Mesimagusa kroonika. Killud 22

Mesimagusa kroonika. Killud.

Peatükk 22

Mente Materia, esimene osa

Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“

 

o.O.o

 

Rahulikku ilma keset maisipõldu raputas anomaalse energia laine, sellega kaasnes tuul, mis lamandas maisi maatasa, diametraalselt laiali anomaalia epitsentrist. Energiaväli ragises ja pöörles ning kuhtus sinisteks ja valgeteks välgatusteks, mille keskele ilmus sihvakas valkjas poni, kabjad taeva poole. Esimene asi, mida ta pärast maagiast pimestatud silmade pilgutamist tegi, oli keele libistamine mööda hambaridu, kontrollimaks, kas tema „kuningannalikud kihvad“ on veel alles. Õnneks olid need Mesimagusa suust kadunud. Mitte, et ta poleks neid oma suhu tahtnud... Need olid väga head juhtudeks, kui teda taga aetakse või kallale tullakse, aga siiski, nagu tema kohalik teisik eelmises dimensioonis oli märkinud, olid need rohkem koormaks. Eriti siis, kui järgmises dimensioonis peaks jälle tekkima vajadus tõestada, et ta ei ole „kohalik“ libalane.

Ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja, vangutas pead ja naeratas, kui meenutas oma teist ennast ja neid katsumisi, mis Siniverelist Printsi ja neid teisi ootasid. Kui ükski poni olekski nendega hakkama saanud, siis oleksid olnud need vaid nemad.

Ta köhis kõri puhtaks, vaatas ümbrust ja nägi enese ümber täiuslikku viljaringi põllul, mis nii välimuselt kui lõhnalt paistis olevat mais. Äkki sattus ta tagasi Ponyville'i? Ta nägi kauguses maja... See oli mingit sorti taluehitis. Ta hakkas ehitise suunas kõndima ja püüdis näha, kas selliseid ehitisi paistab kuskil veel nii, nagu nad ümber Ponyville'i olid olnud.

Midagi tundus siiski imelik. Äkki suurus oli kuidagi mõõdust väljas? Ehituselt meenutas see väga Magusõunaaakrite talle, aga suuruse järgi paistis, et see ei olnud ehitatud ponide jaoks.

Ta kammis ümbrust oma tunnetustega. See maa meenutas väga Bitaaliat, kust ta just tuli, aga õhk lõhnas teisiti. Elemendid küll rääkisid temaga... Aga kuidagi summutatult. Maapind reageeris tema ilmumisele vaevumärgatavalt ja kuigi ta teadis, et tal on tema haldjalik libalasevägi veel alles, olid kivid ta läheduses veel tundetumad kui tavaliselt.

Ta oli kindel, et ta pingutas, kui püüdis ümbrusega suhelda ja ta justkui tajus ka mingit reaktsiooni, kuid nüüd... Tal oleks nagu need võimed kaduma läinud, millega ta varem igasuguseid asju oli teinud. Siin siiski oli maagia, aga see oli kange ja kasutamata.

Kuna mujale minna ei olnud ja muid objekte ümberringi ei paistnud, võttis Mesimagus suuna tallile, et mitte ennast maisipõllule ära kaotada. Ta läks, hoidudes varju ja tekitamata vähimatki müra, et kuulda ja tajuda teiste ponide kohalolu.

Hoolimata nendest ettevaatusabinõudest, tajus ta enda ümber vaid lõputuid maisivagusid ja ainus kuuldav heli tuli tuhandetest maisilehtedest, kui tuul üle põllu puhus.

Vaikselt nagu vari, jõudis ta lõpuks põlluveerde ning vaatas maja enda ees. Esialgsed hinnangud osutusid tõeseks: tall oli Õuntepere omaga väga sarnane ja see oli ehitatud kahekordse maja kõrvale.

Suuremalt jaolt paistis see olevat justkui ponide ehitatud, kuid mõõdud olid suuremad, kui ponidele sobinuks. See pani ta vakatama. Mitte sellest, et see kuidagi õudne tunduks.

„Äkki elavad selles maailmas suuremad ponid,“ sosistas ta omaette. „Aga kus kõik ponid on?“

Tema mõtisklusi segas võõras heli – madal müra, mis valjenes nii, nagu selle allikas läheneks talle. Sellel oli hirmuäratav rütm, ühtlane matsuv heli, mida teeb nuga, mis raiub lõikelaual köögivilja. Nagu väga suur ja väga kiire nuga.

Äkki tõusis ta ümber tuul, mis keerutas tolmu üles ja painutas maisivarred ta ümber kaardu.

Mesimagus vaatas üles ning teda üllatas mingisugune masin. See oli tumedast metallist ja klaasist, osalt nagu Roosa Piruka helikopter, aga voolujooneline nagu kala, raskuskeskme kohal pöörles hiiglaslik tiivik ja sabas väiksem propeller.

Nüüd oli müra igal pool ta ümber. Masina tekitatud valgused, tuul, tolm ja müra tahtsid teadvust kustutada, Mesimagus lidus kärmelt minema. Ta pidi kusagilt varju leidma.

Kuna mujale varjuda ei saanud, galopeeris ta joonelt talli avatud uste poole. Teda tervitasid kõrged kastid ja tünnid, Mesimagus hüppas lähima seina äärde heinakuhja taha ning tõmbas maagia abil uksed kinni.

Ta hiilis vaikselt varjude vahele, rahustas hingamist nii, et seda kuulda ei olnud ning manas loitsud valmis. Ta sarv helendas kergelt, tema taskudimensioon avanes ning ta tõmbas sealt, oma päeviku kõrvalt, välja Akela. (maagilisest energiast koosnev mõõk, mille majakaks-ankruks on teemant)

Ukse piida ääres olid virnas betoonplokid. Ükskõik, mis olukord siin praegu oli, olid Hekidimensiooni sissepääsud siin sedavõrd haruldased, et võimalus, et keegi need avastaks, oli pea olematu.

Ta vaatas küüni seinapraost välja ja nägi masinat maa kohal hõljumas. Lükanduksed selle külgedel avanesid ja hulk olendeid hüppas ligi kahekümne jala kõrguselt alla maa peale.

Müra tasanes, sest masin võttis kõrgust ja Mesimagus sai nüüd lähemalt vaadata, mille masin maha jättis.

Neid oli kokku kaheksa, nad olid pikad, mustades turvistes ja ükssarviku üllatuseks kõndisid nad kahel jalal. Riistad nende käes meenutasid relvi, mida ta oli Kutsunaeru kodumaailmas näinud. Olendid kogunesid kiiresti formatsiooni ja hakkasid lähenema. Kindlasti olid nad mingit sorti elukutselised sõdurid. Mesimagus vaatas põgenemisteid, kaalus võimalusi, aga siis kuulis ta õuest hääli.

„Üks on seal tallis sees, aga ei paista, et lähikonnas veel equestrialasi oleks,“ ütles keegi suhteliselt meeldival tenorihäälel.

„Luureandmed osutus tõeseiks ja seekord juhtus see enne Bradfordi. Pidage meeles, meil on vaja meie eesmärki elusalt. Kui toote meile laiba, siis pühandab Vide teile veidike aega,“ kostis bariton, mis kõlas ähvardavalt, kuigi Mesimagus sellest välja eriti ei teinud.

„See muudab siis asjad lihtsaks,“ ütles kolmas hääl, mis kõlas oluliselt naiselikumalt kui eelnenud kaks. Samas selle hääle toon hirmutas Mesimagusat enamgi. Sõnade järgi ta nagu nõustunuks teise hääle omanikuga, aga...

Relva ootamatut raksatust kuuldes tõmbus Mesimagus kössi ega julgenud enam seinapraost piiluda. Siis kostis väljast juba kümneid raksatusi. Lennumasina müra hakkas jälle lähenema, kuid see mattus kõva paugu varju, mis raputas talli katust ja seinu.

Siis tundis ükssarvik, kuidas maapind võpatas, kui midagi suurt ja rasket maa peale langes, sellega kaasnes õuest metallikriginat ja uusi plahvatusi. Edaspidi kostis väljast vaid tulepraginat.

Mesimagus küünitas nii vaikselt, kui suutis, jälle praoni ja piilus välja. Küüni ja maja vahel lagedal lebas kuus laipa ja maisipõllu veerel põles lennumasina vrakk.

Kuus surnut... Kuhu läksid kaks viimast? Enne, kui ta jõudnuks mõeldagi kahest puuduvast olendist, lendasid maja ühe akna klaasid kildudeks ning kaks kahejalgset sadasid rabeledes sellest läbi.

Nad rabelesid hetke hoovis küüni ja maja vahel kuni üks lajatas teisele nii kõvasti jalaga rindu, et teine lendas eemale. Selle asemel, et veereda põrandal ja võtta kaitsepoos, nagu Mesimagus sellises olukorras oleks teinud, sooritas teine kahejalgne muljetava akrobaatikanumbri, viskles õhus ja maandus jalgadele.

Ta tõmbas kohe ühe jala pealt kabuurist relva, teine olend, kes alles veeres põlvedele, tegi sama ja hetk hiljem raksusid nende vahel veripunased kiired.

Esimese õnnestunud lask hävitas teise relva, sellele järgnes kohe veel kaks lasku, mis lajatasid teise olendi pikali maha.

Võitlus lõppes sellega, et esimene hüppas teise juurde ning tulistas teda veel kolm korda pähe. Kuna rohkem sihtmärke ta ümber ei paistnud, pani võitja relva tuppe ja libistas pilgu üle küüni sisemuse.

„Kas sa kuuled mind?“ küsis olend ja Mesimagus tundis ära sellesama naishääle, mida ta vahetult enne võitluse puhkemist kuulnud oli. Ta tõstis tühjad käed, peopesad väljapoole. See oli rahustav žest või ta lihtsalt näitas, et tal ei ole relva käes. „Kõik teised siin ümber on nüüd surnud, ainult mina olen alles. Ma tulen nüüd talli, eks?“

See keski või miski, kes see olend ka oli, teadis seda, et Mesimagus on tallis. Nad ilmselt näevad kuidagi läbi seinte, seega pole mõtet ennast enam varjata.

Mesimagus seadis end valmis, Akela hõljus ta varjus.

„Kes sa oled?“ küsis ta viimaks. „Mis sa oled ja miks peaksin ma sind usaldama?“

„Sa räägid inglise keeles?“ küsis olend ja ta hääles kõlas imestus. „Ükspuha. Ega sul olegi põhjust mind usaldada. Need teised siin tahtsid sind viia ühte jubedasse kohta ja ma ei saanud lasta sellel sündida. Kui sa ei taha välja tulla, siis võid sa seal oodata, kuni saabuvad inimesed, keda sa usaldad. Eks?“

Vaatamata olendi väga kahtlastele lubadustele astus Mesimagus valguse kätte. Ta oli heitlust näinud ja kuigi olend oli kõike muud kui ohutu, oli Mesimagus üsna kindel, et ta suudab ennast kaitsta, kui madinaks peaks minema.

„Ma kuulsin sind, kui sa rääkisid oma kamraadidega. Siis sa hakkasid võitlema. Sa reetsid nad,“ lausus Mesimagus ja kõndis ümber naisolendi. Ta seljas oli tihedalt istuv vorm, mis oli kindlasti mõeldud lahingupidamiseks ja see ei sarnanenud sellistele turvistele, mida kasutasid ponid. „Ja üks teie hulgast ütles, et ma olen equestrialane. Kuidas ta seda teada sai? Ja kes on need inimesed, keda ma võin usaldada? Kas nad on ponid?“ Ta lõpetas oma küsitlemise, peatus ja oli valmis reageerima, sest olendi sõrmed tõmblesid kergelt relva suunas.

Olend tõstis viimaks käed üles ja tõstis kiivri peast. Lagedale tuli tume karvutu nahk ja must lakk. Ebaponilikud väiksed rohelised silmad vaatasid temale ülalt alla, neis paistis ühtaegu nii uudishimu kui ettevaatus.

„Reetmine eeldaks seda, et nad olnuks minu poolel. Samas julgen kinnitada, et ma olen selliseid palju selja tagant tulistanud.“ Olendi käsi haardus ümber kiivri ja riputas selle puusale. „Küsimustele „mis mõttes“ ja „kuidas“ ma ei hakka praegu vastama, sest see on keeruline ja kõiki detaile ma ei tea. Rahvas, kes varsti saabub, oskab ehk minust paremini su küsimustele vastata, nemad on sinu rahvaga juba tükk aega koostööd teinud. Samas ponisid ei ole ma siin, Maal, enam tükk aega näinud.“

Mesimagus jälgis olendit. „Maa? Kas see on selle maailma nimi?“ Ta vangutas pead. „No vähemalt on see midagi uut. Tavaliselt sajan ma tagasi Equestriasse.“ Mesimagus ohkas. „No ma mängin siis nüüd kaasa. Kuidas neid... Sinu tuttavaid ära tunda? Kuidas ma peaksin ennast tutvustama nii, et ma ei lõpetaks nende relvade vale otsa ees?“

Olendi näole ilmus nõrk naeratus. „Nad ei ründa ponisid, kui sa ise ei provotseeri. Nad peaksid kandma musti turviseid, mis on minu omast võimsamad ja neil on sellised eraldusmärgid.“ Sõdur põlvitas maha ja vedas liivasse viisnurkse kilbi kujulise märgi, mille keskel oli suur X. Selle kõrvale joonistas ta kuusnurga, mille keskel oli stiliseeritud silm ja kaar selle kohal. „Aga kui sa peaks nägema kedagi, kellel on selline sümbol. Siis jookse. Ära ürita võidelda, põgene nii kiiresti, kui saad? Eks?“

„Neid pean ma siis vaenlastena käsitlema?“ küsis Mesimagus sümboleid meelde jättes. „Kas neil on ka nimed?“

Ta osutas sõrmega esimesele sümbolile. „See on XCOM. Nendel on sinu rahvaga suhted ja nad hoiavad sind turvalises kohas kuni saadavad su koju.“ Sõrm nihkus teise sümboli kohale. „See on EXALT. Kes neist on vaenlane? Sõltub sellest, kellelt küsid. Minult ära küsi, see on üle minu aukraadi.“ Olendi näolt käis üle piinlik naeratus. „Siin leidub veelgi selliseid olendeid, kes sellesse kategooriasse sobituvad. Kuldreegel peaks olema lihtne: kui ei ole sinu või minu moodi, siis jookse.“

„Ma olen näinud palju elukaid, kes pole meist kummagi moodi,“ lausus Mesimagus. „Ja senimaani on see soovitus tõesti kõige kohasem olnud.“ Ta ohkas. „Millal siis XCOM siia võiks jõuda? Äkki räägiksid mulle natuke, mis siin üldse toimub, et ma saaks selleks paremini valmis olla.“ Ta köhis kõri puhtaks ja pani Akela tagasi taskudimensiooni, see vaatepilt pani sõduri kulmud kerkima. „Minu nimi on Mesimagus ja kuna sa mu päästsid, peaks ma sind vähemalt tänama. Mis on sinu nimi?“

„Minu nimi ei ole tähtis, aga sa võid hüüda mind nüüd Viviks. Kui XCOM-ist rääkida, siis peaks nad igal hetkel saabuma, sõltuvalt sellest, kui kaugeid asju nende komandör parasjagu ennustada suvatseb,“ rääkis Vivi ja kehitas õlgu, heitis siis pilgu laipadele nende ümber.

