„Infiltreeruja kabjad teevad rohkem kahju kui kuitahes suur draakonite, greifide või ponide armee. Rünnak, mida sa ei näe, otsustab kõige sagedamini võitluse lõpu.“ Kavalale Ristikule omistatud mõttetera spioonide kohta
--
19:30, 22.11.2015, Canterloti elukorterid
„Okei, sõdurid! Peame leidma uue rünnakuviisi,“ ütles Mesimagus edasi-tagasi tammudes. „Kui me nüüd ei jätka, siis kuri X-organisatsioon võidab!“ lõpetas ta tõsisel toonil, pöörates näo teiste ruumisviibijate poole. Tuhatnelja ja Õunaõis olid esinemisest vaimustuses, aga nende uusim kaaslane mitte.
„Mis on see, mida see „kuri X-organisatsioon“ võita tahab?“ küsis Alvar rahulikult ja Mesimagus peaaegu kuulis neid jutumärke selles küsimuses. „Kui sa tead oma vastase lõppeesmärki, siis on see võtmeks võtta initsiatiiv ja võita. Kui sa nende eesmärke ei tea, oled sunnitud initsiatiivi neile loovutama.“
„Mis on initsiatiiv?“ küsis Õunaõis, kui oli tundmatut sõna kuulnud.
„Initsiatiiv tähendab esimese sammu tegemist. Kahe vastandliku jõu korral on see, kel pole initsiatiivi, alati teisest sammujagu maas. Nüüd, kui üks pool teab teise poole eesmärki, on neil hea ette aimata, mis sammu nad järgmiseks teevad, ja püüda oma sammudega seda peatada. Teinekord võib üks pool võib tegutseda hoopis nii, et teine pool peaks tema käikudele reageerima, ükskõik kui kiiresti. Sellel poolel, kes teeb käike esimesena, ongi initsiatiiv.“
„Ohhoo!“ tegid Õunaõis ja Tuhatnelja kooris, Alvari tarka juttu ja teadmisi kuuldes. Aga Mesimagus oli vait.
Tundub, et ta tunneb rõõmu, kui ta selliseid asju seletab. Ta pole üldse Astla moodi, avastas ükssarvik ja vaatas draakonipoega, kes oli toanurka toolile magama jäänud. Astel andis endast parima, aga käitub ikka nagu täiskasvanu, kes varssasid karjatab. Alvar seevastu suhtub meisse nagu täiskasvanuisse. Me oleksime ehk edukamad, kui ta päriselt osa võtaks, mitte ei vaataks niisama pealt.
„Aga kuidas me saaks initsiatiivi haarata?“ küsis Tuhatnelja.
„See on asi, milles peate ise otsusele jõudma,“ ütles Alvar kahetseva häälega ja tõusis. „Mul tuleb üks teine üritus, milles ma pean osalema. See ei tohiks üle paari tunni võtta. Õnn kaasa!“ Ning noor greif ja tema ikka veel nimeta hiiglaslik vari jätsid kolm varssa ja magava draakoni omavahele.
Alvaril on neid „üritusi“ päris tihti. Ja ta ei ütle meile kunagi, kuhu ta läheb ja mida ta teeb, mõtiskles Mesimagus, aga lükkas siis need mõtted kõrvale. „Hästi siis. On teil mõtteid, tüdrukud?“
„Me oleme püüdnud Videvikku hoiatada, aga ta ütles meile, et me ei pea muretsema,“ kaebas Tuhatnelja. „Ta oli näost täitsa punane, kui me hoiatasime, järelikult üritab ta ise vastu hakata!“
„Vikerkaaresööst, Võbelus ja minu õde ei kavatse samuti aidata,“ ohkas Õunaõis. „Kui nad seal paranesid, rääkisid nad seal ühe inimesega pea iga päev! Nad rääkisid veel täna lõunasöögi ajal kah!“
„Minu arust peame Roosa Piruka samuti maha kandma. Kui ma püüdsin temalt abi küsida, ütles ta, et see inimene ja Videvik on „AP“, ning siis lõi ta mulle kreemimuffini suhu ja kadus,“ ohkas Mesimagus. „Kes siis üldse järele jääb?“
--
20:02, 22.11.2015, Canterloti raudteejaam
Lõpuks jäi ilumärgirüütlitel üle vaid kaks poni, keda nad usaldasid Videvikusära häda arutama, ja mõlemad juhtusid olema parasjagu samas kohas.
Cadance ja Säraturvis embasid teineteist pikalt, sest sõdurid ja varustus olid juba laaditud rongi. Töölised hoidsid paarist aupaklikku kaugusesse, et nad saaksid jagada hüvastijätusõnumeid. Prints ja printsess eraldusid teineteisest ja naeratasid lahkelt kolmele lähenevale varsale. „Meil vist pole enam palju aega, aga miski ütleb mulle, et teil on mulle midagi tähtsat öelda,“ ütles Cadance.
„Jah, ongi!“ pahvatas Mesimagus. „Asi on Videvikus!“
„Mis Videvikuga on?“ küsis Säraturvis murelikul toonil ja hakkas rääkijate poole astuma, kuid peatus, kui Cadance tema poole kabjaga lehvitas.
„Ära muretse, kallis,“ ütles alikorn. „Meil on palju tähtsamaid asju, mille üle muretseda. Pealegi, kui sa kuulad, oled kogu ülejäänud päeva pahur,“ itsitas Cadance, lehvitas veelkord, mispeale ükssarvik kummardus ja hakkas lossi poole minema. „Nüüd aga, tüdrukud, rääkige mulle kõik Videvikusära kohta ära!“
„See on kohutav!“
„Ta on ohus!“
„Kurjad inimesed valitsevad ta mõistust!“
Cadance naeratas kannatlikult, kui kolm varssa korraga rääksid. Kui nad lõpetasid, et sisse hingata, tõstis alikorn kabja ja katkestas nad. „Seega te räägite, et Videvik veedab selle inimesega palju aega, ta punastab, kui vaatab seda inimest, ja aitab teda igal võimalusel?“ Kui kolm varssa agaralt noogutasid, küsis Cadance: „Tüdrukud. Aga kui te näeksite, et Videvik käituks niiviisi Big Maci läheduses, mida te siis arvaksite?“
„Noh, siis oleks üsna selge, et Big Mac oleks tema väga eriline poni,“ vastas Õunaõis.
„Õige,“ ütles Cadance naeratades. „Ja mis te arvate, miks Videvik selle inimese lähedal niimoodi käitub?“
„Sest ta töötab kurjas X-organisatsioonis ja ta valitseb ta mõistust!“ kuulutasid kolm ilumärgirüütlit korraga.
„Siis on küll tõsine lugu,“ noogutas alikorn, tehes tõsist nägu ja hoidudes naerust. „Sellisel juhul on mul teile kolmele väga eriline missioon. Te peate Videvikku ja seda inimest jälgima ning laskma Astlal saata mulle raporteid Kristallimpeeriumisse. Samuti tahan ma, et teataksite mulle ka seda, kui te ise end imelikult imelikult tundma hakkate,“ lisas Cadance vallatult silma pilgutades. „Eriti siis, kui lähedal on üks teatud noor greif, kellega te viimasel ajal aega veedate.“
„Ära ole loll, greifid ei oska sellist kurja mõistusekontrolli maagiat,“ teatas Tuhatnelja kössi tõmbudes. „Nad ju ei oska kurja mõistusekontolli maagiat, eks?“
„Ma ei usu, aga tüdruk ei saa olla liiga hoolikas, eks? Nüüd aga jookske, teil kolmel on hulk tööd teha!“ käskis Cadance kuningliku autoriteediga, mille peale kolm varssa andsid au ning kadusid rahvasumma. Kui ta oli kindel, et need kolm on kuulde- ja nägemisulatusest väljas, lubas Cadance endale rahustava naeratuse.
