„Perekond tähendab seda, et kedagi ei hüljata ega unustata.“ (David Ogden Stiers)
9:45, 12.12.2015, Canterlot, kuninglikud ruumid
„Ebakõla, ma nõuan vastust!“ nõudis Luna ja temalt nõudis tohutut pingutust mitte teha rohkemat kui häält tõsta, sest kõigile pingutustele vaatamata teda eirati.
Kaosevaimu kogu tähelepanu oli koondunud lauale tema ees ja lahingule, mis laua peal kulges.
Kaheksa inimnukku (action-figuuri, parandas end Luna, kuna Ebakõla ärritas see väga, kui vahet ei tehtud) tormasid mängulauda poole, kus oli üks väike kuju, mis meenutas üht varssa Ponyvillest. Korrapärane tormijooks pudenes laiali, kui viimane nukkudest avas omade pihta tule.
„Kas sa ei näe, et mul pole aega, Kuukene? Siin käib üks väga tähtis värk,“ vastas Ebakõla etteheitval toonil ega tõstnud laualt pilku. Ta pilk peatus tulistajal ja ta naeratus venis laiemaks, kui see hävitas veel kaks kuju, kest üritasid varju joosta. Hobudraakoni suust kostis entusiastlik kisa, kui tema vaatlusalune viskas lahinguvälja kohal hõljuva helikopteri granaadiga alla ja jooksis lähedal olevasse majja varju. Kogu stseeni saatev lahingukära tuli Ebakõla suust ja mõjus kaosevaimu väidetele kõige selle erakordsest tähtsusest ruineerivalt.
Luna kulmu tõmblemine oli ainus nähtav märk ärritusest, mis kaasnes Ebakõla jaburate prioriteetide ja kuudiarhi hüüdnime kasutamisega. Kuigi tal ei olnud selle kohta konkreetseid tõendeid, kahtlustas Luna, et tema nõudmisi ei võetud tõsiselt. „Äkki see võib oodata, kuni sa mu küsimustele vastad?“ küsis Luna viisakalt.
„Miks see ootama peaks? Ega sa mul mingi käskija siin ole,“ vastas Ebakõla pettunult nagu laps, keda ema magama kamandab.
„Kes ma sulle ei ole?“ tuli segane vastus.
Ebakõla irvitas laialt ja vastas: „Täpselt!“
Viimane „elus“ action-figuur paistis läbi majakese akna ja tegeles ilmselt surmaheitlusega... kuni Luna tõstis kabja ja lõi kogu stseeni laiaks. „Ebakõla, minul on praegu minu õe õigused. Sa kas vastad või tunned tagajärgi, kui ei vasta,“ esitas Luna ultimaatumi, kui Ebakõla pettunult tagasi tõmbus, kui oli oma lahingu ootamatut lõppu näinud.
„See oli nüüd küll ebasõbralik,“ vastas Ebakõla nördinult, tegi sõrmenipsu ja liikuv dioraam haihtus laualt. Ta pööras pahura pilgu Lunale ja küsis: „Niisiis, milline see küsimus sul oligi?“
„See ükssarvikumära, kes Maalt leiti...“
„VASTUVÄIDE!“ röögatas Ebakõla ja tõstis ühe käe. „Su küsimused lähevad seda rada, nagu oleks selle tõrksa mära kannatused minu süü, aga ilmselt ei ole sul selle tõestamiseks mingeid fakte! Millega sa tõestad, et mina selle eest vastutan?“
Valvurid hüüdsid midagi ukse tagant ja Luna heitis Ebakõlale etteheitva pilgu. „Kas pean sulle tõesti meelde tuletama, et üks kord sa juba saatsid ühe ükssarvikumära Maale?“ küsis ta.
Hobudraakon tõmbus ehmunult tagasi ja vaatas kõrvale. „Varasemad pahateod ei ole käimasoleva protsessiga seotud! Nõuan protsessi katkestamist! See on suur kohtueksimus, mida ma ei kavatse ro...“
„Siis ehk peaksime tänulikud olema, et sa ei olegi hetkel kohtuprotsessil?“ katkestas Luna ja jätkas, laskmata end Ebakõlal häirida: „Mina tean seda, et meie Maa liitlased päästsid selle mära. Ma ei süüdista sind, ma vaid küsin viisakalt, kas sa oled sellega kuidagi seotud või kas sul on mingitki teavet, mis meid selle müsteeriumi lahendamisel aidata võiks.“
Ruum jäi tükiks ajaks vaikseks ja Ebakõla vaatas Lunale silma, samasugune tõsidus pilgus. Vaikus lõppes ja Ebakõla köhatas tähtsalt. „Vannun pühalikult, et minul pole midagi pistmist sellega, kuidas see mära oma kodunt ära eksis, kuid luban anda endast kõik, et aidata ta pere ja sõprade juurde tagasi.“
See on nüüd küll... ootamatu. Selle eluka käest pole ühegi asja teadasaamine olnud kunagi nii kerge, mõtles Luna Ebakõla jälgides. „Tänan abi pakkumast, aga ma ei usu, et seda vaja läheb. Kui aga leiad mingitki teavet, mis seda müsteeriumit lahendada aitaks, oleksin tänulik, kui jagaksid seda meiega.“ Luna pöördus kuninglikest ruumidest lahkuma, kuid ta sammud olid aeglased ja ebakindlad. Ta ikka plaanitseb vist midagi... Kuudiarh peatus, kui meenutas jutuajamist. Mina küsisin, kas tal on selle mära Maale saabumisega midagi pistmist, tema aga vastas, et temal pole midagi pistmist tema Equestriast lahkumisega. Minu küsimusele ta otse ei vastanud ja ta on alati hoolikas sellega, kuidas ta asju ütleb. Luna vaatas järsult Ebakõla poole ja nägi ta näol laia hambulist irvet.
„Spoiler!“ kuulutas Ebakõla ja haihtus suitsupilves.
„Printsess? Kas me peame teatama, kui Ebakõla naaseb?“ küsis üks valvur ukse juurest.
„Ei, seda ei ole vaja,“ vastas Luna pead raputades. Nii kaua, kui ta pole veel otse mingit pahandust teinud, ei näe ma ka põhjust, miks Ebakõla karistada... Veel. Kui ma õigesti mäletan, läksid Haruldus ja Õunarüüp sellele müstilisele märale Kaleidoskoobi juurde vastu. Kuigi tahaks isegi teda tervitama minna, on mul veel üks kohustus, mille täitma pean.
Printsess Luna astus kuninglikest ruumidest välja ega öelnud midagi nahksete tiibadega pegasustele, kes talle järgnesid. Ma võin küll neid veenda, et igasuguse atentaadi vastu aitab ka mu enda võitlusoskustest, aga asi pole ju selles? Kõik me ju lesisime loorbereil ja uskusime, et vaenlane meid ei ohusta. Oh, kuidas me küll eksisime...
Ponid ja teised liigid andsid koridorides sellele kolmikule viivitamata teed, aga kindluse valvepost oli erand. Kindluse sõlmpunktidesse olid üles seatud valvepostid ning Säraturvis ja teised ülemad olid organiseerinud patrullid, hoidmaks kordumast tragöödiat, mis oli hiljuti muidu suhteliselt ohutut pealinna raputanud. Kontroll kehtis absoluutselt kõigile ning Luna ootas kannatlikult, kuni teda ja ta eskorti kontrolliti enne, kui nad tohtisid haiglatiiva poole edasi kõndida.
