„Mida me oleme teinud, olles silmitsi selle ohuga, mis puudutab kogu inimkonda? Kas oleme ühinenud, et ühisele ohule vastu seista? Kas oleme jätnud oma erimeelsused, olles silmitsi ühise vaenlasega? Kas on maailma riigijuhid oma kodanike kaitseks seljad kokku löönud? Kas oleme meie kui tsivilisatsioon teatanud sissetungijatele, et rünnak ühe vastu meist tähendab rünnakut meie kõigi vastu?
Pean teile tülgastusega teatama: Ei, me ei ole seda teinud!
Me oleme käitunud nii nagu alati. Me kahtlustasime naabreid, me süüdistasime üksteist ja isegi omavahel võidelnud samal ajal, kui tulnukatest sissetungijad eskortisid meid tapalavale. See. Ei saa. Niimoodi. Jätkuda.
Benjamin Franklin on öelnud, et me peame kokku hoidma, muidu puuakse meid ükshaaval ja eraldi. Eraldi rahvastena oleme killustunud ja nõrgad. Ühiselt suudaksime vastu seista sellele pimedusele, mis ähvardab iga inimest, kes maa peal elab. Ühinenud rahvastena suudaksime vastu seista igasugusele ohule ja tõrjuda selle.
Me oleme tupikus. Me võime klammerduda minevikku ning jääda killustunuks ja nõrgaks. Või võime sisse juhatada inimkonna ja planeedi Maa uue ajastu – ühinenud inimkonna ajastu...“
Lord Henry Renfeld, esinedes ÜRO ees.
--
23:07, 10.12.2015, XCOM-i beeta baasi staap
Komandör Bradfordil oli palju oskusi ja omadusi. Ta oli praktiline ja vältis uisapäisa tehtud otsuseid, ta oli juba enne XCOM-i värbamist olnud kogenud sõjaväelane. Nende omadustega oli ta teeninud oma sõdurite lugupidamise ja oli Maad kaitstes palju saavutanud. Samas tulevikuväljavaade pani maailma riigipäid lõugu kokku suruma, kuigi nad olid sunnitud tunnistama, kui palju komandör oma teenistusaja jooksul saavutanud oli.
Üks asi, mida Bradfordiga viimase poole aasta sees ei olnud juhtunud, oli üllatumine. Tema selgeltnägemisevõime ennustas tulnukate rünnakuid ja EXALT-i operatsioone juba enne, kui need toimuma hakkasid. Väga vähesed juhtumid suutsid tema võime eest hoiduda, mõne arvates põhjustas see tulnukate ja inimreeturite rünnakute vähenemise viimastel kuudel.
Kuna Bradfordi tõusva sensitiivikuulsuse pärast arvati, et ta ennustab absoluutselt kõike ette, oli see täielik šokk, kui pealtkuulatud EXALT-i side reetis nende üksuse toimetamise Austraalias. Komandör sõi parasjagu lõunat ja ta vaid vaatas jahmunult raportit, mis teatas vaenlase liikumisest. Bradford saatis otsekohe piirkonda löögirühma.
Sel ajal, kui sündmused arenesid, hakkas ka tema selgeltnägemisevõime tavapärase tõhususega tööle. Tema anne ütles talle, et EXALT tegutseb ühes mahajäetud laudas. Kümme minutit enne Skyrangeri saabumist sündmuskohale ütles ta võime talle, et kõik tulnukate kollaborandid on surnud... kahtlastel asjaoludel. Lahinguväljal oli elus vaid üks olend ja selleks oli equestrialane, kelle nimeks on Mesimagus.
Equestrialase saabumine Maale oli küll mõistatus omaette, kuid suurim probleem, mis Bradfordi painas, oli see, et juhtum oli tema selgeltnägemisvõime eest varju jäänud. Iga uus teoreetiline seletus oli lollim kui eelmine. Mesimagus võis saabuda sellise võime varjus, mis blokeeris Bradfordi selgeltnägemisevõimet nii, nagu Ebakõla seda teinud oli, kui ta tuli segama esimest ametlikku kohtumist Equestria esindajatega. EXALT võis olla välja arendanud meetmed, mis varjasid nende tegutsemist tema võime eest. See võis olla ka midagi lihtsat, nagu näiteks komandöri enda tähelepanematus või siis olid tema võimed vähem ulatuslikud kui ta seni arvanud oli.
Seletuste väljamõtlemine ajas hulluks. Esimest korda poole aasta jooksul oli Bradford silmitsi tõsise võimalusega, et midagi võib juhtuda ilma abistava eelhoiatuseta. See tunne ei olnud hea.
Sa olid komandör juba ammu enne seda, kui oraakliks said, mõtles Bradford enese rahustamiseks ning võttis laualt kohvitassi ja soojendas käsi. Hea vähemalt, et see võime ebaõnnestus sellise suhteliselt tühise asja juures. Ma ei peaks... Meie ei peaks sellest võimest liialt sõltuma. XCOM-ist ei oleks asja, kui see sõltuks vaid minu veatust selgeltnägemisevõimest. Ma ei tohiks kunagi jääda...
„Sisse,“ ütles Bradford reflektoorselt, kui ta ennustas kapten Harrist ukse taha saabumas. Hetk hiljem uks avanes ja noorem ohvitser astus sisse. Ta sulges ukse ja võttis laua ees valvelseisangu. Paratamatult vaatas Bradford Matti vormi kokkuvolditud vasakut käist ja tupes mõõka ta parema käe all. Viimaks vaatas ta Mattile silma ja käskis: „Vabalt, kapten. Võtke istet.“
„Tänan, söör,“ vastas Matt ja asetas mõõga põlvedele, kui oli istunud. Kuigi kohtumine oli privaatne ja Bradford mõtles rääkida mitteametlikul toonil, istus kapten Harris sirgelt ja ta nägu oli ametlikult ilmetu. „Kas leitnant Romalovi missioon õnnestus?“
„Jah, kuigi luureandmed polnud eriti täpsed,“ vastas Bradford ja tal oli raske hoiduda näoilmest, mis pani Matti ametliku ilme viimaks haihtuma. Oleksin talle justkui öelnud, et tavalise hingamise protseduur oli ebatäpne. Niimoodi siis juhtub, kui kõik arvavad, et ma ennustan tulevikku. Ja kui sa äkki seda ei suuda, siis mitte keegi ei usu sind. „Õnnestus päästa equestrialane ja kinnitust leidis EXALT-i tegutsemine antud piirkonnas. Equestrialane teatas, et EXALT-i maapealne üksus ja õhutoetus neutraliseeriti ühe nende oma võitleja poolt... Kas te olete teises maailmas täheldanud nende üksustes märke sellesarnasest sisevõitlusest?“
Matti silmad läksid suureks ja ta vastas: „Ei, söör, midagi nii äärmuslikku me küll näinud ei ole. Oleme saanud EXALT-i käest vabastatud ellujäänutelt üksikuid teateid, kus EXALT-i sõdurid ei ole järginud vangidega tegutsedes ettekirjutatud reegleid. Need teated lõppevad kõik kirjeldusega, kus kõnealune sõdur asendatakse teisega, kes on palju... karmim kui eeskiri ette näeb.“ Matt tõstis käe ja kratsis lõuga. „Tea, mida see tähendada võib?“ Bradford kehitas õlgu ja Matt lasi käel langeda. „Kas on teada, kuidas equestrialane sinna sai? Ebakõla? EXALT-i vang kusagilt mujalt?“
„Hetkel teadmata,“ vastas Bradford ja kirtsutas nina. „Sellega seoses on nii palju mõistetamatuid asjaolusid. Ma rääkisin printsess Luna esindajaga ja leppisime kokku, et ta tuleks võimalikult ruttu kodumaale saata. See tähendab, et ta läheb tagasi koos sinuga, kui Kaleidoskoop järgmist korda käivitatakse.“
Bradford ootas, kuni Matt mõistvalt noogutab, ja jätkas toonil, kust aimus natuke kõhklust. „Nüüd aga on meil vaja rääkida olukorrast teises maailmas, eriti viimaste juhtumite tagajärgedest. Seoses kolonel Fujikawa surmaga on XCOM-i juhtorganis praegu tühik. Kapten, kahjuks pean ma teatama, et ma ei saa sind selle tühiku täitmiseks majoriks ülendada. Kuna meie organisatsioon on nüüd avalik, uurivad poliitikud alati kõik üksipulgi läbi. Olnuks probleemiks vaid see sinu varasem intsident USA armees, oleksin ma otsuse läbi surunud. Aga seoses sinu... esinemisega esimesel lahinguoperatsioonil sealsel tandril muretsesid nad seal suletud uste taga, et sa võid põhjustada kahe maailma vahel diplomaatilise intsidendi.“
Matt sirutas end ja ohkas, kui Bradford lõpetas. „Palun luba rääkida vabalt, söör.“
„Me oleme omavahel, Matt, räägi, mis sul südamel on,“ noogutas Bradford.
