„Kodanikud ameeriklased... Ei, see ei ole enam õige sõnavalik. Kõik vabad rahvad siin Maal ja kaugemal, alandlikult seisan mina siin teie ees. Ma otsisin oma juurdluses kõigile asjadele kõige ebameeldivamaid seletusi, sest sellel ajal olid olud sellised. Ma nägin mitteinimeste ja halbade kavatsuste vahel alati seoseid. Ma uurisin sõjalisi operatsioone, mis ületasid riigipiire, ja eeldasin, et need on pahatahtlikud. Ma otsisin kurjust ja arvasin, et leidsin selle.
Kuid nüüd seisan ma teie ees, et öelda sõnad, milliseid kuuleb sellistelt ametikohtadelt väga harva: ma eksisin.
Ma rääkisin inimestega, kes pääsesid Uus-Meremaalt: politseinike, kontoritöötajate, koduperenaiste ja lastega. Kõik nad on kannatanud tulnukatest sissetungijate korraldatud tragöödiates, mida ei saa kunagi andestada ega unustada. Nad jutustasid ka kangelastegudest ja ohvritest, millistest selle planeedi ajaloos pole veel kunagi kuuldud. Esimest korda ajaloos on meid rünnanud vaenlane, mis ei pärine siit maailmast.
Samal ajal oleme kohanud rahvast, kes on meile väga sarnased nii temperamendilt, ustavuselt kui raevult sissetungijate tegude suhtes. Nagu ma olen kuulnud pääsenute hirmujutte, olen ma kuulnud lugusid ka meie ootamatute liitlaste julgusest ja kangelaslikkusest. Nad tulid meile appi ning mitte kaubanduslepingute ja rikkuse lubamise pärast. Need suurepärased võitlejad tulid siia omast vabast tahtest, sest nad nägid, et nende potentsiaalsetel sõpradel on seda vaja.
Seepärast seisan ma siin teie ees ning tunnen alandust ja häbi oma tegude pärast. Equestrialased tulid siia maailma sõpru aitama ja mina andsin endast kõik, et nad oma isetut tegevust kahetsema hakkaksid. Nüüd aga kavatsen ma oma vigu parandada, ma hääletan selle seaduse poolt ja astun siis oma ametikohalt tagasi. Ma olen teinud häbi valitsusele, kodumaale ja inimkonnale ning ma loodan, et te aitate mul seda heastada.“
Senaator Patrick Golemani kõne Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja ja Senati erakorralisel istungil, kus otsustati sõjalise abi üle organisatsioonile XCOM.
--
18:45, 10.12.2015, Detroit, Michigan
William Jenkins, sõprade jaoks Will, heitis saapad jalast ja loivas kööki. Tal oli veel nii palju tahtejõudu, et avas külmkapi, võttis pooliku singileiva ja varises raskelt laua äärde toolile. Ta viis selle suu juurde ja kangestus. Tolmused ja õlised käed olid leiva ära määrinud ning ta oli hirmsa valiku ees. Nälg võitis, ülejäänud leib rändas ta kõrist alla ja alles pärast seda vedas ta enese jalule ja läks käsi pesema.
Teler surises lühidalt ja lülitus sisse. Will keeras telekast kostva poliitiku ülbe möla vaiksemaks ja istus taas laua äärde. Ta kallutas küljele, et võtta tagataskust kokkukägardunud tšekk, ja vaatas siis ukse taga esikupõrandal vedelevaid peaaegu uusi saapaid, mille ta just jalast oli heitnud. Ilma korralike saabasteta ei ole tõesti ohutu väljas tööd teha ja kindlasti see konto, mille Lana meie jaoks tegi, ei kannata, kui ma väheke võtan, mõtles ta ja näris huult, kui tšekki luges. Emal on siiski õigus. See konto on siiski hädavajaduste jaoks ja saapad vist ei kvalifitseeru. Äkki õnnestub veel midagi parandada, äkki kestavad vanad saapad veidike kauem.
