„Kättemaks on iseenda timukas.“ - John Ford
16:30, 17.12.2015, greifide enklaav, Canterlot
Ma peaksin edaspidi oma kohtumistele leitnant Zhangiga kutsuma ka major Renfeldi, mõtles Alvar, kui seadis enese võitlusareeni äärde istuma. Tema kogenud silmad jälgisid ja nautisid naise iga liigutust ja mõõgakaart, kui ta ennast kapten Harrise vastu seadis. Paistab, et tal on mõõga tasakaaluga veidi probleeme... Aga kui ta hakkab treeningareenil korrapäraselt harjutamas käima, teeme kindlasti ka tema oskustele sobiva mõõga. Ei jõua ära oodatagi, mida mul temalt õppida on. Kõrgeimale Küünisele ei olnud sobilik väljendada lapsikut elevust ning ta andis endast parima, et väljendada kerget ja vaoshoitud huvi, nagu ta isa rahva ees alati oli teinud. See pani unustama seda lühikest vestlust, mis tal pärastlõunal Zhangiga oli.
„Ära räägi enam kellelegi surnusttõusjatest. Need on meie, mitte ühegi teise rahva häbi.“
„Mis toimub, Alvar?“ küsis Mesimagus ja istus Alvari kõrvale. Ta sättis enese lähemale kui tavaliselt ja lasi pilgul üle ruumi libiseda, kuni märkas kahte inimest keskringis. „Kas nad harjutavad mõõgavõitlust või midagi?“
„Tundub küll,“ vastas Alvar. Ta noogutas aupaklikult printsess Videvikusärale, kes istus omakorda Mesimagusa kõrvale, ja vaatas korra ka mürmidooni, kes jäi nende selja taha valvama. Printsessi nägu on kuidagi punane. Kas ta jooksis või? Siis peaks ta selle paksu keebi all ka kohutavalt higistama...
Alikorn vingatas ehmunult, sest tema ja Mesimagusa vahele puges Tuleebe. Ta heitis väikesele libalasele pingutatud naeratuse, samas üks ta kõrvadest pööras areeni poole. Kohe pööras samasse suunda ka Videvikusära pea ja ta silmad läksid suureks. Videvikusära iseäraliku käitumise üle mõtlemine lõppes siis, kui areenil algas kiire liikumine, see tõmbas Alvari tähelepanu areenile.
Renfeld sööstis edasi, mõõk kõrgele tõstetud kahekäeülaltlöögiks. Selle rünnaku peatas täiuslikult sooritatud blokk. Ta suunas oma kehakaalu löögienergiasse, et Harrist tagasi suruda, aga mehe jalahoid oli liiga lai ja kindel. Naine katkestas selle rünnaku ja lähenes teise nurga alt.
Harris püüdis lööki blokeerida samal moel nagu eelmistki, kuid nägi liiga hilja, kuhu löök tabab. Renfeldi relv tabas ta mõõka hoidvaid sõrmi, saalis kajas luuraksatus ja allasurutud valuröögatus Harrise huultelt. Ta vabastas refleksi ajel mõõga paremast käest just siis, kui teda tabas kolmas hoop.
Renfeldi viimane ülaltlöök lõi mõõga ta vastase käest peaaegu minema ja ta ei katkestanud rünnakut, kui Harris tahapoole koperdas. Naine urises midagi, mis võis olla ka tema omakeelne jutt, kui ta Harrise vasaku käe kaitsest läbi tungis. Välkkiire löök tabas Matti allapoole vasaku põlve küljele, sellele järgnes uus valukarjatus.
Ega inimeste vehklemistrenn ometi päriselt niimoodi käi, küsis Alvar eneselt, vaatas mureliku pilguga saali meistrit ja üllatus armilise greifi segadust täis pilgust, millega viimane Kõrgeimale Küünisele vastas. Major Renfeld on selles võitluskunstis kapten Harrisest kindlasti palju kogenum, kuid ta ei tee mitte midagi, mis sarnaneks õpetamisega. Ta purustas kapten Harrise kõik kaitsemanöövrid ja nüüd justkui karistaks teda selle eest, aga ta ju ei võimalda kaptenil isegi uuesti valmisolekuasendit võtta. Alvari silmad pilkusid, kui Renfeld lõi uuesti Matti paremat kätt, kui viimane üritas mõõka kahe käega haarata. See pole ju ka duell, naisel on olnud ju mitu võimalust teha surmav torge, kuid ta pole seda teinud. Miks ta üldse... Alvari mõtiskluse katkestas pehme puudutus ta külje vastas.
„Alvar,“ sosistas Mesimagus, vaadates Kõrgeimale Küünisele märgade silmadega otsa. „Käse tal lõpetada. Palun...“ Varss võpatas ja ta kõrvad tõmbusid lidusse, kui nendeni jõudis kapten Harrise järgmine valukarje.
Mesimagus ei olnud ainus, kes nähtust šokis oli. Videvikusära oli oma kohalt tõusnud ja ta kabjad olid areeni ääre peal. Ta näoilmes paistsid vaheldumisi õudus ja kõhklus, enne kui ta heitis Alvarile anuva pilgu.
Viimaseks piisaks Alvari karikas sai hoopis Tuleebe. Maskeerunud libalane oli ainus, kes ei paistnud vägivallavaatepildist häiritud olevat, tema nägu oli ilmetu ja ta rääkis: „See on viha. Ta on vihkamist täis.“ Varsa tühjad ilma pilguta silmad pöördusid Alvari poole ja ta jätkas: „Renfeld vihkab kõike, aga praegu vihkab ta kõige enam Matti.“
Alvari nokk avanes, et midagi küsida, kuid sulgus kohe, kui ta aru sai, mis toimub. Tema pähe tõusis senikogematu emotsioon, kui mõistis, mis tema ees toimub. Ta vaatas saalimeistri poole ja noogutas talle järsult ning tõusis oma istmelt.
Harrise vasak jalg ei kandnud enam ja ta kukkus maha. Renfeld ei kõhelnud hetkegi ja üritas võimalust kasutada. Puust treeningmõõk tõusis üles, kuid peatus saalimeistri armilise käpa haardes. Paistis, et see ehmatas naise tema seisundist välja, ta heitis veel korra vihkamist täis pilgu oma ohvrile, kes hoidis käsi oma näo ees risti.
„Printsess Videvikusära, ma arvan, et kapten Harris vajab meedikute abi. Te võiksite talle võimaldada seda kohe,“ ütles Alvar ja avas oma relvavöö pandla. Ta võttis taevaterasest mõõga uhke liigutusega oma seljalt ja andis kummarduse saatel mürmidooni kätte, seejärel kõndis ta võitlusareenile. „Te võiksite ka Mesimagusa ja Tuleebeme kaasa võtta.“ Videvikusära pomises midagi ja hetk hiljem hajusid kõik, keda Alvar nimetanud oli, lilla sähvatuse saatel.
