„Ma ei tea, kuidas sinule tundub, söör, kuid minule on andnud nad tulevikulootuse.“ - Kindral Peter van Doorn Golemani komitee ees.
--
16:39, 31.10.2015, XCOM-i beeta baas, kasarmu
Mattil oligi õigus: kõik Mente Materia liikmed olid valmis tulema (peale ühe) ja temal oli nüüd ebameeldiv ülesanne otsustada, kes jääb maha. Need vähesed maagilisi võimeid ilmutavad inimesed olid liiga väärtuslikud, et nende kõigiga riskida, nüüd oli ta ees raske valik.
Juri Romalov seisis Mente Materia väljaõppekeskuse ukse kõrval ja varjas hoolega pettumust oma näos, kui Matt oma vormi kohendas. „Muidugi, Juri, sa võiksid tulla koos meiega, aga siin on vaja meest, keda austatakse ja kellel on Anne,“ seletas ta lipsu seades. „Ma tean, et saan sind usaldada, kui on vaja asjad kontrolli all hoida, kuni oleme ära. Vaata ka helgemat poolt: leitnandiks ülendamine tähendab palgalisa.“
„Vahetaksin ülendamise võimaluse vastu kaitsta me sõpru ja nende kodusid. Ma oleksin surnud, kui neid poleks olnud,“ ütles Juri ja Matt märkas, et ta hõõrub rääkimise ajal oma rinda. See alateadlik liigutus ilmus Juri harjumustesse pärast seda, kui mutoon vene vägilase lahingus läbi torkas, ja see harjumus lõi välja eeskätt siis, kui Juri oli mures.
„Säraturvis teab, et peaaegu kõik olid valmis,“ ütles Matt, kui oli veendunud, et lips on otse, ja ta hakkas pintsakut selga panema. Ülikond sarnanes David Bradfordi omale, mida ta neil kurikuulsatel ülekuulamistel kandis. See oli eri toonides hall, õlgadel ja käiste otstes olid kuldsed randid. Õlakutega triiksärk ja lips tähendasid, et ülikond kuulub ohvitserile, ja kergelt kohatuna tunduv lilla vapp õla peal näitas, et tegu on Mente Materia spetsialistiga.
Juri nägu muutus süngeks, kui kuulis sõnu „peaaegu kõik“. „Kas sa oled kindel, et Victor tuleks kaasa võtta? Temast võib olla rohkem kahju kui kasu.“
„Olen küll. Victor on seni ainus inimene, kes on võimeline teleporteeruma, ning ma loodan sealt leida asjatundja, kes suudaks aidata tal seda oskust lihvida ja saada ka paremat kokkupuudet selle väljaga või mis iganes see neil seal on,“ vastas Matt. Ehk on sellest abi ka nende deemonite vastu, mis endist lendurit vaevavad. „Mõistan su muret, kuid ma ei usu, et ta mingeid probleeme tekitab.“
Juri noogutas, kui oli hetke mõelnud. „Kui muud pole lisada, siis näeme varsti, mehed. Õnn kaasa, kapten.“ Ta võttis valvelseisangu ja viskas kulpi.
Kui vorm oli Matti jaoks piisavalt hästi selga kohendatud, pöördus ta Juri ette ja vastas auandmisele. „Õnn kaasa, leitnant. Valva kindlust, kuni ära oleme.“ Kui Juri oli läinud, läks Matt tagasi oma laua juurde, kus lebas vana pehme sõjaväemüts. See oli servadest kulunud ja päikesest pleekinud ning alati, kui Matt selle pähe pani, tundus talle justkui, et juustes on liiva, ehkki ta polnud USA armeeteenistusest saati kordagi kõrbes käinud.
Kui sai teatavaks, et XCOM-is on kasutusel ühtne vorm (paljude nördimuseks ja paljude üllatuseks), lubati sõduritel säilitada mõned mälestused oma eelmisest teenistusest ja kodumaast ning lisada need oma uuele vormile. Enamus valis lipud, mõned endiste üksuste vapid või muud eelmiste vormide aksessuaarid. Ainus asi, mida Matt lisaks lipumärgile kaalus, oli seesama räbaldunud müts. Kartmata alluvate pilke, lubas ta enesele hetke kõhklust, pistis siis mütsi pintsakutaskusse ja suundus Kaleidoskoobi ooteruumide poole, varustusekott kaenlas.
