02. Loojang
Õhtu, Videvikusära kabinet, Canterlot
Üksinda pimeduses
Sissejuhatus inimkultuuri equestrialaste jaoks
Eessõna on kirjutanud printsess Videvikusära.
Tere, ponid!
Ajal, mil sa seda loed, võib juba olla ametlikult teatatud meie uutest sõpradest – inimestest! Kindlasti olete väga uudishimulikud, et kes nad on ja kuidas välja näevad, ning te peategi olema uudishimulikud!
Pean alustama hoiatustega. Inimeste kultuur erineb täielikult Equestria omast, kuna nad on kogu oma ajaloo jooksul olnud üksi. Nende maal ei leidu teisi mõistuslikke rasse ja kuni praeguse ajani nad arvasid, et on ainus mõistuslik rass üldse. Tahaksin küll öelda, et esimene teine mõistuslik liik, keda nad kohtasid, on equestrialased, aga ma kardan, et see ei ole nii.
Koletised väljastpoolt nende maailma üritavad neid hävitada. Inimesed võitlesid nendega, enne kui me teineteisest teadlikuks saime, ja meie abiga on nad võitmas. Nad on abi eest tänulikud, kuid ärge solvuge, kui te neid kohates märkate, et mõni on neist teie suhtes umbusklik. Inimeste esimene kogemus teise mõistusliku rassiga oli koletu tapatalg ja julmus ning see on nad umbusklikuks teinud.
Ma tean seda seepärast, et olin esimene poni meie maailmast, kes nendega kohtus, ja see kohtumine ei toimunud just diplomaatilises õhkkonnas. See võttis kaua aega ja seal oli hirmsaid hetki, aga meil õnnestus saada sõpradeks ning nad aitasid mul kodutee leida, vaatamata kõigile koledustele, millega nad tegelema olid sunnitud. Ma arvan, et sellepärast on nad väärt meie sõprust.
Ma ei taha jätta muljet, et nad oleksid equestrialastele ideaalseiks sõpradeks. Kultuurišokk üksi juba võib olla asi, millega harjumine võib igal ponil kaua kesta, kuid lõppeks jagame siiski ühiseid vooruseid. Inimesed peavad tähtsaks julgust, olgu see sõduri kangelaslikkus või tunnistamine, et nad teevad vigu. Südikus on samuti kõrgelt hinnatud. Aga ennekõike on inimesed nutikad. Teadused ja avastused, mille equestrialased on kümnendeid ja sajandeid tagasi “kasututena“ riiuleile jätnud, on inimesed täiustanud tasemeni, mis kohati kompab maagia piire!
Aga maagia on nähtus, mis inimestel puudub. Nad on arenenud maagiat täielikult eirates, kuni selleni välja, et nende arvates on see müüt. Fakt, et nende müütides esineb maagiat, näitab seda, et nad on seda millalgi minevikus näinud ja kasutanud, aga nüüd teab maagiat ja oskab seda õigesti kasutada vaid kabjatäis inimesi. Vaatamata ignorantsusele on inimesed väga huvitatud igasugustest teadmistest, mis puudutavad maagiat.
Ma võin sellest rääkima jäädagi, aga selleks see raamat just ongi. Ma loodan, et see vastab kõigile te küsimustele, ja loodetavasti saate varsti ka inimestelt endilt küsida!
Videvikusära langetas pastaka, vaatas oma teksti neljandat korda üle ja ohkas. „Liiga kallutatud,“ ütleksid nad, mõtles ta endamisi. „Su isiklikud kogemused mõjutavad su hinnangut,“ ütleksid nad. Oh, peaksin olema tänulik, et nad lasevad mul vähemalt eessõna kirjutada. Videvikusära ohkas veel korra, eemaldus lauast ja kappas akna äärde.
Läänetaevas oli tõmbunud oranžiks ja punaseks ning päike laskus aeglaselt horisondi taha. Kaugel allpool rõdu süttisid järjest Canterloti tänavalambid. Vaade andis meeltele puhkust. „Neil on vist õigus,“ tunnistas Videvikusära valjult ja kõndis kabinetti tagasi. Ma ei tahaks, et ponid arvaksid, et inimesed on halvad. Neil on lihtsalt... juhtunud halbu asju, mõtles ta endamisi.
Teadmine inimestest ja ohtudest, millega nad silmitsi on, oli range saladus, millest teadsid vaid vähesed ponid, ja enamus neist oli Maal inimesi aitamas. Kui nende lähetus lõppema hakkas, tehti viimaks otsus teha nende uute sõprade olemasolu teatavaks tervele Equestriale.
Ja ka vaenlaste olemasolu, mõtles Videvikusära, kui ta pilk libises kahele mustale raamatule ta laua äärel.
Esimene raamat oli kirjutatud pärast seda, kui ta oli püüdnud kirjeldada oma sõpradele, mis temaga juhtus, kui ta inimeste juures oli. Vaatamata oma sõprade armastusele ja mõistmisele, Videvikusära lihtsalt ei saanud sõnu oma suust välja, seega pidi ta selle kirja panema. Raamatu autor oli Videvikusära ja see oli käinud kõigi Elemendikandjate käest läbi.
Vikerkaaresööst oli toonud selle keset ööd tagasi ja ütles, et ta ei suutnud seda ilma nutmata tagastada (lubades nutmist eitada, kui see avalikuks peaks tulema.) Õunarüüp tõi selle tagasi koos pudeli hinnalisima õunasiidriga ja teatas Videvikusärale, et ta võib temaga rääkida igal ajal, kui vaja, olgu see päev või öö. Haruldus andis raamatu edasi Võbelusele ja nad tulid kahekesi külla. Nad veetsid õhtu kaarte mängides ja Videvikusära nautis nende seltskonda väsimiseni. Kui lugemiskord Roosa Pirukani jõudis, siis ta keeldus raamatut vastu võtmast ja ütles kurvalt: „Ma juba tean.“
Ja pärast seda ei kohelnud sõbrad Videvikusära kuidagi teistmoodi kui enne Maale sattumist, sõltumata sellest, mida ta Maal korda oli saatnud. Nagu nad ei oleks raamatut lugenudki. See oli parim, mida Videvikusära loota oli osanud.
