„Tea seda, et kuni sina neid kasutad, ei ähvarda sind suurem vaenlane kui pimedus su südames.“ Canterloti alusest koobastikust avastatud raidkiri, mida omistatakse Targale Ristikule.
19:39, 31.10.2015, staap, Canterlot
Selle suure laua kohal, mida Matt oli staabiruumis korra näinud, hõljus nüüd suur maakera illusioon. Kolm punast punkti laskusid aeglaselt koha suunas, kus oli Canterlot. Pilt suurenes ning nähtavale ilmusid laevade oletatavaid trajektoore tähistavad jooned, mis lõppesid kolmes üksteisest peaaegu võrdse kaugusega kohas ümber pealinna. „Kas nad kavatsevad hakata Canterlotti piirama?“ küsis üks nõunik ja kõik vaatasid printsessi poole.
Ta paistab väsinud olevat, mõtles Matt, kui Säraturvis läks ja seisis Luna kõrvale. Kuigi printsessi kohalolu tundus justkui kogu ruumi haaravat, oli ta ilme hajevil ja keskendus siis, kui oli vaja vastata või anda käsku.
„Ei, nad ei saa,“ ütles Luna ja sulges korraks silmad. „Need laevad on väiksed ja neis pole üheski üle tosina olendi. Ma ei kahtlegi, et suudame need ründajad peatada, kui nad peaksid siia tulema, kuid ma kardan nende pärast, kes on väljaspool müüre. Kui nad jääksid sinnapoole luusima, võib sellega liiga palju ohvreid kaasneda, kui meie jääksime siia müüride varju neid ootama.“
„See on lõks,“ ütles Fujikawa iseendale sama palju kui teistele ja kui kõigi pilgud pöördusid temale, köhis ta kõri puhtaks. „Nad püüavad meelitada vägesid Canterlotist välja külasid kaitsma. Ma võin oma palga peale kihla vedada, et kuskil varjavad end suuremad laevad, mis ründavad kohe, kui võimalust näevad.“
Luna heitis vihase pilgu kolmele punasele punktile, mis laskumist jätkasid. „Nõustun su hinnanguga ja kui nad on päriselt nii kavalad, nagu su kogemus sulle ütleb, valivad nad kindlasti oma sihi teadlikult.“ Pilt venis linnulennuvaateks, kuhu mahtusid Canterlot ja ümbritsevad keskused ja üht väikest lõunapoolset küla märkis vilkuv punkt. „Elemendikandjad – Videvikusära sõbrad – on kõik seal. Nende kaotamine oleks Equestria moraalile suur löök ja pealegi on nad mulle kallid.“ Luna silmad tõmbusid kissi ja ta pilk pendeldas Canterloti ja märgitud küla vahet.
Ei kadesta ta olukorda, kui kaalu ühel kausil on sõbrad ja teisel tuhanded Canterloti kodanikud, mõtles Matt ja ta pähe turgatas idee. „Major, mis olukorras me varustus on?“ küsis ta vaikselt Fujikawa käest ja naine noogutas kergelt, kui Matti mõttekäiku aimas.
„Kui need numbrid on tõesed, siis need laevad ei läheta rohkem kui kaheksa tulnukat igaühe pealt. Olen kindel, et löögirühmad tulevad nendega toime, see aga võimaldab teil organiseerida kaitset siin. Kui see ongi lõks, olete te selleks valmis,“ ütles Fujikawa.
Möödus veidi aega, Luna kaalus valikuid ning sulges lõpuks silmad. „Tehke seda, major. Olgu looded teile soodsad.“
--
Inimeste paiknemisalal valitses paras kaos, kui Fujikawa, Matt ja Lana saabusid. Löögirühmade sõdurid töötasid koos inseneridega, nad avasid ahvikiirusel kaste ja pakkisid varustust lahti. Peainsener Hamil märkas saabunuid ja tormas nende poole.
„Major, kapten,“ hüüdis ta, vaadates neid läbi kaitseprillidesse ehitatud kuvari. „Enamiku lahtipakitud varustusega on probleeme.“
Fujikawa peatus äkitselt ja pööras näo inseneri oma vastu. „Mis probleeme?“ küsis ta vaikselt.
„Titaan-klassi rüüd ei käivitunud ja nende toitesüsteemid läksid kohe tühjaks. Kameeleoni, Rho Aias ja PSI süsteemid on samuti väljas. Plasma- ja LANC-relvadest pooled tõrguvad, aga laseritega pole probleeme. Pole veel proovinud tulirelvi, kuid nendega ei tohiks probleeme olla,“ rääkis Hamil kiiresti.
Fujikawa sulges silmad, pigistas lõuad kokku ja hingas sügavalt sisse. „Meil on neid vaja. Me ei saa minna tagasi ja öelda, et paha lugu, me ei saa aidata, sest kannid ei tööta. Kui palju korras relvi meil on?“
„Paarkümmend tükki, kui püstoleid mitte arvestada,“ vastas Hamil hetkeks silmi sulgedes.
„Kuidas on kevlarist kuulivestidega? Mõned võtsime ikka kaasa?“ küsis Matt. „Me sõdisime nendes enne titaanturviste tulekut, see on ikka parem kui mitte midagi.“
„Hästi siis. Selle töö saame ära teha,“ pomises Fujikawa ja pöördus Matti poole. „Mul on vaja kolme rühma, et saata need oletatavatesse maandumiskohtadesse. Mina jään siia printsessiga juhtima ja saadan abiväge, kui lõks sulguma hakkab. Kui tolm hajub, siis näeme taas, kapten.“ Ohvitserid viskasid teineteisele kulpi ja läksid kumbki oma teed.
„Hamil, oota,“ hüüdis Matt ja insener vaatas tema poole. „Sa ütlesid, et PSI moodulid ei tööta, kuid mis sa arvad, kas see on Titaani energiasüsteemi või mooduli enese viga?“ Kui Hamil heitis sõdurile üleoleva pilgu, siis Matt jätkas: „Kas sa saaksid PSI süsteemi LANC-ilt võetud patareiga käima?“
Hamili silmad libisesid veidi mööda ekraani, siis vaatas ta jälle Matti. „Teen ära. Anna kümme minutit ja ma pusin midagi toimivat kokku, kui kleeplindi ja ajutiste traatidega rahule jääd. Ma ei tea, kui palju sellest abi on, kui sul pole sihtimiseks displeid.“ Insener pilgutas silmi, võttis oma peakomplekti maha ja vaatas jälle Matti. „Siiski, mul on vist lahendus.“
„Aga tee siis ja anna teada, kui valmis saad,“ ütles Matt eemaldudes. Ta läks löögirühmade operaatorite tuppa ja hüüdis: „Löögirühmad! Tulnukad on meie praeguse asukoha ümber tsiviilsihtmärkide kallal. Oletatav vastasjõud on üks skaut-klassi laev kuue või kaheksa tulnukaga sündmuskoha kohta, meie jaoks paras hulk.“ Pinge inimestes langes ja nad naeratasid närviliselt. „Löögirühmade liidrid juhatavad kolme rühma ja Mente Materia spetsialistid aitavad. Läheme kümne minuti pärast välja.“
Löögirühmade sõdurid jätsid hetketoimetused pooleli ja Matt läks oma kaaslaste juurde. „Toimivaid titaanturviseid ja PSI-süsteeme meil praegu võtta ei ole. Kui kardate, et ei suuda oma võimeid talitseda, siis hoidke maagiablokeerijad sees,“ rääkis ta kiirelt ega üllatunud inimeste reaktsioonidest. „Lana ja mina lähme esimese rühmaga. Jack ja Victor teise rühmaga. Zhang ja Durand võtku kolmas. Küsimusi on?“
„Kuidas me saame ilma titaanturvisteta minna?“ küsis Anette uskumatul ilmel. „Üks tabamus ja oleme läinud, pealegi ilma tugevdus...“
„Ma olen võidelnud nendega, kevlar seljas, ja sain hakkama küll,“ vastas Matt rahulikult. „Hoidu aga Zhangi ja oma löögirühma ligi ning te saate hakkama.“
„Kuid need seal on rasked, kas tead,“ ohkas Anette kahtlevalt ning vaatas lahtipakitud relvi ja kevlarveste. Matt ei teinud temast välja.
