Väidetavalt olid kreeklased siin esimesed. Ja siis unustasid nad kohe tuhandeks aastaks, kuidas seda teha.
Esimeseks teadusliku fantastika teoseks peetakse Lukianose “Tõelist lugu”, mis on kirjutatud 2. sajandil eKr. Vaatamata sellisele ulme hiilgavale algusele Kreekas viisid pärast seda hulgaliselt geopoliitilisi, kultuurilisi ja ajaloolisi tegureid olukorrani, et 20. sajandi esimesel pooleni jäi ulme Kreekas mitte ainult tähelepanuta, vaid oli ka ebasoovitav. Õnneks muutus see arusaam kahekümnenda sajandi seitsmekümnendatel aastatel väga kiiresti ning praegu on ulme Kreekas mitte ainult elujõuline ja viljakas, vaid võib ka uhkeldada rahvusvahelise tunnustusega. Kreeka ulmekirjanduse areng kirjanduslikust paariast kultuuriliseks teenäitajaks ütleb palju mitte ainult kirjanduse, vaid ka riigi enda kohta.
Tuleviku jaoks pole aega
Nagu enamiku asjade puhul Kreekas, ulatuvad ka selle loo juured väga-väga sügavale. Pärast Ottomanide impeeriumi alt vabanemist ja Kreeka riigi rajamist 1830. aastal oli riigi kirjandusringkond täielikult hõivatud ühe ja ainsama Heraklese töö tegemisega: Kreeka identiteedi loomise ja rahva taasmääratlemisega pärast sajanditepikkust okupatsiooni. Huvitaval kombel mõjutasid seda ettevõtmist tugevalt välised jõud: hellenofiilide idealiseeritud pilt Kreekast, Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa otsene mõju ning lõpuks asjaolu, et enamik tolleaegseid kreeka õpetlasi olid õppinud välismaal ja naasnud sealt läbi imbununa naturalismist ja romantitsismist.
Vajadus luua elujõuline rahvuslik identiteet ning pidevad poliitilised segadused tähendas, et kreeka kirjandus keskendus ainult sellele, mida nimetati “tõsisteks asjadeks”, ning erandeid tehti sealjuures mõnikord vaid “romantiliste” lugude puhul. Eskapism ei olnud mõeldav - kreeka autorid olid liiga hõivatud oleviku kaardistamisega ja tulevikuliste fantaasiate jaoks ei olnud kellelgi mahti. Kuigi pingutus oli üllas, tähendas niisugune suhtumine kahjuks ka seda, et Kreeka kirjandusmaastik kujunes kiiresti üsna elitaarseks. Äsja esilekerkinud žanrikirjandus tekitas küsimusi ka läänes, kuid Kreekas oli see peaaegu mõeldamatu: žanrikirjandusega mässamine tähendas seda, et sa pöörad selja oleviku kiireloomulistele asjadele.
Olukord läks aga veel hullemaks, enne kui ta paremaks muutus. Pärast Teise maailmasõja lõppu oli Kreekal õnnetu au olla külma sõja alguspunktiks. Riik kuulus küll lääne mõjusfääri, kuid vasakpoolsete kangelaslik roll sõja ajal oli teinud nad tohutult populaarseks. Järgnenud Kreeka kodusõda tõi kaasa laialdased Ameerika-vastased meeleolud, mis olid võrdselt levinud nii vasakul, paremal kui ka keskel. Selles olukorras peeti žanrikirjandust taas kord ebasoovitavaks eskapismiks, kuid ulmekirjanduse puhul olukord päris hull: seda peeti Ameerika imperialistlike ideaalide sümboliks, propagandavahendiks, Trooja hobuseks nii problemaatilise ideoloogia kui ka niisuguse madala kultuuri jaoks, mille ainus eesmärk oli kodanike ajupesu. Nende rünnakute eest ei kaitsnud ei ulmežanri proletaarne juur ega ka visionäärsete ja progressiivsete autorite olemasolu.
