Igal lahkuminekul on surma maitse, iga taasühinemine on vihje ülestõusmisele – Arthur Schopenhauer
9:05, 24.12.2015, haiglatiib, Canterlot
Canterloti raviasutused olid endiselt ülekoormatud, isegi kolm päeva pärast pealetungi High Peakile. Kui haavatud sõdurid olid saanud esmaabi ja viidud mujale paranema, siis saabus High Peaki varemetest vabastatud greifide laine. Vange oli halvasti koheldud ja puudulikult ravitud neist vigastustest, mida nad olid saanud, kui olid üritanud oma vangistajate käest vabadusse murda.
See vaatepilt oli segu viletsusest ja kergendusest, mida Matt oli kahjuks Maal olles korduvalt näinud. Vaatepilt on küll teistsugune ja osalejad täiesti teisest liigist... Aga see kõik on nii sarnane Iraagi põgenikelaagritega. Kõik on rõõmsad, et nende katsumused on lõppenud, samas osa nendest kardab, et see juhtub uuesti, mõtles Matt, kes lükkas mööda koridori käru, mis oli kaste täis.
Matt ei kõndinud läbi haiglatiiva üksi ja tema polnud ainus, kes ümbritsevast vaatepildist häiritud oli. Käru kõrval kõndis peainsener Shen, kes hoidis kätt kastidel, et need käru rappudes paigast ei nihkuks. Pilk eaka mehe näole kinnitas Mattile, et pigem kasutas ta kaste enese püstihoidmiseks, mitte vastupidi.
Protsessiooni ees marssis doktor Vahlen, kelle tudisev samm oli oluliselt kiirem, kui Matt oodata oskas, arvestades veel tema vajadust kepilt tuge otsida. Kui Sheni pilk veel piidles ümbrust nii palju kui ulatas, siis Vahleni pea püsis kindlalt otse.
Nad jõudsid täistuubitud koridoris küllaltki kiiresti edasi, sest päästetud greifid hoidusid varmalt nende teelt, seda tõenäoliselt tänu nende rongkäigu viimasele lülile. Matti selja taga kõrgus mürmidoon, kelle stiliseeritud greifinäoga kiiver pidevalt ümbrust jälgis.
See olla vaid saadetis Printsess Cadancele, kuid nüüd paistab see mingise protsessiooni moodi, mõtles Matt, pannes tähele ümbritseva häälekaja hääbumist, kui nad koridoris viibivatest olenditest möödusid. Üsna pea jäid siin ainsaiks helideks mürmidooni küüniste krabin marmorpõrandal, Vahleni kepi kõksumine ja käru rataste madal kõmin. Matti pilk libises jälle üle saadetise. Kuus põrutuskindlat konteinerit, saadetud doktor Vahleni ja peainsener Sheni poolt isiklikult, pealegi oli nõutud ka minu kohalviibimist. Lühendid pealmise kasti peal ei sarnane millegagi, mida ma seni näinud olen. „LFL?“ „RFL?“ Mis toimub?
Ümbritsevate greifide massid hakkasid hõrenema, kui nad möödusid equestrialaste intensiivravi piirkonnast. Koridori seintes olid erapalatite uksed, enamusel peal arusaamatud equestriakeelsed sildid. Vahlen kõndis peatumatult koridori viimanse ukse juurde. Ma kahtlen selles, kas ta on seda kirjakeelt piisaval määral omandanud, et teada, kuhu minna... Sellele on siiski vist lihtsam seletus, mõtles Matt. Vaid üht ust siin koridoris valvab mürmidoon.
Teine mürmidoon seisis ukse kõrval nagu kuju ja kallutas korra pead, kui nad lähemale jõudsid. Mürmidoon, kes oli saabunud Matti järel, võttis valveposti ukse teise piida kõrval, kui Vahlen ebamõistlikult kõvasti koputas. Hetke pärast oli kuulda Videvikusära häält ja kolmik koos käruga sisenes palatisse.
Palat oli jaotatud kaheks ruumiks, uksepoolne osa oli sisustatud millekski salongi või ooteruumi sarnaseks. Seina ääres olid mõned pehmed istmed, kolm samasugust veel ümmarguse laua ümber keset ruumi. Seal ootas Videvikusära, kes aga kaua enam paigal ei püsinud.
„Moira!“ hüüatas Videvikusära rõõmsalt ja viskus istmelt inimese poole ning libises põrandal, saades doktori ees napilt pidama. „Moira? Kas kõik on korras? Olete haige?“ küsis ta, vaadates armilist nägu ja keppi.
„Juba on parem, Videvik. Tänan küsimast,“ vastas Vahlen soojalt ja Matt kiirustas lähemale, et näha naise sooja naeratust. Ja nii kiiresti, kui see naeratus oli ilmunud, oli see asendunud vähem siira ilmega. „Mul oli hiljuti rõõm kostitada Maal üht külalist. See oli mulle väga hariv kogemus.“
„Külaline? Kui tore!“ vastas Videvikusära laia naeratusega ilma, et oleks naisterahva näoilme muutust tähele pannud. Ta naeratus muutus veidi häbelikumaks, kui ta jätkas: „Ma tean, et ilmselt on mu sõbrad seda juba lõputult kuulnud, aga ikkagi on minu arust see hea, kui sa kohtad uusi inimesi ja õpid uusi asju, Moira. On asju, mida me raamatutest ei õpi... Ega ka laborist, nagu ma kogenud olen!“
Vahlen vaatas korra tuima pilguga Videvikusärale otsa ja pööras siis pilgu kõrvale. „See on hea soovitus, Videvik.“ Moira kohta ebatavaline soe naeratus naasis ja ta vaatas uuesti Videvikusärale näkku. „Edaspidi ma arvestan sinu nõuannetega.“
Videvikusära naeratas vastu, märkas siis järgmist inimest ja jooksis peaaegu galopiga tema juurde. „Mister Shen! Sina oled kah siin?“ Ta vaatas inimesi enese ümber ja ta rõõmus meel asendus murega. „On tore teid jälle näha, aga ma saan aru, et te olete väga hõivatud. Teadnuks ma siis, et te siin olete ja teil nii palju teha on, äkki ma ei oleks tohtinud teid segada... Millega te tegelete?“ Videvikusära jäi vaikseks ja vaatas vaheldumisi Vahlenit, Sheni ja Matti, oodates vastust.
