TULNUKATE RÜNNAK LONDONIS NURJATI SÕDURITE ABIGA, KEDA SENAATOR PATRICK GOLEMAN SEOSTAS EBALEVALT XCOM-I NIMELISE ORGANISATSIOONIGA. EI SENAATOR GOLEMAN EGA KOMANDÖR DAVID BRADFORD OLNUD KOMMENTAARIDEKS KÄTTESAADAVAD.
ÜLEMAAILMNE KINNITUS TULNUKATE RÜNNAKUTE VÄHENEMISE KOHTA LASKIS KÕIGIL RAHVASTEL KERGEMINI HINGATA. RÜNNAKUTE VÄHENEMISE PÕHJUS ON TEADMATA, AGA STRATEEGID PÜÜAVAD AIMATA TULNUKATE JÄRGMISI KÄIKE.
16.45, 26.10.2015, Washington
David Bradford pidas end väga kannatlikuks inimeseks. Igaüks tema töökohal pidanuks seda olema. Iga sõjaväejuht, kes leiab vabandusi mõtlematule kiirustamisele, sillutab alluvate laipadega teed errusaatmisele. Seal, kus lollid sisse tormavad, oli Bradford õppinud ootama. Aga tema kannatlikkus lähenes piiridele, sest tema elu oli muutumas põrguks. Hetkeks Bradford koguni siunas neid asjaolusid, mis ta sellesse kitsikusse ajanud olid.
Paari nädala eest alustas austatud senaator Patrick Goleman inkvisitsiooni, „toomaks vastutusele relvastatud organisatsioone, mis tegutsevad väljaspool seadust“. Selle käigus avastati hulgaliselt eelarveraporteid, mille seos reaalsusega oli pehmelt öeldes pingeline. Haistes saaki, hakkas Rhode Islandi senaator sügavamalt nuhkima raportites mainitud inimeste järel, üritades ajada dokumentides mainitud miljardite dollarite jälgi. Kahtlustati kümneid riiulifirmasid ja tupikud vaid süvendasid uurimist. Kui Golemani uurimine jõudis „Otto Xanderi“ ja tema fiktiivse militaarkompaniini, tegi Konsiilium otsuse, mida Bradfordil oli raske uskuda.
XCOM tehakse avalikuks.
Golemani uurimistöö oli võib-olla nädala kaugusel kindlate tõendite avastamisest XCOM-i ja seda toetava Konsiiliumi olemasolu kohta. Niisiis, nagu poliitikud ikka, kavatseb Konsiilium hoiduda uurimisest, juhtides avalikkuse tähelepanu millegi ülla peale: üleilmne sõjaline organisatsioon, mille ainus eesmärk on kaitsta inimkonda tulnukate eest.
Rahva reaktsioon oli entusiastlik, eriti pärast seda, kui mõned lahinguoperatsioonid avalikustati. Hoolega kärbitud videomaterjal, kus XCOM-i väed hõivavad sissetungijate lahingulaeva otse lennu pealt, oli teel ajaloo enimvaadatud Youtube’i video tiitli poole.
Valitsuste reaktsioonid ei olnud heakskiitvad. Tähtsad ninad mitmelt poolt nõudsid selle „lurjuste organisatsiooni“ avalikku vastutuselevõttu ja uurimist, samas Bradford tundis seesmiselt, et tõenäolisemalt tahtsid nad vaid ligipääsu XCOM-i valduses olevale tulnukate tehnoloogiale ja selle pinnalt arendatud leiutistele. Ja lugupeetud senaator Patrick Goleman oli oma nõiajahile saanud valitsuse toetuse nagu karjääripoliitik ikka.
Goleman oli kasutanud oma mõju, et luua „Relvastatud Organisatsioonide Järelevalve Rahvusvaheline Komitee“, ja hakkas ise selle esimeheks. Ta veetis tunde igasugustes teleshowdes ja nõudis XCOM-i esindajaid komitee ette „Ameerika rahvale vastust andma“. Igaüks teadis täpselt, mida selliselt komiteelt oodata on, seega otsustas Konsiilium saata mehe, kes võiks senaatori orkestreeritud poliitilise tsirkuse möllus säilitada kindla tasakaalu. Vaid üks mees võis säilitada meelerahu sealse küsimusterahe, kaudsete ja väljamõeldud tõendite ning raevust karjuva ennasttäis poliitiku ees.
Nad saatsid David Bradfordi. Kolme päeva pärast vastas ta igale asjalikule küsimusele ega reageerinud ühelegi naeruväärsele süüdistusele, kuna ta teadis täpselt, mida talle ütlema hakatakse. Mitte et ta sellest hoolinuks, aga 80% avalikkusest hindas Bradfordi tegevust positiivsena, vaatamata sellele, et avalikkus teadis tema nime napilt nädal aega. Ka kõige vaenulikumad kommentaatorid tunnetasid tema enesekindlust ja tema vastused ei kõlvanud kuidagi poliitikas kasutada. Eriti kontrastne oli ta rahulikkus lugupeetud senaatori Patrick Golemani kõrval, kelle küsimused kippusid hüsteeria piirile lähenema.
Mida vaid vähesed inimesed teadsid, oli see, et Golemani komiteel ei olnud vähimalgi määral võimalik sellise küsitlemisega Bradfordi murda, kuna Bradford teadis sõna-sõnalt, mida nad hakkavad rääkima, enne kui nad seda tegid. Nagu mõni teinegi XCOM-i teenistuja, näitas Bradford märke nähtusest, mida oli hakatud Andeks nimetama. Mida see Anne tähendas, sõltus konkreetsest inimesest, Bradfordi Andeks oli ettenägemisvõime. Mitme kuu hoolsa praktika tulemusel suutis ta sündmusi ette näha kolme minuti jagu tulevikus ja kui ta pingutas, võis see ajapiir oluliselt kaugeneda. Ta oli õppinud oma võimet koguni niimoodi kasutama, et ette näha, kuidas tulevik tema tegutsemise läbi muutub, valides veel selle järgi parimat viisi tegutsemiseks.
Komandörina oli ta lahingus peaaegu võitmatu, kui ta oma Annet oskuslikult kasutas. Komitee ülekuulamisel oli tal vaid lapsemäng muuta senator Goleman raevukaks puterdavaks punase näoga topiseks. See oli Bradfordile ainsaks tasuks senaatoriga veedetud aja eest.
„Mul on siin loend su meeste sihtkohtadest, mister Bradford,“ ütles Goleman, pakk pabereid käes, ja Bradford varjas kasvavat pahameelt selle üle, et senaator ei kasutanud tema poole pöördudes tema auastet. „Te olete olnud Hiinas, Venemaal, Brasiilias, Inglismaal, Kanadas ja ka USA-s. Mis annab teile õiguse saata oma isiklikku armeed sinna, kuhu iganes soovite?“ Senaatori näkku tõusis irve, kui ta paberid lauale pani ja Ameerika lipumärki oma ülikonnal kohendas. „Su käsilased just kõmmutasid siin linnas umbes pool aastat tagasi. Ma ei tea, kuidas sulle tundus, mister Bradford, aga mind tegi see küll rahutuks, kui selline asi toimus nii lähedal presidendile ja selle suure rahva valitud ametnikele.“
Möödusid mõned minutid, kui Bradfordi mõistus mängis võimalikke lahendusi läbi. Ta teadis, mis on vaja öelda, aga ta pidi leidma õige viisi, kuidas seda öelda.