Pilk akna taha pani Willi ohkama. Ma pidanuks seda teadma, mõtles ta, kui nägi õhtusest taevast langevaid esimesi lumeräitsakaid. Ta vakatas, kui mööduva auto tuled hämarat naabruskonda valgustasid. Mingid tatid vist otsivad kohta, kus teha pulli, ilma et neid kätte saadaks. Jumal näeb, et siin on nii palju tühje maju, kus nad pääsevad puhtalt kõigest, mis on süütamisest väiksem.
Noor mees oli hakanud just jõudma otsusele, kas säästa või kulutada, kui keegi koputas uksele. „Me ei ole huvitatud!“ hüüdis ta ja urises, kui uuesti koputati. Kui nad ära ei lähe, võib see tähendada, et nad on politseist, mõtles Will ja suundus uksele. Ta vaatas, kas kulunud pesapallikurikas on nagide peal alles, ja haaras uksenupust. Kui keegi tuli kolakat norima, siis parem tegelen sellega kohe.
„Ma ütlesin, et me...“ ütles ta, kuid lause jai kurku kinni, kui ta ukse avas.
Trepil seisid mees ja naine, mõlemal seljas hallid kuldsete kaunistustega vormid, kuid nemad polnud põhjus, mis Willi vakatama pani. Tänaval seisis must ja läikiv maastur, mida valvasid kaks raskes turvises sõdurit, ja seegi polnud tema kõhkluse põhjus. Isegi see ei pannud teda vakatama, et mees trepil oli tema õe otsene ülemus, ega mõõk tema vööl. Teda ehmatas vormi tühi käis, mis oli poole käsivarreni üles keritud, ta ei saanud sellelt silmi lahti.
„William Jenkins,“ ütles Matt Harris, tõstis mõningase pingutusega parema käe üles ja pakkis mütsi oma vasaku käe köndi alla. „Kas ema on kodus?“
„Kas sa tunned tuuletõmmet, William?“ hüüdis ema teiselt korruselt ja trepist laskus väikest kasvu naine. Tal oli juba talvemantel seljas ja käekott õlal. „Miks sa ust lahti hoiad?! Ega me selle pärast sooja eest maksa...“ Ta lõpetas sõimu ning tõstis väriseva käe suu ette.
„Loire Jenkins, kas võime sisse tulla?“ küsis Matt. Ta toon tekitas Williamis õõva, mida ta ei olnud aastaid tundnud. „See on seoses teie tütre Elaine'iga.“
Ema ohkas ja läks esikusse tagasi. Ta kaevas oma käekotist välja kortsus paberrahad ja väikebussi võtmed. „William, võta vennad ja mine kinno. Kas sa teeksid seda minu pärast, palun?“
„Ema, mis toimub?“ küsis Will ja ta vakatas, kui pakutud raha vaatas. „Me ei saa seda endale lubada! Kas me ei...“
„MINE, SULLE ÖELDI!"
Hüüe pani Willi tagasi tõmbuma ning ta ei kõhelnud, kui raha ja võtmed tema kätte anti. Ta läks koridori, jälitatuna ema nutust, pööras just ümber nurga, kui Robert oma pea toa ukse vahelt välja sirutas. „Mis on? Miks ema karjus?“ küsis ta ja Will vaatas nooremale vennale otsa.
„Robby, sa just said autoload, onju?“ küsis Will ning kui noorem Jenkins noogutas, andis ta võtmed ja raha tema kätte. „Sa lähed koos vendadega kinno. Sõida kümme miili tunnis vähem kui lubatud ning osta kõigile jook ja popkorn. Kui sa teed seda minu heaks, tutvustan ma sulle jõuluvaheajal üht mu armsat töökaaslast. Diil?“
„Billy, mis toimub?“ küsis Robert uuesti ja võpatas, kui Will teda kurjalt vaatas. „Okei, ma teen seda. On sinuga kõik korras?“
„Ära minu pärast muretse, võta lihtsalt poisid kaasa ja nautige filmi,“ käskis vanem vend ning nad hakkasid kogenult tegutsema, otsisid noorematele mantlid selga ja juhatasid nad garaaži. Kui buss oli tänavale sõitnud ja vaateväljast kadunud, läks Will tagasi majja nii vaikselt kui suutis.