„Tegelikult tulime me Printsess Cadence'it vaatama, aga tore on sindki näha,“ rääkis Shen hoolitseval häälel. „Kui me kuuslime printsessi... Olukorrast, siis doktor Vahlen teatas, et me valdame tehnoloogiat, mille abil tema elu veidi mugavamaks muuta.“ Inseneri pilk nihkus Videvikusära silmist kärule ta kõrval.
Vahlen köhis hääle puhtaks ja rääkis: „Pean tunnistama, et see žest pole ka täielikult heatahteavaldus. Selle kingituse hulka kuulub paar spetsiaalselt modifitseeritud Belerophoni armatuure ja me loodame, et Printsess Cadance saab hiljem nende katsetamisega meid aidata. Meie seni läbiviidud katsetused ei ole olnud edukad.“
Videvikusära pilgust oli näha, et ta ei saanud aru, millest jutt on ja täpsemad selgitused jäid rääkimata, kuna kõrvaltruumist saabus nende juurde Säraturvis. Ükssarvikutäkk nägi räsitud välja, kael ja suurem osa peast oli tal sidemeis. „Tervist, doktor Vahlen ja doktor Shen.“ Ta häälest kostis nii kergendust kui muret. „Enne kui me alustame, pean isiklikult tänama teid selle eest, mida te teete. Mina ja mu printsess ei unusta seda iial.“ Säraturvis astus ukse eest kõrvale ja osutas kabjaga, jätkates: „Ta on nüüd selleks valmis.“
Shen noogutas ja astus käru käepidemete taha Matti asemele ning lükkas käru Vahleni järel edasi. Kui Videvikusära neile järgnema hakkas, tõkestas vend ta tee. „Vabanda mind, Vidi. Cadance... Ei taha veel sinuga kokku saada. Oota natuke siin, eks?“ Ta hääl oli vaikne ja paluv ja ta vaatas Videvikule silma. Kui alikorn ümber pöördus ja oma istekohale läks, ükssarvikutäkk ohkas ning läks tagasi tagumisse ruumi.
Palati täitis ängistav vaikus, lõpuks istus Matt Videvikusära kõrvale. Videvikusära pilk oli lukustunud ootusärevalt teise ruumi uksele. Matti käsi maandus Videvikusära turjale ja mudis seda hellalt. Matt üritas mõnd lohutavat sõna välja mõelda, aga midagi ei tulnud pähe.
Viimaks oli Videvikusära see, kes suu lahti tegi. „Miks ta minuga kokku ei taha saada?“ sosistas ta. „Tahaks teda kallistada ja näha, et temaga on kõik korras...“ Videvik vaatas nüüd Matti poole, silmad suured ja anuvad.
Möödusid sekundid ja Matt vastas viimaks: „Ma... Ma ei ole kindel, et temaga kõik korras on, Videvik. Sa tead ju, et tulnukad ei ole nende vastu hellad, kelle nad kätte on saanud.“ Ebameeldiv mälestus Lanast, kes oli lahingus käe kaotanud ja lebas haigevoodis, pani Matti võpatama. „Ilmselt Cadance ei taha end näidata sulle sellisena, nagu ta praegu on. Ta võib olla sellest nõrk, mis tulnukad temaga tegid ja ta ei taha rikkuda mälestuspilti, mis sinul temast on...“ Matt jäi vaikseks, sest kõrvalruumi ukse vahelt paistis liikumist.
Videvikusära pilk hüppas samasse suunda ja tema poolt kostis summutatud nuuksatus.
Nende istmeilt polnud palju näha, sest vaate varjas käru, millega kastid olid toodud. Üks kastidest oli avatud, Shen seisis selle kõrval ja sirutas käed kasti. Kastist tõusis erkroosa detail, sellel olid liigendid, mis andsid sellele...
Equestrialase jalaproteesi välimuse, avastas Matt. Tal jäi hing hetkeks kinni, kui ta aru sai, mis toimub. Seal on viis kasti veel... Tema mõtisklused jäid pooleli, sest Videvikusära puuris oma näo ta hõlmadesse. „Kõik on korras, Videvik, ta on elus ja meie juures tagasi. See on kõige tähtsam,“ sosistas Matt ta turja silitades. See võib olla tema jaoks hullemgi kui see kord, kui Lana haiglast välja hiilis ja ilma käeta tema juurde jõudis. Minulgi on veel eredalt meeles see kord, kui isa tuli sõjast ja ta lonkas kepi najal.
Videvikusära nuuksed harvenesid aegamisi ja Matt vaatas vaikselt, kuidas Shen ka teiste kastide sisu käru pealt ära viis. Kui insener viimase detailiga vaateväljast lahkus, tundis Matt märga ebamugavust. „Videvik?“ küsis ta kõhklemisi.
Videvikusära vastus, kui see oli üldse sõna, oli liiga summutatud, et sellest rohkemat välja lugeda, kui et poni oli küsimust kuulnud.
