Ma kohtasin Veebruar 22 päeval, mil Aprill 14 hukati.
Hõbedasel ekraanil oli 15-aastane poiss vastakuti püssidega, mille torud taevasse suunatud. Ta seisis rohmaka müüri ees, seljas valge särk ja villased püksid nagu kukutatud režiimi vangil. Esitleja lobises mikrofoni, mille ümber oli rohelisest paberist rõngas. Ta figuur hägustas vabalt seisvate sõdurite kujutisi. Valjuhääldid muutsid ta hääle entusiastlikuks kriiskeks.
Vaatasin hõbedaselt ekraanilt kõrvale. Kõrgete lagedega saal oli istmeteta, nii et tavakülalised lihtsalt seisid, käed taskus. Paljud kandsid rohelisi jakke ja pükse; see polnud kohustuslik, kuid vanad harjumused ei kao kergesti. Vast kaks tosinat oli neid, kel polnud õnnestunud topeltvahetuste abil piisavalt teenida, et kasutatud televiisor osta.
Kätega vehkiv esineja korrutas nagu papagoi tüüpilisi diktaatori hingekoopia puhul sobivaid väljendeid nagu „oht demokraatiale”, „’84. aasta laps”, „tuhandete süütute inimeste mõrvar”.
Pärastlõunavalgus langes läbi paneelakende plekk-katuse all. Need oli räpast hägused, üks neist oli katki ja nahavärvi kleeplint hoidis klaasi paigal. Selle kriiksumine iga tuulepuhangu ajal oli kommentaatori valju hääle taustal kuulda.
„Mõne minuti pärast, daamid ja härrad, saab demokraatia taas ühe raudse nurgakivi. Pärast tänast jääb alles ainult kolm koopiat kuritegelikust diktaatorist! Kiitkem kõik armast Ema Demokraatiat Read, tänu kellele ...”
Tänu kellele toimus Suur Puhastus: sadade laste süstemaatiline hävitamine, kel oli oma õnnetuseks kreeka Junta liidri Miltiades Boudourise hingepakett, mis ’84. aastal nende ajudesse laeti.
Kodanikud kinos vaatasid vaikselt. Kollakal ekraanil suurendasid kaamerad viieteistaastase nägu. Ta vaatas õudusega kuut püssitoru.
„Ma olen surematu,” sosistas noor mees minu kõrval.
Pöördusin tema poole, kas ma kuulsin õigesti? Ta vastas mu pilgule. Paistis olevat kahekümnendates kui sedagi. Sama vana kui mina. Hõbedasel ekraanil avas Aprill 14 suu:
„Ma olen surematu!” karjus ta.
Astusin tagasi. Mu saapakonts langes tühjale pudelile ning lõhkus selle. Noor mees vaatas mulle otse silma ja korraga tundsin ma, et mu sarvest raamidega prillid jäävad ette. Võtsin need ära.
Ta oli maha ajanud selle, mis iganes ude ta põskedel kasvas. „Järgmine mina tuleb ja põletab teid elusalt,” lisas ta, nagu tsiteerides luuletust Rea revolutsiooni aastapäevaks.
„Ma olen surematu, kuulete te?” karjus Aprill 14 hukkamiskomandole läbi kino valjuhääldite. „22 elab ikka veel! Nagu ka 73 ja 98! Üks neist tuleb ja põletab teid elusalt!”
Ma kobasin millegi järgi, millest kinni hoida, leidsin villase palituvaruka ning haardusin sellesse. Naine urhatas ja ja tema õlg võpatas, samas ei võtnud omanik pilku ekraanilt. Katkise pudeli kild oli mu kontsa sisse kinni jäänud ja ma kippusin aina tasakaalu kaotama.
Kuidas sai see noor mees minu ees ära arvata Aprilli täpsed sõnad? Võis ta olla sama vana kui see, keda hukati? Mul polnud migit aimu, kas kõik ’84. lapsed ütlesid enne surma samu sõnu. Võibolla ütlesid ja ta oli mõnd teist hukkamist hoolega jälginud või oli ta Suure Puhastuse tunnistaja olnud ning pidas nüüd targaks oma väändunud teadmisi jagada.
Lasksin võõra varukast lahti. Noore mehe hingeaur kogunes ja hajus rahulikult. Ma mõtlesin, et ta silmad lõõmasid nagu stopptuled udus. Tema nägu oli teistsugune, ent kõver naeratus tuttav.
Ta teadis sõnu ja mitte seepärast, et oli mõnd teist hukkamist väisanud.
Rea ise oli mind selleks hetkeks ette valmistanud. Ma olin üks tema enda neljast hingekoopiast, keda õnneks ei olnud nuheldud nõnda nagu Boudourise koopiaid. Mu nägu oli igal kanalil üleval olnud ja säärast kohtumist peeti võimalikuks ning hädaohtlikuks.
„Lihtsalt need sõnad, tüdruk,” oli ta mulle öelnud. „lihtsalt pea meeles karjuda: „’84. laps!” valjusti ja selgelt. Sul ei ole vaja politseid, lihtsalt karju ja inimesed su ümber lintšivad ta ära!”
Ent noor mees oli juba võtnud prillid mu tardunud käest, ta oli need juba mu näole tagasi asetanud, ta oli juba hellitavalt puutunud mu nahka vasaku kõrva tagant kuni kaelani, just sama kohta, mis pani Rea judisema iga kord, kui Miltiades temaga täpselt sama tegi. Ei, kui ta oli ’84. laps, pidi ta surema, ta oli Boudourise koopia, oht demokraatiale, ’84. laps, tuhandete süütute inimeste mõrvar, ta oli kas 22, 78 või 93 nagu Aprill ennist oli karjunud, ja ma pidin tegema nagu Rea oli teinud.
Tapa ta. Kust oli Rea leidnud julguse organiseerida oma armsama mõrva? Mul olid Rea mälestused hetkeni, kui ta laadis oma hingepaki minu ajju, kuidas ma siis ei suutnud ...
Ta lõhnas mündi järele. Boudourise lemmiknäts. Õhetav tunne mu kaelal ei kadunud.
„Kuidas?”
„Ma näen vanem välja.”
Tema oli ’84. laps ja mina Demokraatia Tütar. Ja see oli, nagu oleksid Rea ja Miltiades taas pärast kahtkümmet aastat kohtunud. Ainus, millest ma suutsin mõelda: tema imelised huuled, mida ma iial varem näinud polnud, olid külmast pragunenud.
„Kas sa tead, kes ma olen?” küsisin ma.
„Ma tean täpselt, kes sa oled. Ma otsisin sind, pisike.”
