Me kaitseme oma saari, maksku see mis maksab. Me võitleme randadel, võitleme maabumispaikades, võitleme väljadel ja tänavatel, võitleme mägedel, aga ei anna iialgi alla. (Winston Churchill)
--
06:00, 08.12.2015, Appelwoodi (Õunametsa?) lähistel
Ilmselt oli see Roosa Piruka elu kõige pikem vaikimine, kui ta kõik need tunnid vagusi oli, kuni kaarik teda Applewoodi poole viis. Ei kaarikut vedavad pegasused ega maaponi, kes ta kõrval istus, ei paistnud olevat vestlusest huvitatud, aga peomäral ei olnud selle vastu midagi. Tõtt-öelda ta ei tahtnudki praegu eriti rääkida. Viimane asi, mida ta enne lahkumist teinud oli, oli see, et ta valetas Videvikusärale otse näkku. Sellest oli aidanud, et Roosa tavapärane särtsakas meeleolu ära nullida.
Õunarüüp ilmselt ütleks, et ma valetan, kui jätan küsimusele tegelikult vastamata, mõtles ta, vaadates pimedat taevast. Videvikusära küsis, kas ma kavatsen seda tegema minna, aga mina vastasin, et ta ei pea minus kahtlema. Ma ütlesin talle, mida ma näen sündimas, kui ma ei läheks, aga ma ei öelnud talle, et ma ei suuda ennustada, mis juhtub pärast seda, kui ma lähen. Murelikud mõtted katkestas kaariku kaldumine, kui seda vedavad pegasused teise suuna võtsid.
„Roosa, siin Fujikawa,“ hakkas pragisema raadio peomära kõrvas. „Kohalikud jõud linna ääres võivad olla leidnud plaanitust parema infiltreerumise tee ja teid viiakse nüüd sellele positsioonile. Rajaleidjad ja kohalikud jõud võtavad su maandudes vastu. Vaenlased võivad su signaali jälitada, seega kasuta raadiot ainult absoluutse hädavajaduse korral. Fuijkawa lõpetab.“
Roosa hakkas just vastama, kui raadio vaikseks jäi ja ta ei suutnud naeratust maha suruda, kui talle meenus, mis selle põhjuseks võis olla. Kui nad raadioid esimest korda proovisid, oli Roosa Pirukas algatanud ligi viis minutit kestnud sõnumivahetuse kohast nimega First ja juhuslikult oli seal lähedal sama nimega inimene. Kui palju ta ka tahtis raadio kaudu kõigi tuju tõsta, ütles miski talle, et inimesed ei mõistaks seda, kui nad on lahinguväljale sedavõrd lähedal. Nad võtavad oma tõsiseid asjatoimetusi ikka äärmiselt tõsiselt.
Kaarik laskus maapinnale ja veeres ühe keskmise suurusega maamaja ette. Applewoodi suuri maju võis silmapiiril vaevu näha, kui Roosa kaarikult maha hüppas. Pimedusest ilmusid kaks keebi varjus olendit, kes juhatasid peomära maja uste poole. Uks avanes kriginal ning Roosa nägi tolmuses ja porises kaevuririietuses teemandikoera. Roosa kõhkles veidi ja vaatas üle õla. Kaarik, millega ta saabunud oli, tõusis juba varahommikusse taevasse ja kaks keebis eskortijat olid taas pimedusse hajunud. Tagasiteed ilmselt enam ei ole, mõtles ta ja astus majja.
Teemandikoer ei öelnud midagi ei Roosa musta ülikonna ega millegi muu kohta, hoidis vaid keldriust lahti. Ta kappas trepist alla ja leidis end killustikuga kaetud põrandalt, ta ümber oli ruum, mida vaevaliselt valgustas seintest turritavate kristallide rida. See rida juhatas põrandasse kaevatud auguni, millest algas kitsas tunnel, mis viis kuhugi kaugele.
„Mine nüüd,“ sosistas teemandikoer, sulges ukse ja vaatas läbi augu ukse keskel. „See käik viib Applewoodi. Pead kiirustama. Mine nüüd.“
Roosa Pirukas tõstis kabja, et teemandikoerale lehvitada, kuid kõhkles, kui märkas, et koera pilk on jätkuvalt tunneliaval. Ta pööras ringi ja traavis tunnelisse. Tunnel oli mahajäetud, iga kabjalöök kõlas ootamatult karmilt ja valjult. Talle tundus, et ta oli niimoodi ligi tund aega traavinud, kuni tunnel lõpuks tõusma hakkas. Rohmakalt kaevandatud tunneli suu avanes maa-alusesse käigustikku, mis oli hoopis teistsugune. Siledad kiviseinad ja peaaegu täiuslikud nurgad olid maaponidest raidurite töö, hämaratel seintel paistsid mõned plakatid ja reklaamid.
Kaevandatud kividest moodustatud ajutise seina ääres kükitasid kolm teemandikoera, kes osutasid pilguga teise suunda. Seal luurasid kaks keebis sebrat, üks neist tuli varjust välja Roosa juurde. „Tore, et sa siia jõudsid. Vaenlane kogub kõik linnaelanikud ühte kohta kokku ja me ei tea, milleks,“ rääkis sebra vaikselt. „Ma kardan, et nad hakkavad varsti oma tundmatut kohutavat plaani ellu viima, seega peame kiiresti tegema.“ Ta kõhkles veidi ja tõmbas kapuutsi peast. Tema lakk ja karvastik olid üleni mustad, tema rassi tähistasid vaid kaks erevalget triipu ta näos. Ta kortsutas veidi kulmu ja ütles: „Kui sa tahad siia jääda, siis ma...“
„Ei,“ torkas Roosa vahele. „Ma lähen ja teen seda, mida on vaja teha.“
Sebra vaatas talle pikalt otsa ja tõmbas kapuutsi uuesti pähe. „Sain aru. Mu rajaleidjad püsivad siin, kuni sa tagasi tuled. Hoidu tornidest. Nad neelavad su jõu, kui sa neile lähened. Ära ole nende läheduses kauem kui hädasti vaja, vastasel korral oled ühel hetkel nii nõrk, et ei jõua kapjadelegi tõusta.“
Roosa noogutas ja läks rajaleidja järel tunnelisuule. Ta peatus, kui sebra jala tõstis ja nurga taha vaatas. Rajaleidja kabi langes maha ning Roosa möödus temast ja läks okupeeritud linna. Vaatamata majade suurusele ja tänavate laiusele oli linn võikalt vaikne ja paistis, et EXALT-i tornid olid kõik energia ära imenud. Roosale paistis, et isegi õhust olid kõik värvid ära kadunud.
Roosa meeli hakkas kriipima õõvastav paranoia, kui ta ei näinud ühtki vaenlast, kui ta turvalisest tunnnelisuust kaugemale hiilis. Sa suudad seda, Roosa! Sa oled midagi enamat kui vaid roosatunnetus! Sa ei ole ilma selleta abitu, ütles ta iseendale, trotsides tungi pöörelda ringi, et näha vaenlasi. Ilma oma erilise andeta tundus iga vari nagu luurav vaenlane ja iga heli tundus kuulutavat lähenevat armeed.
Roosa roomas tänavale ja tõmbus prügikasti varju. Vaid selleks olengi suuteline? Ma olin nii kindel, et suudan seda teha, kuid nüüd tunnen end nii... nõrgalt. Lootusetult. Ma ei ole selline! Mitte sinnapoolegi! Aga miks ma ennast siis niimoodi tunnen, mõtles ta, vaadates tänavale. Ta silmad läksid suureks. Ah et asi on selles.
Hoovitänav ulatus läbi paari kvartali. Sellel vedeles kümneid prügikaste, mahajäetud vankreid ja muud kola. Üks asi selle kola hulgas oli häiriv nagu valutav kabi, oranž triip selle küljel säras läbi hommikuse hämaruse kaugele. Sellest, mis see oli, rääkis rohkemgi asjaolu, et kõrvaloleva maja katusel seisid kaks inimfiguuri, kes jälgisid binoklitega ümbrust.
Roosa pressis end lähima maja seina äärde, et vaenlase vaateväljast eemale jääda, ja roomas edasi. Ta jõudis nurgani ja vaatas nurga taha. Kaks valvurit vaatasid nüüd taevasse ja Roosa ei osanud arvata, mida nad sealt läbipaistmatutest mustadest pilvedest leida lootsid. Aga tal ei olnud põhjust selle üle kurta, ta kasutas juhust, et nad mujale vaatavad, ja hiilis üle tänava järgmise hooviteeni.
Enamikul tema sõpradest oli suuri probleeme „roosatunnetuse“ mõistmisega, aga Roosal oli veel üks muljetavaldav oskus, mida ta Ponyville'is mängides oli aastaid lihvinud. Neid veidraid tundeid, mis hoiatasid teda, et midagi hakkab juhtuma, käsitles enamik ponidest võimena kuidagi ajas ette näha või nad panid selle lihtsalt mingit sorti maagia arvele ja jäid sellega rahule.
Kuigi Roosa ei osanud öelda, kui palju tema võimes maagiat peidus oli, oli ta täiesti kindel, et ainult Videvikusära võib teada, kui palju harjutamist ja tööd on selleks kulunud, et õppida instinktiivselt tajuma, kus kellegi tähelepanu on. Eri rassidel on erinev kannatus, igal isikul on oma veidrused ja see kõik mõjutab nende tähelepanelikkust. Tulenevalt sellest jälgimisoskusest (ja füüsilisest suutlikkusest, mis ka Õunarüübi vakatama pani) on Roosal võime liikuda vaid siis, kui ükski poni ei vaata, peita end sinna, kust ükski poni ei otsi, ja oodata kauem kui kui ükski poni oodata oskas, ja kõike seda selleks, et oma rumalaid nalju teha.
Järgmise tänava ületas ta sama kergelt kui esimese. Valvurid katusel isegi mitte ei vaadanud tänava poole ja tänavale polnud isegi perimeetri valvet üles seatud. Küllap nad on siis kindlad, et ükski poni ei taha tornidele läheneda ja neid ei ole vaja lähedalt valvata. Aga ma ei tahaks siin olla, mõtles Roosa ja tundis äkki, kui nõrgad on ta jalad, kui ta peatus oma eesmärgist kümnekonna kehapikkuse kaugusel. Ta võttis sadulakotist ühe paki hammaste vahele, astus sammu edasi, kõverdas kaela selja poole ja saatis paki lendu. See lendas pööreldes läbi õhu ja kukkus torni kõrvale. Vähemalt Roosa silmade jaoks ei olnud see enam torni ümber lasuvate murtud kivide hulgast eristatav.