Teine raamat rääkis unenägudest, mida ta pärast naasmist näinud oli. Mitte keegi peale Luna ei teadnud, mis selles raamatus kirjas on, ja Videvikusära mõtles, et nii see peabki jääma.
Videvikusära puhises korra ja hüppas toolile tagasi. Telekinees tõstis ta sülle omapärase kaltsunuku ja täitesulepea ta silme ette. Nii lihtne lahendus, ei suuda kuidagi uskuda, et me varem selle peale ei tulnud, muigas ta ja vaatas oma tööd, mis oli pooleli. Peaksin ilmselt rõhutama kogu seda riietuse teemat... Tüdrukud ei saa aru, miks ma keeldun ilma riieteta õue minemast.
Ta oli tööga kõvasti edasi jõudnud, kui ootamatud hüüded ja kabjaklobin teda segasid. Kui ta lähenevat müra kuulis, hüppas Videvikusära toolilt maha, et vaadata, mis toimub...
Ülim tipp...
„EI!“ karjus Videvikusära maha langedes ja silmi kinni pigistades. Murdsekundi jagu hiljem aktiveeris ta oma mentaalsed kaitsebarjäärid ja võimendas neid. Videvikusära avas silmad ja galopeeris uste vahelt läbi, mööda koridori kaugemale.
„Printsess!“ hüüdis üks valvuritest, sinise laka ja kollaka karvaga pegasus ning jooksis talle kõrvale. „Sa pead minema tagasi tuppa! Printsess Luna koondas valvurid ja tahab olla veendunud, et oled ohutus kohas!“ Nad sööstsid läbi järgmiste uste lossi siseõuele, valvur kihutas ette ja blokeeris printsessi tee: „Printsess! Sa pead jääma siseruumidesse!“
Videvikusära ei kuuletunud käsule ja kammis pilguga õhtutaevast, kuni leidis selle, mida ta teadis tulevat. „Valvur!“ haugatas ta ja jõllitas pegasust, kelle katsed printsessi tagasi tuppa karjatada jäid katki. „Kus on praegu printsess Luna?“
„Printsess Luna lahkus koos saatjatega,“ vastas valvur ja Videvikusära tundis kerget piinlikkust, kui talle meenus, et ta ei teadnud valvuri nime. „Ta ei öelnud, kuhu ta läks. Ta käskis hoida häireolukorda, kuni ta annab täpsemad juhised, kuidas tagada su ohutus. Valvur hakkas uuesti Videvikusära lossiruumidesse tagasi suruma, kuni ta viimaks vaatas õhtutaevasse ja märkas seda, mida Videvikusära vaatas.
„Loss ei ole enam ohutu,“ ütles Videvikusära ja pöördus valvuri poole, mõtiskledes kiiruga, kuidas käske sõnastada. „Vaenlane läheneb õhulaevadel. Ütle pegasustele, et nad ei ründaks. Kogu kõik ükssarvikud, kelle leiad, üksustesse ja koondage maagia laevade vastu. Kõik ülejäänud ponid peavad koonduma vaenlase jalaväe vastu, kui nad maanduvad.“
„Printsess? Mis vaenlased? Kes meid peaks ründama?“
„Täitke käsk, valvur!“ hüüatas Videvikusära nii suure autoriteediga, kui välja suutis mängida, mille peale valvur viskas kiiresti kulpi ja kadus. Kohe, kui ta oli veendunud, et valvur on läinud, vajus Videvikusära põrandale ja hingas sügavalt, püüdes rahustada oma pekslevat südant.
Laotuses hõljusid metallist õhulaevad ja sülitasid rohelist tuld nende pihta, kes vastu hakkasid.
Raskes soomuses kahejalgsed jõmmid tormasid edasi ja karjusid liharebestavalt.
Kõhn punase rüü ja läikiva kiivriga kuju tippis ta mõistuse suunas, sirutades nelja kõhna kätt.
„Ei!“ hüüdis Videvikusära, kui end kogunud oli. Ma suudan seda teha, ma pean seda tegema! Ma ei ole enam abitu mära! Ma olen alikorn, ma saan... Ma pean kaitsma ponisid! Ta pigistas hambad kokku, võttis hoogu ja tõusis õhtutaevasse. Tema tiivad sirutusid ja ta kallutas end lennates küljele, saamaks lähenevast vaenlasest paremat ülevaadet.
Pealinna ja lossi suunas laskusid kolm kettakujulist laeva. Sisehoovidest ja aedadest välkus ülespoole juhuslik maagiline tuli, kuid laevadelt saabuvad rohelised välgud pühkisid kõik ükssarvikute salgad kiiresti laiali või tapsid nad. Mõned sinised välgatused tähistasid vaenlase jalaväe teleporteerumist aedadesse ja hetk hiljem nägi ta oma sihtmärki.
Enamik vaenlastest olid suured punases soomuses kahejalgsed jõmmid, käes samasugused relvad, mida Videvikusära Maalt mäletas. Relvadest lähtuv plasmarahe surus valvurid maandumiskoha lähedale varju ja keetis surnuks iga õnnetu poni, kes õigel ajal varju ei jõudnud. Vaatamata sellele valule ja surmale, mida nad korraldasid, teadis Videvikusära, et jõmmid – mutoonid – ei ole peamine oht.
See oht ilmus nähtavale ja väliselt oli ta mutoonidele täielik vastand. Ta oli piitspeenike ning astus rahulikult koletiste taga, kes üritasid end lossi sisemusse lõhkuda ja lõhata. Enamik ta kehast oli valge rüü all ning õlgu ja rinda katsid soomusplaatide read. Nägu varjas nurgeline kiiver, see pöördus kohe Videvikusära poole, kui poni rünnakule laskus.
Eeterlik, meenutas Videvikusära nime, mille inimesed sellele koletiseliigile andnud oli, kui ta kabjad aia muru puudutasid. Rüü ja kiiver olid teistsugused ning see, keda ma nägin, ei olnud soomustatud. Miks...
