Mesimagusa kroonikad: killud

"Mente Materia", 3. osa

Mesimagus loivas toast välja. Ta oli küll kenasti kasitud, kuid haigutas sellegipoolest. „Chrysalise ligase kookoni päralt, ehk on kusagil tuline kohvi mu jaoks valmis,” pomises ta. „Äkki on mul aega vaadata, kas Joel on midagi pakkuda. Kui seda kohta õhku pole lastud.”

Ta kõndis mööda koridori ja üritas mõelda, mida päevaga peale hakata. „Esimene ülesanne: vaadada Videvikusära üle. Tea, palju sellest möödas on, mil ta viimati magas?” Ta vangutas pead ja käis ükskõikselt läbi lossi, äratades teenindajate ja valvurite tähelepanu ja põhjustades omajagu kaardus kulmusid. Sõltumata kavatsustest ja vajadustes paistis ikka nii, nagu kuuluks loss temale või ta oleks siin kaua elanud. Mitte keegi neist ei tundnud teda, kui vaid ehk üksikud valvurid, kes olid näinud teda Ilumärgirüütlitega mängimas.

Ta pööras vasaku asemel paremale. See harjumus oli kujunenud, siis, kui ta elas Videvikusära juures Õuduste Kuumära kaitse all ja oli seal seal köökides palju privaatseid söömaaegu pidanud, ilma et keegi seganud oleks. „Muffinid,” lausus ta. „Muffinid ja... Huvitav, kas peekon on siin lubatud? Või teen omale pannkooke. Võibolla rullin neisse banaane ja marju?”

„Vabandust, sälg?” küsis kuskilt vasakult tuttav hääl. Ta vaatas ringi ja nägi Säraturvist, kes ponide massis vastassuunas seilas. Ta sättis enese Mesimagusa kõrvale ja manas näole naeratuse, mis silmadeni ei jõudnud. „Loodetavasti ei pane sa pahaks üht lauakaaslast. Oletan, et sa lähed sinnapoole, et süüa.”

Mesimagus naeratas ja noogutas. „Alati ja meeleldi, kapten... Või tohin ma sulle öelda lihtsalt Säraturvis? Mõtlesin, kas saaksime rääkida.”

Ta juhatas Säraturvise ühte kööki ja seadis ühe laua kiiresti valmis. „Ma söön veidi enne, kui lähen Videvikusära juurde. Minu arust on tal väga vaja magada.”

„Sa võid mind küll nimepidi kõnetada, kui tahad... Ja tegelikult tahan sind tänada selle eest, mis sa Videvikule teinud oled,” ütles Säraturvis. Ta vaatas üllatunud pilguga, kuidas Mesimagus laua valmis seadis, kasutamata lossi teenijate abi ja jätkas: „Mu õde on oma veendumustes väga kinni ja ma ei saa seda temale pahaks panna. Ma oletan, et kui seda kõike poleks juhtunud, saanuks temast hiilgav poni. Nüüd aga kardan ma, et ta murdub nende veendumuste ja praeguse reaalsuse koorma all.”

„Särav, ma mõistan sind. Sa tunned ta pärast muret ja sa peadki, kuna ta on sinu õde. Aga ma vannun, et ta on tugevam kui sa arvad. Tal on noh... Raske mõista, miks me peame tegema mõndasid asju nii, nagu me teeme...” Mesimagusa mõte läks segamini, kui ta meenutas oma elamusi teistes dimensioonides, libalasi, Eluka arutuid käsilasi ja nüüd jah, tulnukaid. „Sa pead temasse uskuma, see ei ole midagi sellist, mis tema murrab. On hea, kui ta mõtleb, et alati on ka teine võimalus, isegi siis, kui ta nõustub ka meie otsustega. Niimoodi jääb ta alati ikka iseendaks, selliseks säravaks poniks, kelle pärast me muret tunneme.”

„Tänan sind selle eest. Paistab, nagu oleks kõik teised ponid peale minu sõnaosavad,” naeris Säraturvis laua taha istudes. „Näita mulle aga ette vaenlane või piirkond, mida kaitsta ja ma teen imesid. Ma saan aru, et see lahing on lahing, mida Videvik peab võitlema ise, aga ikkagi tekitab see masendust, et ma seda Videviku eest ise võidelda ei saa.”

Mesimagus segas tainast ja muheles: „Selline sa kord oled. Sina koos oma kaaskonnaga teed raskeid otsuseid, et säästa elusid ja Videvikusära vaevleb aegamisi faktiga, et see on vajalik.” Ta ohkas ja hakkas pannkooke praadima. „Ta lihtsalt kardab näha armastatud sõpru vigastena. Ma usun, et ta mõistab, aga ei taha tunnistada, et need vaenlased on nii... jõhkrad.”

Täkk noogutas tüdinult. „Kaardiväes me õppisime, et kuigi me võime kõik ohud, mis me maad ähvardavad, rahulikult ellimineerida, leidub ka ohte, millega me ei saa hakkama. Heal juhul saame nad panna Tartarosse või pagendada. Aga mulle tundub, et selliseid ideaalseid juhtumeid esineb palju harvemini, kui me tahaksime.” Ta toon muutus jämedamaks ja ta vaatas Mesimagusat tõsiselt. „Isegi siis, kui me räägime, hoiad sa pidevat tasakaalu , valmis ootamatuteks liigutusteks. Mind on treenitud tavalisemateks võitlusstiilideks, kuid sinu kapjade töö tuleb mulle tuttav ette. Meil oli kaardiväes üks mära, kelle juures me harjutasime ja temal oli sarnane stiil.” Säraturvise tõsisesse näkku tõusis muie. „Ta klobis mind nende kapjadega nii palju, et ma muutusin ettevaatlikuks ja hakkasin seda tähele panema.”

Mesimagus jagas pannkoogid välja ja hõljutas kapist mee lagedale. „Pean kurbusega nentima, et sul on õigus,” ütles mära kahetseva kehitusega. „Ma alati jälgin teisi, olen alati valvel. Ma tahaks kangesti tõmbuda tagasi ja olla üks süütu sälg, kel ei oleks kunagi vaja sellistest asjadest mõelda, kuid samas... Ma vist tahaks tagada seda, et teistel sälgudel ei tekkiks vajadust sihukesi asju üle elada.” Mesimagus ohkas ja jätkas: „Seepärast tahaks ma et ka Vidi saaks aru, no kas või natukenegi, see, mida me teeme, me ei tee seda kerge südamega.”

„Ma pole päris kindel, kas ma sinuga siinkohal nõustun. Kui ma suudaks, paneks ma ta hea meelega kuhugi ohutusse kohta, kus ta mitte kunagi enam ei muretseks millegi sellise pärast,” vastas Säraturvis ja naeratus ta näost haihtus. „Ta on siiski printsess keset sõjaaega ja selline unistus ei ole enam võimalik. Ainus, mis ma teha saan, on kaitsta teda nii, kuidas ma suudan.”

Mesimagus noogutas ja küsis: „Aga kui palju sa minust tead?”

Säraturvise näost paistis kartlikkust. „Tulekärakas edastas oma ettekande kohe, kui ta Maalt naasis. Mul pole olnud mahti ka Elemendikandjatega rääkida, tean vaid, et nad arvavad sinust hästi. Pakuks, et sul on kaugelt rohkem rääkida kui raportites kirjas ja mis Elemendikandjad ütlesid.”

Mesimagus noogutas ja jälgis ükssarvikutäkku, mäludes mõtlikult pannkoogisuutäit. Viimaks ta neelas ja alustas: „Alustuseks pean ütlema, et ma olen näinud paljusid võimalikkusi. Kus Videvikusära on elanud väga erinevaid elusid.”

Ta mõtles ja valis sõnu, jätkas seejärel: „Videvik on olnud alati juht. Isegi kui ta ei olnud juht, on tal alati olnud karismat ja ja inspiratsiooni teistele ponidele. Sinu õde on tehtud materjalist, mis sünnitab legende. Ma mõistan ja tunnustan seda, et sa tahad teda kaitsta, kuid ta on tugev ega pea taanduma ega varju otsima, olgu ta printsess või mitte.” Mesimagus ohkas. „Ma tean, et memoratooriumist tõid ta välja väga erilised asjaolud, kuid tänu sinule ja mõningatele teistele olen ma kindel, et ta ei tee seda uuesti. Kui sa oled kohal ja toetad teda.”

„Mis tahes muude väljakutsete puhul ma vist nõustuks, aga...” Näis, nagu jääks sõnad Säraturvise kurku kinni. „Kas... Kas Tulekärakas sulle Cadancest rääkis?”

Mesimagus vangutas pead.

„Teda pole enam, Mesi. Ta oli teel Kristallimpeeriumise ja sekkus lahingusse, võimaldamaks süütutel ponidel põgeneda.” Säraturvis suunas pilgu lauale ja kaalus sõnu. „Tulnukad teavad, kui tähtsad on alikornid. Kui nad ründasid Canterlotti esimest korda, otsisid nad Videvikku ja Celestiat. Teise Canterloti lahingu ajal lähetati mitu tosinat killerit Luna järele. Kui Cadance lahingusse sekkus, siis kõik koletised pöördusid tema poole. Kui neil aga võimalus avaneks, teeks nad sama ka Videvikule. Ma mõistan, mida sa öelda tahad, et teda ootavad tulevikus tähtsad asjad ja nii edasi. Kuid ikkagi, vaatamata sellele, et ta on printsess, Celestia õppilane ja Elemendikandjate juht, on ta minu väike õde. Ma ei saa teda kaotada nendele koletistele nii nagu ma kaotasin Cadance.”

Mesimagus tõstis enda kabja Säraturvise oma peale, hoidis seda mõnda aega lohutavalt, üritades mõelda, mida öelda ja kas üldse öelda. „Kui kahju, Särav, ja ma luban sulle, et ma mitte kunagi enam ei ütle sulle, et sa ei peaks oma õde kaitsma. Ta on paljude jaoks äärmiselt tähtis poni ja ilmselt räägin ma ka teiste eest, kui ma ütlen, et me kindlasti ei mõtle sinust vähem, et tema ohutus on tähtsaim.”

„Kui ma Cadance kaotasin... Hirmutas mind väga ka mõte kaotada uuesti ka Videvikusära,” nentis Säraturvis. „Videvikusära on tark ja võimas, aga mitte sõdur. Ta on näinud õudusi, teinud õudusi...”

„Ma luban, et annan endast parima, et talle toeks olla, kuni siin olen. Ja esimene asi, mis meil teha on vaja, on viia ta mõistmiseni, et enesekaitse ei ole asi, kus ta kõhelda võiks. See on asi, mida ma tahan, et ta mõistaks. Et tema ellujäämine on meie jaoks väga tähtis. Kui üllas ka ei ole unistus rahust või soov, et me suudaksime selle lõpetada, on see ikkagi meie teha, sinu, minu ja tema teha, et ellu jääksime ja päästaksime ka need, keda armastame.”

Täkk muheles äraolevalt. „Ma saan aru küll, mida sa mõtled. Tahaks vaid, et Videvik lõpetaks enda ihukaitsja vaenamise. Alati, kui ma teda ilma saatjata näen, tunnen kõhuvalu.”

Mesimagus itsitas. „Äkki peaksid ihukaitsja välja vahetama. Tundub, et Videvik ei tunne ennast tema läheduses mugavalt ja selle põhjal, mis ta mulle rääkis... Pean ütlema, et ma sööks selle jõmmi lihtsalt välja, kui ta oleks minu alluv.”

Säraturvis kergitas kulmu ja avas suu, ent siis tormas turvises maaponi kööki. Ta peatus kapjade libisedes kapteni kõrval, sosistas talle midagi nii kiiresti kõrva, et Mesimagus ei suutnud haarata ning tormas köögist minema. „Kahjuks on mul kohustusi. Loodetavasti räägime hiljem. Aga aitäh selle eest, et aitad Videvikku, kuidas oskad,” ütles täkk püsti tõustes ja ukse poole traavides.

 

o.O.o

 

Mesimagus kõndis koridoris Videvikusära kambri poole, ta maagiaväljas hõljusid kaanega hõbekandik, purk mahla, kaks suurt kohvitermost, punase ja musta korgiga, kaks tassi ja karp küpsiseid.

Ta ei mõelnud enam toidust, Särava räägitu painas teda tugevalt. Cadance on surnud? Ükssarvik judistas ennast. Ei taha mõeldagi, mida Särav läbi on elanud. Ei suuda uskuda, et ma rääkisin talle seda, mis ma rääkisin. Aga mida ma tegema pidanuks? Ma ei saa seda ju lihtsalt olematuks muuta? Mesimagus ohkas. Ja nüüd ma siin räägin kaardiväe kaptenile, nagu teaksin kõike, kuigi olen segaduses nagu temagi. Või veel hullemaski segaduses. Peab lootma, et Videvik saab hakkama. Särav võib teda vajada rohkem kui kujutledagi oskan.

Ta peatus noore kaardiväelase ees, kes seisis Videvikusära kambri uste ees, valvas pilk silmis.

„Tulin Videvikuga kohtuma,” ütles Mesimagus naeratades. „Tõin talle eine, mida ta väga vajab.”

Valvur, kollaka karva ja sinise lakaga pegasus, vaatas korra kahtlevalt Mesimagusat ja ta koormat ning astus kõrvale. „Kapten Turvis teatas, et sa tood lõuna. Printsess Videvikusära magab veel. Kui ta ei taha sinuga rääkida, pead sa lahkuma,” rääkis pegasus tähtsalt.

