„Ma usaldan oma sõpru, kuid tahan, et vaenlased oleksid seal, kus ma neid näha saan.“ Komandör Taifuun, natuke aega enne seda, kui Printsess Plaatina agent ta tappis.
9:45, 24.11.2015, suveaed, Canterlot
„Oled ikka kindel, et see oli hea mõte?“ küsis Videvikusära uuesti ja vaatas murelikult oma lauakaaslast. „Ta on kaval olend ega kõhkle valetamast, et saada seda, mida ta tahab, Matt.“
See teema tuli sel päeval jutuks juba mitmendat korda ja Matt pidi möönma, et sellega on tõsi taga. Põhimõtteliselt on ta juba valetanud, et saada seda, mida ta tahab. Samas teoreetiliselt ei ole tema eesmärk nii võigas, nagu Videvikusära arvab, aga see ei muuda fakti, et Videvikusäral on õigus. „Sõdades võib tekkida kummalisi liite, eriti kui vaenlane ei vali, keda ta ründab.“
„Minu arvates oleks see liiga lihtne,“ pomises Videvikusära ja keerutas oma kohvitassi maagiaväljas. „Ta juhtus end ilmutama täpselt sel hetkel, et sai päästa linna, mis andis talle mugava võimaluse...“ Noorele alikornile tuli meelde, et nende kohtumispaik on liiga avalik, samuti tema hääl. Ta hingas sügavalt ja lõpetas lause tasemini: „teha seda, mida ta tegi.“
„Tuleb tunnistada, et ega see ajastus ei saanukski selliseks dramaatiliseks sissemarsiks parem olla,“ nõustus Matt kohvi rüübates. „Kuigi seni on ta lepingust kinni pidanud. Mitu tema agenti registreerus kohe Päikesekaardi juures. Turvateenistus kammis kõik läbi ega leidnud tema käsilasi rohkem. Pealegi esineb ta nüüd iseendana.“
Viimane lause pani Videvikusära kahtlema. „Oled sa ikka kindel? Ta on lollitanud paljusid häid ponisid.“ Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Ta oli suuteline lollitama mu vendagi, kui võttis ta kihlatu kuju ja siis...“ Noor alikorn peatus poolelt lauselt ja ta punastas. „Kas ta... Ega ta jutuajamise ajal ometi minu kuju ei võtnud?“
Matt rüüpas just kohvi, ta hakkas köhima ja vaatas kõrvale. Videvikusära kokutas arusaamatult, Matt kogus ennast. „Tegi jah korra,“ ütles Matt lõpuks ja tõstis käe, et ennetada piinlikku vihapurset. „Vaid ühe korra ja selle peale pidin kabinetist peaaegu välja marssima. Sealtmaalt pole ta rohkem midagi sellist teinud.“
Kindel teadmine paistis Videvikusära natuke rahustavat, ta näris närviliselt huult ja küsis: „Ja ta tahtis vaid rääkida? Ja see oli kõik, mida te tegite?“
„Jah, see oli kõik,“ noogutas Matt.
Videvikusära vaatas pikalt oma lauakaaslast ja pööras silmad viimaks kõrvale. Saanud sellest murest lahti, naasis ta algsesse teemasse: „Ikkagi miks? Ta peab ikkagi midagi kahtlast sepitsema...“
„Minu arust sa vastasid juba sellele küsimusele osaliselt ise, Videvik,“ noogutas Matt. Kui Videvikusära silmist paistis küsiv pilk, rääkis Matt: „Ta on rahvavaenlane number üks, aga minu arust ei taha ta seda olla. Parim viis sellest mainest lahti saada on avaldada muljet kellelegi, kes pole varasemate asjadega seotud. Ta tuleb pakkuma teeneid ja sinu esimene reaktsioon on umbusk...“
„Sest ta on...“ segas Videvikusära vahele ning Matt tõstis jälle käe.
