„On olemas needus: Et sa elaksid huvitavatel aegadel!“ - Terry Prachett
11:27, 5. avenüü ja Laka tänava ristmik, Haverdash
Berserkmutooni rusika langemine pidurdus sadistliku aegluseni, kui Matti kõige seletamatum võime rakendus. Linnas vahutav pingeline lahing paistis siis palju vähem kaootiline, kui aeg nii aeglaselt kulges. See andis Mattile küllalt aega leida vaenlase hävitamiseks võimalikult lihtne ja vaikne viis. Ja tal oli ka palju aega meenutada seda, kui keeruliseks oli tema elu viimaste päevade jooksul muutunud.
Kutse rääkida kolonel Van Doorniga ootas Matti ajal, mil ta haiglast vabanes. Kohtumise põhjus oli ilmne ja Matt oli siiralt üllatunud, et teda ei külastatud juba siis, kui ta haiglavoodis lebas. Pealegi oli ekspeditsiooniväe ülemast täiesti loomulik, et ta tahtis täpselt teada, miks ja kuidas tema vahetu alluv oli teise sõduri haigevoodisse peksnud vähem kui päev pärast uude maailma saabumist.
Kui palju ka Matt ei olnud hoidunud libedast poliitikavärgist, oli ta vägagi teadlik sellest, milline katastroof võib sündida valest sõnast, mis öeldakse valel ajal... Isegi siis, kui see sõna ütleks õigust. Van Doorn oli öelnud seda vaid möödaminnes, et Renfeld oli endiselt kindralilt palunud võimalust juhtida seda väge, ja Matt kahtles sügavalt, kas oli ikka kokkusattumus, et kindrali vahetu alluv kandis sama perekonnanime. Parimal juhul arvati major Renfeld ekspeditsiooniväkke tema oskuste ja kogemuste pärast ning see oli vaid halb õnn, et ta oli üle elanud isikliku kaotuse Lähis-Ida põrgus. Halvimal juhul... paigutas lord Henry Renfeld oma pereliikme võimupositsioonile tahtlikult selleks, et avaneks võimalus kätte maksta, põrgusse kõik tagajärjed.
Mattil ei olnud kummagi oletuse kinnitamiseks küllalt tõendeid, kuid ühes asjas oli ta peaaegu kindel. Kui Henry Renfeld vastutas väeüksuste juhtide määramise eest, siis oli tal tõenäoliselt oluline mõju ekspeditsiooniväe tulevikule. Kuigi Mattil puudusid kogemused Briti poliitikutega, oli ta täitsa teadlik sellest, et on söandanud jätta kellegi karjäärile pleki. Sedasorti pleki nagu auväärse pereliikme väljaheitmise ekspeditsiooniväest.
Van Doorni kortsus kulm ei jätnud kahtlust, kas ta uskus Matti väiteid untsuläinud treeningust. Kahtlemata oli temagi tulnud samasugusele järeldusele, välja arvatud et tagajärjed oleksid tema jaoks palju vähem isiklikud. Lord Renfeldi positsioonil inimene võib piisava motivatsiooni korral vabalt saboteerida sõjalisi pingutusi Equestrias, mitte tulnukate huvides, vaid enda prestiiži ja positsiooni päästmiseks ja ta võib koguni kätte maksta, kui noorem Renfeld läbi Kaleidoskoobi Maale tagasi kupatatakse, ümber kaela süüdistus mõrvakatses.
Matt ei kadestanud Van Doorni, kes pidi leidma lahenduse, kuidas hoida üksused võitlusvõimelistena, ilma et keegi käsuliini tipus solvuks, aga endine kindral ilmselt oli oodanud midagi sellist ja tal oli lahendus kohe võtta. Kuna Matti oskused Mente Materia operaatorina rahuldasid kõige kõrgemaidki nõudmisi, võis ta juhatada värskete värvatute löögirühmade operatsioone päevasel ajal Van Doorni valvsa pilgu all.
Kuigi seda polnud selgesõnaliselt karistuseks nimetatud, olid major Renfeldile jäänud staabis öötunnid, mis paistsid pagendusena. See vältis tema kokkupuudet Mattiga. Kuigi Renfeldist lähtuv oht oli vähenenud, ei olnud see naine ainus isik, kellega Mattil probleeme oli.
Bersergi laskuva rusika taga pöörles Välkvalve nimeline pegasus, et hoiduda korraga kahe surnuisttõusja terasküünistest. Poni esikabja soomusesse ehitatud plasmapüstolist väljus laisalt laeng rohelist energiat, sihtmärgiks moonutatud greifi karjuv nokk, mis oli lähemal kui üks kehapikkus. Teise surnuisttõusja rünnak oli juba tasakaalust väljas, üks Välgu tagumistest kapjadest tabas koletise kortsulist otsaesist ja lõi pegasuse pöörlema. Kohe, kui Matti kiirendatud ajataju aeglustus, mõlemad surnuisttõusjad juba kukkusid ja Välk sööstis järgmiste vaenlaste poole.
Matt oli eile üllatunud, kui kohtus Välkvalvega valmisolekuruumis, kui tal oli esimene missioonileminek. Matt polnud lähemalt pärinud, kuid üks Videvikusära ütlus oli vihjanud, et see pegasus oli lõpuks teinud midagi sellist, et esile kutsuda Säraturvise viha. Fakt, et Välk polnud enam Videvikusära juures ja kortsutas siin kulmu, näitas seda, et ta karjäär oli ootamatult lõppenud. Seda järeldades tundis Matt veidi süüd ja kaastunnet.
Oli muidugi selge, et õhk sai äikest täis, kui Matt sinna valmisolekuruumi oma vahetust veetma saabus, ja ta ei raisanud hetkegi, et istuda vihase pegasuse kõrvale, et saada õhku nii puhtaks kui võimalik. Nad võisid teineteist vabal ajal vihata, kuid see pidi lõppema hetkel, kui nad lahingusse jõuavad. Sellest võisid sõltuda nende, nende kamraadide ja kohalike tsivilistide elud.