Alvar ootas kannatlikult, kuni Renfeld pani oma tõlkekaelakee tagasi, ja rääkis siis: „Väga muljetavaldav esitlus, major.“ Ta hoidis hoolega oma emotsioone hääletoonist eemal, kui ta jätkas: „Pean tunnistama, et selle nägemine muutis mind veidi rahutuks. Oleks väga rõõmustav teiega harjutada, kuna te olete parasjagu siin.“
„Ma pean vist keelduma, söör,“ vastas naine kiirelt kummardades, „mul on muid kiireid kohustusi...“
„Kas te keeldute pakkumisest treenida Kõrgeima Küünisega?“ sisistas Alvar, pannes oma häälde niipalju jahmatust, kui suutis.
Kärsitus asendus kõhklusega, kui Renfeld vakatas. „Palun vabandust, kui teid solvasin. Kas üks matš rahuldaks teie huvi praeguseks?“
„Oh, kindlasti rahuldab. Meister, palun kaks mõõka,“ nõudis Alvar ja tundis kergendust, kui nägi vanema greifi silmis mõistvat tulukest. Renfeldi treeningumõõk toodi talle tagasi ja meister esitles Kõrgeimale Küünisele kahte lühikest puust mõõka. Alvar tegi mõõkadega paar pööret ja lööki, laiutas tiibu ja tõusis mati kohale, kullipilk Renfeldil.
Inimene tõmbus kohe kaitseasendisse ja küsis: „Esimene veri või tappev torge?“
„Pole oluline,“ vastas Alvar... ning sööstis alla nagu ammunool.
„Sul on õigus tunda viha, väike küünis,“ oli isa talle kunagi öelnud. Tundus, nagu olnuks see kaua aega tagasi. „Aga sellega peab targasti hakkama saama. Isiklikust solvangust tulev viha ei ole sinu vääriline ega vääri sinu pingutust. Siiski võib juhtuda, et sind on vihastanud midagi nii autut, mis väärib raevu. Ja Kõrgeima Küünise raev peab alati koosnema kolmest asjast: see peab olema täpne. See peab olema lepitamatu. See peab olema legendaarne.“ See oli ainus kord, kui ta oli näinud oma isa lahinguraudrüüs. See oli ainus kord, kui isa kõrvale olid rivistunud kümme mürmidooni.
Esimest korda oma noore elu jooksul tundis Alvar, et ta mõistis lõpuks, mida isa sellega mõtles. Mind ei huvita Renfeldi motiivid. Ta pani mu parima sõbra nutma. Tema tegevus haavas Videvikusära, kes on minu liitlane ja sõber. Kapten Harris võitles sammugi taganemata ligi kümne surnuisttõusjaga, aga see naine meelitas ta siia, et talle lihtsalt haiget teha. Ta suutis selle organiseerida nii, et pöördus minu poole, varjates oma tegelikke kavatsusi. Ma ei ole kindel, kas see, mida ma plaanin, saab legendaarseks, aga minu arust on see teiste jaoks hea...
Alvar ei laskunud Renfeldile otse peale, vaid otse tema ette. Inimese instinktid olid kiired, ta jõudis ülespoole suunatud kaitseseisu kohendada blokeerima rünnakut altpoolt, et jalgu katta, aga sel hetkel Alvar juba teadis, et matš on otsustatud. Tagakäpad puutusid matti ja heitsid greifi uuesti ülespoole. Renfeldi auks jõudis ta tahapoole hüpata, et kaitseasendit taastada, kuid jalad ei jõudnud järele, nagu ka relv tema käes.
Alvari äratõuge oli toimunud tegelikult vaid ühe käpa jõul, ebavõrdne tasakaal pani ta pikuti pöörlema ja ta lendas nagu kruvi, mõõgad ees. Esimene mõõk tabas Renfeldi mõõga tippu ja teine haaras selle just pideme kohalt ning järgmisel hetkel lendas see naise käest minema. Hetk hiljem tabasid Alvari tagakäpad Renfeldi rindu ja lõid naise tagurpidi koperdama. Alvari vasaku käe mõõk libises Renfeldi pea taha ja parema käe mõõk võttis ta kaela lõua alt käärihaardesse. Üksik tiivalöök ja mõõkade käärihaare ümber kaela peatasid Renfeldi kukkumise.
Saalis valitses täielik vaikus, mille katkestas viimaks saalimeister. Renfeldi mõõk oli lennult haaratud ja oma nagisse pandud, vanem greif tõmbas käpa rusikasse ja hakkas oma nahkset rinnaplaati taguma. Heli mitmekordistus, kui teised greifid selle liigutusega kaasa läksid, ja kostma hakkas metallihelinat, kui mürmidoongi aplausiga liitus.
„Tea seda, major Renfeld,“ sisistas Alvar. Ta hääl jäi peaaegu greifide aplausi varju. „Kui veelkord mu vastutulelikkust sellisel moel kuritarvitad, siis järgmiseks haaravad su kaela terasest mõõgad.“ Lisamata sõnagi, sirutas ta tiibu ja eemaldus inimesest. Ta maandus ja pani mõõgad tiibade alla ning vaatas ühele valvurile otsa. „Jälgige, et major Renfeld naaseks inimeste paiknemisalale, ja teatage kolonel Van Doornile. Paistab, et mul on vaja temaga kohtuda oodatust varem.“
--
18:00, 17.12.2015, kolonel Van Doorni kabinet, inimeste paiknemisala, Canterlot
Ümbritsevate emotsioonide lugemine oli Tulekärakale olnud pere hulgast lahkumisest saati nagu lõõgastav meelteharjutus. Iga isik jättis isesuguse mulje, igaühe emotsioonidel oli isemoodi maitse ja tekstuur. Libalane oskas nüüd neil oma eksootiliste meelte abil vahet teha samamoodi nagu häält kuuldes ja nägusi nähes. Eriti Lanal...
Ta peatas selle mõttelõnga kohe, kui see meenus, ja koondas tähelepanu teisele olendile, kes istus tema kõrval pingil. See oli leitnant Zhang.
Inimene tegi kiiduväärt tööd selle nimel, et paista külm ja rahulik, ta istus sirgelt, käed süles. Ta silmad olid kinni ja ta hingas rahulikult, möödakäijad ilmselt arvanuks, et mees on mingisuguses meditatsiooniseisundis. Tegelikult oli see vaid mask, mis varjas vihast ja pettumusest veritsevat sisemust. Selle põhjuseks oli tõenäoliselt see, mida ta Van Doorniga kohtumisest ootas. See oli ühtlasi ka põhjus, miks Tulekärakas kohale oli kutsutud.