Mära pidi taganema rohkem kui kvartali kaugusele, alles siis lõpetasid ta jalad tudisemise. Ta peatus korraks ja sulges silmad. Niisiis, see torn oli Paso maja taga... Järgmine lähim torn on Laka tänava ja Seitsmenda avenüü juures pargis. Roosa Pirukas avas silmad, hingas sügavalt sisse ja jätkas hiilimist läbi mahajäetud linna, et jõuda parki.
Teekond oli suuremas osas vaenlastest vaba, aga turvalisuse huvides oli Roosa sunnitud mitmest majast läbi hiilima. Ta oli just pugenud läbi hooviakna ühte kohalikku kohvikusse, kui kuulis seestpoolt hääli. Ta tõmbus leti taha varju, kui üks EXALT-i sõdur tagumisse ruumi saabus.
Muidu oli ta samasugune nagu need inimesed, keda Roosa oli Canterlotis näinud, kuid see tunne kadus, kui ta mantli seljast võttis, kokku voltis ja leti peale pani. Ta näo- ja kaelanahk olid surnukahvatud ning silmade ümber ja otsaees paistsid haiglaselt pungil veresooned. Ta läks kohvimasina juurde, avas käisenööbid ja keris käised üles, tuues nähtavale võimsad lihased ja keerulised tätoveeringud. Ta küsis midagi inimkeeles ja pani kohvimasina käima.
Roosa kuulis saali poolt veel mitut häält ja ka üht tehislikku häält, mis kostis kusagilt leti pealt. Ta piilus ettevaatlikult leti tagant välja ja varastas raadiojaama, mille EXALT-i sõdur leti peale oli jätnud. Ma tunnen, et mul on seda vaja, mõtles ta ja keeras helitugevuse maha. Ta pani aparaadi sadulakotti ja hiilis leti otsani.
Peoponi hiilis kohviku saali uksele ja kangestus, kui nägi veel nelja EXALT-i inimest, kes istusid leti peal seljaga tema poole. Ma täitsa mõistan, et meie toolid ja lauad on väikesed, aga letil istumine ei ole viisakas! Ma veel teile... mõtles Roosa, kuid peatus siis. Pühendu ülesandele! On tähtsamaidki asju, mille pärast muretseda!
EXALT-i sõduritest oli lihtne mööda hiilida, peagi jõudis poni läbi purustatud ukse tänavale. Ta nägi järgmist torni. See seisis murtud puu ja purskkaevu vahel, mida ehtisid printsesside kujud. Roosa vabandas hääletult diarhide ees, tuhnis välja järgmise paki ning üritas seda torni ja purskkaevu vahele heita. Ta polnud täpne ja pakk põrkas õõnsa kolinaga vastu torni.
Kohvikust kostis hääli ja Roosa pidi kohe peitu roomama, kui inimesed kohvikust välja jooksid. Ta varjus tänavale müügikäru taha ning oli hästi vaikne ja kuulas, kuidas EXALT-i sõdurid rääkisid. Roosa tundis kasvavat hirmu, kui kuulis, et tornile läheneb veel rohkem samme. Tunnetades võimalust, sööstis ta müügikäru varjust lähima kõrvaltänava suunas.
Ta jõudis peaaegu varju, aga kuulis inimhäälset hüüet, millele järgnes kiire ja tihe sammukaja. Peomära oli jõudnud joosta kolmveerand teest kõrvaltänava suunas, siis pidi ta prügikasti varju viskuma. Ta süda hakkas pekslema, kui ta purunenud akna klaasikillult jälitajate peegeldust vaatas.
Nad ei teinud ainsatki häält, rühma juht vaid žestikuleeris seeria käesignaale. Inimesed hargnesid paaridesse ja hakkasid mööda tänavat edasi luusima. Nende automaadid sihtisid iga võimaliku nurga ja tänaval vedeleva asja varju, järgmised kaks katsid ülejäänud kitsast tänavat. Ei olnud mingit võimalust nende eest peitu jääda ilma tegemata midagi ... drastilist.
Ta tuhnis sadulkotis nii vaikselt kui suutis, et leida midagigi, mida saaks kasutada. Pool tosinat pakki olid mõeldud tornide juurde jätmiseks, siis olid tal veel mõned veidrad riistad, mille inimesed talle usaldanud olid, ja veel mõned vidinad, mille kohta ta arvas, et neid võiks vaja minna... Ja veel kohvkust sissevehitud raadiojaam.
Ta võttis selle välja ja pani maha. Ta mõtles hetke ja ta peas tärkas idee. Ta võttis ühe oma lemmikmänguasja ja toppis raadiojaama ettevaatlikult prügikasti serva alla nii, et saatenupp alla vajus. Ta vaatas korraks klaasipeegeldust ja nägi, et kamba liider oli peatunud ja rusika tõstnud, samas teised olid käed oma kõrvade juurde tõstnud. Roosa naeratas kergelt, võttis oma mänguasja kapjade vahele, pani selle prügikasti serva alla ja lülitas nupust sisse.
See mänguasi oli suruõhusireen ja kõrvulukustav prääks sundis kõiki inimesi oma raadioaparaatide järele rabama. Nad taastusid kiiresti, Roosa põgenemisest oma pelgupaigast kulus napp sekund ja ta taga hakkasid kostma hüüded. Kõrvetavad välgud möödusid ta õlgadest, kui ta ümber nurga sööstis ja müügikärule hüppas. Järgmise hüppega oli ta juba kohviku varikatusel ja järgmisega tuletõrjetrepil. Sealt hüppas ta juba katusele, saadetuna laserikiirtest, mis ei tabanud.
„Roosa, näeme sinu tegutsemispiirkonnas laserituld,“ kostis raadiost Fujikawa hääl. „EXALT on sinu kohalolust ilmselt teadlik. Soovitan allesjäänud pakid maha jätta ja kuhugi varju kaduda. Peorikkuja saabub varsti appi.“
„Ma jõuan veel vähemalt ühe,“ vastas Roosa, tegi pöörase hüppe üle kõrvaltänava ja maandus järgmisel katusel. „Roheline tuli,“ vastas Fujikawa. Ta hääl muutus äkki pingsaks. „Lähim torn on kahe kvartali jagu põhjas kokkuvarisenud hoones. Mine mööda katuseid ja sa saad katuselt visata, kui mööda lähed. Kui sellega valmis saad, hoia pea maas. Fujikawa lõpetab.“
Roosa peast käis läbi miljon lolli nalja, millega korraldusele vastata, kuid need mõtted jäid katki, kui ta nägi, et katuseservast, millele ta lähenes, haarasid käed ja järgmiseks tõusis nähtavale ühe EXALT-i sõduri pea ja seda just hetkel, mil ta plaanis seda katusenurka järgmise pika hüppe äratõukekohana kasutada.
Kohe, kui ta kabjad järgmisel katusel maandusid, hüppas üks EXALT-i sõdur katuse vastasküljele. Ta nägi Roosat, kui poni edasi sööstis, kuid ta ei tulistanud oma relvast. Vaenlane võttis paremasse kätte jämeda ja elektrist säriseva metallpulga ning viskas sellega Roosat. Ta tegi küll kõik, et tabamust vältida, kuid ikkagi riivas see ta puusa.
Tema keha haaras selline valu, mida ta kunagi kogenud ei olnud, ja ta ei suutnud karjatust tagasi hoida. Muuhulgas viskus ta tagajalg sirgeks ning sellele järgnesid luuragin ja EXALT-i sõduri valuröögatus. Ta ei julgenud tagasi vaadata, sest jälitajate hulka liitus üha enam inimhääli, ja ta põikas paremale. Temast möödusid mõned laserikiired ja kadusid öötaevasse kohas, kus ta just olnud oli.
Viimaks maandusid ta kabjad osaliselt sissevarisenud hoone ebakindlal katusel, varemetes seisis kolmas torn. Raiskamata aega kolmanda paki väljaotsimisele, võttis ta sadulkotid seljast ja viskas varemete vahele. Ta ei vaadanud kottidele järele, vaid hüppas hoone küljel olevale tuletõrjeredelile. Ta sosistas omanikele vaikse vabanduse, lõhkus akna ja puges jälitajate eest pimedasse tuppa. Ta jõudis läbi maja naabertänava äärde ning hüppas alla. „Möödusin just kolmandast tornist, Fuji,“ sosistas Roosa raadiosse.
„Aru saadud, süütenöör põlema!“
MÜRRAKI
Selle maja aknad, millest ta just väljus, purunesid lööklainest ja plahvatuse efekt oli otsekohe tuntav. Peomära tundis, kuidas maagia siia piirkonda tagasi tuleb. „Fuji, see mõjus!“ rõõmustas ta ja galopeeris uue jõuga mööda kõrvaltänavat edasi. Ta jõudis peaaegu kõrvaltänava suule ja ta rõõmus tuju kadus.
Kivisillutis ragises rauast sõrgade all ja Roosa pidi koondama viimse kui tahtejõu, et mitte kangestuda, kui üks minotauruste nukk ta põgenemisteele astus. Punane hõõguv silm lukustus Roosa peale ja masin väristas õhku möirgega, mis kõlas nii, nagu rebitaks rauda tükkideks. Hirm kiirendas ta jalgu, ta üritas masina jalge vahelt läbi lipsata, kuid see oli liiga kiire. See vibutas end tahapoole, pöördus puusaliigendil ja hetkel, mil Roosa temast möödus, masina vasak käsi välkus ja tabas Roosat küljele. Löögi jõud tõstis peomära õhku ja lennutas ta läbi kõrvaloleva kontorihoone akna.
Roosa keha haaras kõrvetav valu ja ta oli pisaraist vaid pilgutuse kaugusel, ta keha ei tahtnud kuidagi alluda tema soovile põgeneda. Ta ümber vedelesid klaasikillud ja paar kildu paistsid ka ta külje seest. Vaenlase robot vaatas hämarasse kabinetti ja urises nagu kivipurustaja, kasvav hirm pani Roosa oma valu unustama. Ta kuulis ka inimeste hääli ja hakkas hoone tagaukse poole lonkama. Kui ta hoonest välja jõudis, nägi ta oma pääseteed – see oli samasugune tunnelisuu, mille kaudu ta linna oli sisenenud.
