„...ja kui ta seisis nägi vaenlast, siis Tähepööris ei mõelnud sellest, mida ta peab tegema. Ta tegi seda, mida vaja, ja tema ainsaks mureks oli tema rahva tulevik.“ Printsess Celestia, rääkides Tähepöörise Habemikust.
9:00, 14.12.2015, kaardiväe kasarmu
Pean vist olema tänulik selle usalduse eest, mille printsessid minule on pühendanud, mõtles Tulekärakas, kui ta traavis oma toast söögisaali poole. Ta vaatas valves seisvaid ja koridorides patrullivaid ponisid ning ei kulunud palju aega, kuni ta kohtas maaponi, kellel oli seljas vabaajavorm, mida ehtis väike roheline embleem. Kohe, kui nende pilgud kohtusid, teadsid nad mõlemad, kes nad tegelikult on... Ning nad möödusid teineteisest, nagu midagi ei oleks juhtunud.
See saladus, et Chrysalis oli liitu kaasatud (samuti tema pere), oli teada vaid vabade rasside liidu kõrgeimatele esindajatele. Saladus oli ootamatult paljastunud, kui libalaskuningannat tulistati ja ta kiirkorras haiglatiiba viidi. Uudis levis kindluses nagu kulutuli ja printsess Luna avaldas ametliku teadaande, ennetamaks paanikat.
Teadaanne oli põhimõtteliselt tõene, aga Tulekärakas seda sõna-sõnalt ei uskunud. „Kuninganna Chrysalis tegutses printsess Luna ja tema alamate kaitseks, et nurja ajada tulnukate argpükslik tapmiskatse?“ Ilmselt oli ta liiga aeglane ega jõudnud printsess Luna taha varju minna ja sai pihta, mõtles maskeerunud libalane pahuralt.
Tulekärakas püüdis küll püsida Chrysalise vastu vaenulikuna, kuid tema mõtted rändasid ikka selle liiga lühikese vestluse peale, milles ta osales, kui nad vahendasid Maal kaastundeavaldusi. Will ütles, et ma peaksin Chrysalisega leppima, aga mida teab tema kuningannast? Sellest, mida kuninganna teinud on? Mitte midagi. Ta peatus ja raputas kibestunult pead. On halb vanem siis parem kui surnud vanem? Chrysalis vähemalt võib paremaks saada, kuni ta elus on, aga mina väga ei panustaks sellele. Ta raputas need mõtted peast välja ja avastas, et kabjad olid ta omasoodu haiglatiiba kandnud. Kaks valvurit, roheliste märkidega täkk ja mära, seisid koridori lõpus ukseava kõrval. Nad jäglisid Tulekärakat, kui ta ümber pööras ja tagasi hakkas minema. Aga mõtteid tagasi pöörata ei olnud kaugeltki nii lihtne, kuid vähemalt õnnestus tal need tahaplaanile lükata, kui ilmus sobiv takistus.
„Tulekärakas! Siin sa oledki!“ kõlas kaugemalt hallist hüüe ja järgmisel sekundil ilmus hüüdja nähtavale. See Mesimagus, kes oli kodunt kaugele eksinud, vingerdas rahvasummast läbi nagu puuleht tuules ja peatus Tulekäraka ees. „Just sina oled see mära, keda ma näha tahtsin!“
„Noh, mis on?“ küsis Tulekärakas naeratades ja tema paha tuju jäi kiiresti sellest märast kiirguva rõõmsa meele varju.
„Vaatamata minu pingutustele ei taha taevas alla kukkuda,“ vastas Mesimagus vähimagi häbita. „Tegelikult loodan ma, et sa teed mulle ja Videvikule teene.“
Videvikusärale? See on nüüd küll üllatav, mõtles Tulekärakas, meenutades põhjatut meeleheidet ja süüd, mis oli kiiranud kambrist, kuhu printsess end lukustanud oli. Isegi kümne kehapikkuse kauguselt ähvardas see libalase vaimu murda ja ta oli hommikul sedavõrd hajevil, et ei märganudki, kuidas emotsionaalne süngus oli kindlusest hajuma hakanud. „Kui sinu teene ei seisne selles, et pean aitama sul taevast maa peale tuua, siis ma teen, mida saan.“
„Suurepärane! Niisiis mina ja Videvikusära mõtlesime, et meile võiks olla tervislik natukeseks kindlusest väljapoole jalutama minna ja me mõtlesime Ponyville'is käia. Videvikusära pole selle hulluse algusest saati seal käinud ja mina pole siinset Ponyville'i veel üldse näinudki. Me siis mõtlesime, et see võiks olla lahe!“ lobises Mesimagus kiiesti, vaatas siis üht valvurit koridoris ja sattus segadusse. „Aga...“
„Sa siis tahaksid vaikust ja rahu, selmet kapten Turvis saadaks ihukaitseks terve pataljoni kaasa?“ oletas Tulekärakas ja Mesimagus noogutas. „Jah. Ponyville on suhteliselt lähedal ja abi saabub kiiresti, kui midagi juhtuma peaks. Mul õnnestuks ehk Säraturvist selles veenda, kui ma tulen koos Videvikusära ihukaitsjaga.“
Mesimagusa emotsioonist sähvatas rahulolematuse noot, aga see kadus nii kiiresti, et Mesimagus pidi selle nullimiseks olema õppinud ja harjutanud. „Tegelikult oli see just see teine asi, millest tahaksin sinuga rääkida. Teiseks põhjuseks oli pääseda eemale sellest valvurist, kelle Särav oli tema kõrvale määranud. Videviku jutu järgi kippuvat ta temale määratud volitusi ületama.“
„Või nii?“ küsis Tulekärakas rohkem iseendalt ja soris neis muljetes, mille kõnealune täkk talle jätnud oli. Kapral Välkvalve. Kõigis kaardiväe kehalistes katsetes ja kirjalikes eksamites üle keskmise. Ei osalenud Maa vabatahtlike missioonil... Kui mu mälu mind ei peta, määrati ta Videvikusära ihukaitsjaks siis, kui Säraturvis oli Maal, meenutas Tulekärakas. Muud olulist temale selle täku kohta ei meenunud. Huvitav, milles see „volituste ületamine“ seisnes? Loodetavasti oli ta lihtsalt liiga agar tulipea, sest kui ta peaks Videvikusära suhtes kohtlane olema, ei oleks Särav väga... meelitatud sellest.
Jälle tundis Tulekärakas pahameele emotsiooni, aga Mesimagusa näost ega häälest seda välja ei paistnud. „Jah, nii on.“
„Ma panen Särava selle üle mõtlema, aga garantiid ei anna. Kui te koos printsessiga valmisolekuala kandis liigute, leian ma teid üles ja vahendan uudiseid,“ pakkus Tulekärakas ning traavis mööda koridori minema. Ehk tal ongi õigus. Käia korra nende kahega väljas aitaks ehk teisigi asju unustada. Ma parem veenan Säravat selle jalutuskäigu vajalikkuses kui külastan seda olendit, keda ma näha ei taha.