Ehkki ajad on praegu kohutavad, on rõõm tunda, et armastus saab siiski idaneda, mõtles ta rongile astudes.
--
20:31, 22.11.2015, XCOM-i paiknemisala sissepääs
Veerand tundi oli möödunud hetkest, kui ilumärgirüütlid olid näinud Videvikusära koos kurja inimesega, kes ta mõistust kontrollis. Kümme minutit oli möödunud hetkest, mil nad jõudsid üheskoos Canterloti inimeste piirkonda. Viis minutit oli möödunud hetkest, kui kolm varssa üritasid siseneda inimeste paiknemisalale, kuid kaks mära, kes ust valvasid, ei lasknud neid sisse. Isegi nende kinnitused, et nad täidavad printsess Cadance'i käsku, ei aidanud kahest valvurist mööda pääseda.
Pärast mõningast arutelu leidsid nad viisi, kuidas paiknemisalale imbuda, kui väravasse saabusid kolm poni, kolm toiduvankrit järel. Oli sõna otseses mõttes lapsemäng meelitada ühe mära tähelepanu nii kauaks kõrvale, et pugeda vankrit katva riide alla. Seal pidid olema nad vaid vagusi, kuni vankrid valvuritest mööda veeresid. Möödusid veel mõned minutid, kuni vankrid viimaks peatusid ja ilumärgirüütlid said koonduda.
„Noh, tüdrukud! Peame välja peilima, kuhu nad Videviku viisid,“ sosistas Mesimagus ja ülejäänud varsad noogutasid. „Kui leiame tõendeid X-organisatsiooni halbade kavatsuste kohta, pealme need kaasa võtma! Esmalt peame muidugi Videviku üles leidma.“
„Ma pole küll päris kindel, aga esmalt peame vist sinna vaatama,“ ütles Õunaõis, osutades kabjaga koridori poole, mida varjas raske plastkardin. Suured punased tulnukakeelsed tähed sel kardinal olid selge märk sellest, et need varjavad midagi kurja.
MEHHADE JA PILOOTIDE HOOLDUSPUNKT
HOIATUS: RASKETE MASINATE LIIKUMISPIIRKOND
„Tea, mida see tähendada võiks?“ arutles Tuhatnelja suuri punaseid tähti uurides.
„Selle murega tegeleme hiljem, aga see on hea koht, kust alustada,“ ütles Mesimagus ja kolmik alustas vaevalist teed peidupaigast peidupaika, et kardinani jõuda. Kui nad viimaks kohale jõudsid, ohkasid nad kergendusega, kui leidsid ennast tühjast koridorist.
Kuigi Mesimagus ja ta sõbrad olid hetkel üksi, polnud see koridor kaugeltki tühi. Seinaääred olid täis masinaid ja elektroonikat, nende vaikne kumin oli peaaegu et meeldiv taustamüra. Samal hetkel, kui kolmik liikuma hakkas, tuli üks valges kitlis inimene ühest koridoriäärsest ruumist välja. Kui inimene vaateulatusest lahkus, piilus Mesimagus esimesest uksest sisse.
Kuigi paljud asjad olid siin suuruse ja kuju poolest teist moodi, märkas Mesimagus kiiresti ruumi keskel asja, mis pidi olema haiglavoodi, ja seda ümbritsev mööbel paistis sobituvat inimeste suurusega. See on väga selle ruumi moodi, kus Õunarüüp, Vikerkaaresööst ja Võbelus ravil olid. Miks on inimestel selleks oma ruumid? Mida nad varjavad, mõtles ta ja astus ettevaatlikult voodi poole. Ükssarvikuvarsa kõrvu jõudsid vaiksed helid, kui Tuhatnelja ja Õunaõis oma uurimisi toimetasid, kuid tema tähelepanu keskpunktis oli voodi ruumi keskel. Ta hüppas toolile, vaatamaks, kes voodis lamab.
Sügaval sisimas teadis Mesimagus, et kõik, mida ilumärgirüütlid tegid, oli vaid varssade mäng. Ei olnud mingit kurja X-organisatsiooni ega suurt vandenõud. Mingil põhjusel Videvikusärale lihtsalt meeldis selle inimese lähedal olla, kuigi ta varjas hoolikalt oma ärevust. Sisimas ei arvanud Mesimagus, et nad võiksid inimeste paiknemisalalt midagi erilist leida, enne kui nad vahele jäävad, riielda saavad ja lubavad, et enam kunagi uuesti sisse ei hiili. Kui Mesimagus toolile hüppas ja voodislamajat nägi, raputati ta naiivseid ootusi südamepõhjani.
See oli või vähemalt oli olnud inimene. Mesimagus tundis ära inimese pea ja torso üldkuju, aga sellega sarnasused piirdusid. Muidu nii sile inimnahk oli pea täielikult põlenud, varsa terav mõistus tabas kiiresti ära sarnasused sellega, kuidas nägi välja Õunarüübi puus päras koletiste rünnakut Ponyville'is. Kui Õunarüüp oli saanud vaid riivaka üle ühe külje, siis see inimene oli põlenud hiljuti varvastest pealaeni välja.
Mesimagusa õudus vaid tõusis, kui ta märkas lagedat lina kohas, kus pidanuks inimese jalad olema, ja kuivanud könti inimese õla kohal. Ainus jäse, mis tal alles oli, oli vasak käsi, millel olid säilinud vaid üks sõrm ja pöial. Ükssarvikuvarsa pilk rändas tasapisi armides näoni ja isemoodi kiivrile, mis oli ta peas. Kiivri küljes olid kümned juhtmed, mis olid ühendatud seinatäie elektroonikaga voodi taga, mis piiksus rahulikult, vaatamata ükssarvikuvarsa kasvavale paanikale.
„T...tüdrukud... Me peame vist minema. Nüüd ja kohe,“ halises Mesimagus, hakates aeglaselt voodi kõrvalt alla laskuma, kuid vaiksest taandumisest ei tulnud midagi välja. Inimene voodis võpatas ja hingas kähedalt ning varss pistis kisama ja jooksis koridori.
Aga Mesimagusa sööst jäi lühikeseks, sest järgmine inimene lükkas plastkardina kõrvale, astus sammu koridori ning nägi ükssarvikuvarssa. „Hei, kuidas sa...“ hakkas inimene küsima, aga Mesimagus tormas kisades mööda koridori minema, Õunaõis ja Tuhatnelja kannul.
Üha rohkem inimesi ilmus eri ruumidest välja, nad üritasid elu eest põgenevate varssade teed tõkestada ja rabasid nende järele. Hüüded selja tagant sundisid ilumärgirüütleid vaid kiiremini kappama. Läbitud sai hulk koridore ja uksi, hääled jäid järk-järgult vaiksemaks ja lakkasid sootuks. Inimeste elektrivalgusteid ei olnud enam näha ja maagilised tõrvikud, mis pidanuks ruume valgustama, olid kõik kustunud. Mesimagusa katsed manada valgusloitsu võisid oodata, kuniks kõik kolm varssa tõmbasid sellest meeleheitlikust põgenemisest hinge.
Kolmik sai mõned hetked puhata, kuid igasugune lootus rahule kadus, kui pimedas koridoris kostsid inimeste hääled. „Hei, tüdrukud! Kas olete siin?“ küsis hääl, kuid vastamise asemel sööstsid varsad lähimasse peidukohta. Ühe kõrvalruumi uks avanes kergesti, ilumärgirüütlid söötsid sisse ja tõmbasid ukse kinni.