Mitte keegi teine ei kutsunud mind nõnda. Ma suudlesin teda esimesena, nii kirglikult, et mu prillid põrkusid tema otsaesisega. Ta ei pannud pahaks, ta ei pannud kunagi pahaks, ta armastas mu prille, ütles alati, et need sobivad mulle. Kino valjuhääldites kajasid hukkamiskomando lasud.
Meie ühendus kandis endas midagi Olympose jahimaja öö mälestusest kakskümmend viis aastat tagasi. Rea kandis oma prille ja pärlikeed ja Boudouris lebas oma vaaditaolise kõhuga hoovisuuruses voodis. Väljaspool klaasist seina katsid paksud lumehelbed valvurite õlakuid valgete tärnidega. Nad hoidsid oma päid luitunudsiniste, kuldsete fööniksitega lippude poole pööratuna, pilgud eemal diktaatorist ja tema Riigisekretärist.
Minu korteris Zografous polnud ei siidist linu, valvureid ega lippe, ent mul oli viskit, mida Boudouris vanasti armastas, ja valget veini, mida mina armastasin just nagu Rea. Läksime voodisse pikema jututa. Kuigi mälestused Boudourisest ja Reast meid kummitasid ja defineerisid meie mineviku, elasime meie olevikus ja nõnda ei kommenteerinud me Euroopa toodete sissevoolu, mis lubasid nüüd igaühel juua seda, mida hing ihkas, mitte ainult retsinat ja tsipourot. Minu kitsas voodis polnud poliitikale ruumi.
Ma olin alasti, kandsin plastikpärlitest keed, mis pani ta naeratama, ja prille, mis Boudourisele nii meeldisid, kui Rea neid kandis. Ta tõstis need üles ja uuris neid. Vaatas läbi klaaside ning pidi aru saama, et need olid võltsid – et ma nägin ilma prillideta suurepäraselt. Kui ta selle kohta küsinuks, olnuks mul vastus valmis. Ma öelnuksin, et kandsin neid, sest mul oli tunne, et võibolla kohtan teda. Samas polnud kindel, et see oli kogu tõde, pigem kandsin ma neid seepärast, et prillid tundusid justnagu Boudourise mälestusega ühendatud olevat, nagu nonde leskede puhul, kes kannavad ikka oma laulatussõrmuseid. Küsimust ei tulnud. Ta andis prillid mulle tagasi ja rüüpas oma veega tembitud „Jack Danielsit“.
Tema pilk rändas aknast välja üle rõdude pragunenud krohvi teisele poole tänavat. Ma elasin riigi üürimaja korteris, mis ehitati Boudourise valitsemisajal, kuigi olin Demokraatia Tütar. Rea võis ju olla Demokraatia Ema ning juhtida ajutist valitsust, kuid ta oli andnud mulle tööd ainult madalapalgalise ametnikuna Kaubanduse Edendamise Büroos. Demokraatlikus Kreekas käis areng käsikäes õiglusega, oli Rea mulle öelnud – ja kuidas sain ma õigupoolest vaielda kellegagi, kes oli osa minust endast?
„Ma tahan sinu kohta kõike teada,” ütlesin Veebruarile.
Vastuseks oli mõru naeratus.
„Kas sa pole juba piisavalt kuulnud õuduslugusid ’84. lastest?”
Muidugi olin, igaüks oli. Kuigi enamik kodanikke tahtis unustada, olid lood diktaatori hingekoopiatest ikka ja jälle esile kerkinud, nagu vinn, mis tuleb kord siia, kord sinna. Mõned neist oli leidnud tee minugi kõrvu.
Emast, kes pakkus ise oma üheksa-aastast poega Suure Puhastuse ajal sõduritele, sest too oli vägistanud nende nõbu (või tädi või õe, olenevalt jutustajast). Valed, mille allikaks olid ilmselt Boudourisest vändatud dokumetaalfilmid, mida kõiki olid juhatanud Rea ametnikud Kreeka Riigidepartemagust, kes keerasid end pahupidi, et näidata teda veel hullema koletisena, kui ta tegelikult oli. Boudouris oli sooritanud kõige hullemaid kuritegusid, ent ta ei vägistanud kunagi kedagi.
„Jaa, ma olen kuulnud õuduslugusid, ” vastasin. „Aga ma tahan sinu tõde.”
Ning ta jutustas mulle. Ta oli ’84. laps, jaa, ohutusmeede Boudourise ego tarvis. Kui too enneaegselt sureks, võtaks keegi tema isiksuse ja tema mälestustega kõik üle. Kes teab, võibolla valitseb kunagi keegi mu koopiatest tervet maailma, oli ta Reale omavahel öelnud – mälestus, mis tuli mulle Veebruari kuulates ette.
Nagu teistelegi ’84. lastele, kelle ajju laeti diktaatori hingepakett, kui nad alles emaüsas viibisid, ei tohtinud ka tema vanemad talle korralikku nime panna. Ta sai nime oma sünnikuu ja oma tootenumbri järgi, mis sattus olema 22, ja sellena ta ametlikult registreeritigi. Vastupidiselt dokumentaalides väidetule aitasid aga tema vanemad tal põgeneda, kui sõdurid tulid. Nad olid aastaid vaeva näinud, et last saada ja kuigi Boudouris oli nende poja isikuse kaaperdanud juba enne tolle sündi, kasvatasid nad teda oma pojana.
Sellal, kui Boudourise isiksus end aeglaselt üles ehitas, oli tal rahumeelne lapsepõlv, mille jooksul nautis ta eeliseid, mis langesid osaks ta vanematele kui diktaatori hingekoopia kasvatajatele.
Mõtlesin, kui palju tõtt oli selles, mida ’84. laste kohta räägiti. Kas sõdurid sisenesid kodudesse nagu Herodese saadetud lihunikud?
Igatahes mõtles Veebruar neist kui oma pärisvanematest ning peale kuueaastast katsumuste jada oli ta kuu aega tagasi jälle Kreekasse tulnud. Ta oli oma välimust ära kasutanud ja lasknud Türgi võltsijal teha endale passi, mis väitis, et ta oli sündinud ’79. aastal, kuna iga dokument, mida sai ühendada sünniaastaga ’84, tõi kaasa põhjaliku uurimise.
Ta asus kohe oma vanemaid otsima ja sai teada, et nad oli Makronisosel vangis. Makronisos on pikk saar Ateena lähedal, kuhu Boudouris saatis need oponendid, keda ta ei saanud hukata välismeedia tähelepanu köitmata. Rea kasutas seda samamoodi ja ma ei pidanud talle ütlema, et kuigi riik oli nüüd teistes kätes, jäid vanglatingimused samaks. Keegi ei tulnud Makronisoselt elusana välja.