„Ilmselt... oleksin ma selle pakkumise tagasi lükanud.“ Alluva pilk tõusis ülespoole, kuni peatus Bradfordi silmadel. „Kui kõrvale jätta Mente Materia juhiks saamine, on kõik minu ülendamised toimunud üle kellegi laiba. Köln kõigepealt, siis Hiina, siis Island... Raske oleks olla uhke karjääri üle, mis seisab ülemate ja võitluskaaslaste laipadest vundamendil.“
Bradford vaatas pikalt nooremale ohvitserile otsa ja noogutas. „Õiglane tõesti,“ leidis ta viimaks.
„Kas tohin küsida, kes ülemuseks saab? Kerenski? Fareman?“ küsis Matt.
Bradfordi näoilmesse ei tõusnud teragi rõõmu. „Seda alles otsustatakse. Ma ei saa seda öelda enne, kui asjaga lõpule pole jõutud, kuid parima kandidaadi toob Kaleidoskoop sinu juurde nädala pärast. Pealegi olen andnud käsu lähetada kahe nädala jooksul kogu ülejäänud Mente Materia üksus ja pool kohalikest XCOM-i sõjaväelastest.“
Matt ajas seda kuuldes silmad suureks. „Kuidas sa seda lubada saad, söör? Ega me niimoodi kodumaal nõrgaks ei jää? Kuidas nad kõik üldse sinna saada nii ruttu?“
„Uudised tulnukate rünnakutest equestrialaste kodumaal on lekkinud avalikkusele... Ja teatud institutsioonid on kindlad, et need rünnakud on selle tagajärg, et nemad meid aitasid. Sellepärast saadetakse ÜRO nüüd laiali ja peetakse läbirääkimisi, et luua uus organisatsioon, mis tagaks maailma ohutuse. See uus organisatsioon peab tõusma kõrgemale häbiväärsetest probleemidest, mis inimkonda seni jälitanud on...“ tsiteeris Bradford, vaatas alluvale ettevaatlikult otsa ja katkestas masinliku selgituse, kui nägi Matti silmis mõistmist. „Mulle anti täiendavate Kaleidoskoopide ehitamiseks raha ja vahendeid, nii peaks meie võimekus saata teile abiväge hüppeliselt tõusma.“
„Kõlab lohutavalt, kuigi ma pole poliitikutes kuigi kindel. Ei ole veel kuulnud ühestki üksusest, keda ei saaks muuta võitlusvõimetuks üks idioot, kes on raha eest endale tipus koha ostnud,“ ütles Matt kahtleval toonil ja tõstis jälle käe, et lõuga sügada. „Mis sa arvad, kas nad ikka veavad selle välja? Või saab sellest lihtsalt uus ja teise nimega ÜRO?“
„Eks aeg näitab, aga nende pakutav tugi on siiski vägagi reaalne.“ Bradford kehitas õlgu ja vaatas nüüd Matti teistsuguse pilguga. „Mida sa aga viimase operatsiooni kohta öelda oskad? Mis on sinu mitteametlikud järeldused? See jääb ainult meie kahe vahele.“
Matt pigistas lõuad kokku ja sulges silmad. „Kui rääkida lahingust, siis oli see strateegiline õnnestumine. Päästeti tuhandeid tsiviile ja saime linna meie kontrolli alla tagasi. Üle saja EXALT-i sõduri sai surma ja hävitati üle kahekümne nukuks nimetatud mehha. Meil ei õnnestunud tuua tervet nuku tuuma ja tähtsal sihtmärgil nimega Vide õnnestus vangistamisest pääseda.“
„Ja sinu mitteametlikud järeldused?“
„Strateegilises mõttes... EXALT-i kaitse ei olnud valmis tõrjuma meie koordineeritud rünnakut. Kahtlustan, et nad ootasid stiihilist rünnakut, mille nad sabotööride abil ära nullivad...“ rääkis Matt ja ta hääl jäi kurku kinni.
Ei saa talle seda pahaks panna, et ta juhtunut meenutades niimoodi reageerib. Ei ole see asi, mida kellelegi sooviks, kui su sõber sellisel moel tapetakse, mõtles Bradford. „Kas meil on juba teavet selle kohta, kuidas nad pealinna infiltreerusid?“
„Seni pole midagi konkreetset, söör. Zhang tegeleb praegu juurdlusega ja ta kannab ette, kui tagasi lähen.“ Matt pigistas korra lõugu kokku ja hingas sügavalt. „Saan aru, et satume veel täiendava kontrolli alla, seega lasin Zhangil koguda täiendavaid tõendeid ka selle palgamõrvari süüdimõistmise kohta, kelle printsess Videvikusära kinni pidas. See ei näitaks meid heast küljest, kui hukkaksime vangi ilma nõuetekohase menetluseta.“
„Kas suutsite ka mingeid luureandmeid välja pigistada? EXALT-i sõduri elusalt kättesaamine on haruldane juhus.“
„Ei, söör. Aeg piiras meie võimalusi. Kasutati tavalisi ülekuulamisvõtteid ja need ei andnud tulemusi,“ rääkis Matt ja kehitas õlgu. „Printsess Luna viis ta teadvusetusse seisundisse ja kuulas teda üle, kasutades... ebakonventsionaalsemaid meetodeid. EXALT-i strateegiliste eesmärkide kohta ei saadud midagi, küll leidsime aga mõndagi uut Vide kohta.“
Komandör käskis Mattil jätkata ja Matt hingas sügavalt sissse. „Sabotööride eesmärk oli rünnata keset operatsiooni komandokeskust, et tekitada võimalikult palju segadust ja kaotusi... Aga ainult siis, kui mind või Lanat kohal ei ole. Ilmselt oli ta andnud korralduse rünnata kõigepealt meid kahte, kui me oleksime linnas olnud, ja alles siis jätkata teiste ülesannetega. Kui nad ei oleks... alustanud Lana külastamisest, rünnanuks nad komandokeskust just siis, kui üksused olid maandumas.“ Matti ilme muutus süngemaks, ta hingas jälle sügavalt, et rahulik püsida. „Vide ilmus linnas lahingu ajal välja nagu sööt, mis oli minu jaoks mõeldud.“
Matt ja Lana olid need, kes Vide vangistasid, kui me temaga esimest korda tutvust tegime. Kui ta on nii tähtis, et tohib isiklikel eesmärkidel anda salaagentidele ülesandeid, peab ta olema ka piisavalt vastutustundlik, et hoida isiklik viha lahus strateegilistest eesmärkidest. Midagi on siin valesti, mõtles Bradford ja noogutas. „Seal ju vangistati kaks agenti.“
„Kuna teine sabotöör oli kinnitatult rünnanud kuninganna Chrysalist ja printsess Videvikusära, otsustas tema üle printsess Luna. Mulle tundus, et targem oleks temaga mitte vaielda. Kapten Turvis ütles, et mõrtsukas pagendati kuule, samas arvan ma, et see oli midagi keerulisemat kui see, et ta visati atmosfäärita kivikera peale lämbuma,“ rääkis Matt.
Bradford noogutas ja vaatas seinakella, mille näit peatas tema edasised küsimused. „Ma arvan, et selleks korraks on kõik, kapten.“ Matt noogutas ja tõusis, kuid peatus ukse juures, kui Bradford lisas: „Sa teed head tööd, Matt. Ma saan aru, et teinekord on seda raske märgata, aga ma tahan, et sa teaksid: ma usun sinusse.“
--
8:15, 11.12.2015, Mente Materia kasarmu, XCOM-i beeta baas
Mente Materia kasarmu uks avanes vaikse sisinaga ja ruumi astuva Matti saapad tegid sellest suuremat müra. Tema diviisi tuttav elukoht oli peaaegu täpselt samasugune nagu siis, mil ta lahkus, samas oluliselt tühjem ja vaiksem kui ta mäletas. Eks see oli oodatav, rohkem kui pooled meist on ju teises maailmas. Muidugi, kui Lana... Matt katkestas otsemaid selle kurva mõttelõnga ja oli tänulik, et siin oli teisi inimesi, kes võiksid ta mõtted nendelt kurbadelt mälestustelt kõrvale juhtida.