XCOM-i esimese laine sõdurite Equestriasse saabumine ja kohanemine oli läinud suhteliselt ladusalt. Kõik need inimesed olid veteranid, kes olid juba rohkem kui kuu aega võidelnud tulnukate vastu Maal, ponidest vabatahtlikega õlg õla kõrval. Selle grupi raudse tuumiku moodustasid need, kes olid pääsenud eluga põrgust, mis kaasnes XCOM-i vana baasi kaitsmisega tulnukate rünnaku vastu. Viimse kui selle grupi liikme ees tundsid Equestria vabatahtlikud sügavat austust ja samamoodi austasid ponidest vabatahtlikke needsamad maalastest veteranid.
Kahjuks ei saanud sama öelda nende jõudude kohta, kes saabusid järgmisena. Teist lainet juhatas Peter Van Doorn, kes oli olnud saabunutele suureks moraalseks toeks ning kõik oli laabunud suurepäraselt, kuni kolonel ja ta alluv olukorda jälgisid. Kohe, kui major Renfeld lahkus nende juurest teisi kohustusi täitma, ilmnesid masendavad probleemid.
Vaatamata kogu sellele ajale, mille equestrilased olid koos XCOM-i inimestega veetnud, oli väga kerge unustada, et enamik teise laine inimestest ei teadnud kaks kuud tagasi Equestriast mitte midagi ja nende ainus kokkupuude teise maailma kultuuriga oli olnud Säraturvise esinemine televisioonis Golemani komitee ees. Nähes Canterlotti esimest korda, paistsid selle lapsikud kirevad värvid järjest kasvava põgenikkonna taustal veidrad ja see oli saabunutele teatud mulje jätnud. Keegi inimestest oli seda muljet kuuldavalt väljendanud, arutades üsna kõlaval häälel Printsesse teenivate sõjajõudude kaheldavast kvaliteedist ja tõhususest enne nende kokkupuudet inimkonnaga.
Üks ponidest, kes seda kuulma juhtus, osutus üheks kolmest Imenoolte liikmest, kel oli olnud õnne Cloudsdale põrgust eluga pääseda, ja ta nõudis sellise jutu eest viivitamatult vabandust. See, mis sellele järgnes, ei olnud eriti üllatav.
Kakluse lahutamiseks oli vaja Zhangi ja Romalovi abi, selle juures aga ilmnes järgmine ebameeldivus inimeste ridades.
Ma ju teadsin, et enne tulnukate invasiooni oli inimkond ühtsusest väga kaugel, kuid ma mõtlesin, et XCOM-i ohvitseride suhtes on nad ikkagi aupaklikud, sõltumata nende minevikust, mõtles Tulekärakas, jätkates enda kõrval istuva inimese uurimist. See sõdur oli seal öelnud, et tema ei kavatse alluda „Triaadide mafiooso“ korraldustele, kui Zhang oli käskinud neil kaklus lõpetada. Olen kuulnud rohkem kui üht uut inimest väljendamas põlastust kapten Harrise kohta seoses tema karjääri lõpuga ta kodumaa armees. See on ikka masendav, kuidas inimesed suudavad mingis konkreetses teabes niimoodi kinni olla. Kui see sedamoodi jätkub, siis mina ei oska küll millegagi abi pakkuda. Mure Tulekäraka näos asendus lõbusama ilmega, kui ta juhtunu meenutamist jätkas. Kuna kaklust saabus lahutama Romalov, ei ole see matslik suhtumine veteranidest ohvitseridesse ehk enam probleemiks. Mitte miski ei ütle „tunnusta mu autoriteeti“ paremini kui sõrmepuudutus peamise solvaja otsaees, mis põhjustas talle koljuluumurru.
Kerge klirin selja taga tõi Tulekäraka käesolevasse hetke tagasi ja tuletas libalasele meelde teise asja, mis teda ärritas. Van Doorni kabinet oli inimeste kõrgeimale juhile vastu tulles tehtud helikindlaks, kuid ruumis toimuva vestluse valjusele vihjasid nähtavalt vibreerivad aknaklaasid. Ent Tulekäraka meelte jaoks oli see nähtus täiesti ebaoluline, võrreldes kahe raevuorkaaniga, mis kabinetist kiirgasid.
Ühe kabinetis viibiva inimese viha oli raevukas kui tuletorm, mida ei piiranud enesekontroll, vaid lihtne asjaolu, et selle emotsiooni kese ei olnud ruumis. Vihkamine ise oli pettumuse, kaotuse, viha ja raevu põlev segu. Nende emotsioonide keeris põletas Tulekäraka meeli nagu hape.
Kui esimesel vihaallikal oli orkaani hävitusjõud, siis teine allikas oli nagu tormisilm. Väliselt täiesti rahulik ja vaikne, aga see-eest põhjatu.
Viimane kord, kui Tulekärakas sellist viha oli kogenud, juhtus siis, kui ta oli Chrysalisele teada andnud, et ta hoiatas equestrialasi kuninganna plaanist. Arvestades, et üks neist vihaallikatest selles kabinetis oli Peter Van Doorn, oli pisut imelik, et teine vihaallikas polnud veel koos aknaraamidega välja lennanud.
Negatiivsete emotsioonide keeris ei vaibunud ka siis, kui uks avanes. Major Renfeld trampis kabinetist välja, käed rusikas ja lõuad sellise jõuga koos, et põselihaste struktuur oli kaugele näha. Silmad vaatasid kangelt otse ja ta marssis mööda koridori minema.
„Oh, ma ei teadnudki, et teised ootavad mu järel,“ ütles Peter Van Doorn, võttis laualt klaasi ja jõi tubli sõõmu vett. Ta vihjas vaba käega Zhangile ja Tulekärakale, et nad võivad siseneda. Ohvitser vaatas pikalt mõlemat külalist, ohkas siis sügavalt ja vajus tooli. Sealjuures ta pealtnäha vananes. „Ma loodan, et teil on mulle häid uudiseid, kuid miski ütleb mulle, et asi on vastupidine.“
„Füüsiline kontakt sõdurite ja teenistusest vabade kaardiväelaste vahel. Mina ja leitnant Romalov pidime sekkuma, et ei tekiks raskemaid kehavigastusi,“ kandis Zhang ette. Tema toon oli sama ühtlane ja tasakaalukas kui alati.