„Ma ei ütle, et ta pole seda mainet ära teeninud. Ta on teinud midagi, mis Maal on võrreldav sõjaga, rääkimata sellest, mida ta isiklikult sulle ja su perele teha üritas. Sul on täielik õigus olla umbusklik.“ Matt naeratas Videvikusärale näitamaks, et ta pole vahelesegamise pärast pahane, ja jätkas: „Meie uusim „sõber“ on teadlik ka, et meil, inimestel, ei ole temaga halbu kogemusi, see muutis meid talle ideaalseks lähenemisteeks. Ta loodab, et saab meid nüüd teenida ja kustutada ennast sellest rahvavaenlaste nimekirjast.“
„Sa nagu ei räägi sellest eriti kindlalt...“
Matt kehitas õlgu ja vastas: „Kõike võib juhtuda. Kuniks tema või ta agendid ei tee midagi XCOM-i ega teie vastu, kujutan ette, et hiljem, kui asjad rahunevad, seatakse ta rahvaga mingi diplomaatiline suhe sisse. Kuidas Equestria temaga pärast sõda suhtleb, on juba Printsesside otsustada.“ Ta noogutas ja jätkas: „On muidugi täiesti võimalik, et ta keerab selle ise ühel või teisel viisil kihva, mis muudab kõik need oletused tühiseks. Meil on selle tarvis varuplaan olemas.“
Noore alikorni olek muutus seda kuuldes veidi rahulikumaks, kuigi ta vaatas kahtlustaval pilgul taas kindluse poole. „Ma loodan, et te teate, mida teete. Aga ära mineta tema lähedal valvsust, eks?“
„Loomulikult,“ noogutas Matt ja rüüpas kohvi. Et mitte lasta vestlusel uuesti kalduda uue oletatava liitlase kritiseerimisele, võttis Matt teise teema. „Seni on nad teinud suurepärast tööd, kui võtsid pärast rünnakut maha linnajäänud vaenlase infiltraatoreid. See kõlab küll koledasti, aga me peaksime olema tänulikud, et seni on vaid üks nõukogu liige surma saanud.“
„Pean nõustuma,“ ütles Videvikusära oma kohvitassi põrnitsedes. „Zecorast on nii kahju. Ta pääses õudustest ja pidanuks isaga kokku saama, aga need... koletised tapsid ta. Ja ka mister Zhang on ikka veel haiglas...“
Matt kirus ennast selle teema pärast, kui nägi, et Videvikusära vajus norgu, seega valis ta uue teema: „Ma rääkisin major Fujikawaga ja ta ütles, et minotaurustel oli tõsiseid lahkarvamusi seoses meie mehhadega.“ Kui Videvikusära vaatas mõistmatu pilguga, täpsustas Matt: „Robotid? Suured sammuvad masinad? Oskad sa öelda midagigi, miks nad niimoodi üle reageerisid?“
Videvikusära näost käis üle hulk segaseid emotsioone, sest ta tahtis, et ta teaks rohkem, aga kartis tõde. „Ma vist ei tea kuigi palju...“ alustas Videvikusära, aga ta hääletoon muutus meeleheitlikuks, kui Matt talle sarkastilise „Tõsimeeli?!“ pilgu heitis. „Ma ei tea sellest kuigi palju, sest sellest ei olegi kuigi palju teada! Hulk aastaid tagasi uurisin vabast ajast ajalugu ja nägin pabereid, mille järgi Celestia organiseeris Minoni saarestikule abi saatmist, et mingisugune katastroof ära hoida. Natuke aega pärast seda sõlmiti kõigi teadaolevate rahvaste vahel leping, et mitte üritada luua golemeid.“ Tema pilku naasis rahutus, kui tema järgmine küsimus jäi küsimata.
„Me vist võime selle mure unustada. Meie mehhasid juhivad distantsilt piloodid, kes on siin, Canterlotis. Nii palju, kui mina tean, on nad oma olemuselt Lana tehiskäe sarnased. Ilma piloodi mõistuseta on nad lihtsalt seisvad masinad. Oma tahet ja otsustusvõimet neil ei ole,“ seletas Matt ja liigutas vasakut kätt. „Kas sa sellest Minoni katastroofist midagi täpsemalt ei tea?“
Videvikusära puhises rahulolematult: „Paraku mitte. Minotaurused on oma maal toimuva suhtes alati sellised salalikud, kuid asi pidi olema ikka väga tõsine, kui Celestia sekkuma pidi. Olen näinud ka kirja, kus Gryphose Kõrgeim Küünis kuulutas välja häireolukorra ja saatis abijõud teele! Seejärel oli ürikutes see diplomaatide ühisotsus, mis puudutas golemite loomise keelustamist. Aga sellest polnud kuskil juttu, mis neil täpselt seal juhtus.“
Hmm, see on pisut rahutukstegev. Zhangi jutu järgi pidavat Kõrgeim Küünis kuulutama eriolukorra välja vaid siis, kui Impeerium on hädaohus. Nende vihjete järgi kõlab see kui kurjade robotite ülestõus... Kuid miks nad nimetavad roboteid nukkudeks? Ei kujuta ette, kuidas actionfiguurid võiks maailma vallutada, mõtiskles Matt. „Aitäh, et seda minu jaoks meenutasid. Isegi see fakt, et teavet on nii vähe, ütleb midagi.“ Enne, kui Videvikusära edasi jõudis pahurdada, küsis Matt: „Ma kuulsin, et sina ja Astel lähete täna kohtuma draakonite matriarhiga? Shirogane oli ta nimi või?“
„Jah, lähme küll,“ noogutas Videvikusära. „Astel nõustus temaga kohtuma, kuigi see ei meeldi talle. Tema viimased kohtumised draakonitega polnud just meeldivad.“
„Pakun, et mõningane kultuurišokk on täiesti oodatav, kui ta on koorumisest saati vaid sinu ja su pere juures on elanud. Oskad sa öelda, miks võiks Shirogane tahta temaga kohtuda?“
„Paraku mitte. Astel kutsus mind moraalseks toeks kaasa ja ilmselt saan ma sellest rääkida pärast kohtumist.“ Videvikusära tõusis jalule ja vaatas uuesti Mattile murelikult otsa. „Oled sa ikka kindel, et sinuga on kõik korras? Vaata vaid sekundiks kõrvale ja ta manab sulle loitsu ja ta teeb su mõistusega, mida tahab.“
Ootamatu teemavahetus tabas Matti, ilma et ta valmistuda oleks jõudnud. „Pärast minu vestlust temaga käisin ma läbi samasuguse meditsiinilise protseduuri, millega me Maal tuvastame mentaalset mõjutamist. Kui mõningane ebatavaline ajukeemia ja kõrvalekalded välja jätta, on minuga kõik korras.“ Kui Videvikusära silmavaade veel murelikumaks tõmbus, jätkas Matt: „See ei ole mitte midagi murettekitavat, Vidi. See ebatavaline ajukeemia on seotud minu Ande ja proteesiga. Lanal olid samasugused sümptomid, kui ta Maal tehiskäe sai.“
See paistis Videvikusära maha rahustavat ja ta noogutas. „Ma pean nüüd Astlale appi minema. Aga ole ettevaatlik, eks?“ Ta vaatas veel korraks Mattile otsa ja haihtus teleportatsioonisähvatuse saatel.
