Milles küsimus, kapral? Viska see maha, enne kui ta häiret annab.
--
12:22, 02.11.2015, Canterlot
Vaatamata sellele, et ta polnud tähelepanu keskpunktis, tundis Lana end ikkagi ebamugavalt. Nagu oleksin kohtuprotsessil, kus kohut mõistetakse tagaselja, mõtles ta, vaadates ülejäänud ruumisviibijaid.
Laotus seisis keset ruumi, mille põrandale oli raiutud ringikujuline loitsude muster, mis meenutas kodus nähtud fantaasiafilmi. Suure ala võttis enda alla illusoorne kaart väikelinnast, mida equestrialased Ponyville’iks nimetasid. Pegasus osutas kabjaga ja rääkis: „Meie saabusime ettenähtud piirkonna kõrvale põhja poolt vähimagi takistuseta. Kui nägin maandumiskohta ja hakkasin laskuma, hüppas kapten Harris maha ja jätkas jala.“
Laotuse jutu selgituseks ilmusid kaardile märgid ja jooned. Luna küsis: „Kas grupi selline hargnemine on tavapraktika? Selle materjali alusel, millega mina tutvunud olen, tundub mulle, et selline tegevus ei sobi inimeste lahingudoktriiniga kokku. Kas see mitte ei vähenda grupi tugevust ega jäta teisi suuremasse ohtu, kui kohatakse tugevat vastupanu?“
Major Fujikawa hakkas juba rääkima, kuid Säraturvis jõudis ette: „Kapten Harris ja talle alluvad spetsialistid omavad võimeid, mis võimaldavad neil lühiajaliselt iseseisvalt tegutseda. Sel ajal, kui ülejäänud üksus tegeleb põhiülesandega, võivad spetsialistid tegeleda teisejärguliste objektidega. Nad ei eraldu üksusest kunagi kuigi kaugele.“
„Väga hea, palun jätka,“ ütles Luna, kui oli selle taktika üle veidi mõelnud.
Laotus noogutas ja jätkas. Ponyville’i kujutise kohale ilmusid neli punast ringi, saadetuna kuuest kuldsest märgist maapinnal ja kahest uuest märgist, mis tähistasid äratuntavalt Videvikusära sõpru. Neid asusid jälitama erkpunased märgid ja sinised märgid tähistasid tandrile ilmuvaid Esimese Löögirühma sõdureid. „Ma nägin Vikerkaaresööstu, kes oli kriitilises seisus, ja kapten Harris otsustas teda kaitsta, samas ülejäänud üksus liikus ellujäänud kaardiväeponisid toetama ja Õunarüüpi kaitsma. Kapten Harris kinnitas Sööstu rasket seisundit ja nõudis, et ma tooksin kaarikust esmaabivahendid, et teda aidata, ning ma tegin seda.“
Ponyville’i kaart haihtus, Laotus astus tagasi ja kõigi pilgud pöördusid Lanale. Kui pegasus oma kohale istus, siis Lana tõusis ja läks ruumi keskele. „Niisiis... Kuidas see töötab?“ küsis ta, kimbatus hääles.
„Lihtsalt keskendu mälestustele operatsioonist ja memoratoorium hakkab neid kuvama,“ selgitas Luna kannatlikult.
Nojah, läheb siis lahti.
--
Mitte kunagi varem Lana elus ei olnud kindel maapind ta saabaste all nii meeldiv olnud, kui ta kaarikult maha hüppas. Ta laser kõikus õhtuhämaruses, kuni peatus linnatäie muinasjutuliste majade suunas. Lana võttis positsiooni üksuse etteotsa ja Esimene Löögirühm hakkas linna suunas jooksma.
Kostis lühike mõttevahetus Laotuse ja Matti vahel ning Lana küsis: „Jenkins siin! Oleme kooli poole teel. Kas on abi vaja, boss?“
Kui Matt pakkumisest keeldus, sööstis Lana edasi, osaliselt purustatud linna. Ta saabaste samme ja südamelööke hakkasid varjutama equestrialaste hüüded ja plasmalaengute müra. Ta nägi oranži kogu, mis jooksis koolimaja suunas, kaks äratuntavat sektoidi lähenesid teiselt poolt.
„Kontakt eespool!“ hüüdis Lana ja sööstis joonelt kooli tagaukse poole. Hirmukarjed seespool andsid mõista, et tuleb kiiresti tegutseda, ja ta lajatas saapaga tagaukse pihta nii, et see lendas peaaegu hingedelt. Nelja väiksemat olevust, kes taandusid ta ootamatust sissetormamisest, ta peaaegu ei märganudki, kui koondas oma tähelepanu sektoidile, kes sihtis neid nelja.