Haiglatiib oli pärast Applewoodi tagasivõtmise operatsiooni mõnevõrra rahunenud. Rahvast oli küll palju, aga koridorid ei olnud enam ummistatud meedikuist, kes elu ja surma nimel ringi tormasid. Luna ei teatanud oma visiidist ette ega teinud oma külaskäigust etendust. Ta jalutas vaikselt fuajee seina ääri mööda ja suundus üksikpalatite poole viivasse koridori. Selle lõpus pingil istusid Võbelus ja Vikerkaaresööst, mõlemal murelik nägu peas, kui printsess lähenes. Tema saatjad peatusid viisakal kaugusel ja asusid koridori sissekäigul valvesse.
„Ma mõtlesin, et teie kaks olete palatis ja trööstite Roosat Pirukat?“ küsis Luna ja äkki käis ta peast läbi hirm, et peoponiga on juhtunud halvim. „Kas... temaga on ikka kõik korras?“
„Arstid rääkisid, et halvim on möödas ja harilikus olukorras võiksime olla seal ja rõõmustada teda...“ rääkis Vikerkaaresööst, kuid ta ei suutnud lõpetada, vaatas kõrvale ja ohkas. „Ta ei ole seal üksi ja see teine mära seal tekitab minus õõva.“
„No niimoodi ei ole ilus temast rääkida,“ ütles Võbelus ja ta hääl oli isegi temasuguse omaettehoidva pegasuse kohta väga vaikne. „Kui teda seal poleks olnud, poleks võib-olla ka enam Roosat meie hulgas. Pealegi ta...“
„Sa ei olnud seal, kui me ta Applewoodist ära tõime! See mära oli üleni verine ja nii kui ta esimest inimest nägi, tuli ta peaaegu talle kallale, mis siis, et inimesed olid meiega!“ vastas Vikerkaaresööst ning vaatas siis oma kapju. „Ma osalesin võitluses Ponyville'i pärast, enne kui haavata sain, ja ma vist tapsin vähemalt ühe koletise. See ei olnud asi, mida ma unustada suudaksin, ja sa ju tead, kuidas Videvik selliseid asju üle elab. Aga see mära seal...“ Kirju lakaga pegasus vaatas korraks palati ukse poole. „See veri ta seljas ei pärinenud temalt ja ta oleks ka oma päästjad tapnud, kui mind kohal ei oleks olnud. Ta ei räägi, ei naljatle, ei naerata, ei nuta. Ta ei tee midagi, ainult vahib.“
Luna pani kabja lohutuseks Vikerkaaresööstu õlale. „Iga poni reageerib sellisele traumale omal viisil. Ärge palun teda nii karmilt hukka mõistke selle eest, et ta tegi seda, mis tema arust vajalik oli.“ Vikerkaaresööst vastas aeglase noogutusega ning tõmbus veidi tagasi, et lasta Lunal minna ukseni, mille ta aeglaselt lahti lükkas.
On... murettekitav näha nii aktiivset poni sellises olukorras, mõtles Luna ja vaatas Roosat Pirukat, kes oli palati tagumises ääres mugavalt voodi külge seotud. Suurem osa tema kehast, nii palju, kui see paistis, oli kaetud sidemete ja lahastega, mis katsid Applewoodi lahingus saadud vigastusi. Ta rindkere paisus ja vajus aeglaselt ning Luna pühendas mõne sekundi selleks, et veenduda, et tema sõbra uni oleks soe ja õnnelik. Seejärel pöördus ta teise poni poole, kes siin ruumis oli.
Ta oli Roosast sedavõrd erinev kui üldse olla sai ja sama erinev paistis olevat ka tema temperament. Isegi ta hall karvastik ja tuhmlilla lakk olid vigastatud mära kõrval karjuv kontrast ning tema riietuski oli sama igav. Pilkumatud silmad pöördusid Roosalt Pirukalt printsessi poole ja ta kummardas alikorni ees lugupidavalt.
„Võid tõusta. Sina oled siis Maud Pirukas, eks?“ küsis Luna. „Pean tunnistama, et ma ei ole sinu õega eriti su perekonnast rääkinud, kuid tean, et sa oled talle väga kallis.“
„Mina armastan teda samapalju,“ vastas Maud tõustes ja pööras silmad taas õe poole. „Ma ei olnud piisavalt kiire ja ta sai vigastada. Ma ei lase enam iialgi millelgi talle haiget teha.“
Miski Maudi lubaduses pani Luna peas häirekella tööle, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu. „Ma ei kahtlegi selles,“ lausus Luna ja vestlus katkes, sest Maud eelistas rääkimisele oma õde jälgida. „Ma tänan sind selle eest, mida sa tema heaks teinud oled. Kui sa poleks seda teinud, siis kindlasti... Kas midagi on valesti?“
Maudi pea oli pöördunud aegamisi Luna poole ja ta tuim pilk ei muutunud. „Ei,“ ütles ta ja häirekell Luna peas helises ärevamalt.
„Kuidas, palun?“
„Sa tänad poni, kes tegi sulle midagi head või midagi ootamatut või käitus kenasti,“ rääkis Maud oma monotoonsel häälel. „Kõik, mida ma tegin, oli Roosa päästmine ja kaitsmine. Ta on minu õde ja pole olemas asju, mida ma pole valmis tema või mu ülejäänud perekonna kaitsmiseks tegema. Ja see, mida ma tema kaitsmiseks teha tahan, ei ole kena.“
Palatit hakkas täitma ebamugav pinge ja Lunal oli kiusatus katkestada silmside Maudiga. Aga see pinge lahtus kohe, kui Roosa voodil värises veidi. Maudi pilk hüppas kohe vigastatud mära peale, kuid ta ei öelnud midagi.
Luna kõhkles ja otsis sobivaid sõnu. „Ma siis pean vist tänud tagasi võtma,“ ütles ta ega üllatunud sellest, et talle ei vastatud. Ma pole juba aastaid kohanud kedagi, kes on nii pühendunud, mõtles ta ja pöördus minekule. Ma arvasin juba ammu, et Roosa pole ainus... ekstsentriline poni, kes nende perre on sündinud, kuid ma ei osanud oodata, et keegi võib neist nii radikaalselt teistsugune olla.
„Kui Roosa sõbrad tahvad külla tulla, on nad väga oodatud. Ma arvan, et Roosale meeldiks, kui nad oleksid siin,“ ütles Maud, kui Luna ukse avas. Pilguheit üle õla kinnitas, et morn mära polnud selle jutu ajal pilku oma õelt mujale pööranud.
Vikerkaaresööst ja Võbelus hoidusid uksest eemale, kuid kuulsid Maudi häält nii palju, et tema pakkumine jõudis nendenigi. Nad tõusid kahekesi, ootasid, kuni Luna ukse vahelt välja tuli, ja läksid siis sisse. Vaikne jutuajamine kadus Luna kõrvust, kui uks sulgus, ja Luna oli oma saatjatega üksi koridoris.
Nüüd siis viimane kohtumine, mõtles Luna noogutades ja pöördus eskordi poole. „Ma pean minema järgmisele kohtumisele, mis toimub turvatud kohas, ja ma lähen sinna otse. Teie kaks võite lahkuda,“ käskis ta ning teleporteerus haiglatiivast peaaegu tühja ruumi, kus oli vaid kaks pehmet pinki ja üksainus isik.
„Printsess,“ ütles Tulekärakas ja võttis ühe pingi kõrval valvelseisangu. Ta kummardus ja ootas, kuni alikorn istet võttis, ning tegi seejärel sama. „Ma loodan, et teie ajakava pole väga tihe, sest mul on päris huvitavaid asju rääkida...“
--
3:00, 12.12.2015, Canterloti memoratoorium
„Valvur,“ hüüdis Säraturvis, kui ta traavis ühe kuldses turvises täku juurde, kes seisis ühe ruumi juures valves. Kõnealune täkk oli Säraturvisest mõned aastad noorem pegasus ja oli üks paljudest kaardiväelastest, kes avaldasid soovi minna vabatahtlikuna Maale, kuid kellel ei olnud piisavalt vanust ega kogemusi, et vabatahtlike esimese laine hulka pääseda. Siiski kuulus see beež sinise lakaga täkk kaardiväe eliidi hulka ja pühendumus muutis ta üheks parimatest kandidaatidest, keda panna valvama kõige hinnalisemat, kes Säraturvisele oli jäänud.
