„Andestage endale suutmatus näha ette asju, mis takkajärele vaadates on ilmsed.“ -Judy Belmont
--
19:45, 16.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot
Lähetuseks valmistuvate üksuste hüüetele vastasid hääled, mida tekitasid lahingust saabujad. Seda kõike võimendas paratamatu jutu- ja liikumismüra, mida tekitasid ligi sada erinevatest rassidest sõdurit, kes olid siia ühte ruumi kokku sattunud.
Zhang aga oli selle reegli erand. Ta istus sirgelt, käed põlvedel nagu alati. Ta suletud silmad ja rahulik hingamine jätsid mulje mediteerimisest või sisemisest rahust, aga tegelikkus oli teistsugune. Tema sisemise rahu saavutamise pingutusi ei soosinud kapten Harrise saabumine.
„Tere, Zhang,“ ütles Matt mitteametlikul toonil, mis oli nii tasane, et ei kostnud kaugemale pingist, kus nad nüüd kahekesi istusid. Ta ootas, kuni Zhang silmad avas, ja küsis siis: „Kuidas uus turvis sobib kah? Maal on seda küll katsetatud, kuid praegu läheb see siin esimest korda lahingusse.“
Ta ei alusta kunagi asja tuumast, mõtles Zhang oma turvise kindaid vaadates. „Ööhiilija turvis on kergem ja laseb laiemalt liigutada titaanturviste kaitse ja akutoitel komponentide arvel. Veel pole teada, kuidas teleportatsioonisüsteem toimib, kui rahuliku katsetuskeskkonna asemel on lahinguväli.“
„Kas Durand on selle liigse kaalu pärast juba kurtnud?“
„Ei, ei ole. Ma ei ole tema tavapärast kaebamist kuulnud alates...“ Ajast, mil seersant Jenkins tapeti ta voodis ja ruumis, mis pidanuks olema ohutu, mõtles Zhang nägu kortsutades. „...alates viimasest operatsioonist. Vabanda mu otsekohesust, aga ma arvan, et see ei ole see asi, millest sa rääkida tahad.“
Kapten vastas kerge võpatusega. „Ma pidanuks teadma, et ümber palava pudru käimine sinu juures ei toimi. Mul oli paari päeva eest vestlus Victoriga ja see tuletas meelde mõningasi moraaliprobleeme, mis meil esineda võivad.“ Matt vaatas lõpuks Zhangile silma. „Ma tean, et sina hoiad end rahulikuna ega murdu nii lihtsalt... Aga ikkagi tahan teada, kuidas sa end tunned.“
Zhang suunas pilgu kaugusesse ja mõtles veidi. „Sina ja seersant Jenkins teadsite, et ma ei karda surma. Ma tean, et kui ma panen selga turvise ja võtan kätte relva, hakkavad elud lõppema. Kuna üks neist võib juhtumisi olla minu elu, pean ma olema selleks valmis ja võitlema viimse hetkeni. Minu jaoks käivad asjad siin niimoodi ja samamoodi käisid asjad ka PLASOF-i teenistuses. Aga „iseseisva“ teenistuse ajal... oli alati reaalne võimalus, et keegi sihib mind, kui ma olen ärkvel, aga ka siis, kui ma söön või koguni magan. Minu kokkusattumine longmaga, mis ründas Alvarit, oli küll juhuslik, mitte kavatsetud, aga seersant Jenkinsi surm...“ ta pani peopesad kokku ja hingas rahulikult välja. „Ma ei karda surma. Ma kardan seda, kui see tuleb siis, kui ma ei saa vastu hakata. Ma lootsin, et XCOM-iga liitudes ei tunne ma enam kunagi seda hirmu, aga nüüd...“ Zhang ei rääkinud rohkem, vaid krigistas hambaid.
„Kapten Turvis andis mulle pärast hukkamist oma juurdluse aruanded. Nad tuvastasid haavatavuse, mis võimaldas mõrtsukatel siseneda linna, hoidudes valvurite kammimismaagiast. Selle pärast, mis see maksma läks, ei juhtu seda enam kunagi,“ rääkis Matt, hääles pettumus ja tigedus. Äkki oli see tuju tal aga läinud, kui ta ütles: „Oh, oota, ma tulen kohe tagasi.“ Zhang vaatas Mattiga samasse suunda ja vaatamata saginale siin ruumis oli täiesti selge, keda Matt märkas. „Hei, tere, Vidi! Kuidas sa end tunned?“
Kui Matt ja Videvikusära rääkima hakkasid, naasis Zhang tagasi oma endiste mõtiskluste juurde. Surm on selle asja osa ja ma mõtlesin alati, et enne langen mina või keegi teistest. Arvestades tema Ande iseloomu ja meisterlikkust, ei osanud ma oodata, et seersant Jenkinsiga niimoodi läheb. Kuigi Zhang polnud näinud mehhade pilootide ruumi pärast mõrva, oli tal kerge kujutleda Jenkinsit kaitsetult voodis lebamas. Ja väga kerge kujutada ette ennastki samas olukorras.
