„ärge kunagi tehke homme seda, mida saab teha ka ülehomme,“
- Mark Twain
--
12:00, 25.12.2015, kuninglik audientsisaal, Canterlot
Tulenevalt natuurist, oli printsess Celestia ajataju unikaalselt erinev teiste omast, kes elasid tema kuningriigis. Luna oli olemuselt päikeseprintsessi meeltele kõige lähedasem, aga tema rännakud tavaliste ponide unedes hoidsid tema tunnetust rohkem sureliku kui surematu moodi. Sajandite möödasaatmine oli Celestiale nii kerge, kuni sinnamaani välja, et aeg näis olevat asi, mis kehtis teistele olenditele ja temale mitte.
See oli olek, millist päikeseprintsess väga igatses. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul olid ta kaardiväe kaptenid teinud ettekanded olukorrast, kinnitas Lunale ja Videvikusärale, et ta on täielikult paranenud ja käskis mõlemil puhkama minna. Siis osales ta konverentsil Canterlotis viibivate teiste rasside juhtidega, mille hulka kuulus ka ebameeldiv suhtlus libalasevarsaga, kes väitis end kõnelevat Chrysalise nimel. Siis kutsus kokku kogenuimad maagid, et need püüaks Ebakõla asukoha välja peilida ja siis viimaks avas rahvale troonisaali, tuues pealinlaste ellu normaalsuse tagasi.
Möödunud oli vaid kakskümmend neli tundi, aga printsess Celestiale tundus, nagu oleks selleks kulunud poolteist aastat. See tunne oli... ebameeldiv.
Kergendustunne kaasnes tuttava näo lähenemisega troonile. Mis siis, et seda nägu varjutasid süü ja mure. „Cadance, kullake, kui sa tahad minuga rääkida, sa võinuks lihtsalt sõna saata,“ ütles Celestia püsti tõustes ja trooni juurest alla kõndides. Vihje pilguga ust valvavatele kaardiväelastele oli korralduseks neile sulgeda troonisaal. Tavaolukorras kostnuks sellise teguviisi peale sulgevate uste vahelt järjekorras seisnud ponide nurinat, kuid Celestia kõrvu jõudis vaid sünge vaikus, kuni uksed sulgusid.
„Kodanike mured on tähtsamad kui minu lihtne külaskäik ja tervitus,“ vastas Cadance. Kõneviis oli samasugune alandlik, nagu nooremale printsessile kombeks oli olnud ja ka tema hääl oli peaaegu samasugune, nagu vanem alikorn mäletas.
Printsess Cadance oli ere näide kõigest, mida Celestia soovinuks Equestria tulevikuks, vältimaks tema enda vigade kordumist. Ta oli lahke ja kaasatundlik, andekas ja enesekindel, ta suudab juhtida väikesi ponisid helgema tuleviku poole, kasutamata raskekabjalist türanniat. Ja ajal, mil Celestia magas, oli Cadance ohverdanud ennast oma rahva päästmiseks... Ja kaotanud seejuures liigagi palju. Kuigi noorem printsess oli riides ja kandis salli nii, et väliselt ei olnud eriti näha, mis temaga juhtunud on, piisas Celestial vaid ühest pilgust nägemaks, kui võikalt tema adopteeritud õetütart piinatud oli. Kui palju selle lahke poni iseloomust alles oli jäänud, näitas vaid aeg...
„Tädi, sa vist paned põranda sulama.“
Need sõnad tõmbasid Celestia ta mõtteist välja ja ta vaatas korraks marmorpõrandat. Õhk kivi kohal väreles kuumusest ja kui ta kapju tõstis, nägi ta kivis kergeid sissesulanud jälgi. Kontrolli ennast. Ma pean harjutama enesekontrolli. Üks viga minu väega ja mõni poni saab surma. Kõik ponid võivad surma saada, mõtles Celestia ja köhis kõri puhtaks. Ta osutas istumispatjadele akna juures ja vahetas äkki teemat: „Tule ja istu minuga, Cadance. Sa oled audientsi oodates juba üle tunni aja oma kapju väsitanud.“
See, et noorem printsess nõrgalt noogutas ega püüdnud pakkumist alandlikul ilmel tagasi lükata, rääkis rohkemgi kannatusest, mida jalgelseismine talle põhjustas, kui sõnad seda võinuks. Kui ta viimaks end mugavalt istuma oli seadnud, ta viimaks lõdvestus. Siis vaatas ta Celestiat ja sai hääle tagasi. „Ma tean, et tahtmisest ennast süüdistada on raske üle saada ja kerge on seda vihaks muuta. Sa olid pärast mu pulmi samasugune, ma märkasin seda enne, kui sa kapjadega põrandat hakkasid sulatama. Ma tunnustan su kaastunnet juhtunu pärast, aga see ei olnud sinu süü.“
Mõte vastu vaielda hääbus enne, kui see sõnadeks jõudis vormuda ja Celestia vaatas nooremat printsessi. Ta on enesekindlam kui varem, see on kindel, mõtles ta, kui Cadance talle jälle otsa vaatas. „Niisiis... No ma olen tänulik, et sa siin olemas oled.“ Siis langes ta pilk proteesidele, mis enamalt jaolt kleidi varjus olid ja tõstis pilgu tagasi Cadance’i silmadesse. „Kuidas me alamad hiljutisega hakkama on saanud?“ küsis Celestia, teenides teemavahetusega Cadance’ilt naeratuse.