„Kapten,“ vastas pegasus valvelseisangus. „Olukord muutusteta. Printsess Videvikusära on kogu päeva ruumis sees olnud. Eine toodi kohale, aga kui proovisin veenduda tema heaolus, andis ta mulle otsese korralduse kambrisse mitte enam tulla.“
Säraturvis vaatas valvurit lähemalt ja märkas kohe kotte ta silmade all. Ta on veel erk ja valvel ning treenitus võimaldaks tal seista siin veel ühe päeva... Aga ta peab puhkama. „Lõpeta valve ja kanna kasarmus ette. Minu andmetel pidi sinu vahetus lõppema ligi 18 tundi tagasi. Valvan printsessi järgmise vahetuse saabumiseni.“
„Pole probleemi, söör,“ vastas valvur ja tõmbus liiga kergesti sirgu. „Ma ei taha postilt lahkuda, äkki printsess Videvikusära soovib midagi.“
„Ma ei öelnud sulle praegu soovitust, kapral,“ vastas Säraturvis ja kuigi ta hääl oli rahulik, vaatas ta valvurile karmilt otsa. „Sa oled oma ülesande täitnud ja sa ei saa printsessi aidata, kui oled puhkamata. Mine ja puhka.“
Valvur ei kannatanud ükssarviku pilku kaua ja langetas silmad. „Aru saadud, söör,“ ütles ta ja marssis mööda koridori Säraturvise silmist minema.
Säraturvis saatis teda pilguga ja pööras siis memoratooriumi paarisuste poole. Kabi tõusis ja lükkas ukse lahti ning ta astus tasakesi peatunud ajahetke keskele.
Tuba ta ümber oli võõras, kuid ta tundis kergesti ära inimeste seadmed ja valgustuse, näha olid ka eralduskardin ja voodil lebav teadvusetu seersant Lana Jenkins. Säraturvisel oli selle naisega olnud vähe kokkupuuteid, eredamalt tuli meelde ebatavaliselt suur hulk tema kohta kirjutatud distsiplinaarettekandeid. Siiski oli ta võitluskaaslane ja üks Videvikusära sõpradest. Kuigi ta tundis inimese kaotuse pärast nukrust, ei olnud see Säraturvise suurim mure.
Videvikusära istus ruumi keskel ja vaatas pilkumatute silmadega projitseeritud stseeni. Ühel pool teda oli taldrik poolelijäänud einega, teisel pool kuhi voodiriideid. Säraturvis ei tahtnud mõelda sellest pehmest inimnukust, mis tekkide peal lebas, ja ta istus õe kõrvale. „Vidi...“
„Kao välja.“
Neis sõnades oli nii palju mürki, et Säraturvis kohkus. „Me tahame sind aidata, Videvik,“ ütles ta ettevaatlikult.
„Ma üritan eraldada EXALT-i loodud müürilille seadmestiku maagilist signatuuri, mida kasutati Lana ... ründamiseks nii, et vahele ei jäädud,“ ütles Videvikusära, hääles viha ja kannatamatus. Ta pilk nihkus teisele inimesele projekteeritud stseenil ja ta jätkas: „Kui ma selle saavutan, siis saan luua loitsu, mis seda tuvastab. Siis seda enam juhtuda ei saa. Ainus võimalus sul abiks olla oleks see, kui sa suudaksid tuvastada minu loodud sellise loitsu sisemised mehhanismid, mille mina olen loonud avastamatuks. Kao välja.“
„Sa paned mind muretsema... Ja samuti kõiki teisi ponisid, mida kauem sa siin oled, Videvik,“ ütles Säraturvis peaaegu sosinal. „Kindlasti sa lahendad selle müsteeriumi kiiremini, kui oled omas voodis maganud ja korralikult söönud. Ei ole põhjust end niimoodi piinata...“ Hetkel, mil see sõna Säraturvise huulilt tuli, mõistis ta, et ta oli teinud vea.
Videvikusära pööras pilgu viimaks venna peale. „Ei ole põhjust?! Mina lõin müürilille loitsu. Mina olin Lanaga samas ruumis, kui see juhtus, ega teinud midagi! Tema ja Yumiko on surnud, sest mina lihtsalt istusin ega teinud midagi! Ma ei sobi printsessiks, kui ma lasen sõpradel surma saada ja istun ise niisama. Ma pean leidma viisi, kuidas tuvastada minu loitsu kasutamist meie vastu, ja seda saan ma teha ainult siis, kui sa ära lähed.“ ta pööras pilgu kohe stseeni poole tagasi.
„Videvik...“ alustas Säraturvis ja sirutas kapja, et õde kallistada...
Videvikusära jalg välkus ja venna kabi löödi tagasi. „KAO VÄLJA!“ karjus ta ja tema sarv lõi helendama.
Ning Säraturvis oli teleporditud koridori.
Kuidas ma nüüd veel teda aidata saaksin, küsis endalt Säraturvis ja vaatas memoratooriumi uksi. Cadance, sa teadsid alati, mida kuidas Videvikule läheneda. Sa alati teadsid, mida öelda, et tal parem hakkaks. Täkk katkestas selle mõttelennu, et see veel rohkem vanu haavu lahti ei kisuks. Kui ma üritaks tagasi minna, telepordib ta mu niikuinii minema. Kindlasti Printsess Luna suudaks temale läheneda, kuid on võimalik, et temagi ei suuda seda.
Potentsiaalsete kandidaatide arv selles loendis taandus üha väiksemaks ning Säraturvisel jäi üle vaid kabjaga otsaette lüüa. Ilmselt on veel vaid üks reaalne võimalus. Kui palju ma seda ideed ka ei vihkaks, siis ilmselt on vaid TEMA see ainus, keda Videvikusära on nõus kuulama. Pärast esimest rünnakut Canterlotile nõudis ta just teda, mitte mind.... Loodetavasti kuulab ta ka nüüd just teda. Säraturvis ohkas sügavalt ja seadis end ukse kõrvale valvepostile. Ta pidi nüüd oma valavurikohuse lõpuni teenima ja alles siis, kui vahetus saabub, võib ta minna kapten Harrist otsima.
--
8:30, 13.12.2015, greifide enklaav, Canterlot
Loll tibu, kujutles Alvar oma isa praegu ütlevat, kui ta surus maha tungi mitte joosta koridori lõpus paistvate usteni. Tahad, et su kaaslased sind tõsiselt võtaksid, aga sina ei tunne kella? Kuidas nad saavad sind edaspidi väärtusliku liitlasena võtta, kui sa enda määratud kellaajaks koosolekule ei jõua?
Noor greif puhkis pahuralt, peatus uste ees ja silus oma vormi. Ta ei vaadanud üle õla mürmidooni poole. No ei taha praegu näha, kuidas ta kiivrit kallutab, see ajaks mind veel rohkem vihale, mõtles ta ja avas ukse.
Järgmises ruumis ootasid kaks inimest ja mõlemad tõusid, kui Alvar saabus. Leitnant Zhang kummardus nagu alati, kui nad kohtusid, sama tegi ka kapten Harris. Mõlemad seisid seni, kuni noor greif istet võttis ja kahele toolile osutas.