„Komando, Harris kuuldel.“ Matti kergelt pahur toon raputas Zhangi mõtetest vabaks. Ta vaatas üles ja nägi, kuidas kapten talle küljetsi pilgu heitis, Videvikusära ootas kannatlikult tema kõrval. „Aru saadud, koondan üksuse ja vaatan järele,“ ütles Matt raadiojaama ja pöördus siis Videvikusära poole. „Midagi vist tuli vahele, Vidi. Mine vaata, et kõik minu kabinetis korras oleks, ma hüppan läbi kohe, kui tagasi tulen. See ei tohiks suurt üle tunni aja võtta.“
Kui Videvikusära oli noogutanud ja minema traavinud, viipas Matt Zhangile, et ta temale teleportide juurde järgneks. Tal ei õnnestunud esitada neid küsimusi, mis tal plaanis olid, kuna Matt pööras valmisolekuruumi lävele. „Spiegel! Finch! Durand! Ette ja keskele!“ Kolm sõdurit tulid üldisest melust välja ning kandsid ette. Matt vaatas igaühele silma ja alustas sissejuhatusega: „Tuli just raport mingisugusest intsidendist ühes väikses külas ja meie läheme sinna tagama, et piirkonnas midagi valesti ei oleks.“
„Noh, see ei kõla ei ebamääraselt ega kurjakuulutavalt, boss,“ pomises Finch ja rääkis siis kõlavama häälega: „Mis see olla võiks? Tsiviilide vangistamine? Õhurünnak pommitamisega? EXALT jälle või?“
„Hetkel teadmata. On vaid teada, et ootamatult kadus side piirkonnas liikuvate libalastega. Viimase raporti järgi ei juhtunud midagi imelikku ja siis... Rohkem mitte midagi,“ seletas Matt.
Finchi nägu muutus pahuraks. „Signaali võisid katkestada EXALT-i segajad, kuid neid üles pannes pidanuks nad kohale minema, aga neid oleks nähtud ja see omakorda oleks andnud häiret. Õnnetu libalane võis olla just selles kohas, mida esimesena tabati, kuid see ei tundu väga tõenäoline...“
„Või seal ei olegi midagi,“ lisas Durand ning tõmbus kössi, kui Finch ja Spiegel teda vihaselt vaatasid. „Mida? Võib-olla seal ei olegi midagi!“
Finch kattis oma näo ja oigas. „Kallis, kas on iial juhtunud, et keegi teeb sellise raporti ja selle taga pole midagi? Ma ütlen nüüd kohe: see operatsioon läheb nii viltu, et lausa tagurpidi.“
„Ei ole teateid laevade laskumisest orbiidilt ega helikopterite tiivikute mürast. Kui tegemist ei ole „mitte millegagi,“ siis võib-olla millegi uuega,“ ütles Matt ja pani kiivri pähe. Ta ootas, kuni teised sama teevad, ja jätkas juba läbi raadioside: „Kui see siiski on midagi, arvan ma, et me saame sellega hakkama. Pealekauba majutab see linn ligi tuhandet greifist pagulast ja kui see peaks olema mingi väiksem röövimismissioon, siis tulnukate sõdurid on selleks ajaks ilmselt surnud, kui meie sinna jõuame.“ Raadiosidest kostis nõrka sunnitud naeru ja sõdurid läksid teleportatsioonialal oma kohtadele.
Kerge missioon aitab Mente Materia liikmete enesekindlusele kaasa, mõtles Zhang, kui oli koos võitluskaaslastega põlvitanud, ja ta respekt Matti suhtes tõusis pügala võrra. Ükssarvik, kes teleportatsiooni korraldas, hakkas lugema nullini ja Zhang sulges silmad, et kogunev maagia teda ei pimestaks. Loodan vaid, et see ongi nii lihtne missioon, nagu sa arvasid seda olevat...