Mesimagus pilgutas silmi. „Noh, kui ta palub, et teda veel viis minutit magada lastaks, saaksin sellest aru teie abitagi, hea härra. Vabandage mind.” Mesimagus muigas, astus valvurist mööda ning pööritas silmi, kui oli märganud, et viimane vahib teda.

Ta sulges ettevaatlikult ukse ning turtsatas. „Algaja. Isegi ei vaadanud, mis kandikul kupli all on. Või et kas termostes tegelikult kah kohvi on. Kust Särav ometi selliseid leiab?”

Mesimagus hõljutas kiiresti ja vaikselt laua enda kõrvale, asetas söögid-joogid lauale ja hiilis Videvikusära voodi kõrvale. „Oi, ta paistab nii väeti ja nunnu, kui ta magab,” itsitas ta ja hõljutas üles ämbritäie külma vett. „Nagu ütles Bon-Bon, miski ei ärata paremini, kui ootamatu külm dušš.”

Üks Videvikusära silm avanes ja lukustus Mesimagusa peal. „Kas panid ikka ukse kinni?” sosistas ta.

„Mhh?” pomises Mesimagus ja hõljutas ämbri maha. „Jah, panin küll. See Valvur on mõttetu. Miks sa ta värbasid? Ja tegelikult ma ei kavatsenud seda su peale tühjaks kallata.” Ta köhatas hääle puhtaks ja vaatas kõrvale. „Ma vannun.”

„Ega mina seda valvurit värvanud, Särav ise valis. Küllap ta on milleski siis hea, muidu poleks Särav teda määranud,” rääkis Videvik ärgates ja ringutades. „Kui poleks sõda, siis ma arvan, et ta oleks mulle määratud mingi kättemaksu või nalja pärast. Aga mul on kalduvus sisse magada ja ta ei häiri mind.” Videvik vaatas korra ämbrit Mesimagusa kõrval ning pööritas silmi.

Mesimagus itsitas. „Tühi temaga. Ma tõin sulle süüa! Tegin marja- ja banaanipannkooke, apelsinimahla ja kohvi!” Ta taganes ja hõljutas ämbri eemale, võimaldades Videvikusäral end voodist välja libistada. „Kuidas sa end tunned?”

„Pisut paremini. Magamine oma voodis rohkem kui loetud tunnid on kindlasti abiks,” vastas Videvikusära, pilk pinevalt Mesimagusa toodud kohvitermosel. „Olen päris näljane.”

„Hästi siis,” kuulutas Mesimagus ja hõljutas kandikult kupli ära. „Hakka aga pihta! Ma kallan kohvi välja. Kas tahad suhkrut ja piima kah, või jood mustalt nagu Octavia?”

„Mustast küll,” vastas Videvikusära, suutmata termoselt silmi rebida. „Kas sa tead, et neil seal Maal, kus ma olin, oli kabinetis kohv keelatud. Ja ma ei saanudki teada, et miks...”

Mesimagus muigas: „olen päris kindel, et tean. Kuid nüüd, kui mina siin olen, jagan ma koffeiini laialt. Usu mind, kui sa homme ärkad, on Equestria üleni lasuriidist ja taevast kostab ood rõõmule.” Ta muheles ja jätkas: „Või sa leiutad koffeiinivaba joogi.” Ta kallas kohvi punase korgiga termosest. „Võta aga.”

Videvikusära haaras rõõmsalt tassi, kuid ei rüübanud otsekohe. Ta hoidis tassi kapjade vahel ning tõmbas pika sõõmu hõngu enne, kui rüüpas veidi. „Hea soe jook on talvel alati mõnus. Samas olen ma üsna üllatunud, et metsik ilm ei olegi nii hull, kui kartsin.”

Mesimagus judistas veidi, pani tassi veidi koort ja suhkrut ja kallas tassi kohvi täis, seekord musta korgiga termosest. „Head ilma pole ilmselt tükiks ajaks. Aga eks loodus saab endaga ise hakkama.”

„Usutavasti niimoodi läheb ja ma ei ole tulevikus ilmameeskondadele kade. Nad peavad kõik taas kontrolli alla saama, kui olukord jälle ohutuks muutub,” vastas Videvikusära ja rüüpas seekord suurema sõõmu. Ta asetas tassi lauale ja hakkas sööma. „Oli üsna ehmatav teada saada, et Maal keegi ilma ei valitse. Ja veel üllatavam oli see, et Maa tiirles ümber päikese!” Voodi lähedalt virnast ilmus nähtavale üsna paks raamat ja hõljus Videvikusära roosakas energiaväljas Mesimagusa poole. „Üks inimene, kelle nimi on Johannes Kepler, on arendanud suurepäraseid teooriaid sellest, kuidas selline süsteem saaks toimida, kuigi juba mõte sellest, kuidas võis Maa nii kaua oma tähe lähedal sobival kaugusel olla, et areneks elu ilma Celestia-suguse olendi abita, on minu jaoks hoomamatu.”

„Hmm,” tegi Mesimagus, lehitses ja uuris, rüübates vahepeale kohvi. „Ehk et siis õnn. Põhiliselt.” Ta naeratas ja vaatas Videvikusära. „Sina aga söö oma sööki, ma tegin selle spetsiaalselt sinule!”

„Pöörane hulk õnne,” vastas Videvikusära ja toppis pannkoogi suhu. Ta püüdis juttu jätkata, kuid ei saanud. Ta pidi suu tühjaks sööma ning jõi siis ka tassi tühjaks. „Ma ei tea küll kuidas, aga Maa oleks justkui loodud elu jaoks. Enamik Maa religioone väidab, et maailma lõi mingi superjõud, kuid selle koha pealt, mis juhtus pärast, lähevad need religioonid lahku.”

Mesimagus köhatas oma kohvitassi. „Jah? Ehhee. Huvitav, kust nad selle mõtte peale tulid?” Ta köhatas, rüüpas kohvi, püüdes mitte välja näha süüdlaslik. „Kujutan ette, et muidugi oli selle põhjuseks suuremas osas soovmõtlemine.”

Videvikusära neelas järgmise suutäie pannkooke. „Kohati paistab see tõesti nii. Soovmõtlemise koha pealt jah. Iidse aja inimesed tahtsid seletust selle kohta, kuidas maailm nende ümber toimib, kuid nad ei osanud kaua aega seda teaduslikult harutada.” Ta naeratas kergelt ja vihjas Mesimagusale, et ta tassi taas täis kallaks. „Kui ma neile esimest korda Ebakõlast ja Celestiast rääkisin, mõtlesid nemad, et see on minu usk.”

„Ja sa imestad?” naeris Mesimagus ärevalt. „Noh ma mõtlen, et nende seisukohalt on selline mõte naeruväärne. Nad ei teadnud hiljutise ajani isegi maagiast mitte midagi. Veel vähem sellest, et Celestia ja Ebakõla sarnased olendid päriselt olemas võiks olla.”

Videvikusära noogutas nõustuvalt. „Täpselt! Pealegi paistsid nad omadega üsna üksildased olevat. Mina või sina võiksime igal ajal Celestia jutule minna, kui meil mure on, kuid neil ei ole mitte kedagi sellist.”

Mesimagus kehitas õlgu. „Nüüd oleme neil vähemalt meie, eks? Nad teavad nüüd, et nad ei ole üksi ja universumis leidub veel paljutki, millest ei meie ega nemad ei tea. See juba on midagi, onju?”

„Just! Alati on midagi uut õppida ja uut rahvast, kellega kohtuda!” nõustus Videvik tassi tühjendades. Ta asetas selle jälle lauale ning vaatas otsivalt. „Aitäh hommikusöögi eest, aga sa pole vist ainult selle pärast siin. On sul täna mind millekski vaja?”

„Eks ma tulin ka vaatama, kuidas sul läheb ja mõtlesin ka sellest, kas tahad täna midagi teha? Ma olin mõnda aega teiste juures, aga kuna sa oled läbi dimensioonide minu kõige parem sõber, mõtlesin ma, et me võiks täna koos midagi lahedat teha. Nii ajaviiteks.”

„See on tõesti kena mõte, Mesi. Mul polegi eelmisest nädalast saati ülesandeid olnud, seega on mul vaba aega küllaga,” vastas Videvikusära naeratades. „On sul mõtteid?”

„Ei oska öelda,” kehitas Mesimagus õlgu. „Käiks Ponyville’is ära? Jõlguks teistega ringi? Ei tea küll, kui hõivatud nad on...” Ta ohkas. „Tühi sellega. Haruldus rääkis, et tulnukad peksid linna segamini, kuid ta ei rääkinud lähemalt.” Ta vaikis ja vaatas Videvikusära. „Kui halvasti seal läks?”

Videvikusära vajus norgu. „Ma tõesti ei tea. Ajal, kui seal lahing toimus, mina alles taastusin siin lossis.” Ta muutus veidi rõõmsamaks ning jätkas: „Usutavasti ei saa me haiget, kui lihtsalt läheme ja vaatame. Raamatukokku jäid veel mõned raamatud, mida võiks päästa ja ära tuua.”

Mesimagus paistis mõtlik. „On see piirkond ikka ohutu? Kas Särav oleks nõus, kui läheksime?”

„Olen aru saanud, et tulnukad ei ründa kohtades, kus ei ole ponisid ja kogu linn evakueeriti enam kui kuu aega tagasi,” rääkis Videvikusära, kuid toetas kabja huulele ja mõtles hetke. „Muidugi laseb Särav mul minna, ja sõimab mind, kui sunnin ihukaitse siia jääma. Aga ilmselt aheldaks ta selle lolli täku mu külge, kui ma mõtleks minna ilma ühegi saatjata.”

„Selle täku sealt ukse tagant?” Mesimagus ohkas. „Tead, mul on mõte. Luba ma räägin vähe Säravaga. Ehk me leiame mõne muu saatja.”

 

o.O.o

 

„Noh, sälud, meil on halbu uudiseid ja häid uudiseid ja loodetavasti on häid rohkem,” teatas Tulekärakas, kapates Mesimagusa ja Videvikusära juurde. „Kumba te enne kuulda tahate?”

Mesimagus ja Videvikusära vahetasid pilke. „Halbu siis?”

„Kuigi on tore teatada, et kapten Turvis loobus saatmast meie reisi turvama Maa veteranide pataljoni, kardan ma, et ta ei rahuldunud sellega, et mina oleks teie ainus eskort,” teatas Tulekärakas ja  ja vibutas nagu muuseas kõrva selle täku suunas, kes valvas Videvikusära kambrit. Kui Tulekärakas mõlema mära ilmet märkas, kummardus ta ligemale ja rääkis tasa: „Kapten Turvis andis mulle ka ülesande hinnata selle kaardiväelase oskusi, kuna üks kolmas osapool vihjas, et... Ta ei ole sellele kohale päris sobiv.”

Mesimagus ohkas ja noogutas. „Noh neljakesi peaksime kõigi nende asjadega hakkama saama, mis ette võivad tulla. Ma saan aru, et sina oled juht?” Mesimagus pigem nentis kui küsis. „Ma saan aru. Mäletad ehk mu oskusi ajast, mil Maal kohtusime?”

„Eeldades, et miskit ebatavalist ei juhtu, oleme me Välguga vaid varjudeks te kannul. Kui aga seal peaks olema jälgi mingist liikumisest, annan käsu võimalikult kiiresti naasta,” jätkas Tulekärakas ja vaatas vabandaval pilgul Videvikusärale otsa. „Vabandan oma õiguse pärast su retk kiiresti katkestada, Printsess. Aga sinul, Mesi, on mingine kiirsammu võitluse oskus ja kristallipõhine telekineetiline mõõk?”

„Jah, see mu kahevõitluse stiil. Lisaks muudele oskustele,” noogutas Mesimagus. „Ma pole kohastunud vaenlaste hordist teed läbi murdma.” Ta heitis Videvikusärale rahustava naeratuse ja jätkas: „Mitte, et meil seda teha oleks vaja. Kui seal leidub ka mõni oht, taandume enne, kui mõni pon... Enne kui keegi viga saab.”

Tulekärakas noogutas ja ütles siis ruumi ühe ääre poole: „Kuigi ma olen kindel, et see retk möödub rahulikult, tuletas Vaba Metsa juhtum meelde tähtsust olla valmis. Olen kohe tagasi, toon vaid relvad ja turvise.” Ta vaatas korra Välkvalve poole ja sosistas: „Proovin kähku teha,” ja kappas uksest välja.

„Noh Videvik,” küsis Mesimagus, kui Tulekärakas oli läinud. „Kas Haruldus on sind sundinud enda loomingut kandma?”

„Seda mõtled või?” küsis Videvikusära, vaadates enda musta kleiti ja keepi. „Haruldus õmbles mulle selle, kui ma palusin. Talvel on õues üsna külm olla.” Ta vaatas kõrvale ja punastas. „Pealegi on esineb teatud kultuurialaseid probleeme teatud rahvaga siin pealinnas.”

Mesimagus pilgutas silma ja ta nägu venis naerule. „Ehk et see on selle pärast, et tunned end... Alasti ilma riieteta?” Mesimagus ohkas ja võttis dramaatilise poosi, surus kabja otsaette. „Mõte, et nad arvavad, et sa oled pervo... Vaid selle pärast, et kardavad oma nahka näidata. Oi õudu!”

„Mitte keegi ei mõelnud nõnda, kui ma Maal olin!” ütles Videvikusära, ilmselt liiga rahutult. „Ja ma olen riides selle pärast, et ma nõnda otsustasin ja et mul mugavam oleks. Kõik.”