„Videvik? Kas sa pühkisid oma nina mu särgi sisse?“
Hetke pärast kostis summutatud vastus, seekord oli see arusaadavam: „Võib-olla...“
Kuigi õhustik oli sünge, Matt muheles veidi ja ka Videvikusära poolt kostis naeruturtsatus. „Noh, oli rõõm siis abiks olla,“ ütles Matt ja silitas hellalt ta pead. See hetk katkes sellega, et teiselt poolt oli kosta Sheni kiitvat-meelitavat häält ja ebakindlaid kabjasamme. Matt ja Videvikusära vaatasid ukse poole ning nägid, kuidas vana insener astus aeglaselt tagurpidi toa seina äärde ja temale järgnes Säraturvis, kelle najale nõjatus raskelt Printsess Cadance.
Cadance keha oli lihtsakoelise haiglakitli varjus, kuid see, mis temast näha oli, jutustas jubedustest, mida ta üle oli elanud. Ta lakk oli jäägitult maha lõigatud, kaelal ja peal paistis operatsiooniarme. Silmapaistvaim märk jõhkrustest, mis tema kallal toime oli pandud, olid ta tiivad, täpsemini nende puudumine. Nende asemel olid mingid proteesaparaadid, tema kehaga samas toonis ja korrapäraselt külgedele kokku pakitud. Cadance silmad olid avali ja tühjad, pilk ei tõusnud marmorpõrandast kõrgemale. Metallkabi käis metallkabja ette ja ta jõudis eesmisse ruumi.
„Cadance!“ hüüdis Videvikusära peaaegu karjudes, viskus istmelt üles ja galopeeris oma venna abikaasa juurde. Ta peatus libisedes Cadance ees, hakkas kepslema ja laulma: „Päike, päike...“ Ta elevushetk lahtus, kui Cadance temaga kaasa ei tulnud.
„Videvik,“ pingutas vanem alikorn nõrgal häälel. „Mul on kahju... Ma ei usu, et ma saan sind tavalisel moel tervitada. Vähemalt mitte veel,“ rääkis ta ja püüdis naeratada, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Cadance vaatas korra Säraturvise poole ja sosistas midagi, seejärel läksid nad seina äärde istumispatjade juurde, kus Cadance aeglaselt lebama laskus.
„Esialgsed mõõtmised näitavad positiivseid tulemusi,“ ütles Vahlen ukse poolt, tema sõnad olid küll ametlikud, kuid hääletoon palju pehmem, kui Matt varasemast mäletas. „Praegu võiksite proovida käia ja liikuda nagu tavaliselt, kuni hakkate proteese loomulikumalt tunnetama. Kui tunnete, et olete selleks valmis, võime hakata katsetama Belerophoni armatuure.“
Cadance noogutas värisedes. „Sain aru, doktor. Ma... Ma ei usu, et see niipea juhtub. Kahjuks.“ Ta vaatas kõigile pikalt otsa, hingas sügavamalt sisse ja ohkas. „Ma ei ole vist täna suuteline rohkem külalisi vastu võtma, kuid mul on üks soov enne, kui ma puhkama lähen. On asju, millest tahaksin rääkida kapten Harrisega. Privaatselt.“
Ümbritsevad näod väljendasid erinevaid reaktsioone, Vahleni ja Sheni segadusest kuni Videvikusära pettumuse ja Säraturvise kangekalese, kuid viisaka vastumeelsuseni. „Ma ei jäta sind, Cadance,“ ütles täkk abikaasale silma vaadates. „Korra ma su juba kaotasin, ma ei saa lasta sellel uuesti juhtuda.“
Cadance’i näost käis üle naeratuse vari, ta sirutas ühte kapja, vaatas seda ja tõmbas tagasi. „Sa ei jätagi mind, Särav. Sa lähed vaid mõneks minutiks ukse taha ja tuled siis tagasi. Kas sa teeksid seda minu heaks?“ See lause kõlas küll küsimusena, aga selles oli käsku rohkem kui Säraturvises kangust. Kui Säraturvis noogutas, pööras Cadance Videvikusära poole. „Ma tean, et sa tahaks rohkem minuga olla, aga täna ma vist enam ei suuda. Ma nägin hommikul mu arsti lakas konfetipuru, seega arvan ma, et hoopis Roosa Pirukas on valmis külalisi vastu võtma. Äkki lähed tema juurde, kuni ma välja puhkan? Pealegi meeldiks neile kindlasti näha ka teisi inimesi, kellega sa Maal sõbraks said.“
Videvikusära silmad olid maas ja ta ei tõstnud pilku Cadance näkku, noogutas ainult. Ta vaatas korra veel Matti poole ning läks välja koridori, Shen ja Vahlen tema järel. Säraturvis astus uksest välja tagurpidi ega katkestanud Cadancega silmsidet, kuni uks nende vahel sulgus.
Hetkel, kui ukselukk klõpsus, Cadance ohkas korisedes ja kohendas ennast oma padja peal. Ta rahulik hingamine muutus kiireks ja pinnapealseks, ta pigistas silmad kinni. Kui Matt istmelt püsti viskus, ta lehvitas üht metallist kapja, et meest peatada. „Minuga on kõik korras... Doktorid hoiatasid, et nende proteesidega kaasneb valu. Ma ei olnud selleks nii hästi valmis, kui arvasin end olevat.“
Matt vajus aegamisi istmele tagasi, lõi siis käed kokku ja kallutas enese ettepoole. „Olen kuulnud, et inimene ei kannata selle pinge pärast rohkem kui kaht seda tüüpi proteesi, samas ma ei kujuta ette, kuidas mehhade piloodid sellega hakkama saavad. Ma ei kujuta ettegi, mida te praegu taluma peate, Printsess,“ ütles Matt vaiksel häälel, vaadates alikorni.