Ülejäänud maailma jaoks möödus selleks vähem kui sekund.
„Nagu ma olen korduvalt selgitanud, saadetakse üksused välja siis, kui oht tsiviilelanikkonnale on kinnitust leidnud,“ rääkis Bradford aeglaselt, nagu olnuks senaator laps, keda õpetatakse. „Oht“ tuleb hoida täpsustamata, kindlasti tahaks ta rohkem kuulda neist vaenlastest, kellega tegeleme. „Sõdurid teevad ohtu tõrjudes koostööd kohalike jõududega ja kui oht on möödas, tõmbuvad nad lahinguväljalt ära.“
„Ah niisuguse seisukoha võtad sa nüüd?“ küsis Goleman võiduka irvega. „Aga minu käes on ka raport, mis näitab, et su pätid tegutsesid Hiinas juba aprillis, enne kui seal nähti tulnukaid või nende laevu. Tunnistajad väidavad, et tulnukad ründasid seal just sellepärast, et sinu etturid olid seal. Olen kindel, et nad poleks rünnanud, kui sinu mehi seal ei oleks olnud. Kas sa ka tead, kui palju süütuid Hiina tsiviilelanikke selle lahingu pärast hukkus?“
„Kaksteist hukkus, seitse läksid haiglaravile.“ Bradfordi kiire vastus pani senaatori tagasi tõmbuma. „Kaks minu meest said surma ja kuus haavata. Hukkunute arv võinuks tõusta sadade, kui mitte tuhandeteni, kui ma poleks juhindunud luureandmetest, mis hoiatasid rünnaku eest selles piirkonnas. Minul ei ole midagi kahetseda.“ Senaatori kokutamine oli naljakas, ta tuhnis oma paberites ja kontrollis Bradfordi öeldud numbrid üle. Pole vaja talle täpsemini rääkida, mis asjaoludel me sinna esimestena jõudsime, mõtles Bradford, valmistudes järgmiseks sõnatulvaks.
„Jajah, päästsid jah lapsed nende hällis jubeda surma eest. Aga kas sa hetkegi ei mõelnud selle üle, et jagada neid andmeid Hiina valitsusele? Ja kui me juba jagamisest räägime, siis kui kaua te kavatsete varjata tehnoloogilisi arendusi, mida teie organisatsioon loonud on, mister Bradford?“ Goleman oli kogunud end palju kiiremini kui Bradford oodata oskas ja ta osutas seinale projekteeritud pildile. Kõigi ajakirjanike kaamerad käisid kallis ülikonnas paksu senaatori, ekraani ja Bradfordi vahet.
„Enamus meie tehnikast on katsemudelid, need ei ole masstootmises. Ma ei tea nende arendamise üksikasju, kuid niipalju võin öelda, et suur osa tulnukate tehnika mehaanikast on ikka veel tundmatu. Seega ei pea me nende massilist kasutuselevõttu turvaliseks.“ Polnud just mu parim vastus, mõtles Bradford grimassi maha surudes.
„Võib-olla ongi see nii, mister Bradford,“ vastas Goleman komandörile ja irvitas, kõndis siis seina ääres oleva kasti juurde. „Äkki sa ei jaga seda tehnoloogiat selle pärast, et sa ei saa seda piisaval hulgal kätte. Äkki ei tule see tootmise defitsiidist, vaid sellest, et su liitlased ei anna seda sulle piisavalt.“ Ta avas kasti kaane ja võttis sealt suure kilekotti pakitud eseme. Senaator hoidis seda tähtsal ilmel ja lasi kolksuga lauale kukkuda. „Mõtlen su tulnukatest liitlasi.“
Kotist tuli välja katkise visiiriga kiiver. Erinevalt mattmustadest kiivritest, milliseid enamik XCOM-i sõduritest kandis, oli see helesinine ja tehtud kergelt peegeldavast kristallist. Tähtsaim oli see, et see ei olnud loodud inimese jaoks. Projektorist tuli seinale video, millel oli näha, kuidas mõned XCOM-i sõdurid jooksid püstmootoritega lennuki rambile, saadetuna kuuest neljajalgsest olendist, kel kristallturvised seljas. Kaamera suurendas pildi neile just siis, kui nad võtsid kiivrid maha ja nähtavale tulid olendite õiged näod. Just siis video lõppes.
Kurat, ma just mõtlesin, kuhu see kiiver kadus, mõtles Bradford, meenutades raporteid, mis pärast seda peaaegu katastroofiks pööranud operatsiooni temale esitati. Kindlasti Goleman varjas seda kiivrit algusest saati. Sellegipoolest, senaatoril on sellest päeva päästmiseks vähe.
„Siit leitud vere ja karvade täpse analüüsi järgi on selge, et selle omanik pole maist päritolu ja materjal ei sarnane millegagi, mis võiks Maalt pärit olla,“ ütles Goleman näpuga kiivrile näidates. Video ta seinal asendus pildiseeriaga turvakaamerate ülesvõtetest, kus mitmes kohas ja mitmel ajal paistsid XCOM-i sõdurid tegutsemas koos olenditega, kes kindlasti ei olnud inimesed. „Videod ja pildid tõendavad, et te tegutsete koos nende tulnukatega juba vähemalt kolm kuud, vaatamata teie selgelt väljendatud eesmärgile kaitsta Maat tulnukate eest. Kas sa nüüd tõsimeeli arvad, et ameerika rahvas veel usub mõnda su sõna pärast selliste tõendite nägemist?“ küsis Goleman ülbelt irvitades.
Bradford irvitas vastu, kui kell lõi viis, mis tähendas, et kõneluste aeg sai läbi.
Irve lugupeetud senaatori näost kadus, kui Bradford tõusis ja sõnalausumata ruumist välja kõndis.
--
SALVESTUSED JA DAVID BRADFORDI JÄLGIMISE MÄRKMED ON KOOSTATUD NSA AGENTIDE (SALAJANE) JA H. BELLI POOLT. AGENT H. BELLI ISIKLIKUD MÄRKMED ON LISATUD SEN. PATRICK GOLEMANI JA RAHVUSVAHELISE RELVASTATUD ORGANISATSIOONIDE JÄRELEVALVE KOMITEE NÕUDMISEL.
Allpool loetletud sündmused on vastuseks sen. Patrick Golemani päringule. Täielikud jälgimislogid on saadaval, kui nõutakse. Eeldavad taseme ÜLISALAJANE õigusi.
David Bradfordi füüsilise jälgimise logi, 26. oktoober 2015.