Videvikusära suurim viga oli viivitus, kui ta võrdles vaenlast selle eeterlikuga, keda ta näinud oli, selmet kohe rünnnata. Ehkki ta oli väga võimas, oli eelmine eeterlik olnud vaid inimesi rünnanud tulnukate juht ja oli Videvikusära maha surunud udusireeni telepaatilise ekvivalendiga.
See eeterlik, kes nüüd ta ees seisis, oli kõrgem komandör, sündinud ja aretatud lahinguteks, olles juba sajandeid, kui mitte tuhandeid aastaid tegelenud nõrgemate rasside alistamisega.
Enne kui Videvikusära mõeldagi jõudis, tõusid ta poole neli kätt ja temale lähenes neli lillat energiakiirt. Kõik neli kohtusid mõne tolli kaugusel Videvikusärast, aga kui ta enese kaitsevälja võimendas, tulistati ta pihta veel neli kiirt. Kaks lendasid otse, teised kaks kurviga, püüdes tabada külgi. Koondatud energia hajus kiiresti kaitsevälja, mis vaevu turmtulele vastu pidas. Videvikusäral õnnestus veel kolm kiirt peatada, aga viimane tabas ning maailm ta silme ees uppus tulle, verre ja valusse ning ta suutis veel vaid karjuda.
--
Loojang. Luna torn, Canterlot
Sellest ei olnud palju aega möödunud, kui Luna oli kõndinud rõdule vaatama, kuidas Celestia päike dramaatiliselt silmapiiri taha vajub, sel ajal kui tema tõstab kuu taevasse. Kahjuks olid rõõmud ja lõõgastus jäänud minevikku, kuna ööprintsess oli oma vaba aja pühendanud dokumendihunnikute lugemisele, mille olid sõdurid Maalt saatnud.
Enamik sellest olid üksuste kaptenite koostatud missioonide raportid koos operatsioonide kuupäevadega. Sellele järgnesid vahetud muljed inimestest ja kohatud vaenlastest, iga poni poolt eraldi kirja pandud. Viimaseks oli teave, mida olid jaganud inimesed ise.
Kui Equestria oli tõestanud oma väärtust olla liitlane, olid inimesed väga lahked jagama vaenlaste kohta igasugust teavet. Huvitudes koostööst, olid nad jaganud ka teadmisi oma võimetest ja taktikast. Nädalaga oli üheselt selge, et pärast inimestega veedetud aega muutub Equestria jalaväe taktikas mõtteviis.
Masendavaim informatsioonitühik oli see organisatsioon, millega Luna ja equestrialased otseselt suhtlesid, ja Luna ei osanud ennustada neid diplomaatilisi raskusi, mis Maal ilmneda võivad. Equestria diplomaatia jagunes rassiti, kus printsessid valitsesid ponisid, imperaator greife, saladuslik konklaav valitses Sebraliitu ja minotauruseid valitud esindaja. Niimoodi lihtsalt oli.
Maal aga ei olnud mingit ühendavat valitsust, mis kõiki inimesi esindaks. Arusaamatu võrgustik liite ja lepinguid pärines vaid hiljutisest ajaloost ning need ei jooksnud isegi kultuurilisi, regionaalseid ega rassilisi erinevusi pidi. See oli ponidele ehmatav, kui nad teada said, kui palju sõdu on inimesed nende piiride pärast omavahel pidanud.
Equestria inimliitlased vaid suurendasid seda diplomaatilist õudusunenägu. Paberi peal ei tohtinuks XCOM-i sarnane organisatsioon toimida. Koosneb see ju peaaegu kõigist planeedi rahvustest, opereerib väljaspool kõigi valitsuste kontrolli, XCOM korraldas operatsioone üle maailma igal nädalal, kui mitte lausa iga päev.
Vaid kaks mõtet tundusid loogilised. Esimese oli avaldanud kapten Laul, esimene kapten, kes nägi lahinguid Maal. Ta märkis, et üks asi, mis pani inimesi ühiselt tegutsema, oli vaenlane, mis ründas neid kõiki. Ja Luna pidi sellega nõustuma.
Teine seletus oli seotud XCOM-i salapärase rahastajaga – müstilise Konsiiliumiga. Mõte anonüümsetest isikutest sellist organisatsiooni kontrollimas ärritas Lunat rohkem kui talle meeldinuks, eriti pärast nende kindlameelset keeldumist kohtumisest temaga. Ainult David Bradfordi – XCOM-i tegevjuhi – ja Säraturvise pidevad raportid hajutasid ebameeldiva kahtluse, et inimesed võivad kasutada ponisid kahurilihana, säästmaks nende endi elusid.
See mõte tuletas meelde lahingus hukkunute arvu, mis oli õnneks suhteliselt väike. Kõigis raportites, mis Lunani jõudsid, olid equestrialased kõigis lahingutes hästi vastu pidanud. Vaatamata sellele, tundus iga surm traagilise kaotusena, raiskamine vaid selle pärast, et mingi genotsiidne armee kusagilt kosmosest tahab likvideerida inimesi. Ta ei saanud kunagi enam nende ponide unedes rännata ja öö oli iga sellise juhtumi pärast veidi pimedam.
Luna viha nende kaotuste pärast ei olnud otseselt inimestele suunatud. Nad olid aidanud Videvikusära olukordades, kus olnuks kergem seda mitte teha, nad võinuks ta koguni tappa selles segaduses, milles Videvikusära Maale jõudis. Vaatamata oma vigadele ja hirmuäratavale sõjakusele, olid inimesed aidanud Videvikusäral pääseda koletistest, kes tahtsid ta surma, ja nad aitasid ta koju tagasi. Seepärast tundis Luna inimeste ees võlga ja oli valmis seda sissetungijate verega lunastama... kohe, kui ta lõpetab kõigi nende neetud raportitega.
Tunnike veel nende raportitega, siis vist lähen ja vaatan Videvikusära. Ta unenäod on viimasel ajal paranenud, kuid ikka veel need vaevavad teda, mõtles Luna, vaadates seinakella. Saaksin ma vaid kuud kiiremini liigutada, et ponidele tunduks, et aeg läheb kiiremini. Ma tean, et Tia tegi nii, kui ta oli tüdinud.