Cadance silmad avanesid aeglaselt ja nende pilk langes Mattile, siis tema vasakule käele. „Ma arvan, et kujutad küll, vähemalt paremini kui enamik teisi.“ Printsess üritas naerda, kuid see katkes võpatusega. Ta hingas rahustuseks mõned korrad ja avas ühe tiivaproteesi. „Kas see üldse lõppebki? Selle kaotuse valu, ma mõtlen?“ küsis ta katkeval häälel ja jälgis, kuidas keeruline aparaat aegamisi liikus.
„Ei, kuid see muutub ajapikku talutavamaks,“ vastas Matt. Nende vahele laskus vaikus. Ilmselt ta ei mõtle füüsilist valu, aga ma pole kindel, et oskaksin öelda mõnd soovitust, kuidas sellest psühholoogiliselt üle saada. Matt vaatas oma käsi, vasakut külma metallkätt ja sooja luust ja lihast paremat kätt. Sõrmede vahele jäänud Videvikusära lakakarv pani ta naeratama, kuigi vaikus ta ümber oli sünge. No vähemalt ei kiusa ta Säraturvist ega nori mu kallal Videviku pärast...
„Seoses minu võimete ja positsiooniga, sa ilmselt mõtled, miks ma ei ole sinuga veel rääkinud Videvikusärast, eks?“ küsis Cadance, tema valulikust näost käis üle kerge vallatuse vari. Ta vallandas nõrga naeruturtsatuse, kui nägi, kuidas Matt võpatas. „Mul oli abikaasaga üsna häälekas arupidamine, kui ta hakkas kahtlustama sinu ja Videvikusära suhet. Säraturvis on siiski tema suur vend, kaitse igasuguste ohtude vastu, tahab Videvikusära seda või mitte.“
Möödus ligi minut, Matt surus maha tungi põgeneda ja viimaks suutis ta konstrueerida arusaadava vastuse. „Säraturvis on oma seisukoha üsna konkreetselt selgeks teinud, aga enda oma pole te veel jaganud, Printsess.“
Cadance nägu kaunistas siiras naeratus. „Videvikusära on mulle kallis nagu õde, keda mul pole kunagi olnud, aga ma pean ka aru saama, et ta on täiskasvanud mära ja teeb oma valikud ise. Ta võib olla küll kogenematu, kohati naiivnegi, aga ta ei õpi muidu, kui pole asju ära proovinud. Ma olen kindel, et temast saab parem poni ka tänu sellele, et ta kohtus sinuga, kapten.“
„Rõõm kuulda, et te sellest niimoodi arvate, kuid on olnud ka aegu, kus ma olen mõelnud sellest, mis juhtub siis, kui kõik läheb valesti. Mina ei taha olla see, kelles ta pettuma peaks,“ lausus Matt ja vaatas oma käsi.
„See on suhtumine, mis tõstab teie hinda, kapten. Ma olen kindel, et te mõlemad annate endast parima ja naudite seda, mis teil on, nii kaua, kui suudate,“ ütles Cadance aeglaselt noogutades, tõstis silmad ja vaatas Mattile otsa. „Mina olen armastuse printsess ja südame valitseja, Matt. Ma tean teistest ponidest paremini, mis võib teid ees oodata. Mõned abielud põlevad kiiresti ja säravalt ja lõppevad kiiresti. Mõned on nagu päike, säravad püsivalt ja eredalt. Üks ei ole teisest parem, mõlemal on oma eelised ja puudused ja kõik ponid saavad nendest kogemustest vaid paremaks. Nagu ma ütlesin, andke endast vaid parim ja ma olen kindel, et te olete õnnelikud. Kui tuleb ka aeg, kus teil sellest parimast enam ei piisa, ei pane ma seda teist kummalegi pahaks. Ma tean, et te elate edasi ja tunnete rõõmu sellest, mida jaganud olete.“
Matt üritas mitu korda vastata, aga ei saanud suud lahti. Selline nõuanne ei ole vist üllatav, arvestades tema kohustusi ja tutvust Videvikusäraga. Üllatav on aga see, et ta suudab sellist juttu rääkida peaaegu kohe pärast seda, mis temaga juhtus. „Aitäh, Printsess,“ vastas viimaks Matt.
„Pole midagi, kapten. Kuigi ma tahaks sellest veel rääkida, pean ma vist ikka puhkama. Kas oleksite nii hea ja kannaksite Säraturvisele ette?“ küsis Cadance tänulikul häälel. Kui Matt tõusis ja ukse poole astus, ta jätkas: „Kapten. Ma usun teie headesse kavatsustesse, aga kui sa peaksid Videvikule tahtlikult haiget tegema, veedad sa ülejäänud elupäevad oma mõtete musteimas nurgas ja karjud ja mitte keegi ei suuda sind sellest päästa.“
--
9:20, Koridor Printsess Cadance’i privaatpalati ees, Canterlot
Rahu, Videvik, rahu. On täiesti normaalne, et Cadance’il oli vaja rääkida Mattiga privaatselt ja ta ei tahtnud, et mina seal oleks. Eks? EKS? Videvikusära peas keerlesid ärevad mõtted ja ta tegi mitu rahustavat hingamisharjutust. Keskendu. Rahune. Hinga sisse. Hinga välja.