--
19:45, 16.12.2015, staap, Canterlot
Säraturvisel ei olnud vaja just vähe pingutada, et hoida mõtteid uitama minemast, kui eri rassist olendid ruttasid staabis siia-sinna. Kaart ruumi keskel oli vaenlaste märkidest peaaegu täiesti tühi, teatati vaid ühe UFO lennust liiga lähedal Shirogane maadele, sellele järgnes teadagi mis. Suhteliselt rahulik olukord laskis ükssarvikukapteni tähelepanul hajuda.
Pärast pulmi pole ma ennast niimoodi tundnud... Säraturvis raputas pead, et häirivad mõtted välja saada, kuid kahtlane kõhutunne muutus sellest vaid halvemaks. Ei, ma ei tunne end nii nagu enne pulmi, see tunne on praegu kümme korda halvem. Säraturvis oli oodanud, et ta tunneb pärast hukkamist end halvasti, kas valesüüd selle pärast, et ta ei protestinud, või niisama ebakindlust seoses viimaste päevade sündmustega. Aga see, mida ta tundis, oli pealesuruv äng, et midagi on valesti millegagi, millest ta teadlik ei ole, ja see pani ta võpatama. „Pelgus“ olnuks sobivaim nimi sellele tundele. Kui ta vaid teadnuks täpselt, mis temas sellist tunnet tekitab.
„Vabandust, kapten?“ Pöördumine tema poole pani ükssarvikutäku peaaegu kohapeal hüppama ja ta pöördus kiiruga kõnetaja poole. Tulekärakas naeratas vabandavalt ja jätkas: „Ma ei tahtnud sind ehmatada, kuid sulle on teade.“ Teate edastamise asemel astus ta kõrvale, tuues enese tagant nähtavale varsa, kes oli väliselt vanema libalasega identne. Varss rabeles küll vanema libalasega kaasa, et tema varjus püsida, kuid jäi vanema libalase jalge vahelt Säraturvist piiluma. Mära sirutas ühe jala ümber varsa, lükkas ta ette ja naeris: „Kui sa tahad mõne poniga rääkida, siis sa ei tohiks tema eest peitu pugeda, Tuleebe.“
Varss – Tuleebe – heitis korra Tulekäraka poole anuva pilgu. Kuna aga muud enam üle ei jäänud, ta seisis viimaks ja vaatas Säraturvisele otsa. „Ema tahtis sulle midagi öelda. Ta sõnas: Ma ei pane pahaks sulle, et sa minu sõna ei usalda, kuid ma pean jagama kaastunnet sinu kaotuse pärast. Ilma sinu abikaasata on Equestria kurvem maa. Minu sõnad ei tarvitse sinu jaoks midagi maksta, aga mul on kahju.“
Säraturvisel ei läinud kaua, saamaks aru, millisest „emast“ jutt on, ja ta pidi maha suruma tungi hambad paljastada ja vihaselt minema marssida. Ta hakkas välja mõtlema viisakamat vastust, aga Tuleebe jätkas ja suunas ta sellelt mõttelõngalt sootuks välja.
„Nüüd naerata nii, nagu ma sulle õpetasin, et ta ei saaks vihaseks, ja miks sa kordad kõike, mida...“ Tuleebeme näost käis üle ärevus ja viimaks ta naeratas, nagu oli harjutanud. Tulekärakas pani seda äpardust nähes kabja näo ette ja lähenev Alvar naeris, Särarutvis oli aga ikka veel liialt oma mõtetesse uppunud.
Kui see „äpardus“ oli spetsiaalselt läbi mõeldud, et mu keevalisust rahustada... siis see töötas. Hästi mängid, mõtles Säraturvis naerma hakates. „Ütle emale edasi, et tema soovid on vastu võetud,“ ütles ta diplomaatiliselt, kuid vaatamata kogu oma tahtejõule ja diplomaatiaõppele ei suutnud Säraturvis soovida talle head paranemist. Säraturvise päästis ebasiira banaalsuse edastamisest see, kui ta märkas, et Tuleebeme naeratus lahtus. „Kas midagi on halvasti?“
„Ema ütles, et Shoe Fallsis asuv libalane lahutas ennast pere teadvusest,“ teatas libalasevarss. „Ei nähtud vaenlase liikumist ja polnud ohtu, et ta oleks end kohalikele paljastanud...“
Hirm, mida Säraturvis oli hukkamisest saati tundnud, oli varsa ilmumisega meelest läinud, kuid tulvas kohe tagasi, kui see raport saabus. „Kas piirkonnas on teatatud mõne vaenlase laeva laskumisest?“ küsis ta ja valvevaatleja vastas kohe: „Ei.“ Libalased ei lahuta oma mõistust ülejäänud perest ilma põhjuseta, eks? Me peame selles veenduma. Üks kabi tõusis kõrva äärde raadioaparaadi juurde. „Kapten Harris, komando siin.“
„Komando, Harris kuuldel,“ tuli hetke pärast vastus. Lühikese jutuga sai selgeks, et on vaja kohtuda Videvikusäraga Matti kabinetis pärast seda, kui ta naaseb, ja seejärel raadioühendus katkestati.