Matt sirutas mõnuga jalgu ja tõusis püsti. Videvik muretseb liiga palju. Ma peaksin suutma sellest rääkida, kui mulle oleks mingine mõistustmõjutav loits pandud, veenis ennast Matt ja jõi kohvitassi tühjaks. Ta naeratas kergelt ja sättis oma tassi Videvikusära oma kõrvale. Siiski on tore, kui keegi muretseb minu pärast.
--
10:00, 24.11.2015, Videvikusära kabinet, Canterlot
„Miljonendat korda – kõik on korras,“ pahurdas Astel murelikule Videvikusärale. „Seal ei ole midagi keerulist, Videvik. Teleporteerume sinna, ütleme tere ja tuleme tagasi. Seal pole midagi, mille üle muret tunda.“
„Sul on õigus, Astel,“ ütles Videvikusära ning hingas sügavalt sisse ja välja. „Mulle lihtsalt ei meeldi mõte minna nii kauaks ära, eriti kui...“ Lilla alikorn peatus poolelt lauselt ja vaatas kõrvale. „arvestada selle kõigega, mis pealinnas juhtunud on. Kes teab, mis hirmsad asjad veel ootamas on, et õigel hetkel rünnata.“
Mulle ei räägi ükski poni midagi, kuid Alvar rääkis, mis ründas teda ja inimest, kellega ta parasjagu koos oli. Minu arust ei ole Videvik täiesti paranoiline. Talle on lihtsalt vaja midagi, mis ta mõtted neist asjadest veidikeseks eemale tõmbab. „Niisiis, Videvik, kes see oligi, kellega me kohtume, Shiro... misasi?“ küsis Astel ja oli hästi tähelepanelik. Muidugi ma tean vastust, aga Videvikusärale on hea, kui ta saab loengut pidada.
„Shirogane, tuntud ka kui Valge Lohe, on viimane suur draakon ja kriiside ajal de facto kogu draakonite soo juht,“ vastas Videvikusära ja lülitus sujuvalt oma lektori natuurile. „Kuulduste järgi on ta tuhandeid aastaid vana ja pea kõik elusolevad draakonid võivad oma vereliine tema pesakondadega siduda. Kuulduste järgi on ta tark ja pragmaatiline, aga teda pole sadu aastaid väljaspool oma koobast nähtud. Räägitakse ka, et erinevalt mõnest teisest draakonist ei kogu ta kulda ega kalliskive, vaid asju, mis on olemuselt ainulaadsed. Mida see tähedab, võib vaid oletada.“
„Ma ei usu, et ma teda draakonirände ajal nägin. Kas ta on suurem kui Garble ja ta jõmmid?“ Astla hääletooni tõusis ärevus, kui ta jätkas: „Või on ta koguni nii suur nagu see, keda sa koos tüdrukutega mäe otsas nägid?“
„Kirjeldused on erinevad, kuid kõige usaldusväärsemate allikate andmeil ei mahuks ta Canterlotti, kui ei vähendaks end maagiliselt, ja kindlus võiks tema kaalu tõttu mäenõlvalt lahti murduda!“ jutustas Videvikusära asjalikul toonil nagu raamatut tsiteerides.
Astel nägi kurja vaeva, et mitte lasta oma närvilisusel välja paista. „Noh, okei, siis pole küll millegi üle muretseda.“
„Just nimelt! Ja mina olen seal, kui sul midagi vaja on, eks?“ ütles Videvikusära ja patsutas kabjaga draakonipoisi pead. „Me teleporteerume tasandikule Canterlotist põhjas ja kohtume seal temaga. Oled sa valmis?“
„Nii valmis kui olla saan. Vist,“ pomises Astel ja sulges silmad. Maagia haaras nad endasse ja Canterlot haihtus. Nende ümber olid nüüd laialdased tasandikud, Canterlot oli nüüd kaugel ja mäejalamil ta ümber paistsid purustatud tulnukalaevad. Pealegi olid nad tervete miilide raadiuses ainsad elusolendid. „Hei, Vidi, kus on...“
Mürises piksesarnane heli ja taevasse ilmus suur draakon. Ta keha katsid ninast sabani puhasvalged soomused ja ta varjutas päikese, kui ta nende kohal tiirutas. Ta sirutas laiali majasuurused käpad ja kaevus nendega pinnasesse, kui maandus. Astel polnud kindel, kas ta võpatas draakoni maandumise põrutusest või omaenda hirmust. See tunne vaid süvenes, kui Shirogane sinised silmad nad sihikule võtsid ning ta näkku tõusid raev ja viha.