Välgu pettumus sellest, et teda saadeti välja koos Mattiga, oli ilmne, aga ta oli nõustunud vaherahuga ja kahel järgneval missioonil pühkis ta minema tubli kolmandiku vaenlastest. Vaatamata ta isiklikele vigadele ei olnud kellelgi kahtlusi, et Välkvalve on lähivõitluses väga tugev.
Kui rääkida võitlusest enesest, tundis Matt vastumeelset rahulolu, kui nägi, kuidas hiljuti saabunud inimeste arvamus nende võõrustajate suhtes muutus. Matti polnud küll kõigest sellest teavitatud, mis tema haiglasoleku ajal juhtus, aga ta oli kuulnud nurinat, et hiljuti saabunud inimesed ei austa kohalikke. See muutus järsult, kui värsked sõjajõud saadeti esimest korda valmisolekuruumi ja sealt edasi sõjaväljale praadima. Üks Briti SAS-i dessantüksus saadeti välja koos Finchi ja mõne equestrialasega, nad pöördusid tagasi veriste ja vigastena. Peamine, mis hoidis ära täieliku katastroofi, oli pegasuse Vastutuule ennastsalgav kangelaslikkus. Kui ka pärast seda leidus veel neid, kes pidasid ennast ponidest paremateks, siis häälekamad neist vaikisid varsti, kui kaasvõitlejate külmi ja põlglikke pilke kohtasid. Vähemalt ühega juhtus umbes samasugune „intsident treeningul“ nagu Mattigagi.
Viimastel päevadel juhtunu meenutamine oli Matti jaoks muidugi vaid ettekääne selle vältimiseks, mis teda tegelikult muretsema pani ja millest ta hoiduda püüdis. Ta oli haiglas olles enamiku ajast olnud equestrialaste tundmatutest valuvaigistitest peaaegu kustunud, nagu ta olnuks narkojoobes, aga ta pea oli olnud siiski nii selge, et ta mäletas enamikku oma vestlusest Videvikusäraga.
Need mõned tunnid enne seda vestlust oli aeg, mil Matt mõtiskles esimest korda selle üle, kuidas oleks Videvikusäraga koos olla, ja pärast aastatetagust väljaviskamist armeest oli see esimene kord, kui ta oli kellestki niimoodi unistanud. Matt polnud kindel, kas seda mõtet sundis tagant Renfeldi reetlik rünnak või sellele eelnenud õhtul tehtud järeldused. Võimalik isegi, et sellist jutuajamist ei oleks kunagi toimunud, kui arstid poleks talle neid valuvaigistavaid rohtusid andnud. Polnud oluline, mis selle käima lükkas, Matt oli paratamatult veidi rahutu, kui mõtles, mis suunas asjad edasi võivad areneda.
Selle olukorra lähim analoog, mis Mattile pähe tuli, oli ukse mahamurdmine. Ukse taga võis olla tühi ruum, seal võisid olla tsivilistid või krüsaloidide pesa. Esmasel pilgul oli praeguse olukorra võrdlemine Newfoundlandi missiooniga veidi liialdatud. Mida rohkem ta sellest mõtles, seda katastroofilisemaks halvim stsenaarium muutus. Isegi kui Videvikusära nõustuks Matti pakutava udumäärase tulevikuga, ei muudaks see fakti, et nad pärinevad eri liikidest, väga erinevatest klassidest oma ühiskonnas ja nende kasvatus ei saanud olla vähem erinev.
Matt siiski ei kahetsenud seda jutuajamist, kuigi see viis ta üsna tundmatusse olukorda, kus ei olnud tuge. Ta polnud sellest ikka veel Tulekärakaga rääkinud ja tal polnud aega rääkida ka Videvikusäraga. Sest ebameeldiva üllatusena olid tulnukate rünnakud paari viimase päeva jooksul sagenenud. Kui ikka kaheteisttunnise vahetuse jooksul oli kolm missiooni, jätkus Mattil pärast seda jõudu vaid koikusse ronimiseks. Hiljutiste sündmuste taustal võis suhteliseks normaalsuseks pidada hoopis missioonilviibimist, mis vabastas ja andis aega hinge tõmmata.
Suhteliseks normaalsuseks, mõtles Matt, kui ta LANC-i raud peatus viimaks asendis, kust sai berserki pea mulgustada. Kas see on see, milliseks minu elu muutub? Et siis võitlemine ulmerelvadega tulnukate vastu on õnnelik normaalsus, kuhu põgeneda, kui elu keeruliseks muutub? Kui Matt polnuks hetkel keset lahingumöllu, löönuks ta endale käega otsaette ja oianud.
12:30, 19.12.2015, inimeste paiknemisala, Canterlot
Videvikusära oli harjunud stressi taluma. Tema töö selle kallal, et olla printsess Celestia õpilase vääriline, oli temalt palju nõudnud. Ta oli harjunud tegelema mitme projektiga ühel ajal ja praktilise maagia põhialuseid mõistis ta paremini kui ükski teine poni. Ponyville’is veedetud ajal sai ta kogemusi vähem andekate (kuid kindlasti mitte vähem eriliste) ponidega kui ta ise, seega tundis Videvikusära, et ta on enam kui võimeline õpetama neid inimesi, kellel on maagiline anne. Aga see ei olnud Videvikusära stressi allikas.
Tema grupi üks tuttav nägu oli Juri, kelle naeratus oli relvitukstegev, vaatamata tema suurele kogule. Finch oli XCOM-is olnud umbes sama kaua kui Juri, kuid tema potentsiaal ei olnud ennast veel ilmutanud, kui Videvikusära veel Maal oli. Annette Durand, Matt Hawkins ja Fariqi kaksikud olid värvatud mitu kuud hiljem ning nemad kohtasid noort printsessi näost näkku esimest korda alles siin. Suurimad raskused selle klassi juures olid Videvikusära jaoks Annette'i raskestimõistetav aktsent ning Fatima Fariqi kummastav kalduvus vaikselt Videvikusära taha hiilida ja sirutada kätt, et printsessi pead silitada. Aga Videvikusära stressi allikaks ei olnud ka uute inimestega kohtumine.