1960ndatel, kui riik oli väga aeglaselt hakanud kodusõjast taastuma, tehti esimesed katsed alustada ulme tõlkimist. Esimesena aga ei tõlgitud mitte ameerika, vaid vene, prantsuse, briti ja poola ulmet (K. Volkov, Pierre Bennoit, James Hilton, Edward Forster ja Stanislaw Lem). Siiski tõlgiti kuuekümnendatel kreeka keelde kokku vaid 12 ulmeteost. Ainus erand on Jules Verne, kelle teosed liigitati lastekirjanduse alla ja jäid seega poliitilise tähelepanuta. Kahjuks toimis
1967. aasta sõjaväeline riigipööre ja sellele järgnenud seitse aastat kestnud hunta öökülmana, mis võttis ära selle tärkava ulmekirjanduse võrse.
Kiviajast kaugemale
Ulme ja Kreeka üldiseks õnneks langes 1974. aastal sõjaväehunta, tülikas monarhia likvideeriti ja poliitiline elu stabiliseerus. Huvi žanrikirjanduse vastu oli äkki vähem probleemne ning ilmnes, et eriti ulme järele oli suur nõudlus. 1977. aastal hakkasid raamatupoodidesse ilmuma ulmeantoloogiad ja kogumikud. Euroopa ja vene ulme olid populaarsed, kuigi ka Ameerika autoreid tõlgiti ja antologiseeriti. Vaid kolme lühikese aastaga leidsid oma tee lugejateni sajad teosed (novellid, antoloogiad, romaanid) ning ilmus isegi esimene spetsiaalselt ulmele pühendatud ajakiri Nova, mida toimetas Angelos Mastorakis (temast aga hiljem). Aastaks 1980 oli poliitiline kliima täiesti stabiilne ja kultuurimaastik oli muutunud. Nüüdseks oli tekkinud nälg imporditud kultuuritoodete järele, soov loobuda minevikust ja tarbida uut ja värsket. Samuti oli vajadus minna kaugemale hunta kinnisideest traditsioonide ja antiigi suhtes. Ulme täitis kõik need vajadused - see oli ju lõpuks ometi hetk, mil sai vaadata tulevikku ja kujutleda, mis see võiks olla.
See ei tähenda, et ulme oleks äkki muutunud peavooluks. Nii kirjandusteadlane Domna Pastourmatzi kui ka ulmekirjanik, toimetaja ja teadlane Christos Lazos mainivad, et kirjanduse lahterdamine toimus endiselt ning ulmežanrile vaadati jätkuvalt halvasti ja seda nimetati parakirjanduseks. Pastourmatzi märgib, et esimene kirjastus, mis andis kreeka keeles tõlkeulmet välja - Kedros, põhjustas kirjandusringkondades oma sammuga sellist kära, et kirjastus pidas vajalikuks rahupakkumisena ja oma tõsiseltvõetavuse tunnistuseks avaldada kohe sarja antiikaja klassikalistest autoritest.
Kuid nagu arvudest selgub, oli ulmel publiku hulgas suur nõudlus; lisaks hakkasid lõpuks ka kreeka autorid selle žanriga tegelema. Makis Panorios, armastatud ajakirjanik Freddy Germanos ja George Balanos hakkasid kirjutama ulmet. Balanos oli ka pulp-kirjastuse Aurora algataja, mis sõna otseses mõttes populariseeris žanri, luues seeriaid pehmes köites massturule mõeldud ramatuid, mida müüdi mitte ainult raamatupoodides, vaid ka Kreeka arvukates kioskites. Aurora pehmekaaneliste raamatute madal kvaliteet aitas neil lennata kriitikute radari alt ja nii jõudis spekulatiivne kirjandus laiema avalikkuse kätte. Üheksakümnendatel aastatel hakkasid žanri fännid ka üksteist leidma (sellele aitas kaasa muidugi internet). Ilmus rohkem fännide loodud ajakirju; kirjastajad jäljendasid Aurora edu ja rohkem autoreid hakkas žanriga tegelema. Endiselt eelistati klassikuid ja ulmes domineerisid nüüd meessoost, valged ja läänepärased autorid, kuid kogu ulmekirjanduse spekter leidis aeglaselt tee Kreeka turule.
Võib-olla kõige olulisem samm Kreeka ulme arengus oli aga nädalakirja Ennea ilmumine peavoolu ajalehe Eleftherotypia lisana, mille toimetaja oli Angelos Mastorakis. Ennea keskendus koomiksitele. Igas numbris ilmus ka üks lühijutt, mille autoriks oli kas välismaine või kreeka autor. Selle edu aitas žanrile saavutada peavoolu tunnustust.