Seersant Matthew Hawkins ehk lihtsalt Hawkins, et teda Mattiga segi ei aetaks, mõtles Matt kergelt naeratades, kui ühe mehe juurde jõudis. Hawkins polnud ülemuse saabumist veel tähele pannud, tal oli käes kohvikruus ja ees hunnik pabereid, milles Matt tundis ära kultuuri tutvustavad materjalid, mille olid koostanud Videvikusära ja teised equestrialased. Tema pühendumus on imetlusväärne. Tunnen kaasa sellele politseijaoskonnale, kus ta enne röövimist töötas. Aga nende kaotus on meie võit, mõtles Matt ja ütles viimaks: „Seersant Hawkins.“
Endine politseiametnik viskus kiiruga püsti ja pööras ümber. „Kapten Harris! Ei osanud arvata, et te nii kiiresti saabute...“ kiirustas Hawkins tervitada, kuid vaikis, kui märkas seda, mis Matti vasakust käest järele oli jäänud. Ta nägu tõmbus valgeks, ta vaatas ülemusele otsa ja küsis: „Söör, kas kõik on korras?“
„See on tegelikult mu visiidi põhjus,“ noogutas Matt ning püüdis naeratada ja sellega seersanti rahustada. „Ega sa tea, kus leitnant on? Või vähemalt need kaksikud?“
„Juriga kohtumisest jäid sa kahjuks napilt ilma. Doktor Vahlen käis just veerand tunni eest läbi ja kutsus ta kaasa. Ilmselt ta tahtis teha mõned katsed selle equestrialasega, kelle me viimasel ööl üles korjasime,“ rääkis Hawkins vabandaval häälel. „Kaksikud on ühes katseruumis ja teevad konvektsioonitesti. Ma võin nad küll kohe kutsuda, aga sellised segamised mõjuvad ühele või teisele halvasti. Eks nad tulevad kümne minuti jooksul ise meie juurde.“
Matt noogutas ja tõmbas tooli välja laua alt, mille taga Hawkins istus. „Ma ei pane ootamist pahaks, kuigi ei kujuta ette, mida see konvektsioonitest tähendada võiks. Kas nad teevad seda Vahleni jaoks?“
„Tegelikult mõtles selle harjutuse välja Juri, sellega saavad nad oma Andeid treenida,“ rääkis Hawkins uuesti istudes. Ta pilk libises jälle korraks Matti olematule vasakule käele, kuid siis vaatas ta uuesti kaptenile näkku. „Said kasutab oma võimet, et jahutada veekanistrit, Fatima aga kuumutab seda samal ajal. Kui üks neist kasutab kas liiga vähe või liiga palju väge, siis kanister puruneb ja nad peavad uuesti alustama. Läinud kuul jõudsid nad juba päris kaugele. Fatimat enam see oht ei ähvarda, et ta põletab enese lähiümbruses kõik maha, kui oma Annet lahingus kasutab.“
„Koloriitsed tüübid,“ nentis Matt, mõeldes kõnealusest tuleohuallikast. Tean jah, et Jurile meeldib suurt lolli mühakat mängida, kuid oma auastme on ta auga välja teeninud. Tuleb teda tõesti tänada, et ta aitas teistel oma vägesid harjutada, kui mina ära olin. „Kas ta on ka sind Ande koha pealt aidanud?“
Seersant noogutas kõhklemisi. „Kahjuks pole me minu väe valitsemises midagi muuta osanud. Mu vägi on kas täiesti põhjas või seda ei ole üldse. Ühel harjutusel suutsin granaadi lennu pealt niimoodi ära magnetiseerida, et see jäi sihtmärgi külge kinni,“ naeris Hawkins kukalt kratsides. „Ma ei usu, et saaksin seda Annet lähiajal lahingus kasutada.“
„Sellegipoolest avaldab see muljet. Mind huvitab väga, mida sa magnetismiga teha suudad. Kas sa saad seda kasutada mürsu kiirendamiseks nii, nagu see toimub elektromagnetkahuris?“ küsis Matt.
„Äkki saakski?“ vastas Hawkins. „Ma pole kunagi proovinud. Võin ju katsuda, aga ma ei tea, kas see on nii tõhus kui lihtsalt millegi tulistamine. Samas ei tee ju paha, kui ma selle kallal natuke nokitsen, eks?“
Matt noogutas nõustuvalt ja vaatas pabereid laual. „Mul on hea meel, et loed seda vabal ajal. See on tegelikult hea, et oled pihta hakanud, sest sinu järgmine ülesanne toimub teises maailmas.“
„Kas me roteerume leitnat Zhangi ja teistega?“ küsis Hawkins ja lasi imestades vilet, kui Matt pead raputas. „Siis on asjad puhta halvad. Arvestades sellega, kui rahulikuks siin on jäänud, närib mind tunne, et te saate seal kõvasti peksa. Millal me välja läheme?“
Matt jäi vastuse võlgu, sest ruumi saabusid kaksikud Tariqid. Said Tariq oli nagu tudeng, tal olid lohvakad vabaajariided ja tume juuksepahmakas, mis ulatus kõrvadest allapoole. Katsed käskida mehel see jama maha ajada olid ebaõnnestunud ja Matt pidi meenutama, et Mente Materia spetsialistidele oli lubatud mõningane vabadus ja et neljal kümnest Andega nekrutist ei olnud mitte mingisugust sõjaväelist väljaõpet ega tausta.
Selline soeng lausa karjub „olen tsiviil,“ veel rohkem kui see riietus ja lõtv rüht. Lana nimetas selliseid kottpüksteks, aga... Tsivilisti üle irvitavad mõtted katkesid kohe, kui Lana meelde tuli, ja Matt vaatas teist kaksikut.
Fatima oli röövitud koos vennaga. Ta juuksed olid värvitud plaatinavalgeks ja hakanud välja kasvama. Need osaliselt värvitud juuksed olid tema tumeda naha kõrval eriti kontrastsed. Veelgi ehmatavam oli tema kalduvus inimesi sõnalausumata vahtida. Fatima ei olnud teinud midagi, mis parandaks Mente Materia tontlikku kuulsust, samas Matt ei osanud tema käitumises ka otsest viga leida.
„Peale Juri, ma arvan, oleme siis nüüd kõik kohal,“ teatas Matt lähenevatele kaksikutele, ootas, kuni nad istuvad, ja köhatas kõri puhtaks. Möödus veel hetk, kui nad vaatasid ta vasaku käe könti ja heitsid teineteisele pilke. „Teid kõiki saadetakse vähema kui nädala pärast teise maailma, kus aitate equestrialasi kaitsta tulnukate eest. Kui oleme seal, kehtivad teile teatud spetsiifilised piirangud, nii lahingus kui vabal ajal.“
Matt vaatas kõigile tsiviilidele silma ja jätkas: „Esimene ja kõige olulisem erinevus on see, et me ei kasuta PSI mooduleid mujal kui Maal. Need moodulid ei tööta seal maailmas õigesti ja see on asi... mille pärast olen ma vigastatud.“ Nende näoilmete järgi, mida tsivilistid ta käekönti vaadates ilmutasid, võis arvata, et nad said selle piirangu tõsidusest täielikult aru. „Mente Materia liikmetel on käsk kanda maagiablokeerijaid, et vältida ootamatusi seoses sealse loodusliku maagiafooniga. Lisaks, kui te kuidagigi tunnete, et teil on seoses oma väe kasutamisega midagi korrast ära, siis...“ Nagu näiteks hääl, mis käseb tappa nad kõik... „peate sellest viivitamatult teatama mulle või leitnant Romalovile.“
„Aru saadud, söör,“ vastas Hawkins ja Tariqi kaksikud noogutasid, lausumata sõnagi.
Järgnes ebamugav vaikus, Matt vaatas oma paremat kätt ja tõmbas selle rusikasse. „Kahjuks pean teatama ka seda, et meie viimase operatsiooni käigus hukkus seersant Lana Jenkins. Täna õhtul kinnitame tema nime Seinale.“ Šokeeriv uudis mõjus lauakaaslastele erinevalt ja Matt andis endast parima, et mitte oma tundeid välja näidata.
