha hüpates ja järgnes Lanale, kes ukse poole põgenes.
„Ei. Mul on sind veel vaja,“ teatas Fujikawa karmilt ning Lana andnuks majorile selle eest musi. „Mul on mõningasi muresid seoses meie paiknemisala turvalisusega ja ma tahaks...“
Lana jõudis ukseni, kuid koridoripõgenemise asemel vaatas veel korraks ruumi ning tõmbus kähku tagasi. Tulekärakas oli Maal alati olnud täisvormis, kuid siin oli tal vaid pintsak seljas. Saan aru, et see ilumärk ta puusal on loomulik, aga miks need kolm küsimärki nii kohatuna tunduvad?
--
Inimeste read seisid tema ees ja ootasid... midagi. Read ei liikunud ja ta ei näinud, mida nad kõik ootasid. Tema meeltesse tõusis ebameeldiv tunne, et need inimesed on tuttavad, ja ta sirutas käe, et patsutada lähimale õlale.
Mees tema ees pööras end, nagu oleks ta Matti õlalepatsutust oodanud. Kui ta end liigutas, tajus Matt teda rohkem ja ta märkas enda rahustuseks tuttavat koorikturvist. Ta silmad libisesid ülespoole, et näha turvise kandja nägu, kuid just siis kadus kõik, mis ülalpool õlgu oli, heledas sähvatuses. Järgmine inimene rivis hajus rohelises valguses, järgmise rebestas tükkideks miski, mida silmaga polnud näha. Ka järgmised inimesed surid sama võikal viisil, nende vormid olid erinevad, mattmustast turvisest USA armee kõrbekamuflaažini. Maapind sai laipu täis ja vaid üks väike kuju jäi seisma.
„Sa tapsid nad,“ ütles poiss. Ta rinnal, kolme kuuliaugu ümber, laienes vereplekk. „Sa tapsid nad kõik.“
--
Esimene asi, mida Matt sellest painajast ärgates tundis, oli valu. Kogu ta keha valutas ning ta kopsud justkui põlesid, kui ta õhku ahmis. Ta lõi silmad lahti, kuid need kukkusid peaaegu kohe kinni, kui eredat valgust kohtasid. Matt üritas tõusta, kuid ta parema käe peal oli midagi rasket. Vasakul käel... Vasakul käel...
Matt avas aeglaselt silmad ja kergitas pead. Ta voodi ümber seisid sirmid, üks ta jalgade juures oli kõrvale tõmmatud ja sealt paistis aken, selle taga Equestria maastik. Järgmiseks langes ta pilk vasakule poole linale, kus pidanuks ta vasak käsi lebama. Matti haaras jube iiveldustunne, kui ta nägi, mis vasakust käest järele oli jäänud. Ta neelatas ja vaatas, mis tema parema käe peal lebab.
Vaatamata sellele rabelemisele, mis õudusunenäöst ärkamisega kindlasti kaasnes, magas Videvikusära sügavat und, pea ja esikabjad Matti parema käe peal. Tal oli seljas mingisugune kleit, mille detaile Matt eristada ei jõudnud, sest ta märkas veel üht figuuri, milles ta kohe printsess Luna ära tundis. Matt üritas tõusta ja öödiarhi etiketikohaselt tervitada, kuid ta hääl jäi kurku ja ta keha haaras jälle valu.
„Tasa, ära liiguta,“ õpetas Luna hoolitsevalt ja Matti nina alla hõljus klaas veega. „Joo, aga hästi aeglaselt. Sa magasid peaaegu terve nädala.“
Klaas hõljus aeglaselt Matti suule ja jääkülm vesi tundus nagu hingeõnnistus, kui see ta kurku voolas. Klaas kaldus aeglaselt, just nii kiiresti, kuidas Matt jõi. „Aitäh,“ ütles ta käredalt, kui klaas tühjaks sai.
