See on üks Zätereiti lugusid.
Kõigepealt ei pääse ma iga tema (või temaga seotud) loo alguses selgitamisest – et oleks arusaadav, millega tegu. Ta on bioloogiliselt enam-vähem inimene, ent ta ei ole maalane; ta tuleb siia ainult aeg-ajalt peitu. Miks Maa on unustatud kolgas, kuhu vähesed üldse pääsevad, on omaette pikem teema, mis lubatagu vahele jätta. Nagu ka see, millised on meie suhted ja miks ma neid lugusid kirja panen. Väga lühidalt võib mind nimetada residendiks.
Tookord oli ta keskmisest natuke rohkem purjus. Täiesti avameelne on ta alati, kuid just selle loo puhul tundus mulle, et asja tuuma mõistmiseks tuleb suhteliselt ehedal kujul ära tuua vähemalt osa ta pajatusest. Nii olengi seda osa toimetanud minimaalselt – kohendanud lauseehitust, eemaldanud liigsed kordused ja asendanud mõne kõnekäänu, mis Maal midagi ei tähenda.
Ülejäänud jutustus on minu, hm, kirjanduslik töötlus; ja peaks ju selge olema, et kõike järgnevat ühe õhtuga maha vuristada on füüsiliselt võimatu. Olen muidugi lähtunud sellest, mida ta rääkis, kuid reaalselt, selguse ja loetavuse huvides on see tegelikult kokku kirjutatud arhiivimaterjalide põhjal; olen üle käinud dialoogid, uurinud tegevuspaiku ja püüdnud tabada tollal juhtunu tuuma. Olgem realistid, mitte keegi ei mäleta mitmesaja aasta pärast, mida ühel või teisel juhul räägiti! Inimene ei suuda mäletada kõiki, kes looga seotud, tihti eksitakse sündmuste järjekorras ja teinekord on eredalt meeles mõni pisiasi, samas kui tähtsaim on ununenud...
Ühikud olen, nagu alati, teinud lihtsalt maisteks. Mulle on ette heidetud, et nimed on raskesti hääldatavad ega taha meelde jääda – ma püüan, aga kuulge lugejad, püüdke teie ka! Lõpuks on tegu väga kaugete maailmadega.
SV.
«Ma olin siis just oma teise kehasse kolinud ja andsin kõigile endast puhkust. Nagu sa tead... või pigem, nagu sa ei tea...
Uhh, kuidas ma kadestan muinasjututegelasi! Ka nende tobedate lugude omasid, mida te ulmeks nimetate. Uude kehasse kolimine on... kui kõik eufemismid unustada: trauma. See ei ole kiire ja see ei ole kunagi meeldiv ja midagi läheb selle käigus paratamatult kaduma. Mõnelpool on kombeks mitte küsida, mitmes keha, vaid mitu korda sa surnud oled...
Ehh, jah, on rahvaid, kes seda tihti teevad, ja on rahvaid, kel on kogu aeg mitu keha, ja nii edasi. Kõike on. Kummatigi inimrahvad, kes kauem vastu on pidanud...
Tead, jätame selle. Ma ei tahtnud üldse sellest rääkida. Igatahes olin just oma teise kehasse kolinud ja nagu end aastatuhandetega õigustanud komme on, läksin endisest elust kaugele. Kuna ka Heseddad tahtsid, et nii-öelda ladestuks välja, kas see uus mees on ikka sama Zätereit, kes nende keskel vanaks sai, läksin...
Ütleme, valvama projekti, mis hakkas igas mõttes kriitilisse faasi jõudma. Sinna oli vaja kedagi sellist, kes vähemalt eelmises elus nägi nii välja, et suudab midagi ära teha. Vaata, ma lendasin Änöale peaaegu aasta. Ei olnud konkreetset tähtaega, aga ehh... arvestati, et vähemalt järgmised kümme aastat on selle projektiga kõik korras. Mõistad?
Detailid loo käigus.
Lendasin kohale, parkisin laeva kõrgorbiidile Änöa kohale, vaatasin natuke ringi ja veendusin umbes kuuga, et kõik on täpselt nii, nagu eelmine mees rääkis. No ja kõik valvurid enne teda. Et on suur tõenäosus, et minu hooleks jääb üks otsus nii viie või kümne aasta pärast. Ja et seal võiks ju veel paari asjaga tegeleda.
Jah, nii on õige öelda...
Aga... noh, selguse huvides vast luba täiendada, et loo algus oli ka minu jaoks tegelikult palju kaugemal. Mingil tasemel teadsin ma Änöat puudutavat juba sellest ajast, kui leidsin, et suremine kõigest umbes sajasena pole siiski minu jaoks, ja hakkasin plaane tegema. Või veel täpsemalt: et ma kaua elada tahan, olen teadnud suurema osa elust, lihtsalt asi jõudis millagi niikaugele, et kui ma liigutama ei hakka, lahendab loodus asja minu eest.
Änöa on sureva päikese planeet. See, nagu sa aru saad, on poeetiline väljend. Käpi – nii nad nimetavad oma päikest – põleb veel oma kümmekond miljardit aastat. Või noh, Änöa ja Käpi on sealse kõige levinuma keele, nuugu sõnad. Seda räägib vast viiendik planeedi rahvast, aga see on õpetlaste keel ja lingua franca. Ja surevaks nimetatakse Käpit osaliselt värvi pärast – see on arusaadavalt oranžikas – ja osaliselt sellepärast, et vaata, planeedid hiilivad tasapisi oma tähest kaugemale. Kuldkihara planeedid külmuvad lõpuks ära. Eks ole, me räägime siin miljarditest aastatest.
Ja seega jõuamegi selleni, mida ma seal õieti valvasin – peeglisüsteemi. Täpsemalt selle parandamist...
Või, noh, see on üks oluline aspekt, mida ma pean hiljem niikuinii täpsemalt seletama; katsuks praegu looga algusenigi jõuda, aga kaks sõna... olgu, umbes viiskümmend:
Need peeglid oli sinna keegi teinud ilmselt juba mõnisada miljonit aastat tagasi ja asi töötas enam-vähem korralikult, kuni umbes seitsme miljoni aasta eest ringihulkuv pruun kääbus kohaliku Oorti parve segi keeras ja mõned nii-öelda tarneahelad katkestas ja... noh, igatahes ei käinud peeglisüsteemi tehisintellekt sellest enam üle. Küllap see karjus appi, aga kuule, me räägime aastamiljonitest – tsivilisatsioonide eluiga on reeglina palju-palju lühem.
Igatahes on seal vähemalt üks seltskond veel millalgi nii kolmveerand miljoni aasta eest soperdanud – võib-olla parimate kavatsustega – ja sellest on umbes neli tuhat aastat, kui Inimkonna Föderatsioon leidis, et Änöa võiks ellu jääda ja... ...
Ah persse!
Ritast tahtsin rääkida. Esherita Voi li Tetšaga oli ta täisnimi. Tüdruk, kes... Aga nüüd ma ruttan ette.
Olgu, ma võtan end kokku...
Ma laskusin planeedile. Lohega. No vaata, paljud rahvad kutsuvad seda tüüpi süstikuid mingi muinasjutunimega. Need on mõeldud lähilendudeks, ehk kuigi hädaga saaks sellega liikuda kogu tähesüsteemi piires, on nende iseloomustavaim omadus atmosfäärilennuvõimekus. Muutuvad tiivad, mis võivad vajadusel ka lehvida nagu linnul. Loomulikult on sel vastasmõjuvabad mootorid ja loomulikult on see kõigest masin, ent keskmise metslase jaoks annab selline tehisintellektijuhitud painduv konstruktsioon kuhjaga lohe mõõdu välja.
Ma laskusin umbes 45-ndale laiuskraadile. Igijääle.
Ehh, tead... näe, joonis. Kaardid. Pärast uurid. Planeet oli sigakülm, eks ole. Eks see peeglisüsteem oli seal tasapisi lagunenud ja... ütleme, viimased 5–6 miljonit aastat valitses planeedil juba korralik jääaeg. Ilma peegliteta oleks see muidugi ammu elutu jääkuul.
Ma käskisin lohel end sisse kaevata ja hoolitseda... ooehh... universaal-... mis sõna küll kasutada... noh, liikuva kindluse seemne eest; ja kõndisin lõunasse.
Änöal oli siis paarkümmend või paarsada või paar tuhat riiki või riigilaadset moodustist. Oleneb, kuidas lugeda. Olulisi oli paarkümmend, eks ole, ja need kõik olid Nuuhauke ookeani ääres. Nuuhauke tähendab ühes vanemas keeles pea kohal olevat päikest – jutt on planeedi ainsast suuremas osas jäävabast ookeanist, mis arusaadavalt asub ekvaatoril.
Oiedöi kuningriik, Upüüven. Mitte ametlikult pealinn, aga riigi – ja tegelikult terve piirkonna – suurim. Elanikkonda poole miljoni ümber.
Änöal valitses õnnis keskaeg. See on iroonia. Õnnis pole see ühestki otsast, „keskaeg” on kõige lähem maine nimetus sellise ühiskondlik-tehnilise formatsiooni kohta ja Maa keskajast erines see väga tugevalt, alates sellest, et seal oli alles igasuguseid veidraid tehnoloogiaid, mis ei sobi kokku agraarse poolhierarhilise ühiskonna keskmiselt eeldatava tasemega.
Aga Änöa oli õige mitmes mõttes surev planeet...
Olgu, ma lõpuks võtan end päriselt kokku.»
***
Sellest ei tüdine kunagi.
„Ja millega saan ma sind aidata, Kindherde krahv?”
Üsna pikka kasvu ja suhteliselt hea, sõjaväelasliku rühiga kahekümnendate teises pooles noormees võpatas nagu ussist nõelatult ja vaatas kiiresti ringi.
„Vabandust,” jätkasin kummardades. „Ma ei teadnud, et oled siin incognito. Me oleme kahekesi, keegi ei kuula.”
Noormees maigutas, oskamata midagi öelda. Vürtsi lisab detail, et ühelt poolt nimetasin teda ta õige nimega, teiselt poolt aga kasutasin endiselt tema poole pöördudes vaba kõneviisi, nagu oleksime võrdsest seisusest.
