Otsing

1. Qiri maailma mõistuslik liik arenes välja jääsisalikest. Jääsisalikud omakorda arenesid välja väikestest selgrootutest, kes kunagi väga ammu ronisid ookeanist tektoonilise murrangu kohal asuvatele kaljusaartele. Nad sõid seal vetikaid ja pisiloomi ja soojendasid ennast planeedi sisemusest tõusva igavese tule kumas. Pärast emase poolt juba väljutatud kudu viljastamist hakkas isase organism tootma nii mõnuaineid kui ensüüme, mis ta keha lagundasid, ja emane luristas õnneliku armsama endale pulmaroaks. „Isane“ ja „emane“ on siin muidugi suhtelised mõisted. Jääsisalike eellased olid sündides

Vaatan veelkord peeglisse ja kontrollin, kas taskurätt mu rinnataskus on õige nurga all. Ülikond näeb hea välja, aga seda teeb ta muidugi alati – üks väheseid eeliseid, mis mulle on jäänud. Veel üks imetlev pilk, enne kui tõmban kujutise peeglist, selle kokku kägardan ja taskusse pistan. Pole vaja, et Mira järgneks sinna, kuhu nüüd lähen. Süütan sildi „SUITSETAMINE KEELATUD“ all sigareti, kui lift hakkab võbinaga üles liikuma. Suits rullub laes oleva anduri suunas, kuid viipan selle näpuga tagasi alla. „Ainus, mis ma tegema pean, on kõiki uskuma panna. Ainult üheks õhtuks,“ ütlen ma suitsule

18. novembri "Sakalas" ilmunud huvitavas intervjuus räägib Viljandi "Ugalas" ( https://sakala.postimees.ee/8363134/mait-joorits-oleme-uhiskonna-mugavu… ) Eestis esimest korda etenduva Astrid Lindgreni "Mio, mu Mio" (1954, e.k. 1993) lavastaja Mait Joorits muuhulgas, et lastejutustusel, mis sai imeulme žanris Lindgreni esimeseks (järgnesid teatavasti sarnastel teemadel "Vennad Lõvisüdamed" (1973) ja "Röövlitütar Ronja" (1981, mõlemad e.k. 1987)), on nii mõndagi ühist samal aastal ilmunud J.R.R.T. Tolkieni "Sõrmuste isandaga" (kaks esimest osa 1954

Sissejuhatus Nagu oleme kuulnud, oli kapten Nemo Verne’i plaanides algul poolakas, kes võitles venelaste vallutuse vastu. Kuid toimetaja kartis venelasi solvata (ei tea, kas Napoleoni sõjakäik oli veel liiga värskelt meeles) ning Verne pidi hädaga miski muu rahvuse valima. Suureks Pahaks oli prantslasel siis muidugi lihtne võtta Suurbritannia ning Nemost saigi prints Dakkar. Muide, sellest hoolimata rippus kapten Nemo kajuti seinal Tadeusz Kościuszko portree. Seetõttu on aga kolme raamatu peale tegevusaastad segamini nagu pudru & kapsad. Ning enamasti seigeldakse kuskil umbes 1865. aastas

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.7. Kohalikud Sini-valge-roheline kuulike nende all oli paisunud ja nihkunud tähtede suhtes. Inimene ei taju selliseid liikumisi, kuid tolles kosmosesse heidetud autos oli neil piisavalt aparatuuri abiks. Kummatigi, kui planeet juba peaaegu poole vaateväljast täitis, muutus liikumine jälgitavaks. Nad sihtisid õige pisut üle kera serva. See muudkui pöördus nende all ja hakkas tasapisi ääri üles keerama – ehk siis olid nad juba nii lähedal, et inimene ei tajunud seda enam kerana. „Nii et Utorul on Hännil oma kontaktid?” ei pidanud seni vaikselt omi mõtteid

"Soome ulme 3". Koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus, 2025. 260 lk Alustuseks tsiteerin iseenda "Soome ulme 2" lugemiskogemusest: "järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus." Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid, aastas korra suviti ikka. Teise ja kolmanda raamatu vahel laiub üksteist aastat ning kui eelmises raamatus oli kirjanikke seitse ja tegu jutukoguga, siis seekord on autoreid kaks, lugusid viis ning pajatused on pikemad, liikudes lühiromaani mängumail. Raamatut avav Maarit Leijon on eesti

Kalev Kerge, "Kaose väli". Eesti Raamat, 2025. 256 lk. Üldiselt ma teen viimasel ajal enne raamatu lugemist mõnevõrra uurimustööd, et saada aru, kuidas teos mekkida võiks. Kuna antud juhul ei olnud väga palju infot ei autori ega ta varasemate teoste kohta, siis natuke mõtisklesin ja kõhklesin küll - kuna aga raamat tuli mu juurde põhimõtteliselt ise, mu jaoks minimaalse pingutusega, siis mõtlesin, et miks ka mitte see kotisolev põrsas oma hambaga järgi proovida. Etteruttavalt võin ütelda, et mekkis üldiselt päris hästi - ning maitseelamuses oli mitmeid toone, seega mu lugulaulu lõpust hinde

Kolmkümmend aastat pärast Murtud kroonide sõda ja valge-kuldse kuninga langemist oli Sun-Lil uus vastane, kellega silmitsi seista. „Nii et mida sa teha tahaksid?“ küsis ta oma lapselapselt Anthalt. Antha oli terve päeva emaga (tema tütrega) hobuse seljas ratsutanud ja tema väikestele ümaratele põskedele olid kleepunud higised juuksesalgud. Vastamise asemel kortsutas ta kulmu ja sööstis vanaisast mööda majja. Sun-Li ohkas ja pöördus, et järgneda, soovides endale natukest teise kiirusest. Tema võitles nüüd teisegi vaenlasega, nähtamatu ja peaaegu võitmatuga: vanusega. Sees kortsutas laps kulmu