„SOLARIA SIGITIS!“ möirgas draakonimatriarh paari kohale kummardudes. „Ma pidanuks valmis olema, et sinu rahvas ei pea lepingust kinni! Selle kohtumise tingimuseks oli see, et mitte kedagi sinu soost ei tohi silmapiiril olla.“
Shirogane jutu lõpuks oli Videvikusära peaaegu maha lömitanud. Draakoni hääl jättis Lunagi varju ning selle raev oli veenev ja toores. „M... mul on kahju, kuid...“ alustas Videvikusära ja tõmbus päris vastu maad, kui Shirogane pea täpselt tema kohale kummardus.
„Mind ei huvita su vabandused, alikorn,“ karjus Shirogane ja hambad, mis olid Astlast pikemad, lisasid ta sõnadele veenvust. „Kao mu silmist või ma lisan sinu kondid oma kollektsiooni!“
Videvikusära sai lõpuks pilgu vanalt lohelt ära ja vaatas Astelt. Kumbki ei lausunud sõnagi, draakonipoiss vaid noogutas, kui oli hetke mõelnud. Videvikusära noogutas vastu ja haihtus lilla sähvatusega. Kui Videvikusära oli turvaliselt lahkunud, pööras Astel ringi ja hakkas minema kõndima.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Shirogane nüüd märksa rahulikumal toonil.
„Lepinguteemaks oli vaid kohtuda sinuga, Shirogane,“ ütles Astel kõndides. Ta hoidis pilku kauguses paistval Canterlotil ja nägi suurt vaeva, et oma häält neutraalsena hoida. „Lepingus polnud midagi seoses sinuga rääkimise või sõbrunemisega, ma ainult pidin sind kohtama. Olen rahul, sest sa pole selline, keda ma tunda tahaksin.“
Matriarhi äkiline hingetõmme kõlas nagu tuuleiil tormisel päeval. „Aga ma... aga miks?“ küsis Shirogane ja maa võpatas, kui ta draakonipoisile järele hakkas astuma.
„Seks. Sa ei ole neist draakonitest parem, keda ma rände ajal nägin,“ vastas Astel ega vaadanud matriarhi poole, kui viimane ta kõrvale jõudis. „Mitte põrmugi parem kui need teised.“
Enne kui Shirogane küsida jõudis, mida draakonipoiss mõtles, nähvas viimane: „Kiusukotid olete! Teie kõik! Te kiusate kõiki, kes on teist väiksemad, ja naudite seda!“ Astel peatus ja pööras enese valge draakoni poole, aga ei vaadanud talle silma ja jätkas kärkimist: „See poni, kelle peale sa karjusid, oli Videvikusära ja ta on kõige targem poni, keda ma kunagi näinud olen, ja üks kõige viisakamatest! Ja sa karjusid ta peale ja hirmutasid teda!“
„Sest ta ei pidanud siin olema!“ vastas Shirogane.
„Ta oli siin sellepärast, et mina palusin tal olla! Videvikusära on minu kõige lähedasem olend, nagu perekond! Ta oli juures, kui ma koorusin, ja ta vaatab mu järele sellest ajast saati! Ta on nagu õde, sõber, mõnikord koguni nagu ema!“ karjus Astel vanale draakonile.
„Kuid Solaria tegi palju halvem...“
„Pole tähtis, mida see Sola-võimisiganes tegi, sest tema ei ole Videvikusära! Kui keegi poni on sulle miskit teinud, siis kurjusta nimelt temaga!“ karjus Astel hambaid ja küüniseid krigistades. „Olen sinuga ja kõigi teiste draakonitega rääkinud. Kui kogu minu sugu on selline nagu sina, siis on mul häbi, et mul pole võimalust mitte olla draakon.“ Draakonipoiss pöördus ja võttis suuna taas Canterlotile.
„Täpselt nagu isa,“ pomises Shirogane. „Alati näitas küünisega, kui olen midagi kohutavalt valesti teinud.“
„Mida?“ küsis Astel ja vaatas üle õla, kuid tundis äkki kauget maagilist tõmmet. Tasandikud haihtusid ja asendusid Videvikusära kabineti tuttava sisustusega Canterlotis.
„Astel!? Kuidas sa tagasi said?“ pahvatas Videvikusära, galoppis draakonipoisi juurde ja haaras ta kallistusse. „Ma olin nii mures! On sinuga kõik korras? Ega ta sulle midagi teinud?“
„Kõik on korras, Videvik,“ vastas Astel vastu kallistades. „Olen jälle pere juures tagasi.“
--
16:55, 24.11.2015, koosolekuruum, Canterlot
Libalane, keda rahvas tundis Läänetuule nime all, jälgis taevasse ilmunud kolme täppi, kui Mareoni garnison organiseeris tsiviilelanike evakuatsiooni. Väiksed täpid venisid kaheks kettakujuliseks kosmoselaevaks, mis katsid suuremat ja kandilist nende vahel. Nad laskusid soliidselt ja rahulikult. Kui üks pegasusest valvur märkas neid ning hüüdis välja nende asukoha ja suuna, tõusis linnas paanika.
Kui kolm tulnukate laeva laskusid allapoole pilvi, algas vasturünnak.
