Soovituslikud taktikad Equestria Sõjaväele
Leitnant Täiskilp
Enne, kui alustan kokkuvõttega, pean vist tutvustama enda karjääri ulatust. See ei ole egoismist ega soovist oma tähtsusega uhkeldada. Minu enam kui kümneaastane kaardiväe karjäär on andnud väärt kogemusi üle kogu Equestria. Ma olen turvanud paljusid saatkondi ja oman haruldast privileegi olla kohtunud kõigi rasside parimate relvameistritega. Olen hästi kursis ka meie maailma kõigi rasside praeguste ja möödunudaegsete sõjapidamismeetoditega.
Ajal, mil ma neid ridu kirjutan, on möödunud üle kolme kuu ajast, mil pakkusime abi inimestele nende võitluses meie ühise vaenlasega ja see vastu võeti. Need lahingud pole sarnanenud mitte millegagi, mida ma seni kogenud olen. Inimesed (ja nüüd ka meie) võitlevad vaenlasega, mis on suuteline ründama mis tahes kohas üle kogu maailma ilma vähimagi hoiatuseta ja nad teevad seda kalgi julmusega, mis jätab hinge haavu. Inimeste sõjastiil nende vastu on asjakohaselt julm ja kiire. Kui me tahame püsima jääda, peame nende kogemused endale südamesse võtma. Allpool loetlen ma peamised kogemused, mis Equestria vabatahtlikud Maal olles omandasid, ja ka enda soovitused, et levitada need teadmised meie kõigile sõjajõududele.
1: Turvised
Võttes aluseks Videvikusära raporteid ja informatsiooni, mis saadud inimestelt pärast ametlike kontaktide loomist, on selgeks tehtud, et sissetungijate põhiline rünnakuviis põhineb kuumuspõhistel projektiilidel, mida nimetatakse plasmaks. Plasmalaengust tabatud koht kuumeneb vähem kui sekundiga üle draakonitule temperatuuri, mis ilma turviseta on hävitav ja oli paljast möödalasust piisavalt kuum, et kõrvetada karv mu seljal. Meie praegune lahinguturvis on loodud tõrjuma traditsioonilist rünnakut (löögid, lõiked, torked) ja see on plasmatule vastu täiesti kasutu.
Kui kapten Teras sellest ette kandis, nõudsid printsessid, et kogu vabatahtlike diviis saaks varustatud tugevdatud draakonisoomustest turvistega, millesse on manatud võimalikult palju kuumavastaseid loitse. Neil turvistel ei ole traditsiooniliste rünnakute tõrjumiseks just tugevaid elemente, neil puuduvad terasest soomusplaadid, kuna neist pole kasu. See on loodud rohkem kuumakindlust ja kergust silmas pidades. Kerge kaalu tähtsusest räägin järgmise lõigu lõpus.
Inimesed pakkusid vabatahtlike turvistele ka omaloodud lisandusi. Pärast esimesi ülesandeid arendas peainsener välja seeria täiendavaid soomusplaate, mida sai ponide draakonisoomuste turvistele täiendavaks kaitseks külge panna. Pean isiklikult tunnustama inimeste tugevdatud terase kvaliteeti, sest see pidas kinni löögi, mis läbistanuks või vähemalt oleks korralikult ära mõlkinud turvise, mida olen muidu aastaid kandnud. Ma ei kujuta ette, kuidas inimeste relvassepad suudavad luua nii tugevaid ja kergeid plaate, aga ma olen nende panuse eest tänulik.
Kui me kuidagigi suudaksime nende sepistamisprotsesse jäljendama õppida, oleksin üsna kindel, et meie praegused turvised iganevad vähema kui aasta jooksul.
2. Peakatted
Enne meie liitumist inimestega oli Taevanool loonud Ehakaardiväe kristallsoomusturvistele liidese, et võimendada nende meeli. Võimendusega kiivriklaas võimaldas sõduril näha hämaras või suisa pimedas ning tuvastada omasid ja vaenlasi. Kuigi see töötas Taevanoole ja ta kaaslaste üksuses suurepäraselt, eirati seda liialt suuremates väeüksustes.
Samas inimesed, kellega koos me töötasime, kasutasid sarnast aparatuuri kõigis lahingutes, millest osa võtsime, ja see oli oluline: nende visiirid ja kiivrid võimaldasid neil omavahel rääkida ja nad võisid jagada teavet igal ajal, sõltumata asukohast ja kaugusest. Nädal pärast meie kohaleminekut arendas Taevanool vabatahtlike kiivrid sama funktsionaalsuseni. Kõigutamatud traditsionalistid ei tarvitse sellise arenduse tähtsusest aru saada. Eriti võrreldes teiste asjadega, mida inimesed lähipäevil kindlasti näitavad, pean ma siiski põhjalikult seletama selle arenduse mõjusid.