Koridorid olid täis saginat. Matt põikles mööda inseneride gruppidest, kes tassisid Kaleidoskoobi peakambrisse varustusekaste. Lõpuks jõudis ta ooteruumi ja nägi, et enamik rahvast oli juba kohal. Siia oli kokku pressitud mitu löögirühma ja Matt märkas kohe Robert Sachsi, kellel oli imekspandav oskus kajada üle müra, mille nii suur hulk inimesi nii väikses ruumis paratamatult tekitasid.
„Te kõik olete parimad sõdurid, kes inimkonnal anda on,“ ütles Robert ja kõndis löögirühmade sõdurite vahel. „Me lähme sinna neile jalaga persse andma ja saame nimed...“ Sõdurite hulgast kostis räme naer, kuid see vaibus kähku, kui seersant neile pilgu heitis. „Kuid me oleme ka inimkonna esindajad. Seega kui me jõuame teisele poole, tuleb järgida kindlaid reegleid, et jätta hea mulje. Peate olema viisakad. Peate olema tublid. Peate olema...“
„Kapten Harris?“ kajas üle jutukõmina läheneva major Fujikawa hääl. Nagu Matt, oli temagi XCOM-i vormis, väike jaapani lipumärk selle koha peal, kus Mattil oli USA lipuke. „Kas saaksin sinuga rääkida?“
Küsimus tegi Matti ärevaks, näiteks käsk poleks seda teinud. „Muidugi, major. Ajasin asjad Romaloviga joonde, tema jälgib olukorda, kuni ära oleme. Või on sul veel muresid? On veidi imelik tunne olla sinu asetäitja...“
„Olen sinus kindel, kapten,“ ütles Fujikawa ja läks tühjema koha poole, kus ei sagitud ja mis oli ootavatest sõduritest piisavalt kaugel. „Olen tahtnud küsida,“ alustas ta ja tasandas oma hääle nii vaikseks, et seda oli müra sees vaevu kuulda: „Kas sulle tundus miski imelikuna selle kohtumise ajal, mil kapten Säraturvis näitas meile, mis nende kodumaal juhtus?“
Mõni aasta tagasi oleks kahtlemata olnud imelik näha ükssarvikut, kes näitab meile mälestusi tulnukate rünnakutest teises maailmas, mõtles Matt, meenutades juhtumeid, mida ta kohtumisel nägi. „Noh, esimene asi, mis tähelepanu äratas, oli rünnakute ulatus. Esimestel rünnakutel Maal osalesid üksikud skaut-klassi taldrikud viie-kuue tulnukaga pardal ja nad ründasid eraldatud asulaid. Asjad läksid kiiresti mastaapsemaks maikuus, siis hakkasime nägema suuremaid eskaadreid, võimsamat jalaväge ja suuremaid laevu. See, et nad ründasid kapten Säraturvise kodumaad vähemalt kaheksa laeva ja kümnete tulnukatega, ei sarnane kindlasti meie kogemustele.“
Fujikawa noogutas. „Panin kah seda tähele. Aga ma ei saa aru, miks nad nii tegid. Equestria ründamise viisides paistavad kõik märgid tahtmisest nad kiiresti hävitada. Cloudsdale’i hävitamine neutraliseeris suurima pegasuste kontingendi, mis andis neile ülekaalu õhus. Printsesside tapmine purustaks kahtlemata nende moraali, isegi siis, kui nad ei liigutaks tegelikult oma vaimujõuga kuud ja päikest,“ lõpetas major lause umbusklikul noodil, ohkas ja jätkas: „Rünnakud seal on arusaadavad. Mind paneb muretsema taktika, mida nad Maal kasutasid.“
Kui Matt tabas Fujikawa loogika ära, pidi ta käega otsaette lööma. „Kujutan ette, et asjad on lihtsamad, kui kasutad mõlemal tandril sama taktikat. Kõik nende Maa tandri eest vastutavad komandörid pidid olema täiesti ebakompetentsed, kui kaotasid nii palju laevu ja personali, saates neid meile mõnihaaval...“
„Või on tulnukatel, vaatamata nendele kaotatud resurssidele, Maad rünnates strateegia, mis on nii geniaalne, et ei Bradford ega mina suuda seda mõista,“ lõpetas Fujikawa. „Ei taha küll me liitlasi solvata, aga ma ei suuda peale printsesside ja võib-olla ka Ebakõla välja mõelda midagi, mis neid ohustaks nii palju kui meie. Meie hävitamiseks on veel võimalik välja mõelda absurdseid põhjendusi, nagu näiteks „need barbarid hakkavad tähti vallutama, kui nad enne üksteist ära ei tapaks.“ Aga ponid? Ma ei suuda näha neis kellegi jaoks ohtu, kuni neile kallale ei minda.“
