Märt Laur, "Lahustumine". Hea Lugu, 2015. 440 lk.
Ütlen kohe ära, et see romaan on kaugel žanriulmest. Lisaks on tegu kunagise ulmekirjaniku loomeperioodiga, mil ta oli ulme kaugele selja taha jätnud. Seega oli minu jaoks suur üllatus, kui ühel hetkel täiesti tavalisse (ning väga hästi kirjutatud ning meeletult kaasahaaravasse) n-ö olmeromaani viskas ühtäkki ulmet sisse. Seega minu soovitus on alguses tutvuda Raul Sulbi sisevaatega ulmekirjanik Märt Lauri loomesse. Minu jutt keskendub kirjaniku ühele romaanile, kuhu mingil hetkel tuleb ulme mängu nii, et see mõjub äärmiselt loomulikult. Raul Sulbi artikkel ilmus Reaktoris, aasta 2019 detsembris: https://www.ulmeajakiri.ee/?artikkel-mart-lauri-ule-lugedes
Märt Lauri "Mürgiallikad" oli lihtsalt suurepärane raamat, mille mina isiklikult paneks sellise keskmise, tavalise, normaalse, mõistliku täiskasvanud inimese kohustuslikuks lugemismaterjaliks, kuna kirjanik lõi väga mitmes mõttes suurepärase hoiatusloo sellest, miks ei tasu mittemeditsiini usaldada. "Mürgiallikad" oli ka esimene romaan, mida Laurilt lugesin. Eks kunagi ammu on ulmeajakirjadest ta lühijutte ilmselt näppu jäänud, aga mälestus neist puudub. Seega kui nüüd vaatasin ringi, et mida talt veel lugeda on, siis kokku tuleb nii sadakond lehekülge ulmejutte, kui need igaltpoolt kokku kraapida, ja kolm romaani. Kõik. On see nüüd palju või vähe, las see emotsioon jääb õhku rippuma. Mina arvan, et tegu on meeldivalt kompaktse loomepotiga.
„Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha. Üldse on Märt Lauri romaanid saanud mitmeid äramärkimisi. Huvitaval kombel seejuuresseda autorit keegi ei tea, ka ulmikute jaoks on ta looming jäänud kuhugi kaugele minevikku. "Lahustumises" on kohati ka ulme väga selgelt ja tugevalt sees, kuid see pole mingi ulmeraamat, pigem kohati läheb selline tavaline "olmeline tegevus väljamõeldud kohas" üle väga viisakaks alternatiivajalooks. Samas seda kusagil ei mainita, mis mu silmis ongi Laurist äärmiselt muljetavaldav, sest ta on kirjutanud klassikalise hea romaani, toppinud sinna sisse ühe võimaliku tulevikustsenaariumi, mis on tehniliselt ulme ning ükski "tavalugeja" sellele žanriliselt tähelepanu ei pööra, ulmefännid niikuinii ei satu siinset ugriduumi lugema. Hea küll, see oli nüüd naljaga pooleks üteldud, ega see raamat nüüd õudne masekas ka pole. Küll aga seisneb raamatu ulmelisus selles, et kirjeldatavat eksklaavi pole olemas ning sellega toimuvad ajaloosündmused on sellised, et need võinuksid tegelikult isegi sellisena toimuda, Lauri kujutatav maailm mõjub erakordselt usutavalt, käisin isegi üle kontrollimas lugemise ajal, et oot-oot, kas tõesti…. Kuid tegelikult mis seal salata - väga huvitav mõttemäng autorilt.