See aga tõstatas Säraturvise ette täiesti teistsugused mured, millest hoidumiseks Säraturvis nii visalt pingutanud oli. Kas ma olin alati ilma sinuta nii abitu, Cadance? Ma ei mäleta, et ma kunagi oma elus oleksin ennast nii üksildasena tundnud...
„Ma ei pea selleks libalane olema, et mõista, et miski häirib sind, kapten. See on su näkku kirjutatud,“ ütles Tulekärakas nii tasa, et ta hääl jäi peaaegu ruumis valitseva sagina varju. Kui Säraturvis pilgu libalase poole pööras, kohtas ta kaastundlikke silmi. Ta vaatas natuke aega Tulekärakale otsa, siis vaatas korraks ta nooremat sugulast ja siis Alvarit. „Tegelikult pole minu asi sinult selle kohta pärida. Selleks tarbeks on sul olemas pere.“ lausus Tulekärakas.
Tulekäraka toon oli neutraalne ja ilmselt lootis ta sellega kaptenit lohutada, kuid ometi tabasid libalase sõnad Säraturvist nagu nool südamesse. Tulekärakas on end oma rahvast vabatahtlikult lahutanud ja Alvar on oma liini viimane pärija. Ei kujuta ettegi, kas kunagi kogen veel mõnda kaotust, mis oleks hullem kui Cadance... Aga ma pole kaotanud veel kõike, mõtles ta. Äkki peaksingi homse päeva vabaks võtma ja kodus olema. Kui ka Videvik selleks aega leiaks, saaks pere koos olla...
See oli õnnelik mõte, kuid praegune hetk polnud unistamiseks sobiv. Ta raputas pead ja vaatas uuesti Tulekäraka poole, kuid nägi, et maskeerunud libalase pilk on nüüd monitoridel seina ääres. Säraturvis vaatas samas suunas ja vajutas kohe raadiojaamale. „Harris, komando siin. Mis toimub?“
Vastus oli kisa seest vaevu arusaadav. „Komando, siin Harris! Kogu linn on paanikas, aga kontakt tulnukatega pole kinnitust leidnud!“ Monitoril, mis näitas videot mehe kiivrikaamerast, jooksid ringi ponid, kes olid nii hirmul, nagu ajaks draakon neid taga, kuigi mingit ohtu ei paistnud kusagil. „Meil on vaja abiväge, et kord majja saada, kui see samamoodi edasi kavatseb kesta!“
„Näen üht garnisoni sõdurit! Tule välja ja aita, tohlakas!“ kostis raadiost hüüe ja spetsiifilise aktsendi järgi tundis Säraturvis kohe Finchi ära. Inglase kaameravaade hüples, kuna ta jooksis mainitud poni poole. Selleks osutus rõngasturvises maaponi, kes kössitas ühe vankri all. Sõdurponi märkas lähenevat inimsõdurit ja tuiskas meeletult karjudes vankri alt minema.
Järgmine teade tuli Durandilt, kelle hääl oli nõrk ja katkendlik: „Ma tunnen nende sõrmi mu meeltes... Nad hingavad mulle kuklasse... Üks neist on siin! Üks neist on siin!“
Zhangi kiivrikaamera vaade väreles ja tänavavaade asendus vaatega katuseharjalt. „Komando, Zhang siin. Näen vaenlase laeva, see on vaatlusklassi laev, hõljub majade kohal keskväljaku lähistel...“ Jutt katkes hetkeks, kuulda oli kiiret hingeldamist ja kaamerapilt koondus kaugele katuseharjale kosmoselaeva lähedal. Seal seisid kaks valges turvises mutooni, kes vaatlesid anarhiat ülaltpoolt, nende taga hõljus mingi soomustatud kast. Kaameravaade koondus nüüd viimasele olendile, kes katuseharjal seisis.
Ta seisis rahulikult grupi eesotsas, ta pea oli üleni läikivmusta kiivri varjus. Tema taga hõljusid viis mõõgalaadset eset ja ta kõhn keha oli vabalt langeva musta- kuldsekirju rüü varjus.