Matti päästis valusast vaikusest ukse liikumine. Ruumi astus Tulekärakas. Maskeerunud libalase nägu oli hapu, kuid pahur ilme kadus kohe, kui leidis enese pilkude alt. „Tere hommikust, rahvas,“ tervitas ta ja tema rõõmus hääl pühkis sünge õhustiku minema. „Mu nimi on...“
„Tulekärakas?“ küsis Sayid ja ülejäänud kahele tsivilistile koitis äratundmine. „Vabandust, sa näed lihtsalt tema moodi välja.“
„Me kõik näeme niisugused välja ja Emake Kalleim ei viitsinud meid meeles pidada, sellepärast on meil ka sama nimi,“ rääkis Tulekärakas, pööritades silmi ja näidates võltsi tüdimust. „Emake Kalleim oli paras sugumära ja tal oli liialt palju varssasid, et neid kõiki meeles pidada. Aga me läheme niimoodi teemast välja. Mina olen teie Equestria kultuuriesindaja ja kontaktisik ning ma teen teile lühitutvustuse selle kohta, mida teil on oodata, kui sinna jõuate... Pole hea kedagi kogemata solvata, eksole?“
Kolm tsivilisti vahetasid pilke ja Hawkins köhis hääle puhtaks. „Üsna kindlasti räägin ma ka teiste eest, kui ütlen, et olen sedasorti abi eest väga tänulik, emand. Pean ka mainima, et tunnen kergendust. Teie vend on küll väga sõbralik, kuid ta kaldub rääkima asjust, mille sotsiaalne aktsepteeritavus on kaheldav.“
Hawkinsi jutt ei põhjustanud Tulekäraka näos mingitki liikumist. „Mu vend vist armastab proovida piire, kui ta uut rahvast kohtab. Aga ärge kartke, mina olen palju taktitundelisem,“ rääkis ta ja kõndis Matti kõrvale. „Kapten Harris, minu teada seadis doktor Shen midagi seal töökojas sinu jaoks valmis. Kui sa millalgi täna sinna lähed, siis mina vaatan koos siinse rahvaga mõned algteadmised üle.“
See on isegi hea, sest annab neile kolmele midagigi mõelda selle asemel, et mis juhtus Lanaga, mõtles Matt, tõusis ja pöördus kolme tsivilisti poole. „Mina lähen homme Canterlotti tagasi. Kui teist kellelgi on veel küsimusi, siis jõuate veel küsida.“ Ta vaatas kõigile kolmele ükshaaval silma ja lahkus Mente Materia kasarmust.
--
12:00, 11.12.2015, XCOM-i beeta baasi töökoda
Matti tervitas peaaegu tühi töökojaruum. Ainus inimene, kes Mattile silma jäi, oli keegi insener, kes ruttas ruumi tagumise nurga, katseala poole. „Vabandage mind, kas doktor Shen on kohal?“ küsis Matt, kui mees tagasi tuli.
Insener vakatas, kui ta silmad libisesid ennustatavat teed pidi Matti näolt ta vasaku käe köndile ja siis tupes mõõgale ta parema käe all. „Doktor Shen ja enamus meeskonnast on Ööhiilija Projekti katsetamas. Oled enam kui oodatud seda pealt vaatama.“
Matt noogutas ja võttis insenerile sappa. Ööhiilija? Arvestades varasemaid nimesid, mis seostusid mütoloogiaga, kõlab see kohatult. Huvitav, mis see olla võib. Uks avanes ning nähtavale ilmusid kuus inseneri ja teadlast, kes jälgisid mõõdikuid ja katsekambrit, Shen oli peajuhtimispuldi taga. Katsekambri vasakus ääres seisis mees, kel oli seljas tugevalt ümber ehitatud titaanturvis, paremas ääres oli lahingukaamerat meenutav väike ümmargune seade. Suur ja Matti arvates teatraalne kell tiksus sekundeid kümnest allapoole. Insenerid kandsid igal sekundil ette olukorra muutusi, Matt vaatas vaid katsekambrit.
5. sekundi juures hakkas aparaat paremal lillakalt kiirgama, 3. sekundi juures hakkas lillakalt kiirgama ka sõdur, kes seisis vasakul. Viimasel sekundil muutus lilla helendus silmipimestavaks ja nulli ajal helendus kustus. Turvises sõdur ei olnud enam ruumi vasakus ääres, vaid paremal, keraja aparaadi juures ja näitas püstisi pöidlaid.
Jälgimisalal kajas aplaus, mis vaikis kohe, kui Shen käed tõstis. „Õnnitlused, härrased. See oli Ööhiilija turvise sajas test, millega ei kaasnenud tõrkeid ega vigu. Sellega on katsefaas lõppenud ja algab tootmisfaas. Homme hommikuks on meil vaja vähemalt kolme komplekti, parem oleks, kui neid saaks viis.“ Rõõmuhõisked asendusid torinaga, kuid Shen jätkas: „Kui me selle eesmärgi saavutame, siis on mul pakkuda kaks viieteistaastast šoti viskit, ma jagaksin selle rõõmuga moraali õlitamiseks välja...“
Seda oleks ehk palju öelda, et Matt joosti töölesööstvate inseneride poolt pikali, aga mitte ka suur liialdus.
Shen pidi töökaaslastele järele minema, kuid märkas siis, kes teda ootab. Ta rõõmsameelne ilme kustus ja ta ei saanud tükk aega kaptenile silma vaadata. „Kahju, Matt, et sa ootama pidid. Ma ei arvanud, et sa nii kiiresti tuled. Pean... avaldama ka kaastunnet, kuigi seda on sulle vist juba piisavalt avaldatud.“
„Praegu on esimene kord, kui ma kuulen Ööhiilijast. Kui kaua seda arendatud on?“ küsis Matt Sheni pilku vältides. Ta vaatas katsekambrisse, kus kaks inseneri sõduri turvise küljest ettevaatlikult soomusplaate ja energiaallikaid maha monteerisid. Pühendu tööle, ära mõtle sellele kaotusele.
Shen paistis noorema mehe mõttelõnga mõistvat, temagi pööras pilgu katsekambri poole. „See projekt algas enam-vähem kohe pärast sinu teise maailma siirdumist ning selle kasjutajateks saate sina ja teised Mente Materia liikmed.“ Ta nägi, kuidas Matt teda korraks tähelepanelikult vaatas, ja jätkas: „Komandör Bradford on jälginud igat teie missiooni teie üksuse loomisest saati ja see varustus võib nii löögirühmade kui kohalike jõudude tõhusust hüppeliselt suurendada. Alati on probleemiks olnud see, et te ei jõua vajalikku kohta nii kiiresti kui vaja ja see lahendus on mõistlikumgi kui alternatiiv, mida me kaalusime.“
„Milline alternatiiv?“ küsis Matt.
Sheni nägu muutus mõtlikumaks ja ta sügas lõuga. „Mobiilse turvise esialgne kontseptsioon nägi ette konkse ja trosse. Seda ei peetud vajalikuks uuridagi, kuna selle ohutu kasutamine eeldas kõva treeningut ja see ei arvestanud keskkonnaohte. Loodame, et see Ööhiilija ja plaanitav Bellerophon muudavad meie sõjajõud palju väledamaks, ilma et kellegi kael ohtu satuks.“
Matt vaatas inseneri ja mõtles kuuldu üle. Trosside ja konksudega turvis? Bellerophon... See on ju see tüüp, kes kreeka mütoloogias Pegasusega ratsutas? Kas see nimi vihjab lennuvõimelisele turvisele? Ta murdis silmsideme inseneriga ja pühkis käeseljaga silmi. Nii juhtub, kui sa annad maailma targimatele teadlastele piiramatu rahastuse, vabaduse teha, mida nad tahavad, ja väikse tulnukast geeniuse, kes näitab ette, kuidas loodusseadusi rikkuda. „Niisiis, kuidas Ööhiilija töötab? Oletan, et turvis telepordib selle kandja selle... majaka juurde?“ küsis Matt viimaks ja langetas käe.