Sõna lausumata läks ta Mesimagusa ees talli, pani ukse kinni ja istus ühele heinapakile. Ta avas suu, et rääkida, aga heitis siis ükssarvikule imestunud pilgu. „Kuidas sa siis ei tea, mis toimumas on? Ega eeterlikud sind kodumaalt kinni ei püüdnud ja siia ei visanud? Ei ole muid võimalusi, kuidas sa siia sattusid, XCOM ei saanud olla nii lohakas.“

Mesimagus kehitas õlgu, tuli ja istus Vivi kõrvale. „Ma rändan erinevate maailmade vahel ja kasutan ilmselt teistsuguseid viise, kui need... eeterlikud.“ Ta kortsutas nende olendite nime üle kulmu ja mõtiskles.

Kas nad on ilma kehata? Olendid, kes on ehedast, eeterlikust energiast?

Ta vangutas pead ja naasis vestlusse. „Praegu olen ma siis siia ilma randunud, aga nemad ei ole mind siia toonud. Ka XCOM on mulle täiesti tundmatu asi... Kuid kui rääkida kodumaast, tähendab te jutt, et need eeterlikud on varem Equestriast ponisid püüdnud ja siia toonud?“

Vivi kulmud kerkisid kõrgele. „Meile on väidetud, et vaid printsessid ja Ebakõla on suutelised omaenda väe abil rändama ühest maailmast teise... Pole ka ime, et alfad ja Vide sind niiväga himustasid.“ Ta lõi käega ja jätkas: „Ma ei tea täpselt, millega eeterlikud üldse tegelevad. Nad ründasid seda Maad, kuid viimaste raportite järgi ründavad nad nüüd sinu kodumaad. Ma täpselt ei tea, mis seal tomub, aga midagi head see ei tähenda.“

Mesimagus tõmbus kössi. „Kas keegi aitab neid?“ Ta vaatas Vivile otsa. „Sa ütlesid, et XCOM teeb nendega koostööd. Kas nad aitavad neid?“

„XCOM-i parimad võitlejad on seal ja osalevad kaitsetegevuses. Nad on koondanud ka kõik teised kohalikud liigid ühisrindesse, ma loodan et sellest piisab,“ rääkis Vivi pahurat nägu tehes. „Paistab, et Bradford eksib seekord. Tavaliselt jõuavad tema löögirühmad kohale enne meid.“ Ta pani kiivri pähe ja näitas sõrmega talli uste suunas. „Kui sa näed kapten Matthew Harrist, ütle talle, et ma jätnuks Vide’ Alpha Baasi varemetesse mädanema, kui ma oleks teadnud, kellelt tema käsud pärinevad.“

„Matthew Harris,“ kordas Mesimagus noogutades.

Teda ehmatas õuest kostev mütsatus ja Mesimagus kortsutas kulmu, kui ta tundis maapinna värinat, mille põhjustas millegi suure maandumine. Mütsatusele järgnesid veel mõned pehmemad mütsatused, kui keskid või miskid lähemale tulid.

Ta ei olnud kuulnud, kuidas nad siia saabusid. Kuidas nad seda tegid?

„Kas see on XC...“ hakkas Mesimagus küsima, kuid Vivi oli juba kadunud.

Mesimagus uuris natuke ümbrust, ta pilk eksles avatud akendel, ustel ja luugil ülal katuse ääres.

Vivil oli põgenemiseks küll palju teid, aga tema kiirus pidi olema hämmastav.

Ta pühendus taas talli ustele, eemaldus nendest ja valmistus tegutsema. Tema tavalised loitsud olid juba manamiseks valmis ja tallis leidus hulk asju, mida ta sai kasutada, kui asjad halvaks peaks pöörama.

Väljast kostvad sõnad ei olnud sellised, mida ta oodata oskas.

„Mesimagus? Kas sa oled küünis?“ küsis raske aktsendiga meeshääl. „Kui sinuga on kõik korras, siis palun tule välja. Me viime su kohta, kus sul on ohutu ja siis saadame su koju tagasi. Või ma tulen ise talli, eks?“

Nagu hääl hoiatas, libises uste vahele soomuskindas käsi ja tiris uksed laiali. Nagu Vivi ennustanud oli, seisis uksel kahejalgne, kelle keha oli üleni musta ja massiivse turvise varjus. Mesimagus küünitas vaatama ja nägi teisi samasuguses turvises sõdureid, kes uurisid õuel lebavaid surnuid.

Samamoodi, nagu Vivi oli ennist teinud, tõstis seegi sõdur käed pea külgedele ning tõstis kiivri peast. Aga nähtavale ilmus hoopis teistmoodi nägu. Nägu oli peaaegu lubivalge ja lakk oli lühikeseks pöetud ja vaatamata armidele ilmus sellesse näkku lai ja siiras naeratus, kui sõdur ükssarvikut nägi.

Mesimagus pilgutas silmi ja koondas pilgu saabunu õla suunas, et märki näha.

„Sa pead olema XCOM-ist,“ alustas Mesimagus, kuid vaikis äkki. Ta vaatas veel märki, pilgutas veel silmi ja alustas uuesti: „Oota, pea nüüd. Kust sa mu nime tead? Ja...“ Ta küünitas lähemale ja nägi veel üht sümbolit sõduri turvisel. „Miks su õla peal on Videvikusära ilumärk?“

Kui see olnuks võimalik, veninuks sõduri naeratus veel laiemaks. „Videvikusära? Kas sa tunned Videvikusära? Videvikusära õpetas mulle kaks kuud tagasi maagiat!“

„Mulle samuti!“ hüüatas Mesimagus. „Millist maagiat ta sulle õpetas? Kas sa pidid ta tundideks õppima kah? Ma mõtlen seda, et ma armastan Vidit küll, aga samas on ta ka ülemäära... Ei, oota, see polnud vastus minu küsimusele.“ Mesimagus vangutas pead, kuid tundis samas, et ta võib usaldada seda pikka... Kes talle lähenes. „Kuidas sa mu nime tead? Ja mis sinu nimi on?“

„Minu nimi on Juri!“ hüüatas mürakas, nagu see seletakski kõik. Ta ajas käedki laiali, nagu tahaks tervitada. Vähemalt Võbelus oli talle rääkinud, et karude puhul tähendab selline liigutus seda, kuid Mesimagus ei olnud kindel, ega need käed ei kavatse teda hoopis maha lüüa.

Mesimagus jälgis valvsa pilguga sõduri silmi, viimaks sõdur peatus ja rääkis: „Komandör Bradford ütles meile, et sa oled siin. Ja ta nimetas konkreetselt sinu nime. Komandör ennustab asju enne nende juhtumist. Tavaliselt. Me oleme õppinud selles mitte kahtlema.“ Juri vaatas kõrvale, sest tagantpoolt lähenesid rasked sammud. Nähtavale ilmus suur hõbedase- ja kollasekirju golem, rääkis vaikselt Juriga paar sõna, pööras ringi ning sammus küünist eemale. „Kui rääkida maagia õppimisest, siis Vidi... Mesi, kas kõik on korras?“ küsis Juri lõbusalt silma pilgutades, kui ta uuesti ükssarviku poole pöördus.

Mesimagusa silmad olid laiaks veninud ja suunurkades väreles nõrk naeratus. „See... See on hämmastav!“ pahvatas ta. „Lyra võiks siin... Ma ei kujutaks ettegi!“ Ta haihtus välgatusega ning tekkis golemi õla peale, püüdes selle sisse vaadata. „Kuidas see töötab? Kas loitsumaatriks püsib ise töös, või vajab laadimist? Mitu vektorit sellel on? On need ahelas või ühe keskmisega seotud? Kuidas te juhite seda? Või arvutab ta oma käitumise täiesti iseseisvalt? Ei, oodake! Siin on mingine vastuvõtja! Signaal tuleb sellele väljastpoolt? Kes seda juhib? Juht on teiega samast liigist, sest ta on kahejalgne, eksju? Ma ei usu, et selle oleks teinud ponid! Kas ta lendab kah või?“ Ta teleporteerus uuesti Juri kõrvale. „Kas sina tegid selle? Või tegi Videvik? Kas see on vaid lahinguteks mõeldud või kasutab teie rahvas selliseid ka näiteks ehitusmasinatena? Kas ma tohin selle lahti võtta, et näha, kuidas see töötab?“

„Ma ei tea,“ vastas Juri, kui küsimusterahe viimaks lõppes. „Mina olen võitleja, konstrueerimises olen mina üsna nõrk. Ma arvan, et doktor Shen ja doktor Vahlen oskavad su küsimustele paremini vastata.“

„Kahju siis,“ mossitas Mesimagus. „Siis ma pean ootama.“ Ta tuli sõduri järel tallist välja, vaatas uudishimulikult laipu ja uuris rebestunud ja keedetud liha kohtades, kuhu nad pihta olid saanud. „Teie relvadest ma midagi ei tea, aga need tunduvad olevat liiga karmid.“ Ta vaatas ümbrust ja nägi teisi sõdureid ning pani tähele, et nad paiknevad täpselt kindlates kohtades nii, et kõik oli iga nurga alt kaetud ja nad paistsid samamoodi agressiivsed nagu see üksus, kes oli teda hiljuti tahtnud kinni püüda. „Ma vaatan, et teie omad on juba pikalt sõdinud.“

„Mda,“ noogutas Juri käsi laiutades. „Enamik meist on olnud relvajõududes kaua aega. Mõned on olnud koguni XCOM-is juba peaaegu terve aasta. Mõned on tulnud hiljuti. XCOM värbab ainult parimaid.“

Kõik muu, mis ta rääkis, läks Mesimagusa jaoks kaduma, sest justkui õhust tekkis nende kohale võimas õhulaev, mis toetus kahele tulesambale. Luukide tagant ilmusid nähtavale kolm ratast koos jalgadega, masin laskus nendele ning selle tagaosas avanes lai ramp. Sealt jooksis välja veel Juri liigikaaslasi, aga vaid mõned neist olid turvistes. Teiste käes olid kanderaamid ja suured kotid.

Juri ei teinud neist välja ja kõndis rambist üles. „Kas tuled kah?“ küsis ta üle õla Mesimagusalt.

Mesimagus noogutas, vaatas viimast korda talli poole ja traavis Jurile järele. Ta vaatas huviga teisi sõdureid ja ka neid, kes surnukehi üles korjasid, siis meenus talle jälle, et mida kiiremini ta XCOM-i baasi saab, seda kiiremini võib ta ka tuttavamatele maadele jõuda.

 

o.O.o

 

„Kas sa tõsimeeli väidad mulle, et Videvik õpetas sulle vaid müntide hõljutamist?“ küsis Mesimagus Juri järel Skyrangeri pealt maha tulles. XCOM-i juurde kuulus hulk termineid ja nimesid, kuid Mesimagusat need ei huvitanud.

„Tõsiselt või?“ kordas ta. „Mingine münt. Ja ta oli sellega rahul? Kui sa seda juba suudad, siis kindlasti on sul ka rohkem potentsiaali! Ma ei usu, et ta õpetas sulle vaid, kuidas münti hõljutada. Milleks seda vaja on? Kas sa ei ulatu muidu seda mõne tasulise masina mündipilusse panema või?“

Nad peatusid metallist põrandal, mida Juri nimetas angaariks. Siis vaatas ta ringi ja avastas end seisvat mingit sorti koopas, mille ilmselt olid kaevanud inimesed. Juri oli viimaks öelnud, kuidas nende liiki nimetatakse. Plats oli piiratud metallseintega ja siin-seal paistis kollase- ja mustakirjusid jooni, mis piirasid ohutsoone. Kaugemal liikus veel inimesi, mõned tõstsid asju maha, teised ühendasid Skyrangeri külge voolikuid.

Sõdurid, kes olid koos Juriga Mesimagusa ära toonud, samuti ka see suur golem, mille nimi oli Schutzwald, tulid mööda rampi alla ja läksid mööda angaari edasi, sõdurid naeratasid siiralt, kuid väsinult ja golem esitas liikumatut näoilmet, mis võis olla samuti naeratus.

„Noh ja nüüd?“ küsis Mesimagus.

Juri tõstis käe ja näitas väiksemat inimestegruppi, kes seisid suurte uste kõrval, kust sai angaarist välja. „Frank viib su sööma ja puhkama, kui sa tahad. Tema on see habemega. Kui oled puhanud, siis näeme ehk uuesti.“ Suur inimene naeratas laialt ja ruttas sörkides teistele sõduritele järele.

Inimene, kellele Juri osutanud oli, tuli kepile toetudes Mesimagusa juurde ja sättis end mõningase pingutusega poni ette põlvili. Kuigi ta oli Jurist lühem, ulatus Mesimagusa pealagi vaevu üle tema vöökoha, kui ta püsti seisis.

„Tere, Mesi,“ ütles Frank. „Ma ei tea, kui mida Juri sulle juba rääkinud on. Mina olen doktor Frank McKendrick. Sa näed hea välja, aga parem oleks ikka sind üle vaadata, et olla kindel. Sellega võib muidugi oodata, kui oled näljas või väsinud.“

Mesimagus kehitas õlgu. „Minuga on kõik korras, olin hästi puhanud enne, kui siia jõudsin. Ja praeguseni pole ma end suurt väsitanud kah.“

Frank pilgutas silmi ja vaatas siis üsna tõsiseilmelise naisterahva poole, kes tema kõrval peatus. „Eh noh seda on tore kuulda. Lähme angaarist ära, eks? Me oleme töölistel jalus,“ ütles habemega mees jalule tõustes ja raskelt kepile toetudes. Nad läksid kolmekesi väljapääsuni, milleks ei olnud tavaline uks, vaid võimas soomusuks, mis veeres külg ees müüri sisse ja sulgus kohe pärast seda, kui nad ukseavast läbi olid läinud. „Tema on mu kolleeg, doktor Vahlen,“ tutvustas Frank, kui märkas, et Mesimagus vaatas korraks naise poole.