Luna eemaldus lauast ja ohkas, sirutas end ja sulges silmad. Ta lahkus oma kehast ja hakkas käima värskelt uinunud ponide unedes. Üks maaponi nägi unes, kuidas ta riisus lehti, see ei olnud sügisese aja kohta ebatavaline. Luna tõmbus kiirelt tagasi ühe ükssarviku unest, kes juurdles „heinarulli“ või mis iganes eufemismi üle, mida ta varsad viimastel päevadel kasutanud olid. Järgmine oli ühe pegasusemära uni, kes võttis osa Cloudsdale’i ilmameeskonna tegemistest, kui ta...
Kui Luna vaim polnuks temast kaugel, võinuks ta jahmunult silmi pilgutada, kui pegasuse uni ootamatult katkes. Ta ei mõelnud sellest pikemalt, aga siis avastas ta unest unne hüpeldes, et vaid kümmekond nendest on pegasuste uned. Ta naasis oma kehasse ja ruttas rõdule, et paremini öötaevast vaadata.
Luna kõrvu jõudis kauge piksekõmin ja ta vaatas kirdesse, kus aimus tohutu pilvemassiiv, mis moodustas Cloudsdale’i. Pilvelinna kõrval sähvisid tihedad välgud. Ilmameeskonnad veel nii agarad sellisel hilisel tunnil, muheles Luna, aga tardus siis paigale. Ta märkas tavaliste sinivalgete sähvatuste vahel ka rohelist välku ning nägi mõnda veel, kui ta silmad olid õudusest pärani veninud. Luna, sa loll varss, mõtles ta endamisi ja teleporteerus otse Öökaardiväe kasarmusse.
„Ihukaitsjad, minu järel!“ käratas ta tiibu laiutades ja oma rüüd otsides. Õhku ilmusid soomusplaadid ja lähenesid printsessile nagu pööris manatud metalli. Süsimustad rüüd haardusid ümber ta jalgade ja kere ning liigendatud osad haarasid ta tiivad ja kaela. Väikese hetke tundis ta kahetsust viimase korra pärast, mil ta seda rüüd kandis, aga see kadus, kui kroon peast tõusis ja asendus kiivriga. Kuus kahejalast ilma käepidemeteta telekineetilist mõõka libisesid tuppedesse ta külgedel.
„Printsess, su ihukaitsjad on valmis,“ teatas kapten Tähesööst ning neli kuueponilist rivi pegasusi ja nahksete tiibadega ponisid seisid ta ees valvel. Kõik nad olid lennuturvistes ning relvastatud kabjaküüniste, raudade ja tugevdatud kingadega. Kõigi näod olid sünged, aga Luna märkas igas näos ka mahasurutud hirmu.
Nad peavad vastu pidama, mõtles Luna ja võttis formatsiooni keskele koha sisse. „Tähesööst, koonda Päikesekaardivägi ja organiseeri siinne kaitse. Sul on minu heakskiit kõigele, mis on vaja linna ja ponide kaitsmiseks teha.“ Kaptenpegasus viskas kulpi ja kappas minema ning Luna pöördus teiste poole. „Valmistuda telepordiks. Sihtkohaks on taevas Cloudsdale’ist lõunas. On oodata kontakti vaenlasega kohe pärast saabumist.“ Sissejuhatus oli lühike ja ükski poni ei küsinud üle. Luna saabumise stiil vihjas selgelt sellele, et aega ei ole.
Maagiasähvatus asendas kasarmuruumid ulguva tuulega Cloudsdale’i ümber. Tuhandete pegasuste hirmukarjed mattusid piksekärgatustesse ning tulnukalaevade mootorite ja relvade mürasse. Neli kettakujulist laeva lendasid kandilises formatsioonis, ümbritsetuna moonutatud õuduste ja hingetute masinate parvedest, kuid need kahvatusid lipulaeva kõrval, mis oli formatsiooni keskel. Hiiglaslikul viiendal laeval ei olnud midagi pistmist aerodünaamikaga, ta oli kui hõljuv telliskivi ja ta rühkis edasi linnasüdame suunas, laskmata end segada pikselöökidest, mis teda tabasid. Kümned ererohelised sähvatused saatsid tulist plasmat Cloudsdale'i pihta, jättes endast segikeeratud pilvejälgi ja põlevaid rususid, mis langesid maa poole.
Kolm Imenoolte vormides pegasust kärkisid käske ja laialipaisatud ilmameeskonnad kogunesid jahmatava kiirusega. Sekunditega moodustus massiivne pilvepea ja sellest sähvatas suurim välk, mida Luna kunagi näinud oli. See tappis kümneid väiksemaid tulnukaid, kuid välgu tee peatas üks eskordilaev, mis tabamusest plahvatas. Allesjäänud eskordilaevad avasid pilvepea suunas turmtule, pegasused pihustusid laiali ja pilvepööris hajus hetkega. Osa ponisid haihtusid tabamustes, samas teised pääsesid napilt ning kolmandad süttisid riivakatest ja langesid taevast alla.
See oli vaatepilt, mis pani Luna aduma selle õuduse täit mõõdet. Sajad värelevad tulekerad, mis langesid Cloudsdale'ist, ei olnud turmtules hävinud ehitiste jäänused. Need olid pihtasaanud ja põlevad ponid.
Öövahtkonna ponid langesid vaikse ja külma raevuga tulnukate laevade ümber lendavate vaenlaste hulka. Nende sööstu ei saatnud ükski hüüd ja esimesed kaks tosinat vaenlast hukkusid, ilma et nad oleks teadnudki, et neid rünnatakse. Lunal seevastu polnud sellist kavalust vaja kasutada.
„Te põrgulised!“ kajas printsessi hüüd ja ta raev tabas lipulaeva. Kiirejagu puhast maagiat tabas seda vöörist ahtrini, teine küljest küljeni ja kolmas diagonaalis. Kokku viis kiirt viilutasid laeva ja see pudenes plahvatavate tükkidena taevast alla.