Ühe laserikiire tabamus lõhkas sektoidi pea keeva vere ja aurava liha purskeks. Lana peatus vaid hetkeks, hüppas siis üle varssade ja draakoni ning sööstis Õunarüüpi tiriva sektoidi poole. Poni üritas vastu rabeleda, kuid kole põletusjälg ta küljel halvas kõik ta katsed. Sektoidi tähelepanu oli peaaegu täielikult tema saagi ja selle rabelemise peal ning ta ei märganud Lana rünnakut. Lana saapanina tabas teda otse rinda ja lennutas klassiruumi keskele. Enne, kui ta relvaga kätt tõsta jõudis, tulistas Lana talle pähe.
„Puhas!“ hüüdis Lana, vaatas korra katkise akna suunas ning pöördus ruumisviibivate equestrialaste poole. Ta tundis kohe ära Õunarüübi ja Astla, aga kolm varssa talle kohe ei meenunud. Pärast kiiret teatamist, et kaks VIP-i on leitud, ta lähenes aeglaselt ja ütles: „Ma tulen Canterlotist, Luna saatis minu ja mu sõbrad teid ohutusse kohta toimetama. Mu nimi on...“
„Lana Jenkins! Videvik rääkis sinust ja su inimestest sõpradest palju ning ma mäletan sind tema joonistuste seinalt,“ ütles Astel ja kerge äratundmise emotsioon paistis ka Õunarüübi näost.
Et tal on inimestest sõprade joonistuste sein ja sellest piisas, et Astel mu ära tunneks? Kui mina juba seal olen, siis peab seal olema mingine pühamu ka Matti...
Lana keskendumine katkes, sest Säraturvis köhatas ja ütles: „Kui jätkaks õige teemakohasemate mälestustega?“ Ükssarviku nägu oli hapu ja Luna näost paistis kerge muie. Fujikawa ilme kõikus profesionaalse huvi ja viisaka ükskõiksuse vahel.
Ilma täiendava sunnita jättis Lana pisut vahele ja jätkas mälestustega.
„Harris, Jenkins siin. Jälitajad on maas, objektid on ohutus kohas.“ Kui vastust ei tulnud, üritas ta uuesti: „Harris, kas oled kuuldel?“ Jällegi vastas talle vaid vaikus. Lana hakkas just tõusma, kui ta seda nägi. Tulnukad ei olnud kadunud, nad suundusid uuele sihtmärgile.
Matt seisis keset lagedat, kus polnud vähimatki varjumisvõimalust, ja astus tulnukate suunas, kes avasid tema pihta tule.
„Jumala pärast, mis asja sa ometi teed?“ karjus Lana ning hakkas jooksma, et tulnukaid küljelt rünnata ja nende tuld enda peale meelitada, et Mattil oleks aega varjuda. Nad olid liiga kaugel ja turmtuli oli liiga suur. Tal jäi vaid õudusega vaadata, kuidas plasmalaengud Matti suunas sööstsid, aga need lihtsalt haihtusid enne tema tabamist. Tema pihta tulid kümned lasud nii maa pealt kui laevadelt taevas ja kõik laengud lihtsalt haihtusid. Tulistamisemüra vaibus, kuna tulnukad olid sunnitud relvi laadima, ja Lana kuulis Matti võigast naeru, kui ta käed tõstis.
Matti pea kohal avanesid portaalid ja neist sadas tulnukate pihta plasmarahe nagu tõusulaine. Mutoonidest jäi hetkega vaid tuhk ja sulanud sodi järele, vähemad tulnukad lihtsalt haihtusid tules. Mõned, kes kohe surma ei saanud, üritasid põgeneda majadesse ja platsi keskele suure puu alla, kuid see pikendas nende elu vaid mõned sekundid. Majad pudenesid tolmuks ning puu süttis ja tuhastus sekunditega. Kogu selle põrgu saatel Matt lihtsalt naeris.
Üks valge mutoon üritas tandrilt põgeneda, aga Matt nägi teda ja mutooni surm meenutas Lanale kokkulitsutavat prügikasti. Ta ei jälginud tulnukat rohkem ning pööras tähelepanu Mattile ja vaatas ta kätt. Esialgu arvas ta, et PSI võimendusega turvisekinnas on veel alles, aga ta eksis. Kinnas oli läinud nagu kogu ta käsi peaaegu küünarnukini, ülejäänud käsi oli haaratud mustadest leekidest. Leekide tuum kiirgas nii eredalt, et Lana oli sunnitud kõrvale vaatama.
Lana üritas mõelda, mida Matti tähelepanu püüdmiseks öelda, kuid see ei õnnestunud, sest Matt pööras aeglaselt Lana poole ja tõstis oma moondunud käe. Lanat haaras õudus, kui nägi Matti silmades mõrvarlikku pilku. Hetk hiljem asendus see aga paanika ja hirmuga, kui mees viimaks aru sai, mis temaga toimumas on.