„Leitnant Romalovi aruande järgi leiti sinu leidmise koha lähedalt mitu surnud EXALT-i agenti ja nende helikopter, mis oli hävitatud,“ ütles Vahlen sissejuhatuseta. „Mulle tundub pisut ehamtav, et sa väsinud ei ole.“ Kuigi naisterahva armiline nägu oli tuim nagu mask, paistis ta silmadest veidi kaastunnet. „Pealegi tundud sa sellise vägivallaga kokkupuutumist käsitlema kuidagi... adekvaatselt.“

Mesimagus kehitas õlgu. „Eks ole hullematki nähtud. Ja mina neid ei tapnud, see oli üks nendest EXALT-i omadest. Üks tappis kõik teised.“ Mesimagus istus maha ja vaatas inimesi. „See viimane ellujäänu ütles, et teda hüütaks Viviks. Peale selle ütles ta mulle, et ma kunagi ei usaldaks EXALT-i ja ma peaksin usladama teid, kuna teie olete equestrialastega koostööd teinud.“ Ta kõhkle hetke. „Ta oli väga osav võitleja. Ja kui ta poleks põgenenud enne, kui Juri ja teised teie sõdurid kohale jõudsid, arvanuks ma, et ta töötas teile.“ Ta kergitas kulmu. „Teie reaktsiooni nähes oletan ma, et ta ei ole teie hulgast.“

Vahlen vaatas korraks Franki poole ja lõi peopesa näo ette. Naise poolt kostis summutatud pomin, mis kõlas germaani moodi, Mesimagus ei kuulnud sealt selgesti muud, kuid vaid sõna „nüri jurakas“ ja ka Juri nime mainiti mõned korrad. Siis ta pööras ringi ja kõndis eemale. Mesimagus hüüdis järele: „Lass es nicht zu dir kommen!“ Ta naeratas Vahelnile lõbusalt, doktor peatus ja vaatas tema poole, kortsutas kulmu, raputas pead ning kõndis siis minema.

„Ära doktor Vahleni pärast muretse,“ muigas Frank. „Ta on erakordselt helge peaga inimene ja on teinekord pahur, kui mõni teine pole nii tark nagu tema. Ilmselt läheb ta praegu ja küsib Jurilt täpsemini, mida ta seal nägi.“

Nad kõndisid kahekesi läbi koridori ja jõudsid ühte nõupidamisruumi, kus Frank raskelt ühele toolile vajus ning osutas käega teisele.

„Mind üllatavad sinu reaktsioonid kõigele, mida sa seni siin näinud oled,“ nentis Frank. „Kui Videvik Maale sattus, oli tal äärmiselt raske leppida mõningaste karmimate tegevustega, mida me ellujäämise nimel teeme. Temast jäi mulje, et sinu kodumaal on selline vägivald äärmiselt haruldane.“

„Videvik... on väga tark poni,“ ütles Mesimagus aeglaselt, valides hoolega sõnu. „Tähelepanelik õpetaja ja õpilane, kes otsib alati kõigist parimat.“ Ta kortsutas kulmu. „Ta tõesti pole kunagi kokku puutunud selle... Pimedusega tähtede vahel, nagu poeedid ütlevad.

Seal on palju-palju rohkem kui ükski equestrialane näinud on ja ma oletan, et ainsad katsumused enne siia jõudmist olid temal Õuduste Kuumära ja Ebakõlaga.“ Mesimagusa pilk muutus süngemaks. „Olen kohanud olendeid, kes elavad väljaspool meie tajumisvõimet. Maailmad, mis eksisteerivad meie omadega paralleelselt, täis täiesti võõraid mõistusi, kes käivad oma tõdede järgi. Ja ma olen näinud, mida nad võivad korda saata, kui nad proovivad seda maailma mõjutada.“ Ta nohises. „See Videvikusära ei olnud midagi sellist näinud enne, kui siia tuli ja siis ta lihtsalt kohtas veidi seda kurjust.“

Franki näoilme muutus süngemaks, kui Mesimagus jätkas ja järgnes pikem vaikus, kuni doktor viimaks rääkis: „Videvikusära oli siin Maal minu patsient ja pole minu asi rääkida, mida ta isiklikult siin üle elas. Pead temalt ise küsima, kui tagasi Equestriasse jõuad.“

Mesimagus muigas ilma naljata. „Seega ütled sa, et ma ei tohiks teda hinnata, võttes aluseks mu enda ettekujutust temast.“ Ta ohkas taas. „Ilmselt on sul õigus. Lihtsalt raske on leppida sellega,  Videvikusära on kokku puutunud asjadega... Noh sellistega, mis EXALT-i omadega juhtus. Ma ei ütleks, et ta saamatu oleks, lihtsalt...“ Mesimagus otsis sõnu. „Ta... Lihtsalt ei tohtinuks selliste asjadega kokku puutuda. Temasugune poni ei tohiks kunagi sedasorti asjadega kokku puutuda.“

Frank noogutas vaikselt kuid enne, kui ta vastata jõudis, avanes koosolekuruumi uks. Saabus Vahlen, kelle käes oli mingi väike asi ja silmis umbusklik pilk.

„Ma ei tahtnud segada, doktor McKendrick, aga ma otsustasin tuua mõned pildid, mille Videvik joonistas, kui ta meie juures oli,“ ütles naine, vaatas korra pahuralt Mesimagusa poole ja andis Frankile õhukese aparaadi. „Kui vaadata infot, mis Videvik andis, siis paistavad siin mõned lahknevused tema joonistatud Mesimagusa ja meie praeguse külalise vahel.“ Kui Frank oli pilti minutijagu vaadanud, pani ta aparaadi lauale ja lükkas Mesimagusa poole.

Mesimagus naeratas, kui nägi pilti endast, kus Videvikusära oli teda poole hüppe pealt joonistanud. Tal polnud siis veel isegi ilumärki. „Oi, ma veel mäletan seda, kui ma selline olin!“

Kaks inimest vahetasid pilke ja siis tõusis Frank jalule.

„Vabanda meid hetkeks,“ ütles mees ning kõndis koos Vahleniga ruumi teise otsa.

Nad sosistasid kiiruga omavahel ega osanud arvata, et Mesimagus võiks neid kuulda.

„See on mõistlik seletus, Frank. Tulnukate modifitseeritud olendid on näidanud tavapärasest suuremaid võimeid ja kindlameelsust ja on täiesti loomulik, et EXALT võis üritada teda kinni püüda, kui ta põgenes,“ sosistas Vahlen ja võttis veel ühe sellise aparaadi nagu see, mis oli laual. „Me peame equestrialasi hoiatama EXALT-i kohaliku raku olemasolu võimalusest. Nüüd me siis teame, et nende püüdmisoperatsioon kukutati tahtlikult läbi, et me selle lõpuks siia tooksime. Kui ta oli enne modifitseerimist pooltki nii võimas kui Videvik, siis võib olla ta suuteline hävitama peaaegu kogu baasi.“

„Teate,“ hüüdis Mesimagus laua äärest. „EXALT-il ei olnud midagi pistmist minu siiasaabumisega. Tegelikult ei teadnud ma enne tänast EXALT-ist üldse mitte midagi.“ Ta jälgis doktoreid toanurgas kuni nad tuimad näod ükssarviku poole pöörasid. „Kui teil on võimalus rännata teistesse maailmadesse, te ilmselt ei arvaks, et siin on vaid üks reaalsus, mis?“ Ta naetatas. „Pealegi mis kasu saaksin ma sellest, kui hävitaksin baasi, mis on täis inimesi, kes pole vaenulikud?“

„Viimane isik, kes meid ootamatult külastas, naeratas samuti ja rääkis sõbralikku juttu,“ ütles Vahlen järsult. „Ta tappis paljaste kätega kaks turvameest ja pidi peaaegu tapma ka Videviku, minu ja kaks mu kolleegi. Kui sa oled see, mis sa väidad end olevat, siis andesta mulle mu skepsis, kui see valeks osutub.“

Mesimagus pani kabja lõua vastu, naaldus toolileenile ning vaatas Vahlenit. „Sa paned mu raskesse olukorda. Ainsaid tõendeid, mida ma saan teile välja käia, on suulised. Ma võin rääkida teile tõtt, aga teie võite arvata, et ma olen selle kõik teie petmiseks lihtsalt välja mõelnud.“

Mesimagus toetus esijalgadele ja vaatas inimesi. „Kõige selle maagiapotentsiaali põhjal, millest Juri rääkis, tundub mulle, et te olete rohkem pühendunud mehaanilisele teadusele kui maagiale. Muidugi ma võin ka esitada oma identiteedi kohta tõendeid, kuid ikkagi on võimalus, et teie silmis ma lihtsalt mõtlen kõik välja. Kuidas ma saaksin teile tõestada, et ma ei valeta?“

Frank köhatas hääle puhtaks, leevendades sellega pinget. „Ma arvan, et doktor Vahlen tahab öelda, et me lihtsalt ei usalda igaüht niisama kergesti. Me elame ajal, kus tulevik on teadmata ja me ei oska ennustada, mis...“ Mehe nägu vajus ära ja ta lõi käega otsaette. „Komandör Bradford...“

Samasugune pahur vari käis ka üle Vahleni näo ja temagi lõi käega otsaette, pomisedes hulga saksakeelseid vandesõnu. „Ma kipun vahepeal unustama, et tema on meist eespool, kui rääkida baasi ohutust puudutavate asjade ennustamisest.“ Naine torkis näpuga oma lapikut aparaati ning sammus ukse suunas. „Mederau, teie teeneid ei ole enam vaja.“

„Jah, madaam,“ vastas üks turvises inimene ukse  kõrval ning Mesimagus mõtiskles kärmelt, püüdes meenutada, millal täpselt see inimene ruumi oli tulnud.

Küsimus jäi vastuseta, Vahlen ja sõdur lahkusid ruumist ja panid ukse kinni.

„Hästi,“ lausus Mesimagus hetke pärast. „See oli küll huvitav. Ma isegi ei märganud teda.“ Ta pööras pilgu uuesti Franki poole. „Kas ta on alati nii pinges? See pole ta tervisele hea.“

„Temagi on mu patsient, seega ei saa ma kellelegi öelda enamat,  kui see organisatsioon lubab. Eks me kõik oleme kedagi selles sõjas kaotanud,“ ütles Frank ja vahetas teemat. „Aga üks asi, mida sa varem rääkisid, muutis mu uudishimulikuks ja ma loodan, et sa räägid lähemalt,“ ütles ta, kui oli hetke mõtelnud. „Ebakõla saatis poole aasta eest siia Videvikusära, hiljem leidsime me mooduse, kuidas reisida kahe maailma vahet.“

Ta võttis taskust peotäie vidinaid ning pani lauale kaks hõbedast münti. „Teie ja meie maailm on kaks eraldiseisvat kohta nagu kaks saart ühes ookeanis. See, millest sina rääkisid, kõlas hoopis nagu sama maailma paralleelsete universumite vahel liikumine.“ Ta pööras ühe mündi ümber, inimese bareljeef asendus stiliseeritud kotka kujutisega. „Kas ma sain sellest õigesti aru?“

Mesimagus noogutas. „Täpselt nii. Igas ühes neist on oma erinevus, vahel väike, vahel suur. Näiteks...“ Mesimagusa sarv helendas ning lauale ilmus veel üks münt. „Üks muutus – sood olid vahetuses.“ Järgmine münt. „Videvikusära ja ta sõbrad olid surematud.“ Järgmine münt. „Ponid olid maailma hävitanud, alles oli vaid saastunud kõrb...“ Ta naeratas ja kõik tema maagiast saabunud mündid haihtusid. „Said asjast aru. Ebakõla ei saatnud mind siia.“

Frank sulges silmad ja pühkis käega üle näo. „Mida iganes sa ka teed, ära sellest Vahlenile räägi. Tal oli esimest korda maagiat nähes juba suuri probleeme, kui Videvik esimest korda siia saabus. Ma ei taha teada, kuidas sellise asja kuulmine talle mõjuda võib.“

Mesimagus naeris. „Sellest on isegi siis imelik mõelda, kui sa sellega harjunud oled.“ Ta nõjatus taas toolileenile ning vaatas Frankile tõsiselt otsa. „Ausalt öeldes ma kardan teie rahvast. Te olete harjunud sõdima. Te varjate saladusi, kahtlustate kõiki, sirutate sõbralikult käe, aga hoiate teist kätt relvapäral, valmis tulistama.“ Ta vangutas pead. „Keeruline lugu.“

„Tahaksin niiväga öelda, et sellise käitumise on põhjustanud tulnukate sissetung, aga ma valetaksin,“ rääkis Frank ja pani peopesad kokku. Ta pilk eksles kauguses. „Siiamaani on inimkond jagunud pühakuteks ja koletisteks. Ma looden, et kui see meie ühine vaenlane kaob, saame me paremaks. Millegi sellise üleelamine, nagu tulnukate sissetung, on väga suur saavutus, mis põhjustab kindlasti muutuseid ja ma loodan, et ka kontakt teie rahvaga aitab meid.“

„Mina sellesse eriti ei usuks. Ma olen näinud erinevates maailmades nii head kui halba, ma pakun, et teie võimalused on umbes fifti-fifti,“ ütles Mesimagus kehitades. „See sõltub paljudest asjadest, kuid nüüd, kus te olete sõjas...“ Ta kõhkles. „Ma arvan, et nii kaugete liitlaste leidmisest on abi, ma vähemalt loodan seda. Aga räägi mulle, Frank, mida sa tegelikult selle vestluse abil teada tahad saada?“

Tundus, et Frank kaalus, mida öelda, kuni viimaks vastas: „Ma olen arst, Mesimagus, ja sind toodi laipade keskelt lahinguväljalt. Me arvasime, et leiame varsa, mitte... nii jutuka poni nagu sina. Selle jutuajamise mõte on teada saada, kuidas sa sellest taastud.“ Franki silmadesse ilmus kurbus. „Minu arust tunned sa ennast liiga hästi, arvestades seda, mida sa nägid. Kas sa oled... Kellelegi kunagi rääkinud, mida sa üle oled elanud? Ma ei mõtle vaid Cliffi päevikuna, ma mõtlen kõike.“

Mesimagus hakkas nihelema. „Ühtteist ikka,“ nentis ta. „Aga ma ei lasku detailidesse. Ma olen ikka enamusele oma sõpradest rääkinud. Samas ei taha ma olla ka vinguv hädavares.“ Ta urises veidi ja jätkas: „Ma olen näinud ponisid, kellega on juhutunud palju hullemaid asju kui minuga. Minu arust ei ole õige, kui ma oma vajadused nende omadest ettepoole tõstan.“

„Igaühel on õigus olla kurb. Süda ei ole mingi täpne mõõdupuu ega määra norme,“ lausus Frank, pannes käed korraks kokku. „Minu juures on käinud palju sõdureid. Igal tunnil on minu juures käinud täiskasvanud mehi ja naisi, sest üleelatu endiselt kummitab neid. Mõned on oma kodumaal õudusi korda saatnud, teiste kallal on õudusi toime pandud. Küsimus, kas sinu kannatused on teiste omadest suuremad või väiksemad, ei ole siin oluline, sest ainult sina oled need üle elanud, mitte keegi teine. Kui sa seda endast välja ei lase, siis see tasahaaval närib sind, kuni midagi enam järel ei ole. Ma ei ütle praegu sulle, et puista nüüd kõik minule või kelleleggi teisele välja. Lihtsalt mõtle selle üle, mis ma rääkisin. Eks?“

Mesimagus noogutas ja vedas kabjaga mööda lauda kaunistavaid mustreid. Ta ei vaadanud Frankile silma. „Ma mõtlen selle üle. Praegu aga hoian ma asju enda teada. Mitte iga poni, kes mulle vastu tuleb, ei ole valmis kuulma sellest, mida ma üle olen elanud. Aga tänan pakkumast.“

Frank jälgis Mesimagusat ja noogutas viimaks. „Mu uks on alati valla, olgu päev või öö. Kui mõtled ümber, olen alati valmis kuulama.“ Mees pingutas end jalule ja sammus ukse poole. „Umbes päeva pärast laetakse Kaleidoskoobi kamber ja sa saad koju, aga seniks pead sa omale mingit tegevust leidma. Kui minu järel tuled, võin su külaliste tubadesse juhatada.“

„Olgu,“ vastas Mesimagus rõõmsalt, hüppas toolilt maha ja läks Franki järel välja. Kui nad koridori olid jõudnud, küsis Mesimagus: „Frank? Mis on Cliffi päevik?“

 

o.O.o

 

Heliülesvõtte transkriptsioon, dr Frank McKendrick

Tänane päev oli viimaste nädalate päevadest sündmusterohkem. Hommikupoolikul teatas mulle komandör Bradford, et teadmata asjaoludel on Maale sattunud Equestria varss ja ta on näinud asju, mis pole talle eakohased. Kui minna täpsemaks, siis seda varssa püüdes sai surma üks EXALT-i üksus.

