Otsing

Kellal baariseina peal on neli seierit ja ükski neist ei liigu. Vastasseina suitsuses peeglis peegelduvad mesikuldsed pudelid, madalal rippuv lühter, punased nelgid laudadel. Seal ei peegeldu: pikajuukseline baarmen, nunn valges rüüs, kes baaripukil suitsetab, ja mina. Ma vajun toolile ja pingutan, et ennast kokku võtta. Vaatan oma jalgu: need on kohal. Viimane asi, mida mäletan, on hetk, mil miinid kaevikut tabavad. Yiorgose nägu purunemas tuhandeks valguse- ja verekilluks, valu mu reites, mu eemale paisatud saapaid, liha täis. Mu enese liha. Vaatan oma saapaid ja nad on seal, kus peavadki

"Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu." Koostanud Indrek Hargla, Jana Raidma ja Joel Jans. Lummur, 2024. 324 lk. Temaatilised kogumikud on huvitavad, pakkudes erinevate kirjanike nägemust samale ainesele isepalgeliste nurkade alt. Raamatus on juba mahu mõttes väga erinevaid lähenemisi, paarilehelisest laastust kuni lühiromaanini, mis ongi äge, kuna igal linnul ongi oma laul ja (ulme)kirjanikul käekiri. Stilistiliselt on siin küll argist-olmelist, küll viiakse meid iidsesse Jaapanisse või sõidutatakse kosmoses, küber pungib ning siivsat erootikat ja fantasy 't on ka. Lugesin rohkem meeleolu

Esimesed ulmefilmide tutvustused said „Algernoni“ üles ligi aasta tagasi. Nüüd sellest, mida aasta pikkune põlvini ulmefilmides kahlamine mulle – ja ehk ka mõnele ulmesõbrale – andis (või oleks võinud anda). 1. Kuna alustasin 2023. aasta aprillis, siis püüdsin üles panna ka neid aasta 2022 filme, mis tasuta vaatamiseks alles pärast Kinoloogi alustamist ilmusid. Seda joont hoidsin lõpuni, nii et see piiritleb „Algernoni“ filmirubriigi aastatega 2022-2024. 2. Ulmefilme ilmus selles ajavahemikus palju, mis on muidugi positiivne, aga suure hulga sees oli ka rohkem rämpsu. Minu, kes ma ei ole