„Kapten ja leitnant,“ pöördus Alvar ja noogutas kummalegi. „On hea meel näha, et tulite mõlemad lahingust tagasi, samas ma saan aru, et kõigil seda õnne ei olnud. Avaldan kaastunnet teie kaotuste pärast.“ Inimestele ei meeldi eriti meenutada neid, kelle nad möödunud võite sooritades kaotasid, juba üsna pea pärast nende surma. Selle poolest on nad equestrialastega üsna sarnased, meenutas Alvar ja talle tuli kohe meelde piinlik ühepoolne jutt Säraturvisega, kes oli just abikaasa kaotanud. Alvar pidas hetke vaikust ja vaatas siis taevaterasest relva kõrgema ohvitseri vööl. „Rõõm näha, et sa tunned kingituse suhtes õiglast vastutust. Taevaterasest relvad ei tohiks kunagi olla mujal kui nende õigete omanike vööl.“
Harris vaatas korra Zhangi poole, pani siis käe mõõga käepidemele. „Aitäh, isand. See oli viimase operatsiooni ajal minotauruste nukkude vastu üsna tõhus, aga ma loodan, et ma ei solva teid, kui ma ei kavatse rohkem vaenlasi endale nii lähedale lasta, et ma seda relva jälle kasutama pean.“
Kuidas Zhang ütleski, kui ta relva mulle andis? „Kui vaenlane on nii lähedal, et ma seda mõõka kasutada saan, siis olen ma oma tööd halvasti teinud?“ „Saan aru, kapten. Sellestki on küll, kui sa seda lahingu ajal kannad,“ kinnitas Alvar, köhatas ja laotas lauale kimbu paberirulle. „Kuigi ma veedaksin hea meelega kasvõi terve päeva, kuulates teie lugusid võidetud lahingust, peame siiski tegelema asjaga.“
Greifi küünis murdis ettevaatlikult esimeste rullide vahast pitserid ja ta laotas paberi lauale. „Mu isa õpetas mulle alati, et kui sa tead vaenlase strateegiat, siis oskad kõige paremini ette näha, mida nad võivad teha. Niisiis olen veetnud palju aega ohvitseridega, kes on esimestest juhtumitest peale fikseerinud hoolega tulnukate liikumisi ja rünnakuid ning võrrelnud seda sellega, mida leitnant Zhang mulle jaganud on, ning ma tahaksin teiega jagada oma teooriaid.“
Inimesed vaatasid pabereid, mille peal paistsid kohalike maade kaardid ja nendele olid märgitud ikoonid, mis tähistasid tulnukate rünnakuid ja ka nende raskusastet. Alvar ootas, kuni inimesed tõstsid pilgud, ja jätkas siis: „Leitnant Zhang rääkis, et teie maailmas algasid rünnakud väikse mastaabiga, kus sissetungijad tegid väiksemaid röövmissioone, röövides võimalikult palju inimesi, enne kui keegi sekkus. Alles pärast Videvikusära Maale saabumist alustasid tulnukad strateegilisema tähtsusega missioone eesmärgiga tuvastada XCOM-i asukoht ja likvideerida see.“
„Laias laastus on see õige,“ ütles Harris, aga tema kahtlev pilk näitas seda, et tal on küsimusi, mille kohta ta arvas, et neid ei ole viisakas esitada.
„Ma panin selle järelduse kokku ise printsesside avaldatud ametlike teadete järgi, samuti meenutasin jutuajamisi leitnant Zhangi ja teistega ning üht-teist tuletasin loogikaga. Midagi tundlikku ei arutanud me kordagi,“ seletas Alvar ja märkas, kuidas Harris oma alluvale korraks otsa vaatas. „Meie maailmas toimunud rünnakute pinnapealne uurimine tundub kinnitavat seda suundumust, aga ma leidsin üht-teist huitavat, kui lähemalt uurisin.
Kui tulnukate strateegilised löögid Maal läbi kukkusid, siis järgnevatel kuudel nende rünnakute sagedus vähenes, kuigi nad saatsid parima varustusega eliitsõdureid. Siin tundub, et nad on sattunud samale teele. Nad on üritanud sooritada seni viit strateegilist operatsiooni.“ Alvar sirutas välja küünise ja näitas kaardil mõnd punkti, mis olid tähistatud punase ruuduga. „Cloudsdale'i hävitamisega kõrvaldasid nad suurema osa pegasustest, kes ohustasid nende üleolekut õhus. Nad on üritanud rünnata kaks korda Canterlotti ja nende rünnakute strateegilist tähtsust pole mõtet mainidagi. Selle järgi, mida ma Vikerkaaresööstult ja Õunarüübilt kuulnud olen, oli Ponyville'i rünnaku eesmärgiks kas tappa või vangistada Elemendikandjad. Ja siis... Gryphos. Hävitati selle maailma suurim elukutseline armee, enne kui see lendugi jõudis tõusta.“
„See on suurepärane kokkuvõte, söör. Kuid ma ei oska välja mõelda, kuidas seda võrrelda rünnakutega Maal,“ ütles Harris, vaadates tulnukate rünnakukohti kaardil.
Olen võitnud nende uudishimu, nüüd aga pean võitma nende tähelepanu, mõtles Alvar ja jätkas. „Siiamaani kattusid sündmused teie kogetuga. Pärast neid strateegilisi manöövreid on tulnukad tegutsenud vähem, tõmbunud tagasi oma tavapärase taktika juurde, millega te juba tuttavad olete. Samas on nad oma rünnakuid toetama kaasanud rohkem eliitsõdureid kui neid vähemaid, tavalisi sõdureid. Minu arust on sellele kaks võimalikku seletust.“
Ta tõstis ühe küünise ja inimesed tõstsid pilgud tema näole. „Esimene võimalus on see, et nende juhtstruktuuridel lihtsalt ei ole strateegilist oskusteavet, kuidas võidelda vaenlasega, kes end kaitsta suudab. Arvestades nende tehnoloogilist taset, kahtlustan ma, et et enamus rahvastest, keda nad on rünnanud, on alistatud vähema kui aastaga. Me kõik teame, et meie liit on kestnud kauem kui mis tahes teine vastane, kellega nad võivad olla võidelnud juba tuhandete aastate vältel, ja neil ei olegi muid taktikaid, sest neil lihtsalt pole muid taktikaid seni tarvis läinud.“
„Ja milline on teine võimalus?“ küsis Zhang, näoilme ilmetu nagu alati.
„Teine võimalus on see, et nad ootavad midagi ja võib vaid oletada, mida,“ rääkis noor greif ja kehitas kergelt õlgu. „Nad võivad oodata täiendusi või kõrgema taseme komandöre organiseerima meie kaitseliinide murdmist. Võimalik on veel, et nad peavad enda EXALT-i liitlasi strateegiliseks jokkeriks, millega ummikseisu murda. Kuni tulnukad ei tee midagi radikaalselt teistsugust, võime siinkohal vaid oletusi veeretada.“
Harris vaatas Zhangile mõned sekundid silma ja pööras pilgu taas Alvari poole. „Mul oli major Fujikawaga enne siia saabumist just samasugune arutelu, aga meil ei olnud selliseid häid skeeme ees. Kui te ei pahanda, ma võtaksin need kaardid ja saadaksin Maale. Komandör Bradfordil on võime näha ette, mida tulnukad teha kavatsevad, ja tema võib suuta tulnukate kavatsusi läbi näha."