„Mina tegin siin üsna vähe. Videvikusära on veetnud siin pikki tunde, et päästa sind saatusest, mis on hullem kui surm,“ ütles Luna vaikselt, tõstis kabja ja silitas sellega noorema alikorni pead. „Kui üks lühike eriolukord välja jätta, ta keeldus su kõrvalt lahkumast, kuniks ta oli kindel, et tegi sinu heaks kõik, mis ta suutis.“ Luna tõstis kabja Videvikusära pea kohalt ära ja vaatas Mattile teravalt silma. „Kui ta poleks sekkunud, oleks su vägi su keha nahka pannud ja alles oleks jäänud vaid kättemaksuhimuline kummitus, mis tahab kõik hävitada.“
Tapa nad kõik.
Mattile meenus see nõudlik hääl ja ta hakkas hingeldama. Tal on õigus. Jumal aidaku mind... Ma hakkasin tõesti kõiki tapma ja veel naersin selle peale. Külm hirm tõusis Matti meeltesse, kui ta edasi mõtles. Mis saab siis, kui see minuga uuesti juhtuma peaks? Ma ei saa teisi sellisesse ohtu panna.
„Sa kuulsid seda, eks?“ päästis Luna nukker küsimus Matti sellest mõttelõngast välja. Matt vaatas korraks alikorni ja nägi, et terav pilk oli asendunud nukra näoga. „See hääl. See kohutav hääl... See ütles, et ma...“
„Tapaks nad kõik,“ lõpetas Matt, kui Luna hääl katkes. Alikorn võpatas, kui neid sõnu kuulis. Rohkemat kinnitust Matt ei vajanud.
„Ma olen läbi uurinud kõik meie ürikud ja siiani oled sina kolmas olend, kes on seda hullust kannatanud, kapten. Sina oled teine, kes on sellest enam-vähem tervelt pääsenud. Minu arvel on eelmised kaks korda,“ ütles ta pärast vaikust ja Matt kuulis ta hääles teravust. „Ma tunnen, et me oleme lähinädalail väga hõivatud, kuid kui sa seda jälle tunned või märkad midagi sellist oma kaaslaste juures, pead viivitamata minu juurde tulema.“ Ta ilme muutus taas lahkemaks ja ta jätkas: „Ära lase ennast häirida süüst sündmuste pärast, mida sa ei saanud ette näha. See viib masenduse ja kokkuvarisemiseni. Pühendu sellele, mida sa hetkel teha saad, ja nendele sinu ümber, kellele su pingutustest kasu on.“
Öödiarh heitis pilgu korraks Videvikusärale, pööras ringi ning lahkus ruumist.
Kohe, kui uks sulgus, astus sirmi tagant välja Lana ja viskas uljalt kulpi. „Jou, boss, kuidas sa end tunned?“
„Viis sekundit tagasi oli veel täitsa hea olla,“ vastas Matt üleolevalt ning vaatas seersanti teravalt. „Sa olid kogu aja siin, jah?"
„Jah,“ vastas Lana reipalt, trotsides Matti viha. Ta võttis kuskilt sirmi varjust tooli, pani selle Videvikusära kõrvale maha ilma poni häirimata ja istus. „Niisiis ma tegelesin asjadega, mis võiksid sulle tulevikus abiks olla, Matt.“
Oh, jälle see irve.
„Tulenevalt ebavõrdsest sugude jaotusest on Equestrias polügaamia lubatud, kui sa vaid valmis oleks. Ja kui ka poleks lubatud, siis printsess Vidi või printsess Luna vaataks seadusest mööda,“ sosistas Lana ja ta parem käsi hõljus Videvikusära pea kohal. Lana pidas justkui sisevõitlust, et kas võtta poni omale lemmikloomaks ja ära viia või mitte.
„Jenkins... Jumala pärast, miks sa räägid polügaamiast ja Lunast?“ turtsatas Matt ning kahetses seda kohe.