Vestlus lõppes sellega, et inimesed hakkasid varustust võtma. Matt võttis pintsaku maha ja heitis kõrvale ning pani sinise kevlarvesti triiksärgi peale. Just siis, kui ta tahtis haarata oma pintsakut, et võtta taskust kulunud müts, kuulis ta Lana vandumist. „Mis viga?“ küsis ta, nähes naise näos ebakindlat ilmet.
„Vaata ringi, Matt. Kas sa ei märka midagi häirivat?“ küsis Lana ülejäänud inimeste poole osutades. „Kuulivestid triiksärkide ja viigipükstega? Vaja oleks veel väheke oranži ja me oleks nagu...“
„Ära parem ütle,“ katkestas Matt ja tundis kergendust, et Lana juttu ei jätkanud. Inimkonna ja XCOM-i väike hämar saladus, mõtles ta süngelt. Õnneks ei näe me EXALTI reetureid siin kunagi. Meil on palju tähtsamaid asju, mille üle muretseda. Ta lõpetas selle üle mõtlemise, pani kaks püstolipidet taskusse ja võttis ühe LANC-automaadi. Ta pani patarei kohale ja koputas ekraani, mis jäi sellele vaatamata pimedaks. Millest küll nii palju tõrkeid? Maal ei juhtunud kunagi midagi sellist. Ma pole muidugi ka insener. Võib-olla need jupsisid ka Maal alailma ja neid tuli putitada, enne kui need meile kasutada anti. Ebameeldivate asjade üle mõtlemise asemel võttis Matt viimaks raadioaparaadi ja läks tagasi oma pintsaku juurde, et võtta vana müts. Ta kohendas oma kõrimikrofoni ja kõrvaklappe, siis jooksis tema juurde Hamil, juhtmepusa ja vidinad käes.
„Arvan, et see toimib, kapten Harris, kuid seda oleks vaja proovida,“ ütles Hamil asju laiali laotades. Esimene asi oli Mente Materia spetsialisti turvise vasak kinnas, mille ventilatsioonivõre taga juhtmete vahel säras eleeriumiahel. Teine komponent oli hädapäraselt kokkupõimitud käepael, millesse oli seotud kolm LANC-i patareid. Viimane asi oli Hamili prillide elektrooniline displei. „Funktsionaalsus võiks olla sama mis siis, kui ta on Titaanturvisesse integreeritud, see võimendab su Ande täpsust ja jõudu, kuniks energiat jätkub,“ lõpetas insener.
„Küllap töötab,“ ütles Matt, tõmbas kinda vasakusse kätte ja pingutas käepaela, kinnitades patareid sellega kindlalt käsivarrele. Elektronprillid pani ta viimasena ette ja nendesse ilmus tuttav kasutajaliides, kui süsteem tööle hakkas. Nüüd tuleb seda vaid katsetada, mõtles ta ja võttis laualt mõned volframkuulid. Kõik nad ilmusid helendavate punktidena prilliklaasile ning ...
Tapa nad kõik.
... tõusid õhku ja kukkusid tagasi Matti peopesale. Ta pilgutas silmi, vaatas kahele poole ja pöördus siis Hamili poole, kel võidukas nägu ees. „Kas kuulsid seda?“ küsis Matt.
„Kuulsin mida?“ küsis insener murelikul häälel. „Kuulsid miskit sekkumist läbi peakomplekti? Raadioprobleemidest pole veel keegi teatanud, kuid kuna kõik kipub tõrkuma, siis ma ei imestaks. Oleks mul rohkem aega, prooviksin tõrkeid uurida, aga oletan, et aeg ei ole praegu see asi, mida meil on.“
„Kapten Harris?“ kajas Säraturvise hääl ja ükssarvik trügis inimeste vahelt läbi, Lana sabas. „Ma tean, et aega ei ole, kuid printsess tahab sinuga rääkida, enne kui lähed.“ Midagi Säraturvise toonis hoiatas Matti, kuid pingelise olukorra tõttu ta lihtsalt jättis selle mure tähelepanuta.
„Tee, mis suudad, ja saa võimalikult palju asju tööle, Hamil,“ ütles Matt ja järgnes Säraturvisele. Selmet naasta staapi, kõndisid nad hoopis läbi mitme tühja koridori, mis hargnesid peakoridorist. Väike pilguheit Lana suunas sai vastuseks õlakehituse, kuni nad viimaks sihtkohta jõudsid. Pegasusest valvur avas neile ukse nii, et nad ei pidanud peatuma, ja sulges ukse kohe nende järel.
Ruumis oli vähe mööblit, vaid mõned toolid ja sohva, aga Matt ei jõudnud neid eriti vaadata, sest ta pilgu alla sattus veel üks olend. Nurgas varjas end Videvikusära. Ta oli end üleni teki sisse mässinud, vaid pea oli nähtaval. Säraturvis jäi piinatud näoga ukse kõrvale seisma ning Lana ja Matt läksid Videvikusära juurde.
„Matt, Lana.“ alustas Videvikusära ja vaatas neile üles suurte silmadega, mis olid ammu kaotanud võime nutta. „Te lähete päästma mu sõpru. Päästke nii palju ponisid, kui saate. See on kõik minu süü ja ma ei saa...“ Ta hääl katkes ja ta ei suutnud lauset lõpetada.
Matt põlvitas ta kõrvale ja üritas rahustavalt naeratada, kuid lohutav sõna jõi kurku pidama. Pehme nukk ta esijalgade ja tiibade vahel oli lihtne ese ja ta omanikule ilmselt kallis. Mõte, et Videvikusäral on selline rahustav ese, olnuks isegi armas, kui see polnuks häirivalt sarnane vabaajariietuses XCOM-i sõdurile.
„Me hoolitseme kõige eest, Videvik. Ära muretse,“ ütles Matt, püüdis mitte vaadata nukku ja hõõrus oma meelekohta. Ta sõrm puudutas vana mütsi, ta võttis selle peast ja andis Videvikusärale. „Me nüüd lähme, aga ma tulen selle mütsi järele tagasi,“ ütles ta ja naeratas nii palju, kui suutis. Matt silitas hellalt ta pead ja ootas, kuni ta noogutas, tõusis siis ja läks, Lana kannul. Säraturvis jäi ruumi ja kadus vaateväljast, kui uks nende järel sulgus.