„Stopp.“
Stseen peatus järsult ning Luna kõndis illusiooni keskele ja vaatas kisendavat Matti. „Täname abi eest, major Fujikawa, seersant Jenkins,“ ütles printsess toonil, millest oli selgelt kuulda, et mainitud sõdurid on vabad. „Vabandage mind, aga ma pean kapten Turvisega rääkima. Privaatselt.“
„Nagu soovite, teie kõrgeausus,“ vastas major Fujikawa kergelt kummardudes ning Lana kõndis ruumi keskelt majorile järele. Pilt Lana mälestustest jäi ruumi alles, isegi kui Fujikawa sulges nende järelt ukse. „Ma ei tea nende ilmetest just palju, aga mulle tundus, nagu oleks printsess õudukat näinud.“
„Ma ei märganud. Olin liialt ametis, et üritada seda Matti näoilmet unustada,“ vastas Lana ausalt, üritades varjata emotsioone, mida see mälestus temas tekitas. Ma ei ole kindel, aga ta vist hakkas minuga midagi hirmsat tegema, mõtles Lana ja manas naeratuse näole. Pingutus, mille ta naeratuse hoidmisele pühendas, kahekordistus, kui ta nägi Videvikusära ja pegasust, kelles ta kohe Võbeluse ära tundis. Nad istusid pingil, kaks valvurit kõrval. „Hei Vidi, mis toimub?“
Üks valvuritest lingutas kõrvu ja kortsutas kulmu, kui kuulis, kui familiaarselt Lana Videvikusära poole pöördus ja et endine ükssarvik ei teinud etiketirikkumisest välja ega isegi ei juhtinud sellele tähelepanu. Võbelus hoidus silmsidemest, patsutas Videvikusärale õlale ja traavis natuke kaugemale. „Mul on kahju, Yumiko, kuid ma tahan Lanalt teenet paluda,“ ütles Videvikusära vaikselt, mille peale major Fujikawa naeratas mõistvalt ja eemaldus vestlusest. „Ma tean, et sul ei ole aega, kuid kas sa saaksid haiglaosakonnast läbi käia ja Vikerkaaresööstuga rääkida? Ma rääkisin temaga veidi ta vigastustest, kuid ta on isa pärast ikka veel väga ärritunud. Ta ütleb, et me ei mõista, ja jääb vait.“
„Mis ta isaga juhtus?“ küsis Lana ja jäi häbelikult vakka. Räägitakse, et Cloudsdale oli üks esimestest kohtadest, mida rünnati, ja see oli pegasuste linn, meenus talle ning ta sai Videvikusära jutust viimaks aru. Enne lähen põrgutulest läbi kui räägin oma isast, aga kui see aitab sõpra... „Mis iganes, Vidi. Ma lähen alla ja vaatan, mis teha annab. Kuidas Mattil läheb?“
„Ta pole enam ohus, aga seal on meil veel nii palju teha,“ ütles Videvikusära pilku langetades. „Matt on ikka veel koomas, kuid me ei tea, kas ta mõistus jääb pärast neid vigastusi terveks. Tema kätt aga ei suutnud ma ...“
„Tühiasi, Vidi,“ ütles Lana kiiresti, naeratades kavalalt ja lehvitades vasakut kätt. „Teeme uue, tehnoloogia on ju olemas.“ Kui Videvikusära nuuksatas ja noogutas, pidi Lana endale peaaegu käega otsaette lööma. Popkultuuri släng on ju equestrialastele täiesti mõistetamatu. „Olen kindel, et sa tegid kõik, mis suutsid, ja me saame teda samamoodi parandada nagu mindki,“ ütles Lana vasakut kätt näidates.
„Aitäh, Lana,“ vastas Videvikusära nuuksatades ja ta suunas Lana poole esimese naeratuse, mida naine noore alikorni näos nägi. „Sa tead alati, kuidas teisi ennast paremini tundma panna. Kui sa oleksid poni, oleks see ilmselt sinu eriline anne.“
Kompliment liigutas Lanat rohkem kui ta oodanuks, aga tal oli ebamugavustunnet kerge varjata. „On tore abiks olla. Aga nüüd ma lähen vist alla ja ütlen su sõpradele tere. Näeme hiljem, Vidi.“
--
Õunarüübi külg sügeles ja ta ei saanud sinna midagi parata. Sügelema hakkas see pärast seda, kui arstid määrisid jahutavaid salve ja mässisid sidemeid ta põletushaavale, mis kulges peaaegu üle kogu ta külje. Salv leevendas valu otsekohe peaaegu talutavuse piiresse. Paraku andis see Õunarüübi mõtetele võimaluse uitama minna, seepärast koondas ta oma tähelepanu uuesti sellele sügelusele ja sellele, kui palju see teda ärritab.
„Sa ei näe hea välja, õde. Kas sinuga on tõesti kõik korras?“ küsis Õunaõis, püüdes mitte vaadata õe haavu.
Ilmetud mustad silmad langesid Õunarüübi peale, kui ta üritas haavadest hoolimata võidelda. Ei olnud enam võimalusi vaenlase eest minema longata, rääkimata nende relvade eest kõrvale põikamisest. Ta pidi vastu pidama, et Õunaõis ja varsad põgeneda jõuaks. Kui ta saabki surma, õnnestub tal ehk õde päästa.