„Ei, mees, ma ei imesta su võimete üle ega midagi. Ma lihtsalt tulin sinu juurde pärast seda, kui olid nädala koos pruudiga voodis veetnud, ja leidsin siit veel ööprintsessi,“ rääkis Lana ja ta muie kasvas. „Pealegi oli Luna veel paljas kah!“
Tahtmatult meenus Mattile eelmine vestlus. Ööprintsessi ainsad aksessuaarid olid tiaara ja kaelaehe. Ma ei suuda teda enam kunagi endise pilguga vaadata. „Kurat, Jenkins.“
Lana oli viimaks alistunud oma loomahellitamise instinktile, ta käsi oli Videvikusära kuklal ja ta sügas pöidlaga alikorni kõrva. „Printsess Cadance tuleb täna koosolekule, nii et ma olen kindel, et Armastuseprintsess lööb kampa. Ära muidugi Säravale ütle, tal on niisamagi põhjust sind tappa.“ Lana irve muudkui kasvas ja Matt ägas. „Pealegi olen kindel, et räägiksid ka Celestia ära. Sul oleks täiskomplekt, kui sa saaksid vanema õe... Oota. Oot-oot-oot...“
Matt kergitas kulme, kui Lana näost paistis arusaamine. No mis nüüd veel?
„Vidi on noorem õde. Luna on noorem õde. Sa oled oma noorema õe suhtes kohutavalt kaitsev,“ ütles Lana ning Matt soovis, et tal oleks veel teine käsi, mida otsaette lüüa. „Tunnista seda, et sul on noorema õe kompleks. Kas pole nii?“
„Jenkins...“
„Nüüd paistab see kõik loogiline. Mille muu pärast sa mulle kogu XCOM-i teenistuse vältel külge ei ole löönud? Kõik teised on seda teinud ja me oleme sotid sirgeks rääkinud.“
„Ilmselt seepärast, et ma hoian töökohal professionaalset joont, ega sega omavahel tööasju ja isiklikke himusid?“ küsis Matt tuimalt ja teadis, et teda ei kuulata.
„Tead, üks Vidi sõpradest on noorem õde ja ka temal on noorem õde. Kas sinu radar näitab neid mõlemaid ahvatlevatena või ainult üht, kuna põhimõtteliselt on teine neist keskmine laps?“
„Jenkins!“ sisistas Matt. „Ma ei taha siit voodist tõusta selleks, et su elu õnnetuks teha.“
„Sellega jäid sa hiljaks,“ vastas Jenkins ja tema ootamatu toonimuutus pani Matti vaikima. „Seoses eeloleva kohtumisega selle maailma teiste rassidega määrati meile kontaktisik, kes tutvustas meile lühidalt, mida oodata on. Ma võin lasta sul kolm korda arvata, kes see on, kuigi oletatavasti aitab sulle ühestki korrast.“
„Kulub sulle ära. Kindlasti oli see kõik sul pikalt ette planeeritud ja sa ootasid vaid mõnd põhjendust, et kõik see nüüd mulle välja valada.“
„Ei-ei, ma mõtlesin selle käigupealt välja,“ vastas Lana ja ta ilme muutus tõsisemaks. „Tegelikult Luna ja insenerid arvavad, et nad teavad, mis su väikse intsidendi põhjustas. Ma ei kavatse sind üksikasjadega tüüdata, kuid nad paluvad, et sa prooviksid midagi, mis peaks edasisi intsidente ennetama.“
Intsidente, jah. Rohkem nagu tapahullust, mõtles Matt. Kuid enne, kui ta vastata jõudis, hakkas Videvikusära liigutama.
Lana käsi lendas kohe ta kõrvadelt minema ning alikorn tõstis pea aeglaselt üles ja avas silmad. Ta lakk oli sassi magatud ja udused silmad otsisid ta patsiendi nägu. „Matt? Sa oled ärkvel!“ Mitte miski ei kaitsnud Matti Videvikusära sööstu eest, poni surus näo ta rinna vastu ja nuttis või rääkis või tegi mõlemat.
„Ma jätan teid nüüd kahekesi!“ sosistas Lana ning kadus sirmi taha. Matt jäi maha, temale jäid vaid Videvikusära ja palju-palju kättemaksuplaane.
Ja kõigi nende kättemaksuplaanide posimise juurde ei mõelnud Matt kordagi, kui lähedal ta oli nädal tagasi kõigi tapmisele või et kas see võiks uuesti juhtuda.