Alvar noogutas ja naeratas, samas ta sisemus rõkkas rõõmust. Selline strateegiline analüüs oli selleks, et näidata neile, et ma ei ole mingi lihtne tibu, kes juhuse läbi selle positsiooni sai, vaid keegi, kes võib militaarteemadel nendega võrdselt aru pidada. Nüüd nad võtavad mind tõsiselt ja nüüd on aeg tegeleda selle kohtumise tegeliku eesmärgiga. „Hindan teie pakkumist, kapten Harris. On veel üks asi, millest ma teie kahega rääkida tahan, ja see võib teile mõlemale suurt huvi pakkuda.“
Alvari sõnavõttu häiris ettevaatlik koputus ukse poolt. Uks avanes ja saabus üks greifist valvur, tema järel Säraturvis. „Vabandan, et vahele segan, Kõrgeim Küünis,“ ütles ükssarvikutäkk kummardudes. „Mul on vaja natuke Harrisega rääkida. Privaatselt.“ Harris pigistas lõuad kokku ja ta silmad tõmbusid veid kissi, kui ta mõõga vormikohaselt rippu lasi ja koos Säraturvisega ruumi tagumise seina juurde läks.
Nende jutuajamine ei olnud kaugeltki nii privaatne kui Säraturvis oli kavatsenud, sest Alvaril oli üsna terav kuulmine ja toanurk suunas nende sosinat tema poole. Alvari kerge pahurus selle segamise pärast asendus häbiga, kui need kaks sosistamist jätkasid. Kõigest sellest põnevusest hoolimata, mida sõjast ja taktikast rääkimine pakkus, oli kerge unustada, et emotsionaalselt sarnanesid inimesed rohkem equestrialastele kui greifidele. Kuidas ma saan tahta olla võrdne nende liitlassõdalastega, kui keegi, keda ma tahaksin sõbraks pidada, piinleb niimoodi? Minu andmetel printsess Videvikusära rünnakus vigastada ei saanud.... Aga ma ei arvanud, et peaksin küsima, kas tal läheb hästi. Rumal viga, tibu. Väga rumal. Mida tähtsat sa veel tegemata oled jätnud?
Jutuajamine koridori lõpus lõppes ning kapten Harris tuli tagasi laua ja vestluskaaslaste juurde. „Ma pean vabandust paluma, Kõrgeim Küünis, aga toimumas on midagi tähtsat, kuhu ma pean kohale minema. Äkki saaksime seda arutelu jätkata millalgi hiljem?“
Alvar lõi käpaga, näidates, et ei pane seda pahaks. „Mõistan teid, kapten. Tegelikult see vahelesegamine isegi rõõmustab mind, sest ma saan aega, et mõned järeldused üle vaadata. Ma kutsun teid mõlemaid, kui mu järeldused kontrollile vastu peavad.“ Ta tõusis ning kummardus mõlemale inimesele ja Säraturvisele. Alles siis, kui mürmidoon nad välja eskortis, heitis Alvar paberitele laua peal pettunud pilgu.
Ma olin oma järeldustes nii kindel, aga kui ma ühel alal pealiskaudseks osutusin, võib sama juhtuda ka teiste teemadega, mõtles Alvar ja ta tahtis paberid pettunult ribadeks kiskuda. Inimesed üritavad meeleheitlikult leida EXALT-i päritolukohta siit maailmast ja mina mõtlesin, et mul on piisavalt palju kaudseid vihjeid, et otsimispiironda koomale tõmmata. Need õhulaevad, mida vaenulikud inimesed kasutavad, vajavad ju varustamiseks ja hooldamiseks rajatisi ning siin maailmas on vaid üks rahvas, kes võiks suuta neid vajadusi rahuldada. Arvestades Asterioni reaktsiooni, kui ta nägi nukke koos EXALT-i sõduritega tegutsemas, ei usu mina, et Minon võiks midagi sellist oma riigi piires lubada. Ma olin peaaegu juba ühte liitlast süüdistamas, et nad teevad vaenlasega koostööd. Tibu sihuke, mõtle enne, kui ütled!
Noore Kõrgeima Küünise enesekirumise katkestas tundmus, et ta ei ole enam üksinda. Ta viskus silmapilkselt õhku ja oli juba mõõga tollijagu tupest välja tõmmanud, kui nägi olendit, kes talle ligi üritas hiilida.
„No ole nüüd!“ hüüdis Mesimagus pettunult. „Kuidas ma sind luurata saan, kui sa niimoodi käitud? Nii need asjad küll ei käi!“
Kuna ruumis peale nende kahe kedagi ei olnud, siis Alvar ohkas sügavalt, lükkas mõõga tuppe tagasi ja maandus põrandal. Esimese hooga tahtis noor greif ükssarvikuhakatist sõimata, et ta ennast enese teadmata sellisesse ohtu oli pannud, kuid tema hiljutised mõtted peatasid ta. Ta ei ole ju greif, ta lihtsalt ei tea seda. Ja tema ei ole selles süüdi, et lasid tal enesele nii lähedale hiilida, tuletas Alvar endale meelde. Ta küsis: „Kuidas ma siis reageerima pidin? Miks sa üldse luurad mind?“
„Roosa Pirukas räägib alati, et ponidele meeldivad üllatused ja Haruldus räägib, et täkkudele meeldib see, kui märad nende vastu õlgadega nühivad. Ta veel rääkis, et...“ Mesimagusa jutujärg katkes ootamatult. Ta pööras pilgu kõrvale, et varjata tõusvat puna oma näos. „Noh ja teie kohtumine oli lõppenud ja ma siis mõtlesin, et proovin.“
„Väärt mõte, noh, Mesimagus,“ ütles Alvar nii kombekalt kui oskas, jälgides pingsalt varssa. Kas jälle jätan midagi tähele panemata? Vaatamata mu õpingutele equestrialastest ja nende kultuurist, on mul vähe praktilisi kogemusi. „Roosa sõpradele ja perele ta üllatused kindlasti meeldivad, aga siiski ma palun, et sa sellist trikki enam ei kordaks.“ Muidugi! Nüüd ma tean, mille ma märkamata jätsin! „Kus Õunaõis ja Tuhatnelja on? Sind näeb ju väga harva üksinda.“
Mesimagusa näoilme muutus millekski, mida Alvar kuidagi tuvastada ei suutnud. See sarnanes kõige rohkem vihastamisele. „Me ootasime ukse taga, kuna sinu kohtumine lõppeb, kuid siis tuli mister Beowulf. Teised jooksid koos temaga minema, aga mina tahtsin oodata, millal kohtumine lõpeb, ja seejärel sind üllatada.“
Kas ta on... vihane? Ilmselt võiks vist olla, kuna tema hoolikalt planeeritud üllatus kukkus läbi, mõtles Alvar ja vangutas pead. Ta ei ole greif, ta on ju equestrialane! On lollus üritada oletada tema reaktsioone sinu enda rahva kultuuri põhjal. Aga.... kas see peab ikka päris nii olema? Ta on equestrialane ja paistab andestavat minu eksimusi. Äkki oskab ta mulle vihjata, kus ma oma puudusi parandada võiksin... „Mesimagus, palun vabandust, aga ma leian, et vajan teenet. Ma olen märganud, et teen equestrialastega suheldes ränki vigu ja valesid oletusi. Mul oleks vaja poni, keda ma saan usaldada, et ma tulevikus selliseid vigu enam ei teeks. Kas sa tahaksid mind edaspidi selles aidata?“
Mesimagusa silmad venisid suureks ja ta viiksatas: „Mina või?“
„Noh, jah ma arvan, et ka teised võivad jagada oma nägemusi ja teadmisi...“
„Eieiei! Ma suudan seda! See on lahe!“ katkestas teda ükssarvikuvarss ja vehkis elevalt kapjadega.
„Siis tänan sind juba ette,“ noogutas Alvar, püüdes hoolega mitte võrrelda Mesimagusa praegust näoilmet nende nägudega, mis olid kunagi kodumaal Greater Rocksi greifidel peas, kui nad jahti pidasid. Olukord muutus kergemaks, kui ta kuulis koridorist lähenemas tuttavaid samme.