Esmalt tuleb tunnistada, et psühhiaatriline abi lastele, eriti Equestria lastele, ei ole asi, millega ma siin baasis olles tegelenud olen. Samas olen ma ainus vaimse tervise spetsialist Maal, kes on equestrialastega rääkinud. Videvikusära, kuigi ta ei olnud nende kutuuristandardite kohta laps, oli meie jaoks teatud teemades väga naiivne. See ei tähenda, et ta üldse ei teaks, mis asi on konflikt, kuna ta võitles edukalt hulga vaenlastega, kasutades peaaegu jumalikku väge.

Kas õnnest või kogemusest ei olnud ta enne Maale sattumist kunagi kohtunud surmaohuga. Olles selle maailma poeg, ootasin ma midagi alates õndsast teadmatusest sellest vägivallast, mis ta ümber toimus kuni katatoonilise šokini. Kumbki neist ei osutunud tõeks.

Löögirühma poolt päästetud equestrialane oli õnneks vigastamata, sest isik, kes nimetas end Viviks, tappis EXALT-i üksuse (see on asi, mida luure peab kohe uurima hakkama) kuid equestrialane ei olnud selline varss, keda me ootasime. See noor mära nimetab end  Mesimagusaks ja oli lähemal Videvikusära vanusele kui sellisele noorukile, kellega kohtumiseks ma valmistunud olin ja ta kirjeldas enese päästmist justkui muuseas nagu suvalist sündmust.

Vahetult pärast seda, kui Mesimagus oli enda saabumise asjaoludest rääkinud, tuli dr Vahlen ja võttis kaasa materjale, mida Videvikusära oli kevadel joonistanud. Ühel pildil oli varss nimega Mesimagus, kelle lakk, karvkatte ja silmade värvus sarnanes päästetud märaga. Ainsateks erinevusteks olid ilumärgi puudumine pildil kujutatud varsal ja see, et päästetud mära oli vanem. Nende erinevuste pärast jõudis dr Vahlen järeldusele, et me oleme toonud baasi infiltraatori. See oli täiesti põhjendatud mure, kui meenutada möödanikku. Samas komandör Bradfordi olemasolu vähendab selliste juhtumite tõenäosust tugevalt.

(Dr Frank McKendrick katkestab salvestuse, kerib tagasi ja kuulab salvestatu üle)

Jumala pärast, ma lobisen liiga palju.

Nagu ma ennist ütlesin, arvasin ma, et ma pean tegelema lapsega, kuni ta turvaliselt kodumaale tagasi saadetakse või vähemalt leitaks keegi, kes equestrialaste psüühikaga rohkem tuttav on. Tema vanus ja päritolu olid kindlasti üllatavad, kuid enam pani mind muretsema see viis, kuidas ta kõike seletas. Selle toon oli kaugel sellest, mida ma oma seniste patsientide suust kuulnud olen. Ta kirjeldas EXALT-i agentide surma nii, nagu löögirühmade sõdurid loevad tapetud tulnukaid: ta oli psüühiliselt sellest sedavõrd eemal, et ta ei hoolinud sellest.

Ma ei taha väita, et ta kannatab mingi sotsiopaatia vormi all, sest nii verbaalsel kui mitteverbaalsel  moel näitas ta, et ta on Videvikusära suhtes väga kaitsev. Kuid EXALT-i sõdurid ei tõusnud tema jaoks elavate ja mõtlevate isikute staatusesse, umbes samamoodi, nagu seda ei ole ka tulnukad löögirühmade sõdurite jaoks. Nad olnuks nagu prügi, mis tuleb likvideerida ja neil ei ole elu ega perakonda. Selline ükskõiksus (andestage mulle see termin) on selle üleelamisel abiks. See mõte pani mind oletama, et Mesimagus on näinud kaugelt rohkem vägivalda, kui keegi temavanune tavaliselt võiks.

Kui me sellest rääkisime, ta kinnitas mu trooriat, kuid keeldus laskumast üksikasjadesse. Loodan, et ta räägib Videvikusäraga, kui ta koju jõuab. Ma loodan, et tema kaitsvus printsessi suhtes tähendab seda, et printsess on temale lähedasem ja ta saab südame puhtaks rääkida.

Ja ehk teab Videvikusära kedagi, kes aidata oskab.

 

o.O.o

 

Heliülesvõtte transkriptsioon, dr Moira Vahlen

Täna juhtus päris huvitav lugu, kui komandör Bradford teatas mulle ühest equestria noorukist, kes on seletamatul kombel Maale sattunud. Pool aastat tagasi oleks ma temalt küsinud, miks ta teatab sellest lisaks arstidele ja löögirühmadele ka mulle. Praeguseks ajaks olen ma aru saanud, et kõigel, mis ta teeb, on põhjus. See põhjus selgus kohe, kui me selle rändajaga kokku saime.

Ta väitis end olevat Mesimagus, üks Videvikusära noortest tuttavatest tema kodumaal, kuid olend, kes päästeti, ei olnud kindlasti see, kelle Videvikusära pool aastat tagasi joonistanud oli. Ta oli mitu aastat vanem kui me teadsime ja pealegi oli tal puusamärk, mis tundus põgusa vaatluse järgi ehtne. Mina arvasin esimese hooga, et tegu on EXALT-i või tulnukate loodud kõrgema taseme infiltraatoriga, kuid Frank lükkas selle mõtte kõrvale. Komandör Bradford ennustanuks sellist juhtumit mitu päeva ette.

Muidugi, kuigi see Mesimagus ei ole ohtlik, ei vähenda see tema müsteeriumit. Kuidas ta Maale sattus? Miks ta on nii sarnane samanimelise olendiga, keda me juba teame? Ma loodan, et me saame nendele küsimustele mingidki vastused enne, kui ta paari päeva pärast Kaleidoskoobi kaudu ära saadetakse. Mul õnnestus panna tema eluruumi mõned jälgimisseadmed enne, kui ta vestlus koos Frankiga lõppes. Ma loodan homme neilt salvestistelt saada mõne vastuse, kui meie külaline arvab, et ta on üksi.

Kui ka sellest midagi välja ei tule, pakub see minu tavalisele tööle huvitavat vaheldust. Vrakkide lammutamine ja lahkamine on muutunud liiga tavaliseks, ma tundsin, et mul on vaja väljakutset.

 

o.O.o

 

Mesimagus oli järgmiseks hommikuks hästi välja puhanud.

Kuigi tuba oli väike – eriti võrreldes Siniverelise Printsi ja Esteemi avarate kambritega, kus ta elanud oli – tundus see mugavam kui ta oodata oskas.

See meenutas talle veidi tema enda tuba või koguni Bon-Boni kodu külalistetuba.

Peale voodi ja laua siin muud polnudki. Ainult väike külmkapp. See külmkapp oli parim asi, mida ta viimastel aegadel näinud oli.

Tahad midagi külma juua? Pole vaja isegi kööki minna, see on otse sinu kõrval! Sa ei pea voodistki välja tulema, kui suudad asju hõljutada!

Ta tahtis omale ka sellist. Kohe, kui ta koju jõuab, ta leiutab sellise. Äkki saab sellise üles panna koguni tema peidukohta Hekidimensioonis. Muidugi, tema kodumaal olid külmkapid täitsa olemas, aga need ei olnud nii väiksed.

See uudne unelm oli Mesimagusat enne magamajäämist pikalt lõbustanud, ta itsitas selle mõtte peale. Hommik aga polnud sugugi nii lõbus.

Hommikusööki küll pakuti, aga see oli lahjem kui ta ootas. Röstsai, või ja mesi. See oli maitsev, kuid mitte eriti toitev. Ta küsis valvurilt, kes need talle tõi, ka mune ja peekonit, aga talle vastati mõistmatu pilguga.

Võib-olla inimesed ei suhtu hästi teiste loomade söömisse?

Ta oli just eine lõpetanud ning jõi külmkapist võetud apelsinimahla, kui keegi koputas uksele.

„Jah? Kes seal on?“ hüüdis Mesimagus, tõstis pudeli suule ja jõi sügava sõõmu.

„Juri! On aeg näidata maagiat!“ hüüti ukse tagant.

Mesimagus vajutas nuppu ukse kõrval ning uks libises lahti. „Juri! Tulid mulle maagiliste müntide trikke näitama või?“ noris ta heatahtliku naeratusega. „Või räägid millestki ägedamast?“

Suurel inimesel oli näos lai naeratus nagu alati, samuti seljas ka see paks ja must turvis, mis tal eilegi seljas oli. „Ma näitan sulle oma maagiat! Aga siin ma seda teha ei saa, doktor Vahlen ja doktor Shen ei luba mul enam müüre purustada. Seepärast läheme me harjutusväljakule! Kas oled valmis?“

„See on tore!“ noogutas Mesimagus. „Ma ei jõua ära oodata, kuna sa näitad mulle, mida Videvikusära sulle õpetas!“

„Ja mind huvitab samuti, mida sina suudad, Mesi,“ kõlas Juri selja tagant hääl. Märal kulus hetk aega ning ta pani hääle ja näo kokku. „Mind huvitab väga, milline sa oled võrreldes Videvikusäraga, kui ta siin oli,“ ütles doktor Vahlen suure mehe tagant.

„Oh doktor Vahlen,“ pilgutas Mesimagus silmi. „Ma ei märganud, et sina ka siin oled,“ tunnistas Mesimagus häbelikult. „Milliseid parameetreid sa võrrelda tahad?“

„Esialgu telekineesi, nii mahu kui massi mõttes, pärast seda, kui suurt arvu objekte sa korraga valitseda suudad,“ rääkis Vahlen, vaadates tahvelarvutit enda käes. „Pealegi loodan ma, et nõustud näitama ka unikaalsemaid loitse, kuid leitnant Romalov nõudis, et tema demonstreerib enda omi esimesena.“

„Kõlab ausalt,“ ütles Mesimagus ja kõndis Vahlenile ja Jurile järele. „Aga seda võin ma kohe öelda, et mina ei suuda nii paljusid asju korraga hallata, kui Videvik või Haruldus suudavad. Videvik on väga põhjalik, kui teemaks on asjade korrastamine ja ta kannab selle otse levitatsiooni üle. Ta reorganiseerib ja korrastab asjad sekunditki mõtlemata... Haruldus pole küll nii põhjalik, kuid tema telekineesi täpsus võistleb vabalt Videviku omaga. Mina ei ole niimoodi detailidesse pühendunud.“

„Meile teadaolevalt on Videvikusära selle koha pealt tõesti andekas,“ ütles doktor Vahlen oma arvutit vaadates. „Ta näitas, kuidas ta suudab tõsta telekineesi väel mitmeid tonne ja tegeleda vajaduse korral üheaegselt ligi saja esemega. Üks tema lemmikliigutustest oli kaardipaki segamine telekineesi abil.“

Nad pöörasid järgmisse koridori, mida valvasid kaks kerges turvises valvurit. Mõlemad andsid Jurile au ja ka Juri tõstis vastuseks käe pea kõrvale. Siis liitus venelane vestlusega.

„Mul ei olnud enne Videvikusäraga kohtumist mitte mingit maagiat. Siis mul see tuvastati ja nad käsikisid mul minna spetsiaalselt kindla õpetaja juurde, kes võiks mu oskusi arendada. Tema õpetas mulle, Fujikawale ja Rodriguezele esimesel päeval, kuidas hõljutada münte! Matt ja Lana olid samuti selles grupis!“ Mehemüraka elevus kahanes, kui ta jätkas: „Vaid mina ja Matt oleme veel alles. Loodan vaid, et Videvikusäraga kõik korras on.“

Mesimagusagi nägu vajus ära. „Videvikusära armastab kõiki oma sõpru,“ ütles mära. „Ma olen kindel, et ta igatseb neid kõiki.“

Nad peatusid suure ukse ees, mis avanes nende ees. Ruum oli hämar, aga Mesimagus aimas juba kujusid hämaruse varjus. Metalsete lõksatuste saatel süttisid laohoones tuled ja tõid ruumi sisu nähtavale. Siin seisid ridadeviisi mingite olendite kujud.

Midagi tundus nende juures rahutukstegev, nad kõik olid valatud justkui liikumisehetkel, mõned ründasid, mõned hüüdsid, mõned jooksid...

Osad olid kahejalgsed, suuremad ja tüsedamad kui Juri, teised olid väiksed ja suurte peadega, mõned olid nelja jala ja pikkade küünistega putukalaadsed koletised.

Kuigi nad olid kõik kivist, tajus Mesimagus selles kivis elu. Aga kivi tema võimetele ei reageerinud. Ta ei suutnud kivi üles äratada ega selle sosinat kuulata. Kivi oli... Tühi.

„Kuidas need kujud tehtud on?“ küsis Mesimagus.

Juri kõndis edasi. „Kaks Videvikusära sõpra said surma, kui nad teda Vide eest kaitsesid. Ta oli väga vihane... ja kurb,“ lausus sõdur süngelt, tehes tiru ümber ühe kahejalgse kivistunud jõmmi ja läks siis inimese juurde, kes istus laoruumi nurgas laua taga.

„Iga viimne kui kivikuju oli kord tulnukas, mis ründas XCOM Alpha baasi,“ lausus Vahlen ja vedas sõrmedega üle armide oma näos. „Lõpuks oli Videvikusära arvel enim tapetud vaenlasi, see number oli ligi vissada. Järgmine oli kapten Harris saja viiekümne vaenlase peaga.“

Juri vaikne jutt inimesega laua taga oli lõppenud ja sõdur tuli Vahleni ja Mesimagusa juurde tagasi.

