„Ta võis olla küll vana ja leebe ohmu, kuid vähemalt hoidis ta oma rahvast mässamast. Kui palju ka ma teda ei vihkaks, oli temas vähemalt niigi palju head.“ - komandör Orkaan oma eelkäija kohta
--
07:50, kapten Matthew Harrise kabinet, Canterlot
Matti äratas ukselt kostev terav koputus ja ta oigas pisut, sest ta kehale ei meeldinud ootamatu liikumahakkamine. Kus ma olen? Jäin kabinetti magama? Need küsimused pressis tagaplaanile suurem mure, kui ta silmi pühkis ja enda ees tühja lauda nägi. Videvikusära oli samuti siin? Siis kuhu need...
„Kapten Harris,“ kostis ukse tagant Zhangi tavapäraselt terav hääl. „Komandör Bradfordi abiõjud saabuvad ligikaudu kümne minuti pärast, usutavasti sa tahad nendega nende saabumispunktis kokku saada.“
Seda kuuldes Matt peaaegu hüppas sohvalt maha... ja lõi lõuaga vastu kohvilauda. Ta vältis vaevu ropendamist ja tuikus ukse poole. Matti alluv seisis ukse taga ja kergitas vaid kulmu, kui uks lahti lendas. See ei ole üldse õiglane, mõtles Matt pahuralt, kui nägi Zhangi puhast vormi ja veatut välimust. Hiinlase ülikond oli sirge, ta oli jõudnud oma totakat kitsehabetki trimmida. „Palun ütle, et su öeldud kümme minutit oli nali.“
Zhang ei vastanud, ta seisis kujuna nagu tavaliselt, vaid kulmud olid tavapäratult kõrgel.
Matt ohkas ja käis käega üle näo. „Okei, anna kaks minutit,“ ütles ta ja lahkus ukselt. Tema kabineti seina ääres oli vaimu värskendamiseks lauake vee ja kruusidega, aga mitte sellisel kujul, nagu Mattil praegu vaja läks. Sahmakas jääkülma vett äratas ta rohkem üles ning ta pühkis rätikuga eilse päeva higi ja mustuse näo pealt ära. Kui ta oma välimusega viimaks enam-vähem rahule jäi, läks ta koridori Zhangi juurde. „Kuidas ma välja näen?“ küsis ta mehelt, kes tema järel sammuma hakkas.
„Nagu oleksid vähem kui kaheksa tunni eest lahingust tulnud,“ vastas Zhang viisakalt ja Matt pidi peaaegu võpatama.
„Heakene siis küll, lootkem vaid, et kes iganes siia käsutama saadeti, ei oota suurejoonelist vastuvõttu,“ ütles Matt, kui nad koridori pöörasid ja kindluses liikuva rahvasummaga liitusid. Huvitav, miks komandör Bradford seal Maal selle teemaga nii kidakeelne oli...
Midagi Matti hääletoonis oli Zhangis kerget ärevust tekitanud. „Kas me teame, kes ülemuseks tuleb? Ma arvasin, et sulle öeldi, kui sa olid Maal.“
Vestlus katkes hetkeks, sest nad läbisid kontrollpunkti ja jõudsid seejärel Kaleidoskoobini viivasse tunnelisse. „Mulle ei öeldud konkreetseid nimesid,“ vastas Matt. „Sain vaid aru, et nad kaaluvad kandidaate, kelle administratsioon siis kinnitama peab. Me oleme ju nüüd „ametlik“ organisatsioon.“
Zhangi näkku jäi kahtlus püsima, aga ta vaikis, kui nad jõudsid kambrisse, kuhu abivägi ilmuma pidi. Kohal olid ka mõned equestrialased, Säraturvis nende hulgas. „Aega on vähem kui minut, muretsesin juba, et sa ei jõua...“ Ükssarviku jutt katkes, kui ta Matti hoolsamini vaatas, ja ta vedas silmad kissi. „Kas oli väsitav öö, kapten?“
„Võib küll öelda. Videvik...“ hakkas Matt rääkima, kuid siis tuli talle meelde, kellega ta praegu räägib. Jumala nimel. Ma tean seda pilku. „Videvik jättis mulle kabinetti hulga paberitööd. Tema jaoks oli aeg pisut hiline, minu arust oli ta sealjuures magama läinud.“ Põhimõtteliselt on see ju tõene, mõtles Matt paaniliselt, et mitte Säraturvise üha teravama pilgu all põnnama lüüa. Jäin hommikustele üritustele peaaegu hiljaks, ilmusin välja eilsetes riietes ja mind kahtlustatakse, et kohtasin öösel tema õde. Ilmselt mõtleb Säraturvis, et ma tegin ta õega midagi...
Nagu näiteks ahistasin teda une ajal?
Mälestus Videvikusära kõrvade sügamisest ja sellele järgnenud sisemisest arutelust panid Matti võpatama, kuid edasisest kimbatusest säästis ta viimase kümne sekundi kuulutus. Ruumi tuled värelesid ja põrand vibreeris kergelt. Matt sulges silmad, et neid teleportatsiooni sähvatusest säästa, ja kui ta need uuesti avas, oli teleportatsiooniala täis mehi ja naisi, kõik vabaajavormis ja varustusekotid õlal rippumas. Kõik peale ühe tegelesid püstipüsimise ja viimase eine kõhushoidmisega ning kui Matt seda ühte märkas, siis ta peaaegu purskas naerma.
Üks XCOM-i suvistest missioonidest oli seisnenud ühe viadukti vallutamises, kus tulnukad olid suvatsenud rünnata ÜRO tähtsate ninade korteeži. Kuna Equestria üksuse osalemine sõjas oli veel salastatud, siis Säraturvise vabatahtlikud olid koondunud viadukti ühe otsa juurde, et vältida tulnukate põgenemist, samas löögirühmad olid surunud tulnukatele peale teisest otsast.
Võis öelda, et tulnukate rünnakut oli saatnud täielik edu. Vaid kaks turvameest olid esimese rünnaku üle elanud ja mõlemad olid sedavõrd haavatud, et ei liikunud enam omal jõul. Ainus ohvitser, kes pääses, oli kogu selle seltskonna kõrgeim kindral, ta oli võtnud ühe turvamehe automaadi ja püüdnud tulnukaid eemal hoida. Kui löögirühmad kohale jõudsid, oli kindral keset padrunihülsside ja tühjade magasinide merd, tema taganemisteed märkis kuus tulnukakorjust. Teine Löögirühm liikus mööda viadukti, surudes tulnukaid equestrialaste perimeetrisse. ja Esimene Löögirühm toimetas rünnaku üle elanud inimesi ohutusse kohta.