1998. aastal asutati ALEF ehk Ateena ulmeklubi (Angelos Mastorakis oli taas üks asutajaliikmetest). Tekkisid spetsiaalsed kirjastused ja raamatupoed ning klubid. Ringlesid mitmed lühiajalised fännide ajakirjad. Tuleviku jaoks oli aega.
Digitaalsed revolutsioonid
Sajandivahetusega kaasnes spekulatiivse ilukirjanduse vastuvõtmine peavoolu. Interneti tulek, täiskasvanutele mõeldud mängude populaarsus ja “Sõrmuste isanda” filmid tähendasid, et fantaasia ja ulme ei olnud enam üksikute veidrike nohiklik hobi. ALEF ja Kreeka Tolkieni selts (2002) olid mõlemad hästi organiseeritud ja rahvusvaheliste kontaktidega rühmitused, samamoodi ka kirjanduse veebipõhine töötuba sff.gr (2003) ning need võimaldasid lõpuks Kreeka ulmefännidel kokku tulla, korraldada kokkusaamisi ja filmivaatamisi ning osaleda üheskoos töötubades. Hoolimata kõikidele väikestele turgudele tüüpilistest hädadest arenes Kreeka ulme sel ajal kiiresti.
Huvitav on see, et kui Kreeka fantaasiakirjandus oli sisuliselt koloniseeritud anglosaksi troopide, klišeede ja konventsioonide poolt, siis teadusulme osutus teistsuguseks pähkliks: teadusulme skeenel oli algusest peale oma kindel hääl. Kreeka autorid vältisid pigem kosmoseuuringute, küberrevolutsioonide ja suurte seikluste teemasid - nende teosed keskendusid enamasti tehnoloogia sissetungile meie igapäevaellu, hirmule totalitarismi ja jälgimise ees ning isolatsiooni ja võõrandumise problemaatikale. Arvestades riigi ajalugu ja läbi elatud traumasid oli see ka ootuspärane. Pessimism ja düstoopia olid Kreeka ulme jaoks loomulikumad peategelased kui lootus uuele helgele maailmale, mida võis leida nii paljudes varajases välismaal kirjutatud ulmeteostes. Asjaolu, et Kreeka ei olnud tehnoloogiliste revolutsioonide eesliinil vaid importis endiselt uuendusi, tähendas samuti, et autorid eelistasid neid teemasid fantaasiakirjandusele ja utopistikale.
Kirjanikel oli veel üks põhjus olla pessimistlik: kirjastajad pidasid investeeringut kreeka autorisse rahaliseks riskiks, lisaks ei olnud täielikult kadunud ka parakirjanduse stigma. Siiski olid Ennea, ALEFi antoloogiad ja Aurora pehmekaanelised raamatud head väljundid lühijuttude jaoks, mõned väiksemad kirjastused usaldasid kreeka autoreid ja literatuursemad autorid võisid pöörduda peavoolu või kunstiväljaannete poole – kus nende teoseid võis lugeda kui allegooriaid. Kokkuvõttes oli kirjastusmaastik karm.
2010. aasta finantskriis tõi aga kaasa edevuskirjastamise ja isekirjastamise. Kuigi need ei suutnud tagada kvaliteeti, pakkusid nad vähemalt täiendavaid avaldamiskohti ja võimaldasid rohkematel inimestel külvata tärkavale ulmepeenrale.
Alternatiivina nendele võimalustele pöörasid Kreeka autorid oma pilgu ka välismaale. Internet oli muutnud rahvusvahelised turud palju ligipääsetavamaks. Välismaal avaldamine lubas paremat rahalist tasu ja lisaks sellele andis see ka teatava staatuse, mis omakorda aitas autoritel leida tunnustust Kreekas. Sellele arengule aitas kaasa ALEFi välisturgude poole suunatud pilk ja kreeka spekulatiivset ilukirjandust inglise keelde tõlkiva “Tales of the Wyrd” töökoja tegevus. Mõlemad institutsioonid püüavad ka praegu aktiivselt eksportida autorite loomingut.
Kuid välisturgude poole pöördumine tähendas palju rohkemat kui kreeka autoritele kirjutamiseks motivatsiooni pakkumine - see põhjustas muutusi Kreeka ulmekirjanduses kui sellises.