„See on vist ilmne, Videvik,“ ütles Charles hellalt, tema rahustavad sõnad olid nagu palsam Videvikusära hingele. „Printsess Cadance on üle elanud midagi äärmiselt julma ja tal on vaja aega, et saada aru, et ta on nüüd päästetud ja tema olukord on muutunud. Ma olen kindel, et varsti olete te mõlemad rahul ja õnnelikud.“
„Nagu doktor Shen ütles. Su vennanaine on väga tugev, kui elas üle mitu nädalat tulnukate vangistust. Mul ei ole kahtlust, et teda aitasid selles mõtted sinust ja su perekonnast,“ täiendas Moira. Naisteadlane kõhkles hetke ja jätkas: „Ma jään koos doktor Sheniga siia, et aidata jälgida printsessi paranemist ja harjumist proteesidega.“
Mõlema inimese leebetest sõnadest jäi Videvikusära rahustamiseks väheks, kuid täiendava hingamisharjutuse varal õnnestus tal ärevus alla suruda. „Aitäh, teile mõlemale,“ vastas Videvikusära, manades näkku paima naeratuse, mida ta parasjagu suutis. Cadance’iga on kõik korras, nagu alati. Ilmselt oleks hea tüdrukutega veidi aega veeta, mõtles Videvikusära. Ta tundis lisaks ärevusele ka veidi süüd. Ma pole nende juures käinud nii palju, kui ma võinuks. Ma pean selle kohe ära klaarima. Videvikusära noogutas omaette, küsis siis Charlesilt ja Moiralt: „Ega teil aega ole, et mu sõpru vaatama tulla? Kui nad on Roosa juures, tähendab see seda, et nad ei ole kaugel.“
Charles naeratas soojalt ja Moira astus sammu kaugemale. „Ma vist pean keelduma, Videvik,“ ütles naine käredal häälel, surudes tahvelarvutit vastu rinda. „Siin on üks teaduslik uuring käsil, selle juures...“
„Moira, olukord ei muutu ju selle kümne minutiga, mil sa neile tere ütled,“ vastas Charles viisakalt ja vaatas Moirat tõsisel pilgul.
Moira pilk libises Charlesi silmadelt Videvikusära omadele ja ta ohkas alistunult. „Hea küll, juhata meid.“
„Tore! Lähme siis!“ ütles Videvikusära ning juhatas neid koridori mööda edasi. Nende kolmik muutus nelikuks, sest üks ust valvanud mürmidoonidest järgnes neile.
„Ma pidin seda juba Mattilt küsima, aga läks meelest,“ ütles Charles ja vaatas üle õla, et näha soomustatud greifi. Mürmidoon vastas ta pilgule uudishimuliku peakallutusega. „Kas tohin küsida, miks on teil kahel siin kindluses eskort kaasas? Nii palju kui meie teame, on mürmidoonid sõja ajal alati Kõrgeima Küünise lähedal.“
Küsimus ihukaitse kohta ärritas Videvikusära. „Matt ja mina oleme hiljuti kokku sattunud... Ühe ebameeldiva persooniga, kes käitub alatult ja Alvar otsustas tagada selle, et kumbki meist ei oleks siin pealinnas kuidagi ohustatud,“ seletas alikorn tasakesi, et teised koridoris ei kuuleks. Kui ta märkas inimeste nägudest, et nad ei saa aru, jätkas ta vastumeelselt: „Sina, Moira, peaks teda mäletama. Tema on see, kes rikkus Maal meie filmiõhtu ära.“
Teadlase keha tõmbus pingule, arvutit hoidva käe sõrmenukid värvusid valgeks. Kostis lühike sõimuvaling ja Moira lõi silmad ja suu kinni. Ta sooritas hingamisharjutuse, mis oli Videvikusära harjumusele väga sarnane, avas siis silmad ja jätkas: „Ma juba lugesin selle operatsiooni raporteid, millest sina osa võtsid. Ma tean, et sulle ei meeldi oma võimeid kasutada kellegi vigastamiseks, kuid kui keegi seda väärib, siis kindlasti eeskätt just see mees.“
Teadlase sõnad olid mõeldud Videvikusära trööstimiseks, aga need tuletasid meelde vaatepildi, kuidas Vide keha lendles Videvikusära mõtte ja telekineesi väel vastu kivist müüre, lage ja põrandat. Selle vägivalla meenumine ei olnud kõige hirmsam asi, mis noort alikorni kohutas, hullem oli hoopis see, et ta oli tahtnud sellele õudsele mehele rohkemgi kolakat anda. „Aitäh, Moira. Ma olen pisut vihane, et tal põgeneda õnnestus,“ ütles Videvikusära, vältides Moira pilku.
Moira näole tõusis naeratus, aga see ei olnud kaugeltki mitte soe. „Ma olen kindel, et kui ta ennast järgmisel korral ilmutab, kohtleme me teda asjakohaselt.“
Videvikusära noogutas nõrgalt ja püüdis mitte ette kujutada, milline see asjakohane kohtlemine olla võiks. Teda päästis selle üle mõtlemisest ebameeldiv süütunne, kui ta kuulis sõprade hääli, mis läbi järgmise ukse kajasid. Ma tõesti pidanuks ka varem nende juures käima. Tundub, nagu meil ei oleks olnud aastaid sellist hetke, kus me lihtsalt istuksime ja räägiksime. Ta hingas sügavalt sisse ja seejärel välja ning lükkas ukse lahti, et sisse astuda.
„...ja just seepärast, teate, olen mina ikka parim, kui on vaja pulli teha, Roosa jääb minu järel napilt teiseks!“ kuulutas Vikerkaaresööst teistele ponidele, kes palatis viibisid. Õunarüüp, Võbelus ja Haruldus istusid toolidel keset palatit ümber haiglavoodi, igaühel isemoodi huvi käimasoleva vaidluse suhtes. Teisel pool voodit istus poni, keda Videvikusära kunagi varem näinud ei olnud, samas oli ta voodislebajale nii lähedal, et nad pidid ka hingelt väga lähedased olema.