Noormees võttis end kokku, surus pöidlad vöörihma vahele – mis, kui ta mantlihõlmad paotas, oleks andnud igale vähegi teravama pilguga tegelasele välja ta sõjaväelasestaatuse – ja lausus pisut kõrgil toonil: „Doktor Zähetei, nagu ma aru saan? Hm, jääb vaid loota, et ma liiga palju tähelepanu ei äratanud. Ma pean seda vajalikuks. Kuigi... Ma vajan su abi. Ma arvan. Sind on hea sõnaga ära märgitud.”
„Seda on tore kuulda.” Vaatasin talle viisaka heatahtliku naeratusega ootavalt otsa.
„Mul... sügeleb.”
Sellest tüdineb. Ruttu. Aga noh, mis teha; ma teadsin, kuhu tulen ja kuidas see välja hakkab nägema.
Ohkasin, hoides samal ajal endiselt näol heatahtlikku naeratust. „Olgu, tule edasi. Ma panen ukse riivi ja siis palun näita mulle, kust ja kui palju.”
Viis minutit hiljem pani ta püksirihma kinni, kohendas kogu riietust ja istus mugavale toolile, millele olin osutanud.
Võtsin kapist paar pudelit ja tegin paar minutit vedelikega natuke hookuspookust – noh, pomisesin segamise ajal loitsusid ja nii edasi. Siis valasin tumesinise segu ühte klaaspudelisse ja istusin tema vastu teisele toolile. Panin pudelikese meie vahel seisvale väiksele lauale; enda lauapoolele, tema käeulatusest välja.
Oli tema kord mulle küsivalt otsa vaadata.
„Jah, see aitab,” noogutasin. „Võtad pintslikese ja määrid oma riista kaks korda päevas sellega korralikult kokku. Munade peale pole vaja panna, aga kui tilk mööda läheb, ei tee see ka midagi. Liiga palju pole vaja panna, hea kui jätkuks vähemalt kolmeks päevaks; samas pole vaja üle viie. Kaks kuldnat. Aga enne, kui ma selle sulle annan, pean võtma ühe lubaduse. Sa pead siia tooma ka selle, kelle käest sa selle said.”
„Hm, ma ei ole kindel...” Krahv vaatas ringi.
Olin üürinud paar ruumi Upüüveni äärelinnas, mitte kõige paremas rajoonis. Ent mitte slummis. Linn oli võimatu segadik Ikkumalo lahe ääres, sest laht ise ülemõistuse haraline segadik – nii et kaartki ei ütle midagi ilma suurema seletamiseta. Olin paar kuud ravinud peamiselt lihtrahvast, ent eks oli hakkanud ka aadelkond läbi astuma. Olin kohta valides sellega arvestanud.
Kindherde krahv oli, nagu öeldud, tõmmanud halli ja lihtsa lõikega, kuid ebadiskreetselt heakvaliteedilisest kangast kardigani peale kodanlaste kitsenahkse igailmamantli – ilmselt mõnelt oma teenijalt laenatud. Jalas olid tal sõjaväe vormiriietuse püksid ja nahksaapad; aga neid viimaseid kandsid paljud, nii et selles osas ei saanud teda rumalaks pidada.
Mida ta nägi? Esimese korruse ruumid olid puhtad ja korras, sisustatud odavapoolse, kuid täiesti viisaka mööbliga, esimene ruum, apteek tänava poole, teine, vastuvõtutuba, kus praegu olime, väikese aia poole. Mingeid erilisi nõidade-maagidega seostatavaid esemeid ei olnud, küll aga olid kapid-riiulid täis igasugust keemiavarustust, preparaatidest klaaskolbide-torudeni. Ja hulk raamatuid.
Ja siis mina – ilmselgelt võõrast rassist, keskmisest suuremat kasvu ja pealtnäha kahekümnendate alguses. Riietatud umbes samasugustesse – kuigi odavamatesse – mugavatesse ja asjalikesse rõivastesse; ainsa natuke erilisema detailina oli kogu mu riietus süsimust.
„Kuule, krahv, anna andeks, et ma niimoodi käitun. Ma olen arst ja ma ei olnud oma kodus lihtrahva hulgast pärit. Ma olen andnud vande inimesi aidata. Seda, mille sa kusagilt oled saanud, nimetatakse rahvakeeli tripperiks. See levib praktiliselt ainult sugulisel teel. Ehk sa keppisid kedagi, kellel see on. Selle haiguse peiteaeg – ehk see aeg, mille jooksul see alates nakatumisest välja lööb – on nädala ümber.
Seda haigust ei ole raske ravida, ent kui see ravimata jätta, võivad asjad väga hulluks minna. See võib lüüa suhu ja silmadesse; võid kaotada hambad ja nägemise. See võib su tappa. Kui naistel seda välja ei ravita, siis ei saa nad kindlasti enam lapsi. Ja kuni seda välja ei ravita, nakatab haige teisi. Kui sa natuke mõtled, saad ise aru, miks on sinu huvides vedada vaikselt, viisakalt, diskreetselt, kuid samas vääramatult minu juurde kõik, kes on võinud selle sinult saada. No ja kellelt sa selle ise said.
Mõtle nüüd hästi järele, sest kui sa seda ei tee, on mul siin varsti igasugust rahvast. Võib-olla sa ei hooli siinse kandi ja sadama tüdrukutest, kuid jutud lähevad lahti ja su elu muutub hulga igavamaks, kui nad sinust nagu katkust eemale hoiavad. Hoopis teise pöörde võivad aga asjad võtta siis, kui siia hakkab hertsogeid ja, mine tea, kuningakoja liikmeid sisse astuma ja kui nad mõtlevad välja, et on siin sellepärast, et sa jätsid mõned vajalikud ja olulised asjad tegemata.”
Krahv maigutas. Võimalik, et temaga polnud mitte keegi elus niimoodi rääkinud. Ma mõtlen, et ta oli läbinud kadetikooli, kus ka aadlivõsusid ei hellitata, ja lõpuks oli riigis temast palju kõvemaid tegelasi, ent käsklusi hauguti ja aadlikeel oli, hm, ilulev. Ta oli ilmselt igasugustelt õpetajatelt-õpetlastelt kuulnud pikemaid konkreetseid selgitusi, kuid vaevalt oli keegi talle õpetlaste sõnadega, kuid lihtrahva kõnepruugis vaidlustamatuid korraldusi andnud.
„Hm...” Ta uuris mind arvustavalt, siis piidles paar sekundit pudelikest mu lauapoolel. Ta mõtles oma paarkümmend sekundit, nii et arvasin juba nägevat kõrvadest tõusvat suitsuvinet.
„Sa oled arst,” ütles ta lõpuks. „Ma saan aru. Ma saadan sulle siia natuke rahvast.”
Noogutasin ja lükkasin pudeli tema ette. „Ja ole hea, saada siia ka need, kes võivad kaht kuldnat kalliks pidada. Tüdrukud – saad aru, milliseid ma mõtlen. Ma usun, et neid ei ole siiski nii palju, et see su laostaks, ja neilt ma ei võta kaht kuldnat.”
Noormees võttis pudeli, mõtles hetke, libistas selle taskusse, urgitses teisest taskust kaks väikest kuldmünti, pani need lauale, mõtles veel mõne sekundi, tõusis siis ja suundus ukse poole.
Uksel, enne väljumist ta siiski pöördus, kummardas napilt ja pomises: „Tänan.”
***
«No ja üks neist, kes järgmistel päevadel läbi astus, oli Rita.
Teda ma kohe nimepidi kutsuda ei osanud. Uksest libistas end sisse keskmisest pikemat kasvu naisterahvas. Ma ei näinud temast ju rohkem – oli sügis, alailma sadas vihma, teinekord lobjakat, temperatuur oli vast viie kraadi ja nulli vahel ja mitte keegi ei heitnud tegelikult teist pilkugi järjekordsele mehe mõõtu välja andvale ja meheliku kõnnakuga liikuvale, üleni nahkmantlisse mähitud kujule, krae nägu varjamas, ja mantli alt ainult nahksaapad paistmas, teinekord tuulehoog vast paljastamas tumerohelisi purjeriidest pükse, mida siin kandis pool elanikkonda.
Miski pole siin minu poolt aus, kui hinnata päriselu skaalal. Ma asusin nii-öelda mänguskaalal – noh, nagu teie need rumalad pseudokeskaegsed maagiat täis mängud – mul olid kaamerad tänavat jälgimas. Ja täpsemalt, jälgis neid pidevalt deemon... tehisintellekt... ehh, vähemalt saate te siin Maal juba aru, mis vahe on täis- ja osalisel tehisintellektil. Neid, mille kohta te ütlete ANI, hakkate ilmselt teiegi varsti deemoniteks hüüdma.
Noh, kui deemon häiret andis, tõmbasin pildi silme ette – et võib küll olla, et too tuleb minu juurde.
Tuligi. Ta lükkas kapuutsi tagasi ja vaatas ringi. Siis vaatas ta mind. Uurivalt. Ja siis pahaselt.
Sest... kuule, ma olin siis kahekümnendate alguses. Olgu, see oli mu teine elu, kuid bioloogia vastu ei saa – ma olin rabatud. Ma nägin unistuste neidu.
Ehk ma jäin teda jõllitama – sellepärast ta paari sekundi pärast hakkaski pahaseks saama. Vilets vabandus, et mul käis kohe peast läbi, kas tema võiks olla see...
Ehh, las ma olla nüüd natuke salapärane. Üks ülesannetest, mida ma lahendama tulin, oli see, et miks ikkagi Föderatsiooni luure ehk viisakamalt Hoidjate institutsioon seal kuidagi juuri alla ei saa, aga mul oli vaja igaks juhuks otsida veel kedagi. Sellepärast, et teatud traditsioonid nägid seda teatud olukorras ette. Jah, hädaga oleks saanud ka ilma, kuid – filosoofiliselt – meie elu koosneb paljus sümbolitest ja üks ilus legend on ülemõistuse väärt asi...
Aga proosalisemalt: lisaks sellele, et ma otsisin kedagi, keda lükata ajalukku, otsisin ka kaaslast. Need ei pidanud olema üks ja sama inimene. Absoluutselt. Ent kusagil pole ka öeldud, et ei või. Mul käis kohe seal esimesel sekundil peast läbi, et kas see pole megasigadus ja meeletu egoism, kui need kaks on sama inimene.
Jah, see oli mu teise elu algus, siis ma veel esitasin selliseid küsimusi...