Mesimagusa muie muutus kiuslikuks. „Päriselt või? Ma pole arvanud, et neil oleks minu lähedal imelik olla ja ka teistel ponidel ei paista sellest probleeme olevat. Oled ikkagi kindel, sa selle pärast kannad riideid? Äkki tuleb see sinu alateadvusest. Tahad näidata, et su keha on sinu oma. Ei tea küll, kes nendest sinu tuttavatest seda märkama peaks?”

„Sa peaks ise alateadlik olema, kui tead, mida mina mõtlen! Ja mul ei ole üldse vaja, et keegi midagi märaks! Miks sa üldse mõtled niimoodi?” pahvatas teine mära.

Mesimagus vaatas Videvikusärale pikalt otsa. „Videvik. Kas sa tõsimeeli püüad väita, et su peas ei ole kedagi, kelle lähedal sa tahaks end väga mõnusalt tunda?” Mesimagusa naeratus venis kiskjairveks. „Isegi mitte... Alasti?”

Kuigi Mesimagus tahtis nautida Videvikusära kokutamisi, katkestas selle Välkvalve pilk. „Ei ole sobilik printsessiga niimoodi rääkida,” teatas ta.

Mesimagus pilgutas talle silma: „Ära muretse, ma ei rääkinud sinust”

Edasine sõnelus jäi ära, sest Tulekärakas traavis täpselt nende vahele. Ta ei kandnud kuldset turvist nagu Välkvalve, tema ülikond koosnes mustast kombinesoonist, mida katsid mustad soomusplaadid, ta silmad olid kaitseprillide varjus. Ennast varjava libalase ainsaks relvaks oli kukrutäis kuldmünte ka küljel. Kuigi prillide pärast ei olnud tema ilme hästi loetav, oli üsna selge, et ta naeratus oli pingutatud. „Kahju, et te ootama pidite,” rääkis ta kiiresti. „Kas lähme kohe?”

„Mulle sobib,” naeratas Mesimagus. „Videvik, oled valmis?”

„Jah!” Vastas Videvikusära kiiresti ja pobises: „Mida kiiremini me ära käime, seda kiiremini saan sellest pagasist eemale.”

 

o.0.o

 

„Noh, see on vaid ajaküsimus, millal metsik ilmastik selle matab,” ütles Tulekärakas, vaadates üle kaariku reelingu. Taevas hõljusid sünged pilved, algas lumesadu. Ta judistas end ja tõmbus reelingu äärelt tagasi ning pöördus Mesimagusa poole: „Pean vist vabandama, et sulle keepi ei hanlkinud. On sul ikka sellise ilmaga hea olla?”

Mesimagus noogutas, ta keha ümber tekkis soe aura ja hajus. „On hea küll, manasin soojendava loitsu, mille õpetas Sini... Ei mu vend.” Ta heitis pilgu teistele ja küsis: „Aga kas teil on hea olla? Ma võin selle sinu peale kah manada, Tulekärakas.”

Videvikusära vangutas pead ja Tulekärakas muigas. „Ma oskan üsna hästi oma füüsikalisi omadusi muuta ilma, et välimus muutuks,” vastas libalane. „Ma pole kindel, et ma seda ka Välkvalve kohta öelda saaks...”

Mesimagus noogutas ja hüüdis: „Hei, Välkvalve, Ega sa soovi, et ma sulle soojendusloitsu manaksin, külmaks kisub nagu!”

„Kõik on korras, proua, me peaksime varsti kohale jõudma,” hüüdis kaarikut vedav pegasusest sõdur üle tuule. „Tuul võib maandumise keeruliseks muuta, seega soovitan teil end kinni hoida!”

Nii, nagu pegasus hoiatanud oli, hakkas kaarik laskudes rappuma. Kolm mära hoidsid reelingust kinni ja vaatasid Ponyville varemeid allpool. Pool majadest paistsid olevat terved, paljud osaliselt purustatud, aga paljud ka vundamendini maha põlenud. Pilkupüüdvaimad asjad olid siiski linnas ja linna ümber vedelevad tulnukate kosmoselaevade vrakid.

„Kapral! Ma avastasin, et siin on üks laev rohkem kui oli raportites, mis siinse tulnukate rünnaku kohta kirjutatud on. Kas siin on hiljuti liikumist olnud?” küsis Tulekärakas. Ta vaatas purustusi ja ta lõbus hääletoon oli kadunud.

„Ilmameeskondade teatel eraldus üks laev Canterlotti rünnanud laevastikust ja kukkus siin piirkonnas alla,” vastas Välkvalve. Ta sai nüüd vaiksemalt rääkida, sest madalamal oli tuul vaiksem. „Järgmisel päeval saadeti lennuüksus piirkonda kontrollima ja nad ei märganud, et meeskonnast keegi ellu oleks jäänud ja ringi liikunud. Seni pole ükski poni vrakki uurinud, kuid praegu on see loetud ohutuks.”

Libaükssarvik vahtis pingsalt maastikku linna ümber ja pöördus siis kahe mära poole enda kõrval: „Mulle sedalaadi üllatused ei meeldi. Aga kui ka keegi neist selles kukkumises ellu jäi, on nad ohvreid otsides praeguseks linnast välja läinud. Aga hoidke silmad-kõrvad lahti ja pange kõike tähele, mis ei paista õige ja armastuse nimel – ärge lahknege. Arusaadav?”

Mesimagus noogutas ja lausus: „Me oleme ettevaatlikud. Ma oskan üsna hästi olla märkamatu ja kahtlast märgata. Annan sulle kohe märku, kui midagi nägema peaksin.” 

Tulekärakas noogutas ja pööras pilgu taas üle reelingu. „Suurepärane. Viis sekundit maandumiseni.”

Hetke pärast puutusid kaariku rattad sujuvalt Ponyville’i ääres maad. Esimesena hüppas kaarikust maha Tulekärakas ja seiras aeglaselt ümbrust. Leidmata ohte, pööras ta kaariku poole tagasi. „Lage. Kapral, ma tahan, et sa õhust jälgiksid. Kui aga midagi kahtlast märkad, teata kohe,” käskis Tulekärakas, koputades enda prillide külge ehitatud kõrvaklapile.

„Ja kui ma märkan vaenlast?” küsis pegasusetäkk.

„Vaatle ja kanna ette. Kui siin liigub vaenlasi, siis me ei saa ilma abijõududeta lahingusse minna,” vastas Tulekärakas.

„Aru saadud,” ütles Välkvalve ja vabastas ennast kaariku rakmetest. Sõnalausumata sirutas ta tiibu ja tõusis lendu.

Kui täkk oli piisavalt kõrgele tõusnud, pöördus Tulekärakas kahe kaaslase poole ja ütles: „Noh, pagas on läinud. Kuhu te minna tahaksite?”

Mesimagus vaatas ümbrust ja võpatas purustusi nähes. „Ma oletan, et Videvik tahaks mõned oma raamatud ära viia, eks? Ja ma tahaks vaadata butiiki, ehk on seal midagi, mida Haruldusele ära viia.”

Videvikusära hüppas kaarikust välja, õhuke lumi krudises ta kapjade all, kui ta sirutas üht jalga, et Mesimagus maha aidata. „Tundub, et see on hea teekond küll. Oled sa kindel, et see on ainus koht, kuhu sa minna tahaksid?”

Mesimagus tõmbus kössi, kui ümbritsevaid maju vaatas. „Nojah... M... Ma olin alles mõne kuu eest Ponyville’is. No identses sellega siin. Kohutav, mis siin toimunud on! Võtame oma asjad ja kaome.”

Videvikusära näost käis üle nukker naeratus, kui ta Mesimagusa õlast üle vaatas. „Tulekärakas, kust sa selle välja võtsid?”

„Kaariku külgmisest pakiruumist,” vastas libalane ja heitis oma õlale oda. „Nagu ma ennist ütlesin, ei taha ma siin ette valmistamata siin jamadesse.” Ta vaatas kaht mära ja kallutas pead. „Miks te minu otsa vaatate? Ma ju ei tunne seda linna, ma käin teie järel.”

Mesimagus vaatas Videvikule otsa ja kui alikorn kehitas õlgu, pööras ta otsa varemete vahele ja asus teele. Vaikus linnas tundus sürreaalne. Kuulda oli vaid raamatukogu poole kõndiva kolme mära kapju. Siin-seal tänaval paistis kummalisi mügarikke. Mesimagus ei tundnud neid ära, kuni nad möödusid ühest lähedalt.

Need olid erinevas vigastus- ja lagunemisastmes mutoonide raiped.

„Hoia pilk kõrgemal ja mõtle neist raamatutest, mida sa tahad, printsess,” ütles Tulekärakas vaikselt, kui mügarike olemus Mesimagusa järel ka Videvikusärale pärale jõudis. „Mida kiiremini me vajaliku üles leiame, seda kiiremini saame me siit minema ja nähtu unustatud.”

Surnud mutoonide nägemine tuletas meelde Mesimagusa vangipõlve Hekidimendioonis Eluka meelevallas. Vähemalt takistas külm haisu levimist. „Jah, lähme. Me ei pea siin ringi jõlkuma.” Ta lasi pilgul ringi käia ja nägi eemal Karusselli Butiiki. „Lähme ja vaatame, kas leiame alustuseks midagi Harulduse jaoks.”

Paistis, et Videvikusära ei kuulnud kaaslasi, kui ta avalisilmi ühte raibet vaatas. Viimaks sai ta sellest välja, ütles järsult: „J...jah, lähme vaatame butiiki,” ning ta kõnnak muutus traaviks butiigi suunas.

Karusselli Butiik oli Ponyville’e tabanud rünnakus suhteliselt hästi säilinud. Üksik tulejälg paistis seinal ja mõned olid katusel, muus osas oli ehitis täiesti terve. Uks avanes kergesti, lastes neil kolmekesi siseneda. Tulekärakas jäi ukse kõrvale passima.

Mesimagus lasi pilgul kiirelt üle ruumi käia veendumaks, et nad on seal kolmekesi. Butiik tundus tühi ja külm, põrandal vedeles mõned riidepalakad ja kalliskivid, paar ponnekeeni olid ümber kukkunud. Muus osas oli kõik korras. Mesimagus hiilis tasakesi mööda ruumi, mõeldes, mida ta õe jaoks kaasa võiks võtta ja jõudis kapini. Ta avas aegamisi ukse ja ta piilus sisse, pilk laskumas madalamale, nägemaks asja, mille nägemisse ta ei uskunud, kuid mida ometi ta näha lootis.

„Ma vist leidsin midagi, mida Haruldusele viia,” ütles Mesimagus ümber pöörates. Ta naeratas ja ta telekioneesiväljas hõljus pall. „See oleks talle paras.”

„Mis see on?” küsis Videvikusära.

„Harulduse pall,” vastas Mesimagus. „Kummalisel kombel on see kogu mu multiversumis alati olemas olnud nagu mingi konstant. Isa kinkis selle Haruldusele sel ajal, kui ta veel ei teadnud, milline ta ilumärk peaks olema, pärast kinkis Haruldus selle mulle.” Ta naeratas nukralt. „Algul ei tundunud see mulle tähtis. Ma sain palju hiljem aru, kui palju see mulle tähendas.”

„Oh,” lausus Videvikusära palli uurides. „Ma oletan, et dimensioonides rännates jälgid sa pisidetaile, mis eri dimensioonides on samad. Kui see pall on muutumatu, siis... Kas sa oletad, et see on kuidagi seotud selle loogikaga, mis sind ühest dimensioonist teise suunab?”

Mesimagus muheles ja lausus: „Ei, ma arvan, et see on üks tore žest, mis on nii lihtne ja siiras, et mõjutab kõigi nende Mesimagusate elu, suuremal ja vähemal määral. Kuigi neid sarnaseid asju on palju nendes maailmades, kus ma olnud olen. Sellise loogika põhjal võivad nad kõik minu rännakuid mõjutada.”

„Ma arvan, et see võibki nii olla. Niimoodi saad sa ka samakindlalt väita, et sina ja Haruldus olete olulised lülid,” ütles Videvikusära ja tõstis kabja vastu lõuga. „Kas sa oled näinud maailma, kus meid üldse polegi? Noh et mitte nagu surnud vaid et pole üldsegi mitte olemas olnud?” Videvikusära näkku ilmus temale omane teadmistejanune ilme. „Dimensioonidevaheline rändamine ja teooria paralleelmaailmadest oli teaduslikus fantastikas juba enne sinu illmumist, Mesi. Oh, kui palju küsimusi mul sulle...”

Ukse poolt kostnud viisakas köhatus Tulekäraka poolt katkestas uuriva mõttekäigu. „Ma arvan, et parem oleks see jutuajamine pärastiseks jätta. Kas sul on midagi siit veel vaja või tahad rohkem ringi vaadata, Mesi?”

Mesimagus pani palli enda sadulkotti ja vangutas pead. „Ma arvan, et see on kõik. Paistab, et Haruldus on siit nii palju asju kaasa rabanud, kui ta suutis. Aga see pall hoiab teda ehk siinse Mesimagusaga lähedasena.” Ta naeratas Videvikusärale. „Kas tahad minna raamatukokku? Räägime neist paralleelmaailmadest hiljem, kui sa tahad.”

„Sul on õigus, peame vist kiiresti tegema. Ilm läheb iga minutiga halvemaks,” nõustus Videvikusära aknast välja vaadates. Väikeste lumehelveste asemel lendlesid juba suuremad räitsakad ja ainus, mida tuisuks vaja oleks olnud, oli tugev tuul.