Kui ühe koletise kondised sõrmed ta tagumise kabja haarasid ja hakkasid teda akna poole vedama, tõusis ta meeltesse uus hirm. Nad ei taha teda tappa, nad tahavad teda elusalt. Õunarüüp üritas teda küll minema lüüa, kuid ta vigane jalg oli kõvasti koletise peos ja iga tõmme tekitas üle keha uue valulaine. Ainus, mis ta teha sai, oli mõtteis karjuda: „Nii see ei lähe, nii see ei lähe!“
Õunarüüp liigutas natuke ja see põhjustas uue valuliku sügeluselaine. „Sidemed pisut segavad, kui aus olla,“ vastas ta Õunaõiele ja vaatas Suure Venna poole ning veendus, et ta vend sai aru, et sidemed ei ole ainsad asjad, mis teda häirivad. „Õunaõis, mul on nii hea meel, et sa külla tulid, kuid ma tean, kui igav on siin arstide juures lihtsalt oodata. Miks sa ei lähe ega otsi sõpru üles, kellega koos mängida? Ei ole mõtet siin niisama istuda ja minu pärast muretseda.“
„Okei,“ ütles noorem poni ja ta häälest kostis kahtlemist, kas minna sõprade juurde või jääda perega. „Aga kas ma tohin hiljem külla tulla?“
„Muidugi tohid, ainult koputa enne, kui sisse tuled, eks?“ vastas Õunarüüp ja manas näkku parima naeratuse, mis ta suutis, kuniks varss ruumist lahkus. Ta pöördus seejärel teiste ponide poole ja kogu hea tuju oli ta näost kadunud. „On tõesti tore, et te mõlemad külla tulite, aga kes farmi järele vaatab? Kas see pole minu külastamisest mitte tähtsam?“
„Ei,“ tuli Suure venna lühike vastus.
„Kuula oma venda, Õunarüüp,“ alustas vanaema Smith. „Me oleme pannud oma farmi palju armastust ja rasket tööd, aga see ei kaalu üles perekonda. Me saame maja uuesti üles ehitada ja istutada uued puud, aga uut perekonda ei saa me iialgi.“ Kui Õunarüüp palati teisest otsast Vikerkaaresööstu poolt vaikset virinat kuulis, tahtis ta vanaema vaikima sundida, aga õnneks vahetas vana mära teemat. „Pealegi, miski viskas Vabasse Metsa midagi väga hirmsat. Sel õhtul oli seal hirmus mürgel ja siis muutus kõik seal vaiksemaks kui ma iial kuulnud olen. See ei ole loomulik ja ma ei taha teada, mis selle põhjus võiks olla.“
See jututeema jäi aga katki, sest koridori poolt kostis naer, siis aga kõva kolakas ja täiskasvanute ärritatud hüüded. „No on ikka varsad, ei saa viit minutitki ilma pahandusteta oldud. Peab ikka nendele paharettidele peale passima,“ otsustas vanaema Smith ning hakkas aeglaselt ukse poole tudisema. Suur Vend noogutas Õunarüübile ja järgnes vanale märale.
Enne kui uks sulguda jõudis, haaras sellest kindas käsi ja üks inimene kõndis tuppa. Pärast paanilist põgenemist Ponyville’ist polnud Õunarüüp enam näinud neid müstilisi inimesi, kes olid Videvikusära abistanud. Õunarüüp oli kartnud nendega suhelda, sest teadis neid vaid Videvikusära kirjelduste järgi. Seda inimest oli kõige lihtsam ära tunda. Säravsinised silmad ja lai naeratus jäid tema juures kohe meelde. Praegu oli ta vabaajariietuses, jalas lohvakad paljude taskutega püksid ja üll kapuutsiga dressipluus. Ponyville’is nähtud triiksärki ja lipsu ei olnud näha.
Teine asi, mida Õunarüüp tähele pani, oli see, et mida kauem ta inimese naeratust vaatas, seda rohkem oli ta veendunud, et see inimene on valetaja.
„Hei, tore näha, et ärkvel olete. Kuidas läheb?“ küsis Lana voodi kõrval istet võttes ja ta pani kindais käed sülle.
„Pisut kange on, aga arstid ütlesid, et läheb üle,“ vastas Õunarüüp ja jätkas inimese uurimist. „Nad ütlesid, et nädala pärast olen jalul ja paari pärast täitsa mina ise, samas armiga ei saa nad suurt midagi ette võtta.“
„Armid näitavad maailma, milles sa elad, siin pole midagi häbeneda,“ ütles Lana korraks oma käsi vaadates ning pööras enese siis teise voodi poole. „Ja sina oled Vikerkaaresööst. Vidi rääkis sinust palju. Equestria parim lendaja, ta ütles. Loodetavasti näen sind peatselt taevas, kui siit ruumist minema saad.“
Vikerkaaresööst ei vastanud, vaid püherdas nii kaugele kui suutis. Ta liikumine oli üsna piiratud, sest enamus ta kehast oli sidemeis, samuti segasid lahased, mis hoidsid tiibu paigal. Sellegi poolest õnnestus tal vältida Lana nägemist. „Mine ära,“ ütles ta.