„Imelik, et sa veel nalja pole visanud,“ ütles Matt nii salvaval toonil, et üllatus isegi. See, mis on Vidiga juhtunud, on õudne, kuid sa pead pea selgena hoidma. Kõrvaliste asjade üle mõeldes võib surma saada, noomis Matt end oma mõtteis, kui nad edasi kõndisid ja tagasi inimeste paiknemisalale jõudsid.
Leitnant Carlockit polnud kohal, kuid üle üldise jutuvada kostis Sachsi käre hääl. Matt nägi austraallase kõrval Alan Scotti ja veel kaht nägu, keda ta ei tundnud, kuna need olid värvatud pärast Mente Materia üksuse moodustamist. Mõlemal olid õhemad teise väljalaske laserautomaadid, aga Sachsil oli endiselt ta vana G36. Ohh, Lanal on kah laser. Kas tõesti on nii palju tõrkeid, mõtles Matt tüdinult. Kõik vaatasid Matti, kui ta kohale jõudis ning küsis: „Kus on leitnant Carlock?“
„Pat kooskõlastab koos equestrialastega teise laine abijõude. Taktikaline juhtimine on sinu õlul, kapten Harris,“ teatas Sachs ametlikult, täites samal ajal kõiki taskuid püstoli ja automaadi laskemoonaga.
Kerge ohe kostis Matti suust, kui ta aru sai. Oh, Patrick. Sa ei taha tunda, nagu tallaksid minu varvastel? „Aru saadud, seersant,“ vastas ta Sachsi käest väikest tahvelarvutit võttes. „Meie tegutsemispiirond on küla meie praegusest asukohast lõunas, seal on mõned VIP-id. Neid kuut tuleb iga hinna eest kaitsta ja võimalusel evakueerida.“ Mõned kiired näpupuudutused tõid lagedale Videvikusära joonistatud pildid ja Matt pööras ekraani sõdurite poole. Nad olid kergesti leitavad nime ja märke „Elemendikandja“ järgi. Kuues oli väike draakon nimega Astel. „Teisedki tsivilistid võivad välja ilmuda, seega jälgige sihtmärke ja tehke kõik, mida suudate, et tulnukaid peatada. Neid võib tulla kuus kuni kaheksa tükki ja laev ilmselt jääb taevasse jälgima, seega ärge lagedale molutama jääge. Küsimusi on?“
„Üks on,“ vastas Lana ja kõik vaatasid tema poole. „Kuidas me sinna saame? Ma ei näinud üheski kastis Skyrangerit.“
Otsekui vastuseks kostis kasarmu ukse eest Säraturvise hüüe: „Oletatav aeg tulnukate saabumiseni viis minutit! Transport on valmis teid viima kohe!“
Matt ja ülejäänud Esimene Löögirühm tõusis ja liitus teiste sõdurite vooluga, kui need Säraturvise järel oma paiknemisala lähedale hoovi jõudsid. Kõigist rassidest sõdurponid seadsid end valmis ja Equestria vabatahtlikud, kes Maalt olid naasnud, olid liibuvale sisevormile tõmmatud mustade koorikturviste järgi hästi tuvastatavad. Nad hüüdsid kõigile poniüksustele käske ja õpetussõnu, kui inimesed mööda jooksid. Hoovi tagaservas ootasid kolm suurt kaarikut, lihaselised pegasused ees.
„Nalja teete või?“ pomises Lana, kui kolm rühma kaarikuile ronisid ja nad taevasse tõmmati.
--
18.00, 10.10.2015, Vaba Metsa veerel
„Peab ütlema, et see oli päris hea idee, Roosa Pirukas,“ ütles Õunarüüp ja manas naeratuse näole. „Kogu linna Õudusteöö pidu otse Vaba Metsa veerel. See annab üritusele kindlasti õhustikku juurde. Heh, sul on õnnestunud kaardiväekapten koos oma täkkudega siia meelitada, et Vaba Metsa elukad eemal hoida. Tahtsid lihtsalt rohkem ponisid peole meelitada, eks?“
Roosa Piruka nägu vääratas hetkeks ja taastus kohe tema rõõmsaks iseendaks. „Jah, täpselt nii, Õunarüüp!“ valetas ta rõõmsalt. Enne, kui oranž maaponi vastata jõudis, jätkas roosa peoponi juttu: „Ma tean, et tänavune aasta pole just ideaalne, aga pidu valmistab siiski ponidele pisutki rõõmu! Pealegi on rändajad kindlasti päris väsinud ja neilegi on vaja pisut lõbu ja magusat, et päev rõõmsam oleks!“
Miks ta valetab, mõtles Õunarüüp endamisi ja ehkki ta ei tahtnud sõbras kahelda, rääkisid ta instinktid talle, et Roosa Pirukas varjab midagi. Oli tõsi, et Ponyville’is puhkas nüüd sadu rändajaid, kuigi „põgenikud“ olnuks nende kohta sobivam nimetus. Cloudsdale’i hävingus võis veenduda iga poni, kes suvatses loodetaevasse vaadata, kuid ainus, mida pegasustest põgenikud sellest õudsest ööst mäletasid, olid karjed. Tal on õigus, kõik nad tahaksid lihtsalt lõõgastuda ja nautida head toitu. Aga ma ei saa lahti tundest, et ta valetab kohavaliku tegeliku põhjuse kohta.
Pidu ise oli vastandite kontrast. Varsad olid kostüümides ja elevil võimalusest seigelda Vabas Metsas, muidugi ettevaatlikult ning vanade ponide ja sõdurite range järelevalve all. Täiskasvanud olid küll pinges, aga neiski oli märgata mõningast leevendust. Kõik nad teadsid, et Cloudsdale’is on juhtunud midagi kohutavat samal ajal, kui rünnati Canterlotti, kuid ükski poni ei teadnud, kes ründas. Mitme päeva jooksul, Celestiale tänu, ei olnud midagi juhtunud, kuid hirm tundmatu ees oli jäänud.
Kergendus, mida ponid tundsid, pärines naabritelt ja küladest, kus kõik kodud avanesid, aitamaks ponisid, kes pärast katastroofi ümber asusid. Kohe, kui esimesed uimased pääsenud õunaaeda eksisid, hakati neid kohtlema nagu oma pere liikmeid. Ülejäänud Ponyville järgis seda hetkegi kõhklemata. Õunarüübi meenutused jäid pooleli, kui saabusid Haruldus ja Võbelus. Haruldusel oli kaela ümber luksuslik lilla sall, mis sobitus ideaalselt ta ilumärgiga. Ta külgedel rippusid pooleldi täis sadulkotid, sees soojad mütsid ja sallid. Võbelusel oli vastav müts ja sall juba kaelas ning nägu oli murelik.
