Pood ei olnud just tohutu, eks ole, rikastele inimestele, edev ja mitte nii XL. Kaks üsna suurte tubade suurust ruumi pluss metalluksega ladu, kuhu Rico oli kadunud. Võõras naine läks teistele järele. Neljas isik, kes iganes see oli, jäi ilmselt ukse juurde valvesse, sest noh – ootamatused on ebameeldivad. Kellelegi ei meeldi ootamatult tabatud olla.
Rääkige mulle, eks ole. Näiteks kui keegi vajub järsku peale, kui parajasti üritad relvalattu sisse murda.
Normaalselt ettevaatlikud tüübid olid. Aga veel polnud nad küsinud, miks ühelt seinalt mingid nöörid alla ripuvad, mis värk. Ega nad vist märganud ning ega miski neile ka öelnud, et see tähtis asi võiks olla.
Kui nad kõik matid minema viivad, nad siiski PEAVAD ju märkama, et ventilatsiooniavva kaovad köied. Neetud munnifestival!
Või siis ei märka. Tegelikult on inimesed üle minu mõistuse tähelepanematud kah.
Indiaanlasetaoline pühkis must tagasi mööda ja jäigi trepile, et vastu võtta ja edasi anda. Inimkett väikeses mahus ja too neljas, kellest midagi peale ajuti ilmuvate saabaste ja püksisäärte ei paistnud, võttis vastu. Naine ja must olid mattide talle ettetassimise asjaks võtnud ning noh – rasked need ju polnud, lihtsalt võtsid omajagu ruumi.
Ma astusin tagumisse ruumi mingis ebamäärases lootuses ikkagi ennast ja Ricot mõtteliselt ühendavad nööripuntrad eest nihutada, ent juhtus hoopis järgmine.
„Mis pael see veel on? Ja teine ka? Seinal rippumas. Päris värske olemisega, pole tolmused ega midagi?“ küsis naine ja ma ütlesin kõige usutavamat asja, mis mul vahepeal pähe oli tulnud: „Ah, ma testin oma nööriga puhastusharja ka siin. Mis seda oleks pidanud teile ütlema või?“
Isegi mulle endale kõlas see nii naeruväärselt tobedana, et oleksin peaaegu vabandanud, et sellist lollust suust välja ajan.
„Harja? Sa testid harja?“ küsis must mees, käsi tõestud kaela peal rippuva kapuutsi juurde, mida ta laiemale vedas, nagu rohkem õhku tahtes. Arvestades, kui palju tolmu mattide peal oli, polnudki selline vajadus välistatud. Mehe hääles oli hämmeldus, aga mitte uskumatus ning ma lasin peast läbi võimalikud edasiseletused, mis ükski ei kõlanud kahjuks natukenegi mõistlikult. Persse, miks ma ei võinud öelda, et ei tea, pole aimugi, mis mina olen teie paelte valvur või?!
Naine teiselt poolt mind hammustas asja imelikkuse läbi. Tema hääles kõlas selge uskumatus: „Harja?! Koristad lagunevas poes?! Mis jama sa ajad, neiu?!“
Ja mu pea oli täiesti tühi. Mitte midagi ei tulnud. Nii et tegin seda, mida oskasin.
„See on minu asi, mis nöörid seal ripuvad! Kaduge siit minema ja leidke oma matid kusagilt mujalt! Need ei ole suremist väärt!“
Aga mul oli üks püstol, mille ma sain sihtida ühte näkku, kelleks oli too naine, kes kohe – ilmselt halba aimates – ka oma relva järgi haaranud oli. Must mees seisis laialiaetud kätega, vabandav lai naeratus näol, nagu oleks ta mingi sõbralik poemaskott, täiesti situatsiooni sobimatu, aga naine sihtis mind vastu omaenda ... Berettaga? Nagu detektiivisarjast.
Eks ta siis selle oli kusagilt kätte saanud, kui vaja läks.
Seisime üksteist sihtides. Mu pilk üritas korraga hoida fookuses nii relvaga naist, kelle külm nägu peegeldas küllap mu endagi ilmet, ning toda ikka leebelt naeratavat musta meest, kelle musta pusa all võis vabalt – ei, lausa pidigi, missuguses maailmas me elame, eks ole – olema relv.