Löögirühmade raadioteadete kaudu ja sõdurite loomuliku kalduvuse tõttu rääkida uhkeid lugusid olevat ÜRO kindral kaitsnud vapralt oma positsiooni püstoliga, siis noaga ja lõpuks paljakäsi. Selle lahingu uusimates kirjeldustes lõhanud kindral viadukti nii, et see kukkus viadukti all kõndinud sektopoodile peale, sest kuulidega oleks selle vaenlase hävitamine liiga kaua aega võtnud.
Kindral ei teinud nende lugude ümberlükkamiseks midagi, kui ta sai XCOM-i liitlastest teadlikuks ja equestrialased olid temalt küsinud, kas mõni neist lugudest ka tõele vastab. Ta alati naeratas ja ütles: „Te ju teate, kuidas igal pool liialdatakse.“ Equestrialastele tähendas see, et kindral on ühtaegu nii alandlik kui võimas.
Bradford, sa suurepärane tõhk. Sa saatsid mehe, keda võib usaldada kogu maailm, kes meeldib XCOM-ile ja kelle kohta arvavad equestrialased, et ta on mingit sorti pooljumal, mõtles Matt, hoidudes naerust, kuid viimaks ta ikkagi naeratas ja astus ette. „Tere tulemast rindele, kindral,“ ütles ta kätt pakkudes.
„Olen nüüd kolonel, mis on paganama palju parem kui erukindral,“ täpsustas Peter Van Doorn, lahke naeratus näol. Ta oli täpselt samasugune nagu siis, kui XCOM ta pärast ülevaatamist baasist välja lasi. Kiilakat pead kattis musta ja punast värvi müts, mis klappis tema vormi värvikombinatsiooniga. Rohkem Matt meest vaadelda ei jõudnud, sest Van Doorn surus kiiresti tema kätt. „Tema on siin minu asetäitja, major Elizabeth Renfeld,“ tutvustas ta, osutades naisele enda kõrval.
Kõnealune naine oli peaaegu Matti pikkune ja ta kehahoid oli selline, nagu valmistuks võitlema. Ta jalad olid õlgade laiuselt harkis, koti rihm oli üle parema õla ja käsi hoidis seda paigal. Tema vorm oli samasugune nagu Van Doornil, ta hoidis vaba kätt püstolil, mis oli ta vasaku jala küljes. Ta vaatas Matti vaid hetke ja lasi silmadel üle ruumi libiseda, pakkus siis Mattile vasakut kätt.
Matt sirutas enda vasakut kätt. kirus ennast, et ei olnud proteesile kinnast peale tõmmanud, ja tutvustas ennast: „Kapten Matthew Harris, ma...“ Renfeldi käsi jõudis vaid kergelt ümber Matti käe haarduda, kuid rabas siis sellest kinni nagu kruustang. Ta nukid tõmbusid selle haarde jõust valgeks ja ta ei vabastanud haaret isegi siis, kui Matt kätt ära üritas tõmmata.
„Matthew Harris?“ kordas ta nime aeglaselt ja ta uitav pilk oli nüüd terav nagu laser. Vaikus venis juba ebamugavaks. „Ma vaatan, et mehed hakkavad liikuma, söör,“ ütles Renfeld, lasi viimaks käe lahti ja läks Zhangi järel kambrist lahkujate vooluga kaasa.
Mis see nüüd siis oli, mõtles Matt naisele järele vaadates. „Hea, et te siia jõudsite, söör. Mõtlen, et olete just parim kingitus, mis kaitsjate moraalile hea on,“ ütles ta, pöördudes uuesti Van Doorni poole ja nägi, et vanema mehe naeratus oli asendunud teadliku pilguga. „Asjad ei edene nii hästi, kui võiksid...“
„Ma ei kahtlegi, et olete tegutsenud nii hästi, kui olete suutnud, arvestades asjaolusid,“ vastas Van Doorn ja patsutas Matti õlga. „Nüüd hakkab see kõik muutuma. Me lajatame nendele tulnukatele niimoodi, et pärast seda võime mõlemad erru minna.“
„Pean nentima, et sinu nägemine siin pisut üllatas mind. Kuidas te tõusite maavägesid juhtima?“ küsis Matt, tundes teemavahetuse pärast siirast kergendust.
Van Doorn turtsatas naerda. „Pärast seda, kui teie poisid minu ja minu omad sealt silla pealt ära päästsid, hakkasin kohe läbi suruma suuremat riikidevahelist koostööd tulnukate vastu ja XCOM-i abistamist. Ma tulin lord Henry Renfeldi jutule kohe pärast seda, kui Golemani komitee end ära häbistas.“
„Ma ikka ei suuda aru saada, kuidas Goleman sellesse ametisse valiti,“ ütles Säraturvis vestlusega liitudes. „Ja ma pean tänama teid, et rääkisite ka meie nimel pärast seda, kui ma komitee ees olin. Tunnistan, et tundsin ennast lollina, kui mõtlesin, et suudan selle tohmaniga suhelda, ilma et kasutaksin vaikusemaagiat.“
Van Doorn noogutas Säraturvise poole ja ta naeratus muutus veidi rahutuks. „Metsik poliitik on loom, kellega vaid vähesed toime tulla suudavad, ja Ameerika poliitikud on neist veel ühed kõige hullemad. Ta üritas teid selle pärast kohtusse kaevata, et talt komitee ees hääle võtsite,“ naeris Van Doorn ja pühkis käega üle kiila pea. „Ta läks ikka puhta segi. Kui sinu asemel olnuks seal mina, siis oleksin vist teda tooliga visanud.“
Säraturvis naeris närviliselt nii Golemani tempude kui kujutluspildi üle, kuidas senaatorit lendava mööbliga pekstakse.