„Mis sa arvad, kas saime neist lahti?“ küsis Tuhatnelja ja ruumis kajas kõva nuhutamine. „Uhh, mis siin haiseb?“ kuid jutu katkestasid metalsed sammud koridoris teisel pool ust.
„Oled ikka kindel, et minu kohalolek on vajalik?“ küsis teine inimhääl uudishimulikul monotoonsel häälel. „Kardan, et kui nad mind näevad, jooksevad nad lihtsalt edasi.“
„Selle pärast muretseme hiljem,“ vastas esimene inimhääl. „Neil kolmel on õed Equestria toiduahela kõrgeimas tipus, me võime võita lisausaldust, kui me nad tagasi toome. Ma ei tea, mis nad endast välja ajas, kuid kõik kaptenid ja printsess Luna on üsna jäised, seega Fujikawa teeb kõik, et nad leida. Lihtsalt hakka kammima ja teata kõigest, mis leiad.“
„Aru saadud, alustan otsimisega,“ vastas teine hääl. Koridoris kajasid taas raudsed sammud ja iga järgmine samm oli üha valjem. Iga sammuga kivipõrand Mesimagusa kapjade all hüppas ja samamoodi kasvas hirm varsa südames. Mis iganes seal mööda koridori lähenes, oli suur ja metalsed sammud peatusid täpselt nende peidukoha ees.
Mesimagusa hirm kümnekordistus, kui ta kuulis lõginat ja ukselink pöördus. Mõtle! Mõtle! Mõtle! Mida Alvar teeks, mõtles Mesimagus paaniliselt. Ta võtaks initsiatiivi! Ta RÜNDAKS!
Uks lendas lahti, Mesimagus rabas lähima asja ja viskas massiivse figuuri suunas, mis ukseavas küürutas. Kabjahaardesse sattunud asi tabas asjandust näkku, kuid sellest polnud mingit tolku. Möödus hetk vaikust, siis viskas järgmisena Õunaõis ja Tuhatnelja viskas kolmandana. Kogukas figuur vaid kössitas uksel ega teinud tabamustest välja.
„Johnson, ma vist leidsin nad,“ ütles asi kuivalt ja monotoonselt, tegemata välja järgmisest asjast (see oli vist kaardiväekiiver, mõtles Mesimagus hajameelselt), mis tabas ta pead. Veel kaks objekti tabasid asjandust ja see rääkis jälle: „Johnson? Kas sa kuuled mind?“
Siis pimestas ja uimastas kolme varssa ootamatu valguskiir ning nende põgenemist takistava figuuri poolt kajas monotoonne hääl: „Tüdrukud, ma ei tahtnud teid hirmutada, aga kas te ei võiks lõpetada?“ Tuled tuhmusid sedavõrd, et nad ei pimestanud enam varssasid, ja viimaks nägid nad täpsemini, mis nende teel on. Mesimagus nägi hiiglaslikku inimesekujulist raudrüüd, ainult jalad olid vale kujuga ja kätel oli vaid kolm jämedat sõrme. Ta näos ei paistnud midagi, mis meenutaks inimest, tal oli lihtsalt lame metallist nägu ja selle koha peal, kus pidanuks olema inimese silmad, oli kuldne plaat või klaas. Kogu see soomustatud monstrum oli kaunistatud musta, valge ja punase värviga.
Metallist pea tõstis pilgu kõrgemale ja suunas laternavalguse kaugemale ruumi, kaldus siis tagasi allapoole ja vaatas ilumärgirüütleid. „Ma saan aru, et siin on lõbus mängida, kuid me peame kindlasti tagasi minema, tüdrukud. Kui te tahate, saate mu õlgadel sõita,“ ütles see, osutades ühe metallkäega relvapüloonidele oma õlgadel. Teise käega meelitas ta kolmikut lähemale. Kui nad kõhklesid, lisas masin: „Kui teeme kähku, jõuame võib-olla teie õdede jaoks ka hea loo välja mõelda, et te pahandustesse ei satuks.“
Sellest soovitusest aitas, et Mesimagus liikuma panna, hirm tigeda Harulduse ees trumpas üle hirmu selle masina ees. Aeglaselt astus ta edasi, hüppas masina pihku ja klammerdus meeleheitlikult teraskäe külge, kui masin ta enese õlale tõstis. Masin kordas seda liigutust veel kaks korda, ajas siis enese sirgu ja kõndis mööda koridori tagasi. „Hoidke nüüd kõvasti kinni, nüüd me jookseme tagasi,“ teatas masin ja kolm varssa hakkasid taas kisama, kui nende ratsu tormas tagasi mööda teed, kust nad tulnud olid.
„Komando, siin Beowulf, kohtasin sissetungijaid. Harold Johnson on missioonil kadunud, arvatavalt surnud,“ rääkis ratsu, aga ilumärgirüütlid olid hõivatud enese hoidmisega õlarööbaste küljes ja nad ei pannud seda tähele. Nad olid oma pimedast peidukohast põgenenud nii kiiresti, et ei olnud märganud moondunud ponilaipade hunnikut ruumi teises otsas.
--
20:30, 22.11. 2015, Gryphose põgenikelaager, Canterlot
Ta on nii täpne, et ma võiksin tema järgi kella õigeks panna, mõtles Alvar, kui nägi Shaojie Zhangi lähenemas kohale, kus nad esimest korda kohtunud olid. Kõik nende kohtumised olid toimunud samas kohas, seepärast olid greifid ja ponid hakanud hüüdma seda „Alvari audientsisaaliks.“ Viisakusest Zhangi vastu ja hilissügisese õhu jahedusest oli Alvar lasknud panna laua asemele rauast lõkkealuse. Tuli praksus rõõmsalt, inimene võttis istet seal, kus ta alati oli istunud, ja sirutas käed sooja tule poole.
Pärast pisut äkilist esmakohtumist oli Alvar arutlenud Zhangiga pikalt ja laialt nende rasside kultuurist ja kommetest. Täna õhtul oli ta mõtetes aga väga eriline teema. „Leitnant, mulle öeldi, et organisatsioon, mida esindate, värbab ainult oma ala parimaid. Ma vist ei ole veel küsinud, milles sinu oskused seisnevad.“
„Mind koolitati minu kodumaa eriüksuses paljudel aladel. Peamiselt keskendusin ma snaipritreeningutele ja lõhkamistele,“ rääkis Zhang ja ta silmad tõmbusid vidukile, kui märkas midagi Alvari ilmes. „Sina ilmselt sellistest asjadest lugu ei pea?“
„Ma ei pane ühelegi kultuurile pahaks seda, mismoodi nad sõdu peavad,“ ütles Alvar kiirustades. „See tundub lihtsalt kuidagi... argpükslik. Lüüa vaenlast kauguselt, kus ta ei saa valmistuda ega vastu rünnata, või lasta õhku objekte, mis tuleks vaenlaselt võtta relva jõul. Need ei ole asjad, mida greifid teeks.“
Möödus veidi aega, Zhang istus ja soojendas käsi. Viimaks vastas ta: „Ma saan aru, et suur osa greifide kultuurist seisab ausa võitluse kontseptsioonil, seda isiklikul tasandil, sõjaväes ja isegi konkureerivate äride vahel, eks?“ Kui Alvar noogutas, jätkas Zhang: „Minu rahvas ja teised inimesed uskusid samuti, et midagi sellist oli kunagi olemas. Kuni jõudsime arusaamisele, et ei ole olemas sellist asja nagu aus võitlus.“
Need sõnad vapustasid Alvarit nagu füüsiline löök. Kuidas saab olla nii, et pole olemas sellist asja, nagu aus ja lugupidav võitlus? See on... Nagu öelda, et tiibade all ei ole tuult. See ei ole loogiline!