Van Doorn pani käed näo ette. „Uskumatu. Pole päevagi möödas ja need väidetavalt täiskasvanud inimesed teevad mu elu põrguks. Kui hull see asi oli?“
„Peamine inimesest tülikiskuja lõpetas kolme murtud ribi ja väljaväänatud õlaga, tõenäoliselt on ta nüüd nädal aega haiglas,“ teatas Tulekärakas. „Esimesena lõi pegasus, kes on samuti parema tiivaluu mitme murruga haiglas. Kolmas vigastatu oli inimene...“ Tulekärakas vaikis, vaatas korra Zhangi poole ja kui mees endiselt vaikis, jätkas ta: „Teine tülikiskuja keeldus kaklemist lõpetamast ja leitnant Romalov oli sunnitud ta alistama.“
Van Doorn vaid ohkas, kui oli ettekande lõpuni kuulanud. „Teil on kogemused, ütlesid nad. Olla ühtse inimkonna nägu, ütlesid nad. Ma pidanuks ikka teadma, et see ei ole üldsegi nii kerge ega kuulsusrikas.“ Ta vaatas oma tühja veeklaasi süüdistavalt ja läks seina poole, mille ääres oli veeanum. „Välikomandöri töö on viis protsenti põnevust ja üheksakümmend viis protsenti ahvikarja kontrolli all hoidmist. Ja pole vaja isegi juhtkonna onupojapoliitikat, et häbistada meie üksusi siin maailmas vähema kui ühe päevaga.“
„Söör?“
„Leitnant Zhang, teie hakkate praegusest hetkest alates juhatama Mente Materia diviisi. Paistab, et kapten Harris elas treeningul üle „kerge intsidendi“ ja on praegu haiglas. Mulle öeldi, et ta ei vabane sealt vähemalt kahe päeva jooksul,“ teatas Van Doorn ja tõstis klaasi. Ta jõi selle ühe pika sõõmuga peaaegu tühjaks. Ta langetas klaasi ning pöördus Zhangi ja Tulekäraka poole korraga. „See on vist minu esimene õnnehetk pärast seda kõike, mis juhtunud on. Olen aru saanud, et teil mõlemil on kogemusi greifide kultuuriga? Mul on homme hommikul kohtumine Kõrgeima Küünisega seoses ühe minu alluva käitumisega ja ma väga tahaksin, et sellel kohtumisel osaleksite.“
„Oleks rõõm aidata, söör,“ nõustus Tulekärakas naeratades, lootes sellega varjata tungi tõmbuda sinnasamasse kössi. Vaatamata Van Doorni rahulikule käitumisele ja oskusele viha varjata, ei suutnud ta kuidagi varjata selle rahuliku pinna all hõõguvat raevu libalase ebatavaliste meelte eest.
--
20:00, 17.12.2015, haiglatiib, Canterlot
Videvikusära hingas sihiliku aeglusega sisse ja samamoodi välja, silmad otse ja pilk kauguses. Nad on juba tunde seal olnud... Uudiste puudumine on ehk hea uudis? Arstid ju ütlesid, et nad räägivad mulle, kui probleeme on, mõtles ta ning surus jälle maha tungi ukse poole vaadata. Kui ta tahtejõud oleks murdunud ja ta oleks ust vaadanud, poleks miski vägi hoidnud teda koputamast ja sisse tormamast. Otse loomulikult, seda poleks üldse juhtunud, kui mina poleks kõhelnud. Enda kaitseks võin ma küll öelda, et ma ei tahtnud Kõrgeimat Küünist solvata sellega, et oleksin läinud segama matši, mida nad jälgisid. Aga selline vabandus ei maksa midagi. See lihtne fakt, et ta oli kõhelnud isegi pärast seda, kui oli veidigi hakanud mõistma neid koledaid asju, mis temaga juhtunud oli. See kõrvetas ta meeli nagu hape.
Kõik Videvikusära kogetud senised konfliktid olid toimunud kellegagi, kes liigitusid kergesti kategooriasse „teised“. Tulnukad polnud kunagi vaevunud otsima muid lahendusi peale vägivalla ja tapmise. Krüsaloidid polnud isegi võimelised aduma sõpruse olemust, neil oli vaid tung tappa ja paljuneda. Isegi need kaks EXALT-i reeturit, kes Videvikusärale ette jäid, ei äratanud mingit sümpaatiat, kuna olid oma liigi asemel valinud võitluskaaslasteks terroristlikud tulnukad.
Aga see naisterahvas oli otse välja rääkinud, miks ta Mattile kallale läks. Teda ei sundinud selleks kuri kõrgem vandenõu ega arulage vastupandamatu bioloogiline tung. Selle naise motiiv oli sedavõrd isiklik, kui üldse olla sai, see oli midagi, mida Videvikusära suutis koguni mõista (aga mitte andestada).
Ja tema kõhklus oli Mattile kalliks maksma läinud.
Alvari järsud sõnad pärast matši lõppu olid Videvikusära tema halvavast otsustamatusest üles äratanud ning ta ei raisanud aega, vaid teleportis kogu oma väikse grupi haiglatiiba. Pärast lühikest ülekuulamist valvearsti poolt viidi Matt kiiresti teise ruumi, kari arste tema taga. Vaatamata alikorni protestile, et ta tahab aidata ja tunneb inimese füsioloogiat, käskis valvearst istuda ja oodata väljas, kuni teda kutsutakse.
Mesimagus oli andnud endast parima, et rääkida ja hoida tuju, kuid kumbki neist ei olnud sellises seisukorras, et teist maha rahustada. Ükssarvikuvarss oli endiselt endast väljas Mattile osaks saanud vägivalla tõttu ning Videvikusära tundis ikka süüd sellest, et ta ei läinud vahele, ja šokis sõnadest, mida see naine hüüdnud oli.
Kui Särav oleks mõne teise poni süü läbi niimoodi surma saanud, poleks ma vist samuti hästi reageerinud, mõtles Videvikusära, kuid tema katsed nähtule ratsionaalseid seletusi leida murenesid ta mõtetes abitult. Särav ja mina ei sarnane vist mingilgi määral selle naise ja ta vennaga... Aga ta ütles, et vend ei allunud perekonna tahtmistele ja hoopis õde tegi seda, mida pidanuks tegema vend. Kui mina peaksin Celestia koolist ära tulema selle pärast, et Säraturvis läheb kaardiväest erru, oleksin ma ilmselt venna peale vihane. Vanemate peale samuti, kui see oleks nende käsk. Videvikusära jätkas mõttemaadlust ning ta süütunne naasis. See ei ole oluline, miks ta seda tegi. Ta vigastas ühte mu sõpra ja ma ei tohtinuks sellel sündida lasta.
„Rumal Videvik, millal sa ometi sellest aru saad, et sa ei suuda kõike halba enda süüks veeretada?“
Küsimus ehmatas Videvikusära muremõtteist välja ning ta silmad välkusid Mesimagusa, siis Tuleebeme ja lõpuks Ebakõla poole... Videvikusära hakkas karjuma, kuid enne, kui ta häälepaelad vallanduda jõudsid, vajutas hobudraakoni sõrm ta nina peale.
