Otsing

Mairi Laurik. Grathelia: me jäime ellu. Lummur, 2024. 360 lk. Mairi Lauriku (kodanikunimega Mairi Tempel) “Grathelia: me jäime ellu” on kirjanikul juba viies romaan. Alguse sai Lauriku romaanirada “Süsteemiga”, mis mulle väga meeldis: sümpaatne armastusromaan kerges postapokalüptilises kastmes, armastusest lapse, armastusest lapse isa vastu. Nüüd juba mõningaselt distantsilt meenutades võib öelda, et autorile on mokkamööda postapo-maailm ning lugeja pigem noorem. Ma vahepealseid romaane pole lugenud, mõni lühijutt on siit-sealt silma jäänud, pealegi ilmutas Laurik ju aastal 2022. Reaktoris iga

Arenenud maailmas, sealhulgas Eestis, on käesoleval sajandil hoogustunud debatt pronataalse ehk sündmist tõstva poliitika võimalikkuse üle, mida tõukab tagant mure rahvastiku vähenemise ja majandusliku allakäigu pärast. Kuigi näiteks Eesti puhul on näidatud vanemapalga positiivset mõju ( https://link.springer.com/article/10.1007/s10680-023-09669-0 ), on jätkuvalt küsitav, kas mõju on ainult ajastusele või ka sündide koguarvule. Optimistid oletasid kunagi, et kuigi demograafiline siire on globaalne protsess, siis jätkuv elatustaseme tõus viib sündimuse uuesti üles, aga Soome tulemused annavad

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel. Fantaasia 2025. 255 lk. Manfred Kalmsten on ennast seniste raamatutega kirjanduslikult niiöelda sisse töötanud. Kui tema esikkogu "Raske vihm" (2020) sisaldas erinevas laadis lugusid nagu esikkogud ikka, siis autori järgnev looming suubus pseudoviikingimaailma, kus raksub ruuniraud, purskab veri ja tuksleb maagia (isegi kui seal lendavad ringi tähelaevad). Sellesse oma nišši on ta end sisse seadnud nii kindlalt, nagu seda on varasemalt teinud näiteks Maniakkide Tänav või Siim Veskimees - autori nime teades võib juba enam-vähem arvata, millest

Aastal 2018 linastunud John Krasinski „Kena vaikne kohake” („A Quiet Place") algab päeval 471 pärast tulnukate invasiooni Maale ja sama režissööri „Kena vaikne kohake 2” (2020) jätkab sealt, kust esimene film lõpetas. Käesoleva aasta 28. juunil linastunud Michael Sarnoski „Kena vaikne kohake: esimene päev” viib meid tagasi algusesse. Lõpu algusesse. Filmi tegevus areneb New Yorgis, kus müratase on pidevalt 90 detsibelli. See fakt teeb Suure Õuna üheks halvemaks kohaks, kus viibida, kui Maale tungivad superkuulmise abil jahti pidavad tulnukad. Režissöör Michael Sarnoski (kelle varasemate tööde

Ulmekirjanduse kolmest peamisest alamžanrist kaks on tihedalt seotud rahvapärimusega. Õuduskirjandus, eriti eesti nn. etnoõudus, on tavapäraselt muistendlik: sündmusi esitatakse seotuna mingi kindla koha või isikutega (näidete leidmiseks loetagu Indrek Hargla koostatud antoloogiat "Õudne Eesti" (2005) või Martin Kiviranna koostatud antoloogiat "Pikad varjud" (2015)). Imeulme, nagu žanri nimetusestki võib eeldada, on muude mõjutajate kõrval tihedalt seotud imemuinasjutuga. Võib oletada, et ajal, mil täiskasvanud üksteisele imemuinasjutte jutustasid, täitsid need umbes samu funktsioone kui

Romaani "Kui tuugenid vaikisid" lõpus jäid paljud otsad taotluslikult lahtisteks. Hiljem hakkas aga mõnede tegelaste varasem või hilisem elu mind ennastki huvitama. Siinne kild toimub samal ajal kui romaani lõpustseen, ja sõlmib kokku ühe pisikese niidiotsa. Juhan Habicht Nad polnud küll teinud samu harjutusi, ainult elanud samas majakeses ning vähemalt hommikvõimlemised ja söögiajad olid neil olnud koos, aga ometi oli tundunud kuidagi imelik, kui Eldur otsustas koju tagasi sõita. “Ma pean oma tunnet usaldama,” oli Eldur öelnud. “Seda nad siin ju õpetavad. Kui me olime seal... Iigori ja Iriina

Rõve seisis samas ihualasti – vahel tulid riided kaasa, vahel ei, mingit süsteemi ei olnud – soojas valges toas, kus aknad lahti ja helesinised pitsidega eesriided kerge tuule käes õõtsusid. Ta krimpsutas nägu, rabas laua pealt valge lina ja keeras selle tema tumedat nahka imeliselt rõhutavaks toogaks. Alasti ringi lippamine oli korra toonud kaasa nii õnneliku surnu, et oli võimatuks osutunud teda ellu tagasi tuua. Meelitamine ei aidanud: „Mida enamat ma veel tahta võiksin? Mul on nii hea olla!” Selles mõttes olid põrgud paremad kui paradiisid – sealt hinge tagasi tulema veenda polnud

Maria Galina. Dagor. Skarabeus 2024. 354 lk. Maria Galina (Га́ліна Марія Семенівна või Мари́я Семёновна Га́лина, sündinud aastal 1958. Tveris) on venekeelne ukraina kirjanik, kes 2022. aasta algusest kirjutab ukraina keeles. Hariduselt on ta bioloog, täpsemalt kalahuviline (lõpetanud ihtüoloogia aspirantuuri). Ta on palju kirjutanud, nii proosat kui luulet, alguses Maksim Golitsõni (Максим Голицын) pseudonüümi all, samuti tõlkinud vene keelde ingliskeelset ulme ja luulet. Praegu ütleb ta, et tegeleb aga hoopis maskeerimisvõrkude punumisega rinde tarvis. Galina osales ka Euromaidani ühiskirjas