„Kallis, ma tõesti tunnustan su vaeva, mille sa üritusse panustanud oled, kuid see võinuks olla hubasem, kui oleks ikka linnas toimunud. Siin on kuidagi liiga külm selle aastaaja kohta... Noh, minu arust on ponidel siin nii hilisel ajal pisut jahe,“ ütles Haruldus ning pakkus Õunarüübile mütsi ja salli, kuid viimane keeldus.
„Loomad metsas on kah hirmul,“ lisas Võbelus, püüdes mitte kõlada süüdistavalt. „Neil lihtsalt jääb nende armas uni veidi lühikeseks ja ma tahan olla kindel, et need, keda teatud ponid teavad, ei tuleks ja nad ei saaks viga. See kõik on ikka pisut ebamugav.“
Kui Roosa Pirukas jätkas oma tegevusi, vaatamata saabujate poolegi, astus Õunarüüp ettepoole ja pani kabja sõbra õlale. „Ma ei saagi igale ponile meeldida, tead ju.“ Vastuse sapine toon üllatas Õunarüüpi nii, et ta tõmbas kabja kiiresti tagasi. „Kõik ponid arvavad, et ma tean kõike, mis kohe juhtuma hakkab, ja et ma suudan kõike peatada, kui aga pähe võtan, aga ma ei saa. Mõnikord ma tean, et pean midagi tegema. Mõnikord ma tean, kus mõned ponid peavad teatud ajal olema. Ja mõnikord ma tean, et juhtuma hakkab midagi õudset ja kõik ponid saavad haiget, kui ma ei korralda seda lolli pidu Vaba Metsa veerel.“
„Roosa, mis viga on?“ küsis Õunarüüp ja ta ei suutnud alla suruda hirmu, sest sõbra mürgine toon hääbus selle lause lõpuks peaaegu nutuks. „Mis hakkab juhtuma?“ Haruldus ja Võbelus tulid Õunarüübi kõrvale ning Roosa Pirukas pöördus aeglaselt ja osutas kabjaga pilvisesse taevasse.
„Ma ei küll kindel, aga ilmselt on sellel midagi sellega pistmist.“
Kõigi silmad pöördusid näidatud suunas, et näha pilvedest laskuvat tumedat kettakujulist moodustist. See hõljus hetke rahulikult Ponyville’i kohal, kuid libises siis kivist kantsi poole, mille printsessid olid Ebakõla vangistamiseks ehitanud, kui Videvikusära kadunud oli. Öös kajasid nõrgad hüüded ja särav maagiline energia sähvatas ülespoole taevast valgustama. Hõljuv kogu vastas roheliste välkude rahega, mis pühkisid kantsi sekunditega maatasa.
Üle peokära kajasid hirmukarjed ja paanika haaras ponisid nagu kulutuli. Vanad ponid kogusid kiiresti oma segaduses varsad kokku ja jooksid Vaba Metsa varju. Kaardiväelased võtsid kiiresti rivvi, hargnesid ning sööstsid põleva kantsi ja linna poole. Elemendikandjate esmaseks mureks olid nende perekonnad.
„Õunaõis! Õunaõis! Kus sa oled!?“ karjus Õunarüüp ja trügis vastu paanikas ponide voolu. Haruldus ja Võbelus üritasid sama, kuid see ei õnnestunud ja nad kandusid põgenevate ponide karja hulgas metsa. Ta leidis vaid Roosa Piruka, kes istus endise peoplatsi juures laua ääres. „Roosa, kus Õunaõis ja ta sõbrad on? Neid ei ole siin!“
Roosa peoponi vaatas Õunarüübi poole näoga, kus polnud ainsatki emotsiooni. „Sa tead, kuhu nad läksid, Õunarüüp.“
Õunarüüp pidas end rahulikuks poniks, kes niisama ei vihastu, kuid päikese nimel, Õunaõis oli ohus! Ta tahtis vihaselt uriseda, aga ei teinud seda, kui mõistis, et Roosal on õigus. Sõnagi lausumata pööras ta ringi ja galopeeris otse Ponyville’i poole, jõudmaks kooli, mis asus küla teises servas.
--
Kadett Vikerkaaresööst,
Printsess Luna käsul on kõik Imenoolte kadetid kohustatud viivitamatult ilmuma Canterlotti erakorralise mobilisatsiooni...
Kirjal oli nii Imenoolte kui ka Luna pitsat ja see tähendas Vikerkaaresööstu jaoks kõik, mida ta oli tahtnud. Ta ei ole enam ei reservist, kadett ega noorliige. Imenooled vajasid teda nende endi kõrvale teenistusse. Viimaks ometi oli Vikerkaaresööstu oskusi hinnatud.
Muu ei olnud oluline.
Ta kägardas kirja kokku ja viskas toanurka ning pööras pilgu taas piltide ja auhindade rivile, mis kaunistas ta pilvedest kodu elutuba. Ülemisel pildil oli ta isa õlgadel Equestria Mängude aegu, teisel hoidis isa Vikerkaaresööstu Imenoolte vormi ja akadeemiasse vastuvõtmise teadet. Seinal olid teisedki kallid pildid varsapõlvesõpradest ning peredest ja tuttavatest, kellega koos ta üles oli kasvanud. Kui Vikerkaaresööst neid pilte nägi, tõusis alati ta pähe üks ja sama kohutav küsimus.
Kas nad on kõik surnud?
Vikerkaaresööst ei olnud rünnaku ajal Cloudsdale’is, kuid enamik ponisid, kellega koos ta üles oli kasvanud, olid seal, isa kaasa arvatud. Esimesel päeval nägi ta sadu põgenikke, kes tulid Ponyville’i peavarju otsima, ja Vikerkaaresööst läks igale karjale vastu, et leida tuttavaid või vähemalt kedagi, kes võiks ta varsapõlvetuttavaid näinud olla. Teisel päeval saabusid teated tuhandetest põlenud laipadest põldudel, mille kohal Cloudsdale oli hõljunud, ja ka ponidest, kes olid rohelises tules jäägitult haihtunud. Kolmandal päeval saabusid Ponyville’i viimased põgenikud ja mitte ükski poni ei teadnud, mis isaga juhtunud oli. Neljandal päeval, mil kiri saabus, oli Vikerkaaresööstul juba ükskõik.
Ta on surnud. Nad kõik on surnud, ütles ta viimaks endale ega suutnud nuttu peatada, kuidas ta ka ei proovinud. Imenooled olid Cloudsdale’is ja nad ei suutnud ei ennast ega tuhandeid ponisid surmast päästa. Mis mõtet on üldse olla Imenool, kui sa ei suuda ponisid päästa? Mis mõte sel on!?
Vikerkaaresööst oli jõudnud meeleheitekuristiku servale ja pidi peaaegu sinna kukkuma, kui ta kodu raputas vali pauk, mis ei sarnanenud ühelegi piksekärgatusele. Ta traavis akna juurde ja nägi Ponyville’i leekides. Rohelistes leekides.
Meeleheite valu varjutas nüüd hoopis teine emotsioon. Vikerkaaresööstu hambad krigisesid kokku, kui raev täitis viimse kui ta lihase ja pingutas kõõluse ning ta sööstis täie hooga hävingu kohal hõljuva tulnuka suunas. Pool tema pilvedest kodust haihtus ta võimsast äratõukest, kuid see ei huvitanud teda enam.