„Just. Sa viskad selle majaka, see skaneerib ümbrust veendumaks, et seal on teleportimiseks piisavalt ruumi, ja siis saab sõdur otse majaka juurde teleporteeruda.“ Sheni silmadesse tõusis sära, kui ta jätkas selgitust: „Pealegi võib see turvis teleportida sind iga töötava majaka juurde ja majakad on korduvkasutatavad. Näiteks kui lähetatud löögirühm vajab täiendust, siis nad võivad sinu jaoks majaka käivitada ja sina võid jätta teise majaka, et kiirelt tagasi tulla.“ Inseneri entusiastlik seletamine katkes, kui ta Matti näoilmet nägi. „Kas midagi on valesti?“
„Ma just mõtlesin, mil moel see trossist ja konksust ohutum on,“ vastas Matt kahtleval toonil.
„Meil ei ole võimalusi veenduda nende kohtade stabiilsuses, kuhu konks kinni jääb. Kui konks sõduri kaalu ei pea, võib see lõppeda kukkumise ja vigastustega ning kui olete tule all, ei ole teil vist aega veenduda, kas konks jäi piisavalt kõvasti kinni. Mõnikord on trossid ja konksud küll tõhusad, kuid meil ei ole siin arvutimäng,“ rääkis Shen pahural häälel. „Enamik tehnoloogiast, mida Ööhiilija juures kasutame, on tavaline, selle eksootilisem osa sisaldab lihtsalt Kaleidoskoobi miniatuurseid ahelaid ja eleeriumgeneraatori ahelaid, mis tagavad väe. See pole küll ideaalne, ma tean, kuid alternatiividest kindlasti parem.“
„Saan vist aru,“ nentis Matt ohates. „Kõik need muutused toimuvad lihtsalt nii kiiresti, et ei jõua harjuda. Kui ma oleksin näiteks kolm aastat tagasi arvanud, et sellised asjad on võimalikud, lõpetanuks ma hullaris.“ Matt kehitas õlgu ja vahetas teemat. „Tulekärakas käis läbi ja rääkis, et sul on midagi minu jaoks valmis seatud, ning ma mõtlesin, et sina ja Vahlen tahate tutvuda selle asjaga,“ ütles Matt ja tõstis tupes mõõga silmade kõrgusele.
Shen sirutas mõlemad käed välja, võttis Mattilt mõõga ja läks sellega töökoja peasaali. Insener oli ilmselt oodanud võimalust relva uurida, kuna üks tööpink oli lagedaks tehtud ja selle peal oli kaks klotsi sellises asendis, et mõõga sai nende peale asetada. „Greifid kutsuvad seda taevateraseks, jah?“ küsis ta, pani mõõga klotsidele ja uuris tuppe. „Huvitav. Paistab, nagu tupp oleks tehtud sellisest puidust, mida me näinud ei ole, või on see midagi vandli või luu moodi. Pakuks, et metallkoostisosad seda relva siin ei peaks.“
„Võib-olla. Soovin vaid, et seda relva koheldaks ettevaatlikult. Selle kinkis Kõrgeim Küünis isiklikult ja ma ei taha riskida tema solvamisega, kui seda relva murtakse või kahjustatakse millegi muu kui sõjapidamise käigus,“ nõudis Matt. Ah, kui ma tagasi lähen, pean piinama Zhangi selle kohta, kuidas selle asjaga õigesti ringi käia... Okei, sellega tegeleme hiljem. Mul on tähtsamaidki muresid. „Millele Tulekärakas vihjas? Oletatavasti minu proteeskäele?“
Shen noogutas ja kutsus sõduri endaga kaasa. „Me analüüsime selle relva läbi, enne kui su homme ära saadame,“ ütles ta ja nad läksid peainseneri kabinetti. Proteeskäsi seisis tagumise seina ääres tööpingil, selle ümber väikeses ringis mitmesugused töö- ja mõõteriistad. Shen osutas toolile laua juures ja rääkis: „Segajagranaat põletas sellel muist eleeriumiahelaid läbi. Ma arvan, et selle pärast ta operatsiooni järel tööle ei hakanudki. Leiutasin lisameetmeid selle sisekomponentide tugevdamiseks nii füüsiliste kui muude löökide vastu. Loomulikult Reeglimurdja väljad takistavad sul proteesi juhtimist, kuid vähemalt ei jää käsi surnuks, kui lahinguväljalt tulema saad.“
„Aitäh, Shen,“ ütles Matt särki lahti nööpides. Ta sai särgi kuidagi parema käe abiga seljast ära. Järgmiseks tuli ära võtta alussärk ning nähtavale tuli lai põletusarmide vöönd ta küljel ja ümber vasaku õla. „Hakkame siis pihta,“ ütles ta ja tõstis vasaku käe jäänuse laua poole.
Selleks kulus minut, kui Shen libistas proteesi vastavasse pessa Matti köndi küljes ning kinnitas hulga polte liidese külge. See minut tundus igavikuna, kuna Matt ootas iga jõnksu ja nõksuga kaasnevat valusööstu, enne kui käsi tööle hakkab. Siis neid segati.
Ukselt kostis koputus ja tuttava vene aktsendiga hääl: „Doktor Shen? Siin leintnat Romalov oma külalisega. Kas praegu on halb aeg?“
„Kohe lõpetame, Juri,“ vastas Shen ja sirutas end tööpingi poole, et võtta mingi tööriist. „Oled valmis, poja?“ küsis ta. Kui Matt noogutas, tegi tööriist pöörde. Proteesis käivitus mingit sorti müstiline protsess ja Matti olematu fantoomkäsi hakkas kõrvetavalt valutama. Kas sa elasid iga kord seda läbi, kui käsi hoolduseks maha võeti, Lana, mõtles Matt, kuni valu lahtus ja ta keha lõdvestus.
„Ühendused paistavad stabiilsed. Tee mõned põhiliigutused ja ütle mulle, kui probleeme tunned, eks?“ küsis Shen ja patsutas noorema mehe õlale. Inseneri hääl muutus halvasti kuuldavaks, kui ta kabinetist välja astus ja ukse enda järel pooleldi kinni tõmbas.
Ma saan aru, et Shen tahab mulle mõningast privaatsust tagada, mõtles Matt, keerutas oma proteeskätt ja proovis sõrmed ükshaaval läbi. Mul aga ükskõik, peaasi, et saaks selle rutem korda ja tööle tagasi. Samas... Juri ütles, et tal on „külaline.“ Äkki mõtles ta seda equestrialast, kelle nad päästsid. Äkki pole hea sellele ponile näidata kedagi, kel on käsi otsast ära. Ja ega need põletsuhaavad kah just kenad ole...
Just nagu Matti mõtete kinnituseks kostis ukse poolt naisterahva hääl: „Kuidas... see tundub? Kas see on nagu tavaline käsi?“ Hääles oli kuulda uudishimu ja selles polnud märkigi kõhklusest, kuigi isegi sõdurid olid omal ajal Matti käe kohta küsides selget ebamugavust välja näidanud.
Uks langes kinni, enne kui Matt vastust kaaludagi jõudis ja Matt tänas mõttes Sheni, kui alussärgi selga sai ja triiksärgi peale tõmbas. Nööpe oli kahe käega palju kergem kinnitada ja vormi viimaseks elemendiks sai must kinnas, mis varjas vasaku käe metallist mehhanismid. Viimaks oli tema välimus viisakas, Matt pöördus ja astus Sheni kabinetist välja. „Kõik on sada prossa korras. Aitäh, Shen,“ kandis ta ette ja pööras Juri poole. Nüüd nägi ta esimest korda hästi ka seda päästetud equestrialast.
Ta oli Videvikusära suurune ükssarvikumära, aga kehalt märksa saledam. Karvastik oli tal valkjas, lokkis lakk kahte tooni heleroosa ja helelilla. Roheliste silmade pilk oli natuke liiga valvas, et olla uudishimulik, samas puudusid neist nii usaldamatus kui hirm.
Ta mõtles midagi öelda, kas tervitussõna või lausa nalja visata, et mära lohutada, kuid midagi ei tulnud pähe. Ta oskas ponile vaid noogutada ja seejärel pöördus ta töökojast lahkuma. Ta kahetses kiiret lahkumist, kui koridori mööda käis ja mõtted süngeid mälestusi puudutasid, kuid selle meeleolu katkestas Tulekärakas.
„Ah siin sa oledki, kapten!“ ütles ta, tegemata Matti tujust välja. „Ma otsin seda Equestria külalist, kuid tundub, et Juri veab teda igale poole kaasa. Kas sa tead, kus ta on?“
„Arendusosakonnas, nägin neid koos Sheniga paar minutit tagasi. Ta peaks olema veel seal, seega tee kähku,“ vastas Matt, jätkates vastust ootamata marssi mööda koridori, otsides meeleheitlikult mingeidki mõtteid, mis tema meeli süngesit mälestusist kõrvale hoiaks.