Ma kallistasin teda. Rea ja Militades ei olnud nutnud, kui viimase onu mehe käsul hukati. Nad ei nutnud, kui Militades lasi Rea isa hukata. Nad ei nutnud ka siis, kui selgus, et nad ei saa lapsi.
Me ei nutnud ka nüüd.
Ta pigistas mu õlgu. Veebruari lõhn oli täiesti teistsugune kui Militadesel, mis oli mu ajju sööbinud. Välja arvatud münt – mu tähelepanu lukustus tema hingeõhule ja nüüd lõhnas ta tuttavalt.
Ei, mitte lihtsalt tuttavalt. Jumalikult.
„Miks?” küsisin ma. „Miks sa minu juurde tulid?”
„Sa tahad teada, miks?”
Ma noogutasin, peljates pisut sädet ta silmis ja ta kummalist pilku.
Ta hüppas voodist välja, mind ehmatades. „Tule siis kaasa!”
Ta hakkas mu vanalt vaibalt oma riideid kokku korjama. Kui lihased ta kõhnal kehal naha all pingule tõmbusid, hakkas minus pead tõstma eelaimus; sama tunne oli Real pärast Ülikooli tudengite mässu, Polütehnilist ülestõusu, mille Boudouris verre uputas.
Kas see oli lõpu algus?
Ma mähkisin oma keha tekkidesse, nagu üritades nende soojusest ja tema tekkidesse imbunud higi niiskusest jõudu ammutada. „Kuhu me läheme?”
„Sa oled Demokraatia Tütar, oled ju? Kas sa ei peaks Ministri kogunemisel olema?”
Ma ütlesin talle, et ta kasutaks mu ID-kaarti ja paneks kinni laua Elpida hotelli ülemise korruse kohvikus vaatega Syntagma väljakule. Ma olin seal Read eskortides korra varem käinud. Võiksime juua jooke, mis maksavad mulle poole mu palgast, ja vaadata kogunemist TV-ekraanilt, mähkunud nahksohvade ja hiigelsuure kolde hubasusse.
„Ei,” vastas ta. „Ma tahan, et sa näeksid Ministrit lähedalt.”
„Oh, ma olen teda palju kordi näinud, usu mind,” naersin mina. Olime juba väljas, traavisime piki hüljatud tänavaid. Kas kõik olid juba Syntagma väljakule kogunenud? „Ma töötan Kaubanduse Edendamise Büroos, mäletad?”
„Ometi pole sa näinud teda sellena, kes ta tegelikult on.”
Ebamugavustunne tõusis mu kõhust ja haaras kogu keha ja ma tundsin karmi tuult nahka nõelamas. Mähkisin rohelise salli tihedamalt kaela ümber.
Kuulsime kogunemise möllu juba paar kvartalit väljakust eemal. Komistasime esimestele röstitud pähklite koortele ja ärikatele, kes üritasid teenida paari drahmi, müües lipukesi lõõmava päikesega rohelisel taustal. Politseinike rühmad igal pool, püssid käes. Ma olin seganud Rea ja Ministri kohtumist, kui too üritas naist veenda politseinikke hoopis nuiade ja kilpidega relvastama nagu Türgis või Euroopas.
Nagu näha, ei tulnud tal see välja.
Ma olin arvanud, et kodanikke voolab väljakule tuhandete kaupa, ent õhukesest rahvahulgast läbi pugeda osutus küllalt lihtsaks. Kas õhtu oli külm? Või takistas õhtune vahetus tööl – enamik inimesi töötas kahes vahetuses? Või olid kreeka tulevased hääletajad väsinud kõigist huntaaja kogunemistest?
Minu töö Kaubanduse Edendamise Büroos sisaldas ka tööd Rea partei heaks ja ma olin veetnud tunde seda kogunemist organiseerides. Ometi ei suutnud ma end leige vastuvõtu tõttu süüdi tunda.
Meil õnnestus leida auk rahvahulgas barrikaadlindi taga, mis oli üles seatud Ministri käigutee äärde, nii et seisime ta kõnepoodiumi lähedal.
Plaanis oli teatada, et kui Rea otsustab valimised korraldada, kandideerib ta presidendiks. Ja kuigi Rea hoidis oma suu lukus, teadsin ma, et see üritus oli ettevalmistus esimesteks valimisteks Boudourise huntast saadik.
Rahva hulgas levis vaikus; haigutused ja lobisemine lakkasid ning inimesed trügisid kõnniteele lähemale. Politseinikud asusid ühtlasse ritta barrikaadlindi ees, sellal kui inimeste hingeõhk ja pesemata kehade lõhn külmas õhus laiali laotus; ometi ümbritses mind hoopis Veebruari lõhn, kui ta oma käsivarred minu ümber mähkis. Peagi särahtas poleeritud metall kaugel avenüül. Limusiinide kohort paistis aina suuremana, kui nad lähemale jõudsid; ainus heli oli tohutute mootorite mürin. Rea oli asendanud „Lincolnid“, mida Boudouris armastas, BMW-dega; veel üks, mitte väga varjatud vihje tema plaanide kohta Kreeka tulevikuga.
Must 750 mudel tõmbas meist eespool otse poodiumi kõrval tee äärde. Tagumine uks avanes ja välja tuli Rea, keda saatsid ainult ihukaitsjad. Ta oli otsustanud kõigile meile, Demokraatia Tütardele, vaba päeva anda, nii et ma astusin sammu tagasi, lastes endast mööda vennikese, kes mind nüginud oli ja võttis nüüd sisse koha otse politseinike taga. Kui Rea mõtles oma hingekoopiatest kui vanaaegsetest kunstiteostest, ma pigem vältisin talle otsa vaatamist.
Ta ronis lavale ja ühines tosina ministriga, kes istusid tagapool.
„Vaata nüüd hoolega,” sosistas Veebruar.
Reformatsiooni Minister astus välja oma „Mercedes“ SUV-st, mis oli 750 taha parkinud, ja üle väljaku levis möire. See tõusis taeva poole, vaigistades kõik teised helid; see tundus endasse imevat koguni lõhnad, sest inimesed minu ümber pigistasid mu nii tihedalt endi vahele, et ma ei saanud hingata. Ma ilmselt hindasin rahvahulga meeleolu varem valesti.
Christoforos Andreadis tõstis poodiumile viiva trepi esimesele astmele nahast kinga, mis läikis nagu tema auto, ja tõstis rusika õhku, nagu oleks kogu Syntagma väljak ainult väike kohvikuruum. Rahva karjumine ühines tema nime kordavaks kooriks ja mu juustele langesid selle rütmis süljepritsmed. Ta küsis midagi ühelt valvurilt – hiigelsuured mehed tumedates ülikondades – ja sai kätte juhtmeta mikrofoni, mille pihta ta koputas, kuni tohutud kõlarid lava taga tema häält edastasid.