Tulekärakas väljus butiigist esimesena, vaatas korra ringi ja kutsus teised järele. Siit juhatas Videvikusära teised mööda tänavaid raamatukogu poole lausa autopiloodil. Tuli teha mitu ringi, kuna majad olid üha enam ja enam purustatud. Videvikusära ei lasknud ennast sellest häirida.

„Raamatukogu peaks olema siinsamas... Oh ei...” Videvikusära ohkas ja vajus löödult istuli.

Kuldse Tamme Raamatukogu oli juhtunud linna tabanud hävingu keskele. Iidsest tammest oli alles peaaegu vaid känd, teine korrus oli täielikult hävinud ning esimest korrust moodustava õõnsa tüve seinadest oli alles vaid põlenud pilpad ja murdunud puit.

Mesimagus võpatas. „Oh ei, kui kohutav!” Ta näksis huult ja vaatas Videvikusära poole. „Kas sa ikka tahas sinna minna?”

Videvikusära ei vastanud vaid hingas sisse ja aeglaselt välja. Viimaks tõusis ta kapjadele ning ütles: „jah, ma tahan. Ma ei saa lahkuda ilma, et oleks vähemalt vaadanudki, kas siit on midagi päästa.” Alikorn hingas närvide rahustuseks veelkord sügavamalt ning astus oma kodu varemete poole.

Raamatukogu uks oli läinud, vaid mõned pilpad olid selle asemel. Kolm poni möödusid prahist leidmaks raamatuid. Enamik neist olid kas raamatukogu tabanud tules täielikult hävinud või oli rikkunud need ilmastik. Videvikusära paistis olevat nutmapuhkemise äärel, kui ta prahi ja lume seest mõnede raamatute jäänused välja tõmbas.

Mesimagus kallistas kähku Videvikusära, embas teda esijalgadega, vanem mära vappus, hoidudes vaevu nutma puhkemast. „Vidi, liigutame veidi, vaatame veel ringi enne, kui ära läheme.

Mesimagus ja Videvikusära eraldusid kallistusest ning läksid raamaturiiulite jäänuste poole, ent Tulekärakas sisistas hoiatuse. Libalane heitis teistele kiire pilgu ja laskus allapoole raamatukogu seinte jäänuseid. Mesimagus ja Videvikusära järgisid tema eeskuju ja tardusid paigale, Tulekärakas samal ajal hiilis ühe seinaprao juurde.

Kostis lohisevaid samme ja lume krõmpsumist ja vaevalist hingamist, miski möödus raamatukogu varemetest. Tulekärakas seadis oda löögivalmis ja hiilis seina ääres ja tardus paigale, kui liikumishääled väljaspool katkesid. Kõik olid paigale tardunud ja sekundid venisid minutiteks. Mesimagus piilus läbi prao, hing rinnus kinni.

Keset tänavat, seljaga raamatukogu varemete ja nende vahel redutava kolme equestrialase poole, seisis mustas turvises mutoon. Isegi eemalt vaadates märkas Mesimagus, et nii turvis kui selle kandja on näinud ka paremaid päevi. Muist soomusplaate olid kõverad ja osad olid küljest rebitud, siit-sealt liigendite vahelt oli imbunud verd. Mesimagus tundis veidi hirmu, kui mutoon pöördus aegamisi nende poole, tuues nähtavale kohutava augu tema rinnaplaadis, mis ulatus ilmselt sügavale tema kehasse. Ta pööras viimaks ümber,  tegi ühe ebakindla sammu raamatukogust kaugemale, kuid siis ründas teda Välkvalve.

Pegasuse kabjad tabasid mutooni ülaselga ja lõid tulnuka näoli lumme. Parema kabjasoomuse terasküünis avanes ning käis ruttu kaks korda mutooni kaelas ja kui tulnukas enam ei liigutanud, hüppas sõdur laiba pealt maha ning traavis purustatud raamatukogu ukseava poole.

„Mida sa ometi teed, kapral? Sulle anti korraldus vaadelda taevast, mitte rünnata vaenlasi, kes pole meid veel märganud!” sisistas Tulekärakas seina varjust tõustes. „Tagasi taevasse ja teata kohe Canterlotti! Kui siin oli üks ellujäänu, võib neid olla ka rohkem!”

„Ma ei näinud ühtegi teist...”

„Minu pärast ennusta või järgmise loto võidunumbreid või „Abistavate käte” romaani lõppu!” segas Tulekärakas vahele. „Täitke käsk!”

Raks.

Terav heli mutooni korjuse poolt katkestas sõdurite vaidluse. Laip võpatas ja liikus ning turviseplaadid kõverdusid ja avanesid. Üks plaat murdus ja nähtavale ilmus kitiinsõrg. Sellele järgnes ka teine ning tänava täitis rebeneva liha ludin ja metallikrigin.

Oli see vast koletis. Ainus, mille poolest ta mutoonile või inimesele sarnanes, oli see, et ta seisis kahel jalal. Ta kitiinist keha kattis tulnuka veri ja rupskid, keha liigendite vahelt paistsid punetavad lihased. Vähisõrad esijäsemete otstes käisid üle näo ja pühkisid tulnuka liha ja vere eest ning koletis pöördus ponide poole. Neile lukustus õelate silmade pilk, huulteta suu meenutas lapse koomilist irvet. Ja siis ta liikus.

Hetkeks, kui Välkvalve jõudis tiivad laiali lüüa ja lendu tõusta üritas, oli koletis juba pool vahemaast läbinud. Esimeseks tiivalöögiks oli ta juba vähema kui kahe kehapikkuse kaugusel. Ta sirutas avali sõrgu, püüdmaks pegasust enne, kui see põgeneda jõuab, kuid kuldne välk purustas ta vasaku silma. Sellele järgnesid ka teine ja kolmas, tungides täielikult koletise pealuusse. Koletis vaarus ja kukkus raamatukogu jäänustesse. Siis ajas ta end järgmiseks sööstuks püsti, kuid Akela purustas ka tema teise silma ja tungis nii sügavale, kui ulatus. Kristallrelva hoop murdis ta kaela selja taha ning koletis kukkus tõmmeldes maha ja jäi paigale.

„Kapral, kohe taevasse!” karjus Tulekärakas, kelle ümber hõljus kuldmüntidest rõngas. „Teata kohe staapi kõrgeima prioriteediga ülesandest selles asukohas. Senitundmatu krüsaloidiliik, mis ei käitu tavapäraselt ega vali ohvreid. Lahingu- ja puhastusüksus siia ja kohe!”

„Jah söör!” vastas pegasus, rebis pilgu tõmblevalt korjuselt lahti ja tõusis taevasse.

Akela hõljus krüsaloidi laibast välja, keerles õhus puhtaks ning kadus taskudimensiooni ning Mesimagus pööras enda Videvikusära poole. „Me peame kohe kaariku juurde jõudma, Videvik.”

Polnud kindel, kas Videvikusära kuulis teda, alikorn vaid vahtis surnud koletist keset tema raamatukogu varemeid. Viimaks koputas Mesimagus teda kabjaga. „Jajah,” kokutas Videvikusära ja  järgnes kahele kaaslasele, ja nad hakkasid raamatukogust eemale galopeerima.

„Kui ohtlikud need krüsaloidid üldse on, millest te räägite?” küsis Mesimagus jooksu pealt. „Kas need on need, kes väga kiiresti paljunevad? Kahjuks ma ei olnud eriti tähelepanelik, kui mulle nendest räägiti!”

„Krüsaloide kohati esmakordselt novembris Vabas Metsas. Kahe päevaga oli kõik, kes metsas elasid, muutunud krüsaloidipesakonnaks! Printsess Luna pidi ülejäänud planeedi säilitamise nimel käskima metsa maha põletada!” hüüdis Tulekärakas. „Aga need krüsaloidid siin on midagi muud...”

Tulekäraka katkestas Videvikusära hüüatus, alikorn osutas ülespoole, kust lähenesid neile mingid esemed. Tulekärakas sai napilt pidama, vältides puust ukse, tänavalambi ja... Nende kaariku jäänuste tabamust. Tulekärakas pööras järsku majade vahele, ühe suurema ehitise varju. Kolisadu katkes, andes kolmikule hetke hingata.

„Palju neid elajaid siin on?” küsis Mesimagus, emmates värisevat Videvikusära.

„Ei saa olla rohkem kui kabjatäis, võib-olla kaks või kolm. Kui neid oleks rohkem, oleks meie õhupatrullid nende tegevust märganud,” sosistas Tulekärakas ja piilus tänaval vedelevaid jäänuseid. „Kuna meil pole enam kaarikut, peame olema peidus, kuni abijõud saabuvad... Oota.”

Libalase jutt katkes äkki, ta pööras kaela ja lingutas kõrvu. Ta tõusis ründeasendisse ja nende kõrval tungis läbi akna järgmine krüsaloid. Täpne kuldmüntide valang lõikas ta jala põlvest maha, hetk hiljem oli ta kaelas oda. Olendi tükeldamise asemel heitis Tulekärakas ta kõrvale ja jättis oda maha ning sööstis minema. „Jookske ainult!” lõugas ta.

„Ma ei usu, et me mõtteis oleks peatumine! Videvik! Me peame Tulekäraka ja Välkvalve ära teleportima!” hüüdis Mesimagus. „Kas suudad seda? Ma võin väge laenata. Aga ma pole kunagi peale iseenda kedagi teleportinud!”

Videvikusära vastust nad ei kuulnud, kui nad ümber nurga pöörasid, nad sattusid vastamisi koletisega, kes neid kolaga pildus. Ta sarnanes kahe eelmisega, kuid oli peajagu kõrgem ja õlgadest laiem. Kitiinis paistis tulejälgi ja paranenud mõrasid ja ta sõra vahel oli paksust puidust raekoja uks, mis pidas kinni kuldmüntide valangu, mille Tulekärakas lendu oli saatnud. Silmapilguga oli ta Tulekäraka juures, hiiglaslik sõrg rabas libalase õhku kergusega, nagu poleks Tulekärakas midagi kaalunud.

Tulekärakas karjus valust, kui ta turvis surve all järele hakkas andma, tema elu päästis Välkvalve pikeeriv rünnak. Pegasusetäku sõjahüüd segas krüsaloidi, aga täku rünnaku katkestas raekoja uks, mis ta taevast alla lõi. Sõdur põrkas raskelt vastu läheduses olnud maja seina. Ta proovis veel tõusta, kuid uimase pegasuse peale langes krüsaloidi heidetud uks.

Õelad silmad pöördusid nüüd Mesimagusa ja Videvikusära poole, ta viskas esimest haavatud Tulekärakaga ning tormas viimase poole. Soomusrüüs libalane tabas Mesimagusat ja mõlemad lendasid pikali, koletis jõudis viie kehapikkuse kaugusele, siis kolme, siis ühe...

„HOIA EEMALE!”

Krüsaloidi tabas kineetilise energia väli ja lennutas ta mööda tänavat kaugemale. Ta rabeles küll kärmelt jalule, kuid järgmine telekineetiline väli surus ta vastu maad. Ta ikkagi tõusis ja tegi ühe sammu, aga telekineetiline jõud kahekordistus, siis kolmekordistus ja surus ta viimaks paigale.

„Võbelusel oli õigus, eks?” küsis Videvikusära õõnsal häälel, jõllitades krüsaloidi. „Sinus tõesti ei ole mitte midagi, onju? Ei mingit olendit, kes midagi tahaks või vajaks. Ei mingit elavat isikut. Sa pole isegi koletis, sest neilgi on perekonnad ja oma koht maailmas.” Alikorni silmad venisid suureks ja ta sarv lõi hõõguma ning ta kõrvale ilmus ere kitsas maagiaväli. „Sul ja su rahval pole põhjust olla. Sa ei saa iialgi tajuda sõpruse võlujõudu, sul pole selleks võimekust. Kahju, et mul selle mõistmine nii kaua aega võttis, nii paljud minu rahva seast oleksid elus, kui ma varem selle peale tulnuks. Mul on kahju sellest, mida sinul ei saa kunagi olla. Nüüd ma mõistan, et kui ma tahan, et mu sõbrad ei oleks ohus, pean ma teid hävitama.”

Maagiaväli hakkas silmipimestavalt särama ja tabas krüsaloidi otse pähe. Ta karjus ja siples, kui maagiakiir läbistas ta kitiini ning lõikas olendi pikuti pooleks, peast tagakehani. Maagia, mis krüsaloidi paigal oli hoidnud, kustus, ja Videvikusära vajus istuli, vahtides auravaid ja tõmblevaid jäänuseid.

Mesimagus lasi oigava Tulekäraka ettevaatlikult enese kõrvale langeda, ruttas siis Videvikusära juurde ja hoidis teda kallistuses, surus oma sõbra ja õpetajad enda vastu. „Videvik. Videvik, sa tegid õigesti.” Ta toetas pea Videvikusära õlale. „Sa päästsid meid.”

„Ma pidin seda tegema. Muidu oleks ta tapnud teisi, kui ma poleks seda teinud. Mul ei olnud valikut,” sosistas Videvikusära nii endale kui Mesimagusale. Ta ei kallistanud vastu ning vahtis tapetud krüsaloidi edasi.

„Videvik, vaata mulle otsa,” nõudis Mesimagus rangemalt, tõmbudes alikornist eemale ja vehkides kabjaga ta silme ees, kuni ta laiba jõllitamise katkestas ja vaatas Mesimagusale silma. „Sul ei olnud muud valikut, kui sa tahad, et need ellu jääks, keda sa armastad. Sellel ei olnud tundeid, see oli rohkem nagu bioloogiline masin. Ära nea ennast selle pärast, et päästsid enda ja meie elud.”