„Mis värk seal seinal ripub?“ küsis naine madalalt, vaikselt. „Matid mattideks, siin peab midagi muud olema, muidu ta relvaga vehkima poleks hakanud,“ ja kurat, ma olin temaga tegelikult nõus. Kes käskis mul nii rumal olla ennist? Aga ma ei saanud ju ka öelda, et kuulge, ma üritan siin relvaruumi sisse murda oma kaaslasega, minge nüüd rahus oma magamisalustega minema ja ärge rohkem segage, eks ole.
„Mis nöörid seal ripuvad?“
Oh, et asi veel pingelisemaks läheks – nagu oleks vaja asja veel pingelisemaks ajada – tajusin liikumist ja too hobusesabaga tige indiaanlane astus ka uuesti ruumi. Temal muidugi oli relv, millega mind teiselt poolt sihtida.
„Kuidagi nõme on magamismattide pärast üksteist maha laskma hakata,“ ütles ta väga, väga külmal toonil.
„Nii et mis puder sul siin podiseb, et relvad mängu tõid?“ Naise sõnad tulid sama jäiselt.
Persse. Persse, putsi, munni, kuhuiganes!
Ja siis kostis klõpsatus, krigin, mingi kõva lükkamise heli ja nad pöörasid pilgud relvaruumi metallukse poole, mis teises seinas.
See avanes.
Kui nad maha lasta tahan, on õige hetk, teatas mu teadvus palumata, ja ma olin valmis. Sest no mida: mingid võõrad inimesed, kas ma tahan nendega jagada saaki, mis tuleb – ja ilmselt tuleb. Rico sai sisse ja nüüd ka ukse lahti, seal peab olema midagi head.
Neid oli mitu, mind ainult üks ja kui te nüüd ütlete, et ma olen pehmeks läinud, võibolla on teil õigus. Sest selle asemel, et laskma hakata, lõin telgilambi põrandale. See oli riiuli peale pandud, et enam-vähem ruumi valgustada, kukkumise peale läks loomulikult katki ning jättis kõik pimedusse.
Selleks ajaks oli väljas pime. Ning kuna mina olin ainus, kes siseruumi saabuvaks absoluutseks pimeduseks valmis, andis see mulle kõva sekundi edumaad tegutsemiseks.
Sekund on kriitilisel hetkel väga pikk aeg.
Neid oli kolm pluss neljas, kes võis iga hetk tegevusse sekkuda, sest kui ta sees toimuvat veidikene pealt kuulas, pidi ta aru saama, et mingi jama algas. Mind oli poolteist. Parimal juhul – Rico täisinimesena arvesse ei tulnud, aga poolena võibolla ikka.
Nii et tegutsesin eeldusel, et olen rämedas vähemuses.
Lambi kukkumisel käinud plaksu kõlades olin juba hüppel ning tolle veniva sekundi jooksul jõudsin vabalt tolle indiaanlasemasti kuti selja taha, võtta ta pea sihikule, ise tema taha peitunud, ning suu jõudsin ka lahti teha: „Käed üleval, ei haara kuhugi! Teie teised võtke vaikseks, võtke ennast kokku ja koomale ning me pääseme kõik veel eluga!“ Oli pime ja päris selgelt ei saanud eriti keegi peale indiaanlase aru, mis toimub. Tema sai küll, sest info edastamise eesmärgil lasin tal relvatoru tunda.
„Sinu käed püsivad üleval,“ ütlesin talle üsna karmilt, üsna läbi hammaste, rabasin kähku ta relva ning pillasin selle täiesti suvaliselt enda taha.
Mu kätt võis muuks tarvis olla.
Ikka veel oli pime.
Rico oli ukse avanud, ent temagi lamp ei põlenud. Ma ei teadnud, mida ta nägi või ei näinud ja teatasin niisiis valjult: „Kolm inimest, mul on üks vahetult sihikul. Ülejäänud lähevad loodetavasti rahulikult oma teed, meie läheme teises suunas ja kõik saab korda!“
Ma ei hakanud ütlema, et ära neile pihku jää või muud taolist, sest nii nupukas oli poiss küll, et selliseid asju ise taibata.
