Otsing

00:12, 21.12.2015, pealinna saared, Minon „Pataljonid on juba komplekteeritud ja teele saadetud...“ „Väidate, et kaks EXALT-i õhulaeva on maas? Kas on kellelgi ettekujutust, kui palju neid üldse olla võib?“ „Kui vaenlase abijõud kohal olid, siis nad ka teavad juba, et olete põgenenud. Kindlasti nad tugevdavad nüüd oma kaitset...“ Koolibri reisijatesalong oli tuubil täis minotaurusi, kes laadisid relvi ja kontrollisid varustust või käisid ümber maagia abil projekteeritud kaardi, kus paistis hajus saarteahel, mis moodustas Minoni riigi. Pildi kõrval seisis kapten Laul, tema kõrval Tulekärakas ja

„Hei, see ei ole üldse õige!“ tõstis Tommy häält. „Head peavad võitma ja pahad kaotama! Mida sa selle all mõtled, et „neid ei nähtud enam kunagi?“ Nii need asjad küll ei käi!“ Ükssarvikust valvur pööras pead ja vaatas pikalt inimest enda kõrval. „Pean vist siinkohal sinuga nõusutma. On veidi ebameeldiv, et mõned nendest vaenlastest pääsesid oma väljateenitud karistustest.“ Hetke oli ükssarviku näos hambaidpaljastav irve. „Aga me võime alati mõtiskleda teemadel „mis siis kui...“ Ükski poni küll ei tea, mis nendega juhtus, aga mõned teooriad on mul olemas...“ -- Valu. See oli esimene asi, mida

Igal lahkuminekul on surma maitse, iga taasühinemine on vihje ülestõusmisele – Arthur Schopenhauer 9:05, 24.12.2015, haiglatiib, Canterlot Canterloti raviasutused olid endiselt ülekoormatud, isegi kolm päeva pärast pealetungi High Peakile. Kui haavatud sõdurid olid saanud esmaabi ja viidud mujale paranema, siis saabus High Peaki varemetest vabastatud greifide laine. Vange oli halvasti koheldud ja puudulikult ravitud neist vigastustest, mida nad olid saanud, kui olid üritanud oma vangistajate käest vabadusse murda. See vaatepilt oli segu viletsusest ja kergendusest, mida Matt oli kahjuks Maal

„ärge kunagi tehke homme seda, mida saab teha ka ülehomme,“ - Mark Twain -- 12:00, 25.12.2015, kuninglik audientsisaal, Canterlot Tulenevalt natuurist, oli printsess Celestia ajataju unikaalselt erinev teiste omast, kes elasid tema kuningriigis. Luna oli olemuselt päikeseprintsessi meeltele kõige lähedasem, aga tema rännakud tavaliste ponide unedes hoidsid tema tunnetust rohkem sureliku kui surematu moodi. Sajandite möödasaatmine oli Celestiale nii kerge, kuni sinnamaani välja, et aeg näis olevat asi, mis kehtis teistele olenditele ja temale mitte. See oli olek, millist päikeseprintsess väga

Mesimagusa kroonika. Killud. Peatükk 22 Mente Materia, esimene osa Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“ o.O.o Rahulikku ilma keset maisipõldu raputas anomaalse energia laine, sellega kaasnes tuul, mis lamandas maisi maatasa, diametraalselt laiali anomaalia epitsentrist. Energiaväli ragises ja pöörles ning kuhtus sinisteks ja valgeteks välgatusteks, mille keskele ilmus sihvakas valkjas poni, kabjad taeva poole. Esimene asi, mida ta pärast maagiast pimestatud silmade pilgutamist tegi, oli keele libistamine mööda hambaridu, kontrollimaks, kas tema

Peatükk 23 Mente Materia, teine osa Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“ o.O.o „Haruldus, oled sa ikka kindel, et see on tõsi, mida nad sulle rääkisid?“ küsis Õunarüüp juba kolmandat korda, kui nad kõndisid kahekesi ühe Päikesekaardiväe valvuri järel koobastesse. „Et Mesi on kuidagi Maale sattunud? Vaatamata sellele, et me nägime teda just kümme minutit tagasi koos teiste Ilumärgirüütlitega?“ „Ega ma vist sinust rohkem ei tea. Üks sõduritest tõi mulle teate ja ma olin päris hirmul, kuni mul õnnestus Mesi uuesti üles leida,“ rääkis Haruldus mureliku häälega

"Mente Materia", 3. osa Mesimagus loivas toast välja. Ta oli küll kenasti kasitud, kuid haigutas sellegipoolest. „Chrysalise ligase kookoni päralt, ehk on kusagil tuline kohvi mu jaoks valmis,” pomises ta. „Äkki on mul aega vaadata, kas Joel on midagi pakkuda. Kui seda kohta õhku pole lastud.” Ta kõndis mööda koridori ja üritas mõelda, mida päevaga peale hakata. „Esimene ülesanne: vaadada Videvikusära üle. Tea, palju sellest möödas on, mil ta viimati magas?” Ta vangutas pead ja käis ükskõikselt läbi lossi, äratades teenindajate ja valvurite tähelepanu ja põhjustades omajagu kaardus kulmusid

„Skarabeuse“ toimetusel värskelt ilmunud kogumik „Soome ulme 3“ koondab viit juttu. Neist kahe esimese autor on eesti lugejale 2022. aastal sama kirjastuse poolt välja antud kogumiku „Musträstas“ vahendusel (arvustatud 2022. juuni numbris: https://algernon.ee/node/1236 ) juba tuntud Maarit Leijon. Kolm viimast lugu pärinevad Reetta Vuokko-Syrjäse sulest, kelle jutt „Punane kui veri, valge kui patt, must kui mu süda“ ilmus „Skarabeuse“ antoloogias „Ohver“ (2023). Kui „Musträstas“ ilmunud Leijose lugusid ühendasid sarnased naispeategelased, siis arvustatava kogumiku kahe loo peategelased on