18:05 – Bradfordi nähakse saabumas hotelli pärast kohtumist komiteega. Kuigi mitte kindlalt, näitab näotuvastus, et subjekti autojuht on sarnane Shaojie Zhangiga, endise PLASOF-i sõduriga, kes on teadaolevalt seotud Hiina triaadidega. NSA informatsiooni Zhangist leiate failis #(SALASTATUD)
18:08 – Bradford peatub koridoris, et rääkida ühe merejalaväelasega, kes turvab ta korrust (seersant Kyle Banner), et korraldada toateenindus umbes kl 18:45. Seejärel vaatab Bradford (SALASTATUD) näkku, enne kui siseneb trepikotta. (SALASTATUD) tööülesanded vahetati pärast seda H. Belli omadega, kahtlustades, et ta on paljastatud. *1
18:10 – Juhtmevabad jälgimisseadmed hotellitoas kinnitavad subjekti saabumist tuppa. Ta istub lamamistooli suunaga kirdesse ja loeb kakskümmend minutit raamatut. *2
18:31 – Bradford lõpetab lugemise ja vaatab oma mobiiltelefoni, mis on öökapil laadimas. Subjekt kõnnib telefoni juurde, võtab selle kätte ja keerab näo kirde poole kaheks minutiks ja kolmekümne neljaks sekundiks.
18:33 – Bradford kõneleb tundmatu isikuga, kuni lõpetab kõne, et vastu võtta hotellituppa saadetud eine. Kõne sisuga saab tutvuda järgnevas kõnelogis.
Kuupäev: 26. oktoober 2015. Aeg: 19:46
ÜHENDUS: number (SALASTATUD)
HELISTAJA: TEADMATA (NUMBER SALASTATUD)
VASTUVÕTJA: DAVID BRADFORD (NUMBER SALASTATUD)
LÜHENDID:
David Bradford (DB)
Subjekt A: ST (*3)
DB: „Stopp. (*4) See liin ja minu tuba on jälgimise all, seega kõike, mida sa räägid, kuulevad teisedki peale minu, seega kaalu hoolikalt sõnu.“
ST: „Narr on läinud.“
DB: „Kui sa ütled „läinud“, kas sa mõtled, et ta on surnud või on eemal? Või ta varjab enda olemasolu?“
ST: „Hetkel teadmata. Minu omad kammivad pidevalt, leidmaks temast märke, kuid tulemusi pole. Ei ole küll veenvaid tõendeid, et teda pole enam siin, kuid ikkagi pole me tema tegutsemise märke kaua aega leidnud.“
DB: „Ideid?“
ST: „Ei midagi kasulikku. Kaleidoskoop on homme õhtul valmis ja ma saadan kulleri kodumaale vaatama, kas ta on seal. Hoian teid kursis kõigega, mida leiame.“
DB: „Väga hea. Ja see teine asi, mille kohta küsida tahtsid?“
ST: „Kuidas nüüd öeldagi. Kõik siin vaatavad ja tundub, et sa saad muudkui peksa. Kuidas sa vastu pead?“
DB: „Elan üle. Raskeim asi nendel ülekuulamistel on see, et ma elan neid kaks korda üle, aga vähemalt säästab see mind austatud Golemani poolt ettevalmistatud halbadest üllatustest.“
ST: „Millest sa räägid? Et põrsas on kotist välja pääsenud, jah? See on vist paratamatu, et avalikkus on meie abist teada saanud. Isegi esimestest kapten Laulu missioonidest alates oleme hoolega kasutanud müürilille loitsu, et tähelepanust hoiduda, aga neid kaameraid on igal pool.“
DB: „Pole see sinu ega kapten Laulu süü. Ja pole sul ka minu pärast vaja muretseda. Saan ise selle kõigega hakkama, millega nad mu homme üle kallavad.“
ST: „Siinkohal olen kuulnud ka teist ütlust, mida su inimesed kasutavad. „Kui põgeniku anonüümsus on kadunud, siis põgeniku hulljulgus on leitud.““
DB: „Oh ei. Ma ei usu, et see siinkohal aidata võiks.“
ST: „Ma kardan, et see ei ole enam meie kahe vahel. Pean toonitama, kui ebaaus senaator su vastu oli, ja ma tahaksin ajada asjad joonde, eriti pärast seda, millega show lõppes. Kümme minutit hiljem teatas major Fujikawa, et üks müstiline Konsiiliumi liige tahab minuga sellest rääkida. Ma pole küll kindel, aga ma arvan, et nad kuulasid jutuajamist puhkeruumis pealt.“
DB: „Meil on veel üks ütlus, mis siia passib. Lihtsam on paluda andestust kui luba.“
ST: „Pean seda meeles... Muuseas, oleme teinud ettevalmistusi, et ma räägiksin homme hommikul. Ma arvan, et suudan lahendada kõik probleemid, millesse sattunud oled, ja jätta selle Golemani asja minevikku.“
DB: „Eeldan, et sul on plaan mööduda valvuritest ilma madinata? Sa ei aitaks mind kuidagi, kui vallandaksid keset ülekuulamist võitluse, kui välja ilmud.“
ST: „Olen aru saanud, et sellega on juba tegeletud. Konsiiliumi esindaja ütles, et ettevalmistused on tehtud, et ma saaksin komitee ees rääkida.“
DB: „Hästi siis. Ma ei ole küll kindel, kas see kõik läheb nii, nagu sa arvad, aga kui juba Konsiilium on nõustunud, et paned pea pakule, siis minust käib see kaarega mööda. Lihtsalt valmistu Golemani teravusteks. Ta on karjääripoliitik, kelle ambitsioonid on miilidelaiused.“
ST: „Olen sellise asjaga kodus tegelenud ja kuigi seal ei olda nii agarad jälitama oma soovitud hüvesid nagu see mees, olen ma kindel, et saan temaga hakkama. Olen oma naiselt seda õppinud, et igasugustest närvilistest narridest saab rahulikkuse ja võiduka naeratusega jagu.“
DB: „Ma kardan, et seal läheb rohkemat vaja. Lihtsalt pea meeles, et ära tõsta tooni. Püsi rahulik. Räägi selgelt ja lühidalt. Mida kauem sa rahulikuna püsid, seda rohkem ta endast välja läheb.“
ST: „Märkasin seda. Tänase päeva lõpuks oli ta vihast punane kui tomat.“
DB: „Siis oled sa valmis.“ (tagaplaanil on kuulda koputust) „Mu eine saabus. Õnn kaasa, kapten.“
KÕNE LÕPP
H. Belli märkmed
*1 – (SALASTATUD) selgitab, et seal ei olnud võimalust varjuda. Olen protseduurid üle vaadanud ja kõik oli tehtud vastavalt korrale.
*2 – Kirdenurgas oli lamp, mille see oli meie kaamera. Raamatuks oli „Shadow Factory“, autoriks James Bamford.
*3 – Analüütikud on Bradfordi vestluspartneri häält mitmeti analüüsinud ja tulemused on ebakindlad. Üldmulje on mehest hilistes kahekümnendates, kuid analüütikud ja mina leiame, et hääles on midagi kummalist. Oleme kindlad, et hääl on täiesti naturaalne ja sünteesimata, kuid sisaldab sagedusi, mida normaalselt vesteldes on võimatu tekitada, nagu mulle öeldi.
*4 – Väärib märkimist, et telefon kutsus vähem kui pool sekundit ja Bradford rääkis enne, kui keegi teine oleks midagi öelda jõudnud.