„Vabandust,” sain lõpuks kõnevõime tagasi. „Mul ikka teinekord astub siia väga kenasid neide sisse, aga midagi nii jumalikku pole mu silmad küll näinud. Millega saan sind aidata?”
„Kindherde krahv arvas, et mul tasuks läbi astuda.”
Seda ma tõtt-öelda ei olnud oodanud. Enamik külastajaid tuli ikka selliste argisemate muredega. Nohu, mahalõigatud sõrm... Saad aru küll. Naaber kaetas ära, kas saaks naabriplika jaoks armujooki... Näe, mul tuli kuu aja eest põletik, nüüd on terve jalg sinakasmust ja haiseb raipe järele, kas sa saad korda teha... Ära vaata sellise näoga, tõesti tuldi kaugelearenenud gangreeniga. Tagantjärele – umbes igat kahesajandat sain aidata ainult palliatiivse eutanaasiaga.
Ära vaata sellise näoga. See ei olnud kerge. See ei oleks kerge ka nüüd, peaaegu kolmsada aastat hiljem, ja ma tegelikult ei taha tunda inimesi, keda see üldse ei häiri. Mida ma ütlen emale, kes tuleb oma sureva lapsega; tuleb liiga hilja, siis, kui see tähendaks ka kusagil Haial, et kuule, siin on nii vähe järel, et pole midagi klooni ringi tõsta. Mul ei ole talle midagi anda peale halastava leevenduse.
Kuidas ma ütlen nende viimaste jõuetult elu külge klammerduvate räbalate kohal, et see juhtub sellepärast, et su esivanemad unustasid kunagi, kes nad on, sest mingi kuradi kretiin, mingi kahejalgne sitakott jutlustas neile midagi sellist, et nad peavad planeedi omaks võtma, siis võtab planeet neid omaks. Et kõik halb tuleb teadmistest ja õndsus on elada lihtsat elu, võimalikult sulandudes loodusesse. Teha nii, et loodus sind peaaegu ei märkagi.
Kas ma pean sulle rääkima, kuidas see kõik lõppeb? Vaata ümberringi...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rita –»
„Sügeleb?” küsisin, diskreetselt käega ta niuete poole viibates. Olin talle ukse juurde vastu läinud, kui ta sisenes, ja seal, umbes kaks meetrit vahet, me siis seisime.
Ta pööritas silmi; mitte demonstratiivselt, ilmselt spontaanselt. „Ei.” Sekund vaikust. „Kuule. Kõik räägivad, et sind võib usaldada. Kas me...” Ta vaatas ringi.
„Astu, palun, mu vastuvõturuumi,” viipasin tagatoa poole ja, temast möödudes, kui ta minema hakkas, lükkasin välisuksele riivi ette.
„Võta mantel ära,” ütlesin talle tahatuppa järgnedes. „Tegelikult tasuks üle vaadata. Sest vaata, kui sa juba siin oled, on sul tõenäoliselt olnud lähem kokkupuude kellegagi, kes mind külastas, kuna tal, viisakalt öeldes, sügeleb. Kordame, kuivõrd sa neil eeldustel siin oled, siis tõenäoliselt tuleb sind ravida.”
„Mida sa seal vaadates näed? Kui... ei sügele.” Ta suunurgad tuksatasid. Pole vist vaja rõhutada, kuiväga ilmselgelt ei meeldinud talle ei see vestlus ega üldse seal minu juures olla.
Võtsin ühe vatitiku ja näitasin seda talle. „Ma olen arst ja ma oskan näha õige mitut asja. Aga peamiselt tahan proovi võtta. See ei tee haiget. Ma saan... kindlalt teada. Haigus reageerib teatud viisil teatud ainetele, mida on ka rohus, ja ma saan selle teiste kemikaalide abil nähtavaks muuta. Viimaseid aga ei tasu selle lähedalegi lasta.” Viimase lause ajal osutasin jälle allapoole.
„Ja kui ei ole, siis ei ole vaja rohtu... peale määrida?”
„Ei. Rohtu ei ole vaja, kui sul ei ole tripperit.”
Ta võpatas selle sõna peale. Hammustas huult. Meie pilgud kohtusid korraks; mina olin talle – nüüd juba professionaalse neutraalse lahkusega – otsa vaadanud, tema pilk väreles ruumis ringi, aeg-ajalt peatudes süles kokkupandud kätel.
„Sa... ei ole tavalise arsti moodi. Sa oled... noor. Sa oled...” Ta tegi ebamäärase viipe ja jäi vait.
„Mu noorus ei puutu asjasse. Või võtame seda nii, et ma ei saa sinna midagi parata, et ei näe välja selline, kes enam naiste vastu mehena huvi ei tunne. Sellegipoolest olen arst. Siin ruumis olen ma ainult arst. Ma aitan inimesi. Ma aitan ka sind. Kui sa lased mul end aidata.”
Ta suujoon kõverdus veel rohkem. Ent tal ei olnud probleeme mitte niivõrd minu kui iseendaga.
Umbes kümne sekundiga jõudis ta siiski otsusele ja ajas ülakuue maha. Ta vaatas ringi. „Kuhu? Kuidas...”
Noogutasin talt kuube võttes ja mantli juurde varna riputades. „See tool seal. Saad jalad üles tõsta ja ma vajan pisut valgust.”
Tal olid ilusad, lihaselised, ent samas saledad jalad, ja häbememokad nende vahel kena roosiõiena. Väliselt polnud haigusest märkigi; võtsin siis proovi ja seda analüsaatorisse asetades pomisesin – üldse tema poole vaatamata –, et ta võib end uuesti riidesse panna.
Justnimelt analüsaatorisse, mis sest, et riistapuu oli maskeeritud kohmakaks põletite ja klaasispiraalide segadikuks.
„Nüüd läheb umbes kümme minutit.” Seade pahises ja kohises ja mulksuvad vedelikud torudes muutsid värvi.
Valasin kahte klaasi tumedat dessertveini ja asetasin teise klaasi tema ette. Ta oli vahepeal püksid jalga tagasi pannud ja istus sealsamas külalistetoolis, kus krahvgi oli istunud. Ta kõhkles pisut, siis nuusutas klaasi, siis maitses ettevaatlikult ja siis, ilmselt rahule jäädes, lõdvestus pisut ja võttis suurema lonksu.
„Sa ütlesid, et haigus levib, kui kellegagi voodit jagada?”
Ma ei olnud rangelt võttes midagi sellist öelnud, kõige vähem talle, kuid noogutasin. „Kui seda nii ilusti öelda. Põhimõtteliselt elab selle haiguse vaim inimese suguelundites. Ja levib ühelt inimeselt teisele, kui need tihedalt kokku puutuvad.”
„Ja see rohi... kas seda tuleks igaks juhuks kasutada, kui... on oht?”
Muidugi suutsin säilitada tõsist ilmet ja ainult sisimas mürinal naeru lagistada.
«Või noh... sel hetkel ma juba teadsin, kes ta on. Esherita Voi li Tetšaga kuulus kuninganna ihukaitsesse. Ta oli Efkause väikeaadliku tütar; Efkause on üks maakond sadakond kilomeeetrit Upüüvenist loodes. Nagu sealmail kombeks, lapsest peale võitluskunste treeninud ja umbes viie aasta eest, umbes kaheksateistkümnesena konkursi ja tutvuste ja positsiooni tegelikult üsna tavapärase kompoti tulemusel sellesse, sellistest amatsoonidest koosnevasse eriüksusesse arvatud.
Ja ehh, saad aru, ma tõesti ei olnud pannud tehisintellekti kõiki teadaolevaid naisi läbi kammima, et milline sealt mulle meeldida võiks. Muidugi ma nii-öelda kaardistasin ja katalogiseerisin kohalikku ühiskonda, eriti tipust alates, ent noh, teie arvutiterminites oli see selline automaatne protsess, task või thread, mis kogu aeg taustal tiksus. Krahvi ma tundsin silmapilk ära sellepärast, et... noh, olin tema peale paar korda varem teadlikult mõelnud, kuivõrd ta alailma sealkandis jõlkus.»
„Sellest kahjuks ei räägita – ja eriti ei taha sellest rääkida arstid –, kuid kõigil tugevatoimelistel ravimitel on omad ebameeldivad kõrvaltoimed. Võta seda nii, et rohi mürgitab haiguse vaimu. Tuleb lihtsalt leida mürk, mis on haiguse vaimule palju mürgisem kui inimesele. Saad aru? Ideaalis ei tee see inimesele midagi halba, kuid me ei ela ideaalses maailmas. Nii et pigem tasub mitte rohkem keppida neid, kellelt on oht haigust saada.”
Ta võpatas jälle mu sõnavaliku peale. Ent paistis, et siivsusest, solvumisest või millest iganes oli talle olulisem küsimustele vastuseid saada.
„Kas see haigus võib levida ühelt naiselt teisele?”
«Nojah, kuninganna ihukaitse andis ju karskusvande. Neitsi olema ei pidanud ja ega Rita ei olnudki. Vanded vanneteks – mehega keppimise eest oli ametlikult ette nähtud surmanuhtlus; praktikas rakendati küll enamasti väljaarvamist, kui asi liiga suure kella külge läks. Ma ju ei teadnud, kui vabalt ja süstemaatiliselt seda rikuti... Nende seal omavahel keppimise kohta polnud ühtki seadust.»
„Võib. Mitte peaaegu vältimatult, nagu mehe-naise keppimise puhul, aga kui vitte vastamisi hõõruda, 69-t teha või sama dildot kasutada, siis on tulemus ikkagi üsna kindel.”
Selle peale neelatas ta peaaegu kuuldavalt ja ta sõrmed tooli käetugedel muutusid valgeks. Aga ta valitses end hästi.
„Ja... peab see rohi sinine olema? Ega sul... värvitut ei ole? Ma... võtaks seda. Mitte ainult endale.”
„Enne peaks vast kindlaks tegema, kas on põhjust rohtu kasutada. Ole hea, saada oma sõbranna pigem siia. Usu mind, kõigil muret vähem.”
„Mis vahet sul, kui ma sulle rohu eest maksan? See ju ei tapa kedagi? See... ei ole seni kellelgi isegi enesetunnet halvaks teinud.”