--
17:30, 07.11.2015, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Olukord oli nii sarnane ootamatule kohtumisele viis päeva tagasi, et Zhaojie Zhang tundis mõningast ebakindlust. Ta marssis Fujikawaga mööda kahest valvurist, kes olid paigutatud nende paiknemisala sissepääsu juurde, ja jõudsid koridori, kus nad olid kohtunud salapärase sõnumitoojaga, mis oli lõppenud sellega, et nad pääsesid suurematest raskustest tulevikus. Tsivilisti päästmine kohutavast surmast oli kindlasti avalike suhete seisukohast hea, kuid strateegiliselt tähtis võit oli ikkagi krüsaloidipesa likvideerimine päevatee kaugusel baasist.
Nad marssisid edasi ja Zhangi kummitas kahtlus, et olend, kes neid tegutsema oli sundinud, oli kõigest teadlik, aga ei rääkinud neile. See maailm oli nii värviküllane ja rõõmus, et kergesti võis meelest minna võimalus, et seda kõike võib kokku kukkumast hoida hoopis süngem vundament, mõtles Zhang, kui nad jõudsid kindluse Equestria poolele.
Tulekärakas oli oranži laka ja laia naeratuse järgi juba kaugelt märgatav. Ta saabus Fujikawa kõrvale, et juhatada nad saali, kus kohtumine pidi toimuma. Nad proovisid seltskondlikult vestelda, ükssarvik üritas juttu viia isiklikele teemadele, kuid Fujikawa hoidis teemasid rangelt vaid ametlikel radadel. Kui ka Tulekärakas seda märkas, ei näidanud ta seda välja ja jätkas katsetega vestlust teemast välja juhtida, rääkides anekdoote ning küsides isiklikke küsimusi. Õnneks nad pääsesid Tulekäraka lobast, kui nad jõudsid viimaks suurte paarisusteni, mis viisid koosolekusaali. Kaks Equestria valvurit, mustas turvises Maa veterani, peaaegu ei liigutanudki end, kui nad uste vahelt läbi marssisid.
Saalis oli ümmargune laud ja kuus tooli selle ümber. Luna oli juba istunud ja rääkis teise alikorniga, kelles Zhang kohe Cadance'i ära tundis. Nende jutt katkes hetkeks, roosa alikorn lehvitas ja naeratas ning öödiarh vaatas Fujikawale otsa ja osutas peaga toolile endast paremal. Nende jutuajamine jätkus, Fujikawa istus Luna kõrvale, Zhang seisis tema taha veidi paremale ja Tulekärakas võttis kambri seina ääres istet.
Vähema kui minuti möödudes avanesid taas uksed ja saabusid kaks sebrat. Esimene oli kindlasti Orthos, kelle silmad tundusid olevat vanad ja kel oli seljas tagasihoidlik, kuid hästiistuv pruun rüü. Teine oli palju noorem ja lihaselisem, õlgadest pea poole laiem ning tema rüü oli lai ja lohvakas, et varjata arvestatavat hulka relvi, mida treenimata silm tähele ei pane.
Häh, minu silmad on kõike muud kui treenimata, mõtles Zhang omaette, sulges hetkeks silmad ja hingas aeglaselt läbi suu. Ta üleloomulikud meeled tuvastasid kiiresti paari tõstetavaid küüniseid, mis sarnanesid nendega, mida kasutasid pegasused Maal oma paremate esijalgade küljes. Vasaku jala küljes paistis olevat mingi väike kokkuklapitav amb.
„Samahani, lootsin teiega rääkida enne kohtumise algust. Mina olen Orhtos Läänest,“ tutvustas vanem sebra end ja kummardus inimeste juurde jõudes. „Isana pean teid tänama selle päästmise eest, kes on mulle kõige kallim.“
Fujikawa tõusis ja kummardas vastu. „See on mõistetav, söör. Mitte ükski vanem ei tohiks oma last matta. Olen õnnelik, et me suutsime ta päästa.“
Ta hääl oli nii vaikne, et Zhang peaaegu ei pannud tähele. Ta arvab, et see nuhk, kes meid koostööle sundis, töötab Orthosele. Ikkagi, midagi on valesti.