„Komando, näen keskväljaku lähedal eeterlikku ja ta saatjaid!“ hüüdis Zhang. Tema LANC-ist sähvatas tulnukate juhi suunas lilla kiir. Eeterlik, kas õnnest või sellest, et tunnetas ohtu, viskus kõrvale ja vaatas Zhangi poole. Selle liigutuse pärast möödus lilla kiir tulnuka peast vaid tolli kauguselt.
Tulnukate reaktsioon oli kiire. Mutoonid seadsid kohe end nii eeterlikku kui hõljuvat kasti varjama ja ühtlasi laeva poole taganema. Viis asja, mis eeterliku juures hõljusid, ei järgnenud neile, vaid viskusid kõrgemale ning pikeerisid Zhangi suunas nagu kotkad saagile. Neist vallandus plasmarahe.
Kaamerapilt viskus kõrvale, sest Zhang tõmbus varju. Kohe, kui plasmarahe lõppes, piilus sõdur varjumiskohast välja ja videost oli näha, kuidas neli tulnukat kosmoselaeva kadusid. See tõusis katuseharjadest kõrgemale ja kiirendas minema, kuid eritas selle käigus oma kümme raskemat sorti lendajat.
Vaenlase abijõudude nägemine tõmbas Säraturvise šokist välja. „Vaja on draakonit taevasse seda laeva jälitama ning kaht pegasuste ja greifide gruppi raskelendajate vastu! Kohe!“ hüüdis Säraturvis ja staabi tehnikud hakkasid kõhklemata tema juhiste järgi tegutsema.
„Kapten... Need ei ole lendajad.“ See oli Tulekäraka hääl ja selle värin sundis Säraturvist tema poole vaatama. Libalane vaatas hirmu täis silmadega ekraane, sama nägu oli ka Alvaril.
Säraturvis vaatas veel korraks ekraane ning peagi peegeldas libalase ja noore greifi ilmet temagi nägu.
Lendavad vaenlased paistsid pimedas nendesamade moonutatud koletiste moodi, mida nad ikka lahingusse saatnud olid, need koosnesid torsost ja mootoritest, mis neid õhus hoidsid, kuid sellega sarnasused piirdusid. Mootorid, mis neid õudusi õhus hoidsid, olid metallist armatuuride seljas, jättes mulje, nagu oleks neil suitsust ja tulest tiivad. Vasak käsi lõppes raskema plasmakahuriga ja parem käsi hulga jalapikkuste metallküünistega. Kõige jahmatamapanevam osa oli neil pea, mis oli vaid kiilakas ja arme täis tomp, ühendatud metalli ja elektroonikaga, aga üks näotunnus oli vägagi tuttavlik.
„Surnuisttõusjad...“ sosistas Alvar, kuid tema ülejäänud jutu varjutas krigisev kolin, mille tekitas mürmidoon, kui ta oma esimesed käpad läbi põranda marmori rusikasse tõmbas.
--
18:00, Shoe Fallsi tänavail
Ma vihkan seda, kui Finchil õigus on. Kui me siit pääseme, muutub ta väljakannatamatuks, mõtles Matt pahuralt, astus varjust välja ja tulistas lendavaid tulnukaid. Viis lendavat õudust olid hakanud linna kohal keerlema. Nad hajusid kohe, kui Matt tulistas ja grupeerusid ümber. Matt pidi lähimast aknast pea ees sisse hüppama, et pääseda turmtulest, millega tema lasule vastati.
Kägisev ohe vihjas talle, et ta pole siin varjupaigas üksi. Nurga taga kössitas kuus greifi ning nad taganesid ja ronisid kaugemale, kui Matt püsti tõusis.
„Kõik on korras, olen equestrialastega,“ ütles Matt ja pöördus purunenud akna poole, kust ta sisse oli hüpanud. Vaatamata tema selgitusele, jätkasid greifid meelehietlikku peidukohtade otsimist. Mis pani nad küll niimoodi käituma? Canterloti lahingu ajal läks seal pea viimne kui greif kõhklematult sõtta. Ega asi eeterlikus ole? Sellist asja pole me veel näinud, et see kogu linna paanikasse ajaks... Matti mõttelennu katkestas hüüd tänavalt.