Kostsid Beowulfi rasked samud, nende vahele oli kuulda Õunaõie ja Tuhatnelja kilkeid ning need peatusid otse koridori ukse juures. „Mesi, see on õudne! Sa pead kohe kaasa tulema! Üks võõras mära räägib su õega ja ta on sinu moodi, aga vanem!“ karjusid kaks varssa kooris Beowulfi õlgade pealt.
„Ta on kindlasti vaenlaste loodud kuri koopia! Me peame õe päästma!“ kuulutas Mesimagus ja galopeeris Beowulfi poole. Golem kummardus ja sirutas harjumuspärase liigutusega käe madalamale, varss hüppas esmalt Beowulfi peo peale ja sealt seejärel õlale. „Ilumärgirüütlid, edasi! Me peame vaenlase peatama, enne kui ta meie kindlusse tungib!“
„Aru saadud, hoidke kinni,“ käskis Beowulf tuttava monotoonse häälega ja tormas mööda koridori minema. Sellega kaasnesid varssade elevad karjed.
Äkki polegi see halb mõte, üritada mitte olla Kõrgeim Küünis. Vähemalt veidike veel. „Oodake mind ka!“ hüüdis Alvar ja lendas neile mööda koridori järele.
--
Canterloti memoratoorium, aeg teadmata
Oli kulunud palju tunde, uurides ja harutades mäestusi, aga Videvikusära oli viimaks leidnud selle, mida ta otsinud oli. EXALT-i seadmete nõrgaks kohaks oli see, et nad ei eritanud maagilisi signatuure, mida võinuks avastada, vaid nad summutasid täielikult kõik teised maagilised signatuurid, mis seadmete mõjualasse jäid. Kui Videvikusära selle avastas, tegi ta selle kinnitamiseks katseid. Kui korduskatsed lõppesid edukalt, haaras Videvikusära oma kaisunuku ja tekid ning lubas enesele puhkust. See oli tema esimene viga.
„Teatage sellest. Surma kellaaeg 7:51. Surma põhjus....“ jutustas peaarst, näos kahetsus.
Naasev süütunne pani Videvikusära nutma.
Surma põhjuseks oled sina, Videvikusära, kõlas ümber alikorni needev hukkamõist. Heli ei olnud ühehäälne, vaid mitmehäälne ja sünkroonis. Kajasid valu täis Joeli ja Kimi hääled, lisaks selle õudse EXALT-i mehe sõbralik hääl ja ka tolle eeterliku tindiselt libe hääl, keda ta Maal kohanud oli. Kõige ebameeldivamaks osutus aga tema enda hääl, katkev ja süüdistav karjumine. Sa teadsid tõde sellest ajast, kui koju jõudsid, jätkasid hääled, et kõik see on sinu süü.
Tundes kahetsusvalu ja meeleheidet, oli Videvikusära läinud memoratooriumisse, et asja parandada, ja lükanud tagasi kõik abipakkumised. Keskendunud mõistus ei pea kartma midagi, mida memoratoorium võib kuvada, sest pühendub sellele, mis tal meeles oli, mitte arvamustele ja ettekujutustele. Videvikusära tavaliselt ettevaatlik ja läbimõeldud lähenemine kõigele pidanuks ideaalsel juhul igasuguse kontrollikaotuse välistama, kuid „ideaalne“ oli Videvikusära vaimu hetkeolukorra kohta palju öeldud. Siis tegi ta oma teise vea.
„Ma... Ma ei...“ üritas ta selgitada, kuid see ei õnnestunud. Kuigi Videvikusära teadis, et see, mida ta kuuleb, on vaid tema enda ebakindlus ja et ta võiks ruumist lihtsalt minema minna, ei suutnud ta vastu seista tungile üritada sellele vastu vaielda.
Sa tapsid nad, Videvik. Tapsid nad kõik.
Kambris kajasid betooni kriipivate küüniste hääled, mis Videvikusära mõnikord õudusunenägudes olid hirmutanud. Ümberringi jooksid hetked Videvikusära saabumisest Maale täpselt nii, nagu tal meeles oli. Ta maagia lõi krüsaloidi kitiinipuru ja liga hunnikuks, aga mitte enne seda, kui koletis oli kolm inimest tapnud.
Sa tapsid ka nemad, sest sa otsustasid mitte midagi teha.
Vaade nihkus tema eluruumi XCOM-i baasis ja hetkele, mil Kim ja Joel armutult tapeti. Doktor Vahlen tormas rünnakule, kuid pühiti möödaminnes teelt. Ja kogu selle aja ei teinud Videvikusära mitte midagi.
Seejärel tapsid sa nad kõik, sest minetasid enesevalitsuse.
Järgnesid mõned meenutused lahingust Maal. Tulnukad, kes Videvikusärale ette jäid, ei suutnud end kaitsta, kuidas nad ka ei üritanud. Ükssarvikust heljusid maagialained, mis muutsid kõik teelejäänud liha elutuks kiviks, ja rohkem kui üks tulnukate kosmoselaev langes taevast, kui Videvikusära neile pilgu heitis. Stseen jõudis kulminatsioonini siis, kui libadoktor löödi vastu kindluse müüri ja Videvikusära oli tema tapmisele väga lähedal.
„Mul ei olnud valikut...“ halises Videvikusära nõrgalt.
Sul on õigus. Sule ei olnud muud valikut. Tapmine on asi, milles sa päriselt osav oled. See on ainus asi, mida sa oskad. Sa lihtsalt pole sellest veel aru saanud. Järgnes juba liigagi tuttav stseen, kus Lana hingetu keha koos haiglavoodiga välja viidi. Kõik, mis sa teha saad, on seda enesele tunnistada. See on sinu eriline talent, Videvikusära.
Need süüdistused olid veenvad ja Videvikusära ei osanud muud kui haletsedes nutta. Kas see on tõsi, küsis ta eneselt ja nägi end vaimusilmas kuristiku äärel kõlkuvat. Kukkumine ehk selle tunnistamine, mida ta praegu kuulis, oli asi, millest ta ei saaks enam iialgi paraneda. Ta pidi ära minema, ta...
„Nad valetavad. Ei ole see sinu eriline talent, Videvik, ma tean seda,“ kostis Videvikusära kõrval uus hääl ja ta pidi ehmatusega oma nahast välja hüppama, kui üks sõbralik kabi talle selja peale patsutas. Tema kõrval istus sale, isegi kõhn ükssarvikumära, tal oli tuhmvalge karv ning roosa- ja lillakirju lokkis lakk. Kõige üllatavam oli tema juures näoilme. Selles polnud märkigi hirmust, mis paistis teiste Elemendikandjate nägudest, kui nad teda külastada olid üritanud, ega abitut murelikkust, mida Säraturvis varjatagi ei püüdnud. Selle mära näos paistis lihtsalt mõistmine.
„Sa ei saa olla päriselt olemas,“ kokutas Videvikusära ja tõmbus külalisest eemale. „Kui sa teaksid tõde, ei saaks sa midagi sellist öelda. Sa ei saa olla reaalne.“ Ta surus silmad kinni ja kallistas kaisunukku, valmistudes järgmiseks süütundelaineks... Aga seda ei tulnud.
Mära hääl oli kannatlik ja leebe, ta haaras Videvikusära kallistusse. „Muidugi olen ma reaalne. Ja ma räägin sulle, et asjad ei ole nii. Sa ei ole selline. Need mälestused peaksid sulle näitama, et see ei ole tõde. Suur vahe on enda ja teiste kaitsmisel ning... niisama tapmisel. Ma tean seda. Ja ka sina tead seda. Kümnekordselt. Sa karistad end asjade eest, mis ei olnud sinu otsustada.“
Kuristik Videvikusära vaimusilmas ei paistnud enam nii lähedal, kui mära jätkas vaiksel ja rahulikul toonil. Ma tahan teda uskuda. Ma tahaksin nii väga uskuda neid sõnu, mida ta räägib, aga... „Nad on kõik minu pärast surnud! Kui ma olnuks kiirem või targem, oleksin ma kõik päästa suutnud!“ karjus Videvikusära, üritades pakutud väikest lootuskiirt kõrvale lükata.