„Mulle neljast aitab. Kas tahad kah mõnda, Mesi?“ küsis mees kujuderivile osutades. „Harjutamise jaoks?“

Kuulamata küsimust, läks Mesimagus aegammisi ühe kuju juurde. Ta pani kabja ühe kahejalgse jala vastu, kummardus lähemale ja sosistas maa ja kivi keeles. Ta tajus läbi raudpõranda maa vastuse resonantsi, kuid kujust enesest – mitte midagi.

Videvikusära oli kogu elu nendest välja ajanud.

Ta astus aegamisi tagasi. „Ma... Vaatan, mida sa suudad ja kaon siit,“ pahvatas ükssarvik. Kujude ilmetes ei olnud ühtki vihjet kaastundele.

Kas seda tunnetust polnud nendes ka siis, kui nad elus olid? „Äkki neli. Ma võtan kah neli.“

Juri noogutas ja näitas laua taga istuva inimese suunas nelja sõrme ja viipas Mesimagusa ja Vahleni endale järgnema. Pärast mitme koridori läbimist jõudsid nad mingit sorti arsenali, kus Juri võttis ühe paljudest riistadest, mis riiuleil lebasid.

„XCOM-i relvad põhinevad erinevates vormides suunatud energial. Laserrelvad tulistavad kontsentreeritud energiat, mis sihtmärke sulatab ja põletab. Plasma toime on samasugune.

Kerged soomustläbistavad relvad tekitavad sihtmärkidesse auke. Meie vanemad relvad kasutasid lõhkeainet, et anda projektiilile selline kiirus, mis võib vaenlast vigastada või tappa,“ rääkis Juri tuimalt nagu õpetaja, kontrollis ühte sellist relva ning pani selle käepideme ette pesasse kõvera plekist karbi. Kui see oli paigas, võttis ta ühelt laualt kiivri ja pööras pea Mesimagusa poole. „Kas said aru?“

„Algelised relvad, jah,“ noogutas ükssarvikumära. „Kuskil viis aastat tagasi oli mul vaja kergekuulipildujast tulistada.“

Relva nime kuuldes Vahlen ja Juri vahetasid pilke, Mesimagus muigas.

„See ehmatas mul heina välja ja ma lasin enamikest märkidest mööda.“ Ta näolme muutus lõbusast uudishimulikuks. „Mis sa sellega teed? Kas relvas endas on maagia või peab relva kasutaja oskama maagiat, et kasutada maagilisi relvi?“

„Minu jaoks on projektiivrelvad kõige efektiivsemad, kuna nende olemus sobib kokku minu Andega,“ rääkis Juri. „Kui rääkida LANC-idest, siis neid võivad kasutada kõik. Need töötavad patarei pealt.“

„Ahah, saan aru,“ noogutas Mesimagus. „Täiesti arusaadav, kui tahta, et kõik neid kasutada saaks, aga ma olen üllatunud, et maagiakasutajad ei kasuta patarei asemel omaenda maagiat. Ma oletan, et siin on konks maagiakasutaja võimete ja tulistamiseks vajamineva energia suhtarvudes, kuid maatrikistega mängides peaksite suutma vastujõude vähendada ja efektiivsust tõsta.“ Ta lõi suu kinni ja varjas kabjaga naeru. „Vabandust, ma kaldun liialt lobisema.“

Juri näkku tõusis taas naeratus ja ta pani kiivri pähe. Nagu see, mida ta eile kandis, oli seegi üleni mustast klaasist, vaid õlgade ja lõua piirkonnas paistis metallist elemente. „Mitte kõik, kellel on Anne, et tarvitse teha samu asju. Tule, ma näitan!“

Ta viipas kaaslasi järgnema järgmisse ruumi. Doktor Vahlen pakkus Mesimagusale paari kõrvaklappe, teise paari pani ta endale pähe, kui ruumi valgustus sisse lülitati. Esimesed neli kuju seisid keset ruumi, aga ruumi enese purustused panid poni kulmud kerkima.

„Projektiilrelvad on efektiivsed vaid luust ja lihast objektide vastu, aga kõvemate märkide vastu on nad kasutud,“ ragises Mesimagusa kõrvus Juri hääl. „Vaata nüüd,“ jätkas ta ja tõstis relva õlale. Kostis rida summutatud pauke ja ühe kuju näost lendas kivipuru. „Minu Andeks on asju lüüa. Vaata nüüd.“

Juri turvise seljal hakkas helendama metallist juhete ahel, helendus levis ta vasaku käe soomuskindani. Juri võttis taas laskuriasendi ja vajutas päästikule. Tuhmide paukude asemel raputas Mesimagusa sisikonda heli, mis meenutas basstrummi soolot ja kuju pudenes ülalt alla kildudeks nii, kuidas relva raud peast vööni langes. Ta võttis järgmise märgi ja protsess kordus.

Kui teisest kujust olid alles vaid jalad, pööras Juri kolmanda poole ja lõi jalaga vastu maad. 

Põrutus heitis kuju õhku just hetkel, mil Juri lasi tühja magasini relva küljest ära kukkuda. Ta parem jalg lõi kukkuvat magasini ja ainus märk sellest, et ta hoop tabas, oli see, et kolmas kuju pudenes kildudeks ja laohoonesse tungisid päikesekiired august, mis just lakke tekkis.

Juri sööstis viimase kuju poole ja lõi vasaku rusikaga. Näha oli maagiasähvatus ning kuju pudenes laiali, nagu olnuks see klaasist.

„Näed? Mina löön asju!“ ütles Juri jälle, nagu see seletakski kõik.

Mesimagus vilistas tunnustavalt. „See oli võimas,“ naeratas ta. „Eriti meeldis mulle see, kuidas sa selle magasiniga augu lakke lõid. Nüüd ma mõistan, miks doktor Vahlen sul toas harjutada ei luba.“

Juri pühkis häbelikul ilmel üle kiivri külje ja Vahlen kõndis teise kuju jalgade juurde, mille torso vene karu puruks oli tulistanud.

„Lae parandamine on väiksem mure kui madalalt lendavad lennukid. Samas oli see päris nauditav vaatepilt,“ ütles naisteadlane ja lõi teise kuju terveksjäänud jalad jalahoobiga kummuli.

Harjutusplatsile saabus väike platvorm järgmise nelja kujuga, kui Vahlen platsilt ära tuli. Kui kujud paika tõsteti, peatusid kõigi pilgud Mesimagusal.

Mesimagus niheles veid ja võttis klapid peast. „Paistab siis, et kätte on jõudnud minu kord.“ Ta sulges silmad ja ta kõrvad pöördusid ja tõmblesid, nagu nad püüaks kuulmatuid hääli. Kui Vahlen ta poole vaatas, laskus poni madalamale ja pomises ja sosistas sõnu, millest kumbki inimene aru ei saanud. Oma hilisemates raportites, kuidas doktor Vahlen ka ei pingutanud, ei suutnud ta kuidagi kirjeldada, mis temas seda seletamatut õõva tekitas, kui ta Mesimagusa tegevust jälgis.

„See maailm vihkab neid olendeid peaaegu niisama palju nagu teiegi,“ ütles Mesimagus hetke pärast. „Ja siin on maagia pisut paindlikum.“ Ta noogutas. „Hea küll. Ma olen rohkem lähivõitleja,“ ütles ta kujude juurde traavides. „Kuigi tavaliselt ma niimoodi vaenlaste ette ei torma.“

Ta jõudis nelja kuju ette ja tundus, et ta justkui poseeris pealtvaatajatele. Järgmisel hetkel pühkis Mesimagus putukalaadse koletise jalge vahelt läbi, tema järel tungis läbi kõverduvate põrandaplaatide üles kaljuteravik, mis purustas kuju.

Mesimagusa sööst muutus peaaegu poolkaarekujuliseks külglibisemiseks ümber ühe suure peaga väikse kuju, mis moondus järsku jääks, kui Mesimagus heitis lakka nagu modell šampoonireklaamis. Suur kahejalgne kivist jõmm mattus tulle.

Viimast kivikuju – veel üht kahejalgset – tabas laest välk, kivi ei teinud tabamusest muud, kui helises.

Mesimagus peatus, tegi paar sujuvat sammu, peatus veel hetkeks ja siis ilmus midagi ta kõrvalt õhust lagedale ning välkus läbi kolme allesjääänud kuju ja kadus ära nii kiiresti, et keegi vaadata ei jõudnud.

Ta naeratas ja kummardas pealtvaatajaile. „Alustuseks ma tavaliselt pimestan oma vaenlasi, ma ei tahaks riskida mõnelt selliselt jõmmilt pihta saamisega, eriti kui nad on kiiremad kui paistab.“

Ruumis kajas Juri valju aplaus, Vahlen toksis närviliselt oma tahvelarvutit.

„Tähelepanuväärne,“ lausus ta pigem teadlaslikul, kui sõbralikul toonil. „Videvikusära esitlustel nägime ekstreemset telekineesivalitsemist, aja ja ruumiga manipuleerimist ja transformatsioone. Ta ei proovinud kunagi eksootilisemaid energiaprojektsioone, nagu selline tuli või välk...“ Ta tõstis pilgu ükssarviku ja mehemüraka poole ja noogutas. „Tänan teid, see esitlus andis mulle märkimisväärse hulga uurimismaterjali.“

Lisamata sõnagi, pööras teadlane rinngi ning läks harjutusruumist ära.

Mesimagus vaatas Jurile otsa. „Talle meeldib olla hõivatud, eks?“

„Ta on äärmiselt pühendunud,“ vastas Juri noogutades, võttis kiivri peast ning hakkas tagasi arsenali poole minema.

 

o.O.o

 

Heliülesvõtte trnaskriptsioon, dr Moira Vahlen

Tänane päev pakkus päris huvitavat uurimisainest.

Nii nagu ma ootasin, näitaski meie külaline üht-teist huvitavat, kui ta oli turvaliselt oma toas. Ta võttis näiliselt enda kõrvalt õhust raamatu. See paistis küll mõne Videvikusära näidatud asja kõrval kahvatu, tema võib sellist trikki ilmselt korrata. Samas need näidised, millega Videvikusära meile esines, olid enamasti tavapärased asjad tavapärasest materjalist, kuid see raamat, mille Mesimagus läinud ööl lagedale tõi, oli kaugel tavalisest.

Taumaturgilise energia detektorid ei suutnud tuvastada loitsu, mis raamatu nähtavale tõi. TED-id tuvastasid veel hulga keerulisi loitse raamatu enese ümbert. Paistis, et Mesimagus kasutab seda isikliku päevikuna, kuid kindlasti oli see midagi rohkemat. Ma loodan, et sel ööl võtab ta raamatu jälle välja, sest ma lisasin ta tuppa veel paremaid jälgimisseadmed, et seda eset paremini dokumenteerida.

Üks Andega löögirühmade sõduritest, talutav jurakas Juri, käis välja suurepärase idee, kuidas meelitada Mesimagus oma võimeid demonstreerima. Treeningu ajal demonstreeris ta nelja märgi kallal laialdaselt erinevaid efekte. 

See vaatlus osutus päris kasulikuks, sest equestrialased, kes varem Maal teenimas käisid, harjutasid selliseid võimeid harva. Pealegi demonstreeris me külaline kivi valitsemise väge, mida me seni pidasime võimalikuks ainult maaponi rassi juures ja sedagi ainult nende kodumaal.

Kõige huvitavam asi aga oli objekt, mida ta kasutas oma märkide lõplikuks hävitamiseks. Katse ajal oli see liiga kiire, et seda palja silmaga näha, kuid kiired kaamerad püüdsid pildile väikese kristalse objekti, mis iga märgi purustamisel kiiresti tekkis ja kadus. Minu esialgse hüpoteesi põhjal on see eleeriumist võluese, mis on tema kodumaal potentsiaalselt ohtlik. Objekti täpset koostist ja olemust võib vaid oletada, kuid ma olen üsna kindel, et selle päritolu ja koht on sama, mis tema raamatul.

Ma kahtlustan, et nii raamt kui kristall olid olemas varem ja võeti tundmatust kohast ega ole siin kohapeal loodud. Kui see on telepordi analoog, aga nii kiire, et seda on võimalik lähivõitluses kasutada, siis võib see olla meie sõdurite jaoks uus uurimisvaldkond. Miiniläheti süsteemid on lahingus kasutamiseks liiga tülikad ja aeglased, kuid ma loodan saada meie külalise abiga nendele probleemidele uusi lahendusi.

 

o.O.o

 

Mesimagus traavis Juri järel, vaatas ringi ja jättis koridoridevõrgustikku meelde. „Kuhu me läheme?“ küsis poni.

„Kapten Harris liitub sinuga homme Kaleidoskoobi kambris ja te lähete sinu kodumaale,“ rääkis Juri. „Videvikusära aitas ka temal maagiat õppida, pärast õppis ta ise palju juurde. Mina olen vaid selline „ühe triki poni,“ mina oskan vaid asju lüüa. Kapten Harris oskab aga palju rohkemat.“ Vene karu vaikis hetkeks ja kaalus sõnu. „Tal ilmselt ei ole aega meiega eriti rääkida, ta on väga hõivatud. Doktor Shen on kah seal, temale kindlasti meeldiks sinuga rääkida.“

Mesimagus noogutas ja vastas: „Ma tahaks kindlasti veel mõne Videviku õpilasega kokku saada! Ja kes on doktor Shen? Ma vist pole temast veel midagi kuuldnud, samas Vivi rääkis mulle kapten Harrisest... Kas ta on siin ainus Harris?“

„Mina tean ainult ühte kapten Harrist,“ ütles Juri ja kortsutas mõistmatult kulmu, kui nad jõudsid ukseni, millel oli kirjas „Mehhade hoolduspunkt.“ „Kes on Vivi? Kas keegi su sõpradest?“

„Vivi, tead,“ vastas Mesimagus kapja keerutades, „on see EXALT-i agent, kes päästis mind enne, kui teie kohale jõudsite.“

Juri näost paistis rahutust, nad peatusid ja Juri jäi närviliselt tammuma. „Ära sellest Vivist kapten Harrisele räägi. Talle ei tarvitse see jutuajamine meeldida.“

Mesimagus kortsutas pettunult kulmu ja ohkas. „Noh ega see vist enam tähtis olegi. Ma ei usu, et ma Vivit enam näen.“ Ta vangutas pead ja ajas kaela uuesti sirgu. „Miks sa mulle midagi Shenist ja Harrisest ei räägi, Juri? Kas neile meeldib samuti võidelda, nagu sulle?“

Juri mõtles hetke. „Doktor Shen ei ole võitleja, tema ehitab asju! Enamus sellest baasist on tema projektide järgi ehitatud ja tema on ka meie turviste ja relvade taga.“ Uksed avanesid ja nad astusid edasi ning sattusid hulga uudishimulike pilkude alla, kui nad möödusid töökoja seina ääres kabinettide ustest. Juri rääkis tasa: „Kapten Harris on hea sõdur, kuigi talle see ei meeldi. Ja ta on elanud kauem kui enamus meist.“

Mesimagus vaatas meest mõistmatul pilgul. „Kas see siis ei ole hea?“ pomises ta. Kuid siis meenus talle teine asi, mida Juri maininud oli ja temas tärkas sisemine nohik. Sõjakad mõtted läksid meelest. „Oota. Ega sa väida, et doktor Shen on see, kes Schützwaldi välja mõtles ja ehitas?“ küsis ta, elevusnoot hääles. „See on imeline! Mis sa arvad, kas ta mulle jooniseid näitab? Ma püüdsin välja mõelda, kuidas maatriksid koos käivad ja ma suutsin vaid tuvastada, et nad kasutavad energia haaramiseks mingit metalli, sest see ei töötanud ise ja jätkusuutlikult!“

„Nii doktor Shen kui doktor Vahlen on mehhadega tööd teinud. Ei usu, et sa küsida ei või,“ noogutas Juri ja avas viimase kabineti ukse. „Doktor Shen? Siin leitnant Romalov ja meie külaline. Kas on õige aeg?“

Mesimagus piilus ümber uksepiida ja nägi kaht inimest. Üks oli vana, kui kortsulise näo järgi hinnata ja teine, noorem, istus seina ääres töölaua ääres.