Isegi see judinaidtekitav teadmine, et Videvikusära sõpruseõpingud ei olnud andnud õrnugi vihjeid sellele, kuidas hakkama saada areneva olukorraga tema ja Matti vahel, ei olnud tema stressi allikas.
Ei, Videvikusära stressi allikaiks olid kuus väikest silindrit ta ees laual, kõigil kiri „MAAGIAVASTANE SEADE 87“.
„Ah sellised nad ongi?“ küsis Juri, vaadates kuut granaati. Ta vaatas korraks Videvikusära poole ja võttis laualt ühe, et lähemalt uurida. „Ma mõtlesin, et see on ikka veidi ... futuristlikum. Vilkuvate tuledega või miskit. Raske uskuda, et sellised asjad võivad maagiat blokeerida.“
Videvikusära võlus näkku parima naeratuse, mida ta segajagranaatide läheduses suutis. „Blokeerimine pole päris õige termin. Granaadid tekitavad kohaliku ja korduva maagilise efekti, mis tekitab selles piirkonnas kogutud maagias häireid. Keegi, kes sel ajal loitsu manab, võib kaotada selle üle kontrolli ja kannatada kõrvalmõjude käes, kuid kui teie, inimesed, sel hetkel oma Andeid ei kasuta, ei ole ka maagiat, mida need häiriksid. Kui ei ole häireid, ei kannata te ka kõrvalmõjusid... Teoreetiliselt.“
„Teoreetiliselt? Kas seda on katsetatud?“ küsis Hawkinsi-nimeline inimene ja tema umbusklik näoilme peegeldus ka kahe tõmmunahalise inimese näol ta kõrval.
„Ma ise pole ühestki katsest osa võtnud, aga olen küsitlenud ponisid, kes mõnes varasemas kokkupõrkes teovõimetuks muudeti. Ma... Ee... Kapten Harris on kah selle ühe lahingu ajal üle elanud,“ seletas Videvikusära üha kiiremini. „Kõik nad olid sellel hetkel vahendanud mingit sorti maagiat, kui neid seadmeid kasutati, samas sõjas kättesaadud dokumendid kinnitavad, et seadmete mõju ei ole pidev. Ta töötab kahesekundilise intervalliga ja teoreetiliselt ei tohiks kõrvalmõjusid ilmneda, kui jõuate oma maagia katkestada enne, kui ta aktiveerub...“ Kuid kui sa ei jõua, tunned sa põrguvalu, oleks Videvikusära äärepealt jätkanud, kui ta vaatas jälle korraks laual lebavaid vaenlastelt röövitud relvi. Mulle ei meeldiks korraldada selliseid katseid, ilma et mina ei prooviks esimesena... Aga ma olen alikorn ja Maagiaelemendi Kandja. Need ei tarvitse mulle mõjuda... Aga võivad ka mu tappa.
„Aga kas plaanis on veel üks katse?“ küsis Finch kiiresti, vältides pilku laua suunas. „Matt rääkis, et mingi teistmoodi test on ka plaanis. Midagi seoses kamuflaažiloitsude tuvastamisega või midagi?“
„Just nii! Piisava praktika ja kokkupuute abil võite kõik õppida tuvastama vaenlasi, kes kasutavad enda varjamiseks maagiat! Võib-olla ei suuda te täpselt öelda, kus keegi end peidab, kuid vähemalt tunnetate ära, et selline on lähedal,“ rääkis Videvikusära, tundes heameelt selle üle, et teemat vahetati. Tema tähelepanu äratasid konverentsisaali ukse taga koridoris lähenevad sammud ja ta suunas uksele ootusrikka pilgu. Matti uustulnukate hulgas ei olnud, saabujaiks olid Sahojie Zhang ja...
KÕMM!
Videvikusära hüppas instinktiivselt tagasi, kui tundis ära mehe Zhangi kõrval, tema tagumik käis nii kõvasti vastu lauda, et silinderjad granaadid, mis seisid ennist püsti, hakkasid laua ääre poole veerema. Videvikusära teadis ratsionaalselt (ja arvatavasti tegid sama ka inimesed), et kinnitatud splintide ja hoobadega olid need relvad ohutud nagu purgid, kuid ikkagi oli kokkupõrkest lauaga küllalt, et Videvikusära tähelepanu hüppaks saabunud inimestelt laual veerevatele granaatidele. Üks neist jõudis peaaegu ääreni, kui Finch kohale jõudis ja käed välja sirutas. Ükski granaatidest ei pääsenud ta kätest mööda ja inimene hingas kergendust tundes läbi hammaste välja.
„Vabandan ehmatamast, printsess,“ ütles Zhang ja Videvikusära kuulis esimest korda elus selle mehe hääles ebakindlust. Pilguheit armiga mehe poole kinnitas, et Zhang on üksi ja teine mees oleks ta kõrvalt otsekui haihtunud. „Ma mõtlesin, et sa tead, et Victor võib kohale tulla, samas paistab, et see ei ole enam teemaks.“
„Kõik on korras,“ vastas Videvikusära, püüdes oma pekslevat südant kontrolli alla saada. Hinga sisse, hinga välja, vaikselt ja rahulikult. Sa vaid kujutad ette seda valusööstu oma küljes. See kõik on vaid su peas. Ei ole millegi üle muretseda. „Ma ilmselt olin üllatunud, sellest ei ole midagi! Tõsiselt,“ valetas Videvikusära, peamiselt iseendale.