Siin ruumis polnud aknaid ka, nii et orienteerumiseks võis kasutada mälu ja inimeste hingetõmbed – nii palju, kui neid orienteeruja enda omadest üle kuulda oli.
Minu järjekordne eelis – ma ei lähe närvi, ei hakka hingeldama, ja niisiis kuulen paremini. Kuulsin indiaanlase kiireid, tema suure kere kohta kohe kindlasti kiireid kahisevaid tõmbeid. Mitte kaugel, ent mitte ka ohtlikult ligidal võõra naise veel kiiremaid – need olid vaiksed.
Musta musta meest ma ei kuulnud, mis tegi ettevaatlikuks. Ricot ka mitte, mis oli natuke hirmus – mida tema siis nüüd tegemas oli?
Valgus süttis ja mõni ettevalmistamatum ja hädisem oleks seepeale võibolla oma relva kõrvale liigutanud, aga mitte mina. Olge nüüd, kelleks te mind peate!
Must mees oli kuskilt hõlma alt leidnud mitte relva – olgu, relva ka, aga ta isegi ei üritanud sellega sihtida, lihtsalt hoidis – vaid teise lambi. Taskulambi, mis heitis vihuna valgust sellele ja tollele, lõikas silmisse, ent ei olnud siiski mingi karm mudel, vaid üsna tavaline matkataskulamp.
„Ohhoo,“ ütles aga hoopis naisehääl, pruuninahaline daam oli midagi huvitavat leidnud. „Sul on laps siin? Ja see – see on vist relvaruum, kust ta tuli ning kuhu kohe jälle kadus?“
Jälle kadus? Kurat, Rico on tark. Kas lapsed ongi juba üsna noores eas sellised? Mina muidugi olin, aga mina olen mina ja mingeid usse ei kartnud kah. Ja too noor minagi oli kohutavalt rumal mõnes asjas ...
„Jah, mul on laps kaasas. Nii, noormees, kui te ei taha kuuli kuklasse saada, ehk astute mõne sammu tagasi. Laseme su kaaslased ukse poole.“ Ma neelatasin. Vaikselt hakkas situatsiooni ärevus ka mind puudutama, aga mitte kõvasti – tugevalt reageerin alles siis, kui kõik möödas. Teada värk.
„Te saite relvaruumi sisse või?“ See oli must must mees, üllatus hääles kõmisemas.
„Ja nägime selleks sitaks vaeva. Ei jaga saaki, ärge lootkegi. Teie kaks lähete minema, võtate selle uksetaguse tüübi kaasa, mina hoian hobusesabaga noormeest seni sihikul, kuni ka meie siit rahulikult läinud oleme. Kui välja saame ja turvaliselt natuke eemale, lasen tal joosta.“ Tõmbasin veel korra hinge. Indiaanlane ei olnud liigutanud, nii et: „Astu tagasi, noormees!“
Ta astus.
„Veel-veel!“
Ta astus. Mitte kobamisi, aga ka mitte agressiivselt, hüppevalmidus päkkades.
„Ja teie välja!“
„Oot, aga Joe? Kust me teame, et sa teda ikka maha ei lase?”
„Miks ta peaks?“ Seda ütles võõras maadam minu asemel, üsna kurjalt. „Tal pole sellest midagi võita – ja me igatahes teame nüüd, mis nöörid, eks ole. Võibolla oleks meid relvaruum huvitanudki, kui see siin nii kuri neiu poleks. Aga praegu lähme minema ja saame Joe ilma aukudeta tagasi – see on tähtsam, kui mingi relvaruumi sisu. Kaugelt tähtsam!“
Vaata aga. Mina poleks nii vinge kõnega hakkama saanud.