„Oh, lõpeta.“ ütles Jenkins tooli voodi kõrvale lohistades. „Kuidas üldse lendamine on? Lendamine helikopteri või lennukiga on üks asi, aga oma tiibadega ja omal jõul täitsa teine, eks? Vidi rääkis, et sa lendad veel päris kiiresti. No mis nüüd siis on?“
Õunarüüp pidi juba paluma inimest, et ta lahkuks, aga Sööst vastas viimaks: „Ma ei saa.“ Need sõnad peaaegu sumbusid patja, millesse pegasus näo oli puurinud.
„Misasja?“ küsis Jenkins süütul toonil. See ärritas Õunarüüpi väga – nagu inimene ei teaks, et ta togib kepiga draakonit. Järgnes see, mis järgnema pidi.
„Ma ütlesin, et EI SAA!“ karjus Vikerkaaresööst viimaks inimesele näkku. Tema näos oli selline agoonia ja raev, et isegi Õunarüüp võpatas, kuigi see kõik ei olnud temale suunatud. „Arstid ütlesid, et ma ei saa enam kunagi nii kiiresti lennata! Nad ütlesid, et tegid, mis suutsid, aga ainult maagia võib seda veel päästa!“ Ta peitis näo taas patja ja karjus edasi: „Ma tahtsin kogu elu olla parim ja nüüd ei ole sellest midagi järel! Minu talendist pole midagi järel! Ja minu isa... Ta on surnud! Ta on surnud ja nad kõik on läinud, ma võin siia voodisse jäädagi! Kõik on läbi!“
Nägemine, kuidas ta sõber murdub, tegi Õunarüübile väga haiget ja see valu muutus vihaks selle vastu, kes selle murdumise põhjustas. Vikerkaaresööst karjus patja, Õunarüüp vahtis vihaselt Jenkinsit, kes aga tõusis vaikselt ja kõndis laua juurde, millel oli veekann. Ta võttis mõlemad kindad käest ja pani lauale, seejärel võttis dressipluusi seljast. Kogu Õunarüübi raev, mille ta sõbra selline kohtlemine esile kutsus, asendus õudusega. Jenkinsil oli seljas vaid liibuv ilma käisteta maika, mis tõi kõik ta lihased esile. Aga luust ja lihast vasak käsi lihtsalt lõppes allpool õlga ja jätkus halli metallmehhanismiga, kuni sõrmetippudeni välja. Vaatamata kaugest mälestusest, kus vanaema Smith oli talle õpetanud, kui ebaviisakas on niimoodi vahtida, ta lihtsalt ei suutnud pilku lahti kangutada sellelt punetavalt kohalt, kus... Könt liitus metallist jäsemega, kus valusad poldid ja rihmad hoidsid metalljäset paigal.
Kaks veeklaasi said täis ja Jenkins kõndis aeglaselt tooli juurde tagasi. Ta ootas rahulikult, kuni Vikerkaaresööst karjumise lõpetab, ja rääkis viimaks: „Mina olen alati pärast sellist asja janune. Kõlab nii, nagu sina oleksid samuti.“ Jenkins pakkus klaasi oma paremast käest pegasusele ja... esimest korda sellest ajast, kui Õunarüüp seda inimest nägi, oli Lana näos siiras naeratus. See oli vaevumärgatav jäänuks maaponil peaaegu märkamata, kuna see metallist käsi kiskus pilku enda peale.
„Mul ei ole janu!“ karjus pegasus patja.
„Sööst, võiksid ikka selle vastu võtta,“ soovitas Õunarüüp ettevaatlikult.
„MIKS MA PEAKSIN?“ karjus Vikerkaaresööst pead padjast välja rebides, kuid vihapurse hääbus, kui ta Jenkinsi kätt nägi.
Tükk aega keegi ei liigutanud. Vaikus murdus siis, kui Jenkins pani pakutud klaasi väiksele lauale voodi peatsis ja võttis enda klaasi vasakust paremasse kätte. Üks metallist sõrm toksis hajameelselt vastu klaasi ja inimene vaatas oma proteesi. „Ta ikka valutab, pidevalt ja alati. Nagu siis, kui sa magad valesti ja su jäse sureb ära. Nagu torgiks.“
„Ütled nüüd, et sul läks halvemini?“ süüdistas Vikerkaaresööst, ikka veel endine viha hääles, kuid ta oli seda vigastust ja proteesi nähes silmnähtavalt ehmunud.
„Ei,“ ütles Jenkins, silmad ikka oma käe peal. „Ma pole kunagi ise lennanud ja seega võin vaid kujutleda, kuidas see tunduda võiks. Sina tead, mis tunne on lennata ja kui tähtis see sulle on. Ma ei taha kuidagi seda kergemaks teha, mida sa üle oled elanud, rääkides sellest, mida sa tunned. Ma saan rääkida sellest, mida mina olen tundnud.