Tulekärakas traavis tubli kümme minutit ringi, kuni kohtas viimaks komandokeskusesse suunduvas koridoris Säraturvist. „Vabanda, kapten, lootsin paluda veidi sinu aega, et rääkida printsess Videvikust.“ Ja kohe, kui ta kapteni õde mainis, oli Tulekärakas tema tähelepanu võitnud. Käes on siis see hetk, mis tuleb viivitamata ära kasutada, et mitte ebaõnnestuda. „Paistab, et ta tunneb end veidi paremini, aga tahab käia korra Ponyville'is koos minu ja meie salapärase värske külalisega. Mõtlesin, et peaksin sulle sellest teada andma.“
Säraturvis vaatas hetke tähelepanelikult, siis pööras pilgu kõrvale ning noogutas. „See võib tõesti talle hea olla. Kui lihtsalt oodata ja loota, et ta taastub niisama, võib see talle rohkem kahju kui kasu teha... Kas midagi on valesti?“
„Ei, ei ole,“ vastas Tulekärakas, kuid ei suutnud varjata šokki oma hääles. „Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki oled sellele ideele vastu.“
„Vastupidiselt kuuldusele ei ole ma nii hirmsasti kaitsev oma õe suhtes, kui olukord seda võimaldab,“ vastas Säraturvis. Ta hääles oli tunda enesekirumist. „Ma tegelikult rääkisin täna selle Maalt leitud märaga ja tema on üks põhjus, mille pärast ma sellele ideele vastu ei ole. Olen kuulnud, et ta on mu õe ja Elemendikandjatega palju aega veetnud pärast seda, kui õde memoratooriumist välja tuli, see räägib tema iseloomu kohta head. Pärast temaga kohtumist veendusin ka tema teistes võimetes.“ Täku näkku tõusis üleolev muie ja ta ohkas. „Tulekärakas, kas sul on kunagi olnud ebaõnne kohtuda leitnant De Seliga?“
Veider küsimus pani Tulekäraka mõtlema. Ta sulges silmad ja üritas meelde tuletada. „Leitnant... Fleur De Sel. Kui nüüd meenutada, oli ta kandidaat kaardiväe kapteni kohale pärast sinu isa erruminekut, aga jäi ühe aadlikust õukonnaponi pärast sellest kohast ilma. Ma tean, et teda on nähtud treeningute ajal kasarmus liikumas, aga mul pole olnud õnne temaga kohtuda.“
„Ma nägin teda treeningute ja karjääri jooksul rohkem kui korra ning meeldiv see ei olnud,“ rääkis Säraturvis ja vaatas rahutult üle õla. „Ma pole kunagi näinud veel mära, kes võidab Päikesekaardi parimaid, ilma et isegi higistaks. Sõna otseses mõttes.“
Kuuldu pani Tulekäraka kulmu kergitama. „Kui üllatuslik see ka ei ole, ei saa mina aru, mis seos on sellel meie praeguse vestlusega...“
„Ainult see seos, et ma nägin Maalt leitud mära juures samasugust kapjade tööd ja liikumist. Kui ta on Fleur De Selist kasvõi poole kehvem, usun ma tema oskustesse, kui peaks tekkima vajadus Videvikku kaitsta,“ seletas Säraturvis. Ta näos paistis nostalgiat, kui ta uuesti Tulekäraka poole vaatas. „Tean, et sinagi oled hea võitleja, aga ma tahan olla kindel, et Videvikul oleks ohutu. Ma käsin Videviku ihukaitsjal teiega liituda. Ma tunnen end rahulikumalt, kui tean, et ka Päikesekaart on kohal, kui probleeme peaks tekkima...“
Tulekärakas ahvis Mesimagusa mossis nägu, kui seda ihukaitsjat mainiti, ja ootas, kuni vestluskaaslane kõhklema hakkas. „Mõistan, söör, kuigi ma ei tea, kas see printsess Videvikusärale vastuvõetav on. Ma võin põhjust küll vaid oletada, kuid Mesimagus ütles, et sinu õe ebamugavus selle valvuri läheduses ei tulene ebakindlusest, vaid selle ihukaitsja käitumisest.“
Säraturvis avas suu, et vastu vaielda, kuid sulges selle, kui Tulekäraka juttu edasi kuulas. Ta vaatas libalast pingsalt ja käskis siis: „Selgita seda.“
„Mina isiklikult ei tea küll üksikasju, ma lihtsalt mõtlesin, et see vajab sinu tähelepanu.“
„Sain aru,“ vastas Säraturvis, jälgis Tulekärakat hetke kauem ja pööras pilgu viimaks kõrvale. „Olen selle reisiga nõus, kuid minu tingimused ei kuulu vastuvaidlemisele. Määran sinu seda juhtima ja Välkvalve liitub sinuga. Jälgi tema ja mu õe käitumist. Ma tahan lihtsalt teada, kas Videvik võtab seda liialt dramaatiliselt ja kas ma olen teda niimoodi kahtlustades valesti teinud.“
„Sain aru, söör. Annan printsessile teada ja me läheme,“ kandis Tulekärakas ette, andis au ja pööras koridori poole. Pole küll päris see, mida need kaks lootsid. Vähemalt pääseb printsess kindlusest välja ja saab jalgu sirutada. Ja kui Mesimagus on veidigi Harulduse moodi, saame jututeemasid möödunust eemale tüürida ja rääkida Mattist. Videvikul hakkab parem ja minul samuti. Ta kiirgab magusat õnne, kus iganes ta temast mõtleb... Mõtted printsessi positiivsetest emotsioonidest osasaamisest olid Tulekäraka sedavõrd hajevile ajanud, et ta ei vaadanud ette ja ta pidi vastumarssivale XCOM-i sõdurile peaaegu jalge vahele takerduma. Ta hakkas vabandust paluma, kuid pidi naerma puhkema, kui nägi, kellele ta otsa oli jooksnud.
„On sinuga ikka kõik korras või? Oleksid nagu levist väljas,“ ütles Matt kõrvale astudes, et mitte segada liiklust koridoris. Ta võlus näkku naeratuse, mis oli rohkem tema mure varjamiseks ega väljendanud tegelikku tunnet. Ta rääkis: „Ma vist pean sinult vabandust paluma selle pärast, mis Maal juhtus. See oli mul esimene kord, kui mul tuli kellegi perele midagi sellist teada anda, ja see õnnestus mul napilt. Sinul oli sel hetkel ilmselt veel halvem olla.“
Sa ei aita sellega praegu üldse, mõtles Tulekärakas pahuralt ja kapteni juuresolek pani ta meeleolu langema. Ei, ma saan selle vastupidiseks pöörata! „Ära sellest praegu mõtle, aga kui sa end tõesti halvasti tunned, saad sa seda praegu parandada. Printsess Videvik ja mõned ponid kavatsevad varsti Ponyville'i külastada. Ma arvan, et see võib talle meeldida ja et ka kapten Turvis ei pane pahaks, kui veel üks sõdur ta õde kaitsma tuleb.“
Inimesest kiirgas korra ärevust ja rahutust ning ta ei takistanud sellel ka näost välja paista. „Ma lähen parasjagu valmisolekuruumi, sest minu vahetus algab, seega pean keelduma,“ ütles Matt, näris huult ja vaatas kõrvale. „Kes kaasa lähevad?“
„Printsess Videvik ja mina ja siis Mesimagus. Mäletad ju seda mära, kes Maalt leiti?“ rääkis Tulekärakas ja tundis Matti emotsioonides paljulubavat kiusatust. „Ah ja tema ihukaitsja tuleb kah.“
Ja Matti emotsioon lülitus vihale ja ärritusele. „Ah see ihukaitsja. Kollakas sinise lakaga pegasus?“ Tulekäraka noogutuse peale Matti mõlemad halvad emotsioonid võimendusid. „Ilmselt on siis parem, kui mina ei tule. Ma ei usu, et teile, tüdrukutele, meeldiks, kui nende kaks ihukaitsjat omavahel tapvaid pilke vahetavad.“
„Miks te peaksite siis teineteist niimoodi vaatama?“ küsis Tulekärakas, tundes hämmeldust selle üle, mida see valvur võis olla teinud, et ta nii Mattilt kui Videvikusäralt sellise hukkamõistu välja oli teeninud.
„Ei ole see minu asi öelda. Tervita Videvikku minu poolt, eks?“ noogutas Matt kiiresti ja lahkus.
Mis see siis nüüd oli? See mõistatus surus välja pettumuse selle üle, et tal ei õnnestunud Matti kaasa kutsuda. Ilmseid vastuseid ei olnud, ta kehitas õlgu ning läks Mesimagusat ja Videvikusära otsima.