„Siin aga kerkib küsimus, miks nad avasid teise rinde? Muidugi meelitasid nad niimoodi Equestria sõdurid tagasi oma kodumaad kaitsma, kuid ma kardan, et tulnukad tegid neid provotseerides suure vea,“ ütles Matt lõuga käele toetades. Fujikawa vaatas kaptenit hämmeldunult ja kapten jätkas: „Sa tead ju ütlust „vaga vesi – sügav põhi“? Kui nende maailm olemasolu piirini surutakse, siis Celestia võib oma tapmisevaba poliitika üle vaadata ja visata tulnukaid tähega. Kujutan ette, et igasuguse invasiooni õnnestumine seal eeldab seda, et printsess on pildilt kadunud. See toetab ka seda kiire hävitamise teooriat. Äkki arvavad nad, et nad suudavad teda ajupesta, kuni annab alla?“
„Selles võibki asi olla,“ ütles Fujikawa, kuid arutelu katkes, sest Säraturvis trügis lähemale. Ükssarvik oli oma kodumaises vormis ja tema külgedel rippusid asju täis sadulkotid, lisaks oli seljale seotud veel üks tihkelt mässitud pakk. Kui ka selle koorma kaal ükssarvikule vaeva põhjustas, ei näidanud ta seda välja.
„Major Fujikawa, kapten Harris. Soovin isiklikult teid tänada kõige eest, mida te teete.“ Säraturvis kõhkles hetke. „Ma ei tahaks küll ebaviisakana paista, kuid ma tahaksin kapten Harrisega nelja silma all rääkida.“
No nüüd see tuleb, mõtles Matt kerge hirmuga. Major Fujikawa viisakat vastust ja lahkumist ta peaaegu ei märganudki, kui ta kaalus kümneid variante, tõe rääkimisest kuni ilustatud valeni või lausa põgenemiseni, mis kahtlemata päädinuks vanema venna pahurate manitsustega. Matt oli küllaltki kindel, et ei tema ega Säraturvis ei vii vestlust füüsiliseks, kuid ikkagi...
„Kapten Harris... Matt,“ alustas Säraturvis kõhkleval häälel, mis kiskus Matti ta ärevast mõttekäigust täielikult välja. „Koosolekul andsin ma olukorrast kodumaal täiesti täpse kirjelduse, kuid üht asja ma ei maininud, kuna see on selline isiklikum asi.“ Säraturvis sulges silmad ja ohkas. „Videvik oli sel ajal Canterlotis, kui rünnak toimus.“
Ehmatus, mida Matt tundis, pidi ta näost välja paistma, sest Säraturvis jätkas kiiresti: „Ta elas rünnaku üle, kuid ma ei tea, mis seisus ta on. Kaardiväelaste jutu järgi osales ta pealinna kaitses, kuid sai rünnakut juhtinud eeterlikult pihta. Ilmselt see... tegi talle midagi. Ta keeldub oma kambrist välja tulemast ega luba kedagi sisse. Kaardiväelased väidavad, et ainus, kelle järele ta küsib, oled sina. Nii valus, kui seda mul tunnistada ka ei ole, on sul Videvikusäraga selline side, mida minul ei ole. Mida iganes see eeterlik talle tegi, arvab ta, et ainult sina saad teda aidata. Ta vajab sind rohkem kui mind.“
Sa perse küll, mõtles Matt, kui Säraturvis jutu lõpetas. Ma ei saa talle praegu tõde rääkida ja loota veel, et nii tema kui ka Videvikusära tulevikus mind mingilgi määral usaldaks. „Kahju küll, aga kogu see suhe on vale, vaid üks Jenkinsi loll nali ja mina olin liiga arg, et asjad sirgeks rääkida.“ Kuidas ma ometi sellise sita sisse sattusin... „Ma teen ta heaks kõik, mida suudan, kapten. Ta ei ole ühtki neist kannatustest ära teeninud, mis ta üle on elanud.“
„Mis temaga täpsemalt juhtus, kui ta siin oli?“ küsis Säraturvis. „Kui Videvikusära koju tuli, andis ta endast parima, et üritada juhtunust rääkida, kuid oli hetki, mil ta varises peaaegu kokku ja ta ei räägi sellest enam. Ma tean, et tema aeg siin ei olnud ideaalne, kuid ikkagi ma ei tea, mis temaga juhtus, ja ma ei saa aidata, kui ma ei tea.“
„Ta tegi ellujäämise nimel mõned rängad otsused, Säraturvis,“ ütles Matt. „Ma vist ei saa rohkem selgitada. Videvik räägib sulle kõigest, kui ta selleks valmis on. Alustuseks peab ta sellega lihtsalt leppima. Aga see, mis temaga pealinnas juhtus, võis teha asju veel hullemaks.“ Säraturvis krimpsutas nägu ja seda ilmet Matt jagas temaga. Need, kes pääsesid sellest lahingust, kus eeterlikku võitsime, käivad painajate pärast senimaani Franki juures ja ma tunnen alati külmavärinaid, kui kuulen selle hukkunud löögirühma raadiosalvestusi, mis esimesena lahingus eeterlikku kohtas.