„Äkki tooksin ühe näite,“ ütles Zhang, osutades mürmidoonile Alvari kõrval. „Teie valvur on ilmselt palju treeninud ja teda on õnnistatud nii suuruse kui tugevusega, eks? Ja ma näen ka, et ta on varustatud parima rüü ja relvadega. Kui ta satub kokku vaenlasega, kellel on nõrgem varustus ja kogemus, kas ta siis tõmbub tagasi, et mitte temast kõvem olla? Või kui tema vastane on ilma turvise ja relvadeta, kas ta siis jätaks enda eelised kasutamata?“
„Muidugi mitte, ta on ju mürmidoon,“ ütles Alvar. „Nad mitte ei alusta võitlust, vaid lõpetavad selle. Neid on üldse näha ainult sedavõrd otsese või alatu ohu korral, et vajalikud on äärmuslikud meetmed. Enamik greife alistub kohe, kui satuvad vastamisi mürmidooniga, sest nemad on valmis kõigeks, et kaitsta Gryphost. Ainult alatud ja korrumpeerunud võivad üritada vastu panna, kuid mitte kellelgi ei ole see õnnestunud.“
Zhang vaatas mõtlikult mürmidooni ja ootas, kuni Alvar lõpetas. „Inimeste jaoks on need päevad, mil suured armeed lagedal väljal võitlusse jooksid, minevikuks saanud. Üksikud konfliktid, mis veel toimuvad, kätkevad endas meetodeid, kuidas selliseid armeesid muuta kasutuks või koguni kahjulikuks. Peamised sõjad enne tulnukate sissetungi seisnesid võitlustes okupeeriva armee ja alistatud vägede jäänuste vahel. Vastasjõud lihtsalt pidi kasutama sellist sõjapidamisviisi, kuna „ausa võitluse“ korral oleks nad sootuks hävitatud.“
„Mida sa ajad? Alistatu peab võitu tunnistama! Asjad käivad niimoodi!“ pahvatas Alvar pead raputades. Mis sorti inimesed küll jätkavad vastupanu, kui neid on sõjas võidetud? See meenutab tibude häbiväärset vehkimist, kes ei saa oma tahtmist.
„Kas sina ja su rahvas on tunnistanud pärast lüüasaamist tulnukate võitu?“ küsis Zhang ja noor greif pidi seepeale toolilt maha kukkuma. „Pean vabandust paluma, et neid sündmusi taas puudutan, kuid see toob mu mõtte hästi esile: kui valida on väljasuremise ja vastupanu vahel, peab alati valima vastupanu. See on see, mida sinu rahvas praegu õpib ja mida inimesed on juba palju aastaid teinud.“
„Aga...“
„Võib-olla ... tuleme pärast selle teema juurde tagasi, sest me oleme algsest teemast kõrvale kaldunud. Ma nõustun sellega, et minu roll snaiprina on oma olemuselt minu sihtmärgi suhtes ebaõiglane, kuna ta ei tea, et on sihikul. Või nad ei tea keset võitlust, et mina sihin neid. Aga see võimaldab mul kõrvaldada lahinguväljalt võimsaid vastaseid ja säästa minu võitluskaaslaste elusid. Kas minu isiklik au on väärtuslikum, kui minu võitluskaaslaste elud? Või koguni süütute tsivilistide elud? Minu au on ohver, mille ma olen valmis oma võitluskaaslaste heaks tooma.“
Alvar püüdis ühendada muljet, mis tal oli Zhangist, sellega, mida inimene talle just rääkinud oli, ja kiikas mürmidooni poole. „Ei ole suuremat au kui eneseohverdamine,“ on isa mulle öelnud. Nad annavad endast Gryphose heaks kõik, enda identiteedi, elu, kõik võimalused isiklikku au ja tiitleid saada. On see kontseptsioon siis tõesti nii võõras, tibu? Vihatorge käis Alvarist läbi, kui mürmidoon vastas temale omase peakallutusega ja suunas oma kiivri silmaavad lossikoridori poole tagasi. Kalkun selline, kindlasti iga kord muigab seal kiivri all, kui niimoodi vastab.
„Sa rääkisid varem, et mürmidoonid on teistsugused sõdurid kui need, kes teenivad Küüniseid,“ ütles Zhang ja vaatas korraks suurema greifi poole. „Kas nad teenivad Kõrgeimat Küünist eksklusiivselt?“
Alvar hüppas rõõmuga uude teemasse, et vanast minema saada. „Mürmidoonid teenivad Gryphost, samamoodi, nagu Kõrgeim Küünis, ja neid ei sunni Impeeriumit teenima mitte keegi peale iseenda,“ rääkis Alvar peaaegu sõna-sõnalt seda, mida talle õpetatud oli.
„Andesta mulle selle oletuse pärast, aga see organisatsioon tundub olevat haavatav, kui keegi peaks oma võimu kuritarvitama,“ ütles Zhang pärast mõtlemist. „Kui pole vastutust, paistab olevat liiga kerge kasutada enda anonüümsust, et saada sellest isiklikku kasu.“
„Mürmidoonid vastutavad iseenda eest. Ehk et nad vastutavad kaaslaste eest. Kuna nad on ohverdanud enda nimed ja identiteedi, siis iga nende tegu peegeldub ka teiste mürmidoonide peale. Kui keegi neist käitub autult, siis tõenäoliselt ei nähta teda enam kunagi,“ rääkis Alvar. „See on esimene põhjus, miks Gryphos ja Kõrgeim Küünis üldse olemas on. Kõik Küünised usaldavad mürmidoone, et tagada, et Kõrgeim Küünis käitub auväärselt, oma seisusele vastavalt. Teistpidi, kui keegi Küünistest saab mürmidoonilt käsu või kirja, peab ta seda sõnalausumata järgima.“
Zhangi pilk libises mürmidoonilt taas Alvari peale. „Seega mürmidoonid valvavad ka Kõrgeima Küünise ja madalamate Küüniste järele? Mis aga juhtub siis, kui tehakse midagi, millega mürmidoonid nõus ei ole?“
„Kui mõni greif teeb midagi, mis kahjustab Impeeriumi kodanikke või mainet, siis mürmidoonid kõrvaldavad selle greifi oma kohalt. Ka jõuga, kui vaja. Seda juhtub muidugi ülimalt harva. Vaid mürmidooni kohalolu on piisavaks hoiatuseks, et olla Impeeriumile lojaalne.“
„Seega on nad kõrgelt hinnatud ja põhjusi selleks on,“ ütles Zhang komplimendi, vaadates mürmidooni poole. „Mis välistab selle, et tavaline kodanik võiks kehastuda mürmidooniks, saamaks isiklikku kasu?“
Uskumatu küsimus pani Alvari hetkeks vaikima. „Mitte keegi ei kehastu mürmidooniks! Raudrüüsse riietumine on kuritegu, mis on võrdne reetmisega, ja selle karistuseks on mitu aastat sunnitööd, kui mürmidoonid sellise üldse ellu jätavad! Pealegi mürmidooni soomust ei tehta enam ja igaüks, kes seda kannab, saab olla vaid...“
Alvari jutt jäi pooleli, kui mürmidooni pea pöördus järsult otse Kõrgeima Küünise poole ja vaatas teda tühja pilguga nagu tavaliselt. Alvari jaoks oli sõnum lihtne: ära rohkem räägi. Zhang vaatas mürmidooni, siis Alvarit ega öelnud midagi. Ta avas suu, et rääkida, aga tema tagant koridorist kostis kabjahääli.