--
10:00, 14.12.2015, Ponyville'i äärelinnas
Vaata asja helgemat poolt kah, vähemalt said sa koos sõpradega sellest ülerahvastatud kindlusest minema. Väike mõnus hingetõmbepaus kulub ju ära, eks, mõtles Videvikusära ja püüdis seda kogu hingest uskuda, kui kaarik laskus pilvisest taevast linna kohale, mida ta oli kaks aastat oma koduks pidanud. Laisalt keerlevad lumeräitsakad lisandusid valgele vaibale, mis juba kattis maad ja oli muutnud kuuvanuse lahinguvälja veidi talutavamaks vaatepildiks.
„Kapral!“ hüüatas Tulekärakas äkki tüütule valvurile, kes kaarikut maa poole juhtis. „Ma leidsin siit veel ühe laeva, mis oli lisandunud nendele, mis kuulutati hävinuks siin viimase lahingu käigus. Kas siin on hiljuti liikumist olnud?“
„Ilmameeskonnad teatasid laevast, mis osales Canterloti lahingus ja kukkus siia piirkonda. Skaudimeeskond saadeti päev hiljem piirkonda üle vaatama ja nad ei näinud liikumist ega pääsenuid. Ükski poni pole küll vrakki seestpoolt vaadanud, kuid praegu on see loetud ohutuks.“
Tulekäraka lennuprillidega varjatud pilk jälgis lähima lendava taldriku vrakki. „Mulle sellised üllatused ei meeldi, aga kui siit ka keegi pääses, on nad ohvreid otsides ilmselt laiali läinud. Teie kaks hoidke aga silmad-kõrvad lahti, äkki näete, kui midagi on valesti. Ärge päris unistama kah jääge.“
„Oleme ettevaatlikud,“ vastas Mesimagus enesekindlalt naeratades. „Ma täitsa oskan märkamatu olla ja kahtlast märgata. Eks ma annan teada, kui midagi näen.“
Tulekärakas noogutas ja vaatas üle reelingu. „Suurepärane. Viie sekundi pärast maandume.“ Sekundite möödudes puudutas kaarik maapinda Ponyville'i äärelinnas. Tulekärakas hüppas maha esimesena ja kammis pilguga aeglaselt ümbrust. Jäädes piirkonna ohutusega rahule, pööras ta pea kaariku poole tagasi. „Lage. Kapral, sina lenda taevasse vaatlema. Kui aga midagi kahtlast näed, siis teata,“ käskis Tulekärakas ja koputas prillide külge ehitatud raadiosaatjale.
„Ja kui näen vaenlasi?“
„Jälgi ja raporteeri. Kui siin leidub vaenlasi, ei tohiks me rünnata, kuni abiõjud pole saabunud,“ selgitas Tulekärakas.
„Aru saadud,“ vastas täkk ja rakendas enese kaariku eest lahti. Ta laiutas tiibu ja kadus sõna lausumata taevasse.
Kui valvur juba piisavalt kõrgel oli, pöördus Tulekärakas ülejäänute poole. „Noh, pagas on nüüd jalust ära. Kuhu te kaks minna tahtsite?“
„Ma arvan, et Videvik tahtis mõned oma raamatud ära tuua, eks?“ küsis Mesimagus ja patsutas alikorni õlale. „Võiksime ju vaadata ja möödaminnes ka butiigi sisse kiigata. Äkki on seal midagi päästa ja Haruldusele tuua.“
Kabjapuudutus õlale pani Videvikusära ehmatusest peaaegu hüppama, ta kogus ennast ja tuli viimaks kaarikult maha. Kapjade all krudises õhuke lumi, Videvikusära sirutas kabja ja aitas Mesimagusa alla. „Tundub täitsa hea jalutuskäik tulevat. Oled kindel, et see on ainuke koht, kuhu sa minna tahad?“
„Nojah, ma... ma olin Ponyville'is viimati mitu kuud tagasi, kas tead?“ vastas Mesimagus, silmad hajevil, lastes meeltel mälestustes uidata. „Mitte minu Ponyville'is, aga see oli sellega siin identne. Kohutav ikkagi, mis siin juhtunud on. Läheme võtame need asjad ja kaome.“
Videvikusära näost käis üle kurb naeratus, aga siis ta märkas, et viimane mära neist kolmest kandis suurt oda. „Tulekärakas, kust sa SELLE veel välja võtsid?“
„Kaariku külgmisest lastiruumist,“ vastas libalane ja libistas relva õlale, tuues kuuldavale kolina, kui odavars üle ta turvise mustade soomusplaatide klõbises. „Nagu ma ennist ütlesin, ei tahaks ma siin ettevalmistuseta jamasse sattuda,,“ rääkis ta ja kallutas kahe ülejäänud mära pilgu all pead. „Miks te vaatate mind niimoodi? Ma ei tunne seda linna. Ma käin teie järel.“
Vaikus linnas tundus sürreaalne. Kuulda olid vaid kolme poni sammud, kui nad majade vahel raamatukogu poole kõndisid. Tänaval vedeles imelikke lumega kaetud mütakaid ja Videvikusäral oli kohati raske meenutada, kuidas linn enne lumesadu välja võis näha. Mis mütakad need on? Lund ei ole veel nii palju, et tuul võinuks seda hangedesse puhuda, ja mütakad on liiga kõrged. Seega peab lume all midagi olema. Videvikusära mõtisklus lõppes hetkel, kui nad möödusid ühest suuremast mütakast ja ta sai tõe teada.
Need olid erinevas komplektsuses ja lagunemisastmes mutoonide laibad.
Tunne, mis oli tema mõistust Memoratoorimis rünnanud, hakkas jälle pinnale kerkima ja ta ei suutnud pilku laipadelt ära rebida. See ei olnud minu süü. Mi... Mina ei tapnud neid. Ma ei hävitanud Ponyville'i. See ei ole minu süü, kordas ta iseendale, püüdes enese süütunnet maha suruda. Mesimagusa lohutav patsutus ta õlale tõi ta tsüklist välja ja ta köhatas hääle puhtaks. „J... Jah, lähme vaatame butiiki,“ ütles ta kangelt, rebis pilgu maapinnalt lahti ja nägi nende esimest sihtkohta.
Karuselli Butiik oli Ponyville'i tabanud rünnakust suuremas osas pääsenud. Ruumid olid hooldamatusest jahedad ja tolmused, kuid see ei takistanud Mesimagusal minemast ja toomast ära üht väikest palli ühest kastist tagaseina ääres. Nad vaatasid huvi pärast kiiruga ka ülejäänud butiigi üle ja otsustasid edasi minna.
Tulekärakas läks esimesena välja ja kui ta oli pilgu ümbritsevast üle libistanud, vihjas ta, et õues on ohutu. Siit edasi läks Videvikusära mööda tänavaid oma raamatukogu poole peaaegu nagu autopiloodil. Nad pidid aeg-ajalt vaid purustatud hoonete rusudest ümber põikama. Aga see Videvikusära ei häirinud.
„Raamatukogu peaks ju siin... Oh ei,“ ohkas Videvikusära ja kukkus šokist istuli.
Kuldse Tamme Raamatukogu oli Videvikusärale olnud rohkem koduks kui ükski teine koht, kus ta kunagi elanud oli. Seal oli nii palju raamatuid, et ta hakkas seal end mugavalt tundma üsna pea pärast Canterlotist saabumist, pealegi asus see Ponyville'i keskel nii, et kõigil tema uutel sõpradel polnud kauge külas käia. See oli tema turvaline kodu, kindlus, kuhu peituda, kui maailma eest oli vaja varju pugeda.
Kui palju ka Videvikusära püüdis oma silmi mitte uskuda, Kuldse Tamme Raamatukogu enam ei olnud. Hiiglaslikust põlispuust, mille sisse raamatukogu oli ehitatud, oli alles vaid jupp õõnsat tüve, lehestik ja võimsad oksad olid koos teise korrusega läinud, seintest järel vaid süsi ja tuhk.