Agendi arvates võib NSA-s olla topeltagent, kes edastab Bradfordile teavet tema jälgimise kohta, kuigi pole selge, kuidas see temani võis jõuda, kui ta oli saabumisest saati 24 tundi päevas jälgimise all. Täielik ülevaade koos soovitustega töö ümberkorraldamiseks valmib siis, kui see asjaolu saab selgeks.
--
8.05, 27. 11. 2015, West Des Moines, Iowa
Esimest korda peaaegu aasta jooksul oli Matt väljaspool XCOM-i Põhja-Ameerika baasi, nii et teda ei tulistatud. Kogu seda rõõmu häirisid vaid kaks fakti.
Esiteks tema praegune riietus. See oli soliidne ülikond, lips ja mantel, hall triiksärk ja vest kõige all. Tumedad päikeseprillid varjasid silmi ja ta kartis, et kaubanduskeskuse külastajad peavad teda mingiks eraturvameheks. See oli tõsi, et tal oli ka üks neist hiljuti välja jagatud XCOM-i ametlikest ülikondadest, aga praegu oli ta valinud tsiviilriietuse. Paraku oli see ka parajaks silmuseks kaela ümber.
Teine ebameeldiv fakt oli see, et Matt Harris ei olnud ise puhkust välja võtnud.
„Mees, nad peaksid juba siin olema,“ lausus Lana Jenkins ja liigutas oma paremat kätt kogu selle siruulatuses. Nagu Mattil, oli temalgi seljas äriülikond ja ees päikeseprillid, aga tal olid ka õhukesed nahkkindad käes. „Loodan ikka, et ema ja poisid ei ole hilinenud. Helistas just õhtul, et olid läinud lennujaamast hotell. Kas peaks uuesti helistama?“
„Ei, Lana,“ ohkas Matt, „Olen kindel, et nendega on kõik korras. Küllap nad on töölesõitjate hulgas liiklusummikus. Veerandtunnine hilinemine sellisel ajal ei ole midagi erilist. Võta rahulikult. Minu pere pole kah veel siia jõudnud ja näed, mina ei vehi veel kätega.“
Lana kehitas õlgu ja irvitas vallatul ilmel. „Ja kogu su perekond tuleb? Su õde kah?“
„Jah, tema tuleb kah. Ta on veel piisavalt noor, et sind türmi saata, kui midagi üritad, aga ka piisavalt vana, et teada, et sina pole tema tüüp,“ vastas Matt, surudes maha tungi käega otsaette lüüa. „Peab vast ajuehitus olema, et rääkida oma otsese ülemusega oma otsese ülemuse õest.“
„Me oleme puhkusel ja mingi auastmevärk ei kehti praegu,“ lõi Lana vasaku käega. „Ja kas ma olen midagi rääkinud tema piidlemisest? Ei, söör, ei. See on praegu usutav väide. Aga kahju, et Victor ei saanud meiega tulla. Ma olen sellest pisut mures, mis ta üle on elanud.“
„Pean nõustuma, aga ta on ka arvestatav turvarisk. Kui Bradford Washingtonis kõik ära klaarib, siis küllap saab temagi puhkust,“ vastas Matt õlgu kehitades. Edasine arutelu jäi katki, Lana ja Matti kõrvale parkimiskohale saabus üks pikapauto. „See on minu perekond. Katsu siis mitte häält tõsta, eks?“ palus Matt madalamal häälel, et see ei kõlaks liialt palvena.
„Matt, rõõm sind jälle elusana näha,“ ütles vanem mees, kes lähenes kolmese grupi eesotsas. Tõmmut ja vananevat nägu raamisid hõrenevad hallid juuksed ja paar pahuraid pruune silmi kammisid Matti näost kuni varvasteni. „Olen kuulnud mõningasi üsna süngeid uudiseid, mis puudutab eramilitaarkompaniisid üle maailma. Rõõm näha, et need, kellele sa töötad, pole suvatsenud su elu paari dollari eest maha müüa.“
„Adam, on see siis nüüd parim viis oma poega tervitada?“ manitses naine vanema mehe kõrval. Ta pani ühe käe ta õlale ja hoidis seda kindlalt, ütles siis Mattile: „Paistab, et sul läheb tõesti hästi. Pärast kogu seda jama, mis armees juhtus, olime nii mures, et mis sa oma eluga peale hakkad. Rõõm näha, et oled välja rabelenud.“
„Aitäh, ema,“ vastas Matt päikeseprille tasku pistes. Ta osutas vanemale mehele ja naisele, siis teismelisele tüdrukule ema selja taga. „Lana, see on minu isa Adam ja mu ema Leigh. Ja tema on mu õde Lily.“ Siis pöördus ta Lana poole ja tutvustas: „Tema on Lana Jenkins, minu...“
„Pruta?“ kuulutas Lily, kõiketeadev pilk pruunides silmades.
Lana turtsatas ja kattis suu käega. Ta silmad olid küll päikeseprillide varjus, kuid vappuvad õlad reetsid seda tunnet, mille see sõna oli temas tekitanud.
„... alluv. Mina ja tema puhkame samal ajal ja ootame siin, sest varsti saabub ka tema perekond,“ lõpetas Matt kõvemal häälel.
„Alluv? Seega... Ta veedab palju aega sinu all?“ lisas Lily ja ta irve vaid kasvas, kui Matt viimaks alistus füüsilisele tungile lüüa käega otsaette.
„Jah. Olen püüdnud veenda teda selleks kogu hommiku,“ ütles Lana viimaks ja irvitas Matti poole. „Tegelikult aga, meie kallis Matt vaatab üsna lühikesi tüdrukuid.“
Enne, kui Matt Lana poole jõllitada jõudis, pilgutas Lily silma ja küsis süütult: „Aga kas sa siis polegi piisavalt lühike?“
Nüüd pidi Matt naeru maha suruma. Ta oli pärinud isalt pea kuuejalase kasvu, Lily oli oma viis ja pool jalga pikk. Aga Lana koos sõdurisaabastega oli napi tolli jagu pikem kui viis jalga. Ehk nalja ei teinud mitte Lily kommentaar, vaid Lana nägu, kui ta avastas, et ta juhuslik liitlane ei olegi nii lojaalne.
„Kui sa töötad koos Mattiga, peab sul olema kogemusi relvajõududes. Kust sa koolituse said?“ küsis Adam Lanalt, karm pilk silmis.
„Mereväes, söör,“ vastas Lana süütult naeratades.
„Mereväes?“ pressis Adam ja Matti süda hüppas, kui kuulis isa jututooni. Ainult eriüksuse ohvitser võis merejalaväelastest rääkida nii põlgaval ja hukkamõistval toonil.
„Merejalaväe ehituspatajonis, täpsemini.“
„Ja see on kõik?“ küsis Adam ja ta ilme muutus veidi leebemaks. „Mäletan mõningaid Seabee’sid oma teenistuse ajast. Kõik olid head inimesed.“ Ta toetus raskelt parema käega oma kepile ja sirutas vasakut kätt Lana suunas. „Sõduri mõõtu näitab hästi üks käepigistus.“
Enne, kui Matt isa hoiatada jõudis, sirutas Lana vasaku käe välja ja haaras Adami käe. „Täiesti nõus, söör. Käte järgi võib inimestest palju teada saada.“ Kui käepigistus lõppes ja käed teineteisest eemaldusid, märkas Matt, et isa vaatab oma kätt ja tõmbleb veidi. Aga edasise katkestas järgmise väikebussi saabumine kõrvalolevale parkimiskohale.
