1. Vitraažiks vormitud lugu

Tommy oli tüdinud. Lootusetult tüdinud. Ta hakkas juba mõtlema, et „surmani tüdinud“ tähendas rohkemat kui seda, et inimesel pole midagi teha. Ta mõtted läksid uitama juba pool tundi enne seda, kui ema veenis teda korralikult käituma, sest nad olid siia igavasse kohta kutsutud aukülalistena. Alguses oli põnev käia tõelises kindluses, kuid siis hakkasid täiskasvanud lobisema ega kavatsenud lõpetada. Tommy ei saanud detailidest eriti aru, aga ilmselt räägiti midagi ta õest, keda ta kunagi näinud ei olnud.

See mõte pani poisi nohisema. Ema rääkis Tommy õest, nagu olnuks ta pühak, aga tema teadis õest rohkem. Tommy vanem vend Billy võis lõputult heietada, kuidas nad peaaegu iga päev jamadesse sattusid. Kui ta küsis, kuidas nad kunagi emale vahele ei jäänud, patsutas vanem vend Tommy pealaele ja ütles: „Räägin, kui vanemaks saad.“

Kui ta saab vanemaks. Tommy oli neid sõnu vihkama hakanud. Ta oli juba kaksteist. Kaksteist! Ta teadis ilmast ja maast juba üsna palju, aga kõik kohtlesid teda nagu väikest last. Paistis, et sel kannatusel ei ole lõppu.

Kui Tommy pere koos teiste inimestega aeglaselt läbi koridori kulges, märkas Tommy pääseteed. Üks vana puust uks oli irvakil ning sealt paistis hämar ja salapärane koridor. Sealt võis oodata seiklusi, aardeid ja kõike muud peale tüdimuse, täpselt nagu neis Julgustüki raamatutes, mida vahetusõpilased kaasa tõid ja mis Tommyle huvi polnud pakkunud. Mitte kunagi.

Saabus õige hetk ning Tommy eraldus grupist ja puges läbi ukseprao. Sellele ei järgnenud ühtki hüüet ega kurjustamist, ta õngitses taskust taskulambi ja asus läbi pimeduse teele. Põrandad olid poleeritud marmorist ja seinad olid sedavõrd valged, et taskulambi kiir hajus neilt sellisel määral, et valgustas üsna suurt osa sellest ruumist. Kui välja jätta valgustuse puudumine, oli see koridor peaaegu samasugune kui see, kust ta just tuli.

Vaatamata koridori tühjusele, tundis Tommy üha enam põnevust, mida kaugemale ta kõndis. Tommyle oli alati meeldinud avastada mahajäetud ehitisi, mida ta kodukohas oli palju. Aga kindlust? Kui ta pärast kodus sõpradele jutustaks, kaaluks sõprade näod igas poosis ema ja Billy riidlemise üles.

Ta kõndis mitu minutit pimedais koridorides, kuni avastas midagi kummalist. Värviline valgus, mis paistis järgmisest ruumist, lausa noris uurimist. Tühjades koridorides kajasid ta tossude pehmed sammud, kui ta astus ruumi. Sellele järgnes kolin, kui taskuilamp ta sõrmede vahelt maha pudenes. Ta ei pannud oma kalli riista kadumist tähelegi, kuna kogu tema tähelepanu haaras see, mida ta nüüd nägi.

Koridori seinad ja laed koosnesid üleni klaasvitraažidest. Tommyle meenus ähmaselt kirik, kus ta kunagi koos perega käis, ja sealsed aknad, millesse olid sepistatud värvilisest klaasist stseenid. Korraks meenusid ka kurvad mälestused nutvast emast ja nuttu tagasi hoidvast Billyst, kui Tommy vaatas aknaid. Ta mõistus maadles mitme vastuolulise mõttega, kui ta tundis aknalt mõned figuurid ära. Samas püüdis ta mõistatada, kuidas saavad kõik aknad valgustatud olla, kui päike paistab ühelt poolt ja...

„Vabandust,“ ütles hääl ta selja taga ja Tommy pidi oma nahast välja hüppama. „See piirkond ei ole külastajatele lubatud. Kas sa oled eksinud?“

Hääl oli range ja autoriteetne ning Tommy keeras näo hääle poole ja valmistus riieldasaamiseks. Vitraažkoidori uksel seisis ükssarvik, tumesinine vorm seljas ja turvateenistuse pagunid õlgadel. Pruunikas karv ja valge lakk olid igavad ja kergesti unustatavad, aga tumedad päikeseprillid olid selge liialdus.

„Jah, söör, vabandust, söör,“ ütles Tommy viisakalt. Viimane asi, mida ta peale ema sõimu kogeda tahtis, oli olla ebaviisakas, kui ta kätte saadi.

„Ah, ära karda, et jamadesse sattud,“ ütles ükssarvik ja naeratas kergelt. Tommy taskulamp tõusis hõljuma ja poiss võttis selle kätte. Valvur jätkas: „Inimesed on uudishimulikud olendid. Pole muidugi minu asi teie olemust kritiseerida. Aga see on asi, mida ma teie rahva juures imetlen.“

Tommy ei osanud midagi kosta, ta lihtsalt vaikis ja vaatas, kui taskulampi taskusse libistas.

„Hea küll, ma viin su pere juurde tagasi,“ pakkus valvurponi, vaatas siis vitraaže ja naeratas kavalalt. „Või äkki tahad sa kuulda nendesse klaasidesse sepistatud lugu? Ega sa ometi arva, et need on siin vaid silmailuks? Equestrialased armastavad oma lugusid niimoodi klaasi jäädvustada ja nende akende lugu on neile väga tähtis.“

„Jah, muidugi, palun! Ma tahan kuulda seda lugu!“ nõustus Tommy viivitamata. Ta oli nõus kõigega, mis riidlemist edasi lükkab.

Ehkki valvuri silmad olid prillide taga, oli naeratus ta näol siiras. „Hästi siis. See lugu algab väiksest helelillast ponist, kelle nimi on Videvikusära. Sa ju tead, kes ta on?“ küsis valvur ja juhatas Tommy esimese akna juurde. Kui poiss noogutas, siis valvur jätkas: „Väga hea! Nagu ma ütlesin, algas see lugu Videvikusärast ja nagu paljud tema lood, algab ka see sellest, et ta on koonupidi raamatus. Aga see raamat oli eriline. Kas oskad arvata, miks?“

Tommy juurdles pisut ja nentis: „Ei, söör.“

„See oli raamat inimestest ja sellest, mida ta oli teilt, inimestelt, õppinud ...“