„SURNUISTTÕUSJAD! TAEVAS ON SURNUISTTÕUSJAD!“ Karjes oli kuulda korraga nii õudust kui raevu ja selles polnud grammigi seda hirmu, mis oli linna haaranud. „Relvile! RELVILE!“
See mõjus greifidele poes hetkega. Kõik nad viskusid püsti ja sööstsid akende poole. Nad haarasid möödudes labidad, rehad ja kõik muud riistad, mis küüniste taha jäid, ja kohe, kui aknaääred klaasikildudest puhtaks said, sööstsid nad taevasse.
„Harris, Spiegel siin. Ma olen ühe pagulaskeskuse juures ja just praegu haarasid kõik greifid enda kätte kõik, mis polnud kinni naelutatud, ja läksid välja.“ Kuulda oli ka samme, sest Victor jooksis ilmselt nendega kaasa. „Mis seal väljas toimub?“
Kuradi hea küsimus. „Harris siin, grupeeruge minu juurde ja kähku! Vaenlane on lähetanud uut tüüpi rasked lendajad ja ma ei taha, et kedagi meist ära lõigataks!“ hüüdis Harris ja hüppas läbi purustatud vitriinakna välja. Ta automaat osutas küll taevasse, kuid ta hoidus tulistamast, kuna taevas oli ootamatult rahvast täis saanud.
Õhku olid tõusnud kümned greifid, relvadeks küüniste vahel juhuslikud esemed. Pidevalt kajas hüüe „Surnuisttõusjad!“ ja Matti silme all kasvas lendlevate greifide hulk peaaegu kahekordseks. Ja siis nad sööstsid nagu üks mees.
Vaenlase rivi pudenes laiali, lendajad hajusid eri suundades. Läheneva greifipagulaste laine suunas välkusid plasmavalangud, kuid tiivulised kiskjad vältisid tabamusi nagu barrakuuda ees lahknev kalaparv. Vaatamata tulnukate tehnoloogiale ja vägevusele, ei kulunud selleks palju aega, kui tagajamine muutus lähivõitluseks taevas. Vaatamata ootamatult ülerahvastatud taevale, põiklesid ja visklesid need raskelendajad palju graatsilisemalt kui mis tahes samatüübilised koletised, mida Matt kunagi Maal näinud oli.
Üks selline lendaja rullus õhus, vältimaks greifi, kes püüdis kõblast hellebardina kasutada, ja peatus pöördel hetkeks, et ründajat blastrist tulistada. Ta jätkas rulluvat manöövrit ning blokeeris vasaku käpa küüniste abil kriketivasara- ja labidarünnaku. Teradega sõrmed lõikasid üle ründajate kehade, need kukkusid taevast, vere- ja sulerida järel, kuid kismasse hõljuv teine greifilaine püüdis nad kinni. Lendaja peatus hetkeks, et haavatud greifidele ots peale teha, kuid teda segas neljas greif, kes lõi teda pöördelt sepavasaraga. Raske relv tabas täpselt üht rakettmootorit, mis tulnukat ülal hoidis, see purunes ning tulnukas sadas pööreldes alla tänavale.
Matt suunas oma relva allakukkunud lendajale, lähenes tulnukale ja tulistas, kuid lendaja pööras end ümber ja kasutas terveksjäänud rakettmootorit, et tema poole söösta. LANC-i kiir tabas märki, läbistas tulnuka pea ja keha. Tema sööst muutus juhitamatuks, laip kukkus uuesti maha ja jäi liikumatuks. Matt oli sellest juba mööda astumas, kuid oli sunnitud lummatult teist korda vaatama, et veenduda selles, mida ta märganud oli.
Peale teistsuguse mootorisüsteemi oli korjus vägagi sarnane nendele raskelendajatele, mida ta Maal näinud oli, sarnased olid ka need lahtised ühendused, mis olid torgatud vaese olendi koljusse. Aga siin oli üks väga suur erinevus: sellel korjusel oli näos nokk.
„Komando, Harris siin. Siinsed vaenlased ei ole lendajad. Uus nimetus on surnuisttõusja,“ teatas Matt ja tõstis aeglaselt pilgu taevas toimuva tapatalgu suunas. Üle saja greifi keerles taevas, jälitades surnuisttõusjaid, kuid sellist sõjaõnne nagu esimese koletisega neil enam polnud. Selline rünnakuviis on enesetapp! Ma pean midagi tegema, et see vereorgia lõpetada... Matti peast käis läbi kümme meeleheitlikku plaani, ta lükkas need kõik kõrvale, vaid üks idee jäi sõelale. See ei ole võimalik, et see toimib... Kuid proovida võiks ikka. Kui neis on veel natukenegi seda olendit, kellest Zhang rääkinud on, siis see trikk paneb nad ehk vähemalt kõhklemagi, mõtles Matt, pani automaadi maha ja tõmbas mõõga tupest. Nüüd on vaja vaid nende tähelepanu püüda.