„Tead ju mind, ma ei saa niisama passida, ilma et midagi teeksin,“ jätkas Van Doorn, patsutades jälle Matti õlga. „Pealegi...“ ta jutt katkes ja ta käsi liikus taas Matti õlale, kust ta leidis pika tumelilla karva. Ta uuris seda, nagu oleks see hindamatu aare. „See ei ole aus, kui sina kogu lõbu endale kahmad.“
--
09:30, 17.12.2015, Canterloti keskväljak
Suur ühismaa Canterloti kesklinnas oli headel aegadel suurepärane kohtumispaik nii kohalikele kui ka reisijatele. See koht oli rahvast alati täis juba enne tulnukate rünnakuid ja oli sellest ajast ainult rahvarohkemaks muutunud. See oli parim koht neile ponidele, kes tahtsid tähelepanu keskpunktist rahvasumma hajuda, ja seepärast sättis ka Videvikusära ennast sinna.
Suurenenud rahvahulga teenindamiseks oli väljaku äärde üles seatud kuus ajutist kööki ja söögikohta, Videvikusära valis neist juhusliku ja jalutas selle kaugema laua juurde. Kuna ta isikut varjasid paks talvemantel ja kapuuts, vaatasid ta poole vaid üksikud ponid, ta puges kitsale pingile laua ääres ja lasi peal lauale vajuda. Kui ta tundis, et tõenäoliselt teda ära ei tunta ja segama ei tulda, sai ta endale lubada aega, et harutada lõpuks lahti sündmused, mis tema ümber just toimunud olid.
Videvikusära oli järginud Matti soovitust ja läinud tema kabinetti, et teha enne õhtut kõik vajalik ära, selle hulka kuulus ka temale tuttavate Andega inimeste treeningplaanide ja õppekavade koostamine. Ta oli mõelnud ka sellele, kuidas oma seisukohti kaitsta, kui tema esitatud kavade kohta esitatakse küsimusi ja tuleb vastuväiteid. Tunni möödudes ta mõistis, et Matti lubatud esialgne tagasipöördumise aeg on möödas, ja ta püüdis mitte mõelda sellest, mis sellel missioonil valesti võis minna.
Ta pidi olema mingil hetkel uinunud, sest järgmine asi, mida ta mäletas, oli see, et ta oli Matti kabinetis sohva peal keras ja aknast saabusid tõusva päikese esimesed kiired. Ta tahtis kangesti end vaid sirutada ja edasi magada, aga pidi peaaegu sohvalt maha kukkuma, kui ta avastas, et tema kõrval magab Matt.
Videvikusära rabelemine polnud Matti und häirinud, rind ta ristatud käte all tõusis ja vajus aeglaselt. Siis märkas Videvikusära, et mehe jalad toetuvad kohvilauale, ja temast käis läbi kerge vihahoog, kui ta mõtles, et Matt on oma koivad tema raske töö peale laotanud...
Kuni ta pilk libises lauale enesele. Enamik tema paberitest olid enam-vähem endistele kohtadele püsima jäänud, kuid igale lehele olid lisandunud soovitused, täiendused ja kommentaarid. Vaid ühel lehel oli vähem kui kolm kommentaari, seal oli vaid üks rida: „Unustasid tõlkida või? Aitan igal juhul, ainult küsi!“
See viimane leht ei olnud ingliskeelne kindlal põhjusel. See oli nimekiri kõigest, millest ta Mattiga rääkida tahtis, aga tegelikkuses oli see vaid tühi-tähi, õrn suitsukate sellele, millest ta Mattiga tegelikult rääkida tahtis. Temast ja Mattist. Nendest. Nendest koos.
Tema mõistuse ratsionaalne pool teadis, et ei olnud võimalik, et Matt saaks aru (ja lisaks nõustuks) sellega, mida ta kavatseb, kuid selle mõtte varjutas uimastav õnnetunne, kui kõigi tema ideedega oli oldud nõus või kui Matti tagasiside oli neid parandanud ja neid oli kiidetud. Kapten polnud kuskil öelnud talle, et miski on valesti või tuleb ära jätta. Ta polnud kirjutanud, et paranda ja näita uuesti. Ta tahtis neid plaane arendada temaga koos.
Ta tahtis Matti une ajal kallistada, aga siis... Siis ta...
Üks lilla kabi tõusis huulte juurde ja see mälestus pani Videvikusära oma talvemantli all metsikult punastama.
Ma mäletan, et Haruldus ütles, et ma ei tohiks loota impulsiivsele käitumisele, aga see lihtsalt tundus õige asjana, mida teha! Kui palju ka Videvikusära oma mõistust ei piinanud, mõtlemaks välja, mida teha järgmiseks, lõppesid kõik tema mõtted mälestuses, kuidas ta Matti põsele suudles. Mis nüüd saab? Kas mitte täkk ei peaks pärast sellist asja oma käiku tegema? See mõte pani Videvikusära urisema. On lootusetu temalt sellist käiku oodata, kui ta isegi ei tea, mis juhtus!
Sagin söögikohas oli ammu vähenenud, kui Videvikusära kohendas ennast. Ma pean temaga rääkima. Me PEAME ikkagi rääkima. Kui paari üks pool teeb sammu, ei teki sellest kohe suhet. Ta ohkas ja tõstis pea aegamisi laualt üles. Ma olen juba tund aega kindlusest väljas... Peaksin tagasi minema, muidu saadab Särav üksused mind otsima, nagu oleksin ma tagaotsitav kurjategija. See mõte oli viimane pusletükk kujutluspildis, mis Videvikusära peas tekkis.
Kui inimesed valmistusid selle mõrvari, kelle nad kätte olid saanud, ... kohtuotsuse täideviimiseks, oli Videvikusära uurinud viimset kui infokildu, mis inimeste õigusest ja seadustest saada oli, et leida midagi, mis tema kõhklust vabandaks ja õigustaks. Enamik seadustest ei käinud tema olukorra kohta ja ta oli need lihtsalt kõrvale jätnud nagu enamiku pisiasjadest, mida ta aastate jooksul õppinud oli. Matti uinumine ta kõrval, Videvikusära tegevus pärast Matti töö avastamist ja mõte „tagaotsitavast kurjategijast“ tõi välja kontseptsiooni, mida inimesed nimetavad vaikivaks nõusolekuks.
See oli vaid põsemusi! Paljud ponid teevad seda, kui nende partner magab! Videvikusära tõstis kabjad üles, pigistas silmad kinni ja hõõrus meelekohti. Nendel juhtudel nõusolekut eeldatakse, kuna nad on partnerid. Sa ei ole temaga veel... Eitus tuli sama kiiresti kui tõusev paanika. Ma tegin midagi halba... Väga-väga halba! Ma pean minema ja vabandama ja selgitama enne, kui asjad kabjast ära lähevad! Kuid tegu on juba tehtud! See tähendab...