„Aitäh, Matt,“ ütles Säraturvis, vaadates Matti hindava pilguga, mis oli muutunud nii tavapäraseks. Ükssarviku lõuad ei olnud kokku surutud ja silmad ei olnud vidukil, see tähendas, et hinnang oli tõusnud kehvast talutavaks. „Ma tean, et olen lühikese siinveedetud aja jooksul sinu suhtes üsna karm olnud, Matt. Pean ka tunnistama, et käitusin niimoodi isiklikel põhjustel, mitte et hinnata, kui väärt liitlane sa oled. Ma tean, et sul on noorem õde, ja kindlasti sa mõistad, miks ma nii käitusin. See pole siiski õigustus, seega pean oma käitumise pärast vabandust paluma.“
Paras aeg asja hullemaks ajada, Särav. „Tänud. See tähendab mulle palju,“ pomises Matt, jälgides Säraturvise näoilmet, kus paistis kõhklus tänu ja kergenduse vahel. Kiiresti teemat vahetada, et asi veel imelikumaks ei läheks! „Kus su Ristikulehed on? Kui sa esmakordselt Maale tulid, olid need sul tuppedes ja seljas, nüüd ma mõtlesin, et need on sul valmis ka siis, kui tagasi läheme.“
Säraturvis pööras pead ja osutas kõrvaga pakile oma seljal. „Need olid enne reisi turvalises kohas ja lähevad vist kohe sinna tagasi, kui kodumaale jõuame. Need ei ole mu kodumaal ohutud asjad ja ainus põhjus, miks ma neid esimesel reisil kandsin, oli see, et me ei teadnud, kuidas meie saabumine õnnestub ja kuidas meid vastu võetakse. Teie esimene retk meie kodumaale ei lõppenud just positiivsel toonil,“ vastas Säraturvis. Ta pilk langes maagiablokeerijale Matti käel ja ta ei öelnud rohkem midagi.
„See on mõistetav,“ noogutas Matt, meenutas pöörast tagaajamist telepordi naasmisseadme juurde ja talle tuli meelde Luna. Ristikulehed pole tema maal ohutud? Miks? Enne kui Matt küsida jõudis, helises hoiatussireen ja Kaleidoskoobi kambri kell hakkas nullini tiksuma.
„Paistab, et meie jutuajamine sai läbi,“ ütles Säraturvis ja suundus oma kohale telepordi platvormil. „Näeme teisel pool.“
Matt sulges silmad ja hingas sügavalt sisse, et tunda end kindlalt, ning mitte ainult selle äsjalõppenud vestluse pärast. Lisaks möödunud vestluse pingele tekitas teleportatsioon iivelduselähedast uimasust. See ei näidanuks inimesi ega XCOM-i heast küljest, kui nad seal kõik kohe täis oksendaksid...
„Suurelt vennalt roheline tuli või mis?“
„Jumal küll, Jenkins!“ pahvatas Matt ja pidi ehmatusest peaaegu hüppama. Ta viskus ringi ja nägi Lanat, kes seisis rahulikult tema kõrval, süütu nägu peas. „Kui kaua sa siin seisnud oled?“
„Ah, kuskilt sealtmaalt, kus Särav sinuga nelja silma all rääkida tahtis,“ muigas Lana, kuid Matt häiris seda ilmet ja ta tuju hakkas langema.