Vaatamata raevule, millest ta läbi oli imbunud, ta siiski kuulas ja järgis oma lennuinstinkte. Ta viskus peaaegu täisnurkselt kõrvale ja pääses vaevu tema pihta tulistatud rohelisest välgust. Ehkki lask läks täielikult mööda, oli selle kuumus Vikerkaaresööstu jaoks vaevu talutav. Veel kaks välku tulistati tema suunas, siis pööras laev tähelepanu mujale.
Sõdurid, kes olid saabunud Roosa Piruka Õudusteöö peolt, tulistasid laeva altpoolt, üks ükssarvik heitis telekineesi abil laeva pihta laternaposti. Improviseeritud oda tabaski helendavat punkti laeva põhja all ja laev värises kergelt tabamusest ja stabiliseerus taas. Ükssarvikust sõdur üritas rünnakut korrata, kuid haihtus laevalt tulistatud rohelistes välkudes. Ülejäänud sõdurid pudenesid laiali ja laev hakkas süstemaatiliselt tulistama kõiki kohti, kuhu nad varjuda võinuks.
Vikerkaaresööst pööras nüüd laeva suunas, kuid tema tähelepanu haarasid kolm lendajat, mis eraldusid laeva pealt ühest helendavast avausest. Nad avasid kohe pegasuse suunas tule, laev aga jätkas maapinna tulistamist.
Minugipoolest, mõtles Vikerkaaresööst ja jättis laeva väiksemate vaenlaste kasuks rahule. Kuigi nende relvad tulistasid tihedamalt kui laeva omad, polnud nende laengud kaugeltki nii suured ega tulised, seega oli lihtne läheneda ja rünnata. Vikerkaaresööst rullus üle selja ja hetk hiljem tabasid ta esikabjad ühe koletise nägu. Koletise karjed jäid katki ja ta kahest reaktiivmootorist lõid välja leegid. Koletis oli oma mootorite üle kontrolli kaotanud ja ta kadus pööreldes öhe. Teinegi polnud enam väljakutseks, kui Vikerkaar pikeeris alla kiirusega, mida ta isegi ei suutnud kontrollida, tõusis seejärel kõrgemale ja lõi koletist selja tagant.
Kolmas vaenlane ei tulistanud, vaid heitis tilgakujulise eseme ja sööstis otse ta poole. Ohutunne pani Vikerkaaresööstu kurssi muutma, kuid tulnuka heidetud granaat plahvatas ja maailm kustus pimedusse.
--
Ma tean, et ma ei tohiks tunda nostalgiat, kuid kui siia lisada tiiviku müra, võiks siin tunduda, nagu lendaksin MH-6 dessandiruumi pingil, mõtles Matt, vaadates üle kaariku ääre ja tundes tuult näol. Ta pööras end ja vaatas taha ning nägi ülejäänud Esimest Löögirühma. Sachs oli muretu rahu musternäidis. Alan üritas üle kaariku ääre vaadata, aga tõmbus tuule pärast tagasi. Kaks algajat, Vincent ja Louis, varjasid hoolikalt ärevust. Viimaks jõudis Matti pilk Lanani. Lisaks Mattile oli tema siin grupis teine XCOM-i veteran ja võis arvata, et tema oskused saavad algavas võitluses oluliseks. Praegu aga kössitas ta kaariku serva varjus ja vasak käsi oli nii kõvasti ümber reelingu, et jättis metallisse jäljed.
„Lana... Ega sa kõrgust karda?“ küsis Matt umbusklikult ja meenutas igat lahinguretke, kus ta tema kõrval võidelnud oli. Olen koos Lanaga korduvalt harjutanud Skyrangerilt kiireid köiellaskumisi ja seni ei ole ta mingitki kõhklust näidanud. Mida ta nüüd ometi väriseb?
„Hah, keri persse,“ tatistas Lana ja kaks uut sõdurit kergitasid kulme. „Ma ei karda kõrgusi, ma kardan seda asjandust, kus me oleme. Pane mind kopterisse, pane Skyrangerile või kasvõi kuradi tiibadega ülikonda ja kõik on korras. Aga see käru? See ei tohiks lennata. See peaks maanteel meie perseid lõhkuma. Kuidas ta lendab? See ei ole loogiline. See on surmalõks, vaat mis.“
Lana pahur pomin jätkus veel mõnda aega, kuni Matti kõrvas krabises raadio. „Esimene Löögirühm, siin Komando. Meil on häid uudiseid ja halbu uudiseid. Meil oli õigus, nad hoidsid laevu reservis. Halb uudis on see, et nad tulevad teie suunas. Printsess Luna usub, et nad tahavad püüda või tappa VIP-e, seega on tulekul equestrialaste abivägi kõige raskega, mis neil välja on käia,“ võttis Fujikawa kokku.
„Esimene Löögirühm võttis vastu. Mis on vaenulike ja sõbralike täienduste oletatav saabumisaeg?“ küsis Matt, kahtlustades, et vastuse kategooria on „kuradi hilja.“
„Vaenulikud jõud võivad saabuda sinuga ühel ajal. Equestria õhujõud võib jõuda viieteise ja maaväed kahekümne minutiga.“ Heli oli vahepeal arusaamatu, siis kostis Fujikawa hääl taas: „Printsessi jagatud numbrite järgi paistab, et vaenlaste täienduseks on kaks Skaut-tüüpi laeva ja üks ründemasin. Soovitan VIP-id ohutusse kohta toimetada, kuni maaväed saabuvad.“
Matt veeretas numbreid oma peas ja talle need koefitsiendid ei meeldinud. Kurat ja põrgu, neid on meile viis ühe vastu ja vähemalt iga kolmas on mutoon. Meil on vaid laserid ja üks LANC. „Vastu võetud, Komando. Esimene Löögirühm väljas,“ ütles Matt süngelt ja pöördus rühma poole: „Olukord ei ole hea, kuid see pole mingi uudis.“ Sachsi käre naer küll vähendas pinget, aga Matt nägi ta silmis mõistmist. „Abiväed on tulekul, kuid me ei saa jääda paigale. Peame võtma oma objektid ja kaduma sealt nii kiiresti kui saame. Küsimusi on?“
Kui keegi ei vastanud, trügis Matt tuult trotsides mööda kaarikut ettepoole, vedava pegasuse juurde. See oli suurem kui keskmine equestrialane ja ta must turvis näitas, et ta on Maa veteran, mis oli Matti jaoks hea märk. Karjumine üle tuule pole tulemuslik, eriti kui tal on veel raadioaparaat kõrvas. Siis lõi Matt käega otsaette, kui talle meenus, et ta saab prillidisplei abil pegasusega otse kontakti. „Siin kapten Harris tagapingil. Kes on piloot?“ küsis Matt.
„Laotus, söör,“ vastas pegasus tagasi vaatamata.