Tulnukate reaktsioon oli hetkeline, kõik vaenlased siin õhuruumis koondasid tule Luna positsiooni pihta. Ent enne, kui nad esimese plasmakiire tulistasid, ta juba ründas. Kiire teleport viis ta tule alt otse kõige tihedamasse koletisepilve ja telekineetilised mõõgad läksid käiku. Kõik terad väljusid tupest ning tabasid moonutatud lihast ja metallist asjandusi, mida inimesed lendajateks nimetasid. Kohe hävisid järgmised kuus ja tundus, nagu tegutseksid telekineetilised mõõgad omatahtsi.
Kaks elutut masinat – küberdiski – pikeerisid alla, kuid tardusid paigale, kui Luna pilk neile langes. Nende relvad rebiti kere küljest lahti, seejärel eraldusid lülilised sabad ja lõpuks ka tüüruimed. Lammutamine kestnuks edasigi, kuid ühe eskordilaeva tuli segas printsessi. Esimesele plasmakiirele jäid ette küberdiskide jäänused, teine käis läbi tühja koha, kuna Luna oli juba minema teleporteerunud.
Ratsionaalne osa Luna mõistusest mõtles välja kiireimat viisi, kuidas kolm allesjäänud laeva kõige tõhusamalt hävitada. See pidanuks käima kiirelt ja puhtalt, nagu iga lahingumaag oli treeningute ajal õppinud. Aga Luna emotsionaalne pool ei lasknud seda teha. Inimesedolid rääkinud, et tulnukad on mingil moel telepaatiliselt kontaktis, seega tahtis ta neile sõnumit jätta.
Tema soomustatud kabjad puudutasid esimese eskordilaeva soomust ning hetk hiljem kiskus ta osa soomusest minema ja sisenes laeva, mõõgad selja taga hõljumas. Laeva meeskonnaks olid lühikesed suurte peade ja suurte mustade silmadega elukad, kes surid kõik hetkega, kui terad nende kolpi tabasid. Laeva kapten oli peaaegu Luna kõrgune ja ta ründas kõhklemata, kuid ta teleporditi lihtsalt laevast välja, surnuks kukkuma. Mõõgad langesid tuppedesse ja Luna surus telekineetilise jõuga kõigis suundades, kuni laev liidetest laiali pudenes. Maa poole langes vaid sodi ja Luna silma jäi jäänuste hulgas kukkuv helendav roheline silinderjas masin. Ta haaras selle telekineesivälja ja heitis järgmise laeva pihta, mis tabamusest plahvatas.
Luna otsis viimast laeva ja nägi, et see põgeneb täiel kiirusel, jättes kümned tulnukad printsessi ja ta ihukaitse meelevalda. Luna oli oma telekineetilised mõõgad just vaenlase kallale saatnud, kui ta tundis äkki tagumikul päikesesoojust. Vaatamata sellele, et seda oli ohtlik teha, vaatas Luna tagasi, et nähtuse allikat näha.
Canterlot säras pimedas kui päike, kuid enne kui Luna põhjuse üle mõelda jõudis, oli see läinud ja ta pead läbis võimas valusööst, nagu suruks ta peale midagi väga massiivset. See valu! Mis see on, mõtles Luna, üritades end õhus hoida. Kui pusle ta peas kokku sai, ta pöördus ja lendas nii kiiresti, kui tiivad kandsid, Canterloti poole. Ta polnud hetkel oma teleporteerumisvõimes kindel. Tia, ära tee seda. Ära tee seda mulle. TIA!
Kaal tema meeltel oli päikese kaal.
--
Päikeseloojang, Celestia Andekate Ükssarvikute kool, Canterlot
Mida ma ütleksin, kui mõni poni ütleks mulle, et ma võin nii lihtsast asjast nii palju rõõmu leida, mõtles Celestia, kui laskis päikesel silmapiiri taha vajuda. See oli tema jaoks nii tavaline, see oli midagi, mida enamus ponidest teadis teda tegevat igal päeval, kui aeg oli õige, aga targemad ponid teadsid, et ta hoiab päikest igal päeval ja sekundil nende maailma ümber orbiidil.
Sälgudele, kes olid kogunenud tema jalge ümber, oli see lausa imeline. Celestia õnnistas varssu lahke naeratusega, kui nähtus nad sõnatuks võttis. „Tulge nüüd, on aeg tuppa minna,“ ütles ta tiibu avades ja varssu uksest sisse karjatades. Nad hakkasid kohe vadistama ja printsess noogutas, üritades järje peal olla. Kui nad olid kõik tuppa kogunenud, heitis Celestia oma asemele ning noogutas väsinud ilmega õpetajale, kes istus laua taga.
„Vaadake seda, vaadake seda!“ hüüdsid mõned varsad, kui üks neist hõljutas nelja eset korraga, uhke, aga pingul naeratus näol.
„See on suurepärane, sa oled palju arenenud,“ kiitis Celestia lahkelt ning kui asjad lõid võbelema ja maha kukkusid, haaras printsess need enda telekineesivälja. „Kindlasti jõuad sa kõrgele ja kaugele, kui õpid ja harjutad.“
„Kas nagu Printsess Videvik?“ küsis üks sälg ja Celestia andis endast palju, et varjata seda, kuidas selle nime ootamatu kuulmine talle mõjus.
„Videvikusära õppis ja harjutas sinu eas väga palju,“ vastas Celestia, laveerides osavalt tegelikust vastusest kõrvale. Vastus rahuldas varssasid ja printsess sai mahti mõtteid koguda.
Printsess Videvikusära... Celestia kordas nime omaette ja lubas enesele nõrkust tunda uhkust, armastust ja hirmu oma kalleima õpilase suhtes. See on vist see, mida emad tunnevad. Uhkust selle üle, mida ta on saavutanud, armastust tema olemuse suhtes... Hirmu selle ees, mis võib temaga juhtuda. Ja mis temaga ON juhtunud.