Juri, Finch ja Zhang vahetasid pilke ning nende mure muutus rahututeks naeratusteks. Kuni Annette küsis: „Mis toimub?“
„Ei midagi tähtsat,“ vastas Zhang, ennetades teisi. Ta hääl oli taas temale omaselt monotoonne. „Kapten Harris jagas mulle õppuste plaani, ma saan nüüd selle üle võtta. Harris mainis, et ta tahab sinuga rääkida, kui lahingust tagasi tuleb, ja minu teada on ta juba tagasi. Ta peaks oma kabinetis olema.“
Kas ta teab midagi sellest? Kui Lana või koguni Haruldus tulnuks selle jutuga, võinuks ma seda kahtlustada, kuid Zhang on alati nii tõsine. Sind ja sinu näoilmetust! Videvikusära noogutas. „Ma korjan mõned asjad kokku ja lähen varsti sinna,“ ütles ta ning tõmbas kõrvad lidusse, kui kuulis, kuidas inimesed kollektiivselt nurisesid, kui said teada, et nende õpetaja vahetub.
Telepordi jagu hiljem oli Videvikusära juba lossis oma toas keset organiseeritud kaost. Ta navigeeris harjumuspärase kergusega paberite ja raamatute virnade vahel, mis vedelesid igal pool, kus püsti püsisid, kohati ka põrandal. Peatselt oli ta oma laua taga, tõi sadulkotid ja raamatupaki. Raamatutele järgnesid veel paberid ja kirjatarbed ning peatselt teleporteerus ta juba Matti kabineti ukse taha.
Ta koputas kergelt uksepiidale, lükkas selle lahti ja kohe ründasid ta nina kaks konkureerivat lõhna. Esimene oli higihais, mis pärines räpaselt särgilt Matti seljast. Teine lõhn oli Videvikusärale piisavalt tuttav, et teda iiveldama ajada, ja ta jõudis kiiresti tuvastada, et selle allikaks on võileib, millesse langesid parasjagu Matti hambad. Võileival oli kindlasti keedetud liha, mille lõhna ta tundis.
„V... vabandust,“ kokutas Videvikusära koridori taganedes ja ust sulgedes. Õpi käituma, loll sälg. Koputa, oota vastust ja alles siis mine sisse, noomis ta ennast ja istus ukse kõrvale pingile.
„Minut, palun!“ kostis hetke pärast Matti hääl. Tema ajahinnang osutuski täpseks. Minuti pärast uks avanes ja inimene astus välja, puhas särk seljas ja häbelik ilme näos. Ümber õlgade oli tal rätik, mida ta kasutas juuste kuivatamiseks. „Mõtlesin, et mul on aega söömiseks ja enese kasimiseks enne, kui sa siia jõuad. Kas sa teleporteerusid otse siia?“
„Mitte päris,“ luiskas Videvikusära. Ta oli ju oma toast läbi käinud. Ta niheles veidi ja jätkas: „Rõõm näha, et oled tagasi ja...“
Matti silmad tõmbusid veidi kissi, ta istus Videvikusära kõrvale ja küsis: „Mis viga on, Vidi?“
„Noh,“ alustas ta, kuid hakkas taas kõhklema. „Pärast seda, mis sinuga juhtus... Kuidas sa saad veel süüa liha? Mina olin see, kes pärast esimest võitlust Ponyville’is su seisundi stabiliseeris nii palju, et teised ponid said su elu päästa. Ma veel tunnen selle... selle lõhna...“
Matti nägu läks valgeks ja ta vaatas alateadlikult vasakut kätt. „Olin selle tõesti unustanud, ma pole hommikusest lähetusest saati midagi söönud. Muidugi on sinu nina minu omast märksa tundlikum.“ Kergelt hirmunud näkku tõusis iseteadlik muie. „Ma olin viimased kuus tundi turvises, neli nendest veetsin lahingus. Ilmselt lõhnan ma praegu nagu kolm nädalat kantud sokk.“
„Ära endast nüüd nii halvasti kah mõtle. Võib-olla pigem nagu nädalajagu kantud sokk,“ itsitas Videvikusära kohe vastu. Olen ehk viimase pooleteise kuu jooksul seda juba piisavalt õppinud. Olen inimeste saabumisest oktoobri lõpus kandnud peaaegu pidevalt riideid. Enne kui teenijate töökorraldust muutsin, oli mu pesukorv juba üsna küpselt lõhnama hakanud. Videvikusära märkas Matti pilku ja see tõmbas ta ta mõtetest välja. „Mis on?“
„Videvik, kust sina tead, mis asjad on sokid? Sul ei ole ju selliseid jalgu. Ma ei ole Equestrias näinud vist veel ühtki olendit, kes sokke kannaks. Isegi mitte selliseid saapaid nagu inimestel.“
„Riietusesemed ei pruugi olla samasuguse kasutusviisiga, kuid teatud tööde juures meil sarnaseid riideesemeid siiski kasutatakse,“ rääkis Videvikusära ja puutus kabjaga lõuga. „Ma tean, et maaponid, kes töötavad trükipressidega, kasutavad esijalgadel sokke, et jalgade karv ei määrduks. Vikerkaaresööst on rääkinud vormist, mis koosneb sokkidest ja vestist, kui täiskombinesoon on pegasusele ebamugav. Järele mõeldes, Haruldusel on mõne kostüümi juures sarnased riideesemed...“ Videvikusära ootas vastust ja kui seda ei tulnud, nägi ta, et Matt vaatab teda jälle veidralt. „Kas sa kuulad üldse? Parem ära küsi, kui sa vastust ei kuula.“
„Vabandust, Vidi,“ vastas Matt ja vaatas kõrvale. „Kujutasin ette sind sokke kandmas ja ei pannud tähele.“
Selline ülestunnistus pillutas Videvikusära mõtted täiesti laiali, kuni Matti parem käsi maandus ta pealael ja tema pöial hakkas kõrvajuuri sügama. „Sind on nii lihtne narrida, Vidi,“ muheles mees.