Videvikusära lõpetas pomisemise ja vastas viimaks Mesimagusa kallistusele. Edasine jutt nende vahel jäi aga katki, sest nad kuulsid kitiiniklõbinat. Eelmine krüsaloid, mille Tulekärakas oli kõrvale löönud, ronis tänavale ja ukerdas nende poole, tegemata välja kaotatud jalast ja läbi kaela löödud odast.

Ent siis pimestas märasid lillakas sähvatus ja nad ei olnud enam koletise vastas üksi. Punasekirju soomuse järgi tundsid nad kiiresti ära Beowulfi, mille vasakust käest lahvatas välja leek, mis krüsaloidi surnuks põletas. Masina ümber käis veel mitu sähvatust ja tänav oli täis valges turvises inimesi ja ponisid. Pegasused ja greifid tõusid kohe lendu ja hajusid ning ükssarvikud manasid tulekerad ning hargnesid tänavatele. Mõned sõdurid ja ihukaitsjad jäid tänavale, nende hulgas ka see, keda Mesimagus kohe pärast nende saabumist ära ei tundnud.

„Videvik!” hüüdis inimene ponide poole tormates. „Videvik, ega sa viga ole saanud? Kas sinuga on kõik korras?” Kuldse klaasiga kiiver pööras Mesimagusa poole. „Kas ta sai viga?!”

„Matt?” küsis Videvikusära tasa, šokk ta näost kadus ja ta puhkes nutma. „Minuga on korras, ma ei saanud viga. Aga teised...”

Kiiver pööras tagasi Videvikusära poole, Matt põlvitas alikorni kõrvale, sirutas välja parema käe ja silitas poni õlga. „Ohtu enam pole. Me toimetame su koju tagasi, ma tulen varsti järele.” Ta ootas, kuni Videvikusära noogutas, tõusis siis püsti, suunas relva varemete poole ja rääkis: „Komando, siin Harris. Kinnitan, et Videvikusära ja ta saatjaskond...” Inimese kiiver pöördus Tulekäraka poole, kes neile lähemale lonkas ning jälgis ka uimast Välkvalvet, kelle sõdurid ukse alt välja aitasid. „Videvikusära ja ta saatjad on elus, kuid esineb vigastusi. Soovin teleporti neljale minu praeguses asukohas, vaja võib minna meedikuid, kui te nad vastu võtate.”

Matt kadus koos sõduritegrupiga tänavatele, kaks ükssarvikut sättisid end kahele poole Mesimagusat, Videvikusära, Tulekärakat ja Välkvalvet. Neli poni neeldusid maagialahvatusse, varemeis linn haihtus, asendudes ühega Canterloti lossi suurtest rõdudest.

Nende juurde saabus kohe kari meedikuid, kes Tulekäraka kanderaamile aitasid ning hospidali poole tormasid. Mesimagus ja Videvikusära järgnesid neile, kuid neid peatasid viis Elemendikandjat, kes kogunesid ümber Videvikusära. Ehmunud alikorn külvati soojade kallistuste ja lohutavate sõnadega üle.

See oli väga lähedaste sõprade lähedushetk, kuhu Mesimagus ei kuulunud, aga tema jaoks oli kõik korras. Aga siin oli üks teine poni, kellega ta rääkida tahtis, see täkk oli samas tema kõrval.

„Ma tõesti ei tea, mis sul hakkas,” ütles ta Välkvalve kõrvale istudes ning teda tõsiselt vaadates. „Aga sa oleks nii enda kui Tulekäraka ära tapnud. Lubaksid ehk selgitada, kapral, et sul ei ole õigust määrata, kellega printsess oma aega otsustab veeta. Samuti ei ole sul voli otsustada, kes talle meeldib ja keda ta armastab, aga sina oled kohustatud järgima käske, mitte esinema ponidele, kellele su etteasted tõenäoliselt muljet ei avalda.”

Mesimagus vangutas pead ja jätkas: „Sealtmaalt, kui ma Videvikusära ta endakorraldatud tõrjutusest välja aitasin, olen sinust kuulnud vaid seda, kuidas sulle meeldib end tema teele seada ja oma piire ületada. Ja seekord oleks ta surma saanud. See mutoon-zombi ei teadnud, et me seal olime. Kui sina poleks rünnanud, oleksime saanud lihtsalt minema hiilida. Ma ei tea, mis tulevik sulle tuua võib, kuid niimoodi jätkates sa viimaks tapad enda. Või veel hullem – tõmbad teised kah kaasa.“

Välkvalve pööras tigeda pilgu Mesimagusa poole, kuid tõmbus tagasi, kui arst, kes ta peahaava hakkas uurima, hoiatavalt susistas. „Jätan sinu arvamuse meelde, preili. Kui tõused minu sõjaväes minust kõrgema aukraadini, siis ma võin ka su arvamuse sisu üle mõelda. Seni on see vaid arvamus ja ei midagi muud,“ lausus Välkvalve.

Mesimagus tõusis pegasuse kõrvale püsti ja vaatas temale ülalt alla. „Olen näinud rohkem lahinguid, kui sina, kapral. Sina ei pruugi mu auastet tunnustada, aga su ülemused teevad seda,“ rääkis Mesimagus ja sulges silmad. Ta hingas sügavalt sisse, sundis ennast rahunema nii, et see oli väljast näha, aga laskis pea madalamale, kuri nägu ees. „Vaata, mul on kahju. Sel kõigel ei ole tähtsust ja ma ei taha tõesti siin mingit mõõduvõttu teha. Asi on selles, et see ei ole mäng, Välk. Sa sattud jamadesse, kui sa ei muutu! Ja mitte ainult sina, sa tõmbad teised kah kaasa!“ veenis ükssarvik.

„Ja kas midagi veel, kullake?“ küsis pegasus üleolevalt ja vaatas Mesimagusale tigedalt silma. Selleks ajaks oli kapralit ravinud arst ammu läinud ega takistanud teda. „On imeline omistada endale selliseid tiitleid ja kogemusi, kui tõendeid selle kohta napib. Ma ei tea, mis asjaks sa ennast pead ja tõesti – ei huvita kah. Kui sa oleks pooltki nii vägev, kui väidad, oleksid kindlasti ka koos vabatahtlikega Maal käinud. Kus su must turvis on, ah?“ irvitas täkk ja jätkas: „Oled vaid väike mära, kes mängib printsessi sõprade juures. Oled juba saanud oma viisteist minutit kuulsust printsessi seltskonnas kätte saanud ja nüüd on aeg, et ta sulle ja sellele tüütule inimesele omalt poolt joone alla tõmbaks. Sul tõesti ei ole mingit õigust seada kahtluse alla seda, mida mina teen.“

„Aga kas minul selline õigus ikka on, kapral?“

Välkvalve pea viskus teise suunda sellise hooga, et kael raksatas. Täkk viskus püsti ja valvelseisangusse täiesti kohase kiirusega, aga ikkagi nägi Mesimagus ta jalgades kerget värinat. Ei saa ka seda talle pahaks panna, mõtles Mesimagus. Ta ei saanud vaadata Säraturvise silmi, kes üle kaprali kõrgus.

Kõige häirivam oli see, et Säraturvise nähtav viha oli väga väike võrreldes sellega, mida ükssarvikutäkk tegelikult tundis. Ta oli valvas, aga mitte pinges ja näoilme täiesti neutraalne. Aga silmad ütlesid nii mõndagi. Need takseerisid Välkvalvet külma üleolekuga, erinemata kuigi palju draakoni omadest, kes vaatab mingit jultunud einet, kes on suvatsenud tema und häirida. „Olen viimasel ajal tähele pannud, et oled võib-olla põhjustanud Printsess Twilightile ebamugavust. Algul mõtlesin, et see on lihtsalt häiritusest, et temale on määratud ihukaitse. Või siis sellest, et ihukaitsjaks on täkk. Minu väike õde on sellistes olukordades alati pisut kohmetu olnud.“

Välkvalve püsis valvel, pilk otse, ta lõualihased pinguldusid, kui Säraturvis kasutas sõnu „väike õde.“

Ükssarvikutäkk kõndis pegasuse kõrvale ja jätkas: „Ja kujuta nüüd ette millist õudust ma tundsin, kui teada sain, et mu väikse õe väike matk sattus rünnaku alla. Muidugi mõtlesin ma, et minu soovitatud valvuriga on temal ohutu. Aga olin jahmunud, kui sain teada, et konflikti ei algatanud tulnukad, kes nägid Videvikusära, vaid just seesama valvur, kellest ma nii hästi arvasin. Mõtlesin veel, et see oli kindlasti eksitus, kui tulin siia alla haiglatiiba, et kuulata sellelt valvurilt otse, mis juhtus, et need arusaamatused ära klaarida.“

„Söör, ma võin selgitada...“

„Juba selgitasid, kapral,“ segas Säraturvis vahele. Tema sõnad kõlasid selgelt läbi haiglaolustiku üldise kära, kuigi ta ei tõstnud üldsegi häält. „Arstid tegelevad sinu vigastustega. Nüüd tahan ma veenduda, et minu õega on kõik korras. Sinu karistuse otsustab aga tema.“ Kapten ei öelnud rohkem midagi, vaid  traavis Videviku juurde ja haaras õe lohutavasse kallistusse.

Mesimagus avas suu, mõtles hetke ja pani selle uuesti kinni. Ta pööras Välkvalvest ära ja kõndis ruumist minema. Enam ta sinna jäänud väriseva sõduri pärast haletsust ei tundnud.

 

o.O.o

 

Mesimagus ei saanud murdunud päikesekaardi sõdurist tosinat sammugi eemalduda, kui kaks arsti temast peaaegu kinni haarasid ja protestidest hoolimata minema tirisid. Järgnesid Mesimagusa arvates täiesti tarbetud meditsiinilised läbivaatused ja kui mõlemad arstid viimaks nõusoleku andsid, lubati tal haiglatiivast lahkuda.

Olles sealt tulema saanud, hingas ta sügavalt sisse ja püüdis õlgu lõevestada. See vastasseis ei olnud talle meeltmööda olnud ja see aukraadide värk... Ei, need ei olnud siin nii olulised, aga see täkk... See oli lihtsalt tülgastav, kui tähtsust täis ta oli ja kuidas ta endale Videviku ümber mingid unelmad oli kujundanud.

Aga Mesimagusa põgenemistee haiglatiivast jäi ikka lühikeseks, kuna üks nahksete tiibadega Öökaardi poni blokeeris ta tee ja tõmbas ta kõrvale. Nüüd küsitleti viimset kui seika sellest Ponyville’i reisist, Tulekäraka korraldustest maandumiskohas kuni lühikese ja koleda tagaajamiseni linnas ja selle pallini, mille Mesimagus Harulduse kodust ära oli toonud. Ööpegasus uuris hoolikalt palli, käskis Mesimagusal mitte lahkuda lossi piirest juhuks, kui teda on vaja täiendavalt üle kuulata ja andis siis palli tagasi.

Alles pärastlõunaks õnnestus Mesimagusal haiglapiirkonnast minema saada ja nüüd sattus ta rahvast täis kindluse liikluskaosesse. Kui ta lõpuks ponide, greifide ja inimeste voolust minema sai, oli ta juba peaaegu läbi poole kindluse rännanud. Enese asukoha kindlakstegemiseks kulus tal vaid hetk, aga tähelepanu pälvis tema korisev kõht.

Kuna tal oli veel aega enne teistega kohtumist, leidis ta, et ta võiks midagi süüa ja nii ta suundus ruumi, kus kaardsivägi, greifidest sõdalased ja XCOM-i inimesed einestasid. Otsekohe märkas ta üht tähtsat asja.

Need olid kaks järjekorda.

„Mida?“ pomises ükssarvik, kõndis ühe valvuri juurde ja koputas ta õlga, küsides: „Vabandust, härra valvur, miks siin kaks järjekorda on?“

„Hmm?“ tegi ükssarvikust valvur ja naeratas. „Ahah, sa oled ilmselt siin uus. Vasakpoolsed on inimesed, libalased ja greifid, mis tähendab kõigesööjate menüüd. Sina pead paremas järjekorras ootama.“

„Ahah,“ vastas Mesimagus ninaga õhku vedades ja naeratades. „Siin lõhnab peekoni järele!“ Ja siis venisid ta silmad suureks. „Ja steikide järele lõhnab kah! Aitäh, härra valvur!“ kiitis Mesimagus, tegemata välja ükssarvikutäku mõistmatust näoilmest ning traavis vasakpoolsesse järjekorda. Kui Mesimagus järjekorda jõudis, tundus söögisaali melu talle peaaegu kurdistav. Siiski suutis ta müra niimoodi filtreerida, et püüda oma kõrvu proffesionaalse muusiku mängitud helisid, mis kõlasid valutekitavalt tuttavatena. Kiire pilk heli suunas ei tuvastanud selle allikat, aga saladus lahenes siis, kui muusika lõppes ja alustas järgmine tuttav hääl.

„Jaa see oli... Pachelbeli Kaanon, D tuur, laul, mis pärit Maalt ja esitatud meie Octavia Melody poolt,“ kuulutas Vinüül. Mesimagusa pilk tõusis veidi kõrgemale ja ta leidis söögisaali nurkadest kõlarid. „Me teeme nüüd väikese pausi, aga tuleme peatselt tagasi ja pakume veel lõõgastavat muusikat.“

Mesimagus lasi välja hingetõmbe, mida ta ise tähele panemata oli endas hoidnud. Nad on elus! Ta nägu muutus rõõmsaks ja ta naeris. Raputas pead greifi suunas enda ees, greif vaatas teda imelikult. „Vabandust, mõtlesin siin oma mõtteid!“ vabandas ükssarvik, greif kehitas õlgu ja astus edasi. Peatselt jõudis järjekord Mesimagusani.