„Oh ei, see on kohutav,“ ahhetas Mesimagus. Tema sõnad olid Videvikusära tunnete kõrval tühi õhuvärin. „Kas tahad ikka sisse minna?“
Videvikusära ei vastanud, ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Ta tõusis jalule ja lausus: „Jah, tahan küll. Ma ei taha lahkuda enne, kui pole vähemalt vaadanud, kas midagi päästa annab.“ Alikorn hingas korra närvide rahustuseks veel ja juhatas teised oma kodu varemete poole.
Uksest oli alles vaid põlenud raam ja see ei seganud neid kolme sisse astumast. Kui Videvikusära kabi puudutas midagi lume all, ta peatus ja pühkis lume kõrvale. Nähtavale ilmus poolpõlenud raamat, mille need lehed, mis polnud põlenud, olid ilma käes täielikult läbi vettinud ja rikutud. Videvikusäral kulus palju tahtejõudu, et mitte hakata nutma, kui ta tõstis raamatu maast ning kordas sama liigutust ka teise ja kolmanda raamatu jäänustega. Nad ei näinud rohkemat kui kõrbenud kaasi ja ligunenud lehekülgi, kuid ta jätkas kaevamist ning leidis veel mõned raamatud. Raamatukoguhoidja esmaseks kohustuseks on raamatute hoidmine ja nende eest hoolitsemine. Ma pean selle korda tegema. Ma pean...
Mesimagusa lohutav puudutus peatas Videvikusära toimetamise, hetk hiljem muutus see puudutus tihedaks kallistuseks ja Videvikusära puhkes nutma. Mesimagus ütles küll midagi lohutavat, kuid Videvikusära ei kuulnud. Ei olnudki vaja kuulda.
Viimaks nad eraldusid teineteisest ja läksid riiulite jäänuste juurde, kuid kangestusid, kui Tulekärakas lasi kuuldavale hoiatava sisina. Maskeerunud libalane heitis kiire pilgu kahele märale ja laskus seinajäänustest madalamale. Mesimagus ja Videvikusära tegid sama ja jäid paigale, Tulekärakas roomas ühe väikese prao juurde seinas.
Kostis vaevalist hingamist ja lohistamist. Lumi krudises ebakindlate sammude all, kui midagi möödus raamatukogu varemetest. Tulekärakas seadis oda valmis ja hiilis ümber ühe vaheseina, kuid jäi paigale, kui sammud õues peatusid. Sekundid venisid minutiteks ja kõik püsisid ühe koha peal.
Oleks see eimidagi, oleks see eimidagi, mõtles Videvikusära maas lömitades ja pidi peaaegu karjatama, kui Mesimagus hääletult edasi roomas, et ühest praost välja piiluda.
Videvikusära pilku püüdis liikumine taevas ja ta nägi pegasusest valvurit, kes pikeeris, kabjasoomuste terad õieli. Järgnesid tuhm raksatus ja mütakas, mida võis tekitada vaid keha kukkumine lumele.
Tulekärakas oli esimene, kes jalule kargas ja ta sisistas pegasusele: „Mida sa teed, kapral? Sul oli käsk valvata taevas, mitte rünnata vaenlasi, kes pole meid veel märganud! Taevasse tagasi ja teata Canterlotti! Kui juba üks neist on pääsenud, siis võib neid siin rohkem olla!“
„Siin ei ole neid rohkem, nii palju, kui ma näen...“
„Mind ei huvita see, kas sa näed järgmise nädala lotovõidu numbreid või kuidas lõpeb järgmine „Abistavate käte“ osa!“ käratas Tulekärakas. „Järgi korraldusi!“
Kui Tulekärakas ja kaardiväelane vaidlesid, vahtis Mesimagus tigedalt täku poole. Ainult Videvikusära silm püsis tulnukalaibal, mille kaardiväepegasus just tapnud oli. See oli suur musta truvisega mutoon, nii turvis kui tulnukas selle sees nägid üsna räsitud välja. Kuigi ta oli kõhuli, olid nähtaval mõned sügavad haavad, kust paistsid liha ja luu. Videvikusära neelatas ja pidi juba mujale vaatama, kuid siis äkki laip liigutas.
Raks.
Luude murdumise ragin mõjus mahajäetud külas nagu piksekärgatus, mõlemad sõdurid viskusid heli allika suunas. Laip tõmbles ning tema turvis hakkas kõverduma ja rebenema. Üks plaat turritas kõrvale ja selle vahelt ilmus välja putukasõrg. Sellele järgnes teinegi sõrg ning tänava täitsid metallikrigin ja rebeneva liha ludin.
Vaat see oli alles koletis. Ta seisis kahel jalal nagu mutoon või inimene, aga sellega sarnasused ka piirdusid. Ta must kitiinist keha oli tulnuka kehavedelikest märg, kitiinjäsemete ja keha liigeste ümber paisusid punased musklid. Ülajäsemete kitiinsõrad pühkisid näo pealt maha endise peremeesorganismi soolikad ja liha ning ta pööras näo ponide poole. Neid vaatasid õelad silmad, lai huulteta suu meenutas lapsejoonistust peaaegu koomilise irvega.
Ja siis ta liikus.
Koletis kattis vahemaa silmapilguga, avas sakilised sõrad laialt ja sirutas need pegasuse järele, kuid siis tabas ta vasakut silma kuldne välk. Ta nägu tabas kohe järgminegi valang kulda, mis pani ta koperdama piisavalt kauaks, et tema sihtmärk pääseks taevasse põgenema. Kuna saak oli käest läinud, koletis urises ja sööstis märade poole. Teda tabasid veel mõned kuldsed välgud, kuid siis tabas ta silma hoopis teemant. Tabamus lõi koletise selili, ta veel tõmbles veidi ja jäi liikumatult vedelema.
„Peame kohe kaariku juurde kaduma, Videvik,“ ütles Mesimagus, kui oli Videvikusära kõrvale jõudnud. Kogu see heasüdamlik lobiseja lõbus näoilme oli kadunud, selle asemel oli emotsioon, mida Videvik oli näinud Matti ja Lana näol vahetult enne seda hävingut, millega tema külaskäik Maale lõppenud oli.
Videvikusära vaid noogutas ja nad hakkasid kolmekesi jooksma. Ta süda tagus rinnus ja ta üritas korraga jälgida kõiki suundi, kust võis midagi ohtlikku välja söösta. Tulekärakas ja Mesimagus arutlesid samal ajal varemetes luuravate vaenlaste arvu üle. Videvikusära silma jäi liikumine taevas ja ta jõudis hüüda: „Hoidke alt!“
Kolme mära suunas lendas kaugusest üle katuste hulk varemeid ja sodi ning neil õnnestus selle eest ühte kitsasse kõrvaltänavasse taganeda. Tulekärakas tõstis kabja ja urises siis pahuralt, kui vaatas kohta, kus nad just olnud olid. Improviseeritud projektiilide hulgas oli lisaks aiapostidele, paarile uksele ja kõverale laternapostile veel... mõned tükid sellest kaarikust, millega nad linna olid saabunud.
Ilma kaarikuta on Mesimagus siin lõksus. Tulekärakas võib moonduda pegasuseks, kuid siis peab ta turvise maha võtma, avastas Videvikusära ja hakkas värisema, kui tema halvim hirm talle kohale jõudis. Nad saavad surma, Videvik! Nad saavad surma, sest sa oled liialt hirmunud, et neid päästa!
Mesimagus tuli ta kõrvale ja nühkis lohutavalt küljega vastu värisevat alikorni, aga ta näoilme oli endiselt tõsine. „Kui palju selliseid elukaid siin veel võib olla?“ sosistas ta.