«Noh jah... Üht poolt seletusest, miks ma tahtsin oma ravimeid müüa ainult otse neile, kel seda vaja oli, ei saanud ma talle anda, teist ei tahtnud.
Esimene pool oli, et need olid täis nanosid, makromolekule ja igasugust muud träni, millel Maa keeltes isegi nime ei ole, ja arusaadavalt ei tahtnud ma neid eriti levitada õige mitmel põhjusel, millest viimane ei ole, et olin üsna veendunud, et seal planeedil askeldab veel minusuguseid, kelle kummatigi on minust väga erinev agenda. Kokkusobimatu. Või kui sa – su näoilme järgi otsustades – ikka aru ei saanud, siis tegelikult polnud ju läbi aastatuhandete keegi varjanud infot, millal Änöa inimsõbralikumaks muutub, ja keegi sitakott võis plaanida planeeti omale krabada.
Teine oli see, et kuigi nad seal ei olnud nii sõgedad kui Euroopa keskaeg, olid nõiaprotsessid ikkagi reaalsus. Kui mitte tuleriit, siis vähemalt tagakiusamine. Mul oli vaja, et abivajajad tunneksid mind isiklikult. Et kui mõnel õelusekotil sitt keema läheb, oleksid võimalikult paljud isiklikult huvitatud, et laeng mind ja rikošetina neid ei tabaks.»
„Ja see värv... Ma maksan... topelt. Kolmekordselt. Ära mõtle, et... mõtle, et sa saad selle eest siinseid inimesi ravida.”
See oli temast ilus. Teisalt – võib-olla oli mu kuulsus levinud ja tüdruk minu vastas lihtsalt piisavalt taibukas? Siis ma teda ju ei tundnud.
Aga mulle aitas. „Selle värviga on raske midagi ette võtta. Ja isiklikult tahan ma kõiki näha sellepärast, et olen andnud vande. Ja nagu paljude vannetega, on selle välja mõelnud inimesed, kes teavad, mida nad teevad. Eks see võib vast kuninganna ihukaitse pesuruumis ebameeldivat uudishimu põhjustada, kui pooltel vitt sinine, aga palju hullem on, kui kuninganna hakkab välja selgitama, kes see ikkagi oli, kes Kindherde krahvi või mõnd tema sõpra keppis, ja nii selle jama majja tõi, ja mida teha, et varsti kõik sinised ei oleks.”
Ma olen harva nii suuri ja nii sügavalt rabatud silmi näinud... Ausõna, tal vajus isegi suu lahti.
„Ma olen arst,” tuletasin talle meelde, kui ta käsi pistoda kobas. „Krahvi nimetasin ma sellepärast, et sina nimetasid teda esimesena.”
Ta mõõtis mind mõtlikult mitu pikka sekundit.
„Kas sa ei ole mõelnud, et su amet lõppeb noaga ribide vahel?” Ta hääletoon kõikus pisut. „Mitte võib-olla pahatahtlikkusest. Paratamatusest. Nagu... noh, ma saan aru, et arst... ja nii edasi.” Ta lasi pea viltu. „Kas vastab tõele, et vaesemad ja kenamad kohalikud neiud saavad tripperirohtu nii, et sa tilgutad seda oma riistale?”
„Huvitav mõte. Ma oleksin pidanud seda sinuga proovima.”
Ta lausa ägas. „Kes sa küll oled? Kes sa oled, et sa endale midagi niisugust lubad?” Ta peatus. „Ja ma ei ole tegelikult vihane, pahane, solvunud... kuigi peaksin. Pigem lõbustatud. Oled sa nõid?”
Muigasin. „Mind on selleks kutsutud. Ma tean igasuguseid asju, mida teavad vähesed, kuid need ei ole maagia selles mõttes, nagu te siin arvate. Sellist maagiat ei ole ma päriselt kunagi näinud.”
„Sa oled siin linnas kõigest... umbes pool aastat?”
„Jah.”
„Ja sa tulid Boösist?”
„Jah, nii räägitakse.”
„Räägitakse? See ei ole tõde?”
„Boösist tulin ma siia. Ära küsi, see ei ole lõbus lugu.”
„Aga sa räägiksid seda mulle, kui ma paluksin?”
„Ma ei saa vastata sellele küsimusele arstina. Ma peaksin korraks arstirollist välja tulema.”
Ta muigas. „Päriselt?”
„Päriselt. Ma muutun arstiks tagasi, kui mu masin teeb plinn.”
„Tule siis.”
„Sulle ma vast ühel päeval räägiksin.”
„Mulle?”
„Sest ma tunnen sind umbes kaheksa minutit ja mul on tunne, et ma olen leidnud midagi, mis annab elule mõtte. Ühel päeval saan ma ehk tagasi oma seisuse ja hakkan uurima, kuidas abielluda kuninganna ihukaitse sõduriga.”
Taas läksid ta silmad suureks ja ta uuris mind õige mitu sekundit vaikides. Jälle kobas ta käsi pistoda ja ta punastas kergelt, mõistes väga hästi, et ma märkan seda.
Ta raputas pead. „Ükskõik, kes sa olid, ei nõustuks sellega kunagi kuninganna; ega mu isa ega... ega mitte keegi neist, kes on olulised. Ma ei saaks seda teha. Ka enda pärast. Ainult keegi mõõga-aadlist. Sõdur.”
„Kostad sa minu eest, kui ma teenistusse tahan astuda?”
Ta naeris. „Sa oled kõige kummalisem mees, keda ma näinud olen. Jah, ma kostan sinu eest. Jah, ma luban... sest, anna andeks, ma ei usu, et mul oma lubadust pidada tuleb...”
Plinn.
No ei ole vaja kolm korda arvata, muidugi andsin kolbaliidese kaudu käsu.
Tõusin. „Arst on tagasi.” Astusin vormitäiteks aparaadi juurde, sest tulemused tulid mulle ju otse; tegelikult olid tulnud juba tükk aega tagasi.
„Puhas. Sulle ei ole vaja oma jalgevahet siniseks võõbata. Kuni sa teistest sinistest eemale hoiad.”
Lasin tal jälle silmi pööritada, enne kui lisasin: „Aga oma sõbrannad ja nende võimalikud sõbrad saada siia. Ma luban, et võtan neilt vajadusel raha, mitte ei manusta vaginaalselt. Kellel on. Meie kõigi õnneks anaalselt seda manustada... ei ole kuigi otstarbekas.”
Mulle tundus, et ta tahtis midagi vastata, ent ta vajutas lõuapärad otsustavalt kokku, tõusis ja ainult noogutas napilt, tänutäheks ja hüvastijätuks.
***
„Kordame üle. Sa tahad musketäriks saada ja sind soovitavad Kindherde krahv ja Esherita Voi li Tetšaga.” Kuninganna uuris mind nagu viiejalgset kitse. „Miks?”
„Kui selles seisuses on nii väärikad tegelased nagu mu soovitajad, saab mu elu ülim püüdlus olla vaid kõigest hingest nende tasemele nii lähedale pürgida, kui see mu tagasihoidlike võimete ja päritolu puhul võimalik on.”
„Korraldasid siin mingi suurema jama või jõudsid peakütid kodust järele? Mulle räägiti, et sa olla seal kah üht-teist huvitavat kokku keeranud.”
«Kuninganna oli kolmekümnendates ja omamoodi kena ja veetlev naine, kuigi valitsemise raskus andis tunda – kortsud silmanurkades, krooniliselt hapu ilme, lohakas kõnnak, natuke liiga vähe trenni ja natuke liiga palju alkoholi. Ta oli Oiedöi või – kuna kogu põhjakallas on sisuliselt sama rass – üldisemalt nuugulaste naiste keskmisest pisut pikem, meeter seitsekümmend viis – Ritast ja suuremast osast oma ihukaitse-amatsoonidest siiski mõned sentimeetrid lühem – ja korrapärase, kitsa terava nina ja suurte silmadega näoga, millele andis palju juurde, kui ta naeratas, siis tulid ta põskedesse armad lohukesed ja üldse lõi ta kuidagi särama. Aga – ette rutates – naeratamas nägin ma teda harva.
Ta kandis täpselt samu riideid või täpsemalt vormi kui ta ihukaitse, selliseid mugavaid ja liigutusi mitte takistavaid hele-rohekashallist kangast pükse, natuke rohkem – küll luitunud – värve, ebamäärast kollast ja heledapoolset purpurit mustrites sisaldavat kuube või pintsakut, ja helepruunist seemisnahast saapaid. Ta ainult ei kandnud relvi.
Ma ei tea, miks ta seda tegi – ehk andis tõesti mingi eelise, et suures segaduses võis ta oma ihukaitse hulka sulanduda, kuid tavaolukorras vaatasid ta ihukaitsjate rida – et uau, uuuaauuu, uah-ah-ah-uuu, millised muinasjutuliselt ilusad, ohtlikud ja ideaalses vormis valküürid... ja siis nende keskel üks selline hulga rääbakam, kes ilmselgelt liiga kauaks teenistusse on unustatud, teistest lühem, vanem ja mitte nii heas vormis... Aga noh, saad ise aru, et seda talle ju ometi mitte keegi ei öelnud.
Ehh, ma teen talle muidugi liiga. Keskmisest oli ta palju paremas vormis ja tegelikult oli ta omamoodi hästi hoolitsetud ja nii edasi ja tead, intelligentsus paistab ka näost välja... aga noh, saad, aru, kasuks oleks tulnud millegi osas ihukaitsjatest tugevalt eristuda. Või kui atentaadiohtu nii tõsiselt võtta, oleks ta vormikuue peal võinud käia veel mingid selgesti eristuvad regaalid... näiteks. Aga jätame selle.
No ja arvestades, et mul ju polnud sel planeedil mingit teist minevikku kui paar kuulujuttu, mille ise lahti olin laskunud, võis ta olla kuulnud, a, et ma magasin oma õpetaja noore naisega ja pidin põgenema, kui see välja tuli, b, et mul tekkis kõrtsis tüli kolme tuntud noore riiukukega ja üks neist jäi maha ja õnnetul kombel oli see meeri poeg ja mind süüdistati, et mu pistoda tera oli mürgitatud, või c, mu isa tapeti võimuvõitluses ja oleks tapetud mindki, pärijat, kui ma poleks kaugemal õppinud, ja mul oli ainus võimalus veel kaugemale põgeneda.»