Huvitav, kas nad tulevad siia? Ja ma ei tea, kas peaksin nende juurde minema. Ma võin nad ära ehmatada.

Ta jõudis viimaks järjekorra lõppu ja ütles naeratades greifile leti taga: „Steik kartulitega ja  peekonit kõrvale!“

„Kuidas sa saad steiki küsida?“ imestas greifist kokk silmi pilgutades. „Sul pole märki. Oled sa ikka tavaline poni?“

„Ei,“ naeris Mesimagus. „Ma olen näljane poni! Ja haruldane! No kämoon, palun! Ma pole nii ammu steiki söönud!“

Kokk muheles ja jagas toidu välja ning lisas taldrikule brokolit. „Noor sälg, te peaks tervislikumalt toituma.“

Mesimagus naeratas, haaras pudeli vett ja hõljutas taldriku üles ning astus söögisaali. Ta libistas pilgu üle saali leidmaks head kohta, kuhu istuda. Valvurite juures oli ruumi palju, aga minna sinna taldrikuga, mille oli liha... Ükssarvik ohkas. Inimeste ja greifide piirkonnas oli kah vabu kohti. Ilmselt pidi ta minema sinna. Ja kui tal veab, leiab ta vaba koha mõne tuttava näo juures.

„Lüüra, kas sa ei arva, et me peaks kuskil mujal sööma?“ küsis Bon-Bon, hääles selge ebamugavusnoot. Tema ees oli väike taldrik friiheinaga, millest ta ei paistnud välja tegevat, veel vähem tegi ta välja oma kaaslase taldrikust. „Kui sa ka siin tüütuks muutud, võivad nad sulle sellegi koha ära keelata.“

Lüüra mühatas ega vaevunud pilku Bon-Boni poole pöörama, vastates: „See on koht, kus inimesed käivad, kui nad end oma paiknemiskohas ei varja! Kui ma tahan neid näha, siis siin on ainus koht, kus see võimalik on! Ja pealegi ära tule mulle rääkima, et sa nende suhtes uudishimu ei tunne. Ma tean, et sul on üks „Abistavate käte“ raamat kuskil varjul...“ Piparmündiroheline ükssarvik pööras ennast, et lauakaaslasele kavalalt silma vaadata, kuid ta pilk peatus Mesimagusal. „Hei, kuule! Sina oled ju see mära, kes maalt leiti, onju? Tule ja istu, ma tahaks sinult küsida nende kohta!“

Mesimagus pilgutas silmi ning võttis pakkumise vastu, astus lauale lähemale ja vaatas märasid laua ääres. Lüüra näis olevat üsna informeeritud, Mesimagus kehitas õlgu ja istus nende vastu. Muigas oma sisimas ja tervitas: „Tere, Lüüra ja Bonni.“

Aga ükssarvikud ei saanud rääkima hakata, kuna Bon-Boni kabi kopsas vastu lauda. „Oootan’d minut, Lüüra! Kust sa kuulsid, et ta Maal oli? Selle kohta pole mitte mingeid uudiseid olnud!“ Lüüra entusiasm kuhtus kähku süüdlaslikuks võpatuseks, Bon-Bon pööras end Mesimagusa poole ja nõudis: „Ja sina – kust sa meie nimesid tead? Seda ma tean, et inimestest valvurid peavad Lüüral silma peal, aga mina pole midagi sellist teinud, mis kellegi tähelepanu köidaks.“

Mesimagus lõikas tüki steigist ja näris seda, sulges silmad ja nautis suus levivat maitset. „Hmm,“ ütles ta naeratades. „Olen mitu korda Ponyville’is käinud ja meil on kindluses ühiseid tuttavaid.“

Bon-Bon ei suutnud oma kahtlustavat pilku enam sihvaka ükssarviku peal hoida, kui ta aru sai, mida Mesimagus sööb, ta pööras pilgu taldrikule enda ees. Lyra oli kas pühendunud ja sihikindel või niisama ükskõikne selle suhtes, ta kasutas selle steigisuutäie juures juhust alustamaks oma ülekuulamist: „Niisiis, kas see on tõsi? Kas sa olid Maal? Kuidas see välja nägi? Kas nägid palju inimesi?“

Mesimagus vaatas Lüürale otsa ja lausus: „Sa ju tead, et suurem osa sellest on salastatud, onju? Kui ma ka tahaksin sellest sulle rääkida, ma ei saaks.“

„Seega sa olid seal!“ kuulutas Lüüra rõõmsalt ja kusagilt helerohelise ükssarviku kõrvalt hõljus lauale tihkelt täis kiirköitja. „Olen jälginud esimestest uudistest saati kõike, nii ametlikku kui mitteametlikku infot, mida saada on olnud. See „salastatud“ võib samahästi tähendada ka jaatust.“

Bon-Bon sai oma silmad oma taldrikult nii palju kõrvale pööratud, et nägi paksu kausta ning vaatas Lüürat nördinult. „Ma viskasin kogu selle jama minema, kui Printsess Videvikusära andis korralduse sulle mitte minna inimeste paiknemisalale. Sa õngitsesid selle prügi seest välja, eks? Ära valeta, Lüüra,“ nõudis Bon-Bon.

„Mõtled, et olen prükkar või? Unusta ära, Bonni. See siin on koopia sellest, mille ma tegin kogu oma uurimustest enne, kui sa originaali minema viskasid,“ seletas Lüüra ilmega, nagu oleks temalt millegi palju vähem imeliku kohta küsitud. Ta pööras enese Mesimagusa poole tagasi ja naeris: „Räägi aga kõike, mida tead! Olen väikseimategi detailide üle rõõmus! Olen üritanud küsida ka Videvikult, aga ta muutus alati imelikuks, kui ma hakkasin käte kohta küsima.“

„Kõigest?“ küsis Mesimagus. Ta sõi mõned kartulid ja brokolid, lõikas siis peekonit ja sõi seda koos steigiga. Ta võttis järgmise brokoli kahvli otsa ja näitas sellega Lüürale, küsides: „Mõtled, et kohe kõigest? See on suur tellimus, ma tean asjast paljutki.“ Siis pilgutas ta Bon-Bonile silma ja jätkas: „Aga see ei oleks aus, kui mina muudkui räägiks kõigist üksikasjadest ja salakohtadest ilma, et teie midagi iseendast jagaks. Olen muidugi rõõmus, et Ponyville’ist tulema saite. See vaade ei olnud ilmus, mis seal juhtunust avanes. Loodetavasti ei saanud te viga, eks?“

Lüüra küsimustelaviini ennetas Bon-Boni järjekordne kabjalöök lauale. „Ära julgusta teda!“ nähvas beež maamära, hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. „Seega oletan, et sa ei olnud Ponyville’is, kui toimus esimene rünnak? Siis oli Õuduste Öö ja Roosa nõudis, et pidu toimuks Ponyville’ist väljas metsa veeres. Me mõlemad saime põgenema, nagu enamus ülejäänud ponidsid. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, kahtlustan ma, et see oli põhjuseks, miks Roosa peo just seal korraldas.“

„Roosa tegutseb kohati päris müstiliselt,“ noogutas Mesimagus rõõmsal ilmel. „Kui hea meel mul on, et te mõlemad sealt koos teistega tulema saite. Ilma teie vempudeta oleks  maailm kinlasti palju igavam.“ Ta vaatas mõlemaid, naeratus näol ja ootas, kuni Bon-Bon vett rüüpas. „Aga millal pulmad on?“

„Mis asjad?“ küsis Lüüra, Mesimagusa näiliselt suvaline küsimus peatas tema küsimustelaviini. Veel rohkem ajas teda hajevile Bon-Bon, kes nüüd köhis. „Bonni, kas kõik on korras?“ küsis Lüüra. „Sa ei tohiks nii kiiresti juua, nii võid ära lämbuda.“

„Pulmad,“ kordas Mesimagus kapja keerutades. „No paariminek. Sõlme kokkusidumine. Jah-sõnade ütlemine,“ naeris Mesimagus. „No te olete koos nii armsad! Haruldus teeks kindlasti hea meelega teile kleidid!“

Ponide reaktsioon ei olnud selline, millist Mesimagus oodanuks.

Lüüra hakkas nii valjusti naerma, et tõmbas kogu söögisaali tähelepanu enesele ja pidi peaaegu pingilt maha kukkuma. Bon-Boni vastus oli märksa vaoshoitum. Lüüra naer katkes ja ta niuksatas laua alt saadud hoobist. „Me oleme vaid sõbrad! SÕBRAD! Mina ei saa aru, miks kõik ponid mõtlevad et me oleme midagi enamat,“ rääkis Bon-Bon rangelt.

Mesimagus naeris. „Äkki on see sellest, et te juba käitute nagu abielupaar?“ pakkus ükssarvik. „Aga  pean nentima, et see ei tähenda, et oleksite teineteisesse kiindunud, kuigi teistes võimalikkustes võite te olla hullupööra armunud.“ Ta võttis järgmise suure ampsu oma steigist ja jätkas: „Ah Celestia, kuidas ma seda igatsen, kuigi ei peaks. Aga igatsen ikkagi.“

Lõpetanud veel paar suutäit, vaatas Mesimagus Lüüra poole, kes tõmbles oma pingil ja küsis: „Aga mis sul nende inimestega siis on? Kuna nad on miee liitlased, siis varem või hiljem saab see kõik ponidele teatavaks, eks? Tõenäoliselt algab kaubandus ja poliitiline suhtlemine kohe, kui see sõda kõik läbi on. Milleks kiirustada?“

„Nad on müütilised olendid!“ hüüatas Lüüra ja hakkas avama oma paksu kiirköitjat, aga Bon-Boni kabi lõi selle uuesti kinni. „Ma olen uurinud me ajalugu ja olen tuvastanud asju, mida ei saa seletada muu kui inimeste sekkumisega! Ma ei osanud iidsetele tulnukatele nime panna, aga nüüd kõik klapib!“

„Lüüra, ei ühtki poni huvita su...“ alustas Bon-Bon, aga temast ei tehtud välja.

„Leidub nii palju asju, mida ei saa lugeda Equestria tunnustatud ajaloo osaks. Võtame näiteks tavalise haamri. Tööriist, mida puusepad kõikjal kasutavad, aga see pole selline, mida maaponil mugav kasutada oleks. Kõik varasemad tõendid näitavad, et suuremalt jaolt tegid puusepatöid ja nikerdusi maaponid, aga miks nad pidanuks looma omale tööriista, mida on väga raske kasutada?“ seletas Lüüra ühe hingetõmbega ja ta vaikis vaid selleks, et kopsud uuesti täis tõmmata.

„Eh... Aga äkki leiutasid selle greifid?“ pakkus Mesimagus. „Noh,“ vihjas ta naaberlaua poole. „Neil on käpad. Aga võib-olla on see minotauruste leiutatud? Selles mõttes, et kui koondada oletused väga kitsale alale, võid sa saada segaseid tulemusi. Muidugi tegid suuremas osas selliseid töid maaponid, kuna nemad on ehitamise alal andekamad. Miks oleks vaja selles just inimesi kahtlustada?“

„Haamer pole ainus tõend!“ jätkas Lüüra, tegemata Mesimagusa vastuväitest välja. „Uksenupud! Miks on Equestrias nii paljude uste lukud sellise ehitusega, et kaks kolmandikku populatsioonist on sunnitud kasutama nende avamiseks suud? Selle asemel võiks olla riiv võ...“ Lüüra jutu katkestas kabjatäis friiheina, mille Bon-Bon talle suhu toppis.

„Ära agiteeri hullu,“ ütles Bon-Bon, hoides kapja Lüüra suu ees, et ta peaks suutäie ka päriselt läbi mäluma.

Mesimagus naeris ja ajas kabjad püsti. „Okei-okei, ma rohkem teda ei küta,“ rääkis ta lõbusalt pead raputades, ta sõi oma peekoni ja steigi ära ning hakkas viimaseid kartuleid sööma, püüdes keskenduda söömisele selle asemel, et õrritada Lüürat konspiratsiooniteooriaid veeretama.

„...ma ei vaidle vastu, et see on ilus lugu. Kui viiuleid ja vioolasid vaadata, siis on see hüpnootiline,“ kostis üle söögisaali müra tuttav hääl, mis Mesimagusa kõrvad kikki ajas. „Aga tšello noot? Ainult need samad kaheksa nooti, jälle ja jälle! Mulle küll ei meeldi klassikalisele muusikale oma interpretatsioone lisada, aga mulle on jäänud vaid kaheksa nooti ja isikupära lisamiseks on seal nii palju ruumi.“

„Oled ikka kindel, et sa ei taha, te ma sellele midagi lisaks? Kindlasti saaks ma sinna süntesaatori ja kajaga nüansse lisada,“ kostis vastus. „Ära vaata mind nii pahuralt. Kõigile ponidele meeldib mu värk!“

Mesimagusale tõusis naeratus näkku, kui nägi, et rääkijad lähenevad lauale. Vigastamata Octavia oli alati meeldiv vaatepilt. Kuigi sellest oli palju aega möödas, painas see üksik kole ohverdus kauges paralleeldimensioonis ikka veel Mesimagusa unesid ja toitis tema hirme.

„Selle põhjal, mis see väärt on ja kui vähe ma seda üle siinse müra ka kuulsin, mulle küll meeldis teie kaheksa noodi mängimine, Octavia,“ rääkis Mesimagus, suutmata vaikida oma õpetaja kahtlustava pilgu ees.