„Lana, kui me oleme seal, ei taha ma kuulda mitte üht sõna minust ja Videvikust. Mitte üht sõna või ma käsen sul kanda mereväe vormi kõige seelikuga. Sa hakkad tööle koos Tulekärakaga kui kontaktisik meie ja equestrialaste vahel,“ lubas Matt sellise veenvusega, kuidas suutis, hoides häält samal ajal vaiksena.
Lana maigutas veidi suud, kuni jõudis vastuseni: „Paha inimene oled.“ Ta näos paistis segu jahmatusest ja rahulolematusest ning ta vaatas oma XCOM-i vormipükse. „Tulekärakas flirdib kõigega, mis vähegi tuksub, sa ju tead, et ta saab sellest valesti aru. Aga see su mõte ongi, eks?“ Ta jätkas enne, kui Matt seda kinnitada jõudis. „Ohvitseri auaste on su kurjaks meheks teinud, Matt. Mul on veel meeles, kui ma võisin sind halastamatult kiusata ja sa ei teinud seepeale muud, kui mossitasid.“
„Auaste tõi lisavõimalusi, nüüd on mul lihtsalt rohkem võimalusi sulle kätte maksta,“ muigas Matt, kuid muie kadus, kui Lana naeratus taastus.
„Aga mida sa kavatsed oma erilise olukorraga seal peale hakata? Sa ju tead, et on vaid aja küsimus, millal see lagedale tuleb.“
30 sekundi hoiatus säästis Matti sellele raskele küsimusele vastamast. Mida teha? Ei armee ega XCOM oska soovitada diplomaatilisi lahendusi, kui kahtlustatakse armusuhet kuningliku isikuga. Nüüd hakkas ta mõtlema, kuidas täpsemini Lanale kätte maksta. Selleks ajaks, kui Matt teda uuesti vaatas, oli ta läinud oma kohale teiste Mente Materia spetsialistide juurde. Shaojie Zhang demonstreeris ilmet, mida Lana nimetas kivikujuks ja mille ainus nähtav liikumine oli aeglane hingamine. Lana ja Jack Finch olid tema kõrval järgmised, esimene vilistas tempokat viisikest ja teine vihastas jälle oma taskupokkeri mängu peale. Matti pilk libises grupi viimase kahe spetsialistini ja ta pidi neid nähes rahutust maha suruma.
Esimene oli Anette Durand, üks prantsuse naine, kelle XCOM päästis tulnukate käest vangist. See polnud midagi ebatavalist, päästetud tsiviilisikud lasti pärast läbivaatamist koju tagasi. Anette’i läbivaatus aga tuvastas, et ta on potentsiaalne Mente Materia kandidaat, ja ta võeti organisatsiooni liikmeks. Tsivilist XCOM-i sõdurit mängimas, mõtles Matt. Oleks meil vaid aega, et teda korralikule väljaõppele saata.
Viimane Mente Materia spetsialist selles rivis ei olnud päris luuser, sest see kõlanuks kuidagi võikalt. Victor kuulus küll gruppi, aga hoidus tahaplaanile. Matt mõtles, et peaks endise piloodiga rääkima ja püüdma ta moraali tõsta, kuid otsustas ümber, enne kui jõudis endise lenduri suunas sammugi astuda. Ta lihtsalt küsiks, kas ta võib maha jääda, ja kui ma ütleksin ei, teeks see asja hullemaks. Matt tahtis selle mõtte peale kulmu kortsutada. Ma ilmselt tean teistest paremini, mida ta üle on elanud, kuid ma tahaksin, et ta oleks juba kohanenud. Neile anti nüüd väike pael, mille otsas oli isemoodi kivi.