Roosa Pirukas lebas voodis, väsinud, aga ärkvel. Ta kere ümber olid sidemed, mis paistsid olevat selleks, et hoida teda paranemise ajal liikumast, aga see ei seganud peomäral laialt naeratamast, kui ta uustulnukaid nägi. „Videvik on siin! Nüüd pole mul rohkem vaja konfetikahuritega paugutada, sest sa oled minu peenelt varjatud kutsest viimaks aru saanud!“
„Tere Roosa! Rõõm näha, et sul on juba parem,“ vastas Videvikusära, vaatas siis teisi ponisid ja viimaks kahte inimest enda taga. „Tere ponid, mul avanes võimalus tutvustada teile kaht esimestest inimestest, keda ma Maal olles kohtasin. Charles Shen ja Moira Vahlen.“ Ta vaikis hetke, tõstis kabja teiste Elemendikandjate poole ja jätkas: „Nemad on...“
„Vikerkaaresööst, Võbelus, Haruldus, Õunarüüp ja Roosa Pirukas,“ loetles Vahlen kärmelt, vaadates iga poni, siis peatus ta pilk viimasel ponil Roosa Piruka kõrval. „Sinu nime ma ei tea, aga näoehituse alusel arvaksin, et pereliige. Õde või nõbu?“
„Täitsa õige!“ kuulutas Roosa pirukas, tema rõõmukarje kuhtus kiunatuseks, sest ta oli elevushoos tahtmatult sidemete tugevust katsetanud. „Ta on mu õde ja ta nimi on Maud Pirukas ja ta on teiega kohtumisest väga rõõmus!“ Kõnealune poni vaatas tuimalt ja pilgutas Roosa väite kinnituseks vaid silmi.
„Jah, tõesti oli tore teie kõigiga kohtuda. Roosa, soovin sulle kiiret paranemist,“ vastas Vahlen, pööras kanna pealt ringi ja lahkus palatist tuldud teed, vähem kui minut pärast saabumist.
Vaikuse katkestas Sheni pettunud ohe. „Peaksime olema vist tänulikud, et saime ta sellekski hetkeks siia. Mul on kahju, Videvik,“ ütles ta ja heitis alikornile kahetseva pilgu.
„No see nüüd küll eriti sõbralik ei olnud,“ pahvatas Õunarüüp. Ülejäänud ponid vastasid nõustuvate noogutustega „Kuidas täpselt sa sellisega üldse sõbraks said?“
Vikerkaaresööstu poolt kostis mahasurutud naeru. „Ilmselt mingi munapeade värk, nagu mata või muu jura. On mul õigus?“
„Tegelikult oli see Videviku maagia,“ vastas Shen enne, kui Videvikusära jõudis. „Enne temaga kohtumist pole seda Maa peal varem nähtud. See, mida tulnukad kasutavad, on hale võrreldes sellega, mida Videvik tegi esimesel päeval, mil ta meie maailmas viibis ja see müsteerium, kuidas ta suutis selliseid asju teha, oli Moira jaoks väga murettekitav.“
„Ta on üsna samasugune nagu mina enne seda, kui ma teie kõigiga kokku sain,“ lisas Videvikusära, tema terav pilk väljendas rahulolematust mõnede tas sõprade suhtes, kes rääkisid teisi taga. „Moira on pühendunud maailma toimimise õppimisele ja ta on sel alal väga tugev. Samamoodi, nagu mina olin esimesel päeval Ponyvilles, ei tea ka tema, kuidas käituda, kui on esimest korda väljaspool kohta, kus tal oli meeldiv ja mugav.“
„Ah jah,“ ütles Õunarüüp ja vaatas maha, kui Videvikusära temale pilgu heitis. „Ma ei mõelnud midagi halba, aga ilmselt oli minust jäme niimoodi öelda. See oli minu viga ja ma ei korda seda.“ Maaponi vaatas Vikerkaaresööstu poole, kes naeratas kangelt ja sügas kabjaga kõrvatagust.
„Vabandused vastu võetud,“ vastas Videvikusära naeratuse ja noogutuse saatel. Ta kulm tõmbus kipra ning ta vaatas Sheni poole. „Sa ütlesid, et Maal ei ole varem mingit maagiat täheldatud... Kuid see ei tarvitse olla õige, eks? Väli oli vähesest kasutamisest kange, aga see ei olnud jäik ja surnud. Ma olen mõelnud, et äkki seal ikka oli kedagi, kes olid suutelised maagiat kasutama, aga nad kasutasid seda enese varjamiseks? See võib seletada ka seda, miks keegi neid ei ole näinud.“
„Võimalik, aga on ka teine teooria. Tulnukad kasutasid välja nii nende tehnoloogia kui omaenda väe käivitamiseks. Kas on võimalik, et nende kohalolu võis Maa välja niimoodi mõjutada?“ küsis Shen lõuga sügades.