Shirogane, külgedel kaks väiksemat oranži draakonit, sööstis maagiasähvatuse saatel pilve varjust välja ja nad pikeerisid vaenlase poole nagu kotkad saagile. Väiksemad draakonid võtsid ette ühe väiksema ketta, matriarh aga maandus suure laeva otsas. Tuhandete aastate vanuse draakoni vahedad küünised klammerdusid laevakere eesmiste soomusplaatide vahele ja tirisid need eest ära. Shirogane lõuad avanesid ja nende vahelt purskus välja sinine leek otse lahtirebitud kereplaatide vahelt laeva sisemusse. Hetk hiljem hakkas tulnukate laev juhitamatult kukkuma.
Teiselt kettalt tulistati vana draakoni pihta paar plasmalaengut, kuid kuus maagilist barjääri nõrgestasid laenguid sedavõrd, et need vaid tahmasid Shirogane puhasvalgeid soomuseid. Kättemaks oli kärme tulema, Shiroganel oli ikka veel küüniste vahel lahingulaeva kere väändunud esipaneel, ta lajatas selle lendava taldriku poole. Saatelaev püüdis küll kõrvale põigata, kuid keerlev metallitükk oli kiirem ja lõi saatelaeva külge korraliku augu. Laeva lendu hakkas saatma suitsujutt ja ta langes maa poole.
Viimane laev vaevles ootamatute reisijate lisaraskuse all. Kaks draakonit tagusid ja kiskusid küljest soomusplaate ja luuke, et sisse pääseda. Nad said pealmise soomuskilbi kätte ning kohtasid tillukeste relvade turmtuld. Kui tulistamine veidi rahunes, riskis üks draakon sirutada küünised august sisse. Ta tõmbas kähku käpa välja ja ta küüniste vahel siples üks outsaider. Draakon naeris põlastavalt, heitis tulnuka üle õla surnuks kukkuma ja haaras järgmise järele. Ta kordas seda liigutust veel kuus korda, kuid siis pidid draakonid laeva otsast minema lendama, kuna see jõudis maapinnale ja purunes.
Õhulahingut jälginud ponide poolt kõlas rõõmuhõise, kuigi mõned neist jälgisid veel draakoneid, kes keerlesid kukkumiskohtade ümber ja möirgasid pääsenutele ähvardusi. „Mitte et ma kaebaksin... Aga miks nad siin on?“ küsis keegi ponidest ning Läänetuulel läks veidi aega, kuni talle kohale jõudis, et küsimus esitati temale.
„Ma küll ei tea, aga minu meelest nemad oskavad vastata,“ vastas maskeeritud libalane ja osutas kabjaga lagendikule linna ääres. Seal sähvatas maagia ning nähtavale ilmusid mõned equestrialased, greifid ja raskes turvises inimesed. Pegasused ja greifid tõusid kohe kukkumiskohtade kohale lendu ning maapealsed sõdurid liitusid linna garnisoni võitlejatega. Selle trügimise käigus oli Läänetuulel kerge tõmbuda tahaplaanile ja sulanduda lahingu eest põgenevate tsiviilide sekka.
„Noh, ütleksin, et see üritus kukkus meie liidul päris kenasti välja või mis?“ küsis Chrysalis ja vaatas ootusäreval pilgul ruumi kogunenud ohvitsere, kui oli illusiooni näitamise lõpetanud.
Asterion istus, tüsedad käsivarred rinnal risti ja terav pilk silmis, aga ei öelnud midagi. Ka Alvar, keda alati saatis mürmidooni vari, ei öelnud midagi, aga vaheldumisi pigistas küüniseid rusikasse ja avas rusikaid. Sebrade uus esindaja, kelle nimi oli Ovan, seisis vaikselt nagu kuju. Vaid Printsess Luna liigutas veidi, ta vaatas ruumis ringi ja leidis nurga, kus kössitas Tulekärakas. Libalane noogutas kergelt ja alikorn pöördus viimase ruumisviibija poole.
Major Fujikawa ei vastanud kohe, vaid noogutas paar korda, näpp raadiojaamal ta kõrva küljes. „Aru saadud, Teine Löögirühm kinnitab kolme vaenlase laeva mahavõtmist ja draakonite lendamist kukkumiskoha kohal. Kui mind rohkem vaja ei ole, lähen tagasi komandokeskusesse operatsiooni juhtima,“ ütles ta ja kummardas kogunenud valitsejatele kergelt.
Kuigi äsjanähtud juhtumitele oli saadud sõltumatu kinnitus, oli õhkkond ruumis pingeline ja osapooled hakkasid pingutatud viisakusega liidu tuleviku üle arutama. Tundes, et teda enam vaja ei ole, hiilis Tulekärakas koosolekuruumist välja koridori. Kuigi koridori õhustik oli vähem pingeline, saatis libalast aeglane vastik viha, mis oli teda juba mitu päeva vaevanud.
Ta pööras trepikotta, kappas treppidest alla, läbis mitu valveposti ning lahkus kindlusest pealinna tänavatele. Ülerahvastatud tänavatel levis võrdses koguses hirmu ja kergenduse tunnet ning iga teine seltskond rääkis Celestiast, kes oli koletised hävitanud ja olukorra päästnud. Tulekäraka samm kiirenes traaviks, kui ta nägi pagariäri, mida ta alati külastas, ja ta maksis kiiruga väljalaotud kandikutäie küpsiste eest peaaegu kolmekordset hinda.