„Sa ei tohi haiglas karjuda! Siin on rahvast, kes tahab rahu, pealegi tulevad siis arstid, kes vaatavad sind altkulmu,“ selgitas Ebakõla ja tõstis sõrme poni ninalt ära. Kui ta oli kindel, et keegi häält ei tõsta, vaatas ta alikorni murelike silmadega. „Sa oled pärast meie esimest jutuajamist seal künkal paljustki läbi käinud, Videvik. Sa oled ületanud minu igasugused ootused, nii et ma olen siin osalt selleks, et sulle mõningast meelerahu jagada.“
„Ma pole kindel, et tahan sinult meelerahu saada.“
Mure Ebakõla näos muutus solvumiseks, enne kui lõpuks rahunes millekski tema kohta neutraalseks. „Noh hästi siis! Mina tulin aga siia, et jagada äkki mõnda tarkust ja kinnitada sulle, et sinu kallis inimene kavatseb selle üle elada. Muuseas, ta pole kokkuleppe oma poolega tasemel olnud.“ Ebakõla näkku venis lai irve ja ta itsitas. „Niisiis, kui sina pole huvitatud jutuajamisest minuga, siis ma vist lähen oma järgmise päevakorra punkti juurde!“
Sõnagi hoiatamata väänles Ebakõla usjas keha Videvikusära juurest minema kahe varsa juurde, kes istusid vastaspingil. Mesimagus viiksatas kergelt, kui kaosevaim temast lähedalt möödus ja tõusis Tuleebeme kohale. Ta irve venis laiemaks ja hakkas hai naeratusele sarnanema, ta hambad paljastusid, kui ta lähenes maskeerunud libalasele puute kaugusele...
Tuleebe sirutas kabja välja ja vajutas Ebakõla nina peale. „Tere! Minu nimi on Tuleebe, mis sinu nimi on?“ küsis varss viisakalt ja naeratas vastu.
Ebakõla esmalt kangestus, ta nägu jäi kuhugi häirituse ja üllatuse vahepeale. Möödus pikk sekund, enne kui kaosevaimu nägu muutus millekski selliseks nagu tavaliselt ja ta küsis: „Sina??? Sina ei tea mind? Kas siis ema ei öelnud sulle?“ Kui Tuleebe agaralt pead raputas, toetas hobudraakon lõua käpale. „Kas sa ei võiks olla nii kallis ja ühendada mind temaga? Tahaksin temaga mõtteid vahetada, kuid ma kahtlustan, et ta väldib mind.“ Küsimus ise kõlas täiesti süütult, aga Ebakõla hääletoon oli ähvardav.
Tuleebeme silmad läksid fookusest välja ja pilk jäi mõneks sekundiks tühjaks, siis pilgutas ta silmi ja kallutas pead. „Paistab, et ta ei vasta hetkel. Kas tahad temale teadet jätta?“ küsis väike libalane, olles enda ees seisva ohtliku olendi suhtes kas ükskõikne või teadmatuses.
Ebakõla suutis vaid varssa jõllitada ja raputas seejärel pettunult rusikaid. „See ei ole õiglane! Sinusuguse poniga ei saa mingit nalja teha!“ Ta näitas Tuleebeme suunas süüdistavalt sõrmega, pööras ringi ja porises edasi: „Jälle selle neetud putuka poolt üle trumbatud... Ei! Ei, ma ütlen! Ütle oma emale, et see ei ole veel läbi!“ Kaosevaim nipsas sõrmi ning haihtus sähvatuse ja pahura mühatuse saatel.
„Mis see kõik nüüd oli?“ küsis Mesimagus, tõstes pilgu ikka veel irvitavalt Tuleebemelt Videvikusära poole.
Vestlus jäi katki, kuna pingi kõrval avanes uks. Arstikitlis ükssarvikumära sulges enda järelt ukse ja tuli ootajate juurde. „Printsess, mul on hea meel teatada, et kapten Harrisega on halvim möödas. Ta on stabiilne, aga magab hetkel. Ma vaatan ta koos teiste arstidega veel hommikul üle veendumaks, et loitsud ja ravimid on õigesti toiminud, siis läheme raviga edasi.“
„Aitäh suurepärase töö eest,“ vastas Videvikusära pingilt tõustes. Ta vaatas närviliselt ust ja suunas siis anuvad silmad doktorile. „Kas ma saaksin teda nüüd näha?“
„Saate, aga ma pean nõudma, et te ei häiriks tema und. Raviprotseduurid kurnavad teda, et tema võitlusvorm taastuks,“ vastas arst ja naeratas väsinult, kuid siiralt. Ta pilk peatus kahel varsal pingi peal, siis vaatas ta jälle printsessi. „Minge sisse, ma hoolitsen selle eest, et nad oma koju jõuaksid.“
Videvikusära noogutas, avas ukse ja läks palatisse.
Palat oli selline nagu kõik teisedki haiglatiiva üksikpalatid, laes kerajas lamp, mis heitis pehmet valgust. Siin ei vedelenud harjumuspäraseid isiklikke esemeid, mida palatites tavaliselt leidus. Voodi kõrvale olid pakitud (Videvikusära hirmuks verine) vorm ja saapad. Voodi oli tavapärasest veidi kõrgemale reguleeritud, selle kõrval oli veenõu, mis oli paigutatud nii, et voodislebaja juua saaks.
Matt magas voodis, nagu arst oli öelnud. Vaatepildi rahulikkust häirisid aga arvukad sidemed ümber mehe keha. Pea paremal küljel lõualuust meelekohani paistsid sinikad ja parema käe sõrmed peale pöidla ja nimetissõrme olid lahastega fikseeritud. Ainus heli, mis ruumis kostis, oli inimese rahulik hingamine, Videvikusära seisis tardunult ukse juures.
Ta hakkas tasakesi voodile lähenema, iga tema uje samm tundus kõrvadele valusana. Ta leidis voodi kõrvalt tooli, ronis ettevaatlikult istuma, et Matti vigastusi lähemalt uurida. Paistab, et arstid on tublit tööd teinud. Pärast Ponyville'i põrgut oli Matt oluliselt halvemas seisukorras ja enam-vähem paranes sellest. Kindlasti paraneb ta sellestki. Ta peab. Videvikusära kummardus ettepoole, et laotada esijalad voodisse, ja toetas siis ka pea voodile. Vähim, mida ma teha saan, on olla siin, kui ta ärkab, mõtles poni. Ta kõrvad püsisid kikkis, püüdmaks vähimaidki muutusi haige hingamises. Ei kulunud palju aega, kuni Videvikusära hingamine aeglustus, ta silmad aeglaselt sulgusid ja päeva väsimus ta maha murdis.