„Palun, kodanikud!” Hoolimata lahkest toonist oli tema häälel autoriteetlik kõla; korraga koitis mulle, et see on keegi, kes harjunud inimesi käsutama palju kauem kui need kolm aastat, mille jooksul ta Ministeeriumi juhtinud oli.
Rahvahulk sai vaikseks taltsutatud.
„Tema pärast tulin ma siia,” sosistas Veebruar.
Mulle ei jäänud võimalust küsida, mispärast, ja Andreadisele ei jäänud võimalust oma kõnet jätkata.
Kutt, kes mu ennist kõrvale oli lükanud, paiskus rahva hulgast välja ning viibutas plastikpudelit, kastes ta üle millegi punasega nagu vein või veri. Ülevusest tiine vaikus andis maad šokile. Võin oletada, et kõigi meelest oli protesteerija veel üks ’84. laps.
Kuid ta oli vanem, nii palju õnnestus mul märgata, kui ta karjus nii valjusti, et ta sõnad jõudsid Andreadise mikrofoni, tohututesse kõlaritesse ja rahvuslikku televisiooni:
„Sina mõrtsukas! Sa oled sama, mis eelmine siga! Teistsugune nägu, teistsugused riided, aga kepid sama hoora kui temagi!”
Sekundi jagu ei liikunud keegi, välja arvatud Ministri kapid, kes olid politsenikest kiiremad protestijat kinni krabama. Ent peagi selgus, et see pole Andreadis, kes ohus oli, see oli protesteerija. Mitte ainult politseinike poolt, kes teda sihtisid, kui ta seal kappide haardes püsis. Tundsin, kuidas tema neelata püüdev kehadelaine mind edasi tõukas.
„Kodanikud, palun!” Andreadise hüüatus oli karastunud liidri käsk. „Jätke see mees rahule!” Kapid olid ta juba relvade otsimiseks läbi kobanud. Ministri žestide saatel surusid nad ta SUV-sse nagu kotitäie riideid.
„Kurat, see on saatuse hääl, mis meiega räägib, pisike!” Veebruar pidi mulle kõrva karjuma, et teda üle lärmi kuulda oleks. „Vaesel mehel on õigus!”
Minus oli Rea hingepakett, tema mälestused Boudourisest. Ma teadsin, millest nad rääkida tavatsesid, nende mõtteid ja hirme. Meeleheitel tsiviilelanikud olid otsinud põhjas asuvaid mägesid ületades varjupaika Bulgaarias, Makedoonias, Albaanias; mõned püüdsid hunta ajal isegi Joonia merd ületada ning Brindisi jõuda. Tal ega Real ei tohtinuks olla raske taibata, et selle režiimi on lõpp on saabumas.
Minus oli Rea hingepakett, tema mälestused Boudourisest. Ja ma teadsin, et ta ei tapaks meest. Mitte ühegi kuriteo pärast, mitte ühegi režiimi eest. Mitte demokraatia eest.
Protestijal oli õigus. Veebruaril oli õigus.
Minister Andreadis oli Boudouris. Ta ei näinud tema moodi välja, aga ta oli.
Ma ei teadnud, mismoodi. Vaid kuulujutt rääkis kogu inimese teadvuse täiskasvanud ajju üle kandmisest, läbimurdest anti-sünni meetodi järel, mis tegi võimalikuks minu ja Veebruari. Aga ta võis ka olla läbi teinud mingi eriti peene plastilise operatsiooni. Vahet polnud; Real oli kogu riigi eelarve kulude katmiseks.
Kuni selle paljastushetkeni oli see mõte olnud vaid unelm, muinasjutt, mida ma endale kurbadel hetkedel voodis jutustasin. Kui vaid Boudouris oleks Minister Andreadis, kui ta vaid elus oleks, mis siis, et ma teda endale ei saaks. Kui ta vaid oleks Rea kõrval, võitleksin ma nende armastuse eest.
„Ikka põtkid tõele vastu?”
Ma olin nii mõttesse vajunud, et ei kuulnud Ministri kõne algust. „Ütleme, et sul on õigus.” Inimesed olid taas vaikseks jäänud, nii et ma sosistasin. „Miks teda tappa?”
„Sest ma tean, mida ta tegema hakkab. Tule! Me oleme küllalt näinud.”
Sellal, kui ta mu lämmatavast rahvahulgast minema vedas, rääkis ta mulle kolmest piiri taga veedetud aastast, mil ta ikka ja jälle Boudourise tehtud vigadega vastakuti sattus. Ta sai aru, kui hullusti oli diktaator riiki kahjustanud ja süütunne kihutas teda enesetapule, nagu oleks tema ise kõike seda teinud.
Enesetapp oli tal pärast Ministri tapmist järgmisena plaanis.
Meil läks pool tundi, et Syntagma väljakult minema pääseda, muudkui nügides ja trügides. Tänavad paari kvartali kaugusel olid tühjad, kuid ometi kandis õhk Ministri häält taeva poole.
„Kuidas sa saad nii kindel olla, et tema ongi Boudouris?” Need sõnad kõlasid õõnsalt isegi mu enda jaoks; ma olin juba veendunud.
„Ma olen.”
Ta selgitas, et oli minevikku uurinud. Andreadise nime ei olnud ühegi kooli, ülikooli ega asutuse registrites, mida ta avalikkuse ees oma elulukku kuuluvat väitis.
„Miks just Minister? Miks mitte tappa 73 ja 98 samuti?”
Ta köhatas. „Nemad on ainult koopiad. Meie oleme ainult koopiad, pisike!” Ma ei tuletanud talle meelde, et ta kutsus mind Rea hellitusnimega. „See vend on ehtne. Me räägime siin kogu isiksuse ülekandmisest. Või mingist plastilisest operatsioonist, ma ei tea.”
Kui me minu koju tagasi jõudsime, lülitasin teleka sisse. Kõne oli lõppenud, kuid Minister Andreadis ei läinud lihtsalt minema. Ta kutsus protesteerija lavale ja ütles talle, et tema küsimused saavad vastatud. Nad lahkusid koos Ministri SUV-s.
Mõni võiks arvata, et see oli protestija ots. Kuid järgmisel päeval nägin teda Kaubanduse Edendamise Büroos. Ta oli palgatud minu alluvaks ja ma pole kunagi kohanud fanaatilisemat Andreadise imetlejat kui tema.
Ma kutsusin teda armsamaks ja tema mind pisikeseks. Mitte kunagi Veebruar või minu nimi, mitte kunagi Mitiades või Rea. Mul oli ükskõik, et meie armastuse juured olid minevikus; ma olin armunud.