„Maadam on hästi aru saanud,“ kinnitasin. „Mul ei oleks midagi võita ühest lisaauguga kodanikust, kes maha sureb. Aga mul on midagi võita teie minema tõmmates, ise oma poisi ning nodiga jee kadudes ja Joed kenasti endast maha jättes.“
„Ma saan hakkama,“ sõnas Indiaani Joe madalalt ja kindlalt. „Te ...“
Mul on head kõrvad, nii et tajusin liikumist kehaga enne kui teadvusega. Nii et kui lask tuli, olin juba hüppe teinud ja eest ära ning kuna keegi ei olnud musta musta tüübiga konsulteerinud, ei jälitanud taskulambi valgus mitte mind, vaid pöörati hämmastunult teise ruumi viiva ukse poole.
Seal oli siis see neljas. Mingi ebamäärane välgatus kõrbemundrit ja veel musta. Sellise ilmaga, mis päeval valitses, poleks nende riietega eriti elada saanud.
Siis oli tundmatu juba piida varjus peidus.
Olgu, Indiaani Joel pole relva, seda siin pimedas põrandalt otsima hakata olnuks täiesti absurdne. Nii et kolm relvaga tüüpi ja neljas ilma.
Ma saan hakkama, aga võimalus viga saada on ka, ütles palumata mu sisehääl ja ma juba liikusin, juba peitusin, enne kui leian mingi tõhusama varjupaiga kui katkine riiul, ei jää ma paigale, et mind hea sihtida oleks ...
Ja siis läbis ruumi kõrvulukustav ja ometi täiesti äratuntav kohutavalt vali valanguheli. Kuna see oli nii ootamatu, tundus mu pea plahvatavat. Olin natuke segaduses, rohkem tajusin kui oma lukku prahvatanud kõrvadega kuulsin, kuidas krohvitükid kukkusid ja natuke pudises päris mu lähedale. Oot, mis pagan ...? Ja siis hõikas selgitusena Rico hääl, mis kostis mu lukus kõrvadele nagu läbi vati: „Kõik välja, kes pole Ling! KOHE!“
Ma kiirreageerisin: „Välja arvatud Joe! Joe, kullake! Sina jääd siia meie kojupääsemise kindlustajaks!“
Relvaruumis oli automaat? Või püstolkuulipilduja, ütlesid mu relvahelitundlikud instinktid. Igatahes teab Rico laskmise põhitõdesid ning nagu näha, suudab neid ka ellu rakendada. Ega see kerge talle olla ei saanud. Rasked relvad on ... rasked. Aga mina õpetajana võisin endale õlale patsutada.
Must must mees, nii malbe, tegi viiksuvat häält, mis kostis nagu midagi lämmatatava närilise suust pärinevat, naine nendega karjus: „Oh kurat! Läki!“ ja mul tuli olla kiire ja mitte lasta end taas kõike vallanud pimedusel segada.
Helid, mis veidi aega olid nagu kuskilt kaugelt kostnud, tulid tagasi. Kuulsin jälle.
Hästi mustal mehel oli olnud taipu taskulamp ära kustutada, et Rico sihtida ei saaks – aga see tähendas ka, et too neljas, kes iganes ta oli, ei saanud mind kirbule.
Pimedas üritasid kõik ukseni jõuda ja samas mitte vaenlasega kokku põrgata – aga mul oli meeles, kuidas indiaanlane lõhnas ning kuhu ta minust umbes jäi, nii et: „Joe. Sina jääd paigale.“Miks ma just tema valisin, ärge küsige. Ma nii kiirelt ka ei mõtle ja noh – olin juba harjunud ideega, et tema me elav kilp olema saab. Ausalt – mul peab olema selge siht, mitte ebamäärane „võtan kellegi, kui ette jääb“ – sest mis siis, kui keegi ei jää ette, ah? Siis oleksin hädas. Ma töötan sedasi, nii lihtsalt on. Aga kui mul on konkreetne siht, olen tõhus.
Nii ka lihtsalt on.
Nii et leidsin Indiaani Joe üles, kokku põrkamata ühegi relvastatud tüübiga ning võtsin talt kohe ja hooga jalad alt. Kolaki – ja jälle ta sihikul oligi.