Koridori oli kosta ema nuuksumine ja hetke tundis Will, nagu oleks ta jälle kümneaastane. Ka sel ajal ema nuttis ja me kõik saime minu lobiseva suu pärast kannatada. Lana.. Tema...
Kostsid sammud ja nähtavale ilmus naine, kes oli Matti saatnud. Ta punased juuksed olid kukla taga krunnis ning tema veatu nahk ja erkrohelised silmad olnuks atraktiivsed, kui näoilme ei olnuks kuidagi... kummituslik. Ta nõjatus raskelt vastu seina ja surus käed ümber enda. „Ma ütlesin endale, et ma suudan seda,“ ütles ta väriseval häälel ja vaatas siis valuliku pilguga Willi poole. „Ma ütlesin endale, et ma suudan uudise edastada, aga... seda oli minu jaoks liiga palju.“
„Ta on surnud, eks?“ Nende sõnadega kaasnes valusööst Willi rinnus ja see võimendus, kui naine noogutas. Temagi nõjatus seinale ja libises seina vastas põrandale istuma. „Kuidas see juhtus?“
Naise lõuad tõmbusid pingule ja ta jõllitas seina enda vastas. „Ta osales vabatahtlikuna pealetungis vaenlase positsioonidele. Tänu tema tegudele pääsesid kümned tuhanded süütud elud sellest, mida tulnukad oma vangidega teevad.“
Teadmine tema saavutustest rammis valusat teadmist tema surmast ja see mõttelõng hakkas Willi peas lõputult keerlema. Vaikus venis, sest kumbki ei osanud midagi lisada, kuni Will viimaks küsis: „Kas sa tundsid Lanat hästi?“
„Tundsin ilmselt paremini kui teised, aga mitte nii hästi, kui oleks tahtnud,“ vastas naine ja ta näole tuli kahvatu naeratus. „Ta oli kindlasti kõige huvitavam isik, keda ma elus kunagi kohanud olen.“
„Seega te kaks olite siis lähedased?“
Naine muheles soojalt. „Mitte nii lähedased, kui ma oleksin soovinud. Teda ei hirmutanud peale minu mitte miski ja ta ei öelnud mulle, miks.“
„Ta mõtles alati, et kui ta on õnnelik, siis juhtub midagi hirmsat,“ ütles Will, rohkem iseendale kui naisele tema kõrval. „Ta alati tegi kõike teiste heaks, aga ei tunnistanud kellegi teise abi. Kui me olime keskkoolis, siis nägin ma teda nutmas ja ta keeldus mulle ütlemast, miks ta nuttis. Kui ma viimaks süüdlasele jälile jõudsin, mõtlesin ma temaga midagi hirmsat ette võtta. Lana peatas mu, pingutas naeratada ja ütles: „Ma olen oma suure õe tööd halvasti teinud, kui mul on sinu abi vaja.“ Nagu olnuks see tema süü, et ma tahtsin kedagi surnuks peksta. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin pärast seda enam kunagi ta näos näinud siirast naeratust.“
„Ja ta ei suutnud kunagi asju omapead jätta, eks? See tung sekkuda ja teha kõigi jaoks kõik heaks oli tema mõtteis pidevalt,“ ütles naine ja sulges silmad.
Will üritas naerda, kuid see lõppes köhimisega. „See pole praegu vist küll oluline, aga kui sul õnnestus talle nii lähedale saada, et ta tundis hirmu, siis ilmselt oli ta kuskil meeltesügavuses õnnelik ja ta lihtsalt ei teadnud, kuidas sellele reageerida. Ilmselt pean ma sulle tänulik olema selle kõige eest, mida sa temale kahtlemata tegid.“
„Sa ei tohiks niimoodi ülepeakaela tänada, sest suurem osa meie suhtlusest seisnes selles, et ma ajasin teda taga. Sõna otseses mõttes,“ ütles naine siiralt naeratades, mille peale Will naerda turtsatas. Ta vaatas hindavalt Willi ja nentis: „Teie pere hoiab kokku.“
„Peab hoidma pärast isa surma,“ vastas poiss. Mälestused panid ta võpatama. „Kas sa oled kah omadega lähedane?“
Kui Will oleks vaadanud, oleks ta näinud kokkusurutud lõugu ja kitsenenud silmi, enne kui naise näkku ta häbelik naeratus naasis.