„Kas midagi on pahasti, kullake?“
„MA OLEN VIST LITS!“ karjus Videvikusära ja avastas, et oli oma viimast mõtet mõelnud üsna häälekalt. Ruumi haaras vaikus, kõigi pilgud pöördusid tema peale ja teenindav mära, kes Videvikusära kõnetanud oli, taganes aeglaselt. Viimane asi, mida mantli varjus alikorn teha oskas, oli piinlik karje enne, kui ta minema teleporteerus.
--
15:50, 17.12.2015, Canterloti elurajoonid
Mesimagusal ei kulunud Tuleebemega mängides tundigi, kui ta aru sai, et see varss on... teistest temaealistest varssadest erinev. Enamikus asjades oli ta imekspandavalt tark, kuid mõnes olukorras tundus, et Tuleebemega on midagi valesti. Kuigi kohati oli tal hämmastavalt keeruline mõista asju, mis teistele ilumärgirüütlitele enesestmõistetavad tundusid, sai Tuleebe kiiresti Ilumärgirüütlite „aurüütli“ tiitli. (Kuna tal juba oli ilumärk.) See pidigi temal juba olema, sest tema „perekondlikud kohustused“ tähendasid seda, et ta pidi veetma palju aega oma vanema õe Tulekärakaga.
„Aga miks me jälle siin passime?“ küsis Tuleebe. Ta pea pöörles, otsides fuajee eest seda, keda neli varssa nüüd ootasid. Siin liikus nii greife kui equestrialasi ja värskeim ilumärgirüütel vahtis neist igaüht pilguga, nagu oleks too ruumi kõige huvitavam objekt, enne kui järgmist jõllitama hakkas.
„Alvaril on kohtumine kellegi Zhangi-nimelisega ja ta lubas meiega siin kohtuda, kui ta lõpetab,“ ütles Mesimagus kiiruga, vaadates järgemööda igat sissepääsu. Siis vaatas ta Tuleebet, kes uuris pärani silmi igat ruumis leiduvat asja. See äratas Mesimagusas huvi. Milline veel ta perekond võiks olla, kui tema niimoodi käitub? Tulekärakas on olnud seni üsna normaalne, nagu märad ikka, aga kui me oma perekondadest oleme rääkinud, on jäänud mulje, et Tulekärakas on pere täielikult hüljanud. Küsimused jäid Mesimagusa pähe keerlema ja ta jätkas uste jälgimist, kuid Alvari ootamise ärevus asendus kohe ebamugavusega, kui ta nägi kahte poni, keda Ilumärgirüütlid polnud Õuduste Ööst saati näinud.
„Olete veel ühe paljaskülje oma väikesesse karja juurde leidnud? See on teile hea, alamklassi ponid peavad ikka kokku hoidma,“ noris Teemanttiaara, kui märkas Ilumärgirüütleid ja nende uut liiget.
Hõbelusikas ohkas teatraalselt, kui Tuleebet nägi. „Aga sinul on juba ilumärk olemas! Sa ei tohiks selliste madala klassi matsidega koos hängida, nende keskpärane loomus võib kahjustada sinu mainet, kallis!“
Õunaõis reageeris esimesena, tõmmates kopsud õhku täis, et Ilumärgirüütlite püsivaenlastele oma arvamus välja öelda (mis kahtlemata oleks tulnud muljetevaldavalt valjusti). Tuhatnelja oli kiirem, ta jõudis Õunaõie esijala haardesse võtta ja teise kabjaga ta suu kinni vajutada. Pegasus ja maaponi vaatasid vaid oma vaenlasi ja Mesimagus heitis pilgu klubi uusimale liikmele jälgimaks, kuidas Tuleebe Hõbelusika ja Teemattiaara käitumisele reageerib.
Tuleebeme silmad olid küll suunatud kahele uuele varsale, aga fookusest väljas ja vaatasid kaugusse. Hetke pärast pilgutas ta silmi ja ütles: „Ei, aitäh,“ nagu oleks ta keeldunud viisakalt klaasist veest, mida eine kõrvale pakutakse.
„Aga miks?“ küsisid mõlemad varsad ehmunult. Teemanttiaara turtsus lisaks: „Kas sa siis ei tea, et koos nendega ei jõua sa kuhugi? Kui sa tahad elus läbi lüüa, pead sa käima ikka koos võitjatega!“
„Ma ei tule koos teiega, kuna te olete mõlemad julmad ja hoolimatud kiusajad. Teie kaks oskate ammutada naudingut ja eneseväärikust ainult teiste alandamisest ja mahategemisest, teie sisemuses ei ole mitte midagi, mis teeks teist teistest ponidest erilisemaks, ja sügaval sisimas tunnetate seda ka ise. Ma tean, et see pole ka täielikult teie süü, ka teie vanematel on selles oma osa, et nad on teid väikesteks hellitatud koletisteks muutnud. Minu ema ei taha, et ma kasvaksin selliseks, nagu mu õed või teie kaks, see on see, mille pärast ma teiega ei tule.“
Tuleebeme monoloogi toon oli särtsakas ja vahetu nagu koolivarsal, kes jutustab, kuidas ta eelmisel õhtul sõbraga koos lollusi tegi. Ent ta hääles polnud märkigi sarkasmist ega sapist, mida Teemanttiaara ja Hõbelusikas tavaliselt kasutasid. Mesimagus vaatas suurte silmadega Tuhatnelja ja Õunaõie poole, kes olid samamoodi vapustatud. Ma pole tegelikult kunagi mõelnud, miks need kaks snoobi niimoodi käituvad, olen vaid mõelnud, et nad lihtsalt on sellised. Kui see oli ka tõde, oli siiski see toon, kuidas Tuleebe selle kõik välja ladus, väga valus kuulata, mõtles Mesimagus ja tundis ootamatut kaastunnet nende kahe varsa suhtes, kes siiamaani olid tema elu vaid kibedaks teinud.
„Noh... No hästi! Eks siis mängi nende luuseritega, meid ei huvita!“ karjatas Teemanttiaara, pööras ringi ja kappas minema, Hõbelusikas tihedalt kannul.