--
17:30, 11.12.2015, XCOM-i beeta baasi söökla
Tulekäraka kõrvade jaoks oli söökla kärarikas nagu alati. Vaiksema jutukõmina summutasid kohatised naerupursked, mis täitsid kogu selle suure ruumi. Kohati kõlas üksikuid hüüdeid, küll köögi poolelt, küll sööjate poole pealt. Kuigi siin ruumis olid equestrialaste asemel inimesed, ei suutnud Tulekärakas ka vägisi võrreldes leida põhimõttelisi erinevusi selle inimeste söögikoha ja Canrerloti kasarmute söögisaali vahel.
Aga tema ebatavalisemad meeled maalisid hoopis teistsuguse vaatepildi. Hljuti naasnud löögirühmade kergendustunde summutas ülejäänute ärevus. Väikesed hirmu- ja vihakolded särasid kui tõrvikud kuupaisteta ööl. Tunda oli ka põnevuse allhoovust, kui kuuldi uudist homsest lähetusest. Vastukäivate emotsioonide segu ajas Tulekäraka iiveldama, ta raputas pead ja koondas enesekindlust. Ma ei lähe enne, kui komandör Bradford end näitab. Olen Lanale sedavõrd palju võlgu.
XCOM-i ümberpaiknemisele eelnenud kuudel mälestati langenud sõdureid väikesel tahvlil, mis oli puhkeala tagumisel seinal, nagu inimesed Tulekärakale rääkinud olid. Langenute nimed, pildid ja mälestusesemed jäid vanasse baasi maha sinna, mis muutus peaaegu pühamuks langenutele. Uues baasis oli seoses XCOM-i projekti arenemisega vaja muuta langenute mälestamise viisi.
Söögisaalis leviv pomin vaikis peaaegu kohe, kui kasarmusse saabus komandör Bradford, käes mingi linasse pakitud ese. Sõdurid võtsid valvelseisangu, kui ta möödus, ja ainsaks heliks jäid komandöri sammud, kui ta marssis söögisaali tagumise seinani oma sihtkoha poole. Sealt algav koridor oli kogu baasi pikim ühest tükist element ja selle seina pinda vallutasid aegamisi väiksed mustad plaadid, millesse olid graveeritud vähesed sõnad.
Bradford pakkis aegamisi oma kandami lahti ja lagedale tuli ligi kakskümmend uut plaati, mille ta järgemööda oma kohale kinnitas. Kui viimane plaat oli paigas, pakkis komandör lina ettevaatlikult kokku, astus tagasi ja marssis minema. Vaikus kestis ligi minuti, kuni baasi personal viimaks istus ja einega jätkas.
Keegi ei märganud, kuidas Tulekärakas enese laua tagant toolilt maha libistas ja sammud koridori poole seadis. Seina katsid sajad väikesed plaadid. Neid võis olla koguni üle tuhande, kuid otsitava plaadi ülesleidmine ei olnud temale väljakutseks.
Elaine Jenkins – 08.12.2015 – Applewood
Kuidas saab kogu inimese elu ja surma koondada nii vähestesse sõnadesse, mõtles Tulekärakas ja tundis oma meeltes kerget viha. See viha kasvas süngemateks emotsioonideks ja libalasel kulus veidi aega, kuni ta aru sai, et need emotsioonid ei pärinenudki vaid temalt.
Tulekäraka kõrval seisis Matt, kelle emotsioonid olid olnud söögisaalist kiirgava üldise depressiooni varjus. Tulekärakas hakkas kiiresti tajuma inimese pettumust ja vihkamist ning tal oli väga kerge neid kaasa tunda. Kumbki ei öelnud tükk aega mitte midagi, nad vaid vaatasid seina ja lugesid nimesid. Seejärel, heitmata pilku ega lausumata sõnagi, Matt pöördus ja kõndis minema.
Tulekärakas raputas pead, püüdes vabaneda kibedast süü- ja vihaemotsioonide järelmaitsest ning pööras samuti seinast ära. Kumbki nendest emotsioonidest ei aidanud libalast selle juures, mida ta järgmiseks tegema pidi.
Vahetult pärast seda, kui ta koos Mattiga oli naasnud külaskäigult Lana pere juurde, oli Tulekärakas rääkinud Franki-nimelise arstiga sellest päästetud ponist või vähemalt üritanud rääkida. Mehemürakas oli imetlusväärse pühendumusega oma kutse-eetikas kinni ja kõik, mida ta oli nõus jagama, oli vaid see, et ta ei usu, et Mesimagus praegu iseendale või teistele ohtu kujutaks. Libalane ei küsinud doktorilt, mida ta varjab, selle asemel võttis ta end tutvustada ja pakkuda oma arvamust kõnealuse mära kohta. Kui ta raportit hakkab koostama, kangutab ta niikuinii kõik selle mära maalesaabumise asjaolud välja.
Tal oli see niikuinii plaanis.
Üle töökoja töötsooni kajas Sheni hääl ja Tulekärakas pidi tegema suure ringi, et hoiduda agaralt töötavate inimeste teelt. Sagimine meenutas talle libalaspere organiseeritud kaost, kuid inimestel puudus libalastele omane arulage motiveeriv lojaalsus ülemuse suhtes. Kontseptsioonid, mis asendasid emotsioone, olid Tulekärakale raskesti mõistetavad, eriti inimeselaadsete tulnukaliikide juures. Ta tuvastas vaid paar fraasi, mis ergutasid seda kärmet tegutsemist: 15-aastane, kvaliteetlinnas.
See mõistatus võis oodata, Tulekärakas läks ja koputas Sheni kabineti uksepiidale. Uks avanes, ta astus sisse ning nägi Jurit ja Sheni. Equestrialane tundus veidi hajevil olevat, aga seda seletas ilmselt tema viimaste päevade stress. „Niisiis see nüüd ongi see salapärane Mesimagus. Kui Franki ja Vahleni raportid on tõesed, on ta kodust ikka väga kaugel... Vähemalt tema enda arust,“ mõtles Tulekärakas, ent hoidis oma kahtlused endale ja näitas sõbralikku naeratust.
„Tere päevast, doktor Shen,“ tervitas Tulekärakas, „Ehk ma ei sega teid, aga ma kuulsin, et keegi on siin oma kodust pisut kaugele eksinud.“
Mära vaatas korra Tulekärakat, siis Jurit ja Sheni. „Kuulge, kutid, kas teate ikka, et ta on libalane? Mitte et sellega miskit nüüd valesti oleks! Ma lihtsalt... No ma mõtlesin, et see baas on siin kõrgelt turvatud, eks?“
Tulekärakas kangestus hetkel, mil tema liiki mainiti, ja ta pidi pingutama kogu oma tahtejõudu, et mitte alluda tugevalt sisseharjunud reaktsioonile, mis kaasnes sellega, kui tema tegelik liik avalikuks sai. Ta silmad kiskusid kissi ja ta vaatas equestrialast umbusklikult. „Tunnistan, et see on küll üllatav. Kui sa just ei kasuta avastusloitsu igaühe peal, keda kohtad, ei oska ma kuidagi mõistlikku seletust leida, mille järgi sa seda oletad,“ ütles ta, nähes tõsist vaeva, et oma häält rahulikuna hoida ja maha suruda tavalisi libalase instinkte: kas põgeneda või teha see mära vagaseks. „Vaid üks isik on ära arvanud, kes ma tegelikult olen, nüüd aga on minu kord küsida. Kes oled sina?“
Tulekärakas võpatas, püüdes mitte meenutada kogu seda katastroofi, mis selle jutuajamisega kaasnes. Viimane isik, kes mu paljastas, oli... Lana. Lahkunud naise mõtted ja hiljutised sündmused panid Tulekäraka peaaegu komistama. Kui nüüd seda ammust jutuajamist meelde tuletada, millal ma Lanale ütlesin, et ta on libalane... reageeris ju temagi peaaegu samamoodi nagu mina praegu. Ma ei tea, kas Lana oli sellest samamoodi ehmunud nagu mina praegu, kuid minu arust jäi sellest vaid juuksekarva jagu puuudu, et ta oleks mulle kallale tulnud. Mis võis küll inimese niimoodi reageerima panna?