„Ma ei sobi emaga kokku. Ta sai viimases rünnakus haavata, kuid tõsi on see, et mu perel läinuks paremini, kui ta surnud oleks. Tema pärast oleks me kõik surma saanud, sellepärast ei leia ma põhjust tema pärast muretseda.“
Parem, kui ta saanuks surma, kordas Will oma mõtteis ja talle meenus jälle õhtu, mil Lana ennast kaitses. „Vabanda, kui ma liiga palju arvan, aga Lana ilmselt tahaks, et sa oma perega uuesti liituksid. Ma ei tea, mis vigu su ema tegi, aga ta on su perekond. Surma hingus... võib inimesi muuta, kas tead? Ja kui su pere tema kaotab, siis võib neil sind vaja minna, et sa neid koos hoiaksid.“
Naine Willi kõrval puuris teda oma roheliste silmade pilguga ja kaalus, kas nõuda selle soovituse pärast vabandust või tagasi tõmbuda. „Ma mõtlen selle üle,“ ütles ta ja vaikus nende vahel taastus.
Vaikuse katkestas vaikne piiksumine, mille varjutas üllatavalt rõve sõim naise suust. Ta otsis välja väikse telefoni ja pani kõrva äärde. „Praegu ei ole sobiv hetk,“ ütles ta, aga viha ta näos asendus kergendusega. „Roosa leiti üles? Ja mis olukorras ta on? Ohh, kuidas mulle head uudised meeldivad. Aga kas on veel mõni põhjus, miks sa helistad?“ Rahutunne asendus segadusega. „Ükski varss ei suuda ... Leitnant Romalov on juba välja saadetud?“ Ta tõstis teise käe ja muljus ninajuurt. „Aru saadud, teatan kapten Harrisele.“
„Kas midagi on valesti?“
Telefon libises taskusse tagasi, naine tõusis ja silus vormi sirgu. „Kohustused ootavad. Aga mul pole olnud võimalust veel seda sulle öelda... Kuid mul on tõesti teie kaotuse pärast kahju.“
Lisamata sõnagi, kõndis naine läbi köögi elutuppa, Will tihedalt kannul. Kuulda oli ema südantlõhestavat nuttu, Matt oli püsti tõusnud ja naisterahvas rääkis Mattiga. Hetk hiljem astusid mõlemad sõdurid elutoast välja ja marssisid sõnalausumata välisukse suunas. Kui nad olid läinud, astus Will vaikselt elutuppa ja läks sohva juurde.
„William?“ Ma ütlesin, et sa poistega kinno läheks!“ karjus ema, aga ta sõnades ei olnud enam seda rangust.
Sõna lausumata istus Will ema kõrvale ja tõmbas ta enese vastu. Tundmata hirmu, et väiksed lapsed seda näevad, kadus ema näost kuri grimass ja ta vajus poja õlale nutma. Nüüd hoolitsen pere eest mina, Lana. Puhka rahus, kus iganes sa oled, mõtles Will, proovides ebaõnnestunult nuttu vältida.
--
„Mis ta nimi oli?“
Tommy küsimus pani ükssarvikust valvuri peatuma ja tagasi pöörduma. „Keda sa mõtled?“ küsis ta, vaadates vitraažakent, mille ees poiss peatunud oli.