Kui mul õnnestub sinna jõuda, jõuaksin ehk maa all omade juurde, mõtles Roosa Pirukas, lonkas üle tänava ja tunnelisuust sisse. Kui ta silmad hämarusega harjusid, kukkus see plaan läbi ja ta lootused purunesid. Tunnel oli sisse varisenud ja sealt ei pääsenud edasi. Ta üritas tuldud teed tagasi tulla, kuid komistas ja varises kivipõrandale. Igasugused katsed uuesti jalule tõusta lõppesid köhimisega. Ta tõmbas kabjaga üle koonu ja nägi, et see on verine. Ta vaade muutus hägusaks, aga jäi piisavalt selgeks, et ta näeks, kuidas vaenlased aeglaselt lähenesid.
„Komando, saime sabotööri kätte. Kinnitame, et on tähtis sihtmärk,“ ütles esimene inimene, kes haavatud märale lähenes. Ta suunas relva Roosa poole ja jätkas: „Ei, söör, ma ei usu, et ta kavatseb seda teha.“
Roosa Piruka silmad vajusid kinni ja ta püüdis naeratada. Andsin endast parima, mõtles ta kustudes. Tal ei olnud enam jõudu avada silmi, et vaadata, mis mürgel nüüd äkki siin tema ümber lahti läks.
--
06:30, 08.12.2015, Applewoodi kohal taevas
„Tead, Lana,“ ütles Tulekärakas ja lõpetas sellega ebamugava vaikuse, mis oli kaarikus valitsenud alates õhkutõusust Canterlotis. „Ma pole suutnud välja mõelda, miks on sul vaja mind enda kõrvale kogu Applewoodi missiooni ajaks. Ka kapten Harris ei paistnud seda teadvat.“ Maskeeritud libalase näkku ilmus andestav naeratus, ta vaatas hämarat taevast ja pilvedes hõljuvate teiste kaarikute varje. „Kui see on tapmine, mis sul plaanis on, siis soovitan selle üle järele mõelda. Kui ma pean, siis ma sirutan tiivad välja ja tõusen taevasse ning siis on tunnistajate arv murettekitavalt suur.“
Lana, õigemini Beowulf kössitas kaariku tagumises otsas. Ta ei vastanud, ainult vaatas libalase poole. Golemi pilk oli Tulekäraka jaoks väga kõhedusttekitav, kuna tal ei olnud näoilmeid, silmade asemel oli vaid kuldne klaas, masina näost ei olnud võimalik lugeda mitte mingeid vihjeid, mis ta meeleolu välja annaks. Libalase jaoks oli ta vestluspartner nagu tühi soomusrüü.
„Sa oled siin mitme asja pärast,“ hakkas golem rääkima sünteetilise häälega, mida Tulekärakal oli keeruline seostada naisega, keda ta tundis. „Esimene põhjus on see, et kui me niimoodi räägime, ei saa sa teha oma võigast emotsioonidevärki. Ma tean, et sa tegid seda iga kord, kui me rääkisime.“
Tulekärakas hakkas juba vastama, aga pidi kabjaga otsaette lööma. Talle ei meeldi olla selliste ponide seas, kes tema emotsioone tunnetavad? Teil on sama töö, Tulekärakas, ja sa polnud sellest seni aru saanud? Arvestades seda, mida sa oled näinud, ei saa seda talle ju pahaks panna?
„Teiseks – sa oled siin, mitte Canterlotis. Ma ei saa end adekvaatselt kaitsta, kuniks ma olen Beowulf,“ jätkas Lana.
Tulekärakas ohkas dramaatiliselt. „Olen puudutatud, Lana! Ma ei teeks iialgi ühelegi ponile midagi, kes oleks sellises olukorras...“ eitas ta ja jätkas sosinal: „...ilma nende loata.“
„Vot!“ kuulutas Lana ja suunas ühe oma relvastatud käe Tulekäraka poole. „See pilk su silmis praegu. See on võigas. Lõpeta.“
Libalane ajas kabjad demonstratiivselt püsti, mängides alistumist, kuid tundis paratamatult ka ärevust selle ees, mis tema poole oli sihitud. Ma küll ütlesin, et tapmisplaan pole väga arukas, aga see ei muuda fakti, et ta võib mu tappa, kui tal vastav tuju tulema peaks...
Lana käsi langes aeglaselt tagasi transpordiasendisse ja ebamugav vaikus taastus. Siis Lana jätkas: „Lõpuks ... Me peame rääkima.“
Selle lause mõtlik toon asendas Tulekäraka hirmu uudishimuga. „Oo? Millest rääkima?“
„Mida sa minust tahad?“
Uudishimu asendus segadusega. „Mida ma sinu arvates siis sinust tahtma peaksin?“
„Ma ei tea!“ vastas Lana, ta sünteetilisest häälest oli aimata ärritust.
See vastus ja äkiline reaktsioon oli nagu Lana Jenkinsi nimelise pusle nurgatükk. See ei olnud lahendus, aga väärt vihje. Tulekärakas vaatas maha, hingas sisse ja rääkis: „Ma ei ole kindel, kas ma saan aru, seega pean alustuseks paar küsimust küsima. Kui sa ei taha sellest rääkida, siis vaid ütle ja ma ei tõstata seda teemat enam kunagi. Kui sa vastad, siis luban, et kõik, millest räägime, jääb vaid meie vahele.“
Golem vaikis pikalt ja noogutas viimaks.
„Olgu siis,“ alustas Tulekärakas, sulges silmad ja valis sõnu. „Ma olen meie kõnelusi meenutades veetnud palju aega ja pärast seda, mis hiljuti juhtus, ma vist mõistan, mis sind häirib. Kui ma sulle Maal läheneda püüdsin, väljendasid sa täiesti ootuspäraseid reaktsioone, aga see muutus kohe, kui ma oma välimust muutsin. Sa ütlesid ka, et see pole sellest, mis ma olen. Minu jaoks on sellele vaid üks seletus. Miks pani minu lähenemine sind kartma?“
„Mul on parem küsimus,“ vastas Lana ja Tulekärakal polnud raske aru saada, et ta toon oli järsk. „Miks sa tahad niiväga mulle läheneda?“
Vahetab teemat? Hmm... mõtles Tulekärakas ja jäi teemavahetusega nõusse. „Aga miks ka mitte. Sa oled oma liigi suurepärane esindaja, võrdselt tark ja tugev. Pealegi olen märganud, et sul on justkui kuues meel, kui sa näed, et keegi on hädas, lähed sa ja annad endast parima, et aidata tal halba unustada. Pealegi oled sa üks neist vähestest olenditest, keda ma pole ka pärast pikki ja põhjalikke uuringuid suutnud lahti mõtestada. Miks ma ei peaks imetlema kedagi, kellel on sellised omadused? Peab tunnistama, et minu olemus muudab partneri rassi väheoluliseks, kuid sa ütlesid, et see pole see, mis sind häirib. On siis tõesti raske uskuda, et sa võiksid mulle ka tegelikult meeldida?“
„Jah, on küll!“ vastas Lana järsult ja Tulekärakas oli tänulik, et nende sõnad polnud tuulemüha tõttu kaarikust kaugele kuulda. „Mis see siis on, mida sa minust tahad? Kähkukat? Üht ööd? Ütle, mida sa tahad!“ Neid nüansse, mis sünteetilisel häälel lisamata jäid, väljendas masina kehakeel. Teraskäed olid rusikasse tõmbunud ja värisesid veidi.
Miks ta ometi arvab, et kõik, mida ma tahan, on midagi nii kerglast? „Lana,“ ütles Tulekärakas aeglaselt. „Kas on keegi kunagi üritanud sulle läheneda lihtsalt selleks, et nautida su seltskonda? Oled sa kunagi kohanud kedagi, kes ei taha muud kui olla sinuga tuttav?“
Vaikus kestis ligi minuti, kuni Lana viimaks rääkis. „Korra,“ ütles ta.
See sõna oli Tulekäraka pusle järgmine tükk. „Mis siis...“
„Peorikkuja, komando siin.“
Keri kõigisse põrgutesse, mis olemas võivad olla, Fujikawa, needis Tulekärakas ja vajutas raadiojaamale. „Komando, Peorikkuja kuuleb. Lase tulla.“
„Meie operaatorit on märgatud. Beowulf tuleb viivitamatult teele saata ja ta peab hävitama järelejäänud tornid ja seejärel kaitsma kõnealust operaatorit, kuni linn on vallutatud.“
„Vastu võetud, komando. Hüppan kümne sekundi pärast,“ vastas Lana, tõusis püsti ja astus kaariku avatud tagaosa poole. Ta kõhkles hetke ja pööras korraks uuesti Tulekäraka poole. „Mida iganes sa minult tahad, ei usu ma, et see meie kummagi jaoks hästi lõppeda võiks,“ ütles ta, astus üle ääre ja kukkus pilvekuristikku.
--
06:40, 08.12.2015, Applewoodi õhuruumis
Kõrgusemõõtja näit Lana visiiriekraanil hakkas kahanema, kui ta kaarikust langes. Ta soovinuks, et libalase sõnad jäänuks samuti maha.
„Beowulf, komando siin. Arstid teatavad, et su pulss on tõusnud 150 ligi, aga su ühendus on ikka 90 protsendi peal. Kas on probleeme?“ küsis Fujikawa hääl.
Ma just hüppasin alla sõidukist, mis pole loodud lendama, ma kukun mitu tuhat jalga ning hakkan võitlema XCOM-i kurja venna ja aurupungirobotite armeega. Siiski on see parem, kui jääda Tulekärakaga rääkima. Seega olen rahul. „Minu poolel on kõik roheline, komando,“ vastas Lana ja jälgis visiiriekraani. „Kas ülejäänud tornide asukohad on teada?“
„Värskendame sinu andmeid... nüüd,“ teatas Fujikawa ning ekraanile ilmusid kolm erkpunast täppi ja roheline täpp, mis oli neist veidi eemal. „Sinu peaeesmärk on hävitada ülejäänud tornid, seejärel tagada meie operaatori ohutus, kuni sõbralikud jõud kohale jõuavad ja ta üle võtavad.“
„Tsiviilid?“
Lana ekraan näitas eemalolevat sinist piirkonda ja Fujikawa jätkas: „EXALT on enamuse elanikest kokku kogunud ja ühte piirkonda sulgenud. Oleme kammides märganud ka üksikuid ekslejaid, kuid neid on vähe ja nad on üksteisest kaugel. Aga sa oled sihtmärgirikkas piirkonnas, kui maandud.“
„Kaaskahjustused?“
„Printsess Luna on andnud meile õnnistuse teha, mida vaja, kuid püüa teha seda minimaalselt.“
Tihedad pilved lõppesid ootamatult ja ta all laius hämar linn. Öönägemisvõimekus võimaldas tal eristada majade ja tänavate jooni... Ja ka tema kukkumiskoha poole jooksvaid figuure. Ta aimas majade vahel ka lähimat segajatorni, mida ta vaevu nägi, kuid see oli piisav. „Näen esimest torni, komando. Olen valmis käsu peale ründama.“
„Vastu võetud, Beowulf. Relvad vabaks ja rünnak lubatud. Õnn kaasa, komando lõpetab.“
Lana sirutas oma vasakut kätt nii hästi kui kukkumise pealt oskas ja sirutas ühe sõrme esimese torni poole. Mehha süsteemid reageerisid ja raskelaser hüppas ta õlale tööasendisse. Sihtmärgi kohale ilmus sihikuruut ja Lana kuulis madalat undamist, kui laseri ahelad end ära laadisid. Tema sõrm tõmbles ja varahommikust taevast lõhestas ere laserikiir.