Celestia oli aastasadade jooksul juhendanud paljusid õpilasi. Mõned murdusid selliste raskuste all nagu näiteks suured ootused ja neist ei jäänud ajalukku jälgesid. Teised püüdsid kuritarvitada privileege ja on samuti unustatud või vägisi unustatud, kui see vajalikuks oli osutunud. Ja vaid vähesed olid olnud nii edukad nagu Videvikusära, ent mitte keegi neist ei olnud millenniumeid vana alikorniga nii lähedaseks saanud.
Isegi Celestia oli üllatunud, kui avastas, kui sügavad ta tunded olid, kui kuulis paar kuud tagasi, et Videvikusära on kadunud. Celestia oli lihtsalt hirmunud. Väljavaade, et talle ei saabu enam kunagi neid kirju sõprusest või kui ta ei näe, kuidas ükssarviku näkku tõuseb rõõm, kui tal õnnestub leida vaba aega ja temaga lihtsalt rääkida, tegi talle rohkem haiget kui ükskõik milline füüsiline haav, mida ta kunagi saanud oli. Ja kõik see oli Ebakõla pärast.
See mõttelõng viis segadusse ja Celestia polnud kindel, kas ta kunagi selles üldse orienteeruma suudab hakata. Ehkki ta paistis rahulik, nagu tema väiksed ponid oma heatahtlikult liidrilt ootasid, tahtis Celestia Ebakõla hävitada tema kuritegude eest Celestia vastu minevikus ja tema kuritegude eest Videvikusära vastu praegu. Teisest küljest olid nad justkui kõik need aastatuhanded olnud lausa lähedased sõbrad.
Ei, mitte nagu sõbrad, parandas end Celestia, pigem nagu kolleegid. Me olime nagu teadlased, kes tegid sotsiaalseid eksperimente planeedi mastaabis. Nad olid sõimelnud, nad olid vaielnud, aga teinud koos ka toredaid asju. Aga lõpuks oli see suhe katkenud, kui Ebakõla sai kiviks muudetud, sõna otseses mõttes sel hetkel, kui naeris viimast korda printsessi olukorra üle.
Ja ilmselt nõuab ta, et ma tänaksin teda minu seotuse eest Videvikusäraga, sest tema ju „aitas kaasa“ oma veidral viisil. Celestial oli raske varjata võpatust, kui see vintis loogika talle kohale jõudis. Ja tal... võib olla õigus. Kas ma üldse leidnuks aega või tulnuks mõttele alustada kooliga, kus õpetada varssasid, kui ma poleks Ebakõlaga kohtunud, küsis Celestia eneselt ja avastas, et vastus ei meeldi talle.
„Printsess?“ küsis üks varss murelikult. „Kas midagi on valesti? Sa paistad kurb olevat.“
„Meie päev on varsti õhtus, mu väiksed ponid. See muudab iga poni veidi kurvaks,“ vastas Celestia kogunenud klassi vaadates ja haaras nad kõik suurde kallistusse. „Ma loodan järgmisel nädalal teid kõiki kuulata,“ ütles ta soojalt naeratades. Nad lahkusid vastumeeelselt printsessist ja suundusid oma laudade juurde.
Celestia oli just asemelt tõusnud, kui ükssarvikust sõdur sööstis klassi ja peatus vaevu, kui märkas varssasid. Varssade nägudest paistis segadus, samas õpetaja silmad venisid suureks, sest valvuri ilmumine pidi olema tähtis. Ta kamandas hetke viitmata õpilased ruumi teise äärde.
„Kapten, ma arvan, et see on erakorraline?“ sosistas Celestia klassiruumist välja kõndides.
„Teie kõrgus, vabandan teie tundi segamast,“ alustas kapten, kuid märkas Celestia nõudlikku pilku. „Printsess Luna koondas valve ja lahkus koos ihukaitsjatega...“ Järgnev jutt jäi Celestial kuulmata, kuna ta tajus oma meeltes Videvikusära karjet.
Mõtlemata hetkegi, Celestia teleporteerus ja leidis enese koos kapteniga keset sõjatandrit. Hekid ta aias põlesid plasmakiirtest, kuid Celestia ei hoolinud sellest. Tulnukate soomussaapad trampisid muru, seegi ei huvitanud Celestiat. Tulnukad koguni tulistasid Celestiat, aga seegi ei läinud talle korda. Ainus, mis teda huvitas, oli Videvikusära ja ta meeletu hädakisa, kui ta püüdis taganeda läbi kiviseina, põgenemaks õuduse eest, mida vaid tema nägi.
„Videvik, kõik on korras, oled nüüd väljaspool ohtu,“ ütles Celestia soojalt ja sirutas kapja, aga sellele vastati vaid taganemise ja uute karjetega. Vanem printsess sulges silmad ja manas vaikse loitsu, mille peale Videvikusära karjed katkesid ning noor alikorn langes maha nagu kaltsunukk. „Kapten, vii Videvikusära ta kambrisse ja sa kaitsed teda oma elu hinnaga,“ käskis Celestia, pööramata Videvikusäralt silmi.
Teadvusetu Videvikusära nägemine tekitas Celestias emotsioone, mida ta polnud tuhat aastat tundnud. See ei olnud viha, vihkamine ega raev. See oli külm nagu põhjatuul. See oli veendumus. Nende pead peavad tolknema väravapostide otsas, nahad lehvima lipumastides, liha pidi rebenema nende luudelt tollhaaval ja südamed lendama kõigi ilmakaarte suunas. Nende hinged pidid jääma igaveseks Celestiale piinata.
Ta tahtis seda kõike teha selle pärast, mida Videvikusära oli üle elanud, maksku see, mis maksab.
„Printsess, te olete ohus, ma ei saa...“
„ALLUGE KORRALDUSTELE, KAPTEN!“ möirgas Celestia ning kapten ja Videvikusära haihtusid ta kuldses maagiasähvatuses. Olles Videvikusära ohutuses veendunud, pöördus Celestia oma „külaliste“ poole.
RAKSAKI!
Temperatuur aias langes sekundiga tugevalt allapoole nulli, kõik tulekahjud aias kustusid ja taimed muutusid habrasteks jääskulptuurideks. Härmatis kattis kohe ka tulnukad, kes püüdsid Celestia pihta turmtuld anda, kuid see ei õnnestunud, sest relvad olid kinni külmunud. Vaatamata oma edule vaenlasi niimoodi hambutuks jättes, ei olnud Celestia tulemusega kaugeltki mitte rahul.