Ma ei võtnud kunagi ära prille ega plastikpärlistest keed. Viimane oli koopia kallist kingitusest, mille Boudouris Reale teinud oli. Toona ei kandnud naine seda avalikult; ta hoidis seda omavaheliste hetkede jaoks, sest kee väärtus oleks kaasa toonud kibestunud kommentaare. Nüüd peitsin ma seda avalikkuse pilkude eest vastupidisel põhjusel ja see kontrast pani mind oma pärleid armastama samavõrd kui Rea armastas originaalkeed.
Ei. Mina armastasin seda rohkem.
Osa päevast teesklesin, et töötasin ikka veel Kaubanduse Edendamise Büroos. Olin kõik oma kohustused kallanud kaela eksprotesteerijale, kes oli nüüd mu alluv. Ta põrnitses mind, kuid ei söandanud Demokraatia Tütrele vastu õiendada. Rea ise küsis mult, mis tunne on uuesti armuda. Ma teesklesin teadmatust nii omaenda kui tema ulakustest.
Sellal plaanitses Veebruar rünnakut. Ma püüdsin ta meelt muuta, kuid mitte väga kõvasti. Ta võis diktaatori minevikutegusid kahetseda, ent ta oli niisama kangekaelne.
Ka mina ei olnud palju muutunud. Kogu maailm pidas Read kavalaks poliitikuks, kangelannaks, kes vabastas Kreeka huntast. Aga mina teadsin, et sügaval sisimas tegi ta kõike ainult ja ainult Boudourise pärast.
Veebruar istus pjedestaalil, kus kunagi oli olnud Boudorise kolmemeetrine pronkskuju, ja tühjendas oma rahakoti kerjuse mütsi sisse. Neli roostes kruvi ulatusid marmorist välja, jämedad nagu sõrmed – see oli kõik, mis kujust alles. Kerjuse kulunud müts kandis kompanii lühendit, mida Minister Andreadisel oli õnnestunud veenda Ateena tööstusrajooni uut vabrikut ehitama. Ma nägin paberimajadust: läbirääkimised olid kulgenud kiirelt. Meie tööjõud oli odav, kodanikud innukad ning Andreadis püüdis meeleheitlikult leida investeeringuid, mis hoiaks ära uue põgenikelaine, mis kummipaatidel üle Joonia mere Itaaliasse jõuda üritaks.
„Kes nüüd meie salepit ostaks?” tegin nalja ja võtsin välja kotikese hirssi, mille olime varem ostnud. „Võibolla peaksime pardid nälga jätma?”
Ta kehitas õlgu. Ma peatasin ta keset promenaadi. Ta kandis paksu karusnahast mütsi. Uuris mu mantlinööpe. Võtsin ta lõuast ja sundisin endale otsa vaatama. Ma tundsin mündi ja tema hingeõhu lõhna ning püüdsin pilku ta oivalistelt külmast pragunenud huultelt lahti rebida, sest võis olla, et ma ei suuda vastu panna soovile need enda omadega katta.
„See kerjus näeb välja täpselt nagu Rea isa,” ütles ta.
Vaatasin tagasi. Vana mees oli oma mütsiserva alla tõmmanud ja tema kael oli särgikrae varjus. Ta võinuks olla ükskõik kes.
„Tule nüüd!”
Ta tõrkus.
„Kas sa tead, et kino, kus ma sind kohtasin, oli kord Boudourise onu nimeline?”
Muidugi ma teadsin. Enamik kinosid olid nimetatud kindralite, Boudourise hunta poliitikute või tema sugulaste järgi. Kuni ta enamiku neist reetmise eest tappis ning kinod Meelelahutuskeskusteks ümber nimetas.
„Nad kõik meenutavad mulle Rea isa. Ja Boudourise onu. Ja kõiki teisi... Kõiki teisi, kelle ta seina äärde saatis.”
Ma tõmbasin teda tugevamini. Ma jalutasime, kindas käsi kindas käes, jämedate trellide kõrval, mis hoidsid enda taga kõrgeid plaataneid ja papleid.
„Minu mälus on terve virn kohutavaid asju… Ma sain aru, mida Boudoris nende viieteist pika aasta jooksul tegi. Kogu tema elu oli viga.”
Ta peatus ja võttis mu õlgadest kinni.
„Rea valimiste päev tuleb aina lähemale,” jätkas ta. „Opositsioon on nõrk. Minister Andreadis on jätkuvalt kõige populaarsem kandidaat. Ma ei saa lasta tal samu asju teha, nagu ta oma hunta ajal tegi!”
Ma panin ta jaki alumise nööbi kinni. „Tule nüüd.”
Me läksime väravakaare alt läbi. Oli kuulda ainult katkendlikku automüra ja vaikset linnuvidinat. Autod ja linnud; neid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ateena tundus lõputu, võimeline endas lugematuid armunud paare varjama. Miks mitte ka paljusid koopiaid Reast ja Boudourisest.
„Ma arvan, et ainus õige ja hea asi, mida Boudouris kunagi tegi, oli tellida Reast koopiaid,” ütles tema.
„Kas ainult ühest poleks piisanud?” Ma tahtsin küsida, miks tema, Veebruar, oli valinud minu mõne teiste Tütre asemel.
„Tahad, ma tapan teised kolm ära?”
Seal see oli: üks Boudourise tüüpilistest külmaverelistest lausetest tuli Veebruari suust.
Nagu minevikus Realgi, polnud ka minul mingit aimu, kas ta teeb nalja või mitte.
„Ma ei taha, et sa kedagi tapaks. Ka Ministrit mitte.”
Istusime väikese järve ääres pingil. Vaatasime parte rohelises vees pladistamas. Koht oli inimtühi. Mitte külma pärast: kõik töötasid ka nädalalõppudel, kaksik- ja kolmikvahetustes, kahe või kolme koha peal. Veebruar viskas partidele pihutäie hirssi.
„Sa ei pea ennast hiljem ära tapma. Sa võid põgeneda. Meie võime põgeneda.”
Ta norsatas. „Ja siis? Mis edasi?”
„Me saame lapsi. Meie saame, mitte nagu Rea ja Boudouris. Ja siis raiskame kogu oma raha tobedustele.”
Ma võtsin kindad käest. Tema tegi sedasama. Ta soojendas mu pihke enda omadega. Ma viskusin jalule, tirisin temagi püsti ja suudlesin teda. Ta kohendas pärast suudlust mu prille. Maailmas, kus kõik ajasid taga raha ja võimu, lonkisime meie pargis.