„Esimene torn on maas. Teised pole näha, seega pean lähenema neile pärast maandumist,“ teatas ta ja öönägemissüsteem taastas vaate tema sihtmärgi sulanud jäänustele. Niisiis, teine etapp, mõtles Lana ja langetas vasaku käe. Laserikahur läks tagasi transpordiasendisse ja Lana muutis kukkumisasendit. Kui jalad olid jälle maa poole, avanesid langevarjud. Lana poole tulid maa pealt laserikiired, kuid enamik neist ei tabanud. Kui ta tänava kohale jõudis, eraldusid langevarjud ja ta kukkus raske raksatusega sillutisele.
Laserituli muutus tihedamaks, kuid see ei aeglustanud Lanat, kui ta veoauto kombel läbi kõrvaloleva kontorihoone seina tormas, samuti ei aeglustanud teda hoone teise seina tellismüür, läbi mille mehha hoonetagusele kõrvaltänavale jõudis. Terasjalgade külgedel süttisid rakettmootorid, mis tõstsid masina järgmise hoone katusele. Vaid kaks äärmiselt üllatunud EXALT-i sõdurit takistasid ta teed järgmise maja katusele, need pühkis ta parema käega lihtsalt katuselt alla.
„Lähenen praegu teisele tornile,“ raporteeris Lana ja hüppas järgmisele katusele. Kaugus ekraanil vähenes iga jooksusammuga.
Ta ei märganud, et midagi on valesti, kuni hetkeni, mil ta oli praktiliselt järgmise torni kohal. Teda haaras ebameeldiv tuimus ja mehaanilised jäsemed ei allunud ta tahtele. Segajatorn häirib mu signaali? EI! Ta ei suutnud kuidagi oma hoogu pidurdada ja Lana kukkus pea ees läbi katuseakna oma sihtmärgi suunas.
Raksatus. Kolin.
Tuimus kadus hetkega ja Lana meeled taastusid. Niisiis ikkagi võit, mitte katastroof, mõtles ta ja vaatas segajatorni jäänuseid enda ümber. Ta oli selle purustanud, kukkudes ülevalt katuseaknast otse sellele peale. „Komando, teine torn maas. Kui keegi peaks kapten Harrisele ütlema, kuidas ma seda tegin, siis annan peksa.“
„Raadiodistsipliin, Beowulf!“ kamandas Fujikawa, aga Lana oli kindel, et kuulis majori hääles naeru. „Soovitame vältida järgmise torni hävitamist lähivõitlustaktika abil.“
„Vastu võetud,“ ütles Lana ja ta tahtis juhtunu pärast pahuralt turtsuda, kui mehha seda võimaldanud oleks. Matt ei jätaks mind kunagi sellega rahule. „Miks peaks sulle relvi andma, kui sa lihtsalt hüppad oma märgi puruks?“ „Kas võtad järgmiseks võitlusstiiliks sumomaadluse?“ Ta urises, eelistades hoonest väljumiseks uksest käimise asemel marssida läbi seina.
Mõni minut tormamist mööda tänavaid ja hoove viisid Lana viimaks viimase torni juurde. See seisis osaliselt purustatud kasvuhoones teisel pool parki. Enne kui ta jõudis selle suunas sammu astuda, tervitas teda ümbritsevatelt katustelt lähtuv laserituli.
Ah ei taha, et ma torni juurde lähen? Hästi! Ei tahagi! Lana tõstis vasaku käe ja laserikahur hüppas tööasendisse nagu siis, kui ta kaarikult hüppas. Ilmus ka sihikuruut ja välgatas laserikiir, mis oli suurusjärgu eredam kui need, mida katustelt tema pihta tulistati. Segajatornist jäi järele vaid sulanud sodi.
„Komando, siin Beowulf,“ ültes Lana ja ta tahtnuks naeratada, kui nägi, kuidas hämar linn muutus tasapisi erksamaks ja seda mitte ainult koidu tõttu. Ta ekraanil süttisid veel mõned varustuseelementide sümbolid, peamised kaks tähistasid telekineetilise löögi mooduleid. „Kõik tornid on likvideeritud ja ma lähen meie operaatori viimase teadaoleva asukoha poole.“
Sinna sa kuulud, mõtles Lana majade vahele joostes. Ta tähelepanu äratasid mõned lasud ja ta otsustas väikse kõrvalepõike teha. Kiire sööstu ja hüppega jõudis ta katusele ning nägi kahte EXALT-i laskurit. Nende reaktsioon oli kiire ja nad üritasid põgeneda, kuid Lana oli kiirem. Ta ei kasutanud telekineetilist lööki, vaid lihtsalt lõi, nii et esimese vaenlase purustatud keha lendas. Teine jäi talle ette ja lömastus ta sammude all, pidurdamata tema hoogu.
Temast vilises mööda rakett ja Lana vastas valanguga oma gatlingi kahurist, mis oli ta parema käe all. See on see, mida sa oskad. Normaalne inimene tunneks hirmu või kahetsust, kui on kellegi tapnud. Aga sina? Sa ei tunne midagi. Lana ei heitnud ainsatki pilku verisele sodile, mis vaenlasest pärast tema valangut järele oli jäänud. Selles oled sa tõeliselt hea. Aga mitte selles, mida Tulekärakas sinult ootab.
--
06:50, 08.12.2015, valmisolekuruum, Canterlot
„Üks minut!“ hüüdis Matt, trügides lähetuspiirkonna keskele. Üks käsi kontrollis alateadlikult õlalrippuvat plasmaautomaati ja seejärel mõõgatupe kinnitusrihma, mis üle ta rinna jooksis. Ma ei tohi eriti siia kohta pihta saada, aga ma ei näe ka muid viise, kuidas seda relva lahingu ajal kanda, ilma et see segaks. Mõtlen selle üle hiljem.
Kõik Canterlotis paiknevad minotaurused, Asterion kaasa arvatud, kandsid parimat varustust, mida nende liik luua suutis. Nende kehad olid täielikult servapidi kattuvate mustade soomusplaatide varjus, enamik nende käsirelvadest sobinuks pigem jalaväesoomukite kahuritornidesse. Mõnel olid kilbid ja kopise mõõgad, aga Asterion oli mõõga vahetanud kirve vastu, mida Matt oli näinud teda Canterloti lahingus kasutamas.
Minotauruste üksuste taga seisis viis „rasket“ löögirühma. 60 kirgasvalge turvise ja kuldse kiivriga XCOM-i sõdurit kontrollisid oma varustust ja vaatasid üle naabrite turviseid. Üle teiste paistsid Edelweiss ja Gespenst, kes seisid ruumi ääres, ümber tehnikute kari, kes tegid viimase minuti kontrolli.
Kõik ruumisviibivad kõikide liikide sõdurid pöörasid näod Matti poole, kes lõpetas oma varustuse uurimise ja võttis sirgema poosi. „Meid teleporditakse otse Applewoodi. Sealsed segajatornid on hävitatud, kuid me peame ära hoidma teiste käivitamise, kui kaardiväeüksused linna laskuvad.“ Üks tehnik žestikuleeris mehhade juures mõned käsisignaalid ja Matt noogutas talle. „Viisteist sekundit! Näeme siis, kui töö on tehtud.“
Ma pole eriline kõnemees. Loodan vaid, et nad ei oota minult mõõduvõttu Churchilliga või kellega iganes, urises Matt omaette ja läks oma kohale. Pahur mõte aga hajus, kui Matt nägi Videvikusära, kes talle ükssarvikute teleporterite juurest lehvitas. Ta pani kiivri pähe ning näitas alikornile püstist pöialt. Ära muretse, Vidi. Sa pidid mulle veel raamatut lugema. Matt luges mõttes viieni ja kogunenud ükssarvikud hakkasid loitsu manama. Järgnev sähvatus pimestas isegi läbi kiivriklaasi, sellele järgnesid tasakaalukadu ja peapööritus. Kuulda oli ka õhulaine matsatust ning Matt otsis ebatasasel pinnal tasakaalu. Nad olid Applewoodis.
„Komando, siin Harris! Üleminek Applewoodi on õnnestunud. Läheme lahingusse!“ teatas Matt püsti tõustes. Sõbralike identifitseerimismärkide pilv tema kiivriekraanil hajus mööda linna laiali ja Matt jooksis neile järele. Tundes kergendust, et ta vaenlastega kohe pärast teleporteerumist kokku ei sattunud, kükitas ta maja varju ja vaatas taevasse. „Zhang, Harris siin. Kuidas ülaltpoolt paistab?“
„Vaenlane on häireolukorras. Mitu nukku suundub Beowulfi positsiooni poole. EXALT paistab olevat end kindlustanud linnakeskuse hoonetes ja paistab, et nad lähevad rünnakutele just sealt,“ teatas hiina sõdur ja Harrise ekraanile ilmus hulgi punaseid märke. „Näen ka MH6 ründekoptereid linnakeskusest õhku tõusmas.“
„Aru saadud, Harris lõpetab,“ ütles Matt ja lülitus enda üksuse kanalile. „Finch, Durand, Spiegel, liituge löögirühmadega ja olge valmis minema, kuhu kästakse. Kuni kaardivägi saabunud ei ole, oleme meie siin ainus maagiline tugi. Tähtsaimad sihtmärgid on nukud ja EXALT-i lennumasinad.“
Kostis kolm käsukinnitust ja ta jooksis lähima löögirühma juurde. Ta võttis taskust kolm volframkuuli ja leviteeris neid enda kõrval. Ta silmad libisesid üle oma telekineetilise relva ja löögirühma, mis tulistas positsiooni kahe kvartali kaugusel ning ... nägi, kuidas üksuse selja taga lendas uks hingedelt. Aeg aeglustus, kui uksest tungis välja neli EXALT-i sõdurit, ideaalsele küljeltründamise positsioonile.