Nad peaksid olema SURNUD! karjus ta oma mõtteis, aga ta kiretusse näkku ei ilmunud märkigi pettumusest. Seda loitsu polnud ta kasutanud aastatuhandeid, kuid ikkagi ta tundis seda nagu oma kabjapõhja. Edasine varjatud pettumine ebaõnnestunud loitsu pärast tuli kõrvale lükata, kui osad soomustatud koletised heitsid kasutud relvad kõrvale ja võtsid mõõgad. Mõned valvurid karjusid hoiatusi ja püüdsid sekkuda, kuid Celestia teleportis nad lahingutandrilt minema. Sissetungijatega tegelemine pidi olema tema privileeg.
„Sobilik oleks kuningliku kõrguse ees kummardada!“ teatas printsess ja kõik soomustatud jõmmid langesid näoli maha. Paljud mörisesid pahuralt ja püüdsid telekineetilise surve all rabeleda, kuid püsisid paigal. Lähim sättis kätt toeks ja üritas aeglaselt tõusta, aga printsess vajutas kabja ta seljale ja kõndis temast lihtsalt üle.
Valges rüüs eeterlik oli pääsenud Celestia survest ja kasutas juhust, et rünnata. Ta kätest välgatasid neli roosat kiirt ja Celestia ei teinud nende blokeerimiseks midagi. Aih, Videvik, mul on nii kahju, mõtles Celestia, kui vaenlase rünnak ta mõistust tabas, kuid sellel polnud jõudu printsessi mõistust murda.
„Su uurimistööd on lõppenud, sissetungija,“ teatas Celestia eeterlikule, kuigi ta polnud kindel, kas see temast aru sai. Tegelikult see ei huvitanudki teda, kui ta üritas vaenlast telekineesiga lõhki kiskuda, kuid loits kukkus läbi. Loitsu energia kees temas, anudes vabanemisvõimalust, seega püüdis ta koletist kosmosesse heita. Jälle ei midagi. „Olnuks taktitu mitte rääkida sulle su plaani puudustest. Ma olen oma elu jooksul kandnud palju tiitleid, kuid õpetajatiitli üle olen ma kõige enam uhke.“
Tulnukate laevad avasid Celestia pihta tule, kui ta edasi kõndis, aga plasmalaengud lihtsalt haihtusid hetkel, mil nad alikornini jõudsid. Ta tõstis pilgu taevasse ja ütles: „Siin vahelesegamist ei sallita.“ Kolm laeva haihtusid, kui Celestia kasutas koondatud energiat, et neid minema teleportimida. Ma saan neid laevu teleportida, kuid... EI! EI! Järjekordne sisemine pettumus ei tõusnud tema näoilmesse.
„Nagu ma mainisin, oli sinust väga kaval rünnata mu väikeste ponide mõistusi nägemustega õudusest ja surmast, kuna maailm, kus nad elavad, on selline rahulik,“ jätkas Celestia loengut, üritades samal ajal eeterlikku erinevate loovate viisidega tappa. Vere külmutamine... ei õnnestunud, kivistamine... ei õnnestunud... „Kuid täiesti ilmselgelt sa ei tea, kes ma olen ja mis ma olen, kui võtsid arvata, et selline rünnak minu vastu võiks õnnestuda. Ma olen valitsenud aastatuhandeid ja näinud palju veresaunu. Ma olen enamiku nendest ise korraldanud.“
Teleportimine mäe sisse... ebaõnnestus, näo purustamine telekineesiga, samuti ebaõnnestus. Iga ebaõnnestunud loitsuga kogunes järjest rohkem energiat. Ta mõistus peaaegu põles ja sarv tulitas. Iga katsega hävitada vaenlast enda ees kaasnes külmalaine.
„Kui Greifiimpeerium esimest korda mu väikesi ponisid nägi, kohtlesid nad neid kui saaki ja jahtisid neid. Viiskümmend tuhat greifisõdalast püüdsid neid orjastada, kuid ma külmutasin taeva ja purustasin nad. Ma kõndisin mitu miili keset verd ja laipu ning nõudsin imperaatorilt tingimusteta alistumist.“ Kolm katset hävitada eeterlikku, kolm ebaõnnestumist.
„Kui draakonid otsustasid rüüstata Equestriat, kutsusin nende patriarhi duellile ja võitsin. Kui tema alluvad ei täitnud mu nõudmisi, pildusin ma neid nende patriarhi laibaga. Tükkhaaval.“ Veel kaks katset, veel kaks ebaõnnestumist.
„Kui minu väikesed ponid sõdisid omavahel, võtsin päikese taevast ära ning lasin näljal ja külmal neid piinata, kuni nad allusid mulle. Alles siis, kui nad allusid mu valitsusele, tõin ma päikese tagasi ja andsin oma sõpruse neile.“ Veel üks katse, veel üks ebaõnnestumine. Celestia keha tulitas kogunenud maagilisest energiast, mis nõudis vabanemist. Kui seda kohe ei kasutata, vabaneb see ise ja jõhkralt.
See, mida ta nüüd nägi, õigemini tundis, oli vaenlase surmale parim alternatiiv – hirm. Kogu oma „loengu“ ajal oli vaenlane printsessi pommitanud telepaatiliste nägemustega surmast ja õudusest, aga Celestia oli seda kõike lihtsalt eiranud. Celestia jõudis eeterlikust juba kahe kehapikkuse kaugusele, see hakkas tagasi koperdama ja ründas Celestiat üha tihedamini.
Mõned sekundid enne seda, kui Celestia keha andnuks kogunenud maagiale järele, tegi ta otsuse. „Sa tulid minu lossi ilma kutsumata ja ründasid mind, mu valvureid ja õpilast. Mina kui selle maa valitseja saadan su pagendusse!“ Ta lõpetas oma avalduse kisades ja tema kehast sähvatas ere valgus. Canterlot oli mitu sekundit valge, nagu olnuks päevaaeg. Kui valgus hajus, olid vaenlased kadunud ja vaid Celestia oli alles. Ta püüdis kõndida lossi, kuid jalad ei kandnud enam ja ta kukkus maha. Enne kui pimedus tema haaras, needis ta päeva, mil esimest korda Ebakõla nägi.