„Kohe olen valmis, Juri,“ vastas Shen, võttis väikse tööriista ja läks noorema mehe juurde. „Poja, kas oled valmis?“ küsis ta ja pani käe istuva mehe õlale.

Kui mees noogutas, torkas Shen tööriista istuva mehe õlga, mille peale mees pingule tõmbus. Kajas summutatud karje ja Mesimagusale paistis, et keha tõmbus valust pingule. Hetk hiljem oli kõik läbi ja mees vajus korraks lõdvalt ettepoole.

„Ühendused paistavad stabiilsed olevat,“ ütles Shen, kui oli uurinud väiksemat aparaati enda ees laual. „Tee mõned põhiliigutused, et ma näeks siit, kas probleeme on, eks?“ küsist ta ja patsutas nooremale mehele õlale. Seejärel pööras ta Mesimagusa ja Juri poole. „Vabandan viivituse pärast. Tema on siis meie külaline? Minu nimi on Charles Shen,“ tutvustas insener ennast ja naeratas soojalt. „Ja sina oled Mesimagus?“

„Täitsa õige! On tore sinuga kohtuda!“ naeratas Mesimagus vastu. „Pean ütlema, et olen su töödest vaimustuses, doktor Shen! Ma kuulsin, et enamus neid asju on sinu loodud – kas see on õige?“

Shen vangutas muiates pead. „See on ikka meeskonnatöö.“

Mesimagusa pilk libises üle ümbritseva labori. „Siin on nii palju huvitavaid lahendusi! Kuigi teie maagilised lahendused vajavad enamasti laadimist. Kas see on teadlikult nii tehtud?“

Enne, kui Shen vastatagi jõudis, lobises ükssarvik edasi: „Või on asi teie maatriksite piiratuses? Mul ei õnnestunud varem seda Schützwaldi lähemalt uurida, kuid paistis, et teie lahendused toimivad erinevalt. Miks te standardiseeritud mooduleid ei kasuta, et need pikemalt töötaksid?“

Shen pilgutas silmi ja märkas, et ümbritsevad inimesed vaatavad imeliku pilguga. Tundes, ennast liialt nohiklikult, Mesimagus naeris nõrgalt. „Vabandust, ega ma liiga palju küsi?“

Shen kergitas kulme. „No see oli pisut üllatav. Videvikusära joonestas meile põhilised maatriksid ja enamus meie maagial töötavast tehnoloogiast jookseb nende peal, aga me oleme ka ise mõningaid huvitavaid lahendusi leiutanud. Pärast esimese EG reaktori käivitamist oleme suutnud selliste energiaallikate mõõtmeid oluliselt vähendada, kuid need on ikka liiga suured, et sõdurid neid kanda suudaks. Käeskantavate sedamete jaoks kasutame me salveestatud energiat, samas mõned seadmed kasutavad ka Andega kasutaja vahendatud energiat.“ Shen jättis jutu pooleli ja vaatas meest enda taga, kes sirutas ja liigutas enda vasakut kätt.

Mesimagusa silmad venisid suuremaks, kui ta märkas, et see käsi oli õlaplaadist sõrmeotsteni metallist, pealegi oli mehe särk õla pealt maha kooritud, nähtaval oli paljas põletushaavu täis külg ja kole ühendus liha ja metalli vahel tema abaluu lähedal.

„Paistab, et see ei ole just meeldiv,“ sosistas ta nägu krimpsutades, meenutades omaenda loendamatuid haavu ja vere ning rupskite koristamist Obsidianpalees. „Paistis, et see oli päris valus, kui see käima pandi...“ lausus Mesimagus, näos kaastunne ja uudishimu. „Kuidas... Kuidas see üldse tundub? Kas on samasugune, nagu tavaline jäse?“

Tehiskäega mees ei vastanud ja liigutas kätt täies ulatuses, seejärel igat sõrme eraldi. Shen tõstis käe, et juhatada Juri ja Mesimagus kabinetist välja töökotta.

„Ausaltöeldes ma ei teagi täpselt, kuidas see töötab või miks see valu teeb. Vähemalt see töötab. Tänu sellisele tehnoloogiale on hulk sõdureid ka pärast vigastadasaamist võitlusvõimelised ja ma loodan, et kui see kole sõda lõppeb, saavad sellest kasu ka teised vigastatud inimesed.“

Mesimagus sai aru ja noogutas. „Seega võib sellisest lahendusest olla abi igale ponile? Mis sa arvad, kas seda saab kasutada ka pegasuste juures, kes on tiivast ilma jäänud?

„Pole veel proovinud ja ma ei tea, kas see õnnestub,“ vastas Shen ja sügas lõuga. „Ma tean, et pegasused vahendavad tiibade abil maagiat, mis võimaldab neil lennata. Füüsikalises mõttes on nende tiivad liiga väiksed ega suuda iialgi tekitada nii palju tõstejõudu, et kanda midagi nii rasket. Oleme kindlad, et suudame teha proteese, mis asendavad jäsemeid, kuid nende kaudu maagia vahendamine võib osutuda problemaatiliseks.“

„Aga mis siis, kui kasutada neid maatrikseid, mis võimendavad sulgi?“ küsis Mesimagus. „Selliseid maatrikseid saab kasutada selleks, et hajutada maagiat samal põhimõttel nagu tiivad seda teevad. See võib tekitada muidugi täiendavat pinget, kuid see peaks lahenema, kui proteesi omanik harjub.“ Ta tõstis kabja mõtlikult lõua vastu ja noogutas. „Kohe allika järel tuleb vägi poolitada ja osa sellest saata sellisesse vektorisse, mis tekitab sedatüüpi väge, mis pegasusi õhus hoiab.“

„See on teema, mis tuleb Videvikuga jutuks võtta,“ ütles Shen, naeratas ja raputas pead. „Tema oli see, kes esimesena sellise proteesi välja töötas. Minu töö on olnud suuremalt jaolt tema algsete lahenduste modifitseerimine ja täiendamine.“ Shen vaikis, kui kabineti uks avanes ning proteeskäega mees astus välja.

Tema armid ja protees olid nüüd hästiistuva sõjaväevormi varjus, metallist käe peale oli tõmmatud must kinnas.

„Kõik käib saja protsendiga. Aitäh, Shen,“ ütles mees. Tema tänusõnad ei sobinud ta tuima ja õõnsa hääletooniga kokku. Tema silmad libisesid üle vana inseneri ja teiste tema ümber, kuid ta ei vaadanud kellelegi otsa, ta pööras ringi ning kõndis väljapääsu poole.

„Oli rõõm aidata, Matt. Kui tahad rääkida, võid igal ajal läbi tulla,“ pakkus Shen, kest paistis teadvat, et vastust pole mõtet oodata.

Mesimagus vaatas, kuni mees töökojast välja läks ning kortsutas kulmu. „Ma ei ole teda kunagi näinud, kuid miski on temas kummaliselt tuttavlik,“ ütles ta. „Kas tema oli kapten Harris?“ Ta vaatas Shenile ja Jurile otsa. „Ta tundus olevat kuidagi... Ära.“

„Sul on õigus, tema on kapten Harris,“ vastas Shen aeglaselt noogutades. Juri silmist paistis samasugune pilk ja see tundus tema tavapärase naerunäo asemel väga võõras. „Ma olen aru saanud, et sa lähed Kaliedoskoobi abil koju. Teiste hulgas tuleb sulle kaaslaseks ka kapten.“ Charles laskus põlvili, et ta silmad oleks Mesimagusa omadega samal tasemel. Ta näoilme oli tõsine. „Ma soovitan sul talle rahu anda, Mesi. Tal on viimasel ajal väga raske olnud.“

„Mulle paistis samuti,“ vastas Mesimagus tasa. „Nagu oleks kogu maailma raskus tema õlul.“ Ükssarvik vaikis hetke ja küsis: „Kas temaga on hiljuti juhtunud midagi? Ma mõtlen midagi muud peale selle käe.“

Shen tõusis aegamisi püsti ja juhatas ükssarviku ja vene sõduri tagasi kabinetti. „Üks sai surma. Ei, paljud on surma saanud, aga tema on elus. See... see ei ole tegelikult minu asi rääkida.“ rääkis vana insener ja vajus raskelt oma toolile. „Lihtsalt ära pane pahaks, kui ta rääkida ei soovi. Meil kõigil on vaja aega, et sellest üle saada.“

Jutuajamise katkestas terav koputus. „Tere päevast, doktor Shen. Ma loodan, et ma ei sega teid, kuid ma kuulsin, et siin on keegi, kes on kodust väga kaugele eksinud.“

Mesimagus nägi, et kabinetti astus helehall punase saba ja lakaga ükssarvikumära, kes teda uudishimulikult vaatas.

„Oh, kutid, kas te ikka teate, et see on libalane?“ küsis Mesimagus, vaadates mära jalgadest kõrvadeni üle ning suunas siis pilgu Juri ja Sheni poole. „Mitte et sellega nüüd midagi valesti oleks!“ lisas ta kiiresti. „Ma lihtsalt mõtlesin, et see siin on eriti turvaline baas ja nii.“

Libamära silmist kadus rõõm ja asemele tuli kaine ja kaalutlev mõtlikkus. „Pean tunnistama, et see oli küll üllatav. Kuna sa ei kasuta kõigi vastutulnute peal tuvastusloitsu, ei oska ma välja mõelda usutavat seletust sellele, mille alusel sa seda oletad. Peale üheainsa persooni ei ole keegi isegi mulle öelnud, kelleks ta mind peab. Nüüd arvan ma, et nüüd on minu kord küsida: kes oled sina?“

Mesimagus kehitas õlgu ja vastas: „Poni. Ja loitsu pole mulle vaja, ma olen harjunud hulga libalastega ringi kondama. Võin sulle öelda, et praeguseks on see mul peaaegu instinktiivne.“ Mesimagusa hääl vajus ära, sest talle meenusid Chrysalise antud tunnid ja läbikäimine Cerci ja tema viimaste libalastest võitlejatega, mis oleks äärepealt katastroofiga lõppenud. Ta surus kurvad mälestused maha, meenutades Bon-Boni. „Nad ei ole üldsegi pahad. Ja kui sa nendega harjud, õpid sa ka teatud asju.“

„Väide, et sa oled kohtunud paljude libalastega, ei anna mulle mingit kindlustunnet,“ vastas uustulnuk ja ta näoilme ei muutunud. „Mul on kohustus kaitsta oma sõpru ignorantsete ponide ja muude olendite eest. Pole oluline, mis sa oled, kuni sa seda asja meeles pead.“

„Nii, tüdrukud...“ üritas Shen tõusvat pinget maandada, kuid tema üritusest polnud tolku.

„Ma ei ole tavaliselt salalike ohtudega hell,“ vastas Mesimagus ja ta naeratus kuhtus veidi. „Mul on libalastega väga halbu kogemusi, kuid olen kohanud ka selliseid, keda usaldada ja kellest lugu pidada. Milliseks sina osutud, pole veel selge, aga kuni sa seda meeles pead, saame me ehk hästi läbi.“

„Päris huvitav väljaütlemine sellise tundmatu olendi kohta. Printsessid palusid mul tulla siia vabatahtlike juurde, sest ma olen teeninud nende usalduse. Minu lojaalsus neile on absoluutne ja ma  teen seda, mis vaja...“

„LÕPETAGE!“ käratas Shen. Tema harjumuspärane leebus oli asendunud teraskindla pilguga ja kuigi ta jälgis sellega peamiselt uustulnukat, oli lühikesest pilgust Mesimagusale rohkem kui küll. „Tulekärakas, meile pole siin probleeme vaja. Äkki oled kusagil mujal kuni Kaleidoskoop valmis seatakse? Ja palun pane kõik mu tööriistad tagasi lauale.“

Tulekärakas tõmbus selle pilgu all kössi ja noogutas. Oma kuus kruvikeerajat ja muud riista hõljustid tagasi oma kohtadele Sheni laual.

„Sa oled liiga usaldav, Charles,“ ütles ennast varjav libalane minekule seades. „Isegi  Videvikuga olid sa liiga usaldav.“ Ta vaikis ja traavis kabinetist minema.

„Oh, selline on siis see tunne olla sellise triki vales otsas,“ pomises Mesimagus, võpatas ja vaatas uuesti Sheni poole. „Palun vabandust... Ma ei käitunud praegu päris nii, nagu pidanuks. Eriti arvestades minu... olukorda.“

„See oli lihtsalt halb kokkusattumus, millesse sa sattusid, Mesimagus. Sellel kõigel on veel palju selliseid külgi, millest sina ei tea midagi,“ ütles Shen otsaesist muljudes. „Usaldus on neil päevil väga hinnaline asi.“ Inimene ohkas raskelt ja Mesimagusale paistis, et ta vananes veelgi. „Juri, äkki juhatad sa me külalise välja? Mul vist pole täna rohkem jututuju.“

Suur sõdur, kes oli vaikselt ja tõsiselt kogu selle aja seisnud, noogutas vaikselt ning juhatas Mesimagusa kabinetist välja.

 

o.O.o

 

Mesimagus varises ohates voodisse.

„Päev või asi,“ urises ta, keeras enese selili ja vaatas lage. „Oleks siis siin baarigi. Tahaks kohe paar pudelit teha,“ jätkas ta pahuralt.

Ta puhkas ning lasi pilgul ringi libiseda. Kõik paistis täpselt samasugune nagu siis, kui ta hommikul ärkas, aga midagi jäi talle ikka silma.

Lae ventilatsiooniava äärel paistis mingi metallist asi, mis tundus kuidagi sobimatu. Ta ei olnud kunagi üheski ventialtsioonisüsteemis midagi sellist näinud.

