Ta oli kosmoses eksinud, kuid nii tema ise kui ka teised otsisid enda õiget kohta.
--
09:30, 05.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot
Tulnukate tegevuse raugemine pärast printsess Cadance'i langemist oli andnud kõigile aega hinge tõmmata. Turvised olid parandatud või välja vahetatud. Maalt oli saabunud värsket rahvast ja laskemoona. Kõik kolm mehhat olid lahti võetud ja parandatud, et valmistuda suureks katsumuseks, mis Murphy seaduste järgi pidanuks kohe-kohe algama.
Täpselt nii läkski. Viienda kuupäeva hommikul tulid kaks väljakutset enne ja kolmas peaaegu tund aega pärast päikesetõusu. Kohe, kui valmisolekuruum sõduritest tühjenes, tulid teenistusest vabad sõdurid, vabatahtlikud ja teenindav personal tühimikku täitma.
Huvitav on vaadata, kuidas kõik need erinevad tüübid selle lahingueelse ärevusega hakkama saavad, mõtles Matt, vaadates kogunenud sõdureid. Minotaurused ei saa kümmetki minutit istuda, ilma et nad ei hakkaks täringut veeretama või muud mängu mängima. Märkasin ka, kui uskumatult ettevaatlikud on nad Finchiga pärast seda esimest mänguõhtut, mille nad inglasega veetnud olid. Matti näkku tõusis kerge muie, kui talle meenus, kuidas Fujikawa tegi briti sõdurile selle eest karmi noomituse, et ta oli minotaurustelt kõik väärtusliku käest ära mänginud. Finchi nördimuseks levis tema ohtliku hasartmänguri maine teistegi rasside seas.
Matti muie hajus aeglaselt, kui ta vaatas saabumis- ja lahkumisalasid. Pool sellest platsist oli hõivatud pegasuste ja nende kaarikute poolt, mis arendasid uskumatut kiirust ja võimaldasid jõuda hädaolukorras vähema kui tunni ajaga kõigile ponide asustatud aladele. Enamasti olid kaarikud päästemeeskondade käsutuses, sest rünnakute korral oli teleportatsioon oluliselt kiirem viis jõuda lahinguväljale.
Teleportatsioonipiirkonda valitsesid vahetuste kaupa Arcanumi ükssarvikud. Nii palju, kui Matt teadis, oli Arcanum organisatsioon, kus uuriti ja arendati maagiaoskusi, tegeleti nii teadusliku uurimise kui praktiliste katsetega. Suurem osa selle organisatsiooni ükssarvikutest, keda Matt näinud oli, olid teistest vanemad, kuid mitte laisad oma oskusi kasutama. See entusiasm aga rauges, kui tagasi tuli vähem sõdureid kui nad saatnud olid.
„Naaseb Kolmas Löögirühm!“ kõlas tuttav hääl ning osa meditsiinipersonalist ja teenindusmeeskondadest kogunes saabumisalale ootama. Sähvatus ja pauk kuulutasid esimese hommikul lähetatud löögirühma saabumist ja valmisolekuala hommikune vaikelu lõppes.
Läbi teenindusmeeskondade sagina oli keeruline vaadata, kuid Beowulfi oli tema kõrguse ja tulipunase värvi tõttu kerge märgata. Masina soomus oli näinud ka paremaid päevi, see oli täis küberdiskide relvade jäetud lohke ja kriime ning siin-seal paistsid plasmalaengute põletusjäljed. Mehha ootas rahulikult, kuni kaos ta jalust hajus, ja kõndis siis kindluse poole minema.
Sel hetkel, mil rahvast ees ei olnud, nägi Matt arstiriietes ükssarvikut ja maaponi, kes eemaldasid turvist ühelt pegasuselt, kes lamas maas. Ülejäänud löögirühm kõndis või lonkas alalt minema, aga üks jäi paigale. Durand võttis kiivri maha ja vaatas, kuidas arstid pegasust aitasid. Naise pärani silmist paistsid šokk ja õudus ning ta ei märganud verd oma turvisel, kui käe suu ette tõstis.
Vaatamata tema maagilisele potentsiaalile ja tahtele võidelda tulnukate vastu, oli Anette ikkagi tsiviil, mõtles Matt ja kortsutas kulmu enda alluvat vaadates. Kuna meedikud ei uuri teda, tähendab see, et turvisel ei ole tema veri. Seega tassis tema seda pegasust? Eelviimane löögirühma sõdur patsutas prantslanna õlale, mille peale ta vaatepildi koledast lummusest välja tuli, ja Matt jälgis, kuidas ta koos teise sõduriga edasi kindluse poole komberdas. Peaks teda vaatama minema, äkki tuleb talle paar päeva puhkust anda, et ta nähtust taastuda saaks, kui vähegi võimalik.
Nähtavale toodi kanderaam, pegasus upitati hellalt selle peale ja hetk hiljem tormati kanderaamiga juba haiglatiiva poole. Allesjäänud teenindav personal korjas kokku pegasuse turviseosad ja suundus arsenali poole. Viimane poni, kes saabumisalale alles jäi, oli see, kelle häält Matt hiljuti kuulnud oli ja keda ta otsis.
Videvikusära istus pingil, mis oli naasmisalale kõige lähemal, silmad verisel põrandal, kus pegasus just lebanud oli. Mitte keegi ei tulnud ta juurde kas aukartusest tema tiitli vastu või tema hiljutise kaotuse pärast. Matt leidis, et seda olukorda tuleb parandada.
„Tere, Videvik,“ ütles Matt hoolitsevalt ja istus alikorni kõrvale. Ta pani relva ja kiivri pingi najale ning vaatas poni. Ta paistab olevat väsinud, kuid mitte nii armetu kui pärast neid teisi asju, mis hiljuti juhtusid. Ta kas on õppinud paremini hakkama saada... või on olukorraga harjunud. Ta ei tahtnud süngetel mõtetel veereda lasta ja hakkas rääkima. „Kuidas sa end tunned?“
Videvikusära ähmased silmad pöörasid Matti poole, ta pilgutas neid mitu korda, et pilti selgemaks saada. „Väsinud olen. Minu enda teleportijavahetus lõppes keskööl, aga professor Süda komistas ja murdis esijala, kui rünnakutest teatati. Siis ma otsustasin jätkata kuni järgmise vahetuseni.“
Matt noogutas ning küsis uuesti: „Ja kuidas sa end tunned?“
Videvikusära õlad ja pea vajusid veidi kössi ning ta vaatas kõrvale. „Veetsin paar viimast päeva perega. Ema ja isa teevad meie heaks kõik, mida suudavad. Särav jätkab kaardiväekaptenina, kuid võin öelda, et juhtunu teeb talle ikka haiget.“ Ta tõmbus veel rohkem kössi ja lisas häbelikult: „Ma karjusin ta peale pisut, aga vähemalt ei ole ta enam nii vihane.“
„Sa karjusid oma venna peale ja see mõjus?“ küsis Matt imestusega. Kui juba mind paneb üllatama mõte, et Videvik võiks kellegi peale karjuda, siis ilmselt üllatas see Säravat samamoodi. Kurat, kui Lily minu peale karjuks, paneks see mindki kõhklema. „No ma arvan, et see oli ka asja pärast, kuigi pidi sulle ikka äärmiselt raske olema.“
„Oli küll...“ nõustus Videvikusära ja vajus jälle rohkem kössi, aga siis krapsas end sirgu ja pilgutas silmi. „Vabandust, kas sa rääkisid midagi?“ Ta silmad pöörasid Matti poole ja paistsid kuidagi klaasistunud.
„Tead, Videvik, keegi peab vahetuse ikka üle võtma, kui sa nii väsinud oled,“ pakkus Matt, kui Videvikusära jälle suikuma hakkas.
Alikorn vangutas pead ja pingutas naeratada. „Ei, ma olen ikka vahetuse lõpuni välja. Töö aitab mind eemale sellest... mis juhtus.“ Ta kõhkles hetke ja küsis: „Kas räägiksime parem millestki muust? Palun?“
Järgnes pikem vaikus ja Matt leidis viimaks teema: „Mäletad, kui me olime Maal ja rääkisime perekondadest. Ma rääkisin oma õest Lilyst, kel oli raske otsustada, mida pärast kooli lõpetamist edasi teha. Mäletad?“ Videvikusära noogutas ja Matt jätkas: „Ta on nüüd esimest aastat kolledžis ja tahab saada arstiks.“
„Sa vist ei arva, et see otsus arukas oli.“
„Kui Lily kuuluks sinu rahva hulka, oleks ta ilumärgil midagi seoses püsimatusega. Selline valik ei klapi eriti tema iseloomuga, samas on tal veel aega ümber otsustada.“ Matt märkas Videvikusära teravat pilku ja ohkas. „Ega see, et ma sellest üllatusin, ei tähenda veel, et ma ei toetaks tema valikut. Ma muretsen selle pärast, et ta ei mõelnud seda piisavalt läbi. Arstiks saamiseks kulub palju aega ja vaeva.“
„Ma ei ole selle peale mõelnud,“ ütles Videvikusära, vaadates vereplekke ja põrandat, kus meedikud olid pegasusele esmaabi andnud. „Ravitsejatel on selliste asjade jaoks tavaliselt loomulik anne, kui neil ilumärgid ilmuvad. Siis peavad nad veel õppima ja praktiseerima, aga tavaliselt alustavad nad internatuuriga kohalike arstide kabinettides, kui nad oma alushariduse lõpetavad. Sealt saavad nad praktilise kogemuse. Maal vist asjad niimoodi ei käi?“
„Noh, ma pole selle ala asjatundja, aga...“
„Sa ütled seda nii sageli,“ segas Videvikusära vahele ja ta näole ilmus kerge naeratus. „Kui ma ei teaks paremini, siis arvaksin, et sa pole milleski asjatundja.“
Reaktsioon pani Matti üllatuma ja pilk alikorni poole kinnitas, et ta ootas muigvelsui vastust. „Noh, vabanda, printsess Videvikukära,“ nokkis Matt ja lootis kuulda naeru.
„Kust sa seda nime kuulsid?“ nõudis Videvikusära. Hetk hiljem tal koitis. „Isa ütles sulle, onju? Millest te rääkisite? Lao kõik välja!“ Kogu kurnatus ta näost oli haihtunud, ta jälgis inimest anuva pilguga.
Ta vist üritab ähvardav välja näha... Aga kukub välja hoopis armsana. Matt üritas varjata irvet, mille see mõte temas tekitas, ja see tal peaaegu ka õnnestus. „Noh, me rääkisime teineteise tööasjadest enne ... kõike seda meie ümber.“ Ta lehvitas oma käsi, et näidata ettavalmistusi võitluseks tulnukatega, kuid alistus siiski Videvikusära pigule. „Ta tahtis ka küsida, kui halvaks läks olukord kodumaal.“ Kui Videvikusära pilk järele ei andnud, vallandas Matt dramaatlise ohke. „Rääkisime ka su lapsepõlve piinlikeimatest hetkedest, samuti ka su suurimatest saladustest. Vahepeal vaatasime varsa- ja koolipõlve pilte.“
Videvikusära jälgis Matti veel mõned sekundid, kuid vaatas siis maha. „Ma teen neile tagasi, ühel päeval...“ pomises ta ja hingas sisse.
„Ära ole oma isa vastu nii tõre. Ilmselt saab ta oma järglastest uutele tuttavatele nii harva jutustada,“ arvas Matt, naeratas ja kergitas kulmu. „Oota, millega su ema tegeleb?“
„EI MILLEGAGI!“ nähvas Videvikusära ja pööras silmad kõrvale, ilmselgelt selle pärast, et varjata tõusvat puna.
„Kui see sind lohutab, siis ma vist sain su vennast rohkem piinlikke asju teada kui sinust,“ ütles Matt tagasi tõmbudes. „Kuulsin, et ta polnud koolis just populaarseim õpilane.“
„Jah, mina olen noorem ja me käisime erinevates koolides...“ ütles Videvikusära ja tõstis kabja mõtlikult suu juurde. „Ponid, kellega ta läbi käis, ei pidanud teda päris endi karja kuuluvaks. Märade suhtes oli ta lausa kohutav ja veel üsna ennast täis kah. Ta oleks vist senimaani üksi, kui mul olnuks mõni teine varsahoidja. Cadance tahtis...“ Videvikusära hääl kuhtus ja ta vaatas oma kapju.
Kurat, talle on vaja midagi, mis tema mõtteid sellest eemal hoiaks. Teda on alati olnud kerge natuke kiusata. See kõlab nagu... Matti mõte katkes ja ta tegi monumentaalseid jõupingutusi, et mitte kätt otsaette lüüa. Jumal küll, ma keeran omadega juba teiseks Lanaks. Kahju, Videvik, aga ma ei oska praegu muud välja mõelda. „Aga kuidas sinuga on, Videvik? Ma tean sinu praeguseid sõpru, aga kuidas nendega koolis oli? Midagi sa vist Maal olles sellest rääkisid, aga siis oli sinu inglise keel veel kehvavõitu.“
„Mind võeti vastu printsess Celestia maagiakooli ja peaaegu kohe sain ma tema isiklikuks õpilaseks. Teiste õpilastega mul eriti kokkupuudet ei olnud ja ma eelistasin võimaluse korral omaette olla.“ Jälle tõusis ta kabi lõua vastu. „Ma vist võisin tänu oma suhtele printsessiga veidi hirmutav tunduda. See pole vist vabandus, sest võimalusi teistega sõbrustada oli, aga mina eelistasin raamatuid.“
„Kui sa ütled, et sõpradega lõbutsemise asemel sa vaid istusid ja lugesid entsüklopeediaid, teeb see mind päris kurvaks, Videvik.“
„Ma ei lugenud siis entsüklopeediaid!“ eitas poni kiiresti ja selgitas: „Minu maitse oli veidi vähem... rafineeritud. Mulle meeldisid ajaloolised raamatud või lood, mis olid ajaloost inspireeritud. Väljamõeldud lood ponidest, kes olid ajalooliste suursündmuste tunnistajaiks, või siis lood, kus mõni iidne olend sattub tänasesse päeva. Minu isiklik lemmik oli ühe greifi kirjutatud lugu, kus müütilised olendid minevikust sattusid kokku ja võitlesid legendaarse „Borease Iidoli“ pärast. Nad ei olnud seal küll päris täpselt kujutatud, kuid nende identiteet oli varjatud ja nende üle oli huvitav juurelda! Ma suutsin kõik nad enne loo lõppu ära tuvastada, kasutades oma teadmisi kultuuridest ja muistenditest, millele autor oma loos vihjanud oli.“
„Päris muljetavaldav. Ma pole enam eriti lugeda saanud, kuid mäletan, kui mõnus oli sedasorti jutu sisse ülepeakaela ära kaduda, kui käisin veel koolis,“ ütles Matt ja üritas meenutada viimast asja, mida ta luges ja mis ei olnud kasutusjuhend või missiooni raport. Oli see Harry Potter või midagi Kreeka mütoloogiast? Olen vist vanaks jäänud.
Videvikusära silmad olid hägused, ta oli end meeldivatesse mälestustesse kaotanud. „Noh, kui sa tahad, võin selle raamatu enda omade hulgast üles otsida. Inglise keeles seda veel ei ole, seega pean ma ette lugema.“
„See kõlab päris hästi, Vidi,“ nõustus Matt. Natukese aja pärast meenus talle teine küsimus. „Ma tean, et raamatu lugemine on sinu jaoks tõsine asi, aga kas sa oled kunagi võtnud raamatu lihtsalt selleks, et aega viita? Mu emal oli sein täis odavaid armastusromaane, mida mu õde salaja võtt...“
„EI, kindlasti mitte! Kas me ei räägiks millestki muust? Maa arstid! Räägi mulle Maa arstidest.“
Ootamatu teemamuutus pani Matti alikorni poole vaatama. Aeg-ajalt ma mõtisklen, mis ometi tema pea sees toimub, mõtles ta ja köhatas kõri puhtaks. „Viimati ma kuulsin, et arstina töötamiseks on vist vaja seitse aastat kõrgkoolis käia. Mingit kitsamat eriala õppides võib veelgi kauem minna, aga ma tõesti ei tea sellest midagi.“
„Tundub, et see meenutab paljuski Zecorat. Ta on sebrast alkeemik, kes elas Vabas Metsas enne... seda kõike,“ rääkis Videvikusära ja tõstis kabja jälle lõua vastu. „Ta suudab oma segudega tõesti imelisi asju korda saata, kuid see on asi, mida ta pidi õppima.“
„Täpselt,“ nõustus Matt. „Ma ei mõtle Lilyst halvasti, aga meditsiinikool on väga kallis. Ma olen valmis teda rahaliselt toetama...“ Eriti selle pärast, et XCOM maksab mu võimete pärast mulle väga heldelt. „Aga ma ei tahaks raisata tuhandeid dollareid, kui ta äkki otsustab hakata hoopis kunstnikuks, kes raha teenimiseks pritsib lihtsalt värve lõuendile.“
„Ah? Matt?“ küsis Videvikusära, hääles kerge murenoot.
„Mul pole kunstnike vastu midagi,“ taganes Matt oma eelmisest väitest. „Ma tahan Lilyle vaid parimat... aga mõistlikkuse piires. Ta oli enne nii kõhklev ja sellise raske elukutse valik tundub olevat kiirustades tehtud. Äkki peaksin laskma tal võtta õppelaenu, see sunniks teda paremini karjäärile pühenduma, pärast aga pakuksin tasumisel abi?“
„Matt?“ küsis Videvikusära ja vaatas kõrvale. Tema hääletoon sundis inimese oma heietust pooleli jätma. „Sinu... su käsi on...“
Matti käsi oli jutuajamise käigus justkui iseenesest tõusnud Videvikusära õlgu silitama. „Oih, vabandust,“ ütles Matt ja tõmbas käe kähku ära. Ja ka mõnus õhustik oli nende vahelt äkki kadunud. Oli siis nüüd vaja asi imelikuks ajada, jobu.
„Tead,“ alustas Videvikusära nii vaikselt, et Matt peaaegu ei kuulnud teda. „K... kui sa kinda maha võtaksid, ei pahandaks ma, kui sa seda edasi teeksid.“
Matt vaatas oma soomustatud kätt, siis Videvikusära. Niipaljukest siis jutuajamisest, millega teda süngeist mõtteist puhata lasta. Aga kui teda hoopis niimoodi trööstida saab... Ta vasak käsi harutas rihmad lahti ning tõmbas soomustatud kinda paremast käest ära. Turviseosa rändas pingi kõrvale kiivri juurde ja käsi maandus taas Videvikusära seljale, abaluude vahele. Ta peaaegu tõmbas käe üllatuse tõttu ära, kui poni end selle vastu surus.
Kui me vestlus meie mõtteid polnuks hajutanud, tundunuks selline liigutus väga imelik, aga tegelikult see ei olegi nii paha, mõtles Matt ja jätkas Videvikusära turja ja kaelataguse mudimist. Ta surus ennast vastu kätt nagu laudakass, keda Matt lapsepõlvest mäletas. Videvikusära silmad olid kinni ja ta tundus lõpuks ometi lõõgastuvat. Vähemalt Mattile tundus nii.
Möödusid mõned minutid ja Matt proovis uuesti juttu alustada. See katse ebaõnnestus juba enne alustamist, sest Videvikusära vajus raskelt tema vastu. Kui ta uuesti rääkida üritas, sirutas poni enese ta sülle ja sonis midagi kohevatest patjadest. Hetk hiljem alikorn juba magas.
Kuna lihtsat põgenemisvõimalust enam ei paistnud, ei osanud Matt teha muud, kui naeratada, silitada hellalt Videvikusära pead ja lasta tal nautida ärateenitud und.
--
10:01, 05.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot
Vaatamata vähem kui nädal aega tagasi toimunud kohutavale kaotusele, ei paistnud kurnav meeleheide ja hirm, mida Tulekärakas ootas, end ponide hulgas ilmutavat. Libalane (ja tegelikult ka Chrysalis) olid arvanud, et ühe surematu alikorni kaotus on ponide moraalile selline löök, millest nad ei taastu enam kunagi. Selle asemel hakkas kõigil siin pealinnas välja lööma alateadlik otsusekindlus.
Kui printsess Celestia Canterloti esimese rünnaku järel koomasse langes, oli see selline šokk, millesarnast ükski poni kunagi kogenud ei olnud. Celestia oli olnud nende ühiskonna tugisammas, kestev ja muutumatu nagu maailm nende kapjade all. Haavatud printsessi nägemine oli suur löök usule, et Celestia valvab ja kaitseb oma väikseid ponisid alati ja igavesti. Printsess Cadance'i surm kinnitas neile tõtt, et kuigi aeg alikorne ei räsi, ei ole nad halbade kavatsuste vastu surelikest paremini kaitstud.
See arusaam kinnistus kohe pärast teist tähtsat fakti: nii printsess Cadance kui printsess Celestia olid ennast oma alamaid kaitstes teadlikult ohtu seadnud. Nad ei kõhelnud ega nõudnud, et teised nende kõrval võitlekisd. Printsess Celestia oli Canterloti esimese rünnaku ajal kogu oma Päikesekaardi võitlusest välja teleportinud ja alles siis raevuga peale läinud, printsess Cadance oli käskinud enese ihukaitsel katta kaitsetute ponide põgenemist ja läinud ise üksi vaenlase vastu.
Selline käitumine ei olnud enamuse ponide jaoks üllatav, kuna nad teadsid, et printsessid on kauges minevikus koguni kosmilisi ohte tõrjunud. Sellisele käitumisele tuli aga täiesti uus tähendus, kui tulnukad alikornide surelikkuse julmalt ära tõestasid. Paljud strateegid olid tähelepanu juhtinud äärmuslikele meetmetele, mida tulnukad alikornide vastu kasutanud olid.
„Kui alikornid langevad, oleme kaitsetud,“ mõtlesid paljud meeleheitel ponid. Aga palju rohkem ponisid vastas: „Alikornid on siiani kaitsnud meid. Aga kätte on jõudnud aeg, kus meie peame kaitsma hoopis neid.“
Kuigi ta ei kuulunud nende rassi hulka, pidi Tulekärakas selle seisukohaga nõustuma. Alikornid tunnetavad seda vastutust, mille nende võimed neile panevad, ja mul on kuri kahtlus, et tulnukad kasutavad seda meie vastu ära. Hea vähemalt, et printsess Luna on nii tark, et ei siruta kaela sinna, kust seda saaks päästmatult rabada, mõtles libalane ja ta pilk peatus noorimal printsessil.
Videvikusärast selline kaitsmistung ei puudunud, kuigi tal oli oma seisusega veel vähe kogemusi. Rohkem kui üks kaardiväelane oli näinud tema katset kaitsta pealinna Canterloti esimese lahingu ajal ja vaid väga vähesed teadsid, mis tagajärjed noorele printsessile sellega kaasnesid. Printsess Videvikusära süda on õigel kohal, aga ta on teiste printsesside kõrval ikka veel väga lapsik ja mitte vaid ea poolest. Kõik ponid samastavad end temaga, sest ta oli vähem kui aasta tagasi nagu iga teine poni, mõtiskles Tulekärakas ja vaatas mitmest rassist sõdureid pealinnas. Pean ikka Videvikusära vaatama minema. Kuulsin, et ta töötab kaks vahetust järjest, sest keegi vanematest ükssarvikutest oli end voodist tõustes vigastanud. Maskeerunud libalane tõusis pingilt ja läks, kavatsedes noorele alikornile toeks olla, kuid kaks asja panid ta peatuma.
Esimene asi oli see, et tema otsitav poni oli koos kapten Harrisega. Videvikusära lamaskles pooleldi toolil, esijalad ja pea Matti süles. Sõdur silitas hajameelselt ta lakka ja kõrvu, naeratus näol. Paar kiirgas sooje emotsioone ning Tulekärakalt nõudis tahtejõudu ja mitte vähe, et mitte minna lähemale seda head energiat nautima.
Teine asi, mis teda eemal hoidis, oli Lana Jenkins, kes istus veidi kaugemal. Selle inimese harjumuspärane emotsioon, tahe sekkuda ja parandada oli kadunud, kui ta Matti ja Videvikusära jälgis. Selle asemel oli sulnis rahulolu- ja õnnetunne... segatuna väikese annuse kibeda kadedusega.
Selline vastuoluliste tunnete segu sundis Tulekärakat oma suunda muutma. Ta traavis Lana juurde, sättis enese Lana kõrvale seisma ja vaatas naist. Kui ta ei reageerinud, vaatas libalane Matti ja Videvikusära poole. „Nähes midag...“
„Jumal küll!“ karjatas Lana, kes pidi pingilt peaaegu üles hüppama. Ta oli pinges ja vaatas vihaselt Tulekärakat. „Ligihiilimine ei ole küll parim moodus mulle muljet avaldada, tead ju isegi.“
„Ma ju ei hiilinud sulle ligi. Ma tulin umbes nii tasakesi nagu kõhtu haavatud minotaurus,“ vastas Tulekärakas ja naeratas laialt. „Aga kui sa juba selle teemaks võtsid, siis milline oleks parim viis, kuidas sulle meeldida? Abivalmis mõistus tahab teada!“
Alustuseks vastas Lana tuima pilguga. „Kas asja kah oli?“ küsis ta pärast seda, kui pilgu ära pööras.
„Ei olnud nagu, lihtsalt ma arvan, et mõtlesin selle välja,“ rääkis Tulekärakas ja istus Lana pingi kõrvale marmorile. Kui inimene taas tema poole vaatas, vastas libalane ta ütlematajäänud küsimusele: „Miks sa käitud minu ja nende kahe lähedal niimoodi.“ Ta lehvitas kapja Videvikusära ja Matti poole.
„Oh, kas tõesti?“ Lana hääletoon oli kõike muud kui uudishimulik.
Tulekärakas noogutas ja naeratas nii veenvalt kui oskas. Nüüd pean väga ettevaatlik olema. Kui ma kasutan nüüd valesid sõnu, on see, et ma teda enam kunagi ei näe, minu väikseim probleem. “Ma vist pean oma selgitust alustama küsimusega. Arvatavasti ei ole sa midagi kuulnud sellest, mida nimetatakse „libalase dilemmaks?“ See on lugu, mida räägitakse peamiselt minu pere keskmistes seisustes. Kõrgemad seisused ei saa seda lugu nautida, kuna kardavad Emakest Kalleimat, ja alamad seisused... Neid lihtsalt ei huvita. Vist.“
Tulekärakal ei olnud vaja kuulaja poole vaadata, et teada, et ta on võitnud Lana tähelepanu. Vaatamata tema varasemale järsule hääletoonile oli tema emotsiooni tekkinud väike annus uudishimu. „Libalase dilemma räägib libalasest, kes töötas tema liigi suhtes ideaalsel kohal: ta oli kosjasobitaja. Üksildased ponid tulid tema juurde abi otsima ja tema organiseeris neile kohtumisi teiste üksildaste ponidega. Ta oli sellel alal nii hea, et ta kuulsus levis laialt ning ponid lähedalt ja kaugelt tulid tema juurde armastust otsima... Ja vastutasuks imbus salaja temalegi seda ohtrat armastust, mida paarilised pärast teineteise vastu tundsid.
See kosjasobitaja oli meie pere üks produktiivsemaid saagikogujaid, kuni juhtus ootamatu asi: tema juurde tuli poni, kes huvitus temast enesest. See oli nagu... Noh, kuidas inimene ütlebki? Püha Graal? See on igale libalasele nagu Püha Graal, kogeda armastust otse, mitte haarata energiat teiste emotsioonidest. See ei olnud asi, mida see libalane oodata oskas, sest see välimus, mida ta kasutas, ei olnud kelleltki varastatud, vaid ise välja mõeldud ja see pidi olema igal moel tähelepandamatu. See libalane oli veatu moondumise meister, kuid ta ei püüdnud olla keegi muu poni kui tema ise. See tähendas, et poni, kes tema vastu huvi tundis, tundis huvi tema enda vastu, mitte selle poni vastu, kelleks ta end moondanud oli. Olendile, kes elas, olles keegi muu poni, mitte tema ise, oli selline avastus hirmutav.“
Lana oli vahepeal oma pilgu mujale keeranud. „Oled sa vast vaeva näinud selle jura väljamõtlemisega, Tulekärakas.“
Niisiis. Kas kõik või mitte midagi. Tulekärakas rebis pilgu inimeselt eemale ja hingas sisse. „Ma arvan, Lana, et sa oled selle libalasele moodi. Sa naerad ja viskad nalja ja nokid halastamatult kapten Harrise ja printsess Videvikusära kallal. Olen rääkinud ka sinu kamraadidega ja Maa veteranidega ja nad kõik ütlevad, et oled üks hea südamega sitapea. Pealegi oled sa sellega veidral moel teistele toeks. Aga see on vaid mask. See on identiteet, mille oled loonud endale, et suhestuda ümbritseva maailmaga ja saavutada oma eesmärke, hoides samal ajal teistest distantsi. Mitte keegi ei võta sind tõsiselt ega ürita läheneda, eks?
Erandiks oleksin ehk mina, kuid ma ei saa aru, miks...“ Libaükssarvik vaatas uuesti Lanat ja astus aeglaselt sammu tagasi.
Lana näost oli kadunud harjumuspärane naeratus või vähemalt see pingutatud naeratus, mis oli palju sagedasem, kui Tulekärakas läheduses oli. Libalast ehmatas enim... selle inimese igasuguste emotsioonide täielik kadumine.
„Võib-olla ma ka eksisin. Andesta mulle mu oletused,“ vabandas Tulekärakas ja jätkas taganemist. Nende vahelt mööduv minotaurus katkestas silmside ja libalane kasutas juhust, et minema galopeerida. See on vist veel üks asi, mis minu rahval ja inimestel ühine on, mõtles ta, kui sai hinge tõmmata. Ka libalasele ei meeldi see, kui keegi paneb ta silmitsi sellega, kes ta tegelikult on.
--
12:00, 05.12.2015, valmisolekuruum, Canterlot
Kui Victor Spiegel oli enda vahetuse algusest ette kandnud, võttis ta sisse oma harjumuspärase koha seal, kus tavaliselt kogunesid pegasused. Pärast „sündumsterohket metsaskäiku,“ nagu Vastutuul oli seda nii abivalmilt kirjeldanud, oli see inimene lendavate ponide seas väikestviisi kuulsaks saanud. Kui neil õnnestus teda viimaks vestlustesse meelitada, oli vaid aja küsimus, millal pegasused teada said, et tegu on paraja kambajõmmiga, kes oli Maal olnud lendur. Pärast seda olid nad lausa nõudnud, et Victor oleks nende kambas, kui nad missiooni ootavad.
Ent täna ei olnud selline päev. Kohe, kui Victor ruumi tuli ja Videvikusära märkas, tõmbus ta kühmu ja hiilis ruumi kaugeima seina äärde. Esialgu tundus see idee küll hea, kuna valitud kohas liikus suhteliselt vähe rahvast. Kui aga Vastutuul tema lähedal peatus, sai Victor aru, miks siin seina ääres rahvast vähem oli.
Kogu sein Victori pingi vastas oli täis pabereid, pilte ja pärgamenti. Ta ei osanud sellest keelest sõnagi lugeda, kuna tema tõlkekaelakee mõjus vaid kuuldavale keelele. See aga ei takistanud teda juurdlemast selle üle, mida need paberid tähendasid. Suuremal osal piltidest paistsid naeratavad pered või üksikud ponid, kes poseerisid või tegid imelikke nägusid.
„Kõik need on saadetud kaardiväelastele ja vabatahtlikele võitlejatele,“ seletas Vastutuul. „Mõned on neist tänuks nende töö eest, kui nad on päästnud mõne poni. Mõned on pildid kadunud peredest ja sõpradest. Mõned mälestavad neid, kes ei tule enam kunagi tagasi.“ Pegasus avas suu, et jätkata, kuid vaikis, kui ta pilk peatus ühes kohas keset seina. Ta noogutas Victorile ja lahkus.
Minu viimase kuue kuu elulugu, mõtles Victor kurvalt ning vaatas neid häid soove, kadunud isikute nägusid ja hüvastijätukirju. Ta hoidus vaatamast koha suunas, kuhu Videvikusära oli kolme tunni eest saabunud. Mul on vaid kaks valikut ja mõlemad on vastikud.
„Ee... Mister Spiegel?“ küsis ootamatu, kuid mitte ebameeldiv hääl Victori kõrvalt. Võbelus naeratas inimesele ja lehvitas kabjaga valge ükssarviku suunas (Haruldus, kui õigesti mäletan, mõtles Victor), kes seisis ta taga. „Ma loodan, et sul läheb hästi, ja kui see sulle tüli ei tee, siis äkki võtaksid kerge eine, kuni sa ootad.“
„Tegelikult see tõesti meeldib mulle,“ vastas Victor, kes oli valmis tegema kõike, mis ta mõtteid ebamugavast olukorrast kõrvale juhiks. Ta patsutas pingile enda kõrval ning pegasus hüppas ta kõrvale ja hakkas oma sadulkottides tuhnima. Peaksin end kõigi nende snäkikeste pärast süüdi tundma, mõtles Victor, meenutades haiglakülastusi ja väikseid kingitusi, mis teda alati oodanud olid. Ehk nad vähemalt ei mõtle, et käisin neil külas vaid nende snäkkide pärast. See oleks justkui altkäemaks.
Kogu süütunne haihtus, olles kaotanud lahingu näljaga, kui Võbelus võttis välja pakikese, mis sisaldas midagi, mida XCOM-i sõdurid olid viimasel kuul väga vähe saanud. Õhukesse paberisse oli mähitud tükk paneeritud liha, see ärgitas inimeses liikvele nii hirmu kui kiusatuse. „Kas see on...“
„Jah, see on see ja selle söömine on okei,“ ütles Võbelus, vastates Victori mõlemale küsimusele, ilma et Victor oleks pidanud selle sõnastamise üle vaevlema. „Ponid enamasti ei tunne ennast seda nähes mugavalt ega tunne end hästi ka nende jures, kes söövad seda söögiajal. Ma olen hoolitsenud kodus paljude loomade eest ja mõnede jaoks on see peamine toit. Pakun, et ka Vikerkaaresööstu see väga ei häiri, kuna tal on lähedane greifist sõber, kellega ta koos üles kasvas.“
Victor kuulas seda pealiskaudselt, kuna nautis parasjagu suutäit. Aga neelamise hetkel tõusis ta pähe kole mõte. „Ega... see pärine kellegi sellise küljest, kes räägib?“
„Ei, ei pärine,“ kinnitas Võbelus, kuigi hoidus vaatamast, kuidas Victor ülejäänud sööki nautis. „Ma rääkisin ühe greifide kokaga nende enklaavis ja tema valmistas selle mulle. Tal oli haige kirjapistrik, keda ma aitasin ravida, ja ta arvas, et see on õiglane tasu.“
„Ma tänan sind selle eest, aitäh,“ ütles Victor einega jätkates. Ta vaatas murelikult enda kaaslast. „Kuidas sa end tunned? Ma mõtlesin, et sa peaksid ikka puhkama. Sa said seal metsas ikka väga koleda obaduse.“
Võbelus naeratas ja vangutas pead. „Arstid tegid tõsist tööd ja nad tahavad olla kindlad, et enam komplikatsioone ei ole. Selg tundub teinekord kange, kuid arstid vaatavad mind korrapäraselt üle ja nad ütlevad, et ma paranen täielikult!“
Victor naeratas vastu, tundes siirast kergendust, ja võttis järgmise suutäie. „Mul on hea meel seda kuulda. Aga kas sa magad nüüd paremini?“ Kui pegasus maha vaatas ja pead vangutas, hakkas ta juba kätt sirutama, et ta selga patsutada, kuid jättis selle liigutuse pooleli. Igaüks saab painajad, kui näeb, kuidas laipu ribastatakse ja kuidas krüsaloid koorub. „Pean nentima, et olen siin küll kõrvaltvaataja... aga kui printsess Luna suudab su unenägusid näha, kas ta saab sind ka aidata?“
„Ta aitab mind igal ööl. Painajad on küll kohutavad, aga ta hääl rahustab mind. See on siiski iga kord kohutav, kuid asi muutub aeglaselt paremaks. Luna räägib, et sõpradega suhtlemine aitab samuti, seega olen väga tänulik, et mind kuulad,“ kiitis Võbelus ja naeratas soojalt.
„Oli rõõm abiks olla,“ ütles Victor ja neelas oma eine viimase tüki. „Ma loodan, et ma ei solva selle küsimusega, aga... oli see snäkk kah nagu tänusõna või?“
„Ei. See oli rohkem nagu vabanduseks,“ ütles pegasus ja suunas pilgu maha. „Mul on nii kahju. Ma olin vandunud, et hoian su saladust, ja teised tüdrukud samamoodi... Kuid ma kardan, et ta juba teab. Videvik teab, kes sa oled, ja ma kardan, et ta teab, et sa oled siin.“
Victori näkku tõusev õudus tegi Võbeluse ärevaks. „Ei! Ei! Kõik on korras! Mina ja tüdrukud rääkisime temaga paar päeva tagasi. Tal on vaja vaid aega sellega harjuda, arvan ma. Seegi ei tulnud kasuks, et tema oli see, kes sai printsess Cadance'ilt selle kirja...“
Ta teab nüüd. Jeesus Kristus... Kas on siin üldse enam kedagi, kes EI tea, mõtles Victor, vahtides tuimalt vastasseina. Mida see nüüd mulle tähendab?
„Kui sa tahad, võime minna ja temaga rääkida. Ma tean, et see pole sulle kerge. Olen kindel, et teised tüdrukud on nõus juures olema või ma võin ka üksi tulla, kui sa nii tahad,“ pakkus Võbelus ja osutas kabjaga sellesse suunda, kuhu Victor kogu õhtu vaatamast oli hoidunud.“Ta on siinsamas... Oh heldus.“
Victor ei suutnud hoiduda vaatamast Võbeluse osutatud suunas. Sagivast rahvast oli raske läbi vaadata, kuid korraks nägi ta Videvikusära... ja kapten Harrist. Printsess lebas otsekuti inimese turvistatud süles ja magas ega lasknud end ümbritsevast saginast segada. Kapteni käsi oli ta kaela peal ja sõrm mudis laisalt kõrvajuurt. Kõigi väliste tunnuste järgi mõlemad nautisid seda olukorda. Miks Võbelus sellele niimoodi reageeris, mõtles ta korraks, kuid peatus, kui oli pegasuse poole vaadanud.
Võbeluse silmad olid lukustunud paarile ja ta oli esikabjad oma alumise näopoole ette tõstnud. Aga kabjad olid liiga väiksed, et tõusvat puna varjata.
„Võbelus?“ küsis Victor ja see tõmbas pegasuse sellest transist välja. Victor vaatas veel kord kapten Harrrise poole ja siis Võbeluse poole ning tõstis aeglaselt parema käe. „Tead, kui sa tahad...“
„Aitäh, aga ma pean kohe minema, mul on kiire, head aega,“ purtsatas Võbelus ja galopeeris minema.
Ütlesin midagi valesti või, küsis Victor endalt, heitis viimase pilgu Videviku ja Harrise poole ning suunas pilgu uuesti mälestuste seinale.
--
Videvikusära kõikus teadvuse piiril. Tema väsimus võitles vastutuse ja teiste asjadega, mida ta praegusel hetkel meenutada ei tahtnud. Ohh, ma tean, et spaa diivanid ei ole eriti mugavad, aga see siin on puhta naeruväärne, mõtles ta, ent ei suutnud ennast nii palju kokku võtta, et pahuralt nuriseda. Ma mõtlesin, et Haruldus käib Aaloe ja Lootose juures vaid iluprotseduuride pärast kapjade ja laka jaoks. Aga kui ta saab iga kord ka sellist massaaži, siis peaksin isegi seal tihedamini käima. Ma ei teadnud, et neil ponidel on nii osavad käed... Nüüd käskis ta vastutustundlik pool tal viivitamatult üles ärgata. Siin oli mingi väga oluline nüanss, mille ta ilmselt unustanud oli.
Seekord õnnestus Videvikusäral uriseda ja ennast aeglaselt sirutada. Ta tõmbas hajameelselt kabjaga üle näo, et pühkida ära suunurgast valgunud ilanire, ajas end jalule ja ringutas. Ohhoo, spaa on täna rahvast täis, mõtles ta uimaselt ja üritas oma uniste silmadega ümbritsevaid ponisid vaadata.
„Kas on parem? Sa magasid peaaegu kuus tundi,“ ütles tuttav hääl kuskilt lähedalt.
Videvikusära pööras pead ja järgmise sekundiga tundis ta ära Matti, kes istus päris tema kõrval. Matt? Mida teeb Matt... Poole selle mõtte peal vabanes ta mõistus unehämust ja hakkas täiel kiirusel tööle. See ei ole spaa. Aaloel ja Lootosel ei ole käsi. Mattil on käed. Ja mina, Celestia nimel, magasin Matti süles.
Teda haaras tasapisi õudus, kui ta vaatas kohta, kus ta pea puhanud oli. Ma ilastasin läbi une. Ilastasin Mattile sülle, kui ta mind masseeris!
Osa sellest õudusest pidi paistma ka ta näost, sest Matt tõstis käed üles ja naeratas. „Ära nüüd end vormist välja ringuta, Vidi. Ma tean, kui vajalik see puhkus ja uni sulle oli. Ja olen õnnelik, et sul niimoodi olla lasin.“ See võis olla küll Videvikusära kujutlusvõime vili, kuid selles naeratuses paistis midagi lanalikku. „Pealegi su isa ütles, et sa oled armas, kui sa magad, ja see oli tõesti väärt vaatepilt.“
„Oh, päriselt või? Noh, mu vahetus nüüd algab ja ma pean vist minema. Oli tore juttu rääkida, head aega!“ pahvatas Videvikusära ja traavis pingist eemale. Tal oli raske ennast vaos hoida, et mitte minema galoppida või teleporteeruda. Koridorides oli rahvast vähe ja tal oli lihtne tualetti eralduda. Kiire traav aeglustus, ta jõudis kraanikaussideni. Kui vesi hakkas jooksma, kastis ta rätiku auravasse vette ja mässis siis näo sellesse.
Mis just juhtus, mõtles ta, kui oli piisavalt rahunenud, et ratsionaalselt mõelda. Matt tuli ja rääkis minuga, siis ütles mulle Videvikukära... Videvikusära mõttelõng peatus, ta kaalus, millist piinlikku kättemaksu isale selle eest korraldada, ja mõtles siis edasi. Siis me rääkisime Säravast, siis raamatutest, siis inimeste meditsiinikoolidest... Siis... Talle meenus Matti käsi ta seljal ja õlgadel ning siis ärkas ta üles ja Matt sügas ta kõrvu nii, et ta peaaegu unustas, kus ta on... Videvikusära nühkis närviliselt nägu ja pani viimaks rätiku kuivama. Ta astus paar sammu ukse poole, kuid vaatas peeglisse ja jäi seisma.
Märg rätik polnud Videvikusära nägu paremaks muutnud. Märja rätikuga hõõrumine oli näo ja kaela karva turri ajanud ning lakasalgud meenutasid ilumärgirüütlite katseid Harulduse soengut järele teha. Oh, ma ei saa ju niimoodi välja minna! Ta halises omaette ja võttis järgmise rätiku, et kõik ära siluda. Oleks vaid Haruldus siin...
„Noh, kallis, sa paistad pärast uinakut üsna endast väljas olevat.“
„Haruldus!“ hüüatas Videvikusära ja pidi ehmatusest peaaegu oma nahast välja hüppama. Ta haaras valgest märast kinni ja vaatas talle otsa. „Kas sa loed mu mõtteid või?“
„Mm... ma küll ei tea, et ma oskaksin, Videvik,“ vastas ükssarvik ebalevalt naerdes. Ta tõmbus Videviksuärast kehapikkuse võrra kaugemale ja köhatas. „Ausalt öeldes ei pea olema mõtetelugeja, et aru saada, mis su peas toimub, kallis.“
„Praegu ei toimu mu peas midagi!“ eitas Videvikusära. See ei kõlanud veenvalt isegi ta enese kõrvadele. Ta ohkas pahuralt ja vaatas peeglisse. „Ma ei tea, mida teha, ja see on nii masendav.“
Aasivate sõnade asemel kostis Harulduse poolt hoopis sadukoti klappide sahinat. Videvikusära vaatas peeglisse ja nägi, kuidas tema poole hõljusid kaks juukseharja, naeratav Haruldus nende järel. „Niisiis, alustuseks teeme selle laka ja kasuka korda, siis ehk räägiksime veidi. Sa võid rääkida mulle kõigest, millest tahad, ja kui vajad nõu, siis aitan, kuidas oskan. Ma ei ole siin selleks, et suhteid korraldada ega kohut mõista, kallis. Ma olen su sõber ja valmis sind aitama kõigega, mida vaja.“
„See on, noh...“ alustas Videvikusära, kuid talle meenus, et nende praegune asukoht ei ole päris privaatne. „Mul on selline sõber... Ta... noh, läks reisile ja kohtas üht täkku, kes oli tema vastu väga kena, aga ta nõustus jääma vaid sõbraks, kuni ta temal külas oli. Nüüd on aga täkk hoopis temal külas ja on alati väga hell, kui nad on koos. Tema probleem on see, et ta ei tea, kas ta on võimalusest ilma jäänud, kui sel esimesel külaskäigul püstitati see „sõpruse“ piir või on see lihtsalt neil kombeks ja täkk ei ole huvitatud või ta on siiski huvitatud ja ootab võimalust teha esimene samm...“ Videvikusära jutu katkestas vajadus sisse hingata.
„Noh... Su sõber on siis parajas kitsikuses,“ nentis Haruldus ja ta häälest kostis palju vähem norimist kui Videvikusära oodanud oli. „Tundub, et sel märal on probleeme, millest ta peab jagu saama, kui ta tahab, et sellest sõprusest saaks midagi rohkemat või vähemalt et see kõigi osapoolte jaoks ära laheneks. Kas sa oskad öelda, kas su sõber ja see täkk naudivad seda, kui nad koos on?“
„Ma... ta arvab küll. Praeguste olude sunnil on suur osa nende jutuajamistest seotud tööga. Eriti pärast viimase kuu Canterloti sõda on neil olnud eravestlusi vähem kui tööalaseid,“ rääkis Videvikusära, kuigi komistas sõnade otsimisel. „Kas sa saad sellest aru?“
„Saan vist küll, kallis. Pingelised sündmused võivad suhteid mõjutada ja kõlab, nagu oleks selle rünnaku ajal selles täkus midagi muutunud. Äkki tahab ta seda suhet jõulisemalt edasi arendada, kuna tulnukate rünnaku oht kummitab meid pidevalt?“ küsis Haruldus Videvikusära lakka kammides. Ükssarviku näkku tõusis kerge irve ning ta jätkas: „Äkki täkk leidis ühe nendest paljudest raamatutest, mis liiguvad ümberringi...“
„Kindlasti mitte!“ nähvas Videvikusära peaaegu automaatselt.
Harulduse itsitamine lõppes ohkega. „Palun vabandust, et su sõbra kulul nalja tegin. Seda saab viimasel ajal nii vähe. Aga tundub, et su sõber ja see täkk peavad maha istuma ja oma kavatsustest tõsiselt rääkima. Kuigi iga mära tahaks oma kabjad kuumast olukorrast eemal hoida, peaksid see mära ja see täkk mingisuguse arusaamiseni jõudma. Mära tahaks end temaga siduda, kuid tal pole julgust, et esimene samm teha. Täkk hoiab ennast ilmselt tagasi, et mitte panna nii ennast kui mära oma otsekohesusega piinlikkusse olukorda. Muidugi võib takistuseks olla ka kultuurierinevus. Ta võib olla ka lihtsalt sõbraliku iseloomuga täkk ega kavatsegi kaugemale minna. Siin on nii palju tundmatuid asju. Nad peavad teineteise kavatsusi mõistma ja seda ei juhtu, kui nad sellest tõsiselt ei räägi.“
„On see nii lihtne?“ küsis Videvikusära ja vaatas anuvalt Haruldusele otsa.
„Ma kahtlen selles, kas nende vahel midagi nii kergesti laheneb, Videvik,“ naeratas Haruldus. „Miks sa ei käsitle seda nagu üht sellist keerukat kodutööd, milliseid printsess Celestia sulle saatis? Taanda kõik ebavajalikud keerukused ja keskendu probleemi tuumale.“
„Aitäh, Haruldus,“ ütles Videvikusära ja ta tundis õnnelikku eesmärgitunnet. Ma pidanuks juba ammu abi küsima! Printsess Cadance kindlast... Ja õnnetunne ta südames asendus süütundega. „Haruldus, kas ma olen halb poni, et mõtlen sellistest asjadest, samas kui Cadance just s...“ Viimane sõna jäi ta kurku kinni.
Kammid Videvikusära lakas peatusid ja hetk hiljem oli alikorn tihedas kallistuses. „Videvikusära, sa oled üks parimaid ponisid, keda ma kunagi tundnud olen, ja üks isetumaid kogu Equestrias,“ ütles Haruldus ning tõmbus uuesti eemale. Ta pilk oli selline, millega ta tavaliselt oli vaadanud Mesimagusat, kui varss midagi lolli oli teinud. „Kui printsess Cadance oleks siin ja saaks sinuga rääkida, olen ma kindel, et ta tahaks, et ei sina ega su sõber sellest kaotusest liiga palju ei mõtleks. Tegelikult ta isegi nõuaks, et sa sellest ei mõtleks!“
Harulduse pilk läks leebemaks. „Meil koos Võbelusega on olnud palju võimalusi inimestega rääkida. Mõned neist usuvad, et kui nad surevad, lähevad nad paremale maale, kust nad saavad vaadata neid, kes jäid maha. Me mõlemad ju teame, et ilmselt ta rõõmustab teie mõlema üle, kus iganes ta praegu on.“
Videvikusära nuuksatas ja pühkis silmi. „Aitäh, Haruldus. Mul oli vist tõesti vaja kellegagi sellest rääkida.“
„Ma olen alati valmis sõpru aitama, Videvik. Alati,“ ütles ükssarvik ja pakkus taskurätti. Ta naeratas vallatult, kui Videvikusära nina pühkis. „Su sõbra nimel aga, nõuan ma siiski tasu.“
„Oota, misasja?“ pahvatas Videvikusära, olles Harulduse nõudmisest hämmeldunud.
„Kompensatsiooni, kullake! Tasu osutatud teenuste eest muidugi. Ja ainus makseviis, millega ma rahul olen, on mahlane kuulujutt,“ vastas Haruldus ja kohtas alikorni altkulmu pilku. Haruldust see ei ehmatanud ja ta ohkas dramaatiliselt. „Pinguta, kuidas tahad, aga minusugusel ükssarvikul on nii raske leida kaaslast, isegi kõigi nende eksootiliste liikide hulgast siin. Isegi mu kallis Mesimagus on Kõrgeimast Küünisest sisse võetud, aga kui ma üksikasjadesse laskun, muutub ta kahtlustavaks ja jääb vait. Pealegi üks teatud poni võttis minult mu uusima armastusromaani ja tal pole julgust seda tagasi tuua!“
Vaat see on nüüd Haruldus, kellega ma harjunud olen, mõtles Videvikusära ja naeratas nõrgalt. „Ma vaatan, mida saan sinu heaks teha, Haruldus. Kas sulle meeldiks, kui ma tooksin selle asemele autori allkirjaga eksemplari?“
Videvikusära sõnad olid valge ükssarviku norimistuju peatanud. „Sina... Kas sina saad mulle tuua „Abistavate käte“ signeeritud väljaande? Kas sa tead autorit?“ Moeponi silmad venisid suureks, kui ta pähe tuli järgmine mõte: „Videvik, ega sina selle autor ole?“
„Kas ma... EI! Mina sellist rämpsu ei kirjuta!“ eitas Videvikusära ja vaatas korraks peeglisse. Karvastik ta näos oli taas sile ja lakk ära kasitud. Nüüd siis peab seda tegema... „Ma pean minema. Mu sõber tahab vist su nõuandeid kuulda.“
„Ära siis vastuteenet unusta, Videvik! Üks mõnus kuulujutt! Tahan kuulda kõigist üksikasjadest!“ vastas Haruldus oma kamme kotti pannes.
Kõditav tundmus naases Videvikusära rindu, kui ta kõndis selle pingi poole, kuhu Matt oli jäänud. See polnud ehk parim koht, kus rääkida. Ei, ta tahtis kuulda neist raamatutest, mida ma lugesin, kui noorem olin! Võtan teema üles pärast seda! Kohe, kui Matt ta silmaulatusse jõudis, tõusis ta pähe teine mõte. Kas see väike vestlus ongi nagu... kohtamine?
Tema sisemine arutelu jäi pooleli, sest Matt küsis: „Kuidas palun?“ Mehe kõrval istus üks täkk. Küsimus ei tundunud kummaline, aga toon oli nõudlik, nagu tahaks Matt täkku proovile panna, kas ta julgeb oma sõnu korrata.
Poni Matti kõrval oli Päikesekaardiväe pegasus. Tema sinine lakk ja kollakas karvkate tundusid tuttavad, aga Videvikusära ei tundnud teda selja tagant ära. Hääl tundus veel tuttavam, samas ta toon polnud kuigi sõbralik. „Tänan sind su teenete eest, mida oled seni printsess Videvikusära kaitsmisel osutanud, kuid tema on meie kodumaa printsess. Tema mainele ei ole hea, kui kõik näevad teda... suhtlemas nendega, kes on allpool tema seisust või kui nähakse inimesi tegemas tema suhtes ebasobivaid žeste. Kõigile oleks parem, kui sa nüüdsest temast eemale hoiaksid.“
Kuuldu põhjustatud jahmatus asendus raevusööstuga, kui Videvikusära pegasuse näo ära tundis. See on see ihukaitsja, kelle Säraturvis mind valvama määras, ja ta kamandab Matti minust eemale hoidma. Särav, sa nõudlik eesel! Annan kolakat, kui sind näen! Lajatan sulle su enda ihukaitsjaga, mõtles Videvikusära paari poole trampides. Ma pole mingi väike varss, keda sa maailma eest peitma pead!
„Lase ma nüüd mõtlen, mida sa ütlesid, siis ehk saan ka sinust aru, kapral,“ ütles Matt nii tasase häälega, et Videvikusära pidi pingutama, et pealt kuulda. „Sa pöördud selle küsimusega otse minu poole just siis, kui Videvikusära läheduses pole. Sa ei ole edastanud neid... muresid mööda käsuliini üles, vastasel korral oleksin ma sellest kuulnud kas kapten Turviselt või major Fujikawalt. Nii puusalt põrutades oletan, et sa pole sellest ka Videviku enesega rääkinud.“
„Printsess Videvikusäraga,“ nähvas poni.
„Kuna sa ei kasuta ametlikke kanaleid, oled sa kas lühinägelik, hulljulge või tead, et läbi käsuliini see jutt ei läheks. Pakun, et Videvik ütleks sulle otse, kuhu sa selle nõudmise omale pista võiksid, seda ilmselt küll viisakamal moel.“ Matti hääl oli küll vaikne, aga aeg-ajalt siiski nii vali, et vestluse diskreetsus oli ohus.
„Printsess Videvikusära alles tutvub oma seisusega ja ta peab aru saama, et seisusega kaasnevad ka kohustused. Üks neist kohustustest on valida, kellega ta suhtleb. See ei ole lihtsalt sobilik, kui üks meie printsessidest käib läbi kellegagi, kes on muu hulgas saanud hüüdnime lihunik.“ Isegi Videvikusära kuulis, et täku hääletoon oli teadlikult väljakutsuv.
Mattil kulus vastamiseks veidi aega. „Ah et tahad asja isiklikuks ajada? Minugi poolest. Oletan, et tahtsid temaga kohtuda... Ei, ta isegi mitte ei märganud sind, eks? Nüüd on pandud sind uue printsessi isiklikuks ihukaitsjaks ja juba sa arvad, et oled teine Säraturvis või?“
See oletus pani ponist sõduri võpatama, kuid ta ei suutnud teha muud, kui vastu jõllitada.
„Luba mul seletada mõningaid asju, millest sa seni ilmselgelt aru ei ole saanud. Videvikusära on täiskasvanud poni. Ta ei ole mingi lihatükk, mille pärast me võidelda võiksime, ja meie pole need, kes tulevad temale ütlema, mida ta peaks tegema. Kui tema teeb valiku ja sulle see ei sobi, siis võiksid mõelda, mis seisuses sa tema suhtes oled. Seejärel võiksid otsustada, kas sul on mingisugust õigust printsessile öelda, kellega ta võib koos olla ja kellega mitte.“ Saabumisala poolt kostsid kellahelin ja hüüe, mis kajasid üle ruumi üldise sagina, ning Matt pani kiivri pähe ja tõusis. „Mulle meeldib, et see vestlus toimus, kapral. Kindlasti on sul see meeles, kui järgmine kord mind ja Videvikku koos näed.“
Matt läks sõna lisamata koos teiste sõduritega ühele teleportatsioonialale ning jättis ärritunud kaardiväetäku ja pahvikslöödud alikornist printsessi selja taha.
--
13:25, 05.12.2015, valmisolekuruum, Canterlot
See operatsioon võinuks minna ladusamalt, mõtles Säraturvis ja vaatas, kuidas teleportatsiooni järelhelendus hajus. Temaga koos oli kaheksa sõdurit: kaks inimest, kolm greifist amburit, rajaleidja sebra ja kaks pegasust. Kõik nad tulid missioonilt küll tagasi, kuid kaks kolmest greifist ei lennanud ilmselt enam kunagi ja üks inimene pidi peaaegu käest ilma jääma. Haavatute poole tormav meditsiinipersonal oleks ükssarvikust kapteni peaaegu pikali jooksnud. Õnnestunud missioon siiski, siin ei ole mitte midagi ette heita.
Lõpuks õnnestus Säraturvisel saabumisala saginast välja trügida. Ta traavis ümber ala ja edasi väljapääsu poole. Enne, kui ta lahkus, peatus ta mälestuste seina ääres. Ta ei võtnud vaevaks lugeda ühtki neist teadetest, kuid toetas kabja vastu seina. See vist teeb asjaolud mulle selgemaks. Kui palju see kaotus ka mulle valu ei teeks, leidub veel tuhandeid säraturviseid, kes on kaotanud oma cadance'id.
See mõte viis järgmise mõtteni ja järgmine hämmastas täkku. Sa tundsid iga poni pärast südamevalu, eks? Miks sa mulle ei öelnud? Ma püüdnuks sind aidata. Tuttavlik viha hakkas taas pinnale tõusma, kuid hajus, kui Säraturvis sügavalt hingas ja kabja langetas. Ta ei vaadanud enam mälestusteseina poole ja traavis ruumist minema.
„Kapten Turvis?“
Keegi hüüdis teda nimepidi ja Säraturvis lõpetas endassevaatamise. Ta vaatas koridori ja nägi major Fujikawat. Naise näoilme oli rahulik, kuid ta samm paistis närviline, kui ta kiirustas täku kõrvale marssima. „Ma just tulin lahingust, major. Lähen praegu kappide juurde. Kas on abi vaja?“
„Ma kardan, et peate sihtkohta muutma,“ vastas jaapanlanna vabandaval ilmel. „Printsess Luna koondab ülejäänud nõukogu koosolekule ja ta tahab sind sinna. Ma ei tea, milline on olukord, kuid paistab, et asi on tõsine.“
No nii palju siis soojast dušist ja lõõgastusest, mõtles Säraturvis pahuralt, hoides seda näost välja paistmast. „Teie järel, major.“
Paar jätkas vaikselt kõndi, vältides sõdureid ja kindluse meeskonnaliikmeid, kes sõelusid valmisolekuruumi vahet. Kui nad jõudsid saginast kaugemale, köhis Fujikawa kõri puhtaks. „Ma tean, et sa oled kindlasti seda juba tüütuseni kuulnud, Särav, kuid ma pean sulle ikka ütlema, kui kahju on mul sellest, mis juhtus printsess Cadance'iga. Kui sul kunagi on tahtmist rääkida, siis tule vaid minu juurde ja ma kuulan. Maailm muutus alati helgemaks, kui keegi mind lihtsalt kuulas pärast seda, kui mu mees suri.“
Ärritus, mille Fujikawa jutt oli põhjustanud, ununes, kui naine oma jutu viimaste sõnadeni jõudis. Ma isegi ei teadnud, et ta on abielus olnud. „Tänan pakkumast, major. Võin sind üles otsida... aga mitte praegu.“
„Hästi siis,“ vastas major ja nad jätkasid vaikuses.
Nende teekond lõppes massiivsete paarisuste ees, mida valvasid kaks Päikesekaardi sõdurit. Nad andsid au, lasid ohvitserid ruumi ja sulgesid uksed nende järel. Asterion istus oma tavalisel kohal harjumuspärases poosis, jämedad käed rinnal risti ja skeptiline pilk silmis. Alvar istus toolil, mis oli tema jaoks liiga suur, ja mürmidoon seisis tema taga nagu raskesti relvastatud vari. Printsess Luna ei istunud parajasti oma toolil, vaid rääkis sebrade esindaja Ovaniga. Ja kuninganna Chrysalis kõndis laua teise otsa. Libalaskuninganna ei paistnud otsivat omale kohta, vaid tundus liikuvat nii, et laud ja osa rahvast oleks tema ja kapten Säraturvise vahel.
„Paistab, et kõik on kohal. Valvurid, sulgege uks,“ ütles Luna ja läks oma kohale. Kui riiv sulgus, jätkas ta: „Olen kutsunud teid kokku, et rääkida vaenlasest, kes teeb tulnukatega koostööd. Me lootsime, et see on vaid kohatine ja väikese mastaabiga, kuid me oleme saanud teateid, et see ei ole nii.“
„Olen kuulnud kõlakaid, et Tirek osales rünnakus Kristallimpeeriumile,“ ütles Ovan ning vaatas ülejäänud nõupidajaid, et nende reaktsioone hinnata. „Kas see tähendab, et kuningriik, kust ta pärit on, on otsustanud sissetungijatega koostööd teha?“
Luna raputas pead. „Ma arvan, et see vaenlane, kelle pärast see kohtumine kokku kutsuti, ei ole selle juhtumiga seotud. Enne, kui ma sellest teile räägin, palun ma vabandust, et olen selle vaenlase seni salajas hoidnud. Mina sain samuti sellest vaenlasest alles hiljuti teada ning need, kes on selle vaenlasega võidelnud ja teavad neid hästi, uskusid, et nad ei leia kunagi teed meie maailma.“ Lühike pilk Fujikawale ja Säraturvisel oli üsna selge, millisest vaenlasest on jutt.
„No ärge hoidge meid kotis. Lao aga välja!“ urises Asterion.
„Ma arvan, et näidata on parem kui rääkida,“ ütles Chrysalis, kui Luna tema poole vaatas. Libalase sarv hakkas helendama ja ümbritsev ruum asendus illusiooniga Equestria linna öistest tänavatest. „Kaks minu agenti teatasid täna õhtul ebatavalisest tegevusest Applewoodis. See on see, mida nad nägid.“
Vaatepilt hakkas liikuma, kui maskeerunud libalane koos teiste ponidega mööda tänavat kõndis. Kõigi kõrvad pöördusid samasse suunda, kust öötaevast kajas kiire podin ja ponikari hakkas paaniliselt varju otsima, kui midagi üle linna hõljus. Sekund hiljem kukkus tänavale kaheksa jala kõrgune musta- ja oranžikirju metallist torn ning kohe pärast seda illusioon katkes.
„Mis asi see oli? Kindlasti ei sarnane see stiililt tulnukate relvadele. Ja selle heitnud õhulaeva hääl ei sarnanenud millelegi, millest seni teatatud on,“ ütles Alvar ja kuigi kohtumisest osavõtjad tõde ei teadnud, nad noogutasid nõustuvalt. Kes aga teadsid tõde, need krimpsutasid nägusid.
„Ma arvan, et minu teine agent annab selle vaenlase olemusest veidi pikema ülevaate,“ ütles Chrysalis ja illusioon nende ümber muutus. „See agent oli linnast väljas ja tal õnnestus musta torni mõjust hoiduda.“
Nüüd näitas illusioon kehvemat linnaosa, kus olid peamiselt ühekorruselised majad ja pinnasteed ning tänavaid valgustasid rohkem akendest paistvad tulukesed kui tänavalambid. Taas kajas tuttav podin, kuid musta torni asemel hüppasid tumedalt õhulaevalt maha kümmekond inimest. Nende kehad olid pikkade mustade mantlite varjus, näha olid vaid oranžid maskid ja relvad nende käes.
„Mis asja?! Mida see veel tähendama peaks?!“ hüüdis Asterion ja näitas Fujikawa suunas näpuga. „Miks sinu inimesed seal on? On see mingine riigipööre või?“
„VAIKUST!“ möiratas Luna ja kui minotaurus uuesti suu avas, vaatas printsess talle otsa. „Küsimusi esitad pärast lõppu, siin on veel palju vaadata.“
EXALT-i sõdurid vaatasid ümbruskonna üle ja komandör andis signaali. Nende grupp hajus, et teha ruumi suurtele asjandustele, mis ülevalt maha pandi. Vähese valguse tõttu polnud palju näha, kuid see vähenegi rääkis enda eest. Metallsõrgade ja tagurpidi liigestega jalgadele toetusid laiad kered, millele kinnitusid jämedad käed, ning kätel paistsid mingit sorti raskerelvad. Ühe masina pea pööras libalase poole nagu kahuritorn ning agent nägi sarvi masina pea kohal ja ühtainust helendavat silma.
Vaatepilt kangestus ja kõigi silmad pöörasid Asterioni poole. Minotauruse näost paistis esmalt õudus, kuid see asendus kohe raevuga. „VALETAJA!“ möiratas ta, heitis laua ühe käehoobiga kõrvale ja tormas Chrysalise poole. „Ei ole mingit võimalust, et...“
Asterion jäi vait, sest Luna surus ta telekineetilise jõuga maha. „Veel üks selline vihasööst ja olen sunnitud su koosolekult kõrvaldama,“ ütles alikorn külmalt. Ülejäänud ruumisviibijad taastusid šokist, mille olid põhjustanud lendav laud ja illusioonis avanev vaatepilt. „Ma olen Chrysaliselt saadud teabe autentsust kontrollind, kuid ei tea sellest vaenlasest just palju. Sina seevastu paistad sellega tuttav olevat. Sa räägid sellest meile. Praegu.“
Viha Asterioni näost hajus, kui ta vaatas pilti minotaurusekujulisest metallmonstrumist. „Need on... nukud, mis on pärit nukumajast.“