Aken meenutas seinamaali, mis kujutas linnalahingut, kus punane hiiglane ning valgete turviste ja kuldsete kiivritega figuurid olid vastakuti oranži ja musta riietatud figuuridega. Poiss vaatas lahingustseeni asemel akna alumist osa. Seal oli stseen, kus voodis lebas mustade juustega naine, tema kohale oli kummardunud kaks ähvardavat kuju, õrnroosadest klaasikildudest oli moodustatud alikorn, kes kaitses abitut naist.
Ükssarvik vaatas akent ja siis poissi, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. „Lootus,“ ütles ta ja lõpuks ometi pöörasid Tommy silmad aknalt giidi poole. „Lootus oli see, mida ta soovis kõigile, keda ta kohtas. Ma ei tea, mis ta õige nimi oli, kuid minu arust sobiks „Lootus“ kõige paremini,“ jätkas ükssarvik, vaadates lapsele otsa.
Tommy vaatas uuesti akent ja pilk ta libises justkui iseenesest lamavale figuurile. „Ah okei,“ pomises ta ja tundis, et oleks tahtnud siiski teada, kes see klaasivormitud naine oli. Ta oleks seda klaasi veelgi vaadanud, kuid tema tähelepanu äratas üks teine figuur järgmisel aknal. „Kas see on... Mesimagus?“
„Ohhoo? Räägi mulle, mida sa Mesimagusast tead,“ vastas valvur ja Tommy pidi sammu tagasi astuma, kui valvur teda üle oma prilliraamide vaatas.
„Noh... Ta on vahetusõpilane meie koolis... Ja ta on kõigi vastu hästi viisakas,“ kokutas Tommy. Ta ei suutnud oma pilku valvuri silmadelt lahti kiskuda. „Pealegi on ta väga suur Julgustüki raamatute fänn, need paistavad kõigile meeldivat... Ja mulle väga meeldib tema lakk.“
Valvur hoidis veel natuke aega oma pilku Tommy näol, tõstis siis kabja üles ja lükkas päikeseprillid kõrgemale. Rahutukstegevad punased silmaterad kadusid mustade klaaside varju ja ta pöördus akna poole. Vitraažis paistis kolm stseeni, esimesel rääkisid Mesimagus ja üks punase lakaga ükssarvik grupi inimestega. Teine stseen kujutas Mesimagusat ja Videvikusära, ümbritsetuna painajalikest varjudest. Viimasel stseenil lehvitas Mesimagus hüvastijätuks Elemendikandjatele ja Ebakõlale. Kõigi kolme pildi all oli kaosevaimu usjas keha, ühe ta käpa kohal hõljus helelilla kristall.
„Kui vastata su esimesele küsimusele, siis on sul õigus. See on Mesimagus, aga mitte see Mesimagus, keda sa tunned.“ Ükssarvik ohkas ja vaatas maha. „Ei, see Mesimagus on kaua reisinud ja reisib veel kaua. Ma kardan, et meil ei ole aega, et rääkida kõigest, mida ta on teinud, kuid selleks on meil aega küll, et rääkida, mida ta Videvikusärale õpetas.“
„Ma ei mõista,“ ütles Tommy. „Mesi on laps nagu minagi. Mida on tal Videvikusärale õpetada?“
Ükssarvik vaatas pikalt last ja suunas siis pilgu kõrvale. „Sellise jaoks, kes peab nii kõrgeid standardeid, võib kukkumine olla... Kataklüsm. Eriti siis, kui poni arvab, et ta teeb õiget asja, ja siis saab keegi tema tegevuse läbi viga.“ Valvur vaatas Mesimagusat viimasel stseenil ja naeratas soojalt. „Mõnikord on sul vaja abi kelleltki, kes vaatab kõike kõrvalt. Oled sa kunagi olnud hädas probleemiga, ja siis äkki üks juhuslik pealtvaataja ütleb lahenduse, mis tagantjärele tundub elementaarne?“
Kui Tommy aeglaselt noogutas, hakkas valvur abitult naerma. „Ma võin vist sind tundide viisi tüüdata kehvasti väljamõeldud analoogiate ja anekdootidega. Miks mitte lihtsalt rääkida sellest väga erilisest Mesimagusast ja sellest, millega ta abiks oli?“