„See, härrased, on teie tõlkeripats!“ kuulutas Robert Sachs kambri eestotsast. „Peate seda hoidma nagu kullatera, kuni te Maal pole, kuna see tõlgib teie jutu meie uue sõjatandri kõigisse teadaolevatesse keeltesse. Kui te selle kaelakee kaotate, peab teil selge olema selline lause:“ Sachs vaikis korraks ja rääkis siis aeglaselt equestriakeelse lause ning Matt märkas kohe, kuidas Säraturvis austraallast imeliku pilguga mõõtis. „See lause tähendab „Olen idioot ja kaotasin tõlkija.“ Jah, täpselt niimoodi see ütleb. Ma olen kindel, et sõna-sõnalt ja otse. On veel küsimusi?“
Rohkem küsimusi ei olnud ja Sachs võttis sisse oma koha telepordi platvormil. Peaplatvorm oli löögirühmasid tihkelt täis, seal seisid sõdurid sirgetes rivides. Teistes kambrites ootas teenindav personal ja kogu varustus, mida neil võis teises maailmas vaja minna. Kastidesse oli pakitud kõik, alates turvistest ja moonast kuni päikesepatareideni ja vabaajariietuseni.
Loendur jõudis viimase viie sekundini ning Matt tõmbas aeglaselt hinge ja puhus läbi hammaste, kui loendur jõudis nullini. Kõrvus käis pauk ja silmad täitusid lillaka värelusega, siis asendus valgus pimedusega. Matti silmad hakkasid hämarusega harjuma ning ta kuulis ümberringi enda ja teiste löögirühmade liikmeid, kes suutsid vaevu oma viimast kõhutäit kõhus hoida.
„Kamraadid,“ alustas Säraturvis, kes astus ette ja pööras ennast inimeste poole, kui nad olid teleportatsioonist piisavalt taastunud. „Tere tulemast Canterlotti, Equestria pealinna.“ Ta sarvetipul süttis õrn maagiasäde ja peaaegu pilkane pimedus asendus värvilise valgusemänguga. Peale platvormi, millel nad seisid, ja kaugemale koopasse viiva lookleva tunneli koosnesid kõik pinnad siin kõigis võimalikes värvides küütlevatest kristallidest. Platvormil ja tunnelis värelesid peadpööritavad valgusemustrid. See meenutas veidi valguseid, mis värelesid ka Kaleidoskoobi kambri põranda all, aga värvide moondumine ja ulatus oli jahmatav. „Me oleme praegu koobastes linna all. See on turvaliseim koht, mis on meie kontrolli all...“ Edasist juttu aga Matt ei kuulnud, sest viimaks hoomas ta, mis ümberringi on.
Jeesus Maria! Ma küll ei tea, millest need värvid tulevad, kuid need kristallid on vähemalt osaliselt eleeriumist, kui nad kõik sellest Säraturvise väiksest sädemest helendama lõid, mõtles Matt, vältides kuuldavat vandumist. Major Fujikawa on siin ilmselt teine inimene, kes selle tähtsust mõistab. Äkki on see ka põhjuseks, miks tulnukad siin teist strateegiat kasutavad? Edasised mõtisklused lõppesid, sest ülejäänud vabatahtlikud hakkasid Equestria kaleidoskoobikambri ekvivalendi värvidemängust taastuma.
„Hea küll, rahvas, lõuad kokku ja edasi. Me pole siin turistid, kes tulid molutama ja postkaarte ostma,“ kamandas Sachs, tõmmates tähelepanu endale. Järgnes lühike sagimine, sõdurid kohendasid ja haarasid oma kotte ning mõned neist läksid suuremate kastide juurde appi. Kuus maaponi, kes olid kaevanduseraudtee platvormvagunite juures oodanud, juba üritasid inimeste varustust peale laadida, samas teine maaponide paar juhatas inimesed edasi.
„Kapten Harris,“ kajas major Fujikawa hääl üle sagina ja hetk hiljem ilmus ta nähtavale, Säraturvis tema järel. Ükssarviku olek sarnanes teleportatsioonieelsega, kuid paistis nüüd palju tähtsam. „Paistab, et equestrialased on meie saabumiseks hoolega valmistunud,“ ütles major, osutades sagimisele nende taga. „Löögirühmad ja tugipersonal juhatatakse nende paiknemisalale, meid ootab aga kohtumine printsess Lunaga. Kapten Turvis viib meid tema juurde.“
„Aru saadud,“ vastas Matt, seades end Fujikawa järele käima. Matt oli piisavalt kogenud, nii et ta märkas pinget kõndiva naise kehahoiakus. Me ei saa arutleda, miks equestrialased on oma pealinna ehitanud eleeriumihunniku otsa, kuniks Säraturvis kuuldel on, mõtles Matt süngelt. Vidi pole ilmselt neile rääkinud neist katsetest selle ainega, vastasel juhul oleksid nad praeguseks selle kohta midagi öelnud. Ma tean, et meil on käsk sellest mitte rääkida, kuniks nad seda ise teemaks ei võta, aga see paneb mind tundma end koleda valetajana, kui Videvikusära rahvas ei tea, kui tähtis see on.