„Ma küll seni siiralt ja südamest loodan, et sinu teenistusse, kuninganna Däägunatu, ei astuta ainult siis kui midagi muud üle ei jää. Et astutakse selleks, et sulle kasulik olla. Et seista õigete asjade eest, sest sina seisad õigete asjade eest. Et muuta maailma paremaks paigaks – sest sinu valitsus ja võim Oiedöis muudab maailma paremaks paigaks.”
Kuninganna langetas pea ja masseeris vasaku käe pöidla ja nimetissõrmega meelekohti. „Kust karuahtrist sa selle libekeelse klouni välja tirisid?” küsis ta Kindherde krahvilt. Ta vaatas korraks Rita otsa, tegi ebamäärast lõusta ja pomises: „Jah...” Eks ole, me kõik kuulsime: sinu käest ma parem ei küsi...
„Ta ei saa sinna midagi parata, et lisaks sellele, et ta on üldiselt usaldusväärne ja talutavalt võimekas mees, on tal teatud kirjanduslikke andeid, mida ta kahjuks pole õppinud mõõdukalt doseerima,” venitas krahv saalilae nurka uurides.
„Sa oled arst. Kuidas su arstivandega on?” küsis kuninganna, kui oli krahvi õnnistanud söestava pilgu ja sellise vaevutabatava miimikaga, nagu oleks krahvi öeldu tal südama pahaks ajanud. Mulle hakkas ta järjest rohkem meeldima – ühelt poolt käitus ta majesteedile sobiva väärikusega, kuid lasi sellest läbi kumada hoopis teistsugust, sünkmusta irooniaga vürtsitatud suhtumist.
„Arstina ma aitan inimesi. Vanne ei kohusta terve elu ainult arst olema.”
„Kui sa annad vande mind teenida, siis sellest ei saa niimoodi hopsti sisse, hopsti välja hüpata.”
„Loomulikult ma arvestan sellega.”
Kuninganna lõi käega. „Kapten! Ta on sinu. Vaata, kas temast annab midagi teha. Mis järgmiseks?”
***
„Kas kapten on pahane? Et sina või mina näiteks temaga esimeseks ei rääkinud?” Vaatasime Kindherde krahviga järele musketäride kapten Tenkhoidele, kes oli mind viimane veerand tundi solgutanud, mõnitanud, sõimanud ja tatti näkku pritsinud. Solgutanud selles mõttes, et palus mul ette näidata kõiki vormikohaseid rivisamme ja -seisakuid ja muudkui küsis teenistuskohuste kohta ja polnud ühegi mu tegevuse ega vastusega rahul.
Vaata, muidugi ma teadsin seda kõike...
Või noh, sa ju saad aru, et kui ma ütlen „teadsin”, ei tähenda see, et see risustaks minu mälu, eks ole. Pigem tuleb suhtuda kui inimeseks olemise bioloogilisse paratamatusse, et ma siiani, pärast kõiki neid sajandeid sellest rämpsust midagi mäletan. Aga noh, pärast veel mõnda elu... pole oluline. Ühesõnaga, muidugi olid kõik vastused mul millisekundi kaugusel, aga samavõrra tuli mul usutavuse huvides lolli mängida ja parasjagu kohmakas olla.
Krahv vaatas kaptenile järele, siis mulle otsa, siis uuesti kaptenile järele ja taipas: „Ah, ei. Ta ongi selline.”
„No tore...”
„Ei, ta suudab midagi ära ka teha. Pigem pea meelest, et kui kuuled, et sa kuradi emakeppijast vitunikerdis, aja oma sitapotile kargud alla, siis on see rutiin. Kui kuuled „tõuse!” või vastavalt olukorrale ka „pikali!”, siis on targem seda silmapilk teha, sest asi on tõsine.”
„Olgu pealegi...” silmitsesin kahekorruselise nari ülemist koikut, mis mulle oli määratud. Üldse oleks seal kasarmus saanud magada inimest nelikümmend. Põrand oli laudadest, kulunud ja üsna porine, seinad paljas kivi ja väheldased, ülepoolemeetrises kivimüüris pigem laskeavadena haigutavad aknad ei lasknud just palju valgust sisse. Aga aknad olid klaasitud ja klaasid terved ja konstruktsioon siiski, ütleme, tormikindel. Naril oli madrats – mitte kõige hullema väljanägemisega – ja paar koredat villast vilttekki.
„Minu oma on alumine,” ütles krahv. „Eks... siin ollakse ainult siis, kui on öövalved ja noh, kui midagi juhtub. Tegelikult... sa ju jätad oma toa linnas alles?”
„Mõtlesin küll. Vähemalt esialgu.”
„Mmmm... kuule, sa oled ju arst edasi?”
„Vanne, mille ma andsin...”
„Eee... mm... Noh, eks sa oleksid minu asemel teise soovitaja leidnud. Või oleks li Tetšagast aidanud või... Mida ma öelda tahan – et see oli väga vilets mõte sind soovitada, kui me kõik siin väga heast arstist ilma jääme. Ja noh... näed sa siin palju rahvast? On kasarmud, kus rohkem elatakse. Ma tõin su siia... mmm, mitte ainult sellepärast, et sind minu kadetiks anti. Et siin on... mmm, kokkuleppeliselt lahedam. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen.”
„Ma arvan, et saan. Kui see vandega vastuollu ei...”
Ta krimpsutas nägu ja lõi käega. „Ma ei ole paha kapral. Ja üldse. Mu nimi on Vaune. Kui sinust nüüd ikka päriselt musketär saab, olen ma pigem huvitatud, et sa ruttu omaks saaksid. Ma õpetan ka seda, kelle eest tuleb kõrvale hoida ja... üldse...” Ta muigas. „Kuidas me sind kutsume? Doktor Zähetei sa vist enam ei ole.”
„Eee...” tegin; lootsin, et ta ei taipa seda osatamisena võtta. „Jah, aita – rüütel Zätereit ka mitte. Hesedda Zätereit, eks ole. Ikka vast Hes Zähetei siis siin?”
„Hes on hea nimi küll. Kirja läheb Hesedda Zähetei.” Ta kordas seda, et meelde jääks. „Ja nüüd läheme jooma. Sellest sa ei pääse. Kutid juba ootavad. Hm... esimene õhtu tehakse välja. Ma võin sulle laenata, kui... noh, ma ei tea, kui hästi sa arstina teenisid ja palgapäev on nädala pärast.”
***
«Noh...
Esiteks: unusta ära, see pole ühestki otsast kolme musketäri lugu. Mulle ei tekkinud kolme sõpra ja me ei käinud kuninganna armupandiks antud briljante ülemerekuninga käest ära toomas.
Teiseks jäingi ma elama sellist kaksikelu – ühelt poolt musketär, teiselt arst. Töötas see enam-vähem seetõttu, et nagu sa tead, vajan ma vähem und ja noh, mul ju kolbas kah tehisintellekt – teenistuses olles sain ma rahulikult magada. Pigem sain tuntuks kui mees, kes kunagi postil ei maga ja kõike tähele paneb. Kordan kes teab mitmendat korda, et muidugi polnud kogu mäng minu poolt aus selles mõttes, et mul oli abiks kõrgtehnoloogia.
Ja just selle viimase väite valguses jõuame läbi nende kahe esimese olulise detaili asjaolude ja nüanssideni, mis... selgitavad mõningaid mitte nii ideaalseid aspekte.
Vaata, kondisaagija, ehk tavaline sõjaväearst oli teine asi. Need olid tavaliselt pärit lihtrahva hulgast – ei tohi unustada, et Änöa oli seisuslik ühiskond. Mina olin end aadli hulka surunud, sisuliselt valetades, kuid võtame seda pigem nii, et dokumente seal ei küsitud. Ent mingi kondisaagija märk jäi mulle alatiseks külge. Ma ei olnud tavaline mõõga-aadlik. Ma ei olnud isegi kahtlase päritoluga, kuid muidu „tubli” palgasõdur. Võimalik, et ma oleksin Conanina esinenuna paremini õukonda sulandunud, kuid esiteks ma improviseerisin – ei ole nii rangelt paigas, mis ühes kohas toimib ja teises mitte – ja teiseks...
Oeh. Nüüd jõuame raskemate punktideni. Mõnikord lööb mul – nooruses lõi tihemini – välja mingi inimestest hoolimine. Neid servadest teritatud raudlatiga salatiks hakkida on kuidagi... nõme. Eriti kui nad ei ole seda ära teeninud ja võitlus ebavõrdne. Eks ole, ma ei kaota viite minutitki und tüübi veristamise pärast, kellele see endale on elukutse, ent igasuguste sõjakangelaste häda on peamiselt selles, et nende ümber kipub väga palju rahumeelset rahvast hukka saama.
Ma eelistan inimesi ravida. Ma ei saanud seda teha messiaanlikus ulatuses. Esiteks saab palverännaku ja fanatismi ja lihtlabase järjekorras trügimise ja muu kaasaskäiva jama käigus rohkem inimesi surma kui asi väärt – rääkimata sellise tegevuse pikaajalistest ja üldiselt negatiivsetest tagajärgedes – ja teiseks, nagu ma mainisin, oli liigagi kindel, et seal passib Föderatsiooni suhtes halvasti meelestatud, kuid võrreldava tehnilise tasemega tegelasi.
Nii ma siis püüdsin siin-seal vaikselt aidata ja koolitada ka kohalikke arste. Neil, muide, olid asjad palju paremad kui siin keskajal – nad kasutasid päris mõjusaid valuvaigisteid, said enam-vähem õigesti aru hügieenist ja tundsid mingil rudimentaalsel tasemel vaktsiine ja antibiootikume.
Mis aga tähendas, et vaba aja lakkumisele ja nikkumisele pühendavate musketäride hulgas jäin ma alati pisut võõraks.
Vaune Är sihü Kindherde, nagu ta täisnimi kõlas, oli oma aja tüüpiline produkt ja kokkuvõttes sellel skaalal ikkagi positiivse poole peal. Esimene poeg – kui ta väga jobu ei olnud, nii et ta tuli nii-öelda teiseks lükata – päris krahvkonna või mistahes teise kinnisvaralise entiteedi, järgmistel oli viisakas end mujal rakendada. Noh, jah, mingi väike osa neist läks koduväiks kuhugi, kus poeglastega halvasti, aga enamik sõjaväkke. Vaunet oli ikkagi kokku oma kümmekond aastat koduõpetajatega kiusatud, nii et ta oli igati sellise teie neljase gümnaasiumilõpetaja tasemel. Tal oli oma rüütliau ja natuke edasipüüdlikkust, ent teisest küljest oli ta muidugi seisuslikust üleolekust mürgitatud kitsarinnaline joodik ja logard.