Vastus ei tulnud valgelt märalt, vaid hoopis kambrilt nende ümber. Nähtavale ilmus magamistuba, kus paistis noorem Videvikusära, kes naeratas vallatult, tehes nalja selle kulul, kellele see mälestus kuulus. Seejärel ilmus stseen peost koos Elemendikandjatega, kes olid vanemad ja minetanud igasuguse väärikuse, lõuates ühte Õunarüübi lemmiklauludest.
Järgmist mälupilti Videvikusära ise meenutada ei suutnud, kuid ta ei saanud eitada, et see tundus talle tuttav. „Kabjaosavus,“ ütles Videvikusära selles mälestuses, lugedes suurest raamatust loitsu ja heites vahetevahel pilku teisele ponile, kes selles mälestuses viibis.
„Kab.. jaja..oo..vaus... Kabja... Ohh! Ma ei hakka seda kunagi õigesti ütlema!“ vastas kahtlaselt tuttav hääl ja enne kui Videvikusära selle hääle omaniku välja jõudis mõelda, ilmus järgmine stseen.
Seal hõljus Videvikusära kohal suur ja keeruline paberkonstruktsioon ning hetk hiljem ta võpatas ja minestas, kui mälestuse omanik ütles midagi kohatut. Järgmist stseeni nähes pidi Videvikusära memoratooriumis peaaegu sama tegema, sest ta nägi, kuidas vanem ja purjus Videvikusära rääkis, kuidas ta mingil peol teiste ponide nähes, oli midagi väga kõlvatut teinud.
Mis mälestused need sellised on? Need on liiga selged ja üksikasjalikud, et olla ette kujutletud või võltsitud... „Mis see kõik on? Ma ei mäleta neist ühtki,“ pomises Videvikusära ja vaatas mära enda kõrval. „Kes sina oled? Mis sina oled?“
Nukker kaastunne asendus naeratusega. „Ma olen sinu õpilane. Sinu rüütel ja liitlane. Mina olen Mesimagus.“
Videvikusära ei osanud sellist juttu kuuldes mitte midagi mõelda, ta oskas vaid arusaamatult silmi pilgutada. Mesimagus? Tema on ju alles varss. Ta hakkas kõike juhtunut meenutama, ta mõistus otsis midagigi, mis võinuks teda niimoodi segi ajada. See mära on minuvanune... Või vähemalt umbkaudu. Ta näeb niimoodi välja, nagu Mesimagus selles eas välja võiks näha. Libalane? Võimalik, aga nemad eelistavad moondumiseks praegusel hetkel elava poni välimust ja neil on keelatud oma välimust muuta, kuni nad on Canterlotis... Oot-oot, ühes tema mälestustes ma nagu õpetasin talle midagi...
„Ajaränd? Ei, niimoodi ei tohiks mälestused koguneda ja need on liiga detailirohked, et olla ette kujutatud,“ pomises Videvikusära ja kui ta meenutas kõiki neis mälestustes nähtud tema enda erinevaid versioone, jäi sõelale vaid üks teooria. „Dimensioonidevaheline rändamine? Paralleelmaailmade kasutamine...“ Tähepöörise Habemikul oli maailma stringiteooria, mille järgi võib olemas olla mitu Equestriat, mis on eraldatud selle...
„Tubli!“ kinnitas Mesimagus ja naeratas. „Sa ei kujuta ettegi, kui palju ma olen ponidele seletanud, et ma tulen teisest maailmast!“ Tema naeratus lahtus ja ta näkku tõusis tõsisem ilme. „Tegelikult kah, Videvik. Ma nägin, mida sa uurisid. See ei ole sina.... Sa pead lõpetama enese süüdistamise või veel hullema – mälestuste kasutamise enese piinamiseks.“ Nähtavale ilmusid teistsugused mälestused, kohutavad võitlused olenditega, kes olid nii tuttavad kui tundmatud, kuid kõik nad olid kohutavad.
Ta on nii minu moodi, mõtles Videvikusära, vaadates neid mälestusi, ja siis ta tabas ära. Ellujäämise nimel on ta nii palju pidanud üle elama... „Miks sellised asjad juhtusid? Kas me tegime midagi sellist, millega me selle ära teenisime? Kumbki meist ei oleks pidanud selliste valikute ette sattuma. Me ju ei väärinud seda... Eks?“ Viimane küsimus oli juba anumine, kui Videvikusära Mesimagusale otsa vaatas.
Valge mära vangutas pead. „Ei väärinud. Ükski poni ei vääri, kuid... Sa ütlesid mulle ühes teises maailmas, et mõnikord me peame vastu hakkama... Me ei naudi tapmist ning kui me leiame kellegi, kes võitleb enesekaitseks, siis me saame rääkida ja asju rahumeelselt lahendada. Kuid need huntolendid ei suutnud teha midagi peale tapmise. Nad hävitasid perekondi, jahtisid süüta olendeid... Lihtsalt tapsid selle pärast, et nägid poni, keda tappa. Me ei saanud nendega rääkida, isegi kui teinekord tundus, et nad oskavad mõelda. Kui sattusid mõne targema peale, pidid veelgi meeleheitlikumalt oma elu eest võitlema.“
Ta ohkas. „On olemas mõistusi, mis lihtsalt ei hooli. Neid lõbustab meie piinlemine, sest meie moraal on neile sama võõras ja mõistetamatu nagu nende kalkus ja empaatia puudumine meile. Ja mõnikord, nagu selles libalastega võitlemise stseenis nägid, võivad kibestumine, meeleheide ja hirm meie võimalused meie kapjade eest ära kiskuda.“
Mesimagus vaikis mõnda aega ja kallistas Videvikusära kõvemini. „Aga,“ sosistas ta, „Isegi kui meile on jäänud vaid üks valik ja me ei tee midagi, võivad need, keda armastame, meie tegevusetuse pärast kaduda. Ja minule tundub, et seni, kuni me ei tapa kedagi vaid selle pärast, et me oskame tappa või ei viitsi muid lahendusi välja mõelda, ei ole me nende moodi. Ja meil on veel lootus.“
Nende sõnade ja kallistuse toel ilmus Videvikusära vaimusilma hoopis teistsugune kuristik võrreldes sellega, mille poole teda hiljuti surutud oli. Ta ei osanud midagi öelda, ta vastas tihedale kallistusele oma esijalgade ja tiibadega. Rohkem sõnu ei olnudki vaja. Mesimagus sai aru, mida Videvikusära üle elab ja...
„Oot-oot. See on inimnukk või?“
Videvikusära tundis piinlikkust, kui tema kaisunukk avastati, ja piinlikkus suurenes veelgi, kui memoratoorium hakkas kuvama Mesimagusa hiljutisi mälestusi.
„Ära sega minu romansi vahele!“ nähvas Haruldus Õunarüübile, samas ta hääletoonis ei olnud eriti tulisust. „Pealegi tundub, et viimastel päevadel kisub iga poni maitse veidi... eksootiliseks. Videvik on oma partiiga päris armas ja Võbelusel on olnud üsna palju südamlikke vestlusi selle Victori-nimelise džentelmeniga. Inimesed ei paista heaks kiitvat karjasiseseid suhteid, seega olen sunnitud haarama seda, mida tahan, kui aga saan. Mesimagusa väike romanss on praegu kõik, mis mul on, pealegi rabas Videvikusära viimase Sädelevate Südamete raamatu otse mu kapjade vahelt ära ega ole tagasi toonud.“
„Oh,“ ütles Mesimagus. „Seda see siis tähendab.“ Ta kortsutas kulmu ja jätkas: „Nüüd saan ma aru. See nukk on üsna Matti moodi.“
„Mid... Ei, see ei ole nii!“ ütles Videvikusära kähku ja vaatas Mesimagusaga samas suunas, nuku poole. „Miks sa arvad, et see Matti moodi on?“ Enne kui ta oma salgava jutu lõpetas, hakkasid memoratooriumi kuvatavad stseenid taas muutuma.