„Paremini. Mind ei olnud sel ajal pealinnas, aga mulle räägiti, et olukord oli kaunis pinev enne, kui pööre saabus. Viimastel sündmustel on olnud vaid positiivne hoog,“ rääkis noorem printsess, näol nõrk naeratus. „High Peaki vabastamisest ja mürmidoonide naasmisest on greifid eriti ülevas meeleolus ja kuulujutud väikse Alvari osalusest lahinguis Minoni saartel on sillutanud noorele kuningale tema rahva toetuse. Kui olukord laheneb, ei tule High Peakis trooni pärast mingeid rahutusi.“
Celestia noogutas nõustuvalt ja vaikis, et võluda lagedale väike teekann ja kaks tassi. Alvar, Gerhardi noorim poeg. Ma poleks ealeski arvanud, et Kõrgeima Küünise tiitel langeb selle tiivule, kelle saatus oli näiliselt unustusse määranud, mõtles ta, kasutades telekineesi, täitmaks tasse. Ta hõljutas ühe neist Cadance’ile. „Noor Alvar näib olevat hiilgaval moel oma positsiooni väljakutsetele vastu astunud,“ ütles Celestia rüübates. „Kuulsin, kuidas greifidest sõdalased rääkisid, et ta on teeninud õiguse lisanimele. „Vabastaja“ oleks ehk populaarseim tiitel, aga „Alvar Tasuja“ oleks kõlavam.“
Vanemal printsessil oli rahustav kuulda Cadance’i vaoshoitud itsitamist. „Näib, et noor kuningas annab kõik, mis tema võimsuses, et hoiduda tähelepanust. Kui ta suudab hoida oma alandlikku joont, oleks sel ta impeeriumile rahustav mõju.“ Cadance rüüpas oma tassist, tegi siis suured silmad ja võttis veel lonksu. „See on ju hea tee! Kas oled kogunud tuhande aasta jooksul hulga parimaid teelehti või miskit?“
„Ponyvilles elanud pagarid tegid selle mulle. Pean tunnistama, et tundsin pärast ärkamist selle järele päris suurt janu,“ täpsustas Celestia, võttis veel lonksu ja langetas tassi alustassile. „Aga minotaurused? Rääkisin ennist Asterioniga ja ta oli peaaegu nagu suuremeelne. Näha seda pulli muus olekus kui pahur või ülbe, on üsna... Jahmatav.“
„Ma arvan, et tal on põhjus olla heas tujus, ta oli lõppude lõpuks tunnistajaks millelegi, mida tema rahvaga iial varem pole juhtunud,“ vastas Cadance ja vaikis hetkeks. „Konsensusnõukogu langetas otsuse ühehäälselt.“
Need sõnad olid hästi ajastatud, Celestia pidi peaaegu tee välja sülitama. „Ühehäälselt? Ei ühtegi vastuhäält ega puudunud liiget?“ Noorem printsess noogutas ja Celestia vangutas jahmunult pead. „Tõesti elame kummalisel ajal...“
„Kui seal olnuks eriarvamusi, tädi, siis oleks neid kuulda olnud,“ rääkis Cadance muiates. „Konsensusnõukogu hääletas sõjategevuse täieliku toetamise poolt, eemaldudes varasemast piiratud toetusest ja isolatsioonist. See oli seisukoht, mille eest Asterion oli võidelnud sealtmaalt, kui Canterlotis oli arutelu invasiooni üle.“
„Tark valik, arvestades, millega lõppenuks alternatiiv.“ Celestia vaikis hetke, valmistudes elevandi sisselaskmiseks ruumi. „Ja inimestest? Pean tunnistama, et olen nende suhtes veidi umbusklik, kuna mul pole sajanditepikkust kogemust ennustamaks nende käitumist.“
Naeratus Cadance’i näos muutus vallatuks, ent selle varjas kohe tema teetas.. „Enamik on neist hiljutistest võitudest ülevas meeleolus. Nad loevad enda suhteliselt väikesi kaotusi High Peakis Luna planeerimise ja sekkumise teeneks. Need, kes siin kõige kauem on olnud, on ka kõige ettevaatlikumad. Sissetungijate vähene aktiivsus pärast minu päästmist on nende arvates kurjakuulutav. Kuigi see ei ole nii sünge.“
„Mis mõttes?“ küsis Celestia kulmu kergitades.
