„Skarabeuse“ toimetusel värskelt ilmunud kogumik „Soome ulme 3“ koondab viit juttu. Neist kahe esimese autor on eesti lugejale 2022. aastal sama kirjastuse poolt välja antud kogumiku „Musträstas“ vahendusel (arvustatud 2022. juuni numbris: https://algernon.ee/node/1236 ) juba tuntud Maarit Leijon. Kolm viimast lugu pärinevad Reetta Vuokko-Syrjäse sulest, kelle jutt „Punane kui veri, valge kui patt, must kui mu süda“ ilmus „Skarabeuse“ antoloogias „Ohver“ (2023).
Kui „Musträstas“ ilmunud Leijose lugusid ühendasid sarnased naispeategelased, siis arvustatava kogumiku kahe loo peategelased on mehed, kes tegutsevad niisama julmalt ja otsustavalt. Omakohtuteemat käsitlev „Koristaja“ on seejuures tugevam, sest „Laanekuuse juure all“ on kohati ebaloogiline ja üles ehitatud kulunud efektile (millisele, jäägu lugejale avastada). Mõlemat juttu tuleb aga kiita töö eest kõrvaltegelastega.
Reetta Vuokko-Syrjäse „Ohvris“ ilmunud stiilne libahundijutt „Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda“ allakirjutanule meeldis; arvustatava kogumiku kolm lugu näitavad kõigepealt autori loomingu mitmekesisust. „Maskide tants“ on muinasjutuline ja sümbolistlik, küberpungi stiilis „Neljas põrsas“ toimub kui mitte just postapokalüptilises, siis ometi suuri poliitilisi vapustusi üle elanud maailmas ning „Mida tegime klassimatkal“ inarisaami koolis. Ükski neist ei ole „Ohvris“ ilmunud jutust parem, kuigi „Neljas põrsas“ võitis 2021. aastal Soome maineka ulmekirjanduse auhinna „Atorox“ ja „Punane kui lumi…“ jäi samal aastal alles neljandaks.
Üks viis ulmejutule läheneda on analüüsida tegevuspaika, tegevust ja sotsiaalset situatsiooni, milles tegevus toimub.
Hea teadus- või imeulme puhul on neis kõigis mingi element, mida meie maailmas ei ole (noovum) ning need on teadlikult valitud üksteist toetama. Kogumikust sobib näiteks „Maskide tants“, mille lugu sobib hästi maailma, kus see on toimuma pandud. Reetta Vuokko-Syrjäse käsitööna vast kõige siledam siin ilmunud lugu „Neljas põrsas“ kõlab samamoodi kokku, aga illustreerib seejuures hästi kultuuriruumi piiride erinevust geograafiast – soome autor valib tegevuspaigaks Ladina-Ameerika (tänapäeva Mehhiko?), mis asub enam-vähem teisel pool maakera, kuigi sama lugu võiks suurepäraselt jutustada ka Soome idapoolses naaberriigis toimuvana. Ses mõttes sarnaneb tekst Kristo Jansoni ning Triinu Merese hiljutise romaaniga "Devolutsioon", aga pole õnneks romaanimahus.
Tavakirjanduses kasutatakse tihti võtet, milles lugeja huvi äratamiseks paigutub tegevus mingisse huvitavasse, kuid talle vähe tuntud professionaalsesse subkultuuri (näiteks politseitöö, advokaadibüroo või sõjavägi) või siis kirjeldatakse mingeid teda eelduslikult huvitava valdkonna peensusi. Viimases osas on haigused enam-vähem kindel valik; nii näiteks on arterioskleroos Philip Rothi „Igamehe“ taina olulisemaid koostisosi. Maarit Leijon kasutab sama läbinähtavat ja ulmekirjandusele võõravõitu võtet loos „Laanekuuse juure all“. "Maskide tantsu" kitsekarjuste külakesest pärit noorest tüdrukust peategelane kohati anakronistlik – sellistes külakestes teatakse täpselt, mis on õige ja mis vale ning on raske uskuda mõttekäiku, et sadulsepa töine roll ja tema teine roll õhtuti ringituiava jooduina on „ühtviisi väärtuslikud“. Teisiti öeldes, kitsekarjuste külakest, kust selline tüdruk pärit, on sotsiaalse situatsioonina raske uskuda.
Linnalegendidele toetuva fantastika nagu ka õuduslugude puhul pole niisugusel meetodil mõtet, sest neist žanritest teosed on juba olemuslikult otsapidi kinni lugejatele tuntud maailmas, kuhu autor paigutab enda ja eeldatava lugeja ühisest semiosfäärist pärit noovumi(d) (kodukäijad, libaloomad, isepäi tegutsema hakkavad esemed vms). Lugemiselamuse jaoks on seejuures otsustav viis, kuidas jutustuse käigus lugeja talle tuntud keskkonnast noovumite manu talutatakse. Kogumikust kuulub noisse liikidesse „Mida tegime klassimatkal“. Huvitava ja paljulubava ainesega loos puudub paraku igasugune põnevus, jutustatud on see igavalt ning sündmused on ettearvatavad.