Uudishimulikult ja ettevaatlikult haaras ta vidina maagiavälja ja tõi alla. Selle alumisel küljel paistis mingi peen metalliläikeline sinakas värk, pealmine külg oli liimine.

„Mis asi see on?“ küsis ta ja koksas seadet paar korda kabjaga. „Ei paista, et see oleks ventialtsioonisüsteemi osa! Või sattus see sinna kusagilt mujalt? Huvitav, mida see teeb...“ Ta keerutas seda maagiaväljas, et välja mõelda, mis põhimõttel töötab väike tuluke aparaadikese tagaosas. „Kas see on elektroonika?“

Ta manas uudishimuhoos aparaadile hästi nõrga välguloitsu. Aparaat tinises veidi, hakkas suitsema ning tuluke kustus.

„Ohh,“ ohkas Mesimagus. „Ma tegin selle katki.“ Ja ohkas veel korra.

Ta vaatas eset uuesti ning nägi paari sädet. „Hei,“ sosistas ta, „Hei, miks sa segi läksid, ma tahtsin sulle vaid veidi rohkem väge anda!“

Ta vaikis ning noogutas, kui järgmisi sädemeid nägi. „Mida? Mis mõttes sa ei teadnud, mida ma tahtsin?“ sosistas ükssarvik. „Kuidas muud moodi ma sinuga siis rääkida sain?“

Vastuseks kostis sisin ja popsatus.

„Jah, nii on, muidu ma kasutaks sind lahingus. Kuid sihuke vidin ei tule mulle kallale!“

Mesimagus tajus elektri ehmumist.

„Sina ja... Aga sa võinuks küsida!“

Sädelus jätkus.

„Olgu pealegi! Sa võid ringi vaadata ja välja mõelda, kuidas see tööle panna, kuid...“

Mesimagusat ehmatas koputus ning temast käis läbi süü- ja paanikatunne, kui ta arvas, et inimesed juba teavad, et ta selle asja ära lõhkus.

Hoopis uus ärevuslaine käis temast üle siis, kui külaline ukse taga rääkima hakkas.

„Mesi? See olen mina, Tulekärakas. Kas võin sisse tulla? Meil on vaja rääkida.“

Mesimagus vaatas paaniliselt ust. Tulekärakas polnud varem küll just sõbralik, kuid vahest on tema praegu parem valik. Libalasest on praegu kindlasti rohkem abi kui välgust.

Ta avas ukse, tiris libalase tuppa ning lõi ukse kinni.

„Kähku!“ sosistas ta ning hõljutas väikse aparaadi Tulekäraka juurde. „Mis see on? Miks see suitsema hakkas, kui ma vähe välku andsin ja kuidas seda parandada?“

Libalase näost käis üle rida erinevaid ilmeid, alustuseks üllatus, kui ta tuppa tiriti kuni silmade kissitamiseni selle aparaadi poole, mille Mesimagus katki oli teinud ja viimaks tõusis ta näkku lõbus naeratus.

„Paljud inimeste asjad töötavad elektri pealt. Laias laastus nad kas ei tööta või lähevad katki, kui neisse kas liiga palju või liiga vähe elektrit lasta. Neil on selle reguleerimiseks oma lahendused, näiteks patareid, mida nad poest ostavad. Kui nad saavad väljastpoolt liialt palju voolu, siis nad hakkavad suitsema, nagu sa ütlesid. Kust sa selle üldse leidsid?“

„Ventilatsiooniavast,“ vastas Mesimagus ja keerutas kõrvu. „Teine on laua all, ma just kuulsin seda.“

„Ohoh,“ vastas Tulekärakas ventilatsiooniava poole küünitedes ja seejärel laua alla kummardudes. Peagi tõsteti lauale veel kaks väikest aparaati, kui libalane tuba uurima asus.

„Kuula, Mesi, ma tean, et olin üsna järsk, aga ma pean selle eelmise kokkusaamise pärast vabandust paluma. Olla paranoiline on üks mu tööülesannetest. Mu rahvas osaleb võitluses tulnukate vastu ja ma ei saa kuningannat usaldada ühegi kandi pealt. Pealegi oskavad tulnukad aretada libaponisid, mis üritavad sisse tungida. Ja lisaks sellele on veel EXALT olemas.“ Seda lühendit ütles ta toonil, nagu oleks see vandesõna.

„Saan enamvähem aru,“ kehitas Mesimagus õlgu. Ta tõusis voodis istuli ning vaatas, kuidas libalane mööda tuba ringi luusis ja väikseid aparaate otsis. „Mul on aegade jooksul palju jamasid olnud, seega ma ei võta seda isiklikult... Kui sina ei võta.“ Ta naeris veidi ja köhis kõri puhtaks. „Niisiis millist kuningannat sa teenid?“

„Ma ei teeni kuningannat!“ sisises Tulekärakas. Tema viha tundus olevat pigem reflektoorne kui tahtlik. „Chrysalise ahnuse pärast oleksime peaaegu välja surnud. Mina teenin printsesse, sest vaat nemad on sellised valitsejad, nagu valitsejad olema peavad. Ma ei tea, mida Chrysalis plaanib, kuid mida varem me nende tulnukatega hakkama saadakse, seda kiiremini ta tagasi Badlandi kaob.“

Mesimagus pööritas silmi. „Chrysalis on alati olnud nagu koeranael istmikus, kõige oma tarbetu draama, pettuste ja manipuleerimistega.“ Ta võttis tähtsa poosi. „Sina! Too mulle teed! Sina! Kas sellest neetud Celestiast uudiseid on? Kas tegid nii, nagu ma sind käskisin? Ma panen pead veerema! Kas see on sinu arust ettekanne? Ma topiksin su kookonisse tagasi, sa igavene imbetsill, kuid mul pole resursse raisata! Välja! Mis mõttes Cadance ei nimeta oma alluvaid käsilasteks? Kuidas neid siis nimetada?“

„Ma sattusin temaga harva rääkima, kuid sa kõlad üsnagi Emakese Kalleima moodi enne Canterloti katastroofi,“ ütles Tulekärakas naeru maha surudes ning ta heitis voodi alt lauale veel paar aparaadikest. „Enne seda oli ta rahulikum ja arukam.

Aga see armastusevärk pööras temas miskit segi. Algselt oli ta valinud Cadance selleks, et omastada tema emotsioone nii, nagu libalane tavaliselt teeb, kuid ma kardan, et seda oli tema jaoks palju. Iga olend, olgu ta nii vana ja tark kui tahes, läheb pisut segi, kui liialt palju väge saavad. Chrysalis läks seega vähe rohkem kui segi,“ pomises libalane ning vaatas laearmatuuri. „Kas saaksid mingi valgusloitsu manada?“

Mesimagus noogutas, manas lihtsa valguskera ning hõljutas selle üles lambi juurde. „Kas sellest aitab?“ küsis ta ning tõmbus tagasi, lastes libalasel teha, mis vaja. „Ma ei tea, kas vägi ja võim keeras ta segi, või oli ta seda juba varem, kuid alati on ta olnud... Segane ja hirmuäratav.“

Tulekärakas vaatas valguskera ning vajutas lülitit, kasutades enda maagiat. Laelamp kustus ja Tulekärakas hakkas seda ettevaatlikult lahti võtma. „Chrysalise arusaam eetikast oli teadagi muutlik, kuid ma arvan, et see on sellest, et ta on siiski parasiitliku ühiselulise liigi matriarh.“

Veel üks väike aparaat tuli telekineesi väel lambi korpusest välja ning lambi koostisosad hakkasid oma kohtadele tagasi hõljuma. „Ma vihkan seda, kuidas kõik hakkab alla käima, kui keegi saab suure väe ligi...“ Tulekärakas ohkas ja jätkas otsinguid. „Tead, olid kord kaks parunessi, kes olid ühes transpordiettevõttes vähemusaktsionärid. Nad mõtlesid välja plaani, kuidas teiste aktsionäride usladus murendada ja hääletasid printsesside aktsiate väljaostmise poolt. Mõistagi oli see hullumeelne plaan, kuid nad tegid seda selleks, et enda kätte rohkem võimu koondada.“

Libalase näkku ilmus nõrk naeratus. „Tegelikult ma kasutan neilt väljapetetud münte telekineetilise relvana. Nende väärakas armastus oma jõukuse vastu on emotsioon, mida ma sealjuures kasutan. Ma ei usu, et sina oleks midagi sellist kunagi näinud? Objekte, mida on sellisel määral armastatud ja jumaldatud, et see vägi on neisse pidama jäänud?“

„Ma olen... sellistest asjadest lugusid näinud. Raamatutes näiteks,“ vastas Mesimagus kõhklemisi. „Aga ise pole ma kunagi midagi sellist näinud. Selleks on ikka haiglast pingutust vaja, et füüsilisse objekti selline jälg jätta.“ Ta kortsutas kulmu. „Ainus asi, mis võiks sellega sarnaneda, on ehk Alikorni Amulett, aga sellegi juures kahtlustan ma, et asi oli ikka selles, et selle looja tegi sellesse väge manades vea ja see ei ole omaniku emotsioonide jäljend.“

„Kas tõesti? Meie siin arendame teooriat, et Alikorni Amulett tekkis sarnastes oludes nagu siis, kui ühe inimesega meil siin õnnetus juhtus. Sa ju nägid kapten Harrist, kui doktor Sheni juures käisid?“ küsis Tulekärakas, eemaldas ühe kaablikanali kaane ning võttis selle alt järgmise väikese aparaadi välja. Mesimagus noogutas ja Tulekärakas kõhkles hetke. „Kas sa ta arme nägid? Ja vasakut kätt?“ Mesimagus noogutas nukralt. „Maal arendavad inimesed tehnoloogiat, mis kasutab eleeriumi-nimelist elementi, mida Maal ei leidu. Sellega valitsetakse ja võimendatakse maagilist energiat. Aga Equestrias võivad sellised seadmed läbi põleda. Sõna otseses mõttes.“

Mesimagus pilgutas silmi ja lausus: „Ehk et samamoodi nagu siis, kui ma sellesse aparaati liiga palju elektrit lasin?“ Ta osutas läbipõlenud aparaadile, mille ta ventilatsiooniavast leidnud oli. „Kuid selle amuleti juures on sellest võrdlusest vähe abi. Alikorni Amulett ei suurenda vaid kasutaja väge, ta mõjutab ka kasutaja mõistust. Aga see ei põle läbi.“

„Kümme punkti! Aga siitmaalt lähebki asi huvitavaks,“ ütles Tulekärakas ja vaikis hetkeks, et kaablikanalile kaas tagasi panna ja kättesaadud vidin lauale tuua. „On üks strateegiline resurss, mida Equestrias tuntakse arkaniidi nime all ja mille abil iidse kodusõja ajal ükssarvikutest maagid ennast kõndivateks superrelvadeks muutsid. Enimlevinud ajalookäsitluste järgi enamus arkaniidivarudest hävitati, kui Celestia korra majja sai. Võib juhtuda, et Alikorni Amuleti vääriskivi võib olla tulnukate eleeriumi allotroop. See on praegu kõige asjalikum seletus sellele, kuidas see kasutaja väge võimendab, kuid kuidas täpselt see mõtlemisele mõjub...

Teeme nii, et see, mis ma sulle räägin, siit ruumis kaugemale ei levi, eks?“ sosistas Tulekärakas.

Mesimagus noogutas nõustuvalt.

„Kui kapten Harris need vigastused sai, tegi ta parasjagu tegusid, milleks vaid printsessid võivad suutelised olla. Pealegi ta naeris võikalt nagu Badlandi šaakal, kes on abitu ohvri kätte saanud. Ja Lana...“ Tulekärakas peatus järsku ja hingas sügavalt. „Kapral Jenkins teatas, et Harris oleks ta äärepealt tapnud, kui ta enne vigastada poleks saanud. Täiesti normaalne sõdur keeras kahekümne minutiga täiesti segamini. Praeguse teooria järgi on Alikorni Amuleti vääriskivi eleerium ja aine ebapuhtuse pärast ei ole selle mõju nii suur. Kuid tulemus on sarnane: suurem vägi ja hullukskeeramine.

„Oh,“ lausus Mesimagus ja pani kabja lõua vastu. „Päris huvitav, milline... hing eleeriumil on?“ Nähes Tulekäraka imelikku pilku, Mesimagus muigas häbelikult. „Tead... tuli on temperamentne, elekter irratsionaalne, tuul mängleb, vesi on enamasti tähelepanelik ja maa on üldiselt loid. Ja ära parem taha, et ma veel metallid ette loeks.“ Ta vangutas pead ning jätkas: „Kuid kristallidel on võime... mõista teineteist. Oleks lihtsalt huvitav, mida ma tajun, kui näeksin mõnd eleeriumitükki lähemalt.“

„Mina seda ei soovitaks, kuid usutavasti saaks midagi korraldada,“ vastas Tulekärakas, noogutas ning vaatas siis pahuralt kirjutuslauda seina ääres. Ta traavis laua juurde, tõmbas ühe sahtliploki välja ning võttis selle tagant veel ühe väikse aparaadi. „Ehk et see on siis tõsi. Alguses oli väga imelik ette kujutada, et sa ei pärine minu Equestriast, kuid siin on nii palju vastuolusid, mis näitavad, et see võib siiski tõsi olla. Teatavasti olen ma käitumisekspert ja tunnen kodumaa liike ja rasse päris põhjalikult, aga sinu juures olen ma näinud täna asju, millega ma iialgi varem kokku ei ole puutunud.“

„Ah jah hehee,“ muheles Mesimagus. „Ega sa seda veel Vahlenile ole öelnud? Olen kuulnud, et see võib ta tervisele halvasti mõjuda, kui ta midagi sellist teada saab...“ Ta kallutas pead ning küsis: „Mida sa mõtled nende „vastuolude“ all? Nagu näiteks?“ Jälle klõbises üks väike aparaat teiste omasuguste üha kasvavas kuhjas keset lauda. „Ja mis asjad need on? Ma tajun, et neid on siin veel kümneid: seinte taga, põranda all, kõigi kolme laepaneeli taga... Kas see on mingi inimeste käitumise veider iseärasus?“

„Ma pole meie doktoriga veel midagi väga erilist jaganud, kuid me vist oleme sellest hetkest juba möödas, kus see veel meie mure oli. Aga rääkides sinu iseärasustest...“ Tulekärkas pööras näo otse Mesimagusa poole ning ta tundus nüüd näost vanem kui hetk tagasi. „Ma olen juba pool päeva sul järel käinud ega ole kuulnud ainsatki kabjasammu. Su sammud pole mitte vaigistatud ega ettevaatlikud, neid lihtsalt ei kuule. Kuigi vaikuseloitsud pole midagi erilist, on samas su hääl ja hingamine kuulda, kui kõrva teritada. Peale selle pole sul lõhna. Selline on siis minu esialgne mulje. Ma olen libalaste keskel üles kasvanud ja ma tean, kuidas spioon ära tunda ja taban ära, kui miskit on valesti.“