Igasugune pahameel sellise ütlemise pärast sulas, kui Matt jätkas ta kõrva mudimist pöidla ja nimetissõrmega. Mõne hetke pärast kadus Videvikusära peast ka kõik muu sama teed. Milleks ma üldse siia tagasi tulin? Kõrvasügamine kaalub selle kiusu küll üles, kuid oli ka midagi tähtsamat, mida pidime tegema, eks? Midagi...
„Koolitus!“ pahvatas Videvikusära, kui talle meelde tuli, milleks ta siia oli saabunud. „Ma otsisin teie jaoks lahendusi, kui peaksite segajagranaatide otsa juhtuma, kuid ei suutnud välja mõelda paremat lahendust kui teravad telekineesilöögid, et neid kasutusraadiusest välja lüüa. Mõtlesin välja harjutuse, mis aitab teil treenida reflekse, et see võiks mõningast kaitset pakkuda,“ rääkis Videvikusära nii tähtsal toonil, kui suutis. „Selleks on vaja palju harjutada ja paljas kõrvade sügamine siin ei aita!“
„Aitäh, minu kuri nõu lõdvalt võtta on sinu raudse tahtejõu poolt tagasi löödud,“ naeris Matt ja tõmbas käe ära. Ta tõusis ja vaatas uuesti Videvikusära poole. „Kujutan ette, et koridor pole ilmselt parim koht, kus seda harjutada, eks?“
Videvikusära noogutas ja hüppas pingilt maha. „Jah, ilmselt mitte. Väljaspool paiknemisala on üks ruum, mida keegi minu teada ei kasuta, see peaks sobima küll,“ rääkis ta mööda koridori edasi kõndides, Matt tihedalt kannul. Videvikusära vaatas korra üle õla Matti poole ja jätkas: „Oli tore taas kohtuda Juri ja teistega, keda ma Maalt naasmisest saati näinud ei ole... Ma tahtsin küsida, kas Fatima üldse räägib kunagi midagi?“
Alustuseks kehitas Matt ebakindlalt õlgu. „Minu teada ta oma vennaga natuke räägib, kuid mina isiklikult ei ole teda rääkimas kuulnud. Tulnukad röövisid ta koos vennaga Maalt ja kuigi ta on füüsiliselt terve, kardan ma, et tulnukad on talle sealt ülevalt haiget teinud.“ Matt koputas sõrmega meelekohale. „Me loodame, et ta paraneb aja jooksul.“
„Ma ka loodan. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ennast tunneksin, kui ma ei suudaks rääkida,“ vastas Videvikusära. Möödus hetk vaikust ja ta küsis: „Kas on midagi, millega ma aidata saaksin? Ma ei tarvitse maagiaga ravimise alal just parim olla, kuid ma olen kindel, et suudan leida parima viisi. Ma olen kindel, et me suudame ta paranemisele kaasa aidata!“
Matti kurb naeratus välistas Videvikusära idee, nagu ka tema sõnad: „On olemas asju, mida ei paranda isegi maagia. Ta vajab vist vaid aega ja lähedust, kui mõelda sellele, mis temaga juhtus.“
Tunne, et ta ei ole suuteline kedagi abistama, tuikas Videvikusära peas nagu pind. Peab olema mingigi viis, kuidas teda aidata, onju? Äkki peaksin lubama tal silitada mu pead, sest Matt paistab alati pärast seda õnnelikum olevat. Ma küll ei tea, kas see aitab, aga proovida võin ikka... See mõttelõng peatus, kuna nad jõudsid oma sihtkohta. Nii nagu Videvikusära oli ennustanud, oli ruum tühi ja uks lukustamata. „Nagu ma ennist ütlesin, peaks minu väljamõeldud treeningharjutus loodetavasti arendama teis välja refleksi, mis tuvastab ja lööb eemale segajagranaadid hetkel, mil te neid näete. Ja selleks kasutame küsimuskaarte!“
Matti kulmu kerkimine vihjas tema kahtlustele. „Ma ei saa vist aru,“ ütles ta ja tõmbas tabureti ühe laua alt, mis seinu ääristasid.
Videvikusära ei vastanud, ta tõstis sadulkotid maha ja avas need. Ühest taskust tuli välja kaardipakk, mis pudenes Videvikusära telekineesiväljas laiali, keerles peadpööritavas mustris ja peatus viimaks. „Nagu sa näed, on mõned kaardid tühjad, teiste peal on suvalised kujundid,“ seletas Videvikusära ja osutas kahele kaardile. „Aga on ka mõned kaardid, mille peale on joonistatud segajagranaat. Ma keerutan neid kaarte kiiresti ja sina ürita granaadiga kaardid telekineesiga minema lüüa kohe, kui neid märkad.“
„Selles on mõte täitsa sees,“ ütles Matt, tõmbas proteeskäe rusikasse ja sirutas uuesti välja. „Ma kujutan ette, et selle käe pärast olen ma siin teistest eraldi ja teen just seda harjutust?“
„Õige! Sinu mõistus kasutab alateadlikult pidevalt maagiat, et seda kätt liigutada.“ Videvikusära kõhkles hetke ja jätkas: „Ausalt öeldes oled sa selle pärast veidike minu rahva moodi. Me oleme maagiaga kokku puutunud nii palju, et meie kehad võivad maagia puudumise korral tõrkuda. Kui meie selles sõjas segajagranaatide otsa satume, peame lootma sinule ja su sõpradele...“ Videvikusära pomin katkes, sest ta pead silitati hellalt, aga ta lõi käe kabjaga minema. „Lõpeta ära, me peame tööd tegema!“
„Vabandust, Vidi, paistis lihtsalt, et see kurvastas sind, ja ma mõtlesin, et kerge silitamine on abiks,“ vastas Matt kätt ära tõmmates ja kaarte vaadates. „Seega kogu asi, mida ma pean tegema, on see, et löön õiged kaardid minema, kui näen neid?“
„Täpselt nii!“ vastas Videvikusära ja hakkas kaarte liigutama. „Kaardid liiguvad iseseisva loitsu väel, mis võimaldab segajagranaadiga kaardid telekineesiga välja lüüa. Ma võtsin omale lugemist kaasa ja sina võid nüüd asjaga tegeleda.“ Sadukotist tõusis välja raamat ja ta piilus korraks Matti poole. „Aitäh, et mu pead silitasid,“ ütles Videvikusära kiiresti ja puuris koonu raamatusse.