Esimese hooga raputas Videvikusära pead. „Mina seda ei usu. See on noh... Seda on raske kirjeldada, kui sa maagiat ei kasuta. Tulnukate ja teie tehnoloogia juures kõlab see nagu hääl raadiost. Sa saad sellest aru, aga see on tehislik. See, mida ma Maal tundsin, oli nagu sosin, aga tundus naturaalne.“
„Kas oled ikka kindel, et peaksid seda just siin arutama,“ segas Maud vahele. Tema näoilmes ei toimunud mingeid muutusi, kui Videvikusära talle teravalt otsa vaatas. „Sa oled Roosaga samas ruumis, aga sa nagu ei olekski tal külas. See on sama, nagu sa ei oleks teda pärast haiglasse jõudmist külastanud.“ Järgnes hirmuäratav vaikus ja kõik vaatasid suurisilmi halli mära otsa. „Kui see ongi sinu arusaam sõprusest, mida sa praegu mu õele näitad, siis...“
„Maudalina! Daisy! Pirukas!“ nähvas Roosa vihaselt ja Maud võpatas ning tõmbus pisut eemale. Ta hääl tõmbus veidi vaiksemaks, aga ülevoolav rõõm selle toonist oli kadunud, kui ta jätkas: „Maud, sa oled mu õde ja ma olen väga rõõmus sellest kõigest, mis sa minu heaks teinud oled. Ma saan ka aru, miks sa oled tige, et Videvik varem siin pole käinud, aga mina ei ole. Mina olen lihtsalt rõõmus sellest et me, tüdrukud, saime jälle kokku, vähemalt selleks lühikeseks hetkekski, sest niikuinii tuleb kõigil kohe oma tööde juurde tagasi minna.“
Tore kuulda, et Roosa sellest niimoodi arvab, aga Maudi jutus on iva, mõtles Videvikusära, tundes süüd. „Palun ära ole Maudi suhtes nii karm, Roosa. Ma... Ma tõesti pidanuks ka varem siit läbi käima. Fakt, et mul on kohustused, on nõrk vabandus, ma pidanuks selle jaoks aega tekitam...“
„Mina saan neist asjust niimoodi aru,“ torkas Shen vahele. Tema rahulik toon oli teiste teravusele suureks kontrastiks. „Videvik on ennast lõhki töötanud, aidates võidelda sõduritel nende vaenlaste vastu. Tema kulutatud aeg on sõna otseses mõttes säästnud elusid. Tahan öelda, et teil mõlemal on õigus ja samal ajal teil ka ei ole õigus. Kõik sõltub hetkeolukorrast.“ Ta naeratas Videvikusärale, Maudile ja Roosale ning jätkas: „Äkki peaksime lihtsalt nentima seda, et teil kõigil olid väga veenvad põhjused olukorda just niimoodi mõista ja laseme sellel lihtsalt mööduda?“ Kõik noogutasid nõusolevalt ja pingeline õhustik hajus hetkega.
Haruldus oli esimene, kes vaikuse katkestas. „Videvik rääkis natuke sellest, mida Moira teeb, aga me vist ei tea, millega teie tegelete?“ küsis ta, juhtides arutelu teemale, kus võiks vähem vaidlusi tekkida.
Charles naeratas ja rääkis: „Mina ehitan ja konstrueerin. Enamik inimsõdurite varustusest on minu ja mu meeskonna konstrueeritud või kontrollitud. Samuti ka need komplektid, mis me siit maailmast tulnud vabatahtlikele lõime.“ Mehe näost paistis äratundmisrõõmu, kui ta Harulduse poole vaatas. „Kui Videvik maal oli, ta vist rääkis, et olete õmbleja? Loodan, et su äri pole selles segaduses eriti kannatanud.“
Küsimus pani moeponi silmad särama. „Noh ma ei läheks nii kaugele, et võiks öelda, et see sõda mu tööd häirinud ei oleks. Hiljuti sain koguni tööotsa, kus aitasin sõjas kasutatavate turviste värvilahendusi muuta! See oli põnev väljakutse, kuigi minu loovuse mahasurumine ängistas mind veidi.“ Haruldus puhises pahuralt.
„Suruti su loovust maha? Mida nad täpsemini tegid?“ küsis Videvikusära uudishimulikult.
Harldus ohkas dramaatiliselt. „Paistab, et inimestel puudub hea maitse hindamaks laia värvigammat, mida ma välja pakkusin. Pealegi ei ole litrid midagi nii „häirivad,“ mida iganes nad sellega mõtlesid...“
Ma ei tea, kas sa mind kuuled, aga suur tänu sulle, Cadance, et sa mulle seda soovitasid, mõtles Videvikusära ja kuulas Harulduse kurikuulsaid lugusid sellest, kuidas tema töid tsenseeriti ja annet ei mõistetud. Mõned rääkisid veidi vahele, isegi Maud, kes oli vaikinud pärast seda teravat vaidlust Roosaga, oli vestlusringiga liitunud, näos samapalju entusiasmi, nagu tal alati oli olnud. Olud võivad ju erineda, kuid ikkagi on nad needsamad sõbrad, millisena ma neid alati tundnud olen, avastas Videvikusära ja naeratas. Ma sooviks, et see kestaks igavesti...
Rõõmus ja rahulik keskustelu aga ei kestnud kaua. Möödunud ei olnud viit minutitki, kui Videvikusära tajus maagiasignaali, mida ta kaua tundnud ei olnud ja ta teleporteerus hetkeliselt minema.
--
Aeg ja asukoht teadmata
No nüüd ei ole sul õigust Luna üle pahandada, kui ta tahab magada. See on asi, mida tema pole pea kaks kuud teinud, aga sina oled vaid vedelenud sel ajal, kui su alamad maailma päästsid. Samas näib see ju sinu tavalise taktikaga kattuvat.
Pimeduses vilgatas vihasäde.