Traav muutus peaaegu galopiks, kui ta jõudis väikse majani, mille ümber olid peaaegu igas vanuses hoolitsevad täiskasvanud ja varsad. Kari muutus kohe erksaks ja hakkas Tulekäraka poole voolama, kui nad teda märkasid.
„See on Tulekärakas ja tal on küpsised kaasas!“ „Ei, see ei ole Tulekärakas, ta on ju mära!“ „Aga ta on ju samasugune, äkki on sugulane?“ „Aitäh küpsiste eest, miss Tulekärakas!“ „Me pole su venda nii kaua näinud, me hakkasime juba halvimat kartma. Kuidas tal läheb?“ Varsad kogunesid kandiku ümber nagu paraspraitide pilv ja täiskasvanud tulid maskeeritud libalasega juttu ajama. Kahe viimase päeva negatiivsed emotsioonid hakkasid uppuma ümbritsevast karjast kiirgava hoolitsuse ja õnne sisse.
„Tore näha, et kõigi ponidega on siin korras,“ ütles Tulekärakas ümbritsevale karjale. Siis tuli talle meelde üks asi, mille üle varsad just arutlenud olid. „Vennaga on kõik korras, aga tal on kindluses palju tööd, siis ma otsustasin, et tulen ise ja ütlen tere.“ Libalane naeratas karjale, kuid see ilme vääratas veidi, kui ta tundis, et väljastpoolt tema tajuulatust hakkas teda torkima kerge hirm. Teda ei häirinud see hirm ise, teda pani vakatama selle emotsiooni allikas. „Ma vist pean hetkeks ära minema, keegi vist hüüdis mind.“
Tulekärakas kummardas ja vabandas paar korda, hiilis väiksest karjast välja ja läks kõrvaltänavale. Kohe, kui ta oli kindel, et on üksi, hakkas see hirm teda taas kummitama. Hirm ise ei häirinud teda nagu ennegi, samuti ei üllatanud teda seegi, et selle allikas jälitab teda. Üllatas, et seda hirmu surus maha emalik tung aidata. Mis see nüüd ometi on, mõtles ta ja köhis hääle puhtaks. Ta on seda emotsiooni kohanud varem vaid ühel korral, kapten Harrise ja printsess Videvikusära juures. „Kas saan millegagi aidata, miss Jenkins?“
„Kuidas sa seda tegid?“ küsis Lana kusagilt Tulekäraka tagant. „Mitte keegi pole suutnud seni öelda, kus ma olen, kui ma oma annet kasutan.“
„See loits, mida sa kasutad, muudab su füüsilise kohaloleku vaatleja tajude jaoks piisavalt tähtsusetuks, et sind mitte märgata. Nii et sinu möödumise füüsikalised märgid, näiteks hääl ja välimus jäävad vaatajal tähele panemata,“ rääkis libalane ümber pöörates. „Aga see ei varja su emotsioone. Iga poni emotsioonid on erinevad ja kui ma olen piisavalt kaua nende lähedal olnud, oskan ma neid emotsioonide järgi ära tunda.“ Tulekärakas naeratas kergelt ja inimeselt lähtuva hirmu varjutas nüüd uus emotsioon. Nad vaatasid teineteist mõne kohmetu hetke ja libalane kehitas viimaks õlgu: „Kui midagi muud ei ole, võin ma vist minna.“
„Mis juhtunud on?“ küsis Lana kiiruga. „Pärast lahingut paistis, nagu tahaksid sa kellegi ära tappa, ja sealtmaalt pole see muutunud. Varssadele esinesid sa küll hästi, kuid kus iganes seal kindluses sa ka ei viibiks, oled sa alati vihane.“ Emotsioonidesse ilmusid uued lained. Halva eelaimus ja kahetsus võimendasid hirmu, kuid kõige üle valitses tung aidata.
„Kui mina sinu küsimusele vastan, kas sa siis vastaksid ühele minu küsimusele, Lana?“
Naist läbis jälle jahe hirmusööst, kuid ta hoidis seda kontrolli all. „Võib-olla,“ ütles naine ja ootas libalaselt vastust.
„Perekonnaprobleemid,“ ütles Tulekärakas. „Jah, selle perekonna probleemid. Ma ei ole Emakese Kalleima silmis just parim ja see, et ta nii lähedal on, ei ole eriti nauditav. Kas sa tead midagi tema viimasest visiidist Canterlotti?“ küsis ta üllatunud inimeselt ja kui viimane kõhklevalt noogutas, ta jätkas: „Emake Kalleim leidis siit midagi, mida tal oli vaja, ja mina mõistsin, et tema ahnus võib pere hukatusse viia. Ma hoiatasin printsesse tema eest, aga ta oli juba enne kohal, kui kaitsejõud valmisoleku saavutasid. Edasine on juba ajalugu, nagu te öelda armastate.“
Lana tundeid läbis kahtlus ja kerge kaastundepuhang, kuid neid varjutas halb eelaimus. „Ja sinu küsimus?“
„Seda on vaja veidi seletada,“ vastas Tulekärakas. „Ma olen sealtmaalt printsesside teenistuses, kui Emake Kalleim pealinnast välja löödi. Kui Videvik Maalt tagasi tuli ja vabatahtlikke appi kutsus, astusin minagi üles. Kui palju ka printsessid Videvikusära uusi sõpru usaldasid, tahtsid nad inimestest kõike teada. Kas inimesed jagavad meiega samu väärtusi, või ei sobi me kultuuri poolest kohe üldse kokku? Minu ülesandeks on hinnata sind ja su rahvast samamoodi nagu mul on ülesandeks võidelda tulnukatega.