"Olen kuulnud, et sa oled maagias päris osav,“ ütles inimene. Ta silmad ei lahkunud hetkekski oma märalt, kui nad numbrituppa astusid.
Naeratus mära näol väljendas nii valmisolekut kui lubadust. „Ma olen paljudes asjades päris osav ja ma arvan, et me mõlemad naudime privaatset õppetundi.“
Raamat plaksas sama kiiresti kinni kui Videvikusära selle avanud oli. See on... See on ... see... mõtles ta ja ta nägu lõi kiiresti õhetama. SEE ON VALE RAAMAT! Ema andis ühe oma totra armastusromaani minu kätte, et ma selle Haruldusele edasi annaksin, aga ma unustasin, et olin selle virna tippu pannud! Sellele polnud tolmu kogunenud ja ta nägi välja nii, nagu teisedki raamatud! Hetk hiljem aimas ta sarnasust loetud tsitaadis kirjeldatud olukorra ja tema praeguse olukorra vahel ning tal kulus hulk tahtejõudu, et mitte paaniliselt minema teleporteeruda.
„Videvik?“
Küsimus ehmatas Videvikusära piinlikkuse- ja hirmuspiraalist välja nii palju, et ta piilus üle selle neetud raamatu Matti poole ja nägi, et kaardikeeris oli peatunud. Kõik segajagranaadiga kaardid õõtsusid aeglaselt Matti ees pöörleva kaardikeerise kõrval. „Ma olen vist lõpetanud?“
„Kuidas?“ pahvatas Videvikusära, unustas raamatu ja tormas lähemale. „Ei ole võimalik, et sa kõik need segajagranaadiga kaardid vähema kui viie sekundiga välja noppisid! Kaardisegamisloits on liiga keeruline, et sealtkaudu jälile saada! Ütle mulle, kuidas sa seda tegid!“
Matt vaatas kohmetult kõrvale ja sügas kukalt. „Noh... Sa oled ju meie kõigi toimikuid lugenud. Minu toimikus on kirjas telekinees, sest seda ma saan omal tahtel esile kutsuda. Aga on teisigi asju, mida ma suudan, kuid need tulevad ja lähevad. Üks selline asi muudab minu ajataju. Kuid see ei ole selline asi, mida ma oma tuju järgi esile suudan kutsuda. See justnagu tuleb ja läheb.“
„Kas see on ainus asi, mida sa suudad ja mida pole raportites kirjas? Mida sa „ajataju muutmise“ all mõtled? Kas sa seda täpsemini kirjeldada ei oska? Kui sina omal tahtel seda võimet ei suuda käivitada, siis järelikult käivitub see mingi stiimuli mõjul instinktiivselt! Räägi mulle kõik ära ja ma tean, et me suudame seda korrata!“
Matti ja Videvikusära tähelepanu äratas köhatus ukselävelt. „Oh, vabandust, et segan. Ma kuulsin karjet ja mõtlesin, et uurin järele,“ rääkis Alvar ja paistis, et ta oli ukselävel poolelt sammult kangestunud. „Kui... kui ma teid segan, võin ma koridoris oodata.“
„Tere päevast, Alvar! Meil oli käsil just...“ Privaatne õppetund, sosistas Videvikusärale tema reetlik mõistus. Just samal hetkel märkas ta, kui lähedale ta nina oli Matti küsitledes Matti ninale jõudnud. „Me just lõpetasime!“ purtsatas Videvikusära, taganes oma sadukottide juurde ja korjas asjad kokku.
„Suurepärane! Ma mõtlesin just raisata hetke kapten Harrise ajast. Tegelikult ma loodan, et äratan temas huvi mõõgavõitluse kaitse aluste suhtes,“ selgitas Alvar. Tema kehakeel oli ta seisuse kohta ebatavaliselt häbelik.
Kui Videvikusära polnuks Matti uuest võimest sellises vaimustuses, võinuks ta arugi saada, miks Alvar niimoodi käitub. Praegu mõtles ta vaid sellest, kuidas sellest piinlikust olukorrast viisakalt põgeneda. „Päris hea idee! Matt, kasuta seda võimalust ja ürita oma uut võimet aktiveerida! Nüüd ma tahan, et sa hakkaksid pidama päevikut, kuhu paned kirja, millal ja mis asjaoludel see võime end ilmutab, siis suudame äkki seda ise vallandada.“
„Kas sa annad mulle koduse ülesande või?“ küsis Matt uskumatul häälel. “Miks mulle küll tundub, et ma sain karistada?“
„Uus võime tähendab seda, et ma pean harjutusi ümber korraldama nii, et see hõlmaks ka seda võimet! Ma räägin sulle varsti!“ vastas Videvikusära kiiruga ja peaaegu jooksis uksest välja. Aah! Kõik oli nii ilus, kuni ma selle lollaka raamatu välja võtsin! Pean kohe Harulduse üles otsima, et ta selle haleda pahna mu kapjadest ära koristaks! Videvikusära galopp aeglustus traaviks, kui ta oma ükssarvikust sõbrast mõtlema hakkas. Haruldus... Ta andis mulle tõeliselt head nõu, kui me viimati rääkisime. Äkki peaksime jälle istuma ja rääkima.
Kui Videvikusära oma toa turvalisse sisemusse jõudis, tõusis tema pähe teinegi mõte. Äkki peaks temalt küsima.... sokkide kohta kah.
13:30, 19.12.2015, koosolekuruum, Canterlot
„Kas midagi oli veel, söör?“ küsis Välkvalve, kui oli ettekande Säraturvise ette lauale pannud. Kogu selle aja vältel püsisid pegasuse silmad ühes punktis kapteni taga seinal.