Suurematest sõjaväe operatsioonidest on möödas juba sajandeid ja meie sõjavägi on kinni traditsioonilistes lahinguside meetodites, näiteks pasunad ja maagilised valgussignaalid, kui ükssarvikud kohal on. Greifide väed kasutavad keerulisi lipusignaale, vahendamaks teateid kauge maa taha. Kuulu järgi on ka minotaurused arendanud meetodi, kuidas oma hääl kauge maa taha saata, aga nad pole altid oma teadmisi jagama. Parimal juhul võtab ohvitseri raporti tulek väljalt mitu minutit ja järgmised mitu minutit kuluvad käsu saatmiseks tagasi lahingutandrile. Aga vahepeal võivad signaalid segi minna ja asi katastroofiks kiskuda.
Inimesed seevastu kasutavad oma kiivreid, et rääkida lahingu ajal omavahel, nende üksuste ohvitserid vahendavad teateid keskusesse või teistele üksustele hetkeliselt. Selline side pole kohati isegi sõnaline. Ma pääsesin vaenlaste varitsusest, kui üks meie sõdur märkas vaenlasi ja märkis need kiivriekraani kaardile. See levis hetkeliselt teiste sõdurite kiivriekraanidele ja hoiatas niimoodi vaenlase ilmumise eest. Sellise side tähtsust ei saa alahinnata, eriti arvestades meie vaenlase olemust.
3. Reorganiseerimine
Pidades silmas kaht eelnevat punkti, peame läbi viima peaaegu täielikud ümberkorraldused, et sellist arengut kõige paremini ära kasutada. Käigupealt improviseeritud muutused, mida tegime Maal sõdides, on heaks aluseks, millel ümberkorraldused põhinema peaksid.
3a: Maaponid
Peamine maaponide sõjaline treening sõjaväes keskendub järgmistele põhitunnustele: kiirus, vastupidavus ja vankumatus. Nad on õpetatud vaenlasi võitma tugevate kabjalöökidega ja kasutama turviseid neid tabavate rünnakute tõrjumiseks. Siinjuures on nende hoog ja vankumatus eriti tähtis. Suurtes lahingutes on nad harjutatud moodustama faalankseid ja hoidma vaenlase maavägesid kinni, laskmaks toetavatel jõududel nendega tegeleda. Sadu aastaid on möödunud ajast, mil meil oli viimati sellise ulatusega mobilisatsioon, ja ma olen veendunud, et me ei kasuta sellist lahingurivistust enam kunagi.
Inimesedki kasutasid sadade aastate eest sellist taktikat, kuid nüüdseks on see täielikult välja surnud. Kuna nende maailmas on kaugtulerelvad väga arenenud, on lähivõitlus peamise lahinguvõttena täielikult unustatud, kui eriolukorrad välja jätta. Kombineerides selle nende sideühenduste võimalustega, suudavad väiksed inimeste üksused katta ja kaitsta suuri alasid. Isikliku kaitse asemel on rohkem rõhku pandud vaenlase silma alt hoidumisele ja varitsemisele. Kui võrrelda praegust armee-mõõdus maaponide üksust, on see vaenlase rünnnaku vastu kaitstud nagu kilpkonn. Inimeste jalaväelased on aga nagu parv vapsikuid, kes panevad rõhku kiirusele ja täpsusele ning kasutavad kaitseks rünnakut.
Inimesi aidanud vabatahtlike treeningute rõhk pandi teistele tunnustele. Vankumatus jäi küll tähtsaks, aga kiirus ja osavus on palju tähtsamad. Arvestades tulnukate kaugtulevõimekust, peab maaponi lahingus olema samal ajal valvas ja kiire, hoidumaks vaenlase tulest, et jõuda löögiulatusse. Kui nad on juba tulnuka lähedal, jääb kaks võimalust: jääda paigale ja kaitsta end lähivõitluses või lahkuda varjust ja põgeneda. Üks noor vabatahtlik (Kuumkilp, ei ole minu sugulane) kasutas inimestega kooskõlastatult sellist manöövrit mitu korda järjest ja õnnestunult, võites tulnukaid niimoodi peaaegu viga saamata, kuni ta ühe lahingu lõpus traagiliselt surma sai. Pääsenud maaponid võtsid seda juhtumit väga südamesse ja õmblesid Kuuma ilumärgi sarnased (kuldne kilp) riidelapid oma vormidele ning need tähistavad nüüd Maa veterane.