Matt saatis kõik kolm telekineetlilst kuuli vaenlaste poole teele ja tabas kaht neist täpselt pähe. Kolmas möödus oma märgist sõrmelaiuse kauguselt, kui vaenlane oma pea viimasel hetkel tagasi tõmbas. Matt tundis kerget vihasööstu ja tulistas põiklejat plasmaga. Tema Andega tunnetuse jaoks liikus plasmalaeng küllaltki laisalt ja seegi oli märgist möödumas. Ent EXALT-i sõduri kahjuks oli plasmalaengust hoidumine palju keerulisem. Ülikuum välk süütas ta musta ülikonna ja keetis möödudes ta vasaku käe lõhki. Järgmisest laengust ta kõrvale põigelda enam ei suutnud, see tabas teda kehasse, jättes sinna ligi kähe käelaba suuruse kraatri. Ta kukkus ilma häält tegemata.
Viimane vaenlane tõstis laseriautomaadi ja Mattil oli aega vaid karjuda mentaalselt EI, kui laserikiir nähtavale ilmus. Laserikiir sumbus mündisuuruses reaalsuseaugus otse Matti näo vastas ja ilmus välja sarnasest anomaaliast otse EXALT-i sõduri ees. Laskja laip kukkus sillutisele, tabamus oli ta näo ja suurema osa peast minema pühkinud.
Kas mina tegin seda? Millal ma sellise asja ära olen õppinud? Matti ajataju aeglustus normaalseks. Sellest mõtleme hiljem. Keskendu! Ta jooksis oma rühmale järele ja teda üllatasid meeldivalt leitnant Carlocki hüüded. „Pat, Harris siin. Tormasid tulle või?“
Esimese Löögirühma juht ei raisanud kinnituste karjumisele aega, kui Matt ta positsiooni kõrvale jõudis. „Üks EXALT-i positsioon on ühes hoones ristmiku juures ja neil on meie poole väga ilus vaade. Pealegi on nad kuramuse head snaiprid,“ vastas Carlock ja osutas peaga ühe sõduri poole, kes oli parasjagu meedikute hoole all. Kõik valged soomusplaadid olid särvapuhtad, vaid rinna- ja õlakaitsetel oli põletusjälgi.
Snaiper on sooritanud selliselt kauguselt liikuva märgi pihta keerulise lasu ja tabanud soomuste vahele? Matt tahtis vilistada. See on juba Zhangi tase. „Kas tahad, et keegi tulistaks neid?“ pöördus ta leitnandi poole.
„Minotauruste hopliidid ja peltastid üritasid küljelt rünnata, kuid nad on hooviteedele kinni surutud. Kui suudad selle tulepesa likvideerida, aitame nad sellega välja ja me saame järgmisele objektile suunduda.“
Matt vaatas ümber nurga, et sihtkohta uurida. Nagu Patrick oli öelnud, polnud tänaval pea ühtegi varjumisvõimalust, kuni kohvikuni, mis oli Y-kujulise ristmiku harude vahel. Sellest piilumishetkest piisas selleks, et kohviku teise korruse akendest välgatas kaks võimsat laserikiirt. Üks tabas telliskive tema varjumiskoha juures ja teine riivas kiivrit.
„Jeesus Maria, sa ei teinudki nende snaiprite osas nalja,“ ütles Matt varju taganedes. Ta hingas sügavalt ja ütles: „Granaati on vaja.“
Carlock võttis vöölt granaadi ja andis Mattile. Ta küsis kahtleval toonil: „Siit on nagu kaugevõitu visata. Kavatsed telekineesi kasutada?“
„Eks me vaata,“ ütles Matt, vaatas granaati ja hingas sügavalt. Ühe sujuva liigutusega astus ta välja ja saatis granaadi teele. Teda tervitasid kohe kaks laserikiirt, kui granaat ta käest lendu läks, ja tal ei olnud aega vaadata tulemust, kuna pidi kohe varju tagasi tõmbuma.
Patricku kiiver pööras Matti poole ja mõned sekundid nad lihtsalt vaatasid teineteist. „Viskasid selle ikka ära või?“ küsis leitnant, kuid plahvatuse kaja lõpetas selle arutelu. Ta vaatas korra tänavale ja hüüdis: „Esimene Löögirühm, edasi! Ja jälgige ümbrust, jumala pärast!“
Matt astus hoovitänavalt välja ja vaatas põlevat kohvikut. Rohkem laserikiiri sealt ei tulnud ja nad jooksid mööda tänavat edasi, sest lähedusest kostis lahingukära.
Napilt mööda, see tuli selle maja teiselt küljelt, avastas Matt. „Vaenlane vasakul!“
Majast, millest nad just möödusid, välkus laserikiirte rahe, aga see polnud Matti suurim mure. Tänav ta saabaste all vappus, kui maja katuselt hüppas tänavale üks minotauruste nukk ja lähenes nende positsioonile. Matt tulistas teda plasmaautomaadist ja nuku vasak käsi tõusis. Selle soomusplaadid avanesid, moodustades midagi kilbi sarnast. Plasma tabas ülemist siilu ja sulatas selle, kilp pöörles ja blokeeris järgmised neli plasmalaengut, pöörates iga lasu ette järgmise vigastamata siilu. Kui Matt katkestas tule, et relval jahtuda lasta, siis nukk ründas.
Kahur ta paremas käes rääkis ja üks nooruke löögirühma sõdur Louis pühiti jalult. Nukk tulistas kiiresti veel kolm korda ja hõõguvkuumad mürsud lõid sihtmärgi pikali. Matt ei pidanud nägema läbi suitsu mõistmaks, et ta sai surma, hoolimata turvisest.
Need plahvatused ei tee titaanturvise plaatidele midagi, aga võivad turvise kandja lömastada, mõtles Matt. Nukk pöördus järgmise sihtmärgi poole, XCOM-i ja EXALT-i sõdurite vahel jätkus tulevahetus. Matt kaalus võimalusi ja otsustas absurdseima kasuks. Persse see diplomaatia, ma teen greifiklutile joogi välja, kui see toimib, mõtles ta, tõmbas seljalt mõõga ja sööstis.
Nukk nägi lähenevat Matti peaaegu kohe, ta krigises hirmuäratavalt ja tõstis kahuri. Aeg aeglustus, kui esimene mürsk laisalt pööreldes käsikahuri rauast välja jõudis, ja Matti lihased tulitasid, kui ta end aeglustunud aja keskel edasi pressis. Mürsk möödus ta vasakust õlast ja ta tõstis mõõga. Nähes robotit taganemas, ta enesekindlus tõusis. Teine lask kõlas siis, kui Matt päris lähedale jõudis, ja ta pidi peaaegu kukkuma, kui mürsk ta turvise õlakaitse minema pühkis. Roboti kilbikäsi tõusis, et teda maha lüüa, aga lendas kehast eemale, kui selle tee ristus taevaterasest mõõga teega.
Matt oli oodanud mingitki takistust, mis tema lööki pidurdanuks, kuid greifimõõk käis läbi masinavärgi nii, nagu olnuks see pilv. Seepärast ta järgmist sammu tehes komistas ja vehkis mõõgaga, et tasakaalu säilitada. Ta lajatas veel korra umbropsu, ennetamaks oletatavaid rünnakuid küljelt, ja sai tasakaalu tagasi.
Kolaki! Ajakulg normaliseerus, nuku kere kukkus sillutisele ning selle jalad koos puusadega kukkusid sekund hiljem. Roboti ülemine pool üritas allesjäänud käe jõul end minema vinnata, kuid Matt oli kiirem ja lõi mõõga masina rindkeresse. Kann võpatas korra ega liigutanud enam.
Matti ehmatas möire kõrvalolevast hoonest ja hetk hiljem hüppasid tänavale kaks hopliiti. Nende turvised ja kilbid olid täis laserikiirte põletusjälgi ning nende jälgede hulk suurenes, kui nad EXALT-i positsiooni külje poole jooksid. Üks vaenlastest kükitas ja pääses mõõgahoobist, kuid hetk hiljem löödi ta pea kilbiga sodiks. Teine minotaurus lõi ühe vaenlase mõõgaga pooleks, aga langes järgmise vaenlase täpsest lasust. Laskja aga pudenes lahinguga liitunud peltastide käsikahurite turmtules hakklihaks. Allesjäänud EXALT-i meestel ei jäänud enam muud üle, kui heita suitsugranaadid ja taganeda.
„Kapten Harris, õnnitlen teid võidu puhul,“ ütles ellujäänud hopliit, kes oli nuku jäänustele astunud.
„See oli pime õnn,“ vastas Matt, kuid jutud jäid katki, sest taevast kostis tuttav, aga väga ebameeldiv põrin. „Vaenlase lennumasin! Viivitamatult varjuda!“ hüüdis ta varju joostes.
Nähtavale ilmus MH-6 helikopter, mis hakkas laseritest tulistama. Kopterile olid monteeritud raskelaserid ja need tulistasid ilma raskusteta läbi nii minotauruste kui ka inimeste turvistest. Hetkeks, mil peltastid ja löögirühma sõdurid end taas valmis seada jõudsid, oli kopter kadunud, et teisi märke rünnata.
Kui Matt varjust tõusis, et vaadata, kuhu MH-6 läks, märkas ta taevas teistsugust liikumist. „Komando, siin Harris. Esimene Löögirühm võitleb, kuid meil on kannatanuid. Meil on vaja meedikuid kohe, kui kapten Turvis ja kaardivägi maabub,“ teatas Matt, silmad sadadel taevastlaskuvatel kaarikutel. Me oleme nende tähelepanu endale tõmmanud. Ära jäta juhust kasutamata, Särav.