Orthos tõusis ja heitis Fujikawale väsinud naeratuse. „Vanemana pean ma isiklikud tunded kõrvale jätma. Ennekõike pean ma arvestama oma rahva huvidega, kui otsuse teen. Aga selle põhjal, mida Zecora meie ühise vaenlase kohta rääkis, ei ole mul erilisi kahtlusi selles, milline see otsus tuleb.“
„Me oleme tänulikud igasuguse abi eest, Vanem,“ vastas Fujikawa kerge kummardusega ja lisas: „Pean jagama ka kaastunnet nende Rajaleidjate pärast, kes läksid Zecorat otsima enne meid. Olen kindel, et nad võitlesid vapralt ja surid auga.“
„Nagu ka Vaatleja,“ lisas Zhang peaaegu impulsiivselt.
Orthose ilmest paistis nii tänu kui segadust. „Nad olid meie parimad ja me tunneme neist suurt puudust. Aga ma ei tea Equestrias vist ühtki sebrat, kes võiks olla Vaatleja. Äkki räägid hoopis Rändajast, kes neid abistas?“
Möödus hetk vaikust, Fujikawa heitis selle ootamatu avalduse pärast Zhangi suunas silmanurgast pahura pilgu. „Jah, ma arvan, et asi võib olla selles, Orthos,“ vastas viimaks major.
Vestlus jäi pooleli, sest uksed lendasid laiali ja pirakas minotaurus trampis sisse. Asterion oli ilma sarvi arvestamata Zhangi pikkune, aga õlgadest poole laiem. Ta riietus sarnanes rohkem inimestele kui equestrialastele, inimhärjal oli korralikult õmmeldud särk ja püksid ning süsimust mantel, mis ulatus maani, sõrgadeni välja. Ainsad paljad kehaosad olid tal käed, pea ja kael.
Zhang tänas ennast, et ta ei tuginenud inimesi hinnates kunagi stereotüüpidele, sest Asterion meenutas igast küljest mingit raskekaalu jõmmi, aga ta vilgastes silmades paistis kummaline kavalus, mis rääkis vahedast mõistusest.
„Olen rõõmus, et saite tulla, Asterion,“ ütles Luna lahkelt, tõusis ja kummardus viimasele saabujale. „Te saabusite viimasena, seega kohe, kui olete istet võtnud, võime alustada. Valvurid, lukustage uksed.“
Orthos lahkus viisakalt Fujikawast ja istus tema kõrvale ning tema tutvustamata ihukaitsja istus seina äärde. Asterion tõmbas järgmise vaba tooli välja, räntsatas sellele ja viskas käed risti rinnale. Cadance naasis oma kohale ja heitis pilgu viimasele tühjale toolile.
„Olen kutsunud selle nõupidamise kokku seoses julmade ja koletislike jõududega, mis meid nüüd ohustavad,“ alustas Luna lühidalt. „See oht ei ole mitte midagi sellist, mille eest ükski rahvas end kaitsta võiks loota. Meie vaenlane on halastamatu, valimatu ning igas mõttes maaväline...“
„Tulnukad? Päriselt?“ segas Asterion vahele, tegemata Luna teravast pilgust välja. „Tean jah, kuulutasite laialt, et saate nendelt „inimestelt“ abi,“ jätkas ta, näidates sõrmedega jutumärke. „Ma pole näinud ainsatki tõendit selle vastu, et see ei ole midagi, mille Celestia tuhande aasta eest vaiba alla pühkis ja mis nüüd kätte maksab.“ Ta tõstis ühe käe püsti ja tõmbas sõrmi järgemööda pihku: „Olid kord Sünge, siis Ebakõla ja veel sina kah, kui ma ei eksi. Ma ei näe ühtki märki, et see võiks kuidagi neist väikestest äpardustest millekski suuremaks paisuda.“
Luna silmad tõmbusid vidukile ja ta ütles külmalt: „Usutavasti major Yumiko Fujikawal on teile sobivad tõendid olemas.“
Inimene võttis väikse projektori, pani selle lauale ja suunas seinale. „Kas võiksime ruumi hämaramaks teha,“ palus ta ja kohe, kui kardinad akende ette langesid, võttis jaapanlanna väikese puldi ja käivitas projektori. Marmorseinale ilmus pilt maakerast, siis koondus vaade kiiresti Euroopale. Kaart oli riigipiiride ja nimedeta. Ainus märk, mis paistis, oli punane ovaal kahe musta punktiga Kesk-Euroopa kohal, milles Zhang kohe sektoidi pea kujulise sümboli ära tundis.