„Head aega!“ hüüdis Tuleebe ja isegi lehvitas põgenevatele varssadele. Möödus hetk ja värskeim ilumärgirüütel pöördus kaaslaste poole. Kui ta nägi Mesimagusa, Õunaõie ja Tuhatnelja nägusid, tõmbus Tuleebe kössi. „Kas ma tegin midagi valesti?“ küsis ta arglikult. Ta kõrvad vajusid longu ja ta tõmbus maadligi. „Kas tegingi jah? Ma kordasin seda, mida Emake ütles, mitte seda, mida ta mul öelda käskis.“
„Ma ei kahtlegi selles, et need kaks olid tõsisema jutuajamise ära teeninud, kuid see, kuidas sa rääkisid, oli veidi...“ alustas Õunaõis, ent ei suutnud lõpetada.
„Jõhker,“ lisas Tuhatnelja ja ta ei olnud ainus, kes Tuleebemele süüdistava pilgu heitis.
Ei saa ka öelda, et nende kohta midagi valesti öeldi, kuid... Tuleebemega on midagi valesti, aga mina ei saa pihta. Mesimagus meenutas korra jutuajamist ja siis ta mõistis. Tuleebe pole kunagi Ponyville'is elanud, kuidas siis saab tema ema midagi Hõbelusikast ja Teemanttiaarast teada? Kui ta nägi neid kahte siin praegu esimest korda, kuidas siis sai ema öelda talle, et ta neist eemale hoiaks? „Tuleebe, millal su ema sulle Teemanttiaarast ja Hõbelusikast rääkis?“ küsis ta viimaks ettevaatlikult.
„Siis, kui nad siia tulid,“ vastati talle otsekohe, ilma et sellise asja võimatust teadvustatudki oleks.
„Kas su... ema on praegu siin meie juures?“ küsis Mesimagus peaaegu kokutades, kuna ta üritas seda küsimust võimalikult taktitundeliselt esitada. Ta katkestas silmside, et heita Tuhatnelja poole hoiatav pilk, kui pegasus kõõritas silmi, keerutas kabjaga meelekoha juures ja osutas sellega selja tagant Tuleebeme poole. Tuleebe käitub küll veidralt, aga mina ei usu, et ta segane on. Siin on midagi muud toimumas. Mesimagus muutis küll oma pilgu kurjemaks, kuid alles Õunaõie löök peatas Tuhatnelja žestid.
Tuleebe ei paistnud Ilumärgirüütlite vahel käivast sõnadeta diskussioonist teadlik olevat, ta muutus rõõmsamaks ja tundus olevat teema muutumise pärast õnnelik. „Pahad tegid emale väga halvasti haiget, seepärast lahkus ta juba tükk aega tagasi. Aga ta ikka räägib minuga, et ma asju liiga halvaks ei ajaks!“
Mesimagus vaatas just siis kaasrüütlitele silma ja polnud kahtlustki, et nad jõudsid kõik samale järeldusele. See „ema,“ keda ta kuuleb... Teda ei ole tegelikult siin. Tõenäoliselt on ta... surnud. Ja Tuleebe ei taha sellega nõustuda. Kas meie käituksime sellises olukorras teistmoodi, mõtles Mesimagus, meenutades seda hirmu, mida ta koos tüdrukutega oli tundnud, kui nad tungisid lossi inimeste elukohta, siis seda kaardiväe poni, kelle surma nad Ponyville'is pealt olid näinud. Kas oleme siis üldse erinevad, üritades näida suurte kangelastena, kes võitlevad selle kurjuse vastu, mida me oleme näinud?
„Kas kõik on korras?“ küsis Alvar, kes oli majja sisenevast rahvamassist välja murdnud. Ta istus harjumuspäraselt Mesimagusa kõrvale ja vaatas siis kõigile järgemööda otsa. „Te olete kuidagi vaiksed ja mulle tulid vastu kaks nutvat varssa. Loodetavasti ei ole midagi halba juhtunud?“
„Oota nüüd... Kaks nutvat varssa?“ pahvatas Tuhatnelja. „Hõbelusikas ja Teemanttiaara?“
Alvar kirjeldas neid varssasid lühidalt ja Mesimagusat tabas ootamatu süütunne. Need kaks olid teisi mõnitades alati liiale läinud, miks siis praegu mulle kripeldama jäi, et nad end õnnetutena tunnevad? „Need kaks on olnud kogu aeg ühed kiusupunnid, aga praegu tunnen ma end küll halvasti. Äkki peaksime minema ja vaatama, et nendega kõik korras oleks.“
Üllatuseks oli Alvar see, kes esimesena vastas. „See võib tõesti hea mõte olla. Tegelikult tulin ma teie juurde, et teatada teile, et miski üritus on tulemas. Üks neist uutest inimestest, kes täna saabus, palus luba kasutada võitlusareeni ja minust oleks ebaviisakas mitte kohal olla, kui ta esitab seda, mida plaanib.“
„Ohhoo, see tundub lahe olevat! Kas ma võin kah tulla?“ küsis Tuleebe kohe. Hiljutise jutuajamise süngus oli temast läinud nagu vesi hane sulgedest.
Alvar noogutas ja naeratas: „Ma ei kujuta ette, miks sa ei võiks.“
Ja siis asendusid Tuleebemele ja kahele hellitatud varsale suunatud kaastundlikud emotsioonid ärevussööstuga selle üle, et Alvar jääb Ilumärgirüütlite värskeima liikmega koos maha. Mesimagus juurdles nii kaua, kui ta suutis, püüdes leida põhjendusi, miks jääda Alvari juurde, kuid arvas siiski, et peab lahkuma.