"Lahustumine" on mastaapne perekonnalugu läbi mitme sajandi, kus räägitakse keerulise saatusega inimestest keerulistel aegadel. Tänapäevane tegevus on väljamõeldud Heinakülas (Komõškinos), mis on vene küla Eesti territooriumil Peipsi ääres. Täpne nimetus selle kohta on eksklaav - territoorium, mis kuulub poliitilisele üksusele, kuid millel ei ole sellega maaühendust (saari ei loeta eksklaavideks), ja mida ümbritsevad teised poliitilised üksused. Petseris on selleks näiteks Dubki küla (vene keeles Дубки, eesti keeles ka Tupka, setu keeles ka Tuupka), mis on Venemaa küla, aga asub Eestimaa pinnal. Kusjuures Dubki kohta on väga huvitav artikkel, soovitan soojalt lugeda, see aitab mingil määral ka selle raamatu tausta siin mõista: https://leht.postimees.ee/7474876/dubki-tukike-venemaad-keset-eestit
Igal juhul elavad Heinkülas palju eestlasi ja ka venelasi ning üldse on tegu mingis mõttes sellise veidra eikellegimaaga, mis on küll Venemaa jagu, aga suhted Eestimaaga on üsna viisakad ning peategelane Ants Raud ongi siis see, kes aitab avada elu depressiivses väikelinnas. Tegelikult hakkab lugu väga kaugelt peale, 20. sajandi algusest, ning liigub läbi mitme suure sõja, vapside, baaside lepingu, nõukaaja siis jah, tänapäeva.
"ka 20. sajand tõi meil kamaluga õudu,
tihedasti sõdu, võõrast võimu, toorest jõudu
Siberisse reis ja nõukaaja vaikne viha
sekka defitsiit ja kange Jenkki nätsu iha."
Eks see meeste lugu ole, naisi on siin pigem vähe ning nad on rohkem taustal. Samas nii mõnigi naine on väga tugev ja värvikas, kohati ka vastik ja jälk. Aga ega häirivad jooned pole siin ainult naiste jagu, siin on eestlased täies jõus üles joonistatud ning slaavi jooned kumavad ka igaltpoolt läbi. Mul on tegelikult natukene kahju, et raamat on ühtepidi kompaktne ja teistpidi laiahaardeline, sest kuna küljendus on pigem suurte reavahedega, siis pole see tellis isegi tellis, täiesti mõistliku mahuga. Mis aga tähendab ka, et kohati on tegelastel natuke liiga vähe liha luudel, ning kui karaktereid on siin raamatus palju, siis saame me neist üsna vähe teada. Kaasaja Ants Rauast ehk kõige rohkem, aga kolmveerand kaetud ajast on ikka parajalt heleda pintsliga maalitud. Ma isegi ei tea, on see tingimata halb, sest Vafanasjevi peipsiveereromaan kippus tegelikult kohati oma raskuse all jalgu krõnksutama. Märt Lauri oma on selles mõttes paremas seisus.
Kirjaniku keelekasutus on väga meeldiv ja nõtke, lisaks oskab ta teinekord ikka parajaid lausejurakaid kokku vormida. Näituseks selline lause ajas mu lugemisevarbad mõnust rulli:
"Neljakümne neljandal, pärast mootorrattasõitu- tema tagaistmel, naine külgkorvis kohvrit süles hoides, ratturi nahkmantli lõhn ninas ja mootoriplärin kõrvus, silmad tuulest vesised, keerates suurelt teelt Heinküla poole ja juba tundes sõõrmetes Peipsi lõhna, mis sealt eales päris lõplikult ei lahkunud, peatudes küla kaugemas servas väikese tühja talu juures, sissevarisenud pool katust juba rohelise taimevaiba all ning läbi võsamüüri paistmas hallid lained, ronides kangeid liikmeid sirutades maha, andes ratturile enamiku kaasaolnud rubladest, ja siis üksi seistes, kuuldes sumbuvat masinamüra ja valjenevalt ritsikaid ja laulurästast- tekkis Johannesel tunne, et siin, võib-olla tõesti siin suudab ta ennast kokku lappida ja tunda, et tema kui tervik on ühes kohas, mitte üle Eesti laiali."
Kokkuvõttes: mulle meeldib Märt Laur väga, st kui räägin nüüd kahe romaani põhjal. "Mürgiallikad" on lihtsalt vapustavalt hea, "Lahustumine" on tegelikult ikka väga lähedal suurepärasusele, lihtsalt ma ise tunnen, et siit oleks saanud rohkem veel kätte. Samas mis siin salata - heinkülaromaan on ikka väga mõnus ja kiire lugemine, eriti kui ise olla natuke maailma ja erinevaid riigikordi näinud. Aitäh kirjanikule, et mulle eestlaste lähiminevikku meelde tuletas.
4/5 ("mõne noritavusega suurepärane raamat")