„No kui minu olukorda mitte arvestada,“ alustas Cadance tehiskapja tõstes, „julgeksin ma öelda, et inimesed on tõestamas ennast tulevikus väärt sõprade ja liitlastena. Nii nagu mina aru sain Ehakaardi Taevavälgu jutust, ta vahetab märkmeid enda inimekvivalendiga, kellega ta Maal kohtus. Ilmselt on oodata peatselt Koolibri järglast juba kahe maailma ühisprojektina koos peainsener Sheniga. Kahtlustan, et me väike Videvik leiab kutsumuse õpetada inimestele maagiat. Nad alles õpivad seda tundma ja neid on jahmatav hulk, kes on selleks võimelised. Ma arvan, et ta tahab Maale sedasorti kooli luua, kui see invasioon läbi on, et õpetada neid seal nii, nagu ta õpetas oma erilist inimest siin. Tahtsin rääkida ka kokkuleppest, mille lootsin tulevikus sõlmida, kui käsilolev konflikt lõppeb...“
„Oleks hea meel kuulda, mis sul meeles mõlgub, Cadance,“ vastas Celestia lahkelt. Tegeleb tulevikuplaanidega selle asemel, et mõtiskleda minevikust... See on see Cadance, mida ma kartsin, et on meilt ära võetud, mõtles vanem printsess. Ta tahtis siiralt nooremat alikorni ära kuulata, aga siis jõudis kogu Cadance’i jutt talle pärale.
„MISASJA?“
„Mis misasja?“ küsis Cadance rahulikult vastu.
Mitte tuliselt lõõmama hakata nõudis Celestialt suurt tahtejõudu. „Mida sa just rääkisid?“ nõudis printess.
Cadance vaikis, kuni tee rüübatud sai. „Ma ütlesin „Mis misasja,““ vastas ta.
Lisaks tahtele süttida hakkasid Celestial kulmud tõmblema. „Enne seda. Videvikusärast.“
Naeratuses, mis Cadance’ile näkku tõusis, oli nüüd tubli annus vallatust. „Ah jaa, tema kool! Ma arvan, et selles osas kavatseb ta sinult inspiratsiooni ammutada. Ta tahab selle nimetada „Videvikusära andega inimeste maagiakooliks“ või millekski...“
„Sind ootab Kuu, kui sa ei vasta mu küsimusele, kallis Cadance.“
Muie asendus mossitusega. „Tead, sulle meeldib vahetevahel ponisid narrida, aga sa ise ei saa üldse hakkama, kui sind ennast narritakse,“ vastas noorem printsess ja vaatas Celestiat tõsisel pilgul. „Oled usaldanud oma ustavat õpilast tegelema asjadega, millega ükski poni pole terve igaviku kokku puutunud. On siis tõesti see nii murettekitav, kui ta kogeb midagi, mida iga poni kindlasti vähemalt kord elus kogeb? Sina oled esimene poni, kellelt ta tuleb küsima abi, kui on kosmiline oht või maagiline mõistatus, aga isiklikes asjades on tema perekond ja sõbrad talle paremad nõuandjad. Palun, Celestia, usalda meid teda valvama ja tegema, mis vaja, kui midagi peaks juhtuma.“
Celestia vaatas õetütart pikalt. „Tundub, et kui ma magasin, on rohkemgi muutunud,“ ütles ta aeglaselt. „Kas sa olid algusest peale nii tark või sa lihtsalt ei tahtnud sellest rääkida?“
„Ei midagi muud kui seda, et mul oli kaua aega mõelda ja... Kahetseda seda, mis oli ütlemata jäänud,“ vastas Cadance vaikselt. See ei vajanud täiendavaid selgitusi.
Celestia hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Tema äärmuslik kaitsvus võitles Cadance’i öelduga. See vajas mõningast harjumist. „Vabandust, et teemast kõrvale kaldusin,“ ütles ta viimaks, kui oli enesekindluse taastanud. „Sa mainisid plaane seoses tulevikuga?“
„Ah jah. Nagu ma ennist ütlesin, paistab, et Videvikusära plaanitud koolist saab tema pärand tulevikuks. Printsess Luna lemmikprojekt on alati olnud tähistaeva uurimine ja rahva tervis ja heaolu on olnud alati sinu korraldada, Celestia,“ selgitas Cadance, tõstis proteesi ja vaatas lähemalt. „Ma... Tean, et on rahvast nii siin kui Maal, kes kannatavad samamoodi nagu mina. Ma tahaks neid aidata taastuda ja naasta peaaegu normaalsele elule... Nii, nagu mina...“