„Umbes aasta eest laskusid mõned tundmatud maavälised objektid Saksamaa linna Kölni. Mis edasi juhtus, jäi müsteeriumiks. Rünnakule reageerisid Saksa sõjaväe eriüksused ja GSG, aga side nendega katkes kiiresti. Minu kolleegid kutsuti sündmuskohta uurima, nad leidsid purustatud GSG õhulaeva ja avastasid, et kogu meeskond on vaenulike tulnukate poolt tapetud,“ võttis Fujikawa lühidalt kokku ja Zhang imestas, miks major detaile ilustas. Kiire pilk üle ruumi kinnitas, et helendav ruut marmorseinal on pineva tähelepanu all ruumi kõigist nurkadest, vaid Asterioni tähelepanu paistis kõikuvat pildi ja projektori enese vahel.
Fujikawa vajutas puldi nuppe ning järgmine punane tähis ilmus Ukrainasse ja seejärel ilmus märke juba igale poole. „Teine tõendatud rünnak toimus Ukrainas Kiievi äärelinnas umbes kaks nädalat hiljem. Järgmiseks toimusid rünnakud juba Helsingis, Edmontonis, Osakas, Dublinis, Sioux Falls’is, Kairos ja Madriidis, kõik järgmise kuu jooksul.“ Igale poole gloobusele ilmusid vastavad tähised, sel ajal kui Fujikawa pöördus laua poole. Siiamaani oli tema ettekanne olnud asjalik ja faktipõhine nagu ajalooloeng, täpselt nagu nad harjutanud olid. „Seni on nende taktika Equestria ründamisel olnud meie kogetust täielikult erinev, kuid ei ole mingit kahtlust, et need vaenlased on samad, mis ründavad meie maailma ja nad ei pärine ei meie ega teie maailmast.“
„Esitasite päris veenvad argumendid, seega nõustun seisukohaga meie vaenlaste maavälise päritolu osas,“ ütles Asterion ja ta härjanäkku tõusis kerge irve. „Aga siin seoses selle kohtumisega on kaks probleemi. Esiteks, mina ei tea, millega te oma jagelemise nende tulnukatega provotseerisite, kuid ma tean, et equestrialased aitavad teid. Millega te tõendate seda, et tulnukad ei teosta siin karistusoperatsiooni selle eest, et ponid sõtta sekkusid? Ma arvan, et ilmselt jätavad nad ülejäänud rahvad rahule.“
„Esimene rünnak Kölnile tehti provotseerimata ja ilma vähimagi hoiatuseta ning seni on nad oma rünnakuid teinud rahvastest ja rassidest sõltumata,“ vastas Fujikawa hetkegi kõhklemata. „Me ei tea nende motiive, aga võin pea pakule panna, et küsimus on selles, millal nad ründavad teie rahvast, mitte selles, kas nad seda teevad. Sõltumata sellest, kas osalete sõjas või mitte.“
Minotaurus muigas, noogutas ja tõstis kaks sõrme. „Minu teine punkt on see, et sel väiksel sõjanõukogul pole erilist mõtet, kui kohal pole Kõrgeima Küünise saadikut. Teil, equestrialastel, on küll kaardivädiviisid, aga kõik me teame, kui halvasti nad igasuguseks pikemaks sõjapidamiseks valmis on. Arvestades asjaolu, et neid müütilisi inimesi näen ma esimest korda alles siin ruumis, ei saa teil kuigi palju nende sõdureid siin olla. Palju neid siin on? Sada on ikka ära või? Ehk lihtsustatult: ilma Kõrgeima Küünise leegionideta pole teil lihtsalt musklit, et veenvalt vastu hakata.“
Kuna vastust ei tulnud, siis Asterion irvitas ja tõusis toolilt. „Ma ei näe mõtet viibida siin koosolekul, kuna Minon ei saa mingit kasu sellest, kui astub sõtta, mille te ise endale kaela olete tõmmanud. Head aega.“ Ta kummardus oli liiga lühike, et olla siiras ning minotaurus suundus ustele, et lahkuda, kuid peatus pärast esimest sammu.