Kõigist asjadest, mida Matt öelda plaanis, tuli esile üks rida ühest raamatust, mis tal keskkooli kirjanduse tunnist meeles oli. Tsitaat pärines mehelt, kes hüüdis seda peatumatule koletisele, ja see tundus greifide mõttemaailmaga ideaalselt sobivat, kui teemaks tuleb kahevõitlus. Hädaolukorra taustal ei tundunud see ka eriti piinlik ja ta tõmbas kopsud õhku täis.
„SURNUISTTÕUSJAD! VIIMAKS OMETI MA KOHTAN TEID!“ hüüdis Matt, võimendades oma häält kiivrisse ehitatud kõlaritega. Ta vehkis mõõgaga taeva poole ja iga viimne kui surnuisttõusja pööras näo tema poole. „PÕRGU NIMEL TORKAN TEID LÄBI!“ jätkas Matt ning õrn lootus, et plaan kuidagi toimib, muutus ärevuseks, kui kõik surnuisttõusjad jätsid oma käsilolevad võitlused ja sööstsid täiel gaasil tema poole. „PÕRGU NIMEL OMA VIIMASE HINGETÕMBEGA MA SÜLITAN TEIE PEALE!“ lõpetas ta ning kohendas ennast parimasse võitluspoosi, mida ta oskas, mõõk ees püsti. Hästi, vähemalt nad ei kasuta oma plasmaautomaate... Mitte et sellest midagi sõltuks, mõtles Matt, vaadates üheksat surnuisttõusjat, mis lähenesid talle, küünised õieli.
Tänaval kajas raks ja laksatus, välkus LANC-i lilla kiir ja üks surnuisttõusja pudenes maha. Järgnesid teine ja kolmas lask ning veel kaks vaenlast kukkusid. Majade vahelt ja katustelt hakkas välkuma läbisegi LANC-i kiiri ja plasmalaenguid, mis võtsid vaenlased risttule alla. Vaid üks surnuisttõusja pääses turmtulest läbi, sirutas pikeerides küüniseid. Matt kohendas asendit, et rünnak mõõgaga blokeerida, kuid koletise nägu tabas laserivalang, mis tuli Matti selja tagant ja möödus ta õlast napilt vaksa kauguselt.
„K-kas ma tegingi ära?“ küsis Durand kusagilt Matti tagant ja ta värisev hääl paisus rõõmuhõiskeks, kui viimane surnuisttõusja ei liigutanud enam. „Ma sain ta kätte!“
„Kõik surnuisttõusjad on maas,“ teatas Zhang raadio teel ja Matt vaatas, kuidas snaiper ennast mitme kvartali kaugusel majakatusel püsti ajas. Siis pööras ta end ringi ja ütles: „Durand, me peame kordama õppetükke õigest tulistamistaktikast, kui omad on tulejoone lähedal...“
Durandi nördimus ja protest jäi tähelepanuta, kui majadest tulid välja Finch ja Spiegel. „Kena liigutus selle mõõgaga, boss. Koondasid kõik tulnukad kenasti laskesektoritesse,“ kiitis Finch ja jätkas ülbemal toonil: „Kas keegi siis tähele ei pannudki? Kurat ma ju hoiatasin!“
Raadiosides kostis urinat, kuid Matt ei suutnud sundida ennast sõdurile raadiodistsipliini rikkumise eest märkust tegema, kui operatsioon alles käis. On rõõmustav, et keegi viga ei saanud... Meil oli tõesti seda võitu vaja, mõtles ta, pani mõõga tuppe ja haaras automaadi. „Niisiis, operatsioon pole veel läbi. Peame ümbruse läbi kammima veendumaks, et õhk on puhas, ja siis aitame kohalikel üksustel korra majja saada. Arusaadav?“
„Jah, söör,“ vastati talle kooris.
--
00:15, 17.12.2015, kapten Matthew Harrise kabinet, Canterlot
Korra taastamisega seal linnas oli läinud ligi kuus tundi, korra hoidmiseks oli vaja saata sinna suur equestrialaste kontingent. Igat elanikku piinas mingi seletamatu hirm, mis halvas nende tahet ja tegutsemisvõimet, ning tundus, et vaid aeg nõrgestas seda mõju nii palju, et neid sai taas lasta omapäi olla.
