Otsing

Tor Åge Bringsværd "Pinocchio paberid". LR 47-49/1988. 118 lk. Liigun unustatud ulme radadel, aitäh jälle Jüri Kallasele raamatusoovituse eest. Sest kuidas ikka tulla selle peale, et ""Loomingu" Raamatukogu" sarjast otsida norra ulmet? Või kui palju üldse teatakse norra ulmest midagi? Või norra kirjandusest üldse? Henrik Ibsen ja Knut Hamsun meenuvad mulle kohe, uuematest külalistest loomulikult Øyvind Rangøy. Krimkade poolelt Jo Nesbø "Muretu" täitsa meeldis... aga ega niisama äkki väga palju rohkem ei oska pakkuda. Norra black metal muusikast võiksin loenguid pidada, (ulme)kirjandusega on

... ehk perseaukude kõrvetamine Zätereit sirutas end rippuvas lamamistoolis ja lõi selle kergelt kiikuma. Või kõik on suhteline – tool rippus oma viiemeetrise keti otsas ja see kerge tõuge viis ta umbes 30 sentimeetrit lauale lähemale, nii et ta sai eriliselt pingutamata haarata spritzeriklaasi, mille robot oli just täitnud. Klaas oli vähemalt pooleliitrine ja robot maskeeritud vaseroosteseks laternapostiks; muide, laternad selle tipus andsid tõesti ka kollakat mahedat valgust. „Sa võid juua,” sõnas ta tumedat taevast uurides ebamäärasel, pisut äraoleval toonil. „Hea kraami raiskamine, kui...”

Skarabeus avaldas 2023. aasta raamatuna antoloogia " Ohver" , mis sisaldab kaheksa eri pikkusega lühiteost aastatest 1956–2020. 328-leheküljeline raamat on pehmekaaneline ja alates juuni viimastest päevadest võib seda osta kauplustes hinnaga ca 22€. Mõningatest juttudest: 1) Kõrgel mäenõlval elab eraklanna. Tema ellu on jätnud jälje mitmed mehed, kes vananesid ja surid, kuid naine jäi endiselt nooreks ... ( Sakyô Komatsu, "Bikuni surm" ). 2) Autor on üks militaarulme korüfeedest, kelle tuntuim sari räägib kosmoseadmiral Honor Harringtonist ja tema puukassist Nimitzist. Kogumikku võetud loost

Ulmeantoloogia "Ohver". Skarabeus 2023. 328 lk. Kui "Skarabeuse" kirjastuse varasemad antoloogiad olid kas pühendanud mingile kindlale temaatikale või keeleruumile, siis selleaastase raamatu tekstidel pole vististi esmakordselt suurt midagi ühist, kui muidugi jätta kõrvale väljaandja maitse ja arusaam, et just need tekstid peaksid olema eesti keeles kättesaadavad. Võiks ju kahtlustada, et raamat peab lugejais huvi äratama järgnevalt ilmuvate üksikautorite valikkogude suhtes, kuid sel juhul seda järelsõnas ilmselt ka öeldaks. Kuna autoreid on nii Anglo-Ameerika keeleruumist, Jaapanist

Maarja Kruusmetsa esikkogus „Ajumudija“ sisaldub 19 juttu ning lühiromaan „Kolmekordne lõng“. Raamatus ei ole ära toodud juttude ilmumisaegu ega varasemaid ilmumiskohti, kuid võrguajakirja „Reaktor“ arhiivi sirvides on kerge veenduda, et 18 juttu on aastatel 2021–2022 tolles ajakirjas varem ilmunud. 19. jutt „Kaelakee hääl“ ilmub vististi esmakordselt nagu ka lühiromaan „Kolmekordne lõng“. Raamatu mahust hõlmavad varem ilmunud ning Internetis tasuta kättesaadavad lood umbes kaks kolmandikku. Kogumikus on tekstid avaldamise järjekorras. Teatavasti puudub „Reaktoris“ avaldamislävi ning seal