„Mesimagus?“ Alvari küsimus naelutas ükssarvikuvarsa paigale enne, kui ta jõudis Õunaõie ja Tuhatnelja juurde minna. „Kas tuleksid kah minuga? Mul on küsimusi ja ma loodan, et sina oskad nendele vastata.“
Järgnes vähem kui sekundijagu vaikust ja Mesimagus vastas: „Okei! Tuhatnelja, Õunaõis, eks õhtul näeme!“ ütles ta ja galopeeris Alvari juurde tagasi nii kiiresti, et ei märganud pilku, mida selja taha jäänud Ilumärgirüütlid vahetasid. „Lähme!“
Neid kolme varjutas mürmidooni hirmuäratav kogu, kui nad fuajeest lahkusid. Vaikus venis ja Alvar alustas viimaks jutuga: „Tunnistan oma võhiklikkust ja ma ei tahtnud seda puudust teistele näidata, arvestades seda, kuidas te kolmekesi sellele reageerisite...“ Ta hääletoonist oli kuulda vastumeelsust ja ta ei vaadanud varsale silma, kui kõri puhtaks köhis. „Ilumärgirüütlid pole minu nähes veel kunagi kõhelnud, kuid sina tegid seda, kui sa neist kahest varsast rääkisid. Sa nimetasid neid kiusajateks.“ Greifi nägu muutus selliseks, nagu maitseks see teadmatus hapult. „Misasi on kiusamine?“
Kuidas ta ei tea, mis asi on kiusamine, mõtles Mesimagus ja pidi peaaegu pruutsatama, kuid tal õnnestus seda tagasi hoida. Ta alustas paar korda ebaõnnestunult, kuid viimaks rääkis: „Kiusaja... Kiusaja on poni, kes on teiste ponidega kõrk, et neile lihtsalt haiget teha, ma arvan.“
Alvari näoilme ei muutunud ja ta mõtles natuke järele. „Nende eesmärgiks on haiget teha? Aga... miks? Kui tibud käituksid niimoodi, nõrgendaks see nende lennukaaslaste vaimu ja kogu lennuosavust, kui neid niimoodi jätkata lastaks. Mis see põhjus võib neil olla?“ Küsimusest kostis selge segadus ja Alvar pööras pilgu Mesimagusa poole, oodates vastust.
„Mõnikord ei ole neil põhjust vajagi,“ pomises Mesimagus, püüdes mitte meenutada seda kõike, mida Hõbelusikas ja Teemanttiaara Ilumärgirüütlitele teinud olid.
Alvar ei vastanud kohe, ta pööras pilgu ettepoole ja Mesimagus nägi selgesti, et tema vastus polnud Alvarit rahuldanud. Nad astusid mõned sammud, aga siis greif peatus ja pööras ringi. „Kuhu Tuleebe läks?“
Sellel varsal on suurepärane oskus lihtsalt kaduda, kui keegi ei vaata, nentis Mesimagus ümbrust vaadates, aga tema otsingud ei kestnud nii kaua kui ta kartis.
Tuleebe oli tänava teises ääres ja peaaegu kvartalijagu eespool, näos selline naeratus, nagu oleks see tema elu õnn, kui ta kõndis ühe paksu keebiga poni taga. Ta ei reageerinud, kui Mesimagus ja Alvar talle järele jooksid, aga keebiga poni peatus ja pöördus jälitajate poole.
„Oh-ahh... Tere päevast, Alvar ja Mesimagus. Läksite greifide enklaavist ära mängima?“ küsis Videvikusära kummalegi kummardades. Ta märkas ka Tuleebet ja naeratas varsale. „Ma vist pole sind varem näinudki. Mis su nimi on?“
„Minu nimi on Tuleebe! Ema ütles, kui see kutt sulle meeldib, siis peaks sa temaga juba põrutama,“ vastas Tuleebe vähimagi kõhkluseta, kuigi ta ilmesse tekkis segadus, kui ta lausega lõpetas. „Aga see ei kõlanud just kenasti. Miks peaks põrutama seda, kes sulle meeldib? See tundub valus olevat. Äkki peaksin ma Tulekärakalt küsima, mida see tähendab...“
Videvikusära ilme muutus sellisest, mida Mesimagus tundis „kannatliku vanema pilguna,“ selliseks, mis oli Haruldusel, kui ta oli teada saanud, et Mesimagus oli avastanud mõned raamatud, mille ta varsa eest kappi oli peitnud. Printsessi nägu peatus lõpuks millegi viha ja piinlikkuse vahepeal, Mesimagus ei tabanud ära, kumba rohkem oli. „Ma arvan, et sa võiksid oma emale öelda, et tema tegelegu ikka oma asjadega,“ pressis Videvikusära läbi hammaste.
„Palun vabandust, printsess,“ ütles Alvar köhatades. „Tuleebe... Noh, ta on väga noor ja ta pole õppinud ennast tagasi hoidma ja ta kipub kõik välja rääkima, mis aga talle pähe pannakse.“
„Ma olen kah kindel, et ta ei mõelnud sellega midagi tõsist!“ kiitis Mesimagus hetke pärast takka, varjates oma kasvavat kimbatust naeratusega. Mida ta mõtles selle põrutamise all? Peaksin vist Harulduselt küsima... Ja keda ta selle kuti all mõtles? Ja kust veel Alvar seda võtab, et keegi teine poni talle neid imelikke asju pähe paneb, mida ta ütleb?
„Noh, hästi,“ vastas Videvikusära. Tema ärritus andis ruumi segadusele, kui ta vaatas greifidega mehitatud kontrollpunkti poole ja nägi seda läbivat kahte inimest.
Alvar vaatas Videvikusäraga samas suunas ja rääkis: „Üks hiljuti saabunud inimene palus mingit sorti esinemise tarvis meie treeningruumi ja me läheme praegu seda vaatama. Paistab, et ka kapten Harris tuleb kohale. Kas tahaksid meiega liituda, printsess?“
„Jah, ma tulen, aitäh,“ vastas Videvikusära ja läks nende väikese grupiga kontrollpunkti poole kaasa. Ta näoilme oli muutunud pisut rõõmsamaks, samas Mesimagus ei hakanud temalt küsima, miks ta nägu ikka veel nii punane oli.
--
15:50 17.12.2015, kapten Matthew Harrise kabinet, Canterlot
Kaleidoskoobi kaudu saabunud inimeste ja varustuse viimine linna vastavatesse kohtadesse oli võtnud väga pika tööpäeva. Hommikul saabunud esimese grupi hulgas oli hulk XCOM-i veterane, kes olid varem Maale jäetud, ja neil polnud keeruline tulla Matti järel üha kitsamaks muutuvale kasarmualale, mida inimesed olid saabumisest saati juba üle kuu aja kasutanud.
Komandör Bradfordi lubatud Kaleidoskoobi võrgustiku täiendused pidid olema edukalt valminud, sest järgmine abijõudude grupp saabus paar tundi hiljem ja kolmas saabus vahetult pärast keskpäeva. Erinevalt esimesest lainest olid hiljem saabunud sõdurid oma päritoluriikide mundrites ja nende ohvitseridel olid samasugused punase- ja mustakirjud vormid nagu Van Doornil ja Renfeldil.
Need täiendused olid otseselt määratud sõjaliseks abiks nende rahvaste poolt, mis moodustasid advendiadministratsiooni, nagu neid kodumaal nimetati. Musta ja punasega vormid oli nähtavasti uus organisatsioon eraldanud sõduritele, kes olid valitud eri riikidest pärit võitlejaid juhtima.