Tulekärakas sundis end lõpetama selle pusle üle juurdlemist, mida ta tõenäoliselt iialgi ära ei lahenda, ja ta lülitas mõtted pakilisematele asjadele. Juri ja doktor Vahlen olid valmis meelsasti rääkima kõigest, mis nad Mesimagusa kohta teada olid saanud, aga ma arvan, et räägin Juriga, kui mul rohkem küsimusi tekib, mõtles ta ja surus maha judinaid, kui meenutas jutuajamist selle vanemteaduriga. Viimane kord oli mulle pühendatud nii palju ootusi siis, kui ma esimest korda pesast lahkudes Badlandis leopardämblikule ohtlikult lähedale sattusin. Viimane kord heitis see eit mulle vaid napi pilgu... Mis juhtunud on?
Maskeerunud mära peatus baasi turvamehe kõrval, kes seisis peaaegu tühja equestrialaste kasarmu juures. Inimene noogutas Tulekärakale ja osutas sõnatult kasarmu poole. Libalane astus edasi ja meenutas seda, mida ta kuulnud oli. Juri oli öelnud, et ta ei pärine minu Equestriast. Ma tean, et keeleprobleemide pärast esineb selliseid arusaamatusi tihti, kuid Juri oli olnud väga konkreetne. Äkki õnnestub mul Mesimagusaga jutule saada ja ehk ta siis täpsustab seda, mida Juri rääkis...
Mesimagusa eluruumi tuvastamine ei olnud kaugeltki nii keeruline, kui Tulekärakas kartnud oli, ainult ühest ruumist kiirgas pettumust ja paanikat. Mida ta üle on elanud, et ta end niimoodi tunneb, mõtles Tulekärakas ja koputas õrnalt uksele. „Mesi? Tulekärakas olen. Kas tohin sisse tulla? Me peame rääkima.“ Ukse tagant levis süütunnet ja kahtlust, sellele järgnes lootusesäde. Lootus? Mida...
Uks lendas lahti ja Tulekärakas tiriti ruumi telekineesihaardega, mis oli justkui libalase klassikalise röövimismaagia õpikunäide, ja ta vabastati sellest otsekohe, kui ta ruumi jõudis. Süüdlane vaatas paaniliselt koridori poole ja lõi ukse kinni. Tulekärakas oli oma asendit kohendanud, valmistudes uut rünnakut tõrjuma, aga valge mära vaid hõljutas midagi enda ees. „Kähku! Mis asi see on? Miks ta kuumaks läks, kui ma särtsutasin teda ja kuidas seda parandada?“
Mesimagusa paaniline jutt ja käitumine said viimaks selgituse, kui Tulekärakas tundis ära telekineesiväljas hõljuva eseme. See oli väike juhtmevaba turvakaamera. See ei olegi siis ainult minu tuba või? Inimestel on seoses privaatsusega kohati ikka väga imelikud kontseptsioonid, kui nad midagi ikka väga teada tahavad saada. Huvitav, kui palju nad sellist tehnikat Videvikusära jälgimiseks kasutasid... Umbusk, mida Tulekärakas Mesimagusa suhtes tundis, vähenes ning asendus meeleheitega. See on ehk parem meetod võrreldes sellega, mida nad tulnukatega teevad. Minagi eelistaksin kasutada neid inimeste geniaalseid pealtkuulamisaparaate, mitte ei lõikaks neid lõhki, et targemaks saada.
„Paljud inimeste asjad käivad elektri pealt,“ vastas Tulekärakas ja tõusis aeglaselt rünnakupoosist välja. „Kuid tihti need kas ei tööta või lähevad katki, kui neist käib elektrit kas liiga palju või liiga vähe läbi. Neil on omad meetodid, kuidas nendest poest ostetud patareidest pärinevat elektri hulka muuta. Vägi, mis pärineb sinult või mingist muust välisest allikast, võib selle tõesti kuumaks teha, nagu sa ütlesid. Kust sa selle üldse võtsid?“
„Ventilatsioonirestist,“ vastas Mesimagus, kelle kõrv tõmbles. „Ja teine on laua all. Ma kuulsin seda just.“
Tulekärakas noogutas ja sirutas end ventilatsiooniresti uurima, seejärel kummardus laua alla vaatama. Libalane luusis mööda tuba ringi ja sai saagiks veel kaks tillukest aparaati, mis lauale laoti. „Kuula nüüd, Mesimagus. Ma tean, et see oli kõik pisut järsk, aga ma pean selle pärast vabandust paluma, mis ennist juhtus. Ma pean lihtsalt töö pärast paranoiline olema. Minu rahvas aitab väidetavalt võidelda tulnukate vastu, aga kuningannat ei usalda ma üldse. Aga tulnukadki suudavad luua libaponisid. Ja veel on olemas EXALT.“ Viimast sõna urises Tulekärakas põlgusega ja jätkas ruumi iga nurga uurimist.
Mesimagus istus voodil ja kehitas õlgu. „Saan aru. Justkui. Minust on mõnikord raske aru saada, nii et ... ma ei võta seda isiklikult, kui sina ei võta.“ Ta naeris ja köhis hääle puhtaks. „Millisele kuningannale sa töötad?“
„Ma ei teeni kuningannat!“ sisises Tulekärakas järsult, hingas siis sügavalt sisse ja rahunes. „Chrysalis pidi meid oma ahnuse pärast peaaegu välja laskma surra. Eelistan teenida hoopis printsesse, kuna nemad on sellised valitsejad, nagu valitsejad peavad olema. Ma ei tea, mida Chrysalis plaanib, kuid mida rutemini me sellest tulnukavärgist jagu saame, seda rutem ta tagasi Badlandi kaob.“
„Chrysalis on alati olnud üks nuhtlus, kuhu iganes ma sattunud ei ole, kõige oma mõttetute manipuleerimiste ja pettustega,“ vastas Mesimagus. Ükssarviku häälest kõlas ülepingutatud põlgus, ta põristas seeria käsklusi, mis tulid libalaskuninganna repertuaarist Tulekärakale tuttavad ette.
„Ma sattusin temaga harva rääkima.“ Kuigi olen piisavalt palju tema lähedal viibinud, et aru saada, keda Mesimagus järele teeb, mõtles Tulekärakas, tunnetas, et voodi all on veel kaks elektroonikaseadet, ja puges neile järele. Mind aga huvtab, kus on tema Chrysalisega nii palju kokku puutunud, et oskab teda sellisel moel jäljendada... „Enne Canterloti afääri oli ta palju kavalam ja viisakam. Aga kõik, mis on seotud armastusega, see hullutas teda. Ta valis allikaks alustuseks Cadance'i, kuid kiusatus kogu selle armastuse järele... Ma arvan, et see oli liiga suur, et sellele vastu panna. Iga olend, olgu ta vana või tark, läheb pisut segamini, kui näeb võimalust omandada selline vägi. Chrysalise juhul ei olnud see hullus just kerge.“ Tulekärakas kihistas kergelt kuninganna üle ja vaatas siis üles laelambi poole. „Kas oskad mõnd valgusloitsu?“
Mesimagus noogutas, manas väikse valguskera ja hõljutas selle lambi juurde. „Kas sellest aitab?“ küsis ta ja astus tahapoole, lastes libalasel toimetada. „Ma ei tea, kas võim ajas ta hulluks või oli ta juba hull, aga ta on alati olnud... üks hirmuäratav hull.“
Tulekärakas uuris helendavat kera ja vajutas siis maagia abil lülitit. Lamp lülitus välja ja ta hakkas ettevaatlikult valgustit lahti harutama. „Eetika osas on Chrysalis alati olnud üsna paindlik, aga eks see ole sellest, et ta on parasiitliku ühiselulise rassi matriath. Ta kisub topelthulluks juba, aga kõik see on seotud tema väega,“ rääkis Tulekärakas, võttis valgustist välja järjekordse juhtmevaba kaamera ja pani lauale. Valgusti monteeriti ettevaatlikult kokku ja pandi tagasi ning libalane lülitas selle uuesti sisse.