„Neid ei saa olla rohkem kui kabjatäis. Meie õhupatrull pidanuks nad avastama, kui neid siin rohkem oleks,“ sosistas Tulekärakas. „Kuna oleme kaarikust ilma, peame end varjama, kuni abijõud saabuvad... Ei, oodake.“
Libalase mõttelõng katkes, ta kergitas kaela ja lingutas kõrva. Ta võttis ründepoosi ja samal hetkel sööstis neist vasakult majast välja teine krüsaloid. Tema välkkiire sööstu peatas kirurgiliselt täpne kuldmündirahe, mis lõikas tal põlve läbi, ja järgmisel hetkel tabas ta kaela oda. Koletise edasise rappimise asemel tõukas Tulekärakas ta kõrvale, võttis oda ja jätkas jooksu. „Jookske! Ärge peatuge!“
Mesimagus hüüdis midagi vastuseks, kuid need sõnad Videvikusära kõrvadeni ei jõudnud. Kuigi ta jalad põlesid meeletust tagaajamisest, oli ta mõistuse haaranud surmahirm. Muudes olukordades oleks ta leidnud hetke, et peatuda ja kasutada oma maagiat, et nad kõik siit, surmalõksuks muutunud Ponyville'ist, ohutusse kohta teleportida. Aga iga nurga taga ja igas hoones varitsev surmaoht rõhus tema loomalikele instinktidele ja sundis jooksma.
Järgmise nurga taga silmas ta järgmist koletist ja libises lumel, pidurdades meeleheitlikult. See koletis oli eelmistega sarnane, kuid kõrgem ja õlgadest laiem. Tema ümber lumel vedeles majadest jäänud prahti, üks raekoja ustest oli ta sõrgade vahel. Uks toimis kilbina, kui Tulekärakas jõudis ümber nurga ja saatis oma kuldmüntide voo tema pihta teele. Ukse kaitse all tormas koletis edasi ja rabas libalase oma vaba sõra vahele.
Tulekärakas karjus valust, kui ta turvis sõra surve all murduma hakkas. Surmast päästis ta pegasusest valvuri pikeeriv rünnak. Täkk vallandas sõjakisa ja häiris sellega vaenlast, kuid koletis lajatas talle uksega. Ta põrkas valusalt ühe maja seina vastu ja kukkus maha. Pegasus püüdis küll tõusta, aga langes uuesti, kui krüsaloid teda uksega viskas.
Mesimagus hiilis Videvikusära ette ja taskudimensioonist ilmus välja teemant, mis jäi ta kohale hõljuma. Tema kättemaks jäi pooleli, sest koletis viskas teda Tulekärakaga ja sööstis alikorni suunas.
Aeg pidurdus, kui koletis tormas Videvikusära poole, ja peatselt algav koledus ühendas kõik need õudused, millest ta seni läbi oli tulnud. Oimetu Tulekärakas lendas läbi õhu. Katkenud karjatus oli ainus, mida Joel oli suutnud teha, kui Videvikusära õudusunenägu ta tükkideks kiskus. Tema ihukaitsja karjus sõnatult ja võitles edutult uksega, mis teda paigal hoidis. Kimi hädakisa oli katkenud, kui plasmavälk ta rinda tabas ja selle tuhastas. Mesimagusa otsustav näoilme sulas õuduseks, kui Tulekärakas talle pihta lendas ja koletis temast mööda tormas. „Surma aeg 7:51. Surma põhjus...“
Kõik loomalikud instinktid käskisid Videvikusäral rünnata, kuid teine pool temast (kollane kehavedelik, mis pritsis laiali krüsaloidist, kelle ta maagiaga maha lõi) pidurdas temas igasuguse ründetahte. Koletis oli juba lähemal kui kaks kehapikkust ja sirutas sõrad välja, aga siis tuli Videvikusärale midagi muud meelde.
Matt vaatas tükk aega tühjusse, enne kui ta hingas sügavalt ning naeratas Videvikusärale, näos valu ja süü. „Kui ma ei oleks teda tulistanud, oleksin surnud. Minu sõbrad oleksid surnud. Ja see oli ainus põhjus, miks ma teda tulistasin. Selleks, et kaitsta ennast ja oma sõpru. Kui me su leidsime, Videvik, siis sa kaitsesid end vältimatu surma eest ja see olevus oleks veel palju inimesi tapnud. Ma tean, et see võib raske olla, kuid iga kord, kui sa tunned oma teo pärast süüd, proovi meenutada kõiki neid elusid, keda sa oma teoga päästsid.“ Inimene sirutas käe ja patsutas hellalt Videvikusära õlgu. „Alates su enese elust.“
„HOIA EEMALE!“
Krüsaloidi tabas telekineetiline löök ja ta lendas pikali tänavale. Ta ajas end küll kiiresti jalule, kuid teda tabas järgmine löök, mis surus ta uuesti maha. Ta tõusis ja tegi ühe sammu, kuid ta kaal esmalt kahekordistus, siis kolmekordistus ja lõpuks jäi ta paigale.
Videvikusära hingamine muutus närviliseks, kui ta sundis ennast koletisele silma vaatama. „Võbelusel oli õigus, eks? Sinus pole tõesti mitte kui midagi?“ küsis ta väriseval häälel, kogu aeg vaadates tema tühjadesse helmesilmadesse. „Sa ei ole olend, kellel oleks soove ja tahtmisi. Sul pole elu, mida sult võtta. Sa pole isegi mitte metselajas, sest nendelgi on perekonnad, pesa ja koht maailmas.“
Ta hingas raskelt, kogus julgust ja manas maagiasädeme. „Sul ja sinu rahval pole põhjust olemas olla. Sa ei hakka kunagi tajuma sõprusemaagiat, sul lihtsalt puudub selleks võime. Sa oled haletsusväärne. Kahju, et mul selle mõistmiseks nii palju aega kulus, sest paljud mu sõbrad oleksid veel elus, kui ma sellest varem aru oleksin saanud.
Ma tean nüüd, et kui ma than, et mu sõpradel oleks ohutu, siis ma pean teid hävitama,“ ütles Videvikusära, sulges silmad ja tegi, mida vaja.
--
10:00, 14.12.2015, valmisolekuruum, Canterlot
Kas polnud olemas mingit lugu, mille nimi oli „Godot'd oodates“, mõtles Victor, kui ta istus koos kümnete sõduritega valmisolekurumis. Kuna miski ei juhtinud ta mõtteid kõrvale, ei kulunud selleks palju aega, kui need kaldusid süngemate ennastsüüdistavate teemade juurde. Kõik, mida nad selles näidendis tegid, oli vaid ootamine. Ei mingit võimalust ära põleda ega rebestuda tulnuka küüniste vahel.
Victor raputas pead, üritades nendest mõtetest vabaneda. Mida Võbelus ja tema sõbrad praegu öelda võiksid? Mõtle millestki muust. Mõtle lendamisest... Ta sulges silmad ning hingas sügavalt ja rahulikult.
Peaaegu neli kuud oli möödunud ajast, mil ta viimati piloodikohal istus, kuid lendurikarjäär enne tulnukate rünnakuid ei olnud meelest läinud. Ümberõpe rahvuskaardi F16 "Pistrikult" XCOM-i XFS-105 „Kaarnale“ oli nagu üleminek kolmerattaliselt jalgrattalt superbaigile, kui masinate võimeid võrrelda. Kuigi see oli parim hävitaja, millega ta oli lennanud, oli inimkonnal ikkagi keeruline õhus tulnukate vastu võidelda.
Sa kaldud teemast kõrvale. Mõtle lendamisest.
Victor peaaegu tundis istmerihmu oma õlgadel, kui tema „Kaaren“ katapuldile kinnitati. Ta tundis kerget iiveldust, kui katapult suunati angaari väravatele. Ta mõtles korra igatsevalt klassikalisele maandumisrajale, kui ta gaasi põhja tõmbas ja ootas stardiloendust. Süttis roheline tuli ja „Kaaren“ heideti maa-aalusest angaarist välja. Kiirendus lõi Victori kõvasti istmesse. Kohe, kui ta ülekoormusest taastus, pööras ta lennuki kummuli, pikeeris ülejäänud „Pealuu“ eskadrilliga ühte rivvi ning käivitas järelpõletid.