Ma sain temaga hästi läbi, ent meist ei saanud kunagi sõpru selle sõna sügavamas tähenduses.
Kapten Tenkhoide oli karikatuurse sõjaväelase elus näidiseksemplar, ehk ebatüüpiline selles mõttes, et ebarealistlikult arhetüüpne. Ta oli umbes viiekümneviiene ja asju õigete nimedega nimetades kretiinistunud sellisel meditsiinis tegelikult täiesti tuntud viisil, et rakendas kord selgeks õpitut veatult, kuid suutis vaid roppu sõimu kuuldavale tuua, kui juhtus midagi ootamatut. Nii et mind ei rötsinud esimesel päeval rangelt võttes mitte neljapromillises joobes vanast aadlikust kaptenimölakas. Ei, too oli ammu surnud, minuga „suhtles” automaton.
Ritaga ma järgnevatel aastatel tegelikult palju kokku ei puutunud. Jah, me nägime teineteist tihti, rääkimata harjutusväljakutest ja õukonna ballidest, ent kirjutamata reegel oli, et kuninganna ihukaitse on puutumatu – suhtlust alustavad nemad. Kui tahavad. Rita hoidis minust eemale. Miks? Kas see pole selge? Olin teda võtnud mõtlematult antud sõnast ja väga mitmes mõttes asetanud ta piinlikku ja kahemõttelisse olukorda. Ja olin arstina ta läbi vaadanud, eks ole. Tal ei olnud tripperit, aga ta sõbrannadel – teistel kuninganna ihukaitsjatel – oli, ja küllap teati kogu sellest loost laiemalt kui otseselt asjaosaliste ringis.
Näe, link, loe aruandeid, kui tahad. Ma ei ole neid tegelikult sajandeid vaadanud... aga noh, siniste munnide ja vittudega aadlikke oli selle puhangu ajal ikka kümneid ja kümneid.
Ühesõnaga, küllap oskasid vähemalt ta sõbrannad, kuninganna, salateenistused ja rangelt võttes kogu õukonna ärksam osa teha küllalt tõepäraseid oletusi, kuidas me kokku olime puutunud.
Sellega ei olnud palju peale hakata ja nii ma siis piirdusin tema kaugemalt igatseva pilguga jälgimisega.»
***
Rita ilmus koos ühe kaaslasega, leedi Palesheviga kasarmusse ühel õhtul, kui oli minu valvekord. Mis tähendas, et ma vedelesin oma naril, sest polnud minu kord patrullis olla, ja veetsin aega virtuaalis; pealtnäha muidugi lihtsalt magasin; mida ma ka suurema osa ajast seal tegin, aga juhtumisi mitte momendil, kui nad õhtul, natuke peale pimeduse saabumist, ehk siis kella üheksa paika sisse astusid.
«Oeh... Änöa on Maast raskem, kuid mitte oluliselt, gravitatsioon pinnal on natuke üle 12 m/s2, ehk sa oleksid seal umbes kaks üheksandikku raskem kui siin; või kui see sul juhtme kokku jooksutab, siis umbes 24%. Ööpäev natuke lühem, 21 ja kolmveerand tundi umbes. Ehk Änöa on piisavalt Maa sarnane, et me võime neid erinevusi ignoreerida.
Geograafia on umbes sama sarnane nagu kaheksajalg ja kanaarilind – ehk midagi ühist ei ole. Vett on seal põhimõtteliselt Maast rohkem, aga see istus igijääna poolustel. Ehk suurem osa planeeti oli kaks hiigelsuurt Antarktikat, mis keskmiselt ulatusid 30-nda paralleelini ja kahes kohas sisuliselt puutusid kokku. Väga hea kujutlusvõime korral võib ju Nuuhaukest mõelda kui ekvaatorile nihutatud ja neli-viis korda laiemaks ja pikemaks venitatud Vahemerest, aga analoogia annab midagi vaid kaldajoone liigendatuse mõttes. No ja et praktiliselt kogu tsivilisatsioon oli selle ümber.
Upüüven asus umbes kahekümnendal laiuskraadil ja kuna Änöa telje kalle on pisut väiksem, siis napilt väljas alast, kus kesksuvel võis päike seniidis olla. Aasta oli neil ka lühem – Käpi on Päikesest väiksem – aga ka selle võime rahulikult unustada. Lihtsalt üldiselt – Änöa oli nii külm maailm, et Upüüveni kliima oli umbes sama vastik kui kusagil Botnia lahe tagumises otsas.
Igatahes tulid Rita ja Paleshevi sisse ja vaatasid ringi. Paar idiooti hakkasid hääli tegema, aga kui Paleshevi selle peale mõõga nii vaksajagu tupest välja tõmbas, jäi ruumis taas vaikseks.»
Rita pilk peatus minul ja ta tuli otse minu nari juurde. „Musketär Zäteri,” – jah, see oli saanud mu nii-öelda ametlikuks nimeks – „kuninganna soovib sind näha. Kohe.”
Ooo... Aga see ei olnud see koht, kus labastustele aega raisata – kuigi musketäride kirjutamata koodeks peaaegu lausa nõudis seda. Libistasin end maha ja kummardasin asjalikult peaga. „Teie järel, leedid.”
Vastuseks sain veelgi napima noogutuse, nad mõlemad pöördusid kannal ja hakkasid minema.
Läksime üsna kiirel sammul kuninganna eraruumide poole ja küllap olid vastavad käsud antud, sest teel ei tulnud kordagi sammu aeglustada, mu saatjad – ja minagi viisakusest – vahetasime valvuritega ainult samu nappe noogutusi.
Ruumis, kuhu meie tee viis, lõhnas vere järele. Midagi muud polnud ma loomulikult oodanudki. Kuninganna oli kummargil voodis lamava kogu kohal, ta vaatas üles ja ajas end püsti, kui sisse tulime. „Äikate on raskelt haavatud. Palun aita teda, kui võimalik. Ma olen sulle isiklikult väga tänulik.” Ta astus kõrvale.
Äikate läks mul peas kokku Äikaterehteste Oki li Enjöga, ehk Enjö vikontessiga, kui kasutada seda tiitlit krahvitütre tähenduses. Üks kuninganna ihukaitsjatest, kes kuulus sellesse mitteametlikku sisemisse ringi, keda kuninganna teinekord ka agentide ja spioonidega kasutas. Ta oli Ritast paar aastat vanem, aga muidu umbes samasugune üsna taibukas ja hästi väljaõpetatud kena surmaingel.
Ja paistis, et midagi oli seekord viltu läinud. Tundsin ta vaevu ära, ta nägu oli siniseks pekstud ja verine. Tal olid veel mitmes kohas käte ja jalgade ümber sidemed ja ta vasakust küljest voolas verd haavast, mille sulgemisega kuninganna ihuarst Iaun Ede sili Tessükske parasjagu tegeles.
„Kuidas ma saan aidata?” küsisin. „Doktor Iauni võimetes ma ei kahtle. Palju ta verd kaotas?” Asusin juba seda rääkides arstile appi, võttes sujuvalt üle nende paari ihukaitsja koha, kes seal saamatult talle riistu kätte ulatasid. Nood tüdrukud olid surma näinud ja verd nad vaevalt kartsid, ent vast oli minust seal ikkagi rohkem kasu.
„Sellega saavad leedid hakkama,” ütles Iaun mu initsiatiivi peale pead raputades. „Aga vereülekanne ei tööta. Sterilisaator ei tööta. Ja ta ei ela hommikuni.”
«Oeh... No vaata, nad põhimõtteliselt teadsid, et inimkond on kusagilt tähtedelt tulnud ja – kuigi nad ise seda nii ei nimetanud; kes tahaks enda kohta nii öelda! – Änöal alla käinud ja metsistunud. Sa näed ju iga päev enda ümber, kuidas inimkond suudab silma pilgutamata mistahes jaburuse omaks võtta – nemad seal ei mõelnud palju selle üle, mismoodi küll võis välja areneda taimeliik, mille lehed olid looduslik päikesepatarei, ja vartes täiesti pädev juhtmestik.
Neil oli igasuguseid naljakaid bioloogilisi masinaid. Ma ei ole maininud, aga valgustus oli neil põhimõtteliselt elektriline, bioluminestsentsil ja erilistel juurikaakudel põhinev. Tripperi ravimisega saadi seal täiesti hakka, kuigi ma sain paremini... no ja sinine ja terve kuu nahal püsiv värv oli mu rohul muidugi lihtsalt minu väärastunud huumorimeele tõttu.
Andsin töö vabandava žestiga tüdrukutele tagasi ja uurisin neid ta masinaid. Mul oli ühe pilguga asi selge. Neil oli seal isegi mingi konverter, mis küllap parematel aegadel oli võimeline valgustustoite pealt neid meditsiinimasinaid toitma, kuid see kõik oli bioloogiline ja, nagu ma juba korduvalt olen rõhutanud, degradeeruv tehnoloogia, kuivõrd sügavamalt nad ju ei mõistnud, kuidas see kõik toimib.
No ja olingi kõigi progressorite stampdilemma ees. Mitte sekkuda ja lasta tal surra, nagu Peadirektiiv ja kõik sellised jaburused ette näeksid? No niimoodi mõtlevad tegelased võivad ikka väga sügavale perse minna. Küsimus oli minu jaoks ainult niipidi, et kuidas ma teda aitan ta eluga väga riskimata ja teiselt poolt end liiga selgelt paljastamata – sest kõige kiirem ja kindlam lahendus oleks olnud mu laev kohale tuua ja ta intensiivravituubi lükata.»
Jõudsin otsusele. „Jookseme! Ma vajan kiiresti oma toast üht aparaati. See on päris raske, las leedi Paleshevi läheb uuesti kasarmusse ja saadab mulle mõned kutid appi.”
„Ei!” peatas kuninganna Däägunatu hääl mu enne, kui ukseni jõudsin. „Siin pole aeg džentelmenluseks. Palju sul kandvat jõudu vaja on? Paleshevi kutsub tüdrukuid, palju vaja.”