Võõrkeeles kirjutamine ei ole ainult sujuva keeleoskuse küsimus. Tuleb ära tunda suundumusi ja liikumisi, ühtlustuda võimalikult palju teise kultuuriga ja kaitsta seda, mis teeb oma kultuuri ainulaadseks. Üks valdkond, kus see vajadus sai väga ilmseks, olid sotsiaalkultuurilised küsimused. Kreeka spekulatiivne ulme ei ole olnud kunagi konservatiivne, pigem vastupidi. Kuigi poliitilised arutelud võrreldes 80ndate algusega on oluliselt vaibunud, on ulme enamus alati olnud kooskõlas pigem progressiivsete ideedega ja kindlasti ei ole sallitud äärmuslasi. Nüüd kui anglo-saksi turg on hakanud keskenduma spekulatiivse kirjanduse probleemsete aspektidega tegelemisele ning naiste diskrimineerimise, homofoobia ja koloniaalsete narratiivide väljajuurimisele, siis leidsid ka Kreeka autorid, kes lootsid välismaal avaldada, et nad peavad neid arenguid oma tekstides arvesse võtma. Selle tulemusel on spekulatiivne ilukirjandus (sealhulgas muidugi ka teadusulme) nüüd progressiivsuse esirinnas - üsna irooniline pööre, arvestades süüdistusi, millega ulme aastakümneid silmitsi seisis. Tagatipuks on muidugi see, et mida rohkem autorid võtavad eeskuju USA kultuurisõdadest, lootuses avaldada ingliskeelsel turul, seda rohkem kohanduvad nad mujal dikteeritud normiga, mis iroonilisel kombel kinnitab kunagisi kartusi nagu oleks ulmekirjandus USA poolt juhitud Trooja hobune. Tegelikult on kreeka ulme ikkagi kõige parem siis, kui ta avab end maailmale, jäädes samal ajal oma iseloomule truuks - kuid mis see iseloom täpselt on?
Kirju peenar
Et teada saada, mis on kreeka ulme, peame vaatama, kes on need autorid, kes moodustavad kreeka ulmekogukonna. Siin on mõned nimed, kelle loomingut on lihtne leida ka väljaspool Kreekat, kuigi see nimekiri ei sisalda paraku kõiki neid, kes kirjutavad head ulmet. Otsa tegi lahti Michalis Manolios, kelle auhinnatud lühijutt "Aethra" on tõlgitud erinevatesse keeltesse. Teine püsiv autor on Kostas Charitos, kelle teosed on hiljuti ilmunud Future Fiction Digestis. Kreeka spekulatiivse ulme autorite seas on kõige viljakam Christine Lucas. Tema teoseid on avaldatud mitmel pool, sealhulgas ajakirjades F&SF ja Nightmare. Natalia Theodoridou, kes on võitnud World Fantasy Award'i, ja Eugenia Triantafyllou, kes on kaks korda nomineeritud Nebula auhinnale, kuuluvad välismaal tuntuimate kreeka autorite hulka. Elena Castroianni, Victor Pseftakise, Atalanti Evripidou, Antony Paschose ja minu tööd on ilmunud samuti mitmetes lääne ajakirjades. Teiste tunnustatud autorite hulka kuuluvad Hephaestion Christopoulos, Abraham Kawa ja Vasso Christou. Lisana märgiksin, et enamik neist autoritest on ka ALEFi liikmed, kelle töötoad ja antoloogiad on ehk parim lähtepunkt kõigile neile, kes tahavad tutvuda kreeka ulmega - eriti soovitan antoloogiat Nova Hellas , mis on juba tõlgitud inglise, itaalia ja jaapani keelde.
Loomulikult on olemas ka hulk ulmekirjanikke, kes avaldavad peavoolu kirjastustes ja kes ei ole väga tihedalt seotud kreeka ulmeskeenega (ega ole ka inglise keeles avaldanud), kuid kelle looming on loomulikult osa kaanonist, sealhulgas Ioannis Makropoulos ja Yannis Adamis. Neid autoreid tunnustatakse pigem peavoolu kirjandusringkondades, murdes seega tabusid selle žanri suhtes. George Balanos ja Makis Panorios on praegu loominguliselt aktiivsed ja neil on lojaalne fänkond. Lõpuks võiks oma ülevaadet ulmekirjandusest täiendada ka koomiksitega - kohe tulevad meelde Abraham Kawa, Ilias Kyriazis ja Steve Stivaktis.