Selle järgi, mida Matt Lana perekonnast kuulnud oli, ootas ta, et autost väljub kuus kohtlast pätti. Tema üllatuseks ilmus autost vaid kaks inimest. Esimene oli muidugi Lana ema, kes oli samamoodi lühike ja siniste silmadega, vaid mustad juuksed hakkasid meelekohtadelt halliks kiskuma. Ta silmade ja kulmude ümber arenesid peened kortsud, need vihjasid raskele elule, millest Lana eriti rääkinud polnud.
Teine oli ilmselt üks Lana vendadest, kui silma- ja juustevärvi järgi oletada, aga sellega sarnasused ka piirdusid. Ta tundus olevat küll noor, aga Mattile paistis, et ta on vähemalt kuus jalga pikk. „Suure õe“ Lana pealagi ulatus talle vaevu lõuani. Mõni ime siis, et Lily arvamus ta pikkuse kohta ärritas teda, mõtles Matt paratamatult, kui need kaks saabusid.
Lana tutvustas kiiresti oma ema Loiret ja vanimat venda Williamit ja küsis siis: „Kus teised on? Tahtsin näha ka Robbyt ja teisi pätte.“
„Nad on hotellis,“ vastas Loire kurvalt. „Patrick sai külma ja on Jacki, Leonardi ja Thomasega. Ma ei tahtnud, et su sõbrad jääks haigeks ja Robert oli nõus neid hotellis valvama. Ma tean, Elaine, et sa tahtsid, et me perekond kokku saaks, aga...“
„Kõik on korras, ema, kõik on korras,“ rahustas Lana. „Äkki tulen pärastpoole hotellist läbi ja ütlen tere. Tegelt ka ema, ära muretse seepärast.“ Ta pöördus Matti poole ja märkas mehe näos kahtlast pilku. „Mis on?“
„Elaine?“ küsis Matt umbusklikult.
„Ah, mis siis, Harris,“ nähvas Lana ja kõndis Lilyst mööda oma ema juurde. „Kui läheksime, daamid, õige kuhugi sisse ja telliksime hommikusöögi? Ja räägiksime vendade piinlikest juhtumistest?“
Lily itsitamine selle soovituse peale ei tähenda head, mõtles Matt, ja juurdles, kuidas Lana pärisnime kasutada väljapressimisteks, kui ta peaks üritama õde tüüdata. See mõte nihkus aga tahaplaanile, kui hoopis Lana vend nende kõrvale astus.
„Niisiis, sinu õde...“ alustas vanem vend William ja edasised mõtted ümber Lana katkesid, sest Matti suure venna instinkt lõi sisse. Ta ei pidanud üle õla vaatama, et teada, et ta isa jälgib olukorda pilguga, mis võiks kaljut sulatada. Kahtlused aga katkesid ja hajusid, kui Lana vend jätkas: „Kuidas oli üles kasvada koos õega? Päris õega, ma mõtlen.“
„Ma ei ole päris kindel, kas Lana oleks nõus sellisest tiitlist loobuma, William,“ ütles Matt, kui seltskonna meeshinged naiste järel kõrvalasuva söökla poole kõndima sättisid.
„Hüüa mind Billiks nagu kõik teised. Kas ta sulle meie pere olukorrast kah on rääkinud?“ küsis Bill pärast kõhklushetke. Kui Harris noogutas, ta jätkas: „Ema on nii palju tööl, et tal pole aega olla meiega. Lana valvas, et me sööksime hästi, et me õpiksime hästi ja andis igaühele peksa, kui jamadesse sattusime. Ma vaatan su õde Lana kõrval ja ma ei saa parata, aga mulle tundub, et nad on täiesti erinevad olendid.“
„Nad on ikka sarnasemad kui sa arvad,“ ütles Matt. Mehed jõudsid sööklasse ja jooksid naistele peaaegu selga, kuna nad olid uksele peatuma jäänud. „Mis toimub?“ küsis Matt ja Lana osutas sõnatult baari seinale riputatud suure televiisori poole. Kõik külastajad olid kangestunud paigale, samuti ettekandjad oma kandikutega. Kõigi pilgud olid naelutatud olendile, kes ekraanil paistis, ja Matt suutis vaid sosistada: „Persse küll.“
Televisioonis esines Säraturvis.
--
8.05, 27.10.2015, Kaleidoskoobi kamber
„Oled ikka kindel, et tahad seda teha, kapten?“ küsis major Fujikawa Säraturviselt, kui nad Kaleidoskoobi kambrisse sisenesid. „Ma ei tea, millised on poliitikud sinu kodumaal, kuid siin on nad nagu näljased lõukoerad, ameerika omad eriti. Seal võib kiiresti väga teravaks minna.“
„Jagan teie muret, Yumiko. Jälgisin koos teiega seda teleshowd. See Goleman kasutas eilse saate lõpus oma trumpkaarti. Kui ma hommikul välja ilmun, võin ma ta triumfi rikkuda ja haarata initsiatiivi, enne kui ta seda eilsete paljastuste toel ise teeb,“ ütles ükssarvik ja sammus ümber keskplatvormi väiksemasse ruumi. Ta peatus hetkeks, vaatas oma vormi ning ohkas. „Tunneksin end mugavamalt, kui kannaksin oma traditsioonilist ülikonda.“
Major Fujikawa naeratas süüdlaslikult ja vastas: „Jah, kahju sellest. Konsiilium aga leidis, et sarnased mundrid sama värviskeemiga sümboliseerivad ühtsust, pealegi on ameeriklastel mingi kultuuriline värk seoses punaste vormidega. Pealegi tunneksid poliitikud end ebamugavalt seoses selle... püksataolekuga.“ Ta köhatas ja pöördus ümber. „Ma lähen siis puhkeruumi ja vaatan, kuidas see sujub. Ma kuulsin, et Frank toob popkorni kah.“ Lisamata sõnagi, marssis major minema.
Säraturvis muigas inimese reaktsiooni üle, kui jõudis kõrvalolevasse kambrisse. On selge, et inimeste ja ponide vastastikune kohanemine on üsna keeruline, aga enamus meist on selle olukorraga üsna hästi hakkama saanud, mõtles ta omaette. Yumiko Fujikawa oli XCOM-i staažikaim tegevsõjaväelane ja teinud imesid, pannes inimesi mõistma seda, et on selliseidki maaväliseid olendeid, kes ei taha neid tappa. Fakt, et tal oli veel maagiaanne ja ta oli õppinud seda koguni Videvikusäralt eneselt, tõstis selle inimese hinda Säraturvise silmis veelgi. Kahjuks ei olnud kõik inimesed nii lahtise peaga.
