Otsing

Igal lahkuminekul on surma maitse, iga taasühinemine on vihje ülestõusmisele – Arthur Schopenhauer 9:05, 24.12.2015, haiglatiib, Canterlot Canterloti raviasutused olid endiselt ülekoormatud, isegi kolm päeva pärast pealetungi High Peakile. Kui haavatud sõdurid olid saanud esmaabi ja viidud mujale paranema, siis saabus High Peaki varemetest vabastatud greifide laine. Vange oli halvasti koheldud ja puudulikult ravitud neist vigastustest, mida nad olid saanud, kui olid üritanud oma vangistajate käest vabadusse murda. See vaatepilt oli segu viletsusest ja kergendusest, mida Matt oli kahjuks Maal

„ärge kunagi tehke homme seda, mida saab teha ka ülehomme,“ - Mark Twain -- 12:00, 25.12.2015, kuninglik audientsisaal, Canterlot Tulenevalt natuurist, oli printsess Celestia ajataju unikaalselt erinev teiste omast, kes elasid tema kuningriigis. Luna oli olemuselt päikeseprintsessi meeltele kõige lähedasem, aga tema rännakud tavaliste ponide unedes hoidsid tema tunnetust rohkem sureliku kui surematu moodi. Sajandite möödasaatmine oli Celestiale nii kerge, kuni sinnamaani välja, et aeg näis olevat asi, mis kehtis teistele olenditele ja temale mitte. See oli olek, millist päikeseprintsess väga

Mesimagusa kroonika. Killud. Peatükk 22 Mente Materia, esimene osa Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“ o.O.o Rahulikku ilma keset maisipõldu raputas anomaalse energia laine, sellega kaasnes tuul, mis lamandas maisi maatasa, diametraalselt laiali anomaalia epitsentrist. Energiaväli ragises ja pöörles ning kuhtus sinisteks ja valgeteks välgatusteks, mille keskele ilmus sihvakas valkjas poni, kabjad taeva poole. Esimene asi, mida ta pärast maagiast pimestatud silmade pilgutamist tegi, oli keele libistamine mööda hambaridu, kontrollimaks, kas tema

Peatükk 23 Mente Materia, teine osa Arad'i loo „Mente Materia“ ainetel, leiab aset koos peatükiga „Vaheldus.“ o.O.o „Haruldus, oled sa ikka kindel, et see on tõsi, mida nad sulle rääkisid?“ küsis Õunarüüp juba kolmandat korda, kui nad kõndisid kahekesi ühe Päikesekaardiväe valvuri järel koobastesse. „Et Mesi on kuidagi Maale sattunud? Vaatamata sellele, et me nägime teda just kümme minutit tagasi koos teiste Ilumärgirüütlitega?“ „Ega ma vist sinust rohkem ei tea. Üks sõduritest tõi mulle teate ja ma olin päris hirmul, kuni mul õnnestus Mesi uuesti üles leida,“ rääkis Haruldus mureliku häälega

"Mente Materia", 3. osa Mesimagus loivas toast välja. Ta oli küll kenasti kasitud, kuid haigutas sellegipoolest. „Chrysalise ligase kookoni päralt, ehk on kusagil tuline kohvi mu jaoks valmis,” pomises ta. „Äkki on mul aega vaadata, kas Joel on midagi pakkuda. Kui seda kohta õhku pole lastud.” Ta kõndis mööda koridori ja üritas mõelda, mida päevaga peale hakata. „Esimene ülesanne: vaadada Videvikusära üle. Tea, palju sellest möödas on, mil ta viimati magas?” Ta vangutas pead ja käis ükskõikselt läbi lossi, äratades teenindajate ja valvurite tähelepanu ja põhjustades omajagu kaardus kulmusid

„Skarabeuse“ toimetusel värskelt ilmunud kogumik „Soome ulme 3“ koondab viit juttu. Neist kahe esimese autor on eesti lugejale 2022. aastal sama kirjastuse poolt välja antud kogumiku „Musträstas“ vahendusel (arvustatud 2022. juuni numbris: https://algernon.ee/node/1236 ) juba tuntud Maarit Leijon. Kolm viimast lugu pärinevad Reetta Vuokko-Syrjäse sulest, kelle jutt „Punane kui veri, valge kui patt, must kui mu süda“ ilmus „Skarabeuse“ antoloogias „Ohver“ (2023). Kui „Musträstas“ ilmunud Leijose lugusid ühendasid sarnased naispeategelased, siis arvustatava kogumiku kahe loo peategelased on

Te teate küll seda lugu. Daamil on peen valge jahikoer, kes käib igal pool temaga kaasas. Röövlil on suur must murdja, eriti tõsine, kellele valge setter meeldima hakkab. Daam ja röövel tutvuvad, sest nende koerad tiirutavad teineteise ümber, ja loo lõpuks saab setter kutsikad. Üks must, üks valge ja ülejäänud lapilised. Röövel saab koha lossis ning kuigi daam temaga mõistagi ei abiellu, ei pea keegi vähemalt kutsikaid ära uputama. Te teate seda lugu. Mingil määral, mingil moel. Mina nägin seda pealt. Nii et ma tean veidi täpsemalt. Minu preilna ei ole enam esimeses nooruses, seda peaks te

Lamp lebas kergelt lainelisel liival merepõhjas umbes viiekümne meetri sügavusel. Ma olin selleks päevaks balloonid laenanud ja solberdasin Samose kaldavees. Eks mulle oli öeldud, kus siin olid kunagi sadamad olnud, ja teadsin ka veealust hoovust, mis teinekord tõi liiva alt välja väga muistset träni. Viiskümmend meetrit on väljaspool tavaskubaga laskumise sügavust, eks ole, ja ma poleks lampi näinud, kui valgus poleks selle sädelema pannud. Ja ärge hakake – vesi oli haruldaselt selge ja oli keskpäev ja mul kaasas ka võimas lamp, nii et ma ei tea, mis tegelikult kuldselt lihvitud pinnalt