Matt jätkas mitteinstruktsioonipärast mõtlemist, kui nad koos teistega edasi kõndisid, kuid äkki juhiti nad kõrvale trepikotta, mis oli ühe stalagmiidi varju peidetud, ja sealt peaaegu puudusid need kummalised kristallid, mis ülejäänud koobast valgustasid. Koridorid ja trepid olid selgelt pimedamad kui koobastik, kust nad saabunud olid. Matti kõrvad tabasid rohkem kui korra liikumise helisid, kuid ta ei näinud muud kui pimedust.
Retk koobastikus lõppes viimaks raske puust uksega. Säraturvise kabjakoputus pani selle aeglaselt avanema, uks liikus näiliselt omal jõul ja see sulgus nende järel samal viisil. Kuna Matt ei märganud ühtki uksemehhanismi, pööras ta ringi, et näha, kuidas see sulgub. Uks oli selja tagant haihtunud, selle asemel oli vaid portree ühest pahurast sinisest alikornist. Okei, maagia, leidis Matt seletuse ja järgnes teistele.
Järgmised uksed avanesid hästivalgustatud koridori, kus olid mõned ponid, kes kuulusid ilmselt kuninglikku kaardiväkke. Säravkuldsed turvised ja tuttidega kiivrid tundusid olevat standardvarustus, aga mitmesugused relvad jutustasid valitsevast pingest. Kõigil kohatud valvuritel olid esijalgadel soomustatud kabjakaitsmed ja möödaminneski sai Matt aru, et need ei kuulu nende tavalise vormi juurde. Ükssarvikutel olid kummalgi küljel mõõgad ja pegasused, keda Matt nägi, kandsid mingit laadi ambe. Selleks oli vaja palju tahtejõudu, et mitte vaadata üle õla, kui kaks esimest valvurit, kellest nad möödusid, koondusid nende taha kõndima.
Grupp läbis veel mõned tühjad koridorid, kuni nad jõudsid ruumi, mis sai olla vaid staap. Keset ruumi oli suur ümmargune laud Equestria kontinendi kaardiga, selle peal väiksed lipukesed ja markerid. Kuldsed equestriakeelsete kirjadega markerid näitasid masendavalt vähest väekontingenti, mida nad võisid välja saata, ning punased markerid ja tekstid paistsid näitavat tulnukate rünnakukohti. Ükssarvikud kasutasid markerite nihutamiseks ja lisamiseks maagiat. Üks pegasus sööstis läbi akna, viskas kimbu kirju ja kadus sama kiiresti. Printsess Luna istus laua otsa juures ja kõik peaaegu kangestusid, kui ta saabujaid vaatas.
„Printsess Luna, olen tagasi,“ teatas Säraturvis kummarduse saatel. „Meie liitlased Maalt nõustusid meid meie ühiste vaenlaste vastu aitama. Nagu me rääkisime, lähevad inimesed oma paiknemiskohta ja on ühe päeva jooksul lahinguvalmis. Major Yumiko Fujikawa juhib nende väge ja kapten Matt Harris on tema asetäitja.“ Ükssarvik tõusis ja tutvustas kahte inimest enda taga.
Fujikawa kummardus ja Matt jäljendas teda, kuid peaaegu kaotas tasakaalu ja oma viimase eine, kui lillakale sähvatusele järgnev peaaegu pilkane pimedus temalt nägemise röövis. Ta oli teleportatsiooniga juba piisavalt tuttav, saamaks aru, mis oli juhtunud. Matti silmad harjusid hämarusega kiiresti. Kõigi seinte ääres olid raamaturiiulid, mis kõrgusid peaaegu võlvitud laeni, nende vahel olid sama kõrged aknad, nende ees aga paksud kardinad, mis päevavalguse pea täielikult varjasid.
Ruumiga tutvumine jäi aga pooleli, sest pimedusest sööstis midagi karjudes välja ja rammis ta vöökohta ega lasknud lahti isegi siis, kui ta pikali kukkus. Hästitreenitud impulss ennast kaitsta hääbus kohe, kui ta ära tabas, kes teda niimoodi rammis.