Matti näkku ilmus naeratuse vari ja ta jagas käske: „Kohe, kui oled kõik maha pannud, tahan, et rakendaksid kaariku lahti ja lendaksid vaatlema. Ilma sinuta ei suudaks me Elemendikandjaid piisavalt kiiresti leida ega hoiduda vaenlase abiväe eest. Kas saad seda teha?“
Möödus hetk ja Matt mõtles, et pegasus tahab vaielda, aga siis tuli vastus: „Vastu võetud, kapten Harris. Lähen vaatlema kohe, kui te kõik maas olete. Ma näen juba laevu Ponyville’i kohal. Näen ka turvalist maandumiskohta, maandume viieteistkümne sekundi pärast.“
„Viisteist sekundit!“ hüüdis Matt, kui ta tagasi kaariku istmete juurde ronis. Kui puuvõrad lõppesid ja heinamaad nähtavale tulid, vaatas ta selja taha, ülejäänud rühma poole ja hüüdis: „Näeme all!“ Lisamata sõnagi, hüppas ta kaarikult ning kukkus maa poole. Matti mõte manas ühe tema täiuseni lihvitud triki...
Tapa nad kõik.
... ja luidmurdva kukkumise asemel maandus ta pehmelt rohule. „Raadiodistsipliin! Hoidke oma loba maas, kuni missioon läbi on!“ urises Matt mikrofoni ja jooksis linna poole. Ta oli liiga pahur ega pannud tähele raadiost kostvaid mõistmatuid vastuseid.
--
„Miks me jälle Roosa Piruka Õudusteöö peol ei ole?“ küsis Astel kolmelt varsalt tühja klassi ees. Ilmselt olid Õunaõis, Tuhatnelja ja Mesimagus valinud Õudusteöö kostüümideks õpetaja välimuse, mis tähendas, et nad olid andnud endast parima, et näha välja õpetaja Rõõmurõkke moodi.
Mesimagus oli kõvasti vaeva näinud, ta oli tühjendanud vanni mitu karpi Harulduse tagant näpatud riidevärvi, et saada oma karv sobivasse tooni, ja see oli täielikult ka õnnestunud. Harulduse jutu järgi (pärast seda, kui ta pärast minestamist taas ärkas) kuluvat ilma maagia abita selle värvi väljapesemiseks väga palju aega. Tuhatnelja mure oli vastupidine, ta üritas jäljendada Rõõmurõkke laka värve, aga määris sellega ka oma karva samadesse toonidesse. Õunaõis oli Astla arvates eesmärgile kõige lähemal, aga ta ei öelnud seda kolmele varsale. Neil oli niigi lõbus.
„Astel, kui sa nüüd õpid midagi, võime saada õpetajate ilumärgid!“ kuulutas Mesimagus agaralt ja pööras draakoni poole laia naeratuse. „Kas oled juba midagi õppinud?“ Kõik kolm vaatasid nüüd teda ühesuguste südantlõhestavate lootusrikaste naeratuste ja märgade silmadega, mis võinuks murda kõik täiskasvanud.
„Ainus asi, mida ma siiani õppinud olen, on see, et kui mul oleks valida kooli ja peo vahel, siis vist pidu võidaks,“ ütles Astel üht kihva limpsides ja hajameelselt oma küüniseid vaadates, et võimalikult ignorantne välja näha.
Mesimagusa temperament töötas kiireminigi kui Ebakõla oma. „No ole nüüd!“ karjus ta pettunult. „Me teeme seda siin juba tund aega ja sina ütled, et sa pole midagi õppinud?“ Vastus jäi seekord kuulmata, sest klassiruumi aknaid väristas kõva pauk.
„Kas Roosa laseb tulevärki või? Me peaksime nüüd kindlasti peole minema, tüdrukud,“ ütles Astel tõustes ja ukse poole minnes. Ta avas ukse ja astus sammu, aga hüppas tagasi klassi. „Plikad! Varju! Kohe!“ hüüdis Astel ja lükkas ukse ette laua. See ei olnud käsk, vaid hirm tema hääles, mis pani kõik kolm varssa seda soovitust kohe järgima ja draakoniklutt peaaegu et tundis oma seljal nende hirmunud pilke, kui ta ukse ette üha rohkem koli kuhjas.
Videvik ei teadnud, et ma tean neist koletistest, mõtles Astel ja püüdis emotsioone vaos hoida, lükates järgmist lauda hunniku ette. Mida ta ei tea, on see, et ta räägib unes ja ma olen kuulnud seda sellisel määral, mis tekitaks igal ponil õudusunenägusid. Astel lõpetas välisukse kindlustamise ja jooksis peitu. Kolm varssa olid valinud peidukohaks kapi seina ääres ja draakon tõmbas ukse koomale, kui neile järele hüppas.
Vaatamata oma hirmule, või just hirmu ajel, ei lasknud Astel uksel täielikult sulguda. Pragu uste vahel võimaldas tal näha suuremat osa klassiruumist ja ka üht garnisoni valvuri verist kogu läbi akna sisse hüppamas. Ta oli raskelt vigastatud, tal oli kole põletushaav ja üks jalg ei kandnud. Vaatamata sellele, üritas ta joosta klassiruumi teise seina akendeni, kuid roheline välk tabas ta kukalt ja tuhastas selle.
Kõik kolm varssa ahhetasid hirmust, kui midagi tuli klassiruumi sellestsamast aknast, kust kaardiväelane sisse oli hüpanud. Hingetud mustad silmad kammisid üle tühja klassiruumi ja peatusid lõpuks sõduri laibal. Olend tõstis ühe oma peene jäseme ja rohekalt helendava riista, mis tulistas laiba pihta veel kaks rohelist välku. Veendunud, et ohver on surnud, kummardus ta saaki vaatama.
Keegi varssadest – Astel ei märganud, kes täpselt – hakkas nutma ja ta suust kostis vaikne viiks, mida ta tagasi ei suutnud hoida. Kuigi heli oli nõrk, koletis kuulis seda. See pööras ringi ja tulistas umbkaudu heli suunas. Igast tabamusest tekkis seina auk, mis hakkas aeglaselt põlema. Turmtuli lõppes äkki ja koletis hakkas, relv õieli, kapi suunas hiilima.
Koletis oli vaid kahe kehapikkuse kaugusel ja Astel kogus julgust. Natuke veel ning ma lähen temaga rüselema ja plikad saavad põgenema. Ehk mu soomused kaitsevad mind piisavalt kaua, mõtles Astel ja sirutas jala välja, et kapist välja söösta. Kangelastegu jäi aga pooleli, kuna veel üks poni saabus klassiruumi.
Läbi teise akna sadas koos klaasikildudega klassiruumi Õunarüüp ja sööstis joonelt koletise suunas. See viskus nagu haige lind kohapeal ringi ja tulistas läheneva poni suunas, kuid paanika tõttu oli ta tuli ebatäpne. Poni kattis vahemaa hetkega, viskus siis esijalgade peal ringi ning lajatas tagumised kabjad otse koletise ilmetusse näkku. See lendas üle terve ruumi ja tabas seina nagu märg kalts. Seinale jäi verine rada, kui ta seina äärde maha varises ega tõusnud enam. „Õunaõis? Kus sa oled?“ nõudis laudade all otsiv Õunarüüp häälega, millest oli kuulda meeleheidet.