„Ei, reamees, olete vaba,“ vastas Säraturvis raportit võttes. Ta näitas, nagu loeks raportit, kuni oli kindel, et pegasus on silmapiirilt kadunud, ja ohkas siis. Raport on korralikult kirjutatud nagu kaardiväelase raport ikka, on vaid aja küsimus, millal Välk oma varasematest vigadest üle saab. Välkvalve juhtumi asjaolud püsisid kiivalt Säraturvisel meeles, kui ta raporti kokku rullis ja kotti pistis. Siis suundus ta koosolekuruumi uksele.
Esmalt arvasin ma, et Välkvalve sattus sellisesse olukorda nooruse pärast, kuid see polnud ju täielikult tema süü, eks, mõtles Säraturvis aeglaselt mööda koridori käies. Ma kaalusin paljusid kandidaate Videvikusära järele vaatama, kui ta oli Maalt naasnud, ja nende loend lühenes hüppeliselt, kui ta krooniti printsessiks. Ja see loend lühenes ainult Välkvalveks pärast seda, kui ma hakkasin kuulma Videvikusära „sõpradest“ Maalt.
Säraturvis pidi vihase grimassi maha suruma, kui ta ümber nurga keeras, ta kabjad kandsid teda määramata suunas. Videvikusära on täiskasvanud mära, ta ei ole enam mingi väike varss. Ta oli mõne aastaga kasvanud nohiklikust raamatukoist poniks, kes on printsessi seisuse vääriline. Ma võin küll vennalikku arvamust avaldada, kuid lõpuks pole see ühegi teise poni asi, kellega ta sõber tahab olla ja kellega ta... koos tahab olla.
See mõte tuletas meelde süütunde, mis oli Säraturvise südant juba kaks päeva vaevanud. Selle järgi, kuidas Videvikusära kirjeldas oma aega Maal, ma tean, et kapten Harris avaldas talle muljet. Sel ajal ei teadnud ma temast midagi, oletasin vaid, et Videvikusära vajas kaitset millegi eest, millest ma midagi ei teadnud. Kas see oligi tegelik põhjus, miks ma valisin kaardiväelastest just Välkvalve? Teised kaks kandidaati olid märad... Kas ma valisin Välgu selleks, et Videvikusära saaks harjuda kellegi tavalisemaga? Ega ma ometi Välkvalvele öelnud midagi sellist, mis mõjutas ta käitumist nii, et ta rikkus oma karjääri?
Sõltumata põhjustest oli Säraturvise otsus lõpuks hävitanud Välkvalve võimaluse tõusta Päikesekaardi madalaimast auastmest kõrgemale, välja arvatud ime läbi, rääkimata sellest, et tema ihukaitsjakarjäär polnud teeninud Säraturvise õelt muud kui viha. Kapten Harriski kannatas selle otsuse pärast, kuigi ta tuli sellest ise välja, ilma et oleks Välkvalve olukorda halvemaks muutnud. Meenutades seda, mida Säraturvis oli alguses tundnud, kui ta Cadance'ile silma heitis, oli temagi tihti tegelenud samasuguste muredega... Ja Säraturvis ei olnud üldsegi kindel, kas temal oleks õnnestunud selliseid ämbreid vältida, kui talle omal ajal samasugune võimalus oleks antud.
Sul ei ole aega selliste kahetsuste veeretamiseks, Särav! Mida mõtleks Cadance, kui ta näeks sind niimoodi ringi jõlkumas, kui sul on kohustused? Sa oled Päikesekaardi kapten! Lõpeta ebaõnnestumiste kahetsemine ja hakka asju parandama, käratas Säraturvis endale oma parima rivisammuõpetaja häälega. Ta võttis kohe sirgema rühi ja tõstis pea kõrgele nii, nagu tema auastmes ponile kohane on.
On aeg faktidele silma vaadata, Särav. Esimene fakt: Videvikusära on täiskasvanud mära, kes otsustab oma elu üle ise. Ta on saanud endale ühe parima sõbra, keda üks poni loota võib, kes on aidanud tal sellest kõigest läbi tulla, ja temal minu nõuandeid vaja ei ole, leidis Säraturvis ja kortsutas nägu. Teine fakt: kapten Harris on end viimastel kuudel näidanud džentelmenina. Temalgi on noorem õde ja ta kindlasti mõistab seda olukorda. Ja Matt pole teinud midagi, mis vääriks minu halvakspanu või vastumeelsust... Kui välja jätta see kord, mil ta ilmus kohtumisele, Videvikusära lakakarv vormi õlal. Mitte et see nüüd minu asi oleks, mida kaks täiskasvanut teevad!
Säraturvise mõtterong libises kohe teistele rööbastele. Kolmas fakt: plekk Välkvalve karjäärile jääb püsima, kuid ta saab sellest taastuda. Nüüd on täiesti selge, et talle on määratud kuulsus rindel, mitte tagalas ihukaitsjat mängides. Kui asjad õigesti korraldada, saab ta üle neist vigadest, mida nii tema kui mina teinud oleme.
Ükssarvik hingas pahuralt välja ning marssis koridori mööda edasi, pea kõrgel ja samm kaptenile kohane. Probleemi lahendamise esimene samm on selle määratlemine. Kui probleemi olemus on selge, saab seda lahendada... või vähemalt sellega leppida. Ma pean lähinädalatel Välkvalve missioone lähedalt jälgima, et ta surma ei saaks. Aga teistest probleemidest mõeldes... Ma pean vist andma endast parima, et Videvikusära kindlasti teaks, et ma olen olemas, kui tal mind vaja on, ja samal ajal pean hoiduma sekkumast tema ellu.
„Kapten Turvis?“
Küsimus ehmatas Säraturvise ta mõtetest välja ja kui ta märkas, et küsijaks osutus Tulekärakas, tekitas maskeerunud libalase hääletoon temas ärevust. „Kas on probleem?“ küsis ta Tulekäraka ees peatudes.