--
Loojanguaeg Inglismaal, Londonis
Ebakõla vilistas viisikest, kõndis ajapeatuses kangestunud lahinguväljal ja tegi pisikesi muudatusi. Üks mutoon oli sööstmas soomustatud kinnastega läbi baariseina, et haarata kaht inimest, kes olid tagaukse kaudu põgenemas, Ebakõla lükkas ühe baaripuki koletise jalge ette. Kaugemal tänaval olid inimesed maha heitmas tulnukate heidetud pisarakujulise granaadi eest. Ebakõla muutis granaadi suunda nii, et see tabaks betooni ning lööklaine vallanduks vales suunas ja tabaks äravooluresti, mille all olid kanalisatsioonis luusivad deemonämblikud. Kaugemal tänaval oli järgmine mutoon, käes relv, mida inimesed nimetasid raketiheitjaks, ja helendavrohelisest energiast tõugatud mürsk oli ahjutorutaolise relva suudmest meetri kaugusel. Ebakõla sirutas sõrme ja suunas mürsu palju huvitavama koha poole.
Pärast kümneid pisukesi muudatusi oli kaosevaim rahulduse kätte saanud. Kui ta tundis, et tema meistritöö on lõpetatud, lahkus ta vaateväljast ja tegi sõrmenipsu. Lai naeratus venis ta näkku, kui ta vaatas, kuidas tulnukad jooksid, tulistasid teineteist ja tapsid üksteist kõige vaatemängulisemal ja piinlikumal moel.
Oli selge, et Ebakõla väe juures võis vaenlasi hävitada palja sõrmenipsuga. Saata neid kosmosesse ilma laevadeta lämbuma ja külmuma, muuta nad kõik potililledeks, muuta nad kõik inimesteks. Ta võinuks seda kõike teha, aga see oli liiga labane. Mõned inimesed (mõned ponid samuti) lihtsalt ei mõistnud, kui tüütu võib absoluutne vägi olla. Muidugi, sellega oli ka paar tagasilööki olnud, kuid Ebakõla tahtis, et asjad oleksid huvitavad, lisaks muidugi veel muud põhjused...
Kui Ebakõla pani peopesad kokku ja vaatas enda ees arenevat kaost, hakkas talle tunduma, et midagi on valesti. Vaid väikese hulga tema väe kasutamine oli hoiatuseks, siis kadus äkki suurem hulk väge. Hobudraakon karjus valus, kui temast üha enam ja enam väge rööviti, iga järgnev maagiakogus rebestas teda. Maagia, mis teda õhus hoidis, kadus koos tema nähtamatusega, ta kukkus taevast ja varises tänavale. Ei läinud sekunditki aega, kuni Ebakõla taipas, kuhu ta oma väge kaotas.
Celestia? Ta üritab needust üle trumbata! Miks ta peaks... Ei! See juhtus liiga vara! Nad ei tohtinuks veel Equestriat leida! Ebakõla krigistas hambaid ja lõi rusikaga vastu betooni, löögikohast hargnesid ämblikuvõrgukujulised mõrad. Ära tee seda, Tia! See võib kõik ära rikkuda, anus hobudraakon hääletult ja veel enam tema väge läks kaotsi. Vaatamata ta anumisele kadus maagiaväge aina rohkem ja rohkem, milleks iganes Celestial seda vaja läks... Kuni see lõppes ja vägi taas aegamisi naasma hakkas.
„Tia?“ sosistas Ebakõla ja talle vastas vaid vaikus. Üle väga pika aja piinas teda harjumatu emotsioon, mida inimesed nimetavad kahetsuseks ja ebakindluseks ja... hirmuks.
Mõtisklemiseaeg lõppes, sest tänavale trampis mutoon-berserk, kõver baaripukk peos. Ta märkas Ebakõla, saatis mööblitüki lendu ja sööstis.
„Ei minul ole mahti sinuga jagada, krants!“ nähvas Ebakõla ja pöördus tüütu tülitaja vastu kiireimal ja energiasäästlikuimal viisil. Tema suu vajus laiali ja venis terve tänava suuruseks. Rida rea järel kasvasid ja tekkisid hambad ning enne kui mutoon reageerida jõudis, laksasid lõuad krõmpsuga kokku. Hetke pärast urgitses Ebakõla midagi oma hammaste vahelt välja, viskas üle õla ja haihtus.
--
17:49, 24.10.2015, London, Inglismaa
Vastutuul nägi berserki hetkel, mil see sööstis baari tagaseina vastu ja murdis sellest läbi, aga enne kui ta tulistada jõudis, kadus tulnukas tänavalt. „Harris, siin Vastutuul! Tänaval liiguvad bersergid minust põhja poole ja ma jälgin neid!“ hüüdis pegasus raadiosse ning sööstis. Selmet jõmmi läbi baari seina jälitada või proovida tema teed koridori otsas tõkestada, lendas ta baari katusele ja seadis kabjasoomusesse ehitatud plasmapüstoli valmis.
Pärast hingetõmmet viskus ta katuselt alla ja sihtis relvaga... lagedat tänavat. Ainus märk mutoonist oli saabas ja sääresoomus, verine jäse nende sees.
„Sinu töö või?“
Vastutuul viskus ootamatu hääle suunas ja nägi mattmustas turvises inimest. „Päikese nimel, Jenkins, pidin sind peaaegu tulistama,“ porises Vastutuul ja vaatas jälle tulnuka jäset. „Mina seda ei teinud, see juba vedeles siin.“
„Hmm,“ pomises Jenkins saapaga tulnuka jäset tonksates. „Harris, siin Jenkins. Liitusin Vastutuulega. Siin ei ole berserke liikvel ja ma arvan, et nad pole meile enam probleemiks. Saime vaid ühe nende jala kätte.“
Vastutuul üritas hoiduda ohkamast ja kapja näo ette tõstmast.