--
07:30, 08.12.2015, Mehhade hooldusruum, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Videvikusära närvid läksid tema ümber toimuvast üha enam pingule, peamiselt siiski selle pärast, et talle oli öeldud, et ta appi ei läheks. Mina olin telepordiloitsu peajuht, mis saatis inimesed ja minotaurused Applewoodi, aga kui see tehtud oli, ütlesid nad mulle, et seal on liiga ohtlik, mõtles ta pahuralt, traavides palatisse, kus lebas Lana. Nad ütlesid, et vaenlase tuli võib kogemata Canterlotti teleporteeruda, kui haavatuid tagasi hakatakse tooma... Aga kui suur on tõenäosus, et midagi sellist juhtuda võiks?
Alikorn ruttas ümber nurga ja pidi ühele inimesest valvurile peaaegu otsa jooksma. Ta pomises midagi vabanduseks ja läks ruumi, kus oli Lana. Kõik kolm mehhade juhti olid eralduskardinate varjus ning tehnikud ja arstid sagisid seinte ääres laiuvate pultide ja ekraanide ümber. Keegi ei takistanud Videvikusära, kui ta lükkas Lanat varjavad kardinad laiali ning istus naise kõrvale.
„Lana, ma olen siin,“ ütles Videvikusära õrnalt. „Ma ei tea, kas sa kuuled mind või mitte, aga ma olen siin. Ära muretse selle pärast, mis siin toimub. Tee vaid nii, et Roosal ja teistel ponidel oleks ohutu, eks?“ Kas ta üldse kuuleb mind, mõtles Videvikusära ja vangutas pead. Kui ta ka ei kuule, tundub ikkagi, et see on hea, kui ma räägin. „Lana, ma tean, et sul oli väga raske sellest rääkida, ja ma kujutan ette, et veel raskem on sul üritada rääkida tõde neile inimestele, kellele sa arvad ennast olevat liiga teinud. Ma olen siin sinu juures, sest sa tahtsid, et ma oleksin siin, kui mind vaja on.“
Järgnes lohutav vaikus ja Videvikusära pani kabja Lana peo peale. Kahju, Lana, aga ma tõesti ei oska rohkem aidata. Ma olen sõprust uurinud mitu aastat, aga sellele, mis sinuga juhtunud on, ei tundu lihtsat vastust leiduvat. Siiski arvan mina, et parim oleks lihtsalt minna ja vabandust paluda. Kui hea teema see oleks, millest Celestiale kirjutada...
Videvikusära mõtiskluse katkestas eralduskardina kahin ja ta nägi arsti, keda ta ei tundnud ja kes tuli Lana kõrvale. Ta võttis vaikselt süstla, pressis selles olnud selge vedeliku veenitilgutisse ja võpatas veidi, kui märkas Videvikusära. Alikorni pilk libises doktorilt taas Lanale ja ta küsis: „Kas see paneb teda ennast paremini tundma?“
„Ainult natukene ja ta ei tunne enam midagi,“ vastas arst, lükkas eralduskardinad laiali ja kadus Videvikusära silmist.
Vähem kui minuti pärast üritas Videvikusära lohutada oma sõpra nii, kuis oskas. Kõik mõtted sellest arstist ja ta süstlast läksid meelest.
--
07:30, 08.12.2015, Laka tänav ja Applewoodi puiestee, Applewood
Lanat jälitavad EXALT-i sõdurid olid viimaks mõistnud, et ta oli laserrelvade suhtes tuim ning rakettkelvade jaoks liiga kiire, kui just lähedalt ei tulistatud. Ja nad teavad, mis nendega juhtub, kui mulle lähedale satuvad, mõtles Lana. Selles veendumiseks ei olnud tal vaja oma verest kirjuid teraskäsi vaadata.
Paraku tähendas see naise jaoks tegevusepuudust ja ta mõtted läksid uitama. Debatiga liitus uus hääl, mida Lana ei olnud enam kui kümme aastat kuulnud. Nagu see süngem hääl, mis Lanat viimasel ajal piinanud oli, kuulus seegi hääl Lana juurde ning oli vaikne, hell ja täis lootust. See oli ülim asi, mida ta oli üle kümne aasta igatsenud.
Kust sa võtad, et ta siiras ei ole? Sind ei häiri tema tegelik olemus, vaid see, et ta näeb sinu tõelist olemust ja tunnustab seda.
Lana pööras ümber nurga ja nägi järgmist tühja tänavat, kus polnud midagi, mis ta salajast mõttelõnga katkestaks.
Ta on mõtelnud kõigest, mis on su sees, asjadest, mida isegi Matt ei tea, ja see ei peatanud teda. See on võimalus, millest sa arvad end olevat ilma jäänud. Haara sellest! Haara sellest!
Sünge hääl, Lana künism, vaikis, kui ta pööras ümber järgmise nurga. Kui ta olnuks oma tegelikus kehas, ohanuks ta kergendunult. Operaatori viimane teadaolev asukoht oli maa-aluse tunneli ava ta ees ja... selle juures oli neli minotauruste nukku.
Sisemine debatt lõppes ja Lana mõistuse vastutustundlik pool lülitus sisse. „Komando, siin Beowulf. Saabun operaatori viimase teadaoleva asukoha juurde. Pühin vaenlased minema, see ei tohiks võtta kauem kui üks minut.“
„Vastu võetud, Beowulf. Insenerid tahavad uurimiseks üht nuku tuuma tervena. Proovi üks neist kahjutuks teha, et päästemeeskond saaks selle ära viia.“
Kõik neli nukku pöördusid Lana poole ja sööstsid. Esimese nuku vasak käsi avanes ja välja ilmus massiivne tera. Teise käsi tõmbus rusikasse, rusikas eraldus käest ja jäi pika keti otsa kõlkuma. Mõlemad haarasid paremasse kätte kahurid, kui olid lähivõitluse kaugusele jõudnud.
Vaatamata oma lühikesele kasvule ja haldjalikule välimusele, oli Lana Jenkinsil XCOM-i sõdurite hulgas teatud maine. Enne vigastust, milles ta käe kaotas, oli ta kohaliku baasi käsivõitluse võitmatu tšempion. Ta oli areenil kolkinud korduvalt mehi, kes olid temast vähemalt jala jagu pikemad ja sada naela raskemad. Kui ta oma vasakust käest ilma jäi, mõtles tema (samuti ka kõik teised löögirühmade liikmed), et tema terrori ajastu on läbi.
Siis aga ehitas hull insener Shen Beowulfi prototüübi ja ahvatles Lanat vabatahtlikult seda katsetama, lubades valmistada masina jaoks lähivõitluse varustuse, mis on mõeldud just temale. Ta proovis seda vaid ühe korra ja sealtmaalt oli ta mehhade arendusprogrammis osalemisest loobunud. Masina juhtimisele eelnev valulik protsess ja pärastisele lahtiühendamisele järgnenud nädalaid kestnud kurnavad kõrvalmõjud ei olnud seda väärt.
Kuni praeguse hetkeni.
Lanale lähenesid neli vaenlast kavatsusega kakelda ja temal oli keha, mis tegi ta superinimeseks. Kui ta olnuks oma kehas, ta irvitanuks ja lakkunuks huuli. Lana läks neid hävitama.
Mehha sööstis esimesena mõõgaga vehkiva nuku poole ja hüppas piisavalt lähedale, et pihta hakata. Ta parem jalg tabas nuku vasakut jalga ja purustas selle, seepärast roboti ründemanööver hääbus ja muutus juhitamatuks koperdamiseks. Lana vasak käsi haaras koletise langeva mõõgaga käe, parem käsi puutus nuku kõhtu ja telekineetilise löögi moodul aktiveerus. Nuku kere alumine pool pudenes löögist laiali ja ülemine pool lendas sööstuhoo inertsist üle Lana pea.
Kettnuiaga nukk oli järgmine. Poolesekundiline valang Lana käe alt lõhkus keti poole vehkimise pealt. Kuna lähivõitlusrelv oli ootamatult kadunud, haaras nukk kahuri ja avas tule. Edasisööstva Lana rinnasoomustel põrkusid tuhmide matsude saatel mürsud, nukk üritas taganeda, kuid liiga hilja. Lana parem käsi haaras kahuriga käe, lükkas selle üles ning vasaku käe telekineetilise löögi moodul tabas kohta, kus inimesel olnuks ribid. Nuku soomuskorpus kägardus nagu õllepurk ja lendas kõrvaloleva büroohoone teisele korrusele. Lana jäi tänavale, ta kätte oli jäänud nukust eraldunud kahuriga käsi.
Lana ei raisanud võidu üle rõõmustamiseks hetkegi, ta viskas nuku käega järgmist nukku ja sööstis viimasele kallale. Lühiajaline rakettmootorite käivitus mehha jalgades lennutas ta neljanda nuku juurde, viimane polnud aga nii kiire sööstu jaoks valmistuda jõudnud. Ta lendas selili ega saanud end kuidagi kaitsta, kui Lana tal sarvest haaras ja pea otsast väänas. Peata robot rabeles veel maas, aga jäi vaikseks, kui Lana ta omaenese sarvega läbi torkas.
Viimane töökorras nukk oli ilmselt õppust võtnud, ta hoidis distantsi ja kasutas oma kahurit. Esimesed kolm mürsku tabasid Lana selga, kui ta oma viimase ohvri kohalt tõusis, ja purustasid ta laserikahuri. Kahjustused ei olnud rasked ja Lana pööras oma rinnaturvise vastu, aga nukk ei lõpetanud turmtuld.
Lana otsustas vastata gatlingi raudadest. Kahuri tuhm põrin uppus nuku kahuri paugatustesse. Roboti pead ja silma tabanud kuulirahe paiskas ta tagasi ja seda hetke kasutas Lana võitluse lõpetamiseks. Ta sööstis löögiulatusse ning purustas nuku ühe jala telekineetilise löögiga, teine löök lõi nukul pea otsast ja ta kukkus maha.
Pole hullu, kui endast räägin, mõtles Lana, hinnates enese kahjustusi. Siin on neile lausa kaks tuuma, aga selle pärast muretsegu komando. Ma pean leidma meie operaatori. Ta kõndis tunnelisuule ja tahtis juba hüüda, kuid kangestus, kui tunnelisuust sisse vaatas.
Tunnel oli nagu tapamaja. Siin olid vähemalt kolme EXALT-i sõduri jäänused. (Lana luges veriste jäänuste hulgas vedelevate peade järgi, tegelikult võis neid siin rohkemgi olla.) Mõni oli stalagmiitidega lakke või seinale naelutatud, mõned olid kividega mööda maad sodiks pekstud. Otsitavast operaatorist polnud aga jälgegi.