Inimesed, kellega rääkisin, väljendasid sellist käitumist nähes mõningast üleolekut ja see vajab veidi seletamist. Nagu varem mainitud, käib enamik nende sõjapidamisest kauge maa pealt ja lähivõitlus on neil viimaseks abinõuks. Aga selliste tulnukate vastu, kes pole ainult suutelised tungima lähedale, vaid ka korralikult võitlema, pole inimesed suutnud häid vastumeetmeid leida. Esimestelt Mente Materia spetsialistidelt, kes suudavad vaenlast võita maagia abil, nõuab see suurt pingutust ja on neile väga väsitav. Teine vastumeede on [MUUDETUD], kuid neid on vähe ja neid kasutatakse lahingus vaid äärmisel vajadusel.
Nüüd, koos Equestria sekkumisega, on nad tõusuteel ja kasutavad tulnukate taktikat nende endi vastu. Inimesed nimetavad meid külgründajateks ja enamus minu maaponidest kolleege kannab seda nimetust uhkusega.
Ei saa ka tunnistamata jätta, et maaponid on seda rolli täites suures ohus. Isegi kõige vilkamad maaponid on silmitsi suure ohuga saada tabatud vaenlase tulest ja draakoniklassi turvis koos inimeste lisatud kooriksoomusega vaid leevendab vigastusi. Nüüd, uudses üksusepõhises formatsioonis, võib maaponi olla külgründaja rollis, kui teised katavad teda plasmapüstolitega (neid jagavad inimesed, modifitseeritud ammud on arendamisel), võimaldades tal minna lähivõitlusse.
Peab märkima ka, et maaponid peaaegu ei saanud kasutada maagiat tulenevalt Maa maagiavälja kangusest, nii et neid võimeid selles ülevaates ei käsitleta.
3b. Ükssarvikud
Ükssarvikud on alati olnud vägede tähtsaim jõud, mis täidab nii ründe- kui kaitseülesandeid, ja see pole sajandite jooksul muutunud. Praegune ükssarvikute väljaõpe seisneb universaalses kõigi ülesannete harjutamises, kus nad õpivad peamisi ründe- ja kaitseloitse, samuti raviloitse. See võimaldab teoreetiliselt saata ükssarvikuid sinna, kus neid vaja on, täitma kõiki rolle, milleks neid treenitud on. Isegi Säraturvisel, kes on kaitseloitsude spetsialist, on teistlaadi loitsude väljaõpe ja ta võib vajadusel sekkuda, kus vaja.
Inimeste maagiaväljaõpe on vastupidine kahel põhjusel. Esiteks pole õpetajat, kes suudaks selgitada loitsude põhimõtteid ja panna nad mõistma nende põhivalemeid, et nad üldse aru saaksid ja suudaksid uusi loitse proovida. On tõsi, et Videvikusära õpetas mõnele esimesele inimesele maagiat, kuid tema jutu järgi piirdus see vaid elementaarse tasandiga, enne kui ta koju naases. Seepärast, kui inimesel lööb välja maagiline talent, soovitatakse tal treenida põhjalikult just vaid seda. Kui mõni teine sõdur omab sarnast võimet, siis esimene hakkab õpetama teist.
Teine on rohkem oletus ning põhineb minu enda tähelepanekutel sõjaväljal ja mõnel arutelul Säraturvise ja teiste ükssarvikutega. Väljaspool teenistust kannavad inimesed pea alati seadmeid, mis blokeerivad nende ligipääsu väljale samamoodi, nagu sarvelukud meie kurjategijatele, kes keelduvad meelt muutmast. Pealegi maagia, mida nad kasutavad ilma turviseta, on oluliselt nõrgem sellest, mida nad lahingus kasutavad.
Olen kolleegidega jõudnud järeldusele, et inimestel puudub võime oma maagiat nii kergesti valitseda, nagu meie seda teeme, mis on ka täiesti mõistetav, kuna nad alles õpivad, kuidas seda üldse kasutada. Nad kasutavad maagiablokeerijaid juhusliku maagia vastu, kui nad ei ole lahingus, aga see ei seleta seda, kuidas nende maagia muutub tugevamaks ja täpsemaks, kui neil on turvised seljas, kuid see ei kuulu enam teemasse.
Analüüsides inimeste lahingutaktikat, peaksime meiegi panema ükssarvikute juures rõhku nende erilisele andele. Nagu Equestria Rändajatel kombeks on, võiks ükssarvikutel olla vabadus harjutada intensiivsemalt seda maagiat, milles nad on parimad. Telekineesiharjutused mõõkadega on enesekaitse kohalt miinimum, kuid niimoodi me näeksime iga ükssarviku tõhususe märkimisväärset suurenemist iga valitud rolli juures. See peaks õigustama muudatusi väljaõppes.