Kuu aja eest oli Alvar kuulnud equestrialase kabjasamme vastu kivi vaid ühel korral, kui Equestria saadik käis Kõrgeima Küünise Gerhardi jutul. Sealtmaalt, kui ta ise ootamatult Kõrgeimaks Küüniseks tõusis ja Canterlotti elama tuli, oli see heli tema jaoks tavaliseks saanud. Sammu rütm ütles talle, kui kiiresti poni kõnnib, ja iga sammu kaja ütles ära ka poni suuruse. Kümned teised nüansid tuvastasid, kas poni kannab midagi, kas ta kannab rüüd või relvi ja mõnel juhul võis sammude järgi isegi ponide kavatsusi aimata.
Aga need kabjasammud... ei klappinud Alvari kogetuga. Rütm oli vale ja iga sammu juures oli kõrvaline heli. Alles siis, kui mürmidoon sättis oma soomustatud kogu Alvari ette, tundis ta heli ära. Küünised.
„See ei ole equestrialane! Need seal üleval kah mitte!“ sosistas Zhang püsti viskudes ja midagi tabas teda lõua alla. See plahvatas mürgipilveks, mis kõrvetas Alvari sõõrmeid isegi mitme jala kauguselt. Inimene kõikus pilvest välja ja vajus põlvili.
Hetkel, mil Zhang oma lause poole peale oli jõudnud, mürmidoon juba sööstis. Ta viskles lennuhoo pealt selili ja lajatas mõõga üles, võlvide alla pimedasse nurka. Kostis sisinat, mis järsult lakkas. Mürmidoon ei pööranud vaenlasele pea kohal rohkem tähelepanu ja sööstis kaugemale koridori. Ta küünised välkusid ja ühe vaenlase pea lendas keereldes eemale, teise käpa järsk heide saatis järgmise vaenlase vedela raksatuse saatel vastu kivimüüri. Taganevate küüniste ja kapjade kolin eemal koridoris lõppes, kui mürmidoon kaks järgmist mõõka taganeva vaenlase poole lennutas. Kuna rohkem vaenlasi end näole ei andnud, tuli greif tagasi ja vaatas vaenlast, kelle ta vastu müüri oli löönud.
Alvari õuduseks oli see küll equestrialase kujuga, aga mitte equestrialane. Kuigi ta sarnanes poniga, märkas Alvari terav silm, et poni karva kohal olid peened läikivaid soomused ja kollased püstiste pupillidega silmad jälgisid lähenevat mürmidooni. Ta sisises kui tige rästik, paljastas oma liiga teravad hambad ja sülitas midagi vanema greifi pihta. See plahvatas mürmidooni rinnaplaati tabades mürgipilveks, kuid see ei seganud greifi edasi astumast. Hetk hiljem küünis välkus ja koletise pea lendas. Kui viimane ohuallikas oli kõrvaldatud, kõndis mürmidoon jälle läbi mürgipilve, nagu poleks seda seal olnudki, ja sättis end taas nooremat greifi valvama.
„Valvurid, relvile!“ hüüdis Alvar ning hüppas Zhangi kõrvale. Inimene hingas vaevaliselt ja ta nahk oli haiglaselt rohekaks tõmbunud. Me peame talle abi andma, mõtles Alvar. Siis libisesid ta silmad korjusele, mille mürmidoon oli lakke naelutanud, ja siis pingile, kus nad just istunud olid. Rünnak oli mõeldud minule, järeldas noor greif, ja judin käis ta seljast läbi.
Kuus erinevate turviste ja relvadega greifi tulid mürmidooni juurde ning nägid laipu ja haiget inimest. Kapten pöördus Alvari poole, kuid noor greif ütles: „Kapten! See oli atendaadikatse ja ma kahtlustan, et see ei jää selles linnas viimaseks. Andke häire ja teatage equestrialastele. Kohe võib alata suurem rünnak.“
„Aru saadud! Mida teete teie, sir?“
„Leitnant Zhangi tabas minule mõeldud mürk. Ma vaatan, et ta ohutult arstide juurde jõuaks. Mürmidoon tuleb minuga,“ ütles Alvar käredalt ja ta pilgust paistis, et see küsimus ei kuulunud arutamisele. „Peame kiirustama, et leitnant ellu jääks.“
--
20:15, 22.11. 2015, Printsess Luna observatoorium, Canterlot
Printsess Luna ohkas ja vaatas kümneid kirju, mis ta lauda katsid. Kõik see oli tähtis, aga viimased lisandused sellesse hunnikusse tekitasid kõige rohkem muret. Need olid kirjutatud inimeste inglise keeles, aga tõlgitud ja nende servad kubisesid ääremärkustest. Mõnele olid lisatud fotod Equestriale lojaalsetest inimestest võitlemas teiste inimeste vastu.
EXALT, mõtles Luna vastikustundega, püüdes mitte mõelda vastasseisule mõni päev tagasi. Oli ütlemata selge, et Luna oli tulivihane, kui sai teada, et vaenulikud inimesed on leidnud tee tema maailma. Ta oli valmis muutma oma suhtumist ka Canterlotis paiknevatesse inimestesse, kui nende vastused ei olnuks veenvad. Õnneks seda ei juhtunud.
Major Fujikawa oli võtnud memoratooriumis initsiatiivi ning näidanud Lunale ja kaptenitele XCOM-i esimest kohtumist selle jõleda EXALT-iga. Vaatepilte sadadest tulnukate eksperimentides rüvetatud inimjäänustest ei suutnud ta unustada. Ta oli piisavalt tähelepanelik, et märgata, et EXALT-i sõdurid kasutasid XCOM-i turviseid ja olid hankinud koguni ühe nende õhulaeva. Seda, millist koledust nad plaanisid, võis vaid oletada, kuid õnneks nende see konkreetne pesa hävitati.
Kapten Harrise mälestused andsid palju juurde, kui ta jagas enda kohtumist inimesega, keda tunti Vide nime all. Ainus poni, kes vihastas Videvikusära tapmiskatset nähes rohkem kui Luna, oli Säraturvis. Kaardiväekapteni unedes oli järgmistel öödel korduvalt vaatepilt, kuidas lahke naeratusega inimene üritas tema väikest õde tulistada.
Mõtted unedest panid Luna uuesti ohkama ja ta hõõrus kabjaga meelekohta. Viisakusest inimeste vastu oli Luna hoidunud külastamast inimeste unesid, kui välja jätta Matt, kes tundis lausa füüsilist valu nendest painajatest, mida ta paranedes nägi. Tema austus inimeste unede privaatsuse vastu lõppes, kui nägi nende kahe väikse varsa painajaid, ja sealtmaalt oli Luna igal öösel inimeste unedes käinud. Seni ei olnud tema öised uurimised midagi uut tuvastanud ja ta oli hakanud aru saama, et inimesed on temaga siiski ausad olnud.
Ma ei tea, kas saaksin neile nende valikuid pahaks panna, mõtles Luna, üritades juba neljandat korda maagia abil oma lauda koristada. XCOM haldab ainsat kohta, kust inimesed siia maailma pääsevad. Ma arvan, et nad ei saanud sellisel määral eksida, kui nad oletasid, et Videl ja ta reeturitel ei ole ressursse ja teadmisi, et ehitada endale teine Kaleidoskoop. Kuidas nad ikkagi siia jõudsid?
Kuuprintsess ohkas taas, surus maha tungi lihtsalt toolile vajuda ja vaatas siis aknast välja. Päev vahetus aegamisi ööga, nii päikese kui kuu liikumise kontrollimine oli Lunale üha lihtsamaks muutunud. Ta mõistuse pragmaatiline pool oletas, et see tuleb kasvavast kogemusest, lootusrikas pool aga uskus, et õde paraneb tasapisi. Celestia ei olnud ikka veel teadvusele tulnud ja mitte keegi ei teadnud põhjust.