Videvikusära ei näinud und, vähemalt ei jäänud ühtki talle meelde. Siis tundis ta veidrat deja vu'd. Suurem osa tema tahtejõust sulas selles tundmuses, vaid väike osa tema mõistusest pingutas seda kauget mälestust mõtestada.
„Kas sa võiksid... mu kõrvu sügada?“
Ah see oli see, tundis Videvikusära ära oma viimase mälestuse Maalt. Hetkest, kui teda tulistati, kuni ülesärkamiseni Canterlotis mäletas ta uduselt vaid üksikuid stseene, kuid see hetk oli ta mälestustes selge nagu päev. Praegu on meie kohad vahetunud, aga mul on ikkagi meeles, kui õnnis tunne see oli, kui Matt mu kõrvu sügas. Videvikusära niheles läbi poolune ja see tunnetus ta pea ja kõrvade vastast kadus ootamatult. Selle peale tõstis ta pead ja avas aeglaselt silmad.
Palati valgustus oli tuhmiks keeratud ja linnale akna taga langesid esimesed tõusva päikese kiired. Hetkest, mil Videvikusära kustus, oli möödas oluliselt rohkem kui mõni minut. Järgmine hea vihje aja möödumisest tuli Matti huulilt: „Tere hommikust.“
Sellest piisas, et Videvikusära täielikult ärkaks, kuid ta ei suutnud mehele silma vaadata kauem kui kabjatäie sekundeid. Matti vasak silm oli lahti ja jälgis teda, aga parem oli võitluses saadud löökidest peaaegu kinni paistetanud. See vaid süvendas ponis süütunnet, et ta õigel ajal vahele ei läinud. Kõik see süvendas tema piinlikkustunnet selle üle, mis öösel oli juhtunud. „Kuidas sa end tunned?“ küsis ta viimaks, kui ta silmad Matti sidemeis käe peal peatusid.
„Ilmselt paremini kui vaadates arvata võib,“ vastas Matt, aga tema katse naerda sumbus köhimisse. Tema katse nalja heita ei tõstnud palatis valitsevat õhkkonda karvavõrdki. „Kahju, et sa seda nägema pidid, Videvik,“ ütles ta viimaks. Tema hääl ei olnud sosinast kõvem.
„Sa ei tohiks vabandada!“ pahvatas Videvikusära. „Ma pidanuks ta peatama! Ma pidanuks...“
„Lõpeta, Vidi,“ käskis Matt nii valjult kui suutis. „See ei ole sinu süü, eks? Kui valus see ka poleks, on vist hea, et sa ei sekkunud.“ Valu, mida Videvikusära inimese silmas nägi, oli midagi enamat kui vaid füüsiline. „Kas sa mäletad, mida major ütles, enne kui mõõgad ristasime?“
„Jah,“ vastas Videvikusära vaikselt.
Matti hingamine oli hetke rahutu, kui ta aeglaselt noogutas. „Maal ma rääkisin sulle lapsest, keda ma tulistasin, aga ma ei rääkinud kõike. Mind ja mu sõpru saadeti vangistama meest, kes juhtis mässu selles riigis, kuid see osutus lõksuks. See laps...“ Matt vaikis ja hingas rahulikult, et meelekindlust koguda. „See laps ei olnud seal linnas ainuke. Pool relvastatud vaenlastest seal linnas olid ümbruskonnast kogutud lapsed, kellele olid antud automaadid, ja ülejäänud mässajad olid kogenud veteranid. See lahing oli veresaun. Pooled poistest, kes minuga tulid, said surma. Hetkeks, kui abijõud saabusid, olin mina meie üksuse kogenuim võitleja. Selleks ajaks olid vaenlased oma relvadega maa alla põgenenud ja mina koos oma üksusega olin jäänud kummituslinna, mis oli täis surnud lapsi. See värdjas, kes selle lõksu üles seadis, rääkis ajakirjanikele, et meie tulime linna ja kukkusime tapma kõike, mis liigub, ning sealtmaalt läks minu jaoks kõik põrguks.“
„Aga see on ju vale! Sa pidanuks ju tõde ütlema? Eks? Tõe rääkimine on ju õige asi, mida teha!“ tõstis Videvikusära häält.
„Kahju, et mina olen see, kes sulle seda ütleb, Videvik. Tõde ei ole see, mis tegelikult juhtub. Tõde on see, mida inimeste enamus usub.“ Matti sünge toon oli Videvikusära häälele karjuvaks kontrastiks. „Mina olin ellujäänutest vanim ja kogenuim ning sõjaväel oli vaja näidata maailmale kedagi, kes selle veresauna eest vastutab. Nad viskasid mu armeest välja, samas oleksid nad saanud mulle palju hullematki teha. Maal on palju inimesi, kes usuvad, et ma pääsesin liiga kergelt, arvestades järgnenud kodusõda, kus hukkus tuhandeid süütuid inimesi.“
Videvikusära ei suutnud Mattile silma vaadata, ta üritas lahti mõtestada kogu seda ebaõiglust ja ta ei leidnud ühtki viisi, kuidas seda parandada. See on nii ebaõiglane! See pole tema süü, et sellised asjad juhtusid! Tema tärkav viha hajus, kui Matti sidemeis käsi õrnalt ta pealaele laskus.
„Kui seda poleks juhtunud, Vidi, teeniksin ma ilmselt seniajani armees,“ ütles Matt. Tema hääletoon sundis Videvikusära mehele uuesti otsa vaatama. Välisel vaatlusel oli tänu sinikatele ja valuvaigistitele seda raske märgata, aga ta hääletoon andis tema naeratuse edasi. „Kui ma jätkanuks armees, poleks ma liitunud XCOM-iga. Ilmselt poleks ma kohtunud ka sinuga. Ma arvan, et need asjaolud olid minu jaoks ikkagi head.“
See jutt küll hajutas Videvikusära viha, aga mitte täielikult. „Ikkagi ei ole see õiglane,“ pomises ta, kuid tema kaastunne Matti ebaõiglase kohtlemise pärast taandus millegi muu ees. See käsi on nii mõnus, isegi kui see on sidemeis, mõtles ta, aga kohe, kui ta seda nautima hakkas, see kadus. Ta vaatas Matti poole ning nägi, et tema õnnelik ilme oli hajunud ja ta hoidus Videvikusärale otsa vaatamast. „Sa tead, sa tohid seda teha. Kui sa tahad.“
„Videvik, meil on vaja vist rääkida,“ ütles Matt. Sõdur paistis kohmetu, tema sees paistis rabelevat rohkem sõnu kui ta välja suutis öelda. „Noh... Meist.“
Rääkida.. Oih... See tabas Videvikusära nagu välk. Ta tahab minuga siin ja praegu rääkida? Aga ta on haige, ta vajab rahu ja kindlasti tuleb paremaid hetki ja kohti, kus sellest rääkida, ja LÕPETA VÄLJAPÄÄSU OTSIMINE SELLEST, VIDEVIK. Ta silme ette tõusis mälupilt Haruldusest ja vestlusest, mil nad seda teemad käsitlesid, ta kogus ennast, hingas sisse ja rahulikult välja. „Noh, olgu,“ viiksatas ta ja kordas hingamisharjutust nii rahulikult kui suutis.