„Kiiruse huvides näiteks kaheksa?” vastasin, kui olin teinud nägu, et mõtlen hetke. „Praegu tulevad minuga Rita ja veel kaks. Neljakesi ei ole seda riista raske kanda, aga mitte joostes ja pikka maad. Las esimesed neli kohtavad meid Ehetu ja Gnuugugli ristil ja teised neli Mööha sillal.”
Kuninganna vahetas pilgu Palesheviga, et see aru sai, ja viipas napilt lõuaga: mine, siis näitas mõlema käe nimetissõrmedega kahele ihukaitsjale ukse juures ja osutas seejärel pöidlaga uksele. Kõik oli selge. Traavisime minema.
See asi, mille me ära tõime, oli käsigeneraator. Me tõime selle ära umbes poole tunniga ja siis läks mul veerand tundi selle ühendamisele konverteriga. Selles töö osas ma ei bluffinud, võõraste seadmete kokkupanek pole kunagi naljaasi.
No ja siis panin tüdrukud vänta ringi ajama ja jälgisin – tegelikult tõesti alguses jälgisin –, kas asi hakkab tööle ja ka stabiilselt tööle jääb. Noh, oli paar ärevat momenti, aga jäi, ja Iauni aparaadid ärkasid ellu.
Nii kestis see hommikuni, kuni Käpi tõusis, kuningakoja katust kattev eriline, tumeroheliste lehtedega metsviinapuu ellu ärkas ja doktori imeriistade toitmise üle võttis.
«Kas ma peaksin siit edasi libisema? Ei, see on järgneva mõistmisel natuke oluline. See mu generaator... No siin peaksime minema filosoofiasse või vähemalt sulle tundmatutesse teooriatesse, miks neil selliseid ei olnud. Täpsemalt, teoreetiliselt nad teadsid, et sellised asjad on ka olemas. Neil ei olnud tootmisbaasi, oleks lühike vastus.
Hoopis teine asi on, et loomulikult oli mu generaator bluff. Jah, nemad poleks sellest isegi seda lahti võttes aru saanud, aga päriselt andis seal voolu vaskjuhtmetesse ja magnetitesse peidetud riist, mis teie terminites oleks vast kvantefekti kasutav külmtermotuumareaktor. Muidugi ei olnud seda asja tegelikult vaja ringi vändata. Aga...
No ma ei ole ju kunagi jätnud muljet, eks ole, et ma olen selline surmtõsine progressor või täheagent või mis iganes. Kuna ma tegin nägu, et pean aparaati jälgima, ajasid tüdrukud seda ringi. Kuninganna ei tahtnud teisi oma eraruumidesse lasta, nii et kes siis veel. No ja see polnud kerge ja eks nad ajasid end higiseks ja siis hakkasid hilpe maha ajama. Mina nautisin vaatepilti.
No ja nii me seal siis Äikate elu päästsimegi. Ära vaata mind sellise näoga. Nemad arvasid tõsimeeli, et pingutavad tema elu eest ja see tunne oli neile hea tunne. See...ülendas. Ühendas. Miks ma ei oleks pidanud seda neile andma? Ja Äikate ellujäämist ei mõjutanud see mingis suunas. Noh, mul ei olnud hea tunne tema kõrvalt ära minna generaatorit tooma – see oli riskimoment. Et kas ta vastu peab. Mul olid mõned, hm, kaardid veel taskus. Eks ole, ta oli haavatud ja mul ei olnud võimalik teda korralikult uurida ja seega oli alati võimalus, et läheb halvasti. Aga ma lootsin, et Iaun teab, mida ta teeb, ja jutt on hommikuni vastu pidamisest. Nii õnneks oligi.»
Kui oli selge, et Äikate jääb ellu, lülitasin oma aparaadid välja. Kuninganna oli vahepeal ära käinud ja võib-olla tukkunud, ma ei tea, igatahes oli ta kohal, kui Iaun puhtamasse voodisse tõstetud Äikate juurest end sirgu ajas ja ütles, et nüüd võib ta natukeseks ajaks rahule jätta. Korjasin oma juhtmeid kokku ja kuninganna tuli minu juurde ja võttis mu käe. Noh, niimoodi oma käte vahele, sõrmed ülespidi, peopesad koos – ühe käega muidu nende tavaline tervitus. Ta ei öelnud midagi, ent pigistas mu kätt ja noogutas kergelt, mulle vaevuaimatava naeratusega otsa vaadates. Mis tähendas lihtsalt: ma olen sulle suure teene võlgu.
Väliselt ja kohe ei muutnud seegi intsident minu jaoks midagi.
Ega mu teenistuskaaslased julgenud rohkem küsida, kui „mmm?... eee?...” Vaunele ma mainisin ebamääraselt, et oli üks veider meditsiinijuhtum, millest kuninganna palus mul mitte rääkida. Andsin veel täiendava vihje, et ei, see ei olnud vähimatki seotud, hm, sinise värviga, hoopis keegi sõi midagi, mida ei olnud vaja. Vaune tegi taipamise nägu ja muidugi teadsid seda versiooni varsti ilmselgelt kõik. Aga – asi lahendatud.
***
„Kas me ei lähe laisaks?” söandasin küsida, kui läks juba kolmas liiter õlut.
«Või noh, midagi, mis vahutas, oli vedel ja sisaldas pisut alkoholi, olles kohalikust viljast saadud meetodil, mida selleks kasutatakse enam-vähem kõigil sobiva bioloogiaga planeetidel; alkoholiprotsent ei tõuse reeglina üle 7–8 ja Upüüveni versioonis jäi sinna 3–4 juurde. Maitses see asi... Tead, ma ei mäleta enam eriti muud, kui et oli võrdlemisi vastik. Vaata, igal planeedil on omad maitsed ja kõik Änöa maitsed ei olnud kindlasti halvad, kui anda endale paar kuud uue maailmaga harjuda – aga selle lurriga seostub mul vaid oksemaitse.»
Vaune vaatas mulle imestunult otsa, siis meie kahele kaaslasele Oguukile ja Stööhile – väikeaadlikud, täisnimed pole olulised – ja siis puhkesid kõik kolm naerma.
„Seletan sulle veelkord hästi aeglaselt, kadett.” Ma ei olnud ametlikult enam kadett, ent kadeti-kaprali suhe kestis teatud kirjutamata ja mitte eriti tõsisel viisil igavesti. „Me oleme patrullis. Mida patrull tähendab? Kui sa vähegi eeskirju loeksid, siis teatavasti tuleb mingi marsruut läbi käia või mingis piirkonnas ringi töllerdada. Meie hoiame korda all-linna puhaskäsitöö sektoris. Me oleme siin. Meil tuli janu. Meil ei ole keelatud korraks keelt kasta.”
„Minu päiksena alati õiget rada näitav kapral, ma tean seda kõike,” sõnasin nii sügavalt kummardades, kui see kõrtsilaua taga istudes võimalik oli. „Aga kuigi ma ei kujuta ette, et terves kuningriigis... mis, üle terve Änöa, kus üldse Oiedöist midagi teatakse, ei teata, et patrull teeb tunnikese nägu, et patrullib, ja edasi, järgmised kolm kustutab janu. Lihtsalt mul on tunne, ent on toimunud suur edasiminek, linn on muutunud paradiislikult ohutuks ja kurjategijad kas põgenenud või end ise välja andnud, kui me saame endale lubada otse kasarmust kõrtsi ümber asuda, vaevumata enne tund aega linnakodanikele nuhtluseks olema.”
„Minu äärmiselt taipamatu noor kadett, kõik läheb perse,” vastas Vaune filosoofiliselt ja pistis nina kannu. Korraga ei paistnud talle see teema üldse meeldivat.
„Kapten Tenkhoide ei ole enam pool aastat käinud teenistust kontrollimas,” poetas Oguuk.
„Ja linnaelanikud saavad tõesti ise hakkama.” Stööp viskas pooleldi näritud kanakondi ühele paar lauda kaugemal einestavale kodanlasele vastu pead. Too pöördus järsult, ent nähes, kes teda viskas, tegi nägu, et midagi pole juhtunud.
„Ma ei saa mainimata jätta, et kapten usaldab meid rohkem alates intsidendist, kus ta võrdlemisi suure munakaga vastu pead sai,” ei jäänud ma rahule. „Viskaja ei viska enam midagi, ent kas pole nii, et aastate eest oli selline asi mõeldamatu? Mitte et ma kuidagi valeks peaksin, et leitnant Mesüna tolle poisikese mõõgaga läbi torkas, aga lõpuks oli too siiski kõigest poisike ja pärast seda... noh, esimesed päevad oli rahutu, aga kas mulle tundub või vaadatakse meid sellest ajast teise pilguga?”
„Mõnikord ei saa ma kaptenist aru...” venitas Strööp, ent Vaune katkestas teda järsult: „Hes, ära tee rumalaid vihjeid. Ära keeruta. Sõda on tulemas. Asi pole üldse selles, kas Mesüna käitus õigesti või kas kapten pole... noh, võib-olla mitte enam nii teravalt ümbrusest teadlik, et... tema patrullide kontrollimine... lisaks väärtust niipalju, et riske üles kaaluda. Nagu sa ei teaks. Beež revolutsioon.” Ta lisas mõnikümmend ebatsensuurset väljendit.
„Kõnts, keda mahitab vürsti Baahinen.” Oguuk täiendas oma märkust samuti pooleminutise väljaheidete ja suguelundite mitmesuguste rahvapäraste nimetuste üleslugemisega.
„Mitte ainult,” lisas Stööp samal ilukirjanduslikul tasemel. „Parun Beež, mis ta õige nimi oligi. No ja Üddleuuni raad ja tegelikult siinne ka...”
Sain tal käest kinni, kui ta järgmiseks tahtis tervet pooleldi söödud grillkana kuklasse läkitada tegelasele, kelle, kui ta eelmise tabamuse peale pöördus, olin tuvastanud kui ühe linna juhtiva kaupmehe ja oma gildi aseesimehe.
„Ta ei hakka muutma oma tõekspidamisi, kui sa viskad teda selle täiesti hea kanaga.” Võtsin mainitust suutäie, justkui oleksin just selleks selle ta käest ära võtnud. „Pigem hakkab neil tekkima tunne, et võib-olla pole asjad maailmas kõige paremini korraldatud, kui patrull peamiselt toiduga loobib nagu viieaastased.”
