Otsing

Stephen King, "Revival". Hodder & Stoughton, 2015. 373 lk. Mul on Stephen Kingi romaanidest üldistades (jah, siin on saatanlik detail, kuna algset “The Standi” olen ma sirvinud, mitte lugenud) loetud kõik kuni aastani 1994, täpsemalt siis 1992 ilmunud "Gerald's Game" on viimane loetu. Edasi on nii ja naa, eesti keeles ilmunud pluss erinevad "mingil põhjusel olulised" on loetud, nagu näiteks "Green Mile", mille järgi on teatavasti suurepärane film tehtud. Nii paarkümmend hilisemat romaani-jutukogu on Kingi loomingust mul lugemata - ning need ei ole isegi mitte tingimata "kehvad", küll aga on

Eestikeelses ulmekirjanduses on hakanud levima žanrimääratlus "punk". Kui küber- ja aurupungist räägitakse juba hulk aastaid, siis 2024. ja 2025. aastal ilmusid Mandred Kalmsteni juhtimisel kogumikud (ja neis ka tema enda lood), mis tõid pildile "lootuspungi" ja "viikingpungi". Seesuguse sõnakasutuse kohta väljendas Juhan Habicht 2024. aasta juuninumbris imestust: "Minu jaoks on hopepunk oksüümoron. Lootust on kunstis ikka olnud, isegi Hollywoodi suurejoonelistes katastroofifilmides jäävad – just nagu lootuskiirena täielikus hävingus – blondiin, neeger ja koer ju ikka ellu. Teisest küljest

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.13. Karjäärivend „Ja see on kõik?” Umbes kolmekümnene kõhn mees vaatas Raulile küsivalt otsa, kui see lõpetas pintslikesega metallist kaablitoekronsteini puhastamist. Raul ei vaevunud vastama, uuris tulemust, tõstis teises käes oleva vaksapikkuse torujupi kaablitele lähemale ja vajutas nupule. Asjandus, mis ilmselt oli midagi värviprinteri ja -pritsi vahepealset, surises, ja kaablitel kadusid siledamad laigud, mis oleksid võinud märku anda, et neid on viimasel kümnel aastal liigutatud. Nüüd alles vaatas Raul kaaslasele otsa. „See on kõik, Seil. Mida sa

1. Qiri maailma mõistuslik liik arenes välja jääsisalikest. Jääsisalikud omakorda arenesid välja väikestest selgrootutest, kes kunagi väga ammu ronisid ookeanist tektoonilise murrangu kohal asuvatele kaljusaartele. Nad sõid seal vetikaid ja pisiloomi ja soojendasid ennast planeedi sisemusest tõusva igavese tule kumas. Pärast emase poolt juba väljutatud kudu viljastamist hakkas isase organism tootma nii mõnuaineid kui ensüüme, mis ta keha lagundasid, ja emane luristas õnneliku armsama endale pulmaroaks. „Isane“ ja „emane“ on siin muidugi suhtelised mõisted. Jääsisalike eellased olid sündides

Vaatan veelkord peeglisse ja kontrollin, kas taskurätt mu rinnataskus on õige nurga all. Ülikond näeb hea välja, aga seda teeb ta muidugi alati – üks väheseid eeliseid, mis mulle on jäänud. Veel üks imetlev pilk, enne kui tõmban kujutise peeglist, selle kokku kägardan ja taskusse pistan. Pole vaja, et Mira järgneks sinna, kuhu nüüd lähen. Süütan sildi „SUITSETAMINE KEELATUD“ all sigareti, kui lift hakkab võbinaga üles liikuma. Suits rullub laes oleva anduri suunas, kuid viipan selle näpuga tagasi alla. „Ainus, mis ma tegema pean, on kõiki uskuma panna. Ainult üheks õhtuks,“ ütlen ma suitsule

18. novembri "Sakalas" ilmunud huvitavas intervjuus räägib Viljandi "Ugalas" ( https://sakala.postimees.ee/8363134/mait-joorits-oleme-uhiskonna-mugavu… ) Eestis esimest korda etenduva Astrid Lindgreni "Mio, mu Mio" (1954, e.k. 1993) lavastaja Mait Joorits muuhulgas, et lastejutustusel, mis sai imeulme žanris Lindgreni esimeseks (järgnesid teatavasti sarnastel teemadel "Vennad Lõvisüdamed" (1973) ja "Röövlitütar Ronja" (1981, mõlemad e.k. 1987)), on nii mõndagi ühist samal aastal ilmunud J.R.R.T. Tolkieni "Sõrmuste isandaga" (kaks esimest osa 1954

Sissejuhatus Nagu oleme kuulnud, oli kapten Nemo Verne’i plaanides algul poolakas, kes võitles venelaste vallutuse vastu. Kuid toimetaja kartis venelasi solvata (ei tea, kas Napoleoni sõjakäik oli veel liiga värskelt meeles) ning Verne pidi hädaga miski muu rahvuse valima. Suureks Pahaks oli prantslasel siis muidugi lihtne võtta Suurbritannia ning Nemost saigi prints Dakkar. Muide, sellest hoolimata rippus kapten Nemo kajuti seinal Tadeusz Kościuszko portree. Seetõttu on aga kolme raamatu peale tegevusaastad segamini nagu pudru & kapsad. Ning enamasti seigeldakse kuskil umbes 1865. aastas

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.7. Kohalikud Sini-valge-roheline kuulike nende all oli paisunud ja nihkunud tähtede suhtes. Inimene ei taju selliseid liikumisi, kuid tolles kosmosesse heidetud autos oli neil piisavalt aparatuuri abiks. Kummatigi, kui planeet juba peaaegu poole vaateväljast täitis, muutus liikumine jälgitavaks. Nad sihtisid õige pisut üle kera serva. See muudkui pöördus nende all ja hakkas tasapisi ääri üles keerama – ehk siis olid nad juba nii lähedal, et inimene ei tajunud seda enam kerana. „Nii et Utorul on Hännil oma kontaktid?” ei pidanud seni vaikselt omi mõtteid