„Õunarüüp!“ karjus Õunaõis koos oma sõpradega, kui nad kapist koos Astlaga välja viskusid, ja Õunarüübi näost paistis nooremat õde nähes kergendus. Kogu see kergendus aga hajus, kui varsad peatusid ja karjusid: „Sinu taga!“
Õunarüüp viskus instinktiivselt ringi ja see kiire liigutus päästis ta elu. Kuklasse sihitud lask tabas ta kaabut, see haihtus leegis, mis kõrvetas ta kõrvu ja lakka. Teine lask, mis oli ta rindu sihitud, läks mööda, kuid nii lähedalt, et kõrvetas parema puusa karva ja põletas lihaseid. Üks jalg ei kandnud enam, ta koperdas ja kukkus maha. „Jookske, tüdrukud, jookske!“ karjus ta, püüdes jalule tõusta.
Ruumi ronisid veel kaks koletist. Astel ja varsad proovisid tagaukse poole joosta. Üks laud plahvatas rohelisest välgust nende kõrval. Lähedal, liiga lähedal! Nad olid vaid kehapikkuse kaugusel uksest, kui see lahti lendas ja ühele hingele kõlkuma jäi ning mingi teistsugune kogu sulges nende põgenemistee. Ta käte vahel oli relv, millest sähvatas üle Astla ja hirmunud varssade peade erkpunane välk.
Üks koletistest oli surnud, aurav kraater kohas, kus oli olnud ta pea, ja teine üritas rabelevat Õunarüüpi akna poole lohistada. Uustulnuk lõi oma pika jalaga ning koletis lendas üle ruumi. See üritas tõusta, kuid uustulnuka saabas astus ta rinnale ning järgmine punane välk lõpetas ta siplemise.
„Lage!“ hüüdis ta equestria keeles ning pöördus Õunarüübi, Astla ja kolme varsa juurde. Üle nende libises siniste silmade pilk ja Astel oli kindel, et nägi selles pilgus äratundmisrõõmui. „Harris, Jenkins siin. Leidsin koolimajast Õunarüübi, Astla ja varsad. Toimetan nad siit välja,“ ütles ta, hoides sõrme aparaadil oma näo külje peal. Ta hoidis relva laskevalmis, aga ei sihtinud ponide ja draakoni poole ja ta lähenes aeglaselt. „Tulen Canterlotist, Luna saatis mind ja sõpru teid ohutusse kohta toimetama. Mu nimi on...“
„Lana Jenkins!“ hüüatas Astel. „Videvik rääkis sinust ja ta inimestest sõpradest palju ning ma tundsin su tema joonistuse pealt ära.“
Lana näole ilmus aeglaselt imelik Roosat Pirukat meenutav naeratus, kuid see kadus kohe, kui uks, mille ette Astel barrikaadi oli kuhjanud, hakkas sissepoole punnitama. „Tagauksest välja! Kohe!“ käratas Lana ja sihtis ust, taganedes sellest eemale. „Komando, Jenkins siin! Minu lähedal liiguvad mutoonid...“ kuid edasine jutt jäi pooleli, kui Astel ja ilumärgirüütlid põgenesid, Õunarüüp nende sabas nii kiiresti, kui suutis. Välja ilmus üks Lana sõpradest ja lehvitas neile, aga tõstis äkki relva ja tulistas. See vaatepilt kordus veel ja veel, kui Lana ja ta sõbrad nende jälitajaid tulistasid.
Õhtutaevas lõi helendama, kui üks Ponyville’i kohal hõljuv tulnukate laev äkki plahvatas ja Lana sõbrad hõiskasid. „Harris, Jenkins siin, jälitajad on maas, meie objektide ohutus on tagatud,“ ütles Lana aparaadile oma kõrva küljes. Möödus hetk ning ta vajutas aparaadile ja rääkis uuesti: „Harris, kas said aru?“ Ta vaatas üles ning ta silmad läksid suureks millegi peale, mida Astel ei näinud, ja ta karjus: „Jumala nimel, mis asja sa teed!?“
--
Matti prilliekraanilt paistis, kuidas Laotus maandus ja ülejäänud löögirühm lahingutsooni sisenes. Punased punktid näitasid tulnukate laevu ja isegi pimedas öös vältis Matt hoolega nende nähtavusulatust. Ekraanile ilmus hulk väiksemaid punaseid punkte, kui Laotus linna kohale tõusis.
„Kapten Harris, siin Laotus,“ teatas pegasus. Matt tajus kohe ärevust ta hääles. „Ma näen sinu lähedal Vikerkaaresööstu, ta on vigastatud ja temale lähenevad kolm tulnukat.“
„Vastu võetud, Laotus! Kas on märke ka teistest VIP-idest?“ küsis Matt suunda muutes ja ekraanile ilmunud uue märgi suunas joostes.
„Metsa veeres tundub olevat kogunemine, kuid tänavad on tühjad... Ei, Õunarüüp läheneb koolile maandumiskoha juures. Ellujäänud kaardiväeponid koondavad seal jõudusid ja piirkonnale läheneb hulk tulnukaid.“
„Jenkins siin! Jookseme kooli poole. Kas on abi vaja, boss?“
„Negatiivne, Jenkins. Tegelen tulnukatega enda lähikonnas ja kaitsen Vikerkaaresööstu. Toeta võimaluse korral kaardiväelasi, aga su esmane ülesanne on Õunarüüp ja teised VIP-id seal piirkonnas,“ ütles Matt nägu krimpsutades. Mulle ei meeldi valida elude vahel, keda päästa, aga midagi pole teha, mõtles ta taskust volframkuule võttes. Kõik nad ilmusid helendavate punktidena ta prilliekraanile...
Tapa nad kõik
... ja tõusid ta vasaku õla kohale hõljuma nagu tavaliselt. Kuradi Hamil ja tema risu, mõtles Matt vihaselt. Löön raisa maha, et selle sitase raadio andis, kohe, kui tagasi jõuan. Inseneri tagasiunamine jäi pooleli, sest Matt nägi lõpuks oma eesmärki.
Vikerkaaresööst toetus ühe maja seinale nagu armetu verine ja kõrbenud roju. Seinal, mis teda jalgel hoidis, paistis kleepuv ja verine rada ning Matt imestas, et vaatamata kohutavatele vigastustele on pegasus ikka veel teadvusel. Kui ta Matti nägi, üritas ta seinast eemalduda ja kaitseks tiibu laiutada, kuid varises maha.
„Ole rahulik, ma tulin appi. Olen üks Videviku sõpradest,“ ütles Matt ta kõrvale põlvitades. Oleks esmaabipakkigi või vähemalt selline tervendav kristall, mida Ehakaart kasutab, mõtles ta, kui nägi Vikerkaare vigastusi lähemalt. „Laotus, Harris siin. Olen praegu Vikerkaaresööstu juures. Ega sul mingeid arstiabiasju kaasas ole? Me peame talle viivitamatult abi andma.“
Möödus hetk ja Laotus vastas: „Kaarikus peaks midagi olema. Ma teen kärmelt. Laotus väljas.“
Matt noogutas ja tahtis haavatud pegasusele mõnd lohutavat sõna lausuda, kuid sein nende kõrval lendas tükkideks ning varisenud august ilmusid nähtavale berserk ja kaks eliitmutooni. Matt viskus jalule, rivistas oma volframkuulid ja...