Kas nende autorite ja loojate töödes on näha mingit ühist suundumust? Sellele vastamiseks pean ma loobuma kotka perspektiivist ja pakkuma oma subjektiivset arusaama. Vaatamata skeene väiksusele on kreeka ulme tekstid tõeliselt mitmekesised nii teemade, stiili kui ka alamžanrite poolest. Nagu eespool märgitud, isegi kui Kreeka avastas ulme suhteliselt hilja, tegid autorid selle peaaegu kohe enda omaks, vältides kopeerimise faasi, mille tulemuseks on sageli jõuetud teosed. Selle tulemusena on iga autori looming täiesti erinev. Mõned suundumused on siiski ilmsed.
Kreeka ulme keskendub enamasti jätkuvalt rohkem sellele, mis võib teaduses valesti minna, kui sellele, mis võib õigesti minna. Hirm ühiskondliku kokkuvarisemise ees kipub olema ilmne paljudes kõige tunnustatumates kreeka SF-teostes. Praegu on kapitalismi pahedega võitlemisele lisandunud keskkonnakatastroof ja koos moodustavad need žanri peamise antagonisti. Totalitarism on Kreeka ulmes sageli varitsev oht, mida ei tohi kunagi unustada ega kõrvale jätta. Hilisemad teosed keskenduvad tugevalt pagulas- ja finantskriisile: huvitaval kombel olid ulmekirjanikud kiired kaasama pagulasi peategelastena ning samuti kiired valima rassiste, rahamehi, turundusjuhte ja muidu tüüpiliselt autoriteetseid isikuid põhipahadeks.
Loomulikult võib seda suundumust kergesti seletada riigi verine ajalugu, kuid millisel Euroopa riigil on olnud lihtne? Teine tegur on ilmselt ka artikli alguses mainitud 19. sajandi kirjanduslik diktaat, mis käskis autoritel keskenduda ainult “tõsistele asjadele”. Raske on vabaneda arusaamast, et ilukirjandus ei ole midagi väärt, kui see ei tee analüüsi ühiskonda või ei lahenda mingit probleemi. Autorite jaoks, kellel on oma andekusest hoolimata keeruline tõsiseltvõetavust saavutada žanri tõttu, mida nad on valinud, võib moraalsuse diktaadist kõrvale kaldumine olla veelgi raskem. Ja nii keskendub kreeka ulme jätkuvalt enamasti süngetele tulevikutele: mida tumedam on narratiiv, seda tõenäolisem on, et see saab kriitikute heakskiidu.
Sama huvitav on aga ka teine suundumus, mis on mulle silma jäänud: kui üle 35aastased ulmekirjanikud eelistavad raju düstoopiat ja küünilisi peategelasi ning esitavad kõike kõige süngemates värvides, siis nooremad autorid loobuvad küünilisusest ja pöörduvad pisut lootusrikkamate maailmade poole (mis on muidugi ikka veel düstoopilised!), kuid kus solidaarsus ja võitlus süsteemse ebaõigluse vastu esitatakse ainsa lahendusena tulevikuprobleemidele. Tuleviku täielik lootusetus näib andvat ruumi veidi teistsugusele kujutlusviisile.
Mõlemal voolul on aga üks ühine joon: põhiline eeldus, et ükskõik kui karm on argipäev, kui lootusetu on võitlus ja kui kohutav on maailm, ei saa alla anda ega loobuda; alati saabub uus päev, ja visadus on eesmärk omaette. See tahe jätkata võitlust hoolimata kõigist takistustest on iseloomustanud nii kreeka fänne, autoreid kui ka ulmeteoseid. Kuna nende tööde tunnustamine kasvab aasta-aastalt, tundub, et Kreeka SF on kogu aeg olnud prohvetlik.
Dr. Dimitra Nikolaidou uurib Thessaloniki Aristotelese Ülikoolis rollimängude ja spekulatiivse kirjanduse vahelisi seoseid. Ta on tegelenud kirjastamisega juba kakskümmend aastat ja on ka kreeka spekulatiivset ilukirjandust õpetava, tõlkiva ja propageeriva töötoa Tales of the Wyrd kaasasutaja. Tema enda ilukirjandust võib leida sellistes ajakirjades nagu Beneath Ceaseless Skies, Andromeda Spaceways, Metaphorosis jt, samuti erinevates antoloogiates.
Inglise keelest tõlkinud Meelis Friedenthal.