Oli rõõm ette kanda, et vaatamata meie liikide erinevatele väärtushinnangutele, ei kahtle ma, et saame nii isiklikul kui rahvaste tasandil sõpradeks, kui see tulnukavärk läbi saab. Pärast pikemaid uurimisi avastasin ma, et minu ja sinu rahval on palju emotsionaalseid sarnasusi. Me saame vihaseks, vahel koguni vihkame. Muidugi on meil sõprus, õnn ja armastus kah,“ rääkis Tulekärakas, hoides hoolega distantsi enda ja Lana vahel, kui nad jõudsid tänava ääres seisvate kastideni ja hüppasid nende otsa. „Ilmselt on minu emotsioonidepõhine spionaaž küll ebaeetiline, kuid printsessid peavad seda teadma, kui inimesed peaksid kultuurialaselt meie maailmale ohtlikud olema, ja ma kaldun sellega nõustuma.“
„Kus see küsimus oli?“ küsis Lana. Ta hääles oli pinge, kuna ta varjas hoolega hirmu libalase ees.
„Mul on lihtsalt vaja pikka sissejuhatust,“ ütles Tulekärakas kastidele istudes. „Ma tegin oma otsused inimeste kohta paljude vestluste alusel. Nagu ponidel ja kõigil muudel maailma rassidel, on teilgi teatud emotsioonid seotud teatud teemadega. Mis ajab ponisid vihale, ajab tihti ka inimesi vihale. Lähisuhetest rääkimine tekitab tihti õrnu tundeid või isegi jõulisi mälestusi, millesse süveneda ei tahaks. Näiteks kui ma Maal flirtisin, sain hea emotsionaalse ettekujutuse sellest, kuidas inimesed sellisele käitumisele reageerivad ja mõnel juhul sain sedagi teada, kuidas nad vastu flirdivad.“
Tung aidata hakkas Lana hirmu varju kaduma ja Tulekärakas jätkas madalamal toonil: „Enamik inimestest reageeris mu lähenemisele mingis mõttes sarnaselt, välja arvatud üks. Sina, Lana, olid ainus, kes reageeris sellele ainult pahameelega. Muidugi näitasid seda ka kõik teised, igaüks erineva intensiivsusega, kuid kõigis oli vähemalt natukenegi nostalgiat parematest aegadest, mis neil meeles olid. Kui sa lähenesid mulle küsimusega, kes ma tegelikult olen, oli selles otsustavus. Kui ma muutusin selliseks, nagu sa praegu mind näed, ja kui ma võtsin inimese kuju, tundsid sa hirmu. Kas tohin küsida... kas see on sellest, et ma olen see, mis ma olen?“
Lana hirm hakkas uuesti tõusma. Tulekärakas naeratas rahustavalt ja lehvitas kapja. „See pole esimene kord, kui poni hirmu tunneb, kui teada saab, kes ma olen. Pea kõik ponid arvavad, et oleme kõik emotsionaalselt puudulikud väikesed koletised, kes ei suuda midagi tunda, kõige vähem armastust.“ Lana poolt tõusis kerge kaasstunde ja sümpaatia laine, mille peale Tulekärakas vaatas inimest. Ei tea, millest see tuleb...
„See ei ole sinu liigi pärast,“ ütles Lana, kui oli natuke aega sisemist võitlust pidanud.
Selle ülestunnistuse tõttu vaatas Tulekärakas inimest rohkemaks kui hetkeks. „Aga miks...“
„See on juba rohkem kui üks küsimus,“ katkestas Lana ja kõndis tagasi tänava poole.
„Miss Tulekärakas, seal sa oledki!“ ütles üks varss teiselt poolt tänavat ja libalane lehvitas uuele vestluskaaslasele. Kui ta vaatas Lana suunas, oli naine kadunud. Sa oled üks võluv mõistatus, Lana. Lihtsalt võluv, mõtles Tulekärakas, hüppas kasti otsast maha ning läks varssade ja nende hooldajate juurde aega veetma.
--
17:55, 24.11.2015, puhkeala, Canterlot
Videvikusära veetis ülejäänud päeva Astlaga. Neil mõlemil oli vaja puhata pärast kõiki neid eelmise nädala raskeid sündmusi. Videvikusära tubadest Canerloti raamatukokku oli lühike maa ja raamatukoguhoidja lausa nõudis, et nad aitaksid tal asju korda ajada. Printsess haaras kohe idee sabast kinni. Mõne aasta eest olid nad raamatukogus justkui elanud, võimalus süstemateiseerida ja ümber tõsta tuhandeid raamatuid oli selline mõnus nostalgia.
Kõik head asjad aga saavad kord otsa ja nad jätsid korrastatud raamatukogu selja taha. Nende meeleolu oli nüüd palju parem, kuigi Astel ei kõhelnud välja ütelda, et talle ei meeldi olla Ilumärgirüütlite eest „vastutav isik.“ Draakonipoiss oli siiski lootusrikas, sest noor Kõrgeim Küünis oli teinud palju, et hoida neid kolme eemale... Ohtlikumatest seiklustest. Nad lahkusid teineteisest, Astel jäi oma paranoiaga, mida ta kõnealuste varssade suhtes tundis. Kuna Videvikusäral polnud muud teha, otsustas ta Elemendikandjad üles otsida.