Säraturvis on kaitseväljade absoluutne meister kuni sellise tasemeni, et ta on hakanud katsetama kaitseloitsude alustega, et korraga aeglustada sissetulevaid projektiile, hajutada plasmat, mitte seda niisama peatada, või koguni peegeldama tuld tuleallika pihta tagasi, mitte vaid kaitsma end pihtasaamise eest. Noovakiir Ehakaardiväest jätkas harjutamist kaitse- ja raviloitsude alustega, kuid hakkas tegelema ka ründava maagiaga ning lõi oma kõige hävitavama kiireloitsu, mis oli väga täpne ja tõhus. Vaatlevate pegasuste abiga on ta suuteline tulistama ümber takistuste objekte, mida ta ise ei näe. Koiduõde, endine Rändaja, nüüdne Ehakaardiväelane, on sellise väljaõppestiili kõige tulemuslikum näide, kes seda juba praktikas kasutab. Rändajad on eriti pannud rõhku oma ravitsemisoskusele. Pärast hulga elude päästmist sõjaväljal hakkas üks inimene hüüdma Koidut taumaturgiks, mis jämedalt tõlkides tähendab ühes inimkeeles imetegijat! Ta näeb nende köitega muidugi üsna õudne välja...
Sellist spetsialiseerumist ei peaks siiski rakendama kõigi sõjaväe arkanistide peal. Enamik neist peaks jätkama põhjaliku koolitusega kõigil suundadel, kuid konkreetsete rollide jaoks oleks vaja spetsialistid valida.
Väärib veel märkimist, et nüüd vajavad ükssarvikud ka vaimse kaitse loitse, kuna teame nüüd, et tulnukatel võivad olla väga koledad võimed. Kuigi harva, kohtame tulnukaid, mis valdavad mõistusemaagiat, mis on Equestrias olnud riigi algusest saati ebaseaduslik. Nad kasutavad oma võimet, surudes maha vaba tahet, või lihtsalt hävitavad oma ohvrite mõistuse. Tulnukad teevad seda mõõdutundetult, tundmata ohvrite suhtes vähimatki muret, ja kuigi inimesed teevad selliste rünnakute vastu hämmastavaid arendusi, siis enamasti langeb tapva rünnaku tegemine sellist metsikust kasutava tulnuka vastu ükssarviku õlule.
3c. Pegasused
Esiteks tuleb märkida, et pegasuste ilmamanipuleerimise võime on inimeste maailmas samamoodi pärsitud nagu maaponide maagia ja seepärast on arendatud välja järgmised taktikad. See on võib-olla pikas perspektiivis isegi hea. Huvitaval kombel nõuavad inimesed, et ilmaga manipuleerimine oleks nende maailmas rangelt keelatud, kuid see pole teemaks.
Pegasuste traditsiooniline roll on üleolek õhus, täites luure- ja kiirrünnakuülesandeid, samuti manipuleerivad nad nii kaitse- kui ründeotstarbel ilmaga. Vaatamata oma ilmamanipuleerimise võime puudumisele, täitsid vabatahtlikud inimeste kõrval ülejäänud rolle ja nendegi tulevik võib muutuda nagu ülejäänud armeel.
Enne meie sõttasekkumist ei olnud inimestel üldse jalaväe tasemel lennuväge. Põhiliselt kasutasid nad tulnukate lendajate vastu õhulaevu ja maapealset õhutõrjet. Pealegi kasutasid nad oma õhulaevu lahinguvälja vaatlemiseks nagu silmi taevas, teatades tulnukate liikumisest. Kui selline õhulaev hävitatakse, nagu Ehakaardiväe esimesel operatsioonil juhtus, kaotavad maaväed tugeva luure-eelise ja ka abinõu vaenlase jalaväelendajate vastu.
Sissejuhatuseks peaksid pegasused selliste laevade mõlemad rollid üle võtma. Kuna neid õhulaevu ei kasutata ainult eelmainitud ülesanneteks, vaid ka kiireks taganemiseks, on nende säilitamine väga tähtis.
Imenoolte kaitsetegevus Cloudsdale’is näitas meile lahendust probleemile, mida olen kartnud ja mis võib meid hävitada. Inimestel on õhulaevad, millel on jube kiirus ja hävitusjõud, mida nad tulnukate laevade vastu kasutavad. Kuna meil midagi sellist ei ole, on mul raske leida lahendust, kui halvim stsenaarium peaks täide minema. Kui printsessid teevad süütuid elusid kaitstes võrreldamatut tööd, kardan ma, et me ei tarvitse toime tulla suurema arvu selliste ründajatega, eriti kui nad ründavad mitmes kohas samal ajal.
Ma olen Säraturvisega rääkinud ning koostamisel on eelnõu kõigile pegasustele ja ilmameeskondadele, et treenida neid andma vaenlase laevade pihta täpseid pikselööke. Me ei tohi loovutada taevast sissetungijatele! Inimeste videosalvestistes on näha, kui halvasti läheb maavägedel, kui vaenlased saavutavad õhus ülekaalu. Iga laev, mille hävitame, võtab kaasa ka tulnukad selle sees ja päästab seeläbi ponide elusid maapinnal.
Ma loodan, et sellest aitab.