Kõnealune maaponi kergitas lause peale kulmu ja nad istusid koos Vinüülikraapsuga vabadele toolidele laua ääres. „Kui selles kaanonis osaleb vaid üks tšello, siis tundub, nagu palutaks ühe värvi ühe tooniga maalida terve šedööver,“ rääkis Octavia, mõõtes pilguga Mesimagusat. „Asi pole selles, et seda nüüd mängida poleks võimalik, aga see on keeruline. Ausalt öeldes mõtlesin ma, et kas see Pachelbel seda äkki poole komponeerimise pealt katki ei jätnud ja et keegi on tema asemel lõpetamata teose avaldanud.“

Mesimagus kehitas õlgu ja vastas: „Aga lisage veel üks tšello. Vinüül saaks selle sinna sulle isegi juurde sünteesida. Paari tšello lisamine võib tulemust ju parandada.“ Ta naeratas. „Või mängige midagi muud. See kõlas muusikalise spektri pidulikuma poole moodi.“ Ta lükkas tühja taldriku eemale, ohkas dramaatiliselt ja lisas: „Tõsi ta on, tihti jäetakse tšellodele klassikalises muusikas nii väike osa.“

„Just! Kui muusika ei kõla õigesti, siis tuleb seda muuta!“ sekkus Vinüül kõnelusse. „Ma ei saa aru, miks need uhked klassikaaustajad käsitlevad iidseid teoseid, nagu oleks need kivisse raiutud ja mida mitte kunagi mitte mingil juhul muuta ei tohi. Mõned parimad lood, mida hiljuti kuulnud olen, on olnud remiksid minu enda lugudest ja mulle need meeldivad!“

„Tere Vinüül, tere, Octavia!“ tervitas Lüüra lehvitades, kui oli oma söögi viimaks alla neelanud. Siis pööras ta ennast Mesimagusa poole. Sügav hingetõmme oli hoiatuseks selle eest, mis tulema hakkas. „Tean ka usaldusväärsest allikast, et inimeste maailmas teatakse ka suurt osa siinsest elusloodusest ja leidub isegi sarnaseid liike! Ainus, mis seda seletada saab, on see, et ammusel ajal on nad siin käinud ja meie metsloomi püüdnud! See koos nii suure hulga tööriistadega, mille kasutamiseks on käsi vaja, on see vankumatu tõend!“

Octavia jättis selle kommenteerimata, pööras selle asemel väsinud näo Mesimagusa poole ja alustas: „Loodetavasti sa ei ole pidanud kuulama tema konspiratsiooniteooriaid. Need on üsna...“

„Sa keeldud tõde tunnustamast, Octavia! Kas sa pole kunagi mõelnud sellele, kui raske on mängida tšellot ilma sõrmedeta, millega oleks mugav poognat hoida?“ segas Lüüra vahele.

„Tead sa,“ vastas Mesimagus hetk hiljem, nügides oma taldrikule jäänud puru. „Tulnukatel on samuti käed. Just täna nägin.“

Järgnes vaikushetk. Siis toppis Bon-Bon Lüüra suu jälle friiheina täis, kui ta selle avas ja Vinüül küsis: „Niisiis, sa rääkisid tšellode juurdesünteesimisest sellesse muusikasse?“

 

o.O.o

 

Pärast pikka jutuajamist tulnukatest, kätest, Ponyville’ist ja muusikast, kui Vinüül ja Octavia oma eined lõpetasid, tõusis ka Mesimagus, vabandas ja lahkus lauast. Oli aeg teistega kokku saada, ehk oli ka Videvikusära arstide juures lõpetanud.

Ta läks tagasi haiglatiiva poole, lootes mitte sattuda jälle Välkvalvega vastamisi. Eine oli ükssarviku tuju tõstnud ja see endine eksinud kaardiväelane ei olnud nähtus, millega ta praegu tegeleda tahtnuks.

Ta raputas pead ja otsustas enam mitte mõelda Välkvalvest ja pühendus sõpradele. Ja kui ta tundis, kuidas sadulkotti vastu külge käis, teadis ta kohe, keda kõigepealt külastada.

Pärast mõningast ekslemist ja teeküsimist leidis ta viimaks toa, kus Printsess ja ta sõbrad olid. Ta koputas ja läks sisse ning oli toasviibivate märade tähelepanu keskpunktis.

Kui Haruldus oleks veidi kiiremini liikunud, meenutanuks see pigem telepordiloitsu. Teised jäid sõbralike nägudega sinna, kus olid, lastes kahel ponil veidi omavahel rääkida.

„Mesi! Kas sinuga on kõik korras?!“ hüüatas Haruldus ja haaras õe jõulisse kallistusse. „Ei ükski poni ei räägi meile midagi, aga kui neid sõdureid sinna juba nii palju läks, tähendas, et neid elukaid peab seal rohkem olema! Videvik räägib, et tema viga ei saanud, aga ma tean, et miss Tulekärakas võeti haiglasse! Palun, ütle, et sul pole midagi viga, Mesi!“

Mesimagus nõjatus vastu õde ja sulges silmad. „Tunneme end hästi, Tulekärakaga on ehk kah kõik korras. See oli küll veidi hirmutav, aga me olime valmis ja tulime kärmelt tulema,“ rääkis noorem ükssarvik. „Ja pealegi ei tulnud me tühjade kapjadega.“ Ta taganes sammu ukse juurde ja hõljutas sadulkotist palli välja. „Ma ei tea, kas sa mäletad seda, aga ma arvasin, et sul ja Mesimagusal võib seda vaja minna.“

Haruldus istus maha ja võttis palli esikapjade vahele. „Ma mäletan seda küll... Siinne Mesi arvas, et see on üks mõme asi, kuna ei andnud talle otsekohe ilumärki. Aitäh selle eest,“ kiitis Haruldus, tähelepanu rohkem pallil.

„Ma tean, et ta võib nõnda mõelda, ma mõtlesin kah, et see oli nõme asi, aga väga ammu. Hiljem ma mõistsin, kui tähtis kingitus see oli.“ Mesimagus naeratas ja kallistas Haruldust nüüd ise. „Aitäh sulle selle eest. Ma loodan et see teeb teid siin jälle uuesti lähedasemateks.“

Hetk hiljem segas kahte mära koputus uksele. Ukse taga kõrgus kapten Harris, valge rüü täis tulejälgi ja pritsmeid, mis sai olla vaid tulnukate veri. Ta kiiver oli külje peal käevangus ja näos murelik ilme. Ta vaatas Mesimagusale otsa ja küsis: „Palun vabandust, et segan teid, aga kas ma saaksin sinuga rääkida?“

Mesimagus pilgutas silmi ja vastas: „Muidugi.“ Ta kallistas korraks Haruldust veelkord ja kõndis koos Mattiga toa teise otsa. Teised vaatasid neid uudishimulikult, kuid olid liiga kaugel, et pealt kuulata. Siis näitas Haruldus neile vana palli, mille Mesimagus ära oli toonud. „Kuidas saan aidata, kapten?“ küsis ükssarvik.

Inimene paistis nägevat vaeva sõnade valimisega, viimaks hingas ta sügavalt sisse ja alustas aeglaselt: „Ma pean vabandust paluma oma käitumise pärast nii siin kui Maal. Viimased päevad on meile kõigile nii rasked olnud ja ma kardan, et mu kannatus ei pea vastu, kui ohus on need, kellest ma hoolin. Selle põhjal, mida mulle on räägitud, tegutsesid sa õigesti, kui krüsaloidid ründasid. Tänan sind selle eest.“

„Kuule me mõlemad hoolime Videvikust, mina poleks laksnud midagi temaga juhtuda,“ ütles Mesimagus lahkel ilmel. „Ma saan aru, et su elus on praegu igasuguseid asju sündimas, mina ei pane pahaks, kui sa pole eriti sõbralik, kui olud sellised on.“

Matt noogutas ja vaatas teisi ponisid siin ruumis, pööras siis pilgu Mesimagusa poole ning rääkis: „Aitäh, et mõistad. Tahtsin lihtsalt asjad selgeks rääkida. Kuidas Videvikul praegu läheb?“

Mesimagus vaatas oma õpetaja ja sõbra poole. „Tal on juba palju parem. Ta on tugev, kuid minu arust on tal liiga palju ruumi, et minema joosta...“ Ta tõstis pilgu inimese silmadesse ja lisas naeratades: „Sa ju tead, et ta vajab kedagi, kes oleks talle lähemal, onju?“

Inimese näoilme muutus neutraalseks ja ta pööras pilgu kõrvale. „Ma kaldun nõustuma,“ nentis Matt ja kui inimene oli hetke endaga aru pidanud, jätkas ta: „Ma kuulsin, et sina olid see, kes suutis ta sealt kambrist välja tuua, seega sa tead, milline ta on. Ma ei tea, kas ma tahaksin vastutada selle eest, kui see juhtub jälle juhul... Kui ma ei tule tagasi.“

Mesimagus ohkas ja rääkis: „Ma võin olla küll osalenud paljudes kaklustes ja sõdades, kuid suurem abi oli mul ikka teadmistest lisaks treenitusele.“

Kui ta märkas, et inimene vaatas teda jälle, ta kehitas õlgu. „Võta seda nii, et... Ma arvan, et Videvikule on vaja tõelist põhjust, et kaitsta kõiki, et kasutada ära oma potentsiaal ja lasta oma resoluutsusel peatada hirm, milles ta elab.“

Mesimagus ei osanud sõnu valida. „Ma arvan, et kui nüüd sellest rääkida, siis tema eriline pon... Ah  keegi annab teile mõlemile lootust, et te suudate selle ümber pöörata. Kas ei ole sellist ütlust, et kui hirmule järgi annad, siis see ei lase sul teha seda, mida sa teha tahad?“

Ükssarvik raputas pead ja jätkas: „Ma ei tea, kas sellel on mõtet, kapten Harris, ma olen tegelikult ju vaid teismeline ja kui ma ka saaksin teise poniga kohtama minna, kas ma peaksin? Eriti, kui teaksin, et ma lähen ära?“ Ta ohkas. „Igatahes... No miks te ei võiks, kui on võimalus, et see kestab nii kaua, kui te mõlemad tahate?“ Ta vaatas abitul pilgul inimest, teadmata, mida lisada.

Matti esimene reaktsioon oli katta nägu käega, kuid peatus märgates, et see on tulnukate verega koos. Ta muheles abitult ega vaadanud Mesimagusale otsa. „Seda juhtub nii tihti, et vihane mees eitab seda, mida talle tema sisemine mina ütleb,“ rääkis ta vaikselt ja lõi käega, kui nägi Mesimagusa küsivat pilku. „Kui vastata su küsimusele, juhiksin tähelepanu ühele ilmsele tõsiasjale.“ Kui Mesimagus ei vastanud, siis inimene ohkas jälle ja jätkas: „See liigivärk on asi, millest on keeruline üle olla. Lisaks tean ma vähemalt ühte tema rahvast, kes arvab, et printsess ei peaks läbi käima kahurilihaga.“

„Kui mõtled Välkvalvet, siis mina tema pärast suurt ei muretseks,“ ütles Mesimagus pahurat nägu tehes. „Ise kaevas omale haua. Mis liigierinevustesse puutub, siis minu arust ei ole see suurem probleem, kui sa vaatad teist eeskätt mitte kui liiki vaid kui teist isikut, kes tunneb ja armastab samamoodi nagu sina. Ja maitseb kui mustikas. Kui see maitse on erinevates maailmades konstantne.“

Mida kauem nad rääkisid, seda enam muutus Matti näoilme elukutselise sõduri omast nooruki omaks, kes oli küpsisevargilt tabatud. Siis muutus see ilme uudishimuks, kui ta küsis: „Mustikas? Mida see...“ Oh õudu. „Jumala pärast, Jenkins naerab mind praegu.“

Mesimagus naeris ja rääkis: „Minu arust läheb teil kahel hästi.“ Ta vaatas korraks teiste poole ja lisas: „Ja palun hoolitse ka nende eest, kui saad. Nad on teie parimad sõbrad ja püsivad kindlalt siin, et hoida teid mõistuse juures. Kuule, lähme ütleme teistele tere.“ Ta pööras ja traavis teiste poole, Matt kõrval käimas.

Ülejäänud Elemendikandjad hajusid parasjagu nii palju, et lasta uustulijad endi ringi ja väsimus Videvikusära näos asendus uudishimuga. „Millest te rääkisite?“ küsis alikorn ja vaatas kord Mattile, kord Mesimagusale otsa.

„Ei midagi erilist, Videvik, noh natukene missioonist ja tulevikust,“ vastas Mesimagus. Ta näkku tõusis naeratus, kui ta lisas: „Mustikatest kah.“

Märade vastused algasid Vikerkaaresööstu vaevu mahasurutud naeruhoost piinlikkustundeni Võbeluse ilmes. Haruldus teatas väga halvakspaneval toonil: „Mesimagus! Korralikud märad ei räägi avalikult sellistest asjadest! Eriti, kui isased on kuuldel!“

„Ei räägi... Millest?“ küsis Videvikusära, kuid ei ükski Elemendikandja ega Matt kannatanud ta pilku kaua. „Tõsiselt, mis toimub?“

„Ei midagi!“ vastas Matt kohe ja kükitas madalale, Videvikusära silmade kõrgusele. „Aga kuidas sinuga on, Vidi? Ma... Kuulsin, et sa olid natuke hirmunud.“

„Jah, olin küll, aga see õpetas mulle midagi,“ kuulutas Videvikusära ja vaatas Matti enesekindlal ilmel. „Ma tean, et ma ei ole selline nagu Särav, veel vähem nagu Luna. Ma ei tea, kuidas ma saaks panustada, aga ma ei saa lihtsalt istuda siin Canterlotis niisama ja lasta ponidel ja muudel rahvastel kõik ära teha. Mina olen printsess ja selle positsiooniga kaasneb ka vastutus.“ Selline teade oli paras väljakutse ja kõigi pilgud peatusid Mattil.

