Otsing

Romaani "Kui tuugenid vaikisid" lõpus jäid paljud otsad taotluslikult lahtisteks. Hiljem hakkas aga mõnede tegelaste varasem või hilisem elu mind ennastki huvitama. Siinne kild toimub samal ajal kui romaani lõpustseen, ja sõlmib kokku ühe pisikese niidiotsa. Juhan Habicht Nad polnud küll teinud samu harjutusi, ainult elanud samas majakeses ning vähemalt hommikvõimlemised ja söögiajad olid neil olnud koos, aga ometi oli tundunud kuidagi imelik, kui Eldur otsustas koju tagasi sõita. “Ma pean oma tunnet usaldama,” oli Eldur öelnud. “Seda nad siin ju õpetavad. Kui me olime seal... Iigori ja Iriina

Rõve seisis samas ihualasti – vahel tulid riided kaasa, vahel ei, mingit süsteemi ei olnud – soojas valges toas, kus aknad lahti ja helesinised pitsidega eesriided kerge tuule käes õõtsusid. Ta krimpsutas nägu, rabas laua pealt valge lina ja keeras selle tema tumedat nahka imeliselt rõhutavaks toogaks. Alasti ringi lippamine oli korra toonud kaasa nii õnneliku surnu, et oli võimatuks osutunud teda ellu tagasi tuua. Meelitamine ei aidanud: „Mida enamat ma veel tahta võiksin? Mul on nii hea olla!” Selles mõttes olid põrgud paremad kui paradiisid – sealt hinge tagasi tulema veenda polnud

Maria Galina. Dagor. Skarabeus 2024. 354 lk. Maria Galina (Га́ліна Марія Семенівна või Мари́я Семёновна Га́лина, sündinud aastal 1958. Tveris) on venekeelne ukraina kirjanik, kes 2022. aasta algusest kirjutab ukraina keeles. Hariduselt on ta bioloog, täpsemalt kalahuviline (lõpetanud ihtüoloogia aspirantuuri). Ta on palju kirjutanud, nii proosat kui luulet, alguses Maksim Golitsõni (Максим Голицын) pseudonüümi all, samuti tõlkinud vene keelde ingliskeelset ulme ja luulet. Praegu ütleb ta, et tegeleb aga hoopis maskeerimisvõrkude punumisega rinde tarvis. Galina osales ka Euromaidani ühiskirjas

Maria Galina. Dagor. Skarabeus 2024. 354 lk. Maria Galinast on saanud Eesti üks tuntumaid vene ulmekirjanikke, kelle kohta muidugi oleks täpsem öelda "veneukraina kirjanik". Enne praegust kogumikku on kirjastus "Skarabeus" teda 2013. aastast saadik avaldanud kolmel korral ja lisaks leidub jutustus "Kõik puud aedades" Veiko Belialsi koostatud antoloogias "Raevu päevad 2" (2020). Autorikogumiku avaldamine eesti keeles oli seega põhjendatud ja vajalik ning tulemust võib igale ulmehuvilisele soovitada. Seni eesti keelde tõlgitud teosed on olnud väga ebaühtlase tasemega. Kui "Skarabeuse"

Triinu Meres. Omasid ei jäeta maha. OR 74. Fantaasia 2024. 207 lk. Triinu Meres on saavutanud kadestamisväärt loomeviljakuse, avaldades kaks romaani aastas. "Algernoni" suvenumbris oli romaani "Devolutsioon" puhul põhjust kirjutada eesti maailmavapustuskirjanduse rutiinseks muutumisest; romaanimahtu jutustus "Omasid ei jäeta maha" on aga rutiinist kaugel. Tekst on äratuntavalt mereslik ning imeulmeline maailm köitvalt omapärane (autori fantaasialennu näiteks sobib kasvõi surmajärgse eksistentsi põgus kujutamine). Seejuures on nii süžee kui tegevuspaik ja selle reeglid kujutatud sisekonfliktiga

Bertrand Bonello on end tõestanud Prantsusmaa ühe huvitavama, ebakonventsionaalsema ja eriskummalisima režissöörina. Ta šokeeris maailma filmidega „Nocturama” ja „Saint Laurent”; tema linateosed on sageli rasked, ängistavad, õõvastavad. Tema uusim film „The Beast” („Elajas”), mis jõudis avalikkuse ette 2023. aasta Veneetsia Filmifestivali võistlustööna, ei ole ses mõttes erand. Filmi „Elajas” on raske määratleda. On see ulme? Romanss? Põnevik? Draama? See on nad kõik ja samas mitte ükski. See on liigutav, võõristust tekitav, intellektuaalne ja elajalik, keeruline ja segadusse ajav, kuid

Ulmekirjandust on vaja tõlkida, et eestlased saaks vähemalt mingisuguse aimduse sellest, mida mujal kirjutatakse, mõeldakse ja kuidas saab. Arusaadav. Jah, inglise keelt loetakse, aga juba vene keelega on probleem, mandariini keelest rääkimata. Raamatutõlgeteta mängiks ulmefänn edasi ulmelisi videomänge ning vaataks filme, ent lugeda oleks tal oluliselt piiratum hulk tekste. Ma ei taha inglise keeles ilmuvat halvustada, lihtsalt huvitavat ja teistsugust ilmub (ka) teistes keeltes ning isegi inglise keelt ei oska eestlased alati sugugi nii hästi, kui nad ise arvavad. Eesti omatoodang

Heinleini lastekat „Have Space Suit, Will Travel“ arvasin kõigepealt vene keeles lugenud olevat, nagu suuremat jagu tolleaegsest fantastikast üldse. Vikipeedia aga ütles esimese vene tõlke ilmumisaastaks 1990, mis tähendab, et esimesena lugesin ikka originaalkeeles teost. Kuid mõne aja eest avastasin, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud („Võta skafander – paneme minema!“, Fantaasia 2023). Tekkis ebaterve huvi, kuidas Heinleini tihedalt tehnilisi detaile täis tekst eesti keeles välja näeb. Ega’s midagi, ostsin eestikeelse e-raamatu ja kukkusin lugema, originaal kõrval. Tulemusi näete allpool