Inimeste tunnuseks on käte olemasolu,“ jätkas ta. Klaas läks jälle tehiskätte ja ta tõstis parema käe. „Enne kõike seda elevust aitasin ma ehitada asju. Maanteed, sillad ja muud toredad asjad. Ja ma ei olnud ka kaklemises halb. Heh, ma olin XCOM-is koguni käsivõitluse tšempion, kuni minust sai... ilma käeta käsivõitluse tšempion.“ Kuna kumbki poni ei öelnud midagi, siis Jenkins ohkas raskelt. „Karm publik. Ma olen libedal teel, sest Matt keelas halbade naljade rääkimise.“
Kuidas ta saab sellise asja üle nalja heita, mõtles Õunarüüp, tundes imestust ja õudu. Pilguheit Vikerkaaresööstu poole kinnitas, et teine mära mõtles samast asjast.
„Mõte on selles,“ jätkas Jenkins, „et siin pole midagi valesti sellega, mida sa tunned. On olnud hetki, mil olen mõelnud, et surm olnuks parim lahendus.“ Mõlemad märad ahhetasid, kui kuulsid seda. „Kui saaksin surma, siis mu ema ja vennad saaksid mu töö juurest hüvitisi. Kui jääksin ellu, võin jääda neile kasutuks koormaks. Kui ei oleks olnud Videvikku ja teisi sõpru, siis ma ei tea, mida ma lõpuks teinud oleksin.
Ma arvan, et su sõbrad tahavad anda endast absoluutselt parimat, et mõista, mida sa üle oled elanud, Sööstu,“ jätkas Jenkins ja ta silmadesse tõusis vallatu sära, kui nägi, kuidas hüüdnimi pani pegasuse näos vastandlikud emotsioonid möllama. „Nad proovivad, kui sa vaid lased. Nad võivad küll ebaõnnestuda, kuid vähemalt oled sa lasknud neil proovida. See on sõprade omamise juures kõige raskem asi, kuid see teeb lõpuks sind tugevamaks. Iga korraga, mis nad üritavad, on sul kergem aru saada, mis on sinuga juhtunud.“
Vikerkaaresööstu pilk langes maha, kui ta sõnade üle järele mõtles, ja ka Õunarüüp tegi sama, ehkki ta vaatas vestlust kõrvalt. Ta tuletas kogu jutuajamist meelde ja teda häiris see, et üht teemat polnud Jenkins puudutanud. Kõiges, millest ta rääkis, oli omajagu tõtt, aga miks ta ei rääkinud oma isast? Ta ei maininud isa kordagi, isegi mitte möödaminnes. Kohe, kui see mõte ta peast läbi käis, sai ta pusle kokku. „Miss Jenkins, mis su isaga juhtus?“
Klaas inimese metallkäes plahvatas ning killud ja vesi kukkusid talle sülle. Hetkeks ilmus Jenkinsi näkku süngus, siis aga piinlikkus. „Ehh, üks halb külg selle masinavärgi juures on see, et ma ei saa tegelikult survet hinnata ja mõnikord lähvad asjad katki.“
Valetaja.
Jenkins tõusis, tõi laua kõrvalt rätiku ja hakkas pükstelt klaasikilde maha pühkima. „Oli üks koletis,“ hakkas ta seletama. „Ta oli meie kodus ja mu isa suri selle pärast. Ma nägin, kuidas ta suri, ja mul õnnestus koletis tappa, enne kui see mu emale ja vendadele viga jõudis teha.“
Sõnad olid siirusest rasked ja Õunarüübil polnud kahtlustki, et nendes sõnades oli tõde. Ometi karjusid instinktid talle: valetaja!
„Aga see pole tõesti lugu ega asi,“ ütles Jenkins ümber keerates ja valetaja moodi naeratades. Ta kogus klaasikillud kokku ja viis lauale ning jätkas: „Huvitavam lugu on see, kuidas ma käest ilma jäin.“
Pärast mitmeid kohmetuid katseid sai Vikerkaaresööst viimaks öeldud: „K-k-k Kuidas siis...“
Jenkins ei oodanud, kuni ta lause lõpuni saab, vaid alustas: „Ma ei tea küll kõiki asjaolusid, mis selleni viisid, aga ilmselt mingi aparaat, mille me tulnukatelt kätte saime, oli natuke nagu lõks. See teatas tulnukatele, kus me end varjame, ja nad saatsid meie järele suure laeva.“ Kui ta ka märkas Vikerkaaresööstu katseid küsida, milline oli tema isa, ta ei teinud seda märkama. Lugu jätkus ning seiklused ja võitlus kiskusid pegasuse kaasa.
Aga Õunarüüpi see lugu ei haaranud. Häiriv mure, miks inimene oma isa surma kohta valetas, oli lihtsalt nii suur.