Nad jätkasid jutuajamist, Tulekärakas näis olevat ametis „lutikate“ otsimisega, kui toas ringi liikus, aga tegelikult oli kogu tema tähelepanu pühendatud teisele märale toas. Kui ma poleks temaga esimest korda kohtudes niimoodi rahu kaotanud, saanuks ma teda terve pärastlõuna analüüsida. Vaatamata sellele, mis teised temast rääkinud on, häirib mind tema juures miski väga. Siin on midagi väga imelikku, mida mina ei märka... Tulekärakas kõndis pistikupesa uurides toa teise otsa ja märkas siis, et Mesimagus pöörab end nii, et hoiab libalast pidevalt otse enda ees. Ta on kogu aeg niimoodi käitunud, justkui selleks, et olla kindel, et ma iialgi ta vaateväljast ei lahkuks ja et ta profiil oleks võimaliku rünnaku korral võimalikult väike. Ma pole kindel, kas ta ise üldse märkab seda, et ta niimoodi käitub. Ja kui meenutada veel seda röövimismaagia nippi, millega ta mu siia tuppa tiris... Kõik see on kas õpitud või... tulnud kogemustest.
Libalane kummardus pistikupesa kallal nokitsedes madalamale ja nad jätkasid jutuajamist. Mesimagusa vastuseid kuulates hingas ta läbi nina. Inimeste jutu järgi on ta olnud siin vähemalt ühe öö, aga ma ei taju ühtki tuttavat lõhna, mitte ühtki lõhna, mis millelegi vihjaks. Libalased on seega välistatud... Tulnukad samuti ja ka tavalised equestrialased on välistatud. Iga tema vastus tõstatab uue hulga küsimusi. Tulekärakas võttis ettevaatlikult pistikupesast väikese mikrofoni ja pani korpuse tagasi. Vaatas siis Mesimagusat, kes end jälle pööras, hoides teda otse enda ees. Seekord traavis ta kiiremini ja nüüd tabas ta ära, mis teda häirinud oli: Mesimagusa kapjade alt polnud kostnud ainsatki heli sellest ajast saati, mil Tulekärakas tuppa oli tulnud.
See põhjustas Tulekäraka peas terve küsimuste tormi ja ta suutis oma üllatust vaid vaevu varjata. Kas see tsitaat pärines mõnest inimeste raamatust? „Kui sa oled kõrvale jätnud kõik võimatu, siis see, mis järele jääb, ükskõik kui ebausutav, peab olema tõde.“ Äkki poleks pidanud Juri selgituses kahtlema...
„Seega arvan ma, et see on tõsi,“ teatas Tulekärakas jutuajamise lõpetuseks. „See on ikka üsna ebatavaline, et sa ei pärine minu Equestriast, aga vastupidises on nii palju vasturääkivusi, et see ei saa olla tõde. Ma olen käitumisekspert ja tean kõigist kodumaa rassidest üsna palju, aga sinu juures näen ma mõnda asja esimest korda elus.“
„Ah nojah, hehe...“ muheles Mesimagus ja ärevusehelk tema emotsioonides kinnitas ta juttu. „Ega sa Vahlenile sellest veel rääkinud ole? Olen kuulnud, et selline teave pidi ta tervisele kahjulikult mõjuma.“ Ta kallutas oma pead. „Ja mida sa mõtled nende vasturääkivuste all? Näiteks?“ Tema uudishimuga kaasnesid teised emotsioonid, kui Tulekärakas viimase pealtkuulamisaparaadi lauale pani. „Ja mis asjad need kõik on? Ma kuulen, nagu oleks neid siin veel kümneid, seinte taga, põranda all, iga laepaneeli taga... Kas see on kuidagi seotud inimeste ekstsentrilisusega?“
„Ma pole sellest veel hea doktoriga rääkinud, kuid me oleme vist sellest punktist möödas, kus ta tervis veel meie mure oli.“ Vaadates seda minu poolt paljastatud seadmete hulka siin laual ja arvestades veel neid, millest Mesimagus rääkis, on nüüd Vahlenil või mõnel tema teadlasel sellest jutuajamisest video vähemalt viie nurga alt. Muidugi ei ole see mina, kes sellest temaga rääkima läheb... Tulekärakas otsustas vastata Mesimagusa teistele küsimustele, aga mitte sellele viimasele.
Ükssarvik noogutas ja poetas mõned kommentaarid, aga ta tuju langes tasahaaval. Tema emotsioonidesse tõusid hirm ja ootusärevus, kui ta viimaks rääkis: „Räägi mulle sellest... Noh, minu saabumisest alates kõik vihjavad nagu, et Videvikusäraga juhtus midagi hiljuti... Ja paistab, et ka kapten Harris on midagi sellist üle elanud. Lihtsalt... mis Equestrias toimub?“
Ka Tulekäraka näolt kadus naeratus, kui ta jutustas viimasest operatsioonist, alates sellest, kui EXALT hõivas Applewoodi, kuni selleni, kuidas Videvikusära kaks infiltraatoritest mõrtsukat kinni pidas. Ta rääkis monotoonsel häälel, see oli Tulekäraka jaoks ainus viis varjata oma emotsioone.
Mesimagusast ei kiirganud ainsatki sellist emotsiooni, mida Tulekärakas ootas, näiteks kurbust ja õudust. Mesimagus ilmutas kaastunnet, muret ja viha. „See oli nüüd küll Videvikusärale raske,“ ütles Mesimagus ja temagi nägu väjendas samu emotsioone, mida Tulekärakas tajus. „Kui teie Equestria on veidigi minu omaga sarnane, ei usu mina, et keegi ponidest oli selliseks sõjaks valmis.“ Ta vaatas libalasele otsa. „Kuidas ta seda üle elab? Nii palju, kui mina olen kuulnud, siis ta oli ka siin midagi sellist üle elanud.... On temaga ikka kõik korras... Või vähemalt ei ole temaga midagi halvasti?“
„No ta püüab sellega toime tulla nii hästi kui saab,“ vastas Tulekärakas monotoonselt.
„Saan aru,“ ohkas Mesimagus. „Ma... Videvikusära on alati mu elus tähtsal kohal olnud... Ühes universumis oli ta mu parim sõber, teistes minu mentor ja õpetaja. Loodetavasti ma saan temaga rääkida, kuid ilmselt ei juhtu seda enne, kui me Equestriasse jõuame, eks?“ Ta patsutas hajameelselt kabjaga oma voodit. „Mis sa arvad, kas ma näen teda?“
„Eks ma uuri, kui me sinna kohale jõuame, aga see sõltub kindlasti tema seisukorrast,“ vastas Tulekärakas ja haaras laual vedeleva jälitusaparaatide hunniku telekineesivälja. „Homme hommikul käivitatakse Kaleidoskoop ja siis läheme Equestriasse. Kas on veel küsimusi?“
„Tegelikult on küll. Ühele mu küsimusele sa ikkagi ei vastanud,“ ütles Mesimagus, vaatas Tulekärakale otsa ja libistas pilgu siis toast kogutud aparaatidele. „Mis seadmed need kõik on?“
Pärgel küll, lootsin minema saada, ilma et peaksin talle seda inimeste käitumise eripära selgitama, mõtles Tulekärakas ja naeratas häbelikult. „Noh, sa ju tead, et doktor Vahlen on teadlane. Üks teadusliku materjali kogumise viise on uuritavate vaatlemine ja enamik teadlastest on veendunud, et kui vaatlusalune teab, et teda vaadeldakse, võivad vaatluse tulemused sellest mõjutatud olla ja teadustöö tulemused võivad vääraks osutuda...“ ta heitis Mesimagusale tähendusrikka pilgu.
Mesimagus pilgutas silmi, pilgutas siis veel korra. Ponist kiirgas välja paanika ja raev. „Oota... Kas nad luuravad minu järele? Kas see on üldse seaduslik?!“
Tulekärakas muigas, kui nägi, kuidas Mesimagus närviliselt mööda ruumi ringi vaatas. See on sulle paras ports MINU toas nuhkimise eest, doktor Vahlen, mõtles ta koridori taganedes. Ta jõudis kõndida vaid viis sammu, kui lambid hakkasid äkki heledamalt lõõmama ja põlesid seejärel läbi. Avariivalgustus lülitus sisse ning sume oranž valgus võimaldas Tulekärakal valvuritest mööduda ja neile vooluvarustuse häirest ette kanda.
Raporti jaoks on materjali küll, iseasi, kas kapten Turvis usub seda, mõtles libalane. Ta traavis autopiloodil edas, pea täis mõtteid, kuidas ta peaks seda eksootilist rändajat kaugetelt maadelt teistele tutvustama hakkama.