Otsing

Bertrand Bonello on end tõestanud Prantsusmaa ühe huvitavama, ebakonventsionaalsema ja eriskummalisima režissöörina. Ta šokeeris maailma filmidega „Nocturama” ja „Saint Laurent”; tema linateosed on sageli rasked, ängistavad, õõvastavad. Tema uusim film „The Beast” („Elajas”), mis jõudis avalikkuse ette 2023. aasta Veneetsia Filmifestivali võistlustööna, ei ole ses mõttes erand. Filmi „Elajas” on raske määratleda. On see ulme? Romanss? Põnevik? Draama? See on nad kõik ja samas mitte ükski. See on liigutav, võõristust tekitav, intellektuaalne ja elajalik, keeruline ja segadusse ajav, kuid

Ulmekirjandust on vaja tõlkida, et eestlased saaks vähemalt mingisuguse aimduse sellest, mida mujal kirjutatakse, mõeldakse ja kuidas saab. Arusaadav. Jah, inglise keelt loetakse, aga juba vene keelega on probleem, mandariini keelest rääkimata. Raamatutõlgeteta mängiks ulmefänn edasi ulmelisi videomänge ning vaataks filme, ent lugeda oleks tal oluliselt piiratum hulk tekste. Ma ei taha inglise keeles ilmuvat halvustada, lihtsalt huvitavat ja teistsugust ilmub (ka) teistes keeltes ning isegi inglise keelt ei oska eestlased alati sugugi nii hästi, kui nad ise arvavad. Eesti omatoodang

Heinleini lastekat „Have Space Suit, Will Travel“ arvasin kõigepealt vene keeles lugenud olevat, nagu suuremat jagu tolleaegsest fantastikast üldse. Vikipeedia aga ütles esimese vene tõlke ilmumisaastaks 1990, mis tähendab, et esimesena lugesin ikka originaalkeeles teost. Kuid mõne aja eest avastasin, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud („Võta skafander – paneme minema!“, Fantaasia 2023). Tekkis ebaterve huvi, kuidas Heinleini tihedalt tehnilisi detaile täis tekst eesti keeles välja näeb. Ega’s midagi, ostsin eestikeelse e-raamatu ja kukkusin lugema, originaal kõrval. Tulemusi näete allpool

Võibolla pole ma kõige õigem tüüp seda raamatut arvustama, sest mul on raskusi lähtekohaks olnud termini mõistmisega. Minu jaoks on hopepunk oksüümoron. Lootust on kunstis ikka olnud, isegi Hollywoodi suurejoonelistes katastroofifilmides jäävad – just nagu lootuskiirena täielikus hävingus – blondiin, neeger ja koer ju ikka ellu. Teisest küljest, punk toetub anarhistlikule ideoloogiale, ühiskondlike normide eitamisele. Punkmuusikale aluse pannud Ramonesi debüütplaadi hoiaku võtab kenasti kokku üks selle meeldejäävamaid lugusid “Beat on the Brat”. Paar aastat hiljem kuulutasid pistolsid: “No

„Kuuekaupa rivvi! Liikuma hakata ja seisma jääda tohib ainult käskluse peale. Liikuda tuleb marsisammul, hoides külgsuunas ühe sammu ja pikisuunas kaks sammu vahemaad kaaslastega. Samm vasakule või paremale loetakse põgenemiskatseks ja tulistatakse hoitamata! Liigutage, rahvavaenlased! Kes kolmekümne sekundi pärast rivis ei ole – loetakse vastuhakuks, millele järgneb kartser.” Väravaava täitnud okastraadipusa tõmbus kahele poole kõrvale. „Kinnipeetavad! Sammu marss!” Hallides paksudes puhvaikades rivi hakkas liikuma, relvastatud valve kummalgi poolel. Relvatorud olid siiski suunatud maapinnale

Alates 2011. aastast eesti ulmes moodi läinud katastroofi- ja (post)apokalüptilisi jutustusi muudkui kirjutatakse. Sel aastal on juba ilmunud kaks romaani, millest allpool juttu tuleb, ja eks Meelis Friedenthali õunapuu-jutt ("Looming" 3/2024, kogumik "Kübeke elutervet vihkamist" (2024)) hargne ju samades rüüstatud aedades. 2013. aasta oktoobris (https://algernon.ee/node/931) nentis allakirjutanu, et katastroofiromaanide laine on märk ulmežanri küpsemisest. Nüüd, 11 aastat hiljem, võib öelda, et sel teemal kirjutamine ning avaldamine on muutunud rutiiniks, mis on kahtlemata üks selliste

Kui kellelegi midagi antakse, leidub ikka küsijaid, keda huvitab, miks anti, mille eest anti, miks ometi anti ja halvemal juhul - nagu ka hiljutise järjekordse pisarateni solvunud autori ja tema sotsiaalmeedias aktiivse sõbranna avalduste näitel - miks mulle ei antud. Muidugi on see kõik normaalne ja vabas demokraatlikus õigusriigis oleks imelik hoopis arutelu puudumine. Algupärase proosa toetamise üle arutlejad jagunevad väga laias laastus kahte leeri. Esimeses on need, kelle meelest antakse vähe, antakse vähestele (vististi oli Karl Martin Sinijärv see, kes küsis, et miks ometi ei peeta ülal

"Algernoni" eelmises numbris ilmus Meelis Friedenthali romaani "Punkti ümber" avapeatükk. Vahepeal on see autorile toonud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia, ridamisi kiitvaid arvustusi ja tunnustust. Soovin südamest õnne! Žanrildasa võib teost pidada maagiliseks realismiks. See ütleb vähe, sest eesti maagiline realism on enam-vähem ingliskeelse splistream 'i sünonüüm ning sellesse liigitatavad teosed ei moodusta mingit selgelt äratuntavat kunstivoolu, vaid esindavad kõikmõeldavaid võimalusi realistlikku kujutusviisi fantaasiaga segamiseks, samas žanriulmeni jõudmata. Vahete vahel

Kellal baariseina peal on neli seierit ja ükski neist ei liigu. Vastasseina suitsuses peeglis peegelduvad mesikuldsed pudelid, madalal rippuv lühter, punased nelgid laudadel. Seal ei peegeldu: pikajuukseline baarmen, nunn valges rüüs, kes baaripukil suitsetab, ja mina. Ma vajun toolile ja pingutan, et ennast kokku võtta. Vaatan oma jalgu: need on kohal. Viimane asi, mida mäletan, on hetk, mil miinid kaevikut tabavad. Yiorgose nägu purunemas tuhandeks valguse- ja verekilluks, valu mu reites, mu eemale paisatud saapaid, liha täis. Mu enese liha. Vaatan oma saapaid ja nad on seal, kus peavadki