--
17.45, 02.11.2015, Cantelot
„Kandke aga ette, härrased,“ käskis major Fujikawa oma nurgast eralduskardina tagant. „Hamil, sina oled järgmine.“
Insener hoidis silmad arvutil enda käes, ehkki nägu oli tal sirmi taga riietuva naissõduri suunas. „Koorikturvised on lahti pakitud ja katsetatud, tõrkeid ei ole ja ka laserrelvad käivad veatult. Kogu tehnika, mis käib eleeriumi pealt, on rivist väljas. Relvad, turvised, aparaadid, mehhad... eriti just mehhad. Ainsad erandid on maagiablokeerijad ja...“
„Kurat,“ urises Fujikawa. „On sul mingeidki uudiseid Vahlenilt ja Shenilt selle vuuduu kohta, millega nad kõik taas tööle kavatsevad saada? Ilma Skyrangerite või hävitajate õhutoetuseta oleks meil väga vaja raskerelvadega mehhasid.“
„Esimeseks töötavaks prototüübiks on plaanitud kapten Harrise protees ja nad kavatsevad selle nädalaga, kõige enam kahega, valmis saada. Kui esialgsed katsed on edukad, hakkavad nad olemasolevat varustust täiendama. Esmaseks prioriteediks saavad mehhad ja nende relvad, siis muud relvad ja turvised ning lõpuks turviste moodulid,“ rääkis Hamil.
„Hästi,“ tuli vastus, kuid vastuse hea toon kadus kohe. „Oota, miks pole PSI mooduleid prioriteetide hulgas? Ilma nendeta on Harris ja ta ta tondid vaid tühi koht. Ära solvu, Shao.“
„Ei ma solvu, madaam,“ vastas Zhang ning vaatas oma märkmeid. „PSI moodulid on kavas parandada, et neid Maal kasutada, aga printsess Luna keelas nende kasutamise siin rangelt ära. Ta ei taha näha kapten Harrise viimase missiooni esinemise kordusetendust, vaatamata meie kinnitusele, et sellised asjad on tulevikus välistatud.“
Sirmi tagant kostis äärmiselt ebadaamilikku sõimu. „Kas ta ei saa siis aru, et meie Anded on samuti ohtlikud või hullemadki, kui me ei saa neid PSI moodulite abil kontrollida?“
„Sai küll aru ning printsess Sära ja mõned ükssarvikud olid valmis meile õpetama oma Annete täpsemat kasutamist.“
„Oletame siis, et see on parim lahendus,“ ohkas Fujikawa sirmi tagant välja tulles. Ta kõndis seina äärde peegli ette ja kohendas automaatselt oma tumehalli lipsu. „Kui need treeningud lähevad asja ette, siis ootan, et te kuuekesi jätate kõik meelde ja ülejäänud, kes kodumaal on, saavad sellest abi. Ja et keegi isegi mitte ei hingaks mehhadest, kui mõni equestrialane läheduses on. Ma ei taha kaotada järgmist eelist lihtsalt selle pärast, et nad meie oskuste suhtes nii valivad on.“
Kui mõlemad mehed kinnitasid käsust arusaamist, pööras major näo nende poole. „Hamil, oled vaba. Zhang, lähme jalutame.“ Kui insener kuuldeulatusest lahkus, küsis Fujikawa: „Kas keegi teist on märganud seersant Jenkinsi juures midagi imelikku? Kas ta on teatanud oma proteesi tõrkumisest või käitunud vägivaldselt või midagi?“ Kui Zhang ei vastanud, ta noogutas, pani vormipintsaku selga ja silus ning kohendas seda. „Mul oli võimalus näha kapten Harrise läbipõlemist tema enda mälestuste kaudu. Kui printsess Lunal on õigus, võib Jenkins igal hetkel murduda. Kuna Lana ei ole veel printsessi üllatanud, arvan ma, et see on ainus põhjus, miks ta üldse lubab meil eleeriumitehnoloogiat edasi kasutada.“
„Oletan seega, et kui ta peaks niimoodi läbi põlema, saavad need privileegid tühistatud?“ küsis Zhang toonil, nagu ta teaks juba vastust.
Fujikawa noogutas ja suundus uste poole, et minna koos Zhangiga koridoridesse, kus liigub rohkem rahvast. „Ilma selle tehnikata oleksime siin vaid sümboolne jõud. Nad kindlasti tunnustavad meie žesti, kuid see ei hoia tulnukaid eemale.“ Nad avasid järgmised uksed ja jõudsid järgmisesse koridori ning Fujikawa vaatas süüdlaslikult üle õla. „Tahaksin teada, kuidas kaptenil läheb. Kas viimasest korrast on midagi muutunud?“
„Veel mitte,“ ütles Zhang aeglaselt ja vaatas ringi. Eelmises koridoris liikus veel XCOM-i töötajaid, sest see kuulus veel kindluse sellesse ossa, mis oli neile kasutada antud. See koridor viis aga Canterloti kindluse ülejäänud piirkondadesse. Kui Zhang ja Fujikawa välja jätta, oli see koridor täiesti tühi. Zhang sulges silmad, hingas aeglaselt välja ja vajutas maagiablokeerijale oma randmel. Nüüd tajus ta oma meeltes kogu koridori, kõiki marmormüüride soppe ja nurgataguseid. Ta taju võinuks ulatuda kaugemalegi, kui üks koht ühe piilari varjus, kust nad just möödusid, poleks vaadet varjanud.
