Otsing

Kosmonaut

Sel hommikul oli Neemel kiire. Ta oli naisele lubanud enne tööle minekut läbi astuda raamatupoest, kuhu oli värskelt müügile tulnud Marisele meeldinud laulja elulooraamat. Viimastel aastatel erakuna elanud laulja oli hiljuti surnud – ootamatu terviserikke tõttu, nagu lühikeses pressiteates öeldi. Kuluaarides ringles tema lahkumise põhjuste kohta mitu versiooni, ja nii nagu kuulsuste puhul ikka, ajas üks vandenõuteooria teist taga. Hanno Varrstoki puhul tekitas kõmu ka asjaolu, et ta oli lavakarjääri juba aastaid tagasi lõpetanud, kuigi ta polnud veel kaugeltki vana. Mõni temaealine laulja

Mabbie

1. Kui Simon ja Netti Dulwichisse kolisid, lõhnas nende uus korter värske värvi, kartongkastide ja liiga kallite tulevikuplaanide järele. Korter ise asus viktoriaanliku maja kaheksateistkümnendas sektsioonis. Kitsas trepp nagises nagu vana inimene, kes oleks tahtnud iga sammu kohta ametliku kaebuse esitada. Läbipaistev köögi välissein vaatas väikesele sisehoovile, kus vihm kogunes kivipragudesse ja musträstad käitusid enesekindlusega, mida õigustas ainult täielik rumalus. Simon armastas korterit kohe. Ta seadis oma töötoa sisse peaaegu religioosse keskendumisega. Kolm monitori. Mehhaaniline

Stalker 2026

2026. aasta ulmekirjanduse auhind Stalker on pidulikult välja antud. Juba teist aastat ei avalikusta Eesti Ulmeühing kahetsusväärsel kombel teoste poolt kogutud punkte; tänu vastutulelikele Estconil osalenutele on need siiski teada. Teatavasti reastab iga osaleja vähemalt ühes alamžanris kolm esimest, kusjuures iga esimese koha eest saab teos 3, teise koha eest 2 ja kolmanda koha eest 1 punkti. Eesti kirjanduse esikolmikud on järgmised: Žanr Autor Teos Punkte Koht Hindajaid Žanris hindajaid Romaan Laura Loolaid Tagavaramalev 43 I 21 35 Timo Talvik Sulid ja sulased 42 II 19 Meelis Kraft

Juuli 2026

"Algernoni" 2026. suve numbris ilmub kaks humoorikat pala Kärt Hellerma ja Priit Neilinna sulest. Uudiskirjanduse rubriigis tutvustatakse Pasi Jääskeläise romaanimahtu jutustust "Väära kassi päev". Marko Kivimäe kirjutab Paolo Bacigalupi laevalammutajate triloogiast ning Siim Veskimees Kuust ja aatomimootoritest.

 

Kaunist suvejätku!

Tehisintellekt kunsti ei tapa

"Ma algatan avaliku pöördumise: ärgem nimetagem TI nn. kunsti "TI kunstiks", vaid Piltideks, mida Arvuti Solkis Kokku (PASK)," kirjutas hiljuti keegi oma lõustaraamatusse ( I am starting a petition to no longer refer to AI "art" as AI art but instead as Computer-Rendered Artificial Pictures (CRAP)). Kui palju seda mõtet edasi postitati, ei tea, kuid igatahes piisavalt, et see Eesti ulmelugejateni jõuaks. Muidugi ei ole see mõte midgai uut ega huvitavat - lihtsalt näide meeleoludest, mida juba mitu aastat kohtab. Küll on need Holliwoody dialoogide kirjutajad, kellele AI liiga kipub tegema, küll

Mõtisklusi ulmevõtmes. 5. osa - terasrand

See mõttekujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud, seda on erinevad ulmeautorid kasutanud vähemalt pool sajandit, nii et ma ei riski öelda, kes oli esimene. (Sellist nime [„Steel Beach“] kannab ka John Varley 1992. a ilmunud romaan, mis võitis nii Hugo kui Nebula. Lugesin kunagi mingit artiklit, kus autor nimetas paar kohta, kus seda mõttekujundit kasutatud, kuid ma ei suutnud seda enam leida.) Ehk siis – inimkond kosmose lävel on nagu esimene kala Devoni rannal, kes uudistas seal uut keskkonda, mis sest, et liikuda ja hingata oli väga-väga raske, peaaegu võimatu. Meie kõik oleme selle kala

Tawli saare surnute lauluraamat

Elavad on Tawlist lahkunud juba sajandeid; praegune evakuatsioon on kõigest viimane ja lõplik. Selleks on head põhjused: soolakaks muutunud joogiveeallikas, alati peale tungiv vesi, lakkamatu tuul. Lastele pole koole. Pole arsti. Oleksime pidanud seda ette nägema, aga vahel me unustame, mida elavad vajavad. Me ei saa soolast üle, nii et jälgime kaldalt Me kallid ja järeltulijad kahlavad merre. Mehed pingutavad, et paadid lainetes kindlana püsiksid. Kõik on kookus oma kraami raskuse all, küla on pakitud kottidesse ja päästepaatidesse. Lusikad, värtnad, õngekonksud, lõngakerad. Vana põlle sisse

Susikiuste!

2025. detsembri numbris oli juttu "pungi aastatest", postmodernistlikest kümnenditest, mil rõhutatult ja teadlikult kooskõlatu "keel põses" maailmaloome jõudis ulme äärealadelt üldlevinud võtete hulka ja nautis aurupungi kõrgaja näol kümmekond aastat tagasi oma populaarsuse tippu. 2026. aasta algus pakkus võimaluse arvustada eesti ulmekirjaniku samas võtmes kirjutatud romaani. Manfred Kalmsteni "Susikiuste" kuulub niisiis ulmekirjanduse selle osa hulka, mis ei toimu mitte võimalikus, vaid taotluslikult nihestatud maailmas. Siia liigituvad ajarännu lood, kõikvõimalikud "pungid", lood, milles

Mõtisklusi ulmevõtmes. 4. osa - väikesed sammud

Lõpetasin eelmise osa sõnadega, et seis maha märgitud ja edasi läheb ulmeks, aga senist üle lugedes ja võttes arvesse mõnede lugejate kommentaare, pühendan osa mahust veel reaalsusele... või kuidas võtta – osa sellest on teatud võllahuumori mõttes täiemõõduline ulme. Alustame sellest, mis on suurepärane – Artemis II tegi Kuu ümber tiiru ja inimesed lõid uue rekordi, kui kaugel Maast on käidud (432 000 km; võllahuumorit siingi: eelmise rekordi tegi Apollo 13, start 11.05.1970, ca 400 171 km, ja sellepärast, et teenindusmoodulis lõhkes hapnikupaak ja Kuul maandumine jäi ära ja nad lendasid, kuni