Aitab nüüd su enda muredest, Luna. Sul on ka kohustused, mõtles ta ja sulges silmad. Ta kõrvus kajas laul kaugeist mälestustest, kui materiaalne maailm ta ümber asendus Canterlotis olevate olendite abstraktsete ja sürrealistlike unenäomaailmadega. Algatuseks külastas ta alati pealinna varssade ja teiste noorte unesid, mis olid täis päikesepaistet ja tagaajavate sõprade naeru. Tema väikesed ponid olid järgmised ja nende uned olid täis õnnelikke mälestusi möödanikust. Greifid nautisid võitlusharjutusi oma sõpradega ja mühisevaid leeke nende kodude tuleasemeil mägedes. Soojad tuuled tasandikel ja rohukahin täitis sebrade unesid. Sepavasarate rütm ja mehaanikaimede loomine rahustas minotaurusi.
Aga inimesed...
Need asjad, millest nemad suudavad unistada, panid Luna ohkama. Mõned nägid unesid kodumaa helgematest päevadest, sooje kodusid ja armsamaid. Teiste uned olid nii sürreaalsed ja fantastilised, et isegi Ebakõla võinuks nende üle uhke olla. Aga enamus inimestest ei suutnud põgeneda kohutavate asjade eest, mida nad elu jooksul näinud olid. Üks nendest äratas tähelepanu rohkem kui teised. Sündmustest, mida Luna nägi, pidi ta peaaegu otsekohe inimeste paiknemisalale teleporteeruma ja selgitust nõudma, kuid kolm asja peatasid ta: hirm, süü ja kahetsus. Magaja vaevles nende emotsioonide küüsis pea igal hetkel, mil ta magas, ja Luna salajane jälgimine tuvastas, et see inimene kannatas selle all ka siis, kui ta ärkvel oli.
Raportitega tegeleme mõnel teisel ööl, mõtles Luna, tõusis toolilt ja läks rõdule. Pimedus ei häirinud tema nägemisvõimet, ta kammis läbi lossi madalamate korruste, kuni nägi inimest, keda otsis. Ma ei tunne inimesi piisavalt, et neid nende unedes aidata, aga äkki aitab ka lihtsatest sõnadest, mõtles ta, sirutas tiibu ja laskus vaikselt õnnetu hinge poole.
--
„Tally-one, kaks objekti laskuvad suurelt kõrguselt, erinevast klassist.“ „Mida nad seal ründavad? Seal ei ole linnu eg...“ „Hoidke raadiodistsipliini! Sky Eye, siin Foreman, nõuan luba sekkuda.“ „Negatiivne, Foreman. Püsige eskadrillis.“ „Sky Eye, Lancer! Eyeball-üks siin, kaks pealuud läänes, põletavad kärmelt objektide suunas!“
Hingetõmme.
„Vastu võetud, Lancer. Pealuud on märgitud sõbralikena.“ „Nemad lähevad. Miks me ei sekku?“ „Sky Eye, siin Foreman, palume luba sekkuda.“ „Negatiivne, Foreman. Püsige eskadrillis.“ „Ma näen vist plasmatuld. Kas nad pommitavad seal midagi?“
Hingetõmme.
„Kaks pealuud kadusid ekraanilt.“ „Sky Eye, Nightlight siin. Oleme positsioonil ja valmis sekkuma.“ „Vastu võetud, Nightlight. Püsige eskadrillis.“ „Jeesus Maria, veel kolm pealuud kadusid ekraanilt. Mehed, nad surevad!“ „Hoidke raadiodistsipliini! Sky Eye, siin Foreman, Küsin uuesti õigust sekkuda.“
Hingetõmme.
„Negatiivne, Foreman. Püsige esk...“ „Sky Eye, Archer siin. Oleme positsioonil ja palume õigust sekkuda.“ „Sky Eye, Nightlight siin, palume õigust sekkuda.“ „Negatiivne, teil on käsk... Oodake.“
Hingetõmme.
„Siin Sky Eye, kõigile eskadrillidele roheline tuli! Relvad vabalt, võite rünnata tulnukate laevu. Idast ja läänest on tulemas sõbralikke jõude ja sõbralikke on ka lahingutsoonis.“ „Foreman, vastu võetud! Kutid, paremale ja täisgaas! Sihtmärgid märgitakse, kui saabume. Pidage meeles, järjestikused lasud sekundiliste vahedega on parim võimalus tabada!“
Hingetõmme.
„Kõik lennukid, teadmiseks: viis uut vaenulikku objekti laskuvad orbiidilt.“ „Lahkuge formatsioonist, kohe, kui tulistame, tulistavad nemad vastu!“ „Foreman, Fox Three.“ „Nad on meil järel.“ „Vaenulikud laevad murravad tsoonist välja kavatsusega koonduda. Pealuud jälitavad neid.“
Hingetõmme.
„Jeesus Maria, Nightlight sai pihta! Ma ei näe langevarju!“ „Lahkuge rivist ja jälgige pöörlemist!“ „Vaenlase allatulistamine kinnitatud, jätkan.“ „Beagle, sihtmärgid on märgitud.“ „Sky Eye kõigile lennukitele, sõbralikud jõud saabuvad lahingutsooni, kümme sekundit...“ „Põika vasakule, kohe!“ „Kõigile lennukitele, tähtsaimad sihtmärgid märgitud sihikuekraanidele. Scull väljas.“ „Kes see oli? Keegi pealuudest?“
Hingetõmme.
„BEAGLE, PÕIKA PAREMALE!“
Hüüe ehmatas Victori keskendunud meeleolust üles, kuid enne, kui ta reageerida jõudis, sai ta pihta. Kõlas kõva kolakas, sellele järgnes alarmide koor ja ta katkine lennumasin hakkas kontrollimatult pööreldes maa poole langema. Victor vaatas korra vasakule ja nägi, et vasak tiib oli kadunud, ning seejärel küünitas katapuldi kangini. Kabiinikuppel lendas minema ja hetk hiljem järgnes piloot hämarasse taevasse. Langevari avanes ning Victor vaatas, kuidas ta lennuk maani jõudis ja plahvatas.
Taevas pea kohal kees vaenulikest ja sõbralikest lennumasinatest, plasmakiired ja rakettide suitsujäljed sööstsid igas suunas. Victor leidis ka lennukid, mis olid olnud ekraanil pealuudena tähistatud, need tulistasid vaenlasi lillade kiirtega. Lahingu vaatlemine jäi aga pooleli, kuna maapind tõttas talle vastu. Tulevase kukkumiskoha ümber hämaruses luuravad mitte-inimesed ajasid ta meeled ärevile.
Victori maandumine ei olnud graatsiline, kohe, kui ta maani jõudis, haaras ta püstoli. Relv käes, vaatas piloot nüüd ümbritsevat koletiste armeed. Kõik need olid kahtlemata tulnukad, keda ta oli näinud koolitustel ja mõnikord uudistesaadetes, kuid see, keda ta sihtis, oli kivist. Ta kehast käis judin läbi, kui märkas, et kõik tulnukad ta ümber olid kivist.
Victor ei raisanud selle müsteeriumi mõistatamiseks aega ning vabastas enese langevarjust ja katapuldisüsteemidest. Kuigi ükski kujudest ei näidanud elumärki, hoidis ta madalale ja jälgis ümbrust, et äkki keegi ikka liigutab. Ta mõistis, et kui keegi neist oleks ikkagi elus, siis tema väiksest püstolist ja lennuülikonnast poleks...
Ta nägi silmanurgas värelust, jõudis veel näha, et see ei ole inimene, ja vajutas päästikule.