Esimene, mis uuesti avanenud uste vahelt kõlas, olid küüniste kilksud marmorpõrandal. Saabus massiivne soomustatud kuju, mis oli ilma mingi kahtluseta greif. Erinevalt teistest külalistest, kes olid tsiviilriideis või esinduskleitides, oli greif peast sabani soomusplaatide ja rõngasturvisega kaetud. Kõigis mõeldavates kohtades ta turvise ümber olid tuped nugade ja muude külmrelvadega ning eesmised käpad olid rasketes soomuskinnastes. Isegi küünistel paistis tal mingit sorti teras ja Zhang kujutas ette, et selline olend rabab liha luult vaid pelga sõrmevibutusega. Hästiviimistletud turvise tähelepanuväärivaim element oli aga kiiver. See oli ilmetu, aga greifi pea kujuline ja varjas kandja näo täielikult. Vaid aeg-ajalt välkuv silmade peegeldus kiivri silmaaukudes andis mõista, et keegi siiski on selle raudrüü sees.
Kiiver pöördus ja silmaavad kammisid üle ruumi, peatudes hetkeks Fujikawa ja Zhangi peal, seejärel astus greif kõrvale ja nähtavale ilmus tema palju väiksem liigikaaslane, kes soomustatud sõdalase varjus oli seisnud. Temas paistsid kõik sellele maailma liikidele omased nooruki tunnused, ta silmad olid suured ja keha väheldane. Ta riietus oli talle küll suurevõitu, aga hästi õmmeldud ja Zhang oli kindel, et väike greif värises kergelt.
„Alvar!“ tervitas Asterion laia naeratuse ja avali kätega. „Sa kasvad nagu umbrohi, poiss! Viimati, kui sind nägin, polnud sa mu sõrastki suurem!“ Minotaurus tegi sammu greifilapse suunas, kuid kangestus, kui vanema greifi kiiver kahuritorni kombel tema poole pööras. „Kuidas Gerhardil läheb? Kuulsin, et vana viu pidi oma küünise vahele panema, kui mingid klutid hakkasid arvama, et nad on taevapiraadid või miskit... Ah, eks ma küsi temalt hiljem.“
Läks veidi aega, Asterion vaatas ootusärevalt koridori, siis jälle greifilast ja tema ihukaitsjat. „Noh, mida sa ootad? Teadusta oma isa tulekust, et me saaksime asja kallale asuda.“
„Kõrgeim Küünis Gerhard on surnud,“ ütles Alvar õõnsal häälel.
„Mida?“ ohkis Asterion, tuigerdas tagurpidi ja kukkus raskelt oma toolile tagasi. „Millal? Kuidas?“ küsis ta, olles kaotanud oma häälest igasuguse enesekindluse.
„Ta langes, kui koondas High Peaki kaitseüksusi kümnete tundmatute vanulike õhulaevade vastu. See juhtus kõigest neli päeva tagasi.“
„Aga Gundar, Hedvig, Anja, Einhar? Aga su ema, emand Freja?“ küsis Asterion. Tema uhke hääl oli kuhtunud peaaegu sosinaks. „Kes nüüd leegione juhatab?“
Alvar kogus ennast ja vastas pingutatud, ametlikul häälel kõigile küsimustele: „Küünis Gundar on surnud. Ta langes Esimese Leegioni eesotsas, kui viis nad lahingusse vaenlase vastu. Küünis Hedvig on surnud. Ta langes, kui õhulaevad tulistasid Low Peaki rohelise tule lainetega. Küünis Anja on surnud. Ta langes, kui juhatas Teist Leegioni, kattes Kolmanda ja Neljanda Leegioni taganemist. Küünis Einhar on surnud. Ta langes, kui läks päästma Kõrget Küünist Gerhardi. Emand Freja on...“ Alvari hääl vääratas, ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. „Emand Freja on surnud. Ta langes lahingus mu isa mürmidoonide kõrval, andmaks poegadele aega põgeneda.“
Alvar hingas jälle sügavalt ja kogus end pikalt, kuni jälle rääkida suutis: „Kõik Küünised on surnud. Mina olen nüüd Kõrgeim Küünis ja ma olen tulnud siia, et paluda asüüli kogu oma rahvale, kel õnnestus Gryphosest põgeneda.“