„Victor?“
Küsimus tuli ühelt vähestest tuttavatest XCOM-i sõdurite häältest. Tuleta nüüd meelde, see oli ju esimene XCOM-i sõdur, kellega ma rääkisin, kui ähvardus kuul pähe lasta oli rääkimine, mõtles ta ja taas tõusid ta pähe süngemad mõtted. „Kuidas ma saan aidata, kapten Harris?“
Harris istus Victori kõrvale ja pani oma kiivri pingi kõrvale. Ta hingas sügavalt, hõõrus oma silmi ja pööras siis näo endise piloodi poole. „Finch ülendatakse ilmselt Lana kohale ja Maalt on saabumas veel Mente Materia liikmeid. Lisaks Annette'ile saabub meile veel hulk tsiviliste, kes mängivad sõdureid. Ma tean, et XCOM ei olnud päriselt sinu valik, kuid ma loodan, et sind tasub lugeda nende hulka, kes võiks hoida neid kollanokki jamadesse sattumast. Sa oled ületanud viimastel kuudel kõik ootused, seega olen ma kindel, et sa suudad neid kahe jalaga maa peal hoida, kui nad siia jõuavad.“
Need sõnad olid ootamatud ja Victor oletas, et kiitusele järgneb mingi „aga“. Kui aga seda ei tulnud, vaatas ta ülemusele silma. „Ma teen, mida oskan, kuni see sõda kestab, aga on veel üks asi, mida ma teada tahan.“ Kui ta nüüd nii avameelselt tulevikust räägib, siis pean seda küsima. Ma tahan seda teada, mõtles Victor ja ta hääl kuhtus kareda sosinani. „Kapten.... Matt, kuidas see kõik minu jaoks lõppeda võiks? Ma ei tea, kas sulle on teatavaks tehtud minu värbamise peenemaid asjaolusid, kuid mulle öeldi, et minu ainus võimalus koju naasta on männipuust kirstu sees. Ma võitlen lõpuni, kuid tahan teada, kas mul on mingit lootust.“
Matti näost kadus värv ja ta ei suutnud kauem Victorile silma vaadata. „Mulle pole nendest detailidest räägitud, ei. Ainus, millest mind on teavitatud, on turvarisk sinu värbamise iseloomu tõttu.“ Ta lõualihased pinguldusid ja ta vaatas taas piloodile otsa. „Nüüd, kus XCOM on avalik, ei saa seda saladust enam kuidagi rikkuda. Kurat, nad kirjutasid meile koguni esindusvormid välja!“ Ta naeris pingutatult ja vaatas siis oma vasakut kätt. „Ma pean saatma komandör Bradfordile kirja, et su leping üle vaadataks. Põhimõtteliselt oleme ju rahvusvaheline eramilitaarkompanii ja sina oled meie töötaja.“
Victori pea kohal hõljuvad murepilved muutusid heledamaks ja ta hingas viimaks välja õhu, mida ta enda teadmata kopsudes oli hoidnud. Ta ei saa praegu mulle mitte midagi lubada, kuid hea oli kellegagi sellest rääkida. Ma tean, et Võbelus ja ta sõbrad soovivad head, kuid kui ma neile kõik ära räägiksin, võiksid nad üritada mind aidata. Nad ei pea sattuma sellesse jamasse, mille ma korraldanud olen. „Aitäh, söör,“ ütles ta viimaks ja teda üllatas tugev patsutus õla pihta.
„Ära veel lootusi liiga kõrgele sea, Vic. Ma usun, et saan kuidagi sulle parema lepingu... Kuid minu meelest on su päevad Rahvuskaardis läbi. Tegelikult käib see igaühe kohta Mente Materias. Mul on karvane tunne, et Andega inimesi hakkab tulevikus aina juurde tulema ja me mõlemad teame, et võimud ei luba meiesugustel väega inimestel niisama minema jalutada, kui sõda läbi on,“ rääkis Matt. Ta suul oli naeratus, aga silmad olid tõsised. „Parima stsenaariumi järgi kuulub see tööohutuse kategooriasse.“
Victor hoidus mõtlemast, mis see halvim variant olla võiks, ja hingas jälle sügavalt. „Kui sa hakkad minu kohta kirja saatma, siis pead ilmselt neile teatama, et printsess Luna ja teised teavad minu värbamise iseärasustest.“
„Ohoh?“ imestas Matt ja ta silmad veinisid suureks, kui ta aru sai. „Ah nii... Hästi... Kui sellega kaasnenuks mingid tagajärjed, siis ilmselt oleks ma nendest juba teadlik, eks?“
Victor hakkas juba selgitama, kuid hääl jäi kurku kinni. Ei kujuta ette, mis ulatuses mu jutuajamine Lunaga meie kahe vahele pidi jääma. Ma ei tahaks tema usaldust murda...
Teema jäi pooleli, kuna valmisolekuruumi sissepääsult hüüdis kapten Teraslaul: „Põletusmeeskonnad! Esimene ja keskmine põletusmeeskond!“ Kõigi pilgud pöördusid nüüd maaponist ohvitserile. „Kinnitatud on krüsaloidide liikumine! Kõik põletusmeeskonnad peavad poole minutiga valmis olema!“
„Räägime siis edasi, kui tagasi jõuame, Vic, ma luban,“ ütles Matt, pani kiivri pähe ja läks telepordi poole. Plats sai peaaegu võimsuspiirini täis, sest kapten Laulu üksusega liitus hulk greife ja equestrialasi, lisaks veel Morikawa juhitud Beowulf ja Matt. Kuigi Morikawa nägu vahendas ilmetu kuldne visiir, nägi Victor temale suunatud noogutust, kui üksus sähvatuse saatel haihtus.
Kui teleportatsiooni järelhelendus hajus, marssis järgmine üksus positsioonile. Victor pani kiivri pähe ja nägi kohe enese ümber hulka sõbralikke identifitseerimismärke. Ta heitis kiire pilgu üle sõdurite ja sai kohe aru, kes on juht. „Leintant Colson? Olen spetsialist Spiegel, hetkel siis sinu üksuses,“ ütles ta läbi raadioside ja leitnant tõstis tunnustavalt pöidlad. Üksus mattus sähvatusse ja valmisolekuruum haihtus. Victori jalge all krõmpsus lumi ja ta sai oma asukoha koordinaadid- Vaid hetke vaatas ta lumist ümbrust ja poolpõlenud maju, siis märkas ta esimesi lahingu tundemärke.
Beowulfi käele monteeritud leegiheitjast käis tuli mingi kägardunud objekti pihta lumes, hulk equestrialasi seisid ringis ümber Videvikusära ja veel paari poni. Mitu relva olid suunatud laibale, mis kindlasti ei olnud krüsaloid. Kõige rohkem meenutas ta Victorile suurt mustast kitiinist põderpõrnikat, nii palju kui ta aimata võis. Ta ei näinud täpselt, kuna koletis oli peast kubemeni puhtalt pooleks lõigatud.
Pikemalt Victor jäänuseid vaadata ei saanud, sest Colsoni üksus hakkas saabumiskohta ümbritsevaid maju läbi kammima. Esimesed pool minutit käis see paanilise sooviga igas suunas korraga vaadata. Victor kartis selle õuduse kordumist, kus ta kuu aja eest Vabas Metsas peaaegu surma sai. Järgmise minuti jooksul leidsid nad sisikonnata mutoonilaiba, milles nähtavasti oli arenenud krüsaloid, natuke hiljem leidsid nad raamatukogu põlenud varemetest märksa tervema „põderpõrnika“ laiba. Peaaegu viis minutit oli möödunud vaenlasega kohtumata, siis pidid nad liituma Matti juhitud grupiga.
Identifitseerimismärgid näitasid Victori kiivriekraanil täpselt võitluskaaslaste asukohti, seepärast ei ehmatanud teda Beowulf, kes nurga tagant välja astus, ülejäänud üksus sabas. Nad peatusid kohe, kui mehha seisma jäi ja lähima maja poole pööras. Gatlingi rauad hakkasid pöörlema ja masin sihtis massiivse relvaga üle tänava.