See oli neljajalgne ja suure koera või isegi väikese hobuse suurune ning kõige veidramat lillat värvi, mida ta näinud oli. Selle lakas ja sabas jooksid heledamad jutid. Ja kõige šokeerivamad olid tema silmad, täis valu ja hirmu. Ta ei lõpetanud vaatamist ka siis, kui maha varises.
Victori silmad tõusid tulnukalt üles alles siis, kui tulnuka ja piloodi vahele ilmus inimsõdur. Ta käratas: „Pane see maha!“ ja Victori näole suunatud automaat andis selge vihje, milline oleks teine võimalus. Ta langetas püstoli ja tõmbas näpu päästikurõngast välja. Järgmisel hetkel tabas ta kukalt midagi rasket ja maailm mattus pimedusse.
Victori äratas näkku suunatud pimestav valguskiir. Ta tahtis käsi näo ette tõsta, aga need olid tooli külge seotud ja tool oli poltidega betoonpõranda küljes kinni. Ülejäänud ruum oli täiesti pime ja valgusvihk võimaldas näha tal vaid metall-lauda enda ees. Paremal pool pimeduses kostsid mõned sammud, kuid sammuja ei tulnud valguse kätte ega näidanud ennast. Ta käsi pani lauale arvuti, vajutas ühele klahvile ja kadus taas pimedusse.
Arvuti ekraan lõi helendama ja sinna ilmus video tulnukast, keda ta oli tulistanud. Ta ei olnud vigastatud, seega oli see filmitud varem. Ta ümises vaikset viisikest ja kappas laua juurde ruumi teises servas. Lauluümin ei katkenud ka siis, kui paberileht ja pliiatsid kirjutuslauale hõljusid. See kestis mõned minutid, siis hakkas keegi taustal rääkima.
„Mul oli läinud nädalatel võimalus mõned korrad rääkida olendiga, kes nimetas end Videvikusäraks, ja ma olen suhteliselt kindel oma avastustes,“ rääkis euroopa aktsendiga naishääl. „Võib kindlalt väita, et ta on ühtviisi väga uudishimulik ja väga intelligentne. Kuigi mõned meie teadusharud on tema rahvale tundmata, tabas ta kiiresti kõiki kontseptsioone, mida me temale esitlesime. See sai võimalikuks tänu sellele, et ta haaras ka inglise keelt sellise pühendumisega, mis oli lihtsalt uskumatu. Vähem kui kuu aega pärast inimhääle esmakordset kuulmist suutis ta inglise keelt lugeda, kirjutada, rääkida ja mõista.
Vaatamata minu ... eksimustele päris alguses, näitab projekt Stardust vahetuid ja drastilisi tulemusi, mida kõige paremini kirjeldab Charles Sheni „Babüloni värav“ all valukojas. Kui tulnukad ründasid, tehti meile brutaalselt selgeks, et meie arusaamad universumi toimimisest on väga piiratud. Me oleme üritanud avada nende võimete ja tehnoloogiate saladusi. Koostöös Videvikusäraga suutsime vaenlase saladustele lõpuks jälile saada. Kui inimkond selle sõja üle elab, näeme tehnoloogilise revolutsiooni uut ajastut puhtalt nende teadmiste põhjal, mida see tulnukas meile viimaste nädalatega jagas.“
Turvakaamera video koondus tulnukale, kes tõstis üles paberi, et näidata oma joonistust, nagu oleks kaameramees ise ruumis viibinud. Paberil paistis värviline pilt noorest sisalikust, kes seisis kahel jalal ja lehvitas käppa.
Jutustaja jätkas: „Nii palju, kui ma saan viimase arengu põhjal öelda, on suurim mure tema sidemed ta rahvaga. Kui tema jutte uskuda, on ta äärmiselt lähedane oma maailma valitsejatega nii isiklikul kui perekondlikul tasemel. Kui nad leiavad viisi, kuidas Maale saabuda, kui see konflikt on lahendatud, võib olla Videvikusära võtmeks rahumeelse kontakti loomisel maavälise rassiga. Kui kontakt luuakse enne konflikti lõppu, saaksime tema kaudu taotleda tema rahvalt abi. Muidugi sõltub see sellest, kas me kestame nii kaua ja kas ka Videvik ise sellest eluga pääseb.“
Video jätkus veel tunde ja näitas, kuidas tulnukas tegeles igasuguste asjadega, küll üksi, küll koos inimestega. Jutustaja hääl vahepeal muutus, jutustasid erinevad inimesed. Üks oli teadlane, kel korea aktsent, teine oli härrasmees kanada aktsendiga. Mida kauem video kestis, seda enam tundis Victor, kui laiaulatuslikud võivad tema teo tagajärjed olla.
Tulnukas laulis parasjagu elementide perioodilisussüsteemist, kui Victor karjus: „Miks te mulle näitate seda?!“
„Et sa mõistaksid oma olukorra ohtlikkust, Victor Spiegel,“ ütles hääl kusagilt tema tagant. Hääl oli karm ja madal, meenutades kurja isa piloodi lapsepõlvest. „Kui Videviku rahvas praegu kontakteerub, võivad nad veretasu nõuda. Kui juhtub halvim, siis võime sattuda sellise maavälise jõu piiramisrõngasse, mis võib ilmuda igal hetkel mistahes maakera punkti, ja nad suudavad oma mõtte jõul reaalsust muuta. Samuti võivad nad olla suutelised muutma Maa elamiskõlbmatuks kiviks, ilma et nad saadaks maapinnale ainsatki sõdurit. Viimse kui inimese saatus on nüüd sinu teo pärast ohus.“
Victor võis suuta end nii palju keerata, et näha hääle allikat, kuid ta ei tahtnud proovida. Ta vaatas arvutiekraani ja tundis oma vea täit raskust.
„Sul on kolm valikut, Victor Spiegel. Sa võid jääda meie külaliseks, kuni konflikt on läbi. Kui Videvikusära rahvas meiega kontakteerub, pakutakse sind neile selle verevaenu rahuldamiseks, mis neil võib olla.“
Pimedusest ilmus jälle peaaegu nähtamatu käsi ning pani arvuti kõrvale lauale süstla. „Teine võimalus on teatada, et said viimases lahingus surma. Su keha saadetakse lähedastele ja sinu surmast teatatakse ka Videvikusära rahva valitsusele, kui kontakt toimub.
Kolmas võimalus on teenistus. Victor Spiegel, sul on Anne, mida on võimalik sinu rassi ja maailma kaitsmiseks kasutada. Kui valid selle, võid sa päästa tulnukatest sissetungijate eest veel lugematul arvul süütuid elusid, enne kui surma saad.
Nüüd vali.“
--
Victori silmad avanesid ja ta hingas kähinal. Kurat, ma ei maganud tundigi, mõtles ta, vaadates kella oma nari kõrval. Ma pean magama, aga ma vist ei saa praegu. Ta urises tasa, tõusis ning väljus kasarmust.
Victor vaevu hoomas neid koridore, kus ta kõndis. Ta lehvitas mõnele sõdurile, kes kiitsid tema saavutusi ta viimasel missioonil. Kuid ta ei tundnud end selle väärilisena. Külm tuul käis üle Victori näo, kui ta astus inimestele antud lossiosa peahoonest välja, ühele massiivsele rõdule, milliseid Canterlot täis oli.
Kui olin Õunarüübi, Vikerkaaresööstu ja Võbelusega veidi rääkinud, olin suuteline unustama, mõtles Victor nukralt, vaadates linna. Mälestus kahe varsa hirmu täis silmadest pani ta võpatama ning ta vaatas alla tänavale. Palju sinna maad on? Kuuskümmmend jalga? Seitsekümmmend viis? Kõigil oleks kergem, kui ma hüppaks. Oleks ma siis metsaski surma saanud. Esile tõusis teine mälestus, kus ta kolme mära seltsis haiglatiivas aega veetis, see hakkas teda painama. Nad kõik olid sõbralikud, aga kas nad oleks seda ka siis, kui teaksid, et tulistasin Videvikku? Kapjade hääl kivil pani Victori üle õla vaatama ning kui ta nägi printsess Lunat, pööras ta kiirelt ringi ja kummardas.