Laotasime plastikust köögilauale kaardi ja otsisime linna, mis võiks majutada meie unistust. Meie sõrmeotsad langesid huupi riikidele. Mitte Prantsusmaa, rikkad peidavad end seal eraarmeede seljataha. Ega USA, supervõim, mis pudeneb koost, kui revolutsionäärid tasuta kuponge lubavad. Läheme maale, kus inimesed elavad praegusele hetkele. Türgi on liiga lähedal. Kuidas Taivaniga oleks?
„Ma ei hooli, kuhu,” ütlesin. „Sinuga koos läheksin ükskõik kuhu!”
Tema naeratus mõranes. „Mitte ükskõik kuhu. Kuhugi, kus pole kedagi Boudourise taolist.”
Pidasin hetke pausi. Siis purskasin välja küsimuse, mis oli mu kurgus kipitanud alates meie kohtumisest vanas kinos.
„Miks mina?”
Ma nägin ta aadamaõuna üles-alla liikumas. Ta langetas pilgu. „Sa näed rohkem Rea moodi välja kui need teised.”
Paistis, nagu tunneks end süüdi, ent mina ainult kõkutasin. „See on mulle piisavalt hea, lilleke!”
Tema külmad sõrmed mu sviitri all elektriseerisid nahka. Enne, kui need ülespoole roomata jõudsid, ma kõnelesin.
„Mul on see kuupäev, mida sa tahad.”
Valimiste aeg oli käes. Rea ja Andreadis olid otsustanud selle teatavaks teha revolutsiooni aastapäeva vastuvõtul. Nad ei tahtnud anda opositsioonile aega ettevalmistusi teha ja Ministri populaarus oli taevasse tõusnud.
Veebruar tõmbus tagasi, tõusis ja hakkas köögis ringi sammuma. Üritasin teda maha rahustada. See ei õnnestunud, pole aega lõdvestuda, me peame nii palju detaile läbi mõtlema, miks sa mulle varem ei öelnud?
„Ma alles täna sain teada, mu arm.”
See oli tõsi; ma teadsin, et see peab ükskord juhtuma, kui ma ei teadnud, millal.
Veetsime kogu õhtu plaane tehes. Analüüsisime detaile, arvestasime tagajärgi, kaardistasime väljapääse.
Meil pidi olema väljapääs.
„Ära muretse, kallim, ma tunnen Elpida hotelli väga hästi. Kõik meie suuremad üritused peetakse seal.”
„Väga hea.”
„Vannu, et me lahkume koos. Vannu meie nimel!”
Ta vandus.
Järgmistel päevadel nägime üksteist aina vähem ja vähem. Mul oli väga palju tööd ja pidin jääma Kaubanduse Edendamise Büroosse hilise õhtuni. Vastutasime koos teiste Tütarde ja oma alluvatega vastuvõtu ettevalmistuste eest.
Esimene asi, mis ma tegin, oli üle kontrollida Minister Andreadise CV. Mitte et ma ei uskunuks Veebruari, kuid ma lootsin, et ta eksib. Veetsin terve päeva telefoni otsas. Ma valetasin, avaldasin survet, ähvardasin, lubasin, üritasin välja pressida. Lõpuks tegin kindlaks, et Minister Andreadis polnud kunagi töötanud vähemalt kahes kompaniis, mis tema CV-s kirjas.
Kahjuks oli üks teine Demokraatia Tütar vastutav peokutsete eest. Kaks päeva ootasin, kuni ta korraks oma kabinetist välja lipsas, arvutit tööle jättes. Hiilisin sisse ja mul õnnestus Veebruarile kutse välja printida.
Mul oli sitaks hirm. Mis siis, kui keegi ta ära tunneb? Mis siis, kui keegi on meid koos näinud? Ma olin selle hirmu pärinud Rea mälestustest enda sees.
Päevad möödusid, mina tegin tööd, Veebruar plaane. Öösel lasi ta oma ideedel minu ees lahti rulluda ja mina naeratasin.
„Kas sa ei ütle midagi? Kõigega nõus? Ei mingeid vastuväiteid?”
Olin nii väsinud ja hirmul, et ei suutnud märgata ühtki viga ta plaanides. Lihtsalt lootsin, et kõik laabub. Ma ei öelnud midagi, nagu Rea ei vaielnud vastu ühelegi hukkamisele. Isegi ta enda isa omale mitte.
Kui mul oleks jätkunud närvi rääkida, võibolla oleksin talle öelnud, et ta jätaks Rea ja Ministri – Boudourise või kes ta ka oli – rahule, loobuks kõigest ja läheks kuhugi, kus pole minevikku.
Vastuvõtu päeval saatis ta mu välja. Kui ma ukselävel seisin, tuli ta mulle ligi, mündilõhn nii tugev, et mul jäi hing kinni. Vaene Veebruar, ta näris tol hetkel vähemalt viit nätsulinti korraga.
Ta kohendas mu prille. Siis andis ta mulle väikese märkmepaberitesse mässitud ja teibiga kinni tõmmatud karbi.
„Ära seda lahti tee. Välja arvatud juhul, kui täna midagi valesti läheb.”
Ma kallistasin teda. „Midagi ei lähe valesti. Sa vandusid, et me lahkume siit koos!”
„Siis annad selle tagasi. Suletuna. Ma tahan, et sa lubaksid seda mulle.”
Veebruar näris arvatavasti miljondat nätsulehte, kui ta piki Elpida hotelli lõputut rootsi lauda lonkis. See oli täis laetud angerjat, värvilisi hõrgutisi, suppe, lõhet, kaaviari. Ta kadus hõbenõude torni taha. Otse tema kõrval paiknesid vasikafileed ja sobilikud noad, mille teravust ma ise kontrollinud olin.
Ta kasutab üht neist.
Püüdsin hoida oma sõrmi värisemast ja rüüpasin veidi valget veini. Selle pehme maitse mõjus närvidele rahustavalt ja mul õnnestus naeratada eksprotesteerijale, oma alluvale, kes pommitas mind ninakate küsimustega.
„Ma olen täna siin saatjata, ent see ei tähenda, et ma vallaline olen. Vast küsid mõnelt teiselt Tütrelt?”
Nad kõik kandsid erinevaid versioone sarvraamidega prillidest, kuigi ainult üks neist oli lühinägelik. Kõigi riietuses leidus mõni rõhutatud roheline detail: triip varrukal, geomeetriline kujund pluusil, pross. Nad olid rabavad. Boudouris oli meie vanemaid hoolikalt valinud; ta oli öelnud Reale, et kui see juba eksperiment on, olgu see siis kõigi aegade kauneim eksperiment.
Kammisin pilguga hotelliruumi vaatega Syntagma väljakule, kus Veebruar oli mulle paljastanud tõe Andreadise kohta. Teda polnud enam ei rootsi laua juures ega kenasti rõivastatud peokülaliste hulgas, kes püüdsid kõigest hingest oma vastomandatud Euroopa uhkuseasju demonstreerida.