Zhangi silmad avanesid ja ta viskus ringi. „See piirkond on suletud. Tule välja ja me eskordime su valvurite juurde, kes juhatavad su edasi,“ ütles ta karmilt ning Fujikawagi peatus ja pööras poolelt sammult ümber. Varjust ilmus välja keebiga olend ning Zhang hindas kiirelt seda luurajat. Suurus passis equestrialasega ja kuulda oli ka kapjade häält, kuid keep varjas kõik muu. Kus valvurid on?
„Valvurid pole sinu mure, minu oma kah mitte,“ ütles keebi varjus olend ja peatus kolme kehapikkuse kaugusel. Hääl kõlas kui meesbariton ja aktsent oli selline, mida Zhang veel kuulnud ei olnud. „Meie ühiseks mureks on rahvaste nõupidamine, mida Luna kavatseb lähiajal korraldada, et meie maailma kaitsta.“
„See on konfidentsiaalne ja teie tegevus on väga lähedal spionaažile, söör.“ Fujikawa hääl oli järsk ja käskiv ning ta vaatas kapuutsialuse suunas. „Ma tunnistan, et ma ei tea kõiki siinseid seadusi, kuid miski ütleb mulle, et meie karistused on selliste asjade eest palju karmimad.“
„Sellised asjad ei tohiks olla teie mure. Mis teile muret peaks valmistama, on need rahvad, kes nõupidamisele tulevad. Kristallimpeerium kindlasti toetab Equestriat, kuid Gryphos ja Minon pole kuigi entusiastlikud,“ rääkis keebis olend. „Kaalukeeleks võib osutuda Zebrica Liit, mis on alati kõigis konfliktides erapooletu olnud. Võida nad nõusse ja teil on toetushääl.“
Mida kauem olend rääkis, seda rohkem ta aktsent Zhangi häiris. Miks sellel üldse aktsent on? Ta võttis aeglaselt tõlkeaparaadi kaelast ja libistas taskusse ning ta külm ilme pidi peaaegu vääratama, kui aru sai, mis toimub. Aktsent tuli sellest, et tõlkija ei tõlkinud keelt, millest ta juba aru sai. Olend rääkis inglise keeles.
„Zebrica Liit tahab, et üks ülesanne saaks täidetud. Üks Liidu kodanik elab metsas selle linna kõrval, mille teie kapten Harris hävitas, ja teda ei olnud evakueeritute hulgas.“ Pilk majori suunas kinnitas, et ta oli tabanud seda mitte just hellitavat vihjet nende süüle selles jamas. „Te saadate ühe oma sõdureist selle kodaniku päästmist toetama.“
„Ma pole päris kindel, et me selleks just parim valik oleme, söör. Me oleme olnud siin vähem kui nädala. Sul on rohkem šansse, kui küsid abi equestrialastelt,“ rääkis Fujikawa kannatlikult.
„Zebrica Liit ei tarvitse teid ega teie nõukogu selle sõja ajal aidata ega usaldada, kui te ei aita isegi ühte selle kodanikku, kes on siinsamas lähedal,“ tuli püüdlikult neutraalne vastus. „Zebrica Rajaleidjad koos Equestria Rändajatega saadeti üleeile teele. Rohkem pole neid nähtud.“ Enne kui selle üle järele jõuti mõelda, ta jätkas: „Üks kohalikest, kes on selle kodaniku sõber, võttis juba ühendust, et aidata vanal Rajaleidjal otsida neid, kes jäid kadunuks. Kui te ei kavatse liituda, võib üks Videvikusära sõpradest surma saada, enne kui ta teadagi saab, miks.“
„XCOM ei allu väljapressimisele, söör,“ ütles Fujikawa mürgiselt ja Zhang pani käe püstolikabuurile.
„Teie tunded selles olukorras pole minu mure. Mis on teie mure, on see sõdur, kelle oleme välja valinud. Meie usume, et ainult temal on vajalikud oskused, et päästa Zebrica kodanik, kui ta on veel elus ja halvim läheb mööda.“ Keep nihkus ja välja ilmus üksik süsimust kabi, paberirull sõrgatsi vahel. Ta viskas rulli õhku, et Zhang selle püüaks. „Lõppeks on see kõik teie otsustada, kuid pidage meeles, me jälgime.“
Zhang haaras rulli lennult ja püüdis uuesti keebiga olendi poole vaadata, kuid nägi vaid lagedat koridori. Nagu poleks seda müstilist nuhki kunagi siin olnudki. Zhang andis rulli majorile üle ja kontrollis ülejäänud koridori ning tuvastas, et seegi on tühi. Fujikawa vandumine tõmbas Zhangi tähelepanu uuesti majorile, kes ulatas talle lahtirullitud paberi. Hiinlane sai kohe aru, miks major ärritus.
Paberil oli vaid kaks sõna: Victor Spiegel.