Mattile paistis see katastroofi retseptina. Tema hirmud osutusid aga põhjendamatuteks, kui kolonel Van Doorn ja major Renfeld paistsid liikuvat igal pool, kus iganes Matt neid uusi sõdureid ka ei näinud. Portaalide kaudu oli saabunud ligi tuhat sõdurit, mis tähendas, et neile oli vaja leida linnast ajutised elamispinnad. Hoida värskelt saabunud inimesi ühe koha peal ei olnud ülesanne, mida Matt oleks kadestanud, kuid vähemalt paistis kõik korda saavat, kui ta pärastlõuna ajal viimase laine nendele eraldatud kvartalitesse juhatas.
Matt võinuks rohkemgi oma aega kulutada uustulnukate pärast muretsemisele, kuid nemad ei olnud ta mõtteis ainsad asjad. Ettekannetes oli kirjas, et järgmiste lainetega saabuvad insenerid ja spetsialistid, kes hakkavad ehitama mäejalamile maandumisplatsi ja hooldusrajatisi Skyrangerite jaoks. Inimpäritolu lennumasinate ilmumine oleks ületöötanud pegasusekaarikute vedajatele kindlasti suureks õnnistuseks... Kuid see ei olnud samuti esimene asi, mis Matti meeltes mõlkus.
See, mis Matti vaevas kõige rohkem nüüd, kui lõviosa tööst oli tehtud ja sõdurid lõpuks paiknemisaladel, oli küsimus, kuidas jõudis Videvikusära lakakarv tema krae peale.
On muidugi võimalik, et karvad sattusid mu käte külge siis, kui ma temaga seal istusin, ja sealt omakorda võisid need igal hetkel õlale jõuda, kui ma käsi näo lähedale tõstsin. Nii see kindlasti juhtuski, mõtles Matt ja vaatas peeglisse. See vorm, mida ta Van Doorniga kohtudes kandis, ootas juba pikemat aega pesemist ning tal oli olnud vaid mõni minut aega käia duši all, et ja pesta higi ja pori maha... Kuid tal ei õnnestunud kuidagi pesta maha tunnet, et kohe, kui ta kabinetist lahkub, ilmuvad ta vormile jälle mõned lillad karvad. Kui ta oli veel minutijagu oma vormi inspekteerinud, vältimaks piinlikke olukordi, kostis ukselt segav koputus.
„Kapten Harris? Seersant Finch siinpool,“ kostis ukse tagant briti aktsent, uks avanes ning mees tuli nähtavale ja tal oli kahtlane nägu peas. Finchi käes oli kaust ja ta surus selle Matti rinnale, enne kui kapten midagi öeldagi oleks jõudnud. „Viimase öö seikluse ettekanded. Peaksid neid lugema pigem vara kui hilja.“
Lähetusejärgsed ettekanded? Nende kogumisega peaks tegelema Zhang ja tavaliselt toob nad need päeva lõpuks, meenutas Matt ja vaatas kausta, mis tundus kuidagi tühi. „Aitäh küll, kuid...“
„Suurepärane. Küsige ainult, kui veel midagi vaja on. Head õhtut, kapten,“ segas Finch Mattile vahele, viskas kähku kulpi ja taganes koridoris kulgevasse rahvastevoolu.
Matt sulges aeglaselt ukse ja vaatas ümbrikku. Finch kindlasti teadis ettekannete standardprotseduure. Miks ta siis seda harjumuspärast rutiini rikkus? Pealegi ei saa siin olla rohkem kui vaid üks leht. Matti meeltes arenes uudishimu, ta istus ja avas kausta. Selles oli vaid üks leht käsitsi kirjutatud ridadega.
Mul oli major Renfeldiga südamlik vestlus. Ta oli väga huvitatud kõigest, mis puudutab sind ja su aega siin. Isiklikke teemasid ta ei puutunud, peamiselt huvitasid teda sinu harjumused ja päevaplaan. Ta ütles koguni, et see on „kuninganna ja kodumaa nimel,“ et saada sinu kohta nii palju teavet kui võimalik. Pärast SAS-i aegu pole ma temaga kunagi koos töötanud, kuid ta sai kiiresti tuntuks nii tulemuste kui laibaskoori poolest, kui sõda Iraagis taas valla pääses.
Ma ei tea, mida ta sinust praegu tahab, aga mul oli vaja sulle sellest teada anda, ilma et ta kahtlustama hakkaks. Jälgi seljatagust.
See kiri tuletas meelde hetke, kui Matt ennast tutvustas, ja naise äkilise reaktsiooni, kui ta Matti nime kuulis. Painav paranoia, mis oli Matti alates esimesest kokkupuutest EXALT-iga aeg-ajalt kummitanud, hakkas taas pinnale kerkima ja üks sünge mõte jälitas teist. Ega tegemist ole ometi järgmise Videga? Finch siiski teadis teda varasemast ajast, see jällegi ei sarnane nendele nimetutele fantoomidele, keda EXALT seni meie vastu kasutanud on...
Koputus uksele pani Matti hüppama ja seekord haaras ta mõõga, kui ukse juurde läks. Tõenäoliselt midagi ohtlikku seal siiski ei oota. Kui ka ootab, siis ilmselt tulistatakse mind läbi ukse... Kuid siiski on see ehk parem, kui avada uks ilma ühegi relvata, mõtles Matt ja muheles oma rahutu käitumise pärast. See muhelemine aga lakkas, kui uks avanes ja nähtavale ilmus major Renfeld, kes teda ootas.
Kerge hukkamõistev ilme naise näos ei muutunud, kui ta pilk peatus tupes mõõgal Matti vasakus käes. „Olen kuulnud, et sa kannad sõjaväljal mõõka, ja rõõm on näha, et see pole hooplemine ja liialdus. Palun järgne mulle.“ Lisamata sõna, pööras major kandadel ringi ja marssis koridori mööda eemale.
Matt pani ukse lukku ja jõudis Renfeldi kannule. „Kas võin küsida, miks ja kuhu me läheme?“ küsis ta ning kasutas järelkõndimist selleks, et naisterahvast veidi pilguga mõõta. Peale püstoli pole muid relvi näha... Tal ei paista ka ühtki eritunnust, mida EXALT lahinguväljal kasutab, mõtles Matt naise järel kõndides.