Rünnak toimus hetkel, mil Beowulfi pilk libises üle osaliselt purustatud maja, mille ukse kohal rippus lilledega ehitud silt. Vägagi elav „põderpõrnikas“ sööstis välkkiirelt ühest aknast välja, napsas sõraga kahuri raudadest kinni ja muljus need kõveraks, enne kui Beowulf tulistada jõudis. Teine sõrg haaras sama kiirusega mehha vasaku käe ja tõmbas selle küünarnuki küljest ära, taganes siis järgmiseks sööstuks.
See ettevalmistus andis Beowulfile aega. Kui üks sõrg haaras Beowulfi kahuri, siis lasi masin selle lahti ja lõi parema rusikaga. Kuigi tal polnud telekineetilise löögi moodulit, oli löök piisavalt tugev, et „põderpõrnikas“ tasakaalust välja lüüa. Koletis koperdas ja kukkus, Beowulfi granaadiheitja viskus laskeasendisse ja tulistas kontaktlasu. Kuigi mürsu ohutusmeetmed ei lasknud laengul lõhkeda, tabas see sitikat täpselt näkku ja lõi ta selili.
Põderpõrnikas ei olnud abitus seisus kaua, ta püherdas end uuesti kitiinist jäsemetele ja üritas uuesti rünnata. Teda aga hakkasid takistama kuulid, maagia, laserikiirred ja plasmavälgud. Kitiin sai täis rebestatud auke ja sulamisjälgi ning koletis vajus turmtule all aeglaselt kokku. Ta sööst muutus roomamiseks ja viimaks ei suutnud ta end kuidagi kaitsta, kui Beowulf ühe jalaga talle pähe lajatas.
Raadios kajasid kinnitused ja raportid ning Victor lähenes aeglaselt lillepoele. Ta hoidis relva akna suunas, kust „põderpõrnikas“ välja oli hüpanud, ja jätkas lähenemist, kuigi kõik instinktid keelasid tal seda tegemast. Ta nägi rohkem purustusi selles hoones, sarnast auku ka teises seinas ja... „Kurat!“
Printsess Luna korraldatud Vaba Metsa hävitamine oli olnud äärmiselt põhjalik, kogu piirkond põletati maani maha, et suunata krüsaloidid hävitusaladele, kus ootas sõjavägi. Hoolimata operatsiooni märkimisväärsest edust, oletasid mõned, et muist krüsaloide võisid sellest pääseda, kuna lahkusid sealt enne kui aktsioon ette võeti. Kuna aga terve kuu jooksul ei teatatud ühestki tulnukate jooksupääsenud terrorirelvast, oletati, et ülesanne õnnestus täielikult.
See, mida Victor lillepoes nägi, tõestas põhjalikult selle oletuse ennatlikkust.
See laip, mis lillepoes vedeles, oli kindlasti seda tüüpi krüsaloid, millega Victor juba liigagi tuttav oli, aga selle suurus oli kohutav. Laipa oli koledal moel väänatud ja lõhutud, kuid ometi oli kerge mõista, et see krüsaloid oli olnud keskmisest inimesest vähemalt kaks korda kõrgem. Kõige veidram selle laiba juures oli see, et ta oli viimse kui tollini kaetud väikeste siniste lilleõitega.
„Spiegel, Colson siin. Kas on probleeme?“
„Ei midagi. Kinnitan surnud krüsaloidikuninganna olemasolu lillepoes...“ hakkas Victor ette kandma, kuid ta tähelepanu köitis laiba liikumine. Õudus, mille laiba nägemine temas tekitanud oli, kahekordistus, kui ühest selle haavast ilmus nähtavale sõraga jäse ja sellele järgnes järgmise „põderpõrnika“ irvitav nägu. „Kinnitatud krüsaloidisülemi olemasolu lillepoes, minu asukohas!“ hüüdis ta ja jooksis nii kiiresti, kui jalad kandsid.
Victori jooks muutus hüppeks, kui kogu tema üksuse relvad ja maagia tema suunas pöördusid, ja ta sadas näoli lumme. Ta ei söandanud end liigutada ega pead tõsta, kui relvade, maagia ja plahvatuste müra ta audiofiltreid kurdistasid. Ta kiivriekraani kellal tiksus mööda kaheksa sekundit, kuni turmtuli viimaks vaibus. Möödus veel kümme sekundit, kuni ta julges pead tõsta ja ringi vaadata. Esimene asi, mida ta nägi, oli Matti sitikaligane käsi, mida kapten pakkus, et Victor püsti aidata.
Mente Materia kapteni käsi polnud ainus asi, mis oli tulnukate verega kaetud. Tema endine valge turvis oli täis kriime ja tulnukaliga lärakaid. Kui Victor oli jalule tõusnud, pöördus Matt lillepoe lõõmavate varemete poole, kus paistsid veel kahe „põderpõrnika“ laibad, kel polnud õnnestunud hävingust pääseda. „Näed nüüd, Vic,“ ütles Matt käega tulekahjule viibates. Ta hääles oli sarkasmi. „Tööohutus ennekõike.“
Vaatamata sellele kõigele turtsatas Victor naerda.
--
3:00, 14.12.2015, valmisolekuruum, Canterlot
Miski muu ei aja verd niimoodi keema kui krüsaloidijaht, mõtles Matt irooniliselt, kui ta astus maha kaarikult, mis oli äsja valmisolekuruumi lähedal rõdul maandunud. Ta ei olnud kaugeltki üksi, hulk mitmest rassist sõdureid astus kaarikutelt rõdule. Saabuvaid sõdureid võttis vastu meedikute laine, kes aga tänu imele leidsid üsna vähe tööd. Kõige rohkem oli kannatada saanud Beowulf. Matt ootas vaikselt, kuni mehha kaarikult maha tõsteti ja ta kindluse poole astuma hakkas. „Morikawa, kuidas läheb?“ küsis Matt, kui Beowulf piisavalt lähedale jõudis. Ta püüdis juhi pärisnime öeldes enam tähelepanu äratada.
Kuldse visiiriklaasiga pea pööras Matti poole ja ta tõstis selle, mis ta vasakust käest järele oli jäänud. Põderkrüsaloid (nagu Victor seda nimetaud oli) oli rabanud masinat kehvemini soomustatud küünarliigese juurest ja käe puhtalt maha lõiganud. Kui sealt poleks tilkunud hüdraulikaõli ja juhtmed poleks aeg-ajalt sädelenud, võinuks arvata, et jäseme on maha monteerinud mehaanikud. „Mulle hakkab tunduma, et mingitel kõrgematel jõududel on midagi meie vasakute käte vastu,“ leidis Beowulf.
Matil läks sellest arusaamiseks hetk aega ja ta turtsatas naerda. „Paistab tõesti niimoodi olevat,“ leidis ta ja vaatas enda vasakut kätt. „Sa ilmselt ei mõtle seda, mida mina mõtlesin.“
Beowulfi sammud aeglustusid ja peatusid lõpuks, ta oli astunud seina äärde, et mitte takistada liiklust koridoris. Kuldse visiiriga pea pöördus jälle Matti poole ja jälgis meest. „Oled sa kunagi riietunud ülikonda, mille sees keegi teine surma on saanud?“ Mehha parem käsi tõusis aeglaselt silmade kõrgusele ja tõmbus rusikasse. „Mul on tunne, nagu ma oleksin kurjategija, kuigi ma laenasin seda keha talle vaid natukeseks.“ Möödus hetk vaikust, kui kumbki ei rääkinud. „Aitäh, et muret tundsid, kapten. Kui mul probleeme tekib, eks ma anna sulle teada.“
Matt lõpetas jutuajamise mehhaga noogutusega ja läks teiste saabumisalalt lahkujatega kaasa. Ta hakkas mõtisklema hiljutiste sündmuste üle ja jalad kandsid teda autopiloodil. Nii palju oli viimasel nädalal juhtunud: esimene EXALT-i vastane operatsioon, keretäis Vide käest, Lana langemine ja kurva uudise edastamine ta perekonnale. Kõik need asjad närisid ta hinge, kuid kõige enam kätkes tema tähelepanu teema, millest ta tahtis kõige enam hoiduda.