See osutus raskemaks kui ta ootas. Ilumärgirüütlid ei olnud näinud Elemendikandjaid juba mitu tundi, samuti enamik teisi ponisid, kellelt ta küsis. Kui ta juba tund aega otsinud oli, sattus ta kokku Tulekärakaga, kes paistis kuidagi morn. Videvikusära oli pärast printsessikskroonimisest teavitatud selle optimistliku „ükssarviku“ tegelikust olemusest ja ebamugavustunne, mida ta libalase läheduses tundnud oli, oli muutunud mingisuguseks teist moodi rahutuseks, kui Tulekärakas oli Maal kohatud inimeste kohta üha ebamugavamaid küsimusi esitanud.
Hoolimata sellest, osutas Tulekärakas haiglatiivale, kus puhkasid haavatud, täpsemini Võbeluse palati poole. Noores alikornis tõusis süütunne, sest lahke pegasus paranes ikka veel haavadest, mis ta kuu algul saanud oli. Süütunne ei jõudnud Videvikusära kuigi pikalt piinata, sest sõbra palati uks ilmus nähtavale. Ta värises hetkeks ja sirutas kapja...
„MIDA sa Videvikule tegid?!“ karjus Vikerkaaresööstu hääl teiselt poolt ust, selles kõlas ohtlik annus raevu.
Sellele järgnes kohe Võbeluse külm hääl: „Vikerkaaresööst, istu kohe maha! Sa ei kujuta ettegi, missugust süüd ta tunneb.“
„Kui ta tunneb end süüdi, siis ta ka teab, et ta tegi valesti!“ karjus Vikerkaaresööst vastu.
„Takkajärgi on see selge nagu päev, Sööstu,“ ütles Õunarüüp, püüdes toa õhkkonda rahustada. „Mina arvan, et ta tegutses sel hetkel instinkti ajel ja see oli keset lahingumöllu, kui sa mäletad. Võin väita, et ta on aus, Sööstu.“
Videvikusära kabi langes aeglaselt põrandale tagasi ja ta kõrv tõmbles. Enne kui ta arugi sai, oli ta hiilinud juba vastu ust ning ühe kõrva ukse vastu surunud, et kuulata, mis toimub.
„Mina olen sinu võimetes täiesti kindel, Õunarüüp,“ teatas Haruldus, ärevusjudin hääles. „Mina tahan nüüd teada, miks sa sellest seni midagi rääkinud ei ole ja miks sa otsustasid just meile rääkida.“ Vestlusesse liitus võõras hääl ja see oli nii vaikne, et Videvikusära ei kuulnud sellest muud kui hääletooni, mis kõlas meesterahva moodi. Harulduse vastus oli nüüd leebem: „Ma saan vist sellest aru. Kui sa nägid selle pärast painajaid, siis pidi Printsess Luna olema esimene, kes seda märkas.“
„Miks sa varjasid seda seni, kuni printsess Luna sind ette võttis? Ma ei ole kindel, et sellest „see oli õnnetus“ vabandusest piisab. Põhjus oli ikka muus, eks?“ vastas Vikerkaaresööst pigem süüdistuse kui küsimusega.
Taas rääkis võõras hääl ja nii vaikselt, et läbi ukse ei olnud kuulda. Kui tundmatu külaline pomisemise lõpetas, järgnes sellele pikem vaikus.
„Kuidas sa võisid meist midagi sellist mõelda? Printsessid ei tee mitte kunagi midagi seesugust, eriti siis, kui sa kõik ära rääkisid.“ Võbeluse hääl oli läbi paksu puitukse vaevukuuldav ja Videvikusära pingutas, et midagigi sellest vestlusest kuulda.
„Oodake, ponid,“ kuulutas Roosa Pirukas. „Kõrv tõmbleb, kael sügeleb... KEEGI PONI NUHIB MEID!“
Videvikusära süüdlaslik uudishimu vahetus otsekohe paanikaga, ta kohmerdas uksest eemale. Lähim peidukoht oli mitu kehapikkust kaugemal, nii et Videvikusära tardus ja pani endale esimese loitsu, mis talle meelde tuli.
Uks avanes ja nähtavale ilmus inimene, keda Videvikusära kohe ära ei tundnud, vaatas välja ja pani ukse taas kinni. „Pole siin kedagi,“ teatas ta ohates. „Ei ole seal nuhke, Roosa.“
Hetkel, mil uks sulgus, vallandas Videvikusära oma hingetõmbe, mida ta määramata aja kinni oli hoidnud, ja langetas oma kiiruga manatud müürililleloitsu. Äkki peaks lihtsalt sisse jalutama, nagu ma polekski seda pealt kuulanud, mõtles ta, hiilis taas ukse juurde ja tõstis kabja, et koputada. Aga samas nad rääkisid selle inimesega ju minust. Mida ta...
KÕMM
Mälestus tabas Videvikusära nagu püssipauk. Kabi langes jälle aeglaselt põrandale ja ta kõndis eemale. Kõnnak muutus traaviks ja traav galopiks, kui ta üritas välja mõelda, mida ta just näinud oli.