„Komando, kas näete seda?“ küsis Lana. „Meie operaatori signaal lõpeb siin, kuid ma ei näe, et ta tunnelis oleks.“ Ta suumis oma vaadet ning jälgis pilguga veriseid kabjajälgi, mis algasid vereorgia toimumiskohast ja viisid majavaremetesse tunnelisuu vastas. „Kui EXALT sama signaali jälgis, võis see siin lihtsalt katkeda. Kas lähen mööda neid jälgi järele?“
Fujikawa vastas minuti pärast: „Roheline tuli, Beowulf. Mine jälgede järgi nii hästi, kuidas oskad ja kanna meile operaatori seisukorrast ette. Eriarstiabi on ootel.“
„Vastu võetud, komando, Beowulf lõpetab,“ vastas Lana ja ajas end sirgu.
Ta astus reipal sammul mööda veriseid kabjajälgi ja ta oli juba nurga taha pööramas, kui äkki tabasid ta selga neli kahurimürsku. Ta vandus, kiivriekraan väreles ja ta pööras enese vaenlase poole. „No kurat küll!“
Lana vennad olid väiksed poisid ja neile meeldisid robotid. Koomiksirobotid, mudelrobotid ja LEGO robotid. Lana oli kõrvalt vaadates selle hobi ja terminitega tuttavaks saanud. Üks osa sellest oli erinevate robotite osadest uute robotite kokkupanemine või millegi täiesti uue ehitamine. Sõna „komplektisegamine“ tundus praegusel hetkel veidralt asjakohane.
Ilmselt sel ajal, kui Lana tunnelit uuris, olid esimene ja viimane nukk, millega Lana võidelnud oli, koondanud lahinguväljalt osi ja need ühendanud. Ühe nuku keha oli muutunud raamiks, mis kõndis purustatud kamraadide kätel ja jalgadel, ning teise nuku keha oli selle peal nagu kahuritorn. Robootiline frankensteini koletis andis imetlusväärse täpsusega turmtuld.
„Komando, siin Beowulf. Noh, nendest nukutuumadest, mis te tahtsite kätte saada...“ ütles Lana varju tõmbudes, „ma kardan, et see ei tule praegu kõne alla.“
Raadiost kostis rida vandesõnu. „Vastu võetud, Beowulf. Saadame sulle Edelweissi appi seda värki lõpetama.“
„Aru saadud, komando. Teen seni seda, mis suudan,“ vastas Lana majade vahele varju tõmbudes. Ta komistas mitu korda, sest jalad tõrkusid. See kuradi kolakas tabas midagi tähtsat. Pean veel veidi vastu pidama, kuni jämedad torud kohale tulevad ja selle nuhtluse ära klaarivad, mõtles ta, longates järgmise maja taha.
--
07:50, 08.12.2015, kuninglik õhulaev „Äikesesammas“ Applewoodi kohal
Kuigi Vikerkaaresööstule ei meeldinud seda tunnistada, oli ta tegutsenud oma võimete piiril. Tervelt seitse tundi oli ta juhatanud ja aidanud Equestria ühendilmameeskondi tekitada tihedaimat pilvemassiivi, mida kunagi üritatud oldi. Vastavalt tema hoiatusele, mis ta Canterlotis öelnud oli, ei sadanud neist pilvedest ainsatki vihmapiiska ega lumehelvest. Kõigi arvates olid nad teinud hämmastavat tööd ja mitte ükski linnas liikuv vaenulik inimene ei teadnud, mis neis pilvedes luurab, oodates vaid hetke, millal rünnata. See oli saavutus, millest vaid vähesed pegasused unistada oskasid ja Vikerkaaresööstul oli see esimest korda õnnestunud.
Häda oli vaid selles, et nii Vikerkaaresööst kui ka teised ponid olid selleks liiga väsinud, et kiidelda. „Äikesesamba“ tekk oli täis väsinud ilmaponisid ja nende vahel liikusid meedikud, kes andsid vajaduse korral arstiabi. Õhulaeva peatekil seisis väike inimeste ja greifide grupp, silmade ees spetsiaalsed okulaarid, mis nägid läbi pilvede.
See on vist üks Videvikusära inimesest sõber, mõtles Vikerkaaresööst, vaadates valge siilipea ja kitsehabemega arminäoga inimest. Kindlasti ei ole ta selline nagu Videvikusära ülejäänud inimestest sõbrad. Enne tuleb vist maailmalõpp, kui see mees naeratab.
Selmet end tekil laiali sirutada ja lasta lihastel lõtvuda, ta kõndis või õigemini komberdas reelingu äärde. Õhulaev hõljus ülalpool pilvepiiri ja sealt avanes ilus vaade Celestia päikesele, mis aeglaselt silmapiiri tagant tõusis. Vaid tund aega tagasi oli taevas täis kaardiväelasi kandvaid kaarikuid, mis olid valmis linna laskuma. Minu arvates tõstnuks see nende tuju, kui nad näinuks, kuidas päike taevasse tõuseb, mõtles ta, ja hakkas mõtteharjutuseks kujutlema, kuidas hajutada see pilvemassiiv, millega nad nii palju vaeva olid näinud...
Oot-oot, see ei ole õige asi, mõtles Vikerkaaresööst ja kissitas pilvedesse vaadata. Midagi lendab pilvedes, aga ma ei näe seda. Ma ei näe isegi varju ega piirjooni. See ei saa olla võimalik. Pegasus pigistas silmad sekundiks kinni ja avas need uuesti. Tõesti, keerised pilvedes ei olnud tema kujutlusvõime vili, kuid isegi tema terav pilk ei võimaldanud nähtuse allikat tuvastada.
Vikerkaaresööst nihkus, külg ees, mööda reelinguäärt, kuni oli arminäo kõrval. „Hei, noh, kuule, sina... Seal pilvedes lendab midagi, kuid ma ei näe seda. Äkki sa suudad oma nende silmaviguritega vaadata, mis asi see on?“
Inimene vaatas korra pegasuse poole ja puuris siis pilgu pilvedesse. Siis sulges ta silmad ja hingas aeglaselt... Ja lõi silmad pärani. „Komando, siin Zhang,“ ütles ta raadiojaamale vajutades. „Avastatud linnale lähenevad Ospreyd ja neil on müürilille seadmed, et avastamist vältida. Soovitage maapealsetel üksustel kasutada skannereid ja arkaniste, et avastada vaenlasi, mis varjavad end naturaalse silma eest.“
„Ospreyd? Ma pole kunagi näinud nii suurt lindu, mis sellisel määral pilvi jõuaks keerutada...“ pomises Vikerkaaresööst ja kui Zhang talle seda ei selgitanud, küsis ta: „Mida see siis tähendab?“
„Eks näis,“ vastas hiinlane, pani okulaarid silmade ette tagasi ja puuris pilgu taas pilvedesse.
(Osprey = kalakotkas ingl.k. Zhang rääkis konvertoplaanist Bell Boeing V22 Osprey, aga Vikerkaaresööst sai aru, et ta räägib kalakotkast.)
--
08:00, 08.12.2015, Applewoodi kesklinn
„Kapten, rõõm sind näha,“ ütles Matt Säraturvisele, kui nad kükitasid purunenud müüri varjus. „EXALT on taganenud siia, aga meie peame iga edenenud tolli eest kallist hinda maksma.“
Ükssarvik noogutas ja tema näost paistis viha. „On sul ideid, et mida nad siin teevad? Koondavad jõude, et hõivatud maad enda käes hoida?“ küsis ta ja piilus üle müüri... Ning sai õnnistatud laserikiirega, mis tuli otse tema pea suunas. Kiir peegeldus ükssarviku kaitseväljalt küll eemale, aga sellegipoolest tõmbus ta müüri varju tagasi.
„Võimalik,“ vastas Matt. Häälekõla järgi ei olnud ta selles eriti kindel.
„Kõigile üksustele, olge hoiatatud,“ ütles Fujikawa ja Matt oli majori hääletoonist kohe ärevil. „Linnakeskusele lähenevad Müürilille kamuflaažiga Ospreyd. Zhang raporteeris, et neil on uksed avali ja dessandiruumid tühjad.“
„Nad tõmmavad ennast välja,“ sisises Matt. „Komando, Harris siin. Kas meil on piirkonnas vahendeid, millega neid linnukesi alla saada?“
„Sina oled kõige lähemal, Harris. Teised üksused maapinnal teatavad, et nende ülesanded on täidetud. Kui näed märki ja võimalust, on sul õigus rünnata. Komando lõpetab.“
Kurat küll, mõtles Matt ja piilus nüüd ise üle müüri. Peaksime vist vagusi istuma. Päästsime tuhandeid tsiviile, enne kui neid oleks veetud jumal teab kuhu, pealegi kandis EXALT siin ikka ränki kaotusi. Parem mitte ahneks minna. Ta pidi sellele mõttele juba truuks jääma, aga ta nägi kedagi, kes pidi surema.
EXALT-i sõdurid olid pikali ja andsid maapealsete jõudude vastu tulekatet, aga pidid tõusma jalule, kui varemeist tõusid kolm greifi ja ründasid neid õhust. Ühe vaenlase rinda tungis ammunool, mis läbis ta turvise, nagu seda poleks olnudki, ja teisel pidi ammunooletabamusest peaaegu pea otsast kukkuma. Kolmas EXALT-i sõdur naeratas ja tõmbus kolmanda greifi noolest kõrvale. Läbi hommikutaeva välkus kolm laserikiirt ja kõik kolm greifi langesid maha. Üks neist vedas end jalule ja oli mõõka haaramas, kuid naeratav sõdur haaras püstoli ja tulistas teda pähe.
„Palun vabandust,“ ütles võõras isik soojalt ja Matt pööras pead, et teda vaadata. Ta oli pikk, seljas hästiistuv äriülikond ja kaelas lips, vasakus käes oli kohver. Ta juuksed olid militaarstandardite jaoks liiga pikad ja baasi eluolu kohta liiga stiilses soengus. Peene raamiga prillid varjasid pooleldi ta halle silmi ja ta naeratus oli nii lai, et oli veel siiras, aga mitte veel imelik. Kokkuvõtvalt oli see mees kergesti unustatav ega olnuks mõnes tsiviilkontoris üldsegi kohatu.
„Komando, siin Harris! Näen peasihtmärki, mister Videt! Jälitan teda!“ hüüdis Matt, tõusis varjust ja tulistas. Plasmalaeng möödus kaugelt, kui Vide kõrvale tõmbus, ja heatahtlik naeratus muutus kurjaks irveks, kui ta laskjat nägi. Vastutulistamise asemel keeras ta selja ja jooksis maja poole linna keskel. Kõhklemata hüppas Matt üle müüri, mille taga ta end varjanud oli, ja jooksis järele.