„Hommikust, Victor,“ tervitas Säraturvis, kui nägi inimest ruumi keskel. Erinevalt teistest inimestest siin kambris oli tema üleni mattmustas „Titaan“-tüüpi lahinguturvises. Lilla triip ja embleem paremal käel tähendasid, et ta on maagiakasutaja. Rüü vasak käsi oli asendatud teistlaadi kindaga ja mööda kätt jooksis kimp juhtmeid turvise võimsale seljale. „Kuulsin, et sa viid mind kohale ja tood tagasi.“
„Teil on õigus, söör,“ vastas Victor kiiresti ega selgitanud täpsemalt. Ta hoidis silmi ekraanidel ümber toa ega vaadanud ükssarviku poole kordagi. Selline käitumine oli tavaline, kui Säraturvisel oli vaja Victoriga rääkida, ja ta oli loobunud üritamast inimesest aru saada. Tema aeg Cadance’iga oli õpetanud teda hästi tajuma peeneid vihjeid, mis enamuse olendite emotsioone näitasid, kuid Victor oli osutunud keeruliseks pusleks. Teised, kes olid hoidunud equestrialasi abistamast, näitasid selgeid märke kas hirmust või vihast, aga selle inimese näkku oli kirjutatud ainult süütunne, ükskõik kus Säraturvis teda ka ei kohanud.
Mul ei ole olnud aega uurida, mis teda vaevab, mõtles Säraturvis kehitades. „Kapten Harris usub sinusse ja ma saan aru, miks. Teleportatsioon ei ole lihtne, isegi mina ei saa sellega hakkama. Mu väike õde Vidi tegeleb sellega aga ammu,“ ütles ta, püüdes manada parimat uhket naeratust, aga sai vastuseks vaid vaevu mahasurutud võpatuse. Veel rohkem süütunnet? Äkki vigastas kedagi, kui maagiat kasutas...
„Kaleidoskoop, siin Zhang. Komitee alustab minuti pärast,“ ütles hääl laekõlaritest. „Saadan praegu telepordi koordinaadid. Seal on kolmeminutiline hetk, kui piirkond on lage.“
„Vastu võetud, Zhang,“ ütles Victor kiivrit pähe tõmmates. Erinevalt enamusest kiivritest, mida Säraturvis näinud oli, tundus see olevat üleni toonitud klaasist ega paistnud nii kole nagu teiste inimeste omad. „Koordinaadid vastu võetud ja lukustatud, alustame laadimisega. Kapten, teleporteerume poole minuti pärast,“ ütles Victor põlvitades ja vasakut kätt põrandale pannes. Teised inimesed astusid eemale ja Säraturvis võttis koha sisse.
Ma tean, et ma ei ole piisavalt tark, et sellest aru saada, aga ikka olen ma uudishimulik, kuidas inimesed kombineerivad maagiat ja masinaid. Või milleks seda vaja on, mõtles Säraturvis ja vaatas kaableid, mis ühendasid Victori kinnast ja turvist ning kuidas need hakkasid helendama ja tuntavat soojust eritama. Kõrvu jõudis peen tõusev vingumine, kui loendur nullini jõudis. Õhumatsatus ja valgussähvatus kuulutasid loitsu lõppemist ja hämaralt valgustatud XCOM-i kamber oli asendunud rikkalikult möbleeritud ooteruumiga. Ainus inimene siin ruumis oli pikk mees hõbedaste juuste ja kitsehabemega, silmis karm pilk, mida võimendasid armid ta näo paremal küljel.
„Tere hommikust, Shaojie,“ tervitas Säraturvis ja kappas kahepoolsete uste poole. „Oled ajaloo esimeses istmereas. Oled sa valmis?“
„Ma kahtlen selles, kas seal keegi selleks valmis on, mis nüüd juhtub,“ vastas Shaojie Zhang ja lisas: „Selge erand on muidugi komandör Bradford.“ Ta vaatas ükssarvikut ja Victorit. „Ma soovitan sul kiivri maha võtta, kapral. Ma kardan, et pinge on seal suur ilma selletagi, kui kõik hakkaksid arutama, mis olend kiivri all peidus on.“ Kui Victor korralduse täitis ja enese Säraturvise kõrvale seadis, avas Zhang uksed.
„Vabandage mind! Vahelesegamine on keelatud!“ nähvas Goleman, tõusis kohmakalt püsti ja saatis oma tooli Säraturvise suunas lendu. „Valvurid!“ hüüdis ta pärast seda, kui ta taganemine lõppes ajakirjanike laudade otsas, mis ta selja taga seisid. Ohvitserid sissepääsude ääres olid kiired relvi haarama, aga kõmav hääl ruumi teisest otsast peatas nad.
„Relvad maha ja riivid peale!“ Peaaegu kõik pöördusid hääle poole ja isegi Säraturvis viskus ringi. Tema uuring Maa poliitikast oli sumbunud suurtesse numbritesse nägudesse ja nimedesse, mida meelde jätta, aga ta tundis kergesti ära USA asepresidendi, kes seisis ruumi tagumises otsas. „Ma tahan kuulda, mida tal öelda on,“ teatas asepresident tähtsal toonil, jälgides Säraturvist.
Äkki ongi see üks nendest müstilise XCOM-i Konsiiliumi liikmetest, mõtles ükssarvik, kuid lükkas selle võimaluse kaalumise hiljemaks. Tuleb hetkel tähtsamate asjadega tegeleda.
Komandör Bradford tõusis püsti ja vabastas oma koha laua ääres, osutades samal ajal ükssarvikule: „Lugupeetud komitee liikmetele on mul au tutvustada kapten Säraturvist, Kristalliimpeeriumi printsi ja Equestria siinse ekspeditsioonikontingendi komandöri, mis on siin aitamas XCOM-i ja kogu inimkonda.“
„Tänan, komandör Bradford,“ vastas Säraturvis ametlikult ja inglise keeles ning kogu ruum hoidis hinge kinni. Viimne kui silmapaar oli temale naelutatud, mõned küll hirmust, aga enamikes silmades oli ootusärevus. Kümned kaamerad olid temale suunatud ja ta hoidus vaevu lehvitamast neile miljonitele, kes telepilti vaatasid. „Nagu juba öeldud, juhatan ma Equestria vabatahtlikke, kaitsmaks Maad nende barbarite eest, kes teid ründavad. XCOM-i inimesed on näidanud end heade sõpradena ja ma ei taha tekitada neile ega kellelegi teisele probleeme sellega, et me neid aitame. Arvestades inimkonna praegust olukorda, on see mõistetav, et olete igasuguste tulnukate suhtes umbusklikud, seega ma loodan enese kohalolekuga neid hirme veidi leevendada. Paraku pole mul palju aega ja ma ei tohi ka paljudest asjadet rääkida, aga nüüd olen ma valmis vastama küsimustele, mis puudutavad mulle alluvaid sõdureid.“ Ruum vaikis kui haud, aga kõik head asjad lõpevad kord ära.
