Otsing

"Mente Materia", 3. osa Mesimagus loivas toast välja. Ta oli küll kenasti kasitud, kuid haigutas sellegipoolest. „Chrysalise ligase kookoni päralt, ehk on kusagil tuline kohvi mu jaoks valmis,” pomises ta. „Äkki on mul aega vaadata, kas Joel on midagi pakkuda. Kui seda kohta õhku pole lastud.” Ta kõndis mööda koridori ja üritas mõelda, mida päevaga peale hakata. „Esimene ülesanne: vaadada Videvikusära üle. Tea, palju sellest möödas on, mil ta viimati magas?” Ta vangutas pead ja käis ükskõikselt läbi lossi, äratades teenindajate ja valvurite tähelepanu ja põhjustades omajagu kaardus kulmusid

„Skarabeuse“ toimetusel värskelt ilmunud kogumik „Soome ulme 3“ koondab viit juttu. Neist kahe esimese autor on eesti lugejale 2022. aastal sama kirjastuse poolt välja antud kogumiku „Musträstas“ vahendusel (arvustatud 2022. juuni numbris: https://algernon.ee/node/1236 ) juba tuntud Maarit Leijon. Kolm viimast lugu pärinevad Reetta Vuokko-Syrjäse sulest, kelle jutt „Punane kui veri, valge kui patt, must kui mu süda“ ilmus „Skarabeuse“ antoloogias „Ohver“ (2023). Kui „Musträstas“ ilmunud Leijose lugusid ühendasid sarnased naispeategelased, siis arvustatava kogumiku kahe loo peategelased on

Te teate küll seda lugu. Daamil on peen valge jahikoer, kes käib igal pool temaga kaasas. Röövlil on suur must murdja, eriti tõsine, kellele valge setter meeldima hakkab. Daam ja röövel tutvuvad, sest nende koerad tiirutavad teineteise ümber, ja loo lõpuks saab setter kutsikad. Üks must, üks valge ja ülejäänud lapilised. Röövel saab koha lossis ning kuigi daam temaga mõistagi ei abiellu, ei pea keegi vähemalt kutsikaid ära uputama. Te teate seda lugu. Mingil määral, mingil moel. Mina nägin seda pealt. Nii et ma tean veidi täpsemalt. Minu preilna ei ole enam esimeses nooruses, seda peaks te

Lamp lebas kergelt lainelisel liival merepõhjas umbes viiekümne meetri sügavusel. Ma olin selleks päevaks balloonid laenanud ja solberdasin Samose kaldavees. Eks mulle oli öeldud, kus siin olid kunagi sadamad olnud, ja teadsin ka veealust hoovust, mis teinekord tõi liiva alt välja väga muistset träni. Viiskümmend meetrit on väljaspool tavaskubaga laskumise sügavust, eks ole, ja ma poleks lampi näinud, kui valgus poleks selle sädelema pannud. Ja ärge hakake – vesi oli haruldaselt selge ja oli keskpäev ja mul kaasas ka võimas lamp, nii et ma ei tea, mis tegelikult kuldselt lihvitud pinnalt

Mairi Laurik. Grathelia: me jäime ellu. Lummur, 2024. 360 lk. Mairi Lauriku (kodanikunimega Mairi Tempel) “Grathelia: me jäime ellu” on kirjanikul juba viies romaan. Alguse sai Lauriku romaanirada “Süsteemiga”, mis mulle väga meeldis: sümpaatne armastusromaan kerges postapokalüptilises kastmes, armastusest lapse, armastusest lapse isa vastu. Nüüd juba mõningaselt distantsilt meenutades võib öelda, et autorile on mokkamööda postapo-maailm ning lugeja pigem noorem. Ma vahepealseid romaane pole lugenud, mõni lühijutt on siit-sealt silma jäänud, pealegi ilmutas Laurik ju aastal 2022. Reaktoris iga

Arenenud maailmas, sealhulgas Eestis, on käesoleval sajandil hoogustunud debatt pronataalse ehk sündmist tõstva poliitika võimalikkuse üle, mida tõukab tagant mure rahvastiku vähenemise ja majandusliku allakäigu pärast. Kuigi näiteks Eesti puhul on näidatud vanemapalga positiivset mõju ( https://link.springer.com/article/10.1007/s10680-023-09669-0 ), on jätkuvalt küsitav, kas mõju on ainult ajastusele või ka sündide koguarvule. Optimistid oletasid kunagi, et kuigi demograafiline siire on globaalne protsess, siis jätkuv elatustaseme tõus viib sündimuse uuesti üles, aga Soome tulemused annavad

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel. Fantaasia 2025. 255 lk. Manfred Kalmsten on ennast seniste raamatutega kirjanduslikult niiöelda sisse töötanud. Kui tema esikkogu "Raske vihm" (2020) sisaldas erinevas laadis lugusid nagu esikkogud ikka, siis autori järgnev looming suubus pseudoviikingimaailma, kus raksub ruuniraud, purskab veri ja tuksleb maagia (isegi kui seal lendavad ringi tähelaevad). Sellesse oma nišši on ta end sisse seadnud nii kindlalt, nagu seda on varasemalt teinud näiteks Maniakkide Tänav või Siim Veskimees - autori nime teades võib juba enam-vähem arvata, millest