„Matt, oota!“ protestis Säraturvis, kes sööstis samuti varjust välja. „Kõik üksused, edasi! Läks!“
Samasugune raev, mida Matt oli tundnud mitu kuud tagasi, andis talle motivatsiooni tormata otse EXALT-i positsioonile. Ta tulistas plasmat, kuni relv üle kuumenes, siis võttis oma ausa ballistilise püstoli. Kõik, mida tema vaim haaras, muutus relvaks ja varsti hõljus ta telekineesiväljas väike pilv padrunihülsse, valmis vajalikus suunas kuulidena teele asuma.
Hoolimata EXALT-i sõdurite rühmadest, millest ta läbi kündis, oli Vide alati jõudnud järgmise koridori lõppu täpselt nii, et teda oli korraks näha, aga tulistamiseks aega ei jätkunud. Kui Matt oleks situatsiooni ilma vihata käsitlenud, võinuks ta aimata, mis järgmiseks juhtub.
Ta oli just jooksnud ümber nurga ja jõudnud keskusehoone siseõuele, et näha Vide’d ja ... granaati, mille ta just lendu oli saatnud. Kas geenimanipulatsioonide, implantaatide või harjutamise tõttu lendas granaat Matti poole kiiremini kui pesapall. Ainult Matti telekinees hoidis seda otse kiivrisse lendamast ja aeg aeglustus vaid nii palju, et Matt jõudis lugeda silti granaadi küljel: MAAGIAVASTANE VAHEND 87
Klõps.
Valu. See oli kõik, mis olemas oli. Kogu Matti olemasolu oli valu. Jumal küll, siin toimus midagi olulist, kuid ta ei mäletanud muud kui valu.
„Mister Harris, ma olen nii rõõmus, et me saame jälle kohtuda. Kuigi ma tahtnuks seda teha... märksa paremates tingimustes.“
Viha. Viha võitles valuga. Ja mida kauem Matt seda häält kuulis, seda vihasemaks ta sai.
„Tegelikult olin teinud ettevalmistusi selleks kohtumiseks juba oktoobri lõpus, kuid see plaan kukkus läbi. Paistab, et need mehed, kelle ma sinu ja Jenkinsi järele saatsin, jäid liikluse pärast hiljaks ja hetkeks, mil nad kohale jõudsid, olite teie ammu läinud.“
Valu oli nüüd kauge mälestus ja viimse kui ta karva täitis nüüd raev. Ta üritas püsti tõusta, kuid sattus segadusse, kui avastas, et rääkija tirib teda.
„EXALT Vide! Sul on seaduslik kohus peatuda!“ „Lase kohe pantvang lahti! Kohe!“ „Sellest ei ole pääsu! Lase lahti või sa sured!“
Veel ühed hääled, mehe ja naise hääl, üks tuttav, teine võõras. Mis pantvangist nad räägivad?
„On kahetsusväärne, et meie kohtumine nii lühikeseks jäi,“ ütles esimene hääl. Rääkija oli nii lähedal, et Matt tundis peaaegu ta hingeõhku oma kuklal. „Ma plaanisin sinu ja Jenkinsiga palju rohkem aega veeta, enne kui te surete. Paistab, et ma pean seda tegema teadmisega, et vähemalt üks teist on juba surnud. Hüvasti, mister Harris.“
Ta paremat kätt ja rindkeret haaras valu, kui Vide torkas noa ta parema käe alla titaanturvise plaatide vahele. Nuga tõmmati kohe ka välja ja Matt lükati põlvili. Siis kostis igalt poolt hüüdeid ja tulistamisi ning ta vajus aeglaselt pikali.
„Harris, komando siin! Kanna olukorrast ette!“ hüüdis raadios Fujikawa hääl. „Beowulf, Edelweiss ja Gespenst just avasta...“ ohvitseri jutt asendus äkki raadiost kostvate karjete ja tulistamisega.
--
07:50, 08.12.2015, mehhade hoolduspunkt, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Üks arstidest tuli Videvikusära juurde ja hüüdis midagi, kuid Videvikusära peaaegu ei kuulnud. Ta silmad olid Lanal, kelle keha tõmbles krampides, ning arstide järjest kiireneval ja paanilisemal toimetamisel. Masinate kurjakuulutavad sireenid ja piiksud vihjasid sellele, et toimumas on midagi tõsist.
„Tal on valus...“ sosistas Videvikusära ja hoidis kogu oma tahtejõuga tagasi tungi söösta appi ja teha midagi... midagigi tema heaks. Arstide pingutused muutusid paaniliseks, nad tegid Lanale mitu süsti, millest ei paistnud abi olevat. Siin peab olema midagi, mida ma teha saan! Midagi maagilist, mis ta sellest välja aitaks! Ma saaksin...
Ärev piiksumine asendus ühtlase tooniga ja üks arstidest võttis kaks metallplaati. Ülejäänud inimesed tõmbusid Lanast eemale, arst surus plaadid vastu Lana rindkeret ja ta keha võpatas pingule. Plaadid tõsteti eemale ja pandi tagasi ning protsess kordus. See kordus kolm korda, aga Lana jäi vaikseks.
„Lõpetame,“ ütles peaarst ja ülejäänud meditsiinipersonal läks viivitamatult appi teisele kahele hädasolevale inimesele. Peaarst heitis Lanale hirmunud pilgu ja rääkis: „Surmaaeg kell 7.51. Surma põhjus...“ Ta vaikis hetkeks, kui ta pilk tilgutile langes. Ta käsi haaras tilgutikoti ja vooliku, pööras seda, et igast küljest vaadata. „Teatage turvateenistusele, et ala sulgeda! Tilgutikotid on saboteeritud!“ karjus arst.
Üks tehnik läks turvateenistusele helistama ja arst jooksis Videvikusära juurde. „Printsess, sa olid seersant Jenkinsi juures, kui see juhtus. Kas nägid kedagi, kes midagi meditsiinitehnika kallal või selle tilguti juures tegi? Printsess, püüa meelde tuletada!“
Videvikusära küll kuulis arsti, aga ta mõtted olid mujal. Lana oli öelnud, et ta kartis olla üksi, ja tahtis, et keegi valvaks teda. Ta palus mul seda teha, sest ta usaldas mind. Aga ma ei suutnud teda kaitsta. Videvikusära lõuad tõmbusid aeglaselt kokku, kui sündmuse kogu raskus ta meeli tabas. Keegi tuli siia ja saboteeris ta seadmestikku. See arst tegi midagi ta tilguti juures. Ma ei peatanud seda arsti. Lana suri minu pärast.
See mõte oli kurjakuulutav ning kordas ennast ta peas uuesti ja uuesti. Temas tõusis midagi külma ja sünget, kui ta jõudis järgmise loogilise järelduseni. Lana on surnud, aga mitte ainult minu pärast.
Videvikusärast hajus maagialaine ja ta keerutas pead. Maagialaine läbis lossi ja linna ning ta eesmärk oli leitud. Järgmine maagiasähvatus teleporteeris Videvikusära mehhade hoolduspunktist operatsioonide staapi. Videvikusära kõrvu rebestas tulistamismüra, kui libaarst ja ta kaaslane tule avasid. Yumiko pea võpatas verd pursates selja taha, Chrysalis karjatas ja kukkus, kitiinsoomustes mõned kuuliaugud.
„SINA!“ möiratas Videvikusära, kuid ta hilines oma raevuga sekundi jagu.
Mõrtsukad ei jäänud pärast tulistamist toppama, nad pöörasid ümber ja hüppasid järgmise korruse rõdule. Enne kui nende jalad põrandat puudutasid, oli Videvikusära juba nende ette teleporteerunud. „SINA!“ karjus ta uuesti ja tema hüüuga kaasnes telekineetilise jõu laine. Libaarst lendas üle rõduääre ja lõhkus vitraaažakna ruumi vastasküljes ning ta abiline takerdus rõduäärele. Ta tõstis oma automaadi, et tulistada, kuid järgmine telekineetiline laine lajatas ta marmorpõrandale. Järgmise loitsu ajel hakkasid ta jäsemed aeglaselt kivistuma. Ta karjus nii valust kui ootamatusest, kui ta käed-jalad hakkasid sulanduma rõdu marmorpõrandasse, Videvikusära tähelepanu oli aga juba mujal.
Libaarst põrkles üle ühe muruga kaetud sisehoovi ja rullus jalule, et minema longata. Ta ei jõudnud oma maandumiskohast jalgagi eemale astuda, kui tema ette teleporteerus Videvikusära.
„SINA!“ karjus Videvikusära ja lennutas arsti maagiaväel vastu lossiseina. Telekineetiline surve püsis muutumatuna ja alikorn astus lähemale. Kui arst liigutas käsi, et end seinast eemale lükata, Videvikusära kahekordistas oma jõudu. Ta käed murdusid selle surve all ja ta sai vaid vaadata, kuidas alikorn talle lähenes.
Ta tappis Lana! Ta tappis Yumiko! Pane ta kannatama! Pane ta maksma! Tee seda, Videvik, see on nii kerge...
„Sina...“ urises Videvikusära.
Tema lömastamiseks oli vaid veidi vaja jõudu lisada. Vaid kerge surve ja ta maksab selle eest, mida ta teinud on.
„Sina...“
Videvikusära kuulis päikesekaardi ja inimestest valvurite lähenemist ning kuulis nõrgalt ka Luna rahustavat häält. Tapjal polnud enam mingit põgenemisvõimalust, aga ikkagi oli ta neid rünnanud. Mitte ükski poni ei paneks pahaks, kui ta libaarstile lihtsalt otsa peale teeks.
„Koletis oled sa vaid siis, kui teiste elud sulle midagi ei tähenda. See, et sa praegu süüd tunned, tähendab seda, et sa oled siiski hea poni.“
Talle meenus ootamatult kunagine vestlus Mattiga ja ta hing jäi kurku kinni.
„Sina... oled,“ pingutas Videvikusära öelda, hoides nuttu tagasi. „seadusega vangistatud Equestria ja ta liitlaste vastu toimepandud kuritegude tõttu.“ Ta maagia katkes ja ta lasi mõrtsukal sillutisele kukkuda. Videvikusäral jätkus keskendumist veel vaid selleks, et varju teleporteeruda, enne kui ta seal pisaraisse murdus.