Vaatasin oma odavat plastikust kella. Kümme minutit kõne alguseni ja Veebruari polnud kusagil näha.
Midagi oli valesti. Tema plaani aluseks oli Boudourise harjumus enne iga kõnet tualettruumi külastada. Miks just, oli pärast tema langemist saanud populaarseks naljaks. Seal oleks Veebruar oodanud ja ta kõri terava fileerimisnoaga läbi lõiganud. Ma olin peale käinud, et vastuvõtt viidaks läbi alumisel korrusel, et ta saaks põgeneda tagaaeda läbi akna, mille kruvid ma lahti olin keeranud. Siis oleks ta pidanud mööda majasisest personalitreppi minema tuppa, mille eest ma valenime all maksnud olin, hüppama rõdult alla ja lahkuma peolt „Audis“, mille võtmed olin varastanud. Me pidime kohtuma Sabhika Cochini lennujaamas Istambulis nädala pärast.
Aga mis siis, kui Minister ei lähe kusele? Või külastab tualetti, ent ei ole Boudouris? Paljudel inimestel on vaja enne tähtsaid kõnesid vett lasta. Mis siis, kui olime sooritamas kohutavat viga?
Siis nii on. Rea oli Boudourise kõrval vaikinud enne hulka julmusi. Las siis see olla viimane kuritegu minu mälus, kuni ma suren – ei, pidin neist mõtetest pääsema, need ei viinud kuhugi. Tuli ainult asi ära teha ja põgeneda.
Põgenemine. See oli ainus, mis luges.
Minister tõusis. Ta nägi välja noorem kui Rea, kes tumedas kleidis tema kõrval istus. Ta oli prillidest loobunud kohe, kui oli hunta kukutanud, ja tema sirged juuksed langesid peaaegu ta paljaste õlgadeni. Tema dekolteed, mis oleks kergitava rinnahoidjata üsna lage paistnud, ehtis pärlikee – Boudourise kingitus, originaal.
Hoolimata vanusevahest näisid tema ja Minister kena paarina. Ma nägin meest oma rohelist lipsu kohendamas ja pintsakunööpe kinni panemas ning midagi tema liigutustes meenutas Veebruari; Boudourist. Korraks haaras mind judin. Siis puudutas ta naise vasakut kõrvalesta ja libistas sõrmed mööda kaela alla, ja mu enda kael õlapaeltega pluusi kohal tõmbus kananahale. See on tema, teadsin ma, teadvuse ülekanne või kirurgia, see oli Boudouris ja kuigi Rea kandis nüüd kontaktläätsi, olin ma kindel, et kui nad on kahekesi ja alasti, kannab ta ikkagi prille. Pilt, mis ajab mehel kõvaks, kui ta tema peale alla vaatab.
Minister suundus tualettruumi poole, täpselt nagu Veebruar oli arvanud, ja mu süda peksis tema sammude rütmis. Ta kadus ukse taha koos kahe valvuriga, kes ümberringi kahtlustavaid pilke heitsid. Kas orkester mängis Bachi? Ma polnud kindel. Kristallklaasid kõlksusid, rahvas sumises, keegi hüüdis mu nime...
„Mida?”
„Ma küsisin, kas sa sooviksid minuga tantsida,” vastas mu alluv. Kui palju kordi ta seda juba küsinud oli?
„Jaa... jah, muidugi!”
Pühkisin oma higised sõrmed salvrätti ja ulatasin talle käe.
Laskmine algas enne, kui ma jalule sain. Veel kaks lasku tungisid tekkinud vaikusse. Muusika suri välja, jättes endast maha kajasahina ja paanikas pilgud. Muusikud panid käest poognad, viiulid ja vioolad, teised hoidsid puhkpille ning nende sabakuued plagisesid. Ettekandjad kadusid uste taha, ihukaitsjad sööstsid tualetiukse poole, mis paiskus lahti Veebruari ees, kes tormas välja, hoides tulirelva Ministri meelekohal ja tirides teda lava poole. Kumbagi ihukaitsjat, kes Ministrit saatnud olid, polnud kuskil näha.
Veebruar tulistas õhku. „Pange relvad maha!”
Lühtrikristallid lendasid kildudeks. Tähed sadasid talle kaela nagu vesi.
„Sa teed mulle haiget,” vingus mu alluv, üritades haardest vabaneda. Lasin ta käsivarrest lahti.
Mul polnud mingit aimu, mis oli juhtunud, nagu ei teadnud ma ka, kuidas Veebruar relva kätte oli saanud – võis olla, et ta võttis selle ühelt Ministri ihukaitsjatest. Ta ronis lavale ning karjus kõigi peale, et nad vait oleksid ja heli maksimumi peale keeraksid. Valjuhääldite kileda vilina sisse kostis Ministri karje: „Ta on hull!”
Veebruar tulistas Andreadist jalga. Ihukaitsja trepil vastas, kuid lasi mööda, seinatükid lendasid Veebruari poole ja ta pööras relvaraua taas Ministri pea suunas.
„Järgmisel korral tapan ma ta!”
Ihukaitsja jättis oma püstoli rohelisele vaibale ja tõstis käed.
„Räägi!” ütles Veebruar. „Räägi neile tõtt. Ütle, kes sa oled!”
Minister Andreadis pomises midagi demokraatiast ja valimiste väljakuulutamisest, kuid Veebruar karjus: „Ole vait! Rea! Tule siia, kohe!”
Kui Rea tõusis, tundsin armukadedustorget. Ta kõndis aeglaselt lavale ja seisis neist veidi eemale. Tema selgroog joonistus pingul naha all välja nagu tõmblukk.
Veebruar suunas relva temale ning mu armukadedus muutus süütundeks.
„Kõnele, värdjas,” ütles ta Ministrile kõrva.
„Kes sa arvad, et ma olen, sa vär... lollpea?”
„Sa oled Boudouris,” ütles Veebruar. „Ma tean seda, sest ma olen ’84. laps ja ma tunnen sind sama hästi kui iseennast. Sa lähed enne iga kõnet tualetti, sest oma esimese avaliku kõne ajal lasid sa end täis! Ja sa võid teeselda keegi teine olemist, ent sa ei suuda mind ära lollitada; ma tean, mida sa teed, sest ma tean, mida mina sinu olukorras teeksin!”
Veebruar lehvitas Reale suunatud relva nagu lippu. „Ütle, kes sa oled või ma tapan ta siinsamas!”
„Ma ei ole Boudouris, lollpea,” vastas Minister Andreadis. „Tõeline Boudouris on surnud. Rea tappis ta.”
„Valetad! Ma tapan ...”