Et kindel olla, et ta minema ei võitle ennast – no ta oli kõvasti pikem ja raskem kui mina ju – keerasin talle kaela ümber enne pihku rabatud nööri. Ikka tore, et mul meeles oli, kus köierulle hoiti ja käsi haaras ühe, ilma et pea isegi aru saaks, mille jaoks.
„Ma ei tapa sind, ausalt, aga mul pole ka tarvis, et sa rabeleksid siin.“ Ma suudan sedasi ka pimedas siduda, sõjavangide sidumine on mul sisse õpitud. Nagu käsikaudu hambaid pesta – kuigi olgu, võibolla siiski nagu teisel inimesel käsikaudu hambaid pesta.
Ma, muide, pesen hambaid. Sest hambaarsti juurde minek uues maailmakorras on mittevõimalik.
Nii, aga Joe. Ta oli minust pikem ja suurem, aga õnneks mitte nii kogenud. „Põlvili! Sa oled sihikul.“ Nii, ümber kaela. „Käed. Selja taga koos, või tõmban nööri su kaelas pingule!“ Ta kõhkles, aga allus ning mina sidusin kiiresti, kindlalt ja heade sõlmedega.
Teised olid juba välja minemas.
„Võta väga rahulikult,“ ütles naisehääl mulle veel ukse pealt, ja see hääl oli närvilisusest kile. „Me tahame teda tagasi!!! Mary, Guy, lähme! Ei ole vaja asja teravaks ajada!“
„Tema ise hakkas laskma,“ õiendas too must must kutt, minust paremal. Guy-nimeline ilmselt.
Tuttav naisehääl kostis: „Tegelikult mitte. Guy hakkas. Ja siis tuli too laps mängu. Võõras neiu pole ühtegi kuuli lasknud!“
Oot, mida? Mul oli hetkeks segane, kes on kes. Guy hakkas laskma? Musta mehe nimi oli siis ... Mary või? Ja Guy oli see, keda ma ei tundnudki muidu kui ühe lasuheli järgi? Huvitav, mis soost tema oli?
Igatahes nad kõik lahkusid ja kes on kes, ei ole ju tähtis, märkis mu aju irvega. Joe oli mu jalge ees põlvili ning kuigi ma ei näinud teda, üritas vist nihelushelide järgi otsustades nööre tirida. Noh, selle sidumisviisiga on tore, et mida rohkem seotu kätega sebib, seda hullemini endale köie kaela ümber pigistab.
Ja suutropp. Selleks haarasin riiulist mingi mütsi ja nöörikerast jupikest oli nüüd, kus mõlemat kätt kasutada sai, juba lihtne lõigata.
Ma seon hästi. Väga hea, las ta on seal, kus on nüüd. Jalgade ümber ka, püsigu põlvili, raisk.
Ühe käega sidumine, teisega püstolit hoides, oli raskem, aga nüüd läks, mis ludises.
Teised võõrad olid siit ruumist väljas, aga kas ka järgmisest, ma ju ei teadnud. Nii et tasa, tasa esialgu.
„Rico?“ sosistasin ma ja liikusin kuus jalga vasakule, sest ettevaatus on ellujäämise ema.
„Jah?“ natuke kõhklust hääles, aga ainult väga vähe.
„Kas sul on see taskulamp alles?“
„Muidugi.“
„Oot, ma tulen sinu juurde,“ mis polnud väga keeruline plaan, sest ta hääl kostis ühest ja samas kohast.
Hoidsin ligi maad ja kobasin kätega teed, nii et ei kolistanud eriti, ja leidsin sedasi kobades poole minuti pärast ta püksisääred. Poiss ei kiljatanud, aga hingas korra sügavalt ja kiiresti sisse.
Leidsin kobamisi ta käed – relva hoidis ikka, väga nupukas poiss, väga.
„Lamp,“ sosistasin. „Raua võid korraks maha toetada.“
Ta nõjatas relva maha ja kobas taskus. Peale mu käsivarre puutumist leidis peopesa kärmelt, nii et torkas taskulambi mulle otse pihku.
„Mis nüüd saab?“ sosistas ta peaaegu sama vaikselt vastu.