Tapa nad kõik.
... lisas Laotuse „mahalöödavate“ nimekirja. Olnuks tore teada, et tulnukad, kes Vikerkaaresööstule lähenevad, on KURADI MUTOONID, karjus Matt oma mõtteis ja kõik kuus kuuli sööstsid ülehelikiirusega ning tegid mutoonidele augud rindu. Tulenevalt koletiste dubleeritud elunditest ja ületamatust valutaluvusest, tabamus vaid pidurdas veidi neid maaväliseid tüsedaid jõmme. Matt tõstis LANC-i, lootes tabada berserki nägu ja leida varjumiskoht, kuid lask läks mööda.
LANC-automaadi lask, mis tavaliselt jättis vaid paarisentimeetrise augu, tabas bersergi õlga ja rebis sealt korvpallisuuruse tüki ihu ja turvist. Automaat aga hakkas kohe sisisema ja hõõguma, eleeriumiahelad ja patarei kuumenesid üle. Muud ei jäänud üle, Matt viskas tõrkuva relva õhku ja lajatas selle telekineesijõul järgmise mutooni pihta. See plahvatas lillades leekides, mida sõdur lahingumöllus tähele ei pannud. Talle oli jäänud vaid püstol, millega ei olnud võimalik berserkidele ja eliitmutoonidele teha muud kui kõdi ja viha.
Tapa nad kõik.
Aga... ta märkas, et berserk oli lillade leekide keskele seisma jäänud ja leegidki olid tardunud. Kõik oli ümberringi nagu lahinguvälja dioraam. Eliitmutoonid olid oma rasked plasmarelvad Matti poole suunanud, kuid ei liikunud tolligi. Isegi Vikerkaaresööstu hirmu täis nägu oli nagu kivistunud. Aja kulg oli täielikult peatunud.
Aga mitte Matti jaoks, kes avastas, et sellised pisiasjad nagu maailma ja füüsika seadused teda enam ei takista. Tundus, nagu liiguks ta vees. Ta tõstis püstoli, et üht eliitmutooni pähe tulistada. Pauk oli tuhm ning kuul ja relvast lennanud padrunihülss tardusid relvast mõne jala kaugusele õhku rippuma. Ta tulistas veel ja veel, kuni salv sai tühjaks. Matt aktiveeris oma prilliekraanil kõik kuulid ja hülsid ning lükkas.
Tapa nad kõik.
Mõlema eliitmutooni pead pihustusid laiali nagu pumppüssist tabatud apelsinid ja nad lendasid pikali, põlev berserk varises maha ja jäi paigale. Vaatamata võikale olukorrale, tõusis Matti kõrist sünge naer, kui ta vaatas oma PSI maagiavõimendusega kinnast. Eleerium sisises ülekoormusest ja õhkas kuuma, õhk jahutusribide ümber virvendas. Matt sirutas käe taeva poole.
Tulnukate ründelaev oli väiksemate Skaut-klassi laevade kõrval kui hiiglane, see hõljus linna kohal ja otsis kaitsetuid sihtmärke. Matt sirutas aeglaselt kindas käe ja ajas sõrmed laeva suunas harali nagu laps, kes üritab kuud haarata. Ta tundis kõiki laeva kumerusi ja selle mootorite tõmmet, tunnetas isegi tulnukate arvu selle pardal. Matti näkku tõusis jõhker irve ja ta tõmbas käe rusikasse.
Tapa nad kõik.
Ründelaev kägardus nagu tühi õllepurk ja plahvatas miljoniks rusuks ning Matt nägi suuresti vaeva, et mitte naerma puhkeda. Ta sulges silmad ning teadis, kus on viimne kui tulnukas siin linnas ja et kõik nad liiguvad Lana poole, kes üritab põgeneda, ponid ja draakon sabas. Polnud enam pikka kaalumist, et mida edasi teha.
Matt läks neid kõiki tapma.
Kui Matt silmad avas, ei olnud ta enam Vikerkaaresööstu ega kolme mutoonilaiba juures. Nüüd oli ta linna servas kooli kõrval, kus hulk mutoone ja sektoide põgenevaid inimesi jälitasid. Kaks mutooni tulistasid Matti, kes seisis lagedal, siis juba viis ning lõpuks tulistasid kõik tulnukad Matti ja ka laevad taevas üritasid teda plasmakahuritest tabada. Kuid kõik laengud lihtsalt hajusid enne tabamist.
Matt ei suutnud naeru pidada. Ta tõstis vasaku käe ja näitas taevasse. Taevas avanesid kümned, siis juba sajad portaalid ning nendest sadas tulnukate pihta plasmarahe. Kivimüürid ja majad, mille taha nad varjuda üritasid, lihtsalt hajusid, kui turmtuli käis üle viimse kui ruutmeetri, kus tulnukad varju lootsid leida. Kaks tulnukate laeva kaotasid tõstejõu ja kukkusid alla ning isegi mutoonid pöörasid ringi ja põgenesid.
Üks mutoon äratas Matti tähelepanu. Sellel oli üleni valge tugevdatud turvis, mis kattis viimse kui kehaosa, ning ta pööras kohe ringi ja tulistas, kui Matt tema taha teleporteerus. Matti käevibutus saatis plasma juhuslikult taeva poole ja mutoon kasutas segadusehetke, et joosta viimase Skaut-klassi laeva poole. Laev hõljus valge mutooni kõrvale, kuid murdus pooleks, kui Matt käeservaga läbi õhu raius.
Kaotanud viimase põgenemistee, pööras mutoon ümber ja üritas tulistada, kuid parem käsi koos relvaga eraldus ta kehast ning väändus ümber ta keha, saadetuna murduvate soomuste ja luude raginast. Mutoon proovis küll rünnata, kuid tema edasised üritused jäid pooleli, kui ta turvis purunes ja kokku varises, nagu oleks ta nähtamatule hiiglasele pihku jäänud. Verine liha ja turvise käkerdis varises nüüd maha ja Mattile tundus see äkki lõbus. Tulnukalaevade taevast allalöömine, põgenevad mutoonid ja põleva liha lõhn tundus äkki lausa olivaline.
Sellise väega tapan ma nad kõik. Reaalsuse kangas on minu vormida ja ma võin sellega teha, mida vaid soovin ja keegi ei saa mind segada. Alustuseks tulnukad. Ajan Al-Massani pea teiba otsa ja põletan kogu ta riigi nii maha, nagu poleks seda olemaski olnud. Kindralstaap on järgmine, kuna nad võtsid arvata, et ma „rikkusin nende mainet“, ja isa kerigu koos nendega, kuna virises nendega kaasa. Säraturvis kannatagu, kuna oli selline sitapea kõik see aeg ja Lana... Matt pööras aeglaselt oma alluva poole, tõstis käe ja kangestus.
Ta vasak käsi oli kadunud ja selle asemel oli pimestav eleeriumikuma, käe jäänuseid sulatas must leek.
Matti mõistus naasis reaalsusesse ja ta kisendas.