„Ma ei valeta! Ma olen Detsember 98!”
Ma panin käed lauale, et end toetada. Ta polnud teadvust üle kandnud. Võibolla polnud isegi plastilist kirurgiat mängus, ta võis lihtsalt vanem välja näha. Olin uskunud, et Real poleks jätkunud jõudu Boudourist tappa; minul ei oleks. Aga mida nad olid läbi elanud, kuni mina selles kehas kasvasin?
Nägin Veebruari õlga kooldumas, relvatoru langes madalamale. Minister kaotas peaaegu tasakaalu, kuid Veebruar hoidis teda püsti.
Kaks kolmest Tütrest, need, kes lühinägelikud polnud, võtsid prillid eest ja jätsid need lauale; oleksin sama teinud, aga mingi kõhutunne, terav nagu instinkt, takistas mind.
„Ma elasin mõnd aega välismaal,” ütles Minister. „Sain aru, mida Boudouris teinud oli. Kahetsesin kõike ja tulin Rea juurde end üles andma. Tahtsin teda näha, enne kui suren. Ütlesin talle, kes ma olen, ja käskisin end tappa. Ma ei tea, miks ta seda ei teinud. Ta andis mulle võimaluse...”
Ma pöördusin Rea suunas ja tema nägu ütles mulle tõe. Jah, võib olla, et nõrkushetkel, seltsimeeste surve all, Boudourise julmuste mõjul oli tal õnnestunud anda käsk tema mõrvamiseks ning Suureks Puhastuseks. Kuid kui üks Boudourise koopiatest tema juurde tuli, ei suutnud ta seda. Nagu minagi poleks suutnud.
Relvatoru oli Ministri meelekohale surutud. Nägin Veebruari kulme kokku tõmbumas. Paik hakkas keerlema. Ma ei saanud enam midagi parata, võtsin prillid eest. Kõik oli selge. Nii mina kui Rea olime armunud ’84. lapsesse. Kuid miks, mu armas, kui meil olid kõik plaanid tehtud, ei piisanud tema kõri läbi lõikamisest kogu selle praeguse asemel? Loobu kõigest ja läheme ära, läheme kuhugi minevikuta paika.
„Lase tal minna, ma anun sind!” karjus Rea. „Lase tal minna, me loobume kõigest ja läheme ära!” Nägin ta huuli vormimas sõnu: „Me läheme kuhugi minevikuta paika.”
Mu armastatu nägu, värisev. Boudouris võis mitte kunagi nutnud olla, kuid Veebruari põskedel läikisid pisarad.
„Tapa mind. Mul ei ole sinu ees hirmu,” ütles Minister. „Vähemalt õppisin ma Boudourise vigadest ja üritasin asja paremaks teha, oma riiki aidata. Kuidas sinuga on? Mida sina tegid?”
Veebruar kammis pilguga rahvahulka. Sirutasin kaela välja, tõusin kikivarvule. Meie pilgud ristusid. Mu silmad olid tules, kui hoidsin nad avatuna. Tahtsin ainult teda vaadata, kuigi kõik, mida nägin, oli tema meeleheide.
„Hüvasti, pisike,” ütles Minister Reale. Veebruari huuled ei liikunud, tema ei öelnud hüvasti; tema elas veel. Mu klaas kukkus laualt maha, vein pritsis mu kleidile. Olin kogemata salvrätikut tõmmanud. Mu prillid kõõlusid lauaserval, valmis klaasile järgnema.
Lask vapustas mind nagu maavärin. Christoforos Andreadise keha langes põrandale. Rea „Ei!!” vaigistas kõik, kuni mu lauas istuvate Tütarde sama kordavad hääled kolmikkajana õhus lendasid.
Veebruar tõstis relva omaenda meelekohale. Ma oleksin korranud „Ei!”, ent neelasin selle instinktiivselt alla, nagu olnuks Rea ja Tütarde karjutud sõna kordamine solvang meie armastusele. Hetkeks meie pilgud kohtusid. Tema suu vormis silpe, mida keegi ei kuulnud. Talle ei jäetud aega päästikule vajutada. Kuulitabamused õitsesid nagu moonid mõnest kiirkeritud dokumentaalfilmist ta rinnal, ta kaelal, ta peas.
Kolm Tütart jooksid lavale. Oma paanikas tõukasid nad lauda ja mu prillid kukkusid maha. „Christoforos!” nutsid nad koos Reaga nagu mingis rituaalis. Ma pidin neile järgnema, tegema sedasama, kuid ei suutnud.
Panin silmad kinni, astusin sammukese tagasi ja tundsin, kuidas miski mu kanna all puruneb, täpselt nagu oli juhtunud mu kohtumise ajal Veebruariga.
Mitte „miski“. Ma olin sama kindel, et need olid mu prillid, nagu olin kindel Veebruari viimastes sõnades.
„Hüvasti, pisike.”
Rea partei kaotas valimised ja ta loobus poliitikast. Hingekoopiad olid vana uudis ja uus valitsus ei hoolinud suuremat ei minust ega teistest Tütardest.
Politseiuurimine ei olnud eriti põhjalik. Ma arvan, Kreeka tahtis meid unustada.
Lahkusin Ateenast nädala pärast. Ellinkoni lennujaamas lugesin uuesti lühikest kirja, mille leidsin väikesest karbist, mis Veebruar mulle andnud oli. Lõpus olid nimi ja aadress.
Mul on kahju.
Sellepärast, et sulle valetasin ja sellepärast, mida ma tegema hakkan.
Kõik Boudourise koopiad on ohtlikud. Ja ma olen kindel, et kui ma ei tee seda niimoodi, otsib Rea üles 73 ja 98. Ma ei muretse 73 pärast, tema saab hakkama, kuid 98 ei tunne ma üldse. Ja kui Rea pettus püsib saladuses, jääb alati võimalus, et mõni Boudourise koopia saab võimule. Ja ma ei saa lasta sel juhtuda. Sa ilmselt imestad, miks me ei otsinud siis 98 üles, aga sa eksid. Kas sa oleksid nõus oma elu peale kihla vedama, et Andreadis ei lasknud endast salaja veel koopiaid teha? Ei, Rea tuleb paljastada.
Nimi ja aadress kuuluvad November 73-le. Pole oluline, kuidas ma ta just leidsin. Oluline on, et ta on Boudourise minevikust lahti öelnud just nagu minagi. Aga tema (ma ei tea miks, ja kas pole see veider?) ei jahi ei kättemaksu ega võimu. Ta tahab lihtsalt kõik seljataha jätta.
Võibolla mitte päris kõik. Ma olen kindel, et tal on rõõm sinuga kohtuda, pisike.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Meres ja Kristjan Sander.