Ent see ei kehtinud greifidele. Kohe, kui viimane surnuisttõusja kukkus, maandusid Gryphose põgenikud lahinguvälja ümber majakatustele ning jälgisid hoolega vaheldumisi vaenlaste jäänuseid ja Matti, kes koos oma võitlejatega linna üle kontrollisid. Kuigi greifidele equestrialasi haaranud paanika ei mõjunud, ei suutnud ükski neist sõnagi rääkida, kuni see salapärane mõju lahtunud polnud.
Asjaolud osutusid veelgi keerulisemaks, kui naasis nende draakonist õhutoetus, kes teatas, et laeval oli õnnestunud suurel kiirusel põgeneda ja et see ei tõusnud kosmosesse. See tõstatas reaalse võimaluse, et kusagil planeedil on tulnukate baas. Pealegi tähendas see, et orbiidilt laskuvate laevade nägemine ei ole edaspidi piisav, et tuvastada sedasorti rünnakut, mille tagajärjel kogu linn arust ära läks.
Kui kõik asjad said aetud, läksid inimesed tagasi Canterlotti väljateenitud puhkust nautima. Vähemalt enamus neist.
Ma tean, et mul läks midagi meelest ära. Aga mis see oli, mõtles Matt kabinetti astudes. Õhtuse aja pärast olid tuled väga hämarad, kuid valgustasid piisavalt, et näha teed laua juurde ja leida mõni vihje selle kohta, mis tal meelest oli läinud. Abijõud Maalt pidid saabuma homme hommikul... Aga see on juba korraldatud. Majutamine ja saabumisajad on juba kortermeistritega läbi räägitud... Mis mul ikkagi meelest läks? Pehme sahin selja taga käivitas Matti sõduriinistinktid, ta viskus kohapeal ringi ja... Leidis oma küsimusele vastuse.
Kohvilaud toa teises otsas oli äärest ääreni täis korralikult kohendatud paberivirnasid, millest mõned koosnesid vaid mõnest lehest, teised olid jällegi enam kui tollipaksused. Laua keskel oli mitu pliiatsit ja lauajala vastas tühjade sadulkottide paar. Sahin oli kostnud sohvalt laua taga, seal pööras külge magav Videvikusära.
Nojah, ma ütlesin talle, et sellega läheb vaid tunnike, meenutas Matt ja tõmbas peopesaga üle näo. Ta läks nii vaikselt kui sai sohvani ja istus Videvikusära kõrvale. Ta sirutas käe hajameelselt välja ja silitas poni kõrvatagust, mille peale poni end jälle läbi une liigutas. Mida Lana ütleks, kui ta praegu sisse astuks? Viskaks kohe mingi nalja printsessi ahistamisest une ajal.
See kibemagus mõte viis õõvastava avastuseni. Sa ei tea equestrialaste kombestikust ja viisakuspiiridest mitte midagi. Kust sina tead, et sa teda tegelikult ei ahista? Selle mõtte pärast tõmbas Matt käe Videvikusära pea juurest ära, nagu oleks ta kõrvetada saanud. Aga Maal ta palus endaga nii teha! Selles ei ole midagi valesti! Selle mõtte vastu tõusis teine. Siis oli ta suremas, ka inimesed paluvad imelikke asju, kui tunnevad, et lõpp on ligidal. Kui palju ma seda ka vältida ei taha, pean ma ikkagi Tulekärakaga rääkima. Kasvõi selle pärast, et ma ennast ja Videvikusära selle käigus piinlikusse olukorda ei asetaks.
Mille käigus? Mida sa temaga plaanid?
Selmet selle ränga küsimuse üle mõtiskleda, otsustas Matt käituda nii, nagu mehed seda juba tuhandeid aastaid teinud olid. Ta hakkas tegelema teise asjaga.
Kõik paberid kohvilaual olid kirjutatud inglise keeles ja nende eesmärk oli hetkega selge. Ta on käinud välja idee, kuidas peaksid Andega inimesed käituma segajagranaadi otsa sattudes... Pealegi on ta kõigile liikmetele, keda ta tunneb, välja töötanud eraldi õppekava, mille abil oma väge treenida, avastas Matt, kui oli lauale rivistatud materjale põgusalt lugenud. Vaat see on meile küll väga abiks, Videvik. Nüüd oleks see küll häbiväärne, kui ma jätaksin kõik vaid sinu õlgadele, onju?
Ohkega, mis tegelikult ei olnud mahasurutud haigutus, võttis ta laua keskelt ühe pliiatsi ning hakkas Videvikusära töödele märkusi ja soovitusi kirjutama.