Vaese mehe "Raske vihm"

Manfred Kalmsteni eelmine kogumik „Raske vihm“ (2020, arvustatud 2020. aasta detsembrinumbris: https://algernon.ee/node/1191) on tüüpiline esikkogu, mis sisaldab väga erinevaid tekste pikemast ilukirjanduslikust otsinguperioodist. Allakirjutanu jaoks sarnaneb see veidike Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhnaga“ (2013; arvustatud 2014. aasta aprillinumbris: https://algernon.ee/node/953): nii Kurvitza kui Malmsteni esimestes raamatutes loovad autorid jõuliselt maailmu ning kehtestavad ennast stilistiliselt. Esikkogule oli kerge andeks anda mõningast rabedust tekstide valikul (eeskätt oleks võinud kodukootud prätšetluse menüüst välja jätta) või mõneti trafaretseid lahendusi (näiteks „Tundmatu surma“ kehavahetaja) ning igal juhul tekitas see autori vastu huvi. „Raskest vihmast“ on peale juba mainitud maailmaloomise lusti ning hea intensiivse kirjatehnika tunda autori kiiduväärset püüdu tegelasi läbi töötada, nende tegevust psühholoogiliselt põhjendada ning esitada veenvat dialoogi. Kogumik andis lootust, et autor kas leiab pärast otsinguperioodi endale iseloomuliku stiili, milles meisterlikkuse saavutab, või siis vastupidi, üllatab lugejat järgmine kord hoopis teistlaadi teosega.        

Autori värskelt ilmunud teine kogumik „Götterdämmerung“ paraku neid lootusi ei täida. Autor ütleb oma päevikus, et teine kogumik on tasemelt ühtlasem kui esimene ja sellega peab nõustuma – kuid see ühtlane tase ei asu esimese omast kõrgemal. Tekstidest pole näha autori arengut ei vaatleja ega stilistina ning allakirjutanule tõi komplekt eelkõige meelde Robert Silverbergi valitud teoste esimese osa „Tähehiiglaste orjad“ (koostaja Raul Sulbi, Fantaasia 2016). Ka „Götterdämmerung“ on kogumik fantaasiaküllaseid, kuid suhteliselt pinnapealseid ning väheoriginaalse ideega tekste, mis on halvemal juhul jaburapoolsed („Igaviku väravale“, mille kangelaste teekond oli järjekordse kõikide otsijate paleuseks oleva püha graali kohta lihtsavõitu ja vahetevahel lumest välja kargavad koletised igavad või „Varju Albatrossosel“ lõpplahendus). Kui esikkogus polnud õnneks ühtegi hämarat teispoolsuse lugu, siis nüüd saab see vist iga algaja kirjaniku loometeel lasuv komistuskivi avaldatud („…Tuli on igavene“). Kogumiku nimilugu on samuti äratrööbatud ideestikuga ning ebatäpne ka nii mineviku kui tänapäeva kujutuse koha pealt. Meie Maarjamaa polnud viimane paganluse kants Euroopas. Üle maailma on vanu jumalaid, kelle juures Odin oleks võinud poliitilist varjupaika otsida, küllalt järel veel tänapäevalgi. Autorile paistab nii selles tekstis kui ka esikkogumiku „Murtud Südames“ valmistavat raskusi vahetegu Jeesus Kristuse ja Jumala vahel ning fakt, et Jumal on nii kristlastel kui muhameedlastel siiski üks mõlemi arvates. Edasi, kui tänapäeva Euroopast rääkida, siis tundub, et uus jumal, kes vanade (sh. kristliku) asemel troonib, on mingisugune hägune „kõrgem jõud“, kes ei kaota teps mitte järgijaid ning sobinuks ka ilukirjanduslikult portreteerimiseks. Kui pärast Andersoni, Gaimanit ja teisi, kes on jumalate sõja teemat arendanud, on tõesti millekski vaja seda endalgi teha, võiks autor vähemalt erudeeritustki ilmutada. Paremal juhul avaldab „Götterdämmerungi“ juttudes muljet müütidemaailmast laenatud vägi („Valrafn“). Varasemat lugejat köitnud maailmaloomist leiab eeskätt „Varjust Albatrossosel“; ülejäänud lugude maailmad on tavapärasemad. Esimese kogumiku jõulise eksperimenteerimise asemel jääb mulje liinitööst ning mugandumisest. Autori eesmärkide hulka ei näi kuuluvat, et iga lugu või raamat oleks eelmisest parem, millest on kahju, sest potentsiaali jätkuvalt on.        

Küll aga tundub, et autor on välja jõudnud endale sobivamate alamžanrite määratlemiseni. Peaaegu kõik kogumiku lood lõppevad kui mitte tingimata peategelaste jaoks hästi, siis ometi lootusevälgatusega – niisiis peale steam punk’i ka hope punk. Kuuldavasti koostab autor ka viimasesse alamžanri kuuluvat eesti originaalantoloogiat. Allakirjutanu loodab südamest, et „Götterdämmerung“ ei ole autori jaoks muus mõttes loominguliseks verstapostiks – et ta ei ole „Raske vihma“ paremate lugude intensiivsest kujutuslaadist tüdinud ning väsinud ja et edaspidi ei ole eesmärgiks lõdva randmega loodud punkkirjandus. See oleks sama nukker kui andekas muusik, kelle eeskuju poleks Viini filharmoonikud, Luciano Pavarotti, Mick Jagger, Frank Sinatra või kasvõi Ivo Linna, vaid Tõnu Trubetsky. Nimiloo eessõnas pillatud repliik, et see on üks ambitsioonikamaid Kalmsteni jutte, tekitab küll veidike muret. Kui järjekordne lugu, kus erinevate religioonide jumalad omavahel kaklevad, on tõepoolest üks ambitsioonikamaid, siis on ambitsioonid kehvakesed ning looja ise lati enda jaoks madalaks sättinud. Lootkem, et see nii ei ole.