„Matt?“ küsis Videvikusära hääl ja nähtavale ilmus kõnealuse inimese udune kujutis. Ta väänas oma käsi ja ootas, kuni Videvikusära rääkis. „Kas sa... sügaksid mu kõrvu, palun?“
„Ei, lõpeta see!“ karjus Videvikusära ruumi poole ja vaatas siis uuesti Mesimagusa poole. „See ei ole nii, nagu paistab!“
Ta käed olid nii soojad ja see tundus nii...
PLAKS!
Videvikusära teleportatsioon poetas ta koos Mesimagusaga memoratooriumi uste taha koridori. „Sa ei näinud seal midagi ja kui sa väidad muud, pagendan ma su kuu peale!“ kuulutas ta ja üritas näidata oma kõige hirmutavamat pilku, aga punastamise tõttu ei olnud see veenev.
Mesimagus vastas mõistva pilgu ja naeratusega ning otsustas diskreetsuse huvides teema jätta. „Niisiis, sul on tiivad? See on esimene kord, kui ma näen sind alikornina.“ Tema naeratus venis suuremaks, kui pinge Videvikusära kehas veidi lahtus. „Pealegi, nagu sa ütlesid, täpsemini ütles nii üks teine sina ühes teises maailmas, et parim koht, kus täkk-sõpradest rääkida, on sinu tuba. Juhata teed ja tellime ka piimakokteilid, kui sinna jõuame!“
Celestia päikeseliste kannikate nimel, ta on nagu Haruldus.Täpselt nagu tema, avastas Videvikusära. Ta üritas paar korda uuesti ähvardada või keelduda või üldse midagi öelda, aga ei suutnud muud kui kergelt noogutada. Nad astusid täpselt kuus sammu, siis tuli talle meelde, et ta unustas midagi väga olulist. Kahe kiire teleporteerumise järel oli Videvikusära tagasi ning tema järel hõljusid maagiaväljas ta tekid ja kaisunukk. „Mitte sõnagi!“ käskis ta.
Mesimagus järgis käsku nii kaua, kui suutis, kuid lõpuks ta ikkagi muigas. „Kui tore on olla noor ja armunud.“
„HEI!“
--
Matti käsi hõljus memoratooriumi ukse käepideme kohal, ta ei osanud otsustada. Koridorides liikus praegu vähe rahvast ja ta tundis enese peal möödakäijate uudishimulikke pilke, kui ta ukse juures sisevõitlust pidas.
Särav ütles, et Videvik vajab abi ja et ta ajab kõik teised minema. Pealegi oli ta meeleheitel, mõtles Matt ja hingas enese rahustamiseks sügavalt sisse. Kui ta käitub nii, nagu ma oletan, siis ilmselt on Säraval õigus.Ta vajab kellegi abi, aga ma pole kindel, kas suudan talle just praegu pakkuda seda, mida tal vaja on. Läbi käe käis kerge surin, käsi hakkas vappuma ja ta rabas käepidemest. Ukselink lõksus ja uks avanes, ta läks ruumi ja leidis selle... tühjana.
Hetke tundis Matt ärevust. Ega ta end üle ei töötanud? Ega teda ära ei viidud enne, kui ma siia jõudsin? Või midagi halvemat? Ega midagi ometi juhtunud selle pärast, et ma siiatulemisega venitasin? „Millegi halvema“ võimalus tundus nagu noahoop rinnus, siis tõmbas ta kopsud uuesti õhku täis ja hingas aeglaselt välja. Kui ta oleks vigastatud... vähemalt füüsiliselt, oleks Säraturvis mulle kindlasti öelnud. Ärevus taandus veidi, aga piinav süütunne jäi alles nagu lomp pärast paduvihma.
Ah et võtad nii kiiresti kogu süü enda kanda, Matt? Vastupidi sinu arusaamale ei ole kõik vaid sinu süü. Sa ei ole ligilähedaseltki nii vägev, et võiksid niimoodi mõelda.
Matt muheles veidi selle mõttekäigu üle. Mitte selle mõtte üle, vaid selle üle, et see oli ta peas kõlanud Lana häälega. Ta pühkis käega üle näo ja hakkas juba lahkuma, kuid nägi tervet virna pabereid ja taldrikut pooliku einega. Kiire pilguheit pabereile tuvastas, et seal on loetamatu equestria keel, kuid ilmselt olid need Videvikusärale olulised. Kui ta kirjutab asju paberile, tähendab see, et ta töötab põhjalikult. Arvestades seda, kui palju ta siin kirjutanud on, peab see olema midagi suurt.
Seda ta ütleski.
„Jenkins, raisk“ ütles Matt, harjumuspärane vandesõna pääses tahtmatult üle ta huulte. Selmet vandesõna üle mõelda, ta kummardus ja kogus paberid kokku. Ilmelt pean paluma Zhangil või Finchil paberid tema kätte viia. Ma ei usu, et praeguses olukorras oleksin mina kõige tervislikum valik, kes temaga rääkida võiks.
Ta hirmutab sind, onju? Ei, mitte tema, vaid see, mida ta esindab. Ta vajab sind, Matt. Vajab rohkem kui kunagi varem. Sa muretsed, et kui sa teda aitad, võid sa ühel päeval hakata teda igatsema ja et ta on läinud nagu mina ja need teised, kellega sa koos teenisid. See on ju üsna isekas mõte, tead küll.
See mõte hakkas teda kummitama. Mida rohkem ta sellele mõtlemisest hoidus, seda enam see tema tähelepanu kiskus. Ma ei muretse enda pärast. Kui ma peaksin surma saama, võib see ta hävitada.
Vale. Veenev küll, aga ikkagi vale. Unusta viivuks homne ja ära mõtle sellele, mis edasi saab. Kuidas sa end tundsid Videvikusära lähedal enne seda, kui kogu see jama juhtus?
Mattile meenus hetkeks jutuajamine Videvikusäraga valmisolekuruumis. See oli nii lihtne... Nii mugav, rääkida Videvikusäraga eimillestki. Mingil hetkel tundus, nagu polekski tulnukate sissetungi janagu mind ei peetaks kodumaal massimõrvariks ja tema ei olnud nagu murtud hing, milleks viimane aasta ta muutnud oli. See oli.... tore.
Pole küll päris omaksvõtt, mida ma lootsin, kuid vähemalt areng. Sa võlgned selle nii endale kui temale, tõmba mokad mättast välja ja mine räägi temaga. Tal on veel palju aega tunda ennast hüljatuna, kui sa surma saad. Mine ja ole õnnelik praegu. Kindlasti laseb ta sul jälle oma kõrvu sügada, kui piisavalt viisakas oled. Talle meeldis see, kui sa viimati seda tegid, ja ma tean, et sulle meeldis kah.
Viimased paberid said pakki, Matt tõusis ja pööras ukse poole. Tema sammud olid kindlamad kui ruumi tulles ja ta pea oli rohkem püsti. Matt ei märganud ruumis lühikest ronkmustade juustega naist, kui ta uksest välja läks.
Hetkel, mil ta veel korraks memoratooriumi ukse pealt tagasi vaatas, oli ruum tühi nagu siis, kui ta sinna tuli.