„See pole vajalik, kapral,“ ütles Luna ja vaatas üle õla enda taha. „Ihukaitsjad, lahkuge,“ jätkas ta ja Victor nägi silmanurgast väikest värelust. Kuuvalitsejanna pöördus nüüd tema poole ja ütles: „Sa ei paista hästi magavat.“
„Pole häda midagi, emand,“ vastas ta ja leidis, et ei suuda silma vaadata alikornile, kes teda jälgis. Miks ta siin on? Victor hakkas halba aimama.
„See siiski on häda, ma kardan,“ ütles Luna vaikselt ja kõndis ta kõrvale rõdu äärde. „Ma tean, et inimkond on minu ja mu õe võimete koha pealt elutervelt skeptiline, aga ma ei pane seda pahaks. Mu õde liigutab päikest ja mina kuud. Kumbki ei ole teie praeguste teadmiste järgi võimalik. Üsna mõistetavalt paneb see meid tähelepanu keskpunkti, kuid paljud inimesed ei tea ka meie teisi kohustusi. Öö on minu maailm. Ma olen mu väikeste ponide unenägude vardjas, samuti greifide, minotauruste ja sebrade unenägude vardjas. Ja seda ka inimeste jaoks, kuni te siin olete.“
Ebameeldiv hirm Victori meeltes paisus täies mõõdus õuduseks, kui Luna sõnad talle kohale jõudsid. Ta püüdis taganeda, kui Luna näo tema poole pööras, kuid jalad ei kuulanud sõna. Me oleme surnud. Me kõik oleme surnud. See on minu süü. Ta mõistuse haaras kohutav tõdemus, et tema suurim hirm on realiseerunud. Nad teavad, kus Maa on. Neil on vaja vaid Kuu suunata kokkupõrkeorbiidile Maaga ja viimnepäev tuleb. Me ei saa sinna midagi parata. Jumala nimel, me oleme kõik surnud.
„Kapral...“
See sõna tõmbas Victori ta hirmuspiraalist välja vaid selleks, et näha, et Luna oli astunud sammu temale lähemale. Ta üritas uuesti taganeda, kuid komistas ja kukkus selili. „See ei ole nende süü!“ anus Victor meeleheitlikult.
„Kapral Spiegel...“
„See oli minu viga! Mina vajutasin päästikule!“ halas Victor paaniliselt. „Mul oli hirm, nemad ei ole süüdi! Kui keegi peab surema, siis...“
„VICTOR SPIEGEL, MEENUTA, KELLEGA SA PRAEGU RÄÄGID!“ müristas Luna ametlikul Canterloti häälel ja Victor tundis end kui armetu surelik, kelle ümber kõik pimedusse mattus. „KUI MINA LANGESIN HULLUSESSE, TEGIN MA KÕIK, MIS MINU VÕIMUSES, ET HÄVITADA OMA ÕDE. KUI SEE OLEKS MUL ÕNNESTUNUD, LANGENUKS KOGU MAAILM PIMEDUSSE JA OLEKS VÄLJA SURNUD.“ Luna karvkate hakkas tõmbuma tumedamaks, viimaks oli see süsimust ning ta pupillid venisid vertikaalseteks piludeks. „MA ÜRITASIN SEDA KAKS KORDA, VICTOR SPIEGEL. JA KUI NAD MIND VIIMAKS VÕITSID...“ Tume aura hakks hajuma ning raevukas ilme asendus kaastundega. „Mu õde andestas mulle. Videvik ja tema sõbrad samuti.
Sa kannad oma teo pärast tohutut süükoormat, selle eest ma tunnustan sind. Sa olid kohe pärast intsidenti täiesti loogiliselt tuleviku pärast mures, aga ma pean sinult midagi küsima,“ ütles Luna kahtleval ilmel. „Sa oled siin kaua olnud, töötanud Säraturvise kõrval ja linnas aega veetnud. Aga miks sa ikka arvad, et me ei andesta sulle? Kas sa tõesti arvad, et mina või mu õde võib olla nii halastamatu, et võiks saata kogu su rassi hukatusse vaid ühe keset lahingumöllu tehtud vea pärast?“
Küsimus tabas Victorit nagu malakaga pähe. Tal on ju õigus, eks? Kui mind siia möllu saadeti, öeldi mulle, mis hakkab juhtuma, kui nad selle avastavad, seega ma eeldasin, et nad teavad, millest rääkisid. Igal päeval juurdlesin selle üle, mida nad mulle ütlesid. Siis ilmusid nad välja ja meenutasid mulle napisõnaliselt, et suu kinni hoiaksin või muidu. Victor sulges silmad ja pühkis käega üle näo ning meenutas kõike, mis Equestriasse saabumisest saati juhtunud oli. Tal on õigus. Olen ma tõesti senimaani nii pime olnud? Kui ta selleni jõudis, ei suutnud ta närvilist naeru tagasi hoida. Kogu see mure ja stress oli läinud. Üks printsessidest oli tal peaaegu südameataki põhjustanud.
Luna naeratas ja istus Victori kõrvale, kui ta naermise lõpetas. „Olen nii rõõmus, et sain selle koorma su õlgadelt minema, kapral. Aga siiski pead sa rääkima ka Videvikusäraga. Ma usun, et te saate pärast seda lähedasteks. Kuna kolm sinu tuttavatest on tema sõbrad, usun ma, et te lahendate selle sõbralikult.“
„Jah, ma loodan kah,“ ütles Victor ja istus viimaks. „Ma tunnen end lihtsalt nagu idioot, kuna ei tulnud varem selle peale.“ Talle meenus kõnekujund lapsepõlvest ja ta leevendusest rõõmus meel arvas, et seda on sobilik praegu jagada, eriti arvestades seda, kes ta kaaslane praegu on. Enne, kui ratsionaalne mõistus takistada suutis, ta juba rääkis: „Öeldakse, et inimesed on nagu tähed. Mõned on eredad, mõned tuhmid.“
Luna vastuseks oli kõige ebadaamilikum pruutsatus, mida Victor ette oskas kujutada, sellele järgnes abitu katse pidurdada itsitamist. Vaev osutus asjatuks ja ta alistus tungile naerda. „Oh jah, sellest on üle millenniumi möödas, kui viimati nii head tuju tundsin. Tänan sind, Victor,“ ütles Luna, kui sai enesevalitsuse tagasi.
Victor nautis seda heameelt ja heitis siis pilgu kuuprintsessi poole. Tema ehmatuseks ei paistnud Luna näost enam midagi sellist, mida ta hetk varem seal just näinud oli. Ta silmad olid vidukil ja kogu kehahoiak, nii palju kui Victor equestrialasi tundma oli õppinud, väljendas viha. „Ah, printsess...“
„SISSETUNGIJAD!“ müristas Luna ja pöördus rõdu poole nende taga. Ta hääl levis nagu lööklaine ja nähtavale virvendasid mingid asjandused. Neid oli kuus tükki, neil olid kalmaarikombitsad, mis hakkasid uuesti visklema, kui olid Luna möiratusest toibunud. Alikorn oli aga väga kiire maagiaga lajatama. Kõik kuus tõmmati pooleks ja nad sadasid tükkidena rõdule.
„Ihukaitse! Siia!“ kamandas Luna ja pööras näo Victori poole. „Mine oma inimeste juurde, kapral. Vaenlane läheneb. Ja neid on palju.“