Mattil kulus palju tahtejõudu ja kohmetuid alustamisi, kuni ta viimaks oma küsimuse esitatud sai: „Mina... Ma... Noh... loodan, et ma pole sind tahumatusega solvanud. Noh... Mida sina sellest kõigest ootad?“ Ta tõstis käe ning viibutas seda enda ja Videvikusära vahel.
See... on hea küsimus. Kogu aeg olen mina muretsenud selle pärast, kuidas TEMA end tunneb, ja see käsi tundub nii... KESKENDU, VIDEVIKUSÄRA! Ta raputas pead ja kogus mõtteid. „Ma arvan... Ma arvan, et ma tahan olla õnnelik, ja ma olen õnnelik, kui ma olen koos sinuga. Noh... vähemalt siis, kui me ei ole surmaohus.“ Videvikusära sirutas üht tiiba, vaatas seda valuliku pilguga ja voltis uuesti kokku. „Enne seda kõike ma, noh, ei mõelnud, noh.... meessoost kaaslastest ja enne Ponyville'i kolimist ei mõelnud ma isegi teistest ponidest. Nüüd, kus ma olen printsess, kohtlevad ponid mind teistmoodi. Nad kohtlevad mind vastavalt mu seisusele, mitte nii, et tahaksid saada sõbraks või millekski enamaks. Sina kohtled mind endaga võrdselt nagu hea sõber. Ja see... Kõrvade silitamine meeldib mulle eriti,“ lõpetas Videvikusära kiiruga ja surus maha tungi voodi alla peitu pugeda, kuid rahunes aegamisi.
„Tegelikult on veel üks asi, mida ma olen tahtnud sinu käest küsida,“ ütles Matt ja vaatas kohe kõrvale, kui Videvikusära talle otsa püüdis vaadata. „Videvik... Kas seoses nende kõrvadega... Kas nende puudutamisel on mingi tähendus?“ Kuna vastust ei tulnud, hingas Matt sügavalt sisse ja täpsustas: „Mingi sobimatu tähendus?“
See ehmatas Videvikusära nagu hoop näkku. „Ei! Üldsegi mitte!“ pahvatas Videvikusära ja tundis, kuidas ta nägu kuumeneb, sest tema kiire mõistus jagas ära, millest Matt kahtlemata mõtleb. Celestia tuliste puusade nimel, kui ta peaks arvama, et see tähendab midagi seesugust, siis arvab ta, et ma olen mingi pervert, avastas Videvikusära ja siis ründas teda järgmine mõttelõng. Põhimõtteliselt sa ju oledki, Videvik. Pärast seda, mida sa eelmisel hommikul... SELLEST POLE ABI! Ainus asi, mis hoidis Videvikusära karjuma hakkamast, oli see, et ta peitis oma punetava näo teki sisse.
„Seda oli rahustav kuulda. Ma olin veidi mures, et äkki olen ma teinud midagi, mis võib meist ühele või meile mõlemale probleeme tekitada,“ ütles Matt, tema rahulolu varjutas pahur porin. „Kui meelde tuletada, siis äkki ma juba tekitasin sellega probleeme.“
Matt on hädas? Mis mõttes? Ega Särav midagi... Oh ei, ma tean, mida ta mõtleb! „Häh, sa mõtled seda lollakat valvurit, eks? Ma kuulsin kõike, mida te seal valmisolekuruumis rääkisite, ja ma pidin ääre pealt ka ise talle peale käratama!“ nohises Videvikusära enne, kui ta mõistus ta suu kinni pani. „Ja ma kuulsin, mida sina talle seepeale ütlesid. Ma vist peaksin su ees tänulik olema selle eest,“ lisas Videvikusära ja vaatas hetkeks Mattile otsa.
Tulenevalt Matti näo seisukorrast oli seda raske näha, aga Videvikusära oli üllatunud, kui talle tundus, et Matt tundis samasugust piinlikkust nagu temagi. „Ma ei teadnud, et sa seda pealt kuulasid. Jumala pärast, see oli just siis, kui ma tundsin ennast nii imelikult, kui üldse võimalik oli.“
„Oh heldus, siis ei tundnud ainult mina seal sellist piinlikkust.“ Videvikusära naeris närviliselt ja sügas kabjaga kukalt. Pinge nende vahel vähenes, kuid hakkas taastuma, kui nad vaikseks jäid. Sa valasid selle kõik nüüd välja! Ja nüüd said teada, et tema tunneb end samamoodi! „Niisiis.. Oh... Kas tohin ühe küsimuse esitada? See, noh, pole tegelikult uus küsimus, pigem selle küsimuse juurde tagasipöördumine, mille sa mulle esitasid, sest see kehtib meile mõlemile ja me saaksime alustada samalt lehelt ja... Ma puterdan liiga palju ja, noh, vaikin hetkeks.“ Saanud oma kohmaka küsimuse viimaks välja öeldud, pöördus Videvikusära Matti poole ja ootas vastust.
Möödus ligi minutijagu ebaõnnestunud alustamisi, kuni mees sai viimaks vastuse moodustatud. „Sellest on kaua aega möödunud, kui mul viimati oli põhjust mõelda käesolevast hetkest kaugemale. Pärast armeest lahkumist mõtlesin, et mu elu on läbi. Keegi ei taha tööle võtta inimest, kelle veerandtunnine üleilmne kuulsushetk on raamitud tapetud lastega. Ja ka mu kallis isa ei lase mul seda kunagi unustada.“ Matt naeris kibedalt ja köhis jälle. „Siis korjas XCOM mu üles, siis algas tulnukate invasioon. Ma tõesti mõtlesin, et ei ela nii kaua, et peaksin tuleviku pärast muretsema. Viimasel ajal on see aga hakanud muutuma ja ma olen üritanud ette kujutada, kuhu ma jõuan kuu või aasta pärast. Ausalt öeldes pole mul aimugi, kuhu ma jõuan, kuid mulle meeldiks jõuda sinna koos sinuga, Videvik.“
Matt tõstis Videvikusära poole parema käe, kuid peatas selle just enne ponini jõudmist. „Sa oled andnud mulle lootuse, Vidi. Lootuse millelegi paremale kui jääda elu lõpuni voodisse või lõpetada männipuust kirstus. Kui ma peaksin nüüd sellest lootusest kauem rääkima, siis kindlasti ilmutab end Lana ja kuulutab: „Ma ju ütlesin,“ et minu kallal norida.“
See viimane ütlus pani Videvikusära naerma, mis siis, et see äratas valusaid mälestusi. „Ma arvan samuti, et ta ütleks just seda. Kas ta tüütas sindki sellega samamoodi, nagu mind kogu aeg?“ küsis Videvikusära.