„On küll, söör. Palun järgnege mulle,“ vastas Tulekärakas ja suundus kõrvalisematesse koridoridesse. Libaükssarvik vaikis täielikult, ta suundus järgmisse koridori ja jõudis tühja ruumi. Ta avas ukse ja sisenes, lastes Säraturvisel järgneda. Kohe, kui nad sisse jõudsid, uks sulgus nende taga. Ruum oli peaaegu tühi, üksikud mööbliesemed olid kaetud kangaga või pandud kastidesse. Ruumis oli veel ainult varss Tuleebe, kelle silmad olid suured ja nägu hirmul.
„Tulekärakas, mis toimub?“ küsis Säraturvis ruumi uurides. Printsessid usaldavad Tulekärakat, seega ei ole see siin vist lõks... Kuid miski on siin neid mõlemaid hirmutanud. Ta valvas pilk lõpetas ringi ümber ruumi ja peatus kahel libalasel.
„Printsess Luna oli esimene poni, kes sellest värskest luureinformatsioonist teada sai, liidu teistele osapooltele teatame homme. Meie, Chrysalis kaasa arvatud, tundsime, et sina peaksid seda nägema enne teisi,“ rääkis Tulekärakas ja toetas ühe kabja Tuleebeme turjale.
Noorem libalane vaatas anuvalt Tulekärakale otsa. „Ma ei taha, ma tõesti ei taha seda!“
Tulekärakas vastas pehme patsutusega varsa turjale ja naeratas talle kaasatundvalt. „Ma tean, et see on hirmus, aga see ei tee sulle haiget. Ma toon sulle ja su sõpradele pärast küpsiseid, eks?“
Väike libalane noogutas tasa, tema sarv lõi hõõguma ja hakkas ruumi valgustama. Hämar ja tolmune ruum asendus vaadetega, Säraturvis aimas, et need vaated pärinevad teise libalase silmist.
Rohmakas ja kandiline greifide arhitektuur ei olnud tulnukate pommitamisele hästi vastu pidanud. Kivist toendid ja kaljuseina raiutud rajatised olid täis plasmalaengute sulamisjälgi ja nõlvast turritavatel sajandeid vanadel puudel ei olnud paremini läinud. Kunagi oli neid iidseid võimsaid puid siin nii palju, et nende otsas oli suurem osa majadest... Aga nüüd oli enamikust järel vaid tuhk ja kännud.
Varemete vahel paistsid võõrad ehitised, mille stiil ja materjalivalik erines kardinaalselt High Peaki omast. Ehitisi kaunistasid tumehallid ja lillakad värvid, disain ja materjalivalik sarnanes äratuntavalt tulnukate laevade stiiliga. Sarnasus sai veel ilmsemaks siis, kui taevas väreles ja saabus üks tulnukate laev. Saabunud masin laskus tasakesi tulnukate ehitiste juurde ja hetk hiljem sähvatas selle all rida välke. Ilmusid kaks valges turvises mutooni, eeterlik Damocles ja seesama soomustatud kast, millele oli antud hüüdnimeks Windigo. Kõik neli lähenesid ehitistele ja luurav libalane järgnes neile.
Tulnukate lambid valgustasid nõrgalt seda laia koridori, kus libalane neile neljale järgnes. See andis aga libalasele aega tõmbuda lähimasse ristkoridori varju, kui üks mutoonidest ootamatult peatus ja ringi pööras. Vaade pöördus lae poole, sest libalane ronis lae alla pimedasse nurka ja hetk hiljem trampis vahekäiku mutoon, plasmapüstol õieli. Möödus hetk, siis teinegi, mutoon pööras taas ringi ning läks koos teistega edasi.
Möödus veel üks hetk ja libalane laskus oma peidunurgast alla, kuid kangestus, kui kuulis koridoris hääli. Kõigepealt karje, siis vaikus. Libalane vaatas ümber nurga peakoridori poole ja jätkas hiilimist.
Kõlas järgmine karje, seekord palju lähemalt ja libalane jõudis avatud ukse juurde. Kostis rabelemist ja haledaid hääli, vahepeale urinaid ja metalli purunemist. Libalane vaatas korraks ruumi, kui ta sellest mööda hiilis, ja nägi rabelevat kinniseotud greifi, kes lebas sellel, mis sai olla vaid operatsioonilaud. Üks sektoid, kelle selga oli lisatud kimp ämbliku jalgadele sarnanevaid metalljäsemeid, ronis kolisedes greifi juurde, kes uue hooga rabelema hakkas ja summutatult urises. Libalane jõudis operatsiooniruumist mööduda ja polnud vaja kujutlusvõimet pingutada, et aimata, miks greifi urinad hetk hiljem lõppesid. Rohkem libalast ei segatud, kuni ta jõudis järgmise operatsioonisaalini.
„Mis see siin veel on?“ kajas hääl, mis sobinuks vihasele jumalale. Libalane viskus ringi ja jõudis vaid näha, et ta ümber sulgub suur punane käsi. Järgmiseks vallutas libalase vaatevälja samasugust punast tooni nägu, mida ümbritsesid valge habe ja kõverad mustad sarved. „Üks satikas on eksinud sinna, kuhu tal asja ei ole. Mis me sellega teeme? Eks ikka seda, mida satikatega tavaliselt tehakse...“ vastas Tirek iseenda küsimusele, tema mürisev naer jäi kohe ragina ja ludina varju.
Libalase pea ja vaatepunkt kukkusid Tireki haardest põrandale, libalase keha kukkus hetk hiljem järele. Igasuguse õuduse, mida võis libalase saatuse pärast tunda, varjutas see, mille peale ta kustuv pilk pidama jäi.
Ruumi keskel istus Windigo, mille ümber askeldasid kaks sektoidi. Kasti soomusluugid olid avatud ja nende vahelt paistis see, mis oli järele jäänud printsess Cadance'ist.