Libalane tõstis kabja, ennetamaks vahelesegamist. „Väliselt paistavad sinust kõik iseloomu- ja käitumisiseärasused, mida on oodata ühelt Equestria märalt, kui ta on äsja tõsise konflikti üle elanud, aga sa oled ju midagi enamat? Vähemalt midagi teistsugust? Ma nüüd otseselt ei nõua, et sa siin ja kohe avaldaksid, kes sa oled, kuna ka minul oleks üsna ebameeldiv, kui keegi võõras tuleks ja käseks mul mu kitiini näidata.“ Väsinud pilk Tulekäraka näos asendus laia naeratusega. „Celestia kindlasti teab, et mulle ei meeldi ennast näidata ponidele sellisena, nagu ma tegelikult olen. See nägu sobib mulle suurepäraselt ja sinu oma sobib sulle kah.“

Mesimagus ohkas. „See ongi mu tegelik nägu.... Aga jah, ma olen paljutki üle elanud ja kõik see on muutnud mu selliseks, nagu ma praegu olen.... Aitäh, et mõistad mind.“ Ta vangutas pead, mõtles midagi lisada, kuid otsustas siis teemat vahetada. „Räägi mulle ühest asjast. Sealtmaalt, kui ma siia saabusin, kõik muudkui vihjavad, et Videvikusäraga juhtus midagi... Ja kapten Harris on miskit üle elanud. Lihtsalt... räägi mulle, mis Equestrias toimub.“

Naeratus Tulekäraka näost hajus ja ta rääkis emotsioonitult ja monotoonselt: „Nädala eest toimus Equestria ühendatud rasside pealetung, et vabastada linn, mille oli vallutanud vaenulike inimeste organisatsioon EXALT. Sabotaažis rünnaku ajal sai palju sõdureid surma, nende hulgas ka Elaine Jenkins ja Yumiko Fujikawa, kes olid kapten Harrise kõrval staažikaimad XCOM-i sõdurid. Nemad olid ka Videvikusära esimeses maagiaklassis, kui ta siin, Maal, oli.“

Tulekärakas hingas kaks korda sügavalt ja jätkas: „Kapral Jenkins ja major Fujikawa tapeti Canterlotis ja Videvikusära nägi mõlemi surma pealt. Tema oli see, kes teo toime pannud kaks EXALT-i spiooni kinni pidas. Üks oli otseselt süüdi tapmiskatses printsessile ning Luna pagendas ta igaveseks Kuule. Teise, kes oli süüdi XCOM-i sõdurite tapmises, mõistis kapten Harris välikohtu korras surma ja hukkas enne, kui Equestriast siia naasis.“

Mesimagus vangutas kurvalt pead. „See oli Videvikusära jaoks kindlasti äärmiselt raske. Kui teie Equestria on samasugune, nagu minu oma, siis ma ei kujuta ettegi, kuidas ponid selliseks sõjaks valmis võinuks olla.“ Ta vaatas libalasele otsa. „Kuidas ta seda üle elab? Olen kuulnud, et midagi sellist elas ta üle ka siis, kui oli siin... on temaga ikka kõik korras? Või vähemalt ei ole väga halvasti?“

„Ta... taastub, kuidas suudab,“ vastas Tulekärakas vaikselt.

„Saan aru,“ ohkas Mesimagus. „Ma... Videvikusära on mu elus alati väga tähtis olnud... Ühes universumis oli ta mu parim sõber, teistes vähemalt tähtsaim õpetaja. Ma loodan, et saan temaga rääkida, kuid ilmselt ei juhtu seda enne, kui ma Equestriasse jõuan, eks?“ Ta silus kabjaga voodit ja mõtles. „Mis sa arvad, kas ma saan teda näha?“

„Eks ma uurin, kui kohale jõuame, kuid ilmselt sõltub see olukorrast,“ ütles Tulekärakas ja kohendas maagia abil aparaadihunnikut laual. „Kaleidoskoop käivitatakse homme hommikul ja siis me saame Equestriasse. Kas tahad veel midagi?“

„Tegelikult jah, sa ei ole ikka veel minu küsimusele vastanud,“ ütles Mesimagus pilku tõstes. „Mis asjad need on, mis sa siit kokku otsisid?“

Tulekäraka nägu muutus häbelikuks, ta pööras pilgu ära ning kaalus vastust. „Noh sa ju tead, et doktor Vahlen on teadlane, eks? Paljud teadlased koguvad teavet vaatlusandmete põhjal ja paljud teadlased on arvamusel, et kui vaadeldav teab, et teda jälgitakse, siis on saadavad andmed ebatäpsemad...“ Ta vaikis ning vaatas Mesimagusale tähendusrikkalt silma.

Mesimagus pilgutas silmi.

Pilgutas veel ja siis venisid ta silmad suuremaks. Siis avanes suu. „Misasja. Luurab mind või? Kas see on üldse seaduslik!?“ Ta jäi voodi peale kokutama ja Tulekärakas kappas toast välja, jättes valge ükssarvikumära oma paanikaga kahekesi.

„Nii lihtsalt nad nüüd ei pääse!“ urises Mesimagus.

Ta astus lambi alla ja hakkas sellega sosistama. Mõne hetke pärast hakkas valgustus värelema ning kõik elektroonikaseadmed siin toas särisesid ja põlesid läbi. Ka tuled kustusid ning saabus pilkane pimedus.

Mesimagus pilgutas silmi, tõstis kabja silme ette ning urises: „Tubli, Mesi. Väga tubli.“

 

o.O.o

 

Heliülesvõtte ärakiri, dr Moira Vahlen

Ma teadsin, et Tulekärakaga tuleb probleeme.

 

o.O.o

 

Mesimagus kuulis koputust uksele ning avas selle maagia jõul. „Tulekärakas?“ haigutas ta. „Kas on hommik?“

„Jah, on küll, Mesi,“ vastas mära ukselt. Mesimagus vaatas ukse poole ning nägi, et Tulekäraka nägu oli küll tõsine, kuid mõistev ja ta seljas oli vorm, mida ehtis Celestia ilumärk. „Ma mõtlesin, et äkki on sul vaja aega, et rahulikult ärgata ja natuke süüa. Kaleidoskoop käivitatakse poole tunni pärast.“

Mesimagus haigutas veel korra. „Hea küll, kerge söök kuluks küll ära.“ Ta sarv lõi helendama,  sassis lakk võttis esindusliku vormi ning karv muutus puhtaks ja säravaks. „Oleks lahe, kui see loits manaks ka tassitäie kohvi lagedale.“

„Kindlasti leiab ka kohvi, kuid me peame kärmelt minema,“ vastas Tulekärakas, juhatades ükssarviku mööda koridori suure liftini. Nad jõudsid kabiini ning Tulekärakas vajutas nuppe, kui usked sulgusid. „Mida sulle Kaleidoskoobist räägitud on?“

„Inimesed on seda maininud küll, aga pole öelnud, mis see on,“ ütles Mesimagus. „Oletan, et see on mingit sorti portaal, kust pääseb Equestriasse?“

„Õige. XCOM ehitas Videvikusära abiga kambri, mis töötab nagu teleporter, mis viib Equestriasse. Sellega saab mõlemas suunas liikuda, ühest maailmast teise,“ rääkis libalane. Uksed avanesid, nad traavisid käbi koridoride ning jõudsid söögisaali ja otse kohvimasina juurde. „Ma ei tea, kuidas sina maailmade vahel reisid, kuid see aparaat on üsna iiveldamaajav, see ei ole selline, nagu tavaline teleport.“

„Olen kogenud igasuguseid teleportatsioone ja mõned neist on olnud päris halvad. Ma pean seda meeles,“ vastas Mesimagus, hõljutas tühja tassi ning kallas sellesse kohvi ja vaatas peekonikandikut. „Kahju, et me hommikusööki süüa ei jõua. Paneksin praegu terve käntsaka peekonit nahka.“

Seda kuuldes tõusid Tulekäraka kulmud kaunis kõrgele. „Mis asja?“ Mesimagus haaras telekineesiga ühe peekoniviilu ja pani suhu. „Mida?“

„Sa peaksid sellist menüüd varjama, kui koju jõuad. Vähemalt seni, kuni ma tagasi teenistusse jõuan, ei tahaks mina seda teistele seletada,“ ütles Tulekärakas, kulmud endiselt kõrgel ning ta leviteeris enda juurde pudeli jaheda veega. „Lähme parem Kaleidoskoobi juurde. Parem varem kui hilja.“

Mesimagus kehitas õlgu, näppas veel viilu peekonit ja läks Tulekärakale järele. „Miks ma ei võiks peekonit süüa? See on ju maitsev!“ Tulekärakas ei pööranud pead ning Mesmagus vangutas pead. 

Nad läbisid koridorid ning jõudsid taas lifti juurde. Nad laskusid paar korrust allapoole, uksed avanesid ja nähtavale tulid näiliselt samasugused koridorid. „Peaksime ehk jätkama sealt, kust me eelmine vestlus pooleli jäi. Kaleidoskoop kasutab tehislikku teleportatsioonimaatriksit, mida ükssarvik naturaalsel loitsumanamisel kasutab. Teleporteerumine võib olla... pööritav.“

Mesimagus noogutas ja limpsis kohvi. „Kujutan ette, et see vajab mõlemas otsas tohutult väge. Saatmiseks on vaja stabiilse maagiajõu asemel kontsentreeritud lööki, see võib tekitada pööritust. Umbes nagu palliga, kas sa lööd selle minema või lased lihtsalt alla veereda.“

Mesimagus mõtles veidi enda teooria üle järele. „Ma arvan, et kui sealpool oleks maagiakontsentratsioon samasuur kui siinpool, siis oleks Kaleidoskoop rohkem tasakaalus ja teleportatsioon stabiilsem. XCOM võiks investeerida mõnedesse eleeriumilt käivatesse juhtplokkidesse, mis vahendaks õige koguse energiat mõlemilt poolt ja laenguvahe klapiks täpselt... Ilmselt keskkohas oleks parim hetk?“

Tulekärakas kehitas õlgu ja nentis: „Mina olen vaid reisija ega jaga midagi neist imedest, mis seda käitavad. Mulle on jäänud vaid muljed, et üleminek on pööritamaajav, sest loitsu allikas on tehislik. Umbes samamoodi, nagu pegaused tunnevad rahutust, kui lendavad tehislikus õhulaevas.“

Ta vaatas masinavärki ja naeris. „Ma arvan, et kõik on rõõmsad ainuüksi sellest, et see vähemalt töötab. Ehk nad saavad neist probleemidest hiljem jagu, kui tulnukad on oma tapatalgud lõpetanud.“

Ka Mesimagus naeris häbelikult. „Vabandust, et nii üksikasjalikuks läksin, ma kipun niimoodi käituma, kui uut maagiatehnoloogiat näen. Ilmselt on mul siis juba uus teooria, kui me sellest läbi käime, aga eks ma siis proovin sellest mitte rääkida.“

Ta jõi kohvitassi tühjaks ja jättis selle lähimale lauale. „Ma ei usu, et sa tead, kes meid teisel pool ootavad?“

„Teisel pool? Sellises olukorras on seal tavaliselt kapten Säraturvis ja eskort, kuid... tal on kohustusi.“ Tulekärakas mõtles hetke ja jätkas: „Tema asemel võivad olla ka kapten Laul ja kapten Tähesööst. Ausalt öeldes ma ei tea, kes meid oodata võivad.“

Mesimagus naeris. „Tore oleks näha tuttavaid nägusid. Viimane maailm, kus ma olin, oli kodust kaugel ja kuigi ma kohtasin tuttavaid, igatsen ma perekonda. Isegi, kui olen mitme universumi kaugusel.“

„Neile on ilmselt juba teatatud, seega suure tõenäosusega näed sa neid pigem varem kui hiljem,“ ütles Tulekärakas, kui nad lähenesid suurimale uksele, mida Mesimagus siin seni näinud oli. See ei liikunud hingedel, vaid lõhenes keskelt ja massiivsed pooled libisesid kahele poole seinte sisse. Nad astusid ukseavast läbi ning uks sulgus nende järel.

Kambri sissepääs oli ülejäänud ruumist eraldatud betoonseinte ja paksude klaasidega, mis olid loodud taluma lööklaineid. Ühe seina ääres paistsid juhtimiskabiinid, mis olid samasugusel moel kindlustatud. Keskel oli platvorm, kuhu oli laotud korrapärastes ridades varustus.

Platvormi valgustasid altpoolt eleeriumtehnoloogia mustrid, see andis ruumile kurjakuulutava varjundi. Ainus elusolend, kes platvormil seisis, oli kapten Harris, ta seisis tikksirgelt, pilk naelutunud kellale, mis luges järelejäänud sekundeid.

Mesimagus kõndis tasakesi inimese juurde, jäi viisakale kaugusele ja istus maha ootama. Ta vaatas kapteni poole, kuid inimene ei paistnud Mesimagusa kohalviibimisest välja tegevat. Ta teadis, et kapteni tuju pole suurem asi, kui kõik, mis Tulekärakas rääkinud oli, oli tõsi. Ta hingas sügavalt sisse ja ootas, vaatas asju enda ümber, aga ei tahtnud neid lähemalt uurida. Harrise tuju tundus imevat kogu hea energia ruumist ära.

Sekundid kella peal vähenesid edasi ja ruumis kajas vaid jäme kumin, kui masinad ennast laadisid, selle sekka kajas ka inimestest tööliste askeldamise müra.

Nullile lähenedes kostis ka Tulekäraka närvilist sosistamist.

Ja nagu libalane hoiatanud oli, oli üleminek iiveldamaajav.

See oli valgussähvatus ning Mesimagus kaotas tasakaalutaju, talle tundus, nagu tahaksid ta soolestik ja muud tähtsad organid kosmosesse laiali põgeneda. Sapp hakkas suhu lurisema. Siis lõppes kõik ootamatu erelilla sähvatusega.

Ning nii kiiresti, kui see alanud oli, istus Mesimagus äkki keset avarat kristallide vahele uuristatud koobast, köhis ja läkastas.

See ei olnud selline koobas, kus ta oli koos Tuhatnelja ja Õunaõiega draakonilaadse koletisega võidelnud. Siin oli metallist treppe ja reelinguid, see oli ohutu tee platvormilt alla ja kuigi ta polnud siin kunagi käinud, tulid talle meelde Videvikusära kirjeldused koobastest Canterloti all. Nüüd ta sai aru, kus ta on.

Kui ta sai tagasi tasakaalu ja valitses taas enese seedimist, tundis Mesimagus kohe ära kaks poni, kes all ootasid.

„Haruldus!“ hüüdis ta ja lehvitas oma õe teise dimensiooni ekvivalendile. „Õunarüüp!“

Kaks poni vaatasid teda hetke, siis Haruldus astus ebakindla sammu edasi... ning ütles midagi täiesti arusaamatut sellises keeles, mida Mesimagus polnud eales kuulnud.

„No see oli küll ootamatu,“ sosistas Mesimagus.