Ai, sa ei peaks mu vastu nii pahur olema, kallis. Ma tean, et kui sul polnuks needust, oleks sa tegelenud su väikesi ponisid rünnanud vaenlastega sellisel viisil, mis pannuks draakonidki ehmuma. Ja ma pean tunnistama, et su väike siesta oli osaliselt ka minu süü. Lõppude lõpuks see needus, mis takistab sul teistele haiget teha, on sul ikka peal. Üsna tahtmatult, ma kinnitan.
Aitab minevikust, nüüd pühendume sellele, mis ees ootab.
Põhjus, miks sa ei ole ärganud, on kaval nõks minu needuses, mis hoiab sind ennast hävitamast. Sa tead täpselt, mida sa teha tahad, kui üles ärkad ja loits teab seda samuti. Kuni see oht pole möödas, jääd sa nii, nagu praegu oled. Kuni ma loitsu maha pole võtnud.
Viha all tärkas uudisimu, mida kattis mitu kihti kahtlust.
Kuigi ma tahaks sind selle väikese puuduse kütkes hoida juba omaenese ohutuse huvides, tundub mulle, et me vaenlane sunnib mind. Hetke pärast ma võtan sult selle needuse, mis piirab su väe kasutamist, kuid ma jätan sulle kingi, mille olen jätnud igaühele, kes on minu puudutust tajunud: mentaalne kontroll ei mõju sulle. Eeterlikud võivad üritada ja murda jõhkralt su mentaalse kaitse barjääre, aga sinu tahte üle nad kontrolli ei saavuta. Pealegi on minu kingitus suuteline võitma palju võimsamaid vaenlasi kui need haledad könnid. Sa ju tead, kellest ma räägin...
HOIDKE KORDA
Esile tungis hirm, külm ja halvav.
See on sulle minu viimane kink, kallis. Su käsutuses on jälle kogu sinu vägi ja võimutäius, aga sul pole seda hävitavat sundi, mille tagajärjel tõusis Solaria. Kui sa ärkad üles, oled sa lõksus iseenda loodud vanglas ja ma usun sinusse, et sa teed, mis vaja, et see säiliks.
Nüüd on aeg ärgata....
Celestia silmad avanesid ja keha võpatas magamisasendist üles. Ta rabeles püsti tõusta, aga tema tasakaalutunnetus ei olnud veel selleks valmis. Ta vajus voodisse tagasi just hetkel, kui kambriuks lahti lendas.
„Printsess!“ hüüdsid kaks poni, arst ja valvur, üheskoos. Valvur pöördus tagasi ja hakkas korraldusi hüüdma, arst aga tormas voodi juurde. „Printsess, palun, ärge liigutage. Te olite kaks kuud koomas ja teie keha ei ole veel valmis liikuma. Palun teid, te võite ennast niimoodi vigastada!“
„Minuga on kõik korras,“ kähistas Celestia, loitis maagia ning taastas oma keha endise konditsiooni. Ta kontrollis hetke, kas kõik sai korda, võttis siis kabjad alla ja tõusis oma täiele kõrgusele. Ta vaatas arstile ülalt alla ja ütles: „Minu seisukorraga enam muresid ei ole. Mida ma tahan, et sa praegu teeksid, on - otsi Ebakõla üles!“
Arst vaikis, võttis galopi üles ja kadus nii kiiresti, kui suutis. Kui mingisugunegi privaatsus oli taastunud, sulges Celestia silmad ning kammis ümbrust enese tunnetusega... Ja avas need taas, kui ta kambri kaitseväljad hõõgusid, pingestusid ja katkesid.
Maagilised barjäärid, mis olid siin seisnud juba üle aastatuhande, lihtsalt murdusid, kui Videvikusära enese nendest jõuliselt läbi teleportis. Noor alikorn klammerdus ümber Celestia, tema kiire arusaamatu sõnadepomin sumbus nuttu.
Hetk hiljem kallistas Celestia vastu. „Mul on kahju, Videvik,“ ütles ta, tõmmates oma õpilast oma esijalgadega üha tihedasse kallistusse. „Ma ei tahtnud seda sinu ja teiste kaela peale jätta... Ma pidanuks ärkvel olema. Ma ei suuda seda kuidagi väljendada, kui õnnelik ma olen, et ma näen, et sul läheb hästi.“ Celestia kuulis vastuseks kiunumist ja ta lasi kallistuse lahti, et uurida, milles asi.
Videvikusära näol oli ikka veel naeratus, kuid seda häirisid valulikud tõmblused. Üks ta tiib oli ripakil ja ta hingas kiiresti ja pindmiselt. „Nii rõõmustav, et sa jälle ärkvel oled, printsess,“ ütles Videvikusära hingetõmmete vahele.
Celestial kulus selleks monumentaalne pingutus, et hoida oma olekut. „Olen rõõmus, et oled esimesi ponisid, keda ma pärast ärkamist nägin, Videvik, aga sinu sisenemine vist keeras väljad segamini. Äkki läheksid arsti juurde, kuni ma need kord sean?“ Kui Videvikusära noogutas vaikselt ja välja lonkas, päästis Celestia valla hingetõmbe, mida ta oli pikalt tagasi hoidnud ja vaatas oma värisevaid kapju.
Minu enda loodud vangla, meenutas Celestia ja temas kasvas hirm, kui ta viimaseid minuteid meenutas. Ilma needuseta olen ma nagu kristallklaasist majja suletud. Väikseim vale liigutus võib selle purustada. Väikseim vale liigutus võib purustada mõne poni... Ta kammis jälle oma tunnetusega ümbrust, kammis ka läbi Videvikusära keha, kes oli arsti juurde läinud. Celestia oli lihtsa kallistusega välja väänanud ta tiiva ja murdnud kolm ribi. Celestia oleks oma kalleima õpilase lihtsa kallistusega peaaegu tapnud.