Temaatilised kogumikud on moes.
Näiteks "Täheaeg" on täielikult neile üle läinud, Raul Sulbi koostas asimovliku ulme antoloogia suurmeistri 100. sünniaastapäeva tähistamiseks, Indrek Hargla on viimastel aastatel koostanud neli temaatilist kogumikku, Manfred Kalmstenil on käsil hopepunk-antoloogia (alamžanri kohta vt. https://www.ulmeajakiri.ee/?lood-lootus-ja-mass--ehk-mis-on-hopepunk). Suundumusena on see igati mõistetav. Mingi kindla teemaderingiga piiritletud raamatut on lihtsam turundada, autoritel on lihtsam mõista koostaja ootusi, lugeja teab paremini, mida saab ning lõppude lõpuks ei saa ju kellelegi ette heita, et ta spondeerib (sest seda kogumiku koostamine paratamatult on, kasvõi oma vaba aja annetamise näol) oma lemmikteema arendamist. Lõppude lõpuks on suuremal osal antoloogiatest ikka mingid žanripiirid olemas - kogumikud, milles ühtede kaante vahel leidub jutte kõigist kolmest ulme alamžanrist, on tavaliselt kirjandusajaloolise suunitlusega.
Ilukirjandus ent on mitmemõõtmeline nähtus. Üldlevinud sisuliste (imeulme, teadusulme, õudus) või vormiliste (jutt, lühiromaan, romaan) žanrimääratluste kõrval on võimalikud veel mitmesugused lahterdused või tunnused. Nii näiteks eristatakse psühholoogilist proosat või põnevikke, milleks ilmselgelt võib nimetada nii teadusulmesse kui õuduskirjandusse kuuluvaid teoseid. Õnnestunud kunstiline tervik moodustub seejuures siis, kui autori valikud seejuures üksteist võimendavad: nii näiteks töötab tihtipeale hästi psühholoogiline õuduskirjandus. Iga loo jaoks leidub mõni alamžanr, kus see töötab hästi ja mõni, kus see töötab halvasti: iga pähe tulevat narratiivi mõtet üritada punnitada kosmoseooperiks. Samuti võib loendada väärtusi, mida erinevate alamžanrite puhul hinnatakse: näiteks teadusulme puhul nimetatakse tihti idee originaalsust, tehnilist usutavust või visionäärsust.
Eelnevast lähtuvalt võiks temaatilise antoloogia ideena kaaluda ka muid kriteeriumeid kui ülal näiteks toodud alamžanrid või mingid kindlad teemad ("Täheaegade" näitel tegevus Veenusel, kliimamuutused jne.). Väga huvitav oleks ka Eesti autorite originaalantoloogia, mille põhiline kriteerium oleks gradatsiooni kasutamine või võimalikult originaalne maailm.