„Jama!“ hüüdis Goleman, kui värv ta näkku tagasi hakkas tulema. „Arvad, et ma usun seda? Et sa oled siin „aitamas“ lihtsalt heast südamest? Üritad tõsimeeli öelda, et su rahvas riskib siin oma eludega vaid teeseldud altruismist?“
„Ei, senaator. Poole aasta eest ei teadnud mu rahvas midagi ei teie olemasolust ega sellest ohust, millega silmitsi olete. See juhtus alles siis, kui üks meie kodanik leidis enese üsna kogemata siit ja me saime teie olukorrast teadlikuks,“ seletas Säraturvis rahulikult. „Viimaks sai ta meie juurde tagasi, ta jutustas üksikasjalikult sellest abist, mida inimestest sõbrad olid talle andnud, ja sellest koledast võitlusest, millesse te kaasatud olete. Iga tema sõber on ka minu sõber ja minu rahva jaoks on sõprus kõrgem kõigest muust.“ Säraturvis võttis pausi, et hinnata inimeste reaktsioone. Enamus neist olid kangestunud, silmad hirmust punnis. Turvamehed hoidsid käsi relvadel ja Säraturvis ei saanud seda pahaks panna. Mehed ja naised kaamerate ja laudade taga olid täis aukartust ning ükssarvikul polnud vaja pingutada kujutlusvõimet, et ennustada, millised pealkirjavariandid nende peades keerlesid.
„Täielik jama!“ möirgas Goleman kätega lauale lajatades. „Millist abi te rahvas lubas jagada? Ressursse? Orje? Kindlasti on XCOM lihtsalt teie inimestest lakeid, eks? Lihtsamini – kui palju teie tulnukatest värdjaid juba siin on, kes ootavad õiget hetke, et rünnata?“
Säraturvis ootas kannatlikult, kuni senaatori hüsteeriahoog raugeb, hingas siis sisse ja vastas: „Vastates teie esimesele küsimusele – ei ole meilt kumbagi küsitud ega ole aktsepteeritud mitte midagi sellist, mida pole vaja meie inimestest sõprade abistamiseks selles võitluses. Seoses sellise süüdistusega XCOM-i vastu – see projekt oli olemas juba enne meie saabumist ja me suhtleme nendega otse. Su teise küsimuse vastuseks – minu sõdurite hulk ja paiknemine on riigisaladus.“
„Riigisalad... MINA OLENGI RIIK!“
„Täpsustuseks, senaator, see on minu riigi saladus. Ja kui veel täpsemaks minna, siis sina ei ole riik. Sa oled lihtsalt valitud ametnik, kes on seatud esindama oma rahvast.“ Enne, kui Goleman vahele jõudis segada, sähvatas Säravturvise sarv ja inimene jäi vaikseks, vaatamata katsetele ükssarviku poole karjuda. „Õppisin teie valitsemiskorda enne seda kohtumist, senaator. Olin hämmingus ja natuke ka mures, et kuidas saavad inimesed panna võimupositsioonile inimesi, ilma et surematu ja tark valitseja järele vaataks, ning samal ajal õnnestub teil hoiduda veristest sõdadest. Esindusdemokraatia ei ole tundmatu ka minu maailmas, seega tundsin alguses kergendust, et siin selline süsteem töötab. See võimaldab eksisteerida valitsusel, mida kontrollib mingi kogu, ja on olemas mehhanism sinu tagandamiseks, kui ületad oma volitusi. See peaks muutma rahva jõukaks, sest nii saaks valida iga koha peale parima inimese, kellest on kõige rohkem kasu. Siis aga avanes mul võimalus vaadata televiisorist teie komiteed.
Mida ma aga nägin, oli hoopis üks ülbe luhvtipump, kes oli koondanud kõik oma jõupingutused, aitamaks enese valijate asemel iseennast. Sa lõid selle komitee paremal juhul puhtalt isikliku karjääri tarbeks või halvemal juhul selleks, et saboteerida inimesi, kes iga päev võitlevad, säästmaks su rahvast. Ma tõesti ei mõista, kuidas sa said valituks, aga on täiesti selge, et sa ei kanna oma valijate huvisid oma südames. Ma siiralt loodan, et kui midagi muud nende menetluste käigus ei selgu, siis kõik need eksinud inimesed, kes sinu poolt hääletasid, näevad su tegelikku olemust ega hääleta sinu poolt enam kunagi.“ Säraturvis peatus hetkeks, haaras siis telekineesiga Golemani tooli ja seadis selle senaatori taha. „Nüüd sa istud maha ja oled vait. Sa ei sega enam neid asju.“ Kui Golemani summutatud kisa tõusis koomiliseks näitavate näppude ja pritsiva tati pilveks, surus Säraturvis tooli talle jalgadesse ja paks poliitik kukkus raskelt toolile.
„Vabandage mu otsest arvamust, aga ma ei kannata eriti poliitikuid, kes on vaid enda huvide peal väljas,“ ütles Säraturvis siiralt, köhis kõri puhtaks ja vaatas teisi inimesi ruumis. „Nüüd, kus lugupeetud senaator Goleman on istunud, tahaks äkki keegi teine midagi küsida?“
Järgnes vaikus, kuni üks kaamerameestest rääkis: „Sa rääkisid, et üks sinu rahvast oli siin enne teid. Kas ta oli keegi tähtis isik?“
Säraturvise kuninglik ilme vahetus hetkega suure venna ilmeks. „Tegelikult oli ta mu õde. Ta oli oma sõprade ja perekonna jaoks kadunud, kui ta oli ära, ja see tegi mu rõõmsaks, et ta suutis omale nii palju sõpru leida, kui ta oli Maal.“
„Kas ta kuulus kuninglikku perekonda? Sa oled prints, nagu me kuulsime?“ tulid järgmised küsimused teise ajakirjanikulaua tagant ja väiksema kõhklusega.
„Ma olen prints abielu kaudu ja mu õde ei kuulunud kuninglikku klassi, kui oli Maal. Ta krooniti oma praegusele positsioonile pärast tema naasmist.“
„Mul on küsimus,“ teatas asepresident. Ta küsimus oli rohkem retooriline kui uudishimulik. „Miks me ei kuule praegu senaator Golemani?“
„See tahaks pisut seletamist, aga ma vist ei suuda seda päris adekvaatselt seletada. Mida saan öelda, on see, et minu liigil on võime muuta enese ümber mitmel viisil maailma toimimist.“ Illustreerimaks oma seletust, võttis Säravturvis telekineesi jõul mõned paberid ja kohendas neid laual enda kõrval. „Lihtsaim seletus sellele on maagia, aga ma olen aru saanud, et teie jaoks ei ole see suurem asi seletus.“
Pinge ruumis lahtus tasahaaval ja vähema kui tunniga oli Säraturvis enamiku inimeste usalduse võitnud. Senaator Goleman ei saanud teha muud kui vaadata vihase pilguga ja käed ristis nagu abitu raevupilv.
--
17.15, 27.10.2015, Washington
David Bradford kõndis otse Zhangi selja taga, kui nad sisenesid turvatud garaaži, kus nende auto seisis. See nägi välja kui üks sadadest mustadest läikivatest sedaanidest, millega poliitikud tööl käisid, kuid igava välimuse varjus oli soomus, mis andis sellele masinale tanki tugevuse. Seoses ohtudega, millega XCOM iga päev tegeles, tuli ka Bradfordi vastavalt turvata. Bradford samas tundis, et see oli raiskamine, kuna tema ettenägemisvõime nullis igasugused tapmiskatsed paremini kui mis tahes soomus. Vähemalt pakkus see auto talle privaatsust. Tema istus tahaistmele ja Zhang juhikohale. Vähem kui kümne sekundi möödudes tõstis ta telefoni kõrva äärde.