Inimene vaatas vastu ja pööras pilgu kõrvale. „Mina toetaks sind, Vidi ja ma arvan, et Printsess Luna ilmselt kah. Su vend on see, keda sul veenda tuleb.“

„Kapten Säraturvis võib oma vastuväited esitada kirjalikult. SVPSI Särav ilmselt näägutaks mu kallal nädalaid ja proovib ilmselt panna me vanemaid kah mind ümber veenma.“

„Jaa, sa tead, et see on sellest, et ta hoolib sinust nii väga, Videvik,“ ütles Mesimagus noonuga Videvikusära nühkides. „Ta teab juba ka seda, et sa pead seda tegema. Aga ma ei kahtle hektegi selles, et ta hakkab pidevalt kaeblema.“

„Nooremate õdede pärast muretsemine juba kord on vanemate vendade pädevuses,“ nõustus Matt noogutades. „Ükskõik, kui palju nad ka vastu ei vaidle.“

„Kas see pole siis tõsi?“ naeris Mesimagus.

Kogunenud seltskond naeris, kuni see lõppes Videvikusära ahhetamisega. „Mesi! Sinuga juhtub midagi!“ hüüdis ta ja tema ärevus nakatas ka kõik teised ta ümber.

Mesimagus pilgutas silmi ja vaatas ennast. Ta karvkate, illusioon ja kõik muu muutus aegamisi läbipaistvaks. See tekkis ja kadus ja pulseeris ja vahetevahel nägi ta läbi enda põrandat. „Oh,“ tegi ta.

Õunarüüp, Vikerkaaresööst ja Võbelus olid vakka, aga Haruldus ja Videvikusära muutusid üha ärevamateks. „Videvik, mis temaga toimub!?“ nõudis Mesimagusa õde, siis pööras ta paanikas silmad Mesimagusa poole. „Mesi, ära karda, küll me selle parandamiseks viisi leiame!“

„Miski plõetab ta eksistentsi, see on midagi suurt! Ma ei suuda seda peatada!“ vastas Videvikusära. Ta näos vaheldus enesekindlus ja hirm ja Mesimagus muutus üha läbipaistvamaks.

Mesimagus astus edasi ja kallistas mõlemat mära, tiris nad vastakuti ja toetas pea nende õlgadele. „Kõik on korras. Mul on aeg minna,“ sosistas ta ja pingutas veidi kallistust. „Mul on nii hea meel, et tulin siia ja sain sinu ja tüdrukutega aega veeta,“ nuuksus ta. „Ja õppisin, et minu Haruldus ikka otsib mind ja minu Videvikku!“ Ta tõmbus tagasi ja pühkis pisarad ära. „Ma ei unusta teid. Kui tulen tagasi, siis veedame jälle aega, onju. Ja ilma tulnukatest koletisteta.“

Haruldus klammerdus Mesimagusa külge nii tugevasti, kui suutis. „Ole tugev, Mesi, ma tean, et sa tahad võita kõike, mis sind takistab. Aga kui sa jooksed kokku noh... Minuga, siis tee mulle see teene, et lased oma suurel õel enda eest hoolitseda, eks?“

Videvikusära kallistas kah Mesimagusat, aga ta hääl hajus kaugusse, kui noorem mära hajus. 

Mesimagus sulges silmad, hingas sügavalt sisse ja lubas meeles pidada armastust ja sõprust, mida ta õde ja Videvik just jaganud oli, kui ta lahkus. Ta pidi valmistuma selleks, mis tuleb järgmiseks.

„...ja siis ta valmistus selleks, mis tuleb järgmiseks.“

Mesimagusa kulm tõmbles ja ta avas silmad.

„Tõesti, see oli päris liigutav lõpp su puhkusele siin, kui minu käest küsida,“ ütles Ebakõla paigaletardunud märade tagant nähtavale tõustes. Ta ei vaadanud Mesimagusat, vaid raamatut oma käppadel. Raamatukaanel oli kaosevaimu stiliseeritud pilt. Raamat oli sedapidi, et Mesimagus ei näinud, mis seal kirjas on ja sulg krabises üle lehtede. Ebakõla ei olnud tavapäraselt ogarailmeline ja ka ta hääletoon oli tema kohta ebatavaliselt mõtlik, kui ta rääkis: „Nagu sa ilmselt isegi aru said, on sul aeg minna edasi. Aga ma tahtsin sinuga enne veidi rääkida.“

„Kuidas... Sa seda teed?“ küsis Mesimagus, vaadates ruumi enda ümber. „Varem pole miski üleminekud niimoodi peatunud... Kuigi sa rääkisid, et kohtusid enne seda reisi Videviku killuga, mis selle reisi eest vastutab, nüüd ma saan aru...“ Ta vangutas pead ja kõndis ümber Videviku, Matti ja Harulduse ja seisis Ebakõla kõrvale. „Noh, ma olen siin ja me saame rääkida.“

„Ma kardan, et see minu väike trikk ei peata sinu üleminekut... Ma lihtsalt otsustasin seda veidi pikendada, et rääkida saaks,“ seletas kaosevaim, lõi raamatu Mesimagusa ees kinni ja vaatas poni külmal pilgul, mis polnuks kaugeltki nii häiriv, kui see olnuks mõne teise poni näos. „Nagu ma Videvikule lubanud olin, tegin sinu heaks siin kõik, mida ma oma lepingu piires teha sain. Aga sa oled erilisem kui su õpetaja aimab. Olen teiste rasside asjadesse sekkunud miljardeid aastaid, valmistamaks neid ette ja alati olen kohanud põlgust, hirmu, viha ja tuhandet muud reaktsiooni, mis on nii kohutavalt etteaimatavad. Ma pooleldi ootasin sinultki sedasama, kui ma kõik lahti seletasin, aga sa ei reageerinud nii.“ Ta vaatas oma raamatut ja jätkas: „Sa ütlesid, et oli tore minuga viimaks kohtuda. Mitte keegi ei ole varem seda mulle öelnud, nüüd ma tahan teha natuke rohk... ÄKK!“

Mesimagus hoidis Ebakõla pikka kaela enda vastas ja kallistas kõvasti. „Oli tore sinuga kokku saada, Ebakõla. Ja tea seda, et mina ei ole ainus Mesimagus, kes arvab, et sa oled lahe.“

Üle pika aja seisis kaosevaim paigal nagu kivikuju. „Ma... Ei tea, kas ta teadis, et sa oled selline, aga ta ei öelnud mulle. Olen õppinud hästi ennustama, mida igaüks teeb ja see ei paku enam erilisi üllatusi,“ pomises Ebakõla omaette, kui ta jälle teadvusele tuli ja laskis Mesimagusal raamatut vaadata. „Sa oled tõesti eriline isiksus, Mesimagus, sa oled andnud mulle midagi, mida pean tähtsaks oma päevade lõpuni. Selle eest pakun sulle seda.“

Mesimagus uuris raamatut Ebakõla käppadel. „Raamat? Kas see on nagu minu oma?“

„See on väga eriline raamat, Mesi. Siin on sinu reiside salvestused,“ ütles Ebakõla ja tõstis käpa ennetamaks vahelesegamist. „Ma ütlesin, et ma ei saa sind rohkem aidata, et see on kõik, mis ma olen teinud ja oma lubadusi pean ma pühaks. Aga on ka teisi, kellel võib kasu olla teadmistest, et su reis jätkub. Said teada, et su õde otsib sind su koduuniversumis... Ja see on ainus asi, millest ma mõelda võin, sekkumata sellesse, mis ees ootab.“

Mesimagusa süda peatus sekundiks ja siis ta tundis, et mööda ta põski voolab miski. Ta avastas, et ta nutab, aga ei pannud tähele, millal see hakanud oli. „Sa... Tähendab,“ ütles ta väriseva hingetõmbe vahele. „Mu tegelik õde... Ta teab?“

Seekord ei pidanud ta hüppama. Ta kõndis aeglaselt Ebakõla juurde ja haaras temast esijalgadega kinni. „Aitäh,“ sosistas ta suutmata valjemini rääkida. „Suured tänud, Ebakõla. Ma ei unusta sind.“

„Hoopis mina peaksin sind tänama, Mesimagus. Sa oled enamat, kui ma iganes oskasin ühest isikust loota ja ma olen kindel, et Videvikusära oleks ühke kõige üle, mida sa teed,“ vastas Ebakõla ausalt. „Nüüd on aeg minna. Õnn kaasa.“

Mesimagus noogutas, astus tahapoole ja maailm hakkas jälle hajuma. „Head aega, Ebakõla, hoolitse nende eest...“ ütles ta ja lehvitas kabjaga ponidele ja inimesele selles ruumis. „Nad vajavad kogu abi, mis sul pakkuda on.“

 

o.O.o

 

Ebakõla vaatas pikalt kohta, kus Mesimagus seisnud oli. Ta vaatas raamatut, mille ta kirjutanud oli nendele, kes seda noort mära ootasid. Ei kunagi varem oma pika elu jooksul ei olnud tahtnud ta murda oma lubadust... Aga see nõrkushetk kadus, kui meelde tulid tähtsamad asjad. Ta nipsutas sõrmi ja raamat haihtus sähvatusega. Järgmise nõksuga oma väes oli ta seal, kus teda kõige rohkem vaja oli.

„Ebakõla!“

„Vabandust? Jah, ma ei pannud tähele,“ ütles kaosevaim, vaadates ülalt alla  kuningliku kaardiväe vormis ja väga vihasele märale. Poni sõimamine jätkus ka siis, kui ta ninast vuntsid hakkasid kasvama. „Vabandust, teil on midagi seal,“ ütles Ebakõla oma ülahuulele osutades ja ta heitis rahustava naeratuse, kuuldes raevu, mida tema tembud põhjustasid.

Tagasi igavas ja etteaimatavas... Mesi, ma loodan, et seal, kuhu sa lähed, on sul sama lõbus, kui minuga, mõtles Ebakõla, asudes tagasi kiusama ponisid, kes Celestia kambri ümber toimetasid.

 

oooOOOooo

 

Mesimagus kukkus lossi hubasest ruumist kuhugi porri, lakkamatu paduvihma kätte. Mis olnuks väga ebameeldiv, kui see polnuks vaid tühine väike detail.

Ta oli maandunud otse tohutu tanki ette.

Üsna valju üllatushüüdega ta hüppas ja veeres teelt ära, pladistas mudas ja vees, ronides eemale hiiglaslikust lahingumasinast, rohelised silmad avali ja suu lahti monstrumi poole, mis oleks temast peaaegu üle sõitnud.

See sõitis mööda ja paiskas ta selga täiendava kihi pori ja prügi. „Stop! Stop!“ kajas märahääl üle müra. Siis hüppas üks mära tanki tagaosa pealt poristesse varemetesse. „Ta ei ole surnud ja hoiatussäras pole punast,“ hüüdis ta läbi vihmaudu käies. Samm sammult ilmus mära nähtavale.

Vihmapiisad veeresid mööda valget karva ja musta metalli. Ükssarviku valge keha oli rikutud mustade mehaaniliste jalgadega. Ta tuli lähemale, läbivettinud punase-mustakirju lakk tolknemas. „Kuule, kas oled terve?“ hüüdis ta.

„Hah,“ tegi Mesimagus muda välja sülitades ja tõusis värisedes jalgele. „Olen terve, ma arvan... Saaks vaid sellest lahti.“ Ta sarvest hajus lilla ja valge maagia ja pori langes ta ihult, kuni ta oli täiesti puhas, ainult läbimärg, oma kristallist südameni välja. „Pean ütlema, et olen palju muda maitsnud, aga see siin on seni kõige vastikum,“ ütles ta krimpsus näoga. „Sa peaks ikka jälgima, kuhu sa selle masinaga sõidad. Ma pidin teega peaaegu üheks saama.“

„Sa parem vaata ette, kuhu end telepordid,“ vastas mära peatunud tanki poole noogutades. „Tule kaasa,“ kutsus ta üle õla, asudes minekule. „Lähme vihma käest ära.“ Ta nägi üksjagu vaeva, et tanki peale tagasi tõusta, rohkem kui korra tirisid need rasked metallist jalad ta alla tagasi, kuni ta masina tagaosa peale sai tõustud. Siis hüppasid ta esikapjadest välja sõrmed ja ta ulatas Mesimagusale alla abikäe. See oli asi, mida enamik ponidest teha ei saa.

„Blackjack, mida sa teed?“ küsis täkk, vaadates alla võõra mära poole.

„Pakun abi ponile, kellest me peaaegu üle sõitsime. Okei, P21?“ vastas Blackjack, pööramata kõrvale oma veidi väsinud ja väga märga naeratust.

„See on lahke tegu!“ lisas Mesimagus kõigile, kes seal üleval võisid olla ja võttis Blackjacki abikäe tänulikult vastu. „Ma olen üsna ära eksinud. Lubage mul olla teiega, kuni orientiiri kätte saan ja siis kaon te sabast. Roosa Vanne!“

Blackjack kaalus hetke, kehitas õlgu ja vastas: „Pole probleemi.“