Stööp kaalus käes õllekappa, mõõtis pilguga vahemaad kaupmehe kuklani, loksutas kannu, kuid leidis, siis, et õllele on parem kasutus seda juua. „Me ei ole nii halvad inimesed,” teatas ta siis kappa lauale asetades ja kana otsustavalt minu käest tagasi võttes. Ta, muide, oli umbes kolmekümnendate keskpaigas ja hakkas tasapisi – kui jätkata aadli kõnepruugi iluleva dialektiga – omandama figuuri, mis ei soodusta pikkade vahemaade kiiret läbimist.
„Mitte et ma härdaks muutusin,” haukas ta kana. „Ei ole olemas sellist asja nagu revolutsioon. On keegi, kes tahab võimule ja palkab provokaatorid, kes siis omakorda rahva üles keeravad. Ma ei näe mingit häda sellest, et kuninganna valitseb üksi ja pole enda kõrvale mõnd välismaa troppi võtnud. Või noh...” Ta vaatas ringi. „Ta ihukaitse on kena küll. Aga täpselt nii palju siin kuningriigis ongi naisi, kes sellega hakkama saavad. Kui sõda tuleb, siis... Kas Üddleuunist on meile vastast? See pederast, kelle nad valisid... Ehh – valisid! See... Noh, kas veame kihla, et varsti võtab ta endale mingi tiitli? Rahvuse isa? Või kodanik Teras näiteks?”
„Pigem Esimene Võrdsete Seas,” arvas Vaune. „Ja tema järgi nimetatakse pealinn. Ja parun Ihtsikum, kellele jäi külge, kui ta tegelikult ainult ühe korra seda sitavärvi lippu lehvitas, on saanud pealinna enda taha. Võib-olla Baahineni rahadega, kes teab. Aga tahab ta ainult võimu. Kaevurid, sepad, talupojad ja sealne linnarämps on kattevari.” Ta ohkas ja näitas kõrtsmikule näpuga kannu osutades, et need tuleb meil täita. „Naudi elu, mu kallis kadett. See ei kesta igavesti.”
„No mida! Ei!” karjus korraga keegi ja sellele järgnes kohe: „Surm orgikukkedele!” Seda viimast hüüdis noor kahvatu mees ja käes hoidis ta põleva süütenööriga pommi. Orgikuked olime muidugi meie, musketärid ja laiemalt kogu mõõga-aadel, ja esimene röögatus pärines ühelt kõrtsmiku abiliselt, kes ilmselt oli näinud terroristi süütenööri süütamas. Eks ole, kõrtsirahvale olime hea teenistus ja see oli nende kõrts, nende elatusallikas ja lõpuks oli seal ju ka hulga teisi inimesi.
«Ei, mul ei olnud kogu aeg 360-kraadi jälgimist. Aga hetkel, kui nägin, mis toimub, venisid sekundid minu jaoks küll pikaks. Nööri põlemiskiiruse järgi arvestasin umbes kümnendiksekundi täpsusega, palju mul aega on – umbes kolm sekundit. Süütenöör oli ilmselt juba kolm-neli sekundit põlenud, enne kui keegi märkas. Ja tegelane oli pommi viskamas ja maailmast ei ole kuhugi kadunud selline asi nagu inerts, nii et viskamist takistada ei saanud ma enam kuidagi.
Täpsemalt, pidasin paremaks mitte takistada, sest kui ta viskab, siis ma tean vähemalt enam-vähem täpselt, kus granaat järgmistel sekunditel asub.
Kuidas see ohutuks teha? Kaalusin oma kolbaarvuti abil kõiki võimalusi, sealhulgas igasuguseid imetrikke, nagu püstoliga süütenöör küljest ära lasta, kuid... Kuule, selline jama töötab ainult filmides. Ma oleksin saanud püstoli vöölt kätte – noh, selle ajastu püstoli, eks ole – ja jõudnud ka tulistada, kuid nende riistade täpsus ei olnud piisav.
Kõige kindlam oleks olnud see asi sülle püüda ja end kerra tõmmata. Ära unusta, et mul oli kaitseväli. Aga see oleks ilmvõimatu „nõidus” olnud ja seega lükkasin selle kohe mõttes viimaseks võimaluseks.»
Tõusin ja haarasin puust kandiku või liua, millel oli osa kanast, suitsuliha ja muud söödavat. Vaatasin kõigis spektrivahemikes ringi – ma ei näe siiski läbi seinte, kuid niipalju, kui ka ultraheli kasutamine näitas, oli tänav tühi. Ja nii ma siis kasutasin kandikut nagu reketit ja läkitasin pommi läbi akna tänavale.
Kärakas oli võimas. Klaasid purunesid. Selline kahe rusika suurune, umbes liitrise mahuga pomm sisaldas arvatavasti poole kilogrammi jagu püssirohtu ja teist samapalju süütesegu ja metallitükke selle ümber ja kõige peal oli suhteliselt õhuke vaskkest. Sellise granaadi surmav raadius ei ole tegelikult suur, sest püssirohi – paremat lõhkeainet neil tollal seal õnneks ei olnud – ei löö reeglina kesta surmavaks killupilveks.
Viskaja oli kohe pärast viset maha viskunud, sealjuures täiesti pädevalt paari trepiastme taha, ja sööstis, niipea kui kärakas käis, ukse suunas. Ainult et selle asemel, et olla kõrbenud, uimaseks löödud ja pikali, olime püsti, terved ja kurjad. Kõik mu kolm kaaslast tulistasid, enne kui ta ukseni jõudis, ja üks kuul tabas ta kaela, lõhkudes arteri ja vigastades selgroogu. Ehk ta oli surnud enne kui hooga uksest välja ja tänavale pikali sadas.
***
Jõudsime kasarmusse tagasi õige mitu tundi hiljem; meie patrulliaeg oli selleks ajaks ammu läbi. Või noh, teenistuses oldi tavaliselt kolme päeva kaupa ja sellest pool aega tuli patrullida. Kuidas see praktiliselt käis, tuli just jutuks, ent linnarahvas üldiselt teadis, kus me oleme, ja eks me ikka tormasime kohale, kui keegi röövlite-varastega kimpus oli; või mõrtsukatega või mindi lihtsalt kaklema. Ja tuleb ka ära öelda, et kuigi patrull oli kogu teenistusaja paraja auru all, peeti väga halvaks tooniks end pildituks juua.
Eks meid ootas lossis igasugust seltskonda, kes tahtsid uudiseid-muljeid nii-öelda otseallikast kuulda. Selles polnud midagi erilist, et olid ka mõned kuninganna ihukaitsjad – nemadki inimesed. Ainult et üks neist püüdis mu pilgu ja viipas diskreetselt peaga. Tegin siis nägu, et vajan kiiresti tualetti, tõmbusin teistest eemale ja järgnesin talle.
„Räägi,” napsas kuninganna Däägunatu lühidalt, kui mind tema ruumidesse juhatati. Mind sinna juhatanud neidis seisis seina äärde koos Rita, Äikate ja veel kahega. Pole vaja kolm korda arvata, et nad kõik kuulusid minu teada sellesse usaldusväärsemate ringi.
Rääkisin täpselt ja kuivalt kogu loo ära.
„Kindherde krahviga olete sõbrad – teised? Käite enamasti koos?” küsis kuninganna sama kuivalt, kui olin lõpetanud.
„Jah ja ei. Satume tihti kokku, aga umbes veerandil kordadest.”
„Sa päästsid enda ja teiste elud. Tõenäoliselt. Ja terve kõrtsi. See oli üsna geniaalne liigutus.”
See ei olnud rangelt võttes küsimus, kuid majesteetidel on privileegid... „Mul käis peast läbi, kuidas end kaitsta. Pikali viskuda? Ma ei teadnud, kuhu pomm tabab ja kus plahvatab. Ma vist võtsin liua kõigepealt kaitseks. Ent see oli nii õiges asendis...” kehitasin õlgu ja langetasin pilgu.
Kuninganna mühatas. „Sa ei tundnud viskajat?”
„Ei. Ma ei ole teda kunagi näinud.” Teda tõepoolest ei olnud mu andmebaasiski.
„Võis ta sihtida kedagi konkreetselt teie hulgast?”
„Mul ei ole võimalik selle üle otsustada?” raputasin pead. „Musketäre on ju varemgi rünnatud. See, et patrull istub teinekord mõnesse kõrtsi jalgu puhkama, on üldteada. Ma tahaksin mõelda, et ta vähemalt valis kõrtsi, kus igas suunas meie ümber oli pool tosinat sammu tühja ruumi, kuid see võib olla soovmõtlemine.”
„Istub teinekord jalgu puhkama,” kordas kuninganna oma ihukaitsjate poole vaadates. Üks neist hakkas midagi ütlema, kuid Däägunatu peatas ta käe – või pigem sõrmede – viipega. „Ma tean küll.” Ta vaatas mõned sekundid mulle mõtlikult otsa. „Kas sa saad aru, mida ma teada tahan?”
„Ma arvan, et saan. Kuid pole ühtki märki kõrgendatud huvist minu vastu.”
„Sa tead, et ka minu abilised loevad teie raporteid.”
„Rünnakud on sagenenud. Mina statistiliselt ei eristu.”
Ta uuris mind taas paar sekundit. „Mis sa sellest mõtled?” Kõhklesin hetke ja ta lisas: „Ära mängi lolli.”
Ma ei suutnud jätta parafraseerimata miljoniaastast nalja. „Kas ma peaksin roppused välja jätma?”
„Iseenesestmõistetavalt.”
„Siis mitte midagi.”
Seina äärest kosti paar turtsatust.
„Vabandust,” lisasin kiiresti. „Mul on vaevalt öelda midagi sellist, mida majesteet juba ei tea. Kellelgi on ambitsioonid. Varsti on oodata mässukatset.”
Kuninganna muigas oma ihukaitsjate poole vaadates ja osutas mulle kergelt teatraalse viipega, peopesa ülespoole – no näete...
„Mul on hea meel, et sa oled meiega,” ütles ta seejärel mulle ja viipas käega – või taas pigem sõrmedega – oma ihukaitsjatele. Üks neist avas ukse ja vaatas mulle ootavalt otsa. Audients oli läbi.