„Õnnitlused, kapten!“ teatas Bradford sissejuhatuseta. „Sinu väike esinemine jooksutas Google’i peaaegu kokku, kui miljonid inimesed hakkasid su nime otsima. C-Span teatas, et pea 85% ameeriklastest vaatas saadet. Teie verbaalset kirurgiat Golemani kallal on vaadatud juba paar miljardit korda pärast selle laadimist Youtube’i, neist viissada miljonit tulid esimese kaheteistkümne tunni jooksul. Oleks küll vist vara seda öelda, kuid usutavasti oli su sõnum inimestele edukas.“
„Ma arvan seda samuti, aga ikkagi on mul seda raske hoomata, kui kiiresti teie maailmas uudised levivad. Major Fujikawa ütles, et mõne rahva tõlgid töötasid reaalajas ja paljudes maades ning peaaegu kõik said aru, mida ma räägin. See tekitab aukartust,“ tunnistas Säraturvis. „Ma ei arvanud, et suudan nii palju korraga rääkida, aga ma tundsin end üsna hästi, kui Golemani paika panin.“
„Seda oli mõnus vaadata kah,“ ütles Bradford. Ainult auto privaatsus võimaldas tal nii laialt naeratada.
Möödus hetk vaikust ja Säraturvis vastas: „Las ma oletan, et meie telefonivestlus läinud õhtul oli selle show pärast? Sa teadsid, kuidas see võib välja kukkuda, ja sa ikka proovisid mind sellest välja rääkida?“
„Kui ma poleks proovinud sind sellest välja rääkida, lähenenuks sa komiteele teistmoodi ja tulemus ei oleks nii hästi õnnestunud.“ Bradford vaikis, sulges silmad ja hingas sügavalt. „Kapten, su kuller saabub varsti ja sul tuleb tegemist. Olen baasis tagasi nii kiiresti kui saan.“ Ta katkestas kõne ja koputas aknale, mis oli salongi ja esiistmete vahel. „Zhang, me ei lähe hotelli.“
„Kas nad leidsid Ebakõla, söör?“
„Jah, kuid see pole veel halvim asi.“
--
17.00, 27. oktoober 2105, Canterlot.
Muidu nii maaliline Equestria pealinn oli muutunud. Tavaliselt pilvitus taevas olid nüüd koledad äikesepilved ja pegasustekarjad nende otsas valves. Igal müüril seisid valvurid ja kammisid pilguga taevast, täites nii ranget kohust, kuid paratamatult vaatasid nad vahel ka loodesse, kus oli seisnud Cloudsdale. Enamik valvuritest ja kogu tsiviilelanikkond ei teadnud, milline katastroof pegasustelinna tabanud oli, kuid alateadlik hirm, et midagi sellist võib juhtuda ka pealinnaga, oli iga poni meeltes.
Kuulutati välja kõrgendatud häireseisund, sest üks pegasusteüksus märkas Ebakõla, kes sööstis otse pealinna poole nagu oda. Patrullid püüdsid teda küll peatada, kuid jäid maha. Teda tabas ka paar surmavana mõeldud pikselööki, aga needki ei vähendanud tema hoogu. Ei olnud takistuseks ka maagilised barjäärid ja loitsud, isegi mitte kindluse kiviseinad. Ta lendas läbi kümnekonna ruumi kuni jõudis Celestia kambritesse.
Alikorn oli teadvusetult oma voodis, ümber mõned ükssarvikutest arstid. Celestia värviline värelev lakk oli kuhtunud õrnroosaks ja tema võimas olemus oli haihtunud. Ta tundus olevat... Habras. Surelik.
Ebakõla vaid vaatas õudusega ega lasknud end segada paarist abitust rünnakust, mida arstid printsessi kaitseks üritasid. Kui karjumine meelitas doktorite juurde ühe sõjaväepealiku, siis Ebakõla viimaks rääkis: „Olendid, kes teda ründasid... Kus nad on, kapten?“ Kapteni hüüetele järgnesid rünnakud, seepeale keeras Ebakõla näo aeglaselt tema poole. Magamistuba hakkas hajuma pimedusse ja Ebakõla ajas näo aeglaselt oma ründaja näo vastu. „Sa võid mulle anda vastused, mis mul vaja on, või ma võtan need sinult ise, kapten. Luban, et ma ei ole sellega hell.“ Ta keeras oma kollased silmad kapteni vastu ja hakkas moonduma. Poni silmad, greifi silmad, kalade silmad ja kõik kirjeldamata silmad vaatasid nüüd kaptenit ning hulk küüniseid, käppi, sõrgu ja kombitsaid hakkas tema poole sirutuma.
„Päike!“ halas kapten, üritades arusaamatust hullusest taganeda. „Celestia pagendas need päikesele, kes Canterlotti ründasid!“
„No näed sa, ei olnud see ju nii raske või mis,“ ütles Ebakõla rõõmsalt ja õudne illusioon haihtus, nagu poleks seda olnudki. Ta patsutas käpaga kapteni pealage ja haihtus magamistoast.
--
Pagendus päikesele oli kaugel koledast surmast, mida see karistus pidanuks loogiliselt tähendama. Igaüks, kes vihastas Celestiat piisavalt, et saada sellise karistuse osaliseks, leidsid enese mustast tühjusest, kus polnud mingeid nägemusi ega tundeid. Pagendatuid ei mõjutanud aeg, nende füüsilised kehad olid seiskunud, et nad säiliksid, kuid teadvuse jaoks võis aeg venida kohutavalt aeglaselt, kuna mõtted ei mõjutanud seda.
„Tore-tore-tore. Võtsite pisut suure suutäie või mis?“ suunas Ebakõla oma mõtted tühjusse ja vastuseks tuli hulk mõtteid tema ajju tagasi. „Peate end õnneseenteks lugema, sest te sattusite printsess Celestia otsa. Printsess Luna tapnuks teid kõiki kohe. Celestia aga õpib parasjagu halastuse hinda ja oli teie suhtes natukene liiga leebe. Nüüd aga tuleb teil kahjuks minule vastust anda.“
Ta tundis vastuseks segaseid juhuslikke mõtteid, kuid ei pööranud sellele tähelepanu, koondas maagia ja muutis pagendusloitsu. Kaugus täitus kohe telepaatilise häda- ja valukisaga, kui vangide kehad füüsiliselt päikese pinnale ilmusid ja põlesid.
„Noh, teil on oma tegude üle veel omajagu mõelda, seega ma ei sega teid rohkem. Lõbutsege!“ mõtles Ebakõla ja kui ta mõte omanuks sõrmi ja suud, see irvitanuks ja lehvitanuks vangidele, kuna pagendusloits hakkas nende kehi päikese pinnal taastama, et nad saaksid uuesti ja uuesti selles lõõsas kõrbeda.