Videvikusära oli nagu armetu roju. Tema lakk ja karv olid harimata, sassis ja higi täis ning nägu, niipalju kui Matt seda enne tema hõlmadesse puurimist näha jõudis, oli samamoodi kole. Verd ja hirmu täis silmad ning pisaraist jäänud rähm põskedel näitasid selgelt, mida Videvikusära üle oli elanud. „Nad on surnud, Matt! Nad on kõik surnud ja mina tapsin nad!“ karjus ta Matti pintsakusse nuttes ja kallistust pingutades.
„Kõik on korras, Videvik, kõik on korras,“ ütles Matt ja proovis mitte võpatada, kui Videvikusära oma sarvega ta ribides müksis. Jutuajamine Säraturvisega tuli talle meelde ja Matt sai pusle tükid kokku. Ta tõstis ühe käe ja silitas Videvikusära pead. „Mitte keegi ei süüdista sind. Sa tegid, mida suutsid, et pääseda, me kõik teame seda.“ See on nende surmade pärast, mille ta Maal põhjustas, järeldas Matt ja ta rinnas tärkas tuim valu, mida ei tekitanud Videvikusära sarv. Ta elab neid ilmselt üle. Matti katse teda rahustada ei andud seda tulemust, mida Matt ootas.
„Ma ei oleks tohtinud ellu jääda! Koletised on nüüd minu pärast siin ja nad tapavad kõik mu sõbrad! See on minu süü! Nad põletavad kõik! Kõik ponid surevad minu pärast!“ karjus Videvikusära ja varises taas nutma.
„Kõik on korras, Videvik. Ma olen nüüd siin. Lana ja Zhang samuti. Me aitame teid nii kaua, kui saame,“ ütles Matt rahustavalt. Kui ta üritas Videvikusära haardest välja tõusta, rullusid noore alikorni tiivad ümber tema. Kuna lähitulevikus põgenemisvõimalust ei paistnud, hoidis Matt Videvikusära pead ja silitas teda. Viimaks ta karjed vaibusid nutuks ja nutt vaibus vaikuseks. Videvikusära hingamine muutus sügavaks ja ühtlaseks ning haare ümber Matti keha lõdvenes. Matt ei adunud, kui kaua ta niimoodi oli istunud, kuid viimaks oli selge, et Videvikusära magab sügavalt ega ärka niipea.
Vaene tüdruk, ta pole ilmselt rünnakust saati maganud, järeldas Matt ning mõistmine, mida ta läbi on elanud, haaras Matti südame ja pigistas seda. Ma tean, et Videvikul on ilmselt seda väga vaja, kuid ma ei saa siia jääda. Pealegi on selline poos üsna ebamugav, mõtles Matt. Ta oli kukkunud ühe tooli ette, mille najale ta ülaselg nüüd toetus, kuid alaselg oli toestamata. Pealegi rippus ta küljes Videvikusära – oli vaid aja küsimus, millal ta selg valutama hakkab.
Matt kobas nii vaikselt kui sai, midagi toolilt ta selja tagant, mida Videvikusära võiks tema asemel kallistada. Viimaks leidis ta mingi pehme nutsaka ja sättis selle kohale. Matt tegi seda väga ettevaatlikult, et Videvikusära ei ärkaks, ja libises viimaks ise välja. See nutsak osutus mingit sorti kaisuloomaks või kaltsunukuks, see muutis vaatepildi veel eriti traagiliseks. Matt hiilis tasakesi ukse poole ja püüdis mitte mõelda sellele, et oli jätnud Videvikusära sellises seisundis üksinda.
Üllataval kombel avanes uks iseenesest, tasakesi ja piisaval määral, et Matt läbi võis mahtuda, ja seda enne kui ta ukseni üldse jõudis. Ukse vahelt kostis soomustatud kapjade kolin, ta hiilis välja ja leidis enese Säraturvise morni pilgu alt. Ükssarviku taga seisis Lana ja igasugune kahtlus, et ta hakkab juhtunu üle norima, kadus, kui Matt märkas ta näos asjalikku ilmet. Lana nägu, hüüded ja hulga equestrialaste ruttamise helid vihjasid Mattile, et alarmi põhjuseks on midagi enamat kui tema ootamatu kadumine Luna eest.
„Kapten Harris, sind vajatakse staabis!“ ütles Säraturvis järsult. „Luna teatas tulnukate laevade lähenemisest.“