„Ainult igal võimalusel, kui aga sai, hoolimata kõigist karistustest, mis teda selle pärast ähvardasid,“ urises Matt ja vaikis, kui Videvikusära jälle itsitas. Ta sirutas jälle aeglaselt oma sidemeis kätt ja küsis: „Videvik, kas ma tohin su kõrvu sügada?“
„Sa ei pea enam küsima,“ vastas Videvikusära, tundes, et ta sulab kohapeal sellest tundest, mida see käsi tekitas, ja samuti sellest pööritamajavast teadmisest, et see, mida ta tunneb, ei ole ühepoolne. „Ah... Mis nüüd edasi saab?“
„Ma vist tunnen, et ma kustun mõneks tunniks,“ vastas Matt ja ta silm sulgus aegamisi. „Ma olin oma neli tundi enne sinu ärkamist üleval ja juurdlesin selle üle, kuidas ma sellest sinuga räägin.“
„Seega sa ütled, et sa ei tegelenud selle väljamõtlemisega tervet ööd?“ torkas Videvikusära.
„Oh, vabandage, printsess Videvikukära, et võtate aega kontrollida, et mu mõtted oleksid korras,“ nokkis Matt vastu, avas aeglaselt oma silma ja vaatas Videvikusära küsiva pilguga. „Tead, on veel üks asi, mis on mind mõnda aega kummitanud. Kuidas sa täpsemalt printsessiks said? Ma ei mõtle ülendamist ega kroonimist, ma mõtlen neid tiibu. Kuidas see võimalik on? Kui sa hakkad rääkima mulle jaburusi imelikust unest ja et sul olid ärgates tiivad seljas, siis ma ei usu sind.“
„Noh, hästi siis,“ vastas Videvikusära närviliselt naerdes ja kui Matt näitas nii tuima pilku, kui ta oma ülespekstus näost välja oskas võluda, vastas Videvikusära: „Noh, võlur tegi seda?“
--
18.12.2015, asukoht teadmata
Roosa Pirukas polnud küll sada protsenti kindel, aga ta oletas üsna kindlalt, et ta magab ja näeb und. Kas uni või Ebakõla oli järginud oma harjumuspäraseid käitumismustreid ja muutnud kõik täiesti pööraseks. Kõik ta ümber muutus vastavalt ta tujudele. Taevas oli lilla, siis roheline, siis sinine ja kohe taas lilla! Ka ümbruskond muutus pidevalt, see oli vahel Ponyville, siis Canterlot, vahest Cloudsdale või ka väike üksildane kivifarm, kus ta üles oli kasvanud.
Ainus muutumatu asi oli üks Kivi. See oli seisnud Roosa kõrval kogu selle aja, mil Roosa selles veidras kohas oli olnud, liikumatu ja kindel. Roosa teadis, et see Kivi tahtis olla kõva ja tõsine, aga ta oli seest pehme ja soe. See oli see, mida Kivi talle näitas, kui nad olid üksinda kahekesi.
Aga Roosa ja Kivi ei olnud siiski üksi. Kiire Pilv tuli külla, seltsis Kaabu ja Unihiir. Mõlemad tundsid algul Kivi suhtes võõristust, kuid Roosa ei pannud seda neile pahaks. Kivi oli teinud ta päästmiseks asju, mida poleks suutnud ükski teine poni, ta oli teinud seda Roosa päästmise nimel kõhkluseta. Teised olid tundnud rahutust, kui neid esmakordselt tutvustati, kuid nüüd käitusid nad nagu sõbrad. Pealegi oli Kiire Pilve vaidlus sundinud Kivi rääkima rohkem, kui ta seda aastate jooksul teinud oli.
See oli Roosale meeltmööda. Kivile meeldis rääkida kividest ja vaid vähesed ponid tahtsid temaga nendest rääkida. Kuigi Kivi hääle toon ja tempo muutus haruharva, teadis Roosa, et ta tunneb sellest suurt naudingut.
Vaidlus nende kahe vahel lõppes äkki, sest saabus elevusest pulbitsev Vahukomm. „Tüdrukud! Te ei arva iial ära, mida ma just nägin!“ ütles ta laulval häälel, mille toon vihjas kuulujutule.
„Pakun, et jälgisid oma õde ja tema greifist sõpra ning nad tegid midagi kõditavalt armsat,“ pakkus Kaabu, ahvides Vahukommi häält.
Vahukomm vastas mühatusega. „Aeg on liiga varajane, et neid kahte jälgida. Mu õde on ilmselt alles voodis.“
„Seega räägid sa, et nägid oma õde ja ta greifist sõpra koos voodis?“ pakkus Kiire Pilv. „Pean tema kiiret tegutsemist hullusti tunnustama.“
„Sellel, mida ma nägin, puudub minu õega vähim seos!“ nähvas Vahukomm ja köhis kõri puhtaks. „Kui ma parasjagu teie poole traavisin, kuulsin ühest ruumist siin lähedal tuttavaid hääli.“ Vahukomm kummardas lähemale ja naeratas kelmikalt. „Videvikusära võttis lõpuks julguse kokku ja rääkis selle oma inimesega. See oli nii kohutavalt kummaline ja armas, et ma tahtnuks kangesti seda kuidagi salvestada.“
Kaabu ja Unihiir ahhetasid kooris, kui aru said, millest räägitakse, aga Kiire Pilv ei teinud seda. „Jah? Millest ta rääkis? Ja mida sa selle „oma inimese“ all mõtled?“
Vahukommi esialgne itsitamine muutus Kiire Pilve segadust nähes pahameeleks. „Ah, ära selle pärast muretse, kallis. Me ütleme sulle, kui sa suureks oled kasvanud.“
„Ma pole varss, oleme ühevanused!“ protesteeris Kiire Pilv.
„Ee, kas sa unustasid, kui me istusime kõik koos ja rääkisime Videvikusärale Victorist?“ küsis Unihiir, kelle hääl oli vaevu kuuldav. „Videvikusära tundis sihukest piinlikkust ja võttis Harulduse romantikaraamatu, kui me teema üles tõstsime.“
„Aa, nüüd meenub. Ma vist ei pannud seda sellepärast tähele, et ma mõtlesin välja nippe, kuidas hiilida Vahukommi tuppa ja puistata ta karva sisse jahu, kui ta magab.“
„KAS SINA TEGID SEDA?!“
Ja nii see vestlus läks Roosa unenäos ning kuigi ta oli sügavas unes, ei saanud ta muudmoodi kui pidi naeratama.