„Olen teadlik selle relva omadustest, mida sa kannad, samuti tean ma, et sind ei ole treenitud seda õigesti käsitlema,“ vastas Renfeld kiiresti ja tagasi vaatamata. „Kui ma olin noor, soovitas isa mul valida võitluskunst, mida õppida. Trotsist tema vastu valisin kenjutsu. See mõõk, mis sulle kingitud on, ei ole küll päris õige katana, kuid lihtsalt selle peale vaadates võin öelda, et saaksid minult õppida itto-ryud.“
Itto-misasja, üritas Matt seda juttu mõista, kuid arusaadavad sõnad jäid võõraste varju. Kas ta pakub treeningutunde? „Ma hindan teie valmisolekut mind sellega, kuid ma pole kindel, kas praegu on selleks parim aeg. Äkki oleks parem kohtuda pärast seda, kui kõik on oma elukohad sisse seadnud ja kõik muu on paika loksunud?“
Renfeld rehmas käega. „Teadupärast arvestab vaenlane ainult enda ajakavaga. Me saime praegu natuke aega ja mul õnnestus rääkida leitnant Zhangiga, kui me koos greifidega treeninguala valvasime. Pean nentima, et ma olen sinu alluvate valikust vaimustuses. Ma ei kahtle üldsegi, et ta saab hakkama, kuni sina oled väljas.“
„Ahah, saan aru,“ vastas Matt, samas hakkas talle tunduma, et ta peaks hakkama otsima mõnda vabandust, et olla kusagil mujal. Ühtki asjalikku vabandust talle pähe ei tõusnud ja nad jõudsid greifide kontrollpunkti. Aga see pani teda ebakindlust unustama, kui ta märkas, et kõik greifid kontrollpunktis kergelt kummardusid talle.
Renfeld juhatas ta kõrvalolevasse majja ja pärast paari koridori läbimist jõudsid nad kohale. See oli suur ruum, ilmselt olnud enne tulnukate invasiooni mingit sorti koosolekusaal, siin olid nagid ja riiulid, kus olid puust treeningrelvad, kõrval nende terasest ja tapvad vasted. Kohal olid ka mõned greifid, kes varustust hooldasid, enamik neist tuli kohe kahe inimese juurde.
„Kõrgeim Küünis teatas meile, mida te siin plaanite,“ rääkis üks greifidest, kelle nahalt oli raske leida armideta kohta. Ta pöördus Matti poole ja andis talle tiiva alt puust mõõga. „See treeningsaabel on kõvast puidust, mida kasvab Low Peaki lähedal. See vastab suurepäraselt sinu mõõga kaalule ja pikkusele.“
Matt võttis mõõga vabasse kätte ja ahvis seda kerget kummardust, millega greifid kontrollpunktis teda tervitanud olid. „Tänan teid,“ vastas ta ja hingas kergendusega, kui armides treener samasuguse kummardusega vastas.
„Teie jaoks, major Renfeld, ei ole meil kahjuks relva, mis teie pakutud kirjeldusele vastaks,“ teatas greif ja osutas pahkliku käpaga varustusenagidele seina ääres. „Palun teid valima relva, mis teile kõige premini sobib, ja ma olen kindel, et teie järgmise visiidi ajaks jõuan ma teile teha relva, mis teie soovidele paremini vastab.“
Renfeld ei vastanud, ta kõndis rakise juurde, kus rippus lai valik puust relvi. Ta tõstis kogenud liigutusega ühe kätte, pööras end greifi poole ja noogutas. „Sellest täna piisab. Tänan teid,“ ütles ta ja pööras enese Matti vastu. Aga ta näkku tõusis pettumus, kui treeningsaali uks avanes ja ruumi saabus veel rahvast.
Esimene oli mürmidooni tuttav massiivne kogu, temale järgnes Kõrgeim Küünis Alvar. Järgnesid kõrvuti kaks varssa ja viimasena sisenes...
Kust sina tead, et sa ei ahistanud teda une ajal?
Matt ei suutnud hoiduda süüdlaslikust võpatusest, kui ta Videvikusära silmas, ja ükski jõud ei suutnud enam sundida teda alikorni poole vaatama. Jeesus küll, on see vast imelik. Ma vist eelistan ikka rünnakut lahingus sellele, mis iganes sealtpoolt tulla võib.
Renfeld köhatas ja tõmbas Matti tähelepanu endale. Ta tõstis ühe käe, näitas tõlkekaelakeed ja viis selle areeni äärele. „Sa võiksid samuti tõlkija ära panna, kuna treeningu ajal võivad vallanduda ka soovimatud sõnad.“ Kui Mattki oli tõlkija ära pannud, küsis ta: „Sinulgi on perekond, eks? Noorem õde? Kas olete lähedased?“
Eks see oli imelik asi küsida, aga ma pole ka seltskondliku vestluse asjatundja, mõtles Matt ning sirutas ja ringutas oma paremat kätt. „Mul on õde, kuid me pole ammu kokku saanud. XCOM oli ju muust maailmast täielikult eraldatud, ma olen seal juba üle aasta.“
Teine noogutas, tehes lihasevenitus- ja soojendusharjutusi. „Mul oli vanem vend, kelle jäljed mõne aasta eest kaotasin. Meie isa tahtis, et ta jätkaks peretraditsioone sõjanduses ja poliitikas, kuid mu vennale ei meeldinud kunagi, et talle öeldakse ette, mida ta peab tegema. Kui tema oli reporterina maailma päästes eemal, olid pereasjad kõik minu õlul. Vaatamata sellele, et ta jooksis ära oma kohustuste eest, oli ta ikkagi minu perekond,“ rääkis Renfeld ja lukustas silmad Mattile. Puumõõk tema käes tõusis mingisugusesse kaitseasendisse ja ta sättis jalad laiemale.
Mineviku kasutamine vennast rääkides ei läinud Matti jaoks kaduma. „Kus ta praegu on?“ küsis ta, kuigi aimas vastust juba ette.
Renfeldi näkku tõusis kerge naeratus, kuid ta silmis ei paistnud mingit lahkust. „Ta intervjueeris Iraagis humanitaarabitöötajaid, kui ta suri. Mässajad võtsid talt pea maha, kui mingi Ameerika idioot tulistas seal last.“
Sel ajal, kui Matt aru sai, millest Renfeld räägib, oli naine juba poolel teel tema poole, mõõk kõrgele tõstetud.