Kui teleportatsiooni järelhelendus tuhmus nii palju, et ta sai ümbrust vaadata, ei tundnud Matt nende asukohta kohe ära. Värske lumi, päevane aeg ja põlevate majade puudumine segas teda kohta ära tundmast. Kui ta nägi Videvikusära, kes istus teadvuseta Tulekäraka ja Maalt leitud mära kõrval, tundis ta koha ära ja... viskas selle tundmuse kohe kõrvale. Igasugune ebameeldiv tunne, mida ta võinuks tunda, kui külastas taas kohta, kus ta käest ilma jäi, lükkus teisejärguliseks mure kõrval, et kas Videvikusäraga on kõik korras.
Videvikusära ei teinud linna teleporteerunud sõduritest väljagi. Ta silmad olid avali ja hajevil pilk peatunud uut tüüpi tulnukal, mis oli peast sabani pikuti lõhki lõigatud. „Ma pidin seda tegema. Ma pidin,“ kordas alikorn sosinal.
„Videvik, on sinuga kõik korras? Ega sa viga ole saanud?“ Kui Videvikusära ei vastanud, pöördus ta mära poole alikorni kõrval ja nõudis: „Kas ta sai viga?!“ Tema hääle valjus ja toon võinuks Matti ennastki ehmatada, kuid see ei olnud tähtis. Oluline oli see, et Videvikusäraga kõik korras oleks. Ta pidi olema terve. Miski muu ei olnud oluline.
Matt raputas pead ja talle meenus teine mälestus, mis surus oma kaaluga eelmise tahaplaanile.
Pärast Memoratooriumis kogetut oli Matt läinud Säraturvise juurde, et saada temalt kinnitust, et Videvikusära rahuneb kuskil ja soovitavalt koos mõne sõbraga. Täkk kinnitas seda Mattile, temas paistis selge kergendus ja Matt kasutas võimalust, et küsida ükssarvikutäkult Memoratooriumi tööpõhimõtte kohta lähemalt.
„Kõik, mida Videvik selles ruumis kuulis, oli tema enese mõistuse tekitatud, tekitatud tema enda süütunde poolt. See on üks põhjus, miks enamik ponisid ei tohiks sinna ilma kaaslaseta minna. Liiga kerge on seal iseenda mõtetesse ära kaduda.“ Niimoodi Säraturvis seda seletas. Ehk et kõik, mida ma seal ruumis kuulsin, tuli mu enese peast, järeldas Matt ja sellega kaasnes uus ebameeldivate tunnete tulv. Kuigi ma vihkan seda, et Lana vaim jääb igaveseks mu õla kohale mind norima... olnuks viisakas temale vähemalt head aega öelda.
Matt peaaegu komistas, kui Säraturvise selgitus tema uitavates mõtetes esile kerkis ja mitte selle kujuteldava rääkija pärast, vaid sõnade pärast, mida see öelnud oli.
Sa muretsed selle pärast, et kui sa teda aitad, võid sa tulevikus teda ühel hetkel igatsema hakata ja ta on läinud.
Kui kõik, mida ma seal kuulsin, ei tulnud kusagilt mujalt... pidi see pärinema minult. Avastus tabas Matti nagu külm merelaine ja tema meeleheitlikud mõttelõngad pudenesid kiiresti laiali. Järelejäänud vaikusse jäi tiksuma vaid üksainus mõte.
Sa võid teda ühel päeval hakata igatsema...
Oluline oli see, et Videvikusäraga kõik korras oleks. Ta pidi olema terve. Miski muu ei olnud oluline.
Kui talle oleks tundunud, et Videvikusära on vigastatud, oleks ta kõik muu unustanud. Ta oleks unustanud ka meedikud, kes oleks Videvikusära seisukorda hinnanud temast tunduvalt paremini. Ta oleks unustannud ka võimaluse, et ümberringi on veel vaenlasi liikvel. Ainus asi, mis ses maailmas tähtis oli, oli Videvikusära.
Ma käitun niimoodi sellepärast, et ta on liiga noor ja abitu, et selliste asjadega toime tulla, protestis osa tema mõistusest.
Vastus sellele kajas ta peas muidugi Lana häälega. Miks siis kõik muu enam tähtis ei ole, Matt? Kas selle pärast, et muu maailm ei ole Videvikusära?
„...ja siis tagus ta ust ja kuulutas talle oma igavest armastust!“
Kuuldu tõi Matti reaalsusesse tagasi ja ta viskus ringi, suul valmis harjumuspärane sajatus. Irvitava Jenkinsi asemel oli ta taga hoopis kanderaam, millel istus Tulekärakas, Irvikkassi irve näol. Ta vaatas ümbrust ja avastas, et tema uitavad mõtted olid seadnud ta sammud relvalao ja inimeste paiknemisala tuttavate koridoride asemel haiglatiiba.
„Ei saa aru, mis asja sa ajad,“ ütles Matt ja pööras kandadel ringi, et minema marssida.
„Ei saaa või?“ vastas Tulekärakas märksa tõsisema häälega. „Sa ju tead, mis ma sisemiselt olen, ja seega sa tead, et ma võin öelda, mida sa tunned, kuigi sa ei tarvitse seda mõista.“ Ta tõstis ühe kabja ja osutas uksele, mille ees Matt oli hetk varem peatunud. „Võin ka seda öelda, et ta tahab sinuga rääkida, Matt, ja ta ei muutu katkiseks hingeks, nagu sa kardad. Ma ei vaidle selle üle, et ta on läbi käinud tulest ja veest, aga ta on nagu teras. Ta on tugevam kui sa arvata oskad.“
Matt tahtis kangesti edasi astuda, kuid ta ei suutnud sundida oma jalgu järgmist sammu astuma. Ta vaatas ettevaatlikult ust ja... Miski katkestas tema sisevõitluse.
„Vabandust, kapten Harris?“ küsis üks vanem ükssarvik, kelle puusamärgiks olid süstal ja side. „Ega sa kedagi hiljuti siin koridoris ei kohanud? Ma tegelesin ühe ükssarvikumäraga, kelle nimi oli Tulekärakas, kuid kohe, kui ma kõrvale vaatasin, oli ta kadunud.“ Mära nägu ehtis sisseharjunud naeratus, aga ta häälest oli kuulda pahameelt. „Ta võib olla muutnud oma välimust, seega oleks abi kõigi möödakäijate kirjeldustest.“
„Oh, noh,“ alustas Matt ja vaatas kanderaami, kus Tulekärakas oli istunud. Oranži lakaga ükssarvik oli kadunud, tema asemel puhkas rõõmsameelse olekuga pegasusetäkk, kes paistis olevat magama jäänud.
Ükssarvikumära – Koiduõde, tuli Mattile ta nimi meelde – tammus kanderaami kõrvale, ootas veidi ja köhatas viisakalt. Hetk hiljem lajatas ta kabjaga vastu kanderaami ning teatas: „Kui ma pean sind paralüseerima ja operatsioonisaali leviteerima, siis ma teen seda, Tulekärakas!“
„Reetur!“ vastas Tulekärakas ja moondus rohelistes leekides taas oma harjumuspärasesse vormi. Ta heitis Mattile mitte täiesti võltsi pilgu ja hüppas kanderaamilt maha. „Ma annan sulle tõeliselt hea soovituse ja sina müüd mu esimesel võimalusel maha! Ma pean seda reetmist meeles,“ puhises libalane ja kõndis mööda koridori eemale, Koiduõde tihedalt kannul.
Kui kaks mära olid silmapiirilt läinud, oli Matt koridoris üksi. Ta vaatas ust, mille taga Videvikusära ilmselt ootas, siis pööras pilgu jälle koridorile, mis